Suur, raske raudvärav langeb klirisedes kinni ning selle järel seisame õuel, mida halli kärjena ümbritsevad hiiglamaja müürid. Kui tahad näha taevalapikest pea kohal, tuleb suruda kukal täiesti vastu kaela ning siis libisevad silmad majakorralt majakorrale, tabades vaid krobelist müüri, halle aknaavasid ja plekist vihmaveetorustikku kuni lõpuks paistab tohutust kõrgusest lame katuseserv ja selle tagant tükk taevast, sinise või hallina, selle järele, kuidas juhtub olema ilm.

Hiiglahoone ümber kitsa õue evib sissekäike uste näol igast suunast. Astudes mõnest üle läve, märkame pea alati kahte treppi. Üks neist viib üles, teine, kitsam ja räpasem, alla. Seal all, hämaruses, kaarduvad keldrivõlvid ja hargnevad rõsked, madalad käigud. Päevavalgus, mis kitsastest trellitatud akendest kuidagi sisse valgub, tuhmub siin süngeks, looritatud hämaruseks. Enamik käike aga on hoopis välise valguseta, selle asemel hõõgub laes traadist võrega ümbritsetud nõrk elektripirn.

Siis märkame järsku ühe käigu otsas kahe betoonvõlvi vahel kitsast ja madalat ust raske riivitaolise lukuga väljaspool. Uks on võlvide taha surutud ja jätab oma asendiga mulje, nagu seisaks ta eraldava vahekattena mingi hoopis teise maailma ees. Uksele on maalitud suur nr.7 ning ukse ülemises osas seisab kitsas ümarik ava, vaateluuk väljast sissepiiluvale silmale ning sellest allpool veel teine, umbes ruutjala suurune klappluuk.

See on vangikongi uks. Seisame nimelt NKVD Pagari tn.nr.1 asunud nõndanimetatud Sisevangla koridoris.

Kong number 7 on koridori otsas esimene. Ta ukse taga avaneb meile madala laega ruum, mille ühes seinas, otse lae all, on luugitaoline ähmane aken, kaetud raskete raudvõredega. Kuigi kamber on praegu tühi, lasub siin raske läpatanud õhk, mis otsekui suruks sisseastuja õlgadelegi. Nurgas, monteeritud jämedale põrandasse puuritud torule, asub kausitaoline astja – klosett. Kamber on iseendast paremaid, tal on laudpõrand all. Seintes asuvad naride jäljed, mis õhtuti alla lasti ning mis servadega toetusid põranda puupinkidele.

Sellised külmi, pimedaid ja rõskeid kambreid on täis kogu keldrikorrus. Astudes mööda madalat koridori, avanevad nende uksed nii vasakul kui paremal, mustad järjekorranumbrid maalitud keset ukseselga. Puupõrandaga kambrite järel saabub terve rida konge, mille pinnaks on külm ja kalk betoon. Konge on väga mitmes suuruses. On neid, kus mahtus pidama kümneid inimesi korraga, kuid teiste vahel ka neid, kus täiskasvanud mees ei saa käsigi laiali sirutada. Ühes pisikeses, 7 m2 põrandapinnaga kongis loeme asemeid 5 nari jaoks. Nõnda tuli siin inimese jaoks ruumi vaevalt 1 m2. Seejuures kong oli nii madal, et peaaegu võis käega puudutada ta valgekslubjatud lage.

Kongide rivis satume ühele, mille uks väliselt on täiesti sarnane teistega, kandes ka vastavat järjekorranumbrit, kuid seda avades põrkame pimedusele. Siin on tegemist kartseriga, mis on vaevalt suurem mingist seinakapist. Ruumi suurus 1,5 m2. Seejuures veel sees pruuniks värvitud istekast, millele ohver nõrkemise korral võis toetada.

Käigud ja kongide rivid moodustavad labürintliku võrgu, milles esmakordselt siiasattunu vaevalt oskab orienteeruda. Ei või aimatagi, millises suunas või kuhu poole sammud võiksid viia valgusele ja vabadusele. Kuigi praegu need kambrid on tühjad ja neist on juba lahkunud kannatuspäevade hõng, ei saa siinseis koridorides sammudes kuidagi lahti kujutlustest, mis manavad silma ette halle, kannatavaid kujusid, keda raudade kõlinal viidi läbi nende ruumide ning kes kunagi enam ei pöördunud tagasi omaste keskele. On tunne, nagu oleksid need masenduspildid igaveseks vajutatud siinsete seinte kivipinnasse.

Kuid sellised õudusejäljed pole kõik. Suundume läbi kokkuvarisenud käikude, mis bolševikkude poolt Tallinnast põgenemisel osaliselt õhku lasti, teise keldritiiba. Siin asub endine sõjaväe gaasivarjend. Selle ust avades haarab meid raske masendustunne. Laes särava tolmuse elektrilambi valgel näeme kitsast piklikku ruumi, mille seinad on täis tikitud krohvisse tunginud kuulijälgi. Need on varistanud lupja, jätnud seintesse tühje, õõnsaid silmakoopaid meenutavaid auke. Külgseintesse on kuulid jooksnud libamisi ning neisse on kraabitud sügavaid sooni. Kui asuda lugemisele, siis poleks siin jälgi mitte kümneist, vaid sadadest laskudest.

Pole kahtlust, mis siin ruumis, sügaval maa all, kust väljapoole ühtki häält ei kuuldu, on toimunud. Tagaseinas ja läbi ruumi jooksva suure betoonist mustaveetoru külgedel on inimese rinna kõrgusel krohvi külge kleepunud roostepruune laike. Kelle aurav elujõud purustati ja pritsiti siin mõrvalaskudest määrdunud laikudeks külma kiviseina taustal?

Sarka meenutava kambri uks on seestpoolt üle löödud tsinkplekiga.Kuid see on puruks rebitud väljast läbi ukse lastud kuulidest. Sissepoole väljuvad laengud on üles kiskunud suuri plekiribasid segamini ukse puuosadega. Miks nii? tuleb tahtmatult küsida. Kas toimus siin mõni eriti raske draama, kui ohver viimast jõudu kokku võttes asus meeleheitlikule endakaitsele ja arg mõrvar põgenes, teostades oma tapatöö läbi varjava ukse?

Kes teab – sest ei leidu ühtki, kes oleks tulnud tagasi sellelt teekonnalt. Võivad teada ainult need, kellele langeb veresüü. Ohvrid vaikivad igavesti. Võib oletada ainult, et nad viidi siit minema naeltega kokkulöödud puukastides, milliseid leiti mitmeid valmis tehtuna sama hoone keldrikäikudest ning milletaolisi teisi kaevati ühes tapaohvritega hiljem välja Liiva kalmistult.

Aga mitte üksi Pagari tänava hiiglahoone kelder ei näita meile punaste päevade koledusjälgi.

Ei või unustada, et see maja teenis tervenisti NKVD mõrvaasutuse peastaapi. Vange kuulati üle pea kõigil hoone korrustel, kus asusid NKVD operatiivvolinikkude kabinetid ja tööruumid. Maja esimesel korral näeme tuba, kus asusid kurikuulsad piinakapid. Kitsaste uste taga on neid 7 tükki reas, vineerist vaheseintega, ehitatud erakordsete piinamiste tarvis. Nendes kappides, 1 m2 suuruse põrandapinnaga, kus peagi hakkas õhupuudus vaevama, hoiti inimesi sageli üle kahe tunni.

Selline on üldjoontes ühe NKVD silmapaistvama vangla kirjeldus, mis suutis korraga vastu võtta üle 200 inimese. Selleks otstarbeks kohandati hoone 1940.a. sügisel ning kujunes sellest ajast piina- ja kannatustepõrguks tuhandeile eestlastele, kes siit punase aasta jooksul läbi käisid.

Peale Pagari tänava vangla asutasid kommunistid poliitiliste vangide kinnihoidmiseks Tallinnas veel „Kawe” keldrit Pärnu maanteel, mis tegutses nn. miilitsa arestimaja nime all, siis Lasnamäe vanglat ja muidugi ka suurimat Tallinna vanglatest – Keskvanglat Patarei tänaval.

Esimeseks toiminguks vahistatuna vanglasse saabunu juures oli registreerimine. Selleks teostati kehalisi mõõtmisi, võeti näpujäljend ja tehti pildistus. Algas kõik sellega, et vahialusel lasti lahti riietuda, võeti ära ta raha ja dokumendid ning lõigati lõpuks riiete eest ära kõik nööbid ja metallesemed, nii et vahistatul seejärel tuli käega pükse üleval hoida. Venelaste poolt oli see võte välja mõeldud põgenemiste takistamiseks.

Pagari tänava vanglas löödi vahialune enamikul juhtudest kõige toorema ja pilklikuma käitumise saatel pärast registreerimist otsekohe valvekorraruumi kõrval asuvasse pimedasse seinakappi, kus peagi hakkas vaevama õhupuudus. Sageli istus nendes üksteisega kõrvuti asetatud kappides korraga terve rida inimesi, kes üksteist vaevu läbi õhukese seina pealt kuulsid.

Selletaolist piinamist kirjeldab üks eluga pääsenud Tallinnast pärit sõjaväeametnik järgmiselt:

„Mind käsutati maja korrale, kus leidus terve rida kappe. Ühe säärase uks tehti lahti ja mind aeti sinna sisse. Mulle öeldi, et ma ei tohi seal mingit häält teha. Istusin seal sees, kuni pikkamööda hakkas piinama õhupuudus. Varsti kuulsin, et mu kõrval teises kapis piinleb keegi naine, kes koputas tasakesi oma kingakontsaga vastu vaheseina, nagu soovides mulle midagi teatada. Mulle lõi pähe mõte, et see ehk on mu abikaasa, kes küll jäi mu äratoomisel koju, võis aga nüüd olla ka arreteeritud. Koputasin talle tasakesi vastu.

Õhupuudus muutus aga üha piinavamaks, tekkis lämbumishirm. Laskusin maha ja püüdsin õhku hingata ukse all oleva prao kaudu. Sellest aga oli ikkagi vähe. Hakkasin siis vahetevahel uksele koputama. Kui tuldi avama, siis ütlesin, et mul on janu. Tõeliselt aga oli mul janu õhu järele. Igakord kui uks avati, viskus kappi värsket õhku. Vaevlesin seal kapis 16 tundi järjest, pääsedes välja niisiis alles järgmisel ööl. Miks ma sealt just öösi vabanesin ning mis otstarve sellistel kappidel on, seda ma ei tea praegugi. Või sai lihtsalt minu sedalaadi piinanorm täis?”

Nagu bolševikel kõik võtted olid kuratlikult ette kavatsetud, nõnda oli lugu ka siin, sest tavaliselt läks vahialuste tee pärast piinakapist tulekut ülekuulamisele. Niisiis selle järel, kui ta oli füüsiliselt nõrgestatud, ta tahte- ja vastupanujõud kannatustega murtud. Kuna on teada, et kommunistide ohvriks langesid inimesed eranditult kõigist ühiskonnakihtidest ning vanuseastmetest – noorukeist ja lastest kuni 70-80-aastaste raukadeni, siis pakub erilist huvi küsimus, milles neid süüdistati.

Sellele vastates peab ütlema, et kõiges selles, milles võib süüdistada iga üksikut eestlast, kes elanud iseseisvas Eestis ja pole sel ajal tegutsenud põrandaaluse kommunistina. Kuna Nõukogude Liit maailmarevolutsiooni põhimõtet teostades oli võitluses kogu muu maailma vastu, siis on Nõuk.Liidu vaenlasteks kõik inimesed, kes elavad lojaalses vahekorras oma riigi ja riigikorraga.

Nõnda oli kättemaksu ära teeninud ka iga rahvuslik eestlane, sest Nõuk.Liidus selliseid „kuritöid” ei peetud aeguvaiks. Et „kuritöö” toimus teisel territooriumil ja teises olustikus, kus polnud maksvad Nõukogude seadused, sel polnud bolševike silmis mingit tähtsust. Ühele Eesti sõjaväes sõjaväeringkonna ülemana teeninud kolonelile kuulutati surmaotsus paljalt tema teenistuslehe põhjal, ilma et oleks üle kuulatud ainsatki tunnistajat.

Nende põhimõtete valgusel on arusaadav ka eesti rahva likvideerimise vajadus, kuna iga eestlase elu ja minevik iseendast oli Nõukogude Liidus süütõendiks tema isiku vastu. Ühtlasi oli neil alustel kerge ja lihtne iga ohvriks valitut koormata süüdistuste ja süütõenditega Nõukogude seadusandluse alusel.

See oli peamiselt VNFSV kriminaalkoodeksi §58 oma mitmetes lõigetes, mille alusel meie inimesi süüdistati.

§58/1-a kõneles kodumaa reetmisest, spionaažist ja üleminekust vaenlase poolele. Oodatav karistusmäär sel puhul – mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega.

§58/1-b – sama süütegu toimepanduna sõjaväelaste poolt. Oodatavaks karistuseks jällegi mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega.

§58/2 – relvastatud mäss ja võimuhaaramine. Oodatav karistus – sotsiaalse kaitse vahendi ülemmäärana mahalaskmine või rahvavaenlaseks kuulutamine ühes vara konfiskeerimisega, kodakondsuse kaotamisega ning NSVL piiridest jäädavalt pagendamisega.

§58/4 – kommunistliku süsteemi kukutamine ning vaenulikele rühmitustele ja organisatsioonidele abi osutamine. Oodatav karistus sarnane eelmise punkti omaga.

§58/6 – spionaaž välisriigi kasuks. Oodatav karistus sotsiaalse kaitse vahendi ülemmäärana mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega või rahvavaenlaseks kuulutamisega, kodakondsuse kaotamise ja NSVL piiridest jäädavalt pagendamsega.

§58/7 – riikliku tööstuse õõnestamine ja kontrrevolutsioonilistel eesmärkidel riiklikele sihtidele vastutöötamine. Oodatav karistus sarnane eelmise punktiga.

§58/10 – propaganda või agitatsioon Nõukogude võimu kukutamiseks või nõrgendamiseks mõne kontrrevolutsioonilise kuritöö toimepaneku kaudu, samuti sellesisulise kirjanduse levitamine, valmistamine või hoidmine. Oodatav karistus vabaduse kaotus 1-10 aastani.

§58/11 – osavõtt organisatsioonist, mis moodustatud kontrrevolutsiooniliseks tegevuseks nõuk.võimu vastu, või sellesisuliste ühingute organiseerimine. Oodatav karistus nagu §58/2 lõike puhul.

§58/12 – kontrrevolutsioonilisest kuriteost või ettevalmistavast süüteost mitteteatamine. Oodatav karistus vabaduse kaotus 1-10 aastani.

§58/13 – võitlus töölisklassi ja revolutsioonilise liikumise vastu, mis toime pandud tsaristliku korra ajal või kontrrevolutsiooniliste ja kodanlike valitsuste juures salajastel ametikohtadel teenimine. Oodatav karistus nagu §58/2 lõike puhul.

§58/14 – sabotaaž eesmärgiga nõrgendada valitsusvõimu ja riigiaparaadi tegevust. Oodatav karistus vabaduse kaotus 1-10 aastani ühes kogu või osalise vara konfiskeerimisega, eriti raskendavail asjaoludel mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega.

Sõja ajal lisandusid neile veel §193/10-a, mis kõneles mobilisatsioonist kõrvalehoidmisest ja §59/3, mis kõneles banditismist ning mille eest oli ette nähtud eriti kõrge karistus – kas vabaduse kaotus 25 aastani ühes vara kaotamisega või eriti raskeil juhtudel mahalaskmine ühes vara konfiskeerimisega.

Nende paragrahvide rakendamisel formuleeriti süüdistuste tegeliku sisuna tavaliselt kas kuulumist „100%-liselt NSVL vastasesse organisatsiooni – Kaitseliitu” või mõnda üliõpilaskorporatsiooni, kui „NSVL vastasesse organisatsiooni”, või Eesti Vabadussõdalaste Liitu, kui „100%-liselt NSVL vastasesse organisatsiooni” (§58/11), või siis spionaaži Saksamaa kasuks (§58/6), kontrrevolutsioonilist tegevust Eesti valitsuse ajal N.Liidu vastu (§58/10), siis Soome abistamist rahaliselt 1940.a. (§58/1-a), põrandaaluste gruppide organiseerimist (§58/4), Nõuk-vastase propaganda levitamist (§58/10) jne. Selle juures omistati neile §-dele kogu aeg tagasihaaravat mõju, kuigi Eestis olid maksnud hoopis teised seadused.

Ülekuulamist teostati peamiselt formular-toimikus leiduvate süüdistuste alusel – kui selline olemas oli – ja taoteldi 100%-list süüdistuste omaksvõtmist, olgu need siis nii absurdsed või väljamõeldislikud kui tahes. Seejuures ülekuulamine vältas pikalt ja äärmiselt küsimusrohkelt. Tavaliselt ülekuulamine kestis keskööst hommikuni, seega oma 7 tundi, kuid on teada juhtumeid, kus inimest kuulati üle poolteist päeva ja 1 öö vahetpidamata, kusjuures ülekuulajad kogu aja puhkuse mõttes vahetusid. Paljusid vahialuseid kuulati üle kuu jooksul 150-200 tundi, s.o. keskmiselt 7 tundi päevas.

Ülekuulamisel oli tavaliselt viisiks lasta inimesel kirjeldada kogu oma elulugu, anda täpne seletus elukutse ja elamispaikade, samuti organisatsioonide kohta, kuhu kuulunud. Erilist tähelepanu pöörati nn. sotsiaalsele päritolule, siis välismaareisidele. Ei unustatud uurimast isegi lapsepõlve ja kooliaega. Eriti päriti, kas on osa võtnud sõjategevusest Nõuk.vastu, kas on teeninud politseis või olnud Kaitseliidus. Need kolm viimast olid uurijaile jaatamise korral silmanähtavalt maiuspaladeks.

Kogu pikast seletusest protokolliti ainult murdosa ning seegi sihilikult ja selles ulatuses, mis lubas varju heita vahistatu isikule. Protokoll oli alati väljendites lünklik, sest seda ei koostatud vabalt, vaid küsimuste näol valmis trükitud blanketile, millele siis sobivaks painutati iga erijuhus ja olukord.

Selline süsteem oli mõistetav, silmas pidades NKVD tegelaste madalat intelligentsi ja arengutaset. Seejuures poldud suutelised iseseisva protokolli koostamiseks ning võidi küündida vaid vägivaldse süütunnistuse väljapessimiseni, mida taoteldigi.

Muidugi ei kirjutanud sellisele sihilikule ja puudulikult koostatud protokollile alla ükski ülekuulatav, kellel veel natukenegi leidus vastupanujõudu ja külmaverelisust. Seda enam, et Nõuk.Liidus ükski süütunnistus polnud tagasivõetav, olgu see saavutatud siis millise vägivalla ja võtetega tahes. Isegi kohtus ei arvestatud sellist taganemist.

Kuid paljud inimesed suudeti viia nii kaugele, et nad kirjutasid protokollile alla, ilma et oleksid sellest ridagi lugenud. Nõnda jutustab üks vanem reservväelane Tallinnast, keda üle 12 tunni oli hoitud piinakapis ning seejärel järjest 5 ööd magamatult üle kuulatud, et ta kirjutas läbilugematult alla ühele protokollile, kui teda järsku ühel ööl unest äratati ja kantseleisse allkirja andma viidi. Minnes tulnud tal läbida üks hästi möbleeritud tuba, mille hämaruses ta nägi diivanil lebamas erariides mehe kogu, kes oli üleni nööridega kinni seotud. Mehe nägu oli ära pööratud, nii et seda oli võimatu tunda. Pilt põrutas kõnealust sõjaväelast nõnda, et ta masendusest haaratuna ei heitnud paberile pilkugi, kuhu allkiri tuli anda.

Miks kuulati inimesi tavaliselt üle öösel? See oli Venemaal üle 20 aasta praktiseeritud võte. Võib-olla ei teadnud selle tähendust isegi need timukasulased, kes seda kasutasid tegelikkuses, olles seda õppinud oma meistritelt ja eelkäijatelt, küsimata, miks seda nii tuli teha.

Võime kujutella arreteerimisest kohutatud inimese seisukorda öises vanglas, kus tema tavalisel magamisajal algab salapärane ja hirmutav elu – võtmete kõlin, uste kriiksumine, sammude kaja hämarais koridorides, venekeelsed komandosõnad ja sõim. Igal juhul on sellega saavutatud tugev õuduse moment, kuna inimene öösel alati tunneb rohkem hirmu kui muidu. Koos sellega on tema vaimne ja füüsiline vastupanu väiksem ning teda on kergem allutada taoteldavaks süütunnistuseks.

Sama otstarvet teenis NKVD võtteist tuntuim pikk oodatalaskmine enne ülekuulamist. Inimene pandi tundideks liikumatult toolile istuma, teadmatuses, mis teda ootab. Aeg kulus ning väsimus ja lootusetus vallutas ootaja. Kuid pärast järgnes ülekuulamine, koos rafineeritud sissevedamisvõtetega, oli talle lõpuks tihti kõik ükspuha, kui vaid pääseks tagasi oma kongi. Paljudel juhtudel ülekuulatavad lihtsalt hakkasid janunema surma järele, eriti, kui oli rakendatud piinamisvõtteid.

NKVD ülekuulajaiks olid nn. operatiivvolinikud, kes aukraadidelt jagunesid noorem- ja vanemvolinikkudeks. Neid mehi, kelledest paljud olid juudid ja mongolid, võib täie õigusega nimetada härrasmõrvareiks. Enamuses sadistid ja haiglaste kalduvustega, tihti tõmblevate näomusklitega, elasid nad eraelus kõige eesõigustatumat ja mugavamat elu. Muidugi püüdsid nad esialgu ka süütunnistust kõige mugavamalt ja lihtsamalt kätte saada. Üks esimesi ähvardusi oli tavaliselt: „Kas teate ka, kus te olete?! Te olete GPU-s...”

Selle hirmutusvõttega vihjati juba asutuse „kuulsusele”. Teiseks tavalisemaks hirmutuseks oli revolvriga mängimine, mis nagu iseenesestmõistetavalt kuulus ülekuulamise juurde. Vähe leidus neid poliitilisi vahialuseid, kes polnud näinud relva NKVD ülekuulaja käes.

„Kui teie ei räägi, ei näe te iialgi päevavalgust, lähete igaveseks oma kongi...” seltsis ähvardus hirmutamisele püstoliga.

Kuid esines ka meelitusi, kuni kõige absurdsemateni. Ühele tallinlasele, keda süüdistati metsavendadega läbikäimises, lubati, kui ta oma kaaslased üles annab, anda selga Kaitseliidu ohvitseri munder ja teda lasta vabalt metsa minna. Noortele lubati anda prii kooliharidus ja meelitati vahel ka heade toitudega. Mõnel juhul pakuti priisid suvitusvõimalusi Krimmis ja kõrgeid teenistuskohti. Seejuures lubati vabastada isegi nii, et keegi ei olekski arreteerimisest teadlik. Muidugi seltsis sel juhul nõue, et vahistatu hakkaks NKVD agendiks.

Ülekuulajad kui psühhopaadid olid äärmiselt närvilised ja vihastusid eitamise puhul. Kui üks ülekuulatavaid ülekuulajale laskis langeda sõna „seltsimees”, see vihastas, käratas „Siga on su seltsimees!” ja hakkas vahistatut kätega peksma. Teinekord vihastas ülekuulajat eneseunustamiseni see, et ülekuulatav oli toolil istudes ühe jala tõstnud teisele. „Valetad, kuradi bandiit!” – see oli tavaline sõimusõna igale lausele.

Tavaliselt esimesed ülekuulamised toimusid ilma peksuta, kuid esines ka hulk juhtumeid, kus peksu ja löökidega alati pihta juba arreteerimise momendist. Üks Tallinna vabastamisel pääsenud NKVD ohver jutustab, et oli oma vangistamise aja jooksul käinud ülekuulamisel 18 korda ning seejuures 14 korda peksta saanud!

„Üks mees,” kõneleb ta, „tavaliselt keegi jubeda näoga mongol, hoidis mu käsi tooli taga kinni, kuna ülekuulaja, vahel ka mõni teine, hakkas peksma rusikatega vastu kaela ja kuklasse. Olles juba uimaseks pekstud, löödi mind nägupidi vastu põrandat ja taoti jalgadega. Paar-kolm korda peksti täiesti meelemärkusetuks ja lohistati siis kongi tagasi. Mu välimus oli päris hirmuäratavaks pekstud. Kuna peeglit ei olnud, siis hõõrusin tekiservaga läikima kongis oleva metallist veenõu, mis täitis peegli aset. Sel moel nägin oma ärataotud nägu... „Iseenda rahustamiseks eelistasid paljud ülekuulajad peksu kätega. Üks kohutavate, käppadega sarnanevate kätega mongol armastas alati lüüa kesk lagipead, nii et ohvril silmade ees maailm mustaks läks. Kuid peksti ka jalgadega, rihmapannaldega ja eboniitkepi või kumminuiaga.

Väiksemaiks surveabinõudeks olid ülekuulamisvaheaegadeks kartseri pistmine või hoidmine soojaksköetud ruumis, nn. aurukapis, mis tegi inimese uimaseks.

Rafineeritumaks piinamisvõtteks oli ülekuulatava asetamine prožektorite valgusse. Seda katset pidid kannatama väga paljud poliitilised vangid.

Ühte hiljem eluga pääsenud vangi viidi Pagari tänaval ülekuulamiseks operatiivvoliniku kabinetti, kus ülekuulaja seljataga asus must, läikiv klaas, nii et laua ees istuv vahialune selle klaasi abil ka seljataha võis näha. Keset ülekuulamist avanes vahistatu seljataga järsku uks ning sisse tuli laskevalmis revolvriga mongol, kes surus oma relva ülekuulatava kuklasse, käratades: „Kas kõneled?” Kui ülekuulatav vastas, et tal pole midagi kõnelda, lõi mongol paar hoopi revolvripäraga oma ohvri kuklasse ja lahkus siis ruumist.

Kuid sellega polnud piinamine lõppenud. Ülekuulatava ette lauale pandi põlema kaks heledat lampi, mille valgusjoad juhiti prožektorina ohvri silmadesse. Kummalegi poole ülekuulatavat istus kaks NKVD vähemat ametnikku ning ülekuulaja ise lahkus ruumist, üteldes vahistatule: „Nüüd võite oma toolil magada!”

See aga oli võimatu, sest tukkumisel müksasid teda kogu aeg kõrvalt valvurid. See piinamine kestis ühtejärge 48 tundi, kuni ohver täielikult kokku varises.

Mõnel sellisel juhul on ülekuulatavate silmalaugude alla pistetud tikud, et ta ei saaks ereda valguse ees silmi sulgeda.

Üks paljukasutatud raskemaid võtteid oli ka mahalaskmise lavastamine. Niisugusest juhust kõneleb üks NKVD ohver:

„Olin Pagari tänaval kongis, kui mind ühel ööl viidi alla keldrisse. Lasevad mind keldris maha, mõtlesin. Kuid mind viidi hoovi. Seal surises automootor. Mootor töötab, et summutada püssipauku, mõtlesin lootusetult.

Kuid mind käsutati veoautole, mis oli vana tuntud kapp, kuhu mind sisse aeti. Arvasin, et viivad Männikule. Kuigi ma midagi ei näinud, püüdsin mõista, kuhupoole sõit läheb. Teadsin, et jaama eest läbi sõites on seal sile tee, mis peaks olema tunda. Niisugust kohta ma aga ei tundnud.

Seekord viidi mind aga Keskvanglasse. Vangla koridoris anti käsk, et võtaksin enese viimse hilbuni riidest lahti. Tegin seda. Kaks sõdurit lõikasid mu saapapaelad ja riietelt nööbid ära. Isegi kübara pael kisti ära. Ka siin kuulati mind üle. Mind nimetati Saksa salakuulajaks, sest ma olevat sakslastega läbi käinud.

Vastasin ülekuulajale, et nende süüdistused on kõik ühesugused, et nad mõtlevad ise need välja.

„Ma lasen teid otsekohe maha!” hüüdis ülekuulaja vihaselt ja vajutas kellanupule. Seepeale astus sisse kolm relvastatud sõdurit.

Mind käsutati seina äärde. Nüüd on lõpp, mõtlesin. Samas aga kõlas käsklus:

Kui ma seda käsku nii kähku ei saanud täita, lõi mind üks sõdureist revolvripäraga vastu kaela ning mind viidi uuesti ära – kongi.”

Terve vangla elu oli sisse seatud inimeste väsitamiseks ja suretamiseks. Ööd möödusid tapvates ülekuulamistes, päeval ei tohtinud ei magada ega tukkuda. Selle järele valvati karmilt. Mõnes kongis käisid mehed klosetil tukkumas, kuna teised valvasid. Valvuriluugi serva vahelt võis sageli koridoris näha südantlõhestavaid stseene – nutvaid naisi, keda NKVD mehed nende kongidesse talutasid, neid kätest väänates.

Üksikud ööd, mil mõnd vahialust ei viidud ülekuulamisele, möödusid siiski ärevuses ja puuduliku unega, sest öösel häiriti alatada. Küll tehti kambrite läbiotsimisi, või käsutati kõiki üles, otsides mõnda, keda vaja ülekuulamisele viia. Selleks ei hõigatud kedagi välja nime järgi, vaid tšekist esitas kõigile järjekorras küsimuse: „Mis sinu nimi? Mis sinu nimi?” Kuni satuti õige peale ja võeti see kaasa. Sel moel püüti ära hoida, et keegi, kaastundest aetuna, ei läheks asendama nõrgemat..

Vangla saunas olles paljastusid inimliku viletsuse ja häda märgid, mida siin tuli kõigil taluda. Seal nähti siniseks pekstud selgi, väänatud käsivarsti ja vigastatud liikmeid. Kui õhtul puhtaks pestud ihuga poetigi oma narile, tuli taluda vastikuid lõhnasid vaipadest, mis olid määritud eelmise ohvri verega ning mida kunagi ei pestud. Nõnda kerkisid vaibast otsekui kõik teistegi poolt talutud kannatused lisaks silmapilgul vaevleva piinadele.

Üldiselt olid vahistatuile tuttavad mõlemad NKVD Tallinna peavanglad, nii Pagari tänava oma kui ka end. Keskvangla mere ääres, mida bolševikud nimetasid Üldvanglaks nr.1. Ülekuulamiseks veeti vange sageli ühest teise ning kes kord oli Pagari tänavale sattunud, pidi edasi minema ka Keskvanglasse. Mõlemais tarvitati ülekuulamisel enam-vähem ühesuguseid võtteid, ainult inimesed olid teised. Vahe oli veel selles, et Pagari tänaval oli toit pisut parem, kuid puudusid igasugused võimalused jalutamiseks, kuna Keskvanglas halvema toidu juures viidi vange vahetevahel lühemaks ajaks õuele jalutama, hoides neid seejuures karmilt teiste kambrite vangidega kokku puutumast.

Mõlemal pool aga oli ühtlaseks kombeks, et vangide kambrist toomisel ja viimisel käsutati neid näoga vastu seina või koridoris leiduvaisse kappidesse, kui juhtusid vastu tulema valvurid teiste kambrite vahialustega. Sel moel taheti hoida, et vangidel ei oleks ülevaadet teistest õnnetutest, keda veel peale nende siin kinni hoiti.

On arusaadav, et bolševike valitsemise aja jooksul vanglad vahialuste koosseisult alatasa vahetusid. Igal reedel viidi terved transpordid vahialuseid asumisele N.Liidu teistesse piirkonddesse, kuid kambrid täitusid peagi jälle, sest NKVD oli hävitusmasin, mis neelas eesti rahva paremikku.

Rohkem õnne oli neil 480 poliitilisel vangil Pagari tänava ja Keskvanglast, kes sõjaaja viimasest transpordist purjekalt „Jaan Teär” pääsesid eluga Tallinna vabastamisel. Need olid inimesed, kes sõna tõsises mõttes astusid surmast tagasi ellu.

Bolševike poolt Tallinna uuena asutatud vanglatest tuntakse laiemalt „Kawe” keldrit. Ka need ruumid kõnelevad oma viimastest peremeestest jubedaimat. Nõnda leiti varsti pärast Tallinna vabastamist keldri keskkütteruumist puuvirna tagant seinast inimese rinna ja pea kõrguselt rohkesti kuuliauke. Paljudes nendest leidusid veel kuulipõhjad, mis näitab, et lastud on revolvritest. Ei või olla kahtlust, mis laadi tulistamised siin aset leidsid.

Peale selle leiti samast keldrist veel elektritooli sarnane arstiriist, mille abil võis inimesele anda mitmesuguse tugevusega voolu. Nagu mõnede bolševike vanglaist eluga pääsenute suust kuuldub, on neid piinatud ka elektrivoolu abil, kuigi see pole olnud eriti tugev.

Sama „Kawe” keldri sündmuste kohta on „Teatajale” 5.nov. 1941.a. esitanud põhjalikuma seletuse üks maaler, kes tegi remonttöid mainitud keldris. Andmed selle kohta kõlavad järgmiselt:

„Möödunud (s.o. 1940) aasta septembris kutsuti mind remonttöödele „Kawe” keldritesse, mis bolševike poolt kohe nende võimuhaaramise järel muudeti vanglaks, kus leidus 14 kongi.

Samal ajal, kui ühes osas vangikambritest käis remonttöö, viibisid teises vahialused – niihästi mehed kui naised. Mul oli võimalik nende saatust jälgida veidi rohkem kui kaks kuud, sest venitasin meelega tööd, mis lõppes alles novembris. Juba esimene mulje neis süngeis poolhämarais ruumides oli masendav. Esimene kong, kus tööle asusin, oli ilmselt olnud bolševike surmaotsuste täideviimise kohaks.

Seinad olid tihedasti täis väikesi auke, kusjuures ei jäänud kahtlust, et need on sinna kuulidest puuritud. Sellele lisaks leidus põrandal kohati veel üsna värskeid verejälgi.

Need bolševike roimatööde tunnusmärgid tuli mul kõrvaldada seinte krohvimise ja ülevärvimisega. Küsimusele, kas need augud on vahialuste mahalaskmise jäljed, vastas üks miilitsamehi avameelselt ja toorelt, et peekonit on siit välja läinud palju. Kes sealsed ohvrid olid ja miks nad surmati, selle kohta ei lausutud sõnagi, küll aga kosteti vastavale küsimusele ähvardaval häälel, et mis see sinu asi on.

Vahialuseid oli minu töötamise ajal kongides kokku umbes 100 ümber. Paljudel nendest ei olnud magamiskohta ega ka istet, mistõttu nad pidid vaevlema niiskeil põrandail. Aga ega see olnud neil ainuke raskus. Kuigi töötasin kella 8-st hommikul kuni kella 4-ni õhtupoolikul, ei näinud ma, et neile selle aja jooksul oleks süüa antud.

Mina muidugi vahialustega rääkida ei tohtinud, aga üksikuid võimalusi avanes mul selleks siiski. Teiste hulgas viibis ühes kongis ka Naissaare end.komandant kpt.S. Küsisin ta käest, mis talle süüks pannakse, kuid hoolimata sellest, et teda juba küllalt oli vintsutatud ja ühest linnast teise veetud, ei olnud talle seda veel üteldud.

Vangla ülemaks oli üks punane eestlane. Olles alati poolpurjus, mängis ta suurt võimumeest. Kui toodi noori naisvahialuseid, siis viis ta need alati esmajoones oma kabinetti, kutsudes sinna ka keskkütte katlakütja. Kord kui taas toodi üks noor tüdruk, selgus mulle asi. Ilmselt rõõmsa näoga lausus vanglaülem seekord, et täna on jälle värsket kaupa. Ma ei tahtnud ega suutnud ka siis veel mõista, mida ta sellega tahab ütelda, ja küsisin talt lähemat seletust. Häbenemata vastas ta, et vahialuste saatus oleneb palju temast. Kui ta tahab, laseb ta nad lahti, aga selle eest pidavat ta ka midagi saama, ja mida mees heateo eest naiselt nõuab, olevat igaühele selge.

Et naised sellise ohvri eest ei olnud valmis oma „süüd” lunastama, seda tõendas sagedane hädakisa vanglaülema kabinetist. Kuid ega sellestki hoolitud. Niihästi vanglaülem ise kui ka ta kaaslane – keskütte katlakütja – tarvitasid nende kallal loomalikku vägivalda.

Viimaks tuli sellele aga siiski lõpp. Parajasti kui mehed olid järjekordse ohvri kallal sooritamas oma toorust, juhtus neile peale mingi revident-venelane, kes oli tulnud vanglat kontrollima. Selle korraldusel pandi vanglaülem ise kongi, kuid seal ta istus ainult ühe ööpäeva. Hiljem selgus, et ta oli määratud ühte käitisse abidirektoriks!

Ega see olnud veel kõik, mis selles vanglas naistega tehti. Täiesti tavalised olid ka niisugused juhtumid, kus öösel saadeti naiste kongi tänavalt kinni võetud meeletuseni purjus mehi. Kui need seal märatsema hakkasid, mida enamasti alati juhtus, siis oli see kogu vangla personalile eriline nauding. Kõik kogunesid seda vaatama kongi ukse sees oleva augu ette.

Sugugi paremini ei koheldud „Kawe” süngeis keldreis ka mehi. Kohe sisse tuues anti neile tugev hoop rinna alla, mis paiskas nad kongi pikali. Nii olevat neil enne ülekuulamist parem järele mõelda, üteldi.

Ülekuulamine toimus maja teisel korral ja seda teostasid juudid. Sagedane karjumine, mis sealt kostis, tõendas, et vahialuseid ka seal peksti või piinati. Kui see ei aidanud, toodi nad uuesti alla keldrisse, lasti lahti riietuda, viidi külma duši alla ja pandi siis märjana ning alasti külma kongi. Seal lasti neil istuda niikaua, kui see parajasti just võimumeestele meeldis.

Piinamisi niihästi ülekuulamisruumis ülal kui ka keldris all teostasid eranditult juudid. Kuna arreteerituilt sageli konfiskeeriti nende varandus, siis kogunes „Kawe” majja ka rohkesti väärisesemeid, riiet ja muid asju. Nende paigutamiseks oli reserveeritud eri ruum teisel korrusel. Ühel päeval ilmus kohale mitu juudi naist, kes end laoruumi lukustasid. Kui nad lahkusid, olid neil kaasas suured pambud.

Vahialuste hukkamise tunnistajaks ma ei olnud. Hommikul tööle tulles märkasin kord küll trepialuses pimedas kongis värsket verelaiku. Küsides selle kohta ühelt militsionäärilt seletust, vastas see, et arvatavasti on keegi oma nina siin veriseks löönud. Kuid vaevalt asi nii süütu võis olla.”

Selliseid masendavaid lugusid võib kuulda kõigi bolševike-aegsete vanglate kohta üle Eesti.