Taustamuster:
Kihnu kuulikindel
ehk Kihnu troi
Kas me tõepoolest sellist eeskuju tahtsimegi?
01074
Autor: Valter Parve, MSW - TÜ Pärnu kolledži lektor

Õpetajate Leht, reede, 23. jaanuar 2009

Lapsi tuleb kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik.
USA on meie suur eeskuju. Internetist leitud koolilood kajastavad ilmselt marginaalseid üksikjuhtumeid ja vint tundub olevat pisut üle keeratud, kuid mure võimalike arengute pärast on ehtne. Kõrvutatakse tõenäolisi lahenduskäike aastatel 1957 ja 2007

Neil

* 1. Johnny ja Mark kaklevad pärast tunde.

1957. Pealtvaatajate ees toimunud jõukatsumises jääb võitjaks Mark, poisid suruvad kätt ja vahejuhtum on ammendatud.
2007. Helistatakse politseile, kohale saabunud terrorismivastane üksus arreteerib poisid ja vabaduse kaotus mõlemale mõistetakse isegi juhul, kui Johnny oli tülli kiskuja.

* 2. Jeffrey on tunnis lärmakas, segab kaasõpilasi ja õpetajat.

1957. Jeffrey saadetakse kantseleisse, kus ta saab direktorilt peapesu. Klassiruumi naastes istub poiss vaikselt ega häiri enam teisi.
2007. Jeffreyle antakse suur kogus rahusteid, mis muudavad ta zombie-sarnaseks. Tal tuvastatakse tähelepanuhäire ja koolile antakse lisaraha puudega lapsega tegelemiseks.

* 3. Billy lõhub naabripere autol akna - ja saab selle eest isalt rihmaga korraliku keretäie.

1957. Billy on edaspidi ettevaatlikum, omandab kasvades korraliku hariduse ja saab edukaks ärimeheks.
2007. Billy isa arreteeritakse lapse väärkohtlemise pärast, poiss antakse kasuperesse ning ajapikku ühineb ta kuritegeliku jõuguga. Psühholoog veenab Billy õde, et too mäletab ka omaenda väärkohtlemist isa poolt, ning laste isale mõistetakse vanglakaristus.

* 4. Pedro kukub gümnaasiumi inglise keele eksamil läbi.

1957. Pedro teeb õhtukoolis keeleeksami ära ning astub kolledžisse.
2007. Pedro juhtum pälvib meedias üleriigilist tähelepanu: leitakse, et inglise keele kui keskhariduse ühe komponendi õppimise nõue on rassistlik. Korraldatakse aktsioone nii riikliku koolisüsteemi kui ka Pedro inglise keele õpetaja vastu. Inglise keel eemaldatakse õppekava kohustuslikust osast. Igal juhul saab Pedro kätte oma lõputunnistuse, kuid vajaliku keeleoskuseta peab ta elatise teenimiseks jäämagi mustatööliseks.

* 5. Johnny kukub joostes ja kriimustab põlve.

1957. Õpetajanna Mary leiab nutva poisi ja lohutab teda. Natukese aja pärast tunneb Johnny end tervemana ja jätkab mängimist.
2007. Õpetajanna Mary saab seksuaalse ahistamise süüdistuse ning peab 36 kuud vanglas veetma. Johnnyle määratakse viieks aastaks psühhoteraapia.

Meil

1978.
Põhikoolidirektorina hoiatan üldkogunemisel õpilasi, et suitsetamine kooli territooriumil toob kaasa juuste mahaajamise. Varsti jäävadki kaks poissi vahele ja mul tuleb oma kabinetis neil pead paljaks pügada. Enesetunne on seda tehes ja kaua hiljemgi küll üsna vastik, kuid osa lapsi saab tugeva motiivi hoida oma tervist. Keegi ei protesti, poisid lõpetavad tub­li­dena kooli.

2008, oktoober.
Kutseõppekeskuse direktor teretab kättpidi õpilast, kes hõõguva koni pihku peitnud. Koni põletab poisi kätt. 18-aastane noormees esitab politseile kaebuse kehalise väärkohtlemise asjus. Lastekaitse liit teeb avalduse, taunides direktori vägivalda lapse kallal.

2008, november.
Postimees (1.12.08, Risto Berendson, „Pahade” võit”) räägib juhtumist, kus möödakäija püüdis kinni poest likööripudeli varastanud alaealise ja tuuseldas teda. Kriimustada saanud silmaalusega poiss hankis järgmisel päeval arstitõendi, viis politseisse kuriteoavalduse ning kohtunik määras vastutustundlikult sekkunud täiskasvanule 15 000 kr trahvi !!!

Neil ja meil
Nii nende anekdootlike näidete kui ka tõsielujuhtumite ühine nimetaja tundub olevat sotsiaalne vastutus – või selle puudumine: iga ametimees ajab kitsalt oma rida, muretsemata juriidiliselt korrektsete otsuste laiema mõju pärast ühiskonnale. Muidugi tuleb lapsi kaitsta väärkohtlemise eest, kuid tädilik ülehooldamine süvendab neis karistamatuse tunnet, mis on noorte arengule ja kodanikuks kasvamisele kahjulik. Seejuures on mingite standardnormide kriitikavaba ülevõtmisega ühiskonnale tehtav kahju vähemalt sama oluline ning võib avalduda järgmises:

1. Apaatia kasv, ükskõiksus tuleviku suhtes. Võõrandumine riigist, pettumine demokraatias, tsiviilühiskonna arengu kängumine, sotsiaalse kapitali devalveerumine, manipuleeritavus, napp sidusus, vaen. Kaitsetahte ja -võime langus. Paljud lahkuvad ela­ma välismaale.

2. Kuritegevuse kasv, haridustaseme langus, oskustööliste nappus, võõrtööjõu sissevool.

3. Lapsevanemate/kasvatajate/pe­dagoogide/sotsiaaltöötajate väsimine ja läbipõlemine üha aheneva mõjutus­vahendite arsenaliga üha raskemat tööd tehes. Käegalöömine jne.

Häirivad, aga ei vastuta.

Paradoks, vähemalt Eestis, näibki olevat selles, et kasvatamist tikuvad reguleerima ametkonnad ja otsustajad, kes ise ei vastuta protsessi häirimise ega kehvade tulemuste eest.
Nii nagu lastekaitse liit ei lähe koolidesse korda pidama, pole ka poliitiliselt korrektsete seaduste autoritest ja täideviijatest asja laiutava ülbitsemise ning lameduse talitsemisel. Samas tuleb neilgi leppida sotsiaalse keskkonna reostuse tagajärgedega: piltlikult öeldes võivad kohtu julgustatud vargapoisid ka kohtuhärra või poliitiku sahvrid tühjaks teha.
Kui pedagoogid sunnitakse tunni­andja tuima rolli, kasvatamisest te­hakse improvisatsioonivaba käsitöö, möödakäijaid harjutatakse mitte sekkuma jne, võib küll öelda, et oleme paduliberalismi juurutamisega oma eeskujudest ette jõudmas.

Mis avitaks? Tõenäoliselt ei ole universaalset rohtu, mis roogiks ühe aktsiooniga puhtaks sotsiaalse keskkonna reostatud paigad. Valdkonniti saaks siiski midagi ära teha. Minu arvates on ühiskonna jaoks kulla hinnaga iga möödakäija, kes vaevub korrale kutsuma paha peale läinud lapsi. Meile omaste väärtuste kõige tõhusam hoidja on kogukond ja kõiki selle liikmeid tuleb julgustada osalema noore põlvkonna kasvatamises.
Seega on vaja kuidagi mahendada Postimehe kirjeldatud vargusjuhtumis tehtud trahvi kahjulikku mõju.

Riigi antud sõnumi laiem tõlgendus on ilmselge: ära sekku, võid ise süüdi jääda. Kodanikuühiskonna üks vastulausetest võiks olla tasuda trahv (15 000 kr) solidaarselt, näidates, et hoolime neist, kes lastest hoolivad. Kui leidub mõni fond või vabaühendus, mis asja koordineerida võtab, kannan nende arvele oma 500 krooni.

Ehk on Jukul veel lootust. Mida soovin ka Johnnyle, Pedrole ja Petjale.

Allikas: http://opleht.ee/arhiiv/?archive_mode=article&articleid=857

 

Vaata veel: