Valgamaa kui kolmas Lõuna-Eesti maakond vastu meie lõunapiiri elas sõjaärevusi üle tublisti varem kui mõnigi teine maakond. Kuid ka siin tekkisid metsavendade salgad juba 13. ja 14.juunil oma elu säilitamiseks varjule pugenud inimestest, nagu kõikjal mujal üle kodumaa.

Sõja puhkedes metsavendade liikumine kandub peagi passiivsest varjamisest üle aktiivsemale pinnale. Enesekaitseks otsitakse üles peidetud relvad ning väiksemad põgenikkude salgad liituvad suuremaiks, otsides üksteise juures toetust ja jõudude suurendamist. 4.juulist alates tehakse juba mitmel pool katseid võimu ülevõtmiseks punastelt.

Sel päeval nimelt said Valga linna ümbruse metsavennad arvuliselt ja ka relvade poolest tuntavat toetust. 2/3.juuli ööl väljaasetatud kutsealuste mobilisatsioonikäsuga pidi kokku tulema 710 kutsealust, tuli aga 192. Ülejäänud põgenesid metsadesse laiali. Kuid ka kokku tulnud noormehed, eesotsas kooliõpilastega, järgnesid 4.juulil sama teed, võttes kaasa ka neile välja antud relvad ja igaühele usaldatud 120 padrunit. See põgenemine sai võimalikuks paanika tõttu, mida sünnitas Valga linna pommitamine Saksa lennuki poolt. Kuna pommid langesid otse läbi Valga taanduva Punaarmee väeosa keskele, tekitas see kommunistides üldise peataoleku, mis lõppes nende linnast põgenemisega. Seda segadust kasutasidki kutsealused laialijooksmiseks.

Valgamaa valdades oli juba juunikuu lõpul metsavendade liikumine õige elav. See oli ka hädatarvilik, kuna maakond asub lõunast kulgevate teede ääres, mida mööda voorisid taanduvad Punaväed, mis teostasid röövimisi ja vägivalda, nii et talurahvas mitmel pool kogu oma varandusega metsadesse põgenes. Metsavendade tabamiseks teostasid punased aga mitmeid haaranguid. Nõnda tehti juuni lõpupäevil haaranguid metsavendadele Sangastes, Kuigatsis ja Karulas. Kahes esimeses kohas ei andnud haarangud tulemusi, kuid Karulas mõrvati kodust tabatuna 2 metsavenda ja ühe metsavenna poeg.

4.juuli õhtuks julgesid Valga ümbruse metsavennad tungida juba linna, kuid kuna läbi linna jätkus väga elav Punaväe osade taandumine, hoiduti avalikust väljaastumisest. Samal päeval toimus ka maakonnas rida ärevaid sündmusi. Sel päeval heiskasid metsavennad Kahrumäe kõrgele männile Eesti lipu. Kuna vallamajas olid Valgast saadetud evakueerimise ja varanduste hävitamise käsk, põgenesid inimesed taludest kõigi loomade ja kaasavõtmiseks võimaliku varaga metsa. Ühtlasi õnnestus metsavendadel hankida põgenevailt punaväelastelt 7 püssi. Põgenemine oligi õigeaegne, sest 5.juulil rüüstasid punaväelased veel kord üle kõik Sangaste kauplused ja talud, kusjuures Jõe talus vägistati ja mõrvati 19-aastane kurttumm tütarlaps. Rüüstamiste takistamiseks astusid metsavennad ka avalikult välja. Nõnda tulistasid Keeni ja Kuigatsi metsavennad raudteel liikuvaid hävitusrongi dresiinasid. Nende vastutulistamisest sai surma 2 inimest metsas. Tagula metsavennad tulistasid mööduvat Punaväe kolonni, mis hargnes lahinguks metsas ja mõrvas seal kolm oma koormate juures viibivat talumeest. Samade punaväelaste tulistamisest sai oma koduõuel surma veel üks talunik.

Valga linnas heiskasid eelmisel õhtul linna tulnud metsavennad 5.juulil „Säde” katusele Eesti lipu. Lipu tõid paar tundi hiljem alla Tõlliste hävituspataljonlaste laagrist kohale rutanud hävituspataljonlased, kellega nüüd kogu päeva kestel tekkis metsavendadel kokkupõrkeid. Nimelt takistati raudteejaamas kütteainete lao, raudteevagunite, naftapaagi ja tsisternide süütamist. Seejuures tekkinud tulevahetuses sõitis jaamast välja hävitusrong, mis samal päeval kohalike metsavendade ja raudteelaste poolt Palupera juures lõhkemata saksa lennukipommi abil rööbastelt maha lasti. Enne seda purustas sama rong V.-Emajõe raudteesilla, rüüstas Tõlliste postkontori ning pistis põlema Sangaste, Keeni ja Puka jaamahooned.

Sama päeva, s.o. 5.juuli õhtul ilmus Uniküla asundusse põletama 7-meheline läti miilitsate jõuk. Sellele astus vastu Tõlliste 12-meheline metsavendade üksus. Tekkinud tulevahetuses langes 6 miilitsat ning ainult 1 pääses põgenema. Viimane alarmeeris Marimõisast 60-mehelise hävituspataljoni rühma. Need metsavendi enam eest ei leidnud, kuid põletasid maha Uniküla mõisa hooned.

7.juulil aga on metsavendade tegevus üle kogu Valgamaa kõige elavam. Sel ajal, kui Valgas võimutsevad veel hävituspataljonlased, kellega metsavendadel tulevahetus kogu aja on jätkunud, valmistutakse teises maakonna linnas – Tõrvas – Eesti lipu heiskamisele, sest Punaväe läbivoorimine näib olevat lõppenud. Lipu viivadki raekoja torni metsavennad. Kuid pisut hiljem saabub kohale NKVD karistussalk ning 2 lipuheiskajat lastakse maha. Päev hiljem kannab Tõrva raekoda siiski seda lippu, 7.juulil panevad metsavennad Eesti lipu lehvima ka Tsirguliina tuletõrjehoonele; Kaagjärves haaravad Valga metsavennad sel päeval 10 mehega koolimajas asuvat Punaväe vaatlusposti, kuid selle meeskond, häiritud läbilõigatud telefonijuhtmeist, pääsis põgenema. Sel päeval heisati Eesti lipp ka Paju lahinguvälja monumendile ning Tahevas Tellingimäe triangulatsioonitorni.

8.juuli varahommikul saabus Valga linna Kaagjärvest 30-meheline relvis metsavendade salk ühes aseohvitseri juhtimisel ning nüüd heisatakse „Sädele” uuesti Eesti lipp. Pisut hiljem saabub veel teine suurem metsavendade grupp ühe kapteni juhtimisel ning need koos moodustavad nüüd omakaitse, mille põhjaks jäävad metsavennad. Sama päeva õhtupoolikul saabunud sakslasi tervitab Valgas juba kindlalt formeeritud omakaitse.

Kuid 9.juulil liigub maakonnas veel rüüstavaid venelaste jõuke ning Keeni metsavendadel on nendega raske kokkupõrge. See sünnib Pringi kõrtsi juures Puka alevi ligidal, kus 21 metsavenda 14 püssiga teevad äkkrünnaku 43-mehelisele püsside, kuulipildujate ja granaatidega relvastatud Punaväe osale. Tulevahetuses saavutasid metsavennad ülekaalu ning lõid punaväelased omapoolsete kaotusteta taanduma, kusjuures punastel oli kaotusi 1 surnu, 2 haavatut ja 7 vangi näol. Hetkel, mil metsavennad olid saavutanud ülekaalu, saabus neile abijõudu veel Valgast veoautol välja sõitnud 15-mehelise omakaitse salga näol. Omakaitselased asusid taganevaid punaväelasi jälitama, kuna metsavennad hakkasid püüdma punaväelaste käest lahti pääsnud ja metsa jooksnud hobuseid. Omakaitsel tekkis põgenevate punastega peagi uus lahing, mille tulemusena võeti veel 11 vangi ning saadi saagiks relvi.

Sakslaste saabumisel oli kõikjal üle maakonna metsavendade salkadest kujundatud kindlad omakaitse üksused, mis kohusetruult asusid täitma uute olukordade poolt peale pandud ülesandeid. Niisama julgelt aga, nagu metsavennad olid sõja puhkemisel taibanud hetke tähtsust, ruttasid paljud nendest nüüd edasi Saksa sõjaväe ridades, teostama kodumaa teistegi piirkondade vabastamist. Nii mõnigi Valgamaa metsavendadest seisis Tallinna vabastamise päevil Lasnamäe kõrgel kaldal ja vaatas püss käes alla põlevale linnale, kust äsja oli kihutatud merre ta igipõline vaenlane.

V i l j a n d i m a a oli Lõuna-Eesti maakondadest paigaks, kus metsavendade tegevus kujunes ohvriterikkamaks kui mitmel pool mujal. See on seletatav erilise pealetungi aktiivsusega metsavendade poolt, millele vastu astus jälle Viljandi arvukas, hästi relvastatud ja kiireil liiklusvahenditel opereeriv hävituspataljon, mis oma pealetunge tegi vaid suuremais üksustes. Peale selle tuli Põhja-Viljandimaa metsavendadel, rinde peatumise tõttu keset Viljandimaad, oma elu eest sõdida tublisti kauem ja raskemais oludes kui lõunapoolseil meestel, kuigi aktiivsed üritused olid puhkenud üheaegselt. Sellejuures Lõuna-Viljandimaalt põgenes Punavägi läbi suurema vastupanuta 1-2 päeva jooksul juba juuli algul, kuna Põhja-Viljandimaal tekkis seisak ning puhkes ajuti ägedaid võitlusi. Selle tulemusena Punavägi talitas metsa pugenud ja seal tabatud eraisikutega äärmiselt julmalt. Mõrvatud metsavendade kõrge arv Viljandimaal on selle tõenduseks.

Küüditamise päevil metsa põgenenud ja sõja puhkemise järel mobilisatsiooni kartusel samasse paika varjule tõmbunud meestesalgad hakkasid üle kogu Viljandimaa erilist aktiivsust näitama 4.juulil, mil sini-must-valged lipud pandi lehvima maakonna peaaegu kõigis osades.

Esimesi suuremaid Viljandimaa metsavendade nõupidamisi sündis küll juba 24.juunil, mil Vastsemõisa piiril kogunes „Pimelombi” järvekese kaldale koosolekule 30 meest mitmeist ümbruskonna küladest. Koosolekul koostasti tegevuskava ligemaiks päevadeks. Nädal päevi hiljem tegid samad Viljandi lähema ümbruse metsavennad koguni otsuseks minna vallutama Viljandit. Selle julge otsuse oli põhjustanud asjaolu, et Viljandi punane garnison oli tol ajal väiksearvuline. Aktsiooniks loodeti kaasa tõmmata kõigi Viljandimaa valdade partisane. Kuid enne kui selle teostamisele saadi asuda, tuli teateid suurte, taganevate Punavägede valgumisest Viljandisse. Selle loomuliku järeldusena kadus mõte Viljandit rünnata.

Kokkupõrkeid hävituspataljonlastega hakkas sündima juulikuu esimesist päevist peale. Nõnda pidasid Kibaru küla metsavennad Taevere vallas 1. ja 2.juulil lahinguid neid haarama tulnud hävituspataljonlastega.

Kibaru ja Käära metsakolkad olid ümbrust tundvaile metsavendadele heaks redupaigaks. Siin liikus umbes 30-40-meheline metsavendade salk Taevere ja Vastsemõisa valdade metsavendadest. Grupil oli relvastuseks umbes 15 vanamoelist ja mitte heas korras vintpüssi ning mõned jahipüssid ja püstolid.

Kui ilmnes, et neid haarama tulnud hävituspataljoni jõud olid 200-300 meest suured, kasutasid metsavennad kõiki kavalusvõtteid, et haardest välja lipsata. Järgnes terve seeria väikseid lahinguid, kus omapoolsete üksikute järskude kallaletungidega häiriti vastast, kuid kogu aeg hoiduti otsustavast kokkupõrkest. Kui vaenlane paaril korral metsavendi oli ümber haaramas, õnnestus neil kahelt poolt ründava vaenlase vahelt välja lipsata, nii et piiravad jõud sattusid eksitusest omavahelisse tulevahetusse, kandes vastastikku raskeid kaotusi. Võõras metsamaastikus orienteerumisvõime kaotanud hävituspataljonlased lahkusid metsast ülesannet täitmata järgmisel päeval, viies kaasa kolm veoautotäit surnuid ja haavatuid. Metsavendadest langes lahinguis üks, kuna vangi langes 5 metsavenda, kes mõrvati. Kolm neist olid vennaksed.

Suuremaid üritusi Viljandimaal oli 4.juuliga alanud aktiivsetel päevadel Kõpu vallamaja ülevõtmine. Kõpu laialdastes metsades ja soodes oli juba juunikuu lõpupäeviks välja kujunenud kindel 50-meheline metsavendade salk, millel oli 12 vintpüssi, mõned püstolid ja paar jahipüssi. Salk tegutses Ija, Valma ja Ilmapõllu vahtkondades.

Metsavendade koondumise kuuldustest said kohalikud enamlased peagi häiritud ning muutusid aktiivseiks, seda õhutas ka kurikuulus Stalini hävituskäsk. Ööl vastu 4.juulit juhtus vallas esimene tulistamine: enamlased lasksid valla arveametnikku, kes aga metsa põgenes. Tema asemel arreteeriti ta perekond. Nüüd muutusid omakorda aktiivseks metsavennad, kes hiljem ka arreteeritud perekonna päästsid. Metsast lagedale tulnuna vallutati Tõrva talu ning vahistati seal elav kommunist. Ühtlasi tehti otsuseks vallamaja enamlastest puhastada. Need sündmused koos igaltpoolt tulevate teadetega metsavendade üritustest olid aga enamlikke võimumehi juba nii kohutanud, et need ise vallamajast lahkusid. 4.juulil kell 10.30 heiskasid metsavennad mahajäetud vallamajale oma lipu ning kohe alustati sinna kokku toodud raadioaparaatide rahvale väljajagamist. Kuna vallamajast 1 km kaugusel asus venelaste õhuvaatluspost, mis metsavendadele oleks võinud saatuslikuks kujuneda, siis otsustati see kõrvaldada, võimaluse korral rahulikul teel.

Selleks võeti vaatlusposti telefoniühendus ning nõuti allaamdmist, käskides venelastel relvad maha panna ning vallamajja viivale teele välja ilmuda. Metsavendade liikumisel vaatlusposti poole kedagi välja ei tulnud. Järsku aga hakati vaatluspostist tulistama. Tulistamine kestis kümmekond minutit ning vaikis siis. Hiljem leiti vaatluspostil kaks vaenlase laipa. Vaatlusposti ohvitser oli enne maha lasknud oma alluva ja siis iseenese.

Pisut hiljem tekkis aga kohal suurem lahing pealerutanud hävituspataljoni ja metsavendade vahel. Metsavennad ei saanud rünnata esimesena ning asusid esialgu kaitsele meierei kuuris ja vallamaja ümbruses. Kuna see positsioon oli halb, tõmbuti pisut tagasi ja jätkati lahingut ahelikus, vallamajast kirde pool asuvail küngastel. Vaenlase kuulipilduja otsustas lahingu saatuse ning metsavendadel oma nõrkade relvade juures tuli taanduda. Lahingus langes üks metsavend, üks jäi haavatuna vaenlase kätte ja mõrvati, teist vangi langenud metsavenda tabas sama saatus.

Samal päeval teine sama valla metsavendade grupp 10 mehega vallutas Tipukülas venelaste õhuvaatlusposti, kusjuures üks punaarmeelane langes, üks sai haavata ja kolm võeti vangi.

Õhtupoolikul aga pidid mõlemad metsavendade grupid uuesti metsades varju otsima, sest hävituspataljonlased olid masendava ülejõuga ümbruse peremeesteks.

Kõpu samalaadse ürituse teostasid 4.juulil ka Rimmu valla metsavennad. Selle piirkonna metsades liikus juba sõja algusest peale 4 metsavendade gruppi, kokku umbes 50 meest. Kõik need 4 gruppi pidasid ööl vastu 4.juulit Arakul ühise koosoleku, kus kaaluti vallamaja ülevõtmise võimalusi. Kuna täitevkomitee tegelased olid oma perekonnad juba ära saatnud, peeti aega küllalt soodsaks. Julgust andsid ka värsked teated Pärnumaalt, kus esimesed võimu ülevõtmised juba olid teostunud. Ka Rimmu meestel küpses otsus selleks.

Enne rünnakut vallamajale võeti aga metsavendade poolt üle Uue-Kariste postkontor ja keskjaam ning heisati seal Eesti lipud. Seejärel ligines metsameeste vägi Rimmu vallamajale. Juba eemalt seda märgates põgenesid punased tegelased sealt kabuhirmus. Osa neist kihutas autodel ja jalgratastel Viljandi poole, üks aga jooksis paljajalu ja mütsita metsa.

Kell 10 oli vallamajas juba uus võim. Arestikambrist vabastati seal punaste poolt kinni peetavad isikud ning heisati vallamajale Eesti lipp. Oletades enamlaste tagasitulekut abiväega, võeti maantee umbes 50-mehelise rühma kaitse alla. Ühtlasi saadeti käskjalad abipalvega suuremaisse naaberkeskustesse.

Mõne tunni pärast ligineski vallamajale 3 autol umbes 80 ülitugevalt relvastatud hävituspataljonlast. Sellele vaatamata üritasid metsavennad kaitset, hargnedes ahelikku jõe kallastel. Hävituspataljonlased üritasid kohe vallamaja tagasivõtmist, tungides peale Väära talu suunast. Tulevahetus kestis tund aega, siis oli metsavendade laskemoon läbi ja neil tuli taganeda. Hävituspataljonlastel oli lahingus 6 surnut, metsavendadel õnneks inimkaotusi ei olnud, kuid punaste kätte langesid vallamaja õuele jäänud jalgrattad, arvult 30. Metsavennad tõmbusid tagasi Uue-Kariste ja Jalaka metsadesse.

Samal päeval ründasid Loodi ümbruse metsavennad umbes 25 mehega Paistu vallamaja, ajades täitevkomitee laiali. Lahingus lasti maha üks kohalik kommunist, hävituspataljoni liige ja üks noorkommunist. Metsavendadest langes üks. Kohale tulnud hävituspataljoni suuremate jõudude eest tuli aga metsavendadel ka siin taganeda. Punased terroristid tapsid hiljem kaks kohalikku elanikku.

4.juuli suureulatuslikumateks sündmusteks on metsavendade poolt Põltsamaa linna vabastamiseks ette võetud rünnak ja kogu päeva kestnud lahingud linna kaitsmiseks punaarmeelaste ja hävituspataljonlaste vastu.

Ümbruskonnas – Põltsamaal, Lustiveres, Umbusis, Pajuses ja Leegisaares – on metsavennad hoolsalt kogunud relvi ja valmistanud granaate. Punaarmeelt on võetud üllatusrünnakutel isegi mõned kuulipildujad. Põltsamaa punase täitevkomitee vahistamiseks ja tabamiseks otsustatakse 4.juulil tungida mitmes grupis linna. Esimeses laines teostab selle paarkümmend metsavenda ühe endise politseiniku ja reservohvitseri juhtimisel. Selle rünnaku ajal selgub, et linna on samaaegselt saabunud kolm veoautotäit hävituspataljonlasi, kelle varjul täitevkomitee üritab põgenemist, ühtlasi tahtes varandust evakueerida.

Metsavendade esimene rünnakrühm tõmbub linnast ettevaatuse mõttes tagasi, kui aga on saanud meestearvus täiendust, üritab kohe uuesti umbes 40-mehelises tugevuses pealetungi evakueerimiskavatsuste takistamiseks. Hävituspataljonlaste tule all vallutatakse linnas asuv Põltsamaa vallamaja, kust saadi saagiks 8 mootorratast. Samal ajal, kui osa mehi on lahinguis, teostavad nõrgemalt relvastatud mehed linnas vajalikke vahistamisi.

Suuremat vastupanu osutavad kommunistid linna täitevkomitee kahekordses massiivses kivimajas. Nad panevad hävituspataljonlaste toetusel vihaselt vastu. Kuid siis saabub metsavendadele abiks autodel uus grupp metsavendi Lustiverest, keda juhib end. kriminaalassistent. Selle grupi julge juht langeb aga varsti punaste kuulipildujatulest. Kuna metsavendade autole on kogunenud juba palju haavatuid ning relvad osutuvad puudulikuks, tuleb neil taanduda. Ühtlasi on saabunud juba pimedus.

Ka teised linnas tegutsenud metsavendade grupid tõmbuvad tagasi. Osa neist teostab enne telefonipostide mahavõtmist, et katkestada ühendusi: kokku on metsavendadel 3 langenut ja 8 haavatut. Vastaspoolel on sellevastu kuni 40 langenut ja 27 haavatut. Taganeda tuleb siiski, kuna ööhämaruses saabub Viljandi poolt veel 2 veoautotäit hävituspataljonlasi ja punaväelasi kuulipildujatega.

Väiksem salk metsavendi ründab saabujaid, tekitades neile kaotusi. Kuid ründajad, märgates, et nende omavalmistatud granaadid märgumisest ei sütti, peavad ka taanduma. Tükk aega paneb veel üksikuna vastu 6-meheline metsavendade grupp Põltsamaa pargis, siis on ka need ümberhaaramisest pääsmiseks sunnitud taganema.

Analoogiline sündmus leiab aset 5.juulil Mustlas, kus metsavennad taas teevad katset linna oma jõududega punaste ikkest vabastada.

Selle ettevõtte otsustasid ühiselt teostada Tarvastu vallas tegutsevad metsavendade salgad, kokku umbes 40 meest. 5.juuli hommikul ilmusidki metsavennad linna, kus võeti võim üle, kuna kohalikud miilitsad ja täitevkomitee põgenesid. Postkontorit ja keskjaama üle võttes katkestati ühendused muu maailmaga. Julgestuseks seati teedele patrullid.

Paari tunni pärast sõitis linna veoautotäis relvastatud punaarmeelasi. Kuna otsekohe oli näha nende jõuline ülekaal, otsustati neid kavalusega võita. Neile seletati, et sakslased liginevad ja et ainus õige tegu oleks alla anda. Venelased, olles kohkunud, olidki algul nõus alla andma, kuid samal ajal üks kohalik naiskommunist läks vene komandandi juurde ja sosistas sellele kõrva tõelise olukorra. See saigi metsavendadele saatuslikuks. Punaarmeelased ei nõustunud enam allaandmisega, vaid asusid varsti pealetungile koos neile autodel abiks saabunud uute jõududega.

Tekkis lahing linna kaitsmiseks, kusjuures said surma 2 metsavenda ning võeti vangi 2, kellest teine leiti hiljem mõrvatuna lähedasest soost.

Teised metsavennad tõmbusid tagasi oma redupaikadesse.

Erilist agarust näitasid Viljandimaal üles ka Vastsemõisa valla metsavennad. Nende salk oli metsadesse koondunud juba küüditamiste päevist peale, kuid pidas kogu aja tihedat sidet valla elanikega, kusjuures metsavendade saadikud viisid valda käske nii mobilisatsioonidest kui ka teiste punaste poolt peale pandud kohustustest kõrvalehoidmiseks. Metsavendade tabamiseks ettevõetud haaranguilt läksid aga punased alati veriste peadega tagasi.

6.juulil otsustasid metsavennad üle võtta Vastsemõisa vallamaja. Relvastatud meeste grupp kuulutas täitevkomitee mehed arreteerituiks, jättes need vallamajja valve alla. Ühendus Viljandiga jäeti alles ning igakord, kui sealt järelepärimisi esitati, sunniti vahialuseid vastama, et kõik on rahulik. Nõnda jäi Viljandi punastele võimukandjatele esialgu üldse taipamata, kuidas Vastsemõisas lood tegelikult olid.

Vallamaja ülevõtmisel said metsavennad ka hädavajalist sõjasaaki. Nõnda langes neile 16 vint- ja jahipüssi ning umbes 40 kg lõhkeainet. Punaarmeelaste liikumise takistamiseks lasti ümbruses õhku terve rida sildu. Nii purustati sillad Suure-Jaani – Viljandi teel Varese talu juures, Kärksi külas Viilupi talu juures ning edasi suur Luha sild, millise purustamine oli omaette vägiteoks, kuna sillast vaevalt mõnisada meetrit eemal töötasid punaste poolt kokku aetud kindlustustöölised. Siiski lasti sild õhku, rusud kallati üle petrooleumiga ja süüdati põlema.

Ööl vastu 7.juulit hakkasid Vastsemõisast läbi voorima taganevad punaväelased, kes teostasid ümbruse taludes hobuste röövimist. Põrganud purustatud Varese sillale, pöörasid nad kohkunult ümber. Vastsemõisa kõrtsi juures tabas nende autot varitsevate metsavendade kogupauk. Hulka surnuid kaasa võttes kihutasid bolševikud nüüd tagasi Viljandi poole, kus nad järgmisel päeval hävitati Saksa vägede poolt.

Imavere vallas teostasid sealsed metsavennad samuti 6.juulil vallamaja ülevõtmist. Selles piirkonnas tegutses 2-3 metsavendade gruppi, kokku 30 mehe tugevuses. Selle jõuga asuti vallamaja vallutama, kuid vallamaja kaitsjate ägeda vastupanu tõttu ei suudetud seda teostada ning metsavennad läksid üle piiramistaktikale. Öösel pääsesid punased vallamajast siiski põgenema ning hommikul heiskasid metsavennad mahajäetud vallamajale oma lipu. Väljapandud valvepostid tabasid seejärel surmavalt üht mootorrattal vallamaja juurde sõitvat Punaväe komandöri. Mootorratta juht sai haavata, kuid pääses põgenema.

Viimase kokkupõrke tulemusena ilmus õhtul vallamaja juurde hävituspataljoni üksus 125-mehelises tugevuses, püüdes metsavendi haarata. Metsavennad katsid oma taandumist tulistamisega ning tabasid seejuures 4 bolševikku surmavalt, kuna haavata sai 2. Metsavendadest langes vangi 1, vallamaja vallutamislahingus oli surma saanud samuti üks.

Põhja-Viljandimaa metsavendadele oli üheks suuremaks peidukohaks Umbusi raba, kus end varjas ligikaudu 200 inimest. Metsavendade relvastuseks oli vene vintpüsside ja jahipüsside kõrval isegi paar kergekuulipildujat. Metsavendade hulgas oli maksma pandud sõjaväeline distsipliin ning tähtsamail kohtadel asusid valvepostid. Metsavendade varustamine oli järjekorras pandud ümbruskonna taludele.

Kokkupõrkeid toimus üsna tihti taganevate Punaarmee riismetega, kes siit põhja poole tõmbusid. Kuna raba ja mets põgenikke hästi varjasid, ei olnud metsavendadel kaotusi, küll aga alati punaväelastel, kes lõpuks sellest metsast hoolega kõrvale hoidsid. Nimelt oli nende hulgas levinud kuulduis, et rabas varjab end 4000 „eesti bandiiti” kuulipildujate ja kahuritega. Sõjatribunalis Põltsamaal oli selline küsimus esitatud ka mitmele vangi langenud eestlasele.

Peale nende paikade leidus üle kogu Viljandimaa pea igas vallas ja külas väiksemaid ja suuremaid metsavendade salku, kes näitasid üles samasugust aktiivsust. Võib öelda, et 1941.a. suve palavail päevil kogu Viljandimaa lausa kihas võitlushimulistest meestest. Need olid Sakalamaa uljad pojad, kes olid valmis oma kodu igal viisil kaitsma. Leheküljed, mis sel teel oma verivaenlase vastu võitlemise ajaloosse kirjutati, on imelisemad ja täis vapraid tegusid; metsavendi ei kohutanud mingi ülekaal.

Viljandimaa meeste vaprusest kõneleb ka langenud metsavendade suur arv. Nende valmisolek elu ohverdamiseks aga tiivustas võitluse teele aina uusi julgeid isamaa poegi.