Järgmise esietenduse andis 28.septembril „Draamateater”. See toimus jällegi nõukogude näidendiga, nimelt A.Bulgakovi „ U u e m a j a g a ”, mis õieti on dramatiseering.

„Uues majas” me näeme kahe maailma esindajaid ja nendevahelisi „võitlusi”. Majja, mis alles hiljuti on valmis saanud, kolib esimestena sisse „vana, pehkinud maailma” esindajaid, kellele järgneb rida „uut maailma” esindavaid kommunistlikke noori. Võitlus elu korraldamise pärast selles majas lõpeb „komnoorte” võiduga, kuna „mineviku viirastused” kolivad minema. Mis selles tükis meie publikut väga huvitas, oli muidugi see „elamukultuur” suurel „sotsialistlikul” kodumaal”, mis ju pidi olema otse hiilgav. Moskva kontroll, millest käis läbi meie teatrite kogu repertuaar, ei oleks kunagi lubanud „Uut maja” mängukavva võtta, kui ta oleks taibanud, et see näidend ju b l a m e e r i b „nõukogude kultuuri”. Meil küll ei ehitatud suuri, uusi maju selleks, et neis igale s u u r e l e g i perekonnale oleks reserveeritud ainult üks tuba. Olid ju need eestlased, kel oli kokkupuuteid „punasest paradiisist” siia kolinutega, pikapeale aru saanud, et enamal jaol neist ei olnud olemas mõistet „korter”, vaid et seda asendas neil „tuba”. Ei olnud m õ i s t e t lihtsalt seepärast, et ei olnud ka korterit e n n a s t , vaid selle aset pidi täitma tuba, ü k s   tuba. Ja me teame, et Nõukogude Liidus säärases toas sageli ei elutsenud üks perekond, vaid mitu.

„Uus maja” on lühike tükk, kestes kõigest kaks ja pool tundi, aga temas on pikkusi. Nende hulka kuulub kogu viimane pilt, mis oma olemasolu ei õigusta mitte millegagi. Hoopis aga rikkus selle liigse pildi – ja seega ka kogu ettekande – üldmuljet vägivaldselt külgepoogitud laulu- ja tantsustseen osalt ainult selleks lavale tulevate tegelastega! Juba vaadates PLBML-i teatri etendusi võisime veenduda selles, et Nõukogude Liidus armastatakse näidenditesse toppida laulu ja tantsu igale poole. Mõnikord olid säärased „divertismendid” tõepoolest puhkushetkedeks, „Uues majas” aga viimane stseen tundus eksitaval määral liigne.

„Uut maja” käis publik vaatamas päris hea meelega, aga mitte näidendi „kangelaste” pärast, vaid rohkem nende kaunis pipardatud väljenduste pärast, mida kommunistliku korra kohta lasevad lendu „mineviku” viirastused” Zjablikov ja ta naine, kes sellega peavad äratama iga kommunistist vaataja juures jälkusetunnet. Meie publik aga oli ligi sajaprotsendiliselt teisiti häälestatud ja reageeris seetõttu ka teisiti, kui tolleaegsed võimukandjad seda ehk olid lootnud.

Sageli, liiga sageli aplodeeriti „vääratel kohtadel”, saades näidendist niiviisi „valesti” aru. Muidugi käisid ka neil etendustel kommunistide nuhid, kes publiku meeleoluavaldusi jälgisid ja niisiis „olukorda” tundma õppisid.

Aga mitte üksi tallinlased ei saanud „Uuest majast” „valesti” aru, vaid seda juhtus ringreisi ajal ka mitmel pool maal. Siingi aplodeeriti ikka „vääratel” kohtadel, tähendab, siis, kui kommunistide käsi käis halvasti.

Nii tahtis näit. Pilistveres miilits etendust ära keelata, põhjendades seda sellega, et publik reageerib teises suunas, kui tükk on mõeldud. Miilitsamees oli võrdlemisi kategoorilise ütlemisega mees. Ta ilmus pärast esimese vaatuse lõppu lavale ja ütles, et ta Pilistveres bolševismivastast propagandat teha ei luba. Üks näitlejatest astus teose „kaitseks” välja ja seletas, et „Uus maja” on väga tähtsa nõukogude kirjaniku teos ja et miilitsal ei ole mingit õigust selle ärakeelamiseks, kuna näidend on mängukavva võetud partei poolt. Miilitsamees aga sellest seletusest suurt ei hoolinud. Siis öeldi temale, ta olgu kena mees ja vaadaku pealt ka teist vaatust, ehk siis asi paraneb. Sellega võimu esindaja pikapeale nõustuski. Pärast teise vaatuse lõppu kordus sama lugu ja miilitsamees ei tahtnud milgi tingimusel lasta edasi mängida. Nüüd aga näitlejad andsid oma „ausõna”, et kolmandas vaatuses asi tõepoolest paraneb, ning kuidagi läks korda välja kaubelda luba kolmandagi vaatuse mängimiseks.

Pärast etenduse lõppu miilitsamees ei kippunud enam näitlejate juurde, vaid nohises omaette, vihaselt ringi käies. Siiski küsiti ta käest, kuidas kolmas vaatus talle meeldinud.

„Noh, mis ta oli – vähe oli, mis oleks pidanud olema!” vastas sinise mundri mees ja lubas „tüki peale” parteile kaebuse saata. Kas ta seda tegi või ei, ja kui ta seda tegi, kas seda siis arvestati, seda ei tea keegi, aga varsti tulid „Uue maja” Tallinna etendusi vaatama mitmed parteitegelased. Näidend leiti tõesti hea olevat, ka mängul ei leitud viga olevat, välja arvatud Zjablikovi osa täitja, kes tsaariaja inimest mängivat liiga „südamlikult”. Parteimeeste arvates seisnes viga ainult selles, et rahvas ei saanud tükist veel aru ja seetõttu „valesti” aplodeeris. Nii jäi „Uus maja” edasi kavasse ja kuna teised näidendid nii elavat külastamist ei leidnud, mängiti seda võrdlemisi sageli.

Ühel laupäeval aga ilmusid „Uue maja” etendusele teatrisse partei tuusad. Parteiloožis istusid Säre, Lauristin, Neeme Ruus ja mõned teisedki ning jälgisid etendust. Publik aga reageeris seekord eriti ebasobivail kohtadel, nii et parteilased rahutuks muutusid, ja järgmisel päeval tuli näidendi edasimängimise keeld.

„Uue maja” esietenduse päeval, s.o. 28.septembril, algas „Draamateatri” esimene r i n g r e i s . Rändama läks Turneri „Vett Canitogale”, millele kaks päeva hiljem järgnes teine grupp „Uue majaga”.

Kuna vanasti, omariikluse aastatel, teatri ringreisid olid määratud lihtsalt selleks, et teha teatrikunsti kättesaadavaks teistelegi linnadele, alevitele ning alevikkudele ja nende lähemale ümbnruskonnale, siis nüüd olid kommunistlikel võimukandjatel sellega teised eesmärgid.

„Kommunistist” me loeme „Draamateatri” ringreisile mineku puhul:

„ M a s s i d e k o m m u n i s t l i k k a s v a t a m i n e , k a p i t a l i s m i   j ä ä n u s t e l i k v i d e e r i m i n e i n i m e s t e t e a d v u s e s – see on tohutu ülesanne, mille lahendamiseks meil tuleb palju töötada. Ja siin on teatril suur ja vastutav tööväli, eriti r i n g r e i s i d e osas, kus vahenditult puututakse kokku laiemate rahvahulkadega üle kogu maa...

...Kommunistliku inimese kujundamine – see on võitlus kõrgeimat liiki sotsialistliku töö, kõrgema tööteadlikkuse, distsiplineerituse eest, kõrgete saavutuste eest töös, teaduses ja kunstis kui ka sotsialistlikus eetikas. See on ühteaegu võitlus järkjärgulise vastuolu likvideerimise pärast vaimse ja füüsilise töö vahel. See on inimese kujunemise protsess, kellest on välja lülitatud igasugune asjaarmastajalikkus, kelle mõtlemisprotsessist on kõrvaldatud igasugune skolastika, abstraktne dogmatism, esemetu filosofeerimine. Kommunistliku inimese töö peab olema kantud samasugusest vaimustusest, nagu on vaimustuse tulemus kunstiline looming. Töö – on tõeline rõõm. Sotsialistliku inimese mõttelend, fantaasia pole pinnatu: tema aluseks on reaalne tegelikkus. S e d a k õ i k e t u l e b k a t e a t r i l m e i e k o d a n i k e l e s e l g i t a d a .

Meie vormilt rahvuslik, kuid sisult sotsialistlik teatrikunst, mis Draamateatri ringreiside kaudu levib üle meie kodumaa, peab mängima aktiivset osa meie maa ühiskondlikus elus. T a p e a b ä r a t a m a u s a l d u s t  j a m õ i s t m i s t u u e n õ u k o g u d e i n i m e s e v a s t u . Ta peab kasvatama rahvast sotsialistlike ülesannete ausaks täitmiseks. Ja ta peab kaasa aitama arenguprotsessile, mis meie inimesel ees seisab kasvada ja end ümber kasvatada v ä ä r i k a k s n õ u k o g u d e i n i m e s e k s..”

Ühe sõnaga – „Draamateater” pidi oma ringreisietendustega kaasa aitama k õ i g e l a i e m a t e m a s s i d e b o l š e v i s e e r i m i s e l e . Selle ülesande aga täitis teater väga halvasti, nagu me seda oleme võinud märgata juba neist vahejuhtumitest, mis olid ühenduses „Uue maja” ringreisiga.

Muide, ülaltsiteeritud väljavõte „Kommunistist” on huvitav veel selle poolest, et siin me saame kujutluse sellest, m i s s u g u n e see uus nõukogude, see kommunistlik ehk sotsialistlik inimene on, kelle suhtes teater pidi äratama kõige laiemate masside „usaldust ja mõistmist”.

Siin leidub nii mõnigi lause, mis mitteteadjale kõlab päris ilusasti. Kas või see, et kommunistliku inimese kujundamine on ka võitlus „järkjärgulise vastolu likvideerimise pärast vaimse ja füüsilise töö vahel”. See on kahtlemata õige põhimõte – kõik oleneb ainult selle läbiviimisest. Ja milles see seisnes, sai õige pea selgeks igaühele, kes luges kas või kurikuulsat seadust arstliku personali palkade „tõstmisest”. Viis ju see tõstmine arstide palgad üldiselt a l l a lihttöölise palga tasemele. Tõepoolest ilus „vastuolu likvideerimine”... Mis aga puutub muusse tekstisse, siis me ei tohi hetkekski unustada, et sõna „sotsialistlik” kommunisti suus tähendab sedasama mis „ j u u t l i k – b o l š e v i s t l i k ”.

Nüüd aga ringreiside eneste juurde.

Niihästi „Draamateatri” näitlejad kui ka näitejuhid lootsid, et üleskiidetud uues ühiskonnas küllalt tüütavad ja tülikad ringreisidki hakkavad nüüd toimuma lahedamais oludes. Tegelikult aga kujunes see hoopis teisiti. Mida rohkem kommunistliku aparaadi hammasrattad hakkasid lõikuma Eesti elu lihasse, seda raskemaks muutusid ka teatri liiklemise olud raudteel. Keeruliseks muutus isegi ringreisi jaoks vagunite saamine. Mõnikord tuli asju ajada hoopis Moskvaga. Ei olnud midagi imestada, kui Moskva pidi kinnitama näit. otsuse, et Kopli jaamast antakse „Draamateatri” ringreisi jaoks üks reisi- või kaubavagun.

Raskeks muutus ka mängulubade saamine rahvamajades, mis varem oli lihtne asi ja mida sageli aeti telefoni teel: trupp saabub sel ja sel päeval ning mängib seda ja seda. Nüüd tuli asi juba enne mitmesuguste täitevkomiteedega põhjalikult läbi arutada: mida mängitakse, misjaoks mängitakse, kes mängivad, milline sotsialistlik tähtsus on sel esinemisel, mis kasu on sellest Nõukogude Liidule jne.

Kõne all olevail ringreisidel ei olnud enam juttu isemajandamisest. Oli tavaliseks nähtuseks, et kulud olid suuremad kui tulud, piletihindu aga ei tohtinud tõsta. Maksis riik, aga raha kättesaamiseks tuli palju vaeva näha ning diplomaatlikku osavust üles näidata.

Kaudse propaganda, „väärika uue – nõukogude inimese” näitamise ning tema vastu „usalduse” ja mõistmise” äratamise kõrval pidi teater tegema ka otsest propagandat – üksikute tähtpäevade, valimiste jne. puhul. Selleks tuli kohtadel, kus teater mängis, esineda ka k õ n e d e g a . Kuna „Draamateatri” tegelasperes vastavate võimetega inimesi „ei olnud”, siis määrati kõnemehed Partei poolt kaasasõitjateks. Säärasteks kõnelejateks olid enamasti noored juudipoisid, mõned neist üsna ilma hariduseta. Nende üheks ülesandeks oli teatriperes spionaaži tegemine. Mitte kõik need noormehed ei olnud poliitiliselt teadlikud. Üks nendest näit. lõpetas kõnet korduvalt hüüdega: „Elagu sotsialistlik – vabandage! – kommunistlik partei!”

Ringreisidel juhtus kõiksugu imelikke asju. Otepääl ei lastud näitlejad hoonesse, kus etendus pidi toimuma. Seletati, et seal olevat poliitiline koosolek, see juba ütlevat kõik. Rahvas aga kurtis, et saali ei taheta lasta neid, kes piletid ostnud eelmüügil – need olevat buržuid ja kulakud.

Koosolek lõppes alles kell üheksa, misjärel hakati lava ehitama, nii et etendus võis alata alles kell kümme. Ja tõepoolest ei lastud saali neid, kel olid pääsmed varakult valmis muretsetud ega lubatud neile rahagi tagasi maksta.

Teatriperele aga öeldi, et olevat töötava rahva suur püha – ja seetõttu tulevat ka mängida ainult töötavale rahvale – loomulikult maksuta. Ka ei antud eelmüügikassat – saal oli täiesti välja müüdud – ringreisi juhile üle. Suure kauplemise peale lubati näitlejatele maksta bussiraha, et nad saaksid Otepäält tagasi sõita Palupera jaama. Raha maksjaks pidi olema täitevkomitee esimees.

Pärast etendust mindi seda võimumeest otsima, et sõiduraha kätte saada, teda ei olnud aga kuskil. Alles kell kaks öösel leiti ta kodust sängis magamas. Raha aga pidi temagi otsima minema ja alles vastu hommikut saadi mingisugune summake, mille abil kuidagi tulema saadi.

Oli neidki juhtumeid, kus teatri tegelaskonnal tuli kommunistlike võimukandjatega sõna tõsises mõttes käsitsi võidelda, et etendus saaks toimuda. Nii see oli näit. Tamsalus. Kohapealne täitevkomitee esimees seisis seltsimaja ukse lävel ja peatas kõiki inimesi, kes tahtsid minna ettekannet vaatama. Tema otsustavat, keda lubatakse teatrisse ja keda mitte. Egas iga matsi või nõukogude teatrisse lasta!

Seltsimaja ukse ümber koguneb suur rahvahulk, kes kõva häälega seletab: „Täitevkomitee esimees on jälle lakku täis!”

Tuleb inspitsent ja palub meest kõrvale astuda. See aga käratab talle ainult peale, et ärgu teda eksitatagu. Siis ilmub kaks lavatöölist, mees võetakse „topeltnelsonisse” ja visatakse lihtsalt uksest välja. See stseen meeldib rahvahulgale enam kui päris etendus. Kisatakse, aplodeeritakse, hüütakse: „Elagu Eesti Draamateater!”

Täitevkomitee esimees ajab end kuidagi püsti, toob kuskilt miilitsamehe ja trügib jälle ukse lähedale. Miilitsamees on samuti purjus. Nüüd tuleb k o l m lavatöölist ja „võimukandja” peab jälle lendama. Seejuures kukub tal müts peast. Väljavisatu süveneb nüüd peakatte otsimisse ja ei püüagi enam „kontrolli” mängida. Ettekanne võib alata.

Oktoobripidustuste ajal oli trupil kaasas juut Šimšilevitš, kelle ülesandeks oli enne etendusi miitingute korraldamine. Saali läks ta ikka siis, kui orkester juba mängis. Tavaliselt oli miitingu ajaks kogunenud umbes veerand, mõnikord ka pool saalitäit inimesi. Niipea aga kui Šimšilevitš tuli esinema, osa rahvast lahkus kolinal saalist, osa pööras talle selja ja osa hakkas omavahel juttu ajama või kaarte mängima. Säärast juhtus Petseriski. Pärast kõnet tuli juut lava taha ja kaebas näitlejatele: „Ma ei tea, mida pean peale hakkama! Nad ajavad juttu, nad köhivad, nad naeravad, nad kõnnivad edasi-tagasi, nad kolistavad nii, et ma ei kuule oma häältki! Nad on nii arenematud, et ei oska kuulata kõnet!”

Kui Pukas „vägevat Internatsionaali” laulis ainult neli meest, nende hulgas kaks Petseri venelast ja Šimšilevitš ise, ohkas juut pahaselt: „Kui rumal, kui äärmiselt rumal on ometi see eesti rahvas!”

Sääraseid ja nende sarnaseid lugusid juhtus palju.