Homoõiguslased piiravad sõnavabadust

18.06.2011 11:50
- Priit Pullerits, Postimees

Juhul kui samasoolised paarid saavad riigilt kaitse ja õnnistuse, kas siis on nende eesmärk täidetud? Ei ole. Ees ootavad uued võitlused.

Siit Eestist vaevalt tunnise lennusõidu kaugusel Stockholmis juhib sealset luteri kiriku piiskopkonda 57-aastane Eva Cecilia Brunne, kes on eriline seepärast, et ta on maailma esimene avalikult lesbiline naispiiskop. Tema elukaaslaseks on preester Gunilla Lindén, ja nad elavad – nagu kinnitab Gallupi suuruuring – maailma ühes õnnelikumas riigis Rootsis.

Aga selle kuu algul esines Brunne oma kodumaal, mis on sama Gallupi andmeil LGBT inimeste ehk lesbide, geide, bi- ja transseksuaalide suhtes sallivamaid ja toetavamaid maid, ootamatult avaldusega, et homolaulatustest keeldujail pole vaimuliku ametisse asja. Seni on nii Rootsi kiriku ametliku seisukoha kui ka selle riigi abieluseaduse järgi võinud vaimulik homolaulatuste läbiviimisest ära öelda.

See-eest on Rootsi üks väheseid Euroopa riike, kus samasooliste suhted on riiklikult reguleeritud ja registreeritud. Ehk teisisõnu: Rootsi on riik, kus kehtib homoabielu. Aga Brunne avaldus, milles kõlab nõudmine, et homoabielude mittetoetajad tuleb töölt lahti lasta, viitab tendentsile, millele Eestiski taas tuliseks kiskunud samasooliste partnerluse debatis ei ole veel tähelepanu juhitud.

Arvukad tõsiasjad ja arengud välismaal näitavad, et pärast seda, kui riik on samasooliste partnerlussuhteile oma õnnistuse andnud, järgnevad homoringkondadelt sageli uued sammud. Nende eesmärk ei ole üksnes vaigistada igasuguseid homoseksualismile mittekaasakiitvaid avaldusi, vaid ka karistada nende väljaütlejaid.

Eestiski, kus 41 avaliku elu tegelast saatsid eelmisel nädalal laiali üleskutse olla sallivad seksuaalsete vähemuste suhtes, leiab lähiminevikust intsidendi, kus homosid mittepooldava arvamuse esitamine maksnuks äärepealt töökoha.

Kaks ja pool aastat tagasi võtsid siinsed homoaktivistid rünnaku alla tervishoiuameti juhtivtöötaja, kes oli sotsiaalministeeriumis samasooliste paaride kooselu puudutaval pressikonverentsil tagumises reas omaette öelnud, et tema õpiajal klassifitseeriti homoseksuaalsus vaimuhaiguste alla. (Tõepoolest, varasema rahvusvahelise haiguste klassifikatsiooni järgi see nii oli.)

Kuigi tervishoiuametnik ei öelnud kellegi kohta ühtki halvustavat sõna, ja liiati ei esinenud ta avaliku sõnavõtuga, nõudsid homoõiguslased nii temalt kui kogu tervishoiuametilt vabandust, lisaks ametilt ametlikku ja selget seisukohta bi- ja homoseksuaalsuse kohta.

Vääritud lapsendajad Demokraatlikes riikides kehtiv mõtte- ja sõnavabadus, sealhulgas kriitikavabadus, on seoses homoõiguslaste võidukäiguga saanud lääneriikides ühe tagasilöögi teise järel. Ühelt poolt väidavad homoaktivistid, et igasugused seisukohad, mis neid ei toeta, õhutavad viha ja sallimatust.

Teiselt poolt jällegi näitavad elust võetud juhtumid, et teistsuguse seksuaalse sättumusega inimestesse salliva suhtumise kujundamise asemel on lahti läinud teistsuguseid arvamusi välistav homopropaganda.

Aasta tagasi vahistas politsei Šotimaal Glasgow’s tänavajutlustaja, kes vastas juhuslike möödujate küsimusele homoseksuaalsuse kohta, et see on patt. Seda kuulnud geid kutsusid kohale korrakaitsjad ning lõpuks pidi jutlustaja maksma oma arvamuse avaldamise eest tuhat naela trahvi.

Kuu aega hiljem vahistas homost politseinik tänavajutlustaja Inglise väikelinnas, sest too jagas voldikuid, kus avaldas arvamust homoseksuaalse käitumise ebamoraalsuse kohta. Selle eest pisteti ta seitsmeks tunniks kongi.

Mullu sügisel soovis Inglismaa linnas Derbys kümneid kasulapsi üles kasvatanud abielupaar adopteerida veel ühe lapse.

Siis aga avastas kohalik sotsiaaltöötaja, et abielupaar ei kiida heaks homoseksuaalseid suhteid, ning kohalikud võimud ja tänavu talvel ka riigi ülemkohtu liikmed leidsid, et seesugused kasuvanemad ei tohi lapsendada, sest homoseksuaalide õigusi tuleb eelistada kristlikele veendumustele. Tagatipuks nõudis võrdsuse ja inimõiguste komisjon, et abielupaar tuleks saata hoopis ümberõppele.

USAs Californias on geirühmitused hakanud avaldama survet, et psühholoogid heidaksid oma erialaühendustest välja need kolleegid, kes aitavad soovijail vabaneda homoseksuaalsest eluviisist.

Samuti nõuavad nad, et pereterapeudid ei avaldaks oma erialaväljaandes artikleid, mis toetavad traditsioonilist, mehe-naise abielu, ja enamgi veel – avaldaks kahetsust selliste artiklite homofoobilisuse üle.

Ameerikas algab homosõbralikkuse kujundamine mõnel pool juba maast madalast. Paar aastat tagasi tekitas furoori juhtum Massachusettsi osariigis, kus lasteaed soovitas viieaastastele homo- ja teistest alternatiivperedest rääkivat raamatut «Who’s in a Family» («Kes on perekonnas»).

Ühed lapsevanemad läksid sealse haridusameti vastu kohtusse, nõudes, et neile jääks õigus võtta laps ära õpitundidest, kus selgelt propageeritakse homoabielu. Nad jäid kaotajaks.

Lubamatu rahulolematus Kõige kaugemale on homosallivuse edendamise käigus jõudnud vaba sõna piiramisega Kanada, kus nn vihapropaganda seadusega on vaigistatud iga väiksemgi homosid mittetoetav väljaütlemine. Saskatchewani provintsi elanik Hugh Owens avaldas sealses ajalehes kuulutuse, milles viitas neljale kohale piiblis, kus on taunitud homoseksuaalsust (ilma, et ta oleks nood laused kuulutuses välja kirjutanud). Inimõiguslased leidsid, et Owens on sedasi pannud toime inimõiguste rikkumise.

Karistuseks pidi ta maksma kolmele geile, kes väitsid, et seesugune kuulutus solvas neid, igaühele valurahaks 1800 dollarit.

Briti Columbia provintsis saatis õpetaja ­Chris Kempling ajalehele kirja, milles avaldas rahulolematust selle üle, kuidas tuleb kooliprogrammis käsitleda homoseksuaalsust, teatades, et tema ei saa seksuaalset kõikelubatavust pidada aktsepteeritavaks ega tunda uhkust moraalituse üle, mida peetakse kultuuriliseks mitmekesisuseks.

Ka avaldas ta pahameelt, et provintsi õpetajate ametiühing levitab materjale, mille on koostanud geid ja lesbid. Haridusjuhid otsustasid ta karistuseks nende väljaütlemiste eest kuuks ajaks töölt kõrvaldada.

Selliseid juhtumeid, kus homosid riivata võiv sõnavõtt valusalt kätte maksab, leiab üle maailma ridamisi. Rootsi õiguskantsler kuulutas juba aastaid tagasi, et igasugune viide piiblile, mille järgi homoseksuaalsus on patt, tuleks muuta kriminaalkorras karistatavaks. Mõned aastad tagasi kukkus Euroopa Komisjoni liikmete valimisel läbi itaallane Rocco Buttiglione, kes toetas selgesõnaliselt traditsioonilist perekonnamudelit ning julges katoliiklasena nimetada homoseksuaalsust patuks.

Inglismaal sattus uurimise alla anglikaani vaimulik Peter Forster, sest oli leheintervjuus julgustanud homosid kaaluma võimalust, et oma sättumust muuta. Iirimaal on aga sealsed aktivistid hoiatanud vaimulikke, et need, kes toetavad katoliku kiriku homoabielude vastast seisukohta, võivad viha õhutamise pärast kohtu alla minna.

Valdkondi, kus ellujäämiseks ei piisa enam tolerantsusest, vaid peab üles näitama teistsuguste soosimist, tuleb üha juurde. Inglismaal on hakatud sulgema adopteerimisagentuure, mis annavad lapsi adopteerimiseks üksnes mehele ja naisele. Ja avalikus sektoris, nagu näitas tervishoiuametniku juhtum Eestis, võib häda kaela tõmmata isegi endamisi poetatud lause, mis homoideoloogiaga kokku ei käi.