Õhtumaa ajaloolised perspektiivid (Mati T.)

Kogu Euroopa kohal on taevas pilvitu... (mai.2023)

Kaasaegsel Euroopal on vaid kaks pisikest probleemi: demograafia ja majandus. Muid muresid ei ole.

Euroopa probleemiks on madal ekspordivõimekus. Tubli 80% majandusest on TEENUSED ja ainult 20% tooted. Kurb on aga see, et 80% ekspordist annavad need tooted. Teenused on sisemiseks tarbimiseks.

Seetõttu on EL fanaatiliselt üleilmne.

Asi on selles, et selle 20% SKPst ja 80% ekspordist toodab umbes 5% elanikkonnast. Euroopa on suures plaanis madalaima tootmistöö tegijate osakaaluga ühiskond maailma ajaloos. Kui võtame juurde tootmise juhtimise, turustamise suured süsteemid jms, selles hõivatd inimeste pereliikmed ja nende otsesed toitlustajad jms, saame u 1/3 euroopa elanikkonnast. Ülejäänud 2/3 on Maailmamajanduse jaoks mõttetud kui tootjad.

Kuid väärtuslikud kui tarbijad. Euroopa oli maailma suurima KESKKLASSiga piirkond, maailma suurm turg toidule ja tarbekaubale.

Mis muudab Euroopa erakordselt sõltuvaks Föderaalreservi dollari emissioonist. Euro kuigi seotud eurotsooniga, pole globaalne vaid tüüpiline natsionaalne valuuta. Milline sõltub kulla- ja valuutavarust, st põhiliselt USD-st. Kogu Euroopa poliitika on olnud oma hapra kägiveeni ja nabanööri kaitse: säilitada dollariemissiooni tugi ja mitte lasta end ära lõigata imporditurust. Ms muudabki euroeliidi vankumatuteks ja radikaalseteks üleilmlasteks.

Eliit on see võimurühmitus kellel on projekt ja vahendid selle teostamiseks. Euroeliidi vankumatu ideeline ühtsus tulebki nende sõltuvusest dollariemissioonist. Tuleb emissioon, tulevad struktuuri ja muude fondide rahad, mida saab harjumuspärasel viisil “rehepapistada”. Emissiooni ei tule – on ikaldus.

Kontraeliit on võimurühmitus, kellel on konkureeriv projekt kuid puuduvad vahendid selle elluviimiseks.

Ühiskond on stabiilne, “jätkusuutlikus arengus”, seni kuni eliit ja kontraeliit teevad koostööd. Eliit lööb kontraeliid regulaarselt pikali. Seejärel aga viskab oma laualt mõne keskmiselt näritud kondi. Suremiseks palju, elamiseks – vähe.

Antieliit on võimurühmitus, kellel ei ole oma projekti ja kellel ei ole ka vahendeid. Kuid on ambitsioonid. Need ambitsioonid viivad otsesele sabotaažile ja valmisolekule teha koostööd võimueliidi kukutamisel IGAÜHEGA. Marginaalidega, igasugu muude “allasurututega”, ükskõik kellega väljaspoolt valitsevat eliiti. Põhimõttel: mida halvem, seda parem.

Kui kontraeliit ja antieliit liituvad, algab kiire kokkuvarisemine.

Üleilmastunud võimueliidi kõrval on meil kontraeliit. Viimase projekt on “seesama aga aeglasem” – nn “konservatiivne” päevakord. Tegelikult kosmeetika. Teha sama asja aga kuidagi aeglasemalt, midagi säilitades jne…

Mistõttu me võime tulevikuperspektiive hinnates ignoreerida nii euroeliiti kui kontraeliiti. Kõik ideed ja lahendused, mis euroopas üles kerkivad tulevad ja saavad tulla ainult antieliidi ridadest.

Euroeliit langeb, kui selgub võimatus säilitada euroopa rasvakihti – keskklassi kui maailma suurimat tarbekaupade tarbijat.

Nagu me nägime on euroopa paradoks see, et siin on rahvastikukriis ja see, et siin on rahvastikuliig. Üleilmse majanduse jaoks, kui taotleme TASAKAALU, on 2/3 Euroopa rahvastikust liigne. Kui me võtame tarbimise keskklassi säilitamise siis on meil rahvastikukriis.

Targad onud mõtlesid kunagi välja DEMOGRAAFILISE ÜLEMINEKU TEOORIA. Nagu kõik suured teooriad, oli see üheparameetrilise mudelina lihtne ja sellisena igaühele just nagu arusaadav. Kunagi oli meil kõrge sündimus ja kõrge suremus, ning populatsioon sellisena tasakaalus. (tegelikult ei olnud, aga see pole oluline). Siis hakkas SUREMUS LANGEMA (keegi ei naera… miks?)

Suremus ei saa langeda ABSOLUUTSELT (inimesed ei suregi ära). Suremus saab langeda ainult ajaliselt lokaalselt. Sellel aastal, sellel kümnendil, sellel poolsajandil… kuid see on suhteline langus. Kuna SUREMUS AKUMULEERUB. Inimesed, kõik inimesed, surevad kunagi ära. 100%. Mitte keegi ei jää ellu.

Kuid, ajalooliselt lühikesel perioodil juhtub see, et sündivus prevalveerib suremuse üle – suhtarvudes. Rahvaarv kasvab. Demograafilise ülemineku teooria kohaselt langeb seejärel sündivus. Misjärel saabub ülemineku nn IV faas. Madal sündivus ja MADAL SUREMUS. MÖH!?

Sündivusest saame aru. Selle saab tõesti nulli viia. Aga suremust nulli viia ei saa! Ning Suremus ei jää madalaks. Rahvastik vananeb, vananeb kiiresti, ja vanad ja põdurad hakkavad surema. Saabub dem ülemineku V faas: suremine! Suremus domineerib sündivuse üle mitmekordselt. Lugesin just ühest Ida-Euroopa Tallinna suurusest linnast kus pandeemia ja sõja puudumisel, täiesti elatava elu tingimustes suri aastas NELI KORDA ENAM inimesi kui sündis.

Kogu demograafiline üleminek on puhas ja labane demagoogia. See põhineb mastaabiefektil. Mitte kunagi varem ei toimunud selline sündivuse-suremuse tsükkel nii suurel maa-alal nii pika perioodi kestel. Mingit demograafilist transitsiooni ei ole. On tavaline sündimuse-suremuse kõikumine. Lihtsalt hästi suur, hästi pikal ajal (üle 50 aasta) ja hästi suurte inimmassidega.

Ning siit tuleb esimene oluline punkt. Rahvastiku vananemine ja kiire väljasuremine (aga selle tempo ainult kasvab), noorte massiline üksikus, elu vanemate juures, keeldumine luua oma perekonda, lööb julmalt keskklassi pihta. Euroopa KUI TURG kollapseerub koos rahvastikuga. Ning sellega koos langeb euroopa rahvusvaheline tähtsus.

Demograafiline kollaps muutub Euroopa peamiseks majanduslikuks ja sealtkaudu ka poliitiliseks probleemiks.

Probleemiks, mis hakkab julmalt piirama euroeliidi poliitilist mõjujõudu. On keeruline ennustada, milline konkreetne sündmus viib selle kriisi teadvustamiseni.

Veelkord: on absoluutselt kindel, et euroeliidi adekvaatsem osa saab ühel hetkel aru, et “kinnimüüritud lastekojad” on otsene oht nende poliitilisele võimule. Me võime aimata ja oletada sellise sündmuse olemust, kuid konkreetsel juhul on on see kindlasti juhuslik. Me ei tea mis ja kus selle protsessi käivitab. Kuid on kindel, et see tuleb. Kuskil 1-3 aasta jooksul jõuab adekvaatsele võimurühmitusele kohale, et on kriis. Et kriis on suur. Et kriis on sügav. Ja et kriis kujutab endast otsest ohtu nende poliitilisele ja füüsilisele olemasolule.

Kaasaegse kriisi põhiküsimus on rahvastiku taastootmise küsimus. Kõik ülejäänud küsimused on selle derivaadid.

Rahvastikuküsimus on Euroopa revolutsiooni naelaks.

Seletuseks vaatame, miks eelmine perereform kolinal ja häbiga läbi kukkus.

Pöörame tähelepanu sellele, et ajalised intervallid reformide vahel üha lühenevad. Mis näitab, et süsteem on kaugel stabiilsusest.

Modernismi ajastul muutus abileu kiriklikust ilmalikuks ja muutus puhtmateriaalseks varade jagamise süsteemiks. Isikuvabaduste ja võrdsuse kõrgvaimustuses muudeti lahutused lihtsamaks ning saavutati olukord kus laguneb absoluutne enamus perekondi.

Hüva, demograafilise ülemineku ideoloogia vaimus mõeldi välja uus peremudel. Mis oli ilus, kuna see ei olnud enam programm vaid helesiniste unistuste (demagoogia) üleskirjutus. Kuna eelduse kohaselt pidi saabuma stabiliseerumine “madal suremus/madal sündivus”, siis piisas unelmates keskmisest sündivusest 2 last naise kohta.

Millest edasi tuli – vastavalt intellektuaalsele tasemele – järeldus, et IGA NAINE peab sünnitama 2 last.

Nõnda sündis (surnult) euroopas peremudel: inimesed abielluvad pärast 35.ndat eluaastat. Teevad siis normatiivsed kaks last. Annavad need sõime ja lasteaeda ja lähevad kohe tööle tagasi. Lisaks oli seal deklaratsioonis veel juttu vanavanematest ja…

(nii ilus, nii ilus… ma pidin lausa klaviatuuri silmaveest kuivatama)

Selline kena vanatädilik heietus sellest, “kuidas peab olema”.

Miks see plaan ei teostunud?

Kuna see ei olnud plaan. See oli UNISTUS. Lihtsalt heietus.

Selle aluseks oli “kõik (KÕIK!!!) tahavad abielluda ja lapsi saada”. Khmmm!!! KAKSKÜMMEND OMA ELU AKTIIVSEIMAT AASTAT 14-34, kui inimene on noor, tervem, hormoonid möllavad, saab ta kuidagi ILMA HAKKAMA. Ja pärast 35ndat, siis kui tervis hormoonid ja üldine aktiivsus käivad alla, ÄKKI VÄGA TAHAB!

Instinktid-instinktid ning lääne humanitaaria tees ülimalt muutlikest sotsiaalsetest konstruktsioonidest ja ülimalt muutumatust inimkäitumisest!

Aastaks 35 on inimene väljakujunenud isiksus. ÜKSIKU INIMESE PSÜHHOLOOGIAGA ISIKSUS. Kuna ongi olnud üksi.

Kui nüüd selline väljakujunenud üksik inimene abiellub oma UNISTUSEGA, mis juhtub?

Aga juhtus see, mis juhtuma pidi. Kui kaks üksikut isikut, kes ei ole oma koduelus harjunud mitte kellegiga arvestama, satuvad kokku ühisesse ruumi, TEEVAD NAD ÜKSTEISELE HAIGET.

Tekkib SURVE MUUTA KÄITUMIST, mida teine pool võtab VÄGIVALLANA OMA ISIKSUSE SUHTES.

Tõendid?

Nagu toimus see perereform, täitus kogu meediaruum nutu ja halaga teemal LÄHISUHTEVÄGIVALD.

Abielu ei osutunud paradiisiks ja õnneks vaid põrgu maapealseks filiaaliks. Tubli 90% selle ideaalse europere mudeli ohvritest tajub olukorda ahistamisena. Ei oota kooselult midagi head. Ning kui paarid jäävad kokku siis ainult majandusliku surve all. On eluasemelaenud – aga 35+ inimene on siin laskur, kellel on rauas vaid üks padrun. Teha krediite ja laene ringi on tavalisele inimesele häda kuubis.

Reformi tulemused ei laskunud end kaua oodata. Sündivus varises 1,7-1,9 juurest 1,2-1,3 juurde. Kui 1,9 = peaaegu kaks ja defitsiiti kavatseti kompenseerida migratsiooniga (neid ei ole palju vaja) siis nüüd varises kõik.

Hüva, mis siis oli selle helesinise unistuse, majandusliku ja demograafilise ideaali KAHE palgasaajaga ja KAHE lapsega, hävimise põhjus?

Seesama, mis hävitas KooSi (too ei saanudki tuult tiibadesse) ja nüüd hävitab abieluvõrdsuse.

Puudus administratiivse võimu raske kaigas reformi selja taga.

PUUDUS SEADUSSE VORMITUD SUNDUS.

Kogu plaan põhines “instinktidel” ja PEHME JÕU kultuurilisel ning majanduslikul MOTIVEERIMISEL. Toetused, möllud, värgid.

Kuna kõik kohe hirmsasti tahavad abielluda ja lapsi saada, eriti just KESKEALISENA, siis puudusid seadused, mis ütlevad: MIS SAAB NENDEST, KES _EI_ ABIELLU JA KES EI TEE NORMATIIVAJA KESTEL ÄRA KAHTE KOHUSTUSLIKKU LAST.

Puudusid nuhtlusseaduse vastavad paragrahvid. Seetõttu reform ja usu sotsiaalne konstruktsioon ka luhtusid.

Põleta palju jaksad…

Võtame ja kujutame ette, et mingi kõrgeim jõud võtab kõigi heade inimeste palveid kuulda ja Venemaad, Hiinat, Iraani ja muid venetsueelasid koos süüriatega lihtsalt ei ole enam olemas. Ärkame hommikul üles ja Peipsi asemel on ookean, Jaapanini välja. Ei mingeid vapustusi, lihtsalt enam ei ole.

Kas midagi muutub meie problemaatikas? Juurprobleemides vähe kui üldse midagi. Investeerimisnišide nappus ei kao kuhugi vaid pigem süveneb. Perekonna ja ahvastiku kriis – ainult süveneb. Ning kõik muud probleemid – samuti.

Kõik meie ilusa unelmad sellest, et sotsiaalliberaalne projekt võidab luhtuvad. Naeruväärselt lihtsal põhjusel: sotsiaalliberaalne projekt oli võitnud. Võitnud ja valitsev tubli 20 aastat. Jagamatult valitsev. Ning probleem selles ongi, et sotsiaalliberalism, oma absoluutse domineerimise juures ei suuda lahendada tema ees seisvaid probleeme.

Aastakümnete pikkune “odava raha” poliitika, baasintressi järjekindel kahandamine, mis viis keskpankade baasintressi nulli ja mõnedes piirkondades NEGATIIVSEKS on lõppenud. Kuna inflatsioon ähvardab käest ära minna, siis suurendavad rahavõimud baasintressi. Eesmärk on suruda inflatsioon alla 2%. Esialgu kukub välja kehvasti. Samas tarbimise ja investeerimise tootmisse on krediidi teenindamise kulukuse kasv juba edukalt maha surunud.

Mitmete asjaolude kokkulangemine, mitmete käivitatud projektide omavaheline koordineerimatus hakkavad teatud nähte võimendama. Eesmärgiga korrata XX sajandi maailmasõdade edulugu hävitatud majanduste taastamisega, lastakse üheaegselt põhja traditsiooniline energeetika (rohepööre), traditsiooniline transport, traditsiooniline põllumajandus ja traditsiooniline karjakasvatus. Samuti traditsiooniline perekond.

Läbimüükide kahanemine koos hinnatõusuga ütleb meile ühte: läbimüüke vähendab TARBEKAUPADE DEFITSIIT, mitte rahapuudus. Katse ohjata kallite krediitidega hinnatõusu ei tööta, kuna kaupade hulk kahaneb kiiremini kui raha hulk.

Toimub elatustaseme kiire langus, keskklassi laostumine. Rohepöörde idee: toodame hästi palju HAJUTATUD KATKENDGENERATSIOONI ELEKTRIT. No mis me ta’ga teeme?

Toodame rohelist vesinikku (elektrolüüs), laadime tööriistade ja liiklusvahendite akusid, käitame toidutehaseid: vertikaalse farminduse hüdroboonikat ja putukafarme, koos järgneva ENERGIAMAHUKA ümbertöötlemisega. Vahe on siinkohas oluline. Peenralt kaksatud porgandit ja tapetud looma liha SAAB SÜÜA TOORELT. See on toit. Koheselt. Me töötleme seda paremaks omandamiseks, parema maitse saavutamiseks ja ohutuseks (parasiidid). Uue “rohelise” toidutootmise produktid ilma energiamahuka ümbertöötluseta süüa ei sünni.

Rohepöörde idee on selles, et meil on hästi palju, hästi odavat kehva kvaliteediga energiat. Seetõttu me sülitame KASUTEGURILE.

Kui fossiilkütuse kasutegur on täistsüklis kuskil 10-30%, siis hajageneratsiooni kasutegur igasugu salvestamiste, muundamiste jne juures on 1-5%.

Aga me sülitame suurjärguliselt kehvemale tulemusele. Meil on vajalik energiatootmise KASV suurusjärgu võrra. Veel parem, kasv revolutsioonilisel teel. Halva fossiilkütuse energia asendamine hea ja tasuta tuule ning päikesega tähendab meile mida? Seda, et on vaja SUURUSJÄRK ROHKEM genereerivaid võimsusi. Vaadake, kuidas meie maa KATTUB paneelide ja tuulikutega. Suurusjärk rohkem tootmisvõimsusi tähendab ju tohutut vajadust krediitide järele! Tekkivad ulatuslikud investeerimimisnišid. Me kütame maju elektriga, me toodame täiesti kunstlikku toitu elektriga, me sünteesime kehakatteid elektriga…

Milles on äriidee?

Saavutada STAGNEERUVA rahavarvu ja STAGNEERUVA tarbimise juures saavutada VAJADUSTE JÄRSK KASV.

Tõsi, siin on probleemid. Üks: stagneeruv rahvaarv tähendab ehitusvõimsuste vajaduse järsku langust. Tähendab, käivitame veel ühe rahakorrutamise projekti – sunnime kõiki võtma võlgu – kasvõi 5% OMAOSALUSEGA 25 aastaks ?, et viia majad suurendatud soojapidavuseni. Loome kunstlikult, administratiivse survega, suure vajaduse ehitusmaterjalide ja ehituse järele. Kuigi – elektripõletamise loogika ütleb, et soojustamine peaks olema viimane, mis meid huvitab. Aga noh, las olla. Miski pole täiuslik.

Veel üks imeline teema. Deklareeritud üldise veepuuduse juures sundida ka hajaasustuses ehitama pikad vee- ja kanalisatsioonitrassid tsentraalse varustuse jaoks. Üldiselt seesama nišide avamise teema.

Kuid siin on üks paha nüanss. Väga paha. Inimesed, kuulekad võimudele, genderneutraliseeruvad. Ei seksi. Ei saa lapsi. Ei alusta kooselu.

Kaugete 1990ndate unelm oli: rügavad kui hullud oma elu parimad ja terveimad 15 aastat: 20-35, et saada abieluks “haljama oksa peale”. Sünnitavad instinktide rahuldamiseks normatiivsed lapsed, panevad need kohe sündimise järel sõime ja rügava kahekordse innuga edasi.

Võta näpust! Täielik finantskapitalistliku teadlikuse puudumine!

Meie ideaalühiskondades Skandinaavias ja mujal arenenud maailmades on TÜÜPILINE LEIBKOND ÜKS TÄISKASVANU. Ei mingit “kahe palgasaajaga peret”.

Ning see üks ja genderneutraalne ei taha mitte mingit autot: ei bensukat, ei elektriautot ei vesinikuautot. Rendiautot ka ei taha, kuna ei vaja.

Väntab jalgrattaga, mis on 1-2 suurusjärku odavam kui auto. Ja üldse ei osta elektrit selle jaoks. Elektriratas ja tõuks ei ole lahendus, kuna tarbivad vähe.

Edasi aga hakkava tulema meil probleemid. Autovaenulik sotsiaalne tellimus peab ristisõda autode vastu linnas. Siin on üks nüanss: kui ei saa parkida autot elukoha ja töökoha juurde vaid paar kvartalit eemale, siis inimene kas loobub autost või loobub sellest töö- ja elukohast.

Nüüd tuleb küsimus: kellele on linnatänavad?

Jalgratturitele ja ühistranspordile? Haaa!

Te kujutage endale ette suurusjärk rohkem ühistransporti ja jalgrattaid meie praegust mõõtu tänaval. Meil on vähe busse ja vähe jalgrattureid. Aga vaadake tänavapilte jalgrataste kõrgaja Aasia tänavatelt. Kujutage ette tipptundi. ?

Moraal. Omamata isiklikku liiklusvahendit mida teeb ÜKSIK INIMENE? Ta ei oma, ta üürib VOODIKOHA töökoha läheduses. Vändata jalgratastest umbes uulitsatel või loksuda ühistranspordis tunde edasi tagasi – milleks? Eriti kui arvestada TÖÖPÄEVA KESTUSE KASVUGA. Tekkib kasvav vajadus ÜÜRIKONKUDE järele, põrandapinnaga 10, 8, 6, 4… ruutmeetrit. Esialgu veel HARJUMUSEST WC-poti ja kraanikausiga. Kuid varsti tuleb küsimus: milleks maksta vee- ja kanalisatsiooni taristu eest, kui sa kasutad neid heal juhul 1-2 korda ööpäevas? Kasarm – ühis WC, ühis duširuum. Seda enam, et genderneutraalsus võimaldab nende arvu kahandada poole võrra.

Siin on meil tõsine Euroopa probleem. Te olete näinud näiteks saksa pürjeli korterit XIX sajandi lõpust, XX sajandi algusest? 200-300 ruutmeetrit. Teenijale oma tuba, köögike ja WC koos vanniga, eraldi. Kaks magamistuba, kaks WC-d, kaks vannituba. Köök ja söögituba. Raamatukogutuba… Ja nüüd kujutage end ette seal ÜKSINDA elamas! Kujutage ette ennast kaasaegse palga juures seda üleval pidamas! Kitsaste rohelusse uppuvate hubaste tänavate rägastikus. Tahate sinna bussi kohale tuua – raiuge puud maha! Isegi sõjajärgsed kiirehitused 60-150 ruudused korterid on LIIG.

Siin on meil järgmine “kirves”. Võtame veel eksisteeriva “valge keskklassi” esindaja: tal. raisal, on kõik olemas! Stopp! Kellel on? Sellel priviligeeritul on AINULT VÕLAD, mille teenindamisega ta euribori kasvu järel püsti hädas on. Kui aus olla, siis kuulub kõik, mis tal on pangale. JUBA KUULUB. “Ära võta ja ümber jagada” ei tööta, kuna juba on ära võetud. Te kujutage endale ette KAHE vanema ÜHTE pärijat, kellel ühelt poolt on pärida selline uhke korter ja teiselt poolt – maja. Õnn ja rõõm?

Üksikule inimesele sissetulekuga paar tuhat eurot kuus – õudus!

Vot, miks ma käsitlen järjekindlalt rahvastikukriisi majanduskriisi aluse ja mootorina.

Suurim vastuolu

Eelnev toob välja meie kõige-kõige-kõige suurema probleemi.

Võib kaua-kaua tuua näiteid selle ühe ja sama teema kohta. Investeerimisnišide vabastamise EELDUSEKS on PERETARBIMINE. MITMELIIKMELISE PERE TARBIMINE.

Kogu roheenergia pööre, kogu kunstoidu avantüür, kogu ehitustegevuse ergutamine seadusepiitsa ja rahakorrutamise präänikuga eeldavad põhitarbijana perekonda. Ühtse leibkonda, ühise eelarve ja ühiste kuludega, moodustavate täiskasvanute liitu, millised, oma laste tuleviku nimel, kogu selle koorma edasi sikutavad.

Pere vajab elamispinda, pere vajab sansõlme, pere vajab toitu, energeetikat – LIIKLUSVAHENDIT. Kuidas te kavatsete väikese lapsega jalgrattal või vankriga sõime viia ja tuua? IGA ILMAGA!

Jällegi, “15 min jalakäigu kaugusel” on lapsevankriga 1-1,5 km. Tere, tihedalt pakitud üürikasarmud! Lärm, erikeelne sõim, ebamäärased tüübid koridorides ei tea mida tarbimas. Ideaalne keskkond lastele? ?

Mitmeliikmelise perekonna kadumine ja muutumine vähemuseks leibkondade hulgas tähendab TARBIMISE LANGUST.

Elamufondi TARISTU raskustest ma rääkisin. Soome tühje eramurajoone olen ise näinud. Vaimustust teise PERIFEERIA – Hispaania tühjadest villadest “ela kus tahad” on meil ka jagatud. Euroopa linnasüdamete tühje maju olen ka näinud…

Jumalad karistavad unistuste täitmise läbi. Kui INDIVIDUAALSEKS KASUTAMISEKS mõeldud SÕIDUAUTODE arv kahaneb suurusjärgu (umbes sinna kus ta meil näiteks nõukogude ajal oli) ja meil on elektri- ja vesinikuautod oma suurusjärk kulukama teenindustaristuga… SIIS… on kaputt machen. Ärge isegi unistage.

Kui pole autosid, siis poel ka teid. Kellele neid ehitada ja hooldada?

Kui pole korralike teid ja liiklust, pole ei vesinikutanklaid ega laadimisjaamu. Kellele neid hoida?

Mida seal perifeerias üldse teha kui putukafarmid on linnades? kui vertikaalsete farmide konveierid on linnades?

Langev abielulisus lööb otseselt rohepööret ja selle taga olevaid lootusi rahaemissiooni ja sellega seotud üleilmastumise kohta.

Üksikute hääbuvate inimeste tarbimine ainult langeb. Sunnite neid pensionifondi asemel koguma abistatud enesetapu eest tasumiseks? Et töövõime kaotamise järel pikalt ei piinleks? Vabalt võib. Ühe nüansiga. Enamuse fondide tootlikust lööb see julmalt.

Kunstsünnitamine ja rahvastiku riigihange surrogaatemadele, korporatiivne sünnitusteenus KA EI AITA. Kiiksuga inimeste onanismifantaasia.

Laps ISEENESEST ei ole ei väärtus ega investeeringuobjekt. Laps on väärtus kui tal on tugev emotsionaalne seos vanematega, kes püüavad oma järeltulija jaoks parimat.

Mitte lihtsat last OMADA, kui … fakti. Täpsemini mitte OMADA – lapsed on meil riigi omad. Omada õigust PIDADA RIIGI LAST ÜLEVAL. See ei motiveeri.

Kasvatada, oma last mitte kui lihtsalt geenikogumit vaid kujundada teda kui uut isiksust. Oma vaadete ja tõekspidamiste edasikandjat. Kui oma kordumatu “mina” uuenenud ja paremat tulevikku.

Kui me toodame kunstsünnitamisega posu lapsi, kuhu me nad paneme?

Probleem kaasajal pole ju mitte füsioloogilise sünnitusvõime puudumises. Probleem on selles, et inimesed ei saa aru, miks nad peaksid lapsi tahtma. Miks nad peaksid neid tegema, miks nad peaksid neid kasvatama.

Müüme kõigile soovijatele?

Khmm… kuidas see nüüd kõlas? Kuidagi pahasti.

Rendime? Hõmm… veel hullem.

Anname sundkorras ülalpidamisele?

Igaüks võib ette kujutada, mis välja tuleb.

Ei anna perekonda?

Kasvatame riiklikult, sõim, lastaeaed, kool… marss-marss rivis… Edukalt genderneutraalsed, veel parem kohe kohitsetud – kuna sellistel inimestel “kasvatuskonveierilt” puuduvad igasugu inimlikud käitumispidurid. Julmade füüsiliste karistustega, et seda massi ohjata….

Kellele neid selliseid vaja on?

Nad ei loo mitte kunagi peret, nad jäävadki kasarmusse, ning nad hakkavad võitlema omavahel võimu pärast ja ainult võimu pärast – või üleüldse mitte millegi pärast kui nad on kohitsetud. istuvad apaatselt ja lähevad kuhu kästakse.

Mis kõige halvem – NAD EI VÕITLE MATERIAALSES PLAANIS PAREMA TULEVIKU EEST, EI NÄE ELUL MÕTET ja sellisena EI TOODA KASUMIT, st ei taga KAPITALI ISEKASVAMIST.

Kapital on PSÜHHOLOOGILINE fenomen. Mis on seotud BIOÄRAELAMISE kontuuriga kollektiivses psühholoogias.

Kui meil PUUDUB transtsendentsus OMA JÄRELTULIJATESSE (Elutahe, sh igavese elu tahe on selle derivaat), siis on ainuke motivaator bioloogilise organismi enesesäilitamisse – VÕIMUVÕITLUS. Üksiklaste võimuvõitlus. Kollektivism on puhtalt sugulise paljunemise tulemus – elu õdede-vendadega oma vanemate juures ja ettevalmistus oma perekonna loomiseks. Me säästame lapsi, rasedaid ja noori naisi kuna need on kõige kergemini hävitatavad. Ning me ei soovi, et meie lapsed, meie lapse ootel naised või meie potentsiaalsed pruudid hävitataks. Ning meie suurimad kangelased iidsetest aegadest on need, kes kaitsevaid neid kategooriaid hävitamise eest ja hävitavad nende hävitajaid.

Kui see seksism ja rassism kaob, on ainuke ratsionaalne strateegia: sure sina täna, mina suren homme. Altruism kaob.

Alternatiiv on teha kunstsünnitatud täiesti apaatseteks.

Võib mängida läbi massilise surrogaatemaduse. Kindlasti seda proovitakse. prominentide viljastatud munarakkude massproduktsiooniga. Isegi naistippjuht saab tööst eemale jäämata omada (omada?) sadu geneetilisi järeltulijaid. Isegi toota – oh onanisti roosa unelm! iseenda täiesti identseid geneetilisi koopiaid.

Organiseerime surrogaatemaduse teenuse kirurgilistele transudele ja elustatud rakkudega – nekrofiilidele. Lemmiklooma geenidega rikastatud kloonide sünnitamise. Geneetiliselt kätetute ja jalutute, kõrvutute ja silmitute sünnitamise…

Unustage ära eetika. Kindlasti seda proovitakse. Kindlasti tulevad siin lokaalsed buumid. Massihullused (üha võimenduvad) ja kõik muu.

Mitte midagi head mitte kellelegi siit ei tule. Ja mis peamine – kõik see kukutab majandust üha kiiremini. Kuni piirini, kus vastavate seksperimentide tehnilise taristu pidamine muutub võimatuks.

See on tüüpiline, kiiresti kokku keriv “vaesuse surmaspiraal”.

Siin on kaks varianti: esimene – eliit pressib kõik kirjeldatu laiadesse massidesse ja saab täieliku majanduse degradatsiooni ühe inimpõlvega VÕI rakendab eliit seda ainult enda kohta. Noh, siis kaob see eliit väga kiiresti.

Vaadake, kunagine liberaalne rahaemissiooni liiakasuvõtmismajandus satub kõigis neis suurtes müügiprojektides (vt üles) järjest suuremasse sõltuvusse ADMINRENDI (St riiklike ja kohalike maksude ja koormiste) ümberjaotamisest oma huvides.

Rohkem kasumit => selleks on vaja koguda rohkem makse. Kui makse on rohkem, tarbitakse vähem => kasum ja käive langeb => tuleb veel tõsta makse.

See spiraal, mitte VVP või Xi kägistavad meie majandust.

Pole kahte poliitikat

Muutus seksuaalkäitumise- ja perepoliitikas toimus täpselt samal ajal üleminukuga vabalt ujuvale valuutakursile. Polnud kahte poliitikat: ühelt poolt rahanduspoliitika muutust loobumisega kullastandardist ja teiselt poolt homoseksualismi dekriminaliseerimise poliitikat. St kahte, üksteisest sõltumatut poliitikat. Selle poliitika kolmandaks koostisosaks oli TÖÖKOHTADE LOOMISE poliitika. Neljandaks komponendiks TOOTMISE ohvshoristamine. Kõik need otsused toimusid 1971-73. Need tehti ühe ja sama võimueliidi rühmituse poolt ja viidi ellu jäikade ning otsustavate riikliku sunni vahenditega.

Kullastandardist loobumisega kaasnes väga kõrge inflatsioon. Oli suur risk, et katteta raha mass päästab lahti hüperinflatsiooni surmaspiraali. Raha oli vaja UTILISEERIDA ja KOHE.

Üks lahendus oli selle raha jagamine igasugu vähemusorganisatsioonidele. Riik laenab ERApangalt raha (seesama riigivõla piirtase, mille üle praegu kembeldakse) ja seejärel jagab selle raha igasugu MTÜdele. Nn avatud kodanikuühiskonna toetamise raames. Me teame miljardäre, kes tegid oma kapitali selle ÄRI baasil. Küsimus ei olnud: KELLELE anname. Vastus oli: KUI PALJU ON VAJA? Vaja oli paisata raha massidesse. Hoida OSTUJÕUDU.

Keegi PIDI ju ära ostma Hiina RV ODAVA TARBEKAUBA LAVIINI?

Teine lahendus oli töökohtade loomine tööjõule, keda reaalse tootmistöö puhul mitte keegi isegi ei lase tööprotsessi ligi. Ka see protsess käis läbi juba siin korduvalt kirjeldatud raha korrutamise.

Veelkord: kui riik laenas erapankadelt raha ja see raha on eelarves, siis tuleb see kuhugi panna. Riik ei saa selle rahaga OTSE osta asju ja teenuseid. Kuna raha on katteta, siis juhtub see, mis juhtus Weimari Saksamaal. Raha tuleb helikopterilt loopida, kuid loopida uduvihmaks pihustatuna.

Tegelikult ja päriselt, riik Vietnami sõja, relvastuse- ja kosmosevõidujooksu, igasugu sotsiaalprogrammide raames juba oli trükkinud raha kordades rohkem kui oli kullakatet. See raha, paisatuna välja 1964-70, juba lükkas inflatsiooni 20% kanti. See aga hakkas hävitama usku maailmarahasse. Triffini dilemma öeldi välja ettekandes Kongressi ees juba aastal 1960. Prantsusmaa, isegi Saksamaa jt hakkasid paberi asemel nõudma kulda. Nõudma tagasi, oma kodumaale.

Asja päästis NSV Liit, milline 1961 devalveeris rubla USD suhtes ja alates 1963. aastast ostis VILJA KULLA EEST. Ilma selleta olnuks asi väga täbar. Küsimus ei ole käibenumbris, mis formaalselt oli väike, vaid füüsilise kulla voos. Vana kavapea Nixon ei käinud niisama Leonid Iljitšiga paadiga sõitmas. Tal oli kulda vaja. Ainuke koht, kust ta võis saada füüsilist kulda, millest Kongress ei tea, oli NSVL.

Järgmiseks, seda toodetud raha tuleb imekiiresti VÄLJA viia. Tuli kokku OPEC ja kehtestas maailma võimsamatele riikidele… sanktsioonid. Nood aga ei vastand lennukikandjatega vaid nõustusid alandlikult. Issanda imetegu! Mis oli mõte?

Vaja oli vaestesse Kesk-Ida riikidesse paisata ilmatu posu rahamassi. Selleks, et nood tormaks selle massiga – Hiinasse, odavat tarbekaupa ostma. Hiina aga ostaks selle raha eest neilt naftat. Kulddollar asendus naftadollariga.

Toona, 1968-73, agoniseeris maailm, mis oli sündinud 1913-22 (föderaalreservist Washingtoni lepeteni). Praegu agoniseerib maailm mis loodi 1962-73. Kariibi kriisist naftakriisini. Vabaturu liberaalne liiakasuvõtmise maailm. Praegu, 2014-23 agoniseerib maailmasüsteem. Ning kujuneb uus.

Kriisid 1956-62 näitasid, et sõjalist lahendust ei ole. See ei tähenda, et sõdida ei oleks saanud. See tähendas, et sõja majanduslikud tulemused on ebaselged. Nii ebaselged, et sõjast loobuti.

Pingelõdvendaja paha Nixon oli vana mäkartist. Raevukas kommunismi ja nõukogude vastane. Kuid Ameerika võimueliidi liidrina viskus ta ambražuurile ja tegi Brežnevi ning Maoga äri. Kuna nii oli võimu säilitamiseks vaja.

Summeerime: Liiakasuvõtmise ja piiramatu emissiooni sotsiaalliberaalses maailmas määras nõukogude ja Pärsia lahe nafta, Hiina tarbekauba, Ladina-Ameerika banaanide, Austraalia liha ja Kanada vilja TARBIMISE TASEME _MÄÄRAS_ helikopterilt loobitud raha. Raha, mida sai luua läbi igasugu vähemuste, lõi nõudlust kiiremini kui perekondade kui tarbijate nõudluse kasv. Järelikult => seda halvem perekondadele!

Reaalse elatustaseme stagneerumise ja seejärel LANGUSE tingimustes. Esmalt Keskklassi alumise osa (sinikraed, kvalifitseeritud töölised) langus, siis keskklassi keskmise osa (“kuldkraed”, töölisaristokraatia ja insener-tehnilise personali) langus, seejärel jõudis järg valgekraedeni. Tavalised oskustöölised said hoobi 1967-73, kuldkraed “Külma sõja” lõpus, valgekraed lähevad hakklihamasinasse praegu.

Kriis saabus kui muutus ära ÜHISKONNA ja ÜHISKONDLIKU TARBIMISE STRUKTUUR.

Abieluvõrdsus on räige heteroseksistlik normeerimine, JUHTKONNA PAANIKA ILMING. Üheinimeselised kollapseeruva tarbimisega leibkonnad pärssivad majandust. Kuid esialgu ei saa juhtkond öelda, et kõik viimase poolsajandi seksi- ja perepoliitika on üks suur jama. Toskiline aktiiv, millest tuleb imekiirelt lahti saada.

Nad näevad abielulisuse langust ja seostavad sedavikerkaarelise käitumise tõusuga. Nagu NEID ÕPETATI, on Vikerkaarlased head, kuna nende MTÜde kaudu saab paisata ringlusse palju raha. Seega, puutumata vikerkaarlasi, minnakse pühale sõjakäigule igasuguse ametlikult registreerimata koos- ja eraelu vormi vastu. Vabaabielu ja sellega võrdsustatud vikerkaareliste ühenduste vastu. Kuna seda loetakse KÄIBE JA TULUDE VARJAMISEKS (tasustamata teenused kodutööna ja seksina). Abielulisus langeb => järelikult genderfluidid jääva välja, kuna ei saa end registreerida.

Küsimus ei ole abieluvabaduses, küsimus on abielukohustuses.

See ei ole ironiseerimine ega teravmeelitsemine. Abielu JA võlad on üks tõhusamaid pehmeid tehnoloogiaid sotsiaalse protesti ohjamisel. “JA” aga mitte “VÕI”.

Kui te ajate üksikisikud võlgadesse ilma lähisuhtekaudu sidumata, saate mässu.

Peamine teadaolev revolutsioonide MOOTOR moodsal ajal on ELITAARIDE ÜLE JÕU VÕLAKOOREM. Uus võim => uued suhted => vanade vekslite kustutamine. ?

Abielu peab olema piisavalt varajane. Muidu pööravad ära – psühholoogia on liiga jäik, ei kohane. Ning saate ikkagi plahvatuse.

Kui ei taha võimukoridori aknast, selg ees allootavatele tääkidele pikeerida – või lihtsalt saada kaela siidisalli ja veel tubakatoosiga vastu pead – tuleb eelkõige noored elitaarid paari panna. Vahet ei ole kellega ja kuidas. Oluline on see, et see paarisuhe peab olema sakrament. Mida inimene rikkuda ei saa.

Tulenevalt biofüsioloogilise arengu erisustest on testistega tegelastel mediaanvanuseks 25 aastat ja menstrueerivatel kehadel – 18 aastat.

Vastasel korral peavad võimurühmituse liidrid olema valmis selleks, et need ahelatest vabastatud prometheused teevad neile endile 1:0.

Iga poliitika kannab endas oma hukatust

Iga konkreetne poliitiline võimurühmitus võiks valitseda kaua ja õnnelikult, kui ta ei läheks üle “kasvu piiri”. Ning suudaks leppida riskiga, mida toob kaasa iga süsteemi VÄLTIMATU PAHE.

Sajand tagasi suri hea, progressiivne vabaturukapitalism. Sellel süsteemil oli üks, närune puudus – vastiku regulaarsusega korduvad MAJANDUSKRIISID. Kriisid olid järsud, jõhkrad, lühiajalised. Ühiskond elas need ilma suuremate hädadeta üle ja jätkas kasvu. Mis on majanduskriis klassikalises mõttes?

Headel aegadel tekkib üsna palju kehvi ettevõtteid. Kui nüüd tekib mingi probleem, käivitub doominokivide efekt. Misjärel tuleb uus elavnemine. See süsteem võinuks püsida kaua kui poliitiline võimueliit oleks suutnud maha suruda TRUSTID. Kasvavad firmad eitasid enda ümber “ökosüsteemi” ja see ökosüsteem sai liiga suureks, hävida (to big to fail). Iga sellise trusti hävingu oht sundis sellega seotud finantsrühmitust sinna “RAHA JUUDE PANEMA”. Mistõttu kriisid XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse poole muutusid üha agoonilisemaks ja venivamaks. Lihtrahvas kaotas võime varude, suguseltsi abi ja püksirihma pingutamisega kriis üle elada, kuna iga indiviidi jaoks kasvas selle kestus mõnest kuust aasta ja enamani.

Raha juurdepanemiseks loodi kurikuulus föderaalreservi süsteem. Selle süsteemi nurgakiviks oli emissioon kindlal kulla alusel, ilma bimetallistlike eksperimentideta (silver shoe follows the yellow brick road). See piirang oli seatud järgmisel põhjusel. Konstitutsiooni kohaselt on kõliseva müntimine föderaalvalitsuse ja osariikide pädevuses. Assingnaate jms surrogaate – arvestades XVIII sajandi kurbi kogemusi – ei tohi. Andes raha loomise välja erapankade liidule, pandi peale limiit väärismetalide, st kullaga.

Ma kirjutasin eespool juhtimise lisamõõtmetest. Küsimus on selles, kuidas juhtida esinduskogu, sest nagu näitas Prantsuse jt evolutsioonide kogemus, muutub selline kogu kiiresti massiks, milline hakkab purustama kõike ettesattuvat, sh isennast ja oma liikmeid. Võimueliidi juhtrühma kontrolli alused erapangad, millised laenavad VÕI _EI_ LAENA valitusele teatud poliitika jaoks raha, annavad meile selle täiendava kontrolli. Ilma igasugu vandenõudeta.

Ja vastupidi – et see rühmitus ei hakkaks takka üles lööma – on nende laenuvõime piiratud füüsilise kulla hulgaga. Kulla kaudu võib föderaal või osariigi võim iga hetk hakata müntima kõlisevat ja lüüa pangad kasti.

Nii vähemalt arvati.

Kõik võinuks olla hästi, kui mitte Külm sõda. Korea sõja järel (1953/54) said selgeks piirid. Hõbeda hind turul roomas üles fikseeritud kursist. Mis lõi suured riskid. Toonastes Ühendriikides käibisid laiemalt mitmesugused rahatähed (notes). Föderaalreservi omad, riigi omad ja veel hõbedal baseeruvad. Formaalselt olid need võrdsed, kuid alati oli risk paanikaks. Ja see risk kasvas.

Esmalt loobuti hõbedast kui rahatähtede tagatisest (1963) ja seejärel ka kullast. Koos fikseeritud kursiga. Ülejäänud riigid said õiguse lasta raha välja valuuta-ja kullavaru alusel (loe: dollarite baasil). Ühendriigid – nii palju kui tarvis.

Kuna raha oli rohkem vaja kui oli kulda olemas, tuli minna üle süsteemile kus seda raha sai piiramatult juurde teha. Ning selle limiitide ületamise põhjuseks oli Külma sõja surve.

Vaatame nüüd samu protsesse võimurühmituste vaates. Tuletan meelde: VÕIM ON LIKVIIDNE, kuna selle moodustavad MITTEFORMAALSED (ALLUVUS)SUHTED. Ning valides võimu säilitamise ja poliitiliste põhimõtete vahel valib võimueliit alati võimu.

Kogu XIX sajandi lõpp ja XX sajandi alus avalikus poliitikas keerles VÕITLUSES TRUSTIDE VASTU. Antimonopoli-seaduste üksteise järel kehtestamises jne. Kuna iga mõtlev inimene sai aru ohust, mida trusti toovad vabaturukapitalismile ja poliitilisele demokraatiale. Ning te ahmite üllatusest õhku kui avastate, et võimsaima finantstrusti – föderaalreservi – lõid just veendunud trustide vastased. Mitte mingit vandenõud. Kujunenud olukorras nad tegid järelduse, et ei ela järgmist suurt kriisi üle. Ning muutsid kiiresti ja otsustavalt poliitikat.

Sama juhtus praeguse maailmasüteemi sünnil. JFK ja Nixon olid kompromissitud nõukogudevastased ja antikommunistid. Kes põrkusid mõistmisega: kolmandate riikide äraostmiseks, relvastuse võidujooksu jätkamiseks ja üha verisemate, üha kulukamate sõdade pidamiseks perifeerias ON VAJALIK SÕJAAJA RAHARINGLUS. Võitluse finantseerimine trükipressiga. Sõltlaste enda külge sidumine läbi finantssüsteemi, kus nende rahaemissiooni võime on piiratud USD andmisega või sellest ilmajätmisega.

KUID! Selline raharinglus tähendab surmkindlalt KESKKLASSI PEREKONDADE LAOSTUMIST. Töölisklassi ja seejärel ka keskklassi naiste tööle ajamist. Odava, kvalifitseerimata tööjõuna. Koos kõigi kaasnevate sotsiaalsete tagajärgedega. Kuna töölised ja keskklass laostuvad sõdade ajal vääramatult. See laostumine toob väga kiiresti kaasa valituse ja selle kaudu kogu eliidi poliitika autoriteedi järsu languse.

Tähendab, tuleb ennetavalt organiseerida teatud kasusaajad, anda neile “lihtsalt niisama” VEIDIKE RAHA. Luua neid toetav ideoloogia ja viia nad lärmaka aktivismi staatusesse.

Vaatame veel ühte mõõdet. See, kes oli EELMISE SÜSTEEMI ARVUKAIM KASUSAAJA, KANNATAB UUES SÜSTEEMIS KÕIGE ROHKEM. Läheb “noa alla”.

XIX sajandi Põhja-Lõuna sõja järgse maailma peamine kasusaaja oli MAAVALDAJA. Maatükk, millel “midagi oli”, andis oma valdajale tulu ilma “mitte midagi tegemata”. Maaõli buum Texases ja mujal Ühendriikides tähendas, et õliallikaga maatüki omanik sai VEERANDI KÄIBEST, ilma lillegi liigutamata. Vase, hõbeda, kulla, raua, kivisöe jms klaimide omanikkega – sama lugu. Ning isegi tavalised väljarändajad maaomanikud tõusid kindlalt jalgele. Sama toimus Euroopas ja isegi Venemaal.

Föderaalreservi loomise järgne Suur Kriis sõitis üksikust keskmisest farmerist julmalt üle ja laostas nad massiliselt. Viis nad kvalifitseerimata proletariaadi tasemele, linnade aguliurgastesse.

Suurim võitja kullapõhisest fikseeritud valuutakursist oli LINNATÖÖLINE. Temast sai mittetöötava naisega PEREKONNA PEA. Kes HULGA LASTEGA elas mitmetoalises auruküttega ja veevärgiga elektrifitseeritud korteris. Sõitis tööle autoga. Sõi liha ja kala. Segas kohvi hulka suhkrut. Suitsetas kallist tubakat. Jõi kvaliteetset alkoholi. Veel rohkem võitis haritud linlane – haritlane, ametnik, valge kesklassi ülemine ots.

Vabalt ujuva valuutakursi suurim kaotaja oli valge heteroseksuaalne keskklassi perekonnapea. Kes, nii nagu XIX sajandi vene suurnikud, oma elujärje ja sotsiaalse staatuse SÄILITAMISEKS, RONIS ÜLE PEA VÕLGADESSE. Kaotades igasuguse kontrolli oma isikliku elu üle, sattudes täielikku sõltuvusse.

Suurimad võitad olid igasugu marginaalid ja professionaalsed naised (st sotsiaalsed naised).

Kes praegu, uues kujunevas süsteemis, langevad absoluutsesse sõltuvusse ja kaotavad igasuguse võimaluse otsustada oma saatuse üle. NB! Ei tohi teha järeldust “kiikudest”, et kui nood vajuvad, siis näiteks heteroseksuaalsed mehed midagi võidavad. Väikemaaomanike klassi allakäik jätkus kogu “vabalt ujuva valuutakursi” ajastu.

Veel üks suur jama on SUJUVA EVOLUTSIOONI TEOORIA. See on näiteks absoluutselt tõendamata väide: SUURPERE LAGUNES NUKLEAARPEREKS. See ei ole tõsi!

Kogu Kriitilise realismi kirjandusklassika mulle tõenduseks!

Maal, külas elanud suurpered kaotasid oma liikmed, kes rändasid linna. Majandusliku laostumise tulemusena. Ning saabusid linna ÜKSIKUTE INIMESTENA. Atomaarsete inimestena. Ning asustasid sellistena agulid. Joomarluse, narkomaania, kuritegevuse, prostitutsiooni ja kõige muu kaasneva õitsenguga.

Sugukondliku veresideme asendamine RAHVUSLUSEga ja üksi elamise asendamine – nukleaarperekonnaga oli VÕIMUELIIDI _TEADLIKU_ POLIITIKA TULEMUS.

Perekondliku arengu perspektiivid

Külakogukonna suurpere lagunes väga lihtsalt. Sellest väljapudenevad ÜKSIKUD INDIVIIDID, leidmata endale kohapeal tööd ja leiba, rändasid ära linna. Osad neist püüti kinni, kõrvetatai tulise rauaga märk peale nagu kariloomale ja laaditi laevale – kaugele rannale saatmiseks. Teised ladestusid väljaspool ametlikku linnapiiri, jubedatesse agulitesse.

Politsei (kus elline isegi oli) seal ei käinud. Elasid need mullakarva näoga tegelased seal kuskil 30nda eluaastani. Lapsed, kui neid sündis, surid kiiresti. Ei abielu, ei… Proletariaat, mädapaise ühiskonna ihul.

Pärast Napoleoni ajajärku sai neid nii palju, et sai selgeks – midagi peab tegema. Papp Malthus väitis, et teha ei saa midagi – ainult hävitada. Sigivad raisad hullumeelse kiirusega. Iga hetk ähvardavad mässu ja rüüstamisega. Ülerahvastus!

Ülerahvastus on sotsiaalne, mitte bioloogiline nähe. Hääleväristajad unustasid, et proletaarlased olid eilsed ontlikud külaelanikud. Paraku jäi nende küla progressile jalgu. Nende maad vajas keegi teine, nii nad ära aetigi. Ning ei ole suurt vahet 2 sajandi taguse Õhtumaa ja kaasaegse Aafrika vahel.

Õnnekombel oli linnas, täpsemini – linnaservas, tehastes ja vabrikutes – vaja tööjõudu. Ning võeti ette suur projekt: transformeerida need jubedad urkad TÖÖLISAGULIKS. Odava tööjõu reservuaariks. Külakogukonna suurperest väljalangenud hulgused olid kiiresti omandanud kriminaalse moraali, kerjava, varastava, prostiteeriva eluviisi ja tööjõuks EI KÕLVANUD. Ei oska, ei taha. Trotslikud, jõhkrad, valelikud – aga mida te ootate pettuse ja vägivallaga oma harjunud elukeskkonnast välja aetud inimselt? Lasta neid mingite kallite masinate ligi – hoidku jummal! Purustavad kõik ära! Oli isegi laiades näotutes massides populaarne MASINAPURUSTAMISE IDEOLOOGIA. Masinates nähti oma hädade põhjust.

Kuidas teha sotsiaalliberaliseeritud atomaarsete inimeste entroopilisest MASSIST midagi kasutamiskõlbliku?

Ainult ränga tööga!

Ränga tööga nende struktueerimiseks.

Esiteks – lõhkuda see mass RUUMILISELT lahustükkideks. St linnaplaneerimisega. Sotsiaalkorterid, ümberasustamised headesse rajoonidesse jms ei ole lahendus. Sittavad täis, lõhuvad ära, saab veel hullem.

Juurdepääsuteede arendamisega ja – ainult. Likvideerida ruumilised isolaadid, igasugu tagused, sopid jms. Tee või tänav on ühendus kõrgema taseme punktide vahel ja PIIRAJA, ERALDAJA madalamal tasemel. Tähendab, ehitame läbi agulite teede- ja tänavate võrgu. Suurte, laiade teede ja tänavate võrgu. Sellise, millest ühe hüppega üle ei pääse. Mille eraldusriba on samuti JÄLGITAV.

Kes on jalutanud XIX sajandi rekonstrueeritud Pariisi, Berliini ja teiste Euroopa suurlinnade rajoonides, saab aru, millest ma räägin. Seal olid XIX sajandi alguses anarhilised agulid.

Misjärel tuleb alustada patrullimist. Esialgu on see VAENULIK territoorium. Nagu armastas öelda üks XIX sajandi Rootsi kuningas: “iga kahe tee ristis peab olema kolm politseinikku”. Politseiülemused aga õpetasid posti- ja patrullkordnike: “Löö julgesti! Ära nuia haletse! Läheb katki – kuningas annab uue.”

Igasugu kerjamine, kahtlase kraamiga tänava ääres hangeldamine, avalik prostitutsioon, niisama, “ilma kindla töö- ja elukohata” tänaval jõlkumine – tõid kaasa nõudmise koristada end kus kurat. Vähimgi vaidlemine – tümitamise. Vastuhakk – soolaputka. Kordamisel – tutvumise eluga kaugemates kolooniates.

Paralleelselt – “kasvukristallid”. Tehased koos ÜÜRIKASARMUTEGA.

Üürikasarmu kord, muide, ei erinenud alguses suuremat vanglast. Tolle aegsest vanglast. Hommikul üles ja tööle – VILE PEALE. Vabrikuviled ju selleks olidki. Esimene vile – magamast üles. Teine vile – vahetuse alguseni pool tundi. Kolmas vile – vahetuse algus.

Tehasel muide, oli oma politsei. Üsna suurte võimupiiridega. Kuni kartserisse pistmiseni.

Kasarmus, nagu kasarmus ikka, ei olnud mingit privaatsust. Magamiskoha heakord, isiklik hügieen, väljakäigukohtade korrashoid – kõike seda kontrolliti ja iga hälbe korral – tümitati halastamatult.

Lükati käima filtreerimislaagri süsteem: paadunud pagesid ise minema. Jäid need, kes allusid. Vastuhakkajad läksid vangitapiga.

Sinna otsa kooliharidus. Pühapäevakool lakkumise asemel. Õhtukool kirjaoskamatuse likvideerimiseks. Proletaarlase ette joonistati kolm teed:

1. vastuolu Korraga – kas kinnimajja või tagasi agulisse, sealsete tegelaste võimu alla ja samuti varem või hiljem “istuma”;

2. siiasamma kasarmusse – tehasepolitsei ja komandandi võimu alla;

3. Omandada kvalifikatsioon, õppida lugema ja kirjutama ning pääseda parema palga ja elutingimuste juurde.

Viimase valiku juures oli veel üks lisatingimus: kristlik abielu inglise stiilis (vastavalt Paavsti kunagisele otsusele inglismaa suhtes).

Varajane abielu – pole neil noortel lontkõrvadel midagi kahtlaste asjadega tegeleda.

Mida teevad noored isased, kui neil naisi ei ole ja nad olude sunnil troppi kogunevad? Hakkavad üskteist üles keerama ja mässama.

Abielu, NAINE ja perekond, see on ürgsetest aegadest üks parimaid TSIVILISEERIMISE, sotsialiseerimise ja kontrolli tehnoloogiaid.

Lihviti välja alamaristokraatia peal: abielu ja võlad kaela – kui pole tahtmist tunda kuidas pea kehast eraldub. Ei suuda 25ks eluaastaks vähemalt pooli paari panna ja võlgu kaela võtma sundida, riskid väga suurte sotsiaalsete probleemidega. Võlad ilma abieluta ei tööta. Kuna tekib ehtsa inglise kriminulli loogika: vabaneda võlausaldajast ja hakata hästi elama! Noorte üksikute soov vabaneda võlgadest ja kohustustest on kõigi sotsiaalsete revolutsioonide püssirohi.

Väga raske oli PATRIARHAALSEST PEREMUDELIST LOOBUMINE!!!

Patriarhaalses peres töötavad KÕIK. Aga see pole suur probleem, kuna üsna tihti töötatakse koos. Mehed niidavad, naised riisuvad, näiteks.

Uues, modernses urbanistlikus elus see ei töötanud!

Mehed ja naised, st ka pereliikmed, töötasid eraldi.

Tööpäev oli argipäeviti 14-16 tundi, pühapäeviti – pärast kirikut, st kuskil 8 tundi.

Naised pärast 14-16 tunnist tööpäeva, füüsiliselt kurnaval tööl, ei taha ei seksi ega lapsi. Üle pooltel juhtudel nad EI KANNA RASEDUST ELUSSÜNNITUSENI. Iseeneslik abort. Ning sündinutest tohutu hulk olid väärastumistega. Leidke vastas muuseumis XIX sajandi anatoomikumi ladu. Seal on neid piiritusepurkides väga-väga igasuguseid. Lisaks tohutu statistika.

Isegi kui keegi hull oleks loonud lastaiad -seda, muide, prooviti. Poleks sellest abi olnud.

Katariina Suur, niipea kui tal tekkis vajadus tõsta sündivust, ei hakanud jagama raha või toetusi. Ta keelas noortele naistele, eriti aga rasedatele ja rinnaga toitvatele emadele ära igasuguse öötöö, üle 10-11 tunnised vahetused. Pühapäevase tööleajamise keelas ära ja ka laupäeval pool päeva vabaks. Keelu sundida naisi tööle, kus käsi tuleb üle pea tõsta või kus tuleb üksi kanda üle 16 kg raskusi. Muide, aitas peaaegu kohe. Mõne aastaga. Vaatamata nutule ja halale, härdale hääleväristamisele: vaesed naisekesed! mitte keegi ei võta neid tööle! Surevad vaesekesed külma ja nälga… Juhtus vastupidi. Rahvaarv hakkas kiiresti kasvama. Rahvatervis – paranema.

Lahkumine tihedalt pakitud tööliskasarmust KORTERISSE tähendas lahkumist

“15 minuti kättesaadavuse tsoonist”. Ka linnatöölisel hakkas tööle ja töölt koju käimisele kuluma kuni tund. Kujutage nüüd ette kui palju jääb kodu ja pereeluks aega 16-tunnise tööpäeva puhul kui veel 2 tundi kulub edasi-tagasi käimisele?

Nõnda tekkis tugev sund loobuda patriarhaalsest töötava ja peret ülalpidava naisega mudelist. Patriarhaalses peres on perel ühisvara, mida kamandab perekonnapea. Kõik pereliikmed aga rügavad selle hüvanguks.

Uues peremudelis kamandas naine perekonna ühisvara, mees aga pidas seda oma tööga üleval. LINNAKODANIKU URBANISTLIK PEREMUDEL. Moderne peremudel.

Aga kas nii kah võis?

Kõigepealt ühest ajaloo grimassist. Kenadel 1960ndatel, kui keegi enam ei tahtnud mäletada kuidas asjad käisid, avastati vapustav statistiline fakt: 80% linnapere majandusotsustest sh ostud, teeb naine.

See tekitas kerge paanika. Kui väljaspool kodu mittetöötav naine teeb 80% rahakulutusi või vähemalt otsustab need, aga raha teenib mees, on ju asi väga valesti?

Lisaks, töötava mehed said just nagu keskmiselt tunduvalt rohkem palka kui naised. Vot, kui naised ka töötaks, ja saaks sama palju või rohkemgi palka… siis sama rahvaarvu juures kasvaksid läbimüügid oi-oi-oi… Sellest avastusest sündiski moodne feminism. Sündivus langeb? Noh veidi. Ja mis siis? Maailm ongi ülerahvastatud. ?

Edasi tulevad küsimused: aga kas nii siis ka võis?

Ja seda küsivad inimesed, kes sitsisid pea kaks aastat koduarestis ja peitsid oma nägu maski taha. Rääkimata igasugu praegustest evolutsioonidest.

Niimoodi sõbrad, neid asju tehaksegi võimukandjate poolt. Julma kätteväänamise ja jõhkra survega.

Ning ärge korrake idiootide mõttetut lalinat “pöördumatutest muutustest”.

Surm on pöördumatu.

Etnilise koosseisu muutus on pöördumatu.

Kirurgia on pöördumatu.

Omand, sotsiaalne süsteem, seadused jms – see kõik on pöörduv.

Ärge isegi unistage.

Võim tagab iseenda püsimist. Mitte midagi muud.

Võim on alatu ja tänamatu.

Võim maksab alati ja ainult nende teenete eest, mida ta pole veel saanud ja mida ta lihtsalt sundusega ei saa võtta.

Möödaniku lojaalsus ei huvita võimu rohkem kui möödunud aastane lumi.

Lisaks nukleaarperele mõeldi välja veel üks asi – RAHVUS.

Koolis said õppurid proletariaadi hulgast kuulda, et nad kuuluva peremehega ühte rahvusesse ja neil on ühine minevik ja ühine tulevik.

Edasi põimiti proletaarlased erinevatesse organisatsioonidesse ja tõmmati poliitilisse protsessi.

Nõnda saadi proletariaadist – töölisklass.

Eliidi poliitilise projekti lõpp

Nagu öeldud on eliit ühiskonna grupp, kellel on oma plaan, vaade ühiskonnale, projekt ja kellel on vahendid selle projekti elluviimiseks.

Õhtumaal on pumba juures ultraglobalistlik eliit. Nende selja taga on sõjaline ja politseijõud, nende selja taga on rahvusvahelised finantsid, massiteave, ADMINISTRATIIVRESSURSS, ühesõnaga – kõik.

Kuid, nagu me näeme ja kuuleme, keerab sotsiaalliberaalne eliit iga järgneva päevaga üha rohkem ja rohkem üle võlli. Omades kõike, pole ta suuteline lahendama OMAENDA PROBLEEME. Vastupidi, need kuhjuvad.

Kala hakkab mädanema peast, ütleb eesti rahvas.

Juhtub malthusiaanlik katastroof – eliidi ülemiste korruste ülesasustatus tegelastega, kes poliitilise konkurentsi olukorras sinna ei saaks ja seal ei püsiks. Umbes nagu kuulsad näited kitsedega asustatud saared igasugu vaenlaste puudumise tingimustes. Olid juhtumid, kus kitsed lasti saarele sööma ja nad unustati. Kui siis sinna saarele uuesti satuti, leiti eest paljaks näritud saar ja paremal juhul paar viimast hingevaakuvat ja suguvõimetut isendit.

Üldise kaubavahetuse stagneerumise, mässude, embargode, sanktsioonide, tehnogeensete katastroofide sageduse kasvamise juures, kui kaob süsteemne lähenemine. Isegi Eesti meediasse murdsid mõned teated ookeanitaguste rongiõnnetuste lainest.

Miks nii?

Aga oli “suur raudteeprogromm”, kui lennu- ja autotranspordifirmad, tehes aktiivselt lobby, lasid MOMENDI konkurendid põhja. Viimane vaatus: elektriautod rongide vastu! Raha võeti välja. Raudteid ei remonditud, liiprid mädanesid, poldid loksusid lahti, töötajad vallandati…

Mingi rahaemissioon olukorda ei muuda. Kiiresti ei muuda. Kuna spetsialiste ei ole aastakümneid koolitatud. Taristu komponente ei toodeta. On katkenud ettevõtete kooperatsioon ja tarneahelad. On kadunud oskusteave rongiliikluse korraldamise kohta. Süsteem, mille järgi inimesed kella kontrollisid, töötab ligadi-logadi.

Lihtsalt üks näide sellest, kuidas süsteem, oma absoluutse domineermise juures, iseendale hauda kaevab.

Poliitiline eliit muutub üha kitsamalt spetsialiseerituks.

Koos spetsialiseerumisega muutub see haavatavamaks, vähem suuteliseks end kaitsma pättide ja karjeristide eest. Kuuluvus eliiti muutub järjest suuremaks auhinnaks. Mida võib saavutada ükskõik milliste vahenditega. Võimupärimise reeglid muutuvad üha enam ebakindlaks. Suurte klannide vahelised vaenud lokkavamad, läheb lahti julmaks üksteisele “ärapanemiseks”, igasugune sotsiaalne vastutus kaob.

Sellise läbikõdunenud eliidi langemist ei saa peatada ühegi mõeldava jõupingutusega. Seda saab aga lihtsalt kiirendada. Iga äraväänamine, üle nurga laskmine, karistamatu valetamine jms veenab inimesi et tulevik neile midagi head ei tõota. Nad meenutavad kadedusega endisi aegu. Mida julmemalt nuheldakse XYZ-nostalgia eest, seda hullem. Auahned tegelased ei jää ootama ja hoolimatud tegelased ei taha end tagasi hoida. Iga oma tegevusega kiirendavad nad omaenda maailma lagunemist. Tekkib üleüldine minnalaskmise meeleolu. Millega kaasneb: ma võtan ka tükikese. Kõik võtavad – milles nüüd mina halvem olen?

Kõik teevad nii, miks pean mina see loll olema, kes teistele jätab?

Just suutmatus ohjata eliidi mitte kõige paremate esindajate kiiresti kasvavaid isusid on süsteemi allakäigu põhjus. Suutmatus puhastada välja ilmselgeid kretiine, pätte ja kaabakaid, tühja tünni kõmistajatest prožektante ja kõigeks valmis põhimõttelagedaid karjeriste hävitab võimul oleva poliitilise eliidi. See kaotab adekvaatsuse. Algab selle oksa, mille istutakse, agar saagimine.

Vaadake, on üks moment: võimu ei võeta. VÕIM ANTAKSE.

Vale lubatavusest

Lakmuspaber ühiskonnas on avaliku elu tegelase karistamatu valetamine. Olid ja isegi mitte väga ammu, kus vale või protseduuri rikkumisega vahele jäänud võimukandja ise tagasi astus.

Oraalseks ovaalkabinetis afääri puhul oli kriisi põhjuseks eesistuja vande all antud vale Kongressile. Mitte seks ise vaid väide: “Mitte midagi ei olnud”.

Me näeme nüüd kus oli lahkmejoon: aastal 1974 pidi viimane tugev president Nixon lahkuma, kuna tema abid rääkisid “Vesiväravate skandaalis” asju, mis polnud täpselt nii.

Miks nii resoluutne suhtumine valesse? Nad olid ju prominendid! Nad võivad paljudki… Võivad. Ja väga paljut ei või.

Milles on asi?

Asi on psühholoogias. Inimesed on karjaloomad. Kes on pidanud lemmikloomi, teab voodisse roninud ja seal mõnuleva koera pilku: muhe nägu, valvas ja tähelepanelik pilk, ettevaatlikult põntsuv sabaots….

Mis see on?

See on OMA STAATUSE KONTROLLIMINE KARJAS.

KAS MA OLEN JUBA KASVANUD SELLE TASEMENI, KUS _VÕIB_ VÕI VEEL EI OLE?

Inimestega on täpselt sama. Karja juhtloom näitas eeskuju. Ta valetas ja temaga ei juhtunud midagi. Kogu tema “kiiluvesi” KORDAB MOMENTAANSELT.

Kas mina ka tohin juba avalikult valetada?

See on VÕIMU LÄHEDUSE märk.

Prestiiži ja enesekinnituse märk. Praegu on see näiteks sotsiaalmeedias näha, kus vihakõne ja nõusolekuseaduse magusas eelnaudingus toetajaskond jookseb end kõhuli maha, et valetada veel rohkem. Nagu praalivad teismelised.

Noh, aga mis siin häda on? Kõik on ju hästi. Pahad ei tohi valetada. Aga nad ju ongi pahad. Head aga jäävad ju ikka heaks, tehku nad mis iganes.

Kuid süsteem kordab ennast ikka ja alati. Nagu üleval – nii ka all.

Süsteemi liider on oluline, kuna tema isiksus määrab süsteemi kvaliteedi ja omadused. “Temast on kõik omadused”.

Kui liider valetab avalikult, siis valetab ta ka oma oma alluvatele. Annab teadlikult eksitavaid ja vastuolulisi käske. Tagajärgede puhul aga karistab.

Ei ole mitte kunagi nii, et vaenlaste vastu salakaval ja alatu, omade vastu aga hooliv ja ustav. Omade vastu sama manipuleeriv, tüssav ja petlik kui vastaste vastu. See on alati nii. Ja ka tema alluvad on samasugused. Lasevad ülemale puru silma ja valetavad omakorda oma alluvatele.

Tõe rääkimine muutub tabuks. Analüüsid, luureandmete kokkuvõtted – mida kaugemal reaalsusest, seda parem. Ning see rullub sealt välgukiirusel ülevalt alla. Kõik, alates ilmateadetest ja rahvastikustatistikast ning lõpetades poliitilise programmiga tulevikuks on ainult eksitamiseks, tähelepanu mujale juhtimiseks, petmiseks.

Tulemus – häving.

Sellist süsteemi on lihtne luua. Ning seda on jube keeruline muuta, kui see juba on tekkinud.

Tuletan meelde, VÕIM ON MITTEFORMAALSED INIMSUHTED. Mis, nii veider kui see ka pole, põhinevad teatud reeglitel ja USALDUSEL. Suverään, võimukandja, hindab oma vasalle just selle järgi kas ja kui palju saab neile tugineda. Vale on mürk, mis tapab imekiiresti iga juhtimissüsteemi.

Meenutame 1990ndaid, kui “autoriteedid” said ainsaks korra ja seaduse allikaks linnades. Ühikonna üldise tolerantsuse juures olid just Japontšikud need, kes “piiranguteta kutte” piirasid. Ainuke säilinud osa immuunsüsteemist.

Veel varem juhtus see Ashabadi maavärina ajal.

Just feodaalsed struktuurid tagasid kasvõi mingisuguse korra ja reeglistiku.

Ning sai selgeks, et pole hirmsamat asja kui fraier, kes on tunnetanud kõikelubatavust ja sellest tulenevaid piirituid võimalusi.

Noh, ja tolle maailma peamises tükis me nägime kuidas VÕIM ANTI. Ühele absoluutselt ilmetule tüübile.

Tõsi, ta suutis veidike välja suruda avalikku valet, kuid sai julma reha ülemusele valetamise süsteemi läbi. Olukord naabermaal oli absoluutselt teistsugune. Miljardid kohalike pooldajate äraostmiseks hoopis varastati ja vargad osutusid ise vaenlasteks…

See oli lihtsalt näide, et lausaliseks muutnud valetamist niisama lihtsalt süsteemist välja ei löö. On vajalik ränk lüüasaamine ja täielik kaos, et vormida täiesti uus süsteem.

Veelkord: mitte midagi ei tee. Mingi kosmeetika ei aita. Mingid reformid ei toimu.

Kõik tuleb siis kui süsteem end täielikult halvab ja toimimast lakkab.

Selleks ei lähe tavaliselt kaua aega.

————————————–

Vastueliidi projekt

Saime just ühe toreda illustratsiooni. ERR: “Rahandusministeerium märgib, et tulevikus tuleks lähtuda riigihangete läbiviimisel põhimõtetest, milles riigi rahaliste vahendite säästlikult ja mõistlikult kasutamine oleks alles prioriteetide lõpus. Olulisem oleks keskkonnahoidlikkus, sotsiaalne vastutustunne, innovatsiooni toetamine ja õiguskindlus. Hinnale järgneb vaid kvaliteet ja koostöö hankijatega.”

Kvaliteet viimasel kohal ja hind pole tähtis.

Kuna provintsis on tavaliselt keskuse poliitika kontentraat, kuna seal teostab poliitikat vaid üks rühmitus, siis on meil peajoon selge. Võimueliit kavatseb jätkata rahaemissiooni aegset rahapõletamise poliitikat.

Kuid, kuna USA föderaalreserv tõstis baaspunkte, aga euro emissioon on rahvusvaheliste rahandusreeglite kohaselt sõltuv dollarist, st dollar olemasolust, siis on selge ka meie “tulekahjupaketi” pressi mõte. Aasta tagasi ei oodanud see seltskond tõesti, et tuleb elada kalli dollari ja järelikult veel kallima euro tingimustes. Seetõttu on maksude järk tõstmine loomulik refleks. Kuna raha fondide kaudu ei tule, tuleb seda võtta maksudest.

Radikaalsed reformid muudes valdkondades on sama sihiga: tuua kohale kõik, mida erinevatest fondidest võtta on.

Võimueliidi poliitika on selge. Absoluutselt. Jätkata senist projekti kraapides kokku kõik, mis kuskilt leiab. Tuletan meelde: võimueliit on rühmitus, kellel on oma projekt ja vahendid selle teostamiseks.

Vaatame nüüd vastueliiti. Vastueliit on rühmitus, kellel on projekt kuid pole vahendeid seda ellu viia. Neil puudub võim, neil puudub seega adminressurss, neil puudub raha.

Euroopa elitaarne vastuprojekt on konservatiivne. Mõnikord lisatakse sinna “kristlik” või ka “traditsiooniline”.

Siin on peidus sügav ajaloo sarkasm. Me näeme siin, Eesti näitel, Euroopa võimueliidi ultrakonservatiivset poliitikat – 150 kuni 200 aasta vanust sotsiaalliberaalset projekti. Mis ei luba enam ei kodanlik-demokraatlike vabadusi, milline ei luba enam majandusvabadust ja madalaid makse, milline ei luba enam õitsengut. Praegu me oleme tunnistajaks katsele pressida uut elu sisse nukleaarperekonnale, Õhtumaa linnakultuuri sümbolile ja TÄHTSALE JUHTIMISELEMENDILE. Ka see on raju konservatism ning viiakse ellu XVIII ja XIX sajand alguse poliitika parimate traditsioonide vaimus. Samuti näeme riikide muutmist rahvaste vanglast rahvaste surnuaiaks. Täies vaimus XIX sajandi traditsiooniga.

Konservatiivid soovivad tagasipöördumist 1980ndatesse, Reagani ja Tatcheri aega, kui “kõik oli veel hästi”. Sellisena on nende projekt tunduvalt modernsem ja kaasaegsem. Probleem, nagu öeldud, on siin ressurssidega.

Võimueliit klammerdub võimu külge küünte ja hammastega. Ning vastu iga kodanlik-demokraatliku ühiskonna võimuerakond-opositsioon loogikat ei soovi ega taha sealt ära minna. Nõnda tekib tahtmine luua “süsteemne opositsioon”. Süsteemne opositsioon on poliittehnoloogiline lahendus, mis peaks maandama protesti kogunemist ühiskonnas. Hea näide on naabermaalt kompartei ja liberaaldemokraadid koos “õiglase venemaaga”. Ühed kanaliseerivad nõukanostalgiat, teised imperiaalsust ja natsionalismi, kolmandad sotsiaalriigi ihalust. Neil on kohad esinduskogus, riiklik finantseerimine ja omad pirukatükid komisjonides ning mis peamine, alumistel võimutasemetel. Teatud kubernerikohad, linnapead jms. Suurtel valimistel võtavad nende kandidaadid KAUNI võitluspoosi ja esinevad ülikäredalt. Seejärel, saanud oma tükikese, toetavad võimu kõigis olulistes poliitilistes küsimustes, nagu näiteks Ukraina sõda.

Olev Remsu, visioneerides tuleviku Eestist oma “Kurbmäng Paabelis” joonistas seal pildi poliitilisest süsteemist kus võimul on 80% ja SÜSTEEMSEL opositsioonil 20%,

Sellisena on suur soov luua süsteemne opositsioon kui protesti kanaliseerimise, täpsemini – kanalisatsioonist alla laskmise vahend. Võtke oma kuni 40% kohti esinduskogus, riigi finantseering ja mõned teisejärgulised KOVid “na kormlenije”. Noh ja lohutage kõiki rahulolematuid sellega, et “küsitlused näitavad opositsiooni populaarsuse kasvu” – JÄRGMISTEL VALIMSITEL ME VÕIDAME KINDLASTI… või ülejärgmistel, või üle-üle järgmistel. Noh, kunagi…

See on tore tehnoloogia, mis toimib seni kuni rohujuure tasandil on elu üsna apoliitiline. Oma era ja igapäevaelus ei põrku tavakodanik poliitikaga. Veidike viriseb, veidike ei ole rahul, aga tervikna on nagu on. Hääletas TRADITSIOONILISELT traditsioonalistide poolt ja järgmiste valimisteni teema maas.

Kõik see pidulik paigalmarss lõpeb, kui ühiskond sattub kriisi. Süsteemse opositsiooni parteides pettutakse kiiremini kui võimuliidus. Näiteks eelmised valimised RADIKALISEERISID vähemalt 10 tuhat isikut Eestis, kes veendusid, et neid ei kuulata ja neid ei hakatagi mitte kunagi kuulama. Ning kes praegu otsivad kontakte ja püüavad ühineda. Hakkab tekkima LEPPIMATU OPOSITSIOON. Selle leebeim vorm on minimaalne koostöö võimuga. Nagu nõukogude aja lõpus: parteisse ei astu, poliitpäeval tukub, töötan minimaalsel ametikohal, et kuidagi ära elada. Öövahid, katlakütjad – mida meie vastalised nõukogude ajal tööl tegidki? On aga on ka need, kes organiseeruvad ja lähevad välja otsesele aktsioonile,

Kuid sellest kunagi edaspidi.

Vastueliidi jaoks on kriitiline moment arusaamine, äratundmine, et nad tõesti mitte kunagi valimisi ei võidagi. Ajad on rasked, võimueliidil pole jagada. Iga koht esinduskogus, iga KOV on omadele vajalik. Seega toidubaasi äralõikamine. Teiselt poolt – tunnetus, et nende poolehoidjad radikaliseeruvad ja pettuvad. Ühed langevad apaatiasse ja ei hääleta enam nende poolt (mis ma ikka hääletan, nii kui nii pannakse ära). Teised ütlevad: mis võitlejad need ka on? Keeruta neist nööri kui tahad. Kes meil siin äraostmatud on?

Nüüd on teemaks vastueliidi projekt. Selleks, et antaks võim, tuleb näidata uusi lahendusi. Meil on siin näide, kuidas võib juhtuda. Parlamendiintriigi läbi võimule tulnud opositsioon põrkus adminaparaadi ja muude struktuuride aktiivse ja pideva vastutööga ja lagunes. See on näide, et võimu ei saa võtta. Võim antakse.

Projekt mis koosneb ainult lausest: “tahame, et oleks nii nagu 1980ndatel” ei lenda. Kuna ei paku lahendusi.

Ideede vaakum ja vihakõne

Võimueliit võitleb entroopiaga (hetkel organiseeritud vastupanu ei ole, puhas entroopia). Entroopia on võimetuse mõõt. Kõik on: projekt on, vahendid on aga edasi asi ei liigu.

See muudab närviliseks. Nõnda võidakse kord antud võim ka ära võtta!

Opositsioon, vastueliit, aga ei oma lahendusi. Kuna nad pakuvad sedasama, aga lahjemas kontsentratsioonis.

Sellises olukorras saab ainsaks ideede allikaks ANTIELIIT. Ei võim ega opositsioon ei tea, kuidas asju lahendada. Ainuke uute ideede ja lahenduste allikas on antieliit. Põlatud, tõrjutud, ABSOLUUTSELT KEELATUD.

Võim, see on inimsuhted. Positsioon reaalsete, päris, luust ja lihast inimeste omavahelises kommunikatsioonis. Ning ressursi omamine, mida saab omatahtsi jagada. Sulle annan – sulle aga mitte!

Kui on ideede vaakum, siis kõik pakutavad lahendused on hübriidid toonekurest ja ninasarvikust, KIMÄÄRID. Etnilise antisüsteemi meemid on kimäärid.

Nüüd on ainuke ideede allikas ALLILM, PÕRANDAALUNE, ANTIELIDI maailm. Tulevane Eesti NSV RJK juht uuris metsavendluse ajalugu. Poliitkommentaatorid pidid kohustuslikus korras kuulama “raadiohääli” ja lugema vaenlase meediat. Ajaloolased, parteikooli õppurid jne uurisid innukalt “Opositsiooni bülletääni”, “Minu võitlust” ja muud seesugust kirjandust, mille omamise eest tavakodanik mitmeks aastaks riigileivale sattus.

Võite kihla vedada, et võimueliidi esindajad loevad pidevalt vaenlase materjale, vaatavad neile tehtud aukude kaudu vastase telekanaleid. Ning loomulikult lappavad igasugu rassistliku ja seksistliku ning konspioroloogilist kirjandust.

Nagu õndsal stagnaajal, nii ka praegu on VABA JUURDEPÄÄS KEELATULE – VÕIMURESSURSS. (Sina võid vaadata RT-d, Mina mitte. Järelikult on sinu reiting võimusüsteemis kõrgem kui mul). Hiina, Iraani, Ladina-Ameerika ja islamimaalima mõttetankide tähelepanelik uurimine. Või kust te arvate, murravad prominentide juttu sisse üllatavad mõtted islamist? Eriti omavahel suheldes avalikus ruumis.

Aga islam pakub näiteks finantsmehhanismile lahendust. Liiakasuvõtmine on keelatud! Kuid keegi ei keela tulu ausa töö eest. Islamipank ei anna krediiti ja ei kasseeri protsente. Nad tulevad osanikuks ja võtavad riski. Lisaks pakub radikaalne islam mitmete seksuaal- ja reprouktiivprobleemide lihtsaid ja ilmselt töötavaid lahendusi. Rääkimata rahva sõnakuulmises hoidmisest.

Vihakõne seadus on võimueliidi katse blokeerida juurdepääs antieliidi mõtetele.

Mõtted on ressurss.

Antieliidi tugevuseks (mitte kõigil esindajatel, muidugi), on see, et nad pole müüa. Lenin, keda olen siin meenutanud, oli algusest peale võimuinimene. Ta ei müünud end mitte kunagi ja ei läinud mitte kunagi kompromissile. Isegi siis kui jäi üksi. Aastal 1915, Zimmerwaldis, mahtusid tema poolehoidjad paarile voorimehevankrile. Aastal 1917 anti talle 22 miljoni ruutkilomeetrise pindalaga ja 150 miljoni elanikuga maa.

Kuna tal oli terviklik plaan ja ta teadis mida teha. Keisrid ja ministrid aga ei teadnud.

Mida räägib praegu võimueliit? Me oleme solidaarsed (ahhaaaa!), me ei luba mingit juurdepääsu mingitele teistele mõtetele! MEIE ISE ei lange mitte kunagi ketserlusse! Me tõotame üskteisele pühalikult, et me ei tee mingit tegemist mitte ühegi teise maailmavaatega, mitte ühegi teise ideega! Nende igasugune kommunikeerimine, nende mõtlemine, igasuguste materjalide omamine – lajatame kohe ja rohkemate aastatega kui ettekavtsetud mõrva eest!

Lugege meie huulilt: mitte iialgi, mitte kunagi, mitte midagi mis vähimalgi määral on kriitiline meie praeguse poliitika ja kõigi hetkel valitsevate isikute vastu!!!! MITTE KUNAGI!!! MITTE IIALGI!!! Me läheme sellel kursil ja selle poliitikaga 100 miljonit! Ei, 200 miljardit aastat!

See on absoluutselt kindel!!!!

Reaalselt, laguneva poliitilise süsteemi juures, tähendab see mida? Loomulikult lajatatakse ja täie rauaga. Iga tavakodanik saab perepiibli või anatoomiaõpiku kus on kirjutatud “mehe ja naise suguelundid” hoidmise eest palju aastaid, palju aastaid!

Lihtsalt võtke ja vaadake, mis sünnib meie humanistlikus sotsmeedia sektoris. “Anda neile igasuguse materjali eest (igasuguse eest, Karl!) 10, ei 20, ei, eluaaegne, ei lõigata nad organiteks ja müüa maha – ei saa olla salliv nende suhtes kes on sallimatud!”

Ühesõnaga: võimueliit lubab ÜKSTEISELE, et nad mitte kunagi ja mitte mingitel tingimustel mingeid ketserlike mõtteid ei uuri. Ja igasuguse kahtluse eest sellisele juurdepääsule karstavad kohe ja julmalt.

Ning üksteise suhtes need lubadused EI PEA.

Võite kihla vedada, et sama päeva õhtul, mil prominendid hääletavad juubeldades vihakõne seaduse kehtivaks, uurivad neist paljud materjale, mis on otseselt keelatud ja karistatavad.

Antieliidi ideede kui võimuressursi juurdepääs saab pärast vihakõne seadust äärmiselt oluliseks.

Miks nõukogude julgeolek uputas nõukogude võimu ja kommunistliku ideoloogia?

Neil oli kõige parem ülevaade riigi majanduslikust, demograafilisest jms olukorrast?

Üldiselt, nad ei tegelenud majandusstatistikaga. Muust rääkimata. Opereerisid “ametkondlikuks kasutamiseks” kogumikega.

Kuid nad KÜLLASTUSID nõukogude antieliidi ideedega. Nad lugesid ja uurisid neid igapäevaselt. Ning mida kriitilisemaks muutus nõukogude süsteemi olukord, seda enam tulid veendumusele, et tuleb kasutada hoopis neid lahendusi.

Mida tähendab “venestumine”?

Kaasaegne Venemaa kujunes SÕLTUVUSE situatsioonis.

Seetõttu seal ei käivitunudki nn “euroopalik” mehhanism. Vürsti tõus, püsimine või hukk olenes ainult ühest – VÄLISE JÕU positsioonist. Kui khaan andis jarlõki, oli vürst ja kogus andamit. Võttis jarlõki ära – trambiti olematusse. Ei rahva, ei veetše, ei suurnike arvamus ei tulnud arvesse. Vanal heal Inglismaal, samal ajal, otsustasid parunid, et nad ise määravad, kui palju on kuningal raha ja milleks too seda kasutada võib. Venemaal määras vürsti rahakoti kaalu vahe kogutud andami ja khaanile makstud andami vahel. Iga protest aga lõppes välisjõu sekkumisega.

Globalismiaja Euroopas tekkis samasugune mehhanism tagurpidi kujul. Kelle projekt läheb või ei lähe käiku, otsustab riigiülene rahandusvõim. St rahavoo suund vastupidine, kuid mõju otsustusmehhanismile sama. Rahvast, esindajaid, ka kohalike prominente võib ignoreerida kui on head suhted väljapoole. Seda enam, et on kaitsesõltuvus.

Seetõttu käis Õhtumaa klassikaline poliitmehhanism, juba kirjeldatud nelinurk: rahvas-seisuste koda-prominendid-võim (adminaparaat ja selle juht) alla.

Tekki uus poliitmehhanism: nartsistlikud prominendid-massimeedia-MTÜ võrgu põhine välisrahastus. MTÜd ja massimeedia krutivad üksteist vastastiku üles, poliitbroilerid aga püüavad aga selles protsessis nii MTÜdest kui massimeediast ette kihutada. Poliitnartsissid opereerivad nagu börsimängurid: protsess on nende jaoks must kast. Nad ei tea, mis seal “sees” on. Nõnda nad püüavad kaudsete märkide ja intuitsiooni najal ära arvata, kuhu tuul pöörab ja sinnapoole viskuda.

Me näeme praegu kuidas neodemokraatia (postdemokraatia?) oludes on deklareeritud võimude lahususe printsiip kadunud. Kohtuvõim ei paista enam eriti sõltumatu. Seadusandliku ja täidesaatva võimu paisuva konflikti oludes aga võidab see tiib, mille võimurühmitus kontrollib adminaparaati.

Puuduvad märkimisväärset ressurssi kasutavad poliitoligarhid. Seetõttu demokraatia oma “rääkimise kohtadega” kus oligarhide esindajad omavahel REEGLITE KOHASELT mõõtu võtavad, läheb möödanikku. Kuna riik teostab MTÜde suu läbi sõnastatud välisrahastaja projekte, siis puuduvad läbi rääkijad.

See mehhanism on toonud kaasa veel ühe nähtuse: Õhtumaa haritud ja professionaalsed rahvakihid on INTELLIGENDISTUNUD. Intelligent – see on kaltsakametnik, pauperteenistuja. Kunagi peeti seda eranditult Vene ja nõukogude nähtuseks.

Kui talupoeg laostub majanduslikult ja moraalselt, saab temast kerjus, hulgus.

Kui tööline laostub, saab temast lumpenproletariaat.

Kui haritlane, teenistuja laostub, saab temast – intelligent.

Intelligents ja klipp-mõtlemine

Intelligents oli nähtus, mis kuni 1950ndateni oli Läänes peaaegu tundmatu. Olid intellektuaalid. Olid haritlased ja õpetlased. Olid kvalifitseeritud professionaalsed klassid.

Sellisena peeti intelligentsi puhtalt vene nähtuseks.

Kui võtta intelligentsi mõttemalli kirjeldused ja kaasaegne KLIPP-mõtlemine, siis selgub, et see on täpselt üks ja seesama.

See on täiesti fragmenteerunud maailmapilt, kus üksteist välistavad ideed, mõtted, ja konstruktsioonid eksisteerivad paralleelselt. Tekitamata nende kandjas mitte mingeid tunnetatud vastuolusid. Kuulsin just kuskilt midagi sellist: “Oleme abieluvõrdsuse poolt. Meie eesmärk on ka laste õiguste kaitse, ema ja isa mõiste säilitamine ja bioloogilise vanema selge eelistamine.”

Seaduse puhul, mis jätkab napoleoni koodeksi traditsiooni ühes – keelus otsida oma päris vanemaid ja saada nende kohta ükskõik millist teavet.

Liberaalne intelligent on oma olemuselt lakei. Tal on kama, kelle saapaid keelega puhtaks lakkuda. Pöörded 180-kraadi: madalstardist! Liberaalne intelligent ei ole suuteline taluma ükskõik kelle eriarvamust mingist momendi peajoonest. Veendununa, et tema poolel on enamus, ründab ta valimatu sõimuga oma oponenti.

Euroopa intelligents – see on omapärane, sekt, kast. Mitte midagi ei tea, mitte midagi ei oska, kuid valmis kõike hukka mõistma ja ei talu mitte mingit teistsugust arvamist.

Igaüks, kes kasvõi pisut irdub seltskonnast on värdjas ja tõbras, ning tema suhtes ei kehti mingid reeglid. Ei toeta meid tingimusteta? Oled kogu inimkonna vaenlane!

Intelligendid on isikud tükatise maailmavaatega, mis koosneb peavoolu meedia suurtest pealkirjadest. Mingite tardunud “reeglite” kummardajad, kuid ilma mõtteviisita ja isegi mõtlemsvõimeta. Allavoolu minejad, ilma usu, ilma mõteteta, ainult kõmisevate sõnadega ja piiritu isuga. Kasvava isuga.

Intelligents meenutab veidike ordut. Oma erilise moraaliga, väga sallimatu moraaliga. Oma eripärase maailmavaatega, oma eriliste kommete ja harjumustega. Intelligentsi iseloomustab juurtetus, lahtirebitus rahva olmest ja traditsioonidest. Rebituna lahti igasugusest tõelisest sotsiaalsest rollist ühiskonnas on intelligentsil äärmiselt arenenud sotsiaalne ulmlemine: “aga kui naised oleksid ka mehed ja mehed oleksid ka naised? Oleks ju tore! Või kui sugusid üldse ei oleks. Ja kui inimesi ei oleks ja planeet saaks päästetuks. Ja kui tore see oleks kui…”

Intelligents ei austa mitte kunagi seadust ja õigusi ja ei näe neis mingit väärtust. Seadus ja kord on kõigist ühiskondlikest väärtustest alati kõige viimasel kohal. Intelligentsil puudub õigusteadvus. Intelligents koosneb distsiplineerimatutest ja sellisena türanniale aldis inimestest.

Kõik, kes on mänginud intelligentsiga, on kurvalt lõpetanud. Sest nende äraostmine toimub ka TÜKATI!

Intelligents suudab iga ühiskonna kangutada laiali, kuid ei suuda mitte midagi teha nende tükkidega.

Intelligentsi lakeilisus loob võimueliidis petliku illusiooni: “kõik on kontrolli all”. Nad lihtsalt ignoreerivad intelligentsi tükatist moraalsust ja üleüldist vastutustundetust. Te ei saa intelligentsile tugineda. Kuna see laguneb laiali.

Kartes organiseeritud vastupanu, tehakse panus intelligentsile. Kõigi nende raha helikopterilt loopimise operatsioonidega. Unustades ühe – intelligent ei ole kunagi rahul. Te lõite grandirahadega, kvootidega, igasugu MTÜdega kümned ja kümned miljonid töökohad. Te upitasite ametisse kümned miljonid, kes ilma pealemaksmise ja kvootideta ei oleks mitte iialgi hakanud tegema seda, mida nad praegu teevad. Kas te kujutate ette, et nad on õnnelikud, rahul ja kitsaskohtade ilmnemisel toetavad teid tingimusteta? Sellisel juhul olete te ise – intelligent! Igaüks neist leiab, et ta on ALATASUSTATUD, seisab teisel pool “palgalõhe” kuristikku ja PEKSLEB KARJÄÄRIREDELIL VASTU “KLAASIST LAGE”.

Ajaloo julm seadus: kes paleed valvab, see selle ka paljaks röövib. Teistel on ju pikk maa tulla. Aga nemad juba kohal. Esimeste surutiste ja keerukuste korral, nagu me ikka ja jälle näha võime, kriminaliseeruvad head ja toredad grandiõgijad-targutajad väga kiiresti. Petmine ja tüssamine (seesama õigusteadvuse puudumine!) läheb kiiresti üle eksproprieerimiseks ja “katuse” pakkumiseks. Ülejäänud intelligentsi kaasosalusel. Orientatsioon muutub moment!

Just intelligents saab Euroopa lähiaja sündmuste peamiseks püssirohuks. Hea uudis on see, et seda püssirohtu on meil palju.

Ja seesama ilmaennustus valetab meile üha sagedamini

Jätkusuutliku arengu üks inimpõlv

Sisuliselt toimus meil siin kohalikus provintsis mitu sündmust ühekorraga.

Suur debatt abieluseaduse osas kattus ajas mitmete SUURTE TEHNOGEENSETE KATASTROOFIDEGA.

Samaaegselt hääbub üks suur pisaratekiskumise projekt, kas kohtuga või ilma, polegi enam oluline. Ning sellega seotud erakond lahkub väljalt solvunult saba võngutades: “Kas me pidime siis seda abistamist TASUTA tegema!?”

Kindlasti on veel väiksemaid asju – näiteks järjekordne külm ja kuiv kevad. Aiapidajad vaatavad külmunud taimi ja mõistavad, et putukatele ja nende röövikutele alternatiivi ei ole. Viimaseid on meil õnneks palju. Järavad puid ja põõsaid ja lilli peenras ülima innuga.

Meenub eelmine uutmistuhin. Mille imeilus visualisatsioon on “Indiana Jones 1” sees: ajaloolisest artefaktist ilmub midagi müstilist, imeilusat, leebet ja lummavat, mis seejärel äkki kõik pehkinud kontideks peletab.

Arenud perestroika pikaajaline periood, “revolutsiooni jätkumise” järgmised 70 aastat, ei kestnud isegi 7 aastat. Hruštšovi-Brežnevi jätkusuutlik areng “arenenud sotsialismi” “pikaajalisel perioodil” kestis 30 aastat.

Järgnes idiootsuste aeg: kolhooside kollektiviseerimine agrotööstus-kompleksideks. Siis töödistsipliini tagamine politseimeetoditega – inimeste jälitamine patrullidega söögikohtades, poodides, kinodes, tänavatel: miks ei ole tööl töö ajal? Aga kuidas saab olla tööl töö ajal, kui teenindused, arstid, kauplused jms töötavad ka “töö ajal”? (hilisem eneseisolatsioon sinna juurde).

Edasi tuli kõige haridusreform – mis, kuigi Konstantin Ustinovitš elas postil vaid 11 kuud – elab ja õitseb siiamaani. Ning toodab kõrgeid inimarengu indekseid. Koolieelsed lasteasutused ja ettevalmistusklass (eelkool) muudeti sisuliselt 0-klassiks + 12-aastane keskkool. Kooli 6-aastaselt.

Edasi tuli aprillipleenum ja juunipööre: “kuiv seadus”. Millest meie elukogenud rahvas tegi ühe lihtsa järelduse: NÜÜD ON JOKK, minek!

Aprillipleenumi esimeseks aastapäevaks PANI PAUGU ÄRA.

Tšernobõl. Suurim tsiviiltuumakatastroof. On palju kirjutatud halba reaktori konstruktsioonist jms. Andeks: mitte ükski seade ei pea vastu, kui selle juurde pääsenud lollakad lülitavad järjest välja kõik kaitse- ja ohutussüsteemid. Neil oli EKSPERIMENT: “vaatame, mis juhtub?” (Põnev ju: tellised on kandilised, lained ümmargused!) Juhtus, nii et vähe pole.

Samaaegselt panid esimese paugu ära seni kontrolli all hoitud RAHVUSSUHTED. Kirjutamata kuid üldtunnustatud reegli: rahvusvabariiki juhivad vastava rahvuse esindajad, rikkumise järel voolas Alma-Atas esimene veri.

Vaadake, eelnenud lolluste järel hävitas Võim end 1985-86 ise.

“Kuiv seadus” hävitas raharingluse, lõi suure finantsdefitsiidi. Tekkis kiiresti kasvav spekulatsioon, “must äri” ja organiseeritud kuritegevuse järsk tõus. Mis kulmineerus õige varsti KAARDISÜSTEEMIGA. Viimane viis piirkondlike “ostukaartide” loomisele – st purustas globalismi taotleva majandussüsteemi.

Hoop rahvussuhete ülimalt keerulise ja ülimalt õrna süsteemi pihta viis antieliidi kiirelt kontraeliidi, st põrandaalustest ametliku opositsiooni staatusesse.

Poliitilise süsteemi degradeerumist ja kiirenevat destruktsiooni toetas katse klaarida poliitiliste vastastega arveid MASSIMEEDIA abil, nn “avalikustamine”, “glaznost”. Poliitiline marginaal väljastpoolt Lõuna-Keskus karjäärikoridori, TOOTMISOBLASTI juht Siberist, Jeltšin alustas oma tähelendu.

UUS MÕTLEMINE oli tavaline KOGNITIIVNE DISSONANTS: suutmatus ära tunda objekte ja mõista nende funktsioone.

Tšernobõli laadne eksperiment olnuks veel aastal 1980 mõeldamatu. Insenerid ja töötajad oleksid KEELDUNUD ALLUMAST: kupatus lendab õhku! Hulga inimesi saab pihta ja meie, kui ellu jääme, saame olenevalt süüst 5-15 ja mõned ka “kõrgeima määra”. Mina sinu lolluste eest kinni minna ei taha!

See mis järgneval perioodil MURDUS, oli SPETSIALISTI JULGUS VASTU SEISTA SELGELE IDIOOTSUSELE.

Nõukogude süsteem seisis koos ühe fiksaatoriga: ILMSELGELT KURITEGELIK KÄSK TÄITMISELE EI KUULU. Mida ülemustele, kes ära pöörasid, ka öeldi: mina sinu lolluste eest istuma minna ei taha!

Aastal 1980nd veel mäletati, et lisaks südametunnistuse piinale inimestele ja maale tekitatud kahju eest, tuleb kanda isiklikku vastutust. Aastal 1986 oli see juba ununenud. NÜÜD ON VABADUS = ma ei kanna vastutust füüsilise, otsese, selge kahju eest inimestele, taristule, majandusele.

Edasi järgnes üks katastroof teise otsa. Ning kõik need tekitasid ikka ja jälle küsimuse: KAS SEE, KES SEDA TEGI (OTSUSTAS) OLI LOLL!?

Ehitada seismiliselt ohtlikku piirkonda ehitusnorme rikkuvad suurpaneelmajad, mis tõuke korral vajuvad kokku nagu rotilõks, lömastades neis olevad inimesed!?

Paralleelelt tulid seadused – nüüd juba üksteist välistavad. Aasta 1987 suvel rõõmustati meid kahe seadusega: 1. Kooperatsiooniseadus; 2. Seadus mittetöise tulu kohta.

Eestis ilmusid seadused ühes ajalehe numbris – toona trükiti seadused avalikult ära. Igaüks, kes need tekstid läbi luges, sai aru, et NÜÜD ON LÕPP.

Kuna need seadused olid üksteist välistavad. Võta kas rist kaelast ära või pane trussikud jalga.

Polnud üleüldse enam teema, kas kohalikud juhid olid olnud veenunud (karjääri)kommunistid või mitte. Kõik vähetegi adekvaatsed tegelased said aru, et sellest hulluks läinud keskusest tuleb eemale sõuda nii kuidas vähetegi jaksad.

Miška Gorbatõi ja Jakovlev väitsid hiljem, et kõik läks plaanikohaselt ja nad “ise tahtsid seda”. Ei, nende tavaline vale. Asi läks nii vastu nende tahtmist. Nad tahtsid midagi muud. Kuid see “midagi muud” ei olnud realiseeritav.

Mis siis juhtus?

Kadus võime luua kooskõlalisi süsteeme. Kadus arusaamine olukorrast. Tekkis terav kognitiivne dissonants.

Te nõuate, et inimesed oleksid töö ajal tööl. Tore. Väga õige ja põhjendatud nõudmine. Kuid sel juhul tuleb neile luua võimalus käia poes ja teeninduses PÄRAST tööd. Vastasel korral saate tühjad poed, haigutavad teenindajad ja tigedad töölised.

Kui teil on haridussüsteemi allakäik, kui inimesed ei soovi ega suuda õppida keerulisi aineid TÄISprogrammi järgi – mis siis?

Aastal 1985 tuli TRÜ eesti füüsika 50 koha peale, koos järelkonkursiga, 17 inimest (kolme õppekoha peale tuli üks tudeng). Vene füüsika täituvus polnud parem.

Matemaatika, keemia jms olid asjad vaid pisut paremad.

Insener oli üldises arusaamises äbarik. See, kes on valmis 120.-rbl palga eest olla teistele lükatav-tõugatav.

Vaadake siin momenti MAHU PAISUTAMISEGA. Meil tulevad koolist inimesed, kes ei mõista, miks peaks õppima fundamentaalteadusi.

Milline on süsteemi vastus?

Ajame lapsed sundkorras 0-klassi, 6-aastaselt kooli, tõstame õppekava kestuse 12-aasta peale. Parandas see asja?

Muidugi mitte!

Praegu, Eestis ja Euroopas, me näeme suutmatust teostada suuri projekte. Teha seda seadustes, st ühiskonna elu muutes. Tehes seda tehnoloogilistes projektides.

Kes planeeris suure OHTLIKE jäätmete käitluse otse pealinna?

Kas tõesti ei tulnud küsimust: mis siis saab KUI…?

Kindlasti tuli. Kuid mingi asi rjuulis üle.

Siit järeldus: suured tehnokatastroofid tulevad ja tulevad. Ning lähevad üle sotsiaalseks.

Kas võib või ei või?

Uutmise ajal võisime näha mehhanismi kuidas algab süseemi lagunemine. Toonased Ülemnõukogud demonstreerisid seda väga näitlikult.

Nõukogude süsteemis oli iga seaduse või otsuse vastuvõtmine hääletamisega rituaalne, formaalne protsess. Iga seadus oli eelnevalt kooskõlastatud, täiendatud jne. See oli pikk, vaevaline, kohmakas jne… Aga see oli.

Kui siis tekkis kõrgendatud poliitiline huvi, algas VASTUHÄÄLETAMINE. Aeg selleks valiti telekaamerate ja ajakirjanike ees. Kuna vastu hääletajat NÄIDATI. Esmalt näidati, siis ka tehti usutlus.

Esmalt oli üks, siis tuli neid paar, siis moodustusid fraktsioonid, siis varises süsteem kokku. Kulus selleks ei rohkem ei vähem kui 2-3 aastat. Esimestest oma isiksusega peegli ees edvistajatest kuni täieliku ruineerimiseni.

Sellise protsessi kiirus oli ootamatu. Ei oodatud sellist lagunemise kiirust. Gorbatšov ja Jakovlev olid kindlad, et süsteem on inertne ja muutused on aeglased, kontrollitavad. Õela ja kättemaksuhimulise inimesena ei rahuldanud MSG-d ajapulkade kohalt maha võtmine ja brežnevi-aegse eetika kohane saatmine personaalpensionile “tervislikel põhjustel”. Alaväärsustunne nõudis väljapääsu. Nad ihkasid võimukonkurentide avaliku mõnitamist ajakirjanduses, mutta trampimist, avalike mahahääletamisi – ühesõnaga: tavalist türanniat. Kuid nad ei oodanud kohest hävingut.

Hoop tabas kõige valusamat kohta – otsustusmehhanismi. Tuletan meelde: VÕIM ON MITTEFORMAALSED INIMSUHTED. Peasekretärile ja poliitbüroo liikmele ei allutud mitte sellepärast, et ta seda on. Neile alluti sellepärast, et nad olid keerulise suhtevõrgustiku-rühmituse liidrid. “Need kelle arvamust ja otsustamist KÜSITI”.

Just nõukogude süsteemis oli see MITTEFORMAALNE KOKKULEPPIMINE süsteemi tuumik, süsteemi moodustav element. Sest see kõige olulisem, ESIMENE KOOSTAMISE JA KOOSKÕLASTAMISE RING oli absoluutselt MITTEFORMAALNE. On otsitud REGLEMENTI, mille alusel kedagi kaasati või välja jäeti. Seda ei ole leitud. Grupp selstsimehi otsustas teha seda ja toda. Kirjutas kokku dokumendi ja saatis selle laiali. Jälgides hoolikalt, et teises ringis käiks see ka läbi ja korjaks parandused ja viisad peale ainult “oma jopedelt”. Koguks massi. Sest olenevalt mispidi asi “masinasse” lasti, nõnda ka muutusid otsused, eriti aga tulemus. Pärast sm Stalini aja kurja kogemust, kus parandused hääletati välja koos paranduste tegijatega, oli otsustamise esteetika põhiosaks KÕIGI (st kõigi võimuinimeste) kooskõlastus. Muide, eksperdil võis olla eriarvamus. Mis protokolliti ja lisati otsusele. Ka see oli esteetika osa.

Gorbatšov ja Jakovlev kartsid, et nende otsused ei läbi kooskõlastusi. Tulevad vaidlused spetsialistide osalusel, tulevad eriarvamused ja asjad lastakse põhja. Seetõttu nad mõtlesidki välja “tagasipöördumise” 1920ndate praktika juurde. Nad tahtsid asju läbi pressida HÄÄLETUSMASINA “TEERULLIGA”. Ilma ekspertideta, ilma kooskõlastusteta, ilma huvigruppidega arvestamata.

Mida nad ei arvestanud, oli otsustuskeskuse NIHE. Veelkord: võim on mitteformaalsete suhete kogum. Osutus, et neil ei ole – omaenese paradigma raames – kontrolli hääletamise üle Ülemnõukogus. Neil PUUDUB partei või fraktsioon! Nad ise lõid olukorra, kehtestasid reegli, mille kohaselt PARTEI LIIGE EI PEA TOETAMA PARTEI POLIITIKAT, sh _HÄÄLETAMISEL_. Tulemus – Ülemnõukogusse ilmusid fraktsioonid ja parteid, millised hääletasid rühmitusena ja mis olidki mingi võimurühmituse huvide väljendajad. Ülivõimas NLKP aga ei suutnud mitte midagi teha. Lõppes see kõik katsega minna üle puhtale adminjuhtimisele – augustis 1991. Mis lõppes Gorbatšovile šokiga. Ta avastas, et riigiaparaat EI KUULETU! Kuna võimu mitteformaalsete seoste kaudu kuulusid riigiametnikud juba parteide suhtevõrgustikku. See mittekuuletumine oli nii ilmne, et ta ei julgenudki Moskvasse lennata, erakorralise olukorra komiteed juhtima.

MSG ja Jakovlev on hea näide sellest, mis juhtub nendega, kes arvavad, et neil on automaatne enamus ja see enamus annab privileegid.

Nüüd võtame ja vaatame veel ühte kiire katastroofi lugu.

Andes järele survele, pidi Nikolai II mängima parlamentarismi. See oli vastupidine näide eelmisele. Kui gorbatsovistid arvasid, et nad kontrollivad partei ja riigi APARAATI ja selle läbi on neil vaidlustamatu enamus ja nad saavad ise otsustada, mida nad vähemusega teevad: keda toetavad, keda keelavad, siis siin on teine lugu.

Nikolaid vedas alt lojaalsus sotsiaalsele keskkonnale. Ta arvas, et kõik need Gutškovid, Rodžankod, Lvovid ja muud Miljukovid on inimesed eliidi hulgast, “SELTSKONNAST”. Na olid sotsiaalselt omad. Tema tegi VÄGA VALE OTSUSE, et sotsiaalselt oma “seltskonnaga” saab kokku leppida. Ning püüdis meeleheitlikult nende hulka riigiduumas suurendada.

Vene valimisseadus oli kaasaja mõistes ülimalt progressiivne, kuna see oli kvoodipõhine. Talupojad ja töölised valisid ühe saadiku tunduvalt suurema hulga valijate kohta kui igasugu sotsiaalsete vähemuste esindajad.

Edasi rikuti põhimõtet “üks inimene = üks hääl” üha rohkem. Duuma saateti laiali, muudeti valimisseadust, kutsuti kokku uus, saadeti jälle laiali, muudeti valimisseadust ja nii mitu korda järjest!

Tulemusena sai Nikolai II populistide asemel liberaalse Riigiduuma. Liberaalid on ju head, humaansed. Nendega saab ju kokku leppida. Või vähemalt ei tapa nad sind ära, eks ole, me kõik arvame nii?

Mis läks valesti – liberaal-progressiivsed võimuringkonnad, aga 1912-17 teistsuguseid polnud riigiaparaati jäänud, kontrollisid oma mitteformaalsete seoste kaudu kõike. Ning alates 1915 algas pöördumatu süsteemi lagunemine.

Nikolai, vastupidiselt, oleks pidanud ise radikaliseerima Duumat. Muutma selle alaliseks ohuks seltskonnale.

Ei saa siduda poliitilist vaadet radikaalsusega. Üks on vaade maailmale, teine – tegevuse MEETOD. Head ja kaunisõnalised liberaalid radikaliseerusid 1916. aasta lõpuks nii kõvasti, et hakkasid sõja ajal kukutama valitust.

Ka siin on meil protsessi kestus 2-3 aastat.

Seetõttu peame seda 2-3 aastat kui protsessi kestust alati meeles.

Kriisi päästikud ja kulg

Juhtimise allakäik

1. sütik – eliidi kriis.

Kriisi päästikuks on alati eliidi mõtlemine. Usk oma absoluutsesse võimu. St usk sellesse, et saab luua igasuguseid sotsiaalseid konstruktsioone.

KASVAV MITTEADEKVAATSUS.

Kordame veelkord: võim on mitteformaalsed inimsuhted. Nüüd tekkib võimu paranoidaalne skisofreenia: ühelt poolt usk igasugu poliitika võimalikusesse, kuna see on ju kokkulepete küsimus, st puhas psühholoogia, manipulatsioon ja isikliku suhtluse oskus! Teiselt poolt veider usk, et kogu selle suhtluse ja suhete relatiivsuse juures saab mingid konstruktsioonid kirjutada “igaveseks” seadusetena ja kehtestada.

Muutub võimuvõitluse kultuur, muutub võimule tulemise “arusaamade” sisu.

Käesoleva aja Õhtumaal toimub poliitilise oligarhaadi suhete muutumine. Mida me näeme ka siin, provintsis. Kunagine “kaotasid – oota järgmisi valimisi!” asendub: “homme ei saabu mitte iialgi” arusaamaga. Võitlus on läinud kriitikalt ja nõrkade kohtade otsimiselt otseste kriminaalsüüdistusteni. Arvete klaarimisega kohtutes. Kuid, on selge, et sellele pinnale ei jääda kauaks. Edasi tuleb – otsene füüsiline khmmm … isoleerimine.

Algab see sellest, et välissekkumise vältimiseks töötavad struktuurid aktiviseeruvad SISEPOLIITIKAS. Sümptomaatiliseks saab “organite” esinajate murdmine võimule. Loomulikult läbi konkurentide kõrvaldamise IGAL VÕIMALIKUL VIISIL. Gorbatšov oli Andropovi protežee. Juri Vladimirovitš muidugi teadis, et tal on mitmeid “sabasid” ja puudusi, kuid luges seda plussiks. Kuna andis võimaluse kontrolliks! Talle, isikliku kontrolli. Talle, puruhaigele inimesele, kes võis surra iga hetk. Kuid kui sureb selline juht, laguneb kogu temaga seotud võimusuhete süsteem.

Võimusuhete süsteemi saab VIIA. Seda ei saa pärandada pojale, näiteks. Või oma valitud “järglasele”. Harva leiab elutarga don Vito, kes oma järeltulija süsteemi viib ja teda toetab. Monarhia on pärilik, kuid iga uus monarh tuleb OMA VÕIMUSÜSTEEMIGA. Või selle puudumisega.

Eliidi kriis, mida ma siin mitmest aspektist vaatasin, on Õhtumaal ilmne ja selge. Otsuste absoluutne voluntarism – keelame loomapidamise ära! Keelame ahjukütte ära! ja nii edasi…

Eliidi kriis toob kaasa KÄÄRID TAHTMISTE JA VÕIMALUSTE VAHEL.

Nälg!!!

Järgmiseks tekkib meil kriis põllumajanduses, toidutootmises. Võitlus DOMINEERIMISE ja KASUMI eest toob kaasa tootmise kontsentreerimise ja differentseerimise, sh RUUMIS. Vana Rooma on siin klassika. Itaalias, ümber Rooma, me toitu enam ei kasvata.

Milleks?

Milleks meile väiketalunikud ja nende kogukonnad oma igasugu tahtmiste ja arvamistega? KLIENDID, kelle meeldus sõltub nende toitmisest on palju mugavamad!

Ümber Rooma toodame LILLI. Ilutaimi. Värsket rohelist.

Vilja toome – Egiptusest. Viljalaevad Aleksandria marsruudil on pikaks ajaks maailma suurimad alused. 3 tuhat brt ja vist isegi enam.

Hobusekarjad – side ja transpordi alus – on Põhja-Aafrikas… Loomi karjatame seal ja seal… veini toodame seal ja seal… vanad head 20-80 jaotused. 20% piirkondadest annab 80% toodangust.

Kõik katsed diferentseerida tootmist, tuua elutähtsad kodule lähemale – kukkuvad läbi. lihtsalt. Kuna alati on keegi, kelle huvidega on see vastuolus.

Kaasaegne putukafarmlus ja muu toidukeemia on sama teema. Neid toidukeemia tehaseid on ette teadaolevalt vähe ja nad on 100% sõltuvad piirkonnavälisest impordist. Ei sõjaoht, ei midagi muud ei suuda sundida manduvat eliiti sellelt teelt pöörama.

Selline tootmise kontsentratsioon ja lokalisatsioon muudab iga ilmamuutuse – kliimakatastroofiks. Monokultuurne viljelus, väga kõrge efektiivsusega, ON ALATI RISKITSOONIS. Ükskõik mis juhtub – vihmad algavad nädal ennem või hiljem, tuul puhub valest suunast, on kas pool kraadi külmem või paar kraadi soojem – tulemuseks on suure hulga tootmise kokkukukkumine! Meie suurpõllunduses ei ole unistadagi, et kui on vihmane suvi nagu sajand tagasi oli, kui lehmad vajusid kõhuni karjamaal sisse, inimesed sooräätsadel niidavad heina ja seda ette kannavad. Ja teevad heina septembris-oktoobris. Siis kui põud algas.

Riskid pole maandatavad ja ükskõik milline häiritus annab tulemuseks – NÄLJA!

Kaasaegne Õhtumaa, kogu oma ülekaalulisuse juures, balansseerib nälja piiril. Ning kõik tagasilöögid poliitikas, majanduses ja kus iganes hävitavad eelkõige toidutootmist. Oodake, kui putukafarmid hakkavad energiahinna kõikumise tõttu pankrotistuma! või lihtsalt keelduvad sisseveost kalli transpordiga piirkondadesse.

Kas see juhtub sellel aastal, järgmisel aastal või veidike hiljem on veel lahtine. Et aga juhtub – on vältimatu.

Finantsid

Tohutud ambitsioonid, suutmatus kokku leppida – viimane “hea aja” märk – kõiki projekte, ka kõige jaburamaid, püütakse ellu viia ÜHEKORRAGA.

Tuletame meelde nõukogude aja lõppu. Juhtimiskriis andis kroonilise põllumajanduskriisi. Tark Brežnev andis voli maksuvabalt kaubelda individuaaltootmisest pärit toodanguga ja sellega pikendas hingitsemist 20 aastat. Gorbatsov ja uutjad tulid TOITLUSPROGRAMMIGA.

Ei midagi uut.

Saanud ohjad veel rohkem oma kätte, lajatasid nad KARSKUSSEADUSEGA. Suurendades samal ajal ambitsioonikate (loe KALLITE) projektide hulka. Lühikese ajaga tekkis NAPPUS NII RAHAST KUI KAUBAST.

Algab MAKSUDE JA KOORMISTE _JÄRSK_ SUURENDAMINE.

Finito! Kaputt!

Sest majandus vastab sellele KAUBANDUSE ALLAKÄIGUGA.

Mis omakorda tõmbab kaasa uue kontuuri – tootmise kriisi. Mis kohe lööb hariduse pihta.

Te võtsite ja tõstsite aborigeenide makse, et finantseerida globaalset kõrgharidust?

Kuna tootmine vajub kokku, siis pole neid kõrgharituid vaja. Nad hakkavad (aga kuhu neil minna?) trügima juhtimisse ja lükkavad selle järgmisele, kiirenevale surmaspiraali keerule.

Tuletan meelde nõukogude lõpuaja kõrgkooli, kuhu veeti järelkonkursiga sisse keda iganes. Ning need “kes iganes” hakkasid hävitama süsteemi, kuna nad lihtsalt ei tahtnud minna 100 rublase kuualgaga inseneriks kuhugi “dolgostroile”.

Nii Õhtumaal kui Eestis on kõik need märgid ilmsed ja tänaval näha.

Meil toimus uus suur tehnokatastroof pärast “Estonia” hukku. Ning selles põlengus tulid välja kõik juhtimiskriisi märgid. Meie ülivõimukas tippjuht on nii hõivatud “klattimisega” võimusüsteemides, et ei teinud mingeid juhtimisotsuseid põlengu autorite suhtes.

Meie emamaadest Õhtumaal ja üle lombi ei räägi. Tehnokatastroofid on seal igapäevase elu koostisosa. NO EI OLE VÕIMALIK LOOBUDA TARISTUST KAPITALI VÄLJAVÕTMISEST!!!!

Meil ei ole enam võimalik hooldada linnaruumi. Juba teist aastat niita muru… puugid, muud putukad, roomajad ja kõik muu kaasnev!

Veelkord: meil siin ei ole enam raha, et niita paar korda nädalas muru… te kujutate ette, et meil on raha ja vahendeid kõigi nende surrogaatemaduste, kirurgiliste ja muude transgenderite hormoontöötluse kuurideks?

Relvastuse ja lahingumoona jaoks?

Ajaloolise kogemuse põhjal – mingi relvastuse ja mingi lahingumoona me muretseme… aga süüa anda meil sellele sõjaväele ei ole.

Ning me ei kujuta ette -seda pole ajaloos mitte kunagi olnud – mis saab siis kui toidupuuduses sõjavägi on maastikul, mille alaline elanikkond toitu ei tooda. ÜLEÜLDSE ei tooda. Ega ei oma selleks oskusi, vilumusi ega ka mitte vahendeid.

Aga, me saame seda teada.
Õige varsti.

————————-

Proletariaadi diktatuurist ja vähemuste piiritutest isudest
Miks loodi rahvusvabariigid? Milline oli nende roll?

Nõukogude riik oli diktatuuririik, PROLETARIAADI DIKTATUURI riik. Proletariaat oli “sotsiaalne konstruktsioon” – mis mõeldi välja Inglismaal, andmas mingit tähendust lumpeniseerunud talupoegadele, kes valgusid agulitesse. Maltusiaanlikus vaimus ristiti nad kui “järeltulijaid andvad” ja otsustati, et sellega tuleb midagi teha.
Hakati konstrueerima ühiskonda, kus lisaks valitsevale klassile oleks ka “töölisklass” ja proletariaat kui selle kõige edumeelsem osa. Nimelt oli palju töötavaid VÄIKEOMANIKE, kes saabuva õnne nimel tuli laostada. Nõnda organiseeriti ühiskond “lepitamatu” ANTAGONISMI kapitalistid-proletariaat ümber. Lihtsalt polnud võimalik öelda, et “ma pole kumbki”. Mis eriti üllataff, tohutu hulk noori aktiivseid “ruling class members” sebis innukalt ümber proletariaadi. Suunas, toetas, agiteeris, õpetas, organiseeris, rahastas… Inimestele metsast, nagu meie siin, tundus see imelik ja üsnagi kummastav: “kas nad on lollid vä?” Ei, ei olnud. Inglise ühiskonna ülesehitus on hoopis teine, kirjutasin sellest kunagi jutulõngas “saja aasta pärast…” seal on hõimusüsteem, sugukondlik kord, ainult kõige ülemises otsas. Allpoolne ühiskond koosneb ainult social construct’idest. Mida hallatakse läbi institutsioonide. Sealses ühiskonnas ei kontrolli “salateenistus” klubi. Klubi liikmed ongi salateenistus ja salateenistus on klubi tööorgan. Kõik need klubid ja sotsiaalsed võrgustikud kokku – ongi – RIIK!

Suures vastasseisus proletariaat-kapitalistid jäi kuidagi märkamata üks närune detail. “Kapitalist” oli kuidagi märkamatult tehase, manufaktuuri, tööstuse juht. Ainult tööstuskapital. Mis üldse pildilt lahkus, oli see, et kõik tööstused, kõik tehased PAIKNESID JA PAIKNEVAD _KELLEGI_ MAAL. Lepinguga maksimaalselt 99 aastaks. Ning Landlord võib iga hetk rendilepingu üles öelda. Nii nagu “tarastamise” ajal ütles lepingud üles oma talupoegadest rentnikele. Ning, et see maaomanike kihistus, kelle perenimed on millegipärast ühed ja samad William Vallutajast pihta, kontrollib läbi feodaalhierarhia ja FINANTSKAPITALI (luues, “laenates” riigile, raha) kogu seda süsteemi. Varane Marx vahutas teemal: maaomanikud muutuvad samuti kapitalistideks… protsess juba käib! Ei muutunud. Ei käi. Pole siiamaani muutunud ja ilmselt ei muutu ka tulevikus. Hilisem Marx ja tema järeltulijad pidasid paremaks sellest üldse mitte rääkida.

See võimueliit, kõige erinevamate institutsioonide kaudu, finantside loomise, suunamise ja ümbersuunamisega, otsese riikliku võimuga, lõi kompaniisid, projekte, algtas ettevõtmisi ja lõpetas neid.
On märkimisväärne, et Ameerika asutajad-Isad, tundes hästi emamaa süsteemi ja mõistes Ameerika institutsionaalset mahajäämust, keelasid kategooriliselt omada mis iganes suhteid Udusaartega. Kuna kartsid ja põhjusega, et Ühendriigid võivad sattuda nende kontrolli alla.

Selline kena süsteem, mis taandas kogu ühiskonna tootmisvahendite omamisele ja kogu ühiskonna ülesehituse – omanike ja omandist ilmajäetute klassidele. Maaomanikest võimueliit kadus üldse pildilt, just nagu poleks teda mitte kunagi olnudki. ? Kadus pildilt finantssüsteem – no mida te vaesest pangast tahate? See on ju väikeettevõte, äärmisel juhul keskmise suurusega ettevõte… tootmisvahendeid ei oma üldse! Kontor ja paarsada ametniku… Ei mingit seost proletariaadi ekspluateerimisega!

Ning massimeedia survel, IGA inimene PIDI võtma KAASTUNDVA POSITSIOONI proletariaadi suhtes. Isegi kõige paadunumad tagurlased ja reaktsionäärid, isegi need PIDID võtma positsiooni… PROLETARIAADI OLUKORRA PARANDAMISE SUHTES. Pakkuma välja omi lahendusi.

Mitte keegi, mitte ükski poliitiline jõud maailmas ei julgenud XIX-XX sajandil öelda, et proletariaati ei ole olemas ja et proletariaadi olukorda ei pea parandama! Kõik parteid, kõik liikumised, Kirik ja usuhullud – kõik tegelesid proletariaadiga ja pakkusid välja omi lahendusi proletariaadi olukorra parandamiseks.
Kuid, kuna nad ei loonud ega kontrollinud seda vastuolu, siis, endastmõistetavalt, ei saanud mitte ükski nende lahendus töötada. Kuna iga kord kui nad mõtlesid välja mingi lahenduse, löödi klassipoliitika mängulaud figuuridest puhtaks ja kui keegi protestis – valati laua endaga vastu pead.

Kaasaajal kordab see populaarne saarestik oma edulugu, konstrueerides lööktöötempos proletariaati ver. 2.0, milline eelmisest erineb selle poolest, et lisaks muudele tootmisvahenditele on jäetud ilma ka rahvastiku taastootmise vahenditest: need on keemiliselt muudetud funktsioneerimisvõimetuks või kirurgiliselt eemaldatud.

Venemaa, mis on “Moskoovia Kompaniist” saati anglomaania kants, on igal järgneval moderniseerimisel üritanud viia sealseid ideid ellu erilise innuga. Asjad muutuvad, kuid üks on viimastel sajanditel sama – vene poliitilise eliidi kõrgklass, kes ei ole parajasti võimul, valmistub võimuks Londonis. Peeter I ja Lenin, kõik nad käisid selle tee läbi.

Sajand tagasi tulid Venemaal võimule enamlased, kes kuulutasid välja progressiivse VÄHEMUSE – proletariaadi – diktatuuri. Edasi, täies vastavuses oma ideoloogiaga, hakkasid nad koopteerimise teel KÜLLASTAMA oma ridu proletariaadiga.

Massiliste värbamistega suurendati tööliste osakaalu parteis. Avaldati vastavat statistikat. Rõõmustati.

Kui Kodusõja ja Revolutsiooni (1917) ajal võeti vastu “keda iganes” – teravas võimuvõitluses oli iga liige hinnas, siis nüüd kehtestati KVOODID. Ja-jaa, revolutsioonilise intelligentsi Parteisse piirati intelligentide vastuvõttu. ?

Küllastati proletariaadiga partei juhtorganeid. Muide, Lenin oma “Kirjas kongressile” (“Testament”) kutsub üles hulga proletaarlaste lisamisele Keskkomiteesse. Lenini surmale järgnes “Lenini kutse” Parteisse – ja proletariaati värvati sinna veel.

Kõik see oli väga kena ja liigutav, kuid andis ootamatu efekti.
Juba Kodusõja ajal põrutas nii mõnigi Partei ja nõukogude tegelane südametäiega: “PROLETARIAADI ISU AINA KASVAB!”
Millele MAANDUS radikaalse sotsiaaldemokraatia proletaarne poliitika?

Vanale heale: “VÄHEM TÖÖD, ROHKEM PALKA!”
Ja mida teie siis ootasite?
Et “KLASSITEADLIK PROLETARIAAT” hakkab “OMA RIIGI” heaks 24/7 rügama?

Haa! Unistage edasi.

Esiteks, surusid proletaarsed liikmed parteis ja nõukogudes läbi PALGATÕUSU. ILMA TÖÖVILJAKUSE TÕUSUTA. Nõukogude riigis oli VÕRDSUSTAMINE. Seetõttu olid palgad piiratud maksimumiga. Saavutati selle maksimumi järjekindel tõstmine ja üha suuremale hulgale tööliste kategooriatele selle maksimumi maksmise. Sisuliselt võrdsustusid kõik palgad maksimumile.

Teiseks, TÖÖAJA LÜHENEMISE. Lisaks 8-tunnisele tööpäevale kehtestati 5-päevane nädal. Senise patriarhaalse 7-päevase asemele. Toona oli pühapäev ainukene puhkepäev nädalas. Seega suurenes aastas nädalavahetuste hulk 40%! Aga see polnud veel kõik. Tekkis tohutu hulk revolutsioonilisi pühasid. NB! Kui need polnud “päris” puhkepäevad, olid need päevad MIITINGUTE ja DEMONSTRATSIOONIDEGA (kaasajal praid). Ning, vastavalt “Ekspluateeritava rahva õiguste deklaratsioonile”, pidi tööandja ja/või ametiühing MAKSMA MEELEAVALDUSEL OSALEMISE EEST – TÄISPALKA. Isegi sõjatehastes ja veduriremondidepoodes (strateegiliselt oluline!!!) kujunes asi nii, et POOLTEL PÄEVADEL AASTAS _EI_ TEHTUD TÖÖD.

Tööliste kaitsest igasugu “vana korra” meelsusega meistrite ja inseneride poolse AHISTAMISE eest ma üldse ei räägigi. Iga õpilasenaga võis saata iga töökäsu tehasekomiteesse ülevaatamisele. Peatades kogu tootmise. Kuni terasevalu hangumiseni valukoppas. PÜHAD RÕHUTUID KAITSVAD ÕIGUSED!