Võrumaa vallutati sama kiirelt kui Petserimaa. Peale üle piiri tulekut 9.juulil Missos ja Mõnistes jõudsid Saksa vägede eelosad samal päeval Rõugesse ja Varstusse ning kaks eelosade maastikuautot tegid samal õhtul ringi läbi Võru linna, lahkudes Petseri suunas. Järgmisel päeval jätkus kiire edasimarss ja Saksa väed võtsid oma alla kogu Võrumaa, vastast kuskil kohtamata. Lahinguteta Võrumaalt läbi liikunud osad suundusid siis Emajõe joonele. Kõikjal astusid Saksa üksustega kontakti kohalikud metsavendade grupid, et kooskõlastatult ja teineteist toetades tegutseda ühiselt vaenlase vastu.

Nii Võru linnas kui maakonnas oli kohalik võim enne sakslaste saabumist metsavendade-omakaitselaste poolt üle võetud ja sakslased leidsid kõikjalt eest omakaitse vahi- ja valveposte, kes olid juba oma alla võtnud asulad ja tähtsamad sillad ning teederistid. Sakslaste kiire edasimarsi tõttus lõppes punaste suuremate osade taandumine läbi Võrumaa 8.juulil ja nende väiksemad grupid, kellega omakaitsel tuli peamiselt relvade hankimise eesmärgil, samuti ka röövimise ning põletamise tõkestamise otstarbel võitlusi pidada, ei avaldanud üldiselt tõhusamat vastupanu.

Viimaste Punaväe osade lahkumisega kadus kohalikel bolševistlikel võimumeestel seljatagune. Nagu tagantjärele selgub, koosnes maakonnas formeeritud hävituspataljonlaste üksus ainult paarisajast mehest. See jõud oli küll hästi relvastatud, kuid ei olnud küllaldane võitlemiseks arvukate metsavendade salkade vastu. Sellest olid teadlikud maakonna täitevkomitee liikmed ja kolisid linnast välja kohe 8.juuli õhtul Väimelasse. See samm oli peale sunnitud peamiselt metsavendade poolt, kes oma kallaletungidega hävituspataljoni üksustele ringi ümber Võru – Verioral, Vastseliinas, Mõnistes ja Saviorul – tekitasid Võru bolševikes kottijäämise kabuhirmu. Valdade täitevkomiteed paljudes kohtades olid lahkunud aga juba päev varem. 8.juuli õhtul jäi Võrru endistest võimumeestest järele vaid umbes 100-meheline jõuk hävituspataljonlasi, miilitsaid ja töölispolklasi. 9.juulil leidsid ka need viimased võimuesindajad, et nende aeg on läbi, ja lahkusid kella 15.00 ümber. Nähtavasti lahkumiskiiruga jäid linnas teostamata ka bolševistlikud hävitustööd. Metsavendadest moodustatud omakaitse tekkis linnas samal päeval mõne tunniga ja jäi sealt peale tegutsema, koordineerides oma tegevust sakslaste kohalejõudmisel sõjaväe nõuetega. Võrumaa vallad vabanesid bolševistliku võimu alt järgmselt: 6.juulil, s.o. esimesena, metsavendade laiaulatuslikuma aktsiooni tagajärjel, Mõniste vald; 7.juulil, metsavendade gruppide ühise tegutsemise tagajärjel, Veriora vald; 8.juulil, s.o. päev enne sakslaste Võrumaale jõudmist, Misso, Ruusmäe, Vastseliina, Rõuge, Lepistu ja Põlva vallad; 9.juulil sakslastelt vallutatud rajoonis Haanja, Kasaritsa, Orava ja Varstu vallad ning põhja pool Antsla linn ja Antsla, Linnamäe, Urvaste, Kanepi, Valgjärve, Kõlleste, Võru, Lasva, Leevi, Mooste ja Räpina vallad. Lõpuks 10.juulil vabanesid ülejäänud vallad, s.o. Sõmerpalu, Laheda ja Kooraste.

Võrumaa vahelduvas maastikus leidus metsavendade gruppe suurel arvul (9.juuliks arvestati ümmarguselt 150 gruppi), millest mõned tegutsesid varakult enne sakslaste tulekut ja suure aktiivsusega.

Antsla vallas võtsid metsavennad 5.juulil üle valla täitevkomiteelt valla juhtimise, saades seejuures omale relvastuseks 3. vintpüssi ja padruneid. Tagasiastunud täitevkomitee, saanud aga abijõude miilitsa näol, asus läbiliikuvate Punaarmee osade toetusel uuesti valla asjade juhtimiseks. Metsavennad olid sunnitud tagasi tõmbuma.

Mõnistes olid 6.juulil mitmed grupid ühinenud üheks 32-meheliseks rühmaks, kel oli relvastuseks peale vintpüsside, mis Lätist saadud, ka kergekuulipilduja „Lewis”. Sama päeva õhtupoolikul valla täitevkomitee äraolekul võttis rühm oma alla vallamaja, raudteejaama ja raudteesilla. Vaidava sild põletati, kuna ülejäänud sillad rikuti. Hilisõhtul Varstust hävituspataljoni juurest koosolekult tagasipöörduvad täitevkomitee liikmed läksid Mõnistesse mitte pääsedes Varstu abi otsima. Varstu hävituspataljoni üksusele oli nõudmiste peale saadetud Võrust abi ja ööl vastu 8.juulit algas 60-meheline hävituspataljonlaste salk rünnakut Mõnistele. Salk oli relvastatud 2 raskekuulipildujaga, 1 kergekuulipildujaga, automaat- ja vintpüssidega. Algas paar tundi kestnud tulevahetus. Hävituspataljonlased kaotasid selles 4 surnut ja 5 haavatut ning sõitsid seejärel tagasi Võrru. Metsavendade kaotus oli 1 haavatu. 9.juulil liikusid Mõniste metsavennad Varstu alevikku, mille leidsid vastasest tühjana.

Verioras tegutses kontaktis kaks metsavendade gruppi. Mõlemad grupid heiskasid 7.juulil Veriora vallamajale sini-must-valge lipu ja võtsid üle kohaliku võimu. 5-meheline Petserist põgenenud ajateenijate grupp ründas 7.juulil Võõpsu hävituspataljonlaste juhi Võrust relvadega tagasipöörduvat autot. Mõlemad sõitjad said surma. Saagiks saadi peale auto 11 vintpüssi, 2 nagaan-revolvrit ja padruneid. Hiljem õhtul rünnati Räpinast väljasõitnud telefoni liiniparandajate autot – 2 bolševikku said surma ja 1 haavata. Auto põgenes. 15-meheline mobilisatsioonist kõrvalehoidjate grupp pidas 8.juulil võitlust Võrust väljasõitnud ja ründama asunud 85-mehelise hävituspataljoni salgaga. Rünnak tõrjuti tagasi. Hiljem selgunud andmetel kaotasid hävituspataljonlased 12 meest langenutena ja 6 meest haavatutena. Metsavendade kaotus oli 1 kergelt haavatu.

Misso metsavendade grupp üritas relvade hankimise eesmärgil 7.juulil rünnakut Misso vallamajale. Punaarmee osade elava liikluse tõttu suurel kiviteel nurjus seekordne katse. Sellejärel saadi püsse ja laskemoona Lätist (15 tükki). Ööl vastu 8.juulit korraldati vallamajale uus rünnak 31-mehelise salgaga. Tulevahetusel kaotas vallamaja juures valvelolev Punaarmee üksus 1 mehe langenuna ja 2 haavatuna, ülejäänud jooksid laiali. Metsavendadel oli kaotuseks 2 haavatut.

Laheda valla Mustjõe 12-mehelisel grupil tekkis 7.juulil tulevahetus Võrust kohale sõitnud hävituspataljoni 40-mehelise salgaga. Reetmise läbi kohale sõitnud hävituspataljonlased kaotasid 4 meest langenutena ja 1 haavatuna. Metsavennad kaotasid 2 meest haavatuna, kellest 1 taandumisel mahajäänuna mõrvati hävituspataljonlaste poolt. Rõuge 14-meheline metsavendade grupp ründas 7.juulil Jaanipeebu kalmistu juures taanduvat Punaarmee jagu relvade hankimise eesmärgil. Jaoülem langes, ülejäänud mehed vangistati. Saagiks saadi 11 vintpüssi, neist 2 poolautomaadid. Vastseliina metsavennad, 14 meest, otsustasid Vastseliina vallamaja, postkontori ja apteegi põletamisest päästmiseks 8.juulil ette võtta rünnaku vallamajale. Juba 6.juulil olid nad bolševikele peavalu teinud Vastseliinasse korda looma sõitnud politruki ja Punaarmee komandöri sõiduauto äraviimise ja metsa peitmisega.

Vahetu rünnak seekord tagajärgi ei andnud. Vastase 6-mehelise jõugu relvastuseks oli peale harilike vintpüsside 2 automaatpüssi. Algas tulevahetus, kus ründajad 4 tunniga suutsid oma 7 vintpüssi, 2 jahipüssi ja 5 pistoliga vastasele kaotusi tekitada ja teda alistumisele sundida. Vastasel oli 2 surnut ja haavatut, kuna 2 võeti tervena vangi. Metsavendadel oli 1 surnu ja 1 kergelt haavatu.

Ruusmäe metsavendade grupp vallutas 8.juulil Ruusmäe vallamaja. Sellejuures tekkis tulevahetus vallamajas viibiva kahe politrukiga, kes langesid. Saagiks saadi 2 nagaan-revolvrit ja 2 jalgratast.

Räpina metsavendade 9-meheline salk ründas 8.juulil 10-mehelist punaarmeelaste gruppi Rahumäe rajoonis. Võitluse tulemusena võeti 7 punaarmeelast vangi, kuna 3 langes. Saagiks saadi 1 püstolkuulipilduja, 6 vintpüssi, 1 nagaan-revolver, 1 püstol. Omakaitselastel kaotusi ei olnud.

Võru vallas ründas Navi ja Nagula külade 18-meheline metsavendade salk 8.juulil relvade hankimise eesmärgil Savioru silla juures Antslast veoautol põgenevat umbes 20-mehelist kommunistlike tegelaste ja miilitsate jõuku. Pooletunnise omapoolsete kaotusteta tulevahetuse järel olid metsavennad sunnitud tagasi tõmbuma. Vastasel arvestati kaotusi 2 meest langenutena ja mitu meest haavatuna (Võrus olevat rünnatavad seletanud, et neil olnud lahing saksa parašütistidega). Võru „Konnametsa” metsavennad varitsesid 8.juulil 1941 Võrust 11 autol Väimelasse lahkuvat punaste võimumeeste kolonni ja tulistasid kolonni koosseisus mootorrattal sõitvat punaste prokuröri Erlemanni, kes suri saadud haavadesse Kirumpää silla juures. Teiste tulemustelt rohkem silmapaistnud gruppide kõrval väärb veel märkimist oma liikumise ja esinemise poolest Võru Taara kasarmust 27.juunl põgenenud hästirelvastatud 12-meheline ajateenijate grupp. See oli varustatud 1 kergekuulipilduja ja 11 püssiga ning esialgse peatumise järel Vagula järve ümbruses liikus edasi Antslasse ja osalt Valgamaale, mõjudes läbimineku teel kõikjal julgustavalt ja ergutavalt.

Metsavendade-omakaitselaste tegevus ei lõppenud aga Saksa vägede päralejõudmisega. Suurem osa kodumaast oli veel vabastamata, see nõudis tegevuse ka kodumaa enda poegi. Metsad olid veel laialivalgunud punaarmeelastest puhastamata. Siin-seal võisid ka kodumaakonna piirides esile kerkida relvastatud bolševike jõugud, kes metsades varjule jäänud ja väljast maakonna piiridesse hiilinud. Sinna oli just vaja kogenud metsavendi. 11.juulil tegi 30-meheline Võru löögirühm retke Tartumaale Kastre-Võnnu rajooni. Seal tegutses 50-meheline bolševike röövjõuk, keda toetas Punavägi Emajõe põhjakaldalt suurtüki-ja kuulipildujatulega. Vaenlane kaotas tekkinud võitluses 21 meest langenute ja 8 meest vangidena. Oma kaotuseks oli 1 haavatu. 11.-22.juulini tegutses Võrtsjärve ääres Jõesuus Valgjärve valla omakaitselaste grupp, kel õnnestus muuseas päästa bolševike käest 4 vangilangenud ja mahalaskmisele viidavat saksa sõdurit. Seejuures sai 1 omakaitselane haavata. 12-27.juulini võttis 19-meheline Kanepi omakaitselaste grupp osa Tartu vabastamislahingutest ja puhastamisoperatsioonidest. Grupp teostas algul valvet Kaubahoovi juures (ka selle süttimise ajal 20.07.) ja hiljem võttis osa Emajõe joone kaitsmisest Kardla küla juures, kus löödi tagasi vastase ületulekukatsed. Hiljem võttis grupp veel osa puhastusoperatsioonidest põhja pool Tartut. 21.juulil vallutati 40-mehelise Võrumaa omakaitselaste grupi poolt omalgatusliku ettevõttena Praaga, kus asus Punaarmee kompanii ja 10-meheline miilitsapost. Vastase kaotused olid 35 langenut, 17 haavatut ja 5 vangilangenut. Omal poolel oli 2 raskesti haavatut. 22.juulil oli 25-mehelisel Võru õppurrühmal iseseisev retk Piirisaarele, kus vallutati saare garnisonilt ja kohalikelt kommunistidelt 2 põhjapoolset küla ja päästeti palju kohalikke elanikke teoksilolevast mahalaskmisest (70 inimest toodi kättemaksu eest saarelt ära). 5.augustil oli 9-mehelisel Räpina rühmal tulevahetus Naha küla juures läbivalgunud punaarmeelaste 16-mehelise salgaga. Salgal oli kaotusi 4 langenut. Omal poolel kaotusi ei olnud. 5.augustil võttis Meeksi rühm osa koos sakslastega 80-mehelise läbivalgunud punaväelaste salga hävitamisest Parapalu küla juures. Punaväelaste salk hävitati. Omal poolel oli 2 haavatut. 12.-25.augustini võttis Kanepi 18-meheline omakaitselaste salk osa võitlusest Emajõe kaitsejoonel Mäksa rajoonis. Vahepeal korraldas salk augusti keskel haarangu Piirissaarele, tegutsedes seejuures koos kohalike omakaitse üksustega. 17.-29.augustini võttis 11-meheline Kooraste valla omakaitselaste rühm osa metsade puhastamisoperatsioonidest Mustveest kuni Rakvereni (Tartus moodustatud üksuse koosseisus). 10.augustil lahkus Võrust eriliselt formeeritud 40-meheline löögirühm lahingulisele tegevusele Põhja-Eestis. See rühm võttis osa ka Tallinna vabastamisest 28.augustil.

Bolševistlik hävitustöö ja samuti sõjakahjud ei olnud Võrumaal võrreldes teiste maakondadega suured. Tähtsamad hävitustöö jäljed jäid Võru linna servale, kus põletati Taara kasarmud.