Õhtumaa ajaloolised perspektiivid (Mati T.)

Kogu Euroopa kohal on taevas pilvitu... (mai.2023)

Kaasaegsel Euroopal on vaid kaks pisikest probleemi: demograafia ja majandus. Muid muresid ei ole.

Euroopa probleemiks on madal ekspordivõimekus. Tubli 80% majandusest on TEENUSED ja ainult 20% tooted. Kurb on aga see, et 80% ekspordist annavad need tooted. Teenused on sisemiseks tarbimiseks.

Seetõttu on EL fanaatiliselt üleilmne.

Asi on selles, et selle 20% SKPst ja 80% ekspordist toodab umbes 5% elanikkonnast. Euroopa on suures plaanis madalaima tootmistöö tegijate osakaaluga ühiskond maailma ajaloos. Kui võtame juurde tootmise juhtimise, turustamise suured süsteemid jms, selles hõivatd inimeste pereliikmed ja nende otsesed toitlustajad jms, saame u 1/3 euroopa elanikkonnast. Ülejäänud 2/3 on Maailmamajanduse jaoks mõttetud kui tootjad.

Kuid väärtuslikud kui tarbijad. Euroopa oli maailma suurima KESKKLASSiga piirkond, maailma suurm turg toidule ja tarbekaubale.

Mis muudab Euroopa erakordselt sõltuvaks Föderaalreservi dollari emissioonist. Euro kuigi seotud eurotsooniga, pole globaalne vaid tüüpiline natsionaalne valuuta. Milline sõltub kulla- ja valuutavarust, st põhiliselt USD-st. Kogu Euroopa poliitika on olnud oma hapra kägiveeni ja nabanööri kaitse: säilitada dollariemissiooni tugi ja mitte lasta end ära lõigata imporditurust. Ms muudabki euroeliidi vankumatuteks ja radikaalseteks üleilmlasteks.

Eliit on see võimurühmitus kellel on projekt ja vahendid selle teostamiseks. Euroeliidi vankumatu ideeline ühtsus tulebki nende sõltuvusest dollariemissioonist. Tuleb emissioon, tulevad struktuuri ja muude fondide rahad, mida saab harjumuspärasel viisil “rehepapistada”. Emissiooni ei tule – on ikaldus.

Kontraeliit on võimurühmitus, kellel on konkureeriv projekt kuid puuduvad vahendid selle elluviimiseks.

Ühiskond on stabiilne, “jätkusuutlikus arengus”, seni kuni eliit ja kontraeliit teevad koostööd. Eliit lööb kontraeliid regulaarselt pikali. Seejärel aga viskab oma laualt mõne keskmiselt näritud kondi. Suremiseks palju, elamiseks – vähe.

Antieliit on võimurühmitus, kellel ei ole oma projekti ja kellel ei ole ka vahendeid. Kuid on ambitsioonid. Need ambitsioonid viivad otsesele sabotaažile ja valmisolekule teha koostööd võimueliidi kukutamisel IGAÜHEGA. Marginaalidega, igasugu muude “allasurututega”, ükskõik kellega väljaspoolt valitsevat eliiti. Põhimõttel: mida halvem, seda parem.

Kui kontraeliit ja antieliit liituvad, algab kiire kokkuvarisemine.

Üleilmastunud võimueliidi kõrval on meil kontraeliit. Viimase projekt on “seesama aga aeglasem” – nn “konservatiivne” päevakord. Tegelikult kosmeetika. Teha sama asja aga kuidagi aeglasemalt, midagi säilitades jne…

Mistõttu me võime tulevikuperspektiive hinnates ignoreerida nii euroeliiti kui kontraeliiti. Kõik ideed ja lahendused, mis euroopas üles kerkivad tulevad ja saavad tulla ainult antieliidi ridadest.

Euroeliit langeb, kui selgub võimatus säilitada euroopa rasvakihti – keskklassi kui maailma suurimat tarbekaupade tarbijat.

Nagu me nägime on euroopa paradoks see, et siin on rahvastikukriis ja see, et siin on rahvastikuliig. Üleilmse majanduse jaoks, kui taotleme TASAKAALU, on 2/3 Euroopa rahvastikust liigne. Kui me võtame tarbimise keskklassi säilitamise siis on meil rahvastikukriis.

Targad onud mõtlesid kunagi välja DEMOGRAAFILISE ÜLEMINEKU TEOORIA. Nagu kõik suured teooriad, oli see üheparameetrilise mudelina lihtne ja sellisena igaühele just nagu arusaadav. Kunagi oli meil kõrge sündimus ja kõrge suremus, ning populatsioon sellisena tasakaalus. (tegelikult ei olnud, aga see pole oluline). Siis hakkas SUREMUS LANGEMA (keegi ei naera… miks?)

Suremus ei saa langeda ABSOLUUTSELT (inimesed ei suregi ära). Suremus saab langeda ainult ajaliselt lokaalselt. Sellel aastal, sellel kümnendil, sellel poolsajandil… kuid see on suhteline langus. Kuna SUREMUS AKUMULEERUB. Inimesed, kõik inimesed, surevad kunagi ära. 100%. Mitte keegi ei jää ellu.

Kuid, ajalooliselt lühikesel perioodil juhtub see, et sündivus prevalveerib suremuse üle – suhtarvudes. Rahvaarv kasvab. Demograafilise ülemineku teooria kohaselt langeb seejärel sündivus. Misjärel saabub ülemineku nn IV faas. Madal sündivus ja MADAL SUREMUS. MÖH!?

Sündivusest saame aru. Selle saab tõesti nulli viia. Aga suremust nulli viia ei saa! Ning Suremus ei jää madalaks. Rahvastik vananeb, vananeb kiiresti, ja vanad ja põdurad hakkavad surema. Saabub dem ülemineku V faas: suremine! Suremus domineerib sündivuse üle mitmekordselt. Lugesin just ühest Ida-Euroopa Tallinna suurusest linnast kus pandeemia ja sõja puudumisel, täiesti elatava elu tingimustes suri aastas NELI KORDA ENAM inimesi kui sündis.

Kogu demograafiline üleminek on puhas ja labane demagoogia. See põhineb mastaabiefektil. Mitte kunagi varem ei toimunud selline sündivuse-suremuse tsükkel nii suurel maa-alal nii pika perioodi kestel. Mingit demograafilist transitsiooni ei ole. On tavaline sündimuse-suremuse kõikumine. Lihtsalt hästi suur, hästi pikal ajal (üle 50 aasta) ja hästi suurte inimmassidega.

Ning siit tuleb esimene oluline punkt. Rahvastiku vananemine ja kiire väljasuremine (aga selle tempo ainult kasvab), noorte massiline üksikus, elu vanemate juures, keeldumine luua oma perekonda, lööb julmalt keskklassi pihta. Euroopa KUI TURG kollapseerub koos rahvastikuga. Ning sellega koos langeb euroopa rahvusvaheline tähtsus.

Demograafiline kollaps muutub Euroopa peamiseks majanduslikuks ja sealtkaudu ka poliitiliseks probleemiks.

Probleemiks, mis hakkab julmalt piirama euroeliidi poliitilist mõjujõudu. On keeruline ennustada, milline konkreetne sündmus viib selle kriisi teadvustamiseni.

Veelkord: on absoluutselt kindel, et euroeliidi adekvaatsem osa saab ühel hetkel aru, et “kinnimüüritud lastekojad” on otsene oht nende poliitilisele võimule. Me võime aimata ja oletada sellise sündmuse olemust, kuid konkreetsel juhul on on see kindlasti juhuslik. Me ei tea mis ja kus selle protsessi käivitab. Kuid on kindel, et see tuleb. Kuskil 1-3 aasta jooksul jõuab adekvaatsele võimurühmitusele kohale, et on kriis. Et kriis on suur. Et kriis on sügav. Ja et kriis kujutab endast otsest ohtu nende poliitilisele ja füüsilisele olemasolule.

Kaasaegse kriisi põhiküsimus on rahvastiku taastootmise küsimus. Kõik ülejäänud küsimused on selle derivaadid.

Rahvastikuküsimus on Euroopa revolutsiooni naelaks.

Seletuseks vaatame, miks eelmine perereform kolinal ja häbiga läbi kukkus.

Pöörame tähelepanu sellele, et ajalised intervallid reformide vahel üha lühenevad. Mis näitab, et süsteem on kaugel stabiilsusest.

Modernismi ajastul muutus abileu kiriklikust ilmalikuks ja muutus puhtmateriaalseks varade jagamise süsteemiks. Isikuvabaduste ja võrdsuse kõrgvaimustuses muudeti lahutused lihtsamaks ning saavutati olukord kus laguneb absoluutne enamus perekondi.

Hüva, demograafilise ülemineku ideoloogia vaimus mõeldi välja uus peremudel. Mis oli ilus, kuna see ei olnud enam programm vaid helesiniste unistuste (demagoogia) üleskirjutus. Kuna eelduse kohaselt pidi saabuma stabiliseerumine “madal suremus/madal sündivus”, siis piisas unelmates keskmisest sündivusest 2 last naise kohta.

Millest edasi tuli – vastavalt intellektuaalsele tasemele – järeldus, et IGA NAINE peab sünnitama 2 last.

Nõnda sündis (surnult) euroopas peremudel: inimesed abielluvad pärast 35.ndat eluaastat. Teevad siis normatiivsed kaks last. Annavad need sõime ja lasteaeda ja lähevad kohe tööle tagasi. Lisaks oli seal deklaratsioonis veel juttu vanavanematest ja…

(nii ilus, nii ilus… ma pidin lausa klaviatuuri silmaveest kuivatama)

Selline kena vanatädilik heietus sellest, “kuidas peab olema”.

Miks see plaan ei teostunud?

Kuna see ei olnud plaan. See oli UNISTUS. Lihtsalt heietus.

Selle aluseks oli “kõik (KÕIK!!!) tahavad abielluda ja lapsi saada”. Khmmm!!! KAKSKÜMMEND OMA ELU AKTIIVSEIMAT AASTAT 14-34, kui inimene on noor, tervem, hormoonid möllavad, saab ta kuidagi ILMA HAKKAMA. Ja pärast 35ndat, siis kui tervis hormoonid ja üldine aktiivsus käivad alla, ÄKKI VÄGA TAHAB!

Instinktid-instinktid ning lääne humanitaaria tees ülimalt muutlikest sotsiaalsetest konstruktsioonidest ja ülimalt muutumatust inimkäitumisest!

Aastaks 35 on inimene väljakujunenud isiksus. ÜKSIKU INIMESE PSÜHHOLOOGIAGA ISIKSUS. Kuna ongi olnud üksi.

Kui nüüd selline väljakujunenud üksik inimene abiellub oma UNISTUSEGA, mis juhtub?

Aga juhtus see, mis juhtuma pidi. Kui kaks üksikut isikut, kes ei ole oma koduelus harjunud mitte kellegiga arvestama, satuvad kokku ühisesse ruumi, TEEVAD NAD ÜKSTEISELE HAIGET.

Tekkib SURVE MUUTA KÄITUMIST, mida teine pool võtab VÄGIVALLANA OMA ISIKSUSE SUHTES.

Tõendid?

Nagu toimus see perereform, täitus kogu meediaruum nutu ja halaga teemal LÄHISUHTEVÄGIVALD.

Abielu ei osutunud paradiisiks ja õnneks vaid põrgu maapealseks filiaaliks. Tubli 90% selle ideaalse europere mudeli ohvritest tajub olukorda ahistamisena. Ei oota kooselult midagi head. Ning kui paarid jäävad kokku siis ainult majandusliku surve all. On eluasemelaenud – aga 35+ inimene on siin laskur, kellel on rauas vaid üks padrun. Teha krediite ja laene ringi on tavalisele inimesele häda kuubis.

Reformi tulemused ei laskunud end kaua oodata. Sündivus varises 1,7-1,9 juurest 1,2-1,3 juurde. Kui 1,9 = peaaegu kaks ja defitsiiti kavatseti kompenseerida migratsiooniga (neid ei ole palju vaja) siis nüüd varises kõik.

Hüva, mis siis oli selle helesinise unistuse, majandusliku ja demograafilise ideaali KAHE palgasaajaga ja KAHE lapsega, hävimise põhjus?

Seesama, mis hävitas KooSi (too ei saanudki tuult tiibadesse) ja nüüd hävitab abieluvõrdsuse.

Puudus administratiivse võimu raske kaigas reformi selja taga.

PUUDUS SEADUSSE VORMITUD SUNDUS.

Kogu plaan põhines “instinktidel” ja PEHME JÕU kultuurilisel ning majanduslikul MOTIVEERIMISEL. Toetused, möllud, värgid.

Kuna kõik kohe hirmsasti tahavad abielluda ja lapsi saada, eriti just KESKEALISENA, siis puudusid seadused, mis ütlevad: MIS SAAB NENDEST, KES _EI_ ABIELLU JA KES EI TEE NORMATIIVAJA KESTEL ÄRA KAHTE KOHUSTUSLIKKU LAST.

Puudusid nuhtlusseaduse vastavad paragrahvid. Seetõttu reform ja usu sotsiaalne konstruktsioon ka luhtusid.

Põleta palju jaksad…

Võtame ja kujutame ette, et mingi kõrgeim jõud võtab kõigi heade inimeste palveid kuulda ja Venemaad, Hiinat, Iraani ja muid venetsueelasid koos süüriatega lihtsalt ei ole enam olemas. Ärkame hommikul üles ja Peipsi asemel on ookean, Jaapanini välja. Ei mingeid vapustusi, lihtsalt enam ei ole.

Kas midagi muutub meie problemaatikas? Juurprobleemides vähe kui üldse midagi. Investeerimisnišide nappus ei kao kuhugi vaid pigem süveneb. Perekonna ja ahvastiku kriis – ainult süveneb. Ning kõik muud probleemid – samuti.

Kõik meie ilusa unelmad sellest, et sotsiaalliberaalne projekt võidab luhtuvad. Naeruväärselt lihtsal põhjusel: sotsiaalliberaalne projekt oli võitnud. Võitnud ja valitsev tubli 20 aastat. Jagamatult valitsev. Ning probleem selles ongi, et sotsiaalliberalism, oma absoluutse domineerimise juures ei suuda lahendada tema ees seisvaid probleeme.

Aastakümnete pikkune “odava raha” poliitika, baasintressi järjekindel kahandamine, mis viis keskpankade baasintressi nulli ja mõnedes piirkondades NEGATIIVSEKS on lõppenud. Kuna inflatsioon ähvardab käest ära minna, siis suurendavad rahavõimud baasintressi. Eesmärk on suruda inflatsioon alla 2%. Esialgu kukub välja kehvasti. Samas tarbimise ja investeerimise tootmisse on krediidi teenindamise kulukuse kasv juba edukalt maha surunud.

Mitmete asjaolude kokkulangemine, mitmete käivitatud projektide omavaheline koordineerimatus hakkavad teatud nähte võimendama. Eesmärgiga korrata XX sajandi maailmasõdade edulugu hävitatud majanduste taastamisega, lastakse üheaegselt põhja traditsiooniline energeetika (rohepööre), traditsiooniline transport, traditsiooniline põllumajandus ja traditsiooniline karjakasvatus. Samuti traditsiooniline perekond.

Läbimüükide kahanemine koos hinnatõusuga ütleb meile ühte: läbimüüke vähendab TARBEKAUPADE DEFITSIIT, mitte rahapuudus. Katse ohjata kallite krediitidega hinnatõusu ei tööta, kuna kaupade hulk kahaneb kiiremini kui raha hulk.

Toimub elatustaseme kiire langus, keskklassi laostumine. Rohepöörde idee: toodame hästi palju HAJUTATUD KATKENDGENERATSIOONI ELEKTRIT. No mis me ta’ga teeme?

Toodame rohelist vesinikku (elektrolüüs), laadime tööriistade ja liiklusvahendite akusid, käitame toidutehaseid: vertikaalse farminduse hüdroboonikat ja putukafarme, koos järgneva ENERGIAMAHUKA ümbertöötlemisega. Vahe on siinkohas oluline. Peenralt kaksatud porgandit ja tapetud looma liha SAAB SÜÜA TOORELT. See on toit. Koheselt. Me töötleme seda paremaks omandamiseks, parema maitse saavutamiseks ja ohutuseks (parasiidid). Uue “rohelise” toidutootmise produktid ilma energiamahuka ümbertöötluseta süüa ei sünni.

Rohepöörde idee on selles, et meil on hästi palju, hästi odavat kehva kvaliteediga energiat. Seetõttu me sülitame KASUTEGURILE.

Kui fossiilkütuse kasutegur on täistsüklis kuskil 10-30%, siis hajageneratsiooni kasutegur igasugu salvestamiste, muundamiste jne juures on 1-5%.

Aga me sülitame suurjärguliselt kehvemale tulemusele. Meil on vajalik energiatootmise KASV suurusjärgu võrra. Veel parem, kasv revolutsioonilisel teel. Halva fossiilkütuse energia asendamine hea ja tasuta tuule ning päikesega tähendab meile mida? Seda, et on vaja SUURUSJÄRK ROHKEM genereerivaid võimsusi. Vaadake, kuidas meie maa KATTUB paneelide ja tuulikutega. Suurusjärk rohkem tootmisvõimsusi tähendab ju tohutut vajadust krediitide järele! Tekkivad ulatuslikud investeerimimisnišid. Me kütame maju elektriga, me toodame täiesti kunstlikku toitu elektriga, me sünteesime kehakatteid elektriga…

Milles on äriidee?

Saavutada STAGNEERUVA rahavarvu ja STAGNEERUVA tarbimise juures saavutada VAJADUSTE JÄRSK KASV.

Tõsi, siin on probleemid. Üks: stagneeruv rahvaarv tähendab ehitusvõimsuste vajaduse järsku langust. Tähendab, käivitame veel ühe rahakorrutamise projekti – sunnime kõiki võtma võlgu – kasvõi 5% OMAOSALUSEGA 25 aastaks ?, et viia majad suurendatud soojapidavuseni. Loome kunstlikult, administratiivse survega, suure vajaduse ehitusmaterjalide ja ehituse järele. Kuigi – elektripõletamise loogika ütleb, et soojustamine peaks olema viimane, mis meid huvitab. Aga noh, las olla. Miski pole täiuslik.

Veel üks imeline teema. Deklareeritud üldise veepuuduse juures sundida ka hajaasustuses ehitama pikad vee- ja kanalisatsioonitrassid tsentraalse varustuse jaoks. Üldiselt seesama nišide avamise teema.

Kuid siin on üks paha nüanss. Väga paha. Inimesed, kuulekad võimudele, genderneutraliseeruvad. Ei seksi. Ei saa lapsi. Ei alusta kooselu.

Kaugete 1990ndate unelm oli: rügavad kui hullud oma elu parimad ja terveimad 15 aastat: 20-35, et saada abieluks “haljama oksa peale”. Sünnitavad instinktide rahuldamiseks normatiivsed lapsed, panevad need kohe sündimise järel sõime ja rügava kahekordse innuga edasi.

Võta näpust! Täielik finantskapitalistliku teadlikuse puudumine!

Meie ideaalühiskondades Skandinaavias ja mujal arenenud maailmades on TÜÜPILINE LEIBKOND ÜKS TÄISKASVANU. Ei mingit “kahe palgasaajaga peret”.

Ning see üks ja genderneutraalne ei taha mitte mingit autot: ei bensukat, ei elektriautot ei vesinikuautot. Rendiautot ka ei taha, kuna ei vaja.

Väntab jalgrattaga, mis on 1-2 suurusjärku odavam kui auto. Ja üldse ei osta elektrit selle jaoks. Elektriratas ja tõuks ei ole lahendus, kuna tarbivad vähe.

Edasi aga hakkava tulema meil probleemid. Autovaenulik sotsiaalne tellimus peab ristisõda autode vastu linnas. Siin on üks nüanss: kui ei saa parkida autot elukoha ja töökoha juurde vaid paar kvartalit eemale, siis inimene kas loobub autost või loobub sellest töö- ja elukohast.

Nüüd tuleb küsimus: kellele on linnatänavad?

Jalgratturitele ja ühistranspordile? Haaa!

Te kujutage endale ette suurusjärk rohkem ühistransporti ja jalgrattaid meie praegust mõõtu tänaval. Meil on vähe busse ja vähe jalgrattureid. Aga vaadake tänavapilte jalgrataste kõrgaja Aasia tänavatelt. Kujutage ette tipptundi. ?

Moraal. Omamata isiklikku liiklusvahendit mida teeb ÜKSIK INIMENE? Ta ei oma, ta üürib VOODIKOHA töökoha läheduses. Vändata jalgratastest umbes uulitsatel või loksuda ühistranspordis tunde edasi tagasi – milleks? Eriti kui arvestada TÖÖPÄEVA KESTUSE KASVUGA. Tekkib kasvav vajadus ÜÜRIKONKUDE järele, põrandapinnaga 10, 8, 6, 4… ruutmeetrit. Esialgu veel HARJUMUSEST WC-poti ja kraanikausiga. Kuid varsti tuleb küsimus: milleks maksta vee- ja kanalisatsiooni taristu eest, kui sa kasutad neid heal juhul 1-2 korda ööpäevas? Kasarm – ühis WC, ühis duširuum. Seda enam, et genderneutraalsus võimaldab nende arvu kahandada poole võrra.

Siin on meil tõsine Euroopa probleem. Te olete näinud näiteks saksa pürjeli korterit XIX sajandi lõpust, XX sajandi algusest? 200-300 ruutmeetrit. Teenijale oma tuba, köögike ja WC koos vanniga, eraldi. Kaks magamistuba, kaks WC-d, kaks vannituba. Köök ja söögituba. Raamatukogutuba… Ja nüüd kujutage end ette seal ÜKSINDA elamas! Kujutage ette ennast kaasaegse palga juures seda üleval pidamas! Kitsaste rohelusse uppuvate hubaste tänavate rägastikus. Tahate sinna bussi kohale tuua – raiuge puud maha! Isegi sõjajärgsed kiirehitused 60-150 ruudused korterid on LIIG.

Siin on meil järgmine “kirves”. Võtame veel eksisteeriva “valge keskklassi” esindaja: tal. raisal, on kõik olemas! Stopp! Kellel on? Sellel priviligeeritul on AINULT VÕLAD, mille teenindamisega ta euribori kasvu järel püsti hädas on. Kui aus olla, siis kuulub kõik, mis tal on pangale. JUBA KUULUB. “Ära võta ja ümber jagada” ei tööta, kuna juba on ära võetud. Te kujutage endale ette KAHE vanema ÜHTE pärijat, kellel ühelt poolt on pärida selline uhke korter ja teiselt poolt – maja. Õnn ja rõõm?

Üksikule inimesele sissetulekuga paar tuhat eurot kuus – õudus!

Vot, miks ma käsitlen järjekindlalt rahvastikukriisi majanduskriisi aluse ja mootorina.

Suurim vastuolu

Eelnev toob välja meie kõige-kõige-kõige suurema probleemi.

Võib kaua-kaua tuua näiteid selle ühe ja sama teema kohta. Investeerimisnišide vabastamise EELDUSEKS on PERETARBIMINE. MITMELIIKMELISE PERE TARBIMINE.

Kogu roheenergia pööre, kogu kunstoidu avantüür, kogu ehitustegevuse ergutamine seadusepiitsa ja rahakorrutamise präänikuga eeldavad põhitarbijana perekonda. Ühtse leibkonda, ühise eelarve ja ühiste kuludega, moodustavate täiskasvanute liitu, millised, oma laste tuleviku nimel, kogu selle koorma edasi sikutavad.

Pere vajab elamispinda, pere vajab sansõlme, pere vajab toitu, energeetikat – LIIKLUSVAHENDIT. Kuidas te kavatsete väikese lapsega jalgrattal või vankriga sõime viia ja tuua? IGA ILMAGA!

Jällegi, “15 min jalakäigu kaugusel” on lapsevankriga 1-1,5 km. Tere, tihedalt pakitud üürikasarmud! Lärm, erikeelne sõim, ebamäärased tüübid koridorides ei tea mida tarbimas. Ideaalne keskkond lastele? ?

Mitmeliikmelise perekonna kadumine ja muutumine vähemuseks leibkondade hulgas tähendab TARBIMISE LANGUST.

Elamufondi TARISTU raskustest ma rääkisin. Soome tühje eramurajoone olen ise näinud. Vaimustust teise PERIFEERIA – Hispaania tühjadest villadest “ela kus tahad” on meil ka jagatud. Euroopa linnasüdamete tühje maju olen ka näinud…

Jumalad karistavad unistuste täitmise läbi. Kui INDIVIDUAALSEKS KASUTAMISEKS mõeldud SÕIDUAUTODE arv kahaneb suurusjärgu (umbes sinna kus ta meil näiteks nõukogude ajal oli) ja meil on elektri- ja vesinikuautod oma suurusjärk kulukama teenindustaristuga… SIIS… on kaputt machen. Ärge isegi unistage.

Kui pole autosid, siis poel ka teid. Kellele neid ehitada ja hooldada?

Kui pole korralike teid ja liiklust, pole ei vesinikutanklaid ega laadimisjaamu. Kellele neid hoida?

Mida seal perifeerias üldse teha kui putukafarmid on linnades? kui vertikaalsete farmide konveierid on linnades?

Langev abielulisus lööb otseselt rohepööret ja selle taga olevaid lootusi rahaemissiooni ja sellega seotud üleilmastumise kohta.

Üksikute hääbuvate inimeste tarbimine ainult langeb. Sunnite neid pensionifondi asemel koguma abistatud enesetapu eest tasumiseks? Et töövõime kaotamise järel pikalt ei piinleks? Vabalt võib. Ühe nüansiga. Enamuse fondide tootlikust lööb see julmalt.

Kunstsünnitamine ja rahvastiku riigihange surrogaatemadele, korporatiivne sünnitusteenus KA EI AITA. Kiiksuga inimeste onanismifantaasia.

Laps ISEENESEST ei ole ei väärtus ega investeeringuobjekt. Laps on väärtus kui tal on tugev emotsionaalne seos vanematega, kes püüavad oma järeltulija jaoks parimat.

Mitte lihtsat last OMADA, kui … fakti. Täpsemini mitte OMADA – lapsed on meil riigi omad. Omada õigust PIDADA RIIGI LAST ÜLEVAL. See ei motiveeri.

Kasvatada, oma last mitte kui lihtsalt geenikogumit vaid kujundada teda kui uut isiksust. Oma vaadete ja tõekspidamiste edasikandjat. Kui oma kordumatu “mina” uuenenud ja paremat tulevikku.

Kui me toodame kunstsünnitamisega posu lapsi, kuhu me nad paneme?

Probleem kaasajal pole ju mitte füsioloogilise sünnitusvõime puudumises. Probleem on selles, et inimesed ei saa aru, miks nad peaksid lapsi tahtma. Miks nad peaksid neid tegema, miks nad peaksid neid kasvatama.

Müüme kõigile soovijatele?

Khmm… kuidas see nüüd kõlas? Kuidagi pahasti.

Rendime? Hõmm… veel hullem.

Anname sundkorras ülalpidamisele?

Igaüks võib ette kujutada, mis välja tuleb.

Ei anna perekonda?

Kasvatame riiklikult, sõim, lastaeaed, kool… marss-marss rivis… Edukalt genderneutraalsed, veel parem kohe kohitsetud – kuna sellistel inimestel “kasvatuskonveierilt” puuduvad igasugu inimlikud käitumispidurid. Julmade füüsiliste karistustega, et seda massi ohjata….

Kellele neid selliseid vaja on?

Nad ei loo mitte kunagi peret, nad jäävadki kasarmusse, ning nad hakkavad võitlema omavahel võimu pärast ja ainult võimu pärast – või üleüldse mitte millegi pärast kui nad on kohitsetud. istuvad apaatselt ja lähevad kuhu kästakse.

Mis kõige halvem – NAD EI VÕITLE MATERIAALSES PLAANIS PAREMA TULEVIKU EEST, EI NÄE ELUL MÕTET ja sellisena EI TOODA KASUMIT, st ei taga KAPITALI ISEKASVAMIST.

Kapital on PSÜHHOLOOGILINE fenomen. Mis on seotud BIOÄRAELAMISE kontuuriga kollektiivses psühholoogias.

Kui meil PUUDUB transtsendentsus OMA JÄRELTULIJATESSE (Elutahe, sh igavese elu tahe on selle derivaat), siis on ainuke motivaator bioloogilise organismi enesesäilitamisse – VÕIMUVÕITLUS. Üksiklaste võimuvõitlus. Kollektivism on puhtalt sugulise paljunemise tulemus – elu õdede-vendadega oma vanemate juures ja ettevalmistus oma perekonna loomiseks. Me säästame lapsi, rasedaid ja noori naisi kuna need on kõige kergemini hävitatavad. Ning me ei soovi, et meie lapsed, meie lapse ootel naised või meie potentsiaalsed pruudid hävitataks. Ning meie suurimad kangelased iidsetest aegadest on need, kes kaitsevaid neid kategooriaid hävitamise eest ja hävitavad nende hävitajaid.

Kui see seksism ja rassism kaob, on ainuke ratsionaalne strateegia: sure sina täna, mina suren homme. Altruism kaob.

Alternatiiv on teha kunstsünnitatud täiesti apaatseteks.

Võib mängida läbi massilise surrogaatemaduse. Kindlasti seda proovitakse. prominentide viljastatud munarakkude massproduktsiooniga. Isegi naistippjuht saab tööst eemale jäämata omada (omada?) sadu geneetilisi järeltulijaid. Isegi toota – oh onanisti roosa unelm! iseenda täiesti identseid geneetilisi koopiaid.

Organiseerime surrogaatemaduse teenuse kirurgilistele transudele ja elustatud rakkudega – nekrofiilidele. Lemmiklooma geenidega rikastatud kloonide sünnitamise. Geneetiliselt kätetute ja jalutute, kõrvutute ja silmitute sünnitamise…

Unustage ära eetika. Kindlasti seda proovitakse. Kindlasti tulevad siin lokaalsed buumid. Massihullused (üha võimenduvad) ja kõik muu.

Mitte midagi head mitte kellelegi siit ei tule. Ja mis peamine – kõik see kukutab majandust üha kiiremini. Kuni piirini, kus vastavate seksperimentide tehnilise taristu pidamine muutub võimatuks.

See on tüüpiline, kiiresti kokku keriv “vaesuse surmaspiraal”.

Siin on kaks varianti: esimene – eliit pressib kõik kirjeldatu laiadesse massidesse ja saab täieliku majanduse degradatsiooni ühe inimpõlvega VÕI rakendab eliit seda ainult enda kohta. Noh, siis kaob see eliit väga kiiresti.

Vaadake, kunagine liberaalne rahaemissiooni liiakasuvõtmismajandus satub kõigis neis suurtes müügiprojektides (vt üles) järjest suuremasse sõltuvusse ADMINRENDI (St riiklike ja kohalike maksude ja koormiste) ümberjaotamisest oma huvides.

Rohkem kasumit => selleks on vaja koguda rohkem makse. Kui makse on rohkem, tarbitakse vähem => kasum ja käive langeb => tuleb veel tõsta makse.

See spiraal, mitte VVP või Xi kägistavad meie majandust.

Pole kahte poliitikat

Muutus seksuaalkäitumise- ja perepoliitikas toimus täpselt samal ajal üleminukuga vabalt ujuvale valuutakursile. Polnud kahte poliitikat: ühelt poolt rahanduspoliitika muutust loobumisega kullastandardist ja teiselt poolt homoseksualismi dekriminaliseerimise poliitikat. St kahte, üksteisest sõltumatut poliitikat. Selle poliitika kolmandaks koostisosaks oli TÖÖKOHTADE LOOMISE poliitika. Neljandaks komponendiks TOOTMISE ohvshoristamine. Kõik need otsused toimusid 1971-73. Need tehti ühe ja sama võimueliidi rühmituse poolt ja viidi ellu jäikade ning otsustavate riikliku sunni vahenditega.

Kullastandardist loobumisega kaasnes väga kõrge inflatsioon. Oli suur risk, et katteta raha mass päästab lahti hüperinflatsiooni surmaspiraali. Raha oli vaja UTILISEERIDA ja KOHE.

Üks lahendus oli selle raha jagamine igasugu vähemusorganisatsioonidele. Riik laenab ERApangalt raha (seesama riigivõla piirtase, mille üle praegu kembeldakse) ja seejärel jagab selle raha igasugu MTÜdele. Nn avatud kodanikuühiskonna toetamise raames. Me teame miljardäre, kes tegid oma kapitali selle ÄRI baasil. Küsimus ei olnud: KELLELE anname. Vastus oli: KUI PALJU ON VAJA? Vaja oli paisata raha massidesse. Hoida OSTUJÕUDU.

Keegi PIDI ju ära ostma Hiina RV ODAVA TARBEKAUBA LAVIINI?

Teine lahendus oli töökohtade loomine tööjõule, keda reaalse tootmistöö puhul mitte keegi isegi ei lase tööprotsessi ligi. Ka see protsess käis läbi juba siin korduvalt kirjeldatud raha korrutamise.

Veelkord: kui riik laenas erapankadelt raha ja see raha on eelarves, siis tuleb see kuhugi panna. Riik ei saa selle rahaga OTSE osta asju ja teenuseid. Kuna raha on katteta, siis juhtub see, mis juhtus Weimari Saksamaal. Raha tuleb helikopterilt loopida, kuid loopida uduvihmaks pihustatuna.

Tegelikult ja päriselt, riik Vietnami sõja, relvastuse- ja kosmosevõidujooksu, igasugu sotsiaalprogrammide raames juba oli trükkinud raha kordades rohkem kui oli kullakatet. See raha, paisatuna välja 1964-70, juba lükkas inflatsiooni 20% kanti. See aga hakkas hävitama usku maailmarahasse. Triffini dilemma öeldi välja ettekandes Kongressi ees juba aastal 1960. Prantsusmaa, isegi Saksamaa jt hakkasid paberi asemel nõudma kulda. Nõudma tagasi, oma kodumaale.

Asja päästis NSV Liit, milline 1961 devalveeris rubla USD suhtes ja alates 1963. aastast ostis VILJA KULLA EEST. Ilma selleta olnuks asi väga täbar. Küsimus ei ole käibenumbris, mis formaalselt oli väike, vaid füüsilise kulla voos. Vana kavapea Nixon ei käinud niisama Leonid Iljitšiga paadiga sõitmas. Tal oli kulda vaja. Ainuke koht, kust ta võis saada füüsilist kulda, millest Kongress ei tea, oli NSVL.

Järgmiseks, seda toodetud raha tuleb imekiiresti VÄLJA viia. Tuli kokku OPEC ja kehtestas maailma võimsamatele riikidele… sanktsioonid. Nood aga ei vastand lennukikandjatega vaid nõustusid alandlikult. Issanda imetegu! Mis oli mõte?

Vaja oli vaestesse Kesk-Ida riikidesse paisata ilmatu posu rahamassi. Selleks, et nood tormaks selle massiga – Hiinasse, odavat tarbekaupa ostma. Hiina aga ostaks selle raha eest neilt naftat. Kulddollar asendus naftadollariga.

Toona, 1968-73, agoniseeris maailm, mis oli sündinud 1913-22 (föderaalreservist Washingtoni lepeteni). Praegu agoniseerib maailm mis loodi 1962-73. Kariibi kriisist naftakriisini. Vabaturu liberaalne liiakasuvõtmise maailm. Praegu, 2014-23 agoniseerib maailmasüsteem. Ning kujuneb uus.

Kriisid 1956-62 näitasid, et sõjalist lahendust ei ole. See ei tähenda, et sõdida ei oleks saanud. See tähendas, et sõja majanduslikud tulemused on ebaselged. Nii ebaselged, et sõjast loobuti.

Pingelõdvendaja paha Nixon oli vana mäkartist. Raevukas kommunismi ja nõukogude vastane. Kuid Ameerika võimueliidi liidrina viskus ta ambražuurile ja tegi Brežnevi ning Maoga äri. Kuna nii oli võimu säilitamiseks vaja.

Summeerime: Liiakasuvõtmise ja piiramatu emissiooni sotsiaalliberaalses maailmas määras nõukogude ja Pärsia lahe nafta, Hiina tarbekauba, Ladina-Ameerika banaanide, Austraalia liha ja Kanada vilja TARBIMISE TASEME _MÄÄRAS_ helikopterilt loobitud raha. Raha, mida sai luua läbi igasugu vähemuste, lõi nõudlust kiiremini kui perekondade kui tarbijate nõudluse kasv. Järelikult => seda halvem perekondadele!

Reaalse elatustaseme stagneerumise ja seejärel LANGUSE tingimustes. Esmalt Keskklassi alumise osa (sinikraed, kvalifitseeritud töölised) langus, siis keskklassi keskmise osa (“kuldkraed”, töölisaristokraatia ja insener-tehnilise personali) langus, seejärel jõudis järg valgekraedeni. Tavalised oskustöölised said hoobi 1967-73, kuldkraed “Külma sõja” lõpus, valgekraed lähevad hakklihamasinasse praegu.

Kriis saabus kui muutus ära ÜHISKONNA ja ÜHISKONDLIKU TARBIMISE STRUKTUUR.

Abieluvõrdsus on räige heteroseksistlik normeerimine, JUHTKONNA PAANIKA ILMING. Üheinimeselised kollapseeruva tarbimisega leibkonnad pärssivad majandust. Kuid esialgu ei saa juhtkond öelda, et kõik viimase poolsajandi seksi- ja perepoliitika on üks suur jama. Toskiline aktiiv, millest tuleb imekiirelt lahti saada.

Nad näevad abielulisuse langust ja seostavad sedavikerkaarelise käitumise tõusuga. Nagu NEID ÕPETATI, on Vikerkaarlased head, kuna nende MTÜde kaudu saab paisata ringlusse palju raha. Seega, puutumata vikerkaarlasi, minnakse pühale sõjakäigule igasuguse ametlikult registreerimata koos- ja eraelu vormi vastu. Vabaabielu ja sellega võrdsustatud vikerkaareliste ühenduste vastu. Kuna seda loetakse KÄIBE JA TULUDE VARJAMISEKS (tasustamata teenused kodutööna ja seksina). Abielulisus langeb => järelikult genderfluidid jääva välja, kuna ei saa end registreerida.

Küsimus ei ole abieluvabaduses, küsimus on abielukohustuses.

See ei ole ironiseerimine ega teravmeelitsemine. Abielu JA võlad on üks tõhusamaid pehmeid tehnoloogiaid sotsiaalse protesti ohjamisel. “JA” aga mitte “VÕI”.

Kui te ajate üksikisikud võlgadesse ilma lähisuhtekaudu sidumata, saate mässu.

Peamine teadaolev revolutsioonide MOOTOR moodsal ajal on ELITAARIDE ÜLE JÕU VÕLAKOOREM. Uus võim => uued suhted => vanade vekslite kustutamine. ?

Abielu peab olema piisavalt varajane. Muidu pööravad ära – psühholoogia on liiga jäik, ei kohane. Ning saate ikkagi plahvatuse.

Kui ei taha võimukoridori aknast, selg ees allootavatele tääkidele pikeerida – või lihtsalt saada kaela siidisalli ja veel tubakatoosiga vastu pead – tuleb eelkõige noored elitaarid paari panna. Vahet ei ole kellega ja kuidas. Oluline on see, et see paarisuhe peab olema sakrament. Mida inimene rikkuda ei saa.

Tulenevalt biofüsioloogilise arengu erisustest on testistega tegelastel mediaanvanuseks 25 aastat ja menstrueerivatel kehadel – 18 aastat.

Vastasel korral peavad võimurühmituse liidrid olema valmis selleks, et need ahelatest vabastatud prometheused teevad neile endile 1:0.

Iga poliitika kannab endas oma hukatust

Iga konkreetne poliitiline võimurühmitus võiks valitseda kaua ja õnnelikult, kui ta ei läheks üle “kasvu piiri”. Ning suudaks leppida riskiga, mida toob kaasa iga süsteemi VÄLTIMATU PAHE.

Sajand tagasi suri hea, progressiivne vabaturukapitalism. Sellel süsteemil oli üks, närune puudus – vastiku regulaarsusega korduvad MAJANDUSKRIISID. Kriisid olid järsud, jõhkrad, lühiajalised. Ühiskond elas need ilma suuremate hädadeta üle ja jätkas kasvu. Mis on majanduskriis klassikalises mõttes?

Headel aegadel tekkib üsna palju kehvi ettevõtteid. Kui nüüd tekib mingi probleem, käivitub doominokivide efekt. Misjärel tuleb uus elavnemine. See süsteem võinuks püsida kaua kui poliitiline võimueliit oleks suutnud maha suruda TRUSTID. Kasvavad firmad eitasid enda ümber “ökosüsteemi” ja see ökosüsteem sai liiga suureks, hävida (to big to fail). Iga sellise trusti hävingu oht sundis sellega seotud finantsrühmitust sinna “RAHA JUUDE PANEMA”. Mistõttu kriisid XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse poole muutusid üha agoonilisemaks ja venivamaks. Lihtrahvas kaotas võime varude, suguseltsi abi ja püksirihma pingutamisega kriis üle elada, kuna iga indiviidi jaoks kasvas selle kestus mõnest kuust aasta ja enamani.

Raha juurdepanemiseks loodi kurikuulus föderaalreservi süsteem. Selle süsteemi nurgakiviks oli emissioon kindlal kulla alusel, ilma bimetallistlike eksperimentideta (silver shoe follows the yellow brick road). See piirang oli seatud järgmisel põhjusel. Konstitutsiooni kohaselt on kõliseva müntimine föderaalvalitsuse ja osariikide pädevuses. Assingnaate jms surrogaate – arvestades XVIII sajandi kurbi kogemusi – ei tohi. Andes raha loomise välja erapankade liidule, pandi peale limiit väärismetalide, st kullaga.

Ma kirjutasin eespool juhtimise lisamõõtmetest. Küsimus on selles, kuidas juhtida esinduskogu, sest nagu näitas Prantsuse jt evolutsioonide kogemus, muutub selline kogu kiiresti massiks, milline hakkab purustama kõike ettesattuvat, sh isennast ja oma liikmeid. Võimueliidi juhtrühma kontrolli alused erapangad, millised laenavad VÕI _EI_ LAENA valitusele teatud poliitika jaoks raha, annavad meile selle täiendava kontrolli. Ilma igasugu vandenõudeta.

Ja vastupidi – et see rühmitus ei hakkaks takka üles lööma – on nende laenuvõime piiratud füüsilise kulla hulgaga. Kulla kaudu võib föderaal või osariigi võim iga hetk hakata müntima kõlisevat ja lüüa pangad kasti.

Nii vähemalt arvati.

Kõik võinuks olla hästi, kui mitte Külm sõda. Korea sõja järel (1953/54) said selgeks piirid. Hõbeda hind turul roomas üles fikseeritud kursist. Mis lõi suured riskid. Toonastes Ühendriikides käibisid laiemalt mitmesugused rahatähed (notes). Föderaalreservi omad, riigi omad ja veel hõbedal baseeruvad. Formaalselt olid need võrdsed, kuid alati oli risk paanikaks. Ja see risk kasvas.

Esmalt loobuti hõbedast kui rahatähtede tagatisest (1963) ja seejärel ka kullast. Koos fikseeritud kursiga. Ülejäänud riigid said õiguse lasta raha välja valuuta-ja kullavaru alusel (loe: dollarite baasil). Ühendriigid – nii palju kui tarvis.

Kuna raha oli rohkem vaja kui oli kulda olemas, tuli minna üle süsteemile kus seda raha sai piiramatult juurde teha. Ning selle limiitide ületamise põhjuseks oli Külma sõja surve.

Vaatame nüüd samu protsesse võimurühmituste vaates. Tuletan meelde: VÕIM ON LIKVIIDNE, kuna selle moodustavad MITTEFORMAALSED (ALLUVUS)SUHTED. Ning valides võimu säilitamise ja poliitiliste põhimõtete vahel valib võimueliit alati võimu.

Kogu XIX sajandi lõpp ja XX sajandi alus avalikus poliitikas keerles VÕITLUSES TRUSTIDE VASTU. Antimonopoli-seaduste üksteise järel kehtestamises jne. Kuna iga mõtlev inimene sai aru ohust, mida trusti toovad vabaturukapitalismile ja poliitilisele demokraatiale. Ning te ahmite üllatusest õhku kui avastate, et võimsaima finantstrusti – föderaalreservi – lõid just veendunud trustide vastased. Mitte mingit vandenõud. Kujunenud olukorras nad tegid järelduse, et ei ela järgmist suurt kriisi üle. Ning muutsid kiiresti ja otsustavalt poliitikat.

Sama juhtus praeguse maailmasüteemi sünnil. JFK ja Nixon olid kompromissitud nõukogudevastased ja antikommunistid. Kes põrkusid mõistmisega: kolmandate riikide äraostmiseks, relvastuse võidujooksu jätkamiseks ja üha verisemate, üha kulukamate sõdade pidamiseks perifeerias ON VAJALIK SÕJAAJA RAHARINGLUS. Võitluse finantseerimine trükipressiga. Sõltlaste enda külge sidumine läbi finantssüsteemi, kus nende rahaemissiooni võime on piiratud USD andmisega või sellest ilmajätmisega.

KUID! Selline raharinglus tähendab surmkindlalt KESKKLASSI PEREKONDADE LAOSTUMIST. Töölisklassi ja seejärel ka keskklassi naiste tööle ajamist. Odava, kvalifitseerimata tööjõuna. Koos kõigi kaasnevate sotsiaalsete tagajärgedega. Kuna töölised ja keskklass laostuvad sõdade ajal vääramatult. See laostumine toob väga kiiresti kaasa valituse ja selle kaudu kogu eliidi poliitika autoriteedi järsu languse.

Tähendab, tuleb ennetavalt organiseerida teatud kasusaajad, anda neile “lihtsalt niisama” VEIDIKE RAHA. Luua neid toetav ideoloogia ja viia nad lärmaka aktivismi staatusesse.

Vaatame veel ühte mõõdet. See, kes oli EELMISE SÜSTEEMI ARVUKAIM KASUSAAJA, KANNATAB UUES SÜSTEEMIS KÕIGE ROHKEM. Läheb “noa alla”.

XIX sajandi Põhja-Lõuna sõja järgse maailma peamine kasusaaja oli MAAVALDAJA. Maatükk, millel “midagi oli”, andis oma valdajale tulu ilma “mitte midagi tegemata”. Maaõli buum Texases ja mujal Ühendriikides tähendas, et õliallikaga maatüki omanik sai VEERANDI KÄIBEST, ilma lillegi liigutamata. Vase, hõbeda, kulla, raua, kivisöe jms klaimide omanikkega – sama lugu. Ning isegi tavalised väljarändajad maaomanikud tõusid kindlalt jalgele. Sama toimus Euroopas ja isegi Venemaal.

Föderaalreservi loomise järgne Suur Kriis sõitis üksikust keskmisest farmerist julmalt üle ja laostas nad massiliselt. Viis nad kvalifitseerimata proletariaadi tasemele, linnade aguliurgastesse.

Suurim võitja kullapõhisest fikseeritud valuutakursist oli LINNATÖÖLINE. Temast sai mittetöötava naisega PEREKONNA PEA. Kes HULGA LASTEGA elas mitmetoalises auruküttega ja veevärgiga elektrifitseeritud korteris. Sõitis tööle autoga. Sõi liha ja kala. Segas kohvi hulka suhkrut. Suitsetas kallist tubakat. Jõi kvaliteetset alkoholi. Veel rohkem võitis haritud linlane – haritlane, ametnik, valge kesklassi ülemine ots.

Vabalt ujuva valuutakursi suurim kaotaja oli valge heteroseksuaalne keskklassi perekonnapea. Kes, nii nagu XIX sajandi vene suurnikud, oma elujärje ja sotsiaalse staatuse SÄILITAMISEKS, RONIS ÜLE PEA VÕLGADESSE. Kaotades igasuguse kontrolli oma isikliku elu üle, sattudes täielikku sõltuvusse.

Suurimad võitad olid igasugu marginaalid ja professionaalsed naised (st sotsiaalsed naised).

Kes praegu, uues kujunevas süsteemis, langevad absoluutsesse sõltuvusse ja kaotavad igasuguse võimaluse otsustada oma saatuse üle. NB! Ei tohi teha järeldust “kiikudest”, et kui nood vajuvad, siis näiteks heteroseksuaalsed mehed midagi võidavad. Väikemaaomanike klassi allakäik jätkus kogu “vabalt ujuva valuutakursi” ajastu.

Veel üks suur jama on SUJUVA EVOLUTSIOONI TEOORIA. See on näiteks absoluutselt tõendamata väide: SUURPERE LAGUNES NUKLEAARPEREKS. See ei ole tõsi!

Kogu Kriitilise realismi kirjandusklassika mulle tõenduseks!

Maal, külas elanud suurpered kaotasid oma liikmed, kes rändasid linna. Majandusliku laostumise tulemusena. Ning saabusid linna ÜKSIKUTE INIMESTENA. Atomaarsete inimestena. Ning asustasid sellistena agulid. Joomarluse, narkomaania, kuritegevuse, prostitutsiooni ja kõige muu kaasneva õitsenguga.

Sugukondliku veresideme asendamine RAHVUSLUSEga ja üksi elamise asendamine – nukleaarperekonnaga oli VÕIMUELIIDI _TEADLIKU_ POLIITIKA TULEMUS.

Perekondliku arengu perspektiivid

Külakogukonna suurpere lagunes väga lihtsalt. Sellest väljapudenevad ÜKSIKUD INDIVIIDID, leidmata endale kohapeal tööd ja leiba, rändasid ära linna. Osad neist püüti kinni, kõrvetatai tulise rauaga märk peale nagu kariloomale ja laaditi laevale – kaugele rannale saatmiseks. Teised ladestusid väljaspool ametlikku linnapiiri, jubedatesse agulitesse.

Politsei (kus elline isegi oli) seal ei käinud. Elasid need mullakarva näoga tegelased seal kuskil 30nda eluaastani. Lapsed, kui neid sündis, surid kiiresti. Ei abielu, ei… Proletariaat, mädapaise ühiskonna ihul.

Pärast Napoleoni ajajärku sai neid nii palju, et sai selgeks – midagi peab tegema. Papp Malthus väitis, et teha ei saa midagi – ainult hävitada. Sigivad raisad hullumeelse kiirusega. Iga hetk ähvardavad mässu ja rüüstamisega. Ülerahvastus!

Ülerahvastus on sotsiaalne, mitte bioloogiline nähe. Hääleväristajad unustasid, et proletaarlased olid eilsed ontlikud külaelanikud. Paraku jäi nende küla progressile jalgu. Nende maad vajas keegi teine, nii nad ära aetigi. Ning ei ole suurt vahet 2 sajandi taguse Õhtumaa ja kaasaegse Aafrika vahel.

Õnnekombel oli linnas, täpsemini – linnaservas, tehastes ja vabrikutes – vaja tööjõudu. Ning võeti ette suur projekt: transformeerida need jubedad urkad TÖÖLISAGULIKS. Odava tööjõu reservuaariks. Külakogukonna suurperest väljalangenud hulgused olid kiiresti omandanud kriminaalse moraali, kerjava, varastava, prostiteeriva eluviisi ja tööjõuks EI KÕLVANUD. Ei oska, ei taha. Trotslikud, jõhkrad, valelikud – aga mida te ootate pettuse ja vägivallaga oma harjunud elukeskkonnast välja aetud inimselt? Lasta neid mingite kallite masinate ligi – hoidku jummal! Purustavad kõik ära! Oli isegi laiades näotutes massides populaarne MASINAPURUSTAMISE IDEOLOOGIA. Masinates nähti oma hädade põhjust.

Kuidas teha sotsiaalliberaliseeritud atomaarsete inimeste entroopilisest MASSIST midagi kasutamiskõlbliku?

Ainult ränga tööga!

Ränga tööga nende struktueerimiseks.

Esiteks – lõhkuda see mass RUUMILISELT lahustükkideks. St linnaplaneerimisega. Sotsiaalkorterid, ümberasustamised headesse rajoonidesse jms ei ole lahendus. Sittavad täis, lõhuvad ära, saab veel hullem.

Juurdepääsuteede arendamisega ja – ainult. Likvideerida ruumilised isolaadid, igasugu tagused, sopid jms. Tee või tänav on ühendus kõrgema taseme punktide vahel ja PIIRAJA, ERALDAJA madalamal tasemel. Tähendab, ehitame läbi agulite teede- ja tänavate võrgu. Suurte, laiade teede ja tänavate võrgu. Sellise, millest ühe hüppega üle ei pääse. Mille eraldusriba on samuti JÄLGITAV.

Kes on jalutanud XIX sajandi rekonstrueeritud Pariisi, Berliini ja teiste Euroopa suurlinnade rajoonides, saab aru, millest ma räägin. Seal olid XIX sajandi alguses anarhilised agulid.

Misjärel tuleb alustada patrullimist. Esialgu on see VAENULIK territoorium. Nagu armastas öelda üks XIX sajandi Rootsi kuningas: “iga kahe tee ristis peab olema kolm politseinikku”. Politseiülemused aga õpetasid posti- ja patrullkordnike: “Löö julgesti! Ära nuia haletse! Läheb katki – kuningas annab uue.”

Igasugu kerjamine, kahtlase kraamiga tänava ääres hangeldamine, avalik prostitutsioon, niisama, “ilma kindla töö- ja elukohata” tänaval jõlkumine – tõid kaasa nõudmise koristada end kus kurat. Vähimgi vaidlemine – tümitamise. Vastuhakk – soolaputka. Kordamisel – tutvumise eluga kaugemates kolooniates.

Paralleelselt – “kasvukristallid”. Tehased koos ÜÜRIKASARMUTEGA.

Üürikasarmu kord, muide, ei erinenud alguses suuremat vanglast. Tolle aegsest vanglast. Hommikul üles ja tööle – VILE PEALE. Vabrikuviled ju selleks olidki. Esimene vile – magamast üles. Teine vile – vahetuse alguseni pool tundi. Kolmas vile – vahetuse algus.

Tehasel muide, oli oma politsei. Üsna suurte võimupiiridega. Kuni kartserisse pistmiseni.

Kasarmus, nagu kasarmus ikka, ei olnud mingit privaatsust. Magamiskoha heakord, isiklik hügieen, väljakäigukohtade korrashoid – kõike seda kontrolliti ja iga hälbe korral – tümitati halastamatult.

Lükati käima filtreerimislaagri süsteem: paadunud pagesid ise minema. Jäid need, kes allusid. Vastuhakkajad läksid vangitapiga.

Sinna otsa kooliharidus. Pühapäevakool lakkumise asemel. Õhtukool kirjaoskamatuse likvideerimiseks. Proletaarlase ette joonistati kolm teed:

1. vastuolu Korraga – kas kinnimajja või tagasi agulisse, sealsete tegelaste võimu alla ja samuti varem või hiljem “istuma”;

2. siiasamma kasarmusse – tehasepolitsei ja komandandi võimu alla;

3. Omandada kvalifikatsioon, õppida lugema ja kirjutama ning pääseda parema palga ja elutingimuste juurde.

Viimase valiku juures oli veel üks lisatingimus: kristlik abielu inglise stiilis (vastavalt Paavsti kunagisele otsusele inglismaa suhtes).

Varajane abielu – pole neil noortel lontkõrvadel midagi kahtlaste asjadega tegeleda.

Mida teevad noored isased, kui neil naisi ei ole ja nad olude sunnil troppi kogunevad? Hakkavad üskteist üles keerama ja mässama.

Abielu, NAINE ja perekond, see on ürgsetest aegadest üks parimaid TSIVILISEERIMISE, sotsialiseerimise ja kontrolli tehnoloogiaid.

Lihviti välja alamaristokraatia peal: abielu ja võlad kaela – kui pole tahtmist tunda kuidas pea kehast eraldub. Ei suuda 25ks eluaastaks vähemalt pooli paari panna ja võlgu kaela võtma sundida, riskid väga suurte sotsiaalsete probleemidega. Võlad ilma abieluta ei tööta. Kuna tekib ehtsa inglise kriminulli loogika: vabaneda võlausaldajast ja hakata hästi elama! Noorte üksikute soov vabaneda võlgadest ja kohustustest on kõigi sotsiaalsete revolutsioonide püssirohi.

Väga raske oli PATRIARHAALSEST PEREMUDELIST LOOBUMINE!!!

Patriarhaalses peres töötavad KÕIK. Aga see pole suur probleem, kuna üsna tihti töötatakse koos. Mehed niidavad, naised riisuvad, näiteks.

Uues, modernses urbanistlikus elus see ei töötanud!

Mehed ja naised, st ka pereliikmed, töötasid eraldi.

Tööpäev oli argipäeviti 14-16 tundi, pühapäeviti – pärast kirikut, st kuskil 8 tundi.

Naised pärast 14-16 tunnist tööpäeva, füüsiliselt kurnaval tööl, ei taha ei seksi ega lapsi. Üle pooltel juhtudel nad EI KANNA RASEDUST ELUSSÜNNITUSENI. Iseeneslik abort. Ning sündinutest tohutu hulk olid väärastumistega. Leidke vastas muuseumis XIX sajandi anatoomikumi ladu. Seal on neid piiritusepurkides väga-väga igasuguseid. Lisaks tohutu statistika.

Isegi kui keegi hull oleks loonud lastaiad -seda, muide, prooviti. Poleks sellest abi olnud.

Katariina Suur, niipea kui tal tekkis vajadus tõsta sündivust, ei hakanud jagama raha või toetusi. Ta keelas noortele naistele, eriti aga rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele ära igasuguse öötöö, üle 10-11 tunnised vahetused. Pühapäevase tööleajamise keelas ära ja ka laupäeval pool päeva vabaks. Keelu sundida naisi tööle, kus käsi tuleb üle pea tõsta või kus tuleb üksi kanda üle 16 kg raskusi. Muide, aitas peaaegu kohe. Mõne aastaga. Vaatamata nutule ja halale, härdale hääleväristamisele: vaesed naisekesed! mitte keegi ei võta neid tööle! Surevad vaesekesed külma ja nälga… Juhtus vastupidi. Rahvaarv hakkas kiiresti kasvama. Rahvatervis – paranema.

Lahkumine tihedalt pakitud tööliskasarmust KORTERISSE tähendas lahkumist

“15 minuti kättesaadavuse tsoonist”. Ka linnatöölisel hakkas tööle ja töölt koju käimisele kuluma kuni tund. Kujutage nüüd ette kui palju jääb kodu ja pereeluks aega 16-tunnise tööpäeva puhul kui veel 2 tundi kulub edasi-tagasi käimisele?

Nõnda tekkis tugev sund loobuda patriarhaalsest töötava ja peret ülalpidava naisega mudelist. Patriarhaalses peres on perel ühisvara, mida kamandab perekonnapea. Kõik pereliikmed aga rügavad selle hüvanguks.

Uues peremudelis kamandas naine perekonna ühisvara, mees aga pidas seda oma tööga üleval. LINNAKODANIKU URBANISTLIK PEREMUDEL. Moderne peremudel.

Aga kas nii kah võis?

Kõigepealt ühest ajaloo grimassist. Kenadel 1960ndatel, kui keegi enam ei tahtnud mäletada kuidas asjad käisid, avastati vapustav statistiline fakt: 80% linnapere majandusotsustest sh ostud, teeb naine.

See tekitas kerge paanika. Kui väljaspool kodu mittetöötav naine teeb 80% rahakulutusi või vähemalt otsustab need, aga raha teenib mees, on ju asi väga valesti?

Lisaks, töötava mehed said just nagu keskmiselt tunduvalt rohkem palka kui naised. Vot, kui naised ka töötaks, ja saaks sama palju või rohkemgi palka… siis sama rahvaarvu juures kasvaksid läbimüügid oi-oi-oi… Sellest avastusest sündiski moodne feminism. Sündivus langeb? Noh veidi. Ja mis siis? Maailm ongi ülerahvastatud. ?

Edasi tulevad küsimused: aga kas nii siis ka võis?

Ja seda küsivad inimesed, kes sitsisid pea kaks aastat koduarestis ja peitsid oma nägu maski taha. Rääkimata igasugu praegustest evolutsioonidest.

Niimoodi sõbrad, neid asju tehaksegi võimukandjate poolt. Julma kätteväänamise ja jõhkra survega.

Ning ärge korrake idiootide mõttetut lalinat “pöördumatutest muutustest”.

Surm on pöördumatu.

Etnilise koosseisu muutus on pöördumatu.

Kirurgia on pöördumatu.

Omand, sotsiaalne süsteem, seadused jms – see kõik on pöörduv.

Ärge isegi unistage.

Võim tagab iseenda püsimist. Mitte midagi muud.

Võim on alatu ja tänamatu.

Võim maksab alati ja ainult nende teenete eest, mida ta pole veel saanud ja mida ta lihtsalt sundusega ei saa võtta.

Möödaniku lojaalsus ei huvita võimu rohkem kui möödunud aastane lumi.

Lisaks nukleaarperele mõeldi välja veel üks asi – RAHVUS.

Koolis said õppurid proletariaadi hulgast kuulda, et nad kuuluva peremehega ühte rahvusesse ja neil on ühine minevik ja ühine tulevik.

Edasi põimiti proletaarlased erinevatesse organisatsioonidesse ja tõmmati poliitilisse protsessi.

Nõnda saadi proletariaadist – töölisklass.

Eliidi poliitilise projekti lõpp

Nagu öeldud on eliit ühiskonna grupp, kellel on oma plaan, vaade ühiskonnale, projekt ja kellel on vahendid selle projekti elluviimiseks.

Õhtumaal on pumba juures ultraglobalistlik eliit. Nende selja taga on sõjaline ja politseijõud, nende selja taga on rahvusvahelised finantsid, massiteave, ADMINISTRATIIVRESSURSS, ühesõnaga – kõik.

Kuid, nagu me näeme ja kuuleme, keerab sotsiaalliberaalne eliit iga järgneva päevaga üha rohkem ja rohkem üle võlli. Omades kõike, pole ta suuteline lahendama OMAENDA PROBLEEME. Vastupidi, need kuhjuvad.

Kala hakkab mädanema peast, ütleb eesti rahvas.

Juhtub malthusiaanlik katastroof – eliidi ülemiste korruste ülesasustatus tegelastega, kes poliitilise konkurentsi olukorras sinna ei saaks ja seal ei püsiks. Umbes nagu kuulsad näited kitsedega asustatud saared igasugu vaenlaste puudumise tingimustes. Olid juhtumid, kus kitsed lasti saarele sööma ja nad unustati. Kui siis sinna saarele uuesti satuti, leiti eest paljaks näritud saar ja paremal juhul paar viimast hingevaakuvat ja suguvõimetut isendit.

Üldise kaubavahetuse stagneerumise, mässude, embargode, sanktsioonide, tehnogeensete katastroofide sageduse kasvamise juures, kui kaob süsteemne lähenemine. Isegi Eesti meediasse murdsid mõned teated ookeanitaguste rongiõnnetuste lainest.

Miks nii?

Aga oli “suur raudteeprogromm”, kui lennu- ja autotranspordifirmad, tehes aktiivselt lobby, lasid MOMENDI konkurendid põhja. Viimane vaatus: elektriautod rongide vastu! Raha võeti välja. Raudteid ei remonditud, liiprid mädanesid, poldid loksusid lahti, töötajad vallandati…

Mingi rahaemissioon olukorda ei muuda. Kiiresti ei muuda. Kuna spetsialiste ei ole aastakümneid koolitatud. Taristu komponente ei toodeta. On katkenud ettevõtete kooperatsioon ja tarneahelad. On kadunud oskusteave rongiliikluse korraldamise kohta. Süsteem, mille järgi inimesed kella kontrollisid, töötab ligadi-logadi.

Lihtsalt üks näide sellest, kuidas süsteem, oma absoluutse domineermise juures, iseendale hauda kaevab.

Poliitiline eliit muutub üha kitsamalt spetsialiseerituks.

Koos spetsialiseerumisega muutub see haavatavamaks, vähem suuteliseks end kaitsma pättide ja karjeristide eest. Kuuluvus eliiti muutub järjest suuremaks auhinnaks. Mida võib saavutada ükskõik milliste vahenditega. Võimupärimise reeglid muutuvad üha enam ebakindlaks. Suurte klannide vahelised vaenud lokkavamad, läheb lahti julmaks üksteisele “ärapanemiseks”, igasugune sotsiaalne vastutus kaob.

Sellise läbikõdunenud eliidi langemist ei saa peatada ühegi mõeldava jõupingutusega. Seda saab aga lihtsalt kiirendada. Iga äraväänamine, üle nurga laskmine, karistamatu valetamine jms veenab inimesi et tulevik neile midagi head ei tõota. Nad meenutavad kadedusega endisi aegu. Mida julmemalt nuheldakse XYZ-nostalgia eest, seda hullem. Auahned tegelased ei jää ootama ja hoolimatud tegelased ei taha end tagasi hoida. Iga oma tegevusega kiirendavad nad omaenda maailma lagunemist. Tekkib üleüldine minnalaskmise meeleolu. Millega kaasneb: ma võtan ka tükikese. Kõik võtavad – milles nüüd mina halvem olen?

Kõik teevad nii, miks pean mina see loll olema, kes teistele jätab?

Just suutmatus ohjata eliidi mitte kõige paremate esindajate kiiresti kasvavaid isusid on süsteemi allakäigu põhjus. Suutmatus puhastada välja ilmselgeid kretiine, pätte ja kaabakaid, tühja tünni kõmistajatest prožektante ja kõigeks valmis põhimõttelagedaid karjeriste hävitab võimul oleva poliitilise eliidi. See kaotab adekvaatsuse. Algab selle oksa, mille istutakse, agar saagimine.

Vaadake, on üks moment: võimu ei võeta. VÕIM ANTAKSE.

Vale lubatavusest

Lakmuspaber ühiskonnas on avaliku elu tegelase karistamatu valetamine. Olid ja isegi mitte väga ammu, kus vale või protseduuri rikkumisega vahele jäänud võimukandja ise tagasi astus.

Oraalseks ovaalkabinetis afääri puhul oli kriisi põhjuseks eesistuja vande all antud vale Kongressile. Mitte seks ise vaid väide: “Mitte midagi ei olnud”.

Me näeme nüüd kus oli lahkmejoon: aastal 1974 pidi viimane tugev president Nixon lahkuma, kuna tema abid rääkisid “Vesiväravate skandaalis” asju, mis polnud täpselt nii.

Miks nii resoluutne suhtumine valesse? Nad olid ju prominendid! Nad võivad paljudki… Võivad. Ja väga paljut ei või.

Milles on asi?

Asi on psühholoogias. Inimesed on karjaloomad. Kes on pidanud lemmikloomi, teab voodisse roninud ja seal mõnuleva koera pilku: muhe nägu, valvas ja tähelepanelik pilk, ettevaatlikult põntsuv sabaots….

Mis see on?

See on OMA STAATUSE KONTROLLIMINE KARJAS.

KAS MA OLEN JUBA KASVANUD SELLE TASEMENI, KUS _VÕIB_ VÕI VEEL EI OLE?

Inimestega on täpselt sama. Karja juhtloom näitas eeskuju. Ta valetas ja temaga ei juhtunud midagi. Kogu tema “kiiluvesi” KORDAB MOMENTAANSELT.

Kas mina ka tohin juba avalikult valetada?

See on VÕIMU LÄHEDUSE märk.

Prestiiži ja enesekinnituse märk. Praegu on see näiteks sotsiaalmeedias näha, kus vihakõne ja nõusolekuseaduse magusas eelnaudingus toetajaskond jookseb end kõhuli maha, et valetada veel rohkem. Nagu praalivad teismelised.

Noh, aga mis siin häda on? Kõik on ju hästi. Pahad ei tohi valetada. Aga nad ju ongi pahad. Head aga jäävad ju ikka heaks, tehku nad mis iganes.

Kuid süsteem kordab ennast ikka ja alati. Nagu üleval – nii ka all.

Süsteemi liider on oluline, kuna tema isiksus määrab süsteemi kvaliteedi ja omadused. “Temast on kõik omadused”.

Kui liider valetab avalikult, siis valetab ta ka oma oma alluvatele. Annab teadlikult eksitavaid ja vastuolulisi käske. Tagajärgede puhul aga karistab.

Ei ole mitte kunagi nii, et vaenlaste vastu salakaval ja alatu, omade vastu aga hooliv ja ustav. Omade vastu sama manipuleeriv, tüssav ja petlik kui vastaste vastu. See on alati nii. Ja ka tema alluvad on samasugused. Lasevad ülemale puru silma ja valetavad omakorda oma alluvatele.

Tõe rääkimine muutub tabuks. Analüüsid, luureandmete kokkuvõtted – mida kaugemal reaalsusest, seda parem. Ning see rullub sealt välgukiirusel ülevalt alla. Kõik, alates ilmateadetest ja rahvastikustatistikast ning lõpetades poliitilise programmiga tulevikuks on ainult eksitamiseks, tähelepanu mujale juhtimiseks, petmiseks.

Tulemus – häving.

Sellist süsteemi on lihtne luua. Ning seda on jube keeruline muuta, kui see juba on tekkinud.

Tuletan meelde, VÕIM ON MITTEFORMAALSED INIMSUHTED. Mis, nii veider kui see ka pole, põhinevad teatud reeglitel ja USALDUSEL. Suverään, võimukandja, hindab oma vasalle just selle järgi kas ja kui palju saab neile tugineda. Vale on mürk, mis tapab imekiiresti iga juhtimissüsteemi.

Meenutame 1990ndaid, kui “autoriteedid” said ainsaks korra ja seaduse allikaks linnades. Ühikonna üldise tolerantsuse juures olid just Japontšikud need, kes “piiranguteta kutte” piirasid. Ainuke säilinud osa immuunsüsteemist.

Veel varem juhtus see Ashabadi maavärina ajal.

Just feodaalsed struktuurid tagasid kasvõi mingisuguse korra ja reeglistiku.

Ning sai selgeks, et pole hirmsamat asja kui fraier, kes on tunnetanud kõikelubatavust ja sellest tulenevaid piirituid võimalusi.

Noh, ja tolle maailma peamises tükis me nägime kuidas VÕIM ANTI. Ühele absoluutselt ilmetule tüübile.

Tõsi, ta suutis veidike välja suruda avalikku valet, kuid sai julma reha ülemusele valetamise süsteemi läbi. Olukord naabermaal oli absoluutselt teistsugune. Miljardid kohalike pooldajate äraostmiseks hoopis varastati ja vargad osutusid ise vaenlasteks…

See oli lihtsalt näide, et lausaliseks muutnud valetamist niisama lihtsalt süsteemist välja ei löö. On vajalik ränk lüüasaamine ja täielik kaos, et vormida täiesti uus süsteem.

Veelkord: mitte midagi ei tee. Mingi kosmeetika ei aita. Mingid reformid ei toimu.

Kõik tuleb siis kui süsteem end täielikult halvab ja toimimast lakkab.

Selleks ei lähe tavaliselt kaua aega.

————————————–

Vastueliidi projekt

Saime just ühe toreda illustratsiooni. ERR: “Rahandusministeerium märgib, et tulevikus tuleks lähtuda riigihangete läbiviimisel põhimõtetest, milles riigi rahaliste vahendite säästlikult ja mõistlikult kasutamine oleks alles prioriteetide lõpus. Olulisem oleks keskkonnahoidlikkus, sotsiaalne vastutustunne, innovatsiooni toetamine ja õiguskindlus. Hinnale järgneb vaid kvaliteet ja koostöö hankijatega.”

Kvaliteet viimasel kohal ja hind pole tähtis.

Kuna provintsis on tavaliselt keskuse poliitika kontentraat, kuna seal teostab poliitikat vaid üks rühmitus, siis on meil peajoon selge. Võimueliit kavatseb jätkata rahaemissiooni aegset rahapõletamise poliitikat.

Kuid, kuna USA föderaalreserv tõstis baaspunkte, aga euro emissioon on rahvusvaheliste rahandusreeglite kohaselt sõltuv dollarist, st dollar olemasolust, siis on selge ka meie “tulekahjupaketi” pressi mõte. Aasta tagasi ei oodanud see seltskond tõesti, et tuleb elada kalli dollari ja järelikult veel kallima euro tingimustes. Seetõttu on maksude järk tõstmine loomulik refleks. Kuna raha fondide kaudu ei tule, tuleb seda võtta maksudest.

Radikaalsed reformid muudes valdkondades on sama sihiga: tuua kohale kõik, mida erinevatest fondidest võtta on.

Võimueliidi poliitika on selge. Absoluutselt. Jätkata senist projekti kraapides kokku kõik, mis kuskilt leiab. Tuletan meelde: võimueliit on rühmitus, kellel on oma projekt ja vahendid selle teostamiseks.

Vaatame nüüd vastueliiti. Vastueliit on rühmitus, kellel on projekt kuid pole vahendeid seda ellu viia. Neil puudub võim, neil puudub seega adminressurss, neil puudub raha.

Euroopa elitaarne vastuprojekt on konservatiivne. Mõnikord lisatakse sinna “kristlik” või ka “traditsiooniline”.

Siin on peidus sügav ajaloo sarkasm. Me näeme siin, Eesti näitel, Euroopa võimueliidi ultrakonservatiivset poliitikat – 150 kuni 200 aasta vanust sotsiaalliberaalset projekti. Mis ei luba enam ei kodanlik-demokraatlike vabadusi, milline ei luba enam majandusvabadust ja madalaid makse, milline ei luba enam õitsengut. Praegu me oleme tunnistajaks katsele pressida uut elu sisse nukleaarperekonnale, Õhtumaa linnakultuuri sümbolile ja TÄHTSALE JUHTIMISELEMENDILE. Ka see on raju konservatism ning viiakse ellu XVIII ja XIX sajand alguse poliitika parimate traditsioonide vaimus. Samuti näeme riikide muutmist rahvaste vanglast rahvaste surnuaiaks. Täies vaimus XIX sajandi traditsiooniga.

Konservatiivid soovivad tagasipöördumist 1980ndatesse, Reagani ja Tatcheri aega, kui “kõik oli veel hästi”. Sellisena on nende projekt tunduvalt modernsem ja kaasaegsem. Probleem, nagu öeldud, on siin ressurssidega.

Võimueliit klammerdub võimu külge küünte ja hammastega. Ning vastu iga kodanlik-demokraatliku ühiskonna võimuerakond-opositsioon loogikat ei soovi ega taha sealt ära minna. Nõnda tekib tahtmine luua “süsteemne opositsioon”. Süsteemne opositsioon on poliittehnoloogiline lahendus, mis peaks maandama protesti kogunemist ühiskonnas. Hea näide on naabermaalt kompartei ja liberaaldemokraadid koos “õiglase venemaaga”. Ühed kanaliseerivad nõukanostalgiat, teised imperiaalsust ja natsionalismi, kolmandad sotsiaalriigi ihalust. Neil on kohad esinduskogus, riiklik finantseerimine ja omad pirukatükid komisjonides ning mis peamine, alumistel võimutasemetel. Teatud kubernerikohad, linnapead jms. Suurtel valimistel võtavad nende kandidaadid KAUNI võitluspoosi ja esinevad ülikäredalt. Seejärel, saanud oma tükikese, toetavad võimu kõigis olulistes poliitilistes küsimustes, nagu näiteks Ukraina sõda.

Olev Remsu, visioneerides tuleviku Eestist oma “Kurbmäng Paabelis” joonistas seal pildi poliitilisest süsteemist kus võimul on 80% ja SÜSTEEMSEL opositsioonil 20%,

Sellisena on suur soov luua süsteemne opositsioon kui protesti kanaliseerimise, täpsemini – kanalisatsioonist alla laskmise vahend. Võtke oma kuni 40% kohti esinduskogus, riigi finantseering ja mõned teisejärgulised KOVid “na kormlenije”. Noh ja lohutage kõiki rahulolematuid sellega, et “küsitlused näitavad opositsiooni populaarsuse kasvu” – JÄRGMISTEL VALIMSITEL ME VÕIDAME KINDLASTI… või ülejärgmistel, või üle-üle järgmistel. Noh, kunagi…

See on tore tehnoloogia, mis toimib seni kuni rohujuure tasandil on elu üsna apoliitiline. Oma era ja igapäevaelus ei põrku tavakodanik poliitikaga. Veidike viriseb, veidike ei ole rahul, aga tervikna on nagu on. Hääletas TRADITSIOONILISELT traditsioonalistide poolt ja järgmiste valimisteni teema maas.

Kõik see pidulik paigalmarss lõpeb, kui ühiskond sattub kriisi. Süsteemse opositsiooni parteides