Kui sa pole erinev, siis pole sind olemaski
2.detsebmer 2011 - Õpetajate Leht
- Ene Pajula, ajakirjanik.
Eesti seksuaalvähemused on algatanud järjekordse kampaania, mille nimi on „Erinevus rikastab”. Nad ütlevad, et ühiskond vajab diskussiooni, aga ei oska vastata küsimusele, mille üle me diskuteerima peaksime.
Nad ütlevad, et ühiskonnas on umbes 20% kodanikke, kes homoseksuaalseid inimesi vihkavad, ja seda ei muuda ükski kampaania. Nii et neid diskussioonipartnerina silmas ei peeta. Aga mille ümber siis diskussioon käima peaks? Keda ja milles veenda tahetakse?
Eestlane on põhimõtteliselt sallija-rahvas. Eks erandeid võib ikka olla, aga üldiselt elab eestlane põhimõttel, et lastagu mul elada ja mina lasen teistel elada. Eestlane ei torma korraldama sugulaste, sõprade, naabrite ega isegi oma täiskasvanud laste suhteid, nagu me seda arvukates välismaistes seepides näeme. Me eeldame, et kõigil on endal aru peas ja sekkumine võib asjad pigem halvemaks pöörata. Nii et mis me torgime inimesi, kes aktsepteerivad, tolereerivad, sallivad ja mis sõnad kõik selle kohta käivad, igatahes ei korralda geivastaseid rongkäike ega loobi sisse geiklubide aknaid. Sest vägisi ju ennast armastama ei pane.
Rahvusliku ressursi raiskamine
Mulle millegipärast tundub, et kampaania nimetus pole kuigi hästi õnnestunud. Sest kas pole seksuaalvähemuste kõige üldisem soov ikkagi see, et neid võetaks nagu kõiki teisi, mitte teistest erinevaid kodanikke? Ja kas siis ei võeta või?
Jutt käib, et neid diskrimineeritakse tööalaselt. Küllap neil endil on täpsemad andmed, aga kõrvalt vaadates küll aru ei saa, kuskohas seda tehakse. Eestis on (olnud) homoseksuaalidest tippametnikke, neid töötab politseis, telekanaleis, ajakirjanduses, teatreis, neid on õpetajate hulgas ja ma pole kunagi kuulnud, et kedagi oleks sel põhjusel vallandatud või jäetud tööle võtmata. Ja miks peakski? Vastupidi, levinud müüt väidab, et nad on keskmisest suurema töövõimega ja paljud neist on omal alal väga andekad.
Kampaania algatamise teine põhjus olevat see, et ehk on rohkem neid, kes julgevad kapist välja tulla ja näiteks vanematele oma orientatsiooni tunnistada. Mõnes mõttes on ka see kapis olemise jutt kummaline. Mina ei kahtle, et seksuaalne orientatsioon antakse inimesele sünniga kaasa, sest kas pole meil kõigil tuttavaid, kel pole mingit kapivõimalustki, sest nende homoseksuaalsus paistab kaugelt välja. Tunnen kaasa, kui neid on lapsepõlves kiusatud, sest nad olid nii teistsugused, aga see, et koolikiusamisele pole suudetud piiri panna, on meie koolide üldisem häbiplekk ega ole mingi spetsiifiline geiprobleem.
Kui kuuleksin omaenda lapselt mingeid sellelaadseid ülestunnistusi, oleksin sügavalt õnnetu. Mitte sellepärast, et mu lapsele meeldivad omasoolised ja et nendega magamine oleks midagi sügavalt amoraalset ja rüvedat, nagu ütlevad jumalamehed. Kui mu laps on sellises suhtes õnnelik, siis mida enamat minagi tahta võiksin. Mind teeks õnnetuks see, et mul poleks lootustki lapselastele. Muidugi ütlevad geiaktivistid nüüd, et nad võiksid lapsendada. Põhimõtteliselt küll ja muidugi ma aktsepteeriksin ka lapsendatud lapselapsi nagu lihaseid, aga miks ma peaksin, kui tegu on nägusate, füüsiliselt ja vaimselt tervete, korras paljunemisaparaadi ja suurepäraseid geene kandvate noorte inimestega? Kas pole see rahvusliku ressursi raiskamine, kui sellised noored ei saa järglasi?
Minu meelest on see igast küljest traagiline ega anna vähimatki põhjust hõiskamiseks ja uhkustamiseks – vaadake mind! Ma olen teistsugune! Ma olen viljatu! Aga vabandage mind, kuidas saab viljatus midagi või kedagi rikastada? Kas ei vii see pikas plaanis pigem väljasuremisele?
Puudega inimesed
Kampaania algatajad väidavad, et erinevate all peavad nad silmas ka puudega inimesi. Viljatus on kindlasti puue ja sünnipärase homoseksuaalsuse puhul ilmselt parandamatu. Samas olen nõus sellega, et puudega inimestega peaksime kaugelt rohkem arvestama. Aga see ei tähenda, et peaksime kampaania korras ülistama neid, kes ei näe, ei kuule või kellelt on võetud võime liikuda omil jalul. Vastupidi, ka nemad oleksid kindlasti õnnelikumad siis, kui nende erinevus teistest oleks võimalikult väike, mis tähendab seda, et nad näeksid, kuuleksid ja käiksid nagu teised. Nemad ootavad, et töötataks välja järjest uusi ravimeid, operatsioone ja kõikvõimalikke tehnilisi abivahendeid, mis aitaks neil elada nagu teisedki.
Kindlasti oleks nii füüsilise kui ka vaimse puudega inimestele võimalik leida rohkem sobivaid töökohti, mis tõstaks nende enesehinnangut ja võimaldaks tunda ennast täieõigusliku ühiskonnaliikmena. Paraku selleks kampaaniatest ei aita. Ikka peab konkreetne inimene ise endale võimalust otsima – tööandja muidu lihtsalt ei teagi, et ta olemas on ja mida ta suudab. Tugiisikute vajadus ja muu sellekohane abi on teine teema, aga miks ei võiks geiaktivistid inimeste loosungliku ärritamise asemel seda kohustust osaliseltki enda peale võtta?
Venelased ja teised
Milliseid erinevusi meil veel on? Teistest rahvustest inimesed, kellega oma riiki jagame? Selles punktis olen nõus, teistest rahvustest inimesed tõesti rikastavad meid. Nii vaimselt kui ka füüsiliselt – geenivaramu mõttes. On ju vana tõde, et eri rahvustest abikaasade lapsed on keskmisest andekamad. Teiste rahvuste suhtes kehtib siiski ka üks klausel: me peaksime tegema kõik, et nad ei oleks meie suhtes vaenulikud.
Ma ei arva, et peaksime neid väevõimuga integreerima ja ma ei arva sedagi, et nende senine integreerimine oleks kuidagi läbi kukkunud või ebaõnnestunud. Vaadake Tanja Mihhailovat, Anna Levandit, Jelena Glebovat, Sergei Pareikot, Ivan Makarovit või Jelena Skulskajat. See nimekiri võiks jätkuda ja jätkuda. Haapsalus, kus mina elan, kustub venekeelne kool ja tohutu suurest venekeelsest lasteaiast on järele jäänud kaks väikest rühma suures eestikeelses lasteaias, sest tulevikku silmas pidades eelistavad vanemad oma lastele eestikeelset keskkonda. Tean mitut Haapsalus eestikeelse gümnaasiumi medaliga lõpetanud noort, kelle vanemad on sisuliselt umbkeelsed. Sellest lähtudes pole ma kindel, kas kõigile venelastele kohustuslik eestikeelne haridus ikka on hea mõte, sest vägisi ju õnnelikuks ei tee ja äkki võinuksid neile jääda ka mingid valikuvõimalused? Sest kujutades integreeritavana ette ennast, siis mina küll tahaksin, et mulle jäetaks hingamisruumi. Kui võhivõõrad mind integreerimise eesmärgil vahetpidamata kallistama kipuksid, lõpeks see peagi sellega, et põgeneksin või väljuksin oma kodust ainult pimedas ja püüaksin neist, kes vägisi sõbraks trügivad, ettevaatlikult mööda hiilida. Eestlased on küll sallija-rahvas, aga mitte nii väga kallistaja-rahvas. Kahtlustan, et kallistame isegi oma pereliikmeid liiga harva. Aga sel teemal ma väga kaasa rääkida ei julge.
Erisus kui ettekääne lajatada
Inglise filosoof John Randall Lucas kirjutab Postimehe lisas AK (05.11), et ta võib endiselt kõnelda halvasti kuningaperest, aristokraatidest, Inglise kirikust ning Oxfordi ja Cambridge’i ülikoolist, aga oh häda, kui ta peaks ütlema midagi geide, võõramaalaste või moslemite kohta. Mõned inimesed on kaotanud töökoha, väljendades vastuvõetamatuid vaateid nende kohta. Eestis ei ole eriti põhjust võtta sõna immigrantide ega moslemite teemal, küll aga sunnivad geid inimesi enda suhtes seisukohta võtma. Kui nad seda teevad, siis peavad nad leppima ka igasuguste seisukohtadega.
Hirmutav on see, et oma seksuaalset orientatsiooni võidakse hakata kasutama nuiana, millega saab ahistamise ettekäändel lajatada kellele iganes, kes teeb midagi vastumeelset. Nagu need Aafrika mehed, keda ei kutsutud Saaremaa jooksuvõistlusele väidetavalt nende nahavärvi tõttu. Saab hakata saatma kaebekirju soolise võrdõiguslikkuse volinikule, õiguskantslerile, Eesti vabariigi valitsusele ja Euroopa inimõiguste kohtule.
Nii et, kui oled valge, hetero, usuliselt määratlemata kohalik eestikeelne mees, siis pole sul mingit lootust. Kõik konkurentsieelised on antud naistele, värvilistele, seksuaalvähemustele, moslemitele, immigrantidele ja vähemusrahvustele. Kui sa pole erinev, siis pole sind olemaski.
Allikas: http://www.opleht.ee/?archive_mode=article&articleid=6479