Mihkel Kunnus: Tolerantsuse vähenemine ja moraalne progress
8.juuli 2011
-
Mihkel Kunnus
Euroopas on üks ilus ühine alusväärtus: inimest ei tohi maha lüüa, kuitahes ebameeldiv ta ka pole. Väärt väärtus! Ja mulle meeldib, et seda surutakse jõuga peale ka neile, erinevatele, kes seda ei jaga (nt aumõrvad jms on aktsepteerimatud).
Aga see väärtus on konsensuse, üksmeele absoluutne miinimum. Selle väärtuse ühiskonda korraldav vägi on üliväike.
Järgmine üliväikse korraldusväega väärtus on tolerantsus. Mingis mõttes võib isegi öelda, et see on eelmise paratamatu kõrvalnähe. Kui keegi kohe üldse ei meeldi, aga maha lüüa ei või, siis ei jää muud üle, kui teda tolereerida, taluda
.
Tolerantsusest on tehtud suurväärtus selle mõiste ebanominalistliku, kaaperdava sidumisega õhtumaise üldsuundumuse (st ilmalikustuv liberalistlik demokraatia) etteotsa. Sellest on tehtud varjav plaktat, mis on asetatud sinna, kuhu osutab sajandeid vana progressiingel (ei, mitte see, kes selg ees läheb).
See ei ole väga progressiivne võte. See on isegi üpris tagurlik. Sest see indutseerib (nagu tihti: heade taotluste kiuste) moraalset hukkamõistu ja vihkamist – kõik, kes selles suunas minna ei taha, saavad vihkamisele kutsuva sildi „ebatolerantne“. Mis kõige hullem, enamikel inimestel pole selle suuna vastu midagi (see on nö idiviidiülene ja õhus), vaid nende tõrge ja konflikt tekib kiirusest. Empaatiatud pseudotolereerijad ei suuda mõista, et inimesele ei ole omane vahetada moraalseid veendumusi mitu korda eluea jooksul ja suurte pööretega (Robert Cialdini sõnutsi on see üldinimlik: tuulelippe ei sallita üheski ühiskonnas vrdl ka poliitilised värvivahetajad).
Oeh, nii väga tahaks, et ees otsas marssijad oleks natuke paremad, natuke arenenumad, natuke progressiivsemad! Ei, ausalt väiklased omamätta kuningad!
Sealne õdus üksteisele õlale patsutamine (mis on sellise kitsarinnalisuse juures väga hõlbus) on kokkuvõetav nt Ulrika Laane sõnadega:
„pean suurema tolerantsuse all silmas homoseksuaalsete inimeste aktsepteerimist ja samasooliste abielude legaliseerimist[...] The Economist on juba paarkümmend aastat samasooliste abielude legaliseerimise eest seisnud, argumenteerides, et homoabielude vastu ei ole ühtegi mõjuvat põhjust, poolt aga on mitmeid“
a) toleransus pole neile suhteline mõiste, vaid tähendab nende poolt olemist, nende veendumuste jaatamist. Teisisõnu: nad käituvad ausate vanatestamentlastena: kes pole meie poolt, on meie vastu.
b) „meie veendumuste vastu pole ühtegi argumenti“. See on tüüpiline suletud maailmapildi väljendus, empaatia-, mõistmis- ja dialoogivõimetuse sümptom. Nad ei saa aru, et vastuargumente pole ainult nende maailmapildi/ideoloogia sees, nad on võimetud mõistma erinevaid maailmapilte ja ühiselukorraldamise süsteeme, kus on argumendid. Kui nt usklik ütleb, et see on patt, siis selle mitte pidamine argumendiks, on lihtsalt natuke ennastimetlevam viis öelda, et ma ei aksepteeri sinu maailmapilti ega selle nõudeid.
Tunnus b) on ühtalsi kinnituseks kainele arusaamale, et tegu pole salakavalate ideoloogidega (nagu nt hiljuti kirjutas Priit Pullerits ja minu suureks kurvastuseks ka Ülo Vooglaid), vaid siiraste lapsukestega, kes tõepoolest usuvad, et teenivad Tõde ja Progressi. Priit Pulleritsu ja Reimo Metsa vaidlus meenutab kahte ullikesest rongisõitjat, kellest üks on suunaga rahul ning peab end seetõttu veduriks ning põlastab kuidas aga jaksab teist, kes pole suunaga rahul ja peab end piduriks.
See pole isegi enam piinlik, vaid vaat et juba armas, kuidas OMA festivali konverentsil öeldakse, meie, tolerantsed, aga näe need vastikud homofoobid ja konservatiivid, kellel on ainult emotsionaalsed argumendid.
Njah... ainult homofoob saab olla homode suhtes tolerantne. Ja vastupidi, ainult mittekonservatiiv saab olla olla konservatiivsete suhtes tolerantne.
Milline oleks tolerantne homo tänapäeval? See, kes sallib ja ei taha hävitada maailmavaateid, mille järgi on ta kõrvalekalle, ebanormaalne, patune, haige jne.
Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. Kümnepealises kambas, kus on kümme eri arvamust mõnes olulises asjas, on igaüks üheksal eri viisil vastik. Niimoodi erinevus rikastabki.
Nagu kirjutab Marju Aas oma suurepärases ülevaates (LOE!):
„
Sallivuse paradoks seisneb seega järgmises: reeglina vaadeldakse sallivust voorusena indiviidi tasandil ning kohustustusena ühiskonnatasandil.
Kui sallivus baseerub aga moraalsel halvakspanul, tähendab see, sallivuse objekti peetakse vääraks ning tema olemasolu / esinemist taunitavaks. Küsimus, mis antud situatsioonis tekib, on selgesti arusaadav: miks - arvestades pretensiooni universaalsusele, mida moraalipõhine sallivus loogilise implikatsioonina alati sisaldab - on sallimine antud juhul hea?"
Millistel kaalutlustel peaks inimene, kelle halvakspanu on enam kui subjektiivne eelistus, kelle halvakspanu pretendeerib iga ratsionaalse tegutseja sarnasele hoiakule, minema vastuollu oma arusaamaga? Milleks sallida, kui sekkumine võimaldaks halvakspandava kaotamist / kahjustamist?
Sallivuse paradoksaalsest olemusest on kõneldud ka laiemas tähenduses. Nii näiteks viitab Beckman tõsiasjale, et kuna sallimine eeldab hoiakuna mittemeeldimist, on inimene, kelle jaoks mittemeeldivat on palju, potentsiaalselt sallivam, kui inimene, kes on rahulolevam. Nii oleks üheks sallivuse kasvatamise võimaluseks suurendada mittemeeldiva määra, muuta ükskõiksed inimesed suuremal määral teadlikuks neile mittemeeldivast, et seejärel aplodeerida neile nende salliva hoiaku eest.
Soovides elimineerida potentsiaalset sallimatust, tuleks elimineerida ka sallivus.“
Kui sallivus baseerub aga moraalsel halvakspanul, tähendab see, sallivuse objekti peetakse vääraks ning tema olemasolu / esinemist taunitavaks. Küsimus, mis antud situatsioonis tekib, on selgesti arusaadav: miks - arvestades pretensiooni universaalsusele, mida moraalipõhine sallivus loogilise implikatsioonina alati sisaldab - on sallimine antud juhul hea?"
Millistel kaalutlustel peaks inimene, kelle halvakspanu on enam kui subjektiivne eelistus, kelle halvakspanu pretendeerib iga ratsionaalse tegutseja sarnasele hoiakule, minema vastuollu oma arusaamaga? Milleks sallida, kui sekkumine võimaldaks halvakspandava kaotamist / kahjustamist?
Sallivuse paradoksaalsest olemusest on kõneldud ka laiemas tähenduses. Nii näiteks viitab Beckman tõsiasjale, et kuna sallimine eeldab hoiakuna mittemeeldimist, on inimene, kelle jaoks mittemeeldivat on palju, potentsiaalselt sallivam, kui inimene, kes on rahulolevam. Nii oleks üheks sallivuse kasvatamise võimaluseks suurendada mittemeeldiva määra, muuta ükskõiksed inimesed suuremal määral teadlikuks neile mittemeeldivast, et seejärel aplodeerida neile nende salliva hoiaku eest.
Soovides elimineerida potentsiaalset sallimatust, tuleks elimineerida ka sallivus.“
*
Mis on progress (ilmalikustuva liberaalse demokraatia järgi)?
Tsiteerin siin mugavasti Richard Rortyt („Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“):
„Minu käsitluse järgi on tõepoolest olemas moraalne progress ja see liigub tõesti suurema solidaarsuse suunas. Kuid seda solidaarsust ei mõisteta kõikides inimestes ühise tuummina või inimolemuse tunnetamisena. Pigem mõistetakse seda võimena pidada üha rohkemaid traditsioonilisi (näiteks hõimu-, usu-, rassi-, kommete- jms) erinevusi tähtsusetuks võrreldes sarnasustega, mis puudutavad valu ja alandust“
[NB! Mitte „Erinevus rikastab!“ vaid „Erinevused on tähtsusetud!“]
Rorty ütleb seal samas raamatus ka väga tabavalt, et „tõhusaim viis tekitada inimestele kestvat valu on neid alandada, näidates, et asjad, mis tundusid neile kõige tähtsamad, on tühised, aegunud ja väetid“.
Silmaklappidega pseodotolereerijad ja revolutsionäärid näevad muidugi kitsalt ainult omade alandusi, nad ei suuda mõista (sest nad ei vaevu kuulamagi, sest nad on juba kord Tõe esindajad), et identiteedi tuumaks, selleks, mis inimestele oluline ja tähtis, ja mille väetiks ja aegunuks tunnistamine on tõhusaim viis tekitada kestvat valu, võivad olla ja ongi ka traditsioonid, religioon, kehtiv põhiseadus, rahvus, soorollid jne. (sellepärast neid ka nii tuliselt kaitstakse!)
Siit üks ärgitav küsimus:
Millist laadi kannatuse vastu võitlevad homoaktivistid?
Kui olla järejepidevalt ilmalik, siis on ka Koraan ja Piibel inimeste loodud tekstid, mille funktsiooniks on ühiskonnakorraldus [ja eneseregulatsioon] st nende funktsioon on paljus sama, mis ilmalikus ühiskonnas konstitutsioonil, seadustikul. Sõnal „Jumal“ on sama funktsioon mis sõnal „õigus“ — tegu on kultuurilise mõistega, mis legitimeerib antud teksti (usk õigusesse tagab teksti toimivuse). Võiks küsida, mis laadi entiteedile viitavad vähemusõiguslased kui räägivad (inim)õigusest? Vähemusõiguslased-aktivistid (loomulikult mitte kõik!) on õigusfundamentalistid, nad usuvad ühte kultuurilist konstruktsiooni, võiks öelda, et nende kannatus on religioonipsühholoogilist laadi: nad usuvad/tajuvad endas kultuuriliselt konstrueeritud entiteeti, mida on rüvetatud. Kaine ja rahulik ettepanek, „kuulge, olge nüüd mõistlikud, me oleme ka inimesed, kohendame pisut seadusi!“ on pigem harv, mis on motivatsiooniteoreetiliselt igati mõistatav, sest alandustunne on ägedam motivaator, mistõttu on usuliselt solvatu retoorika ka levinum . See on tõeline valu, nagu islamifundamentalistil näha karikatuuri Muhamedist või kristlikul konservatiivil abielu ümberdefineerimist.
Kõrvakiil ühenduses au mõistega võib tappa, ütles Musil.