Metsavendade aktiivsus sõjasuvel tõi neile aga ka palju raskeid katsumisi ning kannatusi. „Metsade hädaoht” oli mõiste, mis tol suvel tekkis bolševikkude leksikoni. Selle vastu otsustati kõigi abinõudega võitlusse astuda ning peamiselt selle ülesandega olid asutatud hävituspataljonid.

Need pidid aga nägema, et metsadesse peitunud jõud ei lasknud ennast kohutada ega maha suruda, vaid kerkisid ka pärast raskeid terrorirünnakuid endisest sitkemate ja arvukamatena üles. Metsavennad kaitsesid end rünnakute vastu kõige vihasemalt, kusjuures iga mees oli kindluseks, mis oma elu müüs vaid kõige kallima hinna eest.

Nendest lugematuist relvastatud kokkupõrgetest, mis metsavendadel sõjasuvel vaenlase vastu tuli pidada, olid ägedamad ja vihasemad need, kus metsavennad kaitsesid end haarangute vastu, eesotsas selliste suuremõõduliste kokkupõrgetega nagu seda olid Kautla lahing ja Liivamäe lahing Kilingi-Nõmme juures.

Kuigi sellisesse suurde laande, nagu seda olid Kautla ümbruse metsad, tavaliselt väiksemate relvastatud kokkupõrgete lahinguhelid surid nagu uppuja karje soomülkasse, sumbudes laanepuude igavesse ja rahulikku kohinasse, oli 31.juulil, mil Kautla lahing toimus, mets täis raskemat lahingumüra ja granaatide plahvatusi.

30.juulil oli ümbruse asulaisse koondatud 2 NKVD pataljoni, üks hävituspataljon ja üks miilitsakompanii, kes alustasid 31.juulil kell 8 Kautla rajoonile pealetungi kolmest suunast. Sellest arenes rida lahingulisi kokkupõrkeid kõige laialdasemal maa-alal, kusjuures metsavennad tegutsesid üksikute löögirühmade näol, mis pidasid viivitusvõitlusi, et anda taganemisvõimalusi relvituile, naistele ja lastele.

Hädaohtlikumat rünnakuhoopi läheb vastu võtma „Erna” grupi löögiüksus, kellel on kaasas 2 automaatrelva.

Vastasel on hea positsioon. Nad asuvad murdmaastikulise mäe ülemisel veerul, kusjuures „Erna” meestel tuleb rünnata ülesmäge. Vaenlase tuli on maruline – töötab 3 raskekuulipildujat. Sellest hoolimata rünnatakse marulises tempos. Kuna samal ajal hakkab müristama, segunevad äikse kärgatused granaadiplahvatuste mürasse. Ründajate vastu heidetud käsigranaatidest jäid paljud plahvatamata, kuna hävituspataljonlased olid nii kohkunud, et viskasid palju granaate minema ühes splintidega. Langevarjumehed oma granaatidega sundisid aga peagi 2 raskekuulipildujat vaikima.

Maruline rünnak viis „ernalasi” peagi vaenlase rindest läbi ning mehed jõudsid teele, kus punased olid kaitsel olnud. Kuid ründajail ei olnud aimu vastase jõudude suurusest. Neid hakkas nüüd mõlemalt tiivalt autodega keskele kokku voorima. Soome mundris mehed aga võitlesid keset teed, võttes iga saabuva auto automaatide tule alla ja lõpetades granaadi viskamisega masinasse.

See võitlusviis tegi punaste hulgas kohutavat laastamistööd ja tekitas suure segaduse.

Kuid järsku tabas kuul ltn.M-i, kes kohe langes. Allohvitser R. ronis ta juurde, võttes üle tema automaatpüstoli, kuid langes samuti hetkeliselt. Oli selge, et pisike salk ei suuda enam seista säärase vaenlaste hulga vastu. Ltn.M. suutis langedes veel hüüda: „Poisid, neid on liiga palju, tõmbuge siiski tagasi!”

Tiiva julgestuseks paigutatud mehed tegid rasket tööd. Järjekindlalt hoidsid nad mõlemal tiival metsa tule all, et vaenlane ei saaks tungida küljelt peale. Ernalane R. nägi paremalt tiivalt, kuidas üks ettetunginud lätlane teda vaevalt mõne meetri kauguselt sihtis. Automaadivalang tegi mehe ohutuks. Aga samal ajal tulistas teda teisest küljest üks vene politruk kuulipildujast. Õnneks sundis kaitsev männitüvi kõiki kuule rikošeteerima. Pilpaid lendas puutüvest, aga kuulid ei tabanud. Lõpuks siiski üks lask läbis käelaba ja purustas automaadi pära.

Vasakul tiival asuv ernalane O. sattus eelpositsioonile liiga lähedale ja heitis varju ühte madalamasse lohku. Vaenlase raskekuulipilduja tulistas sellest otse üle. Kord katsus mees august välja roomata, kuid kuul kõrvetas juba ta meelekohta, nii et ta oli jälle sunnitud tagasi tõmbuma.

Ülekaalu nähes hakkasid mehed langenud juhi korralduse kohasselt tagasi tõmbuma. Peale langenute oli ernalastel 2 haavatut, teine õlast nii raskelt, et ei suutnud ise tagasi tõmbuda. Ernalane O. läks teda abistama ja ei saanud kohe teistega ühineda.

Kui punased uuesti hakkasid autodele liginema, siis tõmbus ta ühes haavatuga ühe auto alla ja pidas seal veel tüki aega lahingut, niites maha igaühe, kes julges autodele ligineda. Ta kaaslased olid juba arvamisel, et tema ja mahajäänud haavatu on mõlemad surnud. Suur oli aga nende rõõm, kui ta hiljem ühes haavatud kaaslasega teistele taganejatele järgnes.

Sama haardelahing haarab metsavendi mitmes sektoris. Teisal on metsavennad ametis saabunud toidu vastuvõtmisega, kui tuleb käskjalg ja teatab:

„Umbes viiskümmend venelast tuleb Paimetsa poole, teine niisama suur rühm liigub Seli – Sikemäe suunas.”

Selle sõnumi järel kaovad metsa kaitsvasse hõlma neiud ja emad, kandes sülelapsi. Metsataludest lahkuvad vanad talurid.

Tuleb uus teade: „Vene regulaarväed koos hävituspataljoniga ründavad Taga-Võõbu ja Vanametsa metsavendi!”

„Peetsaare – Paimetsa positsioonidele!” kõlab käsklus ja varsti tulistavad tuld kaitsjate relvad, kelle rinde taga on varjul sadu relvituid metsavendi. Kasemetsa talu õue alla laande võtab positsiooni püstolkuulipildur – kui eesliin murdub, tuleb võitlus uuesti siin.

Kautlasse saadetakse käskjalg abipalvega, sest vahepeal saabub teade, et ründajate arv suureneb iga minutiga, kuna neid tuleb nagu sääski. Peetsaare – Paimetsa võitluskäik paisub hoogude kaupa. Venelased pressivad peale laial rindel. Siis järsku – vaikus... Punased aga liiguvad edasi, kuni metsavendade hästi varjatud kohtadeni N. talu ligiduses. Seal võtab kiiresti asukohta muutnud metsavendade üksus ründajad nii ootamatu ja marulise tule alla, et hävitussalga ridades tekib kaos. Langeb punaste 2 kuulipildujameest, veel lastakse üksikuid pauke, siis taanduvad punased Mustla poole.

On tekkinud vaikus ka Taga-Võõbu pool ning saabunud teade jutustab metsavendade võidust ka seal. Ent rõõm on varane, sest Kautlasse saadetud käskjalg ilmub tagasi ja teatab:

„Ei pääsnud Kautlasse! Valvepostid on tagasi tõmbunud. Mind tulistati... Ardu teel on mitu bussi – hävitussalgad ja Punaväed tungivad Vanamõisa!”

Vanamõisa suunas tulebki 15-meheline venelaste eelsalk. Valvepostil ootavad 4 meest, 2 neist jahipüssidega. Valvurid on rahulikud. Tulijad on neist veel vaevalt paarikümne sammu kaugusel. Lähenegu veel, siis on haavlilaengute tabavus kindlam! Järsku tõuseb aga metsast lendu tohutu kull, rabistades tihnikus. Hirmunud venelased ei küsi rabina põhjust – avavad kergekuulipildujast tule.

Metsavendadel pole enam aega oodata. Ka nemad tulistavad. Lasevad ja tõmbuvad puu tagant teise taha. Tulistamine kestab seni, kui on hävitatud kogu venelaste eelsalk. Nende esimene kuulipildur langeb metsavendade kuulist, haavlilaeng niidab kohe järgmise.

Ent kolm autotäit hävituspataljonlasi sõidab Järva-Madise poolt, jätkates rünnakut. Metsavendade tule tervitus on neile valus, nagu alati. Püssituli ja julge rünnak granaatidega purustavad läbi kommunistide ja komnoorte auto. Vaevalt on see rünnak suudetud tagasi lüüa, kui uus, üle 100-meheline punaste salk surub üle Napu silla. Sillavalvur niidab püstolkuulipildujast 6 meest. Appirutanud paarikümne metsavennaga lüüakse venelased tagasi ning lastakse õhku Napu sild. Siis taandutakse uutele kaitsepositsioonidele ja võideldakse... võideldakse...

Selle võitluse tulemustest kõnelevad selgemat keelt need venelaste, hävituspataljonlaste ja miilitsameeste laibad ning haavatud, keda veeti võitluspaigalt nii mööda Tallinn-Riia kui ka Tallinn-Tartu maanteed.

Aga ka üksikud metsavennad lõid võitlusse parajal momendil kaasa.

Vahesaare talu lähedal seisab kaks metsavenda, kui järsku kõlab kõrvalt venekeelne käsklus:

Ründav hävitussalk tuleb Seli poole. Mõlemad metsavennad jahmatavad, kuid teesklevat totrat argust. Üks hävituspataljonlastest surub relva ligemalseisja nina alla, korrates eesti keeles:

Välkkiirelt tõmbab nüüd metsavend käe taskust. Selles on laskevalmis revolver. Kiiresti tulistatud lask lõpetas ründaja elu ning järgmisel hetkel on metsavennad kadunud metsa. Neile järele tulistatud lasud ei tabanud märki.

Kõige suurem pealetung toimus Ardu suunast, kus oli koondatud üle 1000 punaväelase. Kell 1 päeval alanud rünnak lõppes kell 4 õhtupoolikul. Aetud politrukkide ja komissaride poolt, hiilisid punased metsa. Liikusid tee servadel, tungisid peale karjana.

„On viimane aeg taanduda Sikemäe alla,” otsustavad metsavennad Vanamõisa juures.

Jah, on viimane aeg, sest hävitussalgad on jõudnud relvitute lähedusse. Viimaseid on koguni märgatud... vaevalt 200 m kauguselt avatakse neile tuli. See on kõige raskem hetk.

„Kas suudame võita olukorra? Kas suudame pääseda?” küsivad nii mitmedki.

Igas küljes on tuli, kõikjalt tungivad peale Punaväed, hävitussalgad... Kohutavas ülekaalus on vaenlane. Metsavennad ei karda võitlust, kuid see pole ju ainus mure – relvituid tuleb kaitsta...

Neli julget meest võtavad selleks oma valdusse Sikemäe-Selisaare valveposti, lõigates vaenlasel tee seljataha.

Sellal kui nende kaitse all hüppab üle tee sadu metsavendi, seisavad valvurid terasjulgetena, iga närv pingutatud tähelepanuks, relvad suunatud iga hetk ligineda võiva vaenlase suunas. Higi pärlendab nende pingutatud nägudel, ent pehmelt ja vaikselt kõlavad nende huultelt käsklused:

„Vaikselt!... Kiirelt!... Üle tee!... Selles suunas!...”

See kestab seni, kuni enamik Kautla relvituid metsavendi on saadetud varjule Sikemäe alla võssa. Vaevalt pool kilomeetrit eemal, Sikemäe talu õuel, sumises venelaste herilaspesa ja läikisid õhtupäikeses miilitsate mütsisirmid.

Need määratud hulgad pidid hävitama metsavendi, ent üksikute energiliste meeste poolt kõrvalejuhituna eemaldati nende löögid kohtadest, kus see võinuks tuua hukku ja hävitust.

Nüüd peeti uusi sõjaplaane ja otsustati grupeeruda taandumiseks uutele positsioonidele. Tulid maha jätta senised laagripaigad, vanad, tuttavad ja armsaks saanud kohad. Neisse tungis venelaste mass ning peagi lõõmasid taeva poole tulelondid. Põletati Vanamõisa, Patti ja Kautla talud, kust toideti metsavendi. Ent veel põlevailegi hoonetele ligineb järsku metsavendade rühm ja avab tule märatsevaile venelastele. Langeb üle 30 venelase ja lätlase, ilma et hämarusest tulistavaile metsavendadele üldse oleks sündinud kaotusi.

Kautla talu ümbruses on sündmused arenenud analoogiliselt eelmisele. Siingi peavad lõpuks leegid oma võidupüha. Selle juures heidab metsistunud hävituspataljon tulle Kautla vana karjanaise, peremehe poja ning veel viis talus viibinud isikut. Kolm tulle heidetud laipa jäid tundmatuks.

Peale Kautla suuri võitlusi muutusid metsavendade positsioonid. Hävitussalkade ja regulaarvägede püsimine Kautla südamikul tekitas aga siin-seal veelgi rea järelkokkupõrkeid. Enamik metsavendi aga lähenes väiksemais gruppides Saksa vägedele, et nendega kiiresti ühineda ja siis oma surmavaenlastele kätte maksta.

Kautlas võidelnud Võhmuta metsavendade salga elamustest jutustab selle salga juht järgmist:

„Meie mehed võitlesid sangarlikult. Kuuemehelise salgaga jäin läbimurru kohta. Suuremast grupist olin ära lõigatud. Tegin ruttu korralduse halastamatult vastu panna, kuni laskemoona jätkub, ise igakordse tulistuse järel 100 meetrit soo suunas taandudes. Viimaks jäin ka nendest vähestest meestest eraldi vaenlase ette. Korraga kuulsin soo poolt küljest õige minu lähedalt puudulikus eesti keeles: „Käed üles!” Seisukord oli tõsine.

Otsustasin kiirelt soo poole taanduda, ise nagaanist minul eel olevate piirajate peale marutuld avades. Tiblad sattusid segadusse ja mina olin pääsnud.

Üks Kihme mees oli sel haarangul pääsnud otse ime kombel. Tema tahtnud Vahemäe metsavahi tallu oma mehi otsima minna, kuid talu õuele jõudes näinud, et õues olid venelased. Oma eksitust märkas ta alles siis, kui karjuti „Ruki verh!”. Ta tulistas kiiresti oma üheksalasulise automaatbrauningu salga pihta tühjaks ja jooksis mäenõlvakut mööda alla orgu, sealt aga oma meeste juurde tagasi.

Sellepäevane lahing lõppes ainult ühe meie mehe kinnivõtmise ja äraviimisega. Venelasi nägime endi haavatuid teed mööda metsa tassimas, kui meie kuuemeheline salk neid lagedat teed mööda tulistas. Teisel päeval jätkus lahing veel suurema ägedusega. Venelased olid teinud läbimurde laial rindel ja raba oli nähtavasti neid juba kõikjal täis. Meie ei saanud enam organiseeritud rinnet pidada. Nii leidsin mina end varsti jälle üksinda. Piirajate rõngas tõmbus ümber minu koomale. Arvasin juba, et enam vist pääsu ei ole, ja otsustasin kaasasolevad meid toiduainetega varustajate nimekirjad ja muud dokumendid põletada. Põlevaid dokumente taandudes endal käes hoides põletasin ripsmed ja vasaku käe. Selle toimingu kestel said tiblad mulle juba nii lähedale, et oma mehi haavata kartes enam tulistada ei saanud, vaid tungisid tääkidega mulle peale. Tormasin raba pool olevale roomajale nagaanist tulistades kallale ja murdsin ka seekord endale tee vabadusse. Jooksin umbes pool kilomeetrit rabasse ja leidsin korraga, et edasijooks oli raba tümaduse tõttu võimata. Lasin kõhuli ja jäin ootama. Soo oli võsastiku ja samblamätastega niivõrd varjatud, et ma tagaajajaid ei näinud. Tuli aga nii välja, et haarajad olid vist endile postid kõrgemate puude otsa välja pannud, sest varsti märkasin neid kahemehelistes salkades soo poole tulevat. Ruttu pugesin samblakamara alla ja matsin lahtised kohad nii hästi kinni, kui see mul võimalik. Varsti kuulsin umbes 30 sammu kaugusel minust läti keelt. Läksid mööda. Hämariku saabudes roomasin umbes kaks kilomeetrit kaugemale soosse ja jäin sinna. Umbes kella kahe paiku ronisin kukelaulu suunas soost välja. Jõudsin Jalalõpe tallu.

Otsustasin üles otsida meie teise rühma Napu silla juurest. Sinna jõudes leidsin aga, et Napu talus olnud staap oli segi paisatud. Tagatuppa astudes leidsin vereloigus tapetud mehe. Kes ta oli, seda ma ei tea. Jooksin Albu jõe suunas Jalalõpe talu poole tagasi. Napu talu suunast lasti mulle järele. Kõrgema talu oli tühi ja mahajäetud. Suundusin siis läbi metsa Kautla, metsas nägin nelja vene sõduri ja ühe eraisiku laipu.

Kautla talu hooned olid leekides ja õu vene sõdureid täis, umbes 500 meest. Seisukord oli lootuseta. Pugesin tihnikusse, kuhu jäin kolmeks ööks-päevaks.

Et ümbruses valitses vaikus, pugesin öö katte all Vetepere külla Rohusaare tallu. Seal sai mulle teatavaks, et sakslased olid venelased juba välja löönud. Laenasin peretütrelt ratta ja suundusin Järva-Madise poole, kus pidid olema sakslased. Teel kohtasin Saksa poste, kes minu relvad järele vaatasid ja mind Albu vallamajja käskisid minna, et seal moodustada omakaitset. Õhtuks moodustasin 60-mehelise omakaitse salga.”

Dramaatilise ja sangarliku episoodi metsavendade võitlustes moodustab ka Kolga metsa põgenenud Eesti lendurite võitlus punaste haarajate vastu. Sellest jutustab üks kaasaelanud Eesti sõjaväelendur järgmist:

„12 juulil oli meid metsas 22 meest. Meie salka kuulus veel üks kohalik metsavaht ja meie juurde metsa põgenenud Kolga valla miilits. Varem salka kuulunud kaks ohvitseri oli siis meist juba lahkunud, kusjuures mõlemad olid venelaste kätte vangi langenud. Tehtud põgenemiskatsel sai üks nendest surma, kuna aga teine pääsis hiljem keerulisi teid mööda.

13.juuli keskpäeva paiku jooksevad korraga laagrisse meie paaristunnimehed, kes asusid Pühamäe suunas ja teatasid, et meist mööduvale teele on sõitnud üks autotäis vene sõjaväelasi ja on seal peatunud.

Valvurid lahkusid kohe, et luurele minna, kuid pöörasid juba paari minuti pärast tagasi ja teatasid, et selja tagant läheneb meile 15-meheline venelaste ahelik!

Põgenemisplaani kohaselt pidime minema kuni metsavahelise lagendikuni ja selle ääres pöörama paremale, et pääseda suuremasse metsa. Varsti selgus, et olime ümber piiratud.

Kui algas põgenemine, oli meid koos 9 meest. Ringi joostes ja väljapääsu otsides oli kadunud 6. Olime pääsnud vaid kolmekesi. Kõikjalt saime juba kuulipildujatuld. Raskesti hingeldades viskusime pikali kuskil tihnikus. Korraga hüüab üks minu kaaslastest: „Vaata selja taha!” jas tõstab brauningu. Lask lajatas, üks meile ligihiiliv vaenlane langes tabatult. Ent hetk hiljem võeti meid väga tugeva kuulupilduja- ja püssitule alla.

Jooksime edasi, viskudes vahetevahel pikali, vahel roomates. Peopesadest tilkus verd, kuid seda ei märganudki.

Edasisel põgenemisel oli üks kaaslastest juba kuhugi kadunud, samuti eraldusin ka mina teistest.

Hakkasin roomama mingis suunas, kummaski käes brauning. Korraga näen: minule lähenevad kaks venelast, püssid laskevalmis käes. Sihtisin ühte ja tulistasin. Tabasin hästi.

Lõpuks oli minu laskemoon lõpukorral. Roomasin edasi ja avastasin, et olin ringist väljas. Ma ei tundnud tol hetkel mingit erilist rõõmu. Läbielatud minutid – või olid need tunnid – olid mõjunud tuimendavalt, muutnud ükskõikseks.

Roomasin kuni metsaservani, kus peitsin end põõsastesse. Metsas rauges pikkamisi laskmine. Öö saabus. Minu asukoha lähedusse keegi ei tulnud.

Ma ei maganud sel ööl minutitki. Hommikul kell 6 läksin üle Koitjärve raba. Koitjärve külas sain süüa ja keegi proua juhastas mulle tee Tapa suunas.

Möödusin pärast lõunat Koonukõrve talust, kust kostis naiste ja laste nuttu ja kisa. Läksin veel mõnisada meetrit edasi ja vajusin teeäärses metsas surmväsinult pikali ning uinusin silmapilkselt. Hiljem kuulsin, et Koonukõrve talus on olnud varjul üks Eesti ohvitser. Venelased tulnud haarangule, ohvitser pääsnud põgenema, kuid venelased tapnud perenaise ja selle ema, enne neid jubedalt piinates.

Järgmisel hommikul sain Jäneda lähedal talumehelt erariided ning tema saatis mind oma venna juurde Koolmaa külla. Seal, raba serval asuvas talus, varjasin end 3 nädalat ja 3 päeva, 6.aug. vallutasid Saksa väed Jäneda ning nende juurde üleminekuga lõppesid minu piinapäevad.

Teistest kaaslastest langes 13.juulil Kolga metskonnas 3 lendurit: üks neist sai selja tagant kuuli, teine oli vaenlasega raskesti võidelnud – tema laiba juurest leiti 100 tühja padrunikesta, alles siis oli teda tabanud vaenlase kuul. Kolmas oli saanud kuulipilduja valangust kaks kuuli põlve, paigal, kus tappis ligihiiliva venelase. Ta on vist haavatult kaua aega vaevelnud, katsunud end koguni siduda. Hiljem on ta tapetud kolme pähelastud revolvrikuuliga.”

Metsavendade löögijõust annab tunnistust see, et õnnelikult likvideeritud haarangute arv on õnnetult lõppenud lahingute kõrval üsna kõrge. Sageli löödi suured, hästi organiseeritud hävituspataljonide üksused puruks täiesti omapoolsete kaotusteta.

Näiteks said 6.juulil Mõniste metsavennad väiksele arvule vaatamata jagu haarangule tulnud 60-70-mehelisest tugevasti relvastatud hävitussalgast.

Kui hävituspataljoni väljasõidust teateid saadi, asus vastupanu ette valmistama 10 jahipüssiga ja 5 sõjapüssiga varustatud metsavenda, kusjuures meestel oli kasutada ka üks raskekuulipilduja. Ettevalmistusena põletati ära Vaidva jõe sild, et takistada rüüstamisi Mõniste raudteejaama suunas.

Õhtul kell 18 sõitiski hävituspataljon kahel veoautol umbes 60-70 hästirelvastatud mehega kohale. Pataljon oli pärit Võrust ja Varstust. Metsavennad asusid positsioonile Vaidva jõe joonel, et takistada kommuniste üle jõe tulemast. Relvastamata mehi kasutati piiluriteks.

Lahing arenes öösel kell 23, mil punased ületasid jõe. Punaste arvuline ülevõim suutis metsavendi peaaegu ümber haarata, kui äkki vaikis metsavendade kuulipilduja – oli tekkinud tõrge. See sai aga punastele õnnetuseks, sest nad arvasid, et neid haaratakse ümber, kuna raskerelv vaikis, ja kohe põgenesid nad üle jõe tagasi, kus nende jälitamine kestis 7.juuli hommikuni. Punastel oli 2 surnut ja 9 haavatut, metsavennad aga täiesti kaotusteta.

Regulaarvägede liikumise piirkonnas tuli metsavendadel vahel isegi suurtükituld taluda. Selline juhus leidis aset Virumaal Sõmeru vallas, kus sealne metsavendade laager jäi Kohala jõe ümbruses sakslaste ja bolševikkude vahel käiva lahingu piirkonda.

Õhtupoolikul hakkas järsku suurtükimürske langema otse metsavendade laagri suunas. Esiti arvati, et tegemist on juhuslike mürskudega, kuid kohe selgus, et laagrit tulistati järjekindlalt. Laagrijuht suutis mehi rahustada ning paigale sundida. Ümber aga paiskasid mürsud üles muda ja sammalt, kuid õnneks ei tabanud ükski mürsk laagrit. Tulistamine lõppes kell 18.

Õhtul läks üks metsavend luurele oma kodu ligidusse, et olukorda selgust saada. Ta kohtas oma isa, kes päris:

Isa kaudu selgus, et lõuna paiku tulnud tallu Punaväe jõuk ja nõudnud bandiitide asupaiga kättejuhatamist. Isa salanud, kuid siis võtnud politruk nagaani välja ja käratanud:

„Ära valeta, meile näidati, et just talust toidetakse metsavendi!”

Kuna ähvardus midagi ei aidanud, siis antud patareile käsk sohu tulistamiseks. Seejuures öelnud politruk:

„Kui üksainuski mees soos peaks liikuma, saad kuuli ja ka talust ei jää muud kui tuhahunnik!”

Tulistamise alguses seatud vaatleja talu lähedale künkale liikumist jälgima. Kuna tulistamise tagajärjel ühtki meest liikvele ei tulnud, jäädi uskuma, et metsavendi soos ei leidu. Korra olla kavatsetud juba soosse otsima tulla, kuid selle kava ajanud nurja teine bolševike kergepatarei, saates neile enestele kaks mürsku, mis siiski patarei asukohast eemale kukkusid, kuid patarei ometi minekule kihutasid.

Pärast oli võimalik tühjade laskemoonakastide järgi otsustada, et metsavendade laagrile oli sohu tulistatud 16 mürsku.

Haarangud metsavendadele põhjustasid sageli terve päeva kestnud kokkupõrgete aheliku, mis metsavendadelt nõudsid ülimat külma verd ja head manööverdamisoskust, kuna tuli kinni pidada „liikuvast sõjapidamistaktikast”.

Edukaimad sellekohaseid kokkupõrkeid leidis aset Virumaal Roela vallas, kus asus suurem ja täielikum metsavendade laager. 30.juulil tõi laagri 8-mehelise eelposti käskjalg Viru-Roela mõisa ligidusest laagrisse teate, et laagrile on liginemas 6 omnibussitäit miilitsamehi.

Seejärel peeti laagrit juhtivate sõjaväelaste vahel nõu ning otsustati lahing vähemalt esialgu vastu võtta ning siis hiljem lahingu korras taganeda.

Ettevalmistusena hakkas metsavendade laagri voor, mis koosnes hulgast sõidukitest, kohe koos naiste ja lastega taganema. Laagrisse varjule toodud kariloomad aeti samuti taganemisteed. Viru-Roela juures asunud eelpostil aga oli oma asukohta riideid maha jäänud ja 3 meest läks neid jalgratastel ära tooma. Vaevalt maanteele jõudnult avati meestele vastase poolt kergekuulipildujatuli. Kõigi kolme rattad lasti puruks, kuid mehed tulid ise tervelt tagasi.

Vaenlane oli teinud avapaugu ja nõnda algas lahing. Vaatamata oma ülekaalule, said miilitsad kõvasti pihta. Kuid seejärel, kui lahing oli kestnud umbes tund aega, toodi sõna, et 27 autotäit venelasi tuleb miilitsatele appi, haarates metsavendi selja tagant.

See sõnum tingis paratamatu taganemise. Korrapäraselt võideldes liikusid metsavennad oma autode juurde. Karjad, voor ja osa mehi suundusid otse läbi raba Roostavale. Autod koos ülejäänud meestega suundusid sinna Võhu küla kaudu. Üle raba minek oleks olnud küll ohutum, kuid autod oleks rabasse vajunud.

Lahingu lõpupoolel lendasid üle metsavendade positsioonide isegi kaks punaste luurelennukit, tulistades kuulipildujaist metsavendi. Taganevaile metsavendadele aga ei julgenud miilitsad enam järgneda, vaid pöörasid Roelasse tagasi. Nagu hiljem kuuldus, olid miilitsad oma surnuid ära vedanud ühe veoautotäie ja 3 vankritäit.

Laagriplatsile jäänud 250 raadioaparaati, mis metsavennad 28.juulil olid ära toonud Viru-Jaagupi postkontorist, peksid venelased puruks. Hiljem saadi osa neist siiski tarvitamiskõlblikuks muuta. Lahingu ajal langes aga vangi kaks laagris viibinud Vaeküla põllutöökooli õpilast ja üks naisisik. Õpilased pääsesid hiljem vabaks, kuid naisisik lasti enne Rakvere vabastamist Rakvere vanglas maha.

Järgmisel päeval jätkus kokkupõrgete ahelik. Metsavennad kindlustasid end uues kohas ja kaevasid kuulipildujatele pesi, kuna laskurjaod harvenesid metsa selliselt, et neist oleks võimatu läbi tungida. Õhtul kella 10 paiku toimetati laagris metsasihil õhtust loendust, kus mehed olid sõjaväelise korra eeskujul vardasse heisanud Eesti lipu alla üles rivistatud. Järsku kuuldusid paugud ja karjumine, kuna üks sõiduauto veeres sihti mööda alla ja peatus otse rivi ees.

Auto oli Punaväe oma ning seda oli tulistatud metsavendade eelposti poolt. Sõiduk oli aeglaselt tulles möödunud eelpostist, kuna auto järel sammus kaks punast komandöri, kes olid kaardi uurimiseks sõidukist välja astunud. Järsku eespool vardasse heisatud Eesti lippu nähes pistsid nad metsa jooksma ja avasid sealt püstolkuulipilduja tule. Eelposti kuulidest surma saanud autojuhiga masin peatus aga otse metsavendade ees.

Metsavennad haarasid relvad ja tormasid venelastele metsa järele. Sams aga selgus, et auto oli vaid punaste eelosa, kuna venelaste ahelikud tulid selle järel joostes üle raiesmiku. Metsavendade kergekuulipilduja ja laskurjaod astusid täies lahingukorras tegevusse, kusjuures üks rühmi läks venelasi haarama paremalt tiivalt.

Metsavendade relvastatud jõudu võis hinnata 60-70 meheni. Nende vastu tegutses venelastel 200-300 jalaväelast, ratsaväelasi, kaks veomasinat, 1 raskekuulipilduja ja hobuste voor. Metsavendade tegevuse tulemusena taganesid venelased peagi raiesmiku äärsesse võssa. Kuulipilduja- ja püssituli koos saksakeelsete komandosõnadega mõjutas venelasi arvama, et tegemist on mingi Saksa väeosaga, kes ründab koos metsavendadega. Pimeduse tulekul tuli lahing katkestada. Venelased lasksid üles rakette, kutsudes endale abijõude. Metsavendade juhid otsustasid lõpuks lahinguvälja maha jätta. Liikumise julgestamiseks saadeti üks jagu Aravuse teele julgestuspostiks. Sellel tekkis seal lahing kahe venelase autoga, millest üks hävitati, kuna teine pääsis põgenema.

Roostava lahingus langes metsavendadele sõjasaagiks üks taksiauto ja mitmesuguseid väiksemaid relvi. Lahingu tagajärjeks oli venelaste taganemine Viru-Roelast Rakvere poole.

Veel põnevama ja seikluslikuma haaranguloo elasid läbi Erra vallas tegutsenud metsavennad, kes 17.juulil lasksid Aseri ja Sonda vahel kraavi venelaste dresiina. Teopaigalt laagrisse minnes ootas lööksalka ees juba teade, et Kiviõlist on välja sõitnud hävituspataljon ja miilitsad eesmärgiga teostada metsavendade laagrile haarangut.

Laagrit juhtiv Punaväest põgenenud eesti leitnant võttis seejärel kaasa kolm metsavenda-sõdurit ja läks kontrollima valveposte. Jõudnud esimese posti asupaika, ei leitud valvurit. Nagu hiljem selgus, oli see, märgates haarajaid, jooksnud ligidusse tallu ja sattunud seal otse venelaste kätte, kes ta maha lasksid.

Otsides kadunud valvurit, kuulsid metsavennad järsku venekeelset käsklust, millega juhiti ahelikku. Käskluse järgi saadi aru küll aheliku liikumise suunast, kuid ei saadud pilti, kuipalju oli haarajaid. Metsavennad hakkasid liikuma tihedas võsas edasi piki ahelikku, et seda kindlaks teha. Seejuures sattusid nad aga põõsalisel heinamaal olukorda, kus neil polnud enam võimalik märkamatult liikuda ei edasi ega tagasi.

Otsustati sellepärast end peita kahte tihedasse põõsasse, mis seisid lähestikku. Võeti kätte käsigranaadid, igaühel neli ja otsustati avastamise korral visata haarajate vastu kolm ning üks hoida enda purukslaskmiseks, sest venelaste kätte ei tahtnud keegi elusalt sattuda.

Põõsastesse peitudes jäi ühel mehel täägi ots isegi veidi paistma, sest põõsastik oli küll tihe, kuid madalavõitu. Ahelik oli peitu pugemise momendil vaid 50 m kaugusel ja meeste vahe ahelikus 5 m. Ahelikus olid miilitsad ja venelased segamini ning see liikus üle heinamaa, kuid põõsaid läbi ei soritud. Kaks venelast liikusid peidusolijate juurest mööda vaevalt 4 sammu kauguselt. Märgates rohus jälgi, juhtis üks venelane nendele tähelepanu, kuid teine tähendas, et siit olevat oma patrull läbi läinud. Nii mööduski ahelik ja mehed jäid peitu edasi.

„Surma haisu oli tunda,” oli nende ühine otsus hiljem.

Kuid sellega polnud oht lõppenud. Edasi liikunud venelased leidsid järsku heinamaalt venelase laiba, kes haavatuna dresiinalt põgenedes oli metsas surnud. Kohe anti käsklus kõigi heinamaa põõsaste läbiotsimiseks. Seda tehti tääkidega torkides.

Peidusolijad roomasid teisele poole ja liikusid varjatult metsa servale. Sealt hakati hiilima Aseri raudtee suunas, et ohtlikust paigast eemale jõuda. Raudtee ääres märkas üks mehi järsku ees kadakapõõsa liikumist. Mees tulistas huupi põõsasse, kust kohe langes välja haavatud venelane, kes sealsamas suri. Kohe kuuldus ümbruses kuulipilduja tulistamist, kuid kuulid lendasid kõrgelt üle. Salka juhtiv leitnant viskas kuulipilduja suunas käsigranaadi, mille lõhkemine relva kohe vaikima sundis.

Seda pausi otsustasid mehed kasutada jooksmiseks üle raudteetammi. Jooksmisel aga hakkas kuulipilduja uuesti tulistama ning seekord juba õige sihiga. Kuulid läbistasid isegi leitnandi püksid, õnneks jalgu siiski terveks jättes. Mehed jooksid umbes 100 m ja viskusid siis hingetult maha. Vaikselt nõu pidades tuldi otsusele, et taganeda tuleb paarikaupa roomates ning hüppeid tehes, kusjuures üks paar katab teise taandumist. Nii hakatigi liikuma Kuresoo suunas, kuna venelased liikusid piirates järele. Metsavennad olid head laskurid ja tulistasid ainult siis, kui venelase kuju kindlalt nähtavale ilmus. Nende kuulist langes mitugi bolševikku.

Selline taandumine algas kell 21 ning kestis kogu öö ja järgmise päeva, kusjuures venelased tungisid peale ja metsavennad taganesid. Üks taandujaist sai jalga kerge haava, kuid see ei takistanud liikumist. Kui taandujad jõudsid välja Voorse ligidale, lõpetasid venelased jälitamise, mis kokku oli kestnud 20 tundi, ning surmani väsinud metsavennad otsisid Uljaste järve lähedal padriku, kuhu jäädi puhkama. Hiljem liiguti sealt Sirtsu sohu, kust hiiliti läbi rinde sakslaste poolele.

Eelposti jälitamislahingu ajal hakkas metsavendade laager teise laagrisse jäänud ohvitseri juhtimisel tõmbuma üle Aseri raudtee. Kolonn liikus lahingut lööva nelja metsavenna selja tagant läbi Sonda piirkonnast välja Pada metsa, kuhu jäi peatuma. Samal ajal sattusid idapool metsavendade laagrit omavahel vastamisi hävituspataljoni ja piirivalve venelased, lüües eksikombel maha lühikese, kuid ägeda lahingu, kusjuures mõlemail oli surnuid ja haavatuid. Seejärele leiti üles metsavendade laagriplats, hävitati see ning põletati mahajäänud auto.

Selles kokkupõrgete reas oli venelastel kaotusi 30 meest, kuna metsavendadel surnuna langes vaid üks venelaste kätte langenud valvur ning haavata sai üks mees.

Hävituspataljonid ilma Vene regulaarväeosade toetuseta said peaaegu kõikjal metsavendadelt lüüa, ka siis, kui metsavendadel olid käepärast vaid nõrgad jõud. Iseloomulik on 8.juulil Võrumaal Veriora vallas toimunud lahing, kus hävituspataljon tuli metsavendade poolt vallutatud vallamaja tagasi võtma.

Hävituspataljoni koosseisus oli üle 200 mehe, kel oli peale püsside veel mitu kuulipildujat ja kes olid Võrust kohale saabunud 3 veoautol. Vallamaja oli kaitsmas ainult 17 metsavenda, neist pooled aga ilma relvadeta. Lahingu ajal oli bolševikke vallamaja keldris ja kartsus arreteeritutena kinni umbes 30 meest.

Metsavennad kaitsesid vallamaja ägedasti, kusjuures tulistati täpselt ja tabavalt. Bolševikke langes mitu ja paljud said haavata. Siis aga lõppes vallamaja kaitsjatel laskemoon ja nad hakkasid taganema. Hävituspataljon aga oletas rünnakule tulekut seljatagant ja põgenes Võru poole tagasi. Võrus olid nad ähvardanud: „Järgmine kord läheme tankidega.”

Oma laagrite kaitsmiseks oli metsavendadel palju tegemist nende spioonide likvideerimisega, keda punaste poolt metsavendade laagrite avastamiseks välja saadeti. Seejuures juhtus vahel üsna lõbusaid lugusid. Harku metsavendade laagri ümbruses liikus näiteks sageli keegi kohalik elanik, kes oli seletanud, et ta kuulub hävituspataljoni.

Mehe proovimiseks panid metsavennad ühel päeval punased lindid varrukaile ja hakkasid hävituspataljoni mängides ahelikuna liikuma tema suunas. Mees hakkas surmahirmus põgenema nagu katku eest. Selgus, et tegemist oli end üksikuna varjava metsavennaga. Hiljem levis ümbruskonnas jutt, et hävituspataljon teinud Harku rabas suurema haarangu.

Paljudel juhtudel punased spioonid saidki metsavendadele saatuslikuks. Selline lugu juhtus näiteks Jõhvi vallas Puruküla suuremas laagris, kuhu oli sisse pugenud üks punane spioon, kes hiljem laagrist salaja lahkus. Tolle mehe juhatusel teostati 10.augustil laagrile suurem haarang, kus ründajateks oli kuni 200-meheline Vene piirivalve üksus. Suuremale vastupanule ei saanud metsavennad relvajõu vähesuse tõttu asuda. Tekkinud tulevahetuses sai surma 2 metsavenda, kuna kõigil teistel õnnestus metsa taanduda. Haarajad põletasid selle järel maha kõik heinaküünid, kus metsavennad olid end peitnud, ja jahimajakese, kus asus metsavendade staap.

1941.a. suvel oli mets täis imelikumaid sündmusi, kus mäng elu ja surma vahel näitas oma kõrgemat pinget. Üksikud metsavennad astusid sõna tõsises mõttes hauast tagasi ellu. Seejuures oli neid aidanud nende külm veri ja tohutu julgus. Sellise juhuse elas üle üks Kunina metsavendi Virumaal.

Ta oli jalgrattal koos ühe kaaslasega sõitmas naaberkülla, et sealt tuua metsa uusi mehi. Teel aga sattusid mõlemad tugeva, venelastest koosneva üksuse keskele. See toimus nii üllatuslikult, et pagemisest ei tulnud midagi välja. Samas küsiti relvi ja dokumente. Üks politruk asus metsavendade taskuid läbi otsima. Tundes esimese põuetaskus püstolipära, tõstis ta püstoli ja käsutas mehe käed üles. Viimane, teades, mis teda ootab, haaras kuuetaskust välkkiirelt käsigranaadi ja heitis selle oma jalge ette, keset venelaste kuhilat. Ühtlasi pistis ta jooksma, kuid komistas ja kukkus paari sammu järele. Mõned venelased tulistasid teda, kuid ainult maanteetolmu tuiskas talle silmade vahele. Tugeva mehena kargas ta punaste keskele, lükkas kõrvale püssirauad, tõukas mõne pikali ja pistis uuesti jooksma võsa poole. Vaid üks kuul riivas seejuures ta riideid.

Kuid sealsamas käis ka granaadiplahvatus, mis niitis maha suure hulga enamlasi. Põgeneja sai puusast haavata, kuid pääsis. Hiljem selgus, et teda oli tabanud veel üks kuul, kuid purunenud vastu taskusse jäänud püstolipära.

Ta kaaslane mõrvati aga punaste poolt pärast seda, kui ta oli samas paigas maha lasknud 2 enamlast, ilma et tal oleks õnnestunud pageda.

Veelgi imelikumal moel pääsis surmast abielupaar, kelle kallal tegelikult pandi toime mahalaskmise otsus.

Tegemist oli ühe Rakvere autojuhiga, kes mobilisatsioonist ja veokohustustest kõrvale hoidmiseks põgenes maale. Temaga liitus ka ta naine. Mõlemad koos ühe kolmanda mõttekaaslasega olid jalgratastel sõitmas Ohepalu küla suunas, kui nad sattusid hävituspataljoni kätte, kes toimetas ümbruses haarangut.

Küla serval leidsid sõitjad end järsku ümberpiiratuna ning neid võeti kinni ja viidi autode juurde, kus teostati läbiotsimine. Põgenikkudest oli autojuhil jalgratta pakiraamil nagaanrevolver, mis sealt leiti. Seetõttu ta autojuhipaber, milles leidus komandeerimiskäsk, punaste silmis enam midagi ei lugenud. Kõik kolm pandi omnibussi ja nende asjad võeti ära. Ohepalu külast võeti kinni veel 6 meest ja pandi veoautole. Seejärel sõit jätkus. Järgmine peatus aga toimus külas, kust oli pärit vahistatute kolmas kaaslane. Viimase isa, nähes poega kinnivõetuna, tuli venelaste juurde ja, olles hea vene keele oskaja, rääkis oma poja vabaks. Selle eest aga lasti maha 3 sama küla meest, karistuseks asetleidnud metsavendade aktiivsuse eest.

Õhtul kella 8-9 vahel lahkuti ka sellest külast. Ohepalus tuli uus peatus ning siin lasti nüüd 6 kinnivõetud mehest 5 jälle lahti. 6. mees jäi veoautole, mis Abavere ja Läsna vahel maha jäi ja hiljem ilma meheta järele sõitis. Pärast leiti mees võsast mahalastuna.

Hävituspataljoni voor jätkas sõitu Tallinna poole, kusjuures vahistatud abielupaar näis olevat unustatud. Valgejõel peatuti ühe rikke tõttu peatunud auto juures. Siin küsis vahistatud mees, kes hommikust saadik oli olnud särgiväel, kas ta ei saaks kätte oma äravõetud pintsakut. See küsimus näis vangide olemasolu punastele meenutavat ning mõlemad asetati lahtisele veoautole, mis 1-2 km sõidu järel peatati. Kuna kinnivõetud mehel ja naisel mõlemal käekellad ära võeti, siis oli vangidele selge, mis tulemas on.

Kõigepealt käsutati mees autolt maha ja püssimehed piirasid selle kohe ümber. Üks relvakandja käis kõrval, kuna paar sammu taga hakkas kõndima mees, kes kogu aja hoidis käes suurt brauningut. Tal olid mõlemad käed sidemeis ja side otsa ees, nähtavasti autoõnnetuse või mõne muu vigastuse tulemusena.

Kinnivõetut hakati viima metsa. 10-15 sammu teest eemal vaatas viidav tagasi, hiilides võimalust põgenemiseks. Järsku käis pauk ning viidav kukkus löögist auku, mille servadel kasvasid väikesed kuused. Kohe kukkumise järel hüppas mahalastav jälle püsti ja pistis jooksma. Ta läbis ühe oja ja laskis 100-150 m kaugusel kõhuli, jäädes kuulatama. Põgenemisel lastud kuulid teda enam ei tabanud.

Lebades mõnda, kuulis mees veel kahte pauku ja lõpuks autode sõidumürinat. Oletades, et seal lasti maha tema naine, läks mees sündmuspaigale laipa otsima. Otsimine aga ei andnud tulemusi. Kuna oli juba pime, läks mees ligidasse tallu ja küsis sealt labida. Kuid otsimine ka labida abil ei andnud tulemusi. Seejärel mees pööras 6 km kaugusele tuttava inseneri tallu, kust ta juhatati edasi rabasse, kus kogu talu pere redus oli. Sealt saadeti sõna tuttavale metsnikule, et see naise laiba leidmisel selle maha mataks.

Tegelikult olid sündmused sealgi võtnud õnnelikuma pöörde. Naine oli küll viidud mahalaskmiseks teisele poole metsa, kuid esimene lask, mille peale ta maha kukkus, polnud tedagi tabanud. Laskmisest oli naine kohutavalt karjuma hakanud. Teise lasu peale, mis läbis ta kaela, jäänud ta aga vait, tekitades mulje, nagu oleks ta surnud. Seotud kätega mees, kes tedagi laskis, oli seejärel lahkunud. Naine karanud kohe püsti ja pannud huupi jooksma.

Põgeneja jõudis hommikul kella 8-ks ühe maja juurde, kus keegi naine ta haava sidus ning tema 7 km eemale metsavendade laagrisse saatis, kus õppinud esmaabiandjaid teadis olevat. Sellest redupaigast saatis naine kohe inimesi oma mehe laipa otsima, keda ta arvas maha lastud olevat.

Otsijad pöörasid omakorda sama metsniku poole, kes mehe ülesandel pidi naise laipa otsima. Selle vahetalitusel said mõlemad surmasuust pääsnud inimesed jälle kokku.

Ahistatud ja tagakiusatud metsavendade salkadele ja üksikuile paosolijaile olid kõikjal päästjaiks edasitungivad Saksa väed. Seepärast kõik saksa sõdurid, kes 1941.a. suvel võtsid osa operatsioonidest Eesti territooriumil, mäletavad üha habetunuid ja metsaelust rikutud riietega mehi, kes võitlusvalmitena nende juurde tulid, käes kõige kummalisemad relvad. Nende meeste ainsaks sooviks oli: andke relvi. Kuid mitmel pool lõid metsavendade võitlusüksused Saksa vägedega kontakti juba enne nende kohalejõudmist. Seejuures toimetati sakslaste kätte väärtuslikke luureandmeid. Nii näiteks oli Põhja-Viljandimaal Umbusi metsavendadel üle raba loodud virgatsitega side Kolga-Jaanis asuvate Saksa üksustega. Sealt said metsavennad relvi, tubakat ja värskeid „Sakala” üksiknumbreid. Metsavendade kallaletungid Punaarmee osadele soovitati sakslaste poolt ära jätta, kuna relvastus polnud selleks küllalt tugev. Selle asemel jäi metsavendade ülesandeks luure teostamine ja laiali valgunud punaväelaste hävitamine ümbruses.

Mitmel pool üle kodumaa lõid metsavennad sakslastele lahingutes abistajatena kaasa. Eriti rohkesti esines neid juhuseid Pärnu- ja Läänemaal. 23.augustil Palivere alevikku saabunud Saksa väiksema löökosa juurde koondusid ümbruskonna metsavennad ja abistasid seda kõikjalt pealesuruvate venelaste vastu 7 ööd-päeva kestnud lahingutes, kuni lõpuks saabusid suuremad väed ja bolševikud sunniti taganema Haapsalu – Hiiumaa suunas. Samuti võtsid endise Võnnu valla metsavennad Läänemaal 30.augustil koos Saksa vägedega osa Ridala valla Saanika küla vallutamisest, kus hoogsa löögiga Punaarmee osad segadusse viidi ja taganema sunniti.

Metsavendade ja sakslaste vahel kujunes juba algusest peale kõige tihedam relvavendlus. Oli ju selge, et metsavendade edukas tegevus oli ainult seetõttu võimalik, et Saksa väed lähenesid Eestile, vabastades seda järk-järgult ja sundides bolševikke põgenema. Saksa vägede saabumist oodati kõikjal ja metsavennad püüdsid otsekohe nendega kontakti luua. Ka nemad osutasid saksa sõduritele suuri teeneid. Meenutame vaid sündmusi Võrtsjärve Jõesuus, kus metsavennad päästsid bolševikkude käest 4 saksa sõdurit.

Üks Põhja-Tartumaal tegutsenud metsavend jutustab oma esimesest kohtumisest saksa sõduritega:

„Olime, pika metsavendade elu järel Saare valla suurtes metsades, otsimas ühendust Saksa sõjavägedega, kes juba pidid olema ümbruses liikvel, kui järsku ühe järve kaldal sattusime 10-mehelisele hulkuvale venelaste salgale. Meid oli ainult 4 meest. Tõmbasime siiski end mätaste taha ahelikku ja alustasime lahingut. Politruk ja komandör said peagi surma ning seejärel ülejäänud mehed andsid ennast vangi.

Lahingu ajal polnud meil aimugi, et meie tegevust Saksa väesalk üle järve kiikriga oli jälginud, imestades meie salgakese hulljulgust. Nähes, et erariides mehed tegutsevad venelaste vastu, olnud neil kohe selge, kellega tegemist. Kui lõpuks sakslaste liikumist meie suunas märkasime, oli meie rõõm suur, seda enam, et võisime omaltpoolt vange üle anda. Üks sakslane hakkas mu käevarrele näidates midagi seletama, kuid kuna meist ükski saksa keelt ei mõistnud, jäi see arusaamatuks. Lõpuks sakslane võttis oma taskust taskuräti ja sidus meie varrukale. Siis saime aru, et tarvis oli valged lindid käevarrele siduda, et meid punasteks bandiitideks ei peetaks...”

Eesti metsavendade mõjuvamaks elamuseks pärast Lõuna-Eesti alade vabastamist sakslaste poolt tuleb pidada metsavendade paraadi Tartus. See peeti 29.juulil ning seda olid jälgimas Tartu välikomandant ja teisi kõrgemaid Saksa sõjaväelasi.

Kõige kummalisemas riietuses ja relvastuses sammus Tartu Raekoja platsilt läbi umbes 2000 metsavenda, kes olid kaasa võidelnud Lõuna-Eesti vabastamiseks. Siin marssis habetunud ja pasteldes talutaat, vabadussõjaaegne püss nööriga õlal, kõndis endises Kaitseliidu mundris käsitööline ning tema kõrval koolipoiss, vedades nööriga taga sõjasaagiks saadud kuulipildujat. Mõnigi ohvitser endisest Eesti sõjaväest esitas oma välimuses ehtsat ja kartmatut partisansõdurit, puusal raske nagaanrevolver. Kõikide näod aga olid suvepäikesest pruunid ja silmis helkis katsumistest karastatud tahtetuli.

Kui peetud kõnedes avaldati neile tunnustust ja tänu nende vapruse ja kohusetruuduse eest, ei tahtnud lõppeda tartlaste soojad poolehoiuavaldused metsavendadele. Neis meestes nähti selgesti seda eesti rahva sitket võitlusvaimu, mis teda rahvusena on aidanud enam kui 1000 aastat säilida tuulisel ja karmil Läänemere kaldal.

Metsavendade võitluslugudes 1941.a. suvel tõestus jällegi eesti rahva eluõigus ta kodupinnale. Kuigi metsast lahkunult nii mõnigi leidis kodu asemel eest vaid tuhka ja varemeid, ei kohutanud see kedagi, sest kodupind oli alles ja tööd on iga eestlane kartnud niisama vähe nagu võitlustki.