Inimene on Nõukogude Liidus kõige väärtuslikum kapital. See lause kõlab nagu saatanlikem pilge sellel maal, kus inimelude väärtuse vaagimine on antud NKVD roimarite kätesse.

See on üks neid kohutavaid vastuolusid, mida sisaldab nõukogude süsteem ning mis juba lühikese aja jooksul pani meie inimesed uskuma, et kõik, mis siin räägitakse või mida siin lubatakse, on vastupidine sellele, mis sünnib tõelikkuses.

Stalini konstitutsiooni „päiksepaistelistest vabadustest” ja Nõukogudemaa õnnelikust elust ei unustanud muide oma ohvritele kunagi kõnelemast ükski NKVD timukas, pärast seda kui ta ülekuulamisel järjekordse peksu või piinamise oli lõpetanud ja suitsutõmbamiseks vaheaja tegi. Kui mõni õnnetu sel puhul julges tähelepanu juhtida konstitutsiooni ja sellise ülekuulamise põhimõttelistele vastuoludele, käratati talle vastuseks: „Teietaoliste jaoks pole mingisugust konstitutsiooni kirjutatud!”

See NKVD poolt võetud hoiak, mis avab teed piiramatule vägivallale, on igati omane ka nõukogude kohtule, mis iseenesest moodustab ühe komödiantliku jätku NKVD tegevusest.

Inimlikkusele toetuvais kultuuriühiskondades oleme harjunud kohut siduma tõe ja õiguse mõistega, oleme harjunud seda vaatlema kui asutust, mille range seaduslikkuse järele käimine peab kindlustama, et keegi ei langeks süütult ja asjatult karistuse alla. Oleme kuulnud mõnigi kord lauset „ennem kümme süüdlast vabaduses kui üks õige hukka mõistetud”. Nõukogudemaal on nendele küsimustele vaadatud ikka teisiti. „Kui saja hukatu hulgas oleme hävitanud ühe oma vaenlase, siis oleme hästi oma ülesandeid täitnud,” oli kunagi GPU juhtiva mehe arvamusi.

Nõukogudemaa kohus on saavutaud laia kuulsuse. Välismaal tuntakse teda peamiselt nende protsessilavastuste poolest, mis pandi toime sisepoliitiliste „kahjurite” ja trotskistide kõrvaldamiseks Nõukogude juhtivate tegelaste hulgast ning kus muuseas mõisteti surma terve rida marssaleid ja kindraleid Punaarmee vanemast juhtkonnast. Need kohtuistungid paljastasid maailmale ühe tõe – et nõukogude kohus seisab täiesti poliitiliste sihtide teenistuses ja on kitsa, võimu haaranud ringi truu teener, nagu ta poolvend NKVD-gi.

Eestis võimutsenud punase aasta jooksul selgus ka siin, kuivõrd vähe oli vahet NKVD ja nõukogude kohtu vahel. Poliitiliste süütegude puhul jäi nõukogude kohtu olemasolu laiadele ringkondadele sageli hoopis teadmatuks, samal ajal kui NKVD oli juba saavutanud oma tunnustatud kurikuulsuse. Tegelikult oli kohus siiski olemas, vähemalt formaalselt.

Kohus jäi ära vaid juhtudel, kus NKVD äranägemisel oli tegemist isikutega, kes määrati kõrvaldamisele. Kõrvaldamisele kuulusid aga eriti hädaohtlikud süütegijad või jälle äraandjad ja ülejooksikud omaenda kaastööliste, agentide või ametnikkude ridadest.

Sõjaolukorras, kus kõrgemad sõjaväevõimud andsid välja päevakäske kohapealse mahalaskmise ähvardusega, anti sellega kohtupidamise võim üle üksikuile militsionääridele, NKVD-ametnikele, hävituspataljonlastele ja teistele punastele timukatele. Selline võimu usaldamine polnud mingi ime, sest tegelikult olid samad ,mehed või mehed samalt tasemelt siianigi kohtumõistmist teostanud.

Missuguse innuga nad seda nii enne kui pärast tegid, sellest kõnelevad sajad mõrvaohvrite hauad üle maa.

Poliitiliste süütegude tarvis tegutses rahuajal erakorraline üleliiduline kohus, töötades tribunalina ja rakendades sõjaajal kehtivaid seadusi. Sellise kohtu koosseisu kuulus eesistujana ametkohtunik ja kaks kaasistujat. Üldise nõukogude kohtu korralduse järele pidid tavaliselt kaasistujad olema rahva poolt valitud, kuid nende kohtute juures toimisid kaasistujatena miilitsa või NKVD ametnikud. Tegelikult oli kaasistujate instituut vaid demonstratsioon, millega taheti väliselt puru silma puistata neile, kes ei suutnud uskuda nõukogude „inimesearmastust”.

Üldiselt näis, et kõik, mis nõukogude õigusemõistmisega ühenduses, pidi sündima vanglas. Algas see nii kaebealuse kui ka tunnistajate ülekuulamisega, keda kutsuti samuti vanglasse ja tihti ülekuulamiseks vahistati, ning lõppes kohtuistungi enesega, mida tavaliselt samuti peeti vanglas. Selleks oli teatud ringkonna peale olemas ametkohtunik, kes külastas korraks vanglaid ja toimetas seal „õigusemõistmisi”. Need ametkohtunikud kandsid tavaliselt sõjaväevormi ja julgeolekuohvitseri aukraade, mil polnud midagi ühist tegevväe aukraadidega. Paljud neist olid juudid ja nimetasid end sõjajuristideks.

Mida sellise nimetuse tagant oodata võib, selgub juba sellest, et paljud sellised „juristid” olid vaevalt 20 aastat vanad. Nii ei saanud tegemist olla mingi juriidilise haridusega. Heal juhul võis kogu pagas olla mõni aasta propagandakooli. Ükski vene jurist ei seisnud oma teadmistelt meie madalaimagi kantseleiametniku tasemel. Ometi olid need mehed pandud otsustama eesti rahva elu ja surma üle.

1940.a. sügisest peale töötasid sellised kohtud meie vanglates truult NKVD kõrval ja käsikäes. Istungite korraldamine oli juhuslik, kuid tihti viidi need vormiliselt ühes tunnistajate ettekutsumisega siiski läbi. Ometi ei olnud nendel kohtutel asjakäigule mingit õigluse suunavat mõju, sest NKVD eeluurimismaterjalid jäid selleks aluseks, mille järele otsus langetati, olgu siis kui ilmne tahes, et need survega olid saavutatud. Kaebealuse „ülestunnistusest” loobumine ei tulnud enam arvesse. Samuti oli lugu ka tunnistajatega, kes tihtipeale olid pandud raskeimasse olukorda, olles sunnitud esinema süütõendajana täiesti süütu inimese vastu. Nõnda näiteks esines valmistrükitud eeluurimisprotokollide blankettidel küsimus: „Kas kuulus Nõukogude-vastasesse organisatsiooni?” Küsimuse järel seisis sulgudes – Kaitseliit, Isamaaliit, Eesti Vabadussõdalaste Liit. Kui tunnistaja kaebealuse kuuluvust ühte neist organisatsioonidest jaatas, märgiti küsimuse taha „jah” ning sellega oli tunnistaja tõendanud, et kaebealune võttis osa Nõukogude-vastasest organisatsioonist.

Vahetevahel on siiski esinenud juhtumeid, kus isegi kohtu eesistuja on pahandanud juurdlust toimetanud NKVD operatiivvoliniku peale süütõendite ilmse väljapressimise pärast.

See kõik ei takistanud kohut tegemast sedasama tööd, mida tegi NKVD. Õigeksmõistvaid otsuseid ei langenud kunagi ning määratud karistused olid ebainimlikult karmid. Mitteõigeksmõistmine oli kooskõlas NKVD põhimõtetega, mille järele vanglaolude ja juurdlusmeetoditega tutvunutest ükski ei tohtinud pääseda tagasi ühiskonda. Need tulid kõrvaldada kas nii või teisiti, et säilitada saladust NKVD julmuste ümber. Tavaliseks kohtuotsuseks oli vabadusekaotus 8-25 aastani.

Neidki karistusnorme võib pidada samaväärseks kõrvaldamise või surmanuhtlusega, sest süüdimõistetuid ei paigutatud vanglasse, vaid nad saadeti välja Nõukogude Liidu sunnitöölaagritesse. Seal, sageli kõige tapvama kliimaga paikades, rakendati neid metalli, soola- või söekaevandustes, kus rasked töötingimused paari aastaga sama ülesande sooritasid, mis NKVD timukakuul ühe sekundiga. Selletaolise sunnitööga nuheldi kõiki neid Eesti avaliku elu tegelasi, kes aastate vahetusel 1940-1941 oma rahvusliku meelsuse pärast NKVD kätte langesid. Kuid kohtuotsus polnud Nõukogudemaal täidesaatvale võimule alati mingiks seaduseks. Siin võis juhtuda kõike. Kohus võis mõista inimesele lühikeseaegse vanglakaristuse, kuid NKVD mehed talutasid ta ikkagi haua kaldale. Kuidas neile ainult meeldis. Nõnda kaevati Kose mõrvaohvrite ühishauast 1942.a. kevadel välja Hugo-Lembit Rootalu laip, mille juures leidus tema kohta sõjaväetribunali kohtuotsus 7.detsembrist 1940. Selle järele oli Hugo-Lembit R o o t a l u l e ku noorsõdurile omavolilise väeosast lahkumise eest mõistetud 6 aastat töö-paranduslaagrit. Ometi peeti teda kinni vanglas ja hukati hiljem koos teiste õnnetutega Kosel.

Selliseid juhtumeid on esinenud mitmel pool üle Eesti. Kohtu poolt vanglakaristusega nuheldud inimeste laipu on avastatud mõrvaohvrite ühishaudadest, kõnelemata sellest, et paljusid ja paljusid vanglates lihtsalt surnuks piinati. Ebainimlik kohtlemine ning kurnavad olud hävitasid nõrgemate tervise sedavõrd, et need enam vastu ei pidanud ja surid. Teiste hulgas suri Keskvangla sanitaarpersonali andmeil nädal aega enne sakslaste tulekut Tallinna ka endine minister K ö s t e r , põdedes rasket südamehaigust. Surnute laibad veeti vangla tuletõrjeülema poolt öösiti minema ja maeti teadmata kuhu.

Paljudel juhtudel, kus tegemist poliitiliste süütegudega., teostati kohtus ainult selle otsuse kuulutamine, mis juba varem „juurdluse” andmete põhjal oli valmis. Sel moel kujunes kohus ainult otsuse kaebealusele teatamise kohaks. Kuid ka seda „vaeva” on nõukogude kohus tihtipeale endale säästnud, lastes otsuse kuulutada lihtsalt mõnel NKVD ametnikul.

Narva vanglas kinni istunud ja pommitamisel vangide vagunist pääsenud Rakvere kaubanduskeskkooli õpilane jutustab „Virumaa Teatajas” 15.oktoobrist 1941.a., et temale on Narva vanglas surmaotsuse kuulutanud vangla politruk, seletades, et prokuröri nõudmisel on talle kriminaalkoodeksi §58 punktide 1, 4, 10, 11 ja 13 järele määratud „sotsiaalse kaitse ülemmäär”.

Küsimusele, mida see endast kujutab, vastati, et surmanuhtlust.

Seejuures on politruk hakanud kaastunnet üles näitama ja seletanud, et tuleks kirjutada armuandmise palvekiri presiidiumile, selline võimalus olevat prokuröri poolt lubatud. Kuid millisele presiidiumile, sellest polnud aimu ei kaebealusel ega politrukil, kes palvekirja vastu võttis. Tehti lihtsalt presiidiumile ja asi tahe.Milline selle mõju oli, seda ei saanud näha, sest enne tuli vabastav Saksa lennukite rünnak rongile, kuhu vangid olid vanglast Venemaale viimiseks evakueeritud.

Tegelikult oli nõukogude kohtukorralduses võimalus esitada edasikaebust Moskva ülemkohtusse, kui polnud tegemist sõjatribunali otsusega, mis polnud edasikaevatav. Protseduur edasikaebamiseks oli aga ülikeeruline ning edasikaebused jäid tavaliselt tulemusteta. Üksikud teadaolevad otsuse muutmised Moskvast võisid olla vaid propagandalise iseloomuga sammud, millega taheti luua usaldust punaste kõrgema võimu vastu.

Eriliste tribunaliistungite juures ei olnud kaebealusele lubatud ka kaitsjat, kes muidu nõukogude kohtus määrati ametlikus korras.

Surmanuhtlusi langetasid need kohtud sagedasti, nõnda et Keskvanglas, kust hukkamõistetuid otsuse täidesaatmisele viidi, oldi sisse seatud oma surmamõistetute jaoskonnad ja erikongid. Hukkamistele viidi vange sageli kongitäite viisi korraga. Tolleaegselt vanglapersonalilt saadud andmeil on näiteks 1941.a. suvel ühel ööl surmamõistetute jaoskonnast mahalaskmiseks välja viidud tervelt 38 vahialust korraga. Ühel ööl augusti algul on see arv olnud 12. Pärast jaoskonnast väljatoomist on neile vangla õuel surmaotsus ette loetud. Seda kuuldes on hakanud surmamõistetud karjuma, nii et see põrutas kõiki, kes seda kuulsid.

Kuid Keskvangla surmamõistetute kambrist on NKVD timukad hukkamisele viinud isegi inimesi, kes polnud suutelised omal jalal käima. Nõnda mäletavad Keskvangla sanitaarpersonali teenijad 1941.a. juulikuust juhust, kus kanderaamiga viidi hukkamisele keegi vahialune, kes oli välja hüpanud Pagari tänava NKVD kolmanda korra aknast.

Ta polnud suutnud kannatada piinamist ja oli hüpanud aknasse. Alla kukkudes vigastas ta nii raskelt selgroogu, et ei suutnud enam omal jalal käia. Kui vangla korrapidajalt hiljem küsiti tagasi raami, millega mees minema viidi, vastas see: „Mees läks kõige raamiga sinna, kust kumbki tagasi ei tule.”

1941.a. augustis viidi Keskvanglast hukkamisele mees, kelle käsi oli raskesti purustatud tema peale visatud granaadiga. Ta oli ennast mobilisatsiooni eest varjanud metsas ja siis langenud GPU haarajate küüsi.

Need on üksikud väiksed killukesed mõrvategudest, mida NKVD teostas rangeima saladuse katte all, nii et sellest ei tohtinud teada ükski kõrvaline hing. Kuid juba nende järele võime oletada, kui massilised ja koletuslikud olid teod, mis asiaatlike mõrvarite poolt siin sooritati.

Esimese tapmislaine pärast sõja puhkemist põhjustasid suures ulatuses sõjatribunalid, mis kõige suurema julmuse ja verejanuga asusid lämmatama seda leegina loitvat vabadusiha,mis eestlaste rinnas nüüd reaalse lootusena lõkkele lõi.

Tuntuim Eesti territooriumil tegutsenud sõjatribunalidest oli Balti Punalipulise Laevastiku (KBF) sõjatribunal. See pidas oma istungeid nii Tallinnas kui ka ümbruskonnas väljasõitudel. Tallinnas olid istungite paigaks peamiselt Keskvangla ja Pagari tänava Sisevangla. Kuid istungeid on peetud ka mujal asutustes.

Paldiskis pidas KBF-i sõjatribunal oma esimese väljasõiduistungi Peetri t.43 endises pr.Õnnise eramajas, kus 28.juunil 1941.a. mõisteti surma 8 eestlast. Sama maja õuel asusid viletsad kuurilobudikud, kus surmamõistetuid ja kohtusse kutsutud tunnistajaid ööde-päevade kaupa kinni peeti.

Sellest tribunali istungist teatasid ka nõukogude ajalehed. Surmamõistetud olid Karl V e d e r i k , Bernh. V e d e r i k , Johan  T a i m s a a r , Agu K a l da – K r im s, Arnold B r i d o , Arnold H e lg i s , Karl T e i m a n n – R a n n a ja Arnold V i l j a m ä e . Kõik need 8 meest lasti maha Paldiski luteri kiriku kivimüüri ääres. Neid süüdistati relvastatud vastuhakus Punaväele.

Kuni 16.augustini oli KBF-i sõjatribunali eesistujaks 2.järgu sõjajurist M o r o z o v, liikmeiks brigaadikomissar A k i m ov ning sõjajurist T i t ov ja sekretäriks II järgu tehnik-intendant I v a n o v. Hiljem, sõjarinde Tallinnale liginedes põgenesid punased kohtutegelased oma nahka aegsasti päästes ning jätsid oma „aujärje” noorukestele ,maaväe-ohvitseridele ja juutidele, kes siis teostasid viimast, hävimisele määratud võimu meeleheite-terrorit. Sel puhul juhtus sageli nii, et ülekuulajaiks, otsuse kuulutajaiks ja selle täideviijaiks olid ühed ja samad isikud.

Käsikäes sõjatribunalide sisseseadmisega Eestis ei tundnud NKVD vallandunud tapakirg enam mingeid piire. Seepärast polnud sõjaajal Eestis enam faktiliselt kohut olemas, vaid selle õigused olid üle läinud iga üksiku miilitsamehe, hävituspataljonlase või NKVD agendi kätte. Need võisid relva tarvitada ükskõik mis puhul või kus kohal tahes.

Kuid üksi relva tarvitamisest oli vähe. Hullunud ja verejanust pimestatud ajud janunesid piinamisi, mõeldes selleks välja igasuguseid inimliku fantaasiaga mittekujuteldavaid võtteid. Sadistid, sündinud mõrvarid ja loomastunud „inimtüübid” murdsid end NKVD-ala „sangaritena” esirinda ja asusid looma endale „kuulsussära”, mis praegugi paneb inimesi jubedusvärinaid tundma.

Haudadest üle maa väljakaevatud laipade moonutatud kujud kõnelevad ohvrite julmadest piinadest punaste timukate käes, ning sellest, et nende poolt ei jäänud küll midagi tegemata, mda verejanuline aju võib kujutleda. Äralõigatud kehaosad olid NKVD timukate meistritegu, murtud liikmed ning nülitud ja põletatud jäsemed nende suursaavutused, kõnelemata väljatorgatud silmadest ja purukspekstud nägudest, mis olid päris harilikud „operatsioonid” ohvrite kallal enne nende surma.

Koletislikema kuriteo panid kommunistlikud hävituspataljonlased toime 31.juulil 1941.a. Kõue valla Kautla metsatalus. Siin mõrvati julmimal kombel 7 inimest, kellest osa heideti elusalt tulle, kus nad leidsid hirmsaima piinasurma. Mõrvatute hulgast tunti säilinud riideräbalate põhjal ära 4 isikut – Kautla talu perepoeg Joh. L i n d e m a n , sama talu teenijatüdruk Ida H a l l o r a v ja veel sel saatuslikul päeval talus viibinud Oskar M a l l e n i ning Joh. Um m u s . Ülejäänud kolme isikut ei suudetud nende laipade seisukorra tõttu selgitada.

Kautla talu ise põletati hullunud metsaliste poolt täielikult maatasa. Selle jõleda teo põhjus oli asjaolu, et punased hävituspataljonlased kahtlustasid talu elanikkonda ühenduse pidamises Kautla rabas viibivate metsavendadega.

Kuid ka veel mitmel pool mujal haarasid punased metsalised inimeste hävitamisel tule järele. Pärnus süüdati kommunistide põgenemise eel miilitsahoone, mille all keldrites istus kinni ümmarguselt 40 vahialust-surmamõistetut. Lukustatud uste taha suletuna jäeti need ootama neile määratud kohutavat lõppu. Vangid all keldrites kuulsid tule praginat ja klaaside klirinat ning sattusid olukorda taibates meeleheitest paanikasse. Osa aga asus katsele kongiust lahti murda. See õnnestuski ühe kongi vahialustel. Samal ajal olid juba kohale rutanud meie tuletõrjujad ja linna marssinud saksa sõdurid, kes purustasid püssipäradega kongiaknad ja murdsid maha trellid, et sel teel vange vabastada. Ukse lahti murdnud vangide poolt avati ka teiste kongide uksed ja nõnda pääsesid kõik kohutavast tulesurmast. („Uus Elu” nr.58,1941.a.)

Samasugune lugu juhtus ka Rakveres, kus NKVD vangikongis Tallinna t.25 taheti 6.augustil elusalt põletada 12 vahialust, kes punaste Rakverest põgenemise päeval viibisid veel vanglas. Selleks viisid põgenevad punased lukustatud vangla juurde nõu bensiini ja hõõguvate sütega, mis oleks lühikese aja pärast vangla süüdanud. Naabermaja elanikud aga märkasid metsikut tegu ning sobivat momenti valides lõhkusid kongi akende eest trellid ja vabastasid vangid akna kaudu. Nõnda pääsesid needki kindlast tulesurmast. („Virumaa Teataja” nr.30, 1941.a.)

Teine jubedam tapmismoodus punaste poolt oli elusalt matmine, milliseid juhtumeid on avastatud mitmel pool üle kogu maa.

Hirmsamaid nendest on kindlasti surmasaladus, mida varjab endas ühishaud Tallinna ligidal Scheeli krundil Kosel kolme kauni männi kõrval, kust 1941.a. novembri algul kaevati välja 15 laipa, nendest üks naise laip.

Nendel laipadel on kõigil käed nööridega seljataha seotud, kuna ohvrite suhu on aetud riidest topised ning need köidetud üle näo kukla taha kinni. Selliselt asusid nad 2 m sügavas hauas segamini, mõned heidetud pea peale,teised püsti ja pikali, kuulihaavasid ei leidu ühelgi. Kui neid löökidega või mürgiga enne hauda heitmist on uimastatud, siis ka sel juhul on neist osa maetud ikkagi elusatena ning meie inimlik mõistus lakkab kujutlemast neid piinu, mida ohvrid pidid tundma enne nii kallilt lunastatud igavikurahu saabumist. Kuigi laibad olid väljakaevamisel tugevate lagunemistunnustega, võis naise juures oletada silmade väljatorkamist.

Elusalt matmise juhtumeid on ilmnenud ka Saaremaal. Kuressaare kalmistult kaevati juuni algul 1942 välja 6 hukatu laibad, kellel kõigil olid käed seljataha seotud. Üks ohver lebas haua põhjas teiste all ilma kuulihaavata ning suust väljatunginud keel tunnistab tema lämbumissurma. On ilmne, et ta oma timukate poolt elusana hauda visati.

Hirmsaid surmapiinu NKVD timukate käes pidi üle elma ka meie vabadussõja sangari kolonel Kaarel Partsi poeg Mauricius P a r t s . Kol.Parts ise oli minema viidud juba novembris 1940. Ta poeg aga vahistati 16.juulil 1941.a. hävituspataljonlaste poolt. Kümme päeva hiljem, kui saksa sõdurid olid vabastanud Voldi aleviku, kaevati ta laip välja ühest mõrvahauast. Selgus, et noort Mauriciust oli koledasti piinatud, ta käed ja jalad mingi sööbiva happega üle valatud. Mahalaskmise ajaks olid tal käed kahe peenikese nööriga seljataha seotud. Laip oli matmiseks mähitud Eesti lipu kangasse ning noore ohvri keha katsid puruksrebitud rahvusvärvid. Sellise seletuse andis ajakirjandusele õnnetu ema, kol.Partsi abikaasa Emilie.

Suurimateks kommunistide poolt sooritatud massimõrvade paikadeks on seni avastatud ohvrite arvu järgi Tartu, Tallinn ja Kuressaare.

Tartus pandi elajalik tapmine toime 8.juuli ööl vastu 9.juulit 1941.a. Sel korral tegid enamlased Tartus põhjalikuma tapatöö kui kunagi varem. Nii, nagu nende võimuaeg oli nüüd umbes kümme korda pikem kui Vabadussõja päevil, olid kümme korda suuremad ka vereojad, mis nad eneste järele jätsid. Enne Tartust põgenemist tapsid punased terroristid Tartu vanglas 192 inimest, neile lisanduvad veel 6 tapetut NKVD majas Riia ning kindral Põdra tänava nurgal. Seega kokku 198 ohvrit.

Umbes nädalapäevi peale sõja puhkemist Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel algas Tartu vangla tühjendamine vahialustest. Omnibuss omnibussi järel saadeti siit vahialuseid raudteejaama, kus nad vagunisse paigutati ja Venemaale transporditi. Ühe vahialuse andmeil, kes vanglas töötas ja kellel seetõttu oli täpne ülevaade vahialuste arvust, oli vanglas juuni lõpus enne vangide ärasaatmist 619 kinnipeetavat, kuid juuli algpäevadeks oli seal vaid 72 inimest. Siis aga hakkas vahialuste arv uuesti kasvama. 8.juuli õhtuks, mil algas tapmine, oli vanglas 223 vahialust. Kerkib küsimus, kes olid need, keda nüüd mõne päeva kestel siia toodi, ja milles seisnes nende süü?

Nagu 115 tapetu isiku selgitamisel ilmneb, on siin inimesi maalt ja linnast, suur enamik Tartust ja Tartumaalt, kuid mõned ka naabermaakondadest ja linnadest. Sotsiaalse kuuluvuse järgi on siin ametnikke, lihttöölisi, autojuhte, kaupmehi, põllumehi, endisi sõjaväelasi, õmblejaid jne. Nende hulgast, kelle kohta on teada vahistamise aeg, on kõige rohkem kinnivõetuid 8.juulist (14). Sellele järgneb 7.juuli ja teised juuli alguspäevad. Üksikud on pärit ka juuni lõpust ja üks koguni märtsikuust.

Me teame, et juuli algpäevil üle Eesti, eriti aga Lõuna-Eestis, asusid metsavennad aktiivselt tegevusse ja paljudes kohtades kukutati punane võim. Sellistesse paikadesse aga saadeti välja Punaväe osi ja GPU mehi korda jalule seadma. Kelle peale kaevati või kellest arvati, et ta võis või võiks aktiivselt tegev olla kommunistliku diktatuuri kukutamisel, see kas lasti maha või pandi vangi, nii kuidas kohalesaadetud rahustajad seda heaks arvasid. Selliselt valgus Tartu vangimajja vahialuseid ka maalt, linna lähemast ja kaugemast ümbrusest. Linnaski peeti jahti kommunistidele „kahtlaseks” osutuvaile isikuile kuni viimse minutini, nagu seda näitavad hulgalised vahistamised veel 8.juulil.

Nii võiks arvata, et massilise tapmise kavatsus kerkis üles viimsel minutil, kui selgus, et Tartust tuleb kiiresti lahkuda, vahialuseid aga enam kuhugi saata ei olnud võimalik. Selle vastu aga kõneleb asjaolu, et hauad, kuhu mahalastud maeti, olid juba paar päeva varem valmis kaevatud. Nii on ilmne, et tapatööd valmistati ette juba varemalt, kuid loomulikult taheti see teostada just enne linnast lahkumist. Kes massimõrvaks käsu andis ja kuidas seda teostati, selle kohta puuduvad praegu lähemad teated. Praegu on kasutada vaid need andmed, mida sealt pääsenud jutustavad. Üks neist kirjeldab tapatööd järgmiselt:

„Teisiti kui muidu eelmistel päevadel näis teisipäeva, 8.juuli õhtul. Tavaliselt me lõpetasime oma töö õhtu kella 11-ks. Siis kogunesime oma kambrisse. Kuid nüüd kiirustati meid millegipärast. Vangivalvur L. ütles: „Tehke kiiremalt, et õhtule saaks!” Nägime vangimaja juurde saabuvat omnibussi, tekkidega seest kaetud. Arvasime, et küllap vist jälle mõni suurem tapp vange saadetakse täna vanglast minema. Lõpetasime töö varem ja juba kell 18 olime igaüks oma kongis. Keegi vist küsis veel midagi, mille peale kuulsin, kui vangivalvur V., kes oli ühtlasi toitlustajaks, vastas: „Noh, homme saate linnalubasid, suitsu ja kõike, mis vaja!”

Umbes kella 22 paiku olime kõik jäänud magama.

Siis, vaevalt kella veerand 23 ajal, kostsid üksteise järel 4 revolvripauku. Mingisugused mütsud. Vaheaja järel jälle 4 pauku. Jälle mütsud. Jäin kuulatama. Lugesin pauke. 28 pauku oli juba olnud. Hakkas imelik, kahtlane. Müksasin kaaslasele külge, ütlesin: „Paugud käivad!” Ka tema kuulatas. Järgnesid uued paugud. Kuulsin mütsumisi. Ei saanud aru, mis oli käimas. Ajasime nüüd teisigi üles. Mõned olid juba ise ärganud. Näis, et köögis lõhutakse puid. Kuulsime võtmeklõbinat. Siis jälle kolm pauku.

Kuulatasime edasi. Ikka uusi pauke. Ikka 4-5 pauku järgemööda ja paukude juurde kuuldus tumedaid mütse. Paaril korral oli üksteise järel 7 pauku.

Juba hakkas valgeks minema. Meie kambri uks avanes. Välja hõigatakse kolm meest meie kambrist. Väljakutsujaks oli vangivalvur S. Ta käskis kohe riidesse panna ja välja tulla. Üks meestest hädaldab: „Mul on tubakas jäänud töökotta!” Küll saate kätte!” vastab S. Siis lähevad. Üksteise järel kõik kolm. Vangikongi uks vajub kinni. Uuesti kuuldub kuskil lähedal sama vangivalvuri hääl: „Noh, tulge, tulge välja!” On kuulda naisterahva häält: „Kas ma ei kuule, et te tapate!”

Teda rahustatakse, lubatakse ära viia. Siis kuuldub 4 pauku. Nüüd alles on meil lõplikult selge, et tapetakse.

Kongiuksele ilmub vangimaja ülema abi. Ta hõikab meie kongist välja veel kaks. Ka need mehed läheva. Siis hõigatakse välja nimesid meie kõrvalkongist nr.9. Üksteise järel kõlab 5 pauku. Kohe seejärel käib seinu rappuma panev kõmakas. Meie ei teadnud midagi sellest, et see tähendas Kivisilla õhkulaskmist. Arvasime, et nüüd hakatakse nähtavasti tapma käsigranaatidega. Minu loetelu järgi oli siiasaadik olnud juba 168 lasku ja 42 laskmiste vahet. Tõmbasime endile koti peale, jäädes ootama granaadi kukkumist meie kongi.

Ukseklapp liikus. Vaadati meie kongi. Siin oli kõik vait. Siis kuuldus korraga naisterahva kisa: „Ai-ai-ai, omad, omad, omad!” Kedagi nagu tiriti trepile. Kisa: „Ma ei lähe muidu, kui kohe tulevad kaasa ka kõik teised!” Jäi vait. Kostis jälle 3 pauku. Arvatavasti lasti maha kolm naisvalvurit.

Kuulsime, et koridoris laaditi padruneid, järgnesid veel 5 pauku. Keegi hõikas: „Kas kõik on korras? Keegi lisas: „Mine vaata järele!” Alt kuuldus tagumist, kangiga lõhkumist. Vist hakatakse meid nüüd dünamiidiga õhku laskma, välgatas peas. Kui pääseks nüüd siit kuidagi välja. Köhatusi.Üks meist koputas uksele. Siis tuli S: „Mis, tahate juua? Küll saate varsti kõik!”

Kusagilt hõigati: „Noh, viis tükki on veel sees!” Meid käsutati kõik välja.

Seal oli terve kari relvastatud mehi. Enamuses vangivalvurid. Samas seisid veel venelane S t e p a n o v , operatiivülem B a s k a ko v , eestlasest vanglaülema abi ja Narvast tulnud punane soomlane, kelle nime ma ei teadnud, kuid kes tol ajal oli vanglaülema kohusetäitjaks. Keegi hõikas: „Aa, kes need on?” Ja keegi vastas: „Ah, need on nende omad.”

Ka kõrvalt kongist tulid mõned kinnipeetavad. Meid viidi kiirelt kantseleisse. Seal oli kõik segamini. Baskakov oli täitsa purjus. Vanglaülema abi samuti. Stepanovil läikisid silmad imelikult. Ta nõjatus seina najale, vahtis idiootlikult enda ette ja pildus käes brauningut.

Üks vangivalvureist andis meile 20 rubla ja ütles: „Minge ruttu, laske jalga!” Teine andis 5 rubla, iga mees sai ka pätsi leiba. Tahtsime oma dokumente saada, kuid selle asemel kiirustati meid: „Minge ruttu, ruttu!” Taipasime silmapilgu ohtlikkust ja kadusime tänavale.

Vangimaja ees seisis töövoorimehe vanker hobusega. Vankril kuulipilduja ja kirjutusmasin. Kuid meil polnud aega rohkemat vaadata. Nagu jutustuses toodud andmetest nähtub, oli Tartu vanglas 8.juuli õhtul 223 vahialust. Neist tapeti 192, seega pääses eluga 31 vahialust.

Kes olid need, kes eluga pääsesid?

Muidugi kõigepealt need, keda süüdistati kriminaalkuritegudes, kuna poliitilistel motiividel vangistatud langesid tapatöö ohvritena. Ent ometi ei või öelda, et kõik tapetud sajaprotsendiliselt oleksid olnud poliitilised. Vähemalt üks juhus on teada, kus tapeti ka kriminaalsüüdlane. Muidugi see üksikjuhtum ei eita veel punaste tapmissüsteemi tõenäolisi aluseid, sest selle nähtuse puhul võisid olla mõõtuandvad veel mõned isiklikud põhjused.

Tapetutest on 20 naist ja 172 meest. Veretöö toimus vangla saunas mahalaskmise läbi. Kas surmatavaid enne mahalaskmist piinati või mitte, selle kohta puuduvad üksikasjalikud ning kindlad andmed. Saunast viidi laibad vangla õuele selleks valmis kaevatud aukudesse, kuhu nad pilluti juhuslikult ja läbisegi.

Ametivõimudel õnnestus Tartu vabastamise järel selgitada 115 tapetu isikud, kuna 77 laipa jäi tundmatuks, sest suvisel palaval ajal olid laibad korratu matmise tõttu juba sedavõrd roiskunud, et olid moondunud tundmatuseni. Ja sõjaolude tõttu polnud paljudel Tartust eemal olijail, kelle omaksed punaste poolt vahistati, võimalik tulla kohe selgitama, kas tapetute hulgas ei leidu nende perekonnaliikmeid või sugulasi. Võib-olla edaspidi selgub kaudsete andmete läbi veel mõnigi neist terrori ohvritest, kes praegu on tundmatutena ümber maetud.

Tallinnas olid bolševikud oma mõrvatöödeks välja valinud looduslikult kauni koha pealinna külje all, Kosel, kus varem nautisid suve kauneid idüllpäevi tuhanded tallinlased. Selle kauni paiga olid bolševikud muutnud kohaks, kus nad teostasid oma ohvrite üle „kohtumõistmist” ja saatsid täide ka hukkamisotsuseid. Endise Ajakirjanikkude Kodu kõrval, Scheeli krundil, asub hoone, pikk vanamoodne ehitus, mille ühe otsa moodustab elamuosa, teise aga kuur, mida varem kasutatud talliks. See maja oli kommunistidele nende tribunali istungite kohaks. Ohvrite laibad aga maeti pärast hukkamist samasse kuuri alla, maja kõrvalhoonetesse või ligemasse ümbrusse.

NKVD valdusse läks Scheeli suvila koos kõrvalhoonetega 1941.a. maikuus, mil sinna ilmus rohkesti vormikandjaid venelasi ja ka eestlasi. Kohalikele elanikele seletati algul, et krundi ja hoonete uueks peremeheks on Spetsorg, siis jälle, et Kommunaalvalitsus, kuid hiljem öeldud avameelselt, et tegemist on NKVD-ga. Ajakirjanikkude Kodu kõrval teeäärses majas nägid kohapealsed elanikud peagi tribunali pikka, punase kaleviga kaetud lauda, kuna seintelt vaatasid alla kommunistlike suuruste pildid.

Nüüd tekkisid Kose parkides ka öised salapärased liikumised. Linnast sõitis sageli autosid, kuuldus paukusid ja karjatust. Päeval kohale sõitvad suured, hallid kinnised veoautod veeresid teeäärse maja kuuri alla. Sellele majale liginemine oli isegi teenijaskonnale valjult keelatud. Ka õhtuti avaldati neile aeg-ajalt väljatuleku keelde.

Üks võimumehi, keda Kosel liikumas nähti, oli Sergei K i n g i s s e p p , Viktor Kingissepa poeg. Olles NKVD salaluure ülemaks, toimetas ta ühel hoobil ka vahistatute ülekuulamisi ,istus kohtunikuna tribunalis ja võttis osa ohvrite mõrvamisest, ise vahetevahel hoobeldes, et „jälle sai käidud kätt proovimas...”

24.juunil 1941.a. anti Kosel kõigile teenijaile käsk suvila piiridest 2 tunni jooksul lahkuda. On ilmne, et sellest ajast peale algasid Kosel massmõrvamised. 1941.a. sügisel, paar kuud pärast Tallinna vabastamist, läkski korda avastada esimesi ohvrite ühishaudu. Hoone kuuri alt Scheeli suvila krundi tee ääres leiti ühishaud, mis oli kaevatud kuuri põrandasse. Siia, umbes 3 m sügavusse oli heidetud risti-rästi 16 laipa. Näib, et sama hoone teises otsas toimunud kohtuistungi järele teostati otsuste täideviimine vaevalt mõnikümmend meetrit eemal, kuuri all... Võib oletada, et otsuse kuulutajad olid ka nende täideviijad, muutes kohtu asukoha ühtlasi oma ohvrite kalmistuks. Loomastunud mõrvarid ei pidanud paljuks tegutseda ja asuda sama katuse all, kus olid peidetud nende ohvrite laibad.

Kuid sama maja õuelt rehehoone vankrikuuri põrandast leiti veel üks ühismatmispaik. Siin oli samal moel auku aetud 9 laipa.

Kolmandana avastati Scheeli suvila õuelt kolme männi kõrvalt haud, kus asus 15 laipa, nendest üks noore naise heledas suvekleidis laip. Kõigil ohvreil olid käed peenikese nööriga seljataha köidetud, suus riidest topised, mis veel rätikuga kukla taha kinni köidetud. Nende ohvrite küljest kuulijälgesid ei leitud. On ilmne, et ohvrite piin enne surma pidi olema kole.

Kokku avastati 1941.a. sügisel Koselt 40 massimõrvaohvrit. See vereohvrite seeria aga oli järgnev, sest kevadel 1942.a., kui sama paika edasi uuriti, ilmnes, et kuuri põranda alla Kose tee äärses majas oli peidetud veel 38 laipa. Oma veretöö jälgede varjamiseks olid enamlased matmispaiga lasknud betooniga üle valada, nii et see moodustas ühtlasi kuuripõranda. Kuna eelmisel sügisel leitud ohvrite laibad asusid kuuriosas, kus puudus tsementkate, siis võib oletada, et need olid maetud hiljem, kui puudus aeg betooni pealevalamiseks.

Kõik 38 ühishauas lebavat laipa olid sinna pillutud segamini ning laipade välimus lubab oletada, et neid enne mõrvamist on piinatud ja pekstud. Ühel laibal on pealuu sisse löödud, arvatavasti püssipäraga, teisel on purustatud lõualuu. Kerkib üles küsimus, kes on need inimesed, kes nõnda mõrvati ja milles neid süüdistati?

Siiani selgunud andmete järele on Kose haudadest leitud Eesti endisi sõjaväelasi, poliitilise politsei ametnikke, kuid ka päris lihtsaid tööinimesi ja mitu vene pagulast. Nõnda avastati Koselt leitud laipade hulgast ka meie vabadussõja kangelase kol. O. L u i g a laip, endise Sidepataljoni üleajateenija veebel T e e r i laip, pol.pol. assistent P i p a r i laip ja teisi.

Laipade juurest leitud dokumentidest selgub, et mõned neist on tribunali poolt surma mõistetud juba 1941.a. veebruarikuus, kusjuures neid on süüdistatud kontrrevolutsioonilises tegevuses. Otsuste täideviimine on nähtavasti teostatud tublisti hiljem. Ühe laiba juures leidus kohtuotsus 6-aastase töö-paranduslaagri peale, kuid NKVD oli seda ikkagi mõistnud mahalaskmisena.

Peale Kose ühishaudade on Tallinnas leitud veel rida üksikhaudu majade õuedelt ja linna ümbrusest ning peale selle Liiva kalmistult, kus muude ohvrite hulgas on tapetud ka paarkümmend venelast, punamadrust, kelle lojaalsuses nähtavasti tekkis kahtlusi.

Kauem kui kuskil mujal Eestis võimutses punane terror Saaremal. Kuna siia valgusid kokku punased põgenikud ka mandrilt, siis on siin teostatud NKVD vägivald suhteliselt suurem kui kusagil mujal. Pisike Kuressaare linn nägi peaaegu samapalju vereohvreid ja metsikuid tapmisi nagu temast kümneid kordi suuremad Tartu ja Tallinn.

Vana ajaloolist Kuressaare lossi kasutas Saaremaa NKVD vangla ja mõrvamispaigana, milleks lossi maa-alused keldrid juba suvel olid laiendatud ja sügavamaks kaevatud. Sinna pimedaisse maa-alustesse urgastesse veeti ohvreid kogu Saaremaalt. Eriti teravaks läks terror sakslaste sissetungil mandrilt. Tühiste ja mõttetute süüdistuste põhjal võeti inimesi kinni ja hukati nad lõpuks kõige julmemalt. Lossi ligidalt aiamajast leiti üleni verine ja kuulidest purustatud diivan, millel ohvreid nähtavasti enne tapmist piinati.

Kuressaare vabastamise järel hakkasid otsekohe ilmseks saama need mõrvateod, mida NKVD siin oli sooritanud ning mida saarlased õudusvärinal olid aimanud. Juba 22.septembril 1941 avastati esimesed 8 terroriohvrite laipa. 4 nendest asusid lossi vallide vahel spordiväljaku mullakünka all. Samas ligidal, tühjas kaevus, asus 3 laipa, kuna lossi aias oli maetud üksik naisterahva laip.

Paar päeva hiljem, 25.septembril, elasKuressaare lossiõu üle masndavaima pildi. Lossi müüri sees asuvast keldrist toodi välja 31 laipa, kelle hulgast omksed püüdsid leida ja ära tunda oma kadunuksjäänud perekonnaliikmeid. Moondunud ja surmavõitlusest virildunud laipade hulgas leidus üks naise oma. Tapetute seas oli palju Kuressaare üldtuntud inimesi, nagu Kuressaare merekooli direktor kapten T e ä r , kohtu-uurija F. B e v e r , kohtumik A d a m s o n jt.

Kuid sellega ei lõppenud Kuressaareski tapaohvrite hall, kurb rodu. 29.sept. avastati Kuressaare lossi viiva tee äärest end. Komnoorte maja keldripõrandast veel 30 laipa, neist üks naise laip. Hiljem leiti veel kaks hauda Kuressaare kalmistult, kuhu ühel juhul oli maetud 9 ja teisel juhul 6 terroriohvrit. Neid haudu oli kalmistuvahilt tellinud keegi vene mereväelane, seletades, et matmispaiku vajab sõjaväehaigla. Tegelikult oli siin mängus NKVD.

Jubedamaid süütute inimeste hukkamisi toimetati Saaremaal Torgus, kust leiti hauatäis tapetuid, kes olid hukatud puudulikkude laskudega ning pidid surema vaeveldes. Üks laip kandis vaatluse põhjal ilmseid lämbumistunnuseid. Samast hauast pääses enne haua kinniajamist eluga põgenema Türju kalapunkti juhataja, keda lastud kuul üldse ei tabanud. Temalegi määratud haua kaldal aga hukati kokku 16 inimest, kes kõik olid ümbrusest süütult veetud Laaspõllu talu rehe alla, kust neid mõne päeva pärast ükshaaval mahalaskmisele talutati.

Saaremaale sarnaselt möllas terror pikemalt ka Hiiumaal. Kärdla ligidal, Risti-Annemäel, asuvad terved haudade rivid, kuhu bolševistlikud timukad oma ohvrid toppisid. Siit avastati 17 üksikut hauda, kokku 41 laibaga. Nende hulgas leidis ka kohalikke põlu alla langenud kommuniste, siis 15 vene madrust, käed traadiga seljale seotud, kusjuures üks oli amputeeritud jalaga, milline haavast veel paranemata. Neid kõiki oli hävitanud hullunud, punane raev.

Kuid peale loendatud mõrvapaikade leidub neid väiksemate ja suuremate gruppidena üle kogu maa. 1943.a. 15.märtsiks olid kontrollitud andmete järele kodumaa kaotused mõrvohvritena järgmised:

	Äratuntud	Tundmatud	Kokku
	terroriohvrid	terroriohvrid
Tallinn	54	63	117
Tartu	144	64	208
Harjumaa	193	16	209
Läänemaa	227	15	242
Saaremaa	93	22	115
Pärnumaa	92	1	93
Viljandimaa	175	11	186
Järvamaa	104	21	121
Virumaa	240	22	262
Tartumaa	200	-	200
Valgamaa	22	-	22
Vörumaa	10	-	10
Petserimaa	17	-	17
Terroriohvrid, kelle tapmise koht teadmata	44	-	44
Kokku	1615	235	1850
Neist naisi	162	7	169

 

Kuigi ülesleitud ja veel leidmata hauakääbaste üle puhub tegelikult ainult tasane kodumaa tuul, kõnelevad need kalmud valjusti. Nad kaebavad nende peale, kel veresüü on, nad hoiatavad ikka ja jälle selle idavõimu eest, kelle jälgedel alati on voolanud vereojad.

Mõeldes neile ohvreile oma vendade ja õdede hulgast, peame endamisi tõotama muistsete sõnadega: