2024 - kondine ratsanik ronkmustal ratsul - nälg!
Kliimatioodid torgivad meile sõrmega piirkondi, kus veel lapsed sünnivad ja karjuvad: "seal on kliimamõrvarid, seal on nälg tulemas!" Ning eksivad selles sügavalt ja mitte enda kasuks.
Kui me jätame kõrvale tihedalt asustatud ja ilma ressurssideta Jaapani, siis on kõige NÄLJAOHTLIKUM PIIRKOND - EUROOPA.
Mitte need regioonid, kus inimesed on suutelised endale kõpla ja labidaga füsioloogilise miinimumi tagama. Jah, saab olema raske, saab olema kitsikus kuid see on häda aga mitte katastroof.
Nälg on kogu ajaloo olnud Euroopa pärisosa. Euroopas on tehnoloogiliselt arenenud ajal olnud mitu näljahäda suure hulga inimohvritega. Vaatame nüüd, kuidas see nälg genereeritakse.
Esimese Maailmasõja ajal ja järel suri Euroopas mitu miljonit inimest nälga. Suri paari napi aasta kestel. Ka kurikuulus "Hispaania gripp" oli nii hävitav, kuna elanikkond oli alatoidul. Võib julgelt pooled "Hispaania gripi" 10 miljonist ohvrist kirjutada ilmasõja aegse nälja arvele.
Vaatame, kuidas see tekkis. Euroopa on alati olnud näljas. St siin elab oluliselt rohkem inimesi kui kohalik põllumajandus toita suudab. SEE ON FAKT. See, et meie PR-asin sellest ei räägi, ei tee seda olematuks. Võtke sõjaeelsed raamatud, seal on sellest palju juttu. See on tõik.
Kõrge lisaväärtusega tööstustoodangut tootev Euroopa OSTIS toitu sisse. Euroopa traditsiooniliseks viljaaidaks oli Doonau bassein, Balkan ja VENE VILI. Kogu Napoleoni kontinentaalblokaad oli võitlus selle nimel, et vene vili ei jõuaks Inglsmaale. Ehk siis Vene ja Osmani Impeeriumid. (Te nüüd saate aru, miks me Euroopas võitleme kõike välja pannes U eest. Ilma U viljaväljadeta tuleb meil kõvasti paastuda.)
Oluord muutus kui Ühendriigid said suureks toidutootjaks. Samuti algas suurtootmine Kanadas, Austraalias ja Argentiinas. (Argentiina - see on vili. Kui seal segadus süveneb, läheb toidu hind lakke). Seetõttu vabanes Suurbritannia Vene vilja vajadusest. Ning, põhimõtteliselt, võis varustada sõja ajal ka Prantsusmaad.
Vene viljaeksport pöördus Keskimpeeriumitele. Just ilmasõja eel, aastal 1912, said Danzigis valmis ühed suurimad ja moodsaimad elevaatorid Vene vilja sisseveoks. Baltikumi ja Soome lahtedes aga raiuti meeletus tempos laevu. Omamoodi moskiitolaevastikku, mis selle vene vilja pidi sinna vedama. Eesti laevanduse kuldaeg.
Loomulikult ei saa me lubada Saksamaa sõltuvust Vene viljast, gaasist, millest iganes. Olgu see kuitahes odav. Algas terav võitlus Saksa Riigipäevas tugevate kaitsetollide kehtestamiseks ja üleminekust "üle Atlandi viljale". (Ajalool on omadus korduda)
Õnneks tuli Ilmasõda ja Vene vilja import Saksamaale lõppes.
Igasugune tööjaotuslik sõltuvus on alati vastastikune. Saksamaa vajas Vene vilja. Venemaa aga liikus üha enam ja enam elektrotehnikas, masinaehituses ja mujal Prantsuse-Briti mõju alt Saksa mõju alla.
Seetõttu tekkis 1914-15 suur ja elav kaupade voog läbi Rootsi ja Soome edasi tagasi. Poliitika on majanduse kontsentratsioon, sõda aga poliitika jätkamine teiste vahenditega. Saksamaa sõdis Ilmasõjas (Idarindel) juurepääsu eest Vene (Ukraina) viljale. Venemaa aga juurdepääsu eest Saksa tehnoloogiatele. Vene patriootlik ja liberaalne üldsus sai ootamatult teada, et Siberi või läheb läbi Soome ja Rootsi Saksamaale. Sealt aga saadavad keiserlikud tegelased Venemaale tööpinke, keemiatööstuse poolfabrikaate ja tööstustooteid. Mais 1915 organiseerisid teadlikud kodanikud Petrogradis saksa progrommi, mille käigus kannatas umbes veerand miljonit kohalikku sakslast ja saksa nimega inimest, sh palju eestlasi ja lätlasi. Miljukov, Gutškov ja teised teadlikud inimesed saavutasid Riigiduumas survega, igasuguse impordi lõpetamise Saksamaalt ja loomulikult ka igasuguse ekspordi sinna. Tulemuseks oli suur viivitus sõjatööstuse arengus, mürsunälg, miljonid ohvrid rindel ja tagalas, revolutsioon ning kaasnevad õudused. Miljukov ja Gutškov jt võisid endale uhkusega vastu rinda lüüa ja öelda: "Jessss!!! We did it!"
Kuna import Balkanilt ja ITAALIAST, samuti üle skandinaavia tagas KÕRGENERGEETILSTE loomsete toiduainete sissevoolu 1914/15 aasta talvel, siis läks Saksamaa julgelt edasi.
Saksa sõduri toiduratsioon oli, ajaloolistel põhjustel, väga eriskummaline. Hommikul oli see nagu "contintal breakfast" pakistani hotellis Londonis. Tükike leiba, lahja lurr, mida nimetati kohviks. Tänu sellele külmetasid Saksa sõdurid juba +10 kraadi juures. 0 kraadi juures aga värisesid üle kogu kere. Suure osa oma kaloritest sai saksa sõdur lõunasöögiga, milles põhiosa moodustas KARTUL.
(kuigi me kartulisaak on hea
kokkuhoidu sa meeles pea.
Selleks me - mundris kartuleid sööme! nii kõlas sõdurite vemmalvärss)
Seetõttu otsutasid sakslased, kõige euroopalikumate eurooplastena, käituda tüüpeurooplaslikult. Mida teeb eurooplane, kui ähvardab puudus? Läheb üle paastutoidule, loobub lihast ja piimast! SEE ON EUROOPA KULTUURIKOOD. See on "reptiiliaju" tasemel, see on refleks. Mis iganes häda on tulemas - lõpetada liha söömine ja MINNA ÜLE ERSATZile. 3D-prinetreid plastamassist snitslite trükimieks ei olnud, aga porgandikotlete hakati kohe tegema. See on euroopalse refleks. SEE ON ÜLE TEMA MÕISTUSE. Suhkru asemel sahariin (suhkur on üldse kahjulik), kivisöetõrvast teeme kunstmett, mineraalsest rasvast - seepi (ei vahuta ja ujub vees). Juustu moodustame kipsist ja kunstmaitseainetest... Minge vegan restorani - seal on kogu ersatzi sortiment "na litšo".
Kuna sigasid nuumatakse kartuliga, siis asi lihtne. Sead ahju ja kartul sõduritele. Kõik on ju hästi?
Toona oli põhuga segatud sõnnik põhiline põlluramm. Pole sõnnikut, pole väetist. Fosforväetist eiole üldse ja ka nitraatidega on jamasti, kuna salpeeter läheb mürskudeks, seega ka nema.
Mis sai edasi?
Edasi võeti põllumajandusest ära mehed ja hobused. Töölisi ei saanud puutuda. Neid oli vaja kahureid ja mürske treima. Saksa fraud ja freileinid olid ju humanitaarid. Haritud, vabameelsed, teadsid kõigest kõike ja eelkõige seda KUIDAS ON ÕIGE. Kuid metallitöölise või keemiatööstuse töölise rolli nad ei sobinud. Klassipositsioon, teate. Mina olen frau või preili - mind, tehasesse, PROLEKS!? Kas ma selleks gümnaasiumis ja ülikoolis käisin??? Aga prolede naistel puudus haridus. Seega võeti talumehed. Võeti talusulased. ja võeti HOBUSED. Aga hobust tuleb tööle kasvatada ja õpetada 3-4 aastat.
Kuna väljastpoolt midagi ei tulnud, aga sõjaväele oli rammusamat vaja, siis läksid 1915 suvel ja sügisel noa alla veised ja lambad. Tulemused olid käes: juba 1916. aasta alguses olid sajandi kaugusel tulevikus antud ÜRO ja EL direktiivid taimtoidu osas täidetud. Saksamaal puudus võimalus osta liha ja piimasaadusi. Ning, võitmaks nälga, suurendati teist aastat jutti kartulialust pinda. Karjamaad ja söödid läksid ringlusest välja. KÜLVIKORDADE süsteem lõhuti (nagu praegu!). Kartul sai peamiseks toiduallikaks. Kuid kasvatada kartulit ühel ja samal maal, ilma väetisteta EI TOHI. Esiteks kurnab see mulla välja. Teiseks - tulevad kahjurid. Igasugu ussikesed mullas ja - LEHEMÄDANIK.
Tulemusena hukkus 1916. aasta sügisel kartulisaak. Naised, ilma hobuste ja meesteta, ei suutnud kartulit ei harida (kartul nõuab kõplamist, mahaäestamist, muldamist, ja õige mitu korda). Nad ei suutnud seda, mis üles kasvas, isegi ära koristada. Kartul mädanes põldudel, tuli "kaalikatalv". Keskkonna ja kliima, ptui!!! Kodumaa päästmiseks tuleb üle minna 100% taimetoidule... Tehtud! Kodmaa ja impeerium lakkas olemast... Neutraalses Hollandis suri nälga umbes pool miljonit inimest.
Saksamaal suri nälga praeguste hinnangute kohaselt 800 tuhat inimest. Toona, vahetult sündmuste jälgedes, hinnati seda arvu paar korda kõrgemaks.
Saksa sõdurid Tartus, toiduturg lõpus:
https://www.youtube.com/watch?v=nTSw4IrZYw8
Ronkmusta ratsaniku "Arimani nool"
Kuidas selline asi juhtuda sai?
Sai.
Nälja aluseks, sai OTSUSTE JADA, millest igaüks (vt ettepoole), tundus igati õige.
Vaatame otsa Saksa ja Austria-Ungari valitsevale bürokraatiale.
Saksa ametnikud, Ilmasõja eelsel ajal, olid kindlasti PARIMAD, kes üldse kunagi olnud. Oma absoluutses enamuses olid need haritud, vilunud, kohusetruud, ausad ja töökad inimesed. Kuidas siis juhtus, et 2500 saksa kindralit, kellest igaüks võinuks võita ühe lahingu, kaotasid üheskoos suurima sõja maailma ajaloos? Kuidas võis juhtuda, et sajad tuhanded ametnikud, igaüks sobilik oma kohal, kaotasid monarhia, riigi ja viisid süsteemi nälga, revolutsiooni ja permanentsesse kriisi?
Vastus on väga lihtne, Viini bürokraatial puudusid vapustused 1866. aastast, Berliini omal - 1871. aastast. Rahulik, soliidne, igati edukas JÄRJEPIDEV ARENG.
Keda liigutatakse meil järjepideva arengu ajal EDASI? Täpselt: mitte keegi ei liiguta karjääriredelil edasi konkurenti. Edutatakse neid, kes just nagu ei tohiks ohtlikuks saada. Kõik on ju niigi hästi. Peamine, et ta täidab oma funktsiooni. Mingeid revolutsioonilisi otsuseid temalt keegi ei nõuagi! Nagu kõlas XX sajandi alguse populaarne saksa anekdoot: "Kas Saksamaal on võimalik revolutsioon? Ei! Vastavalt valitsuse ringkirjale No NNN-NNNNN-NNN/NNNN välja antud PP. KK. AAAA on revolutsioonid Saksamaal keelatud!"
Selline õnnis olukord kestis üle poolteise inimpõlve.
Edutati kuulekaid, kohusetruid nikerdajaid, kes töötasid kellavärgi täpsusega. Täpselt etteantud raamides.
See käis ülevalt pihta. Tema Majesteet Wilhelm nr 2 DRESSEERITI Kindralstaabi poolt õppus õppuse järel. Keisrist, nagu kirjutasid asjaosalised, polnudki muud vaja, kui anda PLAANIS ETTE KIRJUTATUD KORRALDUSED täpselt õigel ajal. Kõik õppused toimusid nii, et õigesti käske andnud keisrihärra pool ilmtingimata võitis. Kantsler, välisminister, teised ministrid, kõik nad toimisid kirjutatud ja kirjutamata reeglite alusel. Kindralstaabi ülem von Moltke noorem - samuti. Meil on von Schlieffeni plaan ja muud ei olegi vaja. Plaani puhul, pisitasa, me tegime teda lihtsamaks ja lamedamaks. Kaotasime liigse teravuse - visiime ära väed paremalt tiivalt ja suunasime neid rohkem keskele. Saatsime rohkem vägesid Ida- Preisimaale.
Selliseid muutusi juhtivkaadris nimetatakse "Arimani nooleks". Juhtivkaadri kvaliteedi langus. Seetõttu on "järjekestev areng" harva kestnud üle inimpõlve. Ainult Esimese ilmasõja eel Euroopas oli see 44 aastat ja nüüd Lääne-Euroopas 80 aastat.
Üks sellise süsteemi omapära on see, et PROPAGANDISTID SATTUVAD _ISE_ OMAENDA PROPAGANDA MÕJU ALLA.
Ning analüüse ja prognoose hakatakse tegema valitseval ideoloogial põhinevast propagandast lähtuvalt.
"Prantsuse kaitse on rebitud ribadeks! Me kontrollime olulist osa nende territooriumist! Briti vägede kaotused on koletud! Nad ei ole suutelised sõda jätkama! Me lõime venelased puruks ja kui nad end peks liigutama, virutame nii, et..."
Kes julgenuks seejuures tulla ja öelda: me peame planeerima põllumajandusliku tootmise ja toidutootmise olukorras, kus nii mehed kui hobused on sõjaväljal maha tapetud ja meil tuleb toita ajaloo suurimat armeed _VEEL_ kolm aga võib-olla neli aga võib-olla viis aastat!!!
Kujutate ette sellist ametnikku selliste kavanditega minemas 1914. aasta sügisel oma ülemuse juurde? Kinga raisale ja esimese marsipataljoniga - sõjaväljale! Kukkus targutama... IGAÜKS ju teab, et 1915. aastal me võidame lõplikult. Jah, meil on kaotusi, aga need on ÜKSIKUD SANGARID.
Mis kuradi jutt: mitmeaastane sõda, nälg viletsus, paar miljonit tapetud ja veel teist niipalju sandistatud meest!? Kavatsete PAANIKAT ÕHUTADA??? Äkki agiteerite vaenlase heaks???
Sõjaga on kuue kuu, noh äärmisel juhul aastaga ots. Ja toitlusvaru plaan kirjutagegi REAALSUSEST LÄHTUVALT, mitte aga õudusi jutustades.
Kuidas sellises olukorras kus instruktsioonid on üldsõnalised ja jäävad igas konkreetses olukorras sündmustest maha, kuidas sellises olukorras INIMESED OTSUSTAVAD? Kuidas nad teevad valikud?
Haa! Kui mõistus on välja lülitatud ja otsustada on vaja, otsustavad inimesed lähtuvalt oma KULTUURIKOODIST.
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - nälg - ja Euroopa kultuurikood
Mida teeb eurooplane kui ta ei tea mida teha ja sattub surve alla?
Ta lakkab söömast liha ja loomseid produkte, hakkab paaniliselt tegema/varuma ersatzi ning loobub seksist ja lastest.
KUNA NII ON _ÕIGE_.
Tõestada ei ole mitte midagi vaja, KÕIK TEAVAD NIIGI!
Vot, see ongi EUROOPA KULTUURI KOOD. See, kuidas inimesed käituvad (otsustavad, valivad) siis kui ülemus ei ütle, oma peaga lahendust ei näe ja midagi peab tegema.
Oluline on tegevus, mitte selle väidetav motivatsioon. Emotsionaalne ja irratsionaalne reaktsioon on siin alati primaarne, pseudoratsionaalsed seletused hilisem katse mõistust asjaga lepitada. Ei tohi langeda TAKKAJÄRGI väljamõeldavate eneseõigustuste võrku. Kui kirik kehtestas 5 ja enam paastupäeva nädalas ja praegu kutsutakse täielikult liha ja loomsete produktide söömisest loobuma, siis on see üks ja seesama. Keskajal kustsuti lihast ja loomsetest produktidest loobuma "HINGE PÄÄSTMISEKS", praegu aga "PLANEEDI PÄÄSTMISEKS". Tundub, et need on erinevad motivatsioonid? Ei ole. See on üks ja seesama: PAASTUMINE transtsendentaalse motivaatori mõjul. Ei ole absoluutselt mingit RATSIONAALSET põhjendust sellele miks peaks loomakasvatuse mõjul aastatuhandetega kujunenud maastikusüsteemide kiire kokkuvaristamine "planeeti päästma". Tõenäoliseliselt on muutused looduses ja kliimas sellised, et "mama ne gorjui".
Täpselt nii nagu ei ole ühtegi põhjendust, mõistusega hoomatavat põhjendust, kuidas maakasutuse, mis kujundab tublit 70% kuivast maast, ärakadumine aitab vältida kliimamuutust, pole Pühakirjas ühtegi kirjakohta, mis ütleks, miks taimetoitlus on Issanda paleuse ees HEA!
Vastupidi: Paradiisiaiast aeti välja mingi kahtlase puu viljade pruukimise eest. Kaini ja Aabeli mitte vähem tuntud loos ei vaata Issand taimsete saaduste poolegi. Mispeale armukadedushoos taimetoitlane tapab oma venna. (Loomadele kannatuste põhjustamine on paha-paha, tappa inimesi, sh oma lähedasi "loomade asemel" - igati oki-toki, ka see on kultuurikood) Edasi samas vaimus - ohver Jumalale on kas lambatall, vasikas, härjavärss või siis tuvikene... Kui keegi salamahti roaohvri katlast õngitseb endale, siis on see lihatükk, mis orgi otsa jääb...
Ühesõnaga: vegetariaarne paast on meil hoopis midagi muud, asi mis ei ole kuidagi seotud kristlusega ja "hinge päästmisega". See on mingi vana, tugevalt kristluse eelne kultuurikood.
Euroopa kultuurikood koosneb kahest poolest:
1. LIHALIKUST, PATUSEST, _PAGANLIKUST_ POOLEST, valest poolest ja
2. LIHASURETAMISE e. VAGADUSE POOLEST.
Lihasuretamine, see on vana MAAGIDE praktika HULLUSE GENEREERIMISEKS. Mida moodsas lääne kultuuris nimetatakse "teadvuse laiendamiseks". See on ETTEKUJUTUS, et näljutades ennast, saab esile kutsuda "teadvuse avardumise". On psühholoogiline efekt - teatud nälja staadiumis tajub inimene maailma enda ümber tohutult avardununa, iseennast pisikese ja kuidai kõrvalseisvana. Meie aju on tohutult sõltuv hapnikust, rasvadest ja suhkrust... Sama käib tugevate emotsionaalsete stimulaatorite: endomorfiinide ja dopamiinide kohta, mille üheks ja tugevaks allikaks on suguelu ja reproduktsioon. Ilma füüsilise läheduseta, ilma emotsionaalse läheduseta aju hakkab GENEREERIMA. Kui hakati proovima "pimelendu" - lendu ilma maad nägemata, pilvedes või öösel, siis tabasid lendureid massilised HALLUTSINATSIOONID. Üks piloot näiteks (sajand tagasi) nägi kuidas 15 min pärast pimelennu algust istus armatuurlauale roosa jõehobu ja hakkas huuli värvima. Hiljem, 1950-60ndatel, sukeldati katsealuseid kehasooja vette, kinnikaetud silmadega, kõrvatroppidega, hingamismaskiga. Ei midagi - lihtsalt hõlju ja kõik. Paljudel algasid esimesed hallutsinatsioonid vähem kui minuti pärast.
Kõiki neid maagilisi lihasuretamise praktikaid toetati ja täiendati teatud taimsete alkaloidide manustamisega.
Tehnika on kõikjal üks: organism viiakse näljaga tugeva stressi seisundisse. Edasi genereerib kas organism ise või siis lisatud alkaloidi mõjul "tugeva LAKSU".
Lihasuretamine ongi LIHA SURETAMINE - oma patuse keha viimine FÜSIOLOOGILISE SURMA LÄVELE, eesmärgiga kutsuda esile võimalikult tugevat "LAKSU".
Narkootikumide ohtlikus ongi selles, et nad annavad kerge vaevaga sellise psüühikat mõjutavate biofüsioloogiliste mõjurite kontsentratsiooni, milleni fanaatiline joogi ei pruugi jõuda isegi paarikümneaastase meditatsiooni järel.
On selline mõiste nagu "heroiininarkomaani vale" - "laksu" vajaduses piinlev inimene on KOHUTAVALT VEENEV, kuigi kogu tema jutt on jamps. Sama kehtib igasugu psühhopaatide, sotsiopaatide ja maniakkide kohta. Eelkirjeldatud praktikaga ennast tugevasse psühhoosi viinud inimesed on emotsionaalselt väga mõjusad. Nad pressivad emotsioonidega - aga emotsioonid on "mootor", meie liikumise "energiaallikas". Miks lähevad inimesed kaasa maniakiga, kes nad kuskil nurga taga või pargis ära tapavad?
Võim, nagu me teame, on üks tugevaim narkootikum. Ning kõik need eelkirjeldatud praktikad tuginevad ihalusele saavutada võim liigikaaslaste üle.
See on nähtuse üks pool. Nähtuse teine pool on OHVER. Mis on ohver? Ohver on TÄNUMEELE väljendus. Juba ürgajal märgati, et iga ettevõtmise õnnestumise tõenäosus on 50:50. See kas õnnestub või luhtub. Ning, asja üle mõtiskledes, selgus, et edu sõltub tohutust hulgast ÕNNELIKEST KOKKULANGEMISTEST. Me oleme elus, söönud ja suudame üles kasvatada oma lapsed, KUI MEIL KIRJELDAMATULT VEAB.
Ühtedel veab pidevalt, teistel mõnikord, kolmandad on õnnetusehunnikud. Kuid!!! Õnnelikult ja vedaval inimesel võib hakata äkki viltu kiskuma ja vastupidi - äbarik, kellele oli juba mõttes kriips peale tõmmatud, sai äkki tuule tiibadesse. Kuna inimene kaldub otsima kõiges süsteemi, siis tekkis siit mõte JUMALIKUST ETTEHOOLDUSEST. Veab, kuna oled hea kõrgemate pilgu ees. Läheb luhta - tähendab, pahandasid kuskil neid, kes on meist vägevamad. Igatahes, TULEB ÜLES NÄIDATA _TÄNUMEELT_ nende suhtes, kes jagavad meile "sestki ainust". Kass toob hiire perenaisele. Kõik piisavalt kõrgelt arenenud loomad täitavad ühel või teisel kujul üles tänulikkust. Tänamatus tehtud hea eest - üks halvimaid asju, mis olla võib.
Tänulikkust Jumalatele väljendame läbi urjumise. Nemad toetasid meid raskel hetkel - meie toetame neid. Paraku - materiaalseid asju võtavad nad otse - väga harva. Pigem on asi virtuaalne. Vaimline. Vot, probleem. Ühelt poolt peab olema ohver hinnaline. Teiselt poolt - seda ei võeta otseselt. Mis võib olla veel hinnalisem kui meie liigi elu? Noored naised ja lapsed, need kes peaksid jääma elama, need, kellest sünnib UUS ELU. Mis võib olla veel hinnalisemat bioloogilisest surematusest?
Ja neid ohverdati. Tapeti altaril jumalate auks.
Võitlus nimohvrite tomisega oli kõigi teatud arengutaseme saavutanud tsivilisatsioonide suur ja ränk eesmärk. Kuna arenenud ühiskonnas, võimsate surve ja kontrolli vahenditega, ei saa enam pidama. Kristlus postuleeris, et Kristus, Jumala enda armas poeg, on viimane, kõige viimne lubatud inimohver. Inimene suri, jumalaik jäi. Tee hingedele avati pääsemise juurde ja kõik edasised inimohvrid on saatanast. Noh, me siin teame, et põrandaalusena elas see euroopa kultuurikoodi osa edasi. Kui palju on kasvõi siit Eestist pärimusi kiriku, lossi või kindlusemüüri elavalt sisse müüritud neitsitest?
Kuid, lihtsalt tappes jäävad meile korjused. Mida nendega teha? Oli pikajaline praktika, eriti lõuna pool, et laibad pandi kuhugi kõrgemale kohale - raipeõgijatest lindude söögiks. Kes likvideerisid roiskuva liha ja viisid hinge üle Linnutee Toonelasse. Aga loomade ohverdamisega oli asjast selge kahju. Nõnda lasti härjavärsi veri (kui elu sümbol) altarilt maha voolata. Sellega võidi puuslike huuli määrida, mõnel pool. Liha aga söödi roaohvrina ise ära.
5 nädalat
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - Nälg ja Mesoliitikumi kood
See, millest siin kirjutasime on PALEOKOOD. See on vanema kiviaja, kromanjooni inimese eelne kihistus.
Tänumeel, väljendatud ohvri toomisega ja "ersatz-toidul" nälja üleelamine. NING VÕIM.
Psühhopaatide, joodikute-narkarite tohutu veenvus, mis tihtilugu käis üle Juhtisase musklijõust ja osavusest kaika ja kividega udida. Ning ohvri, lihasuretamise ning liigikaaslaste üle saadud VÕIMU seos.
On pikalt vaieldud, mis oli rajajoon, mis eraldas inimese loomariigist (ja kas üldse eraldas). Paraku iga eraldi võetud tunnus ei tööta, kuna on keegi veel. Sipelgad, termiidid ja koprad ja kaheksajalad ja... kes iganes, ehitavad. Kasvatavad endale toitu. Valmitavad mingi ülesande jaoks tööriistu. Ja vastupidi - mitmed inimliigid, nagu näiteks kääbikud Indoneesiast, kaotasid tule kasutamise. Võib öelda, et eraldusjoon on mesoliitikum - keskmine kiviaeg.
Esimene näitaja on inimese arvukus. Kui me võtame inimese kui suurimetaja ja võtame rohepöörde ideaali - ümbritseva keskkonnaga tasakaalus püsiva liigi arvukuse, milline on lihtsalt loodusliku ökosüsteemi toidupüramiidi osa, siis on see arvukus 100 tuhat isendit pluss/miinus.
Ilmutaja Johannes oma raamatus kirjutab "144 tuhat" pääsenute arvuks maailmas pärast rohepööret.
Nagu ikka elusolenditel, võis see arvukus lokaalselt üles hüpata, kuni nälg ja muud hädad endise olukorra taastasid. Keskmine kiviaeg tähendas seda, et inimeste populatsiooni arvukus nii gobaalselt kui lokaalselt väljus ökosüsteemi taluvuspiirist.
Kuidas see sai võimalikuks?
Esiteks, muutused infotöötluses. Algas struktrueeritud suulise pärimuse edasiandmine. Meie rahvapärandi juured seisavad keskmises kiviajas. Algas selle pärimuse toetamine märkmetega, jooniste, skeemide, mälumärkidega. Kogemuse edasiandmise ja selle lahtipakkimise tehnoloogia.
Maagia eraldumine muust tehnoloogiast, mille üheks tunnuseks sai maagi, VAGA/PÜHA inimese eraldumine suguharu ilmalikust juhtimisest. Pealiku ja targa/nõia/vaimuliku rollide eraldumine.
Tekkib rohkem institutsioneeritud ja sellisena tõhusam sotsiaalne organisatsioon.
Teiseks - tänu kogemuse edasiandmisele luuakse tõhusamad tööriistad. Ning nende kasutamise tehnoloogia. Peamine - tööriistad on efektiivsemad ja kestavad kauem.
Kolmandaks - kasvava pingutusega inimesele sobiva elukekkonna taastootmisele. Jahi ja koriluse muutumine SELEKTIIVSEKS. Sa ei korja viimaseni - sa jätad SEEMNEKS! Kui pole viimase piirini nälga, siis ei tapa tiineid emaseid, järelkasvu. Jahikeelud paaritumissessiooni aegadeks. Millist looma mis ajal VÕIB küttida. Valatuna kõrgemalt tulnud käskudeks-keelduseks. Pühade metsade, soode, mäekurude jms tekkimine, keelatud majandustegevusega. Kahjulike (konkureerivate) liikide hävitamine. Elu muutus tsükli, st kalendripõhiseks. Ning nõia/targa üks roll sai olema kalendrivalvuri roll. See, kes teab ja loeb päevi ja kes oskab öelda millal on milleks õige aeg.
Nüüd tuleb konkreetselt öelda Euroopa kliima kohta. Euroopa kliima unikaalsus on selles, et meil on suvised ja talvised isotermid omavahel risti. Kui suvel läheb lõunast põhja külmemaks, nagu peabki põhjapoolkeral, siis talvel on meil isotermid meridionaalsed. Läänes, sooja ookeani ääres on pehmed, kuigi märjad talved, mis itta liikudes muutuvad kontinentaalsemaks. Ning, kui me räägime "päris Euroopast", siis me räägime merelisest ja mõõdukalt kontinentaalsest kliimast. Tänu pehmetele talvedele on Euroopas elu kõvasti põhja suunas nihutatu. Gröönimaa lõunatipp - see on Tallinn. Gröönima oma sadade meetrite paksuse jääga - Soome ja Rootsi laiuskraadid. Saksamaa - see on Kanada väheasustatud osa laiuskraadid.
Mis ei tähenda, et siin on kerge elada. Kui ei ole kehakatteid, siis ei ole isegi 20 kraadi sooja mugav temperatuur. 5-10 kraadise sooja juures võib ihualasti pikemalt vastu pidada vaid intensiivselt töötades. Mis nõuab palju toitu. Seega sai siia elama tulla ainult siis kui olid nii kehakatted kui jalatsid.
Teiseks iseloomustab Euroopa ILMA suur heitlikus ja ettearvamatus. Kui Ekvaatoril ja troopikas on muutused ja nende piirid üldiselt ette teada ja muutuvad harva, siis meie kandis on pikajaalised ilmaprognoosid siiamaani naljanumber. Kunagi avaldati "Eesti Looduses" väljakirjutusi mineviku ilmavaatlustest. Igate pidi võis olla. Võis veel Jaanipäeval reega üle lahe Eestist Soome sõita. Aga võis juhtuda, et lund ja talveteed ei tule üldse. Võib ilma öökülmadeta elada jõuludeni välja - lilled õitsevad. Aga võib juhtuda, et külmad lajatavad juba südasuvel. Kõike võib olla. Mis tähendab, et nii küttimine kui korilus olenevalt tohutult momendi oludest. Loomade aastajaline ränne võib tulla ja seda võib mitte tulla. Marjade-seente aeg võib tulla ja võib mitte tulla.
Üks minu aja kooliõpikute häda oli mineviku inimeste elu kirjeldamine katkematu häda ja õnnetusena. Külm, nälg, igasugu ohud. Kuna inimesed toona ikkagi paljunesid ja kasvatasid üles lapsed, siis olid raskused episoodilised ja enamasti elu täiesti talutav. Isegi küllane. On enam-vähem ära tõestatud, et keskmisel kiviajal töötas inimene toidu ja riiete jaoks keskmiselt 3-5 tundi päevas. Kui kõik laabus, oli toitu küll ja veel. Toit oli isegi mitmekesine. Jäi aega igasugu vaimsete sfääride jaoks - jutustada edasi tõestisündinud ja väljamõeldud lugusid. Arutada selle üle kuidas asjad päriselt on.
Siit siis see "paastu ja palve" REFLEKS Euroopa kultuurikoodis. Vanema kiviaja põhi, mida tugevalt toetab keskmise kiviaja KOGEMUS.
Enne edasiminekut veel üks nüanss. Tõhusam sotsiaalne organisatsioon, efektiivsem ühiskond tähendas mida? Staatuse institutsiooneerumist. Ning siit üks küsimus: millega tegeleb Alfa-isane suurema oa ajast?
Paaritab emaseid?
Vale vastus.
Mida targem on Alfa, seda enam ta kardab oma staatuse kaotamist! Staatuse institutsioon: "Mina olen pealik!" tulenebki hirmust kaotuse eest ja katsest FORMAALSETE ja _MAAGILISTE_ vahenditega seda positsiooni kindlustada. Sa ei saa pealikule lihtalt selja tagant oda ribidesse torgata, kuna see ei ole lubatud! Sa ei saa teda isegi välja kutsuda, vähemalt mitte lihtsalt - "tule võitlema, sa vilets argpüks!" kuna veel enne pealikut astuvad sinu vastu välja tema toetajad. Võimu saab vaidlustada AINULT KRIISI OLUKORRAS, kui senine juht kaotab autoriteedi. Võim - need on mitteformaalsed inimsuhted. Institutsioonilisus on suunatud sellele, et keegi ei saaks konspireerida - luua oma mitteformaalsete suhete võrgustikku.
Milleks see on vajalik?
Vaadake, loomakarjas on asjad nii, et paljude liikide puhul kihutab domineeriv isane kõik noored munadega kehad karjast minema. Osadel juhtudel see süsteem töötab. Osadel juhtudel - ei tööta. Suguharu jaoks oleks neid noori isaseid vaja. Kui jahilisi, kui korilasi, kui kaitsjaid. Seda enam, et kui see juhtisane otsa saab - mis siis? Kogu kari sureb välja?
Kui uskuda arheoloogide leitud luustike analüüse, siis olid neandertallastel probleemid hormoontalitusega. Just nagu isaste kehad ei olnud välja arenenud. See oli üks lahendus, mis siiamaani elab ka inimühiskonnas. Vana isane ümbritseb end suguvõimetuks muudetud isastega. Kuidas nii!?
Esiteks - meie esivanemad olid kirurgias (olude sunnil) üsna võimekad. On leitud paranenud luumurdudega skelette, on leitud isegi inimesi kes on paranenud pärast koljuluumurdu - luukillud on haavast hoolikalt eemaldatud ja haav on selgelt armistunud, mis näitab, et patsient elas veel kaua. Mis puutub kastratsiooni, siis võis see toimuda nii nagu Põhja rahvad kohitsevad põhjapõtru - lömastades hammastega pigistades munandeid organismiga siduvad sooned.
Süsteem töötas enam-vähem kuni kohtumiseni teise mõistusega liigini. Edasi läks nagu alati. Juhtisane tapeti. Kohikuked koos temaga. Emased vägistati. Sorry, romantikud, nii see tegelikult käib.
5 nädalat
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - Nälg ja etnos
Populatsiooni vahetuses, kolonisatsioon - mis siin on sellist, mida me ei tea? Meil on XVI-XX sajandi kolonisatsiooni kogemus, meile loetavas keeles, kirjalikult ja rikkalikult dokumenteeritud. Ametlike aruannete, statistiliste ülevaadete, analüütiliste dokumentide, kaartide, diagrammide jms kujul. Lisaks on meil teadmine germaani kolonisatsioonist Elbe/Laba suudmest Itta IX-XIV sajandil, viikingite/normannide kolonisatsioonist VIII-XI sajandil, Osmanite kolonisatsioonist, Araabia ja islami kolonisatsioonist VI-X sajandil ja sellele eelnenud Rooma, Kreeka (mitu lainet), Foiniikia (puunia) jne kolonisatsioonidest.
Mis on sellist, mida me ihaldatud "rahvastikuvahetuse" puhul _EI_ TEA?
Igasugu Euroopa ja Lähis-Ida tüüpi kolonisatsiooni puutepinnas toimus kõikjal ja alati MESTITSEERUMINE/MULATISEERUMINE, tihtilugu mitmes laines. Olenevalt oludest ja kohalikust geograafiast. ALATI.
Olukord on väga lihtne - esiteks, uuele rannale tulevad esimesena ÜKSIKUD ISASED. Mida näitab kasvõi viimaste sisserände lainete (juba sellel sajandil) koosseis. Teiseks, kui toimub suguharude migratsioon harjumuspärasest areaalist väljapoole, siis surevad naised ja lapsed. Põhja-Ameerika XVII sajandi alguse esimesest 23 tuhandest sisserändajast ainult 1000 jäid ellu kauemaks kui 1 aasta. Ning ajal kui "parimad inglise kohtunikud" valisid "esimesi austraallasi" keeldusid paljud väljavalitud "armuandmisest" - ülespoomise asendamisest eluaegse asumisega kaugel mandril. Sest väljasaatmine oli seesama surmanuhtlus, aga pika ja hirmsa piinamisega. Tšiili sisserändajatest suri 85%, sh KÕIK NAISED. Sama sündis Euraasia steppides, kui üks tatari-türgi-mongoli migratsioon üle Suure Lageda lõppes kõigi naiste surmaga. Naised on vastupidavad, kuid ühtlasele, harjumuspärasele, keskmisele koormusele. Ekstreemsetes koormustes nad hukkuvad. Isegi VÄGA ARENENUD ühiskonna ja tehnoloogia oludes - vt näited eespool.
Mis tähendab, et "uuel rannal" tapavad tulnukad, kui nende jõud ja mõistus üle käib, kohalikud mehed ja vägistavad nende naised. Nii see oli ja nii see toimub ka praegu.
Kui nüüd omavereline sisseränne juba sisseelatud aladele jätkub, siis tekkib neist segaverelistest lastest omapärane piiriasukate vahekiht. See kiht tekkib kõikjal - näiteks praegu siin, Eestis. Ning ei ole vaja mingeid rassistlike luulusid teemal: "see on euroopa, see on eesti, siin seda küll olla ei saa jne".
SARNASED INIMÜHISKONNAD SARNASES AJALOOLISES SITUATSIOONIS TOIMIVAD SARNASEL MOEL. Rassism on rumal eelarvamus.
See segukiht liigub koos piirialaga, kus võib toimuda mitmekordne segunemine. Ning kust mõned, eriti segunenud tegelased pääsesid läbi avanenud sotsiaalsete liftide ja tunnelite tagasi, põhipopulatsiooni. Seda tõendab neandertaali geenide MADAL osakaal kaasaegsete inimeste populatsioonis. Üldiselt hinnatakse alla 10% ja isegi alla 5%, kõrgeimate läviväärtuste puhul. Oleks õigus segunemisromantikutel, peaks neid geene olema 30 ja enam protsenti. Eeldades, et tulnukaid oli rohkem ja neid tuli juurde. Madal protsent ütleb, et Neandertaali PEALIKUTE PIRTSAKAD TÜTRED lõpetasid prostituutidena kromanjoonlaste asulate ümbruses. Nii nagu see oli Aafrikas ja Ameerikas hiljem. Nii nagu see juhtub praegu Euroopas. Kirjeldatud isegi maakeelde ümber pandud ilukirjanduses. Võtke kasvõi "Ivanhoe", kus vägistatud ja alandatud saksi suurniku tütar hulgub poolkummitusena normanni kolonisaatori lossis...
Siin tuleb teha oluline täpsustus. Suuretnose, hõimu, hõimuliidu sees kehtivad teised reeglid. Siin kehtib vastastikune "silm silma ja hammas hamba vastu" ja veritasu reegel. Kusjuures tihtilugu saab veritasu lõpetada ainult veresegamisega. Lisaks kehtib suuretnose sees veel üks reegel: Poistele - seal kus sa sündisid seal sa ka oled vajalik, tüdrukutele - tee viib kaugele. 'geneetilised analüüsid näitavad, et juba selsamusel keskmisel kiviajal vahetati pruute tuhandete kilomeetrite kaugusele. Poisid aga jäid reeglina sellesse piirkonda kus elas tema suguvõsa. Sugukondlikus elukorralduses suuretnose sees mulatiseerumist ja mestitseerumist EI TOIMU. Lapsed lähevad kas isa- või emajärgsesse suguvõssa ja saavad osaks nendest. Mulatiseerumine ja mestiitseerumine on ikka ja alati etnilise antisüsteemi tunnus. Me teame ka Ladina-Ameerika näidete põhjal, et uute massiliste sisserännulainete puudumisel kreoolistunud ühiskond stabiliseerub etniliselt umbes 300-400 aastaga. Mida kinnitavad ka meie teadmised Rooma aja lõpust ja Suurest Rahvaste rändamisest.
Siit tuleb üks suur teema selle kõige juures. Nagu kirjutas Eesti rahvakirjanik Oskar Luts kunagi följetonis "härra Uhhuu tantsib": "Mina tantsisin seda papiljoni polgandit, aga mida see preilna tantsis, seda mina küll ei tea!"
Pocahontased ja teised Ameerika indiaani pealikute tütred ja mitte ainult nemad tantsisid OMA TANTSU, tulnukad mujalt - oma. Tuleb aru saada, millal on tegu abieluga oma süsteemist ja millal - koloniaalse mestiitseerumisega. Etniliste süsteemide kontaktis ongi see põhiteema, et erinevad pooled annavad samale tegevusele erineva sisu.
Võtame lihtsa näite XX sajandi ajaloost. Nagu kinnitavad meiel ajaloolased, vägistasid punaarmeelased 3 või 5 või 10 miljonit sakslannat, lisaks veel miljonites tšehhe, šlovakke, poolatare jne. Vägistasid mis nad vägistasid, aga kus on tulemused? Kus on miljonid mestiitsid, kes räägivad mingis soviet-deutšis, russopolis jne?
Vastus: nõukogude Liidus oli sugukondlik kord. Ja lapsed kui need ei läinud isa suguvõssa, läksid ema suguvõssa. Sealse keele ja kultuuriga. Seetõttu ei tekkinud Ida-Euroopas nõukogude okupatsiooni ajal ulatusliku "poluvärnikute" kihti, milline olnuks institutsioneeritud vahekihiks (midleware) soviettide ja kohalike vahel. Kaasaegses Läänemaailmas on see "värviliste" kiht institutsioneerituna alles ja sellesse kuulumine annab jätkuvalt selgeid sotsiaalseid boonuseid.
Ja vastupidi - alles nüüd algab nendesamuste Ida-euroopalaste ulatuslik mestiitsistumine. Nimelt, on VAATLUSLIK FAKT, et euroopa elanikonna kahvanäolisus suureneb läänest Itta. Kuna, nagu juba kõik praegused Rootsi ja Ühendkuningriigi ja Saksa jne arheoloogid Euroopas kinnitavad ühest suust, et Euroopa põliselanikkond oli mustanahaline, siis kust sinna need kahvanäod ÜLDSE said?
Vastus on ülevalpool. samade riikide ajaloolased räägivad Vene sõjaretkede massvägistamistest, miljonite ja miljonite kaupa. Pariisini jõudis Vene vägi ühel korral. Ida-Saksamaa (välja arvatud Berliin) on tunduvalt kahvatum. Mis ka arusaadav - oli ju see kant 1990. aastani vene okupatsiooni all. Ning Vene impeeriumi ääremaad on täiesti kahvatud. Ainult pealinnadest ja ülikoolilinnadest pihta toimub seal "ajaloolise elanikkonna" taastumine.
NB! ei tohi hakata idealiseerima. Hõimuliidus ja superetnoses, nagu ka etnoses, on omavahelised sõjad, röövitakse pruute, tapetakse ja aetakse minema. Kuid mis on ühine on au ja häbi RAKENDAMINE. Kui juba röövisid pruudi, siis võtsid ka kogu vastutuse. Kui tüdruku äranaerduna ulapeale kihutasid, koos oma lastega, oli see juba sinu mitte tüdruku häbi. Ning sa ise tüdruku suguvõsa veritasuks küps. Häbiväärse teo puhul sinu suguvõsa sinu poolt välja ei astu!
Ehtsa, lääneliku kolonialismi puhul aga au ja häbi tunded ei kehti. Võõralt maalt viimase koperdaja pagedes või laevareelingu küljes rippudes jäetakse kohalikud näitsikud ja oma lapsed nendega rahumeeli maha.
Ärge otsige siin rassisimi. Puhas sotsiaalsus - kui pole seda ühiskonda, pole ka vahekihti vaja!
Teema oli siinkohas meile oluline, kuna selline koloniaalne mall on euroopa kultuurikoodi kindel osa. Ilma mingi seoseta nahapigmentatsiooniga. Kuid veel olulisem on järgmine imprinting: UUENDUS ja ELANIKKONNA VAHETUS tuleb Euroopasse LÕUNAST ja IDAst. Samas kui Eurooplased liiguvad ise Läände ja Põhja.
5 nädalat
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsu ja katse muuta vektori suunda
Nüüd juba sajand tagasi istus Euroopas trobiond noori aktiviste vangis. Kuna ajad olid valgustatud ja suhtumine leebe, siis kirjutas üks neist, XX sajandi kuulsaim sakslane ühe paksu-paksu raamatu. Milles muu hulgas olid sihukesed huvitavad read: "Me peame peatama oma sajanditepikkuse liikumise Läände ja Põhja ja PÖÖRDUMA (minu suurtähed, MT) itta ja lõunasse!"
Mida see tähendab???
Mis pöördumine, kuhu pöördumine ja miks sellest üleüldse juttu??
Oli ju selge, et Saksamaa momendi hädade taga seisid võitjad. Eelkõige Prantsusmaa, milline meeleheitlikult püüdis jätta Saksamaad ja sakslasi ilma õigusest arengule.
Me teame, et alates ajast mil Euroopalsed läbi araabia vahenduse tutvusid uuesti Kreeka ja Rooma mõttepärandiga ja uueema ajani toimus suur teadmiste kogumine ja süstematiseerimine. . Vahepeal läks see kaotsi. Frangi Impeeriumi alguses, siis kui Karl Suur oma suurtööga pihta hakkas, oli riigis poolteist haritlast. Karl ise, kuna mõistis lugeda ja piiskop, kes mõistis nii lugeda kui kirjutada.
Ning see teamiste kogumine ja sorteerimine andis ehmatava tulemuse. Õhtumaa päevad on loetud. Mõtleks, mida kirjutasid. Väljas on progress, väljas on vedurite huikamine, väljas undavad telegraafi traadid ja kohati põlevad juba elektrituled. Mitte kunagi pole Euroopas elanud nii palju, nii haritud, nii kultuurseid inimesi sellisel materiaalse heaolu tasemel. Nemad aga jutlustavad pessimismi. Oleks siis veel, et ülerahvastusest aga... Nemad aga räägivad allakäigust ja hukust.
Kust selline alusteadmine?
Kuna euroopale on omane katastrofism (loodan sellest ka kirjutada). Ning need katastroofid on REGULAARSED. Õhtumaa AJARATAS pöörleb 2000 AASTASE TSÜKLIGA. Täpsemini, mitte ratas. Masin. Õhtumaa sotsiaalne masin, millel iga paari tuhande aasta pärast toimub suur SISSELASKE TAKT, kui sellesse imetakse UUED INIMESED. Muidugi mõista - LÕUNAST JA IDAST! Aastaaegade vahetuse regulaarsusega korduvad suured rahvasterändamised eht euroopaliku kolonisatsiooni ja etniliste puhastustega.
KA SEE ON KULTUURIKOODI OSA!
Selliseid tsükleid on Õhtumaal olnud ilmselt sadu. Ning järjepidevalt püsinud teadmistega tutvumine ainult kinnitas seda. Tekkis küsimus - mida teha?
Võimendada vahetsükleid? Neid 700-1000 aastasi perioode, mille kestel toimub puhastus ja ülekirjutamine, kuid lokaalsemalt. Tulnukad olid samast keele- ja mõistete ruumist ja said ning suutsid üle võtta mineviku pärimused, pärandi, mõttekultuuri KONSTRUKTSIOONID. Ihu võis surra, aga vaimuvara leidis pärijad.
Paraku oli XIX sajandi keskpaigaks Euroopa juba ühtlustatud. Polnud kedagi kohalikku, kelle alla heita. Mis või kes jäi üle? SARNASTEST kuigi veidratest - Õigeusklike kristlaste maailm. Kuid siin olid meil parajad raskused. Mitmetes väga sügavates küsimustes, nagu näites laste tegemine on veneusuliste ja katoliiklaste arusaamine toimuvast risti vastupidine. Üleüldse ihu ja vaimu vahekorra küsimuses. Egas VIL, kelle sajandat surma aastapäeva me isegi ei meenutanud, asjata rõhutanud, et filosoofia põhiküsimuseks on mateeria ja teadvuse vahekorra küsimus.
On keeruline küsimus, kas zeroteistliku teadusreligiooni lipu all oleks saanud Õhtumaa arengule teise suuna anda. Esiteks hilines Maailmarevolutsioon terve inimpõlve. Teiseks oli IIMS järgne Euroopa uuesti koostamise katse nõukogude poolt, nõrk, ebajärjepidev ja kindlasti üsna arusaamatu isegi tegijatele.
Teine variant pääsemiseks, st suurema osa elanikkonna päästmiseks, IIMS eel sündinud inimste jaoks on inimeludel siiski veel mingisugune väärtus, tundus allaheitmine teisele, universalistlikule raamatureligioonile - islamile. Islam näitas oma ekspansiooni ajal üles suurt paindlikust kohaliku elanikkonna suhtes. Need, keda otseselt vallutamisel ei tapetud ja kes võtsid vastu Prohveti usu, said Umma täieõiguslikuks liikmeks. Tekkis mõte, viimaste Euroopa isemõtlejate seas, et kui nüüd Õhtumaa PEALT islamiseerida, siis võiks see säilitada vähemalt 90% elanikkonnast, annaks uue passionaarse tõuke ja... paraku, see ei töötanud. Katse asendada füüsiline vallutus ja puhastus VAIMSE ALLAHEITMISEGA kukkus läbi.
Kolmas tee algas siin kellestki preili von Hahn-Rottensternist, kes nende mõtete tekkimise ajal elas vist kuskil praeguse Kasahstani alal. Sealtkaudu, toetatuna just nagu muistsete maagide teadusest, tuli teadmine, et valged inimesed tulid kunagisest Hüperboreast, mis oli kuskil seal, Põhjas. Maailmas, mille lõi Ürgjää. Kui see jääpealne maailm lagunema hakkas, rändasid valged inimesed Lõunasse.
Loomulikult kujutasid toonased romantikud üsna uduselt ette Jääaja maailma ja kuidas seal üldse oldi. Tegelikult tuldi "alla" - Lõunasse, mööda Uraale. Ning asuti laiali mööda jääpaisjärvede kaldaid ja saarestike.
Seetõttu oli väide: me oleme Põhja rass, ja me ei lähe (ei lase end tõrjuda) Läände ja Põhja, vaid vastupidi, me läheme ISE Lõunasse ja Itta.
See oli meeleheitlik püüe murda Õhtumaa saatust, peatada "sotsiaalne masin" ja valida ise oma tee.
5 nädalat
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - kas keerata malelaud ringi või valada sellega vastasele vastu pead?
Mida teha siis kui barbareid EI TULE?
Nagu öeldud, hakkasid tähelepanelikumad vaatajad kuskil paarsada aastat tagasi tähele panema, et asi läheb käest ära.
Kristlik maailm adus, et ees on Johannese Ilmutuses kirjeldatud apokalüpsis. Koos järgneva demograafilise pudelikaelaga 144 tuhandele ellujäänule. See prognoos on antud käesoleva sajandi lõpuks.
Sai selgeks, et kristliku maailma raames võib olla pääsemine hingele kui pääsemist kehale, rahvastele ja riikidele - ei ole. Kõik katsed konstrueerida Lääne kiriku peale mingi uus usuliikumine andis muutmatult järjekordsed "viimsepäeva mesilinnukesed". Kelle jutlustajad, pööritanud slmi ja rääkinud üleüldisest armastusest ja andestusest, torkasid äkki sõrmega udusesse kaugusesse ja karjatasid: "sealt, sealt tuleb hukk!!!"
Ning mitte midagi sellega teha ei andnud. Jäi üle vaid minna väljapoole kristlust.
Ka sellega olid suured raskused. Elujärg üha linnastus, ning linnaühiskonna ideoloogilisi aluseid on meil millised? Ainult kristlus ja islam! Islam on üliurbanistlik usk, maailmale kus juba selle sündimise ajal 90% rahvast elas linnalistes asulates.
Ei meeldi?
Siis on kaks teed: kas Teadus või pöördumine eelkristlikusse aega, paganlusse.
Kui võtame teaduse ja paganluse kokkupuutekoha, siis see on Vana-Kreeka. Vana kreeka pakkus nimelt välja mittetsüklilise kuigi katastroofilise arengumudeli. Titaanide asemele tulid jumalad, jumalate asemele inimesed, inimene kui saab kangelaseks, võib saada jumalaks.... Tõsi, siin on probleem, et keegi ei ütle meile, mis tuleb jumalate ja inimese järel.
Inglise teatud organisatsioonide ja finantsmaailma suurkujude poolt võeti ette aktsioon - "raudteerevolutsiooni" ettevalmistamine XIX sajandi Euroopas. Meeldiv ja kasulik üheskoos. Raputada kokku Euroopa aristokraatlikud monarhiad, et nad ei segaks poliitikat ja teha suurejooneline finantsspekulatsioon nende sündmuste pinnal. Kuna ususõdadest olid kõik väsinud ja kartsid seda teemat, tuli valida midagi "pehmemat". Sobivana tundus TEADUS. Meil on ju ikkagi Suur XIX sajand õues. Finantsistidel oli käepärast kaks noort aktiivset tegelast, kes uurisid parajasti teemat: "Miks ettevõtete kasumimarginaal muutumatult langeb?"
Tüübid lükati tulejoonele ja anti ette käsk: tuleb kirjutada teaduslik teooria, mis ütleb, et Inglismaa on kogu inimkonna progressi tipp. Ja kõik ühiskonnad peavad esmalt arenema Inglismaaks ja alles siis arenema sealt juba edasi. (Noh, aga meie, st Inglismaa oleme selleks ajaks juba eest ära arenenud). Teaduse pluss on ju ka see, et iga teooria, eriti selline POLEEMILINE, on ÜMBER LÜKATAV. Meil ju pidevalt lükatakse teooriaid ümber.
Mida aga sõbrad ja seltsilised ette ei kujutanud, oli see, et nad kordasid üsna täpselt paari tuhande aasta tagust SÜŽEED! Toona arvasid Rooma eriteensitused (üsnagi kompetentsed, muide!), et rohtlapõlengu peatamiseks on parim vahend - vastutule süütamine. Lähis-Ida terroristide ja mässajate vastu teha ideoloogiline diversioon. Kuulutada, et "Maha magasite, sõbrakesed! Messia oli ÄRA!" Kuna te ta maha magasite, siis anti ta üldse - TEISTELE. Üleüldse kõigile. Ite, missa est! Ning ka seal tundus, et I sajandi lõpuks oli plats puhas ja asi klaar. Kes suri ristil, kes kivimurrus, kes puges katakombi peitu ja kogu see fanaatikute punt, mis veel kuskil oli paistis isegi areenil lõvide ees üsna eemaletõukav. Eksiti, muidugi.
Teisel sajandil ei saanud isegi need, kes teadsid kuidas ja miks Saulusest Paulus sai, enam aru oli see kõik juhuste jada või on seal kuskil tõesti jumalik ettehooldus.
Sest Sõnal on omadus saada lihaks, ning ideed, mis haaravad masse, muutuvad materiaalseks jõuks.
Infoobjekt, mille struktuuri määravad formaliseeritud dialektika seadused, keeravad arengu tõusvaks või langevaks spiraaliks. Need spiraalid määravad näiteks avatud termodünaamilise süsteemi (mida läbib negentroopia voog) struktuursuse.
See, mida ei märganud filosoofiadoktorist ja ettevõtjast armunud paari kirjatööde tellijad oli üllatav ja mittetriviaalne. Nagu Lunastuse idee väljailmumine labasest infosõja operatsioonist. Selgus, et kapitalismijärgne maailm ei ole mitte superkapitalism, postkapitalism, või muu sotsialism vaid VANA HEA MESOLIIT. Seesama keskmine kiviaeg, Ma ütlen isegi, et XIX sajandil ei erutanud see suur kedagi. Kirik, milline keelustas inimkaubandust, liiakasuvõtmist ja väärtustas perekonda tuli kinni panna. Riigid, Euroopa riigid, likvideerida, laiali saata, jagada kohalikeks omavalitusteks pankade kontrollitavate raudteemonopolide all. Raha aga igapäevase elu tasandil üldse kaotada. Euroopas, Euroopas. Keegi ei kavatse ju ometi ära muuta Briti impeeriumi geniaalset finantssüsteemi! Kapitalistliku plantatsiooniorjuse süsteem globaalse koloniaalse vabakaubanduse hüvanguks.
Siin oli loogika: toeta juba toimuvat protsessi, suunates seda oma huvides. Euroopa aristokraatiad nimelt püüdsid upitada "sotsialismi" - vana head pärisorjuslikku mõisat uue sildi all. Just nagu vabatahtliku inimühendusena, üleüldise armastuse ja sallivuse alusel.
Asi on selles (olen sellest eespool (korduvalt ja korduvalt kirjutanud), inglisekeelses maailmas elab mesoliitikumis, st sugukondlikus korras, eliit, gentle ja lordid. Need, kes valdavad ja ei oma. Needsamad, kelle kohta Marx lubas, et neist saavad kindlasti tavalised omanikud-kapitalistid. Euroopa kontinendil elavad mesoliitikumis keskklassi elanikud, oma lokaalses ühiskonnas. Ida-Euroopas, Visla jõest idas, on aga mesoliit. Seal on keskmise kiviaja ühiskond. Nõukogude Liit, see oli sugukondlik kord kosmoseraketide ja tuumarelvaga.
Hiina kohta on öeldud, et see on geniaalselt organiseeritud neoliitikumi ühiskond.
Kõige raskem määratleda, mis ühiskonnakorraga meil on tegu, ongi Euroopa. Ning ärge öelge, et Õhtumaa on postmodernistlik või teivasmodernistlik ühiskond. Kuna "moodsajärgne" ei ütle mitte midagi.
Nõnda saime "kreeka tee" ei kuhugi. Muide, JRRT üritas siia midagi otsa ehitada ja jällegi tuli minevik paremini välja kui tulevik. Oli valarite aeg. Siis tuli haldjate aeg. Haldjate järel tulevad inimesed... järjekordne ajaloo lõpp.
Ning sellisena jäi Õhtumaale ühe vähese väljapääsuna seesama ajaloo arenguspiraal. Maailmarevolutsioon, Euroopa ühiskonna tagasiviimine inimlikule kujule, sugukondlikku korda, jäi XX sajandil ära. Paljud juubeldasid ja kujutasid ette, et see jääb üleüldse ära. Selle sajandi hirmus kriis ja kasvõi äsja Davoses välja hõigatud pääseteed tunnistajaks, et kogu valiku rikkalikkuse juures... 1991 aasta juures palvetajad - ei maksa ette kujutada, et väärastades Paavsti õnnestub väärastada Jumalat. See kõik tuleb tagasi, uues kuues ja muutununa. Nii nagu paar tuhat aastat tagasi tuli ikka ja jälle tagasi kristlus, oma katakombide sügavustest. Kuna ei saanud mitte tulla. Kuna oli vaja luua ja organiseerida KEERULIST LINNALIST elukeskkonda arenenud tehnoloogiaga ja TIHEDA SIDEMEGA kõrgtehnoloogilise KÜLAGA.
Euroopa kristliku kultuuri kaheldamatuks oli tema organiseeritus ja võime ELADA KOOS TEHNIKAGA. Õhtumaa, see oli alati mehaanilised süsteemid - pöörlevad rattad, plokid ja vintsid. Kõikide postmodernsete alternatiivide häda on tehnikavaenulikus, kuna ei saa olla tehnikat ilma ratsionaalsuseta. "Te ründate mõistust, see on vilets teoloogia" (vist isa Brown)
Ning tuleme veelkord tagasi Euroopa paganliku alternatiivi juurde XX sajandi esimesest poolest. Eelnenud ekskursi järel möödanikku meid enam ei üllata, et ka nemad pöörasid pilgud sugukondliku korra taastamisele. Kuna inimene, Homo Sapiens Sapiens, ei suuda ei suuda elada ja paljuneda teistsuguses süsteemis. "Juhi kutsumus on rahvuse suurus." Alamate tervise ja arvukuse kasv või langus, see on ainuke mõõdetav juhtkonna edukuse mõõt.
5 nädalat
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - inimesed, inimesed
Igal liigil on talle omane elamise viis, mille alla kuulub ka liigi taastootmine. Pärisinimeste liigil on selleks sugukondlik kord. Ning, praeguse kogemuse põhjal, võime öelda: muud lahendused ei tööta.
Teoreetiliselt, kaasaegse teaduse ja tehnika vahenditega, saab toota ORGANISME. Kuid inimese kui isiksuse, kui selle, keda me peame inimeseks, taastootmine sünnitusmasinaga ei ole võimalik. Kogu sotsiaalsete konstruktsioonide kõikvõimsuse ja kõikvõimalikuse juures, pole nende organismidega mitte midagi muud teha kui nad muuta karboneutraalseks.
Ning tähelepanuväärne ongi see, et KÕIK väljapääsu otsimised kujunenud tupikust jõudsid välja sellesamani - sugukondliku korra taastamiseni. Kui ainukese võimaluseni säilitada liik, lahendada demograafilised probleemid nii ühes kui teises mõttes ja vältida inimeste sotsiaalset ja kultuurilist degradatsiooni.
Ärgem seejuures hakakem midagi taevani idealiseerima. Konkreetsetes poliitilise ja otseselt sõjalise võitluse oludes sooritasid need Euroopa uued ideoloogiad palju sihukest mida ilma õuduseta meenutada ei saa. Kuid tulla välja väitega, et nad olid enam verised kui meie vanad, n.ö. klassikalised uusaegsed ideoloogiad... see viib arutluseni: kelle poolt tapetute laibad lehkavad meeldivamalt. Massimõrvad olid, inimesi hävitati kategooriate kaupa ja otsustaja suva alusel. Liigikaaslaste hävitamist ei saa moraalselt õigustada. Kristlus ja teised raamatureligioonid võitsidki seepärast, et nad nimetasid IGA TAPMIST - tapmiseks. Ega pugenud eufenismide taha. Tapja, isegi kui see oli sõjas, pidi kahetsema ja patud andeks paluma. See on keeruline ja raske teema. Kuid teisiti ei saa. Verel nagu viinal on omadus, et selle tarbija jaoks muutub see magusaks ja tahaks üha rohkem ja rohkem. Kui võõraid ja vaenlasi ei jätku, siis - omasid.
Milles oli probleem?
Euroopas, õhtumaal, kujunes pärast X-XII sajandi õitsengut, välja kriisiaeg. Siin oli palju-palju probleeme. Ei saa kõike ühele ja ainult ühele parameetrile taandada. Musta Surma ja poliitilise ja geograafilise isolatsiooni oludes (nagu praegu), kerkisid üles Uued Monarhiad (state). Eesotsas Absolutistliku Monarhiga. Milline KRISTLASTE kuningast või vürstist muutus KOGU RIIGI ja KÕIGI RIIGIALAMATE VALITSEJAKS. Tehes järgnevalt läbi evolutsiooni kristlikust kuningast - kirikupeaks oma maal. Üheks selle poliitika mittetriviaalseks sammuks sai linna ja küla ühendamine ühte süsteemi. Linn = see on nüüdsest lihtsalt suur, tihedalt asustatud külakeskus, kus elab palju inimesi.
Üks küsimus, mille lahendasid kristlus ja islam, oli seesama rahvastiku taastootmine. Inimesed on liik, keerulise lõimetishooldega ja keeruliste paaritusrituaalidega liik, milline vangistuses ei paljune. Vana aja nn orjanduslikes riikides oli vaja kogu aeg orje juurde saada. Neid sai kolmel viisil: võttes sõjas vange ja kihutades neid orjusesse, ostes mujalt või laostades oma maa vabu kodakondlasi ja kihutades neid võlaorjsse. Kõik kolm teed olid majanduslikult hukatuslikud. Ristikogudus, kasvõi asunikeks, koloonideks muudetud orjade kogukonnas, laendas probleemi. Feodaalne küla taastootis ennast ise, kuna seal elas vana hea sugukond.
Uute monarhiate ja natsioonide mittetriviaalne tagajärg oli MIGRATSIOON. Esmalt läs liikvele AADEL, milline jätnud oma mõisad kolmandast seisusest valitsejatele, kolis ära linna - õukonda. Kuid loodus tühja kohta ei salli. Tekkis VAKANTNE ELUKOHT, Mis täideti nende UUTE INIMESTE, segaseisulaste poolt. Toit, sotsiaalne staatus, kaitstus, ISIKLIK VABADUS "antud piirides" - kogu vaba ruum täideti kohe inimestega.
Linna, pealinna, kolisid ära paremad inimesed - aristrokraadid. Koos nendega ka nende teenijad. Ning nende teenindajad: kingsepad, rätsepad, sepad, pagarid, kondiitrid, kokad ja kes kõik iganes. Kellest jäänud vakantsid kohapeal täideti koheselt. Elu, kõigi hädade juures, PARANES. Kõigi sõdade, laostamiste ja muude jamade juures valitses tervikuna SUUR OPTIMISM. Suurtööstuse areng ja VÄLJARÄNNE KOLOONIATESSE pani juba liikvele kogu küla.
DEMOGRAAFILISE PLAHVATUSE MOOTORIKS ON MIGRATSIOON, ST VÄLJARÄNNE.
Kestvam ja järsk rahvaarvu juurdekasv, "plahvatus", on võimalik ainult ühel juhul. Siis kui moodustub juurde "tühi ruum", vabad elukohad, mida täita. See on tarvilik tingimus. Piisav tingimus on sugukondliku korra olemasolu antud ruumipiirkonnas.
Meil siin Eestis on väga hea rahvastikustatistika XIX-XX sajandist. Mida me praegu "ei saa kasutada", kuna "see oli nõukogude oma, st kindlasti vale" ja "ega me ei saa ju ometi vene (st impeeriumi) aegseid allikaid tsiteerida!? Meid ei mõisteta! tam bukvõ ne te!"
On kindel, EELARVAMUSLIK JA IMA IGASUGUSTE PÕHJENDUSTETA VEENDUMUS, et: a) "vanasti" abiellusid inimesed varakult; b) "vanasti" olid "KÕIK" naised abielus (noh olgu, peaaegu, et kõik) ja c) "IGAL" naisel oli palju lapsi, keskmise viljakusega (TFR) , , 10 jne - täiesti fantastilised numbrid!
On väga hea Tartu Ülikooli rahvastikuteadlaste ülevaade rahvastikuprobleemidest Eestis aastast 1932. Kus muu hulgas kasutatakse ka XIX sajandi rahvastikuarvestuste materjale. Ning seal on väga huvitav ülevaade Eesti ABIELULISUSEST FERTIILSES VANUSES (20-50 eluaastat) XIX sajandi keskpaigast pihta. Ning tuleb välja, et "ajal mil kõik naised olid sünnitusmasinad ja naine lihtsalt PIDI olema abielus" ei olnud see nii. Osutus, et kogu vaadeldud ajal ei olnud abielus inimesi mitte kunagi üle 60%. Ning isegi sel hirmsal patriarhaalsel ajal olid peaaegu pooled Eesti täiskasvanud naised "uhkes üksikus vabaduses". Kaasaja kohta on võimatu leida pädevat statistikat antud küsimuses. Sõdurite nappuses vaevleval vihatud naabermaal avaldati andmed, et kaasajal on seal viljakas eas naistest kooselus 40% ja paljudes regioonides - veel vähem.
Ning, kui me räägime XV-XIX sajandist, siis võime üsna kindlalt pakkuda - näiteks linnade juures kiirelt kasvavates agulites oli püsisuhtes naiste hulk alla poole kõigi naiste koguarvust. Kohati veel vähem. Nagu kaasaja Aafrika agulites.
Sugukondlikus korras võivad olla ja ongi - see on ju elussüsteem - arvukuse pidevad kõikumised, kuid plahvatusi esineb vaid katastroofide järel. Ning peamine limiteeriv faktor ongi abielulisus. Mitte kellegiga mitte kuskil sa ei abiellu, kuna sul pole KOHTA KUS OLLA. Kas elad kodus, vanapoisi või vanapiigana - töötades oma vendade või õdede hüvanguks - või lähed võõrastele sulaseks-tüdrukuks, kui su isakodu sind toita ei suuda. Jah, juhtus, et mõni tüdruk sai käima peale ja sünnitas, aga see ei puhunud demograafilise plahvatuse jaoks pilli.
Kuid, miks meil 1990ndatel ja 00ndatel läks kõik teisiti? Miks massiline väljaränne ei toonud kaasa tühjaks jäänud majade asustamist, ei toonud kaasa eestlaste demograafilist plahvatust?
Kuna meie reformid, püüdes luua "arenenud inglisekeelse kapitalistliku riigi ühiskonda", hävitasid täiesti sugukondliku korra Eestis. Meie eliit nägi neis reformides isiklikku "piletit" paremasse ilma, Lääne suurtesse pealinnadesse. Meie reform toimus kuidas? Väljaveninud töörände käigus lagunesid needki pered, mis olid. Laialisaadetud kolhoosist läks mees Tallinna turule. Müüma seda, mida nad kasvatasid. Algul sõitis koju paarpäevaste vahedega, tõi raha. Siis ostis kokku rohkem, et vähem sõita ja jäi müüma juba nädalaks. Seda enam, et reede ja laupäev on turul parim aeg. Siis tekkis üüritud korter... Edasi mindi välismaale... Tühjaks jäänud kohtades aga puudus see kiire kogukondlik-sugukondlik süsteem, mis jaganuks vakantsed elukohad ringi, andes võimaluse neile, kes varem otsa peale ei saanud. Vastupidi, tekkis, nagu kaasaegses Euroopas, "kinni külmunud", st kasutu omand. Mis rändab "kaupade ja raha vaba liikumise" tingimustes muutumatult ühes suunas - suurte emissioonirahadega opereerivate juriidiliste isikute kätte.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - Mineviku raske vari
Prognoos: meie kallil Õhtumaal on avatud väljakuulutamiseta konkurss ühiskonnas sugukondliku korra taastamiseks. Kõik pakkumised on teretulnud! Oleks muidugi tore kui leitaks võimalus ilma paarisaja miljoni laibata.
Meie teadmised inimühiskonnast ja inimesest kui bioloogilisest liigist ja selle ajaloolisest arengust on tohutult laienenud. Meie sotsiaalia aga ukerdab ikka veel XIX sajandi arusaamades.
Toonane kujutelm inimese arengust ja liigi evolutsioonist oli väga kobav ja väga kunstlik. Inimese põlvnemine ahvidega ühistest eellastest - pigem julge hüpotees. Ning toonased arvamused - enamasti valed.
Esiteks, inimlaste ja primaatide areng oli palju-palju pikem. Veel XX sajandil vandenõuteooriaid toitnud kivistunud inimlase jalajälgede rida üle dinosauruste jälgede toonases pehmes kaldamudas on täiesti realistlik, juba. VÕISID olla püstikäivad imetajatest primaadid, kelle jalg sarnane meie omaga veel dinosauruste ajal. Igatahes on ahvide eraldumine viidud juba üle 80 miljoni aasta mineviku - kaugusse, mis XIX sajandi evolutsionistile tundunuks üsnagi uskumatu.
Teine suur XIX sajandi evolutsionistide suur eksiarvamus oli ettekujutus pikajalisest, ühtlases tempos evolutsioonist kui pisikeste muutuste summast, mis hargnes ühest edukast osutunud mutatsioonist. Taimed tulid merest maismaale ainult ühes kohas ja ainult ühe liigina, milline seejärel andis käik maismaataimed. Keelikloomad tekkisid kõik ühest ja ainult ühest edukast esivanemast... jne... Mõistus tekkis evolutsiooniliselt ühel ja ainult ühel liigil, jällegi ainult ühest edukalt muteerunud esivanemast jne... Praegu võib ja peab ütlema, et see ei ole nii!
Võtame näituseks imetajad: "ürg"imetajad - ainupilulised, kukkurloomad ja pärisimetajad. Kuigi "arenguloogika" sisalikust imetajaks ütleb just nagu, et esmalt munevad imetajad ja siis kukkurloomad ja siis... on tegelikult asjad nii, et kõik kolm imetajate haru põlvnevad eraldi esivanematest. Kuni esimeste maapealsete keelikloomadeni välja. Evolutsioonis on paralleelsed harud. Kui rääkida mõistusest, siis on suur üldine evolutsiooniline trend suure ajuga tegelaste ilmumisele. Mis lihtsalt hüppamise, kargamise ja muude 3-mõõtmelises maailmas tehtavate dünaamiliste operatsioonide juhtimise kõrval annavad ka keeruka sotsiaalse käitumise ning psühholoogia.
Inimlaste tekkimine oli pikk ja "segane" protsess, mis mitmesuguste meetodite järgi hinnates kestis algas kuskil 30 miljonit ja lõppes 5 miljonit aastat tagasi. Ütleme jällegi: XIX sajandi jaoks absoluutselt fantastilised numbrid. Kaasaegsete inimeste ja inimahvide liigitamine on omaette keerukus - neid on korduvalt ja korduvalt liigitatud ja ümber liigitatud. Üks huvitav detail - šimpansid, gorillad ja inimesed ja nende ühised eellased ja - rahvapärimused. Aafrika rahvastel olid legendid, mille kohaselt suured inimahvid olid mitte arengu vaid - inimese suhtes vaadates - taandarengu tulemus. Millele kaasaegsed geneetikud leidsid huvitava aluse - väidetavalt oli inimeste ja šimpanside ühine eellane tunduvalt sarnasem inimesele kui kaasaegsele inimahvile.
Üsna ebameeldiv üllatus lineaarsele progressile bioevolutsioonis oli erinevate, üksteise eellaasteks peetud liikide üsna pikk paralleelne elu. Ning isegi väidetavad segunemised. Mis veelgi lammutab pilti sellest, et kuidas uus, progressiivsem liik tuli ja hõivas vastava niši. Olid ja sealjuures samaaegselt, erinevad inimliigid. Suure ajuga, kätega ja püstikäivad.
Nagu öeldud eespool ka korduvalt, ei ole inimesel ehitustegevuse monopoli. "Pesa" ehitavad endale isegi molluskid, üleüldse, püüab elu ja elusolend teha vähemalt oma puhke- ja paljunemiskohta endale võimalikult mugavaks ja sobivaks.
Inimesel ei ole ja ei ole olnud monopoli tööriistadele.
Ühel või teisel kujul kasutavad loodusest leitud esemeid oma momendi ülesannete kasutamiseks paljud loomad. Töödeldes neid seejuures sobiva vormi andmiseks. Mul oli kunagi koer, kes armastas väga kaika viskamise ja toomise mängu. Jalutuskäigu ajal otsis ta aktiivselt tokki. Kui seda ei leidnud, murdis selle kättesaadavast, st hammastega haaratavast puuoksast. Kusjuures segavad harud rebis ning näris küljest. Tegevus oli kindla eesmärgi nimel ja sihipärane. Kaasaegsed inimahvid, ka looduses, loovad ja kasutavad tööriistu.
Kunagine väide, et inimese eraldumine loomariigist (milline termin!) algas tööriistade kasutamisega, on totaalne jama. Inimene tekkis püstikäivana, suure ajuga ja kasutas mingisuguseid tööriistu algusest peale. Kaasaegsed eksperimendid inimahvide õpetamisega näitavad, et nende ajumahust piisab täiesti teatud esemetega sihipäraseks ümberkäimiseks ja üsna keerukaks kommunikatsiooniks. Mille üle siin imestada? Meie klassikalised kaaslased: koerad, kassid ja hobused suudavad ära õppida sadade sõnade tähenduse ning teha käsusõna peale üsna keerukaid TÖÖoperatsioone. Hästi väljaõppinud tööhobune käib harkadra ja äkke ees täiesti erinevalt ning tegutseb sealjuures ühe ja sama komando peale erinevalt. St arvestab nii põldu kui tööriista iseloomu.
Veel üks asi - tule kasutamine. Kui veel minu aja kooliõpikust või lugeda kuidas külmunud ja hirmunud inimesed tule juurde pugesid, kuni üsna kahtlase väiteni, et loomad kardavad tuld jne... Episoodilisi tule kasutamisi on arheoloogide poolt leitud miljoni ja veel enama aja taha. Kaasajal on vaadeldud, et näiteks šimpansid ei karda otseselt tuld. Veel enam, nad võivad rahulikult liikuda põlengu järel. ning isegi lükata oksi ja toikaid tulle. Samuti on looduses väga tavaline, et rohtla või metsapõlengu käigus hukkunute korjustega lastakse endal hea maitsta.
Kuid, kõikidel inimliikidel, peale kaasaegse, oli tule kasutamine EPISOODILINE. Nad kasutasid seda ja mõnes peatuskohas isegi üsna sageli või isegi pidevalt. Samas ajasid sama liigi isendid kuskil mujal ilma tuleta läbi ja - leidude põhjal otsustades - elasid seal üsnagi kaua. Pärisinimesed aga kasutavad tuld. Kasutavad troopikas, kasutavad kõrbes, kasutavad polaaraladel. Kasutavad kõikjal. Ning, see on väga kõvasti muutnud meie väljanägemist. Me oleme SALEDAD JA SIHVAKAD - meil on _VÄIKE KÕHT_. Ja seda tänu termiliselt töödeldud toidu söömisele. Kuumtöödeldud liha on energiavajaduse katmiseks vaja 3-5 korda vähem kui toorest. Mis aga puutub taimtoitu, siis välja arvatud puuviljad ja marjad, on nendega asi veel hullem. Näiteks teraviljad ei ole meie jaoks töötlemata kujul üldse seeditavad. Igasugu juurikaid ja teri võib ju olla isegi mõnus krõmpsutada, aga parem on neid eelnevalt lasta mikroorganismidel lagundada ja siis kuumtöödelda. See tohutu energiapomm kõhus annab inimesele fantastilised omadused. Inimene on suuteline lühikest aega jooksma 45 km/h. Noh, siin teevad paljud meile ära. Kuid inimene on suuteline jooksma 1-2 tundi kiirusega üle 20 km/h ja see ei ole enam nali. Inimene on suuteline jooksma terve ööpäeva, tehes seejuures kuskil 12-15 km/h ja on suuteline jooksma mitu ööpäeva jutti. Sama käib kätega töötamise kohta. Näiteks IIMS ajal oli 3-tollise välisuurtüki meeskonnale normatiivne kaevata ühe ööga 3 tulepositsiooni, visates labidatega välja 50-70 kuupmeetrit mulda. See oli norm. Mõnikord visati ka rohkem.
Ning see ei jäta kivi kivi peale XIX sajandi SOTSIAALSETE KONSTRUKTSIOONIDE teooriast, milline vaatas ühiskonna evolutsiooni kitsalt omandivormide muutumise vaatevinklist. Pilt arengust: ürgkogukondlik kord (omand puudub), orjanduslik kord, pärisorjuslik kord, KAPITALISM ja kodanlik ühiskond paistis hea XIX sajandil. Praegu on selge selle kehtetus. KAUBA-RAHA suhetel põhinev kapitalism tekkis teadaolevas ajaloos korduvalt. Üleüldse, kui me vaatame meie kalli Õhtumaa ajalugu, siis käib selle ajaloo "2000-aastane ratas" hoopis teise võlli ümber.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik ja sotsiaalsed konstruktsioonid
Marx ja E
