Viljandimaa jaguneb sõjasündmuste arenemise käigu suhtes kahte ossa samuti nagu Pärumaa. Lõuna-Viljandimaa vallutati Saksa vägede poolt pooleteise päeva jooksul. Rinne jäi peatuma keset Viljandimaad Võhma – Pilistvere – Kolga-Jaani joonel. Põhja-Viljandimaa vabanes aga pärast vahepealset pealetungi seisakut, mis siin kestis vaid vähe üle ühe nädala.

Lõuna-Viljandimaa läbisid Saksa väed kiirelt, ilma et oleks olnud tõsisemaid kokkupõrkeid. Enne kohalejõudmist metsavendadel Saksa vägedega kontakti ei olnud. Tulnud 7.juulil üle Eesti-Läti piiri, mööda Lilli-Nuia teed, jõudsid rünnakuosad järgneval ööl Viljandi alla. Ainult Viljandi ees osutasid Punaväe osad tõsisemat vastupanu. 8.juuli esimese tunni kestel Viljandis äkki kostnud suurtükimürsud kuulutasid rinde Viljandi alla jõudmist elanikele niisama ootamatult kui enamikule linnas asuvaile punaväelastele. Need mürsud olid esimesed Viljandi saatuse määramiseks. Saksa väed olid juba asunud Paistu ja Loodi rajooni, kust nad suveöö hämaruses saatsid esimesi „tervitusi” Punaväe järelosadele. Punavägi oli asunud Viljandi kaitseks positsioonile. Nende patareid olid Kirikumõisa piirkonnas, üle järve mäekaldal, Uueveskil nn. Kullamäel ja linnast mõni kilomeeter väljas Pärnu maante ääres. Umbes kell neli hommikul algas lahingutegevus Viljandi pärast. Alguse tegid venelased ühest Kirikumõsa lähedal asuvast ja teisest järvekaldal asuvast patareist tule avamisega. Viimane patarei tulistas ainult paarkümmend lasku ja tõmbus siis tagasi, ronides roomiktraktorite veetuna Uueveski orgu. Kirkumõisa lähedal asuva patarei leidsid sakslased kohe ja mõni lask nende Orika veski taga asunud kahuritest sundis punaste patareid oma positsiooni vahetama. Punased tõmbusid Viljandi Tuletikuvabriku taga asuvasse sohu, kuhu nad ka jäid peaaegu kogu võitluspäeva kestel. Venelaste vastupanupesad olid asetatud üldiselt järgmistesse suundadesse: Riia maantee, Pärnu maantee ning Viljandi-Tarvastu ja Viljandi-Tartu tee. Riia maantee suuna kaitseks olid paigutatud automaatrelvad Männmäe, linna lõunapoolse serva ja Kirikumõisa rajooni, kuna ida poolt püüti linna kaitsta Kösti veski juures asuvalt positsioonidelr, kuhu muide oli kaevatud ka tankitõkkena mõeldud kuulus „Piibu liin”. Pärast nõrka suurtükitule ettevalmistust hakkasid Saksa üksused kohe peale tungima. Nagu juba tähendatud ,lõi Saksa täpne suurtükituli venelaste esialgsed patareide positsioonid kohe segamini. Sama saatuse osaliseks hakkas järjest rohkem langema ka raskekuulipildujatepesi. Et venelastel olukord halvenenud, seda kinnitas ka asjaolu, et kohe pärast tõsisema lahingu puhkemist hakkasid venelased kiiresti suuri varuüksusi tuleliinile saatma ja teisest küljest rohkearvuliselt surnuid ja haavatuid evakueerima. Eriti rohkesti varujõude vajas Kirikumõisa piirkond, kuhu kogu lahingu kestel vooriti autodega värskeid jõude. Selleks vajalikud reservid asusid venelastel linna piiridest mõni kilomeeter eemal Tallinna ja Vastemõisa maanteede piirkonnas. Sakslaste esialgne kava vallutada Viljandi frontaalselt Riia maante suunas jäi kõrvale, sest Viljandi-eelne maastik oli lage ja kõrgem ning pakkus punastele seega häid kaitse- ja vaatlusvõimalusi. Sellest tingituna katkestasid sakslased kallaletungi selles suunas, tõmbusid veidi tagasi ja tegid haarde linnale läänest, Pärnu maantee suunast. Männimäe ja Riia maantee piirkonnas kaitsel asuvad Punaväe osad pidasid sakslaste suunamuudatust taandumiseks ja tahtsid neile kohe järele tormata. Sattusid aga raskekuulipilduja tule alla ja kandsid raskeid kaotusi. Riia maantee ja Männimäe rajooni loodud kaitse osutus aga nüüd vähemtähtsaks ja lahingu raskuspunkt nihkus linna lääneservale Pärnu maantee rajooni. Sealt löödi venelased aga kerge vaevaga välja ja nad taandusid mööda Tallinna maanteed ning mööda Valuoja orgu linnast välja. Viljandi idapoolsel küljel asuval kaitseliinil Kösti piirkonnas oli lahingu esimesel poolel kõik vaikne. Saksa eelüksused, kes Laidu ja Johani talude rajoonist nõrgad venelaste julgestusosad välja olid löönud, jõudsid õhtupoolikul Viiratsi mõisa ja Piima talu vahelisele maa-alale. Sinna kallaletungi lähtealusele asunult alustasid Saksa patareid ja jalaväe rasked relvad Kösti veski piirkonna tulistamist. Umbes veerand tunni jooksul anti sinna rajooni nii tõhusat tuld, mille mõju oli nii suur, et lõi venelaste kaitse täielikult segi. Ilma pikema lahingutegevuseta algas sealt kella 19.00 paiku venelaste paaniline põgenemine. Osa neist jooksis Uut tänavat mööda linna, kuna teine osa taandus piki varupositsioone täisehitatud Kösti oru Põltsamaa tee suunas. Põgenemine oli nii kiire, et venelased ei saanud isegi oma langenuid kaasa viia. Veel mõni tund kuulipilduja raginat linnatänavatel ja linnast väljaviivate teede suunas ning kogu linn oli venelastest tühi. Kell 23.00 tõusid juba kõikjal linnas valged raketid, mis näitasid, et sakslased olid vallutanud terve linna.

Põlenud olid Eesti Panga maja, Tuletikuvabrik ja „Ugala” teatrimaja, needki bolševistliku hävitustöö tagajärjel. Nii vabanesid Lõuna-Viljandimaa vallad Karksi, Tuhalaane, Suislepa, Rimmu, Paistu, Holstre, Tarvastu, Kõpu, Raudna, Viljandi, Vastemõisa, Tänassilma bolševistliku režiimi alt 7. ja 8.juulil. Järgnevail päevadel liikus rinne edasi põhja suunas. 9.juulil vabastati Suure-Jaani linn ja Taevere vald, 10.juulil Kolga-Jaani alevik ja Võisiku vald, 12.juulil vallutati Olustvere ja Kõo vallad, Võhma ja Pilistvere alevikud. Seejärel asus väejuhatus Viljandisse, kuna rinne linna ees jäi püsima Võhma – Pilistvere – Kolga-Jaani joonele. Sealt algasid rohkem kui nädalase peatuse järel uued operatsioonid. Saksa sõjavägede seisak Võhma – Pilistvere – Kolga-Jaani joonel oli tingitud ühelt poolt Punaarmee poolt osutatud tugevamast vastupanust ja teiselt poolt sakslaste ettevõetud vägede ümbergrupeerimisest. Kuni nimetatud jooneni, välja arvatud võitlused Viljandi juures, oli Punavägi taandunud ilma tõsisemat vastupanu avaldamata. Sakslased olid tunginud edasi peamiselt kergete motoriseeritud üksustega, kes murdsid kuni siiani kõikjal vaenlase vastupanu ja olid alati püsinud taanduva Punaväe kannul. Tugevama organiseeritud vastupanu eestleidmisel oli aga väejuhatus sunnitud ette võtma muudatusi väeosade asetuses ja senini varus olnud üksusi ettepoole nihutama. See ümberkorraldamine võttiski nädalapäevad aega, mille möödumisel Saksa üksuste edasitung hooga arenes.

Viljandimaa metsad pakkusid metsavendadele häid varjamisvõimalusi, mispärast juuni lõpul ja juuli algul mitmel pool tekkisid suuremad salgad: Loodis (25-meheline), Rimmus (50-meheline, neljas grupis), Kõpus (50-m.), Tarvastus (40-m.), Taeveres (40-m.), Imaveres (30-m., kahes grupis) ja Põltsamaa – Lustivere valdade piiril (50-m.). Peale selle palju väiksemaid gruppe.

Aktiivselt astuti välja peamiselt suuremate gruppide poolt. Loodi metsavennad-omakaitselased vallutasid 4.juulil Paistu vallamaja. Kohe olid nad sunnitud aga tagasi tõmbuma kohale ilmunud ülekaalukate hävituspataljoni jõudude survel .Kaotusi oli mõlemal poolel (omal: 1 langenu, vastasel: 1 surnu ja 1 haavatu). Rimmus vallutati samuti 4.juulil metsavendade poolt Rimmu vallamaja. Tulevahetus tekkis hiljem, kui kohale ilmus hävituspataljonlaste 80-meheline salk. Tunnise tulevahetuse järel olid metsavennad sunnitud tagasi tõmbuma, jättes vallamaja juurde maha 30 jalgratast. Inimkaotusi oli mõlemal poolel (omal langes vangi 9 kohalikku elanikku, kellest 4 mõrvati, vastasel 6 langenut). Kõpus vallutasid metsavennad 4.juulil Kõpu vallamaja ja Punaväe õhuvaatlusposti. Vallamaja vallutamise järel ilmus kohale hävituspataljonlaste salk. Tekkis tulevahetus, mille tulemusena metsavennad olid sunnitud tagasi tõmbuma. Kaotused on teada vaid omal poolel (3 surnut, 2 haavatut). Kõpus Tipul asuva õhuvaatlusposti vallutamisel oli kaotusi ainult vastasel (1 surnu, 1 haavatu, 3 vangilangenut). Mustla linnas võtsid Tarvastu metsavennad võimu üle 5.juulil. Linna kaitsmisel Punaväe osa vastu tekkis tulevahetus, mille juures tekkis kaotusi (omal 3 surnut, 1 teadmata kadunu; vastasel kaotused teadmata). Imavere vallas Järevere küla ümbruses asuvad metsavennad piirasid 6.juulil ümber Imavere vallamaja. Tekkinud tulevahetus kestis kuni pimedani. Öösel väljapandud valvest põgenesid aga läbi äraandja abil vallamaja kaitsjad täitevkomitee liikmed ja nende abilised. Hommikul võeti vallamaja oma alla. Järgmisel õhtul ilmus vallamaja juurde 125 mehest koosnev hävituspataljonlaste salk. Ülekaalu eest tõmbusid metsavennad tagasi metsa. Selle tegevuse juures oli kaotusi mõlemal poolel (omal 1 surnu, 1 teadmata kadunu; vastasel: 5 surnut ja 3 haavatut). Põltsamaa ümbruses olevad metsavendade suuremad grupid asusid üks Leegisaare metsas Põltsamaa ja Lustivere valdade piiril ja teine, Umbusi – Kamari grupp, Põltsamaa piiril. Need Põltsamaa ümbruse grupid tegutsesid nii üksikult kui ka ühiselt. Esimese poolt võeti 3.juulil oma alla Lustivere vallamaja. 4.juulil aga üritasid mõlemad grupid koos Põltsamaa linna vallutamist. Sellejuures tekkis äge tulevahetus kohalike miilitsatega ja hävituspataljoni osadega. Lühikese ägeda võitluse järel olid omakaitselased-metsavennad sunnitud ülekaaluka vastase ees taanduma. Ebaõnnestunud vallutamist alustati ebatäpse informatsiooni põhjal, millest tingituna oli metsavendadel ka mitme mehe kaotus (omal 3 surnut, kelle hulgas ka juht, ja 10 haavatut; vastasel umbes 20 surnut ja 20 haavatut). Taevere valla Kibaru metsavendadel oli 1. ja 2.juulil tõsisem kokkupõrge metsa haarama tulnud hävituspataljonlaste 200-300-mehelise salgaga. Peetud tulevahetuses kasutasid metsavennad „auramistaktikat”, s.o. kadusid alustatud võitlusest parajal silmapilgul, et teisal tuleavamisega vastast uuesti häirida. Selle tagajärjel tekkis hävituspataljonlastel mitmel korral omavahelisi ägedaid tulistamisi, mil kuulid tabasid loomulikult ka märke, kuid omal poolel. Eesmärki saavutamata sõitsid haarajad tagasi.Kaotusi arvestati hävituspataljonlastel 3 veoautotäit surnuid ja haavatuid. Metsavendadel oli 1 langenu ja 6 vangilangenut, kes mõrvati.

Nii ei suutnud Viljandimaal metsavennad-omakaitselased enne sakslaste tulekut peale ühe juhu kuskil kohalikku võimu endile haarata. Kõikjal jõudsid moodsail veovahenditel kiirelt kohale hävituspataljonlaste ülekaalukad jõud. Moodsad tulirelvad, arvukam inimjõud, kiired liiklus- ja veovahendid, need olid tegurid, mis sundisid metsavennad-omakaitselased metsa tagasi, olgugi et neil ei olnud puudu teovõimest ja juhtidest. Ainult Suislepas võeti enne sakslaste tulekut üle valla asjaajamine ja asuti korraloomisele.

Rindejoone peatumisel Kesk-Viljandimaal raskemaid võitlusi ei tekkinud. Selle lühikese nädala kestel ei suutnud metsavennad-omakaitselased tagajärjekamalt sõjategevusse rakenduda. Põhja-Viljandimaa vabastamisel ja edaspidistes võitlustes Punaväe vastu kujunes Viljandimaa omakaitselastest ainult 1 iseseisev salk. Koos sakslastega võideldi koha peal mitmel pool. Neist võitlustest tähelepandavam leidis aset 21.juulil Vaibla ja Lätkalu külades Võisiku vallas. 400-500 lätlasest koosneva hävituspataljoni vastu võitles 40 sakslast ja 20 omakaitselast Tarvastu, Tänassilma ja Võisiku valdadest. Taandudes võttis vastane kaasa oma surnud ja haavatud. Vange saadi 1 läti ja 4 kohalikku bolševikku. Sakslastel ja omakaitsel kaotusi ei olnud. Teine suurem kokkupõrge oli järgmisel päeval, 22.juulil, mil võeti ette Lätkalu küla puhastamine lätlastest-bolševikest. Läti hävituspataljon oli sisse kaevunud läbi küla viiva tee lähedusse. Külale tungis peale mööda Leie külast tulevat teed 60 Saksa jalgratturit ja 25 omakaitselast. Tee rajoonist ootamatult avatud risttule alla sattunud, tõmbusid pealetungijad tagasi. Otsustati, et sellest suunast on ebaotstarbekohane küla rünnata. Ainukese kaotusena pealetungijate poolel langes juht – Saksa ohvitser. Vastase kaotused jäid teadmata.

Põhja-Viljandimaa vabastamisel tekkis mitmel pool võitlusi. Suuremad lahingud arenesid Tallinna maantee suunas Võhmast edasi minnes Kabala vallas Kabala mõisa – Ollepa joonel, Võhma lennuvälja ümbruses ja sealt edasi Aidu küla ningTapiku mõisa rajoonides.

Sõjategevuse tagajärjel hävis maakonna nendes osades hulk hooneid ja majapidamisi.

Peale kirjeldatud juhtumite oli võrdlemisi elavat metsavendade partisanitegevust ka mujal. Paljudes kohtades tungiti kallale väiksemaile Punaväe osadele, kohalikele kommunistlikele tegelastele. Sellega häiriti tõhusalt niigi segipaisatud Punaarmee tagalat.

Peale Põhja-Viljandimaa vabastamist võttis üks Viljandimaal moodustatud metsavendade-omakaitselaste salk osa Põhja-Eesti puhastamisest vastasest, tegutsedes Virumaal ja Harjumaal. Salk kandis algul nimetust „Partisanide salk” ja koosnes 27 mehest Viljandi linnast ja selle lähemast ümbrusest. Relvastuseks oli kaks „Lewis”-tüüpi kergekuulipildujat, üks püstolkuulipilduja ja 24 vene vintpüssi. 11.aug. hommikul sõitis salk välja Türile, kohale jõuti enne lõunat ja peatuti siin järgmise päevani. 12.augustil sõideti Otikule, kus kõigist kogenud meestest kujundati üks neljarühmaline laskurikompanii. I laskurirühm – Võru meestest, II laskurirühm – Tartu meestest, III laskurirühm – Viljandi ja Põltsamaa meestest ja rk-rühm Tartu meestest. Määrati kohale juhid ja viidi organiseerimine lõpule. Seejärel sõideti Rakverre, kus 14.kuupäeval oli meeskonna vannutamine. Rakverest siirduti Kohtla-Järvele, kus toimus kuni 18.augustini metsade läbikammimine ja väeosadest mahajäänud punaväelaste püüdmine. Seejärel läks kogu meeskond 18.juulil Sillamäele sakslaste otsesesse alluvusse. Uude kompanii koosseisu kuulusid: I laskurirühm – sakslased, II laskurirühm – Võru mehed, III laskurirühm – Viljandi mehed, rk-rühm – Tartu mehed, tt-rühm – Tartu mehed. 19.augustil liikus kompanii edasi Narva. Narva juures Kalmotka külas olid kompaniil 21.augustil tuleristsed. Lahingust võttis osa 21 Viljandi meest, kellest 2 said haavata. Kalmotka lahingu järel liikus kompanii tagasi Tallinna poole. Koos sakslastega marsiti 28.augustil Tallinna. Tallinnas täitis kompanii esimestel päevadel korraloomise ja linna punaväelastest puhastamise ülesandeid. 10.septembril läksid Viljandi mehed üksuse ümberpaigutamise tõttu laiali. Osa läks koos sakslastega Venemaale, kuna teine osa pööras tagasi koju. Edasi viljandlased iseseisvaid allüksusi ei moodustanud, vaid kuulusid Saksa üksuste koosseisu.

Sõjalise võitluse kestel ja bolševistliku hävitustöö tagajärjel kannatas peaasjalikult Põhja-Viljandimaa. Suuremaid kahjustusi tekkis Imavere vallas, Võhma alevikus, kus hävis muuseas ka Võhma eksporttapamaja, ja Põltsamaa linnas, kus hävis ka kuulus Põltsamaa loss. Viljandi linna kahjustused, nagu juba tähendatud, olid võrdlemisi väiksed. Põhja-Viljandimaa kirdeosa vabanes Põhja-Tartumaa vabastamisoperatsioonide ajal.