(Komi Vabariigis 2009 välja antud kogumik)

Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks (1972)

Võllalaul

Kolm kolpa läksid riidu
maa põhjas pimedas.
Nad olid sinna viidud
ka suures pimedas.
Ei tundnud, kes on tuttav
ja kes on võõras just.
Nad vastastikku tundsid
kõik pöörast võõrastust.
Kolm korralikku kolpa,
kel kehad kadunud,
said aru, et siin kolkas
kord käest on kadunud.
Kolm kolpa kolmes leeris
ja nelja tuule peal,
neil sõda aina veeres,
ei tulnud rahu eal.
Need olid eesti kolud.
Need olid eesti olud.


Pime august

Rohu sees tiksuvad kellad
just nagu rohutirtsud.
Poistel on põued hellad,
piigad on pisut pirtsud.
Küsivad jahiluba,
kui tahad lasta lindu.
Viimaks küll tinauba
tabab neid endid rindu.
Vajuvad jõuetumalt
samasse sügisrohtu.
Poistel on ilme rumal,
elu on pandud ohtu.
Öö laseb hirme tunda,
päeval on asjad joones,
rõõmsal rehepeks undab
taevaaluses hoones.   


Üks veski seisab vete pääl

Üks veski seisab vete pääl,
kuid veskitööd ei tehta sääl,
sest veskimees on väsinud
ja veskikivid kulunud.

Oh tule noor ja tugev mees
ning vaata ringi veski sees.
Sa otsi riistad ülesse
ja raiu sooned kivisse.
Tee veskikivid teravaks,
löö aknad puhtaks, säravaks,
küll tuleb rahvas rõõmuga
siis kõrge veskikoormaga.

Kui koorma otsas istub taat,
hää õnne eluksajaks saad.
Kui koorma kõrval kõnnib neid,
siis küsi, kas toob linnaseid.

Kas on tal pulmad tulemas,
kas on tal armas olemas.
Kui pole tal, siis juttu tee,
ehk jääb ta sinna veskisse.
See veski seisab vete pääl
ja palju tööd võiks teha sääl,
kuid veskimees on väsinud
ja veskikivid kulunud.

Mõru ning mööduja (1976)

Põgenik

Naistest, lastest, kodakondseist,
kõigist-kõigist lahku
ihkad äkki mõnikord
ja kallist kodust lahkud,
tasku pistad vilepilli,
kääru kõva leiba,
aia äärest kaasa kahmad
kepiks tubli teiba,
suures ilmas sugurahvast
hulgub ikka ringi,
tahd korra kohata
meid isepäiseid hingi,
tervitada tuueveskeid,
merest tõusvaid pilvi,
päikesesse vaadata,
kuni on veel silmi.   


Varandus

Pool pirukat, üks nüri nuga,
üks kahupää, üks karvasuga,
üks armastus, üks valujuga – 
mu väike varandus
mul alati on kaasas,
ükskõik kus ilmalaanes
ma iganes ei asu,
mu väike varandus
mind hoiab ärevuses,
mind hoiab tegevuses,
mind hoiab visalt püsti
mu väike varandus.   


Mäletaja

Kõik mehed elavad minus,
kes sõdades otsa said,
ja tüdrukute lapsed,
kes laukasse heidetud said.
Kõik hukka läinud hinged,
kes türmi on visatud,
kõik müüdud ja mahajäetud,
kõik orvud ja isatud.
Ei kiida ma kurja tegu,
ei kurja tegijaid,
see rohkem on imetegu,
et nemad mu lasteks said.
Kõik ilmalapsed on minu,
nagu saatus neid talutab,
nende kõikide õnne pärast
mu süda valutab.   


Oi külad, oi kõrtsid

Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu,
kus parimad piigad, kus pudeli-õlu,
kus suveöid kaunistas kiikede kägin,
kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin.
Oi külad, oi kõrtsid, kust hulkusin läbi,
kus ühtaegu tunda sain uhkust ja häbi,
kust maantee viis mööda, kus redel viis lakka,
kus armastus algas, kus haledus hakkas.
Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu,
kus piimased piigad, kus õhtune õlu,
kus laulsid ja langesid sõbrad ja velled.
Aeg möödub ja muudab veel kaunimaks selle.   


Kui sa tuled

Kui sa tuled, too mul lilli,
too mul kurki, too mul tilli,
kohupiima, kohviube,
tule tuuluta mu tube;
minu kodu on mu urgas,
hallitus ja hais on nurgas,
tulles ära tuld küll süüta,
ära uuri, ära tüüta
manitsustega mu kõrvu,
igatsen vaid sinu õrnu
unistusi uuest ajast,
puhtast, valgest vangimajast.   


Hambad katki

Hambad katki ja haridus väike,
sõrmeküünte all sünnimaa muld,
silmad võtavad süüdlase läike,
küsid möödujalt suitsule tuld.
Mõni annab, ei vaatagi sulle,
ise mõtleb, et jälle üks pätt.
Aga ometi ükskord ka mulle
anti suud ja pakuti kätt.   


Kui pidud on peetud

Kui pidud on peetud,
kui võõraid jääb väheks,
siis armsale rahvale
külla ma läheks,
kuid armsad on hauas
või unustand minu,
ma ülesse otsin,
oo vihamees, sinu,
sa oled veel ainus,
kes arus ja elus,
kes mõelnud on mulle
nii palju siin elus.   


Avanemine

Mees lõhkus puid
ja naine pesu pesi,
laps lebas mähkmetes,
häält ajas tasakesi,
nii palju kevadeid
ja inimesi
kaob aja sees
muuseas, niisama,
ja ime on, et äkki pead
neist laulma, luuletama.   


On kevad ja kenad neiud

On kevad ja kenad neiud
on jälle jultunuks läinud
nad vaatavad üle õla
kui oled neist mööda läinud
Sa lõikad vitsaraost vile
ja puhud ükskõik mõnda lugu
kas kuulab sind keegi või mitte
sul polegi sellest lugu
Peaasi et naerjad neiud
on käinud su hingest läbi
nii kevadest kevadesse
sa veadki end elus läbi   


Jõgi voolab

Jõgi voolab, kastan särgi jõkke,
hetkeks peatub jõgi, hetkeks panen tõkke,
võtan välja särgi, märja, jõese, veese,
nüüd see hetk on käes, on minu särgi sees see,
nüüd on elu jälle hetke jagu rikkam,
jõgi sest ei muutu, tema voolab ikka
vanaviisi, peatamata, katkemata voona,
omaenda algust unustava, lammutava loona,
aga särgis selles seiskuvad need rohelised lained,
elu lõhnad, linna laguained,
kõik, mis ajalikult voolab alla jõkke,
püüan kinni, panen ajatõkke,
raamin nägemuste rahunenud ruutu,
seal on alles kõik, seal midagi ei muutu.

Laulud eestiaegsetele meestele (1988)

Räägi mulle

Räägi mulle ajast,
räägi mulle ruumist,
räägi isamajast,
räägi tollest juunist,
mille kohta ringi
käib üks loll legend,
nagu meie ise
oleks tapnud end.   


Kolm karu

I
Kõht on tühi,
süda on täis – 
kes kurat mu kausist
söömas käis?!
II
Üks raius me seinasse augu
ja teine lõi sinna trellid,
kuid ikka on nemad õiged
ja pärani puhtad sellid!
III
Ei pääse, paraku, leina eest
ka need, kes on karastatud.
Ka meil on mure: me seina seest
on unenäod varastatud!   


Läks külamees külmale maale

Läks külamees külmale maale,
läks külamees kaugele raale,
läks pillita-pullita peole,
läks talupoeg tundmata teole.
Läks kolgamees maailma laia,
läks külla pealt kütmata majja,
läks pooleldi paljajalu,
jäi töötapjat töinama talu.
Läks nii, nagu viidi neid – hulgi,
läks pärandus üksipulgi,
jäi lastele laul ja luule,
neid võõrad kõrvad ei kuule.   


Sääl teel kus ingel valvab

Sääl teel, kus ingel valvab Iru linnust,
mul võõras vahiline haaras rinnust:
Kudaa, kudaa! – ta näitas püssitäkki,
muud midagi ei mõistnud mulle rääki.
Ma olin isamaal. Ta – võhivõõras.
Kas oleks tapnud ta mind jahijõõras,
kui oleksin ma väega putket teinud?
Oh isamaa, mis olen ma sul teinud?!   


Pööre

Ori, ä´ nori,
löö alla
turi!
Aeg on uus,
paha isand
suri.
Juba uus algas aeg,
juba uus parem isand
sinu turjale saand,
hääd naljagi visand!   


Mardilaul

Mart jõi ennast surnuks,
keegi pidi ju jooma,
keegi pidi ju kasu ka
kroonu kassasse tooma.   


Selge hommik

Vaevalt külm teeb kaane veele,
juba venelane jääl,
toksib auku, heidab konksu,
juba loodab saaki sääl.
Eesti mees veel mõtleb, arvab:
kas võib üldse püüda sääl?
Teine mees ei mõtle-arva,
juba ootab augu pääl.     


Uued tuuled

Kraavi pervel peatus troika,
tehti väike perestroika:
kutsar säeti hobuseks,
sõitja jäeti kutsariks,
ruunad müüdi vorstiks.     


Ei saa me läbi Lätita

Ei saa me läbi Lätita
ja Venemaa meelest ei lähe,
nii nagu käterätita
me kunagi sauna ei lähe.
Me kasvame kokku Koolaga
ja Uural on eriti kallis,
nemad aitavad meid ju soolaga
ja annavad abi metallis.
Suur sõprus meid ühendab ülevalt,
see tunne meis tiheneb üha,
sest kõik, mida antakse ülevalt,
on paratamatu ja püha.     


Teeme

Me teeme, teeme, teeme,
ja teie teete ka,
me teeme, teeme, teeme,
kuid tehtud veel ei saa.
Me ehitame hoonet,
sel puudub vundament,
me valget viina joome,
sel puudub sakusment.
Me kõht ei ole tühi,
ei ole täis me pea,
kui tõuseme, siis teeme,
kas valmis saab, ei tea.     


Jälle

Jälle uluvad tuuled, jälle möirgavad marud,
jälle tulevad idast põdrakarjad ja karud,
jälle jäätavad rajad, jälle räidivad silmad,
jälle ühmame öelda: need me kodused ilmad!
Ees on tormide aeg. Jälle rappuvad juured,
väiksed kistakse maast, maha murtakse suured.
Jälle vaevatud maalt kostab haigete hälin,
jälle tornide päält kostab lollide lälin.     



Viimne rubla

Viimne rubla rändab viinaks,
Venemaa saab varsti Hiinaks,
oleks veel mul vene raha,
kõik ma jooksin joonelt maha,
enne kui see Hiina jõuab,
üle Peipsi vete sõuab,
Mehikoormast maale sajab,
vangikongid püsti ajab,
tanguks tambib viinavilja,
siis on otsas, siis on hilja,
hiinlane võib jääda kauaks,
ta võib muuta ühishauaks
kõik see õndsa Eesti ala,
nüüd veel saab, nüüd viina vala!   



Rändriik

Rändrottidel riiki ei ole,
kui ongi, siis ainult rändriik,
nad midagi kotti ei kogu,
nad tulevad võtavad siit
mis on, mis ei ole, ei võta,
nad võtavad võimuga käest,
ja riiki neil endil ei ole,
nad õgisid sellegi käest.     


Rahutalved

Vanad väsinud mehed,
sõjad seljataga,
istuvad ahju valul.
Aknalaugudel lumi.
Meelekohtades mure:
eks ma ju sõdinud hästi
eks ma ju tegin mis tarvis,
karvapealt täitsin käsku?
Vanad väsinud mehed.
Pojad veel väsinumad.
Lumelageda taga
õhtune päike punab.     


Lühike maailma ajalugu

Alguses ei olnud muud, – 
ahvid jooksid mööda puud,
kõige laisem kaotas hoo,
kukkus, murdis sabaroo,
nii sai ahvist inimahv,
laiskuse eest paras trahv,
karjast väljas, hüljatud,
nägugi täis süljatud,
nõnda oli alguses,
darvinismi valguses,
järgnes areng ränk ja pikk,
viimne faas on bolshevik:
jalas kirsad, seljas frentsh,
ennustatud Übermensch.     


Iha

Külmkapp on köögis kui kelder,
ei mahugi sinna muud.
Ümber tühja, lugeda laua
ulub trobikond süüta suud.
Üks laps hakkab laulma kui tilder.
Sääl aeglaselt avaneb kelder.
Ja tulevad välja säält seest
kaks meest.
Nõnda lihaks on saanud sõna – 
nonde süütute sõim, nonde mõna,
nõnda lihast on tõusnud kaks meest.
Nad käsevad hoida käed pea kohal ülal,
või muidu on lõpp
kogu külal!     

Sinamu (2005)

Pärlipüüdja

Hakata põhjamaal pärlipüüdjaks, on minu leiutis.
See mote tuli mulle, kui nägin sinu hambaid.
Need valendasid ja kutsusid lähenema, aina lähenema.
Muidugi, ma ei olnud üksi; püüdjaid oli palju!
Aga nemad ei teadnud, mida  nad otsivad.
Olin esimene, kes kehastus pärlipüüdjaks.
Pärlipüüdja ei jaga saaki kunagi kellegagi,
Püüdma ei pannud mind sinu tarkusehambad.
Need puhkevad sul veel niikuinii viimastena.     



Karistamatus

Karistan sind kogu aeg selle eest, et kuulud mulle
Nii nagu teisi selle eest, et nad mulle ei kuulu.
Kõik teod kasvavad karistusteks, eriti heateod
Vastu meie eneste tahtmist, meie tõrkumistest 
  hoolimata.
Oleme üheväärsed võlglased üksühele ja 
  teineteisele.
Viibime võlavanglas eluaegsete 
  karistusekandjatena.
Kõik teod kannavad karme intresse; karistuse 
  määr kasvab.
Karistan ennastki sellega, et karistan sind kui ka
  teisi
Oma olelu oskamatu korraldamisega 
  üleinimlikult heaks.
Uskumata see on, aga tõsi, et ükskord olin 
  õnnelik.
Ei teinud siis kellelegi head, ei karistunud 
  kedagi.
Mu ema on minu pärast nutnud; mu nutmise üle
  on naerdud.
Olen õppinud olema otsata tõsine.
Vargsi vaatan vahel sinu naermist omaette.     



Veest väljudes

Veest väljudes oled külm nagu kala.
Mu süda hüppab: olen õnnelik õigitseja.
Olen jahe, ent mahe; oled rauge, ent kauge:
Sind haistes hämmastavad aistingud maailmamerest.
Suur päev oli, millal merevahust sünnitati Veenus,
Teine suur on, millal merre uputatakse Päike.
Mere purpurne väli heliseb kadunud lapsepõlvest,
Mille asemele nüüd oled saadetud sina.     



Koelmul

Oled nõnda ilus, et tahaksin
Sind lapsendada koos sinu lapsega.
Kindlasti poleks kellelgi midagi selle vastu.
Tean ainult: igatsed enamat.
Oled sündinud kalliks kalaks.
Pead ilmtingimata ujuma ülesvoolu
Kudemispaikadele, kus hukkuvad kõik isased.
Kahju mul kaasvõitlejatest.
Viimast korda sult küsin:
Lubad end lapsendada?     


Vaikne laupäev

Vaata tüdrukut, kellel selg on paljas.
Miks ta on tulnud meie hulka?
Tõesti, ta ihu igatseb emaks saada,
Aga ta silmad rehitsevad rahakotti.
Rasked ajad on tulnud meie maale.
Lapsed, trummeldage emakojas oma sündimise õigust!



Imik

Tahtsin maalida imevat last,
Aga käsi ei kuulanud sõna,
Nõtkust ei olnud, et tabada
Ihu ahmivat suujoont.
Vaatasin veel uinuvast suust
Viimaks irdunud rinda,
Miskit ei tulnud ka sest,
Siiski – uhkegi oldi.     



Suvepäevad

Sa ehtisid ennast minu pärast, aga salgasid seda.
Sain aimu sellest sinu võlssimistele vaatamata.
Sest sa ehtisid ennast ju igaühe pärast,
Kes vähegi vastu tulla võis sulle
Pikkadel põlluteedel.
Arm tärkas sus aegamööda, kiiresti kasvas suureks.
Ühel päeval tõusis ta kui kull pilvede alla.
Iga hiirt märkas ta all, iga putukat maa peal.
Kui ta maandus, oli ta jällegi tuvikene.
Oh suu, tuline suu ainult reetis,
Sest kõik sõnad põlesid sääl
Nagu kahjutuli.     


Lilletoojad

Matusepäeval selguvad
Seni varjul elanud vallaslapsed:
Nad tulevad lilletoojatena,
Et eemalduda taas oma saladusisse.
Elu on pikk,
Ööd mõnikord üsna lühikesed.
Mõista, silmapilgud on need,
Mis jäävad paistma eluloost.
Meelekatked on nood,
Mis keeratud elulõngaks
Saatuse sõrmil...
Pole uut päikese all,
Ikka rahvas eksitab rändajat!     



Ammendamatu

Kui aatom on ammendamatu,
Kui tema algosakesteski alles
Üha avastatakse õudseid saladusi,
Kuidas võiksin siis sind
Pidada ammendatuks, mu imb,
Ei iial, ei iial!
Üks elu sinule keskenduda
Jääb lausa lühikeseks;
Oh, oleks neid enam!
Sõrmitseme saladuste sõlmekesi alles,
Hargnemisest rääkida oleks veel varane!
Ära mõtle, ei kao ma kuhugi,
Olen töömees tubli!
Meie armastus anti üles
Meile kodutööks loomisepäeval.
Maga mureta, imb,
Oleme otsustavas alguses;
Saad mind kauani kannatama!     



Lill

Sa oled nagu lill – ei midagi intellektuaalset,
Aga ometi tarkust on sul, et niiviisi õitseda.
Oleksin kumalane, lendaksin sulle külla,
Koos kiiguksime tuuleõõtses kaasa su kõrge varrega.
Igal tunnil, siin väikeseski Eestis,
Kohtab tuhandeid, kes elavad armastuses.
Sina, jumalalill, pole kordagi öelnud,
Mismoodi armastust sõnul saaks avaldada.     



Valge leht

Oh armas, sa oled suur kustutuskumm,
Mis paitab hingest kõik kritseldused,
Mille sinna on jätnud tuhanded tüdrukud.
Ei sa õgvenda olnut; sina kustutad
Kõikse kireverel koormanu.
Valge leht olla tohin taas äärest ääreni;
Kas või uuesti mind kestahes kasutagu – 
Käristagu, kortsutagu, varastagu
Kurje käekeste habinal sinu hüast
Ennastusaldavast üsast!     



Ilmutus

Ei uskunudki, et su armastus on nii suur,
Et julgeksid riielda minuga.
Oled tõestanud nüüd, mida mu hing
Oleks pidanud oletama ammu.
Mida riiakam sa, seda rõõmsam ma nüüd!
Ainult armastuse pärast ju
Inimesed riidlevad, teineteist tapavadki.
Kui sul poleks sooja ega külma must,
Lõdiseks mu süda nagu koer hangel.
Riidle, muidugi riidle, et võiksin
Tunda su seniavaldumata armastust!     



Üksi

Kõrv vastu maad kuulan su jalaastumist.
Sa kõnnid kusagil, aga kus, tümin ei reeda.
Olen oodanud sind hommikust saadik; juba on õhtu.
Kardan et kõrv kasvab maa külge ega saa enam lahti,
Siis kui sa tõesti ju tuleksid.
Pää ligi maad kuulan su kaugenemist.
Päev veereb, sina lähed niisamuti õhtule.
Alustan hommikul ootamist otsast uuesti
Päev päeva järel igavust ületades.     



Nõutu

Kallis tüdruk, saa minu sõbraks,
Minu elu pole pikk ja su koorem ei kesta kaua.
Sina oled see, kes tulid minu tuppa,
Sina olid see, kes mu juurde juhatati.
Ütle, kes sa oled, mida mõistad igatsusest,
Ütle, kes sa oled, et nii tahan sind sõbraks.
Polnud sul ju kaasas mu südame võtmeid,
Polnud ma neid kuhugi unustanud.
Ütle, mis on inimene, et sa temale mõtled? – 
enne meid juba küsiti igiammu.
Kui sa tead, ütle nüüd, miks küsiti nõnda,
Pole küsimust uut mu suus ka praegu!     




Sisukord
Võllalaul ......................................................4
Pime august ................................................6
Üks veski seisab vete pääl ..........................8
Põgenik .....................................................10
Varandus ....................................................12
Mäletaja .....................................................14
Oi külad, oi kõrtsid .....................................16
Kui sa tuled ................................................18
Hambad katki .............................................20
Kui pidud on peetud ...................................22
Avanemine ...................................................24
On kevad ja kenad neiud .............................26
Jõgi voolab .................................................28
Räägi mulle .................................................30
Kolm karu ...................................................32
Läks külamees külmale maale ...................34
Sääl teel kus ingel valvab ...........................36
Pööre ..........................................................38
Mardilaul .....................................................40
Selge hommik .............................................42
Uued tuuled ................................................44
Ei saa me läbi Lätita ...................................46
Teeme .........................................................48
Jälle ............................................................50
Viimne rubla ................................................52
Rändriik ......................................................54
Rahutalved ..................................................56
Lühike maailma ajalugu ...............................58
Iha ...............................................................60
Pärlipüüdja ...................................................62
Karistamatus ................................................64
Veest väljudes ..............................................66
Koelmul ........................................................68
Vaikne laupäev .............................................70
Imik ...............................................................72
Suuvepäevad ................................................74
Lilletoojad .....................................................76
Ammendamatu .............................................78
Lill .................................................................80
Valge leht ......................................................82
Ilmutus ..........................................................84
Üksi ...............................................................86
Nõutu ............................................................88



ХАНДО РУННЕЛЬ - УКРАДЕННЫЕ СНОВИДЕНИЯ
Стихотворения на эстонском и коми языках
Перевод на коми Нины Обрезковой
Художник обложки Мария Шишкина
Редактор В.И.Трошева
Компьютерная верстка – С.И.Оверин
Подписано в печать 25.05.2009. Формат 70х90 
1/32
Бумага офсетная. 
Усл.печ.л. 3,51. Уч.-изд.л. 3,2. Тираж 500 экз. Заказ .
ООО «Анбур». 167982, г.Сыктывкар, ул.К.Маркса, 229
Отпечатано в полном соответствии с качеством
предоставленных материалов
в ООО «Коми республиканская типография»
167000, г.Сыктывкар, ул.В.Савина, 81