Üks pikem arutelu Facebookist, algusega 28.mai 2014

Natsionalism ja rahvuslus elik läänlased ja estofiilid.
Eesti mõtte natsionalismi seisukohast võttis kokku ükskirikuõpetaja, kelle jutlust ma 1984. aasta suvel kuulama juhtusin:”Sulandumine (kristliku) Lääne tsivilisatsiooniga”. Lühike, selge ja ammendav formuleering.

Teine pool ei paista silma nii lühikeste ja ammendavate formuleeringutega. Üldiselt arvavad igasugu rahvuslased, et kui nende rahvus olemas on – peab ju see millekski hea olema. Või vähemalt ei näepõhjust oma etnost tulekahju korras ära hävitada.

Järgnevalt, kui õigusriiki luues (kus kõik käib seaduse järgi)mõiste “eestlane” ametlikust kõnepruugist üleüldse välja visati, öeldes selle on igaühe enesetunnetuse küsimuse olevat. Aga et asi lihtsam oleks, määratleti tunnetuse raamid: “eestlane on mittevenelane”. Kuna”venelane” on Eestis näiteks mitte-euroopa keelt rääkiv usbekk, siis “venelane” igaüks, kes pole läänlane. Kõik arglikud vastuväitedsummutati: “Läänes meid ei mõisteta!”.

Üldisemalt: Saksast “idas” olevate rahvaste uuema ajaloo näoon määranud võitlus kahe vastandliku suundumuse: läänluse ja xyz-fiilsuse vahel.

Natsionalism on läänlase seiskohast tagurlik, kuid kasulik instrument, kuna selle abil sai Ostlandi kaitsta venestumise eest.Täpselt nii, nagu pärast maja valmimist tõstate kamina ette tugitooli, mitte betoonisegisti, integreeritakse kõik need natsioonikesed Loojanguriiki ja sulandatakse lääne natsiooniga. “Segumasin” aga antakse vanametalliks.

Tegu pole Eesti eripäraga, vaid nähtusega, mis omane kogu sellele maalahmakale Oderi-Aadria joonest kuni Vaikse ookeanini välja.

Kummalgi poolel on omad kangelased: natsionalistide kangelaseks on näiteks rüütliristiga volksdeutche, kes võitles süsteemi eest, kus eestlastest raudteelasi (näiteks) peksti nagu pärisorju piitsaga. Võidu korral aga hajutatuks rassiliselt sobivad eestlased kuhugi kaugemale Itta – tõuparanduseks. Välja arvatud needsamad volksdeutched, kes pidid siin Taanist ja Madalmaadest toodud”substraadiga” segunedes viljastama sisseveetud blondid slaavlased härrasrahva tasemele. Noh, jedem das seine.

Rahvuslastel selliseid heavy metal atribuutikaga ülepuistatud kangelasi varnast võtta pole. Nende heeroseks on ISE: ise mõtlen, ise arvan, ise olen ja kindel veendumus oma õigusest olla olemas.

Mati T.
Vaatame, kuidas rahvuslased ja natsionalistid käsitlevad üleüldse eestlaste olemasolu – kui ajaloolist fakti.

Ajalooliselt on natsionalistidel eestlastega asi klaar: need on euroopa päritolu tulnukad, kes saabusid siia ristisõdijatena või nende järel ja kes Vene Riigi türannia tingimustes sunniti kasutama asiaatlikku türgi keelt. Noh, viimane, saksa keele mõjul, andiski resultaadiks eesti, läti, soome ja muud sellised imelikud keeled. Türgi keele tõid kaasa tatarlased, keda tsaar Peeter pärast kohaliku elanikonna Moskooviasse küüditamist siia ümber asustas.

Jällegi lihtne, selge ja raudselt loogiline skeem…

Rahvuslased vaatavad asja pikemas perspektiivis: meie esivanemad saabusid siia tuhandeid aastaid tagasi kusagilt Idast. Mingil põhjusel võtsid kohalikud pikad blondiinid üle pisikeste asiaatide keele ja nii me saimegi siia…

Mõlemad teooriad on head ja ilusad, ühe väikese nüansiga: need ei suuda seletada, miks on olemas eesti kirjakeel!
Ütleksin isegi, et nad väldivad püüdlikult seda teemat.

Andres S Ja miks siis

Mati T.
Küsimus on vastik.

Mati T.
Naljad naljadeks – kirjakeele LOOMINE, raamatute trükkimine mingis keeles – see nõuab kulutusi infrastruktuurile, ning seeinfrastruktuur pole mitte odav.

Miks pidi keegi – sealjuues, NB! muulane, tegema kulutusi MINGITE kohalike keelele. Lisame juurde, et ühest entusiastist ja filantroobist ei piisa… Asja püsimajäämiseks on vajalik PIDEV ja regulaarne toimimine. Raamatuid tuleb trükkida, neid peab lugema ja neid peab lugema ÕPETAMA.

Seega on eestikeelse kirjasõna sündmine uuemal ajal fundamentaalse tähtsusega küsimus – mille mõistmisest sõltub, kas me jääme või mitte.

Andres S Mõtleme välja, kellele see kasulik oli ja ongi meil süüdlane käes

Mati T.
Äkki leiamegi.

Raamatute trükkimine kohalikes keeltes algas XVI kristliku aastasaja alguses. Mellepärast?
Vastus on üllatavalt nadi ja üheülbane – noh… seoses reformatsiooniga…

MÖH!?

Reformatsioon tähendas KÕIKJAL Norras, Rootsis, Polaabi ja Pommeri aladel, Preisimaal põlisrahvaste genotsiidi lõpuleviimist.
Kuidas oleks pidanud reformatsioon toimima Eestis?

Aga kuradima lihtsalt. See oli osa Saksa Talurahvasõjast – SAKSA sõjast.

Meil siin olid SAKSAKEELSED linnad, meil oli siin saksakeelne aadel, saksa kirikuõpetajad. Reformatsioon keelelises mõttes pidanuks – ja linnades nägigi välja nii, et õpetajaherra pani kergendustundega ladinakeelse Piibli kõrvale ja kirjutas järgmise jutluse saksa keeles.

Eesti keelt pole isegi pildil. Isegi mõte sellest, et hakata kasutama eesti keelt – on naljakas.
PS ja pole vaja jutte mündikutest jt kes kroonikate jms järgi võisid olla eesti soost. Võisid ja ilmselt olidki.
Aga teemaga pole sel karvavõrdki pistmist, sest kogu meie vara-uusaegse linna elu käis saksa keele kohalikus murdes.

Ma arvan, et eestlaste kui rahvuse loomisel oli peamiseks tõukejõuks just seesama Talurahvasõda – kuid veidi teises mõttes kui”kulturistid” räägivad.

Kohalikud saksa parunid ei tahtnud kuidagi seda õnne oma õuele. Teine probleem, millega nad vastamisi seisis, oli põgenemine kasvama hakanud linnadesse. Seega meeldis mõte rahvuslik-keelelisest barjäärist Linna ja Maa ning Saksamaa ja Liivimaa vahel paljudele. Väga paljudele. Võite seda võrrelda LAVis omal ajal toimunud bantustanide loomise projektiga.

Ka motivatsioon on ilmselge ja arusaadav: oma võimu ja privileegide säilitamine.

Seega siit üks pall “vindiga” natsionalistide väravasse, otse ülemisse paremasse nurka.

Veendumus, et “suured”, kes on “kõrgel” ja kaugel, toetavad ja toetavad eranditult ainult integratsijat ja globalisatsijat on haige hobuse unenägu. Nood “seal” ei taha eriti “klubisse” juurde võtta. Integratsioon kellegiga, kes nende silmis pole palju parem koerast… Jah, puhtaks klanitud koera lubatakse ka voodisse magama ning zoofiilia on ju Läänemaailmas igati OK… kuid ükskõik kui integreeritud on koer – vähimagi huvide konflikti korral näidatakse talle koht kätte.

Selline on elu.

Nägime, et XVI aastasaja alguse ajalootormides sündisid huvitavad konstruktsioonid: ilma ülemkihita etnilised moodustised.

Saksa-õhtumaa aadel ja kodanlased hakkasid enda alla ehitama rahvust kui vanglat. Mitte midagi revolutsiooniliselt uut siin polnud. Etniline kontekst sotsiaalsel maastikul – suures riiklikus organismis – on igapäevane, tavaline ja nende suurte ühiskondlike süsteemide eduka funktsioneerimise alus.

Seda, et tegu polnud juhusega, näitab samade protsesside käivitumine läti rahvaste ja liivlaste juures.

Meie rahvuse saatus rippus ikka veel peenikese niidi küljes. Liivimaa orduriigi muutumine “normaalseks euroopalikuks” moodsaks riigiks tähendanuks ka meie saksastumist…

Mida toonuks see tulevik?

Kuna Balti mere idarannikut Saksa (potentsiaalse) Impeeriumi ülemvõimu alla jätta ei saa, olgu kasvõi hambutul Püha Rooma kujul, siis võetuks need alad ikkagi teutoonidelt ära. Ning, Preisi ja Pommerieeskujul, asustatuks rahvas ringi.

Õnne poleks meil võib-olla, et olnud, kuid – õnnetus avitas.

1552 kaotati Vanal heal Inglismaal kõik Hansa kaupmeeste privileegid. Õelatele irvhammastele, keda huvitas koht kust tärkav mereriik kavatseb kanepiköisi, purjelõuendit, tökatit ja tõrva saada oma laevastiku jaoks, vastati: küll te näete!

1553 jõudsid inglise laevad Sir Hugh Willoughby juhtimisel Moskooviasse. Üks kaptenitest, Richard Chancellor, jõudis Moskvasse, kohtus suurvürst Ioanniga, kes tol ajal veel polnud Julm, ja kiirustas kodumaale, kus asutati “Moskoovia kompanii”, milline sai monopoolsed õigused kauplemiseks. Ainuke häda: kaubavahetus läbi Põhja-Dvina suudme sai toimuda vaid napil põhjamaa suvel, vedu läbi Liivimaa sadamate tõi kaasa maksud ja tollid.

Nõuandjad Uduselt Albionilt veensid “tsaari” sõdima esmalt Rootsiga (1554-57) – tagamaks ohutu sissepääs Valgesse merre ja siis asuma teutoonide, keda siis veel “hunnideks” ei nimetatud, sabasulgi kitkuma.

1558 algas Liivi sõda.

Liivi sõda oli suur õnnetus, kuid samas – päästis eestlased kui rahvuse.

Ilma Liivi sõjata triivinuks meie kallis Orduriik tüü-üü-üüpilise tee ja muutunuks ilmalikuks riigiks saksa suurnike ja kodanlastega. Saksastumine olnuks paratamatu ja lõpptulemusena julm etniline puhastus – nagu see toimus 1944-45 Preisimaal, Sudeetides, Pommeris, Sileesias …

Olen nõus Adamsoniga, kes kirjutab, et Liivimaa pidi kaotama iseseisvuse. Poola ja Taani olnuks sealjuures meile parem variant kui Rootsi või Moskoovia türanniad. Lisagem juurde: ülaltoodu põhjal ka parem kui Saksa rahvuse Püha Rooma Keisririik.

Liivi sõja peamine tulemus eestlaste jaoks oli praeguse Lõuna-Eesti üleminek Rzecz Pospolita koosseisu. See oli väga heal ajal: katoliku kirik toimetas jesuiitide juhatusel aktiivset rekatolitseerimist.

Mis eestlastele tähendas eelkõige seda, et Maausu ja Rahvakommete jäänuseist ei sõidetud luterluse poolt üle. See toimus alles 150 aasta pärast, siis kui eestikeelne raamatukultuur juba juurdunud oli. Katoliiklus oli siinkohas traditsiooniliselt sallivam, ning mis peamine: kõrgemal ja kaugemal.

Teiseks: rekatolitserimiseks ja vastureformatsiooniks arendasid jesuiidid aktiivselt omakeelset haridust ja kultuuri.

Collegium Derpatense – meie esimene kõrgem õppeasutus, samuti Gümnaasium Tartus. Ainult sisseharjunud pugemine üle keskmise lombi sunnib meid ülikooli ajalugu lugema 1632 aga mitte 1583. aastast.

Esimesed juba kindlalt eestlastest preestrid (st mitte eesti päritolu, ümberrahvustunud, vaid just eestlased preestriametis) tähendasid meie rahvusliku haritlaskonna tegelikku sündi. Lisame sinna juurde tõlgid, tõlkimise juures aktiivselt toimetanud inimesed, kes lihtsalt pidid maakeelt ja Ladina ning saksa keelt võrdselt valdama.

Lisame juurde Poola-leedu poliitika, mis kui mitte eestlasi ei soosinud, siis vähemalt ei näinud põhjust midagi muuta sakslaste kasuks… See poolsajand oli just see moment, kus XVI sajandi algul mulda visatud eestluse seeme suutis juured ajada ja avada esimesed – esialgu veel õrnad lehed.

Just need kohalikud noormehed, kes katekiskmuses näpuga järge ajades viisid läbi jumalateenistusi mahajäetud ja rüüstatud kirikutes moodustasid selle tuumiku, selle pinna millelt tekkid tulevased külakoolmeistrid. Just sealt võrsus reaalne eesti kirjasõna kasutamise traditsioon arveraamatutes, sündide-surmade registrites, päevikutes ja erakirjades.

MÕTLEMISES.

Mati T.
Üks kena kaart Peipsi tagusest rahvastiku koosseisust:

http://img-fotki.yandex.ru/get/5211/nilsky-n.1d/0_6b3d5_cb89fef0_orig

XIX sajandi teise poole keskpaik.

Mati T.
Järgmine vaatus.

Vana hea rootsi aeg…

Rootsi ülemvõimust võinuks saada meile katastroof ja täielik häving, kui mitte… Kuidas see Göthe ütleski Mefistofelese suu läbi:
“… osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head.”

Rootsi oli muidugi “see süsteem” – avantüristliku XVII sajandi pretendent Maailmavõimu kohale.
Tõsi, kõik katsed ajada juuri väljaspool Läänemere ruumi said blokeeritud kerge ja elegantse laksakaga vastu sõrmi.

Swedish Empire
http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/2/28/Swedish_Empire_%281560-1815%29_en2.png/… 640px-Swedish_Empire_%281560-1815%29_en2.png

Euroopa kommunikatsioonidel rippuv Briti saarestik oli asi, millest globaalse supervõimu pretendent ei saanud üle ega ümber. Nõnda siis jäigi rootsi rolliks olla “issanda vitsaks” 30-aastases sõjas. See tuli neil hästi välja. Kurjad keeled Õhtumaal kinnitasid, et seesinane svenska kuningas, kelle kuju meil Ülikooli taga seisab, omanud inimnahast Piiblit – mis tol lõbusa sajandil polnud üldsegi mette haruldane.

Veidike haruldasem oli sügav mulje, mille jätsid Rootsi raudsed kürassiirid Talurahvasõjast alles kosunud saksa riigikeste elanikele. Veel Teise Maailmasõja alguseni hirmutasid Saksamaa Läänemere ranniku emad lapsi magama: “Rootslased tulevad!”

Supervõimuks olemine nõuab palju kulusid. Pisike ja vaene Rootsi pidi selle ülla eesmärgi nimel koorima kõiki oma alamusse sattunuid määral, mis ületas tuntavalt tollase euroopa keskmise.
Rootsi andis maailmakultuuri mitmeid panuseid: näiteks ilma ühegi raudnaelata arhitektuuri – mis uusaja (XVII sajand!) Maailmas oli juba üsna haruldane. Kogu raud, mis ei kõlvanud sõjaväele mõõkadeks-püssideks, läks ekspordiks – kuna sõda nõudis raha, raha, raha…
Siis andis Rootsi Maailmale loomulikult oma kuulsa hõrgutise – hapendatud heeringa. Ka siin oli põhjuseks häda: sool oli liiga kallis,et seda kalasoolamiseks raisata.

Rootsi kaartidel on hoolikalt peale joonistaud, kas maja on korstnaga või ilma ja mitu akent seal on – kuna need olid maksustatud.
Kuna sellises süsteemis polnud harv juhus nurina tekkimine valitseva korra ja oludega, siis akende ees kardinaid olla ei tohtinud. Riigitruu alam ei oma ju midagi varjata.

Ainult ühte sorti katted olid akendele lubatud – need mis on”vanast heast Rootsi ajast” jätnud eesti keelde ühe ilusa mälestuse –ROOTSI KARDINAD.

29. mai kell 16:36

Mati T.
Nagu öeldud, oli see Rootsi nülgimispoliitika see, mis eestlasi säästis. Mitte erilise heasoovlikuse pärast vaid – nõnda tuli välja.

Suurimaks ohuks eestlaste olemasolule oli XVII sajandi oludes- linnastumine. Me meenutasime, et XVI sajandi alul püüti rahvuspiiri tõmbamisega Linna ja Maa vahele pidurdada ALANUD migratsiooni maalt linna ja sealt – välismaale.

Migratsioonipump teinuks vaid “lurts-lurts” ja see mis sündis XXI sajandil, juhtunuks juba siis.

XVII sajand oli aeg, mil kasvavad ja tugevnevad linnad muutusid tähtsateks majandus, kultuuri ja HARIDUSKESKUSTEKS.

“Loomuliku arengu” korral olnuks need, mis kasvasid, meie kenad ja südamlikud SAKSAlinnad. Sinna tekkinuks – nüüd juba luterluse lipu all – SAKSA KOOLID, saksa ajalehed, saksa kirjandus, teater, haritlaskond ja kõik muu…

Rootsi võim, pigistades meeleheitlikult välja kõike mis võimalik oma ambitsioonide tarbeks, pidurdas järsult meie linnade arengut. Me teame, et ülikool viidi ilma elaniketa jäänud Tartust ära(Tartust jäi alles vaid garnison ja seda teenindav personal). Ka ülejäänud Eestimaa ja Liivimaa linnad astusid jõudsalt tagasi.

Ka Rootsi KOMISSARIDE juhatusel teostatud mõisate riigistamine soosis objektiivselt – eestlasi. Pärisorjus elik eelkõige SUNNISMAISUS hoidis eestlased kohal – ega lasknud neil massiliselt minema putkata. Mis ju juhtus mitmetes Õhtumaa riikides – näiteks Inglismaal tarastamise ajal ja järel. Ameerika kolooniad nõudsid tööjõudu… Odavat!

Lisame juurde, et Rootsi võim ei näinud ka erilist mõtet kohaliku rahvastiku saksastamises, vaid hoopistükkis rootsistamises.

Nagu me teame, algas rootsi kolonistide sisserände organiseerimine Eestisse (oh, kui tuttav see viimaste uudiste valguseson!). Nendes kavades oli ka põlisrahvastele ette nähtud oma roll.

Viha monopoliga mängima harjunud Rootsi riik puhus aeg-ajalt söepannile saksa parunite taldade all. Paljuräägitud pärisorjuse kaotamise kava Rootsi võimu all tähendanuks ju sellist “sotsiaalset inseneeriat” mille juures vabastatud talupojad oleksid ka kiiresti rootsistunud…

XVII sajandi lõpus jättis Ajalugu nende plaanide jaoks liiga vähe aega…
2. juuni kell 18:08

Andres S Põnev. Mälestuseks jäid meile rannarootslased ja kurikuulus Ungern-Sternbergi vägikaikavedu Hiiumaa rootslastega.
2. juuni kell 18:11

Mati T.
Jah, riigialamatest rootslased pidanuks saama “tõmbekeskuseks” mis lõiminuks endasse kõik “edasijõudnud”. Elus edasi jõuda tähendanuks saada eestlasest rootslaseks
2. juuni kell 18:14

Andres S Rootsi kunnil oli tollal vähemalt teoreetiline võimalus luua Super-Impeerium, mille sisemereks oleks Läänemeri. Selle asemel eelistas ta hoopiski kusagile Venemaa avarustele kaduma minna.
2. juuni kell 19:41

Mati T.
Noh, eks tal olid suured probleemid ühe pisikese saareriigiga. Milline lollil moel istus otse tema kommunikatsioonidel.

Kui briti lõvi ei tea, kellega käia, käib ta vene karuga.

Edasi oli asi nii… Pilbasteks pekstud Moskoovia, Rootsi ja Poola rahuvalvejõudude kontrolli all, puhastati mingite hämaruses toimunud käikude läbi võõrvägede kohalolust.
Kaubandusfaktooria asemel tekkis aga Moskvasse “saksa slobobooda” milles mingil põhjusel juhtpositsioonidel oli Saarerahvas. Gordonid ja Le Fortid ja hulga teisi. Sedapuhku võeti ohjad kindlalt kätte ja aktsioon valmistati paremini ette.
Lõppes see kõik Revolutsiooniks kasvanud paleepöördega, kus legaalne valitseja Sofia vahetati ringi juhtivpaariga Ioann-Peeter.
Ioannist põln’d suuremat nahka… Peeter aga… Välismaised instruktorid lasid tal mõnda aega sõda mängida, siis viidi ta koos kaaskonnaga väljamaale koolitusele.

Naasis ta sealt kindla teadmisega mida teha: Hispaania-Hollandi ja tärkavate frantsusside võimu murdmiseks merel oli vaja purjeriiet, malmi, tökatit ja tõrva, lõuendit ja laevapuitu, palju-palju köisi.Nõnda hakkasid tuhanded teoorjad peksma vaiu maasse Uraalides, Kaama ja Volga ääres.

Olgu, malmikangid oli vaja kuhugi välja vedada… See aga toetus Rootsi valdustele. Aga Rootsi püüdis koloniseerida Ameerikat ja Aafrikat, võtta oma kontrolli alla eluliste huvide piirkonna Läänemere ääres ja isegi Põhjamere rannikul.
Vahepeal edenes tragöödia Liivimaal. Ja siis saabus see moment, mil Patküla Johannes kihutas öö varjus suurvürst Peetri ette kummardama: “Päästa, heategija – või saame kõik hukka!” Tärkavas Hispaania Päritlussõjas aga sündis Idarinne – sinepiplaaster Rootsi suurriigi kuklas.

Põhjasõja ajalugu ümber rääkida pole mõtet.
Karla, seesinane XII, arvas, et sõdib moskoviitidega ja ühest korralikust kitli peale andmisest on küll ja veel.
Pärast Narva triumfi keskendus ta rootsivastase koalitsiooni mõlkimisele “kusagil Poolas”. Vahepeal aga läksid asjad omasoodu. Arhangelskis laaditi maha varustust, kogu Euroopast värvati uusi palgasõdureid keda HMS laevadel ida poole toimetati.

Peeter kosus löögist ja ründas.
Me siis püstitasime suure vaimustusega mälestusmärgi inglise meremeestele, kes hukkusid, kui nad Narvat piiravatele Peetri vägedele süüa vedasid.
Nii või teisiti – Baltimaade linnad kapituleerusid rõõmsasti Peetri ees, kes lahkelt kuulutas kõigi privileegide taastamist ja uute jagamist. Karla aga sai kuskil Poltaava lähedal kohalikult maakaitselt lüüa ja tema poliitiline karjäär läks pikeesse. Kust see enam välja ei tulnudki.
Uusikaupunkis kirjutati alla rahule. Kokkulepete hulgas oli muu hulgas punkt, mis kinnitas usuvabaduse Balti kubermangudes ja – kõnealuste kubermangude piiride muutmatuse.

GARANTIINA seks puhuks kui Moskoovia end vääritult üleval peab. Siis võidakse need provintsid ka ära võtta.
Ilma suurema kohaliku vastupanuta. Vastutasuks krooniti Peeter, pilkamisi kutsutud “tsaar”(caesar) Imperaatoriks ja Venemaa – Impeeriumiks.
3. juuni kell 6:23

Mati T.
Põhjasõja tähtsus eestlastele oli positsiooni kindlustumine. “Hea rootsi aja” lõpus oli siinkandis erinevate autorite hinnanguil muulasi juba 20-25%.

Muulastega asustatud ja muukeelsete-meelsete linnade kõrval hakkas kujunema ka muulastest maaelanikkond – mis kujutas endast tõsist surmaohtu eestlastele. Põhjasõda pühkis minema kõik hilismigrandid. Jäid sakslased ja muud kohalike juurtega rahvad linnades – ning mingi kogus rannarootslasi strateegiliselt tähtsatel rannaaladel ja saartel meie looderannikul ja Liivi lahes.

XVII sajandi demograafia Liivimaal on üleüldse ülimalt keeruline teema. Mingeid usaldusväärseid andmeid pole. Sõjad, ränded, taudid ja näljahädad – kõik jätsid oma pitseri.
Võib arvata, et sõja lõpus praegusel Eesti alal oli üle 100 tuhande ja ilmselt mitte rohkem kui 200 000 elanikku.
Kui palju rahvast oli vahepealsel ajal – mine võta kinni. Optimistlikud hinnangud peaaegu 400 tuhandest tekitavad kõhklusi ja kahtlust.

13. juuni kell 13:17

Mati T.
XVIII sajand on Eesti ajaloo jaoks üks keerulisim periood. Eriti keeruline on seda käsitleda nii, et keegi kuskilt kohe kaikaga ei virutaks – süüdistades “kiitmises”.

Mis oli selle aja puhul siis eestlastele kõige-kõige-kõigeoluliseim? See oli pikk-pikk-pikk rahuaeg. Rahuaeg koos suhteliselt suure poliitilise stabiilsusega. Siit tuleb nüüd suur risk saada kaela Vene Impeeriumi kiitmine.

Sellest ajast tuleks ju rääkida eranditult halba ja ainult halba. Ja – mida üleüldse tähendab “hea” või “halb” aeg?

Milleks hea? Milleks halb?
XVIII sajand oli Euroopas elavatele inimestele kui keskmisele- ÄÄRMISELT HALB AEG.

Kehv, näljane ja ilma mingi helge laiguta silmapiiril. Selle valgustatud sajandi lõpuks polnud veel mitte kunagi Maailmas elanud niipalju inimesi nii kehvasti. See ei puudutanud mitte ainult maarahvast.
Proletariseerunud linlane toitus ja riietus nii, et XV-XVIsajandi tsunfti sell oleks ainult sülitanud seda nähes.

Eesti polnud muidugi mingiks erandiks.

XVIII sajandil hakas Eesti rahvaarv kiiresti kasvama -LOOMULIKU IIBE arvel. Seda pole hästi teadaolevas ajaloos mitte kunagi varem juhtunud. Kogu varasem demograafia oli paarikümne aastase perioodiga kõikumine 150 tuhande ümber – 70 ja 250 tuhande vahel.

Kindlasti aitas siin kaasa Eesti liitmine Impeeriumi. (Ai! Ai! ärge pekske! Ai!)

“Headusega” on siin vähe pistmist. Oma mõisad tagasi saanud balti parunid leidsid end kiiresti kasvava Piiteri toiduga varustajate rollist. Kiiresti kasvav põllumajandus nõudis töökäsi, aga need olid Peetri reformide järgses Vene Impeeriumis väga hinnas.

Rahvast polnud. Puudus ka võimalus praeguste inimarmastajate kombel seda mujalt “laenata” – “laenatute” jaoks olid tohutud inimtühjad alad Uus- ja Väike-Vene aladel, Volgamaadel ja Siberis.

Mujal oli vaja leida teised abinõud.

Sellisena hakati kõvasti tähelepanu pöörama tervishoiule ja eriti just – HÜGIEENILE.

Eriti just protestantlus andis selleks head võimalused ja kirikuõpetajad käisid reglaarselt kontrollimas elamisi. Räpakollide suhtes oli otsus karm – piitsa ja jalapakkudeni kirikuõues välja.

Radikaalseid meetmeid võeti “laste ärakaotamise” suhtes. Kui”rootsi ajal” vaadati laste “metsa viimisele” ja “ärapoetamisele” läbisõrmede, siis nüüd polnud harvad juhused, kui lapsetapjast tüdruk kiriku juures maasse kaevati ja adraga pea otsast sõideti.

Teiselt poolt vaadati lapsega tüdrukule üsna leebelt ja teatud vanusest edasi oli lapsega tüdrukul lihtsam mehele saada kui lastetul vanapiigal, kuna viimasel kardeti olevat “viga man”.

Eriti tuleb esile tuua Katariina Suure valitsemisaega, kelle naisi kaitsvate seaduste pärandist me vabanesime alles XXI sajandialgusel – feministide võrdsutamispoliitika tulemusena.

Katariina keelas:

– naiste, sh. tüdrukute ja lastega emade öötöö ja töö puhkepäevadel, lühendas nende tööpäeva;
– keelas naisi rakendada rasketel ja tervistkahjustavatel töödel;
– Keelas naistele anda töid, kus on vaja tõsta üle 1 puuda (16 kg)raskusi või töötades tõsta käsi üle pea kõrguse (meestel oli norm 3 puuda ja võis tõsta üle pea);

Algasid vaktsineerimised ja muu profülaktika.

Tulemusena saavutas Eesti maaelanikkond oma kõigi aegade suurima arvukuse XIX sajandi alguseks. Nii tihedalt polnud Eesti veel mitte kunagi asustatud olnud. Haritavate maade ulatus saavutas oma maksimumi.

Hõivati ja võeti kasutusele väga riskantse maaviljeluse maad – kus ikalduse võimalus oli 50%. Soosaared, rabaääred, orulammid jms.

Seega sai küll eestlasi palju – üle poole miljoni, kõige tagasihoidlikuma hinnangu järgi, arvatavalt isegi pea 700 tuhat (umbes sama palju kui praegu Eestis). Samas elas suurem osa eestlastest väga rasketes ja viletsates tingimustes.

Eestlastest kirjatundjate hulk saavutas suurima arukuse kogu senises ajaloos, kuid absoluutarvult oli kirjaoskamatuid eestlasi kordades rohkem.

Seega: vaevalt, et XIX sajandi alguse keskmine eestlane arvas,et elab hästi. Enamus polnud eluga rahul ega näinud mingit valikut.

Oli tekkinud võimas rahvuslik-demograafiline pomm, mille kõigearmuline keisrihärra Aleksander I ka lõhkas.

13. juuni kell 13:19

Mati T.
Tema Keiserlik Majesteet Aleksander I võttis kätte ja kaotas Eesti-ning Liivimaa kubermangudes pärisorjuse. Aga enne mõned sõnad meie põhiteemal.

Suure Põhjasõja tulemusena jagunes Baltisaksa ühiskond kolmeks mittevõrdseks osaks.

Esimene, kõige kõnekam ja kuulsaim osa läks Vene Impeeriumiga – kolmandaga Õhtumaa kolmest suurest Saksa Impeeriumist. Nagu kirjutasid nii mitmedki XVIII sajandi lõpus ja XIX sajandi alguses: vaadates linnapeade ja magistraadi liikmete nimesid, vaadates kindralite ja ministrite, saadikute ja kantslerite nimesid on raske arusaada, et te pole Õhtumaal.

von Krusernsternid, von Hahn-Rotternsternid, von Bellinghausenid, von Kankrinid, von Nesselroded, von Baerid, von Struwed, von Wrangelid, von Kaupfmannid, Ostwaldid, Jacobid, Lenzid jne jne jne laiendasid Venemaa piire, ajasid poliitikat, juhtisid rahandust, avastasid Imperaatori auks uusi maid ja terveid mandreid, mõõtsid kosmilist ruumi ja lõid uusi suundi filosoofias, keemias ja füüsikas.

Teine osa – tihti kas ebasoosingus või lihtsalt koju jäänud,samuti sakslastes burzuad väikestes, mugavates, kenades puhastes SAKSA LINNAKESTES üüratu impeeriumi Euroopa osas, jõukates taludes, veskites, saeveskites ja tehastes tootsid, müüsid, harisid ja toitsid.

Kolmanda osa moodustas protestantlik vaimulikkond, ennekõige. Kohalikud kirikud nõudsid haritud kirikuõpetajaid. Kuna neid kohapeal ei valmistatud ette, siis tuli neid Euroopast importida.

Erinevalt kahest eelmisest kategooriast, millest esimene võisuhkusega öelda: “MEIE olemegi – Impeerium!” ja teine oli lihtsalt lojaalne maahärrade ja pürjelite klass, oli kolmas poliitiliselt hoopis mujale suunatud.

XVIII sajandi ja XIX sajandi Euroopa valusaimaks probleemiks oli SAKSA KÜSIMUS. Lõhutud dünastiate ja religioonide vahel, killustatud vastavalt 1648. aasta Prantsuse diktaadile, elas Saksamaa keerukat elu. Saksa noore haritlaskonna hulgas oli domineerivaks ihaks ning püüdluseks: Üks ühtne Saksamaa – kõigi sakslaste jaoks. Kõigi sakslaste ühendamine ja ühtsuse läbi – vabastamine.

Sellest mõlgutas saksa klassikaline filosoofia, uurides olemise vorme ja seda kuidas kuvandist saab kuju. Jutlustades dialektikat, võitlust ja liikumist, ideaale ja ideede jõudu. Sellest üürgasid laulda purjus korporandid rapiiridega vehkides… Sellest unistati poolpaganlikel kultustoimingutel Rheiniäärsetel kaljudel, metsades, pühade puude ja ajaloo mälestusmärkide juures.

Oli võimatu, et noored õppurid, meie tulevased hingekarjased, sellest ei teadnud. Kindlasti teadsid, kindlasti osalesid, kindlasti põksus nii mitmegi jumalasõna sulase süda kiiremalt, mõeldes Sellele Päevale mil ahelad varisevad ja Ühtne Saksamaa – Reich kerkib fanfaarihelide saatel ilmade kohale: “Deutschland, Deutschland über alles, über alles in der Welt… “

15. juuni kell 8:39

Mati T.
Pietistid, hernhuudid – kõik see Kesk-Euroopa (rahvuslik)vabastusliikumine jõudis siia.

Kui veel XVII sajandi lõpus nentisid kirikupapid, et “eestlane ei tea ristiusust rohkem, kui et ta on ristitud”, siis nüüd olukord muutus.

Säravamate õpetajate kaheldamatud isiklikud väärtused, helde toitmine rahaga revanshist unistava Rootsi salateenistuste poolt, kõik see tõi kaasa vaimlise ärkamise.

Taara-pikne! Hea, et nii hilja. Sada aastat varem olnuks see meile surm.

Usulisest kirest üleskihutatud inimesed, oma hingekarjase ja hingekäskijaga eesotsas vandaalitsesid metsikult.

Hiiesalud raiuti ja põletati, ohvrikivid lõhuti ehituskivideks, kivikalmed veeti laiali, esivanemate hauakääpad rüüstati, pühapuud põletati elavalt, ohvriallikad muudeti pühkmeaukudeks.

Ainuüksi minu kodukihelkonnas, üheainsa pastori poolt hävitati mõne aasta jooksul üle 80 ohvrikivi. Arvestamata pühapuid jms.
Kirikud ja palvemajad olid rahvast tulvil, lauldi kirikulaule ning palvetati söögi alla ja söögi peale.

Jah, see olnuks meie surm, kui mitte Vene keisrid, ustavad oma imperiaalsele poliitikale, poleks lõhkunud luteri kirikut saksa ja eesti kogukondadeks.

Juhtus nagu Göthe loomingus: jõud, mis kurja kavatses, saatis üldkokkuvõttes meie jaoks korda head.

Mati T.
Nõnda sündisidki 2 Ida-euroopa poliitilist nägu määravat suundumust:

– läänlased;
– esto-, polo-, finno-, russo-, slavo- jne fiilid.

Läänlased, nagu eespool öeldud, vaatasid kogu vastava MAA (st territooriumi, mitte rahva või inimeste) ajalugu kui EKSITUSTE RADA.
Ürgeksituseks, PÄRISPATUKS, on siinkohas kõrvalekaldumine ja eraldumine igavesest ja ainuõigest Lääne ajaloo peavoolust. See kõrvalekaldumine, rahvuslik erinemine läänlastest, ongi kannatuste allikaks. Nii nagu usklikud seletavad inimese kannatusi eemaldumisega Jumalast, nii seletavad läänlased kõigi meie kannatusi eemaldumisega Läänest.

Kohalikud, rahvameelsed ja RAHVUSLIKUD mõtlejad vaatavad asjadele mõnevõrra teise nurga alt.

Nagu eespool nägime, on läänluse juured: ühiskondlikud, kultuurilised, ideelised, organisatsioonilised, suundumuslikud jne lahutamatud marksismist.
Täpselt nii nagu marksism on absoluutne rassism, KULTUURILINE rassism, mis põhimõtteliselt eitab, isegi teoreetiliselt eitab ükskõik millist muud arenguvõimalust, arenguteed ja olemise viisi kui see, mis on kujunenud ja levinud üle ilma Põhjamere rannikualadelt.

Marksismi filosoofilised juured: saksa klassikaline mõtetarkus, hegellased ja noor-hegellased koos prantsuse maailmaparandajatega ning inglise moodi rahalugemisega – kuid, peame meeles, et ? papp Malthus kuulus viimaste hulka, on selgelt jälgitavad ka läänluses.

Täpselt nõnda on ka läänluse poliitilised eesmärgid lahutamatud marksismist.

Mati T.
#Andres S: Rootsi kunnil oli tollal vähemalt teoreetiline võimalus luua Super-Impeerium,mille sisemereks oleks Läänemeri. Selle asemel eelistas ta hoopis kikusagile Venemaa avarustele kaduma minna.#

Euroopa ajaloo paradoks: kõik, keda suurriigi staatusest lahutab võit Udusaarte üle, lähevad millegipärast Idasõjakäigule.
Ja hävivad seal ilma kuulsuse ja auta.

Andres S Udusaared hakkavad ennast viimasel ajal pisikesteks tükikesteks kiskuma.

Mati T.
Noh, milleks Cityle toita Shotimaad? Aga – maailma tugevaim riik ronis millegipärast Balkanile ja Afgaani – kuigi on teada, et need alad antakse alati vaenlasele – ning nüüd läheb Idasõjakäigule.

Ma pole hiromant ega oska arvata palju laipu see kaasa toob – 10 miljonit, 100 miljonit, miljardi – kuid resultaat on selge ja ette teada. Rööpad on sisse tallatud.

Õigus oli Asutajatel-Isadel kui nad oma poliitilises testamendis hoiatasid loodud natsiooni teatud poliitiliste kontaktide eest.

Mati T.
Läänluse määratlus osutus, nagu nägime, üsna lihtsaks.

Mida aga tähendab “rahvuslik ilmavaade”? Mida tähendab”estofiilsus, slavofiilsus, germanofiilsus jne”?

Väide: inimene on “rahvuslikult meelestatud” on sama hea kui öelda, et inimesel on “religioosne meelsus”. See on sõnakõlks, väide ilma igasuguse konkreetse sisuta.

Tõsi, mööngem: väide “rahvuslikult meelestatud” juba peidab endas teatud maailmavaadet, mis on erinev “riiklikust meelestatusest”, riigitruudusest. “Rahvuslik meelsus” suhtub riigitruudusse samamoodi nagu “rahvameelsus” või “rahvalikkus” “demokraatlikusse”. Esimesed on maailmanägemise ja elamise viisid, teine – kurikuulus IDENTITEET, samastumine mingi etteantud ja vabalt, teadliku valiku läbi ümbermuudetava vormiga.

Kui meie ees on ainult religioossus ilma selgete ja täpsete piiritlusteta, siis see määratlematus, “udu” muutub heaks toitekeskkonnaks igat masti deemonitele ja viib vähimagi kahtluseta inimese kui isiksuse hävinguni. Mida me paraku, võime iga päev kuulda-näha maailmauudistes või – kurb küll – jälgida oma lähiümbruses.

Täpselt samuti ilmavaade, kasvõi rahvuslik või rahvalik, oma määratlemata kujul muudab inimese kergeks saagiks teletupsude loojatele.

Seetõttu kõik need hägusad rahvuslikud ja rahvalikud aated, tähtsad ja vajalikud, muidugi mõista, omandavad ühiskondliku tähtsuse alles siis kui omandavad kindla filosoofilise, teadusliku ja tunnetusliku aluse. Praktilisse poliitikasse, ühiskondlikku ellu, jõuavad ideed, ka kõige õigemad ja tõesemad ainult pärast ühiskondliku organisatsiooni aluseks tõusmist. Ideed, haarates masse, saavad materiaalseks jõuks.

Rahvuslik iseolemine, vahetades vorme kui eksisteerimise viise säilitab ennast elava ja areneva inimkooslusena, mitte surnud lihamehaanilise seguna – etnilise kimäärina. Siin avaldubki natsionalismi ja rahvusluse peamine erinevus. Rahvus, nagu iga elus asi, kannab endas informatsioonilist komponenti, transtsendentaalsust. Võib isegi öelda, et mida elavam, seda võimsam see infoobjekt ümbritseva keskkonna suhtes on. Nagu iga “elus asi” läheb ka rahvus läbi erinevate arengufaaside ja eksisteerimise vormide, vahetades jumalaid ning pealisehitust koos baasiga, kuid säilitades oma äratuntava näo.

Natsionalism, otse vastupidi, püüab säilitada vormi ideaali ning on selle nimel valmis ohverdama elu. Oma elu. Muutma surnuks teisi, et pikendada oma vormi tühja ja mõttetut eksistentsi.

Natsionalismi dogmaks on, et riikliku organisatsiooni vormid, kord saavutatud rahvusliku pingutuse nimel ja rahvuse jaoks, ei oma pärast kinnistumist enam vähimatki seost rahvuse ega rahvaga. Jah, riigile omistatakse teatud loomingulise eliidi toetamisele suunatud kultuuriline roll. Samas on, mida samm edasi, seda vähema arusaadavam kellele ja milleks seda kultuuri vaja on. Rahvalikkusest eemaldunud kultuur kidub grafitiks, vahe on vaid selles, et esialgu on siseseinalja välisseinal erinev kvaliteet. Hiljem tasemed ühtlustuvad ja ühel hetkel on välissein oma ideerikkuselt näitusesaali seintel näidatavast ees.

Natsionalistlik riiklik organisatsioon, eemaldudes oma rahvalikest juurtest, rebeneb paratamatult elitaarseks “esimeseks” ja matslikuks “teiseks”. Edasi saab riigist teatud majandusliku hädapärasuse kandja – soovitavalt odav. See odavus tähendab elitaarset absolutismi: riigist saab teatud inimkonglomeraadi vahend oma mõjuvõimu laiendamiseks ning hoidmiseks. Lõpeb see ka eliidile kurvalt: rahva ja rahvusliku alge järjekindel eitamine kulmineerub isiksuse rollieitamisega. See nihilism viib eliidi enesehävituseni. Rahvuslikust riiklikuks tõusnud eliit enam ei mõista, et see kes valib võimu ja rahva vahel, kaotab esmalt rahva ja siis ka võimu.

Tõustes võimule tuleb saada poliitikuks ega pole võimalust jääda elitaarseks. Poliitikule pole võim eesmärk vaid – vahend. Vastasel korral saab ta püüdlema võimu, võimu, võimu ja kaotab sealjuures kõik, ka oma elu.

“Es geht alles vorüber,
Es geht alles vorbei
Zu erst fall der führer,
und dann die partei.”

Eesmärgi poliitikale saab anda ainult elav inimkooslus – rahvas.

Iga elitaarse grupi maailmavaade tänases maailmas mandub kiiresti marksistlikuks. Kuulsat ütlust parafraseerides on marksism oopium eliidile. Usk, et on olemas mingid klassihuvid ja on võimalik klassisolidaarsusele tuginev ühtne maailm – koos usuga absoluutsesse individualismi samaaegselt ja sellesama ühe sama isiku peas – näitab selle kuristiku sügavust kuhu langeb rahvaliku tugipinna kaotanud eliit.

Mati T.
Natsionalistlik liikumine meenutab rongiliiklust rööpapaaril milline ühendab omavahel rahvuslikku ja rahvalikku ning läänlust. Rahvalikuse jaamast väljunud rong, läbinud Natsiooni ja Läänluse jaamad, jõuab Olme-Marksimi lõppjaama.

Rong kaugemale ei sõida!

Jah, on alternatiiv sõita maha rööbastelt – kuid paljud loodavad, et Marksismi järel tuleb veel midagi.
19. juuni kell 16:25

Andres S Sinu mustadest ennustustest kumab läbi, et Euroopa on määratud igavesti marksismi-katkus virelema.

Mati T.
Igavesti on liiga pikk aeg. Nagu vanastises pulmalaulus lauldi:”Soo-ooh vai surmani, hää kui homme lõunani!”
Tegu pole ju Euroopa hädaga – see häda on omane igale elitaarsele grupile, milline rebib end püramiidi alusest lahti. Lahutades end rahvast, jääb üle vaid grupihuvi – klassihuvi.

Tere, marksism!

19. juuni kell 16:51

Mati T.
Monarhia tekkis kui SURVE, press. Press, mis ei lasknud eliidil end kõrgvaakumi kaalutusse upitada.

Seetõttu on kõik elitaarsed liikumised “orjanduslikud ja demokraatlikud”.

Seal, klassihuvidest kantud abstraktsete illusioonide maailmas liiguvad ringi üsna eriskummalised asjad. Enamus neist on eksistentsiaalne “olematus mis teeb olematuks”.

Meist loetud sajad kilomeetrid lõunas me näeme, kuidas nõukogude intelligendid, “Suursugused Donid”, kellel “raske on olla Jumal”, vastastikku üksteist ära hävitavad.

Seesama seltskond, kes 25 aastat tagasi istus hrustshovkade kitsastes köökides. Tikke polnud, seetõttu lõõmas igas köögis gaas, millelt prügikastist otsitud konidest keeratud plotskitele tuld võeti.

Kuidas see “Raske on olla jumal” lõppeski?

“… oli näha kust ta oli läinud” – vedelevate laipade ja vereradade järgi.

Noh, praeguses Ukrainas on ilusti näha, kust need inimnäolise demokraatia pooldajatest antistalinistid ja muidu head inimesed läinud on.

19. juuni kell 16:59

Mati T.
Natsionalistlik liikumine meenutab rongiliiklust rööpapaaril milline ühendab omavahel rahvuslikku ja rahvalikku ning läänlust. Rahvalikuse jaamast väljunud rong, läbinud Natsiooni ja Läänluse jaamad, jõuabOlme-Marksimi lõppjaama.

Rong kaugemale ei sõida!

Jah, on alternatiiv sõita maha rööbastelt – kuid paljud loodavad, et Marksismi järel tuleb veel midagi.
Ei tule: ring on saanud täis, või, kui soovite: dialektiline arenguspiraal teeb oma keeru täis.

Rahva nimel ja rahva heaks alustanud, on süsteem jõudnud de-etniseerumiseni, võõrandud rahvast. Eliit muutub eliidist klassiks ning püüdes hoida võimu, lakkab esindamast ükskõik keda. Järgneb taplus koha eest üha ahtamal võimupüramiidi astmel.

Lõpeb see kõigi osaliste mahatapmisega.

Mati T.
Vana nagu Maailm – eks vabade müürseppade valgustatud osa kuulus sümbol – püramiidi alusest lahti rebitud hiilgav tipp ju seda meile ütlebki.

Võõranduv eliit.

Kui nähtus on olemas, siis on asi ju vaid tehnoloogia taga. Kuidas kiiresti eliiti de-etniseerida, võõrandada ja oma huvides tööle rakendada.

Miks endine rahvalik-rahvuslik eliit, olgu see, kui nii väga soovite, feminismi, homoseksualismi või millegi muu põhine, asudes lääneliku natsionalismi teele, raudse paratamatusega mandub?

Muutub valitsevaks klassiks allakäivas riigis, oligarhiaks ning pärast klassitürannia etappi, kollektiivset diktatuuri jõuab kas välja kas ainuvalituseni või – võttes võimuvõitluses vastu abi väljastpoolt – viib kogu süsteemi agooniani?

Asi on selles, et püsimine valitseva eliidi hulgas on pingutav. See nõuab raha (vahendeid, ressurssi), veelkord raha, võimu ja oskust seda kasutada.

Seetõttu on iga rahvuslikult-rahvalikult pinnalt lahtirebenenud eliit tugevalt kalduv kollapsile. Ning siin ei päästa neid ei nahavärv, ei bioloogiline ega sotsiaalne sugu ega seksuaalne orientatsioon.

Klubi muutub suletuks! Kohti pole! Sotsiaalne lift pannakse seisma.

Ja see tähendab mandumist, kuna selline suletud grupp on suletud eelkõige kõigele uuele.

Hüva, me laus-humanitariseerisime hariduse: pole igasugu inseneridel-konstruktoritel-teadlastel vaja omada võimalust tõusta tippu. Me viskame pärast humanitariseerimist haridusest üleüldse teadmise välja. Piisab maailmavaate pähetuupimisest!

Kool asendab kiriku ja liidetakse riigiga.

Seega kaob legaalne enese ülestöötamise tee.

Me peatame tehnilise progressi, eitame igasugu uut. Me välistame uue! Sest igasugu uute võtete ja tehnikate leiutamine annab nende väljamõtlejale RAHVA silmis ÕIGUSE nõuda kohta eliidi hulgas – ja rikkuda niigi pingelisi suhteid juhtoinaste vahel!

Süsteem muutub padukonservatiivseks ning surub maha igasuguse initsiatiivi, eriti kui see peaks kohapealt tulema. Igasugune areng on ohtlik ja arengu taga olija – vaenlane!

Ning saabub, hävitamatu paratamatusega saabub hetk mil keegi kaotaja ülemises eshelonis sirutab oma väikesed pehmed ahned käekesed abi järele väljapoole süsteemi.

Praeguses Ukrainas on meil hea võimalus vaadata, kuidas seekõik oli, on ja tuleb.

Ja millega jääb süda rahule.

Mati T.
Vaimuliku seisuse ja humanitaarkultuuri läänestumine – kreatiivseklassi teke – ei jäänud loomulikult tähelepanuta.

Aleksander I, tulnud võimule riigipöörde läbi, muutis oma eelkäija, Paul I kurssi. Aleksander I, öelgem otse, oli pigem Uduste Saarte kui Kesk-Euroopa keiser.

Aleksander I poliitika oli Katariina Suure poliitika vastu suunatud Paul I reformide kontr-reformeerimine.

Poliitilised pinged Euroopas, Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõdade algus – kõik see nõudis muutusi.

Tulles vastu elu vajadustele ning Läänemere provintside aadelkonna ning vaimulikkonna palvetele (taas)avas Aleksander I 1802 Keiserliku Ülikooli Tartus ja 1803 – Vilniuses (Wilno).

Esimese siis esmajoones luterlike jumalasõna sulaste ning teise katoliiklike jumalasõnasulaste ettevalmistamiseks kohapeal.

Vene keiser poleks olnud Vene keiser, kui see annetus poleks kandnud reetmise ja äraandmise vaimu läänelike ideaalide suhtes. Vastavalt oma 1803 välja kuulutatud hariduspoliitikale said põhiliseks selle programmi 3 punkti:

1) hariduse vabadus seisuslikest piirangutest – kõik Keiserliku Kõrguse alamad said õiguse ennast harida; (ma kirjutasin:”õiguse”, “võimaluseni” oli veel-pikk-pikk tee)

2) tasuta hariduse algtasemel (koos käivituva stipendiumite süsteemiga andekamate viimiseks “sotsiaalsesse lifti”;

3) Õppekavade järjepidevus: algkoolide programmid olid sissejuhatuseks põhikoolile, põhikoolid gümnaasiumile ja ülejäänud keskastmele, ülikool aga jätkas valitud eriala süvaõpet.

Esimesed ohu märgid kõlasid juba Tartu ülikooli taasavamise dokumentides, kus nagu mainiti, et mitte ainult seisuslikud vaid ka rahvuslikud piirangud ei kehti – ka eesti soost tegelastel on õigus -üldistel alustel (!) õppida ülikoolis ning vastavalt haridusele ning tõusule teenistusredelil – tõusta isegi aadlitiitlini.

Ilma vähimagi nõudmiseta – saksastuda.

Mati T.
Olgu pealegi, väljas oli Suur Üheksateistkümnes sajand, uus keiser ja uued tuuled. Paljud võtsid seda mõtteavaldust aja vaimuna.

Kuid edasi selgus, et need “KULLED”, need kuradi eestlased – ja ega lätlased vähem viisakad polnud – üritasid antud õigust kasutada!

Järgnes sajand täis võitlust esmalt eestlaste õiguse eest astuda ülikooli. Siis jääda seal ausalt eestlaseks. Siis aga hakata isegi nõudma eestikeelset kõrgharidust.

Nõudmine mis oma jultumuses häbistas kogu õhtumaist kultuuriruumi!

Aleksander I ja Vene okupatsioonivõimu ‘kuritööd’ sellega ei piirdunud.
Esmalt 1802-04 ja siis 1816-19 aasta talurahvaseadustega kaotati pärisorjus.

Nagu ma siin kuskil juba kirjutasin, oli XIX sajandi alguseks poliitökonoomia selgeks teinud, et orja (ülal)pidamine on kallis. Orjapidaja loogika ütles, et nii võib täitsa vaeseks jääda.

Kuid Peterburi võimukandjad tagusid kiilu eestlastest talurahva ja sakslastest maaisandate vahele. Esmalt hambutuna sündinud mõisavallad oma vallakohtute ja vallakoolidega upitati pisitasa riiklikeks haldusüksusteks. Mõisa ja valla eristumine tõi aga kaasa luterliku koguduse lõpliku ja pöördumatu lõhenemise mitte seisuslikku vaid rahvuslikku joont mööda.

Aleksander I, see
“Nõrk keiser, keigar kiilaspäine
tööd põlgav salakaval mees”

nagu iseloomustas teda Pushkin, käis poliitikalauale välja eestluse kaardi.

08:19 27.06.2014

Mati T.
Vene keisrid käisid välja hüüdlause: “Isevalitsus, õigeusk, rahvalikus”.

Esimene punkt oli suveräänsuse deklaratsioon: valitseb ise, ilma kellegist sõltumata;

Teine punkt transformeerus üsna kummaliselt kohalike uskude toetuseks. Teravamalt kui seisuste vahesid hoiti kontsessioonide vahesid. Abielluda teiseusulisega oli keeruline ja veel näiteks XIX sajandi lõpus võis selle eest saada kuni 5 aastat kaugemates paikades. Rohkem kui Lenin sai otsese õõnestustegevuse eest!

Kolmas aga tähendas igasugu kohalike liikumiste toetamist.

Üheks selle liini ilminguks sai poliitiliste natsioonide elik rahvuste toetamine.

Andres SArusaamatuks jääb, milleks Iseviletsejale neid eestlasi tarvis oli.

# Vene keisrid käisid välja hüüdlause: “Isevalitsus, õigeusk, rahvalikus”. #
Eriti huvitav selle “õigeusu” juures oli leebe ja salliv suhtumine kristlusest ja judaismist eemale jäävatesse kultustesse.
Just Aleksander I juures hakati uuesti välja kaevama “eestlaste vana usku”. Nikolai I ajal see trend ei katkenud, vaid jätkus. Õpetatud Eesti Selts tegeles palju rahvaluule ja rahvatraditsioonidega. XIX sajandi keskpaik – see on väga huvitav aeg. Kõigi nende otsingute tipuks on preili von Hahn-Rottenšterni otsingud, mis nagu me teame, panid aluse nii Leninile kui Hitlerile – aga see on juba hoopis teine lugu.

Mati T.
See loob hulga poliitilisi võimalusi.

Andres S nagu näiteks milliseid? Milleks Isevalitsejale”võimalused”. Isevalitsejal on KÕIK võimalused. Tema võim on piiramatuja absoluutne. Milleks veel mingi “eestluse” või “lätlusega” laveerida.

Mati T.
Mida kõrgemal võimupüramiidis, seda rohkem on inimese võimalused antud ette süsteemiga, mida ta kehastab. Võtame ühe lihtsa näite: terastross säilitab isegi veel kandevõime pikkuse juures, kus jäik ja homogeenne kang omaenese raskuse all murdub.

Tindiplekistrateegid kalduvad arvama, et mida suurem laik, seda uhkem (tänapäeval, kus tinti pole, võite proovida punase veiniga WC-paberil). Praktikas on asjad veidi teisiti.

Kui me soovime, et meie süsteem aheldaks maksimaalse voo välisilmast, veel enam: kui me soovime, et see voog teda minema ei uhaks ega lömastaks, siis lihtne laminaarne voolamine ei avita.
Veel enam, me ei soovi ju olla “tühjus”, me soovime sellest voost ka midagi endale jätta, endasse jätta.

Suures homogeenses süsteemis, kus on tagatud kaupade, raha ja teenuste, aga samuti informatsiooni takistusteta liikumine, toimub kiire kollaps.

Kõik koondub keskusesse ja kaob seal musta auku. Võtame meie EL-u: ile-de-France ja Rhein-Vestfaalia koos paari suurema sadamaga katavad enamuse ekspordist-impordist ning koguproduktist.

Kõik muu euroliit on mõttetu kant. Provints, vaene ja… tarbetu.

Mati T.
Selline maailm, kus ääremaa muutub pommiauguks, sobivaks ainult ohtlike jäätmete hoiustamiseks: olgu need siis aatomitööstuse saaste või keemitööstuse jäägid või siis vallapäästetud sõdade lüüasaanud ja maaltväljakihutatud võitlejad, on madala effektiivusega.

Globaalne “koore pealt koorimine” kahmab vaid kõige magusamaid ressursse ja lörtsib need halastamatult ära. Kasuks läheb 10%, ülejäänud 90% sitatakse lihtsalt ära.

Seetõttu, järgides uputamatuse põhimõtet, on meil mõistliküles ehitada alt-üles klastrid. Territoriaalsed, sotsiaalsed, rahvuslikud, seksuaalsed, usulised, professionaalsed jne. Üleüldse: kui tahate kasu saada, siis POTENTSIAALIST EI PIISA, vajalik on potentsiaalide VAHE.

Võtame inimese. Inimese kasutegur füüsilist tööd tehes on 40-50%. See tähendab, et puhtalt käsitöise põlluharimise juures on vajalik saada 2 ja pool seemet tagasi. Siis saavad inimesed söönuks, põld harituks ja jääb seeme alles. Sellise elu juures püsis pere elus, kaks-kolm korda aastas, pikkade pühade ajal, söödi kaloririkkamat toitu, joodi taari ja õlut ning heideti naisega ühte (füüsiliselt raske töö ja taimtoit – ärge unistagegi “seksist”). Naine jäi heal ajal kord 2-3 aasta kohta rasedaks. Lapsed, 4-5 eluaastast alates karjatavad kanu ja rohivad põldu. Nii 30-40 eluaasta vahel tõmbab tuul kehva päeval läbi ja ongi minek. Kogu elu.

Ühiskondlik EROI on kuskil 1,1 – 1,2.

Tähendab: ÜHE “muidusööja” ülalpidamiseks on meil vaja 10 talupoega. Selline ühiskond on nõrk ja hädine ning kui teda sõjas ei röövita, siis ühel põhjusel – sealt pole võtta midagi.

Kui meil on saak 3 ja enam seemet tagasi, siis saame endale lubada midagi enamat. Näiteks pidada hobuseid, eesleid, muulasid, kaameleid, künnihärgasid. Rakendades vee- ja tuulejõudu, omades veetranspordivõrku ja TALVETEESID (kõvakstrambitud lumel ja jääl veab hobune tunduvalt suuremat koormat tunduvalt kiiremini => ka kaugemale), saame külas pidada üleval seppa ja jääb üle midagi müüa.

Näljahädad on selles ühiskonnas tavalised, epideemiad – ka. On vaja väga tugevasti siduda need inimesed elukohaga, et nad ei tormaks esimese hädasignaali peale minema, ei paisuks laineks mis pühib minema kõik ühiskondlikud institutsioonid. Vaja on, et nad sõja puhul pageks metsa ja sohu, pärast vaenlase lahkumist aga tuleks tagasi suitsevaile ahervaremetele ja ehitaks elu uuesti üles. Mitte aga ei tolgendaks kogu ülejäänud elu kuskil tuhandeid kilomeetreid eemal – “põgenikelaagris”.

Taastati ju väga kiiresti – aasta pärast oli küla püsti, 5-6 aasta pärast käis elu nagu enne. Surnud maetud, lapsed ristitud, maksud makstud.

Mati T.
XIX sajandi alguses, millest meil siin praegu jutt, jõudis algallikate EROI välja stabiilsele tasemele 1:4. Seda on palju, väga palju. See tähendas seda, et nälja- ja ikalduste ja sõdade ajal elati sama hästi kui ennevanasti KESKMISEL aastal. Keskmisel aastal elas keskmine inimene nii, nagu vanasti väga heal aastal. Heal aastal aga elati nii, nagu kunagi varem elatud polnud.

Samas oli seda ikkagi väga vähe. Globaalsel “kooreriisumisel”- nagu näitas tollane koloniaalpoliitika – sai piirkond kiire hävingu osaliseks.

Seetõttu osutus eriti mõtekaks regionaalsete blokkide loomine, hulga mehhanismidega nii massilise migratsiooni kui välisröövimise vastu.

Kasu Isevalitsejale?

Iga selline regionaalne ja kohalike oludega kohandatud blokk andis lõpuväljundis kõrgeltstruktrueeritud vaba ressurssi. See lõi võimaluse teatud suundades saavutada EROI taset üle 1:10.

Mati T.
Kasaklus.

Ammustest aegadest sai impeeriumites kombeks toetada piiriasukaid. Germaanlased ja slaavlased Rooma ajast, hilisemal ajal kasakad Dnepri kõrkjasoodes, serblased Austria-Türgi piiril, WASPide poolt edasi liigutatavad piiriasukad Ameerikas.

Süsteem oli lihtne: vastutasuks väeteenistuse eest kinkis valitseja hulga privileege, maad ja vabadused. Vastase rünnaku puhul pidid vabad kasakad võitlema – kaitsmaks oma külasid ärahävitamise eest. See andis keskvalitsusele aega.

Rahu ajal valvasid kasakad piiri, tegid märulipolitsei tööd – nõnda olid nad alalises sõjalises valmisolekus, organiseeritud ja väljaõpetatud, relv alati käepärast.

Soomlased, Eestlased, liivlased ja lätlased – need olid Vene Impeeriumi põhjapiiri “kasakad”. Läänest tuleva ründe puhul tuleb neil võidelda, et iseennast säilitada.

28. juuni kell 8:13

Mati T.
Mis kasu veel on Isevalitsejal vabadest kasaketest või soome laevameestest?

Kujutage endale ette Isevalitseja tööd. Vahet pole, kas maailma parima riigi president või Mordori Must valitseja.

Ronib uksest sisse mõni mäekoll või must haldjas, niheleb, veab kraapsjalga, koogutab selga – endal silmad jultunud, muudkui volks-volks ühele ja teisele poole, et mida saaks pihta panna. Ja hakkab pihta!

Enne veel kui oma jälgid lõuad lahti teeb, on juba selge millest… Anna talle lisavägesid, anna talle raha, tee talle maksimaalse jõulisusega diplomaatilist tuge just tema lõigul. Laevu, raha, vilja, naisi… kõike anna! kohe, palju ja siis veel rohkem!

Vastutasuks lubatakse sulle fantastilisi kasusid, universumi valitsemist ja Maailmarevolutsiooni takkapihta. Ning pole vahet, oled sa sm. Stalin või Sithi Lord: pisikesed väikesed ahned sõrmed üritavad vilkalt sulle taskusse pugeda ja kõike välja sikutada ning minema kanda, mis ette satub! Just tema lõik on kõige olulisem, just temale on surve kõige suurem, just tema… Peamine: anna, anna, anna…

Isemajandamisega provintsid, ennast ise toitvad rahvuslased, vabad kasakad, kes nii mõõga kui püssirohu ostavad ise on selle kõrval – hingeõnnistus.

Aga see, et nad Mordori Nõid-kuningaid ja lohesid, aga samuti presidendi eriesindajaid ei salli, rääkimata Impeeriumi keskalade asukatest – see on köki-möki. Peamine: kaklevad hästi ega kurna riigikassat.

Kõik muu on Maailmarevolutsiooni kõrval – kukepea.

28. juuni kell 12:35

Mati T.
Pärisorjus ju kaotati. Aga kontrollime – sest hea teooria omaduseks on võimalus seda verifitseerida. Idasõda (Krimmi sõda). Mööda Läänemerd tossutas Briti-Prantsuse eskaader, ühtekokku üle 60 vimpli. Ja… Ja? Ja ei midagi!

Ainuke edukas dessant 11 tuhande täägi osalusel oli Ahvenamaal. Ja ka see sumbus sinna. Mujal piirduti pommitamiste ja paari laeva kaaperdamisega.
Kiiret edu Läänemere Idarannikul polnud loota. Sügisel läks eskaader koju tagasi. Järgmisel aastal oli edu veel väiksem.

Muide: üks olmedetail näiteks Lydia Koidula teostest – mis juumbes samast ajast räägivad.
ENDASTMÕISTETAVUS,millega Eesti talumehed tareseinalt püssi haaravad.

Mati T.
Hüva, läheme edasi.

Ilmasõja lõpp ja Kodusõda, mis meil ja Soomes Vabadussõjaks üle läks.

Soome blokeeris kõigepealt väga edukalt Briti vägade liikumise Soome lahe lõunakaldale ja Petrogradi peale, seejärel aga Saksa vägede liikumise Soome lahe põhjakaldal.

Meie väed vaatasid üsna ükskõikselt pealt, kuidas Leninile-Trotskile ustavad väed nende nina all Petrogradi kimasid ja likvideerisid Zinovjevi-Kamenevi Põhjakommuuni.

Tartu rahu aga oli selle imperiaalse kaitsepoliitika tipp. Oma iseolemise nimel me korjasime relvad käest üle 70 tuhandel venelasel, lõime puruks sakslased ja saatsime koju Briti laevastiku ning Rootsi-Taani sõdurid. Mis järel vahetasime sõbraliku käepigistuse soomlastega kes ka koju läksid.

Soomlased tegid sama.

Leedulased aga kihutasid Antandi rahuvalve üldse Klaipeda kaidelt merre – ja nõnda kadusid siit võõrvägede baasid.

Süsteem töötas.

Mati T.
Vene Impeeriumi uued riigid aga tegid erilise teene nõukogude võimule: nad aitasid kaasa selle tunnustamisele de facto ja siis ka dejure.

Vaadake, Vene Impeerium oma 1914. aasta piirides eksisteerib edasi. Veel enam, see on üleüldse viimane nendel aladel rahvusvahelise õiguse alusel eksisteerinud ja olnud süsteem.

Vene Impeerium oli Antandi liige, ning loomulikult ei saanud Lääneliitlased kutsuda tagasi oma tunnustust Vene Impeeriumile. Kuid – isevalitsuslik Vene Impeerium kaotas Kodusõjas KÕIK seaduslikud troonipärijad. Nood lasti maha täpses troonipärimise järjekorras. Ja sellega on Impeeriumi troon tühi. Pole Imperaatorit, pole ka võimalust luua valitsust.

Teoreetiliselt saaks probleemi lahendada kas kogu rahva tahteväljendusega kas siis referendumi või näiteks Asutava Kogu valimise läbi. Mida ka toimuda ei saa, kuna pole jõudu, milline need läbi viiks.

Enamlaste vastase võitluse sildi all andsid Lääneriigid oma de facto tunnustuse “kõigile enamluse vastastele jõududele Venemaal”. Edasi toimus veider kemplemine “aitame/ei aita”, “tungime sisse/ei tungi sisse”. Lõppes see tants sellega, et – mitte midagi.

Nüüd deklareerisid Antanti riigid, et “teha pole midagi”, tuleb elada “sellega mis on”. Vapiga paberi puudumisel kirjutatakse – tavalisele.

Edasi tekkis huvitav paradoks – püüdes saavutada oma tunnustuse võrdsustamist “päris riikidega”, tirisid sanitaarkordoni riigid lauale ka enamliku Sovdepia tunnustamise. Enamlik Nõukogude Riik sai rahvusvahelise õiguse objektist rahvusvahelise õiguse subjektiks.

Tekkis isegi koolkond, kes kinnitas uutel riikide ja pärisriikide võrdsust õigustes ja kõiges muus.

Mati T.
Teine Maailmasõda.

Teises Ilmasõjas kaitsesid limitroofid oma idanaabrit. Isegi kõige tugevam ja sõjakam neist – Poola kakles eelkõige Reichiga ja avaldas vaid passiivset vastupanu Punaväele. Kuigi kõik “üldtunnustatud” analüütikud oodanuks vastupidist.

Alates talvest 1942-44 olid Euroopas vaid kaks mittesõdivat armeed: kuninglik Rootsi ja 23. nõukogude oma. See, mis seisis Leningradi juures Soome vastas. Leningradi vallutamine kukkus läbi just selle tõttu, et Mannerheim, kes mitte kordagi ei uskunud Reichi võiduvõimalust, keelas aktiivse tegevuse. Kurjad keeled räägivad siiamaani toidumoonast, mis Soome positsioonide kaudu Leningradi imbus ja kurjal 1941/42 aasta talvel oma rolli mängis.

1943-45 aga moodustasid kõik need piirirahvad “lume” millest keris end kokku massiivne Läände veerev Punane pall.
Soome?

Ka Soome.

Remontis laevu ja allveelaevu Punalaevastikule, varustas toiduga, osales sõjas Lapimaal, tarnis Liitu tooret ja tööstustoodangut. Sealhulgas tollal maailmakuulsate Rootsi metallitehaste kõrgkvaliteetseid produkte. Igasugu kuul- ja rull-laagrid ja laagrikesed…

Külmas sõjas oli Soome kõige meelekindlam Nõukogude blokiliige, tunduvalt lojaalsem kui näiteks Rumeenia. Ülejäänutest me parem ei räägigi. Poola planeeris innukalt taktikalist tuumasõda Teisel pool Elbet. Väiksemad vennad tootsid relvi, tegid teadust ja valmistusid “tolleks päevaks”.

Mis edasi?

Nõukogude süsteemi krahhi järel oli endiste sisemiste ja välimiste vendade panus Kremli restaureerimisel tohutu!

See, et Venemaa ei lagunenud, oli burjaadi shamaanide ja Dagestani mullade teene. Kreml oli ilma valitsejata peas ja kõigega nõus, mida kästi Läänest (Jeltsini “suveräänsuste paraad”).

Huvitav fakt: just mittevene autonoomiad olid need, mis avaldasid vene oblastitele survet ja säilitasid riigi.

Välispoliitikas olid aga endised liiduvabariigid ja Ida-Eurooplased need, kes tirisid purujommis ja täiesti teo- ning vastutustundetu Kremli võimu tagasi rahvusvahelisele areenile. Tirisid tagasi kui suurriigi.

Meie olime esimesed, kes korraldasid kisakoori röökides:”Rassija-rassija!”, Venelastel läks 20 aastat aega, et selleni jõuda.

Mis nüüd?

On peale kasvanud põlvkonnad alla 30 aastasi inimesi, kes ei oska sõnagi vene keelt, kuid kes on meie (MEIE!!!) massimeediast saanud KINDLA veendumuse, et “Me olime venemaa”; et “Venemaal on mingid õigused neile aladele” (küsimusele “millised”? vastata ei osata, kuid veendumust see ei kõiguta).

Ja kes endist viisi jagavad maailma VÄLISMAAKS ja VENEMAAKS.

Mati T.
Süsteem töötab isegi praegu, meie Heas Uues Ilmas.

Paljud kiruvad Soome “arusaamatut positsiooni” Põhja-Atlandi Liidu ja eelseisva Idasõjakäigu suhtes. Eriti kui arvestada seda, kui palju on Soome idanaabri läbi kannatanud.

“Kuidas nad siis aru ei saa!?”

Vaadake, Soomel on ka teine naaber. Milline ihub väljendusrikal ilmel nuga ja kahvlit vastastikku… Pardon! Esitab üha uusi ja uusi Põhjamaade integratsioonikavasid… Ühise parlamendiga, ühise eelarvega, ühise kodakonduse ja rahvastikuga…

Selles olukorras on vajalik vastukaal – ükskõik milline.
Soome on piisavalt suur ja piisavat arenenud, et omada veidikene päris oma eliiti. Ja selle eliidi teatud osa mängib üsna kummalisi mänge. Näiteks selliseid …

Kansanäänestys Suomen liittämisestä Venäjään

http://www.adressit.com/kansanaanestys_suomen_liittamisesta_venajaan
Ukrainan tapahtumienseurauksena Suomen tulisi valitapuolensa. Me emme pärjää g…

Mati T.
Ja kõige paradoksaalsem on see, et suurim võimalus “sattuda tagasi venemaale” on meil juhul kui eelolev sõda venemaa vastu on võidukas.

Adolf Aloizovitsh lasi meie kena generalbezirki ilma suuremate proleemideta kokku keevitada Peipsitaguste aladega. Ja mitte sugugi eestlaste õiguste tunnistamiseks neile maadele….

Praeguses sõjas Nõukogude pärandi eest põrkuvad 2 integratsiooniprojekti: see, mis on käinud läbi GUAMi ja SRÜ ja see mis on läbi TL ja Euraasia Liidu.

Kui batko Minskis langeb, on suur võimalus integreeruda lõunasuunas… ja kui Volodka kontsad külmaks saavad, võib see integratsioon saada hoopis eriskummaline….

Mati T.
Tagasi Aleksander I aega.

Talupoegade sujuv lahtipõkkamine feodaalsest majandussüsteemist muutis nad vabaks tööjõuna, proletatiseeris nad.

See suitseva sütikuga demograafiline pomm – tõeliselt üleastustatud Eesti – tehti oskuslikult kahjutuks. Lasti tühjaks voolata, pandi tegema kasulikku tööd.

XIX sajandi alguses saavutas, nagu ülalpool öeldud, eestlastest maarahvastik suurima arvukuse kogu teadaoleva ajaloo kestel. Põllumajanduslik maakasutus aga suurima ulatuse. Püüti ülesharida kõiki soosaarekesi, rabaveeri, jõe lookmeid… Riskantse maaviljeluse piirkond, ikalduse võimalus 50% ja enam… elu füsioloogilise nälja piiril.

Aleksander I avas kraani, lasi ülekuumenevast aurukatlast liigse rõhu välja. Algas eestlaste massiline sisseränne linnadesse ja “linna tüüpi töölisasulatesse”.

Töölisalevid ja alevikud, töölisagulid linna piiril – sinna valgus see eestlaste mass.

Kenad pisikesed saksa väikelinnad, du lieber Europa, wehrkullert.

“MEIE linnad kullestuvad!” See sai kohaliku saksluse hüüdlauseks järgmiseks sajandiks.
Esilagu lohutati end sellega, et “ega nad jäävad ju sinna, oma sitastesse agulitesse” – ei jäänud.

Valgusid korralikesse saksa kvartalitesse. Esialgu veel viisakate “kadakatena”, kuid isegi need rääkisid vahel liiga valjusti eesti keelt. Mõni aga tellis isegi “Postimehe” koju – kuigi kinnitas,et seda loeb kojamees.

Mati T.
Pärisorjuse kaotamine oli XVIII-XIX sajandi ERASTAMINE.

Riik oli feodaalne, see tähendab, et seda hoidis koos feodaal-hiearhia.

MÕIS – see polnud mitte ainult majandusüksus või maavaldus, see oli ka haldusüksus, riigikaitseüksus (kohalik maahärra oli eelkõige sõjamees ning pidi vajadusel astuma välja enda ja oma vasallide ja läänimeeste sõjasalga eesotsas. Tõsise kriisi puhul aga kutsuma oma vastutuspiirkonnas kokku maakaitse. Lisaks veel oli mõis kohtuvõim, maksude kogumise ja elu, hariduse ja kõige muu seesuguse elukorraldamise süsteem.

Kinnismaisus või sunnismaisus kehtestati kahel põhjusel – suurte riikide tekkimisel tekkis suurte ikalduste ja taudide, samuti sõdade ja mässude ajal massiline paguluse oht, seda esiteks. Teiseks, majanduse edenedes, tekkis üha rohkem majanduse- ja maakasutuse vorme, mille juures talupojad polnud vajalikud.

Vanal lõbusal Inglismaal, kus kinnistamist polnud, kihutasid maaisandad retnikud lihtsalt minema.

Seetõttu, nii veider kui see ka ei tundu, oli sunnismaisusetaga ka rahvast ja riigist hoolimise moment.

Hüva, me laseme need pärisorjad vabaks. Mis edasi?

Nad VALGUVAD kuhugi – ja mis seal tekib?

Ühiskondlik roiskumine, kloaak, kerjused, litsid, vargad… ja käärimine, mis kulmineerub mässu ja paljude-paljude ohvritega.

XVIII sajandist alates moodi läinud liberaalid väristasid häält ja seletasid innukalt, kuidas iseregulatsioon ja kõrged moraalsed väärtused kõik paika paneb… Praktika näitas muud!

Hea kuningas Henry juba jutuks olnud Inglismaal lasi üle 70 tuhande hulguseks muudetud talupoja lihtsalt tee äärsete puude otsa kaunistuseks üles riputada. Jutt ainult kerjamise eest poodutest. Maharaiutud pead, rattale tõmmatud ja muu seesugune – see on omaette loend. Nendest, kes refomitud majandusse “EI SOBINUD”.

Liberaali ideed olid selged: säilitada mõis tervikavarana kui eravaldus – loovutamata sellest tükikestki.

Nüüd vast saab selgeks riigivõimu kimbatus pärisorjusega. Mõisnike puhtaks teha ei saa. Me nägime juba, kuidas balti parunid head Rootsi kardinad Vene Impeeriumi vastu vahetasid – oma võimu ja privileegide säilitamiseks. Mäss, reetmine ja vastuhakk on garanteeritud. Paul I kägistati salliga ja löödi tubakatoosiga surnuks, dekabristide mäsu aga juba kogus jõudu.

Kuidas ohjati AADLIT?

Kahe asjaga, NB! PANGALAENU ja ABIELUGA.

Mati T.
Aadli elustiil oli priiskav. Väljaminekud – üle sissetulekute. Siin ujus välja AADLIPANK, milline andis TARBIMISLAENU (tuleb tuttav ette?).

Edasi oli aga lihtne: kes aadlist hakkas kobisema ja “pöördeid peale võtma” kippus, see pangateate veksli kohta sai.

Huvitav nüanss: “võlgade ja nende tagasimakseta kustutamise” teema oli väga oluline kõigi vabadustihkavate aadlikest mässajate puhul XVIII-XX sajandil. Võlg, mis mitmekordselt ületas kõike mis tal oli ja mida ta eales omanud oli mitmekordselt, see oli vabadusearmastuse kaalukas argument.

Mulle joonistuvad selged analoogiad meie praeguse halli argipäevaga, aga teile?

Teisteks ahelateks vaba aadliku hellitatud käekeste küljes oli – abielu.

Sisuliselt polnud aadlikul võimalik jääda vallaliseks. Liberaalne moraal lubas ju olla vallatu ka abieluahelates.

Kuid sotsiaalselt see kammitses ning oma positsiooni pärast mures abikaasa valvas teise järele innukamalt kui politseikoer.

Praegune aseksuaalne KooS oma perspektiiviga “viiele ühes eluruumis ühiselt veedetud ööle” ja laienemisega “kooseluta lähisuhtele” paneb mind mõtlema, et ülalkirjeldatud sotsiaalseid praktikaid põle mette unustatud.

Mati T.
#Aivar A: Kuradikeeruline värk. Regionaalpoliitiline alateadvus, kukla taga. #

Kirjutan siin eestlaste ajast ja loost, silm kellaosutil – saaks valmis enne, kui ajaloo Suured Kellad lööma hakkavad… ja mõtlen: olen juba 20 aastat sõdinud “veneusulistega” ja see on üsna lootusetu võitlus.

Esimene selline täke minu mälus oli päris-päris alguses. Uus vabariik just alustas. Kõnnime ühe hea tuttavaga mööda tänavata ja ta äkki küsib minult: “Kas sa Venemaasse usud?”. Oleksin nagu rauakangiga vastu pead saanud – peaaegu oleks tänavale käbla pannud!

Jah, ma usun, et seal – Peipsi ja Narva taga, on mingi riiklik moodustis mida niimoodi nimetatakse. Aga see küsimus ei käinud selle kohta: on seal veel midagi olemas või tuleb kohe pärast suurt tühjust Jaapan vasta?

Ma hakkasin märkama imelikke asju meie eestikeelses ja nagu me just nagu arvame – ka eestimeelses inforuumis.

Surnutest ei räägita üldse või räägitakse ainult head. Meie harrastasime innukalt nekrofiiliat Punakaru korjuse kallal, kartmata vähimalgi määral laibamürgi sisseimbumist.

Esiteks – me olime rõõmuga nõus, et Vene föderatsioon on justnagu Nõukogude Liit, ainult kärbitud kujul. Mille alusel!? Üks liiduvabariik, mitte karvavõrdki parem Ukrainast või Kasahstanist. Isegi Vene autonoomiates (Tshetsheeniast rääkimata) kuulutati kogu NSVLiidu omand nende territooriumil enda omaks. Kohe, päevapealt ja ilma mingite klausliteta. Meie lubasime kogu invertari, sh. meie territooriumil olevad relvad ja muud varud välja vedada – tasuta. Lehvitasime veel eshelonidele järgi. Miks nii? Vastasel korral võiks ju keegi arvata, et meil on midagi pistmist nõukogude süsteemiga! Ja meid võidakse mitte Läände vastu võtta, kui me nii teeme…

Oh jeerum, oh sina jeerum…

Ja kui õnnelikud me olime kui vastvalitud president Jeltsin Tallinnas deklareeris: Eesti NSV ei ole Vene NSFV osa! Mina õppisin seda millegipärast koolis – huvitaval kombel oli see meie eliitkoolide kasvandikele uudis. Võib-olla oli parteinomenklatuuri võsukestel teine kooliprogramm?

Noh, kurat temaga. Suri surnuks ja asi vask. See imelik territoorium meist Idas veeres vastu oma vältimatule destruktsioonile. Kogu suure Venemaa majandusvõimsus kukkus allapoole NY Cityt, allapoole Hollandit, kuhugi Soome tasemele… nagu meie ütleme, “avaliku sektori”, esindajad ei saanud aastate kaupa palka. Ohvitserid, miilitsad, õpetajad, arstid, ametnikud… laevastik roostetas kaide ääres ja jäi vanametalli varumspunkti viimata vaid selle pärast, et polnud viijaid. Tankid seisid laoplatsidel mutta vajunutena ja kinnisvara arendajad saatsid neid sealt raudteerongide kaupa Hiina ja Jaapani ümbersulatamisele… 1993. aasta verisele oktoobrile järgnes Punaväe jäänuste hale pagemine Euroopast 1994. aastal. See, mida Euroopas maha ei parseldatud, viidi ära sinnapoole ja lükati lihtsalt raudteetammist alla. Evakueeritud ohvitseerid Saksamaalt majutati vastu talve koos peredega presenttelkidesse – keset lagedat välja – ja läksid massiliselt eraturvafirmadesse tööle, Aafrikasse palgasõduriteks.

Instituutides hangeldasid poekesed varastatud olmetehnikaga, sõjatehased müüdi vanametalliks – kui palju vene vaske läks läbi Eesti? Kes mäletab?

Unikaalsete tehnoloogiate loojaid peksid tundmatud isikud nende kodude trepikojas pesapallikurikatega surnuks.

Nahatäis Tshetsheenias nahatäie otsa ja siis veel 1998. aasta defolt. See lõi hinge kinni isegi nendel, kes kasvõi endamisi lootsid,et “äkki hakkab paranema”.

Ühesõnaga: kogu süsteem degradeerus ja varises kokku sellises tempos, et oli siililegi selge: ots on käes! Meeste keskmine eluiga kukkus neljakümnendatesse aastatesse, sündivust polnud ollagi, kõik erakonnad ja parteid – viimseni – läänemeelsed, demokraatlikud ja inimõiguste eest väljas.

Tulnuks teha ENDASTMÕISTETAVAT: jätta see asi sinna, kus see vedeles, UNUSTADA!

Unustada, et Venemaa üleüldse ON. Mitte kuhugi seda mitte kutsuda, mitte mingeid läbirääkimisi, teha oma asju ja täielikult ignoreerida.

Veel üks variant olnuks – minna hädas naabrile appi, kuid see nõudnuks meilt teistsugust suhtumist, teistsuguseid liidreid.

Meie aga tirisime Venemaa laua taha. Ise aga koondusime teisele poole lauda ja: “Noh, tibla, mis ütled, bljaad?”

Mingi perverssne armastuse ja vihkamise suhe. Suhelda ei taha – kuid ikkagi suhtleme. Tegelased, kes röögivad siinpool: “E’nin tule’ma’ah matta, viisnurk tule’ är voetah!” võtavad seejärel ilma suurema kärata Helsingi kaudu piletid ja sõidavad oma Leniniga ühist sünnipäeva Mausoleumi tähistama.

Üks vene juut, kes Samantha Smithi passiga Liidust jalga lasi, sattunud Eestisse ja vaadanud üle, mida me siin Venest ja Sovdepiast räägime, kuidas me räägime vangutas pead. “Kuulge, mis imelik freudistlik suhtumine teil on? Te ju tahate tagasi, aga mitte ise, vaid nii et teid vägistataks!?”

Vaat see oli mul teine täke mälus meie veneusuliste suhtes.

Signe H Ma pidasin 91 aastal oma kolmekümnendat juubelit ja see on vanus, kus hakkad ennast avastama Mina hakkasin ennast ja end ümbritsevat avastama ja tunnetama kuidagi eriliselt nagu oleks närviotsad paljad. Või oli kõik see olukord tollel ajal selline eriline. Kõik tundus väga sürr. Isegi sürrist sürrim kohati. Ma ei usu,et noorem rahvas aru saab, mida ma silmas peanaga … Ühesõnaga see, mis Mati siin kirjutas ja mida juut imestas – kõik käis sellel ajal kas
1) meeletust entusiasmist – teeme kõikringi,paremaks,näitame kogu maailmale! või
2) meeletust ahnusest ja rahahimust.(Raha vedeles ka maas aastate kaupa aga ei osatud veel sellega midagi peale hakata)
Kolmas variant oli ka – inimesed,kes piltlikult öeldes jäid lõuad ripakil letargilisse seisundisse ja ei osanud enam mitte midagi teha, kuidagi olla. Sest kõik oli liiga kiiresti ja liiga palju muutunud.

Mati T.
Edasi läks hullemaks – kõik teavad ja tsiteerivad Putinit ja õilishing Zhirinovskit, Eesti riigijuhte kui tsiteeritakse, siis ainult mingi korruptsiooni-skandaaliga seoses.

Natsionalistid, enda arvates! %¤#%¤#%#¤&!

Kole pilt… sellisest äraspidisest isikukultusest allumiseni võib olla, nagu teavad psühholoogid, ainult üks tilluke samm.

Mulle meenuvad selliste kisamaalaste puhul kogu aeg read Elo Tukla mälestustest. Ühe tuntud Eesti perekonna liikmest, kelle kohta Elo arutles umbes nii: “sõna hüsteeria tuleneb kreekakeelsest sõnast”emakas” – huvitav, kus kohas see organ sellel härral paikneb?”

Too nimelt halas: “Kohe tulevad enamlased, kõik tapavad ära, keda tappa ei viitsi – saadavad Siberisse.”

Paar nädalat pärast juunipööret aga silkas juba reipalt koos komnoortega ringi ja ehitas agaralt uut elu.

Mati T.
Üks mõttearendus… Kui II Reich seisis lüüasaamise lävel, siis peideti Saksa riikluse taassünd ära – sinna kust võitjad otsidagi ei osanud.

Müstilis-okultsete ringidesse, igasugu töölisliikumise radikaalidesse…

Vahel on mul tunne, et Nõukogude Liit peideti igasugu läänemeelsetesse kisamaalistesse natsionalistidesse… Väljaspool Vene Föderatsiooni piire.

Nõukogude eliit oli kogu aeg valmis lahkuma, kohvrid pakitud, varupassid valmis. Jakov Sverdlovist jäid maha tema varud kullas, valuutas, dokumentides. Lenin, Trotski, Stalin – kõik nad olid valmis hajuma ja uuesti alustama.

“Põhjaminemise, st SUKELDUMISE” teema oli nõukogude eliidil väga aktuaalne, eriti pärast 1968. aastat. Variandi kallal, et Külm sõda lõpeb lüüasaamisega, tegeldi palju ning põhjalikult. Hoolikalt uuriti III Reichi praktikaid, sh. Ahnenerbe, Ultima Thule, Õhu Templija teiste taoliste organisatsioonidega seotut.

Nõukogude tsivilisatsiooni maagiline osa dekodeeriti hoolikalt, jagati komponentideks ja…

Ma ei tea… Ma tõesti ei tea… kuid kui meil 25 aastat pärast süsteemi krahhi märatseb Stalini isiku kultus… Märatseb nii, et paljudes riikides on viidud sisse kriminaalvastutus selles kahtlemise eest!
Ma ei tea… ma kardan.

Mati T.
Rahvus ehk poliitiline natsioon

Natsioonid kujunesid Õhtumaa absolutistlike monarhiate tingimustes.

Üks valitseja, üks riik, üks seadus, üks raha ja üks majandusruum.

Prantsuse, Inglise, Hispaania, Portugali või mõne Skandinaavia kristliku kuninga alam sai riigialamaks ja sealtkaudu kodanikuks.

Natsioon ja ‘citizenship’ on üles ehitaud ÄRIÜHINGU põhimõttel: iga riigialam on kodanik, ühel kodanikul on üks hääl ja Enterprise tulemustest peab iga citizen osa saama. Viimaseks moeröögatuseks on kurikuulus “kodanikupalk” – kui olete kuulnud. Kõik “aktsionärid” peavad saama dividende oma olemasolu fakti eest – sõltumata nende tegevusest ja selle kasulikkusest Cosa Nostra heaks.

Etniline, nagu ikka, oli sellises ühiskonnamudelis mahasurutud.

Heaks näiteks on kõige-kõige esimene natsioon – Shveits.
Sakslased, prantslased, itaallased, retro-romaanlased – kõik kokku -Shveitsi liit..

Ei midagi isiklikku – ainult poliitilised huvid.

Seda, et poliitilised huvid kaaluvad kodanike vaba tahte ilmutamise korral üles nii etnilised kui religioossed “identiteedid” näitas reformatsioon Shveitsis. Protestantide ja katoliiklaste mitmesõjani viinud vastasseis ei viinud liidu lagunemisele.

XIX-XX sajandil puudus Shveitsis peaaegu täiesti irredentide püüd taasühineda kõrval oleva “rahvusriigiga”: itaallastel Itaaliaga ja prantslastel Prantsusmaaga.

Vabad Shveitslased eelistasid oma etnilisi ja rahvuslikke vajadusi rahuldada ühtses liidus – võideldes oma õiguste eest selle sees – mitte aga väljaspool seda.

Andres SKuhu kuradi kohta sa püüad selle jutuga nüüd tüürida? Sinna, et ajaloos”kõige õnnelikumad” riigid, nagu Shveits ja USA pole olnud mono-etnilised?

Mati T.
Shveits on hea näide selle kohta, et rahvuslik vaen pole piisav poliitilise süsteemi lõhkumiseks.
Vaevalt on Õhtumaa verises ajaloos kaks vaenulikumat rahvast kui prantslased ja sakslased – kuid Shveitsis elavad nad koos, kuna eraldi oleks veel halvem.
Katoliiklaste-protestantide vastastikused, väljapuhastamise mõõdu võtnud veretööd üksteise kallal on üldtuntud – kuid nad jäid Shveitsis ühte elama.

Seejuures pole see kooselu seal mitte kunagi olnud vennalike rahvaste idüll. Kaugel sellest – vastastikused konfliktid ja sõjad konföderatsiooni sees on juhtunud enam kui kord.
KUID! Pärast rahvuslike vajaduste katmist süsteemis kisub KASU üksteise poole.
4. juuli kell 4:41

Mati T.
Veidi teise nurga alt puhus aga tuul Ida-Euroopas – Uraali tsivilisatsiooni alal.

Esiteks – siinses elustiilis – kuid etniline on see, mis lubab meil meie elukohas ellu jääda, seega mõistlik ja ratsionaalne – on alati elatud koos erinevates fraatriates.

Uraali tsivilisatsiooni eripäraks on RUUMIKUS, avarus. Meil on palju ruumi ja seetõttu oleme harjunud pooltevahelisi konflikte ja omavahelisi vastasseise lahendama ruumilise lahknemisega.

Me eraldume territoriaalselt, kuna territooriumi on palju ja inimesi – vähe. Tapmisest mõistlikum on teine ära ajada. Võib-olla läheb teda meile veel kunagi vaja.

Kes teab.

See algoritm istub meis sügavamalt sees kui me ise oodatagi oskame.
Meenutame kasvõi viimast suurt ja teravat konflikti meie maailmas: massilise METSA MINEMISEGA. Metsamehed. Metsavennad.

Huvitav on ka see, et ka konflikti teine osapool saatis vastased “ruumist ära” – ja mitte linnaväljakule, kus neil pea maha võetakse -vaid “kaugematesse paikadesse” – lubades sealjuures säilitada perekondliku ja kultuurilise ühtsuse. Üleüldse vastase olemasolu ja olemasolemise õiguse tunnistamine. Vastase eksisteerimisõiguse tunnustamine. Tunnistamise, et vastasel on oma tõde, omad unistused ja isegi omad ja sealjuures kõrged moraalsed väärtused. See aga pole kaugeltki nii endastmõistetav, nagu mõni arvata võib.

Tuletame meelde kasvõi JRRT poolt tiraazeeritud muinasjutte genotsiidist, üleüldisest ja täielikust. Lääne inimese ideaal: hävitada mitte ainult vastase sõjamehed, tappa naised, tappa lapsed ja isegi tema elusüsteem ja infrastruktuur hävitada.

Võrdluseks: Iraani tsivilisatsioon oma monismiga. Hea on absoluutne. Valgus on valgus ja must on must. Vastane mingeid väärtusi ei kanna, õigust eetikale või esteetikale ei oma. Ruumi pole talle ettenähtud. Surm ja olematus on tema pärisosa! Ülemine-alumine, parem-vasak, hea-kuri, mees-naine, hetero-gei: “Ülemine” peab allutama endale alumise poole. Täielikult ja tingimusteta. “Vastase surm olgu iga kõlbelise inimese palavaim soov” – nõnda kõneles Zarathustra. Isegikui teistsugust tunnistatakse, siis pärast selle RITUAALSET TAPMIST: näiteks 2-partei süsteemis valimiste läbi. Kaotaja – “surnu” – peab perioodi kestel alluma “elava” st “ülemise”/võitja ainuvõimule. Sõda on igavene ja kestab maailma lõpuni, mil headus lõplikult hävitab kurjuse – ja siis saab otsa ka maailm.

Hiina maailmamudelit kujutab kuulus sümbol, mis näitab, et ühes sisaldub teine. Ning ühe võib vaheldub teisega nagu vihm põuaga ja suvi talvega.

Indo (aaria) tsivilisatsioonis võidab “ülemine” “alumise” – ja valitseb jumala armust – kuid erinevalt iraani maailmapildist piirdub tolle alistamisega, kuid ei surma toda. Herrenvolk ja slaavlased.

4. juuli kell 4:49

Andres S OK, Mati, me saime su poindile pihta. Hea ühiskond ei pea ilmtingimata olema monoetniline. Edasi. Venemaa ja meie suhtumine. Kui üks riik kuulutab ennast “Kurjuse Impeeriumi” järeltulijaks, no KUIDAS me peaks siis suhtuma, kui mitte vaenulikult.
4. juuli kell 17:13

Mati T.
Iraan ja iraanlased lahedasid üsna keerulist olemajäämise probleemi. Milline neist tsivilisatsioonidest on parim?

Kas traditsiooniline, ürgaegne, kus erinevus ja vastasus ning vastandumine ei kanna konfliktset tähendust?
Kuid too elustiil, tsivilisatsioon, on tardunud, see on nagu õngekork, milline ulbib lainetel koos tõusude ja mõõnadega.

Uraali tsivilisatsioon on võimas tohutu maa ja ilma hõivamisel ja organiseerimisel. Uraali tsivilisatsioon on ruumiline tsivilisatsioon ja see toodab ruumi. Organiseeritud ruumi. Sisemaist saarestikku, mille vahel on rohkem või vähem läbitav maa. Uraali tsivilisatsiooni ideaaliks on VÕRK, kus “igal talul oma taar”, “igaüks omas kodus uhkem ja ahju peal – ausam”.

Konfliktsete osade territoriaalne lahknemine on äärmiselt tõhus ekspansioonimehhanism. Uraali mudel soosis uute tervikute loomist ning ILMA SEGUNEMATA KOOSOLU ja elu kattuvatel asualadel. Tänu sellele mehhanismile säilitas uraali tsivilisatsioon oma ühtsuse ja terviklikkuse. Ühtse mõistete ja arusaamade, tülide lahendamise ja tülitsemise oskusega.

Olen kindel, et kui algab inimkonna ekspansioon Ilmaruumi – aga see tuleb, kui mitte praegu, siis saja, tuhade, kümne tuhande aasta pärast kuid tuleb, tuleb kindlasti – siis saab sellest Uraali arengumudeli triumf.

Uraali olemise mõtteks on enesemääramine lahkulöömiseni välja.

Hiina, iraani, indo tsivilisatsioonid lahendavad ülesannet: mis saab siis kui RUUMI EI OLE.

Tõsi, see “ei ole” on eri suurusega. Iraani “ei ole” kujunes tibatillukestes linnriigikestes. Tihke linnamüüri vahele pigistatud kääbusmaailmas, mille ümber on oma maa, siis tuleb vaieldav maa ja siis – võõras maa. Selles ühiskonnas tähendas igasugune hävitamata teistsugusus surma kõigile. Minna polnud kuhugi – teisel pool oli vastas samasugune, jaa-jaa, täpselt SAMASUGUNE linn, müür ümber, inimesed tihedalt kokku pressitud.

Miks kokku pressitud?

Kuna see oli ratsionaalne, jõudusäästev: Tihe asustus linna sees tähendas rohkem inimesi linnamüüri jooksva meetri kohta, see aga tähendas kindlamat kaitset. Ümberasujatest võõrad lihtsalt tapeti, rändurid aga maksid ränka lõivu läbipääsu eest oma kaupadega.

Iraani olemise mõtteks on tappa kõik teistsugused, saada ainsaks ja siis – surra, kuna olemisel pole enam mõtet.

Indo “ei ole” on hõivatud maade kontrolli all hoidmise maatriks. Pole kohta, kuhu peituda, pole kuhu varjuda. Tahad minna võõrale maale – tuleb ALISTUDA, ALLA HEITA. Olla tema meestele naine ja töölistele ori. Tummad, möögivad ja rääkivad tööriistad…

Aaria maailm: kunagiste orjade, nüüdsete vallutajate maailm.

Erinevus Iraani maailmast on see, et lubamata enesemääramist, jättis Indo vallutajakultuur allaheidetud oma mahlas küpsema. Allaheidetu võib elada füüsiliselt – kui see on võitjale kasulik – kuid mitte vaimselt ja kultuuriliselt.

Aaria olemise mõtteks on purustada oma vastased, näha enda all nende küürus selgi, võtta ka nende kõige tugevamaid sõjamehi nagu nagu naisi…

Hiina ruum on suur kuid piiratud… seetõttu teab iga hiinlane, et kuigi suvi on helde ja päike kuum – TALV TULEB!

Hiina olemise mõtteks on pidev teisenemine, et jääda samale kohale.

Andres S Taevaaluse mudel on töötanud tuhandeid aastaid enne Kristlikku tsivilisatsiooni ja töötab praegugi üsna edukalt.

Ilmar RZarathustra: “Vastase surm olgu iga kõlbelise inimese palavaim soov” – on mõte, mida ma ei suuda ära tunda. Tekib paratamatult võrdlus, milles mitte kõlbeline inimene nii palava soovi all ei kannata. Tunnistan, et viimane on mulle palju sümpaatsem ja ka mõistetavam. Mõni idee ise.. onoma kandjale nagu ebamugav koorem, mis edule just suurt võimalust ega valikut ei jäta. On nii, siis see ongi kuritegu.

Aivar A Lugege siit, kuidas sellel “vene-uraali” tsivilisatsioonil see ruumi hõivamine on käinud, ei lähe päris hästi ikkagi.
http://www.dod.gov/pubs/foi/International_security_affairs/china/09-F-0759theGreatSiberianWarOf2030.pdf
6. juuli kell 12:19

Mati T.
Uraali ilma veneta.

Kaasaegne Vene kopeerib väga Iraani ja Indo lahendusi, mis talle mitte kasuks ei tule.

Hea-halb moraalikategooriaga igavikulisest seisukohast ei tasu tsivilisatsioonidele läheneda.
Hea on tsivilisatsioon, milline tagab elamise ja arenemise inimestele kes ta moodustavad. Halb on see, mis takistab.
Vales kohas vale mudelit kasutada on eluohtlik. Meie paljurahvuseline mittesegunev ühiskond on Vahemere idaosa ja Lähis-ida kandis kasutamiskõlbmatu. (Meie, sest uraali tsivilisatsioon oleme eelkõige meie, mitte kristlik tsivilisatsioon milline on peamiselt indo-iraani segu)

Seal on nina vastu lina ja ruumi ei ole. On vaja ise teha ring ümber Surnumere, et selgelt kujutada ette seda KITSIKUST mis seal valitseb! Kilomeeter maad, kus on piisavalt vett – see on strateegiline ala, rikkus, võim, küllus. Kilomeetri võrra tagasi tõmbuda – see tähendab olla surnud. Ja vahelekiiluv võõras selles kilomeetrimõõdus maailmas on surm. Seetõttu ta kas alistub ja “roomab köndistatud kätel ja jalgadel laua all ja korjab suuga maast toidujäätmeid” või sulatatakse ja… Seal on madal taevas ja silmapiir on käesirutuse kaugusel.

MEIE Jumal ei saa mitte kunagi olla see, kes sealses lämbes kõrvetuses maale tuli ja põlevast põõsast kõneles.

Mati T.

Poliitilised rahvused

Üleval sai toodud näide esimesest natsioonist maailmas: Shveitsi Liidust.

Vaatame järgmist Saksa Õhtumaa nägu määravaist natsioonidest: Austria-Ungarit.

Austria-Ungari oli hea näide sellest, et natsioon saab moodustada ilma enamusrahvuseta. Kuigi “lapiteki-impeeriumit” kõvasti (ja takkajärgi!) on põlastatud, polnud see sugugi nii hädine moodustis. Austria-Ungarile said Esimeses Maailmasõjas osaks ühed rängimad inimkaotused. Vaatamata mitte just kõige edukamalt kulgenud sõjale, pidas riik lõpuni vastu – kurikuulsa “noahoobini selga” mille andis, jumal paraku, üks Habsburgidest – viimane võimul olnud keiser Karl I ise.

Karl I oli see, kes lõi “natsionaalkomiteed” ja muud struktuurid, millised riigi tükkideks rebisid.

Austria-Ungari koosnes kahest poolest: Austriast ja Ungarist. Austria keisrid, kuigi saksakeelsed, ajasid kuni Karl I-ni väga ettevaatlikku rahvuspoliitikat. Võib isegi öelda: rahvuste loomise ja aretamise poliitikat.

Sakslased ei küündinud kunagi üle 1/4 kogurahvastikust – kuid sealjuures ei ajanud Doonau Impeerium “saksastamise” poliitikat. Mitmel põhjusel, eelkõige hirmust sattuda sõltuvusse Preisimaast ja minekust tolle orbiidile.

Seega saame oma rahvuslikku iseolemist kaitsta teiste rahvuste süsteemi kaasamise abil.

Idiootlik multi-kulti “sulatuspott” ja sund-assimilatsioon pole lahendused, võib isegi öelda – need on väga kehvad lahendused.

Mati T.
Serbia küsimus.

Loomulikuks Doonau Impeeriumi ekspansiooni suunaks oli Lõuna.

Lõuna, eriti kui see on Balkan, on äärmiselt peen värk. Siin ei tee paari aasta või aastakümnega midagi. Siin planeeritakse poliitikat aastasadadeks, kui mitte tuhandeteks.

Viin jätkas – kuid omas võtmes – Osmani Impeeriumi poliitikat Slaavi ja eelkõige Lõuna-Slaavi suhtes. Esimeseks oluliseks kiiluks sai lõhe bulgaarlaste ja serblaste vahel. Osmanite poolt oskulikult süvendatud erinevus jõudis kõrgpunkti XIX sajandi lõpus, XX sajandi algus kui kunagised ühiskannatajad ja vennasrahvad omavahel verisesse sõtta pöörasid. Järgnevalt pole Belgrad ja Sofia siiamaani kordagi – vähemalt pikemaks ajaks – jäänud ühte süsteemi. Isegi kommunistide valitsemisajal eemaldusid Beograd ja Sofia üksteisest nii kaugele kui said.

Türgi lüüasaamise järel võttis Viin üle Bulgaaria patronaazhi – Sofia külastajad võivad siiamaani imetleda Habsburgide keiserlikku kingitust keiser Ferdinandile – luksuslikku kollastest kividest tänavakatet.

Enne ja pärast seda hammustab Viin krõmps ja krõmps mitte-bulgaaria Jugoslaaviat suupärasemateks tükkideks.

Meistrikäega vormitakse kohalikest dialektidest uusi kirjakeeli. Lisaargumendiks tähestik: osad kirjutavad ladina tähtedega ja pöörduvad katoliiklusse, teised aga…

Sloveenlased – on slaavikeelsed katoliiklastest austriasakslased. Pöörake tähelepanu: slaavikeelsed.

Idiootliku lõimumise (assimilatsiooni) pooldajad võivad ajud kõveraks mõelda kuid ikka ei saa aru, miks Viini keisrid sloveenlastest lihtsalt saksakeelseid sakslasi ei teinud.

Võimalused olid ju olemas.

Võimalused olemas, kuid teised võimalused olid ahvatlevamad ja paremad.

Järgmiseks, XIX sajandi tükiks sai serblaste lõhestamine katoliiklikeks ja ladina tähestikku kasutavateks horvaatideks, muhameedlastest bosnialasteks ja kirillitsas kirjutavates õigeusklikeks.

Poliitika õigsust näitas Bosnia ja Hertsegoviina annekteerimine 1878, mille järel jõudis kätte Serbia järjekord.

Beogradi-Viini vastasseis võttis huvitavad jooned, mida meilegi kasulik teada.

Kaasaegse Serbia lõi Viin, milline organiseeris Ungari kuningriigi maadel “Sõjapiiri” Osmani Impeeriumi vastu. Sinna meelitati õigeusklike lõuna-slaavlasi, neile anti privileege ja toetust, tagati kultuuriline ja poliitline autonoomia.

Tüli tõusis, kui Vojevoodina (sõjapiiri ala) lülitati Impeeriumi sisese härjakauplemise tulemusena Ungari koosseisu.

Et Viinis teati, mida tehti, ilmnes 1848-49 Ungari revolutsiooni ajal, mil Vojevoodina serblased osutusid “sinepiplaastriks” Ungari kuklas.

Pärast seda kui Preisimaa päästis 1866. aasta sõja ajal valla Ungari ülestõusu, mille Viin riivistas 1867 kaksikmonarhia loomisega, omandas serbia poliitiline liikumine teravalt UNGARIvaenuliku suhtumise. (Muide: kasvõi “Shvejki” tasemel Austria-Ungari tundjad peaksid mäletama kõigi K.u.K. monarhia slaavlaste teravat vaenulikust ungarlaste, mitte aga riigisakslaste (st austerlaste) suhtes.

Serbia iseseisvusvõitlus Osmanite võimu alt XIX sajandil toimus täielikult ja eranditeta Serbia Vojevoodina päritolu serblaste juhatusel. “Jõetagused” serblased asutasid koole, koostasid õpikuid ja lõid serbia kirjakeele ja kultuuri.

Nii, nagu nad Austria alamatena olid õppinud. Samal ajal jooksis Serbia Vojevoodina pisitasa serblastest tühjaks: mitte üheski Serbia Vojevoodina piirkonnas polnud serblasi üle poole elanikkonnast.(See on nüüd uraaliliku rahvuspoliitka euroopalik dialekt, pöörake tähelepanu ja vaadake, kuidas käib rahvuslik ülesehitustöö ELi viljastavates tingimustes!)

Nõnda läksid serblased ja teised lõuna-slaavlased vastu 1877-78 aasta sündmustele.

Me näeme rahvust õige mitmes aspektis ja õige mitmes ipostaazis.
Me näeme etniliselt üpris võõrast substraadist kokku pandud natsioone: ühendusi, mida seob majanduslik huvi. Shveitsi konföderatsioon näiteks.

Me näeme natsioone – etnilisi kooslusi kus domineeriv suurrahvus seob, alistab ja surub maha ääremaade rahvusvähemluse: Prantsusmaa, Itaalia, Ühendkuningriik, Rootsi, Ameerika.

Muide, Ameerikast.

Ameerika pole mitte kunagi olnud “melting pot”, sulatustiigel.

Ameeriklased, jänkid, saabusid USAsse valmiskaubana. Omavahel tihedalt sugulussidemete ja ühise usuga seotud monoliidina. Ainult nii, karmi protestantliku kogukonnana, suutsid nad Uuel Maal ellu jääda.

Esimesest 23 tuhandest sisserändajast elas ÜHE TALVE üle umbes tuhat. Seda aastakümnete kestel. Nende ellujäämise määras nende suhe “founding fathers”, isade palverändurite kogukonnaga. Esialgu toimus “hööveldamine” puhtalt üksikisiku tasandil: kas liitumine WASP (White anglosaxon protestant) rahvaga läbi abielu või – kõrvad pea alla. Ning Isade Palverändurite kogukond heitis endast eemale kõik rassiliselt, usuliselt ja kultuuriliselt sobimatud tegelased.
Nende tööks sai rajamaal uute maade raadamine, radade sissetallamine, kaupade tarimine moodustuvatesse linnakestesse ja – väetada oma kontidega põldu, millele kerkib Ameerika.

Selline aeg oli, XVII sajand – sallimatus oli moes. Mitte lihtsalt moes, sallimatus oli – elamise viis. Ning isegi mitte elamise viis vaid ainukene võimalus ellu jääda.

Aga tagasi rahvuste juurde.
Shovinistlike natsioonide ja etniliste gruppide konföderatsiooni-natsiooni kõrval ilmub Rheinist Idas uus etnilise tsivilisatsiooni tüüp. Mida rohkem ja rohkem Euraasiasse, seda vähem ja vähem õhtumaalast ja seda rohkem uraallast, merjalast, HUNNI.
Seda rohkem on ühiskonnakorralduses AASIALIKKU.
Õhtumaise shovinismi tingimustes on riigirahvuse käes kõik: keel, usk ja MAJANDUS. Teisi ei eksisteeri, neid pole näha. Prantsusmaal elavad prantslased. PUNKT.
Kõigil ülejäänutel tuleb ennast mugandada selle alla, peita end tagahoovi – kui tahad elada. Sest ressurss on kontsentreeritud, ressurss on riigirahvuse käes.
Õhtumaine ühiskond on kontsentreeritud ressursside ühiskond. Monopolide ühiskond. Kes ei taha alluda, sellel kas pannakse hapnik kinni või peab ta lahkuma.

Aasialik ühiskond, aasia tootmisviis, see on ruumiliselt ja ajaliselt lahutatud ja HAJUTATUD ressursid. Õhtumaine: paneme kindluse külade vahele ja kirikud keset küla – ongi meil kõik kontrolli all – siin ei tööta, kuna need külad võivad üksteisest olla väga-väga kaugel. “Siit pole näha”.

Siin on ressurss kogukonna käes ja see etniline, SÜGAVALT ETNILINE kogukond OMA keele, OMA kultuuri, OMA usu ja OMA JUHTIMISSTRUKTUURIDEGA ammutab seda ressurssi ja utiliseerib seda, muudab TEISTELE kättesaadavaks.

See ressurss ei pruugi olla “kolm kaevu ja karjamaad” kuskil ääretus stepis.
“Ressurss” võib vabalt olla sotsiaalse tegevuse ala. Osmani impeeriumis sakslased juhtisid sõjaväge, prantslased ajasid diplomaatiat, itaallased edendasid kooliharidust, slaavlased moodustasid sõjaväe, armeenlased kauplesid ja juudid ajasid rahaasju. Ükski neist etnilistest grupeeringutest ei saanud ISESEISVUDA. See on sama võimatu oli lõigata inimene tükkideks ja loota, et need tükid jätkavad iseseisvat elu täisverelise inimesena.

Seega on meil riigirahvused ehk natsioonid.
Järgnevalt, nagu me nägime, on meil korporatiivsed rahvused, rahvused kui tsunftid, rahvused kui teatud kompetentsi, teatud oskuse ja vilumuse kandjad. Rahvused, kellel on “keelatud käsi mullaseks teha”, rahvused prostituudid, rahvused kui kerjused, rahvused kui vargad, rahvused sepad ja rahvused sõdurid, rahvused pankurid… Uih! aih! Kuidas te julgete! See ju poliitiliselt ebardkorrektne. Sitt poliitika, peab ütlema. Ja väga ebakorrektne. Ebardkorrektne, kuna annab tulemuseks üldise viletsuse, palju laipu ja laostumise.
Kas teile meeldib rohkem, et sotsiaalsed pahed leviksid võrdselt ja läbi kogu ühiskonna?
Võib-olla on odavam ja lihtsalt PAREM need pahed kuskil ka etnilise barjääri taha riivistada?
Lisaks – nagu me lõuna-slaavlaste näite peal juba veidikene vaatasime: poliitilised rahvused. Mitteriiklikud rahvuslikud kooslused.

Austria-Ungari näite varal sai kirjeldatud PROTSEDUURI kuidas inimkooslus teatud territooriumil – nagu näiteks Balkan – tükeldati suupärasteks sektoriteks, struktrueeriti, ideologiseeriti ning seejärel – integreeriti, st. konsumeeriti, lõimiti endasse.

Lõunaslaavlastest lõigati üksteise järel välja ja lahti järgmised tükid:

- Sloveenia: slaavikeelsed Doonau Impeeriumi riigisakslased;
- Horvaatia: üks staadium Sloveeniast tagapool integratsioonilt;
- Tükeldamisjärgus Bosnia ja Hertšegoviina;
- Serbia;
- Bulgaaria;
- Tshernogooria;
- Makedoonia - noh, aga sealt on Kreeka juba käega katsuda...
Viin, oma aastasadade tarkuse juures, konstrueeris need poliitilised rahvused kui Doonau Impeeriumi Rajamaa – kaitsmaks selle piire ja kui tulevased Impeeriumi provintsid.

Loll on see, kes kujutab ette, et integratsioon ja laienemine saab toimuda vaid üle assimilatsiooni ja nihilismi. Parim baas Impeeriumi ehitamiseks on kohalik rahvuslus.

Vaatame võrdluseks ühte teist etnilist süsteemi.
Briti Impeeriumi Isandad – Lordid.
Feodaal-hierarhia ladvik eesotsas Kuningakojaga. Mõni tuhat inimest (koos pereliikmete ja muude lähedastega). Etniliselt päritolult üsna kirju kogum. XIX sajandi keskpaigast siia-sinna 50:50 kristlik-muhameedlik. Täpsemini: alla 50 kristlik ja alla 50 muhameedlik, on veel kolmas etniline komponent, mille nime me ei maini. Kuid mis on kaalukeeleks.
Ida-India kompanii afääri läbi võitsid kristlased, I MS ja II MS tõid ülesotsa kristlasi ja isegi inglasi, kuid nüüd nihkub kaalukeel muhameedlaste kasuks.
Lordid kontrollivad läbi feodaalse seose umbes 100 tuhandet gentle esindajat. Ja ei maksa nina kirtsutada! Feodaalne lojaalsusseos on tunduvalt tugevam kui kapitalistlik kauba-raha suhe! Täpselt nii nagu hõimu (vereseos) on kordades tugevam kui feodaalsuhe. Perekond, sugukond aga tugevam hõimusuhtest.
Ei usu? tibatillukene mägipiirkond tühise rahvaarvuga kenal saarel Sitsiilia andis rabavalt palju allilma valitsejaid suures Ameerikas. Shoti mägismaa klannid aga omavad mõjujõudu mis nende formaalsete parameetrite (arvukus ja raha hulk) kohaselt kuidagi olla ei saaks.

Need 100 tuhat maaisandat kontrollivad sotsiaalsete tehnoloogiate kaudu panku ja rahavoogusid, igasugu põnevate organisatsioonide kaudu aga ideoloogiat ja kultuuri. Saate aru küll, kellest räägin.

Kõik need teadlased ja luuletajad: muide: jutuvestjal – uuemal ajal kirjanikul – on Briti süsteemis alati olnud ülimalt tähtis roll ning juhtivad Briti kirjanduse esindajad alati väga-väga kõrgel kohal Uduse Albioni sotsiaalses püramiidis. Suurem osa inglise kirjandusklassikutest ja ka uuematest menukirjanikest on ja on olnud selle kogukonna liikmed, mida vähem kultuursetes ühiskondades nimetatakse “poliitiliseks luureks”.

Ühesõnaga – saame “kuni paar miljonit” isikut, keda on kombeks nimetada “kõrgklassiks”. Tänini suuresti anonüümne, tänini suletud. Selleks, et avataks, tuleb uksele koputada. Selleks, et koputada, peab teadma ust. Selleks, et teada, peab saama aadressi. Aadressi saab aga ainult siis kui sind kutsutakse. Selleks, et sind kutsutaks…

Klassikalisel ajal kontrollisid need “kuni paar miljonit” “vana head Inglismaad”. Viimane moodustas Ühendkuningriigi Šotimaa, Iirimaa ja Walesiga + väikesaared ja mõned territooriumid.

See 40 miljoni elanikuga etniline süsteem kõrgus “valgete dominioonide” – autonoomsete sisserännukolooniate Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika ja Newfoundlandi kohal.
Järgnesid Briti India Impeerium, erinevas staatuses Aafrika asumaad, saare-territooriumid kõigil mandritel, Araabia protektoraadid ning Briti mõjutsoon Hiinas ja Ladina-Ameerikas.

Selle kõige ümber aga Naelsterlingi haare.

Inimest 40 miljonit Briti saatel, 400 miljonit Briti Impeeriumis, 1/4 maailma kuivast maast. Lisame juurde mõjusfäärid ja naelsterlingi tsooni ja ongi meil pool maailma kotis. Etniliselt puhastatud kontinendid, terved rahvad koonduslaagrites, tööjõu vedu laevadel tuhandete ja kümnete tuhandete kilomeetrite taha. Isemajandavad sunnitöökolooniad teisel pool Maakera.

Meredetagune Impeerium…

Ainult 22 riiki kaasaegses maailmas, kuhu Briti sõjavägi mitte kordagi pole jõudnud.
http://www.telegraph.co.uk/history/9653497/British-have-invaded-nine-out-of-ten-countries-so-look-out-Luxembourg.html
British have invaded nine out of ten countries – so look out Luxembourg – Telegraph
www.telegraph.co.uk
Britain has invaded all but 22 countries in the world in its long and colourful history, new research has found.
“One Ring to rule them all, One Ring to find them,… “

Nagu me ajaloolise ekskursiooni läbi nägime, hakkas Aleksander I teadlikult ehitama oma riigi läänepiirile poliitilisi rahvusi.
XIX sajandi alguses oli saksa-luteri suund, samuti slaavi-katoliku suund perspektiivne. Kummalise lõikena aga puhuti Eesti- ja Liivimaa kubermangudes hõõgvele iha maakeelse hariduse vastu – samuti kohalikus keeles massimeediat. Ma ei hakka siinkohas ümber jutustama “Tartu maarahva nädalalehe” lugu (1806). Juhin tähelepanu intriiile: keiserlik (loe: riiklik) Ülikool ning võimud üleüldse suhtusid algatusse ilmselge heasoovlikusega. Tänu pikale käele Piiteris õnnestus sakslastel küll see leht likvideerida, kuid hävitus ja karistus polnud nii veenvad, et välistada katse kordumine lähitulevikus.

“Maarahva nädalaleht” sai alguse 1821 ja seda jätkus juba mitmeks aastaks. Otto Wilhem Masingu entusiasm oli kahtlemata suur ja edasiviiv, kuid kindlasti poleks sellest võimude heasoovlikuseta ainult sellest kauaks jätkunud.

Ajakirjanduse kõrval ei saa unustada ka sellist perioodika vormi nagu tähtraamatud. Viimane oli Pühakirja kõrval pikka aega ainumas kirjasõna talutares. Mõnikord ka ilma Pühakirjata.

Aleksander I ja tema valitsus jätkasid agaralt Katariina Suure poliitikat Fennoskandia suunal. Regulaarselt saadeti Finlandia provintsi … keda… kuidas neid tänapäeval nimetadagi?? Ühesõnaga: toetas soomekeelsete rootslaste separatistlikku liikumist. Relvade, rahaga, nõuandjatega ning – sõlmides sobingu Napoleon I-ga – rebis need põlised Rootsi alad eraldi. Okupeeritud aladel moodustas aga suurvürstiriigi omaenese juhatuse all. Tuli talle tahtmine mängida konstitutsioonilist monarhiat euroopalikus riigis.

Vähe sellest, et rebis Rootsist lahti selle pärusmaad, ta veel õhutas seal kohalikku natsionalismi ning lõppkokkuvõttes tõrjuti rootsi keel Soomes marginaalsesse rolli.

Veel huvitavam on Ahvenamaa afäär (kõik need sündmused on väljaspool Aleksander I aega, kuid algasid sealt). Näeme samasugust liikumist, mida ma kirjeldasin Serbia näitel: Rootsist hammustatud tükk finlandiseeriti, luues samal ajal selle külge platsdarmi edasiliikumiseks Lapimaale, Norrasse ja Rootsi.

Paljud Soome-rootslased tõusid Imperiaalses eliidis ülikõrgele kohale ning täitsid ideoloogias, luures ja teaduses väga tähtsat rolli. Ühe auks neist on praeguseni nimetatud tänav Helsinkis.

Veel keerukam oli luterluse-katoliikluse ja saksa-eesti-läti ning leedu-poola-valgevene-ukraina-suurvene kombinatsioon. Selline väga mitmemõõtmeline maatriks.
Kolmemõõtmeline male on selle kõrval kukepea. ?
Kuigi Poola Kuningriigiga kujunesid Impeeriumis segased suhted ja kohati alandati see “Vislaäärsete kubermangudeni” oli see kuningriik tähtis stardiplatvorm. Esimeses Maailmasõjas pidi selle läänepiir nihkuma Oderi (Odra) jõeni ning saama tugevasti korrigeeritud Pommeris ja Sileesias – Poola kasuks.

Poola roll Impeeriumi sisepoliitikas on üleüldse üsnagi pinnapealselt käsitletud. Me teame vaid ühte: organisatsiooni, millesse astus Vladimir Uljanov-Lenin, asutasid poolakad, kes asustati Peterburgi pärast 1831. aasta ülestõusu mahasurumist. Neil oli keelatud omandada kõrgharidust Poolas, seega nad pidid selle saama Pealinnas. Sh. need, kes olid võidelnud, relv käes. Olid perspektiivsed inimesed ja nendega tasus töötada.

Teame ka seda, et sellesama Partei millesse astus Vladimir Iljitš Lenin ja mis valitses meid kuni 1991, karistavat mõõka hoidsid poolakate käed kuni 1936. aastani. Leedulaste ja lätlaste, samuti eestlaste kaasabil. Väikese saksa-juudi lisandiga.

Eh, tõesti: poliitika, see on võimaluste kunst.

Mati T.
Proovime piiritleda Uraali tsivilisatsiooni ruumi. Hoiatan kohe, et “puhtust” ja “eraldusjoont” otsida ei tasu.
Tsivilisatsioon – see on eelkõige inimesed, kes toovad oma rahvusliku, kultuurilise ja tsivilisatsioonilise elustiili kaasa, ehitavad neile vastavad(inim)suhted üles.

Ajalooline Merja/märja/nerja/veemaa – indogermaani keeltes ros/rus/ras kõigi nende “sushisevate” häälikute variatsioonidega seal lõpus. Milline ta siis oli ja on?

See on Vana Maa – geoloogiline aluspõhi. Kuid selle pealse kujundas Suur Jää, mis siin küündis sadade meetrite kui mitte kilomeetrite paksuse kilbini. See lohistas kaljurünkasid ja selle sulamisest maha jäänud kruusa ja liiva kuhjatised loovad meie maastiku.

See on Maa, mille südameks, mille loojaks on VESI. See on madal ja MÄRG maa, mida ilmestavad suured sood, järved ja tasandikujõed. Nende vahel on METS – TAIGA. Läänes ja lõunas on see tume laas laialehine mets, mis talveks oma lehed langetab. Mida rohkem Itta, seda rohkem on see okasmets. Taigat raamib ühelt poolt kuiv Rohtla – stepp, Lage (pusta), teiselt poolt Tundra. Nõnda see elu meil siin – ühelt poolt Metsa ja Lageda (olgu siis tundra või rohtla) ning Metsa ja Vee vahel käib.

Seega võis Merjamaa või Rusi (nagu meeldib indo-germaalastele) raamida madalikuga mis jääb Õhtumaa mägisest alast Põhja ja Itta. Selline lai, ida suunas avanev lehter, mille nurgapunkti võite panna kuhugi praeguse Hamburgi kanti. Selle “lehtri” üks külg jookseb “üles” mööda Skandinaavia mägesid ja teine samuti peaaegu sirges joones läbi euroopa Musta mereni välja. Need haarad moodustavad peaaegu täisnurga Hamburgi juures ja tinglikultvõib piiriks lugeda “500 meetrit merepinnast”:

http://www.europequizmap.com/wp-content/uploads/2012/07/europe-map-of-europe-physical-relief.png

Midagi umbes nii.

Teise piiri paneb paikka kliima – täpsemini: talvine(jaanuari) keskmine 0-kraadi isoterm.

http://www.probertencyclopaedia.com/photolib/maps/Map_of_Europe_(January_Isotherms)_1956.jpg

Täpsemini 0-kraadi ja miinus 1 kraadi (Celsisuse järgi)samatemperatuuri joone vahel. See on maa kus on TALV. See, kas vesi – mida siin on PALJU, külmub või mitte on see, mis eristab seda ala muust Euroopast.

Peamised jõed selles Maailmas on Põhja-Lõuna sihilised – erandiks on lõunapiiri mõjutsoonis olev Doonau ja Läänepiiril kulgev Elbe (Laba) jõgi. Seetõttu on selle Veemaa seisukohalt kohutavalt oluline Suur Sisemeri – Maa süda. Praegu on sellest alles Vaid Läänemeri, Uraali tsivilisatsiooni Vahemeri – milline aga, olgu kohe öeldud, on ajaloos korduvalt oma asukohta muutnud. Teine seda ala piiritlev sisemeri – Must meri sai avatuks alles loetud aastatuhanded tagasi. Eraldatud põhilistest Uraali tsivilisatsiooni maadest Metsiku Väljaga – laiade rohtlatega – oli see meri uraallaste jaoks eelkõige Suure piiri ja vähem siduva vee-tee rollis. Tõsi, meenutagem ka seda et just mööda Suurt Lagedat tõid hunnid-madjarid Uraali kultuuri vaimu Euroopa keskele – piirkonda mis kõigist Euroopa randu uhtuvaist meredest kõige kaugem.

Ülalpool ma kirjeldasin seda, kuidas see mõju kallutas Idariigi sakslasi ja päris prussakaid – preisi sakslasi – otsima rahvussuhetes mitte-euroopalikke lahendusi. Mille eest tsiviliseeritud õhtumaalased, sügavalt Iraani ja Indokultuuri kammitsates, sõimasid kõiki Keskimpeeriumite asukaid -“HUNNIDEKS”.

10. juuli kell 11:15

See maa kannab kõikjal endas Suure Jää jälgi. Karm ja võimas jääaajajärgne maastik, majesteetlik AVARUS. Kui mets – siis pole lõppu näha, kui soo – siis silmapiirini, kui järv – siis sulab vesi silmapiiril taevaga kokku, kui jõgi – siis vähe on linde, kes selle keskele julgevad lennata.

See on äärmiselt raskesti läbitav maa. Isegi jalgrajad muutuvad kevadel-sügisel porihauaks, iga pehmete kallastega ojakene sunnib otsima ülepääsu kaugelt-kaugelt. Teedelagunemine… On kuu-kaks suvisel põuajal ja kaugele sa jõuad, isegi koormahobuse või vankriga?

Seetõttu oli peamine ühendusarter VESI. Hobune suudab meie teel vedada kõige rohkem 500 kilo. Suurteel. Küla ja metsateedel, rööbastes ja kividel-kändudel 200-300 kilo. Kiirus: 5 km tunnis, 8-10 tunnise päevaga 40-50 kilomeetrit üliheade teeoludega. Kehvemal juhul 15-30. See tähendab, et palju ja kaugele ei vea. Teine asi on vesi. Siin aerutab tugev mees, kiire voolu puudumisel, tonnise koormaga paadiga. Mees, mitte hobune. Üks mees. Lodi, toetatud mitme mehe käterammust, võimalusel ka tuulest ja voolust, viis edasi 5-50 tonnikiirusega 1-10 km/h. Igasugu haabjad, ruhved ja süstad aga lausa lendasid maismaal liikumise kiirusega võrreldes.

Seetõttu toimus suviti põhiline liiklus mööda vett. Kaubaplatsidelt ja laadakohtadelt aga vedasid juba hobused ja inimesed lasti kuni 2-3 päevateekonna kaugusele.

Teine asi oli TALV. Talvel vesi teaduspoolest külmub ja kõik need jõed ja järved kattuvad jääga, mis on üldplaanis TASANE. On kuhjatised, on rüsijää, kuid on võimalik leida tasane tee. Sama on märja maaga – sooga. Märgalad seisavad küll kauem külmataadile vastu, kuid külmuvad ka nemad. Lagedal aga tuleb apppi veel tuisutaat, kes purustab ja tambib lume kokku. Veebruari-märtsilumi on nii kõva, et troika võib seal saaniga suisa lennata. Hõõrdetakistus on väike! Inimene soome kelgul või uiskudega teeb 10-15 km/h; sõiduhobused hea kerge saaniga 10-30 km/h! Kui nüüd võtta veel võimalus OTSE lõigata… Lühidalt: suvel ja talvel oli kõik erinev – isegi teedevõrk ja transpordisüsteemi loogika.

http://www.estgis.ee/wp-content/uploads/2012/12/ESTGIS_2012_Valdo_Praust.pdf

Aga tagasi vee juurde. Räägime sellest kõige-kõige suuremast.
Kunagi tuli mul endalegi ootamatult tegeleda Suure Jää mudeldamisega. Ning selgus asi, mida ma loomulikult teadsin kuid ei teadvustanud.

Kus lõpeb jää?
Seal kus algab vesi. Ehk, teisisõnu: kui meil on suure mandriliustiku SERV, siis see serv on vesine. Vahet pole, kas jää taandub või liigub edasi. Kui on olemas piir, mille taga on jää sulab, on seal vesine. Seda vett on palju. VÄGA PALJU – kujutage ette: igal pinnatükil on näiteks 100-meetrine jääsammas. Kui see jää muutub veeks – aga seda”liustiku taandumine” tähendab, siis jääb sellele pinnatükile mahavähemalt 70 meetri paksune veekiht. Kui jääd on pool kilomeetrit, siis 350 meetri paksune veekiht. Kilomeetrisest jääst 700 meetrit ja kui jääkilp on 3-3,5 kilomeetrit paks… See tohutu jää mass pressib aga maakoore allapoole mõlki – poeetiliselt väljendudes. Ühesõnaga – meie madalal tasasel maal oli jää serva juures olev maa keskmiselt madalam kui mujal – tähendab, seal pidi olema suur ja lai, kui seejuures madalaveeline SISEMERI.

Huvitav on see, et ei arheoloogid ei geoloogid ei tegelenudselle sisemere kaardistamisega väga innukalt. Räägiti küll “jääpaisjärvedest” kuid praktiliselt ei joonistaud kaarte nende piirjoontega. Nõnda, kui me räägime meie rahva saamisloost, siis on see tohutu – miljoneid ruutkilomeetreid katnud – meri lihtsalt puudu!

Aga see on sedavõrd tähtis faktor, et ilma seda arvestamata -kuidas saame üldse millestki aru? Sest me põrkume meie rahva sünniloos kogu aeg kokku IDA-LÄÄNE suunalise liikumisega, kuid nagu juba öeldud,on meil kõik suured jõed põhja-lõunasihilised.

See jääserva järel edasi roomanud vesi on meie praegune Läänemeri – sügavam nõgu, kust enam ära ei voola, Laadoga ja Äänisjärv, Ilmjärv (Ilmen). Ka meie Peipsi ja Võrtsjärv on jäänukid tollestSuurest Veest.

See Suur Vesi teenis kahanedes veel ajalooliselgi ajal Ida-Lääne ühenduse rolli. Näiteks Herodotose meri e. Valgevene Meri(Leedu meri) – millest jäid maha Polesje sood Prõpjati basseinis. Nõukogude sookuivenduskampaania raames olid maaparandajad väga üllatunud, leides soost ankruid ja laevavrakke. Selle mere viimased jäänused kadusid väga ajaloolisel ajal – kuskil XIV-XVII sajand.

Just see suur sisemerede süsteem tagas kiire kommunikatsiooni ida-ja lääne merjalaste, maarahva, vesilaste vahel. 11. juuli kell 8:36

Aga mis puutub siia Uural?

Pärast seda kui meie ürgesivanemad murdsid end välja üle Siinai maakitsuse, siis jõudsid osad neist Paradiisiaeda: see, nagu teame, asus Iraani loodeosas, seal kus Türgi ja Iraagi ning Iraani piirid omavahel kokku saavad.

http://tiborkrausz.com/html/features/Paradise%20Found.html
http://knoji.com/images/user/Location-of-Garden-of-Eden.jpg
http://www.accuracyingenesis.com/EdenLocationMap.jpg
http://www.greeninfluence.org/wp-content/uploads/2010/02/Eden-map_22.png

Edasi oli asi nii, et ühed läksid sealt itta, teised läände, kolmandad leidsid endale tegevuse “Viljaka poolkuu”

http://www.toptenz.net/wp-content/uploads/2008/07/sumer.jpg

maades – muistses Kaldeas ja teistes kuulsates maades. Neljandad läksid Põhja.
11. juuli kell 9:17

Uraal puutub siia sedapidi, et maailm oli tol vanal ja karmil ajal hoopis-hoopis teistsugune.

Põhja-Aafrika mägesid katsid tihedad metsad, Sahhaara kohal oli viljakas rohtla, suurte jõgede ja loomakarjadega. Tshaadi järv oli tõeline sisemeri. Araabia poolsaarel voolasid jõed,. Pärsia lahe kohal oli üks suur, sügav jõgi, kuhu valgusid need Araabia poolsaare jõed…

Vahemeri oli suur sügav, väga soolane järv. Kaasaegne Surnumeri mitu korda suuremas mastaabis. Vahemeri oli veetasemelt allpool Atlandi ookeani pinda, ja kohati nii kitsas, et teine kallas paistis kätte.

Juba mainitud sisemaise jääserva järve taga aga asus Suur jää. Mis oli selle Jää PEAL?

Ahhaaa… vaat see on juba huvitav! Selle jää peal oli – maa. Päike tõusis ju kesksuvel sama kõrgele – see tähendab, et jääpind sulas. Tuulte poolt sinna kantud tolm ja jää poolt mägedest toodud ja pinnale kergitaud kivid ladestusid jää pinnale. Pärast kevadist lumesulamist paljastus keltsapealne löss, pori ja liiv. Kui meil on päike ja pinnas, siis loomulikult kasvasid seal taimed. Kaasaegse tundraeeskujul võime ette kujutada, kuidas kevadpäikese all see kõik sirgus, avanes, puhkes ja tuules heljus. Oli seal ka metsi? Tõenäoliselt, kohati. Kui meil praegu kasvavad igikeltsal metsad, siis miks neid ei pruukinud siis olla? Eriti suurte jõgede ümbruses, kuhu seda muda ja lössi mitmemeetrised kihid – kui mitte paksemad – olid kokku uhutud. On ju see moreen mis meil siin on, paljuski see mis jääst välja sulas.

Kui seal olid taimed, olid seal ka loomad. Selline maa – ARKTIS. Suur ja lai maa – üle hiigelsuure jääkilbi võis minna otseteed Ameeriasse või Aasiasse… geeni- ja keelemälestised Kaug-Põhja Idaosa – teisel pool Taimõri ja lapimaa vahel, samuti indiaanlastega kinnitavad kontaktide ja ülekannete võimalust.

Kuidas inimesed sealt “paradiisiaiast” sinna Põhja liikusid?

Kõige tõenäolisemalt rannasõiduga – piki Uraali mägede – mis tol ajal oli selle korduvalt meenutatud Euraasia mageveelise Sisemere SAARESTIKUST ÜMBRITSETUD POOLSAAR kaldaid.

Seal, Kaugel põhjas, Arktise avarustes, sündis Valge Inimene.
11. juuli kell 9:39

Andres S: Ja siis tuli “Suur Veeuputus”

Mati T.
Veeuputused olid Jääaegses Euraasias tavalised, kuigi harvad.
Põhja-Atland on madal: Gröönimaa-Islandi-Skandinaavia liinil on harva sügavusi üle 500 meetri.

See tähendas, et mandrijää, voolates aegamööda merre, pressiti oma raskuse all vastu merepõhja ja sulges Atlandi ookeani veele juurdepääsu Põhja-Jäämerre.
Atlandil aurustuv vesi aga sadas lumena maha jääkupli nõlvadele, sinna imes ka suvine ja talvine “tolmuimeja” – antitsüklon – tolmu kokku.Surve veele Põhja-Jäämere basseinis muutus ikka suuremaks ja suuremaksja suuremaks (vesi ei luba ennast kokku pressida eriti).

Ühel hetkel sai sel veel seal polaarmere jääkaane all villand ja ta otsustas minna ilma ja inimesi vaatama. Vesi murdis endale Lääne-Siberi laias avatuses 1500-2000 km pikkusel rindel tee vabaks ja purskus jääkupli alt välja. Jää vajus – phuhhhh! põhja ja pressis veel rohkem vett minema.

Kujutage ennast ette Arktise asukana! Te lähete, on kindel maa ja kõva pind – ja ÄKKI prantsatab see 100-1000 meetrit allapoole! Masharaksh – maailm pahupidi!

Või kujutage end ette Sise-Aasias… ja ÄKKI kargab silmapiiri tagant välja paarisaja meetri kõrgune laine. Kibesoolane ja külm.

Ja tormab lennuki kiirusega, jättes endast maha vee-elukate korjuseid, merikarpe ja koorikloomi edasi – pauhvatab Araali, ujutab üle Kaspia, Tulvab mööda nõlvu alla Musta merre, ning viimaks täidab pilgeni Vahemere, üleajamiseni.

Ja nii õige mitu korda järjest. Mingi Eufrati ja Tigrise või siis Niiluse üleujutus – mis üleujutus see ka on? Jõgi tõuseb üle kallaste – õige mul ime…

Vaat kui Atlandi ookean tänu lisandunud veele mõne kuuga tõuseb 50 meetrit – vaat see on UPUTUS + kõik need kirjeldatud rõõmud sisemaal.

Veetõus Atlandil ja üldse Maailmameres kergitas jää mere põhjast lahti – värske vesi murdis end Põhja-Jäämere sügavikesse ja kogu tsükel hakkas otsast pihta.

Katastrofistid ja evolutsionistid on sajandeid omavahel vaielnud. Evolutsionistid on kaitsnud “aeglasi, pika perioodi jooksul toimuvaid muutusi”. Meri tõuseb või langeb aastas 1 sentimeeter… Mäed kerkivad sentimeetrite kaupa ja vajuvad sentimeetrite kaupa… Jääaja jää aga “liikus” sedavõrd aeglaselt, et inimesed “ei märganud” midagi. Ajakirjanduslike klisheede teemal naljatatakse: “kes on põliselanik?” “See on see inimene, kes mitte kunagi, mitte midagi ei mäleta.”

Kuna teooria on hea ja mugav, siis on kombeks selle alusel seletada “põliselanike” kirjeldatud VAATLUSLIKKE FAKTE kui”eelarvamusi” ja “fantaasiaid”. Ja seda kõike sellepärast, et kirjeldaja ei tunne teaduslikku kõnepruuki. Ka seal, kus too püüab olla maksimaalselt täpne ja konkreetsel ning selgel moel anda edasi sündinut.

Ülalkirjeldatud tulvavesi Uurali ja Kaukaasia vahel jättis vähe võimalusi teel ettesattunutele. Rohkem võimalusi oli pääseda Kaukaasia mäeaheliku asukatel. Selline veetulv ronis (kineetiline energia!) üsna kõrgele mööda teelesattunud mäenõlvu üles – uhtes minema kõik, milleni küündis. Ararati mägi võib olla poeesia – väga ilus ja pilkupüüdev on too loodusmälestis – kuid nö. tavaliselt austatud vöötmes – olid purustused suured. ellujäänud aga andsid edasi pärimust veest, mis kattis isegi kõrgeid mäenõlvu ja uhtis tühjaks orud. Meenutame sedagi, et Veeuputuse vesi pole mittu paduvihma tulemus, vaid- seotud SÜGAVIKUGA, SÜGAVUSTEGA. Aga just sügavustest see Arktika jääkilbi alt pärinev vesi mitme kilomeetri kõrguste jugadena purskas!

Meie loomiloos on veelinnumüüt. Alguses oli VESI. Siis (suurhulk variatsioone) sukeldus vahva veelind põhja ja tõi nokas üles kübekese MUDA. See muda, jõudnud pinnale, hakkas kasvama, laienema,muutus maaks. Vesi koondus ühte kohta kokku, maa – teise kohta. Nõnda loodi(sündis) maa – kõigi oma mägede, orgude, ojade ja kivide – ning kändudega.

Ka see on – kui veelind kõrvale jätta – üsna täpselt ja selgelt kirjeldatud, läbimõeldud, süstematiseeritud ja üldistatud vaatluste tulemus.Jah, JUST NII SEE KÕIK SÜNDISKI.

Suure Jää sulamisest sündinud Laia Ürgveest jäid maha mudased väljad, mis kattusid taimestikuga ja muutusid metsadeks-väljadeks.

Jää lahkumise järgne maailm oli väga muutlik – jääpaisjärved kogusid endasse vett ja laienesid kiiresti, murdsid paisu maha ja jooksid tühjaks – ujutades kuskil üle suure-suure tüki kena kuiva maad. Jõed ja veed, mis kord voolasid ühes suunas, muutsid päevapealt oma suuna ja voolasid teises suunas.

Inimene, et sellel maastikul hinges püsida, pidi olema vähemalt sama mobiilne ja reageeriv kui loodusjõud.
13. juuli kell 16:55 ·

Inimesed – Jääaja headel ja toiduküllastel päevadel rändasid nad välja Põhjalasse, Arktisesse. Tagasi tulevad nad kindla teadmisega sellest, et maailmas pole midagi kindlat ning ainult Tahe ja Mõistus võivad inimest elus hoida. Milline oli see maailm?

http://www.poteplenie.ru/doc/r5.html

Vaatame kaarti 5a (kõige ülemine). Sinisega on üleujutatud alad, rohelisega – kuivad alad – kaasajaga võrreldes.

Näeme Arktisega siduvat maismaasilda – Uurali mägesid. Sealt -üle üsna kitsa vee – on oli valgetele inimestele tee Altaisse ja sealt edasi Hiina. Tee, millest räägivad rikkalikud leiud: muumiad, sohu ja liustikesse jäänud inimesed, skeletid haudadest ja kunst, kirjandus ning rahvapärimused. Samuti geenid. Uraalist läänes on mitmed saarestikud, sealhulgas Valdai – valdamise, võimumäed. Paik, mis Merjaasukatele sama püha kui Lähis-idas Jeruusalemm või Meka ja Medina Araabias. Kes valdab Valdaid, valdab kogu Merjamaad/Russi.

Kui Atlandi soojad veel murdsid end Arktise kilbi alla, siis sulatasid nad jääd, Arktise kilp lõhestus kaheks ja suured aladpraeguse Valge mere rannikul said kuivaks (rohelised alad kaardil 5b). See kliimakatastroof tõi kaasa massilise rahvasterändamise. Ja – nagu ütleb piirkonna loogika – ega neil mujale minna polnud, kui mööda Uurale alla, lõunasse.

See vajadus lasta enda territooriumist läbi, lubada peatuda ja olla – vaat, seal sündiski uraali tsivilisatsiooni suhtumine teise fraatria, teise kontsortsiumi, teise elulaadi ja elustiili inimestesse.

Ülevalt kolmas ja neljas kaart näitavad meile Jää, Vee ja Maa omavahelise jõukatsumise erinevaid momente. Üleval pool sai räägitud – kuid meenutan veelkord – muutusid olid ulatuslikud ja kiired, alles aastatuhandega võis seal näha mingit ülekaalukat suunda. Kord tungis peale maa, kord vesi, kord jää… Siiski kerkis maapind sedavõrd, et Uuralidest läänes olevad maad muutusid põhiliselt kuivaks. Tohutu hulga jäänukjärvede, laiade jõgede ja madalate, vettinud ja mudaste väljadega. See otsustas asja.

Põhjalast loodusjõudude poolt väljaaetud, keerulistes oludes keerulisi asju õppinud valged inimesed murdsid end välja Volga(valge(tee) jõe basseini. Sealsetest negroidsetest hõimudest oli neile vähe vastast. Nood hajutati, lõhestati rahvakildudeks ja kadusid siis sootuks. Jäid vaid tillukesed jäänukid praegusse Abhaasiasse ja Afganistani. Ning rahvapärimus pisikestest ja tumedatest krussispäistest vanatontidest, kes kuskil metsas ja soos hulguvad ja omi mõistetamatuid asju teevad.

Nii sai alguse kaasaegne maailm.

14.juuli.2014