Küüditamise töö esimese osaga – inimeste kinnivõtmise ja vagunitesse paigutamisega –jõuti lõpule16.juuni hommikuks. Selleks ajaks olid kõik küüditamiseks korda seatud vagunid viimse võimaluseni täis tuubitud ja algas ešelon-rongide moodustamine lähetamiseks ettenähtud sihtjaamadesse Venemaale.

Esimesed küüditatud tassiti vagunitesse kohe peale 13.juuni keskööd ja esimesed rongid saadeti Venemaa poole teele 16.juuni õhtul. Seega viibis suur osa küüditatuist veel 3 päeva kodumaa pinnal kogumisjaamades. Need esimesed päevad kujunesid kõigile küüditatuile raskeks meelekindluse prooviks.

Öösisest unest äratatuna ja kohe riietuma ning pakkima käsutatuna oli jahmatus üldiselt sedavõrd suur, et enamik ei suutnud esialgu täies ulatuses mõista tabanud saatuselööki. Alles vagunites vallandus närvisüsteemi reageerimine olukorrale. Mehed säilitasid küll külma rahu ja surusid tunded oma südamesse ning suhtusid seisukorda kui paratamatusse. Naised-lapsed enamikus ei suutnud tagasi hoida ahastust ja pisaraid. Südamevalu ei olnud mitte ainuüksi oma isikliku saatuse pärast, vaid kõige selle pärast, mis senini oli olnud kallis ja omane ja mida nüüd peab kaotama – kodu, omaksed, sõbrad, kodumaa ja terve eesti rahvas.

Närvivapustuse tagajärjel tabas üksikuid tervislikult nõrgemaid koguni surm ja on teada ka paar hullumise juhtumit.

Närvide kaotamise läbi sündinud traagilisest juhtumist teatab küüditatud meeste rongilt visatud kiri: „Tallinna sadamas üks mees esimesel ööl lõikas habemenoaga kõri läbi ning suri. Seepeale korjati kõik terariistad ära...”

Hingelistele piinadele lisandusid peagi füüsilised hädad ja mured. Ei olnud kerge emadel täistuubitud vagunites leida oma väeteile lastele sobivat paika, kogu vaguni sisustus koosnes vaid mõnest laudnarist ja ümmargusest august põrandas ning inimesi oli igas vagunis 25-30 ja rohkemi. Ja kuidas abistada neid, kes üleelatu tagajärjel enneaegselt sünnitasid?

Enamlik süsteem ei tundnud halastust. Vagunitesse veeti inimesi imikutest kuni vanadusnõrkadeni. Ei hoolitud ka rasedatest ega haigetest. Tallinnas näiteks küüditati Jaani koguduse vanadekodu hoolehalune, kes viimased aastad halvatusega voodis lamas. Kuidas selline inimene võis veel Nõukogudele „hädaohtlik element” olla, jääb kõigile mõistatuseks.

Olukord oli ka kodust kaasa võetud asjade suhtes halb. Kuna kodust viies ei öeldud igal pool, et mees naisest-lastest lahutatakse, siis pakiti ühiselt ja pakk jäi jaamas kas naise või mehe kätte. Seega pidi üks abielupooltest läbi ajama ainult seljariietega.

Samuti oli vagunis inimesi, kellel üldse polnud lubatud kodust midagi kaasa võtta, ja ka neid, kes omas jahmatuses olid kaasa toonud vaid kõige tühisemaid esemeid. Toiduaineid oli kõigil üldiselt vähe kaasas, sest kinnivõtmine toimus ootamatult ja kodused toiduvarud polnud suured.

Küüditamis-rongides olid inimeste toitlustamiseks ette nähtud vagunpoed, kust toidu ostmine võimalik. Kuid neist vagun-poodidest ei jätkunud kõikide toitlustamiseks, pealegi polnud neid, vähemalt esialgu – igas rongis.

Ühine saatus sidus inimesed esimese päevaga ühiseks pereks. Vastastikku jagati toiduaineid, raha ja abistati, kuidas osati või võimalusi oli.

Suureks füüsiliseks piinaks kujunes veepuudus. Janu, mida inimesed pidid veel enne ärasõitu kannatama, oli tihti talumatu. Sellele lisandus veel sumbunud ja kuum õhk vagunites, mis veetarvidust aina suurendas. Vett anti tavaliselt ämbritega õhtuti, kuna päeval üldse vett ei toodud. Inimestel polnud aga kaasas nõusid, millega vett tagavaraks hoida, ja seetõttu oli alaliselt janu piinamas.

Ahastavad ja valulikud näod vaatasid läbi trellide inimestele, kes suurtes hulkades püüdsid läheneda küüditatute vagunitele, et õnnetuid kuidagi abistada.

„Vett, vett! Tooge meile vett!” kostsid naiste hüüded läbi trellide.

Punaväelastest püssimeeste valve ei lubanud kellelgi vagunitele läheneda. Püüti meelitada tunnimehi ja tarvitati kõiki mõeldavaid kavalusi, et pakikesi küüditatuile üle anda. Tassiti ämbritega vett kohale. Mõnel pool õnnestuski vett ja toiduaineid edasi anda, vaatamata sellele, et see oli kõvasti keelatud. Valvurid ei jõudnud kõikjal inimesi tagasi tõrjuda, kes sügavast kaastundest aetuna talitasid otse hulljulgelt.

Küüditatute olukorrast nende transportimisel Venemaale saame pildi juhuslikkude pealtnägijate ja pääsenute jutustustest.

Keegi reisija, kes Tapa jaamas oli näinud küüditatavate naiste vagunit, jutustab olukorrast, kus naine oli sünnitanud vagunis ja ise seejuures surnud. Keegi vanem naine võttis vastsündinu oma sülle, teadmata, mida temaga peale hakata. Noore ema laip lebas veel kaua koristamatult vaguni põrandal.

Nagu imekombel oli pääsenud küüditatute rongilt keegi naine, kel oli kaasas üheaastane laps ja kes oli viimast kuud rase. Ta vabastati teadmata põhjustel pärast kahepäevast viibimist loomavagunis, kus „elas” 26 täiskasvanut ja 5 last. Lapsed olid väiksed, kõige vanem seitsmeaastane ja kõige noorem kümnekuune. Kuna ruum oli kitsas, ei mahtunud kõik korraga magama, vaid seda tehti kordamööda. Kloseti aset täitis mingi primitiivne moodustis vaguni nurgas läbi põranda ulatuvast plekktorust ja sellele asetatud puust kolmnurgakast. Ei olnud siis ime, et selle „kloseti” ümbruses põrand oli märg ja rikkus õhku.

Üsna „kloseti” kõrval asetses korvis kümnekuune imik. Lapse mähkmed olid mustad ja märjad, sest polnud mingit võimalust loputamiseks ega kuivatamiseks. Loomulikult polnud lastel ka liikumisvõimalust, vaid tuli istuda või lamada päevade kaupa tihedalt inimeste vahel.

Ka keegi vedurijuht, kes sunniviisil oli pandud juhtima küüditatute rongi Tallinnast Tapale, tutvus sel sõidul mitme vaguniga ja avaldas üksikasju küüditatute, naiste ja laste ebainimlikust olukorrast täiskiilutud loomavaguneis.

Asja iseloomustamiseks ütleb vedurijuht, et kuigi tal olevat olnud tugevad närvid, ei talunud ta siiski seda sõitu. Nii kohutavad olevat olnud need pildid, mis vaguneis avanesid, et ükski ei suudaks neid unustada. Vaguniuksed olid tavaliselt suletud, raudlatt ees. Õhk oli hingemattev, sest värsket õhku pääsis juurde ainult ülalt väikestest aukudest. Õhku rikkusid ka augud, mis keset põrandat või nurgas täitsid kloseti aset. Ka põrand oli mitmes kohas üle ujutatud.

Eriti masendav oli pilt naiste vaguneis, kuhu kesk räpasust ja jälkust oli paisatud naisi ja lapsi rohkem, kui need vagunid suutsid mahutada.

Seal on naisi kõige raskemas olukorras – üks sünnitab enneaegselt, teine lebab minestunult, kolmandal on südamepööritus. Kuskil nurgas hakkab keegi surema või ongi juba surnud. Esineb südameatakke ja verekaotusi. Kellelgi on verejooks, kuid pole sidemeid ega ligniini, et abi anda. Paljudel ütlesid närvid üles, mitmed sattusid hüsteerikasse – märatsesid, kraapisid ja tagusid kätega vastu vaguni seinu.

Pilt oli jubedustäratav ja viletsuste määr ületas igasugused inimlikud piirid. Keegi ei saanud nende õnnetute eest hoolitseda, ametlikult neile midagi ei varutud, ka arstimeid mitte. Janu oli põrgulikult piinav. Jaamadesse sisse sõites sirutati trellide vahelt käed välja ja anuti vett.

Ühe iseloomustava näitena üldiselt valitsenud olukorrast toome pealtnägija jutustuse Tamsalust („Postimehes” 26.VI 42):

„Hüüdeid ja palveid kuuldus vagunitest. Kuid kõige vähematki ei reageerinud nendele hüüetele rongi saatjaskond. Tamsalulased ei suutnud lõpuks enam taluda. Veepanged täideti vee või piimaga, poodidest osteti vorsti, leiba, saia ja kõike söödavat, mis üldse kätte saadi, ja mindi vagunite juurde.

Üks agar tamsalulane lükkas lihtsalt venelasest tunnimehe kõrvale ja kiskus ukse lahti. Meie silmadele avanes masendav pilt. Küüditatud lamasid läbisegi põrandal, kus naised sülelapsi kätel hoidsid.

Vagunist väljavoolav õhk oli läpastav ja raske. Kõigi vagunisolevate naiste ja laste näod olid kahvatud. Nende huuled olid janust punsunud. Kui neile ulatati vee- ja piimapanged, siis puhkesid nad nutma. Lühikese ajaga tühjendasid janukannatajad nõud. Kui küüditatud olid janu kustutanud, siis ulatati neile poodidest kokkuostetud toidukraam.”

Naiste-laste vagunitele oli juurdepääs siiski kergem, kuna nad kuulusid B liiki (väljasaadetud) ja neid ei peetud konvoivalve poolt nii hädaohtlikeks kui mehi, kes olid eraldatud A tähega märgitud vagunitesse (arreteeritud).

Naistel õnnestus jaamades vagunitest välja saata kirju, milles nad kirjeldasid kinnivõtmist ja vagunis valitsevat olukorda.

Need, tihti paberitükikestele kritseldatud napid read on meile huvitavaiks inimlikeks dokumentideks inimeste läbielamustest, olukorrast ja mõtetest, mis neid valdas ja millest nad suusõnal ei saanud enam jutustada.

Allpool toodud paarist sellekohasest näitest ilmneb, kui ootamatult tabas kõiki küüditamine ja kuidas igaühel mõtted on seotud kodudega ja seal poolelijäänud tegevusega. Enda saatuse pärast ei kurvastatagi palju, rohkem muret avaldub mahajääjate vastu. Ei suudetud kõike hädavajalikku kaasa võtta, lihtsalt ei taibatud kohe, mida õieti peaks tarvis minema. Hiljem vagunis, kui mõte juba reaalselt suutis kohaneda ja mõtelda tulevikule, siis tundus vajadust nii paljude tarvilikkude esemete järele.

Järgnevalt vagunitest mahavisatud kirjadest kaks näidet. Mõlemad kirjad on poetatud vagunist Kopli jaamas.

Meid laup. lõuna paiku arreteeriti. Otsiti läbi ja 2 tunni jooksul kihutati krusaga Keila, kus 1000-ed ees. Terve perekond. Sain pesu, mõned asjad kaasa, kiruti, et palju kaasa võtan, lubati, ähvardati pooled maha jätta. Ema pildi võtsin raamita kaasa, irvitasid – kas isa pilti ei taha. Klaver peaks ka olema jne. Söömata olime, lõuna valmis oli küll, aga püssimehed ees, tagauksel, ei lähe lastel söök sisse, ei meil. Kõik jäi nii igale poole laokile, sai kerkima kaussi, saun köetud jne. Linnupojad, kalkuni, 35 haiged mõned ka terved, küll need kärvavad. Hane, pardipojad, kana, välja tulemas 6 pesakonda neil päevil. Seda toitu ei oska keegi keeta. Ka mitte juhatada ei saanud. Mees unustas oma suvemantli ja veesaapad. Söögipoolist ei saanud palju kaasa, sest ahnitsesin pesu, riideid kappidest, kummutist. Sööginõud jäid sinna. Singid, liha, leib, moosid, keedised, kõik, kõik. Kole elajaelu meil, 3 meest, lapsed, 3, 2, 1, 2 mul, 2. Kaks naist üksikud. Peldik kõik siinkohal, ooh...

Öeldi, et tagasi ei saa te enam, öeldi – so Gott will! Seda elu te enam ei ela. Aino on väga apaatne, sest ma nutsin kui nad süüa küsisid. Sooja toitu ei ole. Rahvas veab rahata meile leiba, võileiba, ka see paber, piima, kõike, nii osavõtlikud... nii truud eestlased... Raha meil pole. Vist seisame veel ka homme siin.

Oh kallid eestlased, kallis kodumaa, jumalaga. Elage hästi. Tervitame teid südames kõiki. Õ h k on hea!

Olen olukorrast nüüd natukene toibunud. Und kogu öö silmi ei saanud, ka söök ei lähe. Meil on vagunis (looma) 25 inimest ühes lastega. Kirju vahetame. Praegu ei ütelda, kus me lõpp-peatus on. Arvatavasti Siber. Minuga ühes vagunis on end... Tal 2 last, 3-kuine poeg ja tütar 5a. Ja paljud on siin pisilastega. Ütlen tänu Jumalale, et minu lapsed on rahupaigas. Lõputa on kaasasõitjaid. Väga palju koolijuhatajaid. Vist pool Eestit evakueeritakse. Võimalik, et ka teie kallid olete selle saatuse osalised. Praegu mõistan, mida vaja oleks veel kaasa võtta olnud. Vana talipalitu mõlemile, Riivo müts, veel villast nõelumislõnga. Ka ühtki nõud ei keedu ega söögi oma peale paari lusika ja noa-kahvli. Kõik meie varanatuke laske müügile, võtke omale... Praegu on mul umbes 80 rbl. Riivol vist märksa vähem. Teiseks kahetsen, et võid ega teisi toitaineid ei võtnud kaasa enam. Võid on mul vaid 200g. Olime ju kõik, ise kui ka mahajääjad, jalust rabatud. Ühe paki oleks võinud veel kuidagi teha. Ega tea ehk läkitate meile järgi kui lubadust antakse osa riidekraami... Mesilastega tehke oma äranägemist mööda. Lootuses, et veelkord näeme, see jõuab veel elu sees hoida. Nõnda mu kallid, elage hästi ja ärge liialt kurvastage. Isa ja mu laste hauad korraldage. Tehke hauad kõrgemaks ja mõned lilled istutage peale. Pööraselt kahju, et ma Heli pilte kaasa ei võtnud. Võtsin segaduses vaid väikese albumi, kuna suures on pildid, mis koju jäid. Mamma, kuidas korraldad oma elu nüüd, olete juba peaaegu üksik elanik? Milleks need rasked hoobid meile järkjärgult antakse? Tervitage kõiki sugulasi, sõpru, naabreid. Kui mul tervist ikka on, siis niipalju ma jõuan tööd ikka teha, et hinge sees hoida. Muud pole tarviski. Kas pole meie peale mõni valekaebus tõstetud? Ise me küll ei tea millegiga eksinud olevat. Meie mesilased, need on väga südamel. Leidke neile õige hooldaja. Kui edasi müüte, siis vaid teadlikule mesinikule. Praegu kuulsime, et meid väga kaugele saadetakse. Praegu on kell 12. Hommikul veerand neli sõitsime Keilast välja... Veel palju palju kallistusi, musisi ja head elu.

Teateid meeste olukorrast on hoopis vähem. Rongidelt on maha visatud vaid üksikuid kirju, mis sisaldavad napisõnalisi teateid enda ja vagunikaaslaste kohta.

Üksikasjalisemalt selgitab küüditamise käiku ja olukorda A-vaguneis ning kontsentratsiooni-jaamades ühe tallinlase jutustus, kes NKVD poolt rongilt maha võeti ja hiljem, peale ülekuulamist, hoopis vabastati.

Küüditamise läbielanud mees jutustab:

„Olin just ärganud 14.juuni hommikul, kui äkki keegi pikalt helistas ukse taga. Kuulsin, kui üks võõras hääl küsis, kas minu nimeline isik elab selles korteris, ning siis astuski tuppa võrdlemisi lühikese kasvuga mustas ülikonnas ja tumedate juustega tšekist saadetuna ühest ilmselt unisest NKVD rannakaitse madrusest. Midagi seletamata käskis tšekist mul tõusta ja riietuda ning alustas kohe läbiotsimist. Muidugi küsis ta kohe, kas mul relv on olemas, ja käskis selle välja anda. Minu väited, et seda pole olemas, ei näinud ta uskuvat. Läbiotsimine toimus suure põhjalikkusega. Erilist huvi osutas läbiotsija igasuguste paberite ja dokumentide vastu, raamatud ei näinud teda huvitavat. Samuti korjas ta kokku kõik fotod, fotoalbumid ja kirjad.

Pärast paar tundi kestnud läbiotsimist lahkus tšekist, jättes sõduri valvama. Mõne aja pärast ilmus ta tagasi koos paari teise tšekistiga, kes kõnelesid vene keelt, ühe noore eestlasega, kes kandis komnoorte märki, ning paari miilitsamehega. Läbiotsimine jätkus nüüd veelgi intensiivsemalt.

Viimaks tegi esimene tšekist, kes oli eestlane, mulle teatavaks, et olen määratud väljasaatmisele Eestist Süda-Venemaale. Mispärast ja kuhu ning kauaks, seda mulle ei öeldud. Kästi end valmis seada äraminekuks, kusjuures lubati kaasa võtta hädavajalikke asju kuni 100 kg raskuses. Pakkimist tšekistid ei seganud, kuid esimene tšekist vaatas läbi kõik kaasavõetavad asjad. Venelasest tšekist koostas ka mingisuguse läbiotsimisprotokolli, millele pidin alla kirjutama. Kokku kestis terve läbiotsimine umbes 5 tundi. Siis kästi mul võtta kaasa oma pakid, kuna tšekistid pakkisid sisse läbiotsimisel eraldatud dokumendid, fotod, kirjad jne. ning võtsid need kaasa. Tänaval oli ootamas suur tühi veoauto. Üks tšekistidest istus vist juhi kõrvale, kuna ülejäänud tulid taha auto veokasti, kuhu kästi ronida ka minul.

Siis algas sõit hiiglasuurel veoautol mööda Vabaduse puiesteed Pääsküla suunas. Kaasa sõitis minuga neli või viis tšekisti, enam ei mäleta täpselt. Kuhu mind pidi viidama, oli mulle teadmata, kuna seda mulle ei öeldud. Pääsküla jaama kohal keeras auto äkki paremale ja suundus raudtee poole. Jaama juures kõrvalteel seisis pikk rida kaubavaguneid. Mind kästi koos pakkidega maha ronida ning tšekistide saatel sammusin raudtee poole. Seal oli kohal mingisugune kõrgem NKVD tegelane, kes märkis üles minu nime ja küsis minu toojatelt minu kohta mingisuguseid andmeid. Selle järele jäin mõneks hetkeks ühe oma toojaga üksi. See oli noormees, kandis komnoorte märki nööpaugus. Kuna ta käitumine oli seni minu vastu olnud viisakas, küsisin talt, mispärast mind õieti kinni on võetud. Ta alguses põikles kõrvale, kuid lausus siis: „Küllap te vist olete olnud liiga aktiivne. „Küsisisn siis veel, kuhu mind saadetakse. Sellele ta vastas, et kuskile Süda-Venemaale, rohkem ta ka ei teadvat.

Seejärele tuli üks NKVD sõdur püssiga, kelle saatel viidi mind ühe vaguni juurde. NKVD sõdur avas ukse ning mina ronisin sisse. Uks minu järel suleti ja leidsin enese tavalisest 17-tonnise kandevõimega kaubavagunist, milles oli võrdlemisi hämar, kuna valgus pääsis sisse ainult kahest väiksest trellitatud aknast ukse pool ääres. Aknad vastasküljel, samuti ka uks vastasküljel olid suletud. Kummaski vaguni otsas oli kaks suurt lava. Vastaskülje ukse kõrvale oli ehitatud primitiivne seadeldis plekktoru ja laudade abil, mis kujutas endast WC-d.

Minu saabumisel vagunisse oli seal eesolijaid alles vähe. Kuid nagu võisime näha läbi väikeste trellitatud akende, saabus pidevalt uusi veoautosid jaama juurde, kust ikka uusi ja uusi inimesi toodi püssimehe saatel rongi juurde ning paigutati mõnda neist punaseist trellitatud vagunitest, mis kandsid igaüks oma uksel numbrit ja tähte A või B.

Vagun, milles viibisin, kandis tähte A, kuna number oli tõenäoliselt 8. Kuna uusi küüditatuid oli pidevalt vagunisse juurde toodud, siis oli meie arv vagunis pidevalt kasvanud. Õhtuks oli meid vagunis lõpuks 25 meest. Nende hulgas oli vanu, keskealisi ja noori. Oli poissmehi, kuid enamus oli tõenäoliselt siiski naisemehed. Meie hulgas oli majaomanikke, endisi ärimehi, riigiametnikke, autojuhte ja ka töölisi. Rahvuselt olid enamuses eestlased. Enamus inimesi oli arreteeritud nende kodudes, osa aga oli ära toodud ka töö juurest, üks küüditatuist oli välja toodud isegi sanatooriumist, kuna paar inimest vist oli toodud vagunitesse NKVD-st, kus neid oli üle kuulatud. Peaaegu kõigil oli lastud kaasa võtta riideid ja muid vajalisi esemeid. Mõnele oli seletatud, et nad saadetakse välja piiriäärseist aladest, mõnele teisele taas oli antud lootust, et nad võivad kolme aasta pärast tagasi pöörduda, kui nad „hästi käituvad”.

Vagunis oli ka ämber vee jaoks ning paaril mehel lubati vagunist välja minna vett hankima. Samuti käis üks toimkond teistele vagun-poest ostmas ka leiba, vorsti ning isegi piima. Need väljaskäijad tõid ka andmeid inimeste kohta teistes vagunites. Nende tähelepanekutest selgus, et vagunites, mis asetsesid meie vagunist rohkem Pääsküla (lõuna) pool, viibisid naised ja lapsed.

Õhtupoolikul, kui kõik 25 meest olid meie vagunisse juba toodud, ilmus sinna see tšekist, kes oli minu jaama toomisel minu nime üles märkinud, ning käskis valida vaguni vanema. Selle ülesandeks pidi olema korra järele valvamine vagunis. Samuti käskis ta märkida üles kõikide nimed ja elukutsed, pärast seda kui ta oli korraldanud loenduse, lugedes üles kõigi arreteeritute nimed vagunis. See elukutsete ülestähendamise käsk tõstis vagunis osa inimeste meeleolu, hakati lootma, et asi polegi nii kohutav kui ta näis, hakati uskuma, et meid saadetakse küll asumisele, ent igaüks paigutatakse siiski tööle tema erialal.

Viimaks saabus esimene öö vagunis. Magamisest ei tulnud sel ööl küll enamusel vist palju midagi välja, meeleolu oli niivõrd masendatud, pealegi oli õhk vagunis väga halb, kuna uks oli kinni ning ventilatsioon toimus ainult kahe väikese akna kaudu. Õhk oli täiesti hall suitsust, kuna närvide rahustamiseks tõmbas iga suitsumees paberossi paberossi järele.

Üldse peab aga ütlema, et ometi, hoolimata üldisest masendavast õhkkonnast, ei valitsenud nende 25 mehe hulgas mingit lootusetut meeleheidet. Oldi sünged, kuid kindlad. Olime vangid, kuid elu oli veel alles ning kõik olid veendunud, et mingi lahendus peab kord tulema. Suur enamus uskus, et kord ometi peab saabuma sõda, mis toob lahenduse.

Täiesti murtud näis olevat ainult üks vanem haiglane kaupmees, kes ka juba varem oli olnud NKVD küüsis.

Teine hommik saabus varakult. Tšekistide korraldusel lubasid NKVD sõdurid vagunite viisi inimesi kahe-kolme kaupa raudtee muldkeha ja eemal asetseva Pääsküla metsa vahelisse laia kraavi oma loomulikke tarbeid õiendama. Siis nägime ka, et vagunites, mis asetsesid meist eespool (Tallinna pool), asusid samuti mehed nagu meie vaguniski.

Ka sel hommikul käis toimkond vett toomas ning teine toimkond käis hankimas soovijatele vagun-poest süüa ning ka piima. Need väljaskäijad lõid ka sideme teiste vagunitega, hüüdes meie vagunis olevate meeste naiste nimesid. Kui vastav isik leiti, öeldi talle meie vaguni number ning samuti saadi teada nende vagunite numbrid. Järgmised toimkonnad toimetasid edasi ka juba kirju.

Hiljem aga keelati see ära ning kedagi vagunist välja ei lastud. Samuti suleti vaguni uksed, mis vahepeal olid olnud pool-avatud. Üldiselt peab ütlema, et siis, kui juhtivaid tšekiste kohapeal ei olnud, püüdsid NKVD sõdurid olla vangide suhtes vastutulelikumad, ka selles, mis puutus vaguniuste avamisse, eriti veel, kui neid kutsuti tovarištš natšalnik (seltsmees ülemus).

Kord vahepeal, kui meestel oli täielikult takistatud vagunist väljaminek, võisid naised ja lapsed jalutada piki vagunite rida ja otsida oma mehi ja isasid. Kõik see elu selles küüditatavate rongi mikrokosmoses oli midagi meeletult traagilist, kuid tol hetkel näis kaduvat inimestes teadvus sellest ning eesti tugev huumor aitas kõigil säilitada selgroogu.

Pääsküla metsa veerele vastu rongi oli kogunenud inimesi, neid aga ajasid ära NKVD sõdurid. Mõni püüdis küll hiilida rongini, kuid tõenäoliselt ei õnnestunud see kellelgi. Vahepeal kulus aeg ning võis tähele panna märke, mis vihjasid sellele, et varsti algab ärasõit. Nii lubati taas hankida joogivett ämbrisse. Kuna ilm oli väga kuum, siis kulus vesi kiiresti. Kuskilt hankis meie järjekordne veetoimkond vagunisse veel teise veeämbri, nii et janu oli võimalik kõigil kustutada. Samuti vihjas ärasõidu peale asjaolu, et meie vagunist võeti mehi, kes pidid jaama saabunud veoautodest kandma paari tühja kaubavagunisse leivapätse ja heeringatünne. See väljasliikumine oli suureks moraalseks kergenduseks pärast pidevat tegevusetut istumist vagunis suletud ukse taga.

Kuid ärasõit viibis ikka veel. See hakkas kuidagi mõjuma kõikide närvidele. Ka janu hakkas taas vaevama, kuna vesi oli jällegi otsa lõppenud, uut aga enam tuua ei lastud.

Siis viimaks omti hakkas rong liikuma. Väikeste akende kitsaste trellidetagant jälgisime seda. Vedurijuhist kuni rööpaseadjani nuttis kogu raudteepersonal – kõik täismehed – keda nägime oma kitsast aknast. Ning kogu raudteeveer Pääskülast kuni Rahumäeni oli palistatud masendavast leinaspaleerist, kes nuttis ja viipas käega lahkuvale küüditatuile punastes loomavagunites. Viskasime akendest välja kirju, mida inimesed tee ääres üles korjasid. Raudteelahkmel pärast Järvet selgus meile, et veel ei alga me siiski sõitu Narva poole, vaid esialgu viiakse meid veel Tallinna. Rong sõitski Kopli kaubajaama, kus ta tükk aega manööverdas. Nähtavasti ühendati meie rong teiste küüditatute rongidega. Lõpuks ometi jäi me vagun paigale. Ka Koplis visati akendest välja kirju, mida korjasd üles nii raudteelased kui üksikud julged inimesed, enamuses naised, kes läbi vagunite ridade tungisid küüditatavate rongi juurde. NKVD sõdurid ajasid neid küll ära, kuid peitnud end vagunite taha, ilmusid nad sõduri eemaldumisel taas välja.

Koplis nõuti vagunis jälle vett, kuid esialgu NKVD sõdurid seda meile ei toonud, küll aga hankis meile salaja vett paar raudteelast.

Kui Koplisse jõudsime, hämardus juba. Lõpuks saabuski öö, ilma et rong oleks välja sõitnud. Vagunitäis mehi vaibus aegamööda unde. Ka mina uinusin. Südaööl kuulsin läbi une, kuidas vaguniuks raginal lahti lükati ning keegi küsis vene keeles mingit nime. Paar meest, kes ärkasid üles või olid ärkvel, kõnelesid mdagi väljasolevate meestega ning hüüdsd siis mind üles. Mind kästi välja tulla. Küsisn, kas pean ka oma asjad kaasa võtma. Ka seda kästi. Jätsin siis väga raske südamega jumalaga oma vagunivanemaga, kes oli kõnelnud nende venelastega ning veel paari ärkvelolijaga, ning astusin kahe tšekisti saatel öhe. Nad viisid mind läbi vaguniridade Kopli jaama poole. Kopli jaamas seisis auto. Mind kästi sellesse istuda. Sõidu ajal vist palju ei räägitud. Olin huvitatud, kuhu auto sõidab. Kui nägin, et ta suundub Pagari tänavale, langes mu meeleolu täiesti. Auto peatumisel viidi mind läbi ühe ukse ja paari toa ühte väksesse tuppa, mis pdi asetsema alumisel korral.

Mind pandi istuma sohvale laua ette, kuna üks tšekistidest istus laua taha ja teine laua kõrvale toolile. Algas minu küsitlemine. See kestis vist õige kaua aega, kusjuures küsiti, kus ma olen koolis käinud, kus ülikoolis, mida õppinud, millisesse organisatsiooni kuulunud, kas Kaitseliidus olnud, mis seal teinud jne. Samuti küsiteldi, kus ma olen teeninud ja mis on seal olnud minu tegevus. Muude küsimuste sekka küsiti äkitselt ja ootamatult, kas ma olen Saksa saatkonnas käinud, kas ma olen tahtnud ümber asuda, mis ma Soomes olen teinud ja muud sarnast.

Vastasin küsimustele nii, kuidas oskasin, ning nähtavasti jäid nad nende vastustega rahule. Enamus neid küsimusi tuli ju ette peaaegu igas enamlaste poolt nõutud ankeedis.

Enne kui mind pärast seda närvidepiinamist vabaks lasti, pidin veel andma allkirja, kus kohustusin vaikima kõigest sellest, mis kuulsin ja nägin „evakueeritavate” rongis viibimise ajal. Selle allkirja võisin anda eesti keeles, kuna kogu ülekuulamine toimus vene keeles.”