«Loomingu Raamatukogu» 1988
44—46 (1612 1614)

Eesti NSV Kirjanike Liidu ajakiri
ilmub 1957. aastast

* * *

HANDO RUNNEL

LAULUD EESTIAEGSETELE MEESTELE

«Loomingu Raamatukogu» 1988,
44—46 Tallinn Kirjastus «Perioodika»

ÄRKAMINE
Ma ärkasin ärkamisajal.
Mu pea oli veidike kummis.
Mu pea oli peopesa najal.
Ja piip oli põues, põu kummis.
Ja tuhkhauas hangunud nääris.
Ja habeme ots oli taaris.

LEGENDAARNE
Me jätsime’kodud, kuid kahju ei olnud,
ja viha ei olnud meis vanunud veel,
me jaoks terves ilmas muud mõõdulist polnud
kui laiuv ja lammutav lainetus veel.

Kõik õõtsus me ümber, kõik lõõtsus me rinnas
et vaevalt said aru, kus kuri, kus hea,
me olime põhjani pööratud pinnas
ning hõlpsasti segi läks peksetud pea.

Me jätsime kodud, meil kahju ei olnud,
me vaevata jätsime omaksed, õed,
me võtsime hääks, mida paljudel polnud
nood võõramaa valtsidel valtsitud tõed.

Nood laulsid me kodust kui pahemast paigast,
kus muist olla, muide, me isade süü.
Neid viletsaid viidi, nad tarkust said paigast,
kus sulastel seljas on triibuga rüü.

Me jätsime kodud, meil kahju ei olnud,
kõik valu ei olnud küll vaikinud veel,
me jaoks aga ikkagi ilmas muud polnud
kui tohuvabohu tormtohutul veel.

TAASNAAS
Kadunud poeg, kus sa olid?— Aelesin ilma pääl
Mida sa ilmast leidsid? Sittagi polnud sääl!
Sääl tuli meelde kodu. Aga mis näeb nüüd silm?
Pole see kodugi kodu, see on see sama ilm!

IMBJÕUD
Need mehed kes meile on õpetand Marxi
on jõudnud ka Karksi.
Need jätid ja plätid kes huiguvad huia
on jõudnud ka Nuia.
Need närudes nirud kes Virumaad kiruvad
ise on imbunud Irru.
Hulk buldoginäolisi nässe on parajaiks peetud
ja palgatud valvureiks «Virru».

RÄÄGI MULLE
Räägi mulle ajast, räägi mulle ruumist,
räägi isamajast, räägi tollest juunist,
mille kohta ringi käib üks loll legend,
nagu meie ise oleks tapnud end.

KOLM KARU
I
Kõht on tühi, süda on täis
kes kurat mu kausist söömas käis?!

II
Uks raius me seinasse augu ja teine lõi sinna trellid,
kuid ikka on nemad õiged ja pärani puhtad sellid!

III
Ei pääse, paraku, leina eest ka need, kes on karastatud.
Ka meil on mure: me seina seest on unenäod varastatud!

KOLM KÜLAMEEST
I
Need olid tohutud käed. Nad jõudsid koormaid kanda.
Ei jäänud hätta need käed, tuhat tööd võis neile anda.
Need olid vanad käed. Olid orjanud mõisat ja talu.
Ligi kuuskümmend oli käes, kui ühiseks said kõik talud.

Need olid targad käed. Nad tundsid põlde ja loomi.
Nad teadsid, kui vihma toob päev siis jooksvavimm vaevas sooni.

Need olid rumalad käed, kui kiusas viinapoolik;
siis nutsid need üksikud käed, et elu on pagana poolik.

Kuid need olid töömehekäed. Nad hoidsid elust kinni.
Need olid tohutud käed. Kirstu kaas mahtus vaevu kinni.

II
Läks külamees külmale maale, läks külamees kaugele raale,
läks pillita-pullita peole, läks talupoeg tundmata teole.

Läks kolgamees maailma laia, läks külla pealt kütmata majja
läks pooleldi paljajalu, jäi töötapjat töinama talu.

Läks nii nagu viidi neid hulgi, läks pärandus üksipulgi,
jäid lastele laul ja luule, neid võõrad kõrvad ei kuule.

III
Läks künnimees künnivaole, juba lind lendas mere poolt jaole.
See lind oli kajakarajakas, too valge ja uhke kajakas,
nii ropuks jäänud ja roju. Tuli mere pealt maalase koju!
Nii kehvad on kalakursid. Kõik mullased ussijursid on head talle,
head üleliia põld puhtam kui Pärnu või Riia
või Tartu või Tallinna räpped. Ja puuduvad lõhnad ja läpped.
Neid linde vist liginev surm saadab siia,
neid prügitündreil jo näib üleliia,
läheb künnimees künnivaole, nad jõuavad siiagi jaole.

SÄÄL TEEL KUS INGEL VALVAB
Sääl teel, kus ingel valvab Iru linnust,
mul võõras vahiline haaras rinnust:
Kudaa, kudaa! ta näitas püssitääki,
muud midagi ei mõistnud mulle rääki.

Ma olin isamaal. Ta võhivõõras.
Kas oleks tapnud ta mind jahijõõras,
kui oleksin ma väega putket teinud?
Oh isamaa, mis olen ma sul teinud?!

KINNINE LINN
Seal Liivimaa linnas tal Tartu on nimeks
ma mitmendat korda pean panema imeks:
ei saa nad ka silda jõele!

Õks inimpõlv sõjast on möödunud juba,
kuid ikka ei anta seal ööbimisluba
su vennale ega su õele!

Kes mujalt on tulnud kui en-es-vee-ellist,
kell üheksa stardivad «Viru» hotellist,
et tunnikski Tartusse jõuda!

On kurdetud-kaevatud sinna ja siia,
et Raadilt võiks lennukid minema viia. . .
ent polegi meest, kellelt nõuda!

Küll talitab valitsus Toompeal ja lossis,
kuid nendegi näod aina enam on lossis
kui saaksid veel sillagi jõele!

LIHTNE ON LILLEDE ELU Lihtne on lillede elu, rumal on ruunade saatus, ilusaim asi on Tartus värskelt värvitud raatus. Selle ees vänta või filmi, mujalt poolt linn on logu, ülikool vaiadel vajub, repetab raamatukogu. Üksteise kannul ära läevad siit vaimsemad mehed, välja surnud on viimsed ajakirjad ja lehed; sügisel saabuvad siia veel mõned teklites noored, uss on ju neilgi rinnas, ainult kõlkad ja koored. PUŠKIN BESSARAABIAS EHK MEESTEL ON HABEMED Meestel on habemed, naistel on rinnad, habet võib pügada, rinda ei saa, läbi võid käia kõik maad ja linnad, habeme asjus uut tarkust ei saa. Maailm ön väike, väike ja vana, tõdedel kõigil on tõbede maik, kukel on kergem, kuid ole sa kana, hellaks võib minna su pesaduspaik. Pajad on paisunud, leemed on lahjunud, ausõna aurustub, sadeneb sõim, sõber on raskelt su rinnale langenud, lutsutab ligimest kauge keskvõim.

EESTI KLASSIK Isa oli karm, aga ema oli helde, kägu kukkus õues, metsad kohasid, Toa-Jaagup rääkis vanaviisi jutte, rahvalikud naljad ümber vohasid. Noorus oli raske, haridust ei antud, kaikaid kodarasse saksad pildusid, adra taga käies mõte tööle hakkas, oma käe peal tähed selgeks õppiski. Oma ajalehte himu käima panna, tsensor seisis vastu, kõik see pahandas, vaimustuselondi, mis ju rinnas põles, metsalise kombel elu kahandas. Ohe käega atra, teise käega sulge, kolmandaga kannelt hoidis ärgas mees, kopsuhaigus murdis selle elujulge, tema sõna elab kirjatähe sees.

TULULULU Kiri algab kirikust, tulululu, tulululu, rahvas algab raamatust, tulululu, tulululu,. raamat ripub tegijast, tulululu, tulululu, ilmaeluks saamatust, tulululu, tulululu. Kuidas teha tegijaid, tulululu, tulululu, sakutada saamatuid, tulululu, tulululu, koristada kirikuid, tulululu, tulululu, rahaks teha raamatuid, tulululu, tulululu tulutahtsi mõteldes, tulululu, tulululu, tõugeldes ja tõteldes, tulululu, tulululu, tehakse me tulevik, tulululu, tulululu, ilmaütlev, imelik, tulululu, tulululu.

AJALOOTA Orduaja pordumaja laiguline lagi, tsaariaja baarimaja trepid, kepid, nagi, klikeaja nikerdaja vaimne välipagas uueaja luuletaja kõik need meelest magas, on nüüd justkui juurteta, kui polekski ta paikne, istub võõralt vaksalis, on viisakas ja vaikne. JUMALAGA Proopusk ja bumaaga jätsid jumalaga, sääl nad kaisutasid, mokki maigutasid, sääl nad musutasid, nutsid, sosistasid: Ela hästi, vader, paberite paber, vaatan veel su lõusta, sa võid tähtsaks tõusta, võim ja vägi sulle, mure-aga-häbi mulle!

PIDU MARKSU-MAJAS Hegelit ja Kanti ulla-ulla-aa! käte vahel kanti ulla-ulla-aa! Engelsit ja Marxi ulla-ulla-aa! näpistati vargsi ulla-ulla-aa! Aga Schopenhauer ega Bruno Bauer, Dühring ega Trotski, Nietzsche ega Croce ulla-ulla ei saa, tuppa tulla ei saa! JUULI. TARTU Juuli. Tartu tudengitest tühi. Ajaleheputkas koltub «Edasi». Pole lugejaid. Ka «Edasi» on tühi. Käib rutiini pärast muidu edasi. Käib las käia! Linn on tõesti tühi, aeg ehk hõlpsamini läheb edasi, kui käib leht ükskõik kui täis või tühi, igal pool võiks olla oma «Edasi» vanglas «Vangla Häälgi» käinud muiste. Tühi teab, ehk käib veel edasi.. . ja mis uut on vanglas, seal on tõesti tühi. Tühjem küll kui siin, kus käib veel «Edasi».

PÖÖRE Ori, ä’ nori, löö alla turi! Aeg on uus, paha isand suri. Juba uus algas aeg, juba uus parem isand sinu turjale saand, hääd naljagi visand! LOJAALNE LAULUKE Hea on elu meie maal ahahaa-ahahaa! tõuseb rahva kehakaal ahahaa-ahahaa! neto-, bruto-, taarakaal ahahaa-ahahaa! MARDILAUL Mart jõi ennast surnuks, keegi pidi ju jooma, keegi pidi ju kasu ka kroonu kassasse tooma.

EESTLANE Eestlane ei heida meelt, kirbusita korjab teelt, selle hais ei hakka ninna, kuskil võib ka tarvis minna. TEMPO Minge üles mägedele, oksendage orgudesse, jookske alla tagasi, püüdke kinni uuesti! MEIE ONN ON KINDEL Meie õnn on kindel igas lõigus, igal rindel, õnn on siin ja õnn on ees, usu, seltsimees! Meie õnn on kindel igas lõigus, igal rindel, see on tõde, see on tees, usu, seltsimees! Meie onn on kindel igas lõigus, igal rindel, õnn on leivas, õnn on vees, usu, seltsimees!

LÕBUS TÖÖ Mulle meeldib pakkimine see on väga lõbus töö pakkidega rändamine see on väga lõbus töö töö ja leiva lantimine see on väga lõbus töö elupaiga hankimine see on väga lõbus töö. Kui on päral lell ja nõbu isa-ema õde-vend taevani siis tõuseb lõbu siis ei tunne venda vend teeme mürtsu terve öö see on väga lõbus töö. Lõbus töö on pakkimine väga väga lõbus töö pakkidega rändamine väga väga lõbus töö kus on ees üks suguvend säeme ankrusse me end pambud lahti varna vöö see on väga lõbus töö.

JURISTIDE LAUL Mis asi see on mis me a’ame. Mis töö see on mis me teeme. Kui käes on meil kilp, mõõk ja kaalud. Me kaitseme kõigelpool õigust. Me kaitseme ainukest õigust. Kus õigust kaitsta ei saa. Sääl kaitseme vähemalt õiglust Kus õiglust kaitsta ei saa. Sääl vähemalt humanismi. Kus humanismi ei saa. Sääl vähemalt sotsialismi. Jah muidugi sotsialismi. See on see töö mida teeme. Kõik aeg seda asja a’ame. Me käes on kilp, mõõk ja kaalud. Ja meie teha on õigus. UHKUSE ASI Läksime rappa, sõitsime sohu, kaldusime kraavi, kukkusime auku, ronisime välja, roomasime mäele, haljale oksale, Immanuel!

PÄIKESEPOISS Olgu olla! Kule, tule! Käi välja! Kama kõik! Kae kelmi! Pala silk! Ära räägi! Vahi tõbrast! Missa kostad! Kuradi kurat! Möla maha! Mõni mõis! Jännist väljas! Nagunii! SELGE HOMMIK Vaevalt külm teeb kaane veele, juba venelane jääl, toksib auku, heidab konksu, juba loodab saaki sääl. Eesti mees veel mõtleb, arvab: kas võib üldse püüda sääl? Teine mees ei mõtle-arva, juba ootab augu pääl.

OKTOOBER. TARTU 77 Ma seisan sabas ja seisan on alles oktoobrikuu kuid rukis on leivast lõppend ja puuhoovist lõppend on puud Ma seisan sabas ja seisan (mis loevad su juhiload?!) paar tundi kui seisnud olen äkki hüütakse: otsas on oad! KUULDUSED Antslas elavad Antsud, Karulas käivad karud, ümberringi on metsad, harvad lagedad arud, Nõmmel elavad nõiad, Toompeal olevat tondid, Lasnamäel külmanud lõhki elevantide londid. TARTLASE LAUL TALLINLASELE Ma istun rongis, ja ongi Tallinn, ma vagunist väljun, kohe vaksalist tillan, sa oledki kodus, juba keedadki kohvi, ma tulen ja rüüpan, üle huulte käib ohhki sul jätkub veel ikka neid mulluseid übe, me kandis on kohvikriis täiesti jube.

UUED TUULED Kraavi pervel peatus troika, tehti väike perestroika: kutsar säeti hobuseks,' sõitja jäeti kutsariks, ruunad müüdi vorstiks. MUINASMAA Trammid sõitsid nigu kolin, vihma sadas nigu solin, Tallinnas ma tookord olin, siit ma ikka sinna kolin. Tühjaks jäävad kolga-külad, luuramas sääl käivad külad mujalt tulnud mustad hõimud. Neid ei ole saatnud võimud. Need on isemoodi mehed, neid ei peata peremehed: Mogri Märdid, Tõnissonid, Matsid, Pätsud, Punnissonid. Maa on maetud, mul jääb minna kurgikülast kuldalinna. Olgu ma või viimne ketser: Tallinn parem on kui Petser. MAAILM POOLDUB Maailm pooldub päevaks ja ööks, vabaks ajaks ja sunnitööks.

EI SAA ME LÄBI LÄTITA Ei saa me läbi Lätita ja Venemaa meelest ei lähe, nii nagu käterätita me kunagi sauna ei lähe. Me kasvame kokku Koolaga ja Uural on eriti kallis, nemad aitavad meid ju soolaga ja annavad abi metallis. Suur sõprus meid ühendab ülevalt see tunne meis tiheneb üha, sest kõik, mida antakse ülevalt, on paratamatu ja püha. PARTEILINE TERVITUS Meid tervitab kommunistlik partei, me vastus on valmis, me vastame: Hei! Hei-hei, hei-hei, hei-hei, hei-hei! Meid tervitab kommunistlik partei Suur asi on kommunistlik partei, on rumal, kes arvata söandab, et ei. Ei-ei, ei-ei, ei-ei, ei-ei. Suur asi on kommunistlik partei. Kui ära kaoks kommunistlik partei, kas elu siis edasi läheks või ei? Ei-ei, ei-ei, ei-ei, ei-ei. Kui ära kaoks kommunistlik partei. Päev kustub, kuid kommunistlik partei ka pimedas valvab ja kamandab: Hei! Hei-hei, hei-hei, hei-hei, hei-hei! Päev kustub, kuid kommunistlik partei

TEEME Me teeme, teeme, teeme, ja teie teete ka, me teeme, teeme, teeme, kuid tehtud veel ei saa. Me ehitame hoonet, sel puudub vundament, me valget viina joome, sel puudub sakusment. Me kõht ei ole tühi, ei ole täis me pea, kui tõuseme, siis teeme, kas valmis saab, ei tea. PEA ON SELGE Pea on selge, selg on kange, ei see mees nii lihtsalt lange. Mees ei lange, mees on kange, sellistest saaks vintskeid vange.

SAADIK Uks Ülemnõukogu saadik ei tahtnud mind ära tunda ja mina ei tahtnud teda niisamuti ära tunda, me sõitsime Narva poole ja vasakut kätt jäi Kunda nii raske on inimesel veel Eestimaad ära tunda. MAAL Ei ole ma Hollandis olnud, ei Pariisis ega Prantsusmaal, van Goghi kollaseid põlde olen näinud vaid Põltsamaal: kunstväetisest sinavad väljad nii ääreta suured ja hääd kui kollaselt kiirgasid nemad, kui looma hakkasid pääd. Sääl pääde sees aimdus nisu ning kollase-lõhnane sai. Mul tõusis suur söögi-isu. Ja nii minust eestlane sai.

MARSS Ma võtsin naise, ta nimi on Epp, ta on me väikse õnne sepp. Me leiba toome lepikust, me söönuks saame sepikust. Ma võtsin naise, ta nimi on Epp, ja meil on maja ja majal on trepp. Kui trepist minna, on sissekäik, kui trepist tulla, on väljakäik. Ma võtsin naise, ta nimi on Epp, meid ootab tundra või näljastepp. Me armastame teineteist, kuid meie saatus ei sõltu meist. Me armastame teineteist, parteis ei ole kumbki meist.

MISASJA TEAB NAINE Misasja teab naine absurdist, mis teab tema komparteist, niisama ehk tumm teab kurdist või matadoor meiereist; ta ilusaid pilte teab «Burdast», teab moode, mis toob «Siluett», foksterjerist räägib ja hurdast ning kõigest, mis noobel ja nett; ta rõõmu saab kuulust ja klatšist, ta vaimustub vasikast, ei hooli ta hokimatšist, ei riigimasinast; ta mõnikord mõistmatult kurb on, maailmast ei tule siis see, tas endas siis miski absurd on, kuid see pole see, pole see! SILPLAUL Või või voi vene a la mad on teil vast need keisrid ka va lad muu ilm ju kõik huk ka mi ne mas ei vene väge vus vähe ne ei rikne gi see riigi ke ei pri gu ne ei pragu ne ei ligu ne ei la gu ne ei kidu ne ei kõdu ne ei ida ne ei mäda ne või või või vene a la mad või või või vene a la mad

SÜDA MUL TUIKAB Süda mul tuikab süütuse pärast: ah et ju panetaks süda noor, ah et ju kasvaks kord temale koor, muidu ta hull tuikab süütuse pärast! Süütus on tüütus: ta haliseb pärast, mispärast ikkagi kasvas koor, sinna kus süda veel sündmatult noor, tunneks ja tuikaks süütuse pärast. Tüütu on süütus! ta pärib meilt pärast mispärast maailm ei püsinud noor, kurja tegu miks kirmestas koor, kõike, mis peetud, on petetud pärast • miks on see maailm kui häbita hoor?! KUI ARVATE Kui arvate: see laul on ropp, siis võtke sisse väike tropp, siis ropp ei tundu enam ropp, siis teile ütlen, mis on ropp. Kui Molotov ja Ribbentrop meid nülgisid see oli ropp, see oli ropum veel kui ropp, mis Molotov ja Ribbentrop . . ah vennad, võtke toost või tropp, sest kõik see ilm on õel ja ropp!

JÄLLE Jälle uluvad tuuled, jälle möirgavad marud, jälle tulevad idast põdrakarjad ja karud, jälle jäätavad rajad, jälle räidivad silmad, jälle ühmame öelda: need me kodused ilmad! Ees on tormide aeg. Jälle rappuvad juured, väiksed kistakse maast, maha murtakse suured Jälle vaevatud maalt kostab haigete hälin, jälle tornide päält kostab lollide lälin. ILU Ilu on elu, elu on ila, sangaga nõu, tilkuja tila, võrratu vesi, venib kui ila, kuivanud suuga käid lakkumas tila; ilane tila ilustab elu, elustab ilu, tilu-lilu. SANDILAUL Mis kingsepal kerge, see rätsepal raske, mis sandile sai, see härrale äka; su kodu on sinule kindluste kindlus, mu kodu on minu Canossa.

VIIMNE RUBLA $ Viimne rubla rändab viinaks, Venemaa saab varsti Hiinaks, oleks veel mul vene raha, kõik ma jooksin joonelt maha, enne kui see Hiina jõuab, üle Peipsi vete sõuab, Mehikoormast maale sajab, vangikongid püsti ajab, tanguks tambib viinavilja, siis on otsas, siis on hilja, hiinlane võib jääda kauaks, ta võib muuta ühishauaks kõik see õndsa Eesti ala, nüüd veel saab, nüüd viina vala! RAHA Raha kaotab ostujõu, valitsejad peavad nõu, tarvis elu ehitada, mitte õlgu kehitada. Raha kaotab ostujõu, valitsejad peavad nõu, rahal pole kaubakatet, tuleb teha suitsukatet. Raha kaotab ostujõu, valitsejad peavad nõu, kõik on kole kulukas, ainult viin on tulukas. Raha kaotab ostujõu, valitsejad peavad nõu, neil on raske, meil on raske, aga tuul käib läbi taske.

TULEVIK ON TUME Kõigist kõige vanemad on me muinasvanemad. Meie ja me emad-isad kõik me nende järel-lisad. Kõik me nendest nooremad, ajaloo jaoks tooremad. Kõik me alles oleme, küpsetuses põleme. Milleks aeg meid praegu praeb, Jumal taevas teab ja kaeb. MÜLGAS Elu on kui porimülgas, elamine tönts ja tülgas. Kus on virtsad vedelamad, seal on lauad lagedamad. Kus on pori pisut paksem, seal on elamine saksem. Seal võib viimaks aega viita, nina näperdada, kiita oma isamaad ja aateid, tulevikuväljavaateid.

UND NÄGIN Und nägin Underist. Ta seisis valgel kaljul. Ta vaatas idakaarde pilgul selgel, valjul. KES VÕTAB VIINA Kes võtab viina, see õnnis on, nii ütles õkvalt Jaan Tõnisson. Ei joonud tema, ei tossand piip, kõik rõõmud võttis talt Eesti riik. Ta tegi lehte, oli «president», siis maksid margad, mitte kroon ega sent Päris presidendiks oli pärast Päts, ja Pätsi käes just kõik lörri läks. Oh võta viina, kui kurb on hing, lips võta kaelast, tee lahti ling. Kes võtab viina, see õnnis on, nii ütles õkvalt Jaan Tõnisson. LIIDUKIIDULAUL Kaks truudusemurdjat lõid murdmatu liidu ja pälvisid jalapäält aumeeste kiidu. Läks aega, siis selgus, et liit oli vale. Nüüd kiitjate koor tundus eriti hale. 32

MILLESKI MA OLEN SÜÜDI Milleski ma olen süüdi. Millestki ma olen prii. Isamaa mul maha müüdi. Kuid sest maast ma pole prii. Vana-Jumal vaatas päält! Kas ta kordki tõstis häält?! Milleski ma olen süüdi. Millestki ma olen prii. Isamaa mul maha müüdi Kes sest süüst on päris prii? Vana-Jumal vaatas päält, tema ka ei tõstnud häält! EI SAA Eesti, Eesti, ela sa! enam nii ei ütelda, nii ei tihka ütelda, nii ei võigi ütelda, nii ei saagi ütelda, Eesti, Eesti, ela sa! PIMEDUSEST TULEVAD Pimedusest tulevad, pimedusse kaovad, need kes hirmsaid orasid ajudesse taovad, selja tagant, kukla poolt, ründavad ja kaovad, kõmakelli vasarad kuulmeluudel taovad.

TÜHI RUUM Tühi ruum ja rotid väljas, rotid alati on näljas, siis kui läheb pimedaks, siis on põrand nendest paks, ooh! ei*taha sisse minna, uuh! ei taha olla sääl, tunda kuidas jälgid loomad sibavad su jalge pääl! RÄNDRIIK Rändrottidel riiki ei ole, kui ongi, siis ainult rändriik, nad midagi kotti ei kogu, nad tulevad võtavad siit mis on, mis ei ole, ei võta, nad võtavad võimuga käest, ja riiki neil endil ei ole, nad õgisid sellegi käest. SIIN MAAL Siin maal kus kõvemad kalad on põhjata püttides, siin maal kus mädanik talad sööb hüljatud hüttides, siin kõik on vaiksed ja salad, siit tõuseb maarahva tõug, siit minema kipuvad jalad, siin alati väriseb lõug kas hirmust või vangis vihast käe naale siin pannakse pää, vaim niiviisi jagu saab lihast, muud moodust üle ei jää.

KÄSUÕPETUS Ei ole Mekat meil, kuhu minna. Ei saa me valmis oma pühalinna. Aga hiiemetsad on maha saetud, urikivid on uppi aetud, pühad põrmud on ümber maetud. Põeb jalge.all kivikallas, ise priiskame oma vabatvallas, rahad rusikais, tobid laetud, silmad sirmiga kinni kaetud. KÜTID Me oleme kasumikütid, meil tugede najal on hütid, me valime emma-kumma, kas surma või suure summa me oleme kasumikütid. Käpp kullas vpi perse mullas! küll Rebane hõiskas, küll Mullas, kui eestipoiss nabiti sõtta, kui maad tuli kaitsta või võtta käpp kullas või perse mullas.

UNISTUS Ilus punane peldik Peipsi kalda peal. Mina ei ole käinud mitte kunagi seal. Seal pole keegi käinud, punases peldikus. Kus nemad küll kõik käivad, otsin selgitust. Maid olen näinud ja puha, kõigis on oma kultuur. Kussa on peldik puhas, kus on roojus suur. Kussa päevaleht kelgib: haridus nii-nii suur. Haridus pole peldik, peldik on kultuur. Ilus punane peldik peegeldub Peipsi vees. Saabuvad sugupõlved istuvad kord seal sees.

KORD ELAS ÜKS PASUNAPUHUJA Kord elas üks pasunapuhuja, ta pani pasuna suhu ja ta puhuda tahtis üht lugu, mis rõõmustaks rahvast ehk sugu. Kord elas üks pasunapuhuja, ta pani pasuna suhu ja ta puhus, kuid õhk ei käind läbi, seal pasuna sees oli käbi. Kord elas üks pasunapuhuja, ta pani pasuna suhu ja ta pingutas nõnda et puhus verd kosena kopsudest suhu. Kord elas üks pasunapuhuja, ta pani pasuna suhu ja jäi kuulmata kõigil see lugu. See oli üks õnnetu lugu. UKS VÄGA VANA RAHVAS Uks väga vana rahvas, kel muldne tarkus suus, meid teretas aegade tagant ja ütles, me olla uus, ja ütles, me olla elus, me päevad olla veel ees. Ning seda õnne kuuldes meil olid silmad vees.

MÜÜT Üks pisike paat oli mere pääl, ei tea mida õnne ta otsis sääl. Kaks hingelist olid sääl paadi sees, see üks oli naine ja üks oli mees. Nad lõbusõitjad ei olnud küll, ka kalurikuube neil polnud üll. Nad polnud ka põgenikkude paar, neil olemas oli nende oma saar. Uks mure neil oli küll hinge pääl, ei muidu see paat oleks seisnud sääl. Paat põhjani pehkinud, pardani vees. Ja mõlemad sõudsid, see naine, see mees.

MÕTISKLUS AEGUMATUTE ARGUMENTIDEGA Kas leiduks lohtu mu rahva jaoks kui üks ta aardeist kord ilmast kaoks kas leian lohtu, ma küsin veel kui ilmast kustub mu emakeel Tark sõber vastab, tark sõber teab Nii nagu juhtub, nii ongi hea Sest kõik mis juhtub, on ju progress Progressi suunab suur interess See teenib rahvaid, see teenib maid Et elaks hõrnad, et elaks haid Kui keegi kaobki, siis selleks et kord kaoksid võitlus ja endapett Kui keegi kaobki, siis selleks just et täide viia üht unistust mis ütleb üllalt, et kõik on üks et mitmest siiski saab lõpuks üks Kas aga lohtu on rahva jaoks kui tema keel kord maailmast kaoks Ei leia lohtu küll minu meel kui ilmast kustub mu emakeel

VADJA LAUL Väike vadja poisikene vadis üle Narva jõe, haavad ihus, silmad pihus, suuke hüüdmas: ema-õe! Ema-õe, ema-õe, kas sa jõudsid üle jõe? mul on kuklas kuuliaugud, ma ei näe sind, ema-õe! TEEKOND Läksid läände lehmad ja lambad, voorid veeresid, hobused ees, kraamikoormatel kõikusid lapsed, vesi silmis ja valud sees. Polnud kohta kus kukal käia, polnud maakest kus magada võiks kõigist küladest rühiti mööda, piimad põrusid mannergus võiks. Voonad möögisid maha jäädes, loomad jõurasid, kaotasid jõu, sõrad murdusid kruusastel teedel, tuli puhata, muud polnud nõu. Ikka mõeldi veel mereni jõuda, murda rannani, hankida laev, selles lootuses teele tuldi, selleks ette võetigi vaev. Tehti suitsu ja suleti silmad, juba lõhnasid kusagil veed, aga rinne kannule jõudis, taganttulejad täitsid teed. Teekond seekord jäi sinnapaika, joodi puskarit, istuti soos, minna tagasi sünnipaika oli 101 l selles lollis loos.

SIDE Mõnd surmavarjulist suud me teadsime tollest ajast, mil maailmasõja tõmbtuul käis läbi igast majast. Me tahtsime tihtida paadi, kus muretu ase päras, me tahtsime kaduda kaldalt, mis vappus veel sõjakärast. Käed küürida tahtsime kõigest, mis sõja ja surmaga seotud, et mitte kübetki kanda nii jäledat inimsoo teotust. Me saime laeva valmis, kuid käsi puhtaks ei saanud. Kõik häbi, mis maailmas olnud, on meiegi häbiks saanud. LÕPP Kas põgeneda või põlvili heita, veel mõelda ei jõudnud, kui käratus käis, kõik pimedaks paiskus, kõik kummuli keerdus, ja õu laskus punakat valgust täis. Kas põles katus või taevalagi, ta kuma otse me pääle jäi, ma tõstsin käed oma silmade ette, kuid läbi kätegi kumama jäi. See oli nõnda, mu suu muudkui karjus, ja teised ma kuulsin karjusid ka, sääl vend ja õde ja ema, kus keegi, toa pimedast hüüdsid üht ainsamat: aaaa!

Ma tõukasin rususid, emani tahtsin, ma läksin oh, nüüd olin põlvili maas! kõik olime maas nii väetid ja väiksed, ei enam rõivaidki ümber üks raas. Ma leidsin ema, ta hingas mu näole, kõik olid alles, kõik elasid veel, kuid sõnu öelda ei suutnud keegi, nii aegamööda käis kõikidel keel. Sain öelda silbi, see minema hakkas ja peaaegu aasta viibis teel, ent ema sosin mu poole hõljus võib-olla sajand või rohkemgi veel. Neid aastasadu sääl sekundhaaval ma ootama pidin oh õud, oh õud! ma lugesin sekundeid sada või tuhat, siis tundsin, et edasi lõpeb jõud. Iga sekundi lõpp venis verstade taha, iga versta peal tulp, iga tulba ees aed - ei tulema tulla, ei minema minna, aina olla ja näha, kuidas langevad laed tol 1-toll il tme peale, ja keegi ei liigu, ja maailmaruum on tulesid täis. . . Ei paistnudki lõppu tol langemisviivul, sel polnudki lõppu, mis lõpuna näis.

ÕPPUS Aprill-mai, juuni-juuli, kukkus Kai suisa suuli, kui ta sai kõmdi kuuli tolle eest, et ta tuli sõjameest suisa suli keelama kepi najal, õppama hõelal ajal. MAHA LASTUD, TEADMATA KADUNUD Maha lastud, teadmata kadunud, sõjas langenud Sõrve säärel kuulsin lapsena küla kurtvat selle maailma sinatsel äärel. Sõjasõdurid käisid pidudel, sõjavangid talutöödel, külarahvaga aset jagati sõjasegastel armuöödel. Mõne saatuseks kodumaatus, mõne saatuseks tobe surm inimene neid taga nuttis, endist viisi haljendas nurm.

SUGUPUU Memmel on punased nööbid, sõsaral punane sõba, punastega, punastega lell kaasa läks enne sõda. Tagasi tuli ja murule maha sirutas venna, miks too nii saksasõbralik oli näidanud ennast. METS ON KÕRGE Mets on kõrge, mets on kuri, metsas palju mehi suri sõja ajal, pärast sõda, mõni mäletab veel seda. Palju mehi metsas nälgis, palju verekoeri jälgis metsarüppe tallat teesid, leidmata ei jäänud keegi. Palju mehi' punkreist püüti, alistati, aeti küüti, palju mehi vastu hakkas, palju suid jäi surmavakka. Palju hunte haual ulus, palju kurbi päevi kulus, kuni laste meelest suri mälestus, et mets on kuri.

PÄTIPARGIS ELAS PÄTT Pätipargis elas pätt, kuuliprits tal kurakätt, pardarelv tal paremal, räige riist tal räga all. Tulid härrad hüüdema, pätti paljalt püüdema, nägid püssi kabasid, sammud seisku rabasid. Jätsid päti puutmata, asjakorra muutmata: parem mitte sörkida, laenguid lahti torkida! Päti päralt jäeti park. Õige otsus, elutark: niigi kasvab kinni kõik, niigi saabub surm ja võit. RAHUTALVED Vanad väsinud mehed, sõjad seljataga, istuvad ahju valul. Aknalaugudel lumi. Meelekohtades mure: eks ma ju sõdinud hästi, eks ma ju tegin mis tarvis, karvapealt täitsin käsku? Vanad väsinud mehed. Pojad veel väsinumad. Lumelageda taga õhtune päike punab.

ÕHTU TULEB Ohtu tuleb idast, hommik tuleb idast; päev ja öö ei tule, päev ja öö on siin. Päike loojub läänes, õhtu algab idas; idast tuleb õhtu. . . Kuid kust tuleb surm? See jääb meie näha, mitte meie teha, kustpoolt miski tuleb, kuhu miski kaob. Tuleb valgus idast, tuleb õhtu idast, aga see ei tule, mis kõik aeg on siin. Ohtu tuleb idast, hommik tuleb idast; päev ja öö ei tule, päev ja öö on siin. Loojub päike läänes, kaugel kuldses läänes, aga siia paistab tema purpursurm. EUROOPA RAHU Ajalood on riigistatud, kaotusseisud viigistatud: viik, viik, viik! leinab iga riik.

LÜHIKE MAAILMA AJALUGU Alguses ei olnud muud, ahvid jooksid mööda puud, kõige laisem kaotas hoo, kukkus, murdis sabaroo, nii sai ahvist inimahv, laiskuse eest paras trahv, karjast väljas, hüljatud, nägugi täis süljatud, nõnda oli alguses darvinismi valguses, järgnes areng ränk ja pikk, viimne faas on pobulik: jalas kirsad, seljas frentš, ennustatud Übermensch. ANTS OLI AUS SAUNAMEES Ants oli aus saunamees, temast sai kolhoosi esimees, ta tegi kaks-kolm kulakut, tema ausus üles ulatus, ta edutati edasi, ja edasi ja tagasi, nüüd Ants on silmist kadunud, ta saun on ära lagunud.

POJAD JA TÜTRED. CON AMORE Austatud ja armastatud, kutsutud ja seatud, võitud ja salvitud, õnnistatud ja hoitud, valitud ja proovitud, usaldatud ja kohustatud, kästud ja kontrollitud, hüljatud ja unustatud, petetud ja tüssatud, kukutatud ja karistatud, alandatud ja solvatud, põlatud ja vihatud, piinatud ja heidutatud, hävitatud, hüvitatud, alandatud, ülendatud, amnesteeritud, rehabiliteeritud. RAHVAS Anna väetile väetist ja sa teed temast vägeva, anna pimedale prillid ja ta hakkab veel nägema. Anna ruunale rohtu ja ta hakkab veel kosuma, anna kodanik kohtu ja ta hakkab end koguma. Iga rahvas on väeti, kui ta ringutab rahus, targaks saab tema tõesti alles veres ja vahus.

RAHVAS ON RAHVAS Rahvas on rahvas, rumal ja arg. Oleks julgem, kui poleks nii arg. Oleks julgem, kui oleks tark. Ainus tarkus on peks ja park. NEMAD Kes päraku poolt ravib kaksteistsõrmiksoolt, on jalgrattaleiutaja! Kes põrgus teeb tuld, et maal kuivaks muld, on kevadekuulutaja! Neid mehi on meile vaja! Nad annavad andeks me aja! HÕELA HAUALE Hõela hauale Ärgu kasvagu Muudkui nõgesed Muudkui ohakad Karuohakad Karusammal jah Kõmm kõmm

TÄNA NÄGIN MA Täna nägin ma Eestimaad värisematute haabade all. Täna nägin ma vere vääristamist värisematus Virus. Nägin Eestit pampude ja pagasiteta, monopolide ja magasiteta, Eestit ilma agraaraguliteta kõike nii, nagu unistatud ammu. Nägin Eestit nüüd ühtsena, jagamatuna, töövalvel olekust magamatuna, kihtideta, klassideta, eliidita ja massideta. Nägin ideaalset Eestit täna. HINGEDE AEG Jälle tapetakse härgi, oinaid ja sigu, tuleb maarahvas kokku, algab lõikusepidu. Minu isa oli kulak, kui ta sattus Siberisse. Täna jälle on ta siin, astub peosaali sisse. Ah, ma eksisin praegu. Minu isa oli vaene. Suri siin, ja ta aukki oli madal ning paene. Taga kabelit kalm justkui Toonela taba. Elumured seal murtud, kõigest prii, kõigest vaba. Kõik on koos, kõik on hoos, paisub laul, paisub pidu Ainult mina vist siin häirin lõbusaid ridu. Ole roogade mäe näen ta varju, see püsib, kuid ta sõnad on muld ja ei tea mis ta küsib. Ei ma söö, ei ma joo, vahin varjude-ilma. Äkki Juudas mu ees sihib kahvliga silma. Tüki tüsedat taid variserlikult valin, laulu hüüatan ka, aga laulust saab hälin. Laula, vend, kogu end, löögu tund mida tahes. On ju salvedes saak, kõik ei hukkundki rahes.

TALGUTEEL Pilkane pimedus, varaste valgus, võtsime viina, olime talgus, olime talgus, võtsime viina, pimedaks läks, ja pime teeb piina. Orjad, kus me oleme? Pilkane pimedus, varaste valgus, oleme eksinud, olime talgus, tulime tulema, oleme kaugel, oleme eksinud, kodu on kaugel. Orjad, kus me oleme? Kodu on kadunud, võõras on valgus, ei näe kus enese ots või kus algus, ei ole kätt, mis ulataks lambi, keegi lõi ustele uuesti krambi. Orjad, kus me oleme? Pilkane pimedus, varaste valgus, Isamaa, mis on sust saanud ses talgus kus on me kuningad, kes on me juhid, kes kõik need keelekandjad ja nuhid? Orjad, kus me oleme?

LOODUS LOHUTAB VEELGI Sipelgate sipellinnas, putukate pungalpoes arutuks on läinud hinnad asjadel, mis pole moes. Lubjavilt ja labakinnas, sütel köetav samovaar mujalpool on pooles hinnas, siin just kallim korda paar. Mujal tõmbab moodsus manu, auru-aeg on ümber käind, naftanälg ja verejanu mujal-ilmas lahti läind. Sipelgate siseriigis, putukate pärusmaal elatakse hääs antiigis, see on võimas vastukaal. VALGUSE VAIMUD Vaesus, puudus, pudelid, halvad kombed keelavad selle sissepääsemist, mida peame valguseks. Vaja valgus sisse lasta! ei jää tulu tulemata. Vaja oleks ainult tahta, vaja õiget vaimustust!

JÄÄVUS Elu on jäle, kuid jätta ei suuda. Surm pole sedagi, mõtet ei muuda. Vaim on ju vaba, kuid koormaks on keha. Onn pole õieti kellegi teha. Tõde ei tõuse ja vale ei vaju. Midagi tõesemat maa pääl ei taju. Kõikidest jäävustest jäävam on valu. Rõõm vahel ründab ta mõõtmatuid alu. INFLATSIOON On ammendatud ammutuntud tõed, kõik seltskond istub, näod on nõutud, jäid täna ilmumata litsid õed, nii surnud punkti pole varem jõutud. Riikhaaval riike murrab inflatsioon, ei jõua jagu saada, pole jõutud, peopesas lühike on elujoon, mis sest, et optimist on olla nõutud. See õis, mis eile õitses veel, näe täna juba poetab lehti, need seadused, mis olid jõus veel eile, täna näe ei kehti. On ammendatud ammutuntud tõed ja seltskond närbub, näod on nõutud, ka puudub silmarõõm, nood langend õed, nii kaugele ei ole kaua jõutud.

RAHULAUL Kas lendas laanest linna parm, või hüüti agulist alarm, et tuleb häda, vahinguid, me lapsed lõid jo lahinguid, nii sama, palja rinnaga, ent vere hinnaga. Jo haaras mindki hinge-äng, kuid veel ei ole meeste mäng, on tarvis tanke, kahureid, siis takistama lähen neid nii sama palja rinnaga kah vere hinnaga. IHA Külmkapp on köögis kui kelder, ei mahugi sinna muud. Umber tühja, lageda laua ulub trobikond süüta suud. Üks laps hakkab laulma kui tilder. Sääl aeglaselt avaneb kelder. Ja tulevad välja säält seest kaks meest. Nõnda lihaks on saanud sõna nonde süütute sõim, nonde mõna, nõnda lihast on tõusnud kaks meest Nad käsevad hoida käed pea kohal ülal, või muidu on lõpp kogu külal!

VOX POPULI Kord olin nagu .kole krants, kes haugub iga härja peale. Nüüd tasandus mu tolerants, teen kraapsu kurale ja heale. Ei, põlvi just ei painuta, ei rooma suhteid looma. On rahval raske aimata, kust kerkib võim, mis asub pooma. Peaasi et ei pruugi suud, siis kaagi alla ka ei tõtta. Ja pealegi, eks öelda ju: kes vaikijalt saaks sõna võtta! SADA, SEITSESADA Veel seitsesada aastat on vaja vastu panna, nii nagu seitsesada on vastu pandud juba, veel seitsesada aastat, ja algul ainult sada, võib-olla sellest piisab, kuid kindlalt ka ei luba KORPORATSIOON Uus noorus koorub grupiabielust, see põlvkond saabub siis nii monoliitne, et läbi murrab mureta tost elust, mis kõrgub ees betoon-silikaltsiitne.

TEETEGIJAD Teetegijad oleme, teetud, tee kuhugi meid ei vii. Ah huisake, hõisake, neetud, jah tuisake, tee on teil prii. Ah tuisake, hõisake, uhked, ja mingu galopiks te traav. Las hulluvad hobused uhked, las neelab teid kurguni kraav. Teetegijad tee teevad korda, arst lapib te kaelaluu, te sõidate veel miljon korda, meist möödudes peate nüüd suu Jah ärge te hõisake, neetud, kui maantee meist mööda teid viib Teetegijad oleme, teetud, ei päästa meid tõld ega tiib. LÖÖKLAUL Tööta, tööta, tööline, päeviline, ööline, vaata, töötatööline sööb sind silmadega. Lööpa, lööpa, teeline, maaline ning veeline, las sind teetateeline nöökab, see ei sega. Tööta, tööta, tööta, tööta nöökab töötatööline. Tööta-teeta, teeta-tööta lööpab teetateeline. Selle puhta päikse all hakkab inimesest hale, kui ta läheb, aga tal tee on täitsa vale.

ELUKÜSIMUSI Kas suudab tõemuna veereda vastumäge? Kas on tal enda veeretamiseks võimalust ja väge? Kui ei, kas märkab siis tõemunast tulnud tibu astuda vastumäge? Kas jätkub tal selleks tõusmiseks tõsist tahtmistki või väge? Kui ei, kas julgeb siis tõetibust kasvanud kana segi siblida mäge, millest ülesveeremiseks tõemunal puudub lihtsalt liikumisvägi? ILMAKLAAS Käsil on keskklassi keskendamine varaliste vahendite valdamisele. Ülemklassi ükskõiksus mainitud suhtes. Klassivahed kasvavad muude vahede vähendamise võrra. Katastroof laiub ajas ja aines asjaosaliste teadmata. Ilmutus jõuab; inimesed pole valmis imestamiseks.

MAAILMA LÕPUS Silmakaitse, ilmakaitse, külmakaitse, kulmukaitse, lõuakaitse, põuakaitse, rinnakaitse, rannakaitse, säärekaitse, äärekaitse, õhukaitse, kõhukaitse, kehakaitse, ihukaitse, keelekaitse, kuulikaitse, liigikaitse, riigikaitse, looduskaitse, loomakaitse, rahukaitse, rahvakaitse, töökaitse, taimekaitse, mullakaitse, maakaitse, muinsuskaitse, lastekaitse, kivikaitse, kiirguskaitse, aukaitse, autorikaitse, tulekaitse, tuulekaitse, veekaitse, välgukaitse, eelkaitse, erikaitse, jääkkaitse, järelkaitse, tippkaitse, lõppkaitse, tingkaitse, ringkaitse, elukaitse, hädakaitse, sundkaitse, umbkaitse.

SISUKORD Ärkamine 5 Ei saa me läbi Lätita 23 Legendaarne 5 Parteiline tervitus 23 Taasnaas 6 Teeme 24 Imbjõud 6 Pea on selge 24 Räägi mulle 6 Saadik 25 Kolm karu 7 Maal 25 Kolm külameest 8 Marss 26 Sääl teel kus ingel valvab 9 Misasja teab naine 27 Kinnine linn 10 Silplaul 27 Lihtne on lillede elu 11 Süda mul tuikab 28 Puškin Bessaraabias ehk Kui arvate 28 Meestel on habemed 11 Jälle 29 Eesti klassik 12 Ilu 29 Tulululu 13 Sandilaul 29 Ajaloota 14 Viimne rubla 30 Jumalaga 14 Raha 30 Pidu marksu-majas 15 Tulevik on tume 31 Juuli. Tartu 15 Mülgas 31 Pööre 16 Und nägin 32 Lojaalne lauluke 16 Kes võtab viina 32 Mardilaul 16 Liidukiidulaul 32 Eestlane 17 Milleski ma olen süüdi 33 Tempo 17 Ei saa 33 Meie õnn on kindel 17 Pimedusest tulevad 33 Lõbus töö 18 Tühi ruum 34 Juristide laul 19 Rändriik 34 Uhkuse asi 19 Siin maal 34 Päikesepoiss 20 Käsuõpetus 35 Selge hommik 20 Kütid 35 Oktoober. Tartu 77 21 Unistus 36 Kuuldused 21 Kord elas üks pasunapuhuja 37 Tartlase laul tallinlasele 21 Uks väga vana rahvas 37 Uued tuuled 22 Müüt 38 Muinasmaa 22 Mõtisklus aegumatute Maailm pooldub 22 argumentidega 39 59

Vadja laul 40 Hõela hauale 49 Teekond 40 Täna nägin ma 50 Side 41 Hingede aeg 50 Lõpp 41 Talguteel 51 Õppus 43 Loodus lohutab veelgi 52 Maha lastud, teadmata Valguse vaimud 52 kadunud 43 Jäävus 53 Sugupuu 44 Inflatsioon 53 Mets on kõrge 44 Rahulaul 54 Pätipargis elas pätt 45 Iha 54 Rahutalved 45 Vox populi 55 Õhtu tuleb 46 Sada, seitsesada 55 Euroopa rahu 46 Korporatsioon 55 Lühike maailma ajalugu 47 Teetegijad 56 Ants oli aus saunamees 47 Lööklaul 56 Pojad ja tütred. Con amore 48 Eluküsimusi 57 Rahvas 48 Ilmaklaas 57 Rahvas on rahvas 49 Maailma lõpus 58 Nemad 49

«LOOMINGU RAAMATUKOGUS» 1988. a. ILMUNUD: Nr. 1/2. Uku Masing. EHATUULE MAA. Nr. 3—5. Carson McCullers. LAULATUSE LUMMAS. Inglise keelest tõlkinud Malle Talvet. Nr. 6/7. AKEN SADAMA POOLE. Norra novelle. Koostanud Turid Farbregd. Norra keelest tõlkinud Sigrid Kangur ja Arvo Alas. Nr. .B—lo. Antti Tuuri. VIISTEIST MEETRIT VASAKULE. Soome keelest tõlkinud Piret Saluri. Nr. 11/12. George Orwell. LOOMADE FARM. Inglise keelest tõlkinud Mati Sirkel. Nr. 13. Sergei Kaledin. RAHUPAIK. Vene keelest tõlkinud Victoria Traat. Nr. 14—16. Ain Kalmus. JUUDAS. Nr. 17. Dino Buzzati. MEREKOLL. Valinud ja itaalia keelest tõlkinud Anne Kalling. Nr. 18/19. Aldous Huxley. PÄRAST TULEVÄRKI. Inglise keelest tõlkinud Mati Soomre. Nr. 20. Gab.riela Adame§teanu. ANNA ENDALE ÜKS VABA PÄEV. Rumeenia keelest tõlkinud Riina Jesmin. Nr. 21/22. Aapeli. PISIKESE PEETRUSE HOOV. Soome keelest tõlkinud Endel Mallene. Nr. 23/24. Günter Grass. KASS JA HIIR. Saksa keelest tõlkinud Mati Sirkel. Nr. 25/26. VALIK 11. Koostanud Toomas Haug. Nr. 27 —29. Andrei Platönov. AUK. Vene keelest tõlkinud Virve Krimm. Nr. 30 —32. Ingeborg Bachmann. KOLM TEED JÄRVE ÄÄRDE. Saksa keelest tõlkinud Helgi Loik.

Nr. .33 —35. Jennifer Johnston. VARJUD ME PALGEIL. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Nr. 36. Petrus Alfonsi. ELUTARKUSEST (Disciplina clericalis). Ladina- keelest tõlkinud Kalle Kasemaa. Nr. 37. Jaan Lattik. KOOLIPOISID. Eessõna H. Runnelilt. Nr. 38. Max Frisch. SINIHABE. Saksa keelest tõlkinud Tiiu Kokla. Nr. 39. R. N. Coudenhove-Kalergi. TOTAALNE RIIK TOTAALNE INIMENE. Saksa keelest tõlkinud Heino Anto. Nr.' 40 —42. Mihhail Bulgakov. KOERA SÜDA. Vene keelest tõlkinud Maiga Varik. Nr. 43. Kenkõ. JÕUDEAJA VÕRSED. Klassikalisest jaapani keelest tõlkinud Rein Raud. Nr. 44 —46. Hando Runnel. LAULUD EESTIAEGSETELE MEESTELE.

Toimetuskolleegium: A. Ehin, G. Grünberg, T. Haug, A. Kaalep, T. Kallas, P. Lias. J. Ojamaa, O. Ojamaa, A. Ravel, E. Soosaar. Toimetaja A. Sisask. Osakonnatoimetajad T. Kuusik ja A. Saluäär. Tehniline toimetaja R. Lusti. Korrektor L. Levertand. Toimetuse aadress: 200 001, Tallinn, Harju tn. 1, tel. 449-254. Trükkida antud 10. 10. 1988. Trükiarv 22 000. Kaarna Tselluloosi- ja Paberikombinaadi ofsetpaber nr. 2, 60X84 1/16. Trükipoognaid 4,0. Tingtrükipoognaid 3,72. Arvestuspoognaid 2,24. MB-07097. Tellimus nr. 3767. EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikoda, Tallinn, Pärnu mnt. 67-a. Hind 60 kop. Ha 3CTOHCKOM H3blKe. «JIooMHHry paainaTyKory» Ns 44—46 (1612 —1614) 1988. H3ÄaTejibCTBO «nepHOÄHKa». XaHao PyHHejib. nECHH MY)KHHHAM 3CTOHCKHX BPEMEH.