Kagu-Eesti koos Petseri ja Võru maakondadega jäi kõrvale Saksa pealetungi peasuunast Eestis. See osa Eestit koos põhja pool asuvate Peipsi ning Pihkva järvedega kujunes vahepealseks surnud alaks põhja ja kirdesse tungiva kahe Saksa armee vahel, või siis juba tagala alaks idapoolsele armeele. Sellise olukorra tekitas nimetatud järvede geograafiline asend. Eestisse tungivate vägede tee viis läbi Lõuna-Eesti läänepoolsete maakondade. Seal olid siis pingelisemad nii eelsündmused kui rindega kaasnevad sõjalised sündmused, milliste vaatlemisele laskume siis ka üksikasjalikumalt. Valgamaal koondusid vastaspoolte jõujooned pingelisemalt sõjarinde saabumise eel Valga linna ümber. See olenes asjaolust, et linna tähtsuse administratiivkeskusena ületab tähtsus teede sõlmpunktina. Valga bolševistlike võimumeeste eesotsas tegutses isikuid, kes oma ülesandeid püüdsid teostada eesrindlikult, norme ületavalt. Iseloomulikum näide Valgamaalt on, et maakonna täitevkomiteel oli kavatsus küüditamise läbiviimisele rakendada aasta kestel sunniviisil bolševistlikule tööle rakendatud kohalikke seltskondlikke jõude: kooliõpetajaid, jaoskonnaarste, metsa- ja postiametnikke, reservohvitsere, instruktoreid, konsultante jne. Need „aktivistideks” kutsutud jõud käsutati maal kokku vallamajadesse 13.juuni hilisõhtul. Kui keskööl jõudsid Valgast autodel kohale küüditamistegelased, siis lasti, väikse nõupidamise järel valla täitevkomiteede tegelastega, keskööks kokku kutsutud tegelased koju. Öeldi, et nõupidamine külviplaani asjas on edasi lükatud. Selgus, et Valgast „aktivistide” kokkukutsumise käsu andmisel oli mõeldud teist liiki „aktiviste” ja nendega, s.o. kohalike kommunistlike tegelastega, saadetigi sel ööl autod mööda valda laiali küüditatavatele järele. Küüditamise lähem vaatlemine ei kuulu käesoleva ülevaate raamidesse, kuid üldiselt oli see sissejuhatuseks või eelsündmuseks meie maa sõjasündmustele. Valgamaa ja eriti Valga kui lõunapoolsema linna üksikasjalikum sündmuste areng peale sõjakuulutamist pakub elavat huvi.

Sõja puhkemist ja arengut meenutavaid fakte järgnes Valga linnas ja maakonnas üksteisele külluses. Juba 22.-23.juuni ööl oli esimene õhualarm – linna kohale ilmunud Saksa luurelennuk pildistas raketi valgustusel raudteesõlme. Valgast hakkas kohe esimestel sõjapäevadel Riia suunas läbi liikuma mobiliseeritute ronge, millede peatumisel linnas liikus suurel arvul räbalais „suure kodumaa” esindajaid, keda siin kutsuti „Kaasani üliõpilasteks”. 24.ja 25.juunil olid veo- ja sõiduvahendite rekvisitsiooni päevad. Selleks käsutati Valgamaa valdadest Valga lähedale Priimetsa nn. „3-päevaseks õppekogunemiseks” kokku 24.juunil vallamajade juures eelkomisjonis väljavalitud paremad talumeeste hobused, veokid ja rakmed, milliseid komisjoni poolt veelkord praagiti; järelejäänud hinnati ning omanikele jagati kätte rekvireeritud vara eest kviitungid. „Õppekogunemisele” kaasa võtta kästud 3-päevane hobusemoon (kaerad ja heinad) võeti talunikelt samuti ära, kuid kviitungit kellelegi vastu ei antud. Raha äravõetud varade eest kellelegi ei makstud. Samadel päevadel toimus ka Valgas ja maakonnas leiduvate mootorsõidukite rekvisitsioon. 25.juuni käsu kohaselt hakati eraisikuilt maha võtma telefoniaparaate. 27.juunil kleebiti välja raadioaparaatide ja relvade äraandmise käsk. 30.juunil viskas Saksa lennuk Tõrvale 18 pommi, millest 15 lõhkesid linnas. Juuni lõpupäevist peale hakkas öösiti läbi Valga liikuma ronge taanduvate punaväelastega. 1.juulil algas hävituspataljoni moodustamine. 1. ja 2. juulil lahkus linnast Valgamaa täitevkomitee koos perekondadega. 2.-3.juuli ööl välja pandud kutsealuste kokkukutsumiskäsu järgi kutsuti järgneval päeval kokku noormehed. 3.juulist peale kujunes taanduvate Punaväe osade Valgast läbi liikumine lakkamatuks ja sündis juba päise päeva ajal .3.juuli õhtul anti kompartei poolt valdadele telefonogrammiga käsk inimeste evakueerimiseks ja mahajääva varanduse põletamiseks, kaasa arvatud viljapõllud. 4.juulil keskpäeval anti linlastele käsk linnast lahkuda kolme tunni jooksul Puraküla linnaosa taha. Sellega oli Valga elanike närvide pinge ja ärevus jõudnud äärmuseni. Pidi järgnema plahvatus ja järgneski. Umbes tund aega hiljem jõudis linna kohale Saksa pommilennuk ja heitis linna keskel Valga Laenu-Hoiukassa maja ees peatavale Punaväe osale 7-8 pommi. Tekkis paanika. Nüüd olid esimesed linnast lahkujad bolševistlikud võimumehed – ei ühtki jäänud linna. 710-st kutsealusest kokkutulnud 192 meest saadeti kiiruga kolonnis linnast välja Paju mõisa suunas. Mehed teele asunud, jõudis varsti linna kohale uus lennuk ja püssidega varustatud kolonn jooksis laiali, eesotsas kooliõpilased. 4.juuli õhtul tekkisid linnas esimesed metsavendade-omakaitselaste koondised, kes vastase suure ülekaalu tõttu küll veel aktiivseid väljaastumisi ei üritanud. Läbi linna jätkus aga veel väga elav Punaväe osade taandumine, mis väljaastumise otstarbekuse tegi küsitavaks. 5.juulil astusid omakaitselased avalikult välja, heisates „Säde” teatrimaja torni Eesti lipu. Lipp küll hävitati paar tundi hiljem Tõllistest, hävituspataljoni peatuskohast linna tagasi tulnud hävituspataljonlaste salga poolt, kuid linnas arenes selle järel kokkupõrkeid, mis kahtlematult tõid Valga linnale kasu. Jaamas päästsid omakaitselased hävituspataljonlaste poolt süüdatud kütteainealao ja tagavarateedel süüdatud rongidest rõhuva enamiku reisijate- ja kaubaveo-vaguneid, lõpuks veel maa-aluse naftapaagi ja bensiini tsistern-vaguni. Tekkinud tulevahetuse järel sõitis jaamast välja koos kahe dresiinaga hävitusrong, mis 5.juulil Palupera juures kohalike metsavendade poolt rööbastelt maha lasti. Peale selle oli linnas veel mitmel pool tulevahetusi. 6.juulil oli linn jälle tulvil taanduvaist Punaväe osadest, mispärast omakaitselased pidasid paremaks peitu jääda ja hoiduda võitlusse astumast nii hävituspataljonlaste kui punaarmeelastega. Leidis aset vaid paar kokkupõrget. Hommikul Tõllistest tagasi tulnud hävituspataljonlased koos linna ilmunud miilitsate ja NKVD (SARK-) meestega lasksid õhku Punaarmee varustuslao Kesk ja Puiestee tänava nurgal ja süütasid linnas lennurünnaku järel tulekustutamise tõttu vähe kannatada saanud Valga Laenu-Hoiukassa maja nng raudtee ääres immutatud liiprite virnad. Ööseks vastu 7 juulit jäi osa, umbes 100 meest, hävituspataljonlasi linna, peatudes „Säde” aias. Oldi juba ärevil lõunast oodatava hädaohu ees. 7.juulit ilmestas hävituspataljonlaste autodel linnas ringi kihutamine ning huupi tulistamine tänavate nurkadel. Selleks olid linnasolevatele abiks Tõllistest hommikul jälle linna tagasi ilmunud hävituspataljonlased. Mõnikord avati tuli ka akendele, kui nähti mõnda inimest aknast välja vaatavat. Sel päeval liikusid linnast läbi ainult harvad taandujate salgad. Pealelõunal ühe taanduva soomusmasina (roomik-traktori) sõidupõrina kostmisel lääne poolt linna valdas hävituspataljonlasi ärevus, kardeti selle mürina taga peituvat Saksa soomusmasinat. 7.juuli õhtul anti linnast valeteade Tõllistesse, hävituspataljonlaste peatuspaika, et sakslased Läti-Valgas. Sellejärele kutsuti ära viimased linna jäänud hävituspataljonlased ja need ei ilmunudki enam tagasi. Metsavennad-omakaitselased algasid 8.juuli hommikul kohe tegevust, kuna lõppenud oli ka linnast läbi taanduvate Punaväe osade liikumine. Linna tuli 30-meheline metsavendade salk, kes võttis juhtimise oma kätte. „Säde” teatrile heisati uuesti Eesti lipp. Pärastlõunal ilmus linna teine organiseeritud metsavendade salk. Nähes omakaitselasi linnas liikumas ja korda pidamas ning Eesti lippu lehvimas, hakkasid inimesed ilmuma tänavatele. Kõikjal peegeldus rõõm inimeste silmis ja olekus. Esimesed sakslased ilmusid Eesti Valka Läti poolelt 8.juulil. Esimesena olla nähtud Läti piiril linna kiriku juures lõuna paiku kahte saksa sõdurit mootorrattal, kuid need põrutanud kohe tagasi. Õhtul ilmus kahel sõiduautol Saksa eelosa, kes astus kontakti omakaitselastega. Teinud sõidu ringi läbi linna ja saanud informatsiooni omakaitselastelt, pöördusid sakslased tagasi. Ühtlasi teatasid nad omakaitselastele sakslaste asukohad ning seletasid, et suuremate Saksa osade tulek on takistatud purustatud sildade tõttu. 9.juuli hommikul jõudis Valka esimene Saksa rühm, kes jäi linna peatuma. Elanikud tervitasid sakslasi rõõmuga ja kostitasid sellega, mis käepärast. Sellest peale tuli sakslasi ikka rohkemal ja rohkemal määral ning eelosad liikusid edasi, kiirelt läbistades kogu Valga maakonna. Esimeste sakslastena Valgamaa piirides liikusid aga 7.juulil maakonna läänenurka läbivad Lilli-Nuia teed Viljandi peale liikuvate Saksa osade luureüksused. Kokkupõrked vastasega sakslastel Valgamaa piirides ei olnud. Metsavendade gruppe leidus Valgamaal rohkesti ja nad tegutsesid kõikjal aktiivselt. Kohalik võim oli kõikjal üle võetud enne sakslaste kohalejõudmist. Valgamaa vallad vabanesid bolševistliku võimu alt järgmiselt: 8.juulil Taheva, Karula, Kaagjärve, Hummuli, Tõlliste, Sangaste, Kuigatsi, Helme vallad ja 9.juulil Vaoküla ja Põdrala vallad. Ühel ajal Valga linna ja rõhuva osa valdadega vabanes 8.juulil ka Tõrva linn ja teised keskused: Tsirguliina, Laatre, Sangaste ja Puka. Eelsündmused Tõrva linnas arenesid peajoontes sarnaselt Valgale. 30.juuni õhupommituse järel algas Tõrvas 1.juulil taanduvate Punaväe osade läbimarssimine. 2.juulil algas kohalike bolševistlike tegelaste põgenemine. 5.juulil mõrvasid taanduvad punaväelased Tõrva juures Helme Kodumajandus- ja Põllunduskooli juhataja, 4 õpilast ja 2 teenijat. 6.juulil läbis Tõrva läti miilitsate salk, kes rüüstas kauplusi ja süütas majandusühisuse kaubakaod. 7.juulil, kui taandujate voorimine näis olevat lõppenud, heiskasid metsavennad raekoja torni Eesti lipu. Ootamatult ilmus kohale lähedalasuvast peatuskohast NKVD väeosa (SARK-i miilitsad), nähtavasti kellegi poolt kutsutuna, ja 2 lipuheiskajat lasti maha. 8.juulil ilmusid metsavennad uuesti linna, tõmbasid raekojale Eesti lipu ja hakkasid avalikult organiseerima omakaitset. 10.juulil saabusid kahel veoautol esimesed sakslased Tõrva.

Valgamaal arenes enne rindejoone läbimist tähtsamaid sündmusi Sangastes, Tõllistes, Kuigatsis, Kaagjärvel, Tahevas ja Karulas. Sangaste vallas asus suurem teede sõlmpunkt, kus lõunast tulevad teed hargnesid põhja ja itta. 27. ja 30.juuni vahel korraldasid NKVD väeosad (SARK-i miilitsad) mitu haarangut Sangaste metsavendadele, kuid tagajärgi need ei andnud. 29.juunil pommitas Saksa lennuk Väike-Emajõe silda ja Sangaste ning Keeni raudeejaama. 1.juulil algas Punaväe ja NKVD väeosade (SARK-i miilitsavägede) taandumine läbi Sangaste, mis kestis kuni 7.juulini. 4.juuli oli Sangastes sündmusrikas. Saksa lennuk heitis taanduvaile Punaväe osadele 12 pommi. Punaväe osad ei hoidunud sel päeval enam röövimistest. Metsavennad heiskasid ajuti Kahrumäe kõrgele männile Eesti lipu. Vallamajas saadi Valgast evakueerimise ja varanduste hävitamise käsk. Selle teatavaks saamisel põgenes talurahvas koos loomade ja kaasavõetava tarvilikuma varaga metsadesse. Järgneval 4.-5.juuli ööl õnnestus metsavendadel hankida punaväelastelt 7püssi. 5juulil jõudis punaväelaste röövimine ja rüüstamine ning muu vägivald haripunkti. 10 veoauto täit punaväelasi rüüstas veelkord üle kõik Sangaste kauplused. Põhjalikult rüüstati Jõe talu, kus hulga poolt vägistati ja seejärel mõrvati 19-aastane kurttumm tütarlaps. Keeni ja Kuigatsi metsavennad võtsid tule alla Keeni ja Pikaantsu jaamade vahel Valgast tulnud hävitusrongi järel liikuvad dresiinad. Need avasid tule raudteeäärseile metsadele, millest sai surma 2 inimest. Punaväelased hargnesid võitluseks, kuid metsavennad tõmbusid metsa. Metsas mõrvasid punaväelased seejärel 3 koormate juures olevat talunikku. Edasi liikudes avasid punaväelased tule igast metsatukast möödumisel, mille tagajärjel sai surma koduõuel veel 1 talunik. Tekkinud olukorras Restu metsavennad kõrvaldasid teeristile ehitatud barrikaadi, et ära hoida ümbruse taludes võimalikku hävitustööd Võru teelt tagasi pöörduda võivate Punavägede poolt. Järgmisel päeval, 6.juulil ja samuti 7.juulil, liikusid läbi Sangaste kõige suuremad Punaväe voorid. Alanud liikumist Sangastest Võru suunas, pöördusid need varsti sealt tagasi tohutus segaduses, kuna tee oli sakslaste poolt ära lõigatud. Sangastes algas sellega uus, kaks päeva kestnud talude ja kaupluste rüüstamine. 7.juulil juhtis üks Punaväe lennuk Võru suunast tagasi valgunud voori musta suitsujuga näidates Otepää poole. Restus tapsid hävituspataljonlased 7.juulil kohaliku kaupmehe perekonna koos poolteistaastase lapsega. 9.juulil rüüstas Sangastes talusid üks 25-30-meheline Punaväe jõuk. Sellele astusid vastu Keeni metsavennad. Tulevahetuse järel Pringi kõrtsi juures löödi punaväelased 1 langenu ja 7 vangilangenu kaotusega põgenema. Tulevahetuse lõpul jõudis kohale Valga 15-meheline omakaitselaste salk. Viimane jälitas koos mõne Kuigatsi mehega põgenejaid, kellest (kahe oma mehe haavata saades) vangistati Puka ümbruses veel 11 meest. Nii pääsesid sellest rüüstajate salgast ainult üksikud. See kirju bilanss iseloomustab keskmiselt paljude valdade saatust sõjasündmuste keerises. Sangastes jäid aga lahingute keerise rasked haavad ära, kuna sõjarinne Sangaste valla piiridest läbi ei läinud. Tõllistes Tsirguliina alevikus korraldasid Valga hävituspataljonlased ja Valgast kohalesõitnud hävitusronglased 5.juulil läbiotsimise metsavendade tabamiseks. Metsavendi aga ei tabatud. Hävitusronglased purustasid samal päeval Väike-Emajõe raudteesilla, rüüstasid Tõlliste postkontori Tsirguliinas, põletasid maha Sangaste ja Keeni jaamahooned, lasksid õhku Keeni juures väiksema raudteesilla ning raudteepöörangud Keeni jaamas. 5.juuli õhtul ründas umbes 12-meheline Tõlliste metsavendade salk Uniküla asundust põletama tulnud 7-mehelist läti miilitsate jõuku, kellest langes 6, kuna 1 pääsis põgenema.

Viimane kutsus kohale Marimõisast, hävituspataljonlaste asukohast; 60-mehelise jõugu. Karistama tulnud hävituspataljonlaste eest olid metsavennad aga aegsasti kadunud. Kättemaksuks põletasid hävituspataljonlased Uniküla mõisahooned. 7.juulil heiskasid metsavennad Tsirguliina alevis tuletõrjehoonele Eesti lipu ja asusid avalikult omakaitse tööle. 10.juulil jõudsid koos Valga omakaitselastega Tsirguliina ühel sõidu- ja ühel veoautol esimesed sakslased, umbes 20 meest, keda tervitati südamlikult.

Kuigatsi vallas korraldati „Tinni” metsavendadele juunikuu lõpul kahepäevane haarang. Metsavendi aga ei tabatud. 5.juulil Pukast läbisõitvad hävitusronglased rüüstasid Puka alevi kauplusi ning süütasid lahkumisel Puka jaamahoone. Tuli suudeti aga kustutada. 8.juulil heisati Kuigatsi asunduses tamme otsa Eesti lipp ja 9.juulil Puka tuletõrjehoonele ning alustati omakaitse loomisega. Samal päeval, 9.juulil, käis ka Pukas Pringi juurest tulnud Valga omakaitselaste veoauto 15-mehelise grupiga. Esimesed sakslased, 4 raudtee-pioneeri sõiduautol, saabusid Pukka 11.juuli lõuna paiku.

Kaagjärve vallas Valga metsavennad, 10 meest, haarasid 7.juulil Kaagjärve koolimajas olevat Punaväe vaatlusposti, kuid selle meeskond, häiritud telefonijuhtme katkilõikamise tagajärjel tekkinud ühenduse katkemisest, jõudis varem põgeneda. Sellejärel oli metsavendadel Karula maanteel tulevahetus kolme punaväelasega, kellest 1 langes, 1 sai haavata ja 1 pääses põgenema. Saagiks saadi nende relvad. Samal päeval, 7 juulil, heisati Eesti lipp Paju Vabadussõja monumendile. 8.juulil heisati Eesti lipp Kaagjärve jahuveskile ja vaatlustorni ning jahuveskis moodustati omakaitse. Sakslased saabusid läbisõidul Kaagjärve valda 15.juulil.

Taheva vallas algas põgenevate Punaväe osade läbivoorimine juuni lõpupäevil ning juba mõni päev hiljem oli Lätimaa poolt kuulda suurtükimürinat. See hirmutas valla täitevkomitee tegelasi ja nad põgenesid Võru suunas. 5.juulil Mõniste poolt Valka saadetud viimase reisirongi tõid rongiteenijad peale läbisõitu Taheva jaamast teelt tagasi Tahevasse ning rong paigutati kõrvalisse kohta liinile, et ära hoida koosseisu hävitamist. 6.juulil lasksid punaväelased õhku Taheva jaama veekolonni, purustasid miinidega pöörangud ning osaliselt pumbamaja. Mustjõel lasti seejärel õhku suur raudne maanteesild. Hiljem aga tuli Lätimaa poolt veel taanduvaid Punaväe osi jõe taha. Need süüdistasid elanikke silla õhkulaskmises. Ehitasid lõpuks hädasilla ja, seda mööda üle pääsnud, põgenesid kiirelt Võru poole. Teel läbi Hargla aga jõuti siiski rüüstata põhjalikult Hargla kauplust. 7.juulil heisati Taheva sanatooriumi lähedal Tellingimäel triangulatsioonitorni Eesti lipp ja hakati organiseerima omakaitset.

9.juulil läbisid Taheva valla teid esimesed sakslased-mootorratturid, kes liikusid Punaväe jälil Võru poole.

Karula vallas korraldasid bolševistlikud võimumehed juuni lõpul mitu tagajärjetut haarangut metsavendadele. Kodunt tabatuna aga mõrvati kaks metsavenda ja ühe metsavenna poeg 29.juunil Pikkjärve kaldal. Ühel metsavendade kogunemisel moodustati Lüllemäel hävituspataljonlaste vastu väljaastumiseks 9.juulil omakaitse. Samal päeval pandi ametisse ka endine vallavalitsus.

Esimesed Saksa luuresalgad jõudsid Karulasse 9.juulil. Rinde liikumisel põhja poole võttis Valgamaa omakaitselaste gruppe osa ka võitlustest põhjapoolseis maakondades. 10.juuli õhtul sõitis Valga omakaitselaste salk kolmel veoautol koos paarikümne saksa raudtee-pioneeriga Tartusse. Kaasas oli tankitõrje-suurtükk. Nõos liitus selle salgaga Otepää omakaitselaste salk ja sellejärel veel Rõngu, Elva ja Rannu omakaitselaste salgad. Tartu jõuti keskööl ja liiguti kohe Emajõe äärde positsioonile. Vastane pidas Emajõe kallast ägeda suurtüki-, miinipilduja-, kuulipilduja- ja püssitule all. Valgalaste positsiooni tulistati ka seljatagant Usvansky nahavabriku akendest. Valga omakaitselased olid seal positsioonil 4 tundi ja sõitsid 11.juuli hommikul Valka tagasi. Tankitõrje-suurtükk jäeti Tartusse. Väiksem Valga omakaitselaste salk võttis osa 13. ja 14.juulil Ulila elektrijaama kaitsmisest. 30-meheline omakaitselaste salk, varustatud 1 raskekuulipilduja, 4 kergekuulipilduja ja 25 püssiga, võttis osa lahingust Võrtsjärve Jõesuus. Punaväel oli vastas umbes 700 meest. Vastane kaotas surnutena 60 meest. Omakaitsel oli 2 haavatut.

Lahing peeti koos Tartu omakaitselastega ja sellest võttis osa ka 5 sakslast.Valga 37-meheline partisanide salk, relvastatud 1 raskekuulipildujaga, 2 kergekuulipilduja ja 28 püssiga, võttis osa Põhja-Eesti ja Saaremaa vabastamisest alates 15.augustist. Oma kaotusi oli 2 haavatut. Peale selle liitusid üksikud metsavennad-omakaitselased Saksa sõjaväeüksustega ja tegutsesid koos nendega kuni kodumaa vabastamiseni.

Valgamaa ei sattunud lahingukeeristesse, mispärast ei esine ka selle tagajärgi. Siin olid kahjud peamiselt üksikuist pommitustest, purustustest ja bolševistlikust hävitustööst. Peale eelmainitud kahjustuste võiks märkida veel suure maanteesilla purustamist Pikasillal, raudkonstruktsiooniga suure Mustajõe maanteesilla õhkulaskmist, uue autobussijaamahoone purustamist Pikasillal, Valga Laenu-Hoiukassa hoone ja Läti Seltsile kuulunud lina- ja viljaaitade põletamist Valgas. Maa kannatas tule ja hävitustöö kahjustuste all üldiselt vähesel mõõdul.

Vaadelnud lähemalt sündmuste arengut Valga linnas ja Valgamaa valdades, selgub, et see on pilt, mis peaaegu üksikasjadeni kordub paljudes valdades üle Eesti. Sel asjaolul on otstarbekohane piirduda järgnevas maakondades vaid sündmuste käigu üldise vaatlusega ja nendest kõige iseloomulikuma märkimisega.