15.apr.2017 - kultuur.postimees.ee

«Ooo Eestimaa, kuni su küla veel elab, elad sina ka.»
Nii väidab 1971. aastal loodud ning praeguseks otsapidi rahvalaulu staatusesse tõusnud «Tuhanded külad», mille sõnade autoriks on Mihkel Zilmer, Jüri Kask ja Toivo Tasa. Kuid kas Eestimaa küla – kui meie rahva ja kultuuri müütiline lapsepõlve- ja õnnemaa – veel üldse elab? Kas seal keegi veel üldse elab? Ning kuidas seal varemalt on elatud?

Need Eesti linnainimesed, kes ammutavad informatsiooni luulekunsti kaudu, seda eriti teada ei saa. Sest vastupidiselt kohalikule proosale pole see osa eesti keeles kirjutatud luulest, mis raamatukaante vahele jõuab, külaelu kunagi väga aktiivselt kajastanud. Kui luuletajad kirjeldavad värsivormis indiviidi suhet iseenese, teiste inimeste, ühiskonna, looduse ja kõiksusega, ei jää küla just eriti sageli kaadrisse. Sealt tuleb teateid napilt, justkui mõnelt kaugelt planeedilt.

Küla näib linnast vaadates asuvat kuskil tsivilisatsiooni hämaral äärealal,
üha enam mütoloogiliseks muutuvas keskkonnas, kuhu «enesest lugupidavad»
inimesed (poeedid sealhulgas ja iseäranis) vabatahtlikult ning sageli ei satu.
Seda olukorda illustreerib iroonilise kujundlikkusega üks Andres Vanapa haiku:

«Kesk küla seisab jaanalind.
Kes mind siia saatis,
küsib linnuhing»

Eesti kirjanduse kõige jõulisemaks poeetiliseks tekstiks külaelu teemadel on käesoleva teksti autori jaoks Jaan Oksa ekspressionistlik jutustus «Küla» (u 1910) – olgugi et vormilt proosa, on see nii sisult kui ka väljendusplaanilt puhas poeesia. Kuid kes on meie kirjanduse ajaloo suurimad külapoeedid, väärilised vasted vene rahva suurele laulikule Sergei Jesseninile? Viimatinimetatu deklareeris teatavasti ühes 1920. aastal kirjutatud luuletuses:

«Olen viimane külapoeet ma,
lihtne laulude laudadest sild»

(Artur Alliksaare tõlge).

Käesolevat ülevaadet tehes pole püütud koondada mitte autoreid, kes on külast pärit või elasid / elavad külas, vaid kes on luuletanud külaelust, kelle sõnadega maalitud pildile mahub rohkem kui vaid luulemina ning teda maakohas ümbritsev loodus. Järgnev väike luuletsitaatide popurrii ei pretendeeri ei autorite ega tekstide osas täielikule ülevaatlikkusele või ammugi mitte ammendavusele – jäägu see temaatilisele antoloogiale, kui midagi sellist millalgi trükipressi alla läheb.

«pigistes hõiskeid harmoonikast,
isake, lauldes kord jätan su talu».

Küla on eesti kirjanduses olnud ikka koht, kust tahetakse ära ning kust välja pääsenud ihkavad vähemalt sõnades sinna iga hinna eest tagasi. Hea ja üldtuntud näide mõlemast tendentsist on Lydia Koidula kahetsusest kantud õhkamine kogus «Vainulilled» (1865):

«küll üle aia tahtsin ma
ta kombel vaadata

ei poolt nii armas olnud seal
kui külatänavas!»

Jaan Kaplinski kirjutab maakohta naasmisest kogus «Raske on kergeks saada» (1982):

«Eluaeg olla ära
eluaeg tulla tagasi
koju õemurule
mis on nii pehme
ja märg
paljaste taldade all
vana palkseina juurde
mis hoidis sind püsti
kaugel võõras linnas
üksinduses
ära olles
tulles tagasi.»

Tagasitulekust külas asuvasse lapsepõlvekoju räägib ka üks Ly Seppeli luuletus:

«Sinna seinapalkide vahele,
sinna midagi maha jäi.
Nende nõgiste parte alla
tulla tagasi paljapäi.

[...] Juua kuuri all haput kalja,
minna lakka siis.
Kerratõmbunult värsketes heintes
istuda nii.

Ning tunda end kerge ja vabana,
jätta enesesund.
Uskuda haldjaid ja paganaid
enne und.»

Kaplinskile ja Seppelile sekundeerib Nikolai Baturini 1968. aastal avaldatud murdekeelne tekst «Puu ja juure»:

«Ole linna ma kännu kik läbi
ja linna läbi kännu om minust.
Ku latse käest kullatu käbi
linnalõbu om lipsanu piust.

Mu silmä om nättu nüid selgess,
olku skeptik ma või ignorant,
kik, mis jäänu om puhtass ja helgess
siin ilman, om mulle kodukant.»

Aleksander Suuman maalib ühes pikemas eepilises luuletuses pildi poeedi tagasipöördumisest kodukanti, mis lõpeb külapeoga:

«Kui õnne pole leidnud laias ilmas
ei ausa ega alatuma moega,
siis sünnipaik sind ikka vastu võtab,
nii nagu võetaks ärakadund poega

[...] Kuis selgusele jõuda isamajas?
Ta pole tehtud kivist ega puust,
vaid päevadest. Need olid ammu-ammu.
Ja sõnadest, mis praegu lausun suust.»

«Kolkakülast» pärineva poisikese esimest reisi ning iseäranis selle eelmaitset on kogus «Näojooned» (1958) värssidesse valanud Felix Kotta:

«Kujutleda mingisugust linna
meie vennaga ei suutnud siis:
seitsekümmend versta oli sinna,
raudteejaama nelikümmend viis.
[...] See ei olnud teeots ükskõik kuhu,
ettevalmistus käis terve kuu.
Uued pastlad tehti selleks puhuks,
pesti särk ja puhastati kuub.»

Täiskasvanuks saanu kodukülast minekusundi kirjeldab Ilmi Kolla 1948. aastal kirjutatud luuletus «Ellu!». Autor küsib endalt:

«Kas ma kahjatsen, et kodunt lähen
ja ka võimalik, et jäädavalt?
Kas on ikka kurb veel maha jätta
väikest talu, liivast mängumaad?»

Ning vastab siis:

«Olid rõõmsad, lillelised päevad,
aga milleks kahjatseda neid!
Ees on maailm avaram ja rikkam,
uus ja võimas elu ootab meid!»

Viivi Luik on kirjutanud 1962. aastal:

«Mis oleks, kui sõidaksin
praegu siit ära,
läbi suviste vihmade,
päikese sära?
Ära!

Kraavikallastelt korjaksin
vaikust ja marju,
sooja pilguga paitaksin
pilvede harju.

[...] Kõigi linnade rutust
ja tehaste kärast
looksin heleda laulu...
kuid kunagi pärast.»

Bravuurikalt – ehkki üksnes unistades ja ähvardades, nagu osutab viimasel värsireal leiduv sõna «kord» – lööb kodutalu värava tagantkätt kinni Heiti Talviku 1930. aastal kirjutatud luuletuse «Uljalt» minategelane:

«Otsekui sõdurid, kurbusest ängides,
hullavad rongis, mis frondile sõidab,
nõnda mu mehemeel, eluga mängides,
tuhandeid kahtlusi eneses võidab.

Otsekui madrus, kes lahkudes noorikust,
puskaris lõõskava lämmatab valu, –
nõnda ma, pigistes hõiskeid harmoonikast,
isake, lauldes kord jätan su talu.»

18. sajandi eesti külamehe eluhoiakut on 1790. aastal kirjeldanud värssides Friedrich Gustav Arvelius:

«Kui mul on maja ja põllumaad käes,
küll ma siis olen üks õige mees!
Priski naist kosin, teen usinast tööd: rahu sees elan siis päevad ja ööd.»

Friedrich Nikolai Russow leiab 1854. aastal külasse külaskäiku tehes, et:

«Ei ole enam külarahvast,
talupoega, vabadikku:
kõik saand saksikuks, kadakasaksaks,
rentnikuks ja pulgajunkruks,
[...] saterkuubedes, pikkapüksides,
vene saabastes säärest saadik,
pastlatallaga taskud lapitud,
kirbud kaasas kirjutajaks,
täid teenriks selja taga.»

Juhan Liiv kirjutas 1904. aastal, kui armetuna paistavad raudteel sõitjale vaguniaknast kohalikud külad, nii nende sotsiaalne kui ka vaimne olustik:

«Eile nägin ma Eestimaad!
Nägin hurtsikuid, saunasid,
[...] Lagunud talumajasid!
Oh kui rammetuid rajasid!
[...] Põõsastikud ja võsad kõik
suikumise ja näotuse paik,
vaimuilm nii hämaras, vaik.»

Ühes dateerimata tekstis lisab ta kodumaa maakohtade kohta järgmist:

«Ilus ta ei ole:
lage heinamaa,
heinaküünid, kuhjad,
harva puudega.

Ilus ta ei ole:
kõrval karjamaa
kehvalt üle kaetud
harva metsaga.

Ilus ta ei ole:
mäeküljeke,
mõni vabatmaja,
mõni saunake.»

Samas on Liiv kirjutanud 1896. aastal otsekui eeltsiteeritutele vastukaaluks idüllilise värsivormis vaate päeva koidikule külas:

«Ju kõlab läbi hommiku
üks pasun eemal: tu, tu, tu!
Jõe ääres aurab lokkav hein,
siit tagapool mets, mäesein,
kust läheb linnatee
ja kaob puude vahele –
just nagu tänav silmale.
Sääl tuleb naaber koormaga
ja süütab piibu põlema.
Käis veskil.»

Maalilise lapsepõlvepildikese kodukülast pakub ka Minni Nurme 1957. aastal kirjutatud luuletus «Isamaja»:

«Küla võserjad vainud ja väljamäeteed
tulvil sirtsude saagivat pilli,
külaniidud, kus ruskasid roostesed veed,
lasid tuule käes lehvida lilli.»

Kalju Lepiku kogus «Nägu koduaknas» (1946) leidub luuletus «Ehalkäik», mis tutvustab lugejale suguküpseks saanud külapoisi suveõhtusi valikuid:

«Põldudel niidetud
ristiku hõngu.
Udu soole veab
takuseid lõngu.

[...] Peremees küünis
magades sonib.
Redel laka all
kutsuvalt – roni.

Vaatad ja pastlaid
rahutult näpid.
Taevas vilguvad
tähtede täpid.

Sülgad ja lähed,
varjud on pikad.
Lakas ootavalt
naeravad plikad.»

Lepiku tekstiga samal teemal ja sama tundetooni kandev luuletus leidub Hando Runneli 30 aastat hiljem ilmunud kogus «Mõru ning mööduja» (1976):

«Oi külad, oi kõrtsid, mu noorus, mu võlu,
kus parimad piigad, kus pudeli-õlu,
kus suveöid kaunistas kiikede kägin,
kus pille ja pisaraid kuulsin ja nägin
[...] kust maantee viis mööda, kus redel viis lakka,
kus armastus algas, kus haledus hakkas.»

«Ma ärkan ja murdun valust:
Mind pole, mind polegi sääl!»

Eesti külade jaoks lõppes idülliline õnne- ja õitsenguaeg, kui Teine maailmasõda tõi lahingud ja võõrväed peaaegu iga talu õue peale. Neid meeleolusid kirjeldab Bernhard Kangro 1944. aastal kirjutatud luuletuses «Põgenikud»:

«Tuigub varje ümber puude.
Öö on, öö on kätte jõudmas.
Äsja nähti taeval sõudmas
punast pilve põhja poole»

. Kodust põgenedes tekib talurahval probleem, mille parimaks lahenduseks tundub olevat oma maha jäetava talu mahapõletamine:

«Täis veel salved, aidad, lakad.
Kuhu panna? Kuhu peita?
Üle kalda jõkke heita?
[...] Puhu taela! Tuli läitu!
Vaenlane, kes eal ei täitu,
leidku eest vaid kustund söed!»

1945. aastal Rootsis paguluses olles kirjutas Kangro luuletuse «Mälestused»,
mille esimeses osas pakub ta lugejale idüllilist pildikest suvepäevast külas, kus
«alles tolmas nõlvakul rukis,
nüüd juba pekstakse reht.
Jookseb varsake valgeis sukis,
ladvas kollaseks tõmbus leht».

See tekst lõpeb ootamatu ja ebameeldiva tõdemusega:

«Koerad hauguvad. Tundmatust talust
kutsub neidise igatsev hääl...
Ma ärkan ja murdun valust:
Mind pole, mind polegi sääl!»

Seoses ühiskondliku korra muutusega ei kadunud kuhugi vanad kombed ning inimeste elutähtsad vajadused, mille hulka võib liigitada ka noormehe soovi naine võtta. Juhan Smuul on kirja pannud ühe kosjapildi:

«Lõpuks jõudsin sinnamaani:
külast laenuks võtsin saani,
kosja asutasin end.»

Kuid kaup jääb katki, sest klassisuhted ja majanduslik erahuvi on visad kaduma ka kommunismi poole püüdlevas ühiskonnas:

«Ei saand minust tütrevarast.
Olen ilma kaasavarast:
kosjakaup ju katki jäi.
Põlgas vist mu maja vaeseks,
paadi vanaks, põllud paeseks,
viinad viletsaks mu äi.»

Smuul võtab selle kurva loo kokku värssidega:

«Vaene rikkale ei passi.
Võtsin kaela õllelassi,
tulin tühjalt ära sealt.»

Hando Runneli kogus «Laulud eestiaegsetele meestele» (1988) leidub küla-teemaline luuletus, mis võtab lühidalt, ent tabavalt kokku Teise maailmasõja ajal ja järel seoses riigivõimu vahetumisega peapeale pööratud klassisuhted :

«Ants oli aus saunamees,
temast sai kolhoosi esimees,
ta tegi kaks-kolm kulakut,
tema ausus üles ulatus,
ta edutati edasi,
ja edasi ja tagasi,
nüüd Ants on silmist kadunud,
ta saun on ära lagunud.»

Antsust veel halvemini läks ühel küla komsorgil, kelle verepulmaks kujunenud pulmapidu kirjeldab Paul Haavaoksa 1964. aastal avaldatud poeem:

«Üle õue käib raagudes okste ripp.
Aiatagune – vihmadest tainjas.
Pruudi kätetöö – punane pulmalipp
lehvib-plagiseb, siidiselt lainjas.
[...] Jalgu konarail kopsides kiirustab Aeg...
Mida varuks on sul neile kahele?
Viha, salalik, varitsev vaen
vajub vasikakoplite vahele.
[...] Kamp koguneb küla all lepikusoppi,
kus kõrisse kallavad krõbedat.
Üle koltunud mätliku vasikakopli
kuu pillub hõbedat.
[...] Korraga
kliriseb klaas
ja vinguvad kuulid,
purskub veri ja käriseb loor...
[...] Pulmalipp langeb poolde vardasse.
Kahutab. Mets vajub mõtesse hardasse.»

Kersti Merilaasi 1948. aastal kirjutatud poeem «Uudismaa» maalib pildi, mille kohaselt Eesti külades talusid mitte ei liidetud kolhoosideks, vaid nad liitusid ise:

«Kaugel, kallis kodukülas
praegu kuskil talutoas
istub mõttes naisi, mehi
piibusuitsu hallis joas.

Räägib see ja räägib teine
kesk- või kehvikperemees:
mehed-vennad, värsked tuuled
mühisevad läve ees.

Laia sahka, raudset ruuna
hakkab nõudma põllumaa,
hobu sellist kuid ei hoita
ühe kätepaariga.

Milleks meil siis lahus lappe
vaevastviisi nükata:
tuleb välja, et on õigem
nurmed kokku lükata.»

Harald Suislepp näitab oma 1976. aastal ilmunud luuletusega «Rannakülas», kuidas nägi välja päeva koidik mereäärses kolhoosikeskuses:

«Hommik heidab taevasse peotäie kajakaid,
tõmbab siledaks mere siiditeki,
koputab aknale,
paneb korstna suitsema,
küürib kala ootaval kassil silmi,
kamandab unise traktoristi
mootorrattamürinal põllule,
ja,
unustanud juukseid palmiva tüdruku põsele naeratuse,
läheb, läikiv piimanõu käes,
karjakoplisse,
kus kastesed mättad on täis võilillekuma
ning lehmade sooja nohinat.»

Debora Vaarandi 1946. aastal kirjutatud poeem «Talgud Lööne soos» algab jesseninliku külapildiga Saaremaalt:

«Veel lahtedel on udud piimjasvalged
ja hääletuna mustab männitukk.
Veel õrnalt roosatavad koidu palged,
kuid külas kires esimene kukk.»

See päev jätkub kommunistlike kraavikaevamise talgutega soos ning päädib miitingu ja järgmise hommikuni kestva külapeoga:

«Oi Saaremaa niitude kastesed süled,
öövaikuses lauludest helisev nurm,
hõbepilvedes helendav taevas su üle
ja kirgliku suudluse esmane hurm!»

Seda, kuidas külakolhoosis tööd jätkus ning see kõik sai erinevatest põlvkondadest inimeste ühise pingutuse toel ära tehtud, kirjeldab Paul Haavaoksa luuletus «Viljapeks» ning iseäranis selle finaal:

«Pihus hang ja valla kaelus
vaatab tööd kolhoosivana:
siin on midagi, mis paelub, näole muheluse manab.

Hea, et avarad on aidad, salved suured! mõtleb papi.
Jänni jäävad, poisimaidad,
tuleb endal lüüa appi.»

Mats Traadi 1978. aastal kirjutatud luuletus «Šefid» vaatleb vana talu vaatepunktist linnast maale talgutele saabunud külaliste õhtust joomapidu:

«Linn maale tulnud tööle tagasi
ning ühes võtnud oma pagasi.
Nüüd käratseb, et kõmisevad kojad.

Vait, iseendas, kohkvel kuulab talu,
täis emasüda vaibumatut valu,
et päriseks ei jää need kadunud pojad.»

Ühest külaga seotud nägemuslikust kogemusest on kirjutanud Jaan Kaplinski oma kogus «Tolmust ja värvidest» (1967):

«Võrumaal, külevaheteel
enne küla jääb aeg seisma. Kanarbik
lebab suletud silmi. Kimalased
ripuvad härgheina õites. Ükski
kõrs ei liigu. Ükski pilv
ei muuda kuju. Lõokesed ja lõokeste laul
on paigal kõrgete nurmede kohal. Kuum liiv ainult
sõriseb vaikselt vankriroobastesse tagasi.»

Ene Mihkelsoni kogus «Elujoonis» (1989) leidub huvitav mälestus- ja fantaasiapilt:

«Küla vaikib salalikult nagu toona
Luku taha kinni pandud uks Ei kosta
heligi Sa vaata teede süvenevat
tühjust Keegi kaevul pillab ämbri
See kõlab kaugele kui plahvatus
Välja mõeldud lehmad mäletsevad
koplis (praegu kindlasti ju lautades)
ja minu oma tuba vaatab aknast alla
kui lapsepõlve mälestus.»

Virve Osila jaoks on koduküla sobiv koht, kus unistustes ja unenägudes kohata kalleid inimesi:

«Ma täna öösel nägin unes kodu
ja külavaheteed, mis rohtunud.
Ma nägin unes, justkui oleksime
sel teel me esmakordselt kohtunud.
Ma nägin unes, et nii kaua-kaua
sa oma pihus hoidsid minu kätt.
Siis ärkasin... ja nii ma nüüd ei teagi,
kas oli tere see või jumalagajätt...? »

Tõnu Õnnepalu elas 2008. aastal maal, kuid eelistas seal inimesi mitte üleliia kohata ega kuulda:

«Naabrid on pannud raadio
kartulipõllu äärde ööseks
mängima. Eesti muusika.
Mingi selline jaam. Elmar.
Et metssead ei tuleks. Maal
ei ole naabrid kunagi
liiga kaugel.»

Ene Mihkelsoni kogus «Tuhased tiivad» (1982) leidub luuletus, milles küla portreteeritakse koduloomade perspektiivist: «

Küla jäi päris tühjaks
kõik läksid surnuaia
pühale
läksid puhkepaika vaatama
tühi kirik külateede
vahel
Laisk koer koduvalvaja
haigutab lehm mäletseb
koplis Mis pühast neile
nüüd tööd on lihtsalt
vähem.»

Paul Haavaoks tunneb oma luuletuses «Küla» muret selle pärast, et küla inimesed pole mitte läinud korraks kirikusse, vaid igaveseks surnuaiale:

«Oma kool ja oma klubi,
oma kalmistu ja kabel.
Ehkki teada – elu ise
ei kao kalmuhaudadega,
nukraks teeb, kui mõned aknad
kinni löödud laudadega.»

Tiit Merenäkk väljendab kogus «Rannarahvas» (1990) oma ahistustunnet seoses eluga mereäärses külas:

«minna ei ole
mitte kusagile
ikka ükssama
suletud silmapiiriga
meri ja
rannaküla
millest enamast
võin lootagi
pärast päevast päeva
kestvat leivaraha
kerjamist mida
nimetatakse tööks
kommunismile
komberdavas riigis».

Samas maalib ta värvika, ent kurva pildikese külapoe esisest:

«vihmavedelad
viljad ja põllud
suurtes salvedes
kappavad kõhnad
rändrotid

külalollike
kaeb kinokuulutust
ja takseerib
poe ees võõraid naiskodanikke

õlle järele
tuleb tilkuvat
sitta vedanud
Kirovets kui
pisuhänd

vaat millist
võlu ja hoogu
on rannarahva
moonakaelul.»

Lauri Sommer on avaldanud oma kogus «A. L. ja N.» (2008) oluliselt helgemas toonis esitatud pildikese külast, kus poodi polegi, ent toitu saab kaks korda nädalas autolavkalt:

«Kui pika ringi pealt
ykskord mäekyljele ilmub
on lavka see, mis kylä veel kokku toob.
Kõik uudised jõuavad peatusse
vanadel jalgrattakäuladel, karkudel või
viinastand tunkedes
ja vähe on sellist murret ja nii tervet nalja
kui nende suudel.
[...] Kui kirikusse ei pääse ja pole aega
siis on päästja, toitja ja andestaja
see mootoriga pyhakoda
kolmapäeviti peale yhtteist
laupäeviti peale kahtteist
(võib esineda kõikumisi)

.

«Maainimestel pole maal enam midagi teha»

Wimbergi kogus «Kärppsed» (2006) leidub tsükkel «Jakob Chr. Wimberg (1828–1915)», mille fiktsionaalne autor kirjeldab väljapeetult arhailises stiilis aastaegade vaheldumist külas ning omaenese eakohast muret:

«Üks kaunis koht me külas on – sel nimeks Lipamäe.
Need aastad, mis siin veedetud,
mul meelest eal ei läe.

Kord põualõõska maettud ta,
kord lumme tuisatud.
On vikateid, et kaigub nurm, siin muiste luisatud.

Siin vanamehe südames
üks mure valutas,
kui lehma koplist õhta eel
ta koju talutas.

See mure oli sama suur
kui oli Lipamäe – «kas lambasitta visata
ma jaksan hommepäe?»

Küla, inimese ja töö suhet vaeb ka Olavi Ruitlane oma kogus «Eesti edulood» (2013):

«traktor põllul ajab vagu
isa tööd seal palju teeb
kui saab lõpuks lapist jagu
tuleb mullast välja peet

kuigi peediga ei ole
teha mitte tuhkagi
rabab isa nii mis kole
rabab ja ei puhkagi

[...] ema laudas tühjaks lüpsab
Miisu Liisu Mustiku
loomad armastavad teda
head ja armsat usklikku

kuigi piimaga ei ole
teha mitte tuhkagi
lüpsab ema nii mis kole
lüpsab ja ei puhkagi.»

Otsekui eelöeldu kinnituseks kirjutab Tõnu Õnnepalu ühes 2008. aastal kirjutatud luuletuses: «Maainimestel pole maal enam midagi teha.»

Sellega seoses on ka eesti luules vahetanud romantiseeritud kujutluse külast välja hoiak ja kujutamislaad, mida võiks nimetada sotsiaalpornoks. Jürgen Rooste kogus «Rõõm ühest koledast päevast» (2003) leidub luuletus «Eesti küla»:

«normaalses külas elab kaksteist meest
kellest üksteist on padujoodikud
kellele kohalik saevabrik sageli
unustab palka maksta
sest sorry poisid läks vist meelest eks
järgmine kuu jälle vaatame
vat too üks too karsklane
veidrik vanapoiss kes kitarrega
heleda häelega ilusti
uno loobi lugusi laulab
vat tolle valivad naised
vallavanemaks.»

Vahur Afanasjevi kogus «Eesti vaarao» (2013) on avaldatud luuletus «Maa on söötis», mis pajatab järgmist:

«kümnendat päeva pole keegi meist kaine
kuid rainer
enam ei joo
[...] maa on söötis
ja sead on kartulis
traktori viisid metallivargad
algasid hädad kui vabadus tuli.»

Seda teemat on Afanasjev arendanud edasi kogus «Kuidas peab elama» (2014):

«ja kui on õhtu siis vaikib küla
ega seal ennegi palju lauldud
laulumehed on ära surnud
lehmad on maha löödud.»

Sellega, et maainimesel pole maal enam midagi teha, näib kõige rohkem rahul olevat Andrus Kasemaa, kelle jaoks on küla koht, kus saab rahus murul lebada ja pilvi vaadelda ning mõtiskleda armastusest ja surmast. Kasemaa on tõeline külapoeet – ainus kompromissitult sobiv vastus käesoleva teksti pealkirjas naljaga pooleks esitatud küsimusele. Kasemaa on omale loonud pooleldi müütilise Poeedirahu, mis on raamatus «Lagunemine» (2009) esitatud informatsiooni põhjal:

«küla, kus pole eriti midagi peale leskede, rebaste ja mahajäetud majade,
[...] siin on kõige rohkem joodikuid
kõige rohkem vaesust
kõige rohkem joomist
kõige rohkem prügi!»

Kasemaa lisab Poeedirahu kohta, et:

«Tänaseks on küla ainus pood juba aasta aega kinni. [...]
Ja kohalik kuulus rögabaar on ka juba aastaid kinni.
Kohalik saekaater, millel läks suure
majandustõusu ajal hästi, hääbub.
Jaanuaris saame teada kas pankrot või mitte. Räägiti küll et hakkavad tegema surnukirste Saksamaale
aga kes teab.
Juhul kui saekaater ei suuda enam palka maksta
siis igaüks saab endale surnukirstu. Või kaks.»

Esikkogus «Poeedirahu» (2008) kirjeldab Kasemaa oma kodu:

«Kehv maja
kaevu ei ole
kõrvalhoone, ilus ärklituba
laut, viltune saun
tuul puhub seintest läbi
heinaküün, tuules laperdav uks,
mis on alati lahti
pikk hein on kaugel
Ukse all lainetab rohi –
minu armastus
Vaene maa on see
kauge kolkaküla –
minu ilus Eestimaa.»

https://kultuur.postimees.ee/4078283/kes-on-eesti-suurim-kulapoeet