Eksamiosakonna juhataja Toivo Kangur lisas, et kui mehed satuvad õnnetustesse sagedamini seetõttu, et nad on ülemäära enesekindlad ja hindavad oma võimeid üle, siis naised liigse ettevaatlikkuse, otsustusvõimetuse ja võimete alahindamise pärast.

Seepärast soovitavadki liikluspsühholoogid perega automatkale minnes panna maanteel rooli pereema, kel jätkub rohkem rahulikku meelt ja arukust mitte gaasipedaali põhja suruda; linnaliikluses, kus tuleb sageli kiiresti otsustada, aga pereisa – lisaks on mehed paremad juhid ka pimedal ajal.

Samuti päästab meeste parem ruumitaju neid pisematest plekimõlkimistest parklates või tipptunniliikluses: Ühe Briti autokooli uurimus näitas, et kui meestest suutis 71 protsenti parkida oma auto paralleelselt kõnniteega juba esimesel katsel, siis naistest sai sellega hakkama vaid 23 protsenti.

Youtube on täis sarnaseid videoid, kus naised autodega JAURAVAD. Üks pidi tupikteel ümber keerama ja tegi seda 10 minutit järest !!!

Selle aja sees jõudis sinna 3-4 teist autot,kes igaüks 10 sekundiga ümber pöörasid. (Rool lõpuni vasakule, …ninaga tee äärde, rool lõpuni paremale, tagurpidi vastas-teeäärde, rool vasakule ja minek – teises suunas) Filmitud oli kusagilt ülevalt sillalt, selgesti oli läbi esiklaasi näha, kaks NAIST istusid sees…

Minul on sellises situatsioonis ainult üks ebamugavus, kui teeääred on tugevalt kaldu ja tuleb autot paigal hoida käiguvahetuse ja uuesti liikuma hakkamise momentidel, et ninapidi või tagurpidi kraavi ei vajuks(kui käsipidur ei pea). Muidu mitte. See naine seal videos keeras rooli ABSOLUUTSELT valedes suundades.

Mina mäletan, mängisin juba lasteaias kolmerattalise jalgrattaga ümberpööramist kitsastes kohtades, tüdrukud eelistasid aga sadulast maha tulla ja ratta käsitsi teistpidi tõsta… kangutasid küll aga hakkama said 🙁

Sugu on ikka oluline küll, juba titepõlvest peale on poisid teistsugused paljudes olukordades, teevad kasvõi endale või teistele haiget, aga peavad ISE hakkama saama, kasvõi nui neljaks, ka ronivad igale poole kuhu vaja ei oleks – tüdrukud kalduvad pigem abi kutsuma, kui probleem on.

Mina olin kogu aeg ninapidi juures kui mõni auto kusagi manööverdas ja tagurdas, keeras siia-sinna, et ära mahtuda, pärast harjutasin liivakastis mänguautodega või kolmerattalisega täpselt järele, mida näinud olin.
– Vaatasin, KUIDAS just need rattad pööravad?! esimeste rataste jäljed, tagumiste rataste jäljed, edaspidi liikumisel, tagurpidi liikumisel. Lapsepõlvest saadik selge, kuhupoole ja mis hetkel tuleb rattaid pöörata, et saada soovitud liikumine ja pööramine.

Teised poisid olid samasugused – lõputud automängud. Hinnatud olid sellised mänguautod, mille esirattaid sai pöörata, nii nagu pärisautol.