Homoideoloogia tegelikud toetajad

24.08.2010
- Martin Helme, Terve Mõistuse Sündikaat

Võib vist teha antropoloogilise vaatluse põhjal järelduse, et igal aastal suve lõpupoole toimub Eesti homoaktivistide seas kummaline elavnemine ning sama kindalt, kui haned sügisel lõunasse lähevad, tulevad homod ja nende toetajad suvel püünele oma asja ajama.

Vahel on kahju, kui sul õigus on. Mäletan, et kohe alguses, kui Eestis laiemalt puhkes kultuurisõda homorindel, hoiatasid konservatiivid, et homode lõppeesmärk on samasooliste abielud, lapsendamisõigus ning seadused, mis keelavad neid kritiseerimast. Tollal naerdi need hoiatused välja, peamiselt homoõiguslaste endi poolt, tänaseks oleme aga justnimelt sinnamaani jõudnud. See, kuidas homolobi haridusministrile kahe jalaga näkku hüppas moka otsast poetatud seisukoha eest, et koolides ei peaks homopropagandat tegema, näitab ilmekalt, kui jultunuks ja agressiivseks on muutunud seltskond, kes on varmalt nõus hävitama kogu neid loonud liberaalse ühiskonna, kuna neile ei istu teatud viimased alles jäänud moraalinormid selles ühiskonnas.

Ja miks nad ei peaks olema jultunud ning agressiivsed? Nad tunnetavad ju oma karistamatust. Nagu näitas Tartus toimunud Tartuff festivali pereteemaline väitlus, homosid ei huvita, kas neil on õigus, neid huvitab, et nad võidaks. Küll tahaks näha samasugust veendumust normaalsete inimeste leeris. Paraku on üks põhjus, miks nii kaduvväike marginaalne seltskond nagu homod oma ideoloogiaga nii võimsalt avalikus infoväljas domineerivad just selles, et väga suur hulk mittehomosid on asunud võitlusse vikerkaarevärvilise lipu all. Suurem osa neist paistab töötavat ajakirjanduses või ülikoolides ja olevat samaaegselt sotsipartei liikmeiks.

Miks, tekib küsimus? Kolm lihtsat põhjust.

Esiteks annab homoideoloogia kõigile inimestele vabastuse vastutusest, kuna kinnitab, et teatud isikuomadused on kaasa sündinud ning pole kuidagi muudetavad. Kuidas me saame aga vastutada asjade eest, mis on väljaspoole meie võimu muuta? Tegelikult loomulikult kinnitab aina suurem hulk uuringuid, et seksuaalne sättumus pole kaasa sündinud ning need uuringud, mis kinnitavad vastupidist on alati tulnud homolobi kallutatud rämpsteaduse ajakirjandusliku võimendusena, aga keda huvitab, müüt elab juba oma elu. Aga kui inimese seksuaalsus on ette määratud, siis võib sama väita kõige muu kohta. Siis on ka omadus varastada ja valetada kahtlemata kaasa sündinud ja meil puudub võimalus, põhjus, isegi moraalne õigus neid pahesid kuidagi püüda vaos hoida. Siis pole mingit mõtet koolis pingutada, sest tarkus lihtsalt kas on kaasa sündinud või mitte. Pole mõtet ka tööl pingutada, sest töökus kui oluline isikuomadus on ju samuti ettemääratud. Meil puudub vastutus oma tegude ees, sest, noh, saate isegi aru, me oleme sündinud sellistena, kellelgi ei tohiks olla õigust meid kuidagi väänata. Ahvatlev argumentatsioon, kas pole, eriti alaüritajatele?

Teiseks annab homoideoloogia suurepärase ettekäände kõigi traditsiooniliste moraalinormide hülgamiseks ka mittehomode poolt. Kui ühiskond suhtub sallivalt - ah, mis, tänapäeval ju lausa ülistavalt - ühte perverssusesse, siis kuidas saab ta vaadata hukkamõistvalt kõige tavalisemale hooramisele heterote hulgas? Või truudusetusele? Lahedad ja jahedad tegelased vikerkaarevärvilise lipu alt näitavad ju risti vastupidist eeskuju ja kõik paistavad rahul olevat. Tahtmine ja saamine on üks ja sama, rahuldus kohe ja ükskõik kuidas, ei mingit võltshäbi. Milline keskmine sugumürsk - olgu peale, et südames homosid põlastav - ei kiidaks heaks väikekodanliku moraalinormi likvideerimist, kui see võimaldab tal ilma hukkamõistuta iga kobrulehe alla vallaslaps jätta? Või klubitamisest ja „seiklustest” iial mitte väsiv moodne enesekindel seksuaalselt emantispeerunud karjäärinaine? Homopromo kõrvalprodukt on luba loobuda kõlbelistest enesepiirangutest ja see on tervele reale inimestele vastupandamatult ahvatlev.

Ent see on kolmas komponent, mis selle kõlvatuse kokteili nii võimsaks teeb. Edevus. Homodel on oma meedialiitlaste abil õnnestunud tekitada paradigma, mille kohaselt on võitlus seksuaalvähemuste erikohtlemise eest meie ajastu suur üllas valgustatud üritus. Umbes midagi sarnast, nagu naistele valimisõiguse andmine või orjanduse likvideerimine Ameerikas. Tegelikult on see loomulikult väikese radikaalse seltskonna sihikindel katse hävitada olemasolev ühiskonnakorraldus õõnestades iga ühiskonna nurgakiviks olevat traditsioonilist tuumikperet, aga asju nii vaadates kaob ju homoürituselt kogu võlu. Palju uhkem on leida endas „kodanikujulgust” rünnata ideid ja institutsioone, kelle ründamises pole mitte midagi ohtlikku - või milliseid isiklikke kaotusi teab keegi raporteerida inimestelt, kes sõimavad kristlasi, heterosid või haridusministrit? Küll on šikk olla maailmaparandaja pelgalt seeläbi, et kuulutad kehtetuks aastatuhandete vanused ühiskondlikud normid ja institutsioonid. Milline õiglustunne võib südames põksuda rumalukestel, kes astuvad valjuhäälselt välja diskrimineerimise vastu tema kõigis vormides, mõistmata, et nad nõuavad homodele eriõiguste andmisega justnimelt inimeste vahel vahet tegemist nende seksuaalsuse põhjal. Vaadake mind, kiitke mind, ma olen uuendusmeelne ja salliv! Edevus on see, mis tõukab tagant kõiki neid taipamatuid ja mõtlematuid inimesi, kes oma tegude tagajärgedele mõtlemata lähevad kaasa üles haibitud pseudoõiglusega. Ja kui asju nii käsitleda - hea ja kurja võitlusena - siis on ju arusaadav, et homoleer tunneb õigust olla sallimatu, fanaatiline, represseeriv. Kõik õigluse nimel!

Edevus, amoraalsus, vastutamatus, dekadents - mõni ime, et homoideed leiavad kõige innukamat kaasajooksmist sotsiparteis. Mõistlikud inimesed näevad selle läbi ega lase ennast kõigutada. Mõistlikud homod võiks ükskord ometi taibata, et kui nad ei lõpeta ühiskonna provotseerimist, jõuab Eesti parlamenti varem või hiljem jõud, mis kehtestab sarnased homoideoloogiat tõrjuvad seadused, nagu Leedus.