Selline aasta siis...

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo

Semper tõstab Tiit Ojasoole ette taldrikutäie ühepajatoitu: „Söö!”

Mõtlik Ojasoo sorgib kahvliga kaalikate keskel.

„Näe, üks karv!”

„Mis sa räägid? Kuidas see küll sinna sai?”

„Jah, just!” elavneb Ojasoo. „See on põhimõtteline küsimus! Kuidas sai karv ühepajatoidu sisse? Mis sa arvad, Ene-Liis, kas see ei võiks olla meie järgmise lavastuse teema? Eks ole, „Ühtse Eesti” me juba tegime ja uurisime poliitikamaailma seestpoolt, nüüd võiks teha lavastuse „Ühepajatoit” ja uurida, mis siis ikkagi tegelikult toimub söögi valmistamise ajal keedupotis.

Kuidas satuvad toidu sisse karvad, mis hüva roa ära rikuvad? Kujutad ette, üürime Nokia kontserdimaja, kujundame selle hiiglaslikuks pajaks, laseme kuuma vee sisse… NO-teatri näitlejad kehastavad juurvilju, mina olen karv… Jõks ja Indrek Tarand teevad ehk pipart ja soola.”

„Oota nüüd, Tiit!” taltsutab Ene-Liis hoogu sattunud kaasat. „See supipoti mõte, see on tõesti hea, aga meil on ju ikkagi kõigepealt see põhuteater plaanis.”

„Nojah, seda küll. Muide, sellega seoses on mul ka üks intrigeeriv kunstiline idee. Kas saaks teha nii, et mitte ainult teater, vaid ka näitlejad oleksid valmistatud põhust?”

„Miks mitte!” nõustub Ene-Liis ja asub kohe sealsamas köögilaua taga kostüümikavandeid visandama. „Põhimõtteliselt võiksime siis ehtsate näitlejate asemel hernehirmutisi kasutada?”

„Pole laita plaan!” rõõmustab Ojasoo ja loominguline palang vallutab köögi. Ühepajatoit koos karvaga läheb taldrikus tasapisi külmaks, kuid see-eest sünnib näitemäng.

Juhan Parts ja tuulikud

Juhan Parts tuleb koju, näeb, et kempsus põleb tuli ja kustutab selle kohe ära.

„Hull oled või?” kostab kemmergust naise ehmunud hääl. „Pane jalamaid tuli põlema, mina istun siin.”

„Pole viga, näed ka pimedas istuda,” vastab Parts. „Kui sa teaksid, kui suur osa elektrienergia hinnast läheb nende kuramuse tuulikumeeste toetuseks! Justkui neil endil raha vähe oleks! Mina ei kavatse neid ämblikke enam nuumata. Minu käest ei saa nad sentigi!”

Ta toob köögist tabureti, ronib selle otsa ja asub laest lambipirne välja keerama.

„Päris segi oled läinud!” hädaldab vetsust välja pääsenud naine. „Kuidas me sedasi pimedas elame?”

„Meil on küünlad, meil on tikud,” vastab Parts. „Kuidas meie esivanemad ilma elektrita elasid? Lisaks on meil taskulambid. Nende pealt tuulikumehed ei teeni.”

Ta läheb ja lülitab välja vannitoa põrandakütte ning seejärel ka televiisori.

„Mida sa ometi teed?” nutab naine. „Täna õhtul tuleb ju „Pilvede all”!”

„Telekas kulutab elektrit,” vastab Parts. „Saame ilma hakkama. Ma laulan sulle, pärast mängime mõistatamismängu.”

„Kas sa kavatsed külmkapi ka välja lülitada?”

„Õigus!” lööb Parts peoga vastu laupa. „Külmkapp ka!”

Ta ruttab kööki, sikutab seinast külmkapi juhtme välja, tõstab piima, või ja vorsti korvi ning riputab selle õngeridva otsas akna taha, et toit külm püsiks.

„Soh, valmis!” ütleb ta siis. „Paras neile!”

Aga mitte kaugel, naabermajas, istub arvuti taga tuulikuärimees ja silmitseb iharalt naeratades oma aina paisuvat pangakontot.

Korraga lähevad tal silmad ehmatusest pungi.

„Toetussumma väheneb…” suudab ta vaid kähiseda, nagu oleks keegi talle jalaga kõhtu löönud. Kiire pilk vastasmajale kinnitab ta hirme: Juhan Partsi akendes on kustunud valgus…

Sven Mikser

Sotside värske esimees Sven Mikser tuleb esimest päeva tööle. Aknad
lüüakse valla, et Jüri Pihlist tubadesse jäänud vanainimesehaisust lahti
saada, põrandaid pestakse seebiveega ja vaibad klopitakse tolmust
puhtaks. Savisaare kingitud vurrkann, mille keerutamisest Pihl suurt
rõõmu tundis ja mille tiirlemist võis ta vahel tundide kaupa käsipõsakil
jälgida, viiakse ära prügikasti.

„Sellised lapsikused peavad lõppema, sotsid pole ometi mingid
naljanumbrid!” kuulutab Mikser ja sekretärid noogutavad alandlikult pead.

Vurrkanni asemel seab Mikser aknalauale üles hoopis pikksilma – see on
Ameerikast ostetud kallis ja võimas riist. Mikserit on alati huvitanud
kõik, mis välismaal toimub, nüüd kummardubki ta pikksilma kohale ja
vaatab aknast välja.

Kohe köidab tema tähelepanu hoovis seisev lumememm.

„Mis asi see on?”

„See on lumememm,” seletab sekretär. „Jüri Pihl ise ehitas teise, meie
pole julgenud ära lõhkuda. Kui nüüd uus esimees annab käsu…”

„Ei, mispärast siis kohe lõhkuda!” keelab Mikser. „Mina ei tulnud siia
lõhkuma, vaid ehitama! Nii et las lumememm seisab pealegi, ainult
täiustame teda pisut, moderniseerime, kui nii võib öelda.”

Mikser läheb õue ja peab Pihli kätetöö juures kübeke aega aru. Ninaks
pandud käbi on muidugi maitsetu ja odav, selle asendab Mikser kohe
klassikalise porgandiga. Mõtleb siis hetke ja torkab teise samasuguse
porgandi lumememmele kubemesse. Nähku kõik, et sotsid pole enam mingid
memmed, vaid täismehed, kellega peab arvestama.

Mikser silmitseb rahulolevalt uuenduskuuri läbi teinud lumemeest, tunneb
end väga popi ja noortepärasena ning sammub reipalt tuppa.

Korstnapühkija

„Hoplaa!” hüüab Tauno Kangro ja tõmbab kujult valge lina.

Tükk aega valitseb ruumis vaikus. Siis ütleb Toomas Vitsut: „Pole eriti
sarnane.”

„Ei ole või?” erutub skulptor. „No ma püüdsin küll kangesti! Aga ega see
pole lihtne inimese näojooni täpselt tabada. Teate, inimese nägu ju
muutub kogu aeg! Vahel on ta lõbus, aga vahel jällegi kurb! Eks sa katsu
siis pihta saada!”

„See on tõsi küll,” nõustub Boroditš. „Ma ka vahel katsun näiteks hobust
joonistada – ja tuleb välja hoopis koer!”

„Just!” kiidab Kangro takka. „Hirmus raske on! Kuulge, ärge nüüd norige
– minu meelest on Savisaare moodi küll! Näete – pea, kaks kätt, kaks
jalga… Mis te veel tahate?”

„Nojah, kui nii võtta, siis muidugi,” leebub Vitsut. „Tegelikult on
sarnasus tõesti olemas. Näoilme on lahke, keha veidi jässakas, aga samm
sellest hoolimata hoogne! Täpselt nagu meie Edgar! Ainult et mis
traadirõngast ta õla peal kannab?”

„See on allegooria!” seletab Kangro. „See sümboliseerib Balti ketti!”

„Rulli keeratud Balti ketti?”

„Nojah, ega ta siis seda enda järel lohistada ei saa nagu mingit saba.
Keeras rulli ja võttis õlale, normaalne ju.”

„Hm…” teeb Vitsut. „Olgu peale, las see jääb. Aga see seal all… Mis see
on? See asjandus on küll vist ülearune.”

„Sugugi mitte! Ma tegin Rakvere tarvale ka täpselt sellised. Inimesed
silitavad neid nüüd nii palju, et munad läigivad lausa kuldselt!”

„Paluks siiski eemaldada!” jääb Vitsut endale kindlaks. Raskelt ohates
võtab Tauno Kangro vasara ja lajatab kujule vägeva hoobi. Kõlinal
pudeneb liigne detail küljest ja veereb mööda maad nagu kahurikuul.

„No nii, nüüd on okei,” otsustavad linnaisad. „Nüüd võib kuju püsti
panna küll.”

Neeme Järvi ja Laine Jänes

Laine Jänes on keetnud piparmünditeed, küpsetanud mustikapirukat ja
sättinud lauale kenad valged tassid punaste roosikestega. Kõik on nii
armas ja hubane, küünlakesed põlevad ja jõulukarussell teeb
till-till-till.

Juba jõuavad kohale ka esimesed külalised. Tulevad siilike ja varblane,
roheline konnake ja põrnikas Põrr. Kõik nad kallistavad lahket
perenaist, istuvad laua ümber ja maitsevad hüva rooga.

„Aga mul on teile üllatus!” ütleb Laine Jänes. „Arvake ära, kes veel
tuleb?”

„Hiireke?” pakub põrnikas Põrr.

„Ei, hiireke on haige, tema ei tule,” vastab Laine Jänes. „Tuleb hoopis
Neeme Järvi!”

„Ei või olla! Neeme Järvi!”

„Jaa, just Neeme Järvi!” kinnitab Laine Jänes. „Mina ise kutsusin. Eks
ole tore? Ta on väga kuulus mees ja suurepärane dirigent! Mul on nii hea
meel!”

Teised loomakesed plaksutavad rõõmsalt. Ja siis kostab õuest raskeid
samme ning keegi hüüab nii valju häälega, et seinad värisevad: „Ae!
Kuidas ma sisse saan?”

„Oi, ma kardan!” kiljatab konnake ja peidab end voodi alla. Laine Jänes
läheb arglikult uksele. Väljas seisabki Neeme Järvi ja silmitseb nõutult
Jänese majakest.

„Teie kutsusite mind külla?” pärib ta.

„Jaa, mina,” sosistab perenaine ehmunult. „Aga ma ei arvanud, et te nii
suur olete! Teie küll minu majja ei mahu. Kas te siis ei teadnud, et ma
elan vanas kingakarbis?”

„Ei teadnud,” vastab Neeme Järvi vihaselt. „Ma käisin pika maa maha,
laske ma nüüd korra vähemalt istun.”

„Ei, ei! Teie ajate siin kõik ainult sassi ja lõhute ära! Palun, minge
minema! Teie ei mahu!”

Neeme Järvi sülitab vihaselt. Laine Jänes põikab langeva tati eest
kõrvale ja läheb tagasi tuppa. Konnake ja varblane piiluvad voodi alt.

„Kas läks ära?”

„Läks jah, jumal tänatud! Oleks ma teadnud, et ta on selline… Oi issand,
siiamaani põlved värisevad! Aga kallid sõbrad, sööge nüüd piparkooke ka!”

Jaan Tätte

„Kes peeretas?” käratab Jaan Tätte, aga nagu ikka, ei saa ta seegi kord
vastust. Purjepaat on koledat haisu täis ja vastutust pahateo eest ei
taha keegi enda peale võtta.

Tätte pureb vihaselt huuli. Oh, kuidas ta igatseb oma kalli Vilsandi
järele, kus ta vahel päevade kaupa ainsatki inimest ei kohanud! Kui
rahulik ja hea seal oli! Siin aga tolgendab sul pidevalt keegi jalus ja
käib oma nõmedusega närvidele.

Näe, Matvere hakkab jälle küüslauku sööma! Tätte on talle mitu korda
mõista andnud, et ebameeldiv on magada ühes voodis inimesega, kes sedasi
lehkab, aga Matvere ei hooli, ütleb, et küüslauk kaitseb skorbuudi eest,
ja mugib edasi. Kõige hullem on see, et siis, kui Tätte roolis seisab,
laiutab Matvere voodis ja pärast on ka Tätte padjal küüslauguhais
küljes. Pärast küüri padjapüüri merevees pool tundi maasikaseebiga, et
lehast vabaneda.

Teine asi, mis Tättet häirib, on see, et kui Matvere varbaküüsi lõikab,
ei korja ta küünepuru korralikult peopessa, vaid jätab kajuti põrandale
vedelema. Pärast kõnni nagu nõelte otsas!

Iga kord, kui Matvere jälle küüsi lõikama hakkab, on Tättel tõsine plaan
Matvere ära tappa, aga senini on ta kiusatusele vastu suutnud seista.
Ikkagi vana sõber. Aga see vahetusmees – sellel keerab ta küll kaela
kahekorra! No ei seisa raisal suu lukus! Nii kui tõbras silmad lahti
teeb, hakkab pihta: „Tuulevaiksel ööl…” Näed, praegu jälle laulab!
„Tuule suund on nord, nüüd on minu kord, teha tormi sinu südames!”

Tättel läheb silme ees mustaks. Mitu nädalat on ta juba pidanud kuulama,
kuidas üks lollpea tema vana laulu jorutab. Pidi ta selle üldse
kirjutama! „Veel ja veel ja veel!” huilgab vahetusmees nagu udupasun.
Tätte hiilib talle ligi ja müksab kergelt. Korras. Haidel on nüüd
pidupäev.

Tättel on hea meel ja ta suundub ümisedes kajuti poole. Korraga kargab
keegi talle selga ja pigistab kõri.

„Kui sa veel üks kord seda rõvedat „Nõia elu” laulad, siis ma kägistan
su ära!” kuuleb ta Matvere raevunud kähinat. „Ja ma olen sulle sada
korda öelnud, et ma vihkan maasikahaisu, saad aru, vihkan! Lõpeta juba
kord oma padjapüüri maasikaseebiga pesemine, muidu ma ei tea, mis ma
teen!”

Islandi tuhapilv

„Kus kõik inglid on?” küsib Jumal peaingel Miikaelilt pahaselt. „Tööpäev
ammu alanud, aga kedagi pole.”

„Väga rasked ilmastikuolud,” vabandab Miikael. „Islandil hakkas vulkaan
purskama ja terve taevas on tuhka täis. Ma ise ka kaevasin hommikul oma
tiibu tund aega tuha alt välja, enne kui lendu sain tõusta. Ja lennata
oli ka väga vastik, tuhk tuiskas kogu aeg näkku. Eks sellepärast inglid
hilinevadki.”

Vaevalt on Miikael oma loo lõpetanud, kui üks väike ingel hingeldades
kohale lendab, suust rusikasuuruse tahmatüki välja köhib ja kuulutab:

„Eedeni aia taga on jube ummik, rohkem kui kuussada inglit on paksu
tuhakorra all ega saa välja.”

„Kuidas siis sedasi?”

„Noh, asi sai alguse sellest, et peaingel Gaabriel jäi tuha sisse kinni.
Rapsis siis seal, kuni keeras külje ette ja teised ei saanud enam temast
mööda. Ja mattusid tuha alla.”

„See Gaabriel on ikka lollakas!” vannub Jumal südametäiega. „Ma olen
talle sada korda öelnud: võta korralikud pardisulgedest tiivad, need on
tugevad, veekindlad ega vea kunagi alt. Aga temal on muidugi vaja
paabulinnusulgedest tiibu! Noh, nüüd sai, mis tahtis!”

„Peaks neid siiski kuidagi aitama,” arvab Miikael.

„Mis meil muud üle jääb! Saada kõik õndsad hinged ingleid tuha alt välja
kaevama, mis nad logelevad niisama.”

„Aga kuhu tuhk panna?”

„Las loobivad alla maa peale,” õpetab Jumal.

Veidi aja pärast on tuhanded paradiisi pääsenud hingekesed kibedasti
labidatega ametis. All maa peal peatub lennuliiklus.

Tõnu Trubetsky

Kaks punkarit istuvad pargipingil ja joovad õlut, kui korraga ilmub
välja Tõnu Trubetsky ja räntsatab nende kõrvale.

„Tere, Röga! Tere, Mäda!”

„No tere, Trubetsky! Kust sa tuled?”

„Otse Keskerakonnast. Mitu kuud olin seal.”

Teised silmitsevad teda lugupidavalt.

„Einoh, mina olen olnud tsüklis pool aastat,” ütleb Mäda. „See oli lahe,
aga küllap Keskerakond on veel võimsam värk!”

„Mina olen olnud kaks kuud järjest mälukas,” kelgib Röga. „Aga
Keskerakonda pole veel proovinud. On see kaif?”

„Meeletu! Te ei kujuta ette! Hakkad selliseid asju nägema… Savisaart
näed ja Heimar Lenki ja Yana Toomi…”

„Yana Toomi ka? Ei noh, situ püksi! Vägev!”

„No just! Katus sõidab nii ära, et…”

„Kuule,” ütleb Mäda kadedalt, „räägitakse, et kui väga sügavale
Keskerakonda minna, siis näeb isegi Katrin Siskat. Kas sa nägid?”

Trubetsky noogutab.

„Absoluutselt! Katrin Siskat nägin ja tema ümber polnud mitte midagi
muud kui Lindakivi keskus! Läbipaistev!”

Teised punkarid ajavad ärevusest õlut kurku.

„Kuule, me tahame ka! Me tahaks ka korra ühe Keskerakonna tripi ära
teha! Ütle, kust saaks soovitust?”

„Pole probleem, ma tunnen ühte meest. Tahate, annan numbri?”

„Davai!”

Mikko Fritze

„Kas see on lõpp, härra Fritze?” küsib üks noor mees väriseva häälega.
Akna tagant kostab vilistamist ja kära. Keegi laulab valju häälega:

„Ühte majja murdsid sisse Tüse-Ants ja Villi-Pikk, laua peale seadsid
ritta kõik, mis näis neil vajalik…”

Kohvrit pakkiv Mikko Fritze ohkab.

„Ei, Jaanus, see ei ole lõpp. Meie püha üritus jätkub, Tallinnast saab
kultuuripealinn 2011! Usu sellesse!”

Tänaval on alanud uus laul:

„Mats alati on tubli mees, ei kedagi ta pelga! Ei kummarda ta saksa ees,
ei tõmba küüru selga!”

Mikko Fritze astub akna alla. Üks linnavalitsuse töötaja, paks, punetava
näoga mees, on enesele kaks sõrme nina alla surunud, imiteerides sel
kombel Hitleri vuntse ja marsib mööda uulitsat edasi-tagasi. Teised
naeravad.

„Matsid jäävad matsideks,” pomiseb härra Fritze. Ta vaatab poisile
kurvalt otsa.

„Näed nüüd, kuidas läks, Jaanus!” ütleb ta. „Mina tahtsin ometi eesti
rahvale kõige paremat. Mina armastan eesti rahvast!”

„Ma tean, härra parun!” nuuksatab poiss. „Kui jube see on, et teid
sedasi minema aeti!”

„Ära nüüd nuta!” vaigistab teda Mikko Fritze. „Midagi pole teha, inimene
peab leppima oma saatusega. Ja ära hüüa mind ometi härra paruniks! Ega
enam pole need ajad!”

„Minu jaoks jääte te alati parunihärraks,” vastab noormees tuliselt.
Mikko Fritze tunneb, et ka temal tõusevad pisarad silma.

„On aeg!” ütleb ta kiiresti. „Jätka sina, Jaanus, minu tööd! Mereäärsed
lood peavad jutustatud saama!”

„Sommerlicht, das ist Sommerlicht!” laulab keegi õues nimme koleda
häälega ja teised itsitavad nagu hüäänid.

Juhan Aare

Juhan Aare läheb hommikul kööki. Hetke pärast kostab seal kole röögatus.
Proua kiirustab mehele appi.

„Armas taevas, mis sinuga juhtus, Juku?” hüüab ta. „Kas sa said särtsu?”

Juhan Aare kükitab solgipange juures ja osutab väriseva sõrmega selle
sisemusse:

„Mis see on?”

„Solk.”

„Ei, ma küsin sult, mis asi see on! Vaata!”

Proua kummardub ämbri kohale.

„Noh, see on heeringa pea. Eile õhtul, sa olid juba magama läinud, tuli
mul kange soolase isu. Leidsin kapist heeringa ja sõin ära. Mis siis on?”

„See polnud mingi tavaline heeringas!” ütleb Juhan Aare traagilise
häälega. „See oli näitleja!”

„Mis näitleja?” imestab proua. „Tavaline heeringas.”

„Temast pidi saama minu kuulsa kalafilmi peategelane,” seletab Juhan
Aare ning põrnitseb ahastavalt ämbris lebavat heeringa pead. „Aga sina…
Sina sööd ta lihtsalt ära!”

„Juhan, ma tõesti ei teadnud. Aga meil on kapis karp sprotte, kas neist
ei saa filmi teha?”

„Jah, võib-olla tõesti saab!” karjatab Juhan Aare. „Mõne armetu farsi.
Aga mina tahan teha kunsti! Saad aru, kunsti! Ma tahan teha ühe sellise
kalafilmi, et kõik ahhetaks! Sellise kalafilmi, mis läheks Hollywoodi!
Sellise kalafilmi, mis vallutaks maailma!”

„Juhan, anna andeks,” vabandab proua. „Oleksid pidanud mind hoiatama, et
meil on näitleja külmkapis. Ehk ma saan oma vea kuidagi heaks teha?”

„Huvitav, kuidas,” muigab Juhan Aare kibedalt. „Hakkad ise heeringat
mängima? Õige mul näkineid!”

Ta kummardub pange kohale ja vaatab surnud heeringale tõsiselt otsa.

„Aga ma ei anna alla!” pomiseb ta. „Kalafilm jõuab kinodesse, ma vannun
seda!”

Kaia Kanepi

Keegi kõlistab ukse taga. Kaia Kanepi paneb reketi käest ja läheb avama.

Trepil seisab olümpiakomitee esimees Mart Siimann, nägu nalja täis ja
suur kott õlal.

„Ei tea, kas siis peres häid lapsi ka on?” küsib ta ja trügib vastust
ootamata sisse. „Vaata nüüd, Kaiakene, mis ma sulle tõin!”

„Mis asjad need on?” ei taipa Kaia, kui Siimann oma kotist dressipükse
ja käpikuid välja tõstma hakkab. „Kas saite kuskilt kirikust
humanitaarabi?”

„Oh ei, Kaiake, need on meie Kiku riided,” seletab Siimann. „Tema ju
meil enam suures spordis kaasa ei tee, tead ju küll, temal käib nüüd
muudkui see va kurg külas! Noh, ja siis mõtlesin, et toon õige Kiku
asjad sulle. Sina oled meil ju mingis mõttes tema mantlipärija, hetkel
parim Eesti naissportlane. Näed – peaaegu uued suusasaapad. Ja viis
tuttmütsi.”

„Mida mina nendega teen?” imestab Kaia. „Ega ma siis tennisemängu ajal
endale suusasaapaid jalga pane. Või tuttmütsi pähe. See palli järele
jooksmine ajab isegi higiseks, ma ei taha mõeldagi, mis siis saaks, kui
mul veel tuttmüts peas oleks.”

„Ära nüüd ole nii uhke ja upsakas!” manitseb Siimann. „Ma saan aru küll,
et teil seal tennises liiguvad suured rahad, aga ei sobi ikka sedasi
pirtsutada. Kikul kõlbas küll neid rõivaid kanda. Ole lahke – soe pesu!
Ära sa seda vaata, et see natuke kantud on. Ma isiklikult lasksin
pesumasinast läbi, nii et kõik on puhas.”

„Kallis inimene, te ei kuula vist, mida ma räägin!” kõrgendab Kaia
häält. „Tennisemängijal pole tarvis sooja pesu! Ja ärge neid suuski
üldse hakake tuppa tõstmagi! Viige aga kõik see tavaar Kikule tagasi,
mina neid asju ei vaja.”

„Nende suuskadega on võidetud Eestile mitu kulda!” solvub nüüd Siimann.
„Ja selle sooja pesuga!”

„Väga tore, aga mina seda ei taha!”

„No aga…”

„Ei!” kordab Kaia ja lükkab Siimanni koos kotiga uksest välja.