Augusti esimeste päevadega algasid Põhja-Eesti vabastamisoperatsioonid. Saksa vägede kõrval võtsid sellest osa ka eesti vabatahtlikud, kas eriüksusena Saksa formatsioonide juures või väiksemate gruppidena, sageli ka üksikisikutena, Saksa allüksuste juures. Tartumaalt siirdusid esimesele operatsioonile peaasjalikult tagala puhastamise ülesannetega: Tartus formeeritud Tartu Omakaitse salk, koosseisus 3 kompaniid ja kahetoruline pararei 3 suurtükkidega, kapten Talpaku kompanii, vabatahtlikud Otepäält, Elvast ning väiksemaid gruppe ja üksikuid metsavendi-omakaitselasi veel mujalt. Peale Tartumaa tuli omakaitselasi ka lõunapoolseist maakondadest: Valgast 7-meheline rühm (võttis osa alates 15.augustist Põhja-Eesti vabastamisest ja hiljem Saaremaa vallutamisest); Võrumaalt 40-meheline grupp ja 11-meheline grupp (kuni Rakvereni); Petserimaalt 38-meheline grupp (augusti algul läks kapt.Talpaku kompanii koosseisu). Viimane teostas algul Rakke rajoonis mitu tulemusrikast haarangut ja hiljem võttis osa lahingutest Järvakandi, Habaja, Juuru, Saku ja Mustamäe (Nõmmel) juures. 20.augustil sattus rühm luureülesande täitmisel Järvakandis Sepa talu juures punaste haardesse ja kaotas langenutena 2 ja jäljetult kadunutena 5 meest.

Augusti esimese nädala operatsioon oli kiiloperatsioon Türi-Rakke joonelt kui baasist üle Tapa ja Kadrina Kunda peale. Operatsioon algas 1.augustil Koigi ja Väinjärve valdade vallutamisega lähtealusel. Paremal tiival olid sakslased Vrumaa osas vallutanud 30.juuli algul Salla valla ja sealt Simuna suunas edasi liikudes hilisõhtul Avanduse valla ning läbinud metsavendade valduses oleva Paasvere valla, kus alustati edasiliikumist 2.augustil. Samal päeval vallutati vasakul tiival Paide linn ning Väätsa ja Kareda vallad, keskel Vao vald; 3.augustil keskel Võhmuta vald Järva-Jaani alevikuga ja Vajangu vald Tamsalu jaamaga ning vasakul tiival vabanes ajuti Albu vald; 4.augustil vallutati Tapa linn ja edelaosad Vohnja ning Unda vallast. 5.augustil vallutati Kadrina alevik, Aaspere ja Haljala valla edelaosa ning läbiti Roela valla lääneosa, mis oli metsavendade valduses alates 2.augustist. 6.augustil vabanesid Ambla, Undla, Aaspere ja Assamalla vallad ning järgmisel päeval jõuti välja Soome lahe äärde. Peale Rakvere ja Kunda linnade vabanesid 7.aug.veel ümbruskonna vallad: Vohnja, Vihula, Haljala, Kunda, Rakvere, viimane ühes Viru-Jaagupi alevikuga. Parenal tiival vallutati lõplikult Torma vald. Sellega oli Loode-Eesti ühendustee idaga maanteed kaudu läbi lõigatud ja sinnajäänud Punaväe silmade ette võis hakata kerkima hävimisoht. Järgmistel päevadel laiendati läbimurde-ala, vallutades sellejuures: 8.augustil lääne suunas Kõnnu ja Palmse vallad Loksa ja Võsu alevikuga, idas – Sõmeru vald ning Viru-Nigula ja Viru-Kabala alevikud; 9.augustil läänes Kuimetsa vald, Soome lahe ääres Mahu vald, Sonda – Mustvee raudtee keskosas Roela vald ning Põhja-Tartumaal lõplikult Avinurme vald; 10.augustil läänes Käru vald, idas Rägavere ja Erra vallad ning Maidla valla lääneosa. 10.augustil vabanesid ka Kiviõli ja Küttejõu tööstused ning Põhja-Tartumaal lõplikult Lohusuu vald ja alevik. Sellega oli 10.augustil jõutud põhjas Purtse jõe joonele ja lõunas Pungerja jõe rajooni, mis on soodus lähtekoht Jõhvi rajooni vallutamiseks ja edasitungiks Narva poole. Need ülesanded seadiski Saksa väejuhatus omale järgmise nädala eesmärgiks.

Lääne-Virumaal arenes ägedamaid võitlusi pealetungil järgmiselt: Avanduse vallas Simuna aleviku, Avanduse asunduse, Võivere ja Kurtna külade all 30.ja 31.juulil, kus ka kohalikud metsavennad võitlusest osa võtsid; Undla vallas Kadrinas ja Lante – Kadapiku joonel 5. ja 6.augustil; Assamalla vallas Kullenga küla väljadel 6.augustil; Rakvere vallas Karitsal 6.augustil; Küti vallas Koeravere, Inju, Pajusti valdade ja Vinni mõisa ümbruses 7.augustil; Haljala vallas Veltsi ja Põdruse asunduste juures ja Haljala aleviku juures 6.augustil; Mahu vallas Viru-Nigula juures ja Pada jõe kallastel 8.ja 9.augustil; Rägavere vallas Kunda jõe joonel Ulvi ja Põlula ning Miila juures 8. ja 9.augustil.

Edasitung Ida-Virumaale algas Purtse jõe joone vallutamisega, kus vastane püüdis osutada kõvemat vastupanu alates jõe suudmest kuni Unikülani. 10.augustil alustatud Saksa osade ja metsavendade luuretegevuse järel arenesid Purtse jõel 11. ja 12.augustil võitlused, mis omasid ägedama iseloomu Lüganuse surnuaia juures. Kibedaid võitlusi toimus veel jõe keskjooksul Maidla valla piirides Savala küla, Maidla asunduse, Aidu-Liiva, Liiva ja Adu-Nõmme juures. Jõest ülepääsu otsustas 10.-12.augustini vahetpidamatult jätkunud suurtükiväe duell Purtse rajoonis, mis lõppes 12.aug. keskpäeval Saksa suurtükiväe võiduga ja silla valmimisega Narva maanteel. Purtse jõe ületamisega vallutati lõplikult Lüganuse, Maidla ja Kohtla vallad samal 12.augustil. Purtse jõe läbistamise järel vastane teel kuni Jõhvini enam vastupanu ei avaldanud. Jõhvi linn vabanes vähemagi vastupanuta 13.augustil.

Samal ajal liikus parem tiib edasi peale Lohusuu lõplikku vallutamist 10.augustil mööda Mustvee-Jõhvi teed, ei kuskilgi tõsisemat vastupanu leidmata, vabastades Tudulinna valla 11.augustil, Iisaku (Tärivere), Mäetaguse, Illuka, Kuremäe ja Vasknarva vallad 13.augustil. Seega allus Narva jõe ülemjooksul nüüd 3 nädalat hiljem ka jõe vasakkallas Saksa sõduri valvele. Viimast korda enne Narvat avaldas vastane tõsisemat vastupanu ida pool Jõhvit Kõrve ja Voka vahelisel teel ja Konju juures. Nii lõunast kui läänest Jõhvi kogunenud Saksa väed murdsid seal vastupanu 15.augustil ja liikusid edasi.

Vaivara vabastamise järel, 16.augustil, jõudis rinne 17.augustil välja Narva jõe äärde selle alamjooksul. Vastane jättis Narva linna maha lahingut vastu võtmata. Mõne päevaga puhastati ka Narva ees jõe parem kallas ja meie idapiir vabanes lõplikult bolševistlikust hirmuvalitsusest Narva valla vallutamisega 20.augustil.

Suured metsad soodustasid Virumaal metsavendade koondumist ja sellega seletatavalt arvestatakse Virumaal metsavendi teadaolevas 108 laagris 4385 mehele, kelle relvastuseks oli lõpuks 1268 mitmesugust laskeriista, millest 2 kergekuulipidujad. Suuremad koondised olid: Tudulinna vallas („Tudulinna metsavennad”), Vihulas Kavastu heinamaal (300 meest), Iisaku vallas („Valgesoo armee”), Maidla vallas („Maidla suurlaager”), Jõhvi vallas Puruküla „Linnupuu” metsas, Salla vallas („Käru rühmad”), Vohnja vallas („Rei pataljon”), Paasvere vallas (Paasvere metsavennad mitmes grupis), Vaivara vallas (Vaivara metsavennad mitmes grupis), Kohtla vallas (Võrnu metsavennad), siis veel Viru-Roelas, Kulina-Pukal ja Neeruti-Lante metsas.

Metsavendade kindlamaid guppe („Rohelise armee” laagreid) arvestatakse Virumaal umbes 100 ümber, keskmise koosseisuga 20-25 meest. Aktiivseid väljaastumisi üritati nii bolševistlike valitsemisorganite kuritahtliku tegevuse tõkestamiseks kui tagala desorganiseerimise otstarbel (arreteeriti täitevkomiteid, põletati maha isegi üksikuid vallamajad). Metsavendade relvastatud kokkupõrkeid arvestatakse Virumaal üle 280, kus surma sai 153 punaväelast, hävituspataljonlast või miilitsameest ja haavata teadaolevail andmetel 69. Omal oli kaotusi langenute ja haavatutena.

Neist kokkupõrgetest jõuab märkida siin ainult murdosa. Pinge ja tulemuste järgi olid neist tähtsamad: Liiguste kokkupõrge Tallinn-Narva maanteel 11 juulil (venelaste kaotus 6 surnut); Võle kokkupõrge Võle küla all 7.juulil (hävituspataljonlaste kaotus umbes 11 surnut, metsavendade kaotus 4 surnut ja 2 haavatut); Udriku kokkupõrge Udriku teel 1.augustil (venelaste kaotus 3 surnut ja 1 haavatu, metsavendadel 1 haavatu); Hirla metsatee kokkupõrge Hirla metsateel 8.juulil (hävituspataljonlased kaotasid 10 surnut); Kohala väljade puhastamiskokkupõrge Sõmeru vallas 7.augustil (venelased kaotasid 2 meest surnutena ja 73 meest vangidena); Kiviõli I kokkupõrge Kiviõlis 1.juulil (bolševikud kaotasid 8 meest surnutena ja haavatuid 3 punaseristi auto täit, Maidla metsavennad kaotasid 1 surnu ja 1 haavatu); Kiviõli II kokkupõrge Kiviõlis 6.juulil (bolševike kaotused teadmata, Maidla metsavendade kaotused 4 surnut ja 1 haavatu); Saara küla kokkupõrge Roela vallas 4.augustil (venelaste kaotused 4 surnut ja 2 vangi); Oonurme kokkupõrge Tudulinna vallas 25.juulil (miilitsatel palju surnuid ja haavatuid); Roostoja kokkupõrge Tudulinna vallas 26.juunil (miilitsatel kaotusi 6 surnut ja 4 haavatut); Rahkla kokkupõrge Paasvere vallas 24.juulil (venelased kaotasid 13 meest surnutena); Viivikonna kokkupõrge Vaivara vallas 8.juulil (miilitsad kaotasid 9 meest surnutena, metsavendade kaotus 1 haavatu); Arvila kokkupõrge Mäetaguse vallas 28.juulil (hävituspataljonlaste kaotus 3 surnut, 4 haavatut, metsavendadel 1 surnu); Ongassaare kokkupõrge Iisaku vallas 4.augustil (venelastel oli kaotusi 5 surnut, metsavendadel 1 surnu); Mustaladva kokkupõrge Kontsu järve juures 11.-12.augustil (hävituspataljonlaste kaotus 5 surnut ja 7 haavatut); Puhatu raba kokkupõrge Puhatu soosaartel 13.augustil (venelaste kaotus 2 surnut ja 5 haavatut, metsavendade kaotus 7 surnut).

Eraldi märkimist väärival Kulina-Puka metsavendade suurlaagril Küti vallas oli kokkupõrge punaväelastega ning hävituspataljonlastega 30.juulil Kulina-Pukal. Sellest võtsid osa ka Punaarmee lennukid (tulistasid küll oma mehi).

Bolševikud löödi raskete kaotustega tagasi – surnuid veeti ära mitmed autokoormad. 31.juulil oli Kulina-Puka laagril venelastega uus kokkupõrge. Vastasel oli kaotusi 2 autokoormat surnuid, omal 1 langenu. 2.augusti õhtul oli Kulina-Puka laagril kokkupõrge Roela-Liival, kus neile ootamatult peale tuli 700 punaväelast ja 300 hävituspataljonlast (kohtumine oli ka vastaspoolel ootamatu). Ägedas võitluses oli metsavendade tuli niivõrd tugev, et punaväelased jätsid samal ööl Roela valla lääneosa maha ja taandusid Viru-Roelast, arvates, et neil oli kokkupõrge sakslastega.

Peale selle toimus palju kokkupõrkeid poolte väiksemate kaotustega, kusjuures vallutati 2 vallamaja, mis tules hävisid (Haljala, Aaspere) ja rünnati 6 vallamaja, mis jäid püsima (Vohnja, Palmse, Indla, Salla, Mäetaguse, Avanduse). Metsavennad kaitsesid üldiselt metsadesse varjule põgenenud külaelanikke ning nende varasid. Kohaliku võimu võtsid metsavennad täielikult üle enne sakslaste tulekut Roela ja Paasvere vallas. Roelast taandusid venelased metsavendade hirmul 2.augustil ja Saksa luureosad jõudsid kohale alles 5.augustil. Peakorraldajana esinesid Puka laagri metsavennad, kelle algatusel nimetati uus vallavanem, asutati kohalik omakaitse ning alustati Roela ümbruse metsade puhastamist vastasest. Paasvere vallas võtsid metsavennad tegelikult võimu üle 29.juulil kui Punavägi Põhja-Tartumaa operatsioonide survel lahkus valla piiridest, pidades seejärel võitlusi eksinud punaväelaste gruppidega. Saksa luureosad läbisid valla piirid 2.augustil pikemalt peatumata ja metsavennad jätkasid tegevust – asutades 5.augustil omakaitse, kes jätkas Paasvere kaitset kuni 9.augustini, mil kohale jõudsid suuremad Saksa väed, jäädes sinna peatuma. Virumaa metsavennad tegutsesid kõikjal aktiivselt ja rohkete metsaalade ning paljude gruppide tõttu omasid vastase suhtes alaliselt häiriva mõju. Mõju avaldati peaasjalikult ootamatusega, kerkides esile kord siin, kord seal, mis mõjus vastasele ikka üllatavalt. Kuna inimeste koosseis oli suur, siis tunti kõikjal puudus relvadest.

Sakslaste tulekul ja edasisel pealetungil arendasid metsavennad eriti edukalt luuretegevust. Koos Saksa sõjaväega tegid metsavennad kohalikud võitlused kaasa kuni Virumaa idapiirini, olles kasulikud eriti maastiku tundmise tõttu. Peale kohalike metsavendade tegutses siin metsavendade gruppe ka mujalt (Tartumaalt, Pärnumaalt). Virumaa vabanemise järel siirdus mitmeid metsavendade salku siit Tallinna vabastamise operatsioonile. Samuti ühineti Saksa sõjaväega ka edaspidisteks võitlusteks üldiselt. Edasine Virumaa suurte metsaalade puhastamine jäi pea täiesti metsavendadest ja teistest kohalikest elanikest organiseeritud omakaitse ülesandeks ja kestis kuni lume tulekuni. Metsade puhastamisel tekkisid mitmed tõsisemad kokkupõrked: Avanduse vallas 6.septembril, Lebaveres 9.septembril, Vohnja vallas Kõrveküla kokkupõrge 28.augustil. Peale selle oli suurel arvul vähemaid kokkupõrkeid.

Sõjakeerises sai Virumaa tõsiselt kannatada. Suurem tule hävitustöö oli lahingute rajoonis, kuid bolševistlikud tulesüütajad saavutasid ka mujal oma „edu”. Stalini hävituskäsu kohaselt tekitatud õlitööstuse kahjud on eriti suured. Suuremaid kahjusid said: Kivõli tööstus, kus hävitati õlivabrik, rahvamaja, käitise peakontor ning Kohtla-Järvel Kohtla õlitööstus, kus tekitati suuri kahjusid õlitööstuse ja elamukvartalite hävitamisega (hoonete hulgas hävitati Kohtla-Järvel ka moodne koolihoone). Samuti hävitati Sillamäe õlitööstus. Pühajõe ääres hävitati Soome lahe kõrgel kaldal asuv ilus Oru loss. Narva linnas hävis õhurünnaku tagajärjel laskemoonarongi õhkulendamisest Uusküla linnaosa. Peale selle purustati Narva jõe mõlemad sillad. Üldiselt on Narvas hävinenud 200 maja ja surma saanud umbes 500 inimest. Hiljem on Narva linn kannatanud tuntaval mõõdul veel lennurünnakute all. Mitmed vallad said tõsiselt kannatada tule läbi. Undla vallas põles näiteks 52 majapidamisehoonet. Üldiselt on Virumaal bolševike ajal hävinenud 536 majapidamises kõik tähtsamad hooned. 89 majapidamises ainult loomalaudad ja 183 majapidamises ainult elumajad. Seega on kannatada saanud kokku 808 majapidamist.