H0m0seksualismi propaganda – miks on see alaealisele ohtlik?

10 juuli 2012

Lähtekoht.

Üllataval kombel – oluliselt tähtsamaks kui üldist seksuaalkasvatust, peetakse koolides ad-hoc loenguid seksuaalvähemuste teemadel. Justkui nagu saaks erandi propageerimine kuidagigi olla olulisem normist. Samas, LGBT rahvas räägib neis loengutes vaid osa tõde. Kusjuures pole üldse kindel, et enamik neist isegi täit tõde teavadki. Mistõttu surve heas mõttes vanamoodsale õpetajale on suhteliselt suur. Kuidas talitada lapse tuleviku huvides? Kuidas leida iva omavahel konfliktsete “seksuaaltõdede” vahel?

Kõigepealt, tagasisidena sellele kirjutisele ongi juba väidetud, et koolides ei toimuvatki mingit homopropagandat. Kas see ikka on nii? SEKÜ projekt – http://www.seky.ee/projekt-niso/ teeb õpilastega järgmist:

"Õpilased saavad teada inimõigustest, LGBT inimeste olukorra kohta, õpivad kuidas ennetada diskrimineerimist läbi demokraatlike algatuste, kuidas dekonstrueerida heteronormatiivseid ja homofoobseid stereotüüpe meedias, kuidas teha multimeedia tooteid homofoobia vastu, neid juhendatakse väitluses homofoobia üle ja kuidas teha poliitilisi ettepanekuid homofoobia vastu võitlemiseks. [..] Igas projektiga seotud maal osaleb vähemalt kolm kooli. Igas koolis saab olema kaks erakonda kuhu kuulub kümme õpilast. Nelja kuu jooksul töötavad need õpilased välja ideed, kuidas kõige paremini edendada inimõigusi ja võidelda homofoobia vastu. Konkursi ideeks on, et igaühel on õigus olla see kes ta on ning igaüks võib seista inimõiguste arendamise eest."

Kui see pole keskselt organiseeritud ja rahastatud räige homopropaganda, siis mis see ometi on?

Küllalt sarnast propagandat õpetajatele teeb Seksuaaltervise Liit, millise loengute kohustuslikuks osaks on pooleteist-tunnine loeng teemal ”Seksuaalne orientatsioon”. http://amor.ee/80767
Homopropaganda on kohati peidetud, näiteks alamjaotistesse “Seksuaalne identiteet” ning “Soorollid ja soostereotüübid”.

Lõpuks, Tervise Arengu Instituut on oma homofiilsed valikud teinud juba aastal 2005. Nende poolt välja antud ning muus osas suhteliselt asjalik Seksuaalkasvatuse Õpetajaraamat (2005) on homoküsimuses erandi defineerinud normina (lk 33):

"Seksuaalne orientatsioon näitab, kumma sugupoole suhtes tunneb inimene seksuaalset ja emotsionaalset külgetõmmet. Eristatakse kolme liiki seksuaalset orientatsiooni: Heteroseksuaalsus – seksuaalne ja emotsionaalne tõmme vastassooliste vastu. Homoseksuaalsus – seksuaalne ja emotsionaalne tõmme omasooliste vastu. Biseksuaalsus – seksuaalne ja emotsionaalne tõmme nii meeste kui ka naiste vastu."

Kulutatakse trükimahtu Kinsey homoseksuaalsuse skaala tutvustamisele, jättes samas häbelikult välja hinnangud iga eelistuse osakaalule populatsioonis. ”Kapist väljatulemist” käsitletakse pikalt ja nüansirikkalt, käsitledes seda oluliselt varem, kui seksuaalsuse kujunemist normaalse indiviidi puhul (“Tärkav seksuaalsus”, lk 48). Mõningaid pudemeid TAI homokorrektsest õppematerjalist, mis praktiliselt üks-ühele kopeerib võitleva geifilosoofia seiukohti:

"Mõned jõuavad seesmise arusaamise ja “väljatulekuni” juba teismeliseeas, teised 20. eluaastates, mõned ei tee seda kunagi. Positiivse identiteedi kujunemisel on oluline seksismi, homofoobia ja soolise orientatsiooni põhise diskrimineerimise taunimine. Kuna tänapäeva ühiskonnas võib ikka veel leida arusaamist, et ainuvõimalik ja õige on heteroseksuaalne suhe, siis teeme järgnevalt lühidalt juttu homoseksuaalsusest läbi ajaloo. Samasooliste inimeste vastu füüsilist ja emotsionaalset tõmmet kirjeldav mõiste tuleneb kreekakeelsest sõnast homos (sarnane), mitte ladina sõnast homo (inimene, mees), ja ladinakeelsest sõnast sexus (sugu). Meeshomoseksuaalide sünonüümina kasutatakse ka sõna gei (inglise keeles gay – lõbus; homoseksuaalne). Naishomoseksuaalide puhul kasutatakse sõna lesbi, mis on tuletatud Lesbose saare järgi, kus 7. sajandil eKr rajas Kreeka poetess Sappho noorte neidude ühenduse. Homoseksuaalsus on sama vana kui inimkond. Sellele vaatamata on suhtumine homoseksuaalsusesse kõikunud täielikust heakskiidust (Vana-Kreeka, Vana-Rooma) kuni püüdeni see ühiskonnast kaotada (hiliskeskajal ja varauusajal Euroopas, kaasajal mõnedes Aasia ja Aafrika riikides). Homoseksuaali on vaadeldud kui kurjategijat või haiget. Tsaari-Venemaa koosseisus oli Eestis homoseksuaalsus seadusega karistatav. Eesti Vabariigis oli homoseksuaalsus lubatud. Nõukogude Liidus oli meestevaheline homoseksuaalsus kriminaalkorras karistatav alates 1937. aastast. Tänapäeva Eestis pole samasoolistel paaridel seaduslikku võimalust abielluda ja lapsendada lapsi."

Nende näidetega loeme tõestatuks, et vaatamata geiaktivistide lausdemagoogiale (mille ilmekaimaks näiteks on inglise keelest tõlgitud kristlaste “kontrollküsimused” [11]), eksisteerib Eestis juba mitmeid aastaid tugev institutsionaliseeritud LGBT-surve nii kooliõpilasele kui ka -õpetajale. Allpool räägime, kuidas seda survet märgata ning tõrjuda.

Üks.

Käesoleva kirjutise eesmärk on visata kõrvale igasugune pseudokorrektsus ning selgitada haridustöötajale selgelt ja otsekoheselt asjaolusid, mis tegelikult pedepropagandaga seonduvad.

Alustame tõdemusega, et LGBT propaganda nii ühiskonnas kui ka konkreetselt koolides omab väga palju reklaamile iseloomulikke tunnuseid (reklaam on küll suunatud suunatud “teavituseks”, mitte mõne konkreetse toote kiitmiseks). Kahjuks ei saa eitada, et kusagilt väljastpoolt on tulnud raha ning väga usutavasti on kellelgi olemas ka detailne (mitteavalik) plaan koos taotletavate eesmärkidega – kaasaegses ühiskonnas ei anna ju keegi raha niisama ehku peale.

Teisisõnu, kellelgi on ülearust raha, mida ta ei soovi kasutada heategevuseks, võitluseks ebatervete eluviisidega või näiteks vaesusega ning selle asemel ta hoopis ihaldab muuta kellegi teise ( antud juhul ühiskonna valdava osa) hoiakuid – loe: ette kirjutada, mis täpselt peaks siitmaalt olema õige ja moraalne ning vastupidi, mis ei peaks enam olema normaalne. Selline ühiskondliku arvamuse jõuline kujundamine on maailma mastaabis suhteliselt pretsedenditu ning on ehk võrreldav vaid tegevustega holokaustijärelmite aktiivsel turustamisel.

Näiteks kulutas Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituudi (sic!) reklaamikampaania “Erinevus rikastab” käesoleval ära 306 000 EUR ning eelmisel aastal 220 000 EUR, millest 80% on Euroopa raha [http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/kampaaniat-erinevus-rikastab-tehakse-tanavu-360-000-euro-eest.d?id=42301337]. Reklaami miksitakse sanditeemadega (raskem rünnata) ning õigusinstituudi puude seostub tõenäoliselt püüdega Eestis homoabielusid legaliseerida.

Samas, reklaam on ju alati piiratud aja ning rahaga, reklaami võib käsitleda kui mudelit, kui lihtsustatud reaalsust. Eksisteerivad inimteadvusega määratud üpris loomulikud piirid, et kui ulatuslikku ümberprogrammeerimistööd on näiteks võimalik teha eelarvega 50 000 EUR või kui keerukat või põhjalikku sõnumit saab edastada 30-sekundilise või 30-minutilise ajalõigu jooksul. Kui võtame näiteks kohvipurgi või pesupulbri reklaami, siis need ei pretendeerigi tõelise maailma keerukusele. Reklaam lihtsalt loob korraks ühe sooja kujundi, tutvustab seda kujundit inimesele, ning arvestades viisi, kuidas inimaju kujunditega töötab, loodab, et tulevikus, mõnel otsustuskohal (näiteks poes lettide vahel) kerkib ajust esile just see kujund.

Rõhutan veel kord – väga raske kui mitte võimatu on mõnekümne-sekundilise mõnusa visuaali ehk siis pooletunnise positiivsusest õhkava koosoleku käigus ära selgitada tervet maailma. Ei. Selle ajaga jõuab maha jõuab müüa vaid üksikuid lihtsustatud meeme. Ning mis kõige tähtsam, reklaamis on keelatud isegi konkurendi halvustamine, rääkimata siis sellest, et keegi tõesti tahaks omaenda toote või maailmavaate kohta midagigi halba või negatiivset öelda. Siit võime teha laiema järelduse, et reklaamikampaania korras ei ole põhimõtteliselt võimalik (ega isegi mitte otstarbekas) rääkida müüdava eseme puudustest või probleemidest.

Kust edasi jõuame meie jutu algpostulaadini, et mis siis, kui ka LGBT rahvas jätab oma kinnimakstud poliitilistes teadaannetes üht-teist olulist ütlemata. Näiteks, midagi säärast, mida on väga oluline teada just koolis ja õpetajatel?

Kaks.

Esimene oluline väljajätt on LGBT’d harrastavate isikute arv (vt [10]). (Võib vaielda, kas see on 1% ühiskonnast või pisut rohkem, kuid igal juhul on tegemist täiesti marginaalse grupiga.) Kui suhtestame adeptide arvu nende käsutuses olevate reklaami …, vabandust, teavitussummadega, siis saame aru, et vaevalt on ühtki teist teemat, mida nii jõuliselt müüdaks. Isegi AIDSiteema käsutuses on oluliselt vähem raha. Igal indiviidil on oma valikuvabadus, kuid vähemasti mina küll ei taha propaganda mõjul muutuda. Ma tahan oma väärtushinnangute üle ise otsustada, kaaludes arvamuse muutmise eel piisavalt fakte nii pro kui contra. Suure rahasumma olemasolu ühe vähetähtsa küsimuse promomiseks peaks seevastu muutma valvsaks iga mõtleva inimese.

Homoseksualismi propaganda on üpris räige, andes juhtnööre toimetulekuks mitte üksnes seisukohtadega, vaid ka “sobimatute” seisukohtade kandjatega [1]:

“Demoniseerige homoseksuaalide vastaseid. Kujutage neid nii kurjadena kui võimalik, nii et üldsus tunneks end nende seltskonnas ebamugavalt ja väldiks neid. Riputage neile külge Klu Klux Klani, natside, rassistide, antisemiitide või tasakaalutute friikide sildid.”

Ning … juhuks kui keegi veel ei märganud, siis käsiloleva mõttekäigu toestamiseks ma ei kasuta üldse moraali mõistet .. olles samas hästi teadlik keskmise Eesti kooliõpetaja keskmisest vanusest.

Kolm.

Kuid edasi! Õpiku kohaselt olla mitu homoseksuaalide gruppi. Ühed on säärased, kelle sättumus olla geneetiline, ehk kaasasündinud. Nemad on õnnetud, sest nemad tõesti ei saa endaga midagi teha (demagoogiliselt võiks küsida, et kas sarimõrvar või pedofiil või eeslisõber saab?). Teine grupp on see, kes on oma sättumuse omandanud elu jooksul. Ja just sellest grupist tahan ma siinkohal rääkida, näidates üpris täpselt, mis hetkedel ja kuidas saab seda sättumust tegelikkuses muuta. Lõpuks on ka veel kolmas grupp, nimetame neid sohuks, sinna alla kuuluvad nii eksperimenteerijad, biseksuaalid kui kõik need, kes ei suuda oma “suundumust” mõne LGBT uuringu toimumishetkel selgelt ära otsustada.

Me räägime seksuaal-eelistuste omandamisest. Siin pole ilmtingimata tegemist LGBT-asjaoludega. Seksuaalsus ja paaritumine ongi keerulised teemad, sest enne kui kaks olendit kokku saavad, paneb Loodus nende teele terve kadalipu takistusi, et ikka olla kindel, et just need kaks olendit soojätkamiseks kõige paremal moel sobivad ja klapivad. Osa kõige ähmasemaid ja hämaramaid eelistusi antakse järglastele edasi DNA kaudu … samas mingi teine liik tegevusi nagu näiteks paaritumisrituaalid, on sedavõrd keerulised, et vastavat “bitimahtu” ei õnnestukski DNAsse kodeerida. Need eelistused antakse edasi sotsiaalselt. Noorem põlvkond lihtsalt vaatab vanema põlvkonna pealt, kuidas need asjad käivad ning teeb järele.

Neli.

Inimkatseid moodsas ühiskonnas ei soosita, kuid loomkatsed on siiski võimalikud. Woodsoni uurimus [2] räägib isloatsioonikatsetest, kus katseloomad (rotid, linnud, kutsikad) kasvatatakse üles täielikus isolatsioonis omataolistest. Kui kord saabub paaritumisküpsuse aeg, selgub, et isaste suutlikkus sedasama akti sooritada oleneb oluliselt sellest, kas nad on kunagi varem oma liigikaaslastega kohtunud või mitte. Mis aga on hoopis huvitav, juba väikegi kogemus liigikaaslaste nägemisel ja nendega suhtlemisel muudab tulemust oluliselt.

Woodson ütleb oma järeldustes: “Ühest küljest leiab tõendamist, et enamike liikide isased on suunitletud heteroseksuaalselt, kuivõrd sellega kaasnevad reproduktiivsed eelised (sic!). Teisalt aga on oluline roll ka erinevatel arenguetappidel saadud kogemustel, ning tundub, et seksuaalse õppimise mehhanismid on piisavalt võimekad, et teatud olukordades heteroseksuaalsest suunitlusest üle rallida.”

Teadlane viitab omakorda Nash’i ja Domjan’i tööle [3], kus lisaks isolatsioonile katsetati selleteemalist “õppimisvõimet” suhtluses “vale liigiga” ning kus häbitult järeldatakse, et “homoseksuaalne eelistus on õpitav niisama kiiresti kui liikidevaheline”.

Woodson viitab veel ka Beach’i katsetele [4]. Beach kasvatas üles kolm gruppi rotte, igaühes 18 isast. Esimese grupi rotte hoiti alates 25-päevasest vanusest täielikus isolatsioonis. Teise grupi rotinoorukeid hoiti koos 5 samasoolise rotiga. Kolmanda grupi rotid elasid “peredes” koos kahe täiskasvanud isase ja kolme emasega. 95 päeva vanuselt tehti paaritumisteste. Ning kuidas seda viisakamalt öeldagi, esimeses grupis said sellega korrektselt hakkama vaid neli isast 18-st, teises grupis 11/18 ja lõpuks kolmandas 17/18.

Keda mainitud teema rohkem huvitab, siis teadlased on püüdnud paaritumiskäitumist suisa robotitega modelleerida [5]. Selgub et vastastikune suhtlus ja kehade täpne liikumine olukorras, kus partneri käitumine on raskesti ennustatav, kujuneb ka masinale vägagi õppimismahukaks ülesandeks.

Viis.

Nüüd, olles ausalt ära rääkinud, kuidas teatud vilumuste omandamine looduses toimib, tooksin näiteid reaalsest elust. Alustada tahaksin neist Woodsoni poolt nimetatud seksuaalse õppimise mehhanismidest.

Venemaal on linn nimega Perm – selline päris tavaline tööstuslinn, kus emad-isad käisid tehastes tööl ja lapsed elasid suht muretut elu. Kuni umbes aastal 1998 hakkas juhtuma imelikke asju – lapsed, eriti poisslapsed, lihtsalt kadusid ära ning paar päeva hiljem nad ilmusid taas välja – ühegi kriimustuseta.

Nagu hiljem selgus, asus sündmuste keskmes keegi Sevastjan Kaptsugovitš, elukutselt õpetaja [6]. Onu Seva avas pildi- ja filmistuudio. Kõik 3.-7. klassi poisid linnas teadsid, kuidas asi käib. Alguses tehakse pilte riietatult, selle eest makstakse 100-200 rubla. Neile, kelle nägu ei sobi, antakse 50 rubla ja kästakse vaikselt ära aurata. Nendega, kes rahuldasid mingeid teatavaid kriteeriume (sest USA lapspornoturg nõudis sinisilmseld ja heledapäiseid), jätkati võtteid juba alasti ning selle eest maksti 300-400 rubla korrast. “Parimatel” õnnestus teenida 3-4 tuhat rubla nädalas. Poistele jagati ka suitsu ja veini ning üldse, harjutati neid mõttega, et seks omavahel ja täisealise onuga on täitsa normaalne asi. Ja ega siis poisidki täpselt teadnud … mida õpetati, see külge jäi. Kedagi otseselt ei vägistatud ja keegi miilitsasse kaebama ei jooksnud. Saladust osati hoida.

Lõppes see lugu nagu teisedki sarnased lood – onu Seva pandi vanglasse ja lapsporno konfiskeeriti. Ainuke, mis jäi, oli sadade noorte meeste homoseksuaalne suundumus. Piisas tegelikult ühestainsast inimesest, et linnas segi paisata terve põlvkonna seksuaalne orientatsioon. Onud pandi vangi, aga poisid jätkasid selle tegemist omavahel. Mis kõige kohutavam, kaasates järgmise põlvkonna lapsi.

Äravahetamiseni sarnane lugu juhtus Novo-Kuibõševski linnas, Samaara oblastis [7], kus linna lillaks värvimiseks oli vaja kõigest üht onu. Onu nimeks seekord oli Vladimir Timofejev ning loomulikult tegeles ta lapsporno tootmisega lääneturule. Onu Timoha läks lõpuks nii laisaks, et ei viitsinud ise enam noorliikmeid värvata, vaid lasi seda teha oma “artistidel”. Kõige šokeerivam on ehk ühe poisi kirjeldus, kes kurtis onule, et ta on täna juba neli uut poissi initsieerinud ning viiendat ta enam füüsiliselt ei suudaks – üks teatud kehaosa valutab.

Vahele jäädi siis, kui üks poiss oma emalt kodus küsis – emme, mida tähendab lause – “aeg on su tagumik turule viia”… Aastatepikkuse hilinemisega saabus miilits, konfiskeeris videomaterjali ning pani onud vangi, kust nad küll kahtlaselt kiiresti vabanesid. Oli poisse, kes kogemuse eeskujul valisidki pornonäitleja karjääri oma elukutseks. Räägitakse, et onu Timoha vahistamise järel läksid lapsed öösel jalgsi Samaarasse, et Onu taas üles leida [8]. See näide olgu õudsaks kinnituseks, millise vingerpussi võivad mängida looduselt kaasa saadud õppimismehhanismid.

Mõlemad lood on pisut käänulised, et neid siinkohal täispikkuses ning kõigi nüanssidega ära rääkimida, kuid Venemaal tekkis sääraste linnade kohta mõiste – lillad linnad (??????? ??????). Piisab vaid ühest inimesest, et luua linnas alternatiivne isetaastuv kogukond ning pakkuda “huvilistele” alternatiivset suhtlusmaterjali veel aastateks. Ning paraku on neid linnu rohkemgi…

Ütleme ausalt, need lood on piinlikud, nendega tutvumiseks peab oskama võõrkeeli ning uutes Eesti oludes ei sobi need jutustused ka poliitkorrektsuse vaatevinklist – kuivõrd pedofiilia ja pederastia on neis lugudes tõesti (ka objektiivselt) eristamatud, aga moodsa aja LGBT propaganda sellist vahetegematust tundlikus küsimuses muidugi ei luba.

Kuus.

Eelmiste lugude puhul võis lugeja mõelda, et kurb küll, aga inimest sundis seksuaalset orientatsiooni muutma pigem kamba surve või siis majanduslik kitsikus. Järgmine lugu osutab, et vastavate teadmiste ja oskuste korral võib võita inimese usalduse viisil, et “ohver” ei tunnegi ennast mingilgi viisil ahistatuna. Seda ei toimunu hetkel ega ka pärastpoole.

Brisbane’i linnas Austraalias suutis endine kohtureporter, 61-aastane Clarence Osborne kahekümne eelnenud aasta jooksul seksuaalselt suhelda enam kui 2500 noormehega [9]. Kuidas Osborne tegutses? Ta sõitis sageli autoga ringi ning kui märkas poissi, kes võis talle “huvi” pakkuda, siis otsis tolle silmist vastuhelki.

Osborne kinnitas, et talle piisab ühest pilgust poisi silmadesse, et ära otsustada. kas too on “huvitatud”. Osborne’i teooria kohaselt poistel ongi arengus säärane hetk kus nad tahavad ennast kellegagi võrrelda või reaalsusega suhtestada. Mees ilmselt teadis, kui oluline noorte jaoks on seksist rääkimine.

Seejärel alustas ta poisiga juttu ning lõi füüsilise ja emotsionaalse kontakti. Võimalik et esimest korda elus sai poiss kellegagi omi mõtteid jagada, et olla veendunud oma “normaalsuses”. Teatud probleemistik on ju ühiskonnas tabu. Armastusest tohib rääkida, aga riistvara töötamise üksikasjadest enam mitte.

Erinevalt eelmistest lugudest, Osborne ei maksnud poistele ega osutanud neile mingeid muid teeneid. Osborne kuulas poisid ära, aitas neil teatud probleemidest üle saada, tegi kuuldu kohta suhteliselt teaduslikke märkusi oma päevikusse ning sellega asi piirdus. Osborne ei petnud oma partnerite usaldust – ta rääkis alati ausalt kuidas asjad tegelikult on ega eksitanud alaealisi. Kui kahe vahel midagi juhtus, siis üksnes vastastikusel kokkuleppel.

Nii huvitab teatud vanuses poisse väga see, kas kõik nende ihuliikmed on õige pikkusega, neid huvitab, kuidas “see” töötab ning sageli pakuvad neile elavat huvi ka suhtlemise valdkonda puutuvad küsimused. Peaks vist ütlema, et kõik need on küsimused, millele ka praegune seksuaalkasvatus koolis kuigi head vastust ei anna (eriti Eesti koolis, kus lisaks erialasele polariseerumisele ilmneb õpilase ja õpetaja vahel veel vanuse-, kultuuri-, ning sooline erinevus). Osborne aga oskas sääraseid teemasid hästi selgitada ning vajadusel poistele ka praktilist nõu anda. Ning muidugi oli Osborne väga hea hea kuulaja. Meessoo puhul sageli eitatakse vajadust mõistmise ja kiindumuse järele – ilmselt Osborne oskas poistele pakkuda midagi säärast, mida kanoniseeritud haridus eitab või ette ei näe.

Kui nüüd küsida, et mis pärast juhtus, siis ei midagi raskekaalulist. Enamikel juhtudel piirdus Osbourne poisi “abistamisega”. Vaid neil juhtudel, kui “klient” seda ise otseselt palus, leidis aset midagi enamat.

Mis aga kõige huvitavam, mitte ükski Osborne’i 2500 kliendist ei nõustunud tema vastu politseisse avaldust esitama, seejuures kõigi nimed ja elukohad on teada Osborne enda märkmetest. Need vähesed, kes üldse nõustusid politseiga rääkima, ütlesid, et nendega juhtunu oli pigem positiivne ja asjalik kogemus, mis aitas neid üle keerulisest arenguhetkest.

Lääne ühiskonnas, kus “vanad räpased mehed” on hullem kujund kui terroristid või rahvavaenlased, tekib küsimus, kuidas siis ikkagi saab last nii hullusti “ära kasutada”, et too on ise enda ärakasutamisega nõus, nii selle sündmuse ajal kui ka täiskasvanuna, aastakümneid hiljem…

Selle loo piinlikkus seisneb äratundmises, et vastandina ametlikult turustatavatele müütidele pedofiiliast (kus vanem ja targem pool on alati kuri ja süüdi), ilmnevad Osborne’i puhul veel mingid “teatud asjaolud“, millest laiemalt ei räägita, kuid mille kohaselt teatud vanuses poisid (ja miks mitte ka tüdrukud) suisa ise otsivad endile seksuaalse alatooniga seiklusi.

Paraku peame meie neist teemadest rääkima, sest sama vektori kaudu, mida kasutas poistega kontakti loomiseks Osborne ning sama vajaduse tõttu, mis üldse sunnib alaealisi täiskasvanutelt mõõtu võtma, on keerulises (a.k.a õrnas) arengufaasis paiknev teismeline LGBT propaganda ees täiesti kaitsetu. Just siis, kui laps vajab sisemist arusaamist, et kuidas see siis õigupoolest käib, ning kool ei ole suuteline sellealast normi kirjeldama, astub klassi agressiivse LGBT propaganda esindaja ning pakub tõelisuse asemele omaenda juriidiliselt korrektset sublimaati.

Seitse.

Tahaksin viidata huvitavale USA päritolu uurimusele [12], milles otsustati analüüsida erinevaid ja väga laia valikut riske (lahtise turvavööga sõitmine, narkootikumide tarvitamine, ebaturvaseks) ning seostada noorte riskialtit käitumist nende seksuaalsete eelistustega. Uurimuse järelduses öeldakse väga tagasihoidlikult, et võrrelduna õpilastega, kes ei kuulu seksuaalvähemuste hulka, võtab ebaproportsionaalne kogus seksuaalvähemustesse kuuluvaid õpilasi erinevaid tervisega seotud riske väga laial skaalal. Klassikaline järeldus oleks ilmselt, et homoseksualistide peas toimub midagi, mis sunnib neid ulatuslikult riskikäitumisele. Kuigi näiv seos on ilmne ja küsitlustega tõestatud, pole siiski teada, kas selle sõltuvuse suund on õigesti tabatud.

Kas on võimalik, et hoopis vastupidi, mitte kaasasündinud seksuaalne eelistus pole see, mis sunnib riske võtma, vaid et tundlikuma natuuriga inimesed ongi valmis oma elus kõike kogema ja proovima … olgu selleks siis alko, narko, ilma ohutusrihmata kihutamine või mingi tavatum seksuaalne suundumus. Kuid kui nii, siis kooli külastav LGBT kihutustrupp on sääraste noorte jaoks garanteeritud lõks ning üksnes ning ainult õpetaja käitumisest oleneb, kui sügavalt lastakse lastel sellesse lõksu sisse kukkuda.

Kaheksa.

Kokkuvõtteks: tõenäoliselt ongi poistel ja tüdrukutel on mingi teatud vanus/arengujärk, kus nad on seksuaalse iseloomuga mõjutustele eriti vastuvõtlikud. Selles vanuses nähtu, kuuldu ja kogetu osutub hiljem “normiks”, millele isiksus ehitab üles kogu oma seksuaalelu. Eelnevalt on küll põhiliselt olnud juttu poistest, kuid näiteks isa või selle asenduskuju puudumine tüdrukul vanuses 11-14 toob peaaegu kindlasti kaasa hilisemaid probleeme partnerivalikul. Paraku on poisid ka oluliselt õrnemad – isegi üksainus sündmus võib oluliselt muuta orientatsiooni ning seeläbi muidugi kogu elu.

Kui LGBT propaganda jõuab välisraha toel kooli, siis peaks õpetaja kindlasti kaaluma ka vastunäidustusi. Kas ikka on õige õrnas eas või lihtsalt tundlikumale lapsele jutlustada homoseksualismi, kui on ette teada, et selles vanuses muutub normiks peaaegu kõik kuuldu ja kogetu… Homoseksualismi ei saa seaduse ega teoga maailmast välja suretada … ta on lihtsalt olemas. Kuid ehk peaksime teatavas arengufaasis lapsi kaitsma räige LGBT propaganda eest? Analüütiliselt arutledes on selleks on vaid kaks võimalust – kas agressiivne LGBT propaganda üleüldse keelustada (vastavat suundumust on märgata on Leedus, Venemaal ning teistes hierarhilise ususüsteemiga riikides) või siis kaitsta lapsi viisil, et anda neile adekvaatsed teadmised nende tärkavast seksuaalsusest seksuaalsusest juba enne LGBT propaganda ligilubamist. Paraku ei näi kumbki neist variantidest „moraalsele enamikule“ vastuvõetav, esimene näib riivavat demokraatiat (või vähemasti selle Eestile iseloomulikku ning liberastiaks nimetatud alamliiki), kuid teine on seotud sügavate tabude murdmisega ühiskonnas. Kui nii, siis otsustamatuse hinnaks ongi hetkel numbriliselt üha suurenev ning hiljem loodetavasti stabiliseeruva liikmeskonnaga LGBT-koolkond.

Õpetaja peaks eelkõige siiski arvestama iga üksiku lapse arengujärku ning ka tema elukestvaid huve kui tervikut. Õpetajal tuleb selgelt mõista, et mittetraditsioonilise seksuaalsoodumuse omandamine teeb tulevase täiskasvanu elu kindlasti kordades keerulisemaks. Pole saladus, et näiteks suguhaiguste protsent traditsioonilisest erineva sugueluga (tahaksin väga öelda – normaalsete) inimeste seas on kordades suurem. Pole saladus, et pikalt kapis viibinud homodel kujuneb välja teatav polariseeriv iseloomunihe, mille tagajärjel nad üsna loomulikult jagavad maailma headeks ja halbadeks (vt ka poneroloogia, [14]). Sel iseloomunihkel näib olevat mõningaid sarnasusi epilepsiahaigetega (depressioon, empaatia vähenemine), kuid olulise erinevusena jääb LGBT adeptidele siiski võimalus „vastane“ ära tõrjuda, parendada oma elukvaliteeti ning vähemalt mingis piiratud taustsüsteemis elada „piiranguteta“ elu … kõrvalseisjaile tähendab see kohustust ”nautida” andekat ja kompromissitut, kuid kriitika­talumatut isiksust, kelle saatuseks on bipolaarselt hõljuda kusagil depressiooni ja orgastilise valgustatuse vahepeal.

Üheksa.

Eraldi uurimist vääriv küsimus on, et kuidas suhtuda normist kõrvalekalduvate isikute võimesse normikandjaid adekvaatselt hinnata? Kas on olemas mingid suhtumis- ja suhtestumisnormid, mis tagaksid neutraalse ja erapooletu kontakti teistsuguse maailma esindajaga? Asjakohane tsitaat on toodud Judit Strömpl’i uurimuses [13], kes defineerib nn (erilisi ohutusnõudeid vajavad) „tundlikud teemad“:

“Uurija roll on seejuures olla mõistev ja tagasisidet andev aktiivne kuulaja (Holstein & Gubrium 1995), kes „ei õpeta” ega esine üldise normikandjana, kuigi sotsiaalse tegelasena võib kuuluda teistesse gruppidesse: on täiskasvanud, heteroseksuaalse identiteediga inimene, kes ei tee praktilist klienditööd. Tema eesmärk on vestluskaaslase seisukoha mõistmine ja tema tegevuse analüüsimise võimaldamine. “

Tsitaat demonstreerib sotsiaaltöötajate poolt kogetud tõde, et veelahe erineva seksuaalse identiteediga isikute maailmanägemuse vahel võib olla vägagi tugev. Et uurija üldse pääseks uuritavale materjalile ligi, tulebki rakendada ülalkirjeldatud neutraalsusnõudeid. Millest otseselt järeldub ka vastupidine - vaatamata ülaltpoolt juurutatavale poliitkorrektsele (ning justkui neutraalsele) arvamusele ei saa ega tohi õpetaja homoseksualisti mingil juhul käsitleda neutraalse uurijana või arvamusliidrina. Homoseksuaal ei ole seda kindlasti, tal on oma selge agenda ning omaenda „tõde“, mille kuulutamist ei jäta ta täiesti kindlasti juhuse hooleks.

Judit Strömpl osutab täiesti õigesti, et homoseksualismi küsimuses pole tegu mitte seksuaalsuse, vaid võimusuhetega:

„Tundlike teemade uurimuse planeerimisel tuleb lähtuda mittenormatiivsest, mittediskrimineerivast teoreetilisest paradigmast (Hall jt. 2003; Parton & O’Byrne 2000). Kõige paremini sobib selleks sotsiaalkonstruktsionistlik teooria, mis põhineb arusaamal, et sotsiaalsete fenomenide olemus ei peidu nende fenomenides immanentselt, vaid on inimeste vahel konstrueeritud nende igapäevategevuse käigus (vt nt Gergen 1999, 2001; Potter 2000). Selle konstrueerimise protsessi mõjutavad eelkõige võimusuhted ja võimul olevate jõudude soov kaitsta ja taasluua olemasolevat korda. Et mõista asjade tegeliku olukorda, tuleb uurida fenomene mitte ainult jõu positsioonil olevate inimeste, vaid ka nende inimeste kaudu, kes sama fenomeni kogevad, kuid kelle hääl on kõige nõrgem.“

Vahel tekib küsimus, et miks ühiskonna tolerants pederastia puhul lõpeb oluliselt kiiremini kui lesbilisuse puhul? Judit Strömpl’i tsitaat annab sellele selge vastuse: loomulikult võimusuhete tõttu, mis tekivad penetratsiooni kaudu ja ümber ning millele puudub otsene analoog lesbilises maailmas.

Teatavat tagantjärele hämmingut tekitab vaid äratundmine, et kui suured siiski pidid olema rahalised vahendid ja kui jõulised need poliit-tehnoloogiad, mille abil on LGBT küsimuse osapooled Eestis 10 aastaga risti surutud viisil, et tänaseks on normaalsuse kandja Eesti ametlikus inforuumis juba sildistatud („homofoob“) ja demoniseeritud. Kuid on ilmne, kuidas see juhtuda sai. “Tundlikul isikul” lasti “tundlike teemade” üle vabalt fantaseerida ning siis allika [1] käsulaua kohaselt kanoniseeriti ühepoolne tõde Euroopa rahade toel kui tegelik reaalsus. Ühiskonnale inkrimineeriti kõik puudujäägid, mida “tundlik isik” vaid kokku suutis fantaseerida. Tõele aru andes peab siiski tunnistama, et ka Euroopa suhtumine antud küsimusse on pisut ambivalentne. Vaatame näiteks uurimust ”LGBT-inimeste ebavõrdne kohtlemine Eestis” [17] ja disklaimerit selle kokkuvõtval trükisel:

“Uurimus on teostatud võrdsete võimaluste aasta raames Euroopa Komisjoni toel ning Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi sotsiaalpoliitika info ja analüüsi osakonna tellimusel. Materjal kajastab autori arvamust ja Euroopa Komisjon ei võta vastutust selle informatsiooni edasise kasutamise eest.”

Seega, kui nüanssidesse tungida, pole Aruande [1] näol siiski ja sugugi tegemist absoluutse tõega, kuigi Aruannet üritatakse igal sammul sellisena serveerida. Kanoniseerimisriskid on sellele vaatamata äärmiselt suured.

Ka Tõnu Lehtsaar osutab [10], et hetkel pole kõige nõrgemaks hääleks ammu enam mitte homoseksualistid, vaid hoopis konservatiivid ja normaalsusest kinnihoidjad. On vist üleliigne osutada, et esimene katse käesolevat ülevaadet publitseerida sai ühe väljaande toimetajalt hinnanguks „Sisulise poole pealt takistab avaldamist muuhulgas homoseksuaalsuse ja pedofiilia samastamise (retooriline) võte.“ ning suulises vestluses mainiti lisaks ära, et stiili võib tõlgendada „vihakõnena“. Selle suundumuse sügavamat tagapõhja on tutvustanud Ülo Vooglaid [15]. Avaliku Sõna Nõukogu lahend ütleb seejuures [16] järgmist:

„Ülo Vooglaid artikli autorina rõhutab, et Eesti Vabariigi põhiseadus garanteerib igale inimesele nii südametunnistuse- ja mõttevabaduse (§ 40) kui ka sõnavabaduse (§ 45). Vooglaiu arusaamist mööda näeb see vabadus ette ka seda, et inimesed võivad avalikult väljendada oma tõekspidamisi, sh arusaama, et seksuaalne läbikäimine samast soost isikute vahel on ebamoraalne ning et püüdlus kujundada sellise käitumise suhtes ühiskondlikku heakskiitu tähendab moraalse allakäigu mahitamist. Vooglaid kinnitab, et ei ole öelnud ega kirjutanud ei eraviisiliselt ega avalikult midagi, mida võiks tõlgendada üleskutsena kohelda homoseksuaalselt käituvaid inimesi halvasti (sh diskrimineerivalt).“

Viited

[1] Kirk, Madsen, “After the Ball: How America Will Conquer Its Fear & Hatred of Gays in the 90s”, 1989, vt http://decivitate.ee/index.php?news_id=420

[2] James C. Woodson “Including `learned sexuality’ in the organization of sexual behavior”, 2001, Neuroscience and Biobehavioral Reviews 26 (2002) 69-80, http://recherche.ouvaton.org/telechargement/learned_sexuality.pdf

[3] Nash S, Domjan M. Learning to discriminate the sex of conspecifics in male Japanese quail (Coturnix coturnix japonica): tests of `biological constraints’. J Exp Psychol: ABP 1991;17:342-53.

[4] [6] Beach FA. Comparison of copulatory behavior of male rats raised in isolation, cohabitation, and segregation. J Genet Psych 1942;60:3-13.

[5] Stefan Elfwing jt, “Multi-Agent Reinforcement Learning: Using Macro Actions to Learn a Mating Task”, 2004, Proceedings of 2004 IEEE/RSJ International Conference on Intelligent Robots and Systems September 28 – October 2, 2004, Sendai, Japan, http://www.hichristensen.net/hic-papers/iros04-elfwing.pdf

[6] Nikolai Bahrošin, “Lillad poisikesed”, 2002, http://jobaland.narod.ru/info/1blueboys.htm

[7] Larissa Kislinskaja – “Ettevaatust, pedofiilid!”, http://www.sovsekretno.ru/magazines/article/517

[8] Sergei Mihailõtš, blogikirje – http://www.sexplorer.ru/index.php?option=content&task=view&id=365

[9] Paul Wilson, “The Man They Called A Monster”,1981, ISBN 0 7269 9282 8, http://www.ipce.info/host/wilson/

[10] Tõnu Lehtsaar – Vaikiv ajastu homoküsimuses, 2009 – http://kaev.net/tonu-lehtsaar-vaikiv-ajastu-homokuesimuses

[11] Küsimused heteroseksuaalsele inimesele – http://foorum.usk.ee/index.php?topic=168.0

[12] Sexual Identity, Sex of Sexual Contacts, and Health-Risk Behaviors Among Students in Grades 9–12 — Youth Risk Behavior Surveillance, Selected Sites, United States, 2001–2009, Centers for Disease Control and Prevention;
Morbidity and Mortality Weekly Report, Early Release / Vol. 60, June 6, 2011 – www.cdc.gov/mmwr/pdf/ss/ss60e0606.pdf

[13] - Judit Strömpl, „Tundlike teemade uurimine Eesti sotsiaaltööuurimuse kontekstis“ – http://www.ut.ee/sites/default/files/ut_files/8fecf282a4d2ea57273828cde4b13995.pdf

[14] – Poneroloogia – http://en.wikipedia.org/wiki/Ponerology ;
www.serendipity.li/bush/ponerology_preview.pdf

[15] – Ülo Vooglaid – http://si.kongress.ee/uelo-vooglaid-pederastide-pealetung-on-jaeaemaee-vaeike-osa-2.html

[16] – Avaliku Sõna Nõukogu - http://www.asn.org.ee/asn_lahendid.php?action=view&num=518

[17] - GLBT-inimeste ebavõrdne kohtlemine Eestis; Uuringu lõpparuanne http://www.sm.ee/fileadmin/meedia/Dokumendid/V2ljaanded/Toimetised/2008/1.1.pdf

10 juuli 2012 Posted by antinokuloog | LGBT propaganda koolis | homoseksualism, lgbt, pederastia

Allikas:
http://antinokuloog.wordpress.com/