Kui Varese valitsuse esimeste nädalate tegevuse aluseks tema ja teiste kõnede kohaselt oli vähemalt vormiliselt Eesti riikliku iseseisvuse edasipüsimine Põhiseaduse alusel, kui ETRL valimiste programmis vaikiti riigikorra küsimustest ja valimiseelses agitatsioonis rõhutati edasi endist seisukohta, siis avati valimiste ja Riigivolikogu kokkutuleku vahel oleval nädalal pikkamööda kaardid. Juba teisipäeval, 16.juulil oli Ždanov Varesele mõista andnud, et Eesti olevat iseseisva riigina ikkagi liiaks nõrk end kaitsma ja seepärast peaks „Riigivolikogu” kaalumisele võtma Eesti liitmise küsimuse NSVL-ga. Tol korral ei olevat Varese jutu järgi selles küsimuses veel pikemat kõnet olnud. Küll aga leidnud Ždanov, et Põhiseaduse küsimus tulevat uuel „Riigivolikogul” igal juhul kõnesse võtta. Väitele, et Põhiseaduse muutmine on võrdlemisi keeruline toiming, vastanud Ždanov, et rahvaesindus, kel on nii suur usaldus, nagu äsjavalitud Riigivolikogul, võivat teha kõik. Rõhutanud aga, et senikaua kui Põhiseadus pole muudetud, tulevat käia endise Põhiseaduse järgi.

Vares toonitas tol korral ka „liiduhärrade” erilist närvilikkust ja kartust sõja üle. Järgmine päev, 17.juuli, omab selles loos teatavat põhilist tähtsust. Tolle päeva hommikuse rongiga sõitsid Tallinna Ždanovi juurde nõupidamisele Nõukogude Liidu erivolinikud ja traaditõmbajad Lätis ja Leedus – A.Võšinski Riiast ja V.Dekanozov Kaunasest. Sellest sõidust sai välisminister Andresen teada umbes 1/2 tundi enne rongi saabumist ning kiires korras sõitnud Vares ja Andresen „kõrgetele külalistele” jaama vastu. Ždanovit „ennast” ei olevat jaamas olnud. „Kolme suuruse” vahel alanud kohe nõupidamine, mida Eesti, Läti ja Leedu uued „rahvaesindused” tegema peavad ja millal nad peavad kokku astuma. Sellele nõupidamisele ei kutsutud Eesti valitsuse liikmeid ega pääsenud sinna ligi ka partei esindajad. Nõupidamist ennast hakati asjast informeeritute hulgas irooniliselt hüüdma „Balti kongressiks”, senini peetud Balti rahvaste ja Balti riikide välisministrite kongresside eeskujul.

Et tähtsaid otsuseid oodata oli, see peegeldus ilmselt valitsuse liikmete ja partei juhtide ärevas olekus, kes neil hommikutundidel alaliselt peaministri kabineti vahet sõelusid.

Samal 17.juulil kell 12 päeval oli ette nähtud uue Nõukogude saadiku Botškarevi volituste esitamine Vabariigi presidendile. Botškarev oli juba alates 29.juunist saadikuks määratud ja saadikuna ka toiminud, kuid volituste andmise oli ta ikka edasi lükanud. Volituste andmine toimus tavalise tseremoonia kohaselt kõige pidulikkusega ja presidendi ning saadiku vahel peetud kõnedega, mis, nagu see kombeks, olid enne vastastikku tutvumiseks saadetud.

Botškarevi kõne oli järgmine: „Härra President! Mul on au esitada Teile minu eelkäija NSVL täievolilise esindaja Eestis E.N.Nikitini ärakutsekirjad, samuti volituskirjad, milledega NSVL Ülemnõukogu Presiidium akrediteerib mind Teie juurde Nõukogude Liidu täievolilise esindajana.

Sõbralikkude, heanaaberlikkude suhete kinnitamine NSVL rahvaste ja Eesti rahva vahel on alati olnud minu valitsuse erilise hoole ja tähelepanu küsimuseks.

Vankumatud alused nende sõbralikkudele suhetele mõlema maa rahvaste vahel pandi Rartu rahulepinguga 2.veebruarist 1920.

Uue järgneva tegurina heanaaberlikkude suhete arengus NSVL ja Eesti Vabariigi vahel tuli vastastikuse abistamise pakt, sõlmitud 28.sept. 1939.aastal. Tal on erakordselt suur tähtsus mitte üksi mõlema maa vastastikuse julgeoleku kindlustamise küsimuses, vaid ka rahu säilitamisel ja tugevdamisel Balti maades, eriti praegu Euroopas aset leidva sõja oludes.

Rööbiti poliitiliste suhete arenguga on arenenud ja tugevnenud ka majanduslikud ja kultuurilised suhted NSVL ja Eesti vahel.

Vastastikuse usalduse õhkkond, mis kujunenud meie maade vahel, leidis samuti väljenduse ka Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi sõjavägede sõbralikus kontaktis.

Olles teadlik mulle usaldatud ülesande tähtsusest ja vastutavusest, ma rakendan, härra president, kõik püüded sõbralikkude suhete kindlustamiseks ja arendamiseks NSVL ja Eesti Vabariigi vahel, igati mõjudes kaasa nende viljakale koostööle rahu jäädvustamise huvides ja mõlema maa julgeoleku küsimuses.

Ma julgen loota, härra president, et mulle mu valitsuse poolt usaldatud ülesande teostamisel leian ma kõrget toetust Teilt ja ka Eesti Vabariigi Valitsuselt.”

Vabariigi president ütles oma vastuses järgmist:

„Härra Minister! Mul on heameel vastu võtta volikirja, millega Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu Ülemnõukogu juhatus akrediteerib Teid minu juurde Nõukogude Liidu täievolilise esindajana. Ühtlasi võtan vastu Teie lugupeetud eelkäija ärakutsekirja.

Eesti ja Nõukogude Liidu vahel Tartus 1920.aastal sõlmitud rahulepinguga loodi kindel alus sõbralikele vahekordadele meie maade vahel, mis sellest ajast peale on järjest arenenud ja omandanud mineva aasta 28.septembri vastastikuse abistamise pakti sõlmimisega sügava mõtte, soodustades nende viljakat liitlaslikku koostööd rahu ja mõlema maa julgeoleku kindlustamisel.

Nõukogude Liidu võimas sõjavägi on leidnud Eestis südamliku vastuvõtu kogu rahva poolt, nagu Teie, härra minister, selles olete võinud veenduda. Eesti rahvas hindab kõrgelt seda osa, mida Nõukogude Liidu sõjavägi etendab praegusel rahutul ajajärgul meie mõlemate maade julgeoleku kindlustamisel. Nõukogude Liidu järjekindel rahupoliitika tagab eesti rahvale parimaid võimalusi tööks ja tema loovate jõudude edaspidiseks arenguks. Olen kindel, et tihe side Nõukogude Liiduga võimaldab kõigile Balti rahvastele avarad väljavaated nende majandusliku heaolu süvendamiseks ja avab neile rikkaliku osasaamise võimaluse suure Nõukogude Liidu rahvaste mitmepalgelisest kultuurielust.

Olen õnnelik võides Teid, härra minister, tervitada esimese Nõukogude Liidu saadikuna Eestis, kes oma vastutusrikka ülesande täitmisele asub uues, süvendatud sõpruse õhkkonnas, ja soovin siiralt, et Teie tööl oleksid kõige paremad tagajärjed. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu tiheda koostöö edendamisel on nii minu kui ka Vabariigi valitsuse suurimaks kohuseks ja püüdeks kõige jõuga kaasa töötada ja Teid kõigiti Teie tegevuses toetada ning abistada.”

See volituste andmine on igatahes väga tähelepanuvääriv akt. Ajal, mil Nõukogude Liit Eesti vägivaldselt oli okupeerinud, kui ta siin katmata häbematusega „valimisi” oli lavastanud ning lõppeks momendil, kui Pikal tänaval Nõukogude saatkonnas istusid suured härrad koos ja pidasid omavahel kui ka arvatavasti telefoni teel Stalini endaga nõu, kuidas Eesti kiiremini „alla neelata” – kõneleb Nõukogude ametlik esindaja ametlikus kõnes vastastikusest usaldusest kahe suveräänse riigi vahel, lubab arendada sõbralikke suhteid Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel ja palub presidendilt selleks „toetust”.

Umbes seks ajaks, kui Botškarev Kadriorust Pikale tänavale jõudis ja fraki seljast ära sai võtta, oli Ždanovi, Võšinski ja Dekanozovi konverents lõpule jõudnud. Sest juba kella 2 paiku päeval käsutati rahvas tehaseist Vabaduse väljakule. Seal esines juba teistsuguse sisuga loosungeid, kui neid senini oli nähtud, nimelt: „Nõuame Eesti astumist Nõukogude Vabariikide Liitu”, „Elagu Nõukogude Eesti” jne. Loosungid olid kiires korras valmistatud ja just värvi alt tulnud, seepärast saadi miitinguga alata alles kella poole nelja paiku.

„Kogu Eesti rahva tahte” väljendamine oli seekord pandud Kompartei sekretäri Säre peale. Säre kõneles järgmist:

„Hääletades nii võimsalt ETRL kandidaatide poolt, on Eesti töötav rahvas väljendanud oma kõige suuremat usaldust sotsialismimaale N.Liidule ja N.Liidu rahvaste ning kogu maailma töötava rahva targale juhile suurele Stalinile... Ta tahab sammuda üheskoos N.Liidu rahvastega suure Stalini juhtimisel rahu, vabaduse ja õnnelikku eluteed. Täna näeme siin miitingul loosungeid, mis üles seatud töölishulkade poolt. Neis nõutakse Eesti astumist Nõukogude Sotsialistlikkude Vabariikide Liidu liikmeks.” Edasi kõneles Säre, et „valimiste võit on saavutatud kommunistliku partei juhtimisel, Lenini-Stalini lipu all” ja et Eesti töötav rahvas on „piiritult truu oma suurele juhile Stalinile”. Kõne lõppes juba hüüdega „Elagu meie suur juht Stalin!”

Niisiis sootuks uued „noodid” ja otse vastupidised seisukohad neile, mida oldi kuuldud valitsuse deklaratsioonis, ministrite kõnedes ja valimiseelses propagandas, kui ka mõni tund tagasi saadik Botškarevi kõnes. Ei olnud enne „valimisi” kuuldud „kommunistliku partei juhtimisest”, ei „Lenini-Stalini lipust”, veel vähem Eesti astumisest Nõukogude Sotsialistlikku Vabariikide Liitu. Alles siis, kui „valimised” läbi, öeldi, et kõik toimunud just neil alustel. Milline selgeltnägija oli küll see Eesti töötav rahvas! Ta pidi juba 14. või 15.juulil ette nägema, mis kavatsevad 17.juulil Ždanov, Võšinski ja Dekanozov „isa” Stalini juhtimsel, kuigi enne 14.juulit seda kõige jõuga maha salati ja seesuguseid juttegi „rahvavaenulikuks provokatsiooniks” loeti!

Samal 17.juulil käseb siseminister Unt muretseda majaomanikke hiljemalt 20.juuliks Nõukogude Liidu lipud sirbi ja vasaraga, või kui seda ei jõua, siis vähemalt punased lipud, ning need välja panna siseministri poolt erikorraldusega määratavail päevadel, kuid esialgu veel „riigilipu kõrvale”.

18., 19. ja 20.juulil avaldab ajakirjandus esialgu võrdlemisi tagasihoidlikus toonis, artikleid, milles nõutakse „Riigivolikogult” uut põhiseadust, sotsialistlikku demokraatiat.

17.juuli õhtul kutsutud Vares Nõukogude saatkonda ja antud siis teada, mis teha tuleb. Ždanov öelnud aga, et Eesti on teistest „liiduvabariikidest” siiski niivõrd „maha jäänud”, et päris ühesugustel alustel teistega tal ei tarvitsevat liitu astuda.

Olevat võimalik esialgu mõningas ulatuses eraomandi säilitamine jne. Vares olevat kõnelnud ka reast muist küsimusist, nagu vääringu ja Eesti sõjaväe küsimus. Ždanov ei olevat kõigis neis asjus midagi kindlat öelnud, vastanud ainult, et uus konstitutsioon kuulub ju teie oma vastuvõtmisele, eks seal või kõik vajalikku ette näha. Esimene asi olevat aga otsus palve avaldamiseks liitu astumise kohta.

Nende uudistega tuli Vares hommikul Toompeale ja käskis juristidel asuda uue konstitutsiooni kava väljatöötamisele. Kurtis siis, et nüüd pole valitsusel enam sedagi võimu, mis tal senini oli; nüüd juhib juba Kompartei ning ilma parteita ei saa enam midagi teha. Riigivolikogu olevat kästud 21.juuliks kokku kutsuda, sest juba 1.augustil algavat Liidu Ülemnõukogu istungjärk ja seks ajaks pidavat siin kõik valmis olema.

Juristide poolt koostati siis Riigivolikogu resolutsiooni kava, mis nägi kokkuvõttes ette järgmised põhimõtted: 1)Eesti tunnustatakse nõukogude sotsialistlikuks vabariigiks; 2)Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik palub end vastu võtta liiduvabariigina NSV Liitu; 3)NSV Liitu vastuvõtmisel palub ENSV Riigivolikogu NSVL Ülemnõukogu, arvestades Eesti eriolustikku ja tema senist arengut, a)jätta NSVL konstitutsiooni kohaselt liidu organite pädevusse kuuluvaist küsimusist Eesti oma organite pädevusse majandusliku ja sotsiaalse struktuuri määramine; b)jätta alale Eesti oma sõjavägi NSVL ülemjuhatuse all, kes astuks tegevusse ainult kallaletungi korral NSVL-le Eesti territooriumi kaudu; c)jätta ENSV-le võimalus oma väliskaubanduse korraldamiseks ja selleks välismaale konsulaarvõrgu alalejätmiseks; d)jätta ENSV-le oma raha ja krediidisüsteem; e)jätta ENSV-le oma seadusandlus kogu ulatuses, kaasa arvatud alad, mis kuuluvad liidu seadusandluse korraldada; f)jätta ENSV valitsus oma tegevuses sõltumatuks NSVL valitsusest, kuivõrd see puutub Eestile jäetud alasid; g)lugeda NSVL seadused kehtivaks Eestis ainult niivõrd, kuivõrd need puutuvad NSVL organite pädevusse kuuluvaisse aladesse.

Selle kava üle pidas Vares ministritega ja ka parteimeestega nõu ja esitas selle 20.juuli õhtupoolikul Botškarevi kaudu heakskiitmiseks Ždanovile.

Ülalkirjeldatu ulatuses toimusid kõnesoleva nädala jooksul ettevalmistused „tulevasteks suursaavutusteks”, mis leidsid oma teostamise 21.- 23.juulini, s.o. meie süsteemi kohaselt järgmisel ajajärgul. Valitsuse muu tegevus võttis mõnes osas aktiivsema suuna kui varem. Eriti arreteerimiste osas. Sisekaitse ülem Haberman avaldas juba avaliku üleskutse: „Kutsun kõiki ausaid kodanikke müüdavate hingede paljastamiseks. Pidage nad kinni. Teatage neist RO-le või kohalikkudele politseivõimudele, kellele kirjutan ette tarvitada kõige karmimat kätt säärase vastutustundetu elemendi suhtes... Eesti töötav rahvas ei mängi oma võiduga, Eesti töötavat rahvast ei mõnitata enam. Igat süüdlast selles tabab kõige rängem karistus.” Tõepoolest voolas vanglatesse inimesi ühtejärge ja igasugustest kihtidest. Hakkasid saabuma ka juba mõned „21.juuni kangelased”, näit. end. minister B.Sepp.

18.juulil kell 7 õhtul peeti Kadrioru staadionil Eesti-Läti jalgpallivõistlus. See võistlus kujunes spontaanseks rahvuslikuks meeleavalduseks. Levitati tuhandeid Eesti värvidega lipukesi, lauldi isamaalaule. Kõik see toimus just samal ajal, kui „Estonias” oli korraldatud suur vastuvõtt „Riigivolikogu” liikmete auks Ždanovi osavõtul. Tulemus oli sadade vanglasse toimetamine eesotsas Spordi Keskliidu endise juhatusega. Kommunistliku süsteemi kohaselt ei olnud nende hulgas palju neid, kes veel oleksid pääsenud vabadusse!

Väärib mainimist tolle ajajärgu majanduslik tegevus.

Majanduslik delegatsioon minister Juhan Narmaga eesotsas oli jõudnud Moskvasse ja pidas läbirääkimisi Eesti Vabariigi ja NSVL vahel majanduslike vahekordade arendamiseks. NSVL saatkond nõudis kogu Eesti Panga välispankades olevate kulla ja deviiside tagavarade üleandmist Moskvale „hoiule”, mida valitsus muidugi otsustas teha. Huvitav on, et seda tehti siiski kahel korral. Esimese otsusega otsustatigi Moskvasse üle viia ainult osa tagavarasid, kui aga välisminister Andresen saatkonnas selle eest tublisti „pähe” sai, siis alles otsustati kõik tagavarad Moskvale üle anda. Osa riike seda täitis ja andis neil hoiul olevad Eesti Panga varad Moskvale välja, teine osa aga mitte. Kuulutati välja pankade moratoorium ja hoiusummasid lubati välja maksta ainult 100 krooni kuus isiku kohta, välisraha müük pandi seisma, väärtpaberite edasiandmist lubati ainult majandusministri erakordsel loal. Sealjuures Majandusministeerium avaldas avaliku teadaande:

„Kuna Tallinnas on organiseeritud kuulujuttude levitamisi, nagu Eesti majanduselus oleks karta seisakut ja Eesti kroon võiks langeda, teatavad Eesti Pank ja majandusministeerium ametlikult ja kategooriliselt,.et praegu tarvitusele võetud abinõud suudavad küllaldaselt kindlustada Eesti krooni kurssi ja et kõik sellised kuuldused on vähimagi aluseta. Majanduselu jätkub täiesti normaalselt.”

Likvideeriti Teaduste Akadeemia ja mõned kutsekojad. Ametnike vallandamine läks üha intensiivsemaks. Vormilt toimus valitsuse tegevus siiski veel endise Põhiseaduse ja seaduste raames.