Naised ja mehed

Ütleme, et mehele nimega Roger meeldib naine nimega
Elaine. Ta kutsub naise välja, et minna kinosse,
naine võtabki kutse vastu, neil on päris kena õhtu.
Paar päeva hiljem kutsub ta naise uuesti välja
õhtusöögile ja jällegi nad naudivad teineteise
seltskonda. Nad jätkavad kohtumisi regulaarselt ja
mõne aja pärast ei ole kumbki neist kohtunud enam
kellegi teisega.

Ja siis, ühel õhtul, kui nad sõidavad koju, kerkib
Elaine'l üks mõte ja ilma midagi spetsiaalselt silmas pidamata, ütleb ta
valjusti:

"Kas sa mõistad, et tänaseks õhtuks tunneme teineteist juba täpselt kuus kuud ?"

Ja siis on vaikus autos. Elaine'le tundub see väga
vali vaikus. Ta mõtleb omaette:

oeehh, ma ei tea, võib-olla see häirib teda, et ma nii ütlesin.
Võib-olla ta tunneb end ahistatult, piiratult, meie
suhte pärast? Äkki ta arvab, et ma olen püüdnud
sundida teda võtma mingeid kohustusi ja ta ei taha,
või ei ole kindel.

Ja Roger mõtleb: oh heldust... Kuus kuud.

Ja Elaine mõtleb: Aga hei, ma pole nii kindel, kas ma
tahan üldse sellist suhet. Vahel ma soovin, et mul
oleks pisut rohkem ruumi, nii et ma pean võtma aega,
et mõelda, kas ma tõesti tahan, et me jätkaksime
liikumist sellel teel, pidevalt kindlas suunas... Ma
mõtlen, kuhu me läheme? Kas me lihtsalt jätkame kohtumist
sellel intiimsuse tasandil? Kas me suundume abielu poole?
Lapsed? Selle poole, et olla terve elu koos? Kas ma olen valmis
sellisele pühendumuse tasemele? Kas ma tegelikult
ikka tunnen seda inimest?

Ja Roger mõtleb: ... nii, see tähendab et see oli...
vaatame... Veebruaris, kui me hakkasime koos väljas
käima, mis oli kohe peale seda kui ma sain auto
diilerilt, mis tähendab... oooda, ma kontrollin odomeetri
näitu... Ääähhh! Ma olen õlivahetuse õige aja maha
maganud!

Ja Elaine mõtleb: Ta on ärritunud. Ma näen seda tema
näost. Võib-olla ma loen seda täiesti valesti.
Võib-olla ta tahab meie suhtesse rohkem
intiimsust, rohkem pühendumist, võib-olla ta on
tajunud - isegi enne, kui ma ise seda tajusin - et
ma tundsin mõnesid reservatsioone. Jah, ma võin kihla
vedada, et see on nii. Sellepärast tal on nii
vastumeelne öelda midagi oma tunnete kohta. Ta kardab
tagasi lükkamist.

Ja Roger mõtleb: Ja ma pean uuesti üle vaatama
käigukasti. Mind ei huvita, mida need idioodid
ütlevad, see ei vaheta käikusid ikka veel õigesti.
Ja seekord nad parem ärgu üritagu süüdistada külma
ilma. Mis külm ilm? Praegu on 30 C kraadi väljas ja
see asi liigub nagu prügiauto. Maksin neile
ebakompetentsetele varastele tervelt 600 $!

Ja Elaine mõtleb: Ta on vihane. Ja ma ei süüdista
teda. Ma oleksin ka vihane. Ma tunnen end nii süüdi,
pannes teda seda läbi tegema, kuid ma ei saa midagi
teha selles osas, kuidas ma tunnen. Ma lihtsalt ei
ole kindel.

Ja Roger mõtleb: Nad ilmselt ütlevad, et see on
ainult 90-päevane garantii. See on täpselt, mida nad
ütlevad, krrrdi sitakerad...

Ja Elaine mõtleb: võib-olla ma olen lihtsalt liiga
idealistlik, oodates rüütlit, kes ratsutab oma valgel
hobusel, kui ma tegelikult ju istun täiesti hea inimese
kõrval - inimesega, kellega ma naudin koos olemist,
inimesega, kellest ma tõesti hoolin, kes tundub
tõeliselt hoolivat ka minust. Isik, kellel on valus,
minu enesekeskse, koolitüdruku moodi romantilise
fantaasia pärast.

Ja Roger mõtleb: Garantii? Nad tahavad garantiid? Ma
annan neile garantii. Ma võtan selle garantii ja
torkan selle neile p.....

"Roger," ütleb Elaine valjusti.

"Mida?" ütleb Roger jahmunult.

"Palun ära piina ennast niimoodi," ütleb ta ja tema
silmad täituvad ääreni pisaratega. "Võib-olla ma
poleks pidanud... Oh, ma tunnen nii ......"

"Mida?" küsib Roger.

"Ma olen nii loll," nuuksub Elaine.
"Ma mõtlen, ma tean, ei ole olemas mingit rüütlit.
Ma tõesti tean. See on tobe. Pole rüütlit ja ei ole hobust."

"Ei ole hobust?" ütleb Roger.

"Sa arvad, et olen rumal, eks?" ütleb Elaine.

"Ei!" ütleb Roger, rõõmus, et lõpuks teab õiget vastust.

"See on lihtsalt, et... See, et ma... Ma vajan aega," ütleb Elaine.

"Jah," ütleb ta.

"Oh, Roger, kas Sa tõesti tunned sedamoodi?" küsib ta.
"Mismoodi?" küsib Roger.
"Niimoodi, selle aja kohta," ütleb Elaine.

"Oh," ütleb Roger. "Jah."

hobust. Viimaks naine räägib...>

"Tänan Sind, Roger," ütleb ta.
"Tänan Sind," vastab Roger.

Siis sõidutab mees naise koju ja naine lamab oma
voodis, konfliktne, piinatud hingega ja nutab kuni
koiduni, samal ajal kui Roger sõidab tagasi oma koju,
ta avab koti Doritos'eid, lülitab sisse TV ja süveneb
viivitamatult kordussaatesse tennise-matshist kahe
Tshehoslovakkialase vahel, kellest ta pole kunagi
kuulnud...

Pisike hääl kaugelt meelte-sügavikust ütleb talle siiski, et
midagi suurt oli selle taga, mis toimus seal autos,
kuid ta on üsna kindel, et pole mingit võimalust aru
saada MIS just? ja niisiis arvabki ta, et on parem,
kui ta ei mõtle enam selle peale.

Järgmisel päeval helistab Elaine oma parimale
sõbrannale, või ehk ka kahele ja nad räägivad sellest
olukorrast järjest kuus tundi. Põhjalikes detailides
analüüsivad nad kõike mida naine ütles ja kõike mida
mees ütles, käi(at)es seda läbi ikka jälle ja jälle,
uurides iga sõna, väljenduse ja zhesti nüansse,
tähendust, arvestades kõiki võimalikke järeldusi. Nad
jätkavad selle teema arutamist, sisse ja välja,
nädalaid, võib-olla kuid, mitte kunagi jõudmata
mistahes lõplike järeldusteni, kuid mitte kunagi ka
sellest tüdinemata.

Samal ajal Roger, mängides sulgpall ühe tema ja Elaine ühise sõbraga,
teeb pausi vahetult enne servi, ning küsib morni näoga:

"Norman, kas Elaine'l oli üldse kunagi mingi hobune???"