Virumaa oli 1941.a. suvel bolševike taganemisteeks Narva taha. Siitkaudu valgus Nõukogude Venemaale ka eesti rahva aastate jooksul ning vaevaga kogutud vara, niisama nagu raudteel siitkaudu veeti vangidena minema tuhandeid paremaid eesti rahvuspere liikmeid.

Selle tõttu kujunes Virumaa paigaks, kus metsavendade tegevus kandis eriti vaprat ja heroilist ilmet, olles enamuses aetud soovist aidata ohustatud rahvuskaaslasi või päästa oma maa vaevaga kogutud vara. Kohapealsete metsavendade gruppidega liitusid siin viimsel momendil raudteevaguneist põgenema pääsenud arreteeritud või mahahüpanud sõjaväelased ja kutsealused, kes ei tahtnud end lasta vedada tapaloomadena Venemaale; need mehed liitsid metsavendade tegevusse kirglikku vaenu ja vihkamist Sarmaatia lagendikult tulnud hävitajate ning nende käsilaste vastu.

Kuigi Virumaa oma asendi tõttu otse kubises läbivoorivaist suurtest Punaväe üksustest, andsid kohalikud suured metsade ja soode alad teiselt poolt häid võimalusi metsavendadele eneste varjamiseks ja tegutsemiseks.

Nõnda on Virumaal teada metsavendade kogunemiskohtasid või nn. laagreid ligikaudu 100.

Asudes Punaväe suurte liikumissuundade piirkonnas, tekkis siin ka paratamatult hulk kokkupõrkeid metsavendade ja punaväelaste ning hävituspataljonlaste vahel. Tagantjärele on Virumaal registreeritud 282 sellist relvastatud kokkupõrget.

Suuremaiks metsavendade koondumiskohtadeks Virumaal olid laagrid Viru-Roelas, Kulinal, Pukal, Neeruti ja Lante metsades, Salla valla nn. Käru rühmas, Maidla valla „Maidla suurlaager”, Jõhvi vallas „Linnupuu” laager, Iisaku vallas „Valgesoo armee” ja palju teisi, kus mitmeis oli koondunud mehi isegi sadade kaupa.

Metsavendade aktiivne tegevus maakonnas toimus peamiselt käsikäes Saksa vägede edasiliikumisega, mis Lääne-Virumaa piirides algas augusti esimestel päevadel, suundudes välja mereni, ning Ida-Virumaal võttis aega kuni 20.augustini. Aga ka enne seda, otsekohe sõja puhkemise järel, teostus mitmel pool aktiivseid väljaastumisi.

Täitevkomiteede hävitamiseks tungiti kallale vallamajadele ning püüti võimu üle võtta. Kohaliku võimu kukutasid metsavennad jäädavalt Roelas, kus loodi 2.augustil uus vallavalitsus, rajati omakaitse ning asuti ümbruskonda vastastest puhastama. Seejuures jõudsid Saksa luureüksused kohale alles 5.augustil.

Metsavendade rünnakute juures punastele täitevkomiteedele põlesid maani maha Haljala ja Aaspere vallamajad. Samuti rünnati võimu ülevõtmise kavatsusega Vohnja, Palmse, Mäetaguse ja Avanduse vallamaju.

Kallaletung Mäetaguse vallamajale sündis juulikuu algul põhjustest, et ümbruskonnas jällegi on vangistatud rida talupidajaid. Metsavennad otsustasid teha katset neid vabastada ning sündmuses süüdiolevaid täitevkomitee tegelasi hävitada.

Sündmuse eelmänguna lasti omas kodus maha üks kohapealseid verisemaid kommuniste ning rünnakule vallamaja vastu asus paarkümmend kohapealset noort ja mõned metsa peitu läinud ajateenijad sõdurid. Vallamaja ligidal aga avati ründajatele ootamatult püssi- ja kuulipildujatuli – kommunistid olid saanud relvastatud abijõude. Nad on varjul vallamaja ligidal liivaaugus, mida ka metsavennad kallaletungi lähtealusena püüdsid vallutada. Liivaaugus tekkis vihane käsitsivõitlus tääkidega, mille juures tapeti Jõhvi miilitsaülem, kuid langes ka üks julgemaid ja agaramaid metsavendi.

Kommunistid olid jõudnud kutsuda Jõhvist ja Kohtlast lisavägesid ning nende saabumisel tuli metsavendadel taanduda. Enne aga oli langenud kokku 6 kommunisti. Metsavendadest varises võitluses 2 meest ning pärast tapeti punaste terroristide poolt veel 2 kohalikku elanikku.

Sellest peale aga julgesid kohalikud punategelased liikuda ainult relvastatud kaitsejõugu saatel.

Suuremaks ürituseks juuli alguspäevil oli 2 ümbruskonna metsavendade rünnakut Kiviõlile.

Esimene neist toimus 1.juuli südaööl, mil asulat ründas umbes 40 metsavenda mitmes rühmas. Rünnaku eesmärgiks oli saada enda valdusse relvi, mida teati olevat saabunud kohalikele miilitsatele ja hävituspataljonile, niisama taheti purustada ja segi paisata punaste asutused.

Ägedas ja kangelaslikus võitluses vallutasidki metsavennad raudteejaama ning purustasid selle seadmed. Edasi vallutati postkontor, kus paisati segi telefonikeskjaam ning rikuti juhtmed. Miilitsajõud asusid esialgu vihasele vastupanule, kuid seejärel, kui neist 8 oli langenud ja 8 saanud raskelt haavata, nad taandusid. Võidukad metsavennad said rünnakul saagiks kahjuks siiski vaid väheseid relvi, kuna need olid asetatud hoopis teadmatusse paika. Õnnestunud lahingu järel tuli metsameestel aga uuesti taanduda oma rohelisse riiki. Neist oli langenud 1 ja haavata saanud 1.

Julgustatud esimese ürituse heast õnnestumisest teostas „roheline armee” 7.juulil täpselt kell 12 päeval teise üllatusrünnaku Kiviõlile. Rünnakut juhtis mitu endist Eesti ohvitseri ning see oli põhjalikult läbi kaalutud. Rünnakuga taheti taltsutada punaseid ning neile kätte tasuda toimunud terrori eest.

Seekordse rünnaku objektideks olid taas raudteejaam, miilitsamaja, hävituspataljoni staap ja ametiühingu hoone. Ründajate ahelikud liginesid lõunast ja surusid end vastupanevaist miilitsatest ja hävituspataljonlastest hoolimata varsti asula majade vahele ning tänavatele. Õnnetuseks sõitis lahingu otsustavamal momendil Kiviõlisse sisse Vene sõjaväe rong. Venelaste ahelikud paiskusid raudteetammi taha ning ründajaid ähvardas ümberhaaramine. Neil tuli uuesti taanduda.

Selles lahingus kandsid bolševikud tuntavaid kaotusi. Metsavendadel oli 4 langenut. Päev hiljem, 7.juulil, toimus rida veriseid kokkupõrkeid üle kogu Virumaa. Neist olgu mainitud lahing metsavendade ja hävituspataljonlaste vahel Võle küla all, kus hävituspataljonlased kaotasid umbes 11 surnut. Metsavendadest langes 4 ja haavata sai 2 meest. 8.juulil oli samasugune kokkupõrge Hirla metsateel, kus hävituspataljonlastel oli kokku 10 langenut, ja teine Vaivaras-Viivikonnas, kus haarama tulnud miilitsatel oli 9 surnut, metsavendadel vaid 1 haavatu.

11.juulil toimus kokkupõrge Tallinna-Narva maanteel Liiguste juures, kus venelased kaotasid 6 meest surnutena, 24.juulil Paasvere vallas Raplas, kus venelastel oli 13 surnut, 25.juulil Tudulinna vallas Oonurmel, kus ründavail miilitsatel oli rohkesti kaotusi, ning 28.juulil Mäetaguse vallas Arvilal. Siin langes hävituspataljonlasi 3 ja haavata sai 4. Metsavendade poolel oli 1 surnu.

Augustikuul jätkus kogu Virumaal samasuguste kokkupõrgete rida, mis toimusid juba otseses Saksa vägede lähenemise ootuses. 1.augustil sünnib verine kokkupõrge Udrikus, kus venelased kaotavad langenutena 3 meest ja 1 haavatuna, metsavendadel on 1 haavatu.

Raske kokkupõrge leidis aset ka Küti vallas Pukal, kust venelased pärast oma langenuid mitu veoautokoormat ära vedasid. 4.augustil toimusid kokkupõrked Roela vallas Saare külas ja Iisaku vallas Ongassaarel. Esimeses kohas oli venelastel kaotuseks 4 surnut ja 2 vangi, teises 5 surnut, kuna metsavendadest langes 1 mees. 7.augustil teostasid metsavennad Sõmeru vallas Kohalas suurema puhastamisrünnaku, kus taganevad venelaste salgad kaotasid 2 meest surnutena, 73 andis end vangi. Hävituspataljonlastega oli metsavendadel veel lahing 11. ja 12.augustil Mustaladval Kontsu järve juures, kus sai surma 5 hävituspataljonlast ja haavata 7.

Peale nende toimus Virumaa metsavendade karastatud salkadel üle kogu maakonna palju teisigi kokkupõrkeid. Oma üllatuslike ja äkiliste esilekerkimistega hoidsid nad punased võimud alaliselt ärevuses ja hirmus. Liialdatud kuulujutud metsa koondunud valgete suurtest jõududest ja relvastusest saavutasid selle mõju, et isegi suuremad hävituspataljonide ja Punaväe osad kartsid sügavamaisse metsaaladesse tungida.

Kuna Narva ümbruses oli sõjapäevil alati palju tugevaid Punaväe üksusi, siis oli metsavendade tegevus Ida-Virumaal tublisti ohustatum. Ometi tekkis siingi palju väiksemaid ja suuremaid gruppe, mis sakslaste liginedes siirdusid otsustavale aktiivsusele.

22.juuni järel tekkisid suuremad metsavendade kogunemispaigad Kudruküla soosse, kuhu kogunes mehi Narva-Jõesuust ja Mereküla rajoonist. Edasi oli järgmiseks varjamispaigaks Kõrgesoo, kus leidsid varju mehed Narvast, Soldinast ja Arumäelt. Peetri-Viivikonna metsadesse koguneti Auverest ja Repnikust, Putki metsas aga asusid Mustajõe, Piiri ja Raja valdade laagrid.

Punaväe lahkumisel Narva rajoonist korraldasid end kõigepealt Lina-, Kalevi- ja Kreenholmi vabriku kommunismivastased mehed ja naised, korraldades esialgselt käitiste kaitset ning valvet. Suures ulatuses on nende teene, et vabrikud säilisid terved. 17.augustil marssisid Kudruküla metsavennad Narva-Jõesuhu ja võtsid selle oma alla, likvideerides järelejäänud punasõdurid ja kommunistid.

Soldina metsavennad päästsid samal päeval Soldina jaamas hulk sõjavarustusega laetud vaguneid tules hävimisest. Metsavendade tegevuse tõenduseks on ka see vangide hulk, mis nad Saksa sõjajõudude saabumisel üle andsid. Nõnda näiteks andis Arumäe metsavendade salk üle tervelt 40 vangivõetud punaväelast.

Omajagu efekti saavutasid metsavendade kogumiseks ka kõikjale teetulpadele ja majaseintele ilmunud „mobilisatsioonikäsud”, milles „Alutaguse metsavendade staap” kutsus kõiki eesti mehi ühinema” rohelise armeega”. Selle „mobilisatsiooni” alla kuuluvaiks loeti mehed 18.-40. eluaastani.

Nagu selgus, toimisid tuhanded virumaalased selle käsu järele, mis õieti oli rohkem nende eneste südame hääl.

H a r j u m a a l e vajutas kogu sõjaajaks oma pitseri pealinna ligidus. Bolševike ühendusteed kulgesid siit läbi igasse suunda. Elav vägede liiklemine ei lasknud tekkida metsavendade selletaolisi üritusi, nagu neid nägime mujal vallamajade ning võimukeskuste ülevõtmise kujul, kuid ekslik oleks arvata, nagu oleks siin metsavendlik liikumine täiesti puudunud.

Just selle vastu – Harjumaa oli paigaks, kus metsavendade üldarv kerkib kõrgemale nii mõnegi teise maakonna omast. Eriti rohkesti andis metsadesse peitunud jõudude reserve Tallinn, kust vaatamata äärmiselt rangeile tõketele valgus maale inimesi, kelle viibimine linnas oli muutunud ohustatuks. Nii põgenes metsadesse mehi mobilisatsiooni ja NKVD haarangute eest, Punaarmeest eemaldunud sõdureid ja ohvitsere ning ametnikke, kellele oli muutunud talumatuks bolševistlikele määrustele ja korraldustele allumine.

Neist põgenikest moodustusid suuremad ja väiksemad salgad peamiselt maakonna lõuna- ja lääneosas, kus metsarikkam ja rabane maastik selleks soodsamaid võimalusi andis. Mitmel pool need salgad kogunesid suuremaiks üksusteks, kuid läksid enesealalhoiust aetuna hädaohu ilmnedes jälle laiali, et hiljem uuesti koonduda mõnes julgemas paigas. Need passiivsed kaitse seisukorras asuvad salgad muutusid aktiivsemaks selle järel, kuidas rinne ligines ning väljaastumiste õnnestumisele kujunes reaalseid aluseid.

Esimene väljaastumine Harjumaal toimus küll juba sõja puhkemise päeval, 22.juunil, kuid selle tulemused on kurvad – järgnes rida surmaotsuseid kommunistliku Baltimere laevastiku sõjatribunali poolt Paldiskis.

Sõja puhkemise teatest vaimustatult asus Keila ligiduses Vääna-Peetris üks 18-aastane kohalik noormees alarmeerima oma tuttavaid, soovitades nüüd peidetud relvad välja tuua. Veel samal õhtul ei suutnud ta end enam taltsutada, vaid tulistas Keilast ühel Eesti autol väljunult järgemööda kuut vastusõitnud punaväelaste autot, kusjuures punaväelastel oli kaotusi langenute ja haavatute näol. Alles Tallinna poolt saabuva soomusmasina eest tulistaja ja temaga kaasas olnud kaaslane põgenesid.

Hiljem teostatud haarangul tulistasid venelased kuulipildujast surnuks noormehe kaaslase, kuna ta ise esialgu pääsis. Kuid ta arreteeriti hiljem ning temaga ühes ümbruskonna 7 talupidajat, kes kõik 28.juunil Paldiskis surma mõisteti. Tema isa aga mõisteti 10 aastaks vanglasse ühes kõigi õiguste kaotamisega.

Surmamõistetud tapeti kõik Paldiski luteriusu kiriku müüri ääres, millest hiljem leiti kuulide ja verepritsmete jälgi.

Suuremaks metsavendade kogunemis- ning läbikäigukohaks Harjumaal oli Kose ümbrus, mille metsarikkad alad asuvad otse Kautla naabruses, kus asuv „Erna” grupp tõmbas oma mõjupiirkonda ka teisi metsavendade koondisi. Selle grupi mõjualustena arvestatakse Harjumaa lõunaosas metsavendade arvu kuni 2000 meheni.

Meesterikkamaid gruppe tegutses veel Varbola ümbruses ja Raplas. Esimeses koosseisus elas pagulaselu ligikaudu 500 meest, teises ümmarguselt 200. Suur osa meestest aga oli relvadeta või väga puudulikult relvastatud. Üsna tugeva grupi moodustas Juuru vallas Mahtra ümbruses tegutsev 240-meheline „Harju Malev”, samuti Koitjärve ligiduses asuv sõjaväest põgenenud eesti lendurite grupp, milline oli loonud sidemeid kohalike metsavendadega ning seisis ühenduses ka Lehtse vallas tegutseva metsavendade üksusega.

Organiseeritud metsavendade salkadest seisab oma tegutsemisea pikkuselt esikohal „Harju Malev”, mille esimesed grupid tekkisid juba juuli algpäevil. Sellega pidasid need metsavennad pagulaspäevi metsas ja rabas ligikaudu poolteist kuud. 28.juulil tulid Mahtra rabas Karumäele kokku selles piirkonnas asuvate metsavendade gruppide juhid ning otsustasid ühisel nõupidamisel asutada metsavendade koondis „Harju Malev”. Üksus koosnes Juuru, S.-Särge, Kuivajõe, Kivivalla ja Jalukse rühmadest ning luurepataljoni esirühmast.

„Harju Malev” tegutses täielise sõjaväelise korra alusel ning olles sideme loonud ka „Erna” salgaga, astus ta viimase vahetalitusel raadioühendusse Soomega. Siitpoolt anti edasi väärtuslikke luureandmeid, kuna metsavendade napi relvastuse täienduseks saadi jälle vastutasuna kahel korral laskemoona. See toodi metsavendade asukohta õhu teel, allaheidetud langevarjudega.

Haarajate tagasilöömiseks tuli „Harju Maleval” tarvitada relvi. Nimelt tulid 3.augustil metsavendi püüdma hävituspataljonlased koos punaarmeelastega. See sündis Järlepa järve ääres, kus asus ka „Erna” grupi raadiosaatejaam. Haarangu tulemusena tekkinud kokkupõrkes langes Järlepal kallaletungijaist 10 meest surnutena, metsavendadel aga oli kaotus 2 mehe näol, kuna samal päeval neil S.-Särge küla juures veel langes 3 meest. Metsavendade salgad jäid siiski livideerimata ja tegutsesid edasi.

8.augustil sai „Harju Malev” teada, et Saksa rinne on liginemas. Seejärel tuli umbes 60-meheline rühm Mahtra rabast välja ning siirdus Tamsi ja Songe küladesse, kus heisati Eesti lipud.

Sama metsavendade koondise 13-meheline relvastatud salk vallutas punastelt Habaja mõisa. Sakslastega ühinenult jäid metsavennad võitlusteekonnal Tallinna vabastamiseks Saksa sõjaväe juurde luureülesannete täitmiseks, paljud aga astusid otsekohe tegevsõjaväe ridadesse.

Kolga ja Kõnnu valdade piiril tegutsenud sõjaväest põgenenud eesti lendurite salga saatus kujunes mitmeti põnevaks ja dramaatiliseks.

Sõja puhkemisel viibisid eesti lennuväelased Jägala laagris. Et hoiduda Venemaale viimisest, läks laagrist korda põgeneda 40 mehel, kes pääsid põgenema kahes rühmas. See sündis 27.juuni õhtul, mil mehed olid asetatud autodesse, mis pidid sõitma Nõmmele. Teel aga üks auto koos sõitjatega jäi maha, teeseldud rikke pärast, ning pöördus hiljem hoopis teises suunas. Talle järgnes varsti ka teine auto. Jägalasse maha jäänud lendurid aga põgenesid ükshaaval. Nõnda said minema kokku 40 meest. Põgenikest jäi ühte 23-meheline rühm, milline pikema ringiekslemise järel peatus Kõnnus, kus Järvi küla äärses metsas asuti laagrisse. Meeste toetajaks ja varustajaks toidumoonaga hakkas üks kohalik metsavaht. Lendurid ise lõid sidemed kohalike metsavendadega ning õhutasid mobilisatsiooni-ealisi noori mobilisatsioonikäsu täitmatajätmisele.

Lennuväelastest metsavendade laagrit aga oli märganud üks kohalik punane ning selle tulemuseks oli, et 13.juulil ligi 250-meheline Vene piirivalve ja NKVD väeosa piiras Laagri sisse. 23 metsavenda, kel relvastuseks olid ainult püstolid, pidid lahingu vastu võtma. Suuremal osal nendest läks korda võideldes piirajate rõngast läbi murda ja laiali põgeneda, kuid ebavõrdses võitluses langesid kangelastena 5 meest.

Lahingupaigale, vaikse metsajärve kaldale avati aasta hiljem mälestussammas. Selleks on kivi, millele kinnitatud marmorplaadil leiduvad langenute nimed ning pealkiri:

Harjumaa piirides toimusid ka „Erna” salga esimesed võitlused kohe selle järel, kui nad Salmistu rannas maandusid ning sisemaa suunas liikuma hakkasid. Kohe maandumise järel sattus salk jälitamise alla. Selle raadiosaate- ja vastuvõtujaamaga varustatud eelosa liikus mööda metsa Kose ümbrusse ja sealt Kautlasse, läbides Kuusalu ning Kõrveveski ning ületades raudtee Mustjõe piirkonnas. Esimesed raadioteated Soome anti Kõrveveski juurest. Juba 11.juuli õhtupoolikul, s.o. päev pärast maandumist võeti vastu ka esimesed teated Soomest.

14.juulil toimus salgal esimene kokkupõrge Ravilas, kus hävitati punane tribunal. Siis langes 2 ernalast. Järgmisel päeval oli uus kokkupõrge Lendermaa juures ning seejärel suundus salga peamine osa üle Paunküla ja Leistu Kautlasse, kuna kokkupõrke juures eraldunud raadiojaam mitu päeva ringi eksles ja alles mõni päev hiljem Kauitlasse jõudis.

Harjumaa metsavendadest kõneldes on huvitav märkida, et ka Tallinna linna otseses ümbruses paoskles üsna suur arv metsavendi. Nõnda oli Lagedil sealseis heinaküünides ja võsades varjul vähemalt 100 Tallinnast põgenenud meest, nende hulgas paljud kindlustustööde juurest lahkunud tallinlased, kes lootsid rinnet läbida ja sakslaste juurde jõuda.

Muidugi oli siin varjul olevail metsavendadel äärmiselt suuri raskusi ja ohte, kuna hävituspataljonlased asusid n.ö. käe-jala kauguses. Leidlikkuse ning sitkusega pääseti aga neist ohtudest. Nõnda lipsasid metsavennad 16.augustil Vaida külas toime pandud haarangust välja, sünnitades veel raskeid kaotusi haarajatele. Nimelt oli metsavendadel oma varjupaigana kasutatud vana heinaküün 17,5 kg raskuse ammoniidikastiga mineeritud. Kui hävituspataljonlased suures vihas küüni põlema süütasid, sündis kohutav plahvatus, mis hetkeliselt tegi olematuks 5 hävituspataljonlast, kuna 8 viidi väheste elumärkidega minema.

Samuti oli rohkesti metsavendade gruppe Kehra ja Raasiku ümbruses. Neil oli alaliselt kokkupõrkeid ja tulevahetusi hävituspataljonlastega, kuna Kehra tselluloositehas oli just hävituspataljonlaste ja hiljem rinde lähenemisel ka Punaarmee regulaarväeosade keskuseks. Ehkki metsavennad olid puudulikult relvastatud ja osa isegi relvadeta, löödi vastane alati verise peaga tagasi, kuigi omal pool oli mõningaid kaotusi surnute ja haavatute näol. Selle ümbruskonna metsavendade olukord muutus eriti raskeks siis, kui rinne teatud ajaks jäi seisma Aegviidu joonele ning punased olid sinna koondanud arvukaid väeosi.

Harjumaa metsavendade vennasarmeesse liituvad kaudselt ka need tuhanded mehed Tallinnast, kes end varjasid müüritühemikkudes ja katusealustes, et aga pääseda sundsõidust idavaenlase suurvanglana tuntud riiki.