LENIN - vene rahva timukas ja tavaline p€d€r@$t
Enne arhiivimaterjalide kallale asumist, pöördugem tolle aja ametliku kronoloogia poole, milline on avaldatud viimases (kuuendas) väljaandes "V. I. Lenin, biograafia" 1981. a.
"08. juunil saatsid Allilujev ja Stalin Lenini Razliv'i külla, kus Lenin majutati töölise Emeljanov'i hütti. (Seda kõike tehti Lenini varjamiseks ametlike võimude eest, kes otsisid teda taga kui kurjategijat).
Kuid kartes kohalike suvitajate - pisikodanlaste tähelepanu (tuleb välja, et suvitaja on pisikodanlane, milline asjaolu samas ei takistanud parteinomenklatuuril endal kohe peale oktoobrirevolutsiooni võitu "pisikodanlaseks" muutumist), rentis Emeljanov endale 5 kilomeetri kaugusele Razliv'i järve äärde heinamaa, kuhu Zinovjev1 ja Lenin paadiga läksid. Seal oli nende jaoks ette valmistatud onn, "magamistoaga kahele".
Kust Zinovjev välja ilmus? Kas tõepoolest hirmust suvitajate eest kolis Lenin onni? Suvitajad lonkisid ju kõikjal, ümber onni, otsisid seeni …? Pealegi oleks töötaja koduhütis end varjata lihtsam kui heinaonnis, kuhu Emeljanov’i naine ja pojad iga päev pidid süüa tassima. Seda enam, et Lenin ju soojendas sööki onni kõrval lõkke peal katelokis.
Loeme biograafiat: „Lenin oli erakordselt hõivatud töödega, kirjutas artikleid”.
Jah, ta kirjutas küll artikleid, milliste jaoks läks aega mitte rohkem kui 5 – 7 päeva. Aga onnis viibis Lenin kuni 06. augustini!
Loeme edasi: „Lenin käis jalutuskäikudel, lesis päikese käes, õhtuti ujus Razliv’i järves, püüdis kala”. Tähendab Lenin puhkas mõnusalt kuu aega, siis aga sõitis Soome.
Põhiküsimus: kui Lenin puhkas, mida tegi Zinovjev? Miks kirjeldatakse Lenini biograafias üksikasjalikult, mis tänavaid pidi ta kõndis, milliste kraavide perel ta jalutas aga samas vaikitakse täielikult maha isik, kellega ta kuu aega koos seal viibis? See hakkas mind huvitama.
Nüüd materjalidest, millised pärinevad Grigori Zinovjevi, Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Poliitbüroo Keskkomitee liikme, isiklikust arhiivist.
Lenini kiri Grigori Zinovjev’ile (01.07.1917)
„Grigori!
Asjaolud kujunesid selliseks, et mul on hädavajalik koheselt kaduda Petrogradist. Kaugele minna aga ei saa, asjaajamised ei luba. Seltsimehed pakuvad mulle ühte kohta, mis olevat täielikult ohutu. Samas on aga nii ängistav olla üksi, eriti sellisel ajal. Ühine minuga ja me veedame kahekesi imelised päevad eemal sellest kõigest. Kui saaksid minuga tulla, anna telefoniga mulle sellest kiiresti teada – ma annan vastavad korraldused, et seal kõik valmis seataks kahele inimesele…”.
See kiri on kirjutatud 1917. aasta juulikuus, kui Lenin plaanitses Petrogradist lahkuda koos Zinovjev’iga Razliv’i äärde, hilisemalt partei ajaloos kuulsaks saanud heinaonni. Just seal said Lenini ja Zinovjevi omavahelised suhted tõeliselt tuule tiibadesse. Nad veetsid seal kahekesi koos palju aega. Ilmselt seal ajaski Lenin lõplikult Zinovjevi pea segamini (võrgutas?), sest juba septembris kirjutab Zinovjev Petrogradist Leninile Soome alljärgneva kirja.
„Kallis Vova!
Sa lihtsalt ei usu, kuidas ma siin üksi olles sind igatsen, tunnen puudust sinust ja hellitustest. Sa ei usu, kuid ma pole puudutanud kedagi sellest ajast peale, kui sa ära sõitsid. Sa võid olla täiesti kindel mu tunnetest su vastu ja truuduses. Usu, ma pole puudutanud ühtegi meest, rääkimata naisest ja ei puudutagi. Ainult sina oled mu lähedaseim inimene. Sõida siia, ära karda, ma korraldan kõik kõige paremal moel”.
Ilmselt Lenin ei vastanud sellele kirjale ning nädal hiljem kirjutas Zinovjev talle järelkirja.
„Armas Vova!
Sa ei vasta mulle. Oled ilmselt unustanud oma Herschel’i. Aga mina valmistasin meile ette suurepärase nurgakese. Me saaksime seal koos olla igal ajal, kui selleks soov peaks olema. See on suurepärane korterikene, kus meil saab olema hea ning mitte keegi ei saa segada meie armastust.Saab olema sama hea nagu ennegi. Mulle meenub, milline õnn oli see, et ma sinuga kohtusin. Mäletad, kui Genovas me endid selle naise eest varjama pidime. Mitte keegi ei suuda mõista meid, meie tundeid, meievahelist sidet… . Tule juba rutem, ootan sind, mu lilleke.
Sinu Herschel”
Oktoobri lõpus parteivõitluse seltsimehed lõpuks kohtusid. Toimus oktoobri riigipööre (Oktoobrirevolutsioon) ning Lenin saabus tagasi Petrogradi.
Zinovjev sõitis ise Moskvasse, et juhtida sealset pööret. Sealt ta ka kirjutab Leninile.
"Iljitš! Kõik, mis sa mulle ülesandeks andsid, ma täitsin. Aga mida pole veel jõudnud teha, selle teen ära... . Siin on väga raske ja sugugi mitte lihtne, kuid mind soojendab mõte, et juba mõne päeva pärast ma näen sind ning haaran su oma embusse. Oled sa ikka alles hoidnud meie pesakese? Ega sa ei tassi sinna teisi? Mul on siin väga raske ja vaid lootus sinu truudusele soojendab mind ...
Suudlen sind su marksistlikule pepukesele.
Sinu Herschel”
Nende kirjakeste lugemisel avastasin endas kaks küsimust. Esiteks – kes oli see naine, kelle eest Lenin ja Zinovjev end Genovas varjasid? Ja teiseks – kumb neist oli aktiivsemaks, kumb passiivsemaks armuelu pooleks?
See, kes oli see naine, selgus üsna pea. 1918. aastal kirjutab Zinovjev temast palju konkreetsemalt.
„Vova!
Iga kord kui ma osutun sinust eemal olevaks, piinlen ma hirmsasti. Kogu aeg tundub mulle, et samal ajal kui ma siin istun ja sinu järele igatsen, sina reedad mind. Tean ju küll – sa oled üks suur võrukael. Raske on kindlalt vastu seista, kui armsamast eemal oled. Aga mina pean vastu ja ei luba endale kedagi. Aga sinu olukord on ilge – pead kogu aeg olema Nadja kõrval.
Saan sust aru, kõigest saan aru. Ja ka sellest, kui raske on teeselda teiste ees, mõistan. Aga sellevõrra on ikkagi kergem, et ei pea ennast tema eest varjama nagu siis Genovas, kui ta meile esmakordselt peale sattus…”
Siinjuures on vaja mõista olukorda, kui Zinovjev ja Lenin esmakordselt linade vahele pugesid ning Nadežda Krupskaja – Lenini seaduslik abikaasa nad teolt tabas. Hiljem Lenin avaldas asjaolud oma naisele. Nadežda leppis Lenini kalduvustega ega teinud tulevikus enam takistusi Lenini/Zinovjevi tormilisele romaanile.
Hiljem leidsin vastuse ka oma teisele küsimusele. Ühes järgmises kirjas, mille Zinovjev Leninile rindelt saatis, esitab ta naljatleva küsimuse:
Grigori Zinovjev
„Vova!
Ega su pepuke pole kinni kasvanud selle aja jooksul, kui me lahus oleme? Tulen niipea, kui siin omas asjadega ühele poole saan ja me tegeleme siis su armsa pepukese puhastamisega”
Ühesõnaga – Lenin oli passiivne pool ja Zinovjev vastavalt aktiivse poole armuke. See asjaolu leiab veelkordset kinnitust ka järgnevas kirjas. See on kirjutatud 1918.a. Narva alt, kui seal purustati Judenitš (loe: Nikolai N. Judenitš (18. juuli 1862 – 5. oktoober 1933) )
Punaarmee oli peatunud Eesti piiril ning Zinovjev kavatses triumfiga pöörduda tagasi Petrogradi. Ta juubeldab ning unustab täiesti ära ettevaatuse oma väljendites.
„Vova, ma tulen peagi ega lase sind enam lahti oma embustest, mis iganes ka see rotikari ei mõtleks! Vaenlane põgeneb kogu rinde ulatuses ja ma usun, et siit suunast nad enam oma nina välja ei pista. Niisiis oota mind ja kiirusta oma pesemisega, olen peagi kohal”.
Paraku ei möödunud paari kuudki, kui armukeste vahelisse suhtesse ilmus mõra. Põhjuseks, nagu ikka sellistel juhtudel, oli armukadedus. Saame sellest teada kirja kaudu, mille Lenin saatis Zinovjevile. Zinovjev ise viibis samal ajal Põhja-Kaukaasias. Mingil põhjusel kirjutab Lenin kirja saksa keeles.
„Armas Herschele!
Sa ei tohiks minu peale solvuda. Mulle tundub, et sa meelega venitad oma aega, et Kaukaasias olla, kuigi olukord seda absoluutselt ei nõua. Tõenäoliselt oled sa minu peale solvunud. Kuid ma ei ole süüdi. See tuleb sinu rumalatest kahtlustustest. Mis puutub Lev’i ja minu vahelistesse suhetesse, siis oli see vaid ühekordne juhus, mis enam ei kordu. Ootan sind ja me lepime ära oma imelises pesakeses”.
Kirjale on alla kirjutatud vene keeles: „Sinule alati Vova”
Ja Zinovjev vastab talle koheselt
„Ilitš! Need pole mingid rumalad kahtlustused, mis puudutavad sind ja Lev’i. Kes siis poleks näinud seda, kuidas sa viimasel ajal tiirled ümber tema? Igaljuhul on mul veel silmad alles ja ma tunnen sind piisavalt pikka aega, et teha järeldusi. Kes siis veel kui mitte mina ei peaks teadma, kuidas su süttivad tulukesed su silmads, kui näed enda lähedal suure relvaga meest. Ise oled sa alati rääkinud, et väikese figuuriga meestel on suurepärane varustus. Ma pole ju pime ning nägin suurepäraselt, kuidas sa olid valmis unustama meievahelise armastuse romaanikese pärast Lev’iga. Loomulikult – tema on ju su kõrval ning tal on lihtne sind võrgutada. Või oled hoopis sina see, kes teda võrgutas?...”.
Tuleb siinjuures tunnistada, et tõepoolest sellel ajal viibis Lev Trotski pikka aega Moskvas Lenini kõrval. Ja võib eeldada, et kahe juhi vahel lahvatas põlema leek.
Lev Trotski – mehine ja uljas Vabariigi kaitse rahvakomissar, andekas tribuun ja oraator hõivas koha Lenini linade vahel, asudes Zinovjevi asemele.
Samal ajal jätkas Lenin oma õigustamist Grigori ees. Tõenäoliselt tundis ta, et tema suhe Trotski’ga ei saa olla pikaajaline ning peagi jätab Trotski ta maha. Asi ju selles, et Trotski eelistas oma seksuaalsuhtumistes eelkõige ikkagi naisi oma revolutsioonilise võitluse seltsimeestele. Kuid tundub, et Leninile tegi Trotski erandi, austusest vast.
Ning Lenin kirjutab Zinovjevile Kaukaasiasse.
„Ära solvu mu peale, Herschele. Sul oli õigus. Ma ei suutnud tõepoolest vastu seista. Levi on selline brutaalne mees. Ta lihtsalt mähib mind oma hellustesse. Aga ma ju nii igatsen selle järele, eriti sellisel poliitiliselt keerulisel ajal. Mul on nii raske ilma hellusteta, aga sa lahkusid mu juurest, va paharet. Vot ja ma ei pidanud vastu. Kuid sa ju andestad mulle selle nõrkushetke, Herschele? Tule tagasi ja sa näed, et ma olen tulvil armastust su vastu.
Sinu väike Vova”
Ilmselt see tilluke passaaž selle „väikese Vova’ga” rahustas Zinovjevi lõplikult maha. Ilmselt ta uskus, et ta suhe Leniniga pole lõppenud vaid oli tõepoolest ajutiselt külmunud tänu salakavalale Võrgutaja-Lev’ile.
Grigori laekus tagasi Moskvasse ning alates sellest ajast ei ole arhiivides jälgi vastavasisulistest kirjadest. Vahest leidsid armukesed mingi muu mooduse sidepidamiseks või hävitasid pooled hiljem oma kirjavahetuse… .
Lenin viimastel elukuudel
Peagi aga juhtus see, et esseer Kaplan vigastas tugevasti Lenini tervist. Lenin sai halvatuse ning sellest ajast peale lakkasid ka seksuaalsuhted Leninil. Ilmselt ka tema ja Grigori vahel. Igal juhul on viimane kiri, mis sedalaadi suhteid puudutab ja suunatud Zinovjev’ile, väga lühike, koosneb vaid mõnest reast ning on kirjutatud Krupskaja poolt.
Kiri on kirjutatud 1922. a. keskel:
„Palun teid enam mitte tülitada mu meest oma väljapressimiste ja kokkusaamise nõuetega. Aeg oleks juba mõistusele tulla. Kui kaua ma peaksin veel kannatama teie häbitust! Iljitš on haige ja te teate seda ning liigne oleks teile kui täiskasvanud inimesele meelde tuletada, et teie vallatused võivad sedakorda lõplikult hävitada Iljitši tervise.
Palun teil rohkem enam mitte kallutada teda sellele, millele ta alati nii kergekäeliselt langes. Loodan, et te saate mu kirjast aru. Selle dikteeris mulle mure mu abikaasa tervise pärast”.
Nagu näha, pole imekspandav, et Zinovjev oma kirjades Leninile suhtus Krupskajasse mitteaustusväärselt, kutsudes teda „selleks naiseks, kes segas meid Genovas”.
Ta sai oma revanši. Pikki aastaid pidi ta taluma abikaasa poolt tagasitõukamist, kes eelistas oma meesarmukest – see ei olnud lihtne koorem kanda. Ja nüüd, kui Lenin oli abitult tõvevoodis, pani Nadežda Konstantinovna asjad omale paigale nii nagu need olema peaksid. Ta ei lasknud enam kordagi Leninil kohtuda omapäi Zinovjeviga, lubades seda vaid enda või teiste poliitbüroo liikmete juuresolekul toimuda.
Kolmekümnendate aastate lõpus, peale Zinovjevi arreteerimist ning hukkamist sattusid need arhiivimaterjalid NKVD kätte ja pole kahtlustki selles, et need kanti ka Stalini lauale. Miks Stalin ei käskinud neid materjale hävitada?
Tõenäoliselt on siin kaks põhjust. Esiteks oli kogu see asi talle endale kindlasti teada ega kujutanud mingit saladust. Juba varasemalt oli ta piisavalt hästi informeeritud Lenini-Zinovjevi-Trotski suhetest. Ka austas Stalin piisavalt Krupskajat.
Teiseks oluliseks põhjuseks oli ilmselt see, et Stalin otsustas säilitada need kirjad juhuks, kui kerkib esile vajadus Lenini kompromiteerimiseks. Kui Stalinil oleks tekkinud vajadus rebida Lenini peast revolutsiooni aura ja jääda ainsaks tõeliseks revolutsiooni juhiks, ilmselt oleks siis Stalinile need kirjad marjaks ära kulunud.
Nii või teisiti, kuid see arhiiv on säilinud tänase päevani ja me võime üllatusega avastada, et Lenin oli täiesti tavaline homoseksuaal.
И.В. Соколов, кандидат исторических наук
[allikas]
http://antisionizm.info/Lenin--palach-Russkogo-Naroda-i-obichniy-pederast-364.html
https://web.archive.org/web/20080117151612/http://www.gulag.ipvnews.org/article20080110.php
* Eestikeelne tõlge, seda saiti enam pole netis...
http://bhr.balanss.ee/index.php?view=article&catid=12%3Amueuedid-minevikust&id=605%3Asuur-venelane-suur-&option=com_content&Itemid=36&limitstart=1
Tõlkis: A. Rand