Lagarde lahkub WEF-i õhtusöögilt – sest Euroopat ei tohi kritiseerida
USA minister kritiseerib Euroopa nõrkusi – EKP juht tõuseb püsti ja lahkub.
Autor Boris Reitschuster:
Pikka aega kõhklesin, kas peaksin sellest üldse kirjutama. Sest tegelikult on see lasteaed. Lasteaed kõige kõrgemal tasemel – disaintaldrikute ja maailmapäästvate ambitsioonidega. Aga mõnikord ütleb selline lasteaed meie praeguse olukorra kohta rohkem kui ükski strateegiadokument.

Keskkond: kurikuulus Maailma Majandusfoorum WEF Davosis. Stseen: globaalsete otsustajate õhtusöök, mida võõrustab keegi muu kui BlackRocki juht Larry Fink. Laetud: riigipead, kõrged ametnikud, kõrge finantsjuhtkond. Ja menüü keskel tõuseb USA kaubandusminister Howard Lutnick püsti ja ütleb asju, mida selles ringis ei öelda. Mis oleks varem olnud üsna normaalne. Aga tänapäeval on see ketserlus Euroopas, mis on valgustusajastust maha jäänud – moraalist kinnisideeliste eliidi tõttu. Või täpsemalt: ususõdalased, kellele järgnevad hordid hästi toetatud oportuniste ja karjeriste.

Trumpi võitlushimuline minister kritiseerib Euroopat. Terav kriitika. Tema avaldused: maailm peaks keskenduma rohkem söele kui taastuvenergiale. Euroopa majanduslik langus on käes. Ebameeldivad tõed – minu silmis. Aga isegi neile, kes näevad seda teisiti, peaksid need olema vähemalt teesid, mille üle saab vaielda. Mida nad siis peaksid ümber lükkama.

Kuid nad pole sellega enam harjunud. Nad elavad totalitaarses meeleseisundis. Nad on loonud ühiskonna, mis enam kriitikat ei luba. Kus kahtlust või isegi arutelu peetakse „eitamiseks“. Arutelu ei toimu. Selle asemel: draama.

EKP president Christine Lagarde lahkub demonstratiivselt õhtusöögilt. Al Gore hüüab buuu. Õhtusöök peatatakse. Magustoit jäetakse ära. Diplomaatiline GAU portselanil. Ja tekib küsimus: mis juhtus vana hea debatikultuuriga?

Õhukese nahaga kuni eneseparoodiani

See stseen sümboliseerib uut, häirivat mustrit. Igaüks, kes tänapäeval „elitistlikes“ ringkondades ebamugavat arvamust avaldab – olgu see siis energia, kliima, rände või majandusliku reaalsuse kohta –, ei peaks ootama nutikat vastuväidet, vaid moraalset ostratsismi. Kriitikat ei lükata enam ümber – seda laimatakse. Tühistatakse. Ja kriitik ründab ad hominem – või vähem peenelt öeldes: sa pissid talle säärele.

Lagarde'i lahkumine ei ole möödalaskmine, vaid ajastu vaimu väljendus: igaüks, kes rikub õiget narratiivi, igaüks, kes kaldub kõrvale punarohelisest ärkveloleku katekismusest, rikub korda. Ja need, kes korda rikuvad, isoleeritakse. Asi pole tões, vaid hea enesetunde konsensuses. Tundes, et oled õigel poolel. Moraalselt. Millest see tegelikult räägib: võimsate mugavustsoonist.

See, et USA minister annab söe kohta nõu just Davosis, on kliimareligiooni järgijate jaoks muidugi suurim provokatsioon. Ma kasutan seda ebameeldivat terminit, sest see hetk näitab: see on religioon, sest muidu oleks olnud õige hetk jõuliselt vastu vaielda, mitte buuata või solvunult minema jalutada. Viidata faktidele, argumentidele, arvudele. Selle asemel: solvunud eemaletõmbumine. Suhtlusstiil nagu keskkooli õuel, mitte Euroopa Keskpanga juhtkonnast.

Euroopa diiva rollis

Võite Howard Lutnicki kohta arvata, mida tahate. Kuid ta on üht asja paljastanud: närvid on pingul. Euroopa on majanduslanguses. Enda pealesurutud energiasiire toodab rekordeid – elektrihindades, tootmise ümberpaigutamises ja heaolu kadumises.

Allergiline reaktsioon tema diagnoosile näitab: eliidi enesekindlus hakkab murenema. Euroopa närvid on pingul. Nad näevad, kuidas nende (kliima) nahk ära vajub.

Sest kui Lutnick oleks demonstratiivselt jama rääkinud, oleksid inimesed vaikselt naernud. Kui ta oleks end diskvalifitseerinud, oleks talle enesekindlalt vastu vaieldud. See, et selle asemel võetakse põgenemine, näitab, et ta on valusasse kohta sattunud. Või nagu Karl Kraus ütles: Mis lööb, see tabab.

Igaüks, kes niimoodi reageerib, ei tegele enam vaidluste, vaid nördimuse rituaalidega – omamoodi katoliikliku eksortsismiballetiga ketserite vastu.

Magustoit oli ette antud – nagu ka diskursus.

Sellest Davosi õhtusöögist on saanud sümbol: eemalehoidvale, enesekesksele eliidile, kes kaitseb end kriitika eest nagu viirushaiguse eest. Tänapäeval pole selleks enam maske vaja – valitseb moraalne pahameel, tühistamiskultuur ja ülim solvang: laua tagant lahkumine.

Mis mind selle juures eriti hämmastab, on täielik suutmatus mõista kriitikat kui võimalust järelemõtlemiseks. Kui ameeriklane ütleb, et Euroopa kaotab majanduslikult – siis võib seda pidada tooreks, tundetuks, poliitiliselt motiveerituks. Aga see pole vale. Energiakatastroof, deindustrialiseerimine, kasvav bürokraatlik enesehalvatus: kained majandusteadlased on seda kõike juba ammu näinud. Ja isegi need, kes Lutnicki sisu tagasi lükkavad, peaksid tunnistama, et Euroopa paistab praegu silma eelkõige oma dekadentsi, mitte dünaamilisuse poolest.

Ja see paistab olema asja tuum: Lagarde ei tõuse püsti kuna Lutnick skoorib, vaid sellepärast, et ta ise skoorib. See pulbitseb pinna all – ja kõigil, kes stiimulile nii emotsionaalselt reageerivad, on kas egoprobleem või süütunne. Eile tundsid nad end oma kliimakultusega veel avangardidena. Täna tunnevad nad: ülejäänud maailm raputab neile pead. Nad tunduvad olevat segu esoteerilisest ringist ja lasteaiast. Ja USA minister on kogu maailmale näidanud: keiser on alasti.

https://reitschuster.de/post/lagarde-verlaesst-wef-dinner-weil-europa-nicht-kritisiert-werden-darf/