Eestimaa, mu isamaa

Villi Andi (Friedrich Kuhlbars) / F. A. Schulz

Eestimaa, mu isamaa,
kuis mull’ armas oled sa!
Murravad ka tormid, tuuled
Taara iidsed tammepuud,
siiski hüüavad mu huuled:
:,: Eestimaa, sull’ annan suud! :,:

Eesti vaprad vanemad
vaimuvallast vaatavad.
Peas neil paistvad pärlikroonid,
võidulaulud nende suus.
Neil on kuninglikud troonid,
:,: kuldsed kandled palmipuust. :,:

Eestimaa, su mehemeel
pole mitte surnud veel!
Peab surm ka rohket lõikust
suure sõjakäraga:
truuks jääme isamaale
:,: viimse veretilgani! :,:

Eesti leegionäride laul

Laul on tuntud kui "Eesti Leegioni laul" ja pärineb
II maailmasõja ajast. Sõna "leegion" võib asendada sobiva nimetusega.
3. salm on tänapäeval kaotanud oma aktuaalsuse ja seetõttu põhiosast välja jäetud.
Laulu refrääni olevat vahel lauldud ka sarkastilisema algusega:
"Me leegion sammub ja tühi on ta kõht, ..."

Sõnad G. Helbemäe, viis P. Veebel.

1.
Oli kodu meil sisemaa põldude vöös
või ranniku liivasel rannal
või saarel, kus vihane tormide sööst
käis päeval ja ööl meie kannul.
Me tulnud ja moodustan´d terasest kee,
mees mehega sammu siin astub
Ja kõigil on ühine eesmärk ja tee:
Käes relvaga vaenlase vastu!

Refr:
Me leegion sammub ja kindel on ta rüht,
sest kohustust püüame täita.
Eesti tulevik - see meie kõikide siht,
mille eest tuleb surra või võita.
Siin rahvas rahvale ulatan´d on käe
ja ühiselt kantakse raskus.
Küllap vaenlasel igavest meele nüüd jääb
me relvade hävitav vastus!

2.
Sinu silmis küll pisaraid nägin, mu meid,
kui lahkudes hoidsin su käsi.
Kord tagasi tulen ja kuivatan neid,
tean, oodates sina ei väsi.
Kui tahan, et naeratad mul püstipäi,
ma naeratan sinule vastu.
Kui vaimus mu kõrval sa vaprasti käid,
siis röömsamalt riviski astun!

Refr:
Me leegion sammub ...

3.
Meie kodudest üle käin´d raevutsev tuul,
neist kiskunud tütred ja pojad.
Ent võitleme seni, kui rauas on kuul
Ja neile tee avat´ on koju!
Kord teostub see kindlasti, ühinen´d siis
kõik eestlased kodumaa pinnal.
Seal võidukaist lauludest kajamas hiis:
See võitlus on väärinud hinna!

Metsavennad

Seal metsaserval väikses majas,
Kus elasid mu vanemad.
Seal metsaservas väikses majas,
On pesa teinud punased.

Refr. Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled,
Me metsavennad oleme.
Ai-tših, ai-tšah, ai-tšah, ai velled,
Me metsavennad eestlased.

Ja meil ei ole senti raha,
Me peame metsas elama
Ja me ei saa, ei või, ei taha,
Ei taha tiblat teenida.

Refr. Ai-tših, ai-tšah ...

Ja oma lippu sini-musta-valget
Me ikka au sees hoiame.
Ning alles võitluses saab selgeks,
Kes on meist õige eestlane.

Refr. Ai-tših, ai-tšah ...

Ja sinu sõstramustad silmad,
Mis võlusid mu südame.
Ja sinu sõstramustad silmad,
Ei need mul iial unune.

Refr. Ai-tših, ai-tšah ...

Mu ema, isa lasti maha
Ja kallim viidi Siberi.
Nüüd hulgun mööda soid ja radu
Ja tapan vene tiblasid.

Refr. Ai-tših, ai-tšah ...