2024 - kondine ratsanik ronkmustal ratsul - nälg!
Kliimatioodid torgivad meile sõrmega piirkondi, kus veel lapsed sünnivad ja karjuvad: "seal on kliimamõrvarid, seal on nälg tulemas!" Ning eksivad selles sügavalt ja mitte enda kasuks.
Kui me jätame kõrvale tihedalt asustatud ja ilma ressurssideta Jaapani, siis on kõige NÄLJAOHTLIKUM PIIRKOND - EUROOPA.

Mitte need regioonid, kus inimesed on suutelised endale kõpla ja labidaga füsioloogilise miinimumi tagama. Jah, saab olema raske, saab olema kitsikus kuid see on häda aga mitte katastroof.
Nälg on kogu ajaloo olnud Euroopa pärisosa. Euroopas on tehnoloogiliselt arenenud ajal olnud mitu näljahäda suure hulga inimohvritega. Vaatame nüüd, kuidas see nälg genereeritakse.
Esimese Maailmasõja ajal ja järel suri Euroopas mitu miljonit inimest nälga. Suri paari napi aasta kestel. Ka kurikuulus "Hispaania gripp" oli nii hävitav, kuna elanikkond oli alatoidul. Võib julgelt pooled "Hispaania gripi" 10 miljonist ohvrist kirjutada ilmasõja aegse nälja arvele.
Vaatame, kuidas see tekkis. Euroopa on alati olnud näljas. St siin elab oluliselt rohkem inimesi kui kohalik põllumajandus toita suudab. SEE ON FAKT. See, et meie PR-asin sellest ei räägi, ei tee seda olematuks. Võtke sõjaeelsed raamatud, seal on sellest palju juttu. See on tõik.

Kõrge lisaväärtusega tööstustoodangut tootev Euroopa OSTIS toitu sisse. Euroopa traditsiooniliseks viljaaidaks oli Doonau bassein, Balkan ja VENE VILI. Kogu Napoleoni kontinentaalblokaad oli võitlus selle nimel, et vene vili ei jõuaks Inglsmaale. Ehk siis Vene ja Osmani Impeeriumid. (Te nüüd saate aru, miks me Euroopas võitleme kõike välja pannes U eest. Ilma U viljaväljadeta tuleb meil kõvasti paastuda.)

Oluord muutus kui Ühendriigid said suureks toidutootjaks. Samuti algas suurtootmine Kanadas, Austraalias ja Argentiinas. (Argentiina - see on vili. Kui seal segadus süveneb, läheb toidu hind lakke). Seetõttu vabanes Suurbritannia Vene vilja vajadusest. Ning, põhimõtteliselt, võis varustada sõja ajal ka Prantsusmaad.
Vene viljaeksport pöördus Keskimpeeriumitele. Just ilmasõja eel, aastal 1912, said Danzigis valmis ühed suurimad ja moodsaimad elevaatorid Vene vilja sisseveoks. Baltikumi ja Soome lahtedes aga raiuti meeletus tempos laevu. Omamoodi moskiitolaevastikku, mis selle vene vilja pidi sinna vedama. Eesti laevanduse kuldaeg.
Loomulikult ei saa me lubada Saksamaa sõltuvust Vene viljast, gaasist, millest iganes. Olgu see kuitahes odav. Algas terav võitlus Saksa Riigipäevas tugevate kaitsetollide kehtestamiseks ja üleminekust "üle Atlandi viljale". (Ajalool on omadus korduda)
Õnneks tuli Ilmasõda ja Vene vilja import Saksamaale lõppes.
Igasugune tööjaotuslik sõltuvus on alati vastastikune. Saksamaa vajas Vene vilja. Venemaa aga liikus üha enam ja enam elektrotehnikas, masinaehituses ja mujal Prantsuse-Briti mõju alt Saksa mõju alla.

Seetõttu tekkis 1914-15 suur ja elav kaupade voog läbi Rootsi ja Soome edasi tagasi. Poliitika on majanduse kontsentratsioon, sõda aga poliitika jätkamine teiste vahenditega. Saksamaa sõdis Ilmasõjas (Idarindel) juurepääsu eest Vene (Ukraina) viljale. Venemaa aga juurdepääsu eest Saksa tehnoloogiatele. Vene patriootlik ja liberaalne üldsus sai ootamatult teada, et Siberi või läheb läbi Soome ja Rootsi Saksamaale. Sealt aga saadavad keiserlikud tegelased Venemaale tööpinke, keemiatööstuse poolfabrikaate ja tööstustooteid. Mais 1915 organiseerisid teadlikud kodanikud Petrogradis saksa progrommi, mille käigus kannatas umbes veerand miljonit kohalikku sakslast ja saksa nimega inimest, sh palju eestlasi ja lätlasi. Miljukov, Gutškov ja teised teadlikud inimesed saavutasid Riigiduumas survega, igasuguse impordi lõpetamise Saksamaalt ja loomulikult ka igasuguse ekspordi sinna. Tulemuseks oli suur viivitus sõjatööstuse arengus, mürsunälg, miljonid ohvrid rindel ja tagalas, revolutsioon ning kaasnevad õudused. Miljukov ja Gutškov jt võisid endale uhkusega vastu rinda lüüa ja öelda: "Jessss!!! We did it!"

Kuna import Balkanilt ja ITAALIAST, samuti üle skandinaavia tagas KÕRGENERGEETILSTE loomsete toiduainete sissevoolu 1914/15 aasta talvel, siis läks Saksamaa julgelt edasi.
Saksa sõduri toiduratsioon oli, ajaloolistel põhjustel, väga eriskummaline. Hommikul oli see nagu "contintal breakfast" pakistani hotellis Londonis. Tükike leiba, lahja lurr, mida nimetati kohviks. Tänu sellele külmetasid Saksa sõdurid juba +10 kraadi juures. 0 kraadi juures aga värisesid üle kogu kere. Suure osa oma kaloritest sai saksa sõdur lõunasöögiga, milles põhiosa moodustas KARTUL.

(kuigi me kartulisaak on hea
kokkuhoidu sa meeles pea.
Selleks me - mundris kartuleid sööme! nii kõlas sõdurite vemmalvärss)

Seetõttu otsutasid sakslased, kõige euroopalikumate eurooplastena, käituda tüüpeurooplaslikult. Mida teeb eurooplane, kui ähvardab puudus? Läheb üle paastutoidule, loobub lihast ja piimast! SEE ON EUROOPA KULTUURIKOOD. See on "reptiiliaju" tasemel, see on refleks. Mis iganes häda on tulemas - lõpetada liha söömine ja MINNA ÜLE ERSATZile. 3D-prinetreid plastamassist snitslite trükimieks ei olnud, aga porgandikotlete hakati kohe tegema. See on euroopalse refleks. SEE ON ÜLE TEMA MÕISTUSE. Suhkru asemel sahariin (suhkur on üldse kahjulik), kivisöetõrvast teeme kunstmett, mineraalsest rasvast - seepi (ei vahuta ja ujub vees). Juustu moodustame kipsist ja kunstmaitseainetest... Minge vegan restorani - seal on kogu ersatzi sortiment "na litšo".
Kuna sigasid nuumatakse kartuliga, siis asi lihtne. Sead ahju ja kartul sõduritele. Kõik on ju hästi?
Toona oli põhuga segatud sõnnik põhiline põlluramm. Pole sõnnikut, pole väetist. Fosforväetist eiole üldse ja ka nitraatidega on jamasti, kuna salpeeter läheb mürskudeks, seega ka nema.

Mis sai edasi?
Edasi võeti põllumajandusest ära mehed ja hobused. Töölisi ei saanud puutuda. Neid oli vaja kahureid ja mürske treima. Saksa fraud ja freileinid olid ju humanitaarid. Haritud, vabameelsed, teadsid kõigest kõike ja eelkõige seda KUIDAS ON ÕIGE. Kuid metallitöölise või keemiatööstuse töölise rolli nad ei sobinud. Klassipositsioon, teate. Mina olen frau või preili - mind, tehasesse, PROLEKS!? Kas ma selleks gümnaasiumis ja ülikoolis käisin??? Aga prolede naistel puudus haridus. Seega võeti talumehed. Võeti talusulased. ja võeti HOBUSED. Aga hobust tuleb tööle kasvatada ja õpetada 3-4 aastat.

Kuna väljastpoolt midagi ei tulnud, aga sõjaväele oli rammusamat vaja, siis läksid 1915 suvel ja sügisel noa alla veised ja lambad. Tulemused olid käes: juba 1916. aasta alguses olid sajandi kaugusel tulevikus antud ÜRO ja EL direktiivid taimtoidu osas täidetud. Saksamaal puudus võimalus osta liha ja piimasaadusi. Ning, võitmaks nälga, suurendati teist aastat jutti kartulialust pinda. Karjamaad ja söödid läksid ringlusest välja. KÜLVIKORDADE süsteem lõhuti (nagu praegu!). Kartul sai peamiseks toiduallikaks. Kuid kasvatada kartulit ühel ja samal maal, ilma väetisteta EI TOHI. Esiteks kurnab see mulla välja. Teiseks - tulevad kahjurid. Igasugu ussikesed mullas ja - LEHEMÄDANIK.

Tulemusena hukkus 1916. aasta sügisel kartulisaak. Naised, ilma hobuste ja meesteta, ei suutnud kartulit ei harida (kartul nõuab kõplamist, mahaäestamist, muldamist, ja õige mitu korda). Nad ei suutnud seda, mis üles kasvas, isegi ära koristada. Kartul mädanes põldudel, tuli "kaalikatalv". Keskkonna ja kliima, ptui!!! Kodumaa päästmiseks tuleb üle minna 100% taimetoidule... Tehtud! Kodmaa ja impeerium lakkas olemast... Neutraalses Hollandis suri nälga umbes pool miljonit inimest.
Saksamaal suri nälga praeguste hinnangute kohaselt 800 tuhat inimest. Toona, vahetult sündmuste jälgedes, hinnati seda arvu paar korda kõrgemaks.
Saksa sõdurid Tartus, toiduturg lõpus:
https://www.youtube.com/watch?v=nTSw4IrZYw8

Ronkmusta ratsaniku "Arimani nool"
Kuidas selline asi juhtuda sai?
Sai.
Nälja aluseks, sai OTSUSTE JADA, millest igaüks (vt ettepoole), tundus igati õige.
Vaatame otsa Saksa ja Austria-Ungari valitsevale bürokraatiale.
Saksa ametnikud, Ilmasõja eelsel ajal, olid kindlasti PARIMAD, kes üldse kunagi olnud. Oma absoluutses enamuses olid need haritud, vilunud, kohusetruud, ausad ja töökad inimesed. Kuidas siis juhtus, et 2500 saksa kindralit, kellest igaüks võinuks võita ühe lahingu, kaotasid üheskoos suurima sõja maailma ajaloos? Kuidas võis juhtuda, et sajad tuhanded ametnikud, igaüks sobilik oma kohal, kaotasid monarhia, riigi ja viisid süsteemi nälga, revolutsiooni ja permanentsesse kriisi?
Vastus on väga lihtne, Viini bürokraatial puudusid vapustused 1866. aastast, Berliini omal - 1871. aastast. Rahulik, soliidne, igati edukas JÄRJEPIDEV ARENG.
Keda liigutatakse meil järjepideva arengu ajal EDASI? Täpselt: mitte keegi ei liiguta karjääriredelil edasi konkurenti. Edutatakse neid, kes just nagu ei tohiks ohtlikuks saada. Kõik on ju niigi hästi. Peamine, et ta täidab oma funktsiooni. Mingeid revolutsioonilisi otsuseid temalt keegi ei nõuagi! Nagu kõlas XX sajandi alguse populaarne saksa anekdoot: "Kas Saksamaal on võimalik revolutsioon? Ei! Vastavalt valitsuse ringkirjale No NNN-NNNNN-NNN/NNNN välja antud PP. KK. AAAA on revolutsioonid Saksamaal keelatud!"
Selline õnnis olukord kestis üle poolteise inimpõlve.
Edutati kuulekaid, kohusetruid nikerdajaid, kes töötasid kellavärgi täpsusega. Täpselt etteantud raamides.

See käis ülevalt pihta. Tema Majesteet Wilhelm nr 2 DRESSEERITI Kindralstaabi poolt õppus õppuse järel. Keisrist, nagu kirjutasid asjaosalised, polnudki muud vaja, kui anda PLAANIS ETTE KIRJUTATUD KORRALDUSED täpselt õigel ajal. Kõik õppused toimusid nii, et õigesti käske andnud keisrihärra pool ilmtingimata võitis. Kantsler, välisminister, teised ministrid, kõik nad toimisid kirjutatud ja kirjutamata reeglite alusel. Kindralstaabi ülem von Moltke noorem - samuti. Meil on von Schlieffeni plaan ja muud ei olegi vaja. Plaani puhul, pisitasa, me tegime teda lihtsamaks ja lamedamaks. Kaotasime liigse teravuse - visiime ära väed paremalt tiivalt ja suunasime neid rohkem keskele. Saatsime rohkem vägesid Ida- Preisimaale.
Selliseid muutusi juhtivkaadris nimetatakse "Arimani nooleks". Juhtivkaadri kvaliteedi langus. Seetõttu on "järjekestev areng" harva kestnud üle inimpõlve. Ainult Esimese ilmasõja eel Euroopas oli see 44 aastat ja nüüd Lääne-Euroopas 80 aastat.
Üks sellise süsteemi omapära on see, et PROPAGANDISTID SATTUVAD _ISE_ OMAENDA PROPAGANDA MÕJU ALLA.

Ning analüüse ja prognoose hakatakse tegema valitseval ideoloogial põhinevast propagandast lähtuvalt.
"Prantsuse kaitse on rebitud ribadeks! Me kontrollime olulist osa nende territooriumist! Briti vägede kaotused on koletud! Nad ei ole suutelised sõda jätkama! Me lõime venelased puruks ja kui nad end peks liigutama, virutame nii, et..."

Kes julgenuks seejuures tulla ja öelda: me peame planeerima põllumajandusliku tootmise ja toidutootmise olukorras, kus nii mehed kui hobused on sõjaväljal maha tapetud ja meil tuleb toita ajaloo suurimat armeed _VEEL_ kolm aga võib-olla neli aga võib-olla viis aastat!!!
Kujutate ette sellist ametnikku selliste kavanditega minemas 1914. aasta sügisel oma ülemuse juurde? Kinga raisale ja esimese marsipataljoniga - sõjaväljale! Kukkus targutama... IGAÜKS ju teab, et 1915. aastal me võidame lõplikult. Jah, meil on kaotusi, aga need on ÜKSIKUD SANGARID.
Mis kuradi jutt: mitmeaastane sõda, nälg viletsus, paar miljonit tapetud ja veel teist niipalju sandistatud meest!? Kavatsete PAANIKAT ÕHUTADA??? Äkki agiteerite vaenlase heaks???
Sõjaga on kuue kuu, noh äärmisel juhul aastaga ots. Ja toitlusvaru plaan kirjutagegi REAALSUSEST LÄHTUVALT, mitte aga õudusi jutustades.
Kuidas sellises olukorras kus instruktsioonid on üldsõnalised ja jäävad igas konkreetses olukorras sündmustest maha, kuidas sellises olukorras INIMESED OTSUSTAVAD? Kuidas nad teevad valikud?
Haa! Kui mõistus on välja lülitatud ja otsustada on vaja, otsustavad inimesed lähtuvalt oma KULTUURIKOODIST.

Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - nälg - ja Euroopa kultuurikood
Mida teeb eurooplane kui ta ei tea mida teha ja sattub surve alla?
Ta lakkab söömast liha ja loomseid produkte, hakkab paaniliselt tegema/varuma ersatzi ning loobub seksist ja lastest.
KUNA NII ON _ÕIGE_.

Tõestada ei ole mitte midagi vaja, KÕIK TEAVAD NIIGI!
Vot, see ongi EUROOPA KULTUURI KOOD. See, kuidas inimesed käituvad (otsustavad, valivad) siis kui ülemus ei ütle, oma peaga lahendust ei näe ja midagi peab tegema.
Oluline on tegevus, mitte selle väidetav motivatsioon. Emotsionaalne ja irratsionaalne reaktsioon on siin alati primaarne, pseudoratsionaalsed seletused hilisem katse mõistust asjaga lepitada. Ei tohi langeda TAKKAJÄRGI väljamõeldavate eneseõigustuste võrku. Kui kirik kehtestas 5 ja enam paastupäeva nädalas ja praegu kutsutakse täielikult liha ja loomsete produktide söömisest loobuma, siis on see üks ja seesama. Keskajal kustsuti lihast ja loomsetest produktidest loobuma "HINGE PÄÄSTMISEKS", praegu aga "PLANEEDI PÄÄSTMISEKS". Tundub, et need on erinevad motivatsioonid? Ei ole. See on üks ja seesama: PAASTUMINE transtsendentaalse motivaatori mõjul. Ei ole absoluutselt mingit RATSIONAALSET põhjendust sellele miks peaks loomakasvatuse mõjul aastatuhandetega kujunenud maastikusüsteemide kiire kokkuvaristamine "planeeti päästma". Tõenäoliseliselt on muutused looduses ja kliimas sellised, et "mama ne gorjui".

Täpselt nii nagu ei ole ühtegi põhjendust, mõistusega hoomatavat põhjendust, kuidas maakasutuse, mis kujundab tublit 70% kuivast maast, ärakadumine aitab vältida kliimamuutust, pole Pühakirjas ühtegi kirjakohta, mis ütleks, miks taimetoitlus on Issanda paleuse ees HEA!
Vastupidi: Paradiisiaiast aeti välja mingi kahtlase puu viljade pruukimise eest. Kaini ja Aabeli mitte vähem tuntud loos ei vaata Issand taimsete saaduste poolegi. Mispeale armukadedushoos taimetoitlane tapab oma venna. (Loomadele kannatuste põhjustamine on paha-paha, tappa inimesi, sh oma lähedasi "loomade asemel" - igati oki-toki, ka see on kultuurikood) Edasi samas vaimus - ohver Jumalale on kas lambatall, vasikas, härjavärss või siis tuvikene... Kui keegi salamahti roaohvri katlast õngitseb endale, siis on see lihatükk, mis orgi otsa jääb...
Ühesõnaga: vegetariaarne paast on meil hoopis midagi muud, asi mis ei ole kuidagi seotud kristlusega ja "hinge päästmisega". See on mingi vana, tugevalt kristluse eelne kultuurikood.

Euroopa kultuurikood koosneb kahest poolest:
1. LIHALIKUST, PATUSEST, _PAGANLIKUST_ POOLEST, valest poolest ja
2. LIHASURETAMISE e. VAGADUSE POOLEST.
Lihasuretamine, see on vana MAAGIDE praktika HULLUSE GENEREERIMISEKS. Mida moodsas lääne kultuuris nimetatakse "teadvuse laiendamiseks". See on ETTEKUJUTUS, et näljutades ennast, saab esile kutsuda "teadvuse avardumise". On psühholoogiline efekt - teatud nälja staadiumis tajub inimene maailma enda ümber tohutult avardununa, iseennast pisikese ja kuidai kõrvalseisvana. Meie aju on tohutult sõltuv hapnikust, rasvadest ja suhkrust... Sama käib tugevate emotsionaalsete stimulaatorite: endomorfiinide ja dopamiinide kohta, mille üheks ja tugevaks allikaks on suguelu ja reproduktsioon. Ilma füüsilise läheduseta, ilma emotsionaalse läheduseta aju hakkab GENEREERIMA. Kui hakati proovima "pimelendu" - lendu ilma maad nägemata, pilvedes või öösel, siis tabasid lendureid massilised HALLUTSINATSIOONID. Üks piloot näiteks (sajand tagasi) nägi kuidas 15 min pärast pimelennu algust istus armatuurlauale roosa jõehobu ja hakkas huuli värvima. Hiljem, 1950-60ndatel, sukeldati katsealuseid kehasooja vette, kinnikaetud silmadega, kõrvatroppidega, hingamismaskiga. Ei midagi - lihtsalt hõlju ja kõik. Paljudel algasid esimesed hallutsinatsioonid vähem kui minuti pärast.
Kõiki neid maagilisi lihasuretamise praktikaid toetati ja täiendati teatud taimsete alkaloidide manustamisega.

Tehnika on kõikjal üks: organism viiakse näljaga tugeva stressi seisundisse. Edasi genereerib kas organism ise või siis lisatud alkaloidi mõjul "tugeva LAKSU".
Lihasuretamine ongi LIHA SURETAMINE - oma patuse keha viimine FÜSIOLOOGILISE SURMA LÄVELE, eesmärgiga kutsuda esile võimalikult tugevat "LAKSU".
Narkootikumide ohtlikus ongi selles, et nad annavad kerge vaevaga sellise psüühikat mõjutavate biofüsioloogiliste mõjurite kontsentratsiooni, milleni fanaatiline joogi ei pruugi jõuda isegi paarikümneaastase meditatsiooni järel.

On selline mõiste nagu "heroiininarkomaani vale" - "laksu" vajaduses piinlev inimene on KOHUTAVALT VEENEV, kuigi kogu tema jutt on jamps. Sama kehtib igasugu psühhopaatide, sotsiopaatide ja maniakkide kohta. Eelkirjeldatud praktikaga ennast tugevasse psühhoosi viinud inimesed on emotsionaalselt väga mõjusad. Nad pressivad emotsioonidega - aga emotsioonid on "mootor", meie liikumise "energiaallikas". Miks lähevad inimesed kaasa maniakiga, kes nad kuskil nurga taga või pargis ära tapavad?

Võim, nagu me teame, on üks tugevaim narkootikum. Ning kõik need eelkirjeldatud praktikad tuginevad ihalusele saavutada võim liigikaaslaste üle.
See on nähtuse üks pool. Nähtuse teine pool on OHVER. Mis on ohver? Ohver on TÄNUMEELE väljendus. Juba ürgajal märgati, et iga ettevõtmise õnnestumise tõenäosus on 50:50. See kas õnnestub või luhtub. Ning, asja üle mõtiskledes, selgus, et edu sõltub tohutust hulgast ÕNNELIKEST KOKKULANGEMISTEST. Me oleme elus, söönud ja suudame üles kasvatada oma lapsed, KUI MEIL KIRJELDAMATULT VEAB.

Ühtedel veab pidevalt, teistel mõnikord, kolmandad on õnnetusehunnikud. Kuid!!! Õnnelikult ja vedaval inimesel võib hakata äkki viltu kiskuma ja vastupidi - äbarik, kellele oli juba mõttes kriips peale tõmmatud, sai äkki tuule tiibadesse. Kuna inimene kaldub otsima kõiges süsteemi, siis tekkis siit mõte JUMALIKUST ETTEHOOLDUSEST. Veab, kuna oled hea kõrgemate pilgu ees. Läheb luhta - tähendab, pahandasid kuskil neid, kes on meist vägevamad. Igatahes, TULEB ÜLES NÄIDATA _TÄNUMEELT_ nende suhtes, kes jagavad meile "sestki ainust". Kass toob hiire perenaisele. Kõik piisavalt kõrgelt arenenud loomad täitavad ühel või teisel kujul üles tänulikkust. Tänamatus tehtud hea eest - üks halvimaid asju, mis olla võib.

Tänulikkust Jumalatele väljendame läbi urjumise. Nemad toetasid meid raskel hetkel - meie toetame neid. Paraku - materiaalseid asju võtavad nad otse - väga harva. Pigem on asi virtuaalne. Vaimline. Vot, probleem. Ühelt poolt peab olema ohver hinnaline. Teiselt poolt - seda ei võeta otseselt. Mis võib olla veel hinnalisem kui meie liigi elu? Noored naised ja lapsed, need kes peaksid jääma elama, need, kellest sünnib UUS ELU. Mis võib olla veel hinnalisemat bioloogilisest surematusest?
Ja neid ohverdati. Tapeti altaril jumalate auks.

Võitlus nimohvrite tomisega oli kõigi teatud arengutaseme saavutanud tsivilisatsioonide suur ja ränk eesmärk. Kuna arenenud ühiskonnas, võimsate surve ja kontrolli vahenditega, ei saa enam pidama. Kristlus postuleeris, et Kristus, Jumala enda armas poeg, on viimane, kõige viimne lubatud inimohver. Inimene suri, jumalaik jäi. Tee hingedele avati pääsemise juurde ja kõik edasised inimohvrid on saatanast. Noh, me siin teame, et põrandaalusena elas see euroopa kultuurikoodi osa edasi. Kui palju on kasvõi siit Eestist pärimusi kiriku, lossi või kindlusemüüri elavalt sisse müüritud neitsitest?

Kuid, lihtsalt tappes jäävad meile korjused. Mida nendega teha? Oli pikajaline praktika, eriti lõuna pool, et laibad pandi kuhugi kõrgemale kohale - raipeõgijatest lindude söögiks. Kes likvideerisid roiskuva liha ja viisid hinge üle Linnutee Toonelasse. Aga loomade ohverdamisega oli asjast selge kahju. Nõnda lasti härjavärsi veri (kui elu sümbol) altarilt maha voolata. Sellega võidi puuslike huuli määrida, mõnel pool. Liha aga söödi roaohvrina ise ära.
5 nädalat

Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - Nälg ja Mesoliitikumi kood
See, millest siin kirjutasime on PALEOKOOD. See on vanema kiviaja, kromanjooni inimese eelne kihistus.
Tänumeel, väljendatud ohvri toomisega ja "ersatz-toidul" nälja üleelamine. NING VÕIM.
Psühhopaatide, joodikute-narkarite tohutu veenvus, mis tihtilugu käis üle Juhtisase musklijõust ja osavusest kaika ja kividega udida. Ning ohvri, lihasuretamise ning liigikaaslaste üle saadud VÕIMU seos.

On pikalt vaieldud, mis oli rajajoon, mis eraldas inimese loomariigist (ja kas üldse eraldas). Paraku iga eraldi võetud tunnus ei tööta, kuna on keegi veel. Sipelgad, termiidid ja koprad ja kaheksajalad ja... kes iganes, ehitavad. Kasvatavad endale toitu. Valmitavad mingi ülesande jaoks tööriistu. Ja vastupidi - mitmed inimliigid, nagu näiteks kääbikud Indoneesiast, kaotasid tule kasutamise. Võib öelda, et eraldusjoon on mesoliitikum - keskmine kiviaeg.
Esimene näitaja on inimese arvukus. Kui me võtame inimese kui suurimetaja ja võtame rohepöörde ideaali - ümbritseva keskkonnaga tasakaalus püsiva liigi arvukuse, milline on lihtsalt loodusliku ökosüsteemi toidupüramiidi osa, siis on see arvukus 100 tuhat isendit pluss/miinus.
Ilmutaja Johannes oma raamatus kirjutab "144 tuhat" pääsenute arvuks maailmas pärast rohepööret.

Nagu ikka elusolenditel, võis see arvukus lokaalselt üles hüpata, kuni nälg ja muud hädad endise olukorra taastasid. Keskmine kiviaeg tähendas seda, et inimeste populatsiooni arvukus nii gobaalselt kui lokaalselt väljus ökosüsteemi taluvuspiirist.
Kuidas see sai võimalikuks?

Esiteks, muutused infotöötluses. Algas struktrueeritud suulise pärimuse edasiandmine. Meie rahvapärandi juured seisavad keskmises kiviajas. Algas selle pärimuse toetamine märkmetega, jooniste, skeemide, mälumärkidega. Kogemuse edasiandmise ja selle lahtipakkimise tehnoloogia.
Maagia eraldumine muust tehnoloogiast, mille üheks tunnuseks sai maagi, VAGA/PÜHA inimese eraldumine suguharu ilmalikust juhtimisest. Pealiku ja targa/nõia/vaimuliku rollide eraldumine.
Tekkib rohkem institutsioneeritud ja sellisena tõhusam sotsiaalne organisatsioon.
Teiseks - tänu kogemuse edasiandmisele luuakse tõhusamad tööriistad. Ning nende kasutamise tehnoloogia. Peamine - tööriistad on efektiivsemad ja kestavad kauem.

Kolmandaks - kasvava pingutusega inimesele sobiva elukekkonna taastootmisele. Jahi ja koriluse muutumine SELEKTIIVSEKS. Sa ei korja viimaseni - sa jätad SEEMNEKS! Kui pole viimase piirini nälga, siis ei tapa tiineid emaseid, järelkasvu. Jahikeelud paaritumissessiooni aegadeks. Millist looma mis ajal VÕIB küttida. Valatuna kõrgemalt tulnud käskudeks-keelduseks. Pühade metsade, soode, mäekurude jms tekkimine, keelatud majandustegevusega. Kahjulike (konkureerivate) liikide hävitamine. Elu muutus tsükli, st kalendripõhiseks. Ning nõia/targa üks roll sai olema kalendrivalvuri roll. See, kes teab ja loeb päevi ja kes oskab öelda millal on milleks õige aeg.

Nüüd tuleb konkreetselt öelda Euroopa kliima kohta. Euroopa kliima unikaalsus on selles, et meil on suvised ja talvised isotermid omavahel risti. Kui suvel läheb lõunast põhja külmemaks, nagu peabki põhjapoolkeral, siis talvel on meil isotermid meridionaalsed. Läänes, sooja ookeani ääres on pehmed, kuigi märjad talved, mis itta liikudes muutuvad kontinentaalsemaks. Ning, kui me räägime "päris Euroopast", siis me räägime merelisest ja mõõdukalt kontinentaalsest kliimast. Tänu pehmetele talvedele on Euroopas elu kõvasti põhja suunas nihutatu. Gröönimaa lõunatipp - see on Tallinn. Gröönima oma sadade meetrite paksuse jääga - Soome ja Rootsi laiuskraadid. Saksamaa - see on Kanada väheasustatud osa laiuskraadid.
Mis ei tähenda, et siin on kerge elada. Kui ei ole kehakatteid, siis ei ole isegi 20 kraadi sooja mugav temperatuur. 5-10 kraadise sooja juures võib ihualasti pikemalt vastu pidada vaid intensiivselt töötades. Mis nõuab palju toitu. Seega sai siia elama tulla ainult siis kui olid nii kehakatted kui jalatsid.

Teiseks iseloomustab Euroopa ILMA suur heitlikus ja ettearvamatus. Kui Ekvaatoril ja troopikas on muutused ja nende piirid üldiselt ette teada ja muutuvad harva, siis meie kandis on pikajaalised ilmaprognoosid siiamaani naljanumber. Kunagi avaldati "Eesti Looduses" väljakirjutusi mineviku ilmavaatlustest. Igate pidi võis olla. Võis veel Jaanipäeval reega üle lahe Eestist Soome sõita. Aga võis juhtuda, et lund ja talveteed ei tule üldse. Võib ilma öökülmadeta elada jõuludeni välja - lilled õitsevad. Aga võib juhtuda, et külmad lajatavad juba südasuvel. Kõike võib olla. Mis tähendab, et nii küttimine kui korilus olenevalt tohutult momendi oludest. Loomade aastajaline ränne võib tulla ja seda võib mitte tulla. Marjade-seente aeg võib tulla ja võib mitte tulla.

Üks minu aja kooliõpikute häda oli mineviku inimeste elu kirjeldamine katkematu häda ja õnnetusena. Külm, nälg, igasugu ohud. Kuna inimesed toona ikkagi paljunesid ja kasvatasid üles lapsed, siis olid raskused episoodilised ja enamasti elu täiesti talutav. Isegi küllane. On enam-vähem ära tõestatud, et keskmisel kiviajal töötas inimene toidu ja riiete jaoks keskmiselt 3-5 tundi päevas. Kui kõik laabus, oli toitu küll ja veel. Toit oli isegi mitmekesine. Jäi aega igasugu vaimsete sfääride jaoks - jutustada edasi tõestisündinud ja väljamõeldud lugusid. Arutada selle üle kuidas asjad päriselt on.
Siit siis see "paastu ja palve" REFLEKS Euroopa kultuurikoodis. Vanema kiviaja põhi, mida tugevalt toetab keskmise kiviaja KOGEMUS.

Enne edasiminekut veel üks nüanss. Tõhusam sotsiaalne organisatsioon, efektiivsem ühiskond tähendas mida? Staatuse institutsiooneerumist. Ning siit üks küsimus: millega tegeleb Alfa-isane suurema oa ajast?
Paaritab emaseid?
Vale vastus.

Mida targem on Alfa, seda enam ta kardab oma staatuse kaotamist! Staatuse institutsioon: "Mina olen pealik!" tulenebki hirmust kaotuse eest ja katsest FORMAALSETE ja _MAAGILISTE_ vahenditega seda positsiooni kindlustada. Sa ei saa pealikule lihtalt selja tagant oda ribidesse torgata, kuna see ei ole lubatud! Sa ei saa teda isegi välja kutsuda, vähemalt mitte lihtsalt - "tule võitlema, sa vilets argpüks!" kuna veel enne pealikut astuvad sinu vastu välja tema toetajad. Võimu saab vaidlustada AINULT KRIISI OLUKORRAS, kui senine juht kaotab autoriteedi. Võim - need on mitteformaalsed inimsuhted. Institutsioonilisus on suunatud sellele, et keegi ei saaks konspireerida - luua oma mitteformaalsete suhete võrgustikku.
Milleks see on vajalik?

Vaadake, loomakarjas on asjad nii, et paljude liikide puhul kihutab domineeriv isane kõik noored munadega kehad karjast minema. Osadel juhtudel see süsteem töötab. Osadel juhtudel - ei tööta. Suguharu jaoks oleks neid noori isaseid vaja. Kui jahilisi, kui korilasi, kui kaitsjaid. Seda enam, et kui see juhtisane otsa saab - mis siis? Kogu kari sureb välja?
Kui uskuda arheoloogide leitud luustike analüüse, siis olid neandertallastel probleemid hormoontalitusega. Just nagu isaste kehad ei olnud välja arenenud. See oli üks lahendus, mis siiamaani elab ka inimühiskonnas. Vana isane ümbritseb end suguvõimetuks muudetud isastega. Kuidas nii!?

Esiteks - meie esivanemad olid kirurgias (olude sunnil) üsna võimekad. On leitud paranenud luumurdudega skelette, on leitud isegi inimesi kes on paranenud pärast koljuluumurdu - luukillud on haavast hoolikalt eemaldatud ja haav on selgelt armistunud, mis näitab, et patsient elas veel kaua. Mis puutub kastratsiooni, siis võis see toimuda nii nagu Põhja rahvad kohitsevad põhjapõtru - lömastades hammastega pigistades munandeid organismiga siduvad sooned.
Süsteem töötas enam-vähem kuni kohtumiseni teise mõistusega liigini. Edasi läks nagu alati. Juhtisane tapeti. Kohikuked koos temaga. Emased vägistati. Sorry, romantikud, nii see tegelikult käib.
5 nädalat

Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - Nälg ja etnos
Populatsiooni vahetuses, kolonisatsioon - mis siin on sellist, mida me ei tea? Meil on XVI-XX sajandi kolonisatsiooni kogemus, meile loetavas keeles, kirjalikult ja rikkalikult dokumenteeritud. Ametlike aruannete, statistiliste ülevaadete, analüütiliste dokumentide, kaartide, diagrammide jms kujul. Lisaks on meil teadmine germaani kolonisatsioonist Elbe/Laba suudmest Itta IX-XIV sajandil, viikingite/normannide kolonisatsioonist VIII-XI sajandil, Osmanite kolonisatsioonist, Araabia ja islami kolonisatsioonist VI-X sajandil ja sellele eelnenud Rooma, Kreeka (mitu lainet), Foiniikia (puunia) jne kolonisatsioonidest.
Mis on sellist, mida me ihaldatud "rahvastikuvahetuse" puhul _EI_ TEA?

Igasugu Euroopa ja Lähis-Ida tüüpi kolonisatsiooni puutepinnas toimus kõikjal ja alati MESTITSEERUMINE/MULATISEERUMINE, tihtilugu mitmes laines. Olenevalt oludest ja kohalikust geograafiast. ALATI.

Olukord on väga lihtne - esiteks, uuele rannale tulevad esimesena ÜKSIKUD ISASED. Mida näitab kasvõi viimaste sisserände lainete (juba sellel sajandil) koosseis. Teiseks, kui toimub suguharude migratsioon harjumuspärasest areaalist väljapoole, siis surevad naised ja lapsed. Põhja-Ameerika XVII sajandi alguse esimesest 23 tuhandest sisserändajast ainult 1000 jäid ellu kauemaks kui 1 aasta. Ning ajal kui "parimad inglise kohtunikud" valisid "esimesi austraallasi" keeldusid paljud väljavalitud "armuandmisest" - ülespoomise asendamisest eluaegse asumisega kaugel mandril. Sest väljasaatmine oli seesama surmanuhtlus, aga pika ja hirmsa piinamisega. Tšiili sisserändajatest suri 85%, sh KÕIK NAISED. Sama sündis Euraasia steppides, kui üks tatari-türgi-mongoli migratsioon üle Suure Lageda lõppes kõigi naiste surmaga. Naised on vastupidavad, kuid ühtlasele, harjumuspärasele, keskmisele koormusele. Ekstreemsetes koormustes nad hukkuvad. Isegi VÄGA ARENENUD ühiskonna ja tehnoloogia oludes - vt näited eespool.
Mis tähendab, et "uuel rannal" tapavad tulnukad, kui nende jõud ja mõistus üle käib, kohalikud mehed ja vägistavad nende naised. Nii see oli ja nii see toimub ka praegu.
Kui nüüd omavereline sisseränne juba sisseelatud aladele jätkub, siis tekkib neist segaverelistest lastest omapärane piiriasukate vahekiht. See kiht tekkib kõikjal - näiteks praegu siin, Eestis. Ning ei ole vaja mingeid rassistlike luulusid teemal: "see on euroopa, see on eesti, siin seda küll olla ei saa jne".

SARNASED INIMÜHISKONNAD SARNASES AJALOOLISES SITUATSIOONIS TOIMIVAD SARNASEL MOEL. Rassism on rumal eelarvamus.
See segukiht liigub koos piirialaga, kus võib toimuda mitmekordne segunemine. Ning kust mõned, eriti segunenud tegelased pääsesid läbi avanenud sotsiaalsete liftide ja tunnelite tagasi, põhipopulatsiooni. Seda tõendab neandertaali geenide MADAL osakaal kaasaegsete inimeste populatsioonis. Üldiselt hinnatakse alla 10% ja isegi alla 5%, kõrgeimate läviväärtuste puhul. Oleks õigus segunemisromantikutel, peaks neid geene olema 30 ja enam protsenti. Eeldades, et tulnukaid oli rohkem ja neid tuli juurde. Madal protsent ütleb, et Neandertaali PEALIKUTE PIRTSAKAD TÜTRED lõpetasid prostituutidena kromanjoonlaste asulate ümbruses. Nii nagu see oli Aafrikas ja Ameerikas hiljem. Nii nagu see juhtub praegu Euroopas. Kirjeldatud isegi maakeelde ümber pandud ilukirjanduses. Võtke kasvõi "Ivanhoe", kus vägistatud ja alandatud saksi suurniku tütar hulgub poolkummitusena normanni kolonisaatori lossis...

Siin tuleb teha oluline täpsustus. Suuretnose, hõimu, hõimuliidu sees kehtivad teised reeglid. Siin kehtib vastastikune "silm silma ja hammas hamba vastu" ja veritasu reegel. Kusjuures tihtilugu saab veritasu lõpetada ainult veresegamisega. Lisaks kehtib suuretnose sees veel üks reegel: Poistele - seal kus sa sündisid seal sa ka oled vajalik, tüdrukutele - tee viib kaugele. 'geneetilised analüüsid näitavad, et juba selsamusel keskmisel kiviajal vahetati pruute tuhandete kilomeetrite kaugusele. Poisid aga jäid reeglina sellesse piirkonda kus elas tema suguvõsa. Sugukondlikus elukorralduses suuretnose sees mulatiseerumist ja mestitseerumist EI TOIMU. Lapsed lähevad kas isa- või emajärgsesse suguvõssa ja saavad osaks nendest. Mulatiseerumine ja mestiitseerumine on ikka ja alati etnilise antisüsteemi tunnus. Me teame ka Ladina-Ameerika näidete põhjal, et uute massiliste sisserännulainete puudumisel kreoolistunud ühiskond stabiliseerub etniliselt umbes 300-400 aastaga. Mida kinnitavad ka meie teadmised Rooma aja lõpust ja Suurest Rahvaste rändamisest.
Siit tuleb üks suur teema selle kõige juures. Nagu kirjutas Eesti rahvakirjanik Oskar Luts kunagi följetonis "härra Uhhuu tantsib": "Mina tantsisin seda papiljoni polgandit, aga mida see preilna tantsis, seda mina küll ei tea!"

Pocahontased ja teised Ameerika indiaani pealikute tütred ja mitte ainult nemad tantsisid OMA TANTSU, tulnukad mujalt - oma. Tuleb aru saada, millal on tegu abieluga oma süsteemist ja millal - koloniaalse mestiitseerumisega. Etniliste süsteemide kontaktis ongi see põhiteema, et erinevad pooled annavad samale tegevusele erineva sisu.
Võtame lihtsa näite XX sajandi ajaloost. Nagu kinnitavad meiel ajaloolased, vägistasid punaarmeelased 3 või 5 või 10 miljonit sakslannat, lisaks veel miljonites tšehhe, šlovakke, poolatare jne. Vägistasid mis nad vägistasid, aga kus on tulemused? Kus on miljonid mestiitsid, kes räägivad mingis soviet-deutšis, russopolis jne?

Vastus: nõukogude Liidus oli sugukondlik kord. Ja lapsed kui need ei läinud isa suguvõssa, läksid ema suguvõssa. Sealse keele ja kultuuriga. Seetõttu ei tekkinud Ida-Euroopas nõukogude okupatsiooni ajal ulatusliku "poluvärnikute" kihti, milline olnuks institutsioneeritud vahekihiks (midleware) soviettide ja kohalike vahel. Kaasaegses Läänemaailmas on see "värviliste" kiht institutsioneerituna alles ja sellesse kuulumine annab jätkuvalt selgeid sotsiaalseid boonuseid.
Ja vastupidi - alles nüüd algab nendesamuste Ida-euroopalaste ulatuslik mestiitsistumine. Nimelt, on VAATLUSLIK FAKT, et euroopa elanikonna kahvanäolisus suureneb läänest Itta. Kuna, nagu juba kõik praegused Rootsi ja Ühendkuningriigi ja Saksa jne arheoloogid Euroopas kinnitavad ühest suust, et Euroopa põliselanikkond oli mustanahaline, siis kust sinna need kahvanäod ÜLDSE said?
Vastus on ülevalpool. samade riikide ajaloolased räägivad Vene sõjaretkede massvägistamistest, miljonite ja miljonite kaupa. Pariisini jõudis Vene vägi ühel korral. Ida-Saksamaa (välja arvatud Berliin) on tunduvalt kahvatum. Mis ka arusaadav - oli ju see kant 1990. aastani vene okupatsiooni all. Ning Vene impeeriumi ääremaad on täiesti kahvatud. Ainult pealinnadest ja ülikoolilinnadest pihta toimub seal "ajaloolise elanikkonna" taastumine.

NB! ei tohi hakata idealiseerima. Hõimuliidus ja superetnoses, nagu ka etnoses, on omavahelised sõjad, röövitakse pruute, tapetakse ja aetakse minema. Kuid mis on ühine on au ja häbi RAKENDAMINE. Kui juba röövisid pruudi, siis võtsid ka kogu vastutuse. Kui tüdruku äranaerduna ulapeale kihutasid, koos oma lastega, oli see juba sinu mitte tüdruku häbi. Ning sa ise tüdruku suguvõsa veritasuks küps. Häbiväärse teo puhul sinu suguvõsa sinu poolt välja ei astu!
Ehtsa, lääneliku kolonialismi puhul aga au ja häbi tunded ei kehti. Võõralt maalt viimase koperdaja pagedes või laevareelingu küljes rippudes jäetakse kohalikud näitsikud ja oma lapsed nendega rahumeeli maha.

Ärge otsige siin rassisimi. Puhas sotsiaalsus - kui pole seda ühiskonda, pole ka vahekihti vaja!
Teema oli siinkohas meile oluline, kuna selline koloniaalne mall on euroopa kultuurikoodi kindel osa. Ilma mingi seoseta nahapigmentatsiooniga. Kuid veel olulisem on järgmine imprinting: UUENDUS ja ELANIKKONNA VAHETUS tuleb Euroopasse LÕUNAST ja IDAst. Samas kui Eurooplased liiguvad ise Läände ja Põhja.
5 nädalat

Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsu ja katse muuta vektori suunda
Nüüd juba sajand tagasi istus Euroopas trobiond noori aktiviste vangis. Kuna ajad olid valgustatud ja suhtumine leebe, siis kirjutas üks neist, XX sajandi kuulsaim sakslane ühe paksu-paksu raamatu. Milles muu hulgas olid sihukesed huvitavad read: "Me peame peatama oma sajanditepikkuse liikumise Läände ja Põhja ja PÖÖRDUMA (minu suurtähed, MT) itta ja lõunasse!"
Mida see tähendab???
Mis pöördumine, kuhu pöördumine ja miks sellest üleüldse juttu??

Oli ju selge, et Saksamaa momendi hädade taga seisid võitjad. Eelkõige Prantsusmaa, milline meeleheitlikult püüdis jätta Saksamaad ja sakslasi ilma õigusest arengule.
Me teame, et alates ajast mil Euroopalsed läbi araabia vahenduse tutvusid uuesti Kreeka ja Rooma mõttepärandiga ja uueema ajani toimus suur teadmiste kogumine ja süstematiseerimine. . Vahepeal läks see kaotsi. Frangi Impeeriumi alguses, siis kui Karl Suur oma suurtööga pihta hakkas, oli riigis poolteist haritlast. Karl ise, kuna mõistis lugeda ja piiskop, kes mõistis nii lugeda kui kirjutada.
Ning see teamiste kogumine ja sorteerimine andis ehmatava tulemuse. Õhtumaa päevad on loetud. Mõtleks, mida kirjutasid. Väljas on progress, väljas on vedurite huikamine, väljas undavad telegraafi traadid ja kohati põlevad juba elektrituled. Mitte kunagi pole Euroopas elanud nii palju, nii haritud, nii kultuurseid inimesi sellisel materiaalse heaolu tasemel. Nemad aga jutlustavad pessimismi. Oleks siis veel, et ülerahvastusest aga... Nemad aga räägivad allakäigust ja hukust.
Kust selline alusteadmine?

Kuna euroopale on omane katastrofism (loodan sellest ka kirjutada). Ning need katastroofid on REGULAARSED. Õhtumaa AJARATAS pöörleb 2000 AASTASE TSÜKLIGA. Täpsemini, mitte ratas. Masin. Õhtumaa sotsiaalne masin, millel iga paari tuhande aasta pärast toimub suur SISSELASKE TAKT, kui sellesse imetakse UUED INIMESED. Muidugi mõista - LÕUNAST JA IDAST! Aastaaegade vahetuse regulaarsusega korduvad suured rahvasterändamised eht euroopaliku kolonisatsiooni ja etniliste puhastustega.
KA SEE ON KULTUURIKOODI OSA!

Selliseid tsükleid on Õhtumaal olnud ilmselt sadu. Ning järjepidevalt püsinud teadmistega tutvumine ainult kinnitas seda. Tekkis küsimus - mida teha?
Võimendada vahetsükleid? Neid 700-1000 aastasi perioode, mille kestel toimub puhastus ja ülekirjutamine, kuid lokaalsemalt. Tulnukad olid samast keele- ja mõistete ruumist ja said ning suutsid üle võtta mineviku pärimused, pärandi, mõttekultuuri KONSTRUKTSIOONID. Ihu võis surra, aga vaimuvara leidis pärijad.

Paraku oli XIX sajandi keskpaigaks Euroopa juba ühtlustatud. Polnud kedagi kohalikku, kelle alla heita. Mis või kes jäi üle? SARNASTEST kuigi veidratest - Õigeusklike kristlaste maailm. Kuid siin olid meil parajad raskused. Mitmetes väga sügavates küsimustes, nagu näites laste tegemine on veneusuliste ja katoliiklaste arusaamine toimuvast risti vastupidine. Üleüldse ihu ja vaimu vahekorra küsimuses. Egas VIL, kelle sajandat surma aastapäeva me isegi ei meenutanud, asjata rõhutanud, et filosoofia põhiküsimuseks on mateeria ja teadvuse vahekorra küsimus.
On keeruline küsimus, kas zeroteistliku teadusreligiooni lipu all oleks saanud Õhtumaa arengule teise suuna anda. Esiteks hilines Maailmarevolutsioon terve inimpõlve. Teiseks oli IIMS järgne Euroopa uuesti koostamise katse nõukogude poolt, nõrk, ebajärjepidev ja kindlasti üsna arusaamatu isegi tegijatele.

Teine variant pääsemiseks, st suurema osa elanikkonna päästmiseks, IIMS eel sündinud inimste jaoks on inimeludel siiski veel mingisugune väärtus, tundus allaheitmine teisele, universalistlikule raamatureligioonile - islamile. Islam näitas oma ekspansiooni ajal üles suurt paindlikust kohaliku elanikkonna suhtes. Need, keda otseselt vallutamisel ei tapetud ja kes võtsid vastu Prohveti usu, said Umma täieõiguslikuks liikmeks. Tekkis mõte, viimaste Euroopa isemõtlejate seas, et kui nüüd Õhtumaa PEALT islamiseerida, siis võiks see säilitada vähemalt 90% elanikkonnast, annaks uue passionaarse tõuke ja... paraku, see ei töötanud. Katse asendada füüsiline vallutus ja puhastus VAIMSE ALLAHEITMISEGA kukkus läbi.

Kolmas tee algas siin kellestki preili von Hahn-Rottensternist, kes nende mõtete tekkimise ajal elas vist kuskil praeguse Kasahstani alal. Sealtkaudu, toetatuna just nagu muistsete maagide teadusest, tuli teadmine, et valged inimesed tulid kunagisest Hüperboreast, mis oli kuskil seal, Põhjas. Maailmas, mille lõi Ürgjää. Kui see jääpealne maailm lagunema hakkas, rändasid valged inimesed Lõunasse.
Loomulikult kujutasid toonased romantikud üsna uduselt ette Jääaja maailma ja kuidas seal üldse oldi. Tegelikult tuldi "alla" - Lõunasse, mööda Uraale. Ning asuti laiali mööda jääpaisjärvede kaldaid ja saarestike.
Seetõttu oli väide: me oleme Põhja rass, ja me ei lähe (ei lase end tõrjuda) Läände ja Põhja, vaid vastupidi, me läheme ISE Lõunasse ja Itta.
See oli meeleheitlik püüe murda Õhtumaa saatust, peatada "sotsiaalne masin" ja valida ise oma tee.
5 nädalat

Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - kas keerata malelaud ringi või valada sellega vastasele vastu pead?
Mida teha siis kui barbareid EI TULE?
Nagu öeldud, hakkasid tähelepanelikumad vaatajad kuskil paarsada aastat tagasi tähele panema, et asi läheb käest ära.
Kristlik maailm adus, et ees on Johannese Ilmutuses kirjeldatud apokalüpsis. Koos järgneva demograafilise pudelikaelaga 144 tuhandele ellujäänule. See prognoos on antud käesoleva sajandi lõpuks.

Sai selgeks, et kristliku maailma raames võib olla pääsemine hingele kui pääsemist kehale, rahvastele ja riikidele - ei ole. Kõik katsed konstrueerida Lääne kiriku peale mingi uus usuliikumine andis muutmatult järjekordsed "viimsepäeva mesilinnukesed". Kelle jutlustajad, pööritanud slmi ja rääkinud üleüldisest armastusest ja andestusest, torkasid äkki sõrmega udusesse kaugusesse ja karjatasid: "sealt, sealt tuleb hukk!!!"
Ning mitte midagi sellega teha ei andnud. Jäi üle vaid minna väljapoole kristlust.
Ka sellega olid suured raskused. Elujärg üha linnastus, ning linnaühiskonna ideoloogilisi aluseid on meil millised? Ainult kristlus ja islam! Islam on üliurbanistlik usk, maailmale kus juba selle sündimise ajal 90% rahvast elas linnalistes asulates.
Ei meeldi?

Siis on kaks teed: kas Teadus või pöördumine eelkristlikusse aega, paganlusse.
Kui võtame teaduse ja paganluse kokkupuutekoha, siis see on Vana-Kreeka. Vana kreeka pakkus nimelt välja mittetsüklilise kuigi katastroofilise arengumudeli. Titaanide asemele tulid jumalad, jumalate asemele inimesed, inimene kui saab kangelaseks, võib saada jumalaks.... Tõsi, siin on probleem, et keegi ei ütle meile, mis tuleb jumalate ja inimese järel.
Inglise teatud organisatsioonide ja finantsmaailma suurkujude poolt võeti ette aktsioon - "raudteerevolutsiooni" ettevalmistamine XIX sajandi Euroopas. Meeldiv ja kasulik üheskoos. Raputada kokku Euroopa aristokraatlikud monarhiad, et nad ei segaks poliitikat ja teha suurejooneline finantsspekulatsioon nende sündmuste pinnal. Kuna ususõdadest olid kõik väsinud ja kartsid seda teemat, tuli valida midagi "pehmemat". Sobivana tundus TEADUS. Meil on ju ikkagi Suur XIX sajand õues. Finantsistidel oli käepärast kaks noort aktiivset tegelast, kes uurisid parajasti teemat: "Miks ettevõtete kasumimarginaal muutumatult langeb?"

Tüübid lükati tulejoonele ja anti ette käsk: tuleb kirjutada teaduslik teooria, mis ütleb, et Inglismaa on kogu inimkonna progressi tipp. Ja kõik ühiskonnad peavad esmalt arenema Inglismaaks ja alles siis arenema sealt juba edasi. (Noh, aga meie, st Inglismaa oleme selleks ajaks juba eest ära arenenud). Teaduse pluss on ju ka see, et iga teooria, eriti selline POLEEMILINE, on ÜMBER LÜKATAV. Meil ju pidevalt lükatakse teooriaid ümber.
Mida aga sõbrad ja seltsilised ette ei kujutanud, oli see, et nad kordasid üsna täpselt paari tuhande aasta tagust SÜŽEED! Toona arvasid Rooma eriteensitused (üsnagi kompetentsed, muide!), et rohtlapõlengu peatamiseks on parim vahend - vastutule süütamine. Lähis-Ida terroristide ja mässajate vastu teha ideoloogiline diversioon. Kuulutada, et "Maha magasite, sõbrakesed! Messia oli ÄRA!" Kuna te ta maha magasite, siis anti ta üldse - TEISTELE. Üleüldse kõigile. Ite, missa est! Ning ka seal tundus, et I sajandi lõpuks oli plats puhas ja asi klaar. Kes suri ristil, kes kivimurrus, kes puges katakombi peitu ja kogu see fanaatikute punt, mis veel kuskil oli paistis isegi areenil lõvide ees üsna eemaletõukav. Eksiti, muidugi.

Teisel sajandil ei saanud isegi need, kes teadsid kuidas ja miks Saulusest Paulus sai, enam aru oli see kõik juhuste jada või on seal kuskil tõesti jumalik ettehooldus.
Sest Sõnal on omadus saada lihaks, ning ideed, mis haaravad masse, muutuvad materiaalseks jõuks.
Infoobjekt, mille struktuuri määravad formaliseeritud dialektika seadused, keeravad arengu tõusvaks või langevaks spiraaliks. Need spiraalid määravad näiteks avatud termodünaamilise süsteemi (mida läbib negentroopia voog) struktuursuse.

See, mida ei märganud filosoofiadoktorist ja ettevõtjast armunud paari kirjatööde tellijad oli üllatav ja mittetriviaalne. Nagu Lunastuse idee väljailmumine labasest infosõja operatsioonist. Selgus, et kapitalismijärgne maailm ei ole mitte superkapitalism, postkapitalism, või muu sotsialism vaid VANA HEA MESOLIIT. Seesama keskmine kiviaeg, Ma ütlen isegi, et XIX sajandil ei erutanud see suur kedagi. Kirik, milline keelustas inimkaubandust, liiakasuvõtmist ja väärtustas perekonda tuli kinni panna. Riigid, Euroopa riigid, likvideerida, laiali saata, jagada kohalikeks omavalitusteks pankade kontrollitavate raudteemonopolide all. Raha aga igapäevase elu tasandil üldse kaotada. Euroopas, Euroopas. Keegi ei kavatse ju ometi ära muuta Briti impeeriumi geniaalset finantssüsteemi! Kapitalistliku plantatsiooniorjuse süsteem globaalse koloniaalse vabakaubanduse hüvanguks.
Siin oli loogika: toeta juba toimuvat protsessi, suunates seda oma huvides. Euroopa aristokraatiad nimelt püüdsid upitada "sotsialismi" - vana head pärisorjuslikku mõisat uue sildi all. Just nagu vabatahtliku inimühendusena, üleüldise armastuse ja sallivuse alusel.

Asi on selles (olen sellest eespool (korduvalt ja korduvalt kirjutanud), inglisekeelses maailmas elab mesoliitikumis, st sugukondlikus korras, eliit, gentle ja lordid. Need, kes valdavad ja ei oma. Needsamad, kelle kohta Marx lubas, et neist saavad kindlasti tavalised omanikud-kapitalistid. Euroopa kontinendil elavad mesoliitikumis keskklassi elanikud, oma lokaalses ühiskonnas. Ida-Euroopas, Visla jõest idas, on aga mesoliit. Seal on keskmise kiviaja ühiskond. Nõukogude Liit, see oli sugukondlik kord kosmoseraketide ja tuumarelvaga.
Hiina kohta on öeldud, et see on geniaalselt organiseeritud neoliitikumi ühiskond.
Kõige raskem määratleda, mis ühiskonnakorraga meil on tegu, ongi Euroopa. Ning ärge öelge, et Õhtumaa on postmodernistlik või teivasmodernistlik ühiskond. Kuna "moodsajärgne" ei ütle mitte midagi.

Nõnda saime "kreeka tee" ei kuhugi. Muide, JRRT üritas siia midagi otsa ehitada ja jällegi tuli minevik paremini välja kui tulevik. Oli valarite aeg. Siis tuli haldjate aeg. Haldjate järel tulevad inimesed... järjekordne ajaloo lõpp.
Ning sellisena jäi Õhtumaale ühe vähese väljapääsuna seesama ajaloo arenguspiraal. Maailmarevolutsioon, Euroopa ühiskonna tagasiviimine inimlikule kujule, sugukondlikku korda, jäi XX sajandil ära. Paljud juubeldasid ja kujutasid ette, et see jääb üleüldse ära. Selle sajandi hirmus kriis ja kasvõi äsja Davoses välja hõigatud pääseteed tunnistajaks, et kogu valiku rikkalikkuse juures... 1991 aasta juures palvetajad - ei maksa ette kujutada, et väärastades Paavsti õnnestub väärastada Jumalat. See kõik tuleb tagasi, uues kuues ja muutununa. Nii nagu paar tuhat aastat tagasi tuli ikka ja jälle tagasi kristlus, oma katakombide sügavustest. Kuna ei saanud mitte tulla. Kuna oli vaja luua ja organiseerida KEERULIST LINNALIST elukeskkonda arenenud tehnoloogiaga ja TIHEDA SIDEMEGA kõrgtehnoloogilise KÜLAGA.

Euroopa kristliku kultuuri kaheldamatuks oli tema organiseeritus ja võime ELADA KOOS TEHNIKAGA. Õhtumaa, see oli alati mehaanilised süsteemid - pöörlevad rattad, plokid ja vintsid. Kõikide postmodernsete alternatiivide häda on tehnikavaenulikus, kuna ei saa olla tehnikat ilma ratsionaalsuseta. "Te ründate mõistust, see on vilets teoloogia" (vist isa Brown)
Ning tuleme veelkord tagasi Euroopa paganliku alternatiivi juurde XX sajandi esimesest poolest. Eelnenud ekskursi järel möödanikku meid enam ei üllata, et ka nemad pöörasid pilgud sugukondliku korra taastamisele. Kuna inimene, Homo Sapiens Sapiens, ei suuda ei suuda elada ja paljuneda teistsuguses süsteemis. "Juhi kutsumus on rahvuse suurus." Alamate tervise ja arvukuse kasv või langus, see on ainuke mõõdetav juhtkonna edukuse mõõt.
5 nädalat

Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - inimesed, inimesed
Igal liigil on talle omane elamise viis, mille alla kuulub ka liigi taastootmine. Pärisinimeste liigil on selleks sugukondlik kord. Ning, praeguse kogemuse põhjal, võime öelda: muud lahendused ei tööta.
Teoreetiliselt, kaasaegse teaduse ja tehnika vahenditega, saab toota ORGANISME. Kuid inimese kui isiksuse, kui selle, keda me peame inimeseks, taastootmine sünnitusmasinaga ei ole võimalik. Kogu sotsiaalsete konstruktsioonide kõikvõimsuse ja kõikvõimalikuse juures, pole nende organismidega mitte midagi muud teha kui nad muuta karboneutraalseks.
Ning tähelepanuväärne ongi see, et KÕIK väljapääsu otsimised kujunenud tupikust jõudsid välja sellesamani - sugukondliku korra taastamiseni. Kui ainukese võimaluseni säilitada liik, lahendada demograafilised probleemid nii ühes kui teises mõttes ja vältida inimeste sotsiaalset ja kultuurilist degradatsiooni.

Ärgem seejuures hakakem midagi taevani idealiseerima. Konkreetsetes poliitilise ja otseselt sõjalise võitluse oludes sooritasid need Euroopa uued ideoloogiad palju sihukest mida ilma õuduseta meenutada ei saa. Kuid tulla välja väitega, et nad olid enam verised kui meie vanad, n.ö. klassikalised uusaegsed ideoloogiad... see viib arutluseni: kelle poolt tapetute laibad lehkavad meeldivamalt. Massimõrvad olid, inimesi hävitati kategooriate kaupa ja otsustaja suva alusel. Liigikaaslaste hävitamist ei saa moraalselt õigustada. Kristlus ja teised raamatureligioonid võitsidki seepärast, et nad nimetasid IGA TAPMIST - tapmiseks. Ega pugenud eufenismide taha. Tapja, isegi kui see oli sõjas, pidi kahetsema ja patud andeks paluma. See on keeruline ja raske teema. Kuid teisiti ei saa. Verel nagu viinal on omadus, et selle tarbija jaoks muutub see magusaks ja tahaks üha rohkem ja rohkem. Kui võõraid ja vaenlasi ei jätku, siis - omasid.
Milles oli probleem?

Euroopas, õhtumaal, kujunes pärast X-XII sajandi õitsengut, välja kriisiaeg. Siin oli palju-palju probleeme. Ei saa kõike ühele ja ainult ühele parameetrile taandada. Musta Surma ja poliitilise ja geograafilise isolatsiooni oludes (nagu praegu), kerkisid üles Uued Monarhiad (state). Eesotsas Absolutistliku Monarhiga. Milline KRISTLASTE kuningast või vürstist muutus KOGU RIIGI ja KÕIGI RIIGIALAMATE VALITSEJAKS. Tehes järgnevalt läbi evolutsiooni kristlikust kuningast - kirikupeaks oma maal. Üheks selle poliitika mittetriviaalseks sammuks sai linna ja küla ühendamine ühte süsteemi. Linn = see on nüüdsest lihtsalt suur, tihedalt asustatud külakeskus, kus elab palju inimesi.
Üks küsimus, mille lahendasid kristlus ja islam, oli seesama rahvastiku taastootmine. Inimesed on liik, keerulise lõimetishooldega ja keeruliste paaritusrituaalidega liik, milline vangistuses ei paljune. Vana aja nn orjanduslikes riikides oli vaja kogu aeg orje juurde saada. Neid sai kolmel viisil: võttes sõjas vange ja kihutades neid orjusesse, ostes mujalt või laostades oma maa vabu kodakondlasi ja kihutades neid võlaorjsse. Kõik kolm teed olid majanduslikult hukatuslikud. Ristikogudus, kasvõi asunikeks, koloonideks muudetud orjade kogukonnas, laendas probleemi. Feodaalne küla taastootis ennast ise, kuna seal elas vana hea sugukond.
Uute monarhiate ja natsioonide mittetriviaalne tagajärg oli MIGRATSIOON. Esmalt läs liikvele AADEL, milline jätnud oma mõisad kolmandast seisusest valitsejatele, kolis ära linna - õukonda. Kuid loodus tühja kohta ei salli. Tekkis VAKANTNE ELUKOHT, Mis täideti nende UUTE INIMESTE, segaseisulaste poolt. Toit, sotsiaalne staatus, kaitstus, ISIKLIK VABADUS "antud piirides" - kogu vaba ruum täideti kohe inimestega.
Linna, pealinna, kolisid ära paremad inimesed - aristrokraadid. Koos nendega ka nende teenijad. Ning nende teenindajad: kingsepad, rätsepad, sepad, pagarid, kondiitrid, kokad ja kes kõik iganes. Kellest jäänud vakantsid kohapeal täideti koheselt. Elu, kõigi hädade juures, PARANES. Kõigi sõdade, laostamiste ja muude jamade juures valitses tervikuna SUUR OPTIMISM. Suurtööstuse areng ja VÄLJARÄNNE KOLOONIATESSE pani juba liikvele kogu küla.
DEMOGRAAFILISE PLAHVATUSE MOOTORIKS ON MIGRATSIOON, ST VÄLJARÄNNE.
Kestvam ja järsk rahvaarvu juurdekasv, "plahvatus", on võimalik ainult ühel juhul. Siis kui moodustub juurde "tühi ruum", vabad elukohad, mida täita. See on tarvilik tingimus. Piisav tingimus on sugukondliku korra olemasolu antud ruumipiirkonnas.
Meil siin Eestis on väga hea rahvastikustatistika XIX-XX sajandist. Mida me praegu "ei saa kasutada", kuna "see oli nõukogude oma, st kindlasti vale" ja "ega me ei saa ju ometi vene (st impeeriumi) aegseid allikaid tsiteerida!? Meid ei mõisteta! tam bukvõ ne te!"
On kindel, EELARVAMUSLIK JA IMA IGASUGUSTE PÕHJENDUSTETA VEENDUMUS, et: a) "vanasti" abiellusid inimesed varakult; b) "vanasti" olid "KÕIK" naised abielus (noh olgu, peaaegu, et kõik) ja c) "IGAL" naisel oli palju lapsi, keskmise viljakusega (TFR) , , 10 jne - täiesti fantastilised numbrid!
On väga hea Tartu Ülikooli rahvastikuteadlaste ülevaade rahvastikuprobleemidest Eestis aastast 1932. Kus muu hulgas kasutatakse ka XIX sajandi rahvastikuarvestuste materjale. Ning seal on väga huvitav ülevaade Eesti ABIELULISUSEST FERTIILSES VANUSES (20-50 eluaastat) XIX sajandi keskpaigast pihta. Ning tuleb välja, et "ajal mil kõik naised olid sünnitusmasinad ja naine lihtsalt PIDI olema abielus" ei olnud see nii. Osutus, et kogu vaadeldud ajal ei olnud abielus inimesi mitte kunagi üle 60%. Ning isegi sel hirmsal patriarhaalsel ajal olid peaaegu pooled Eesti täiskasvanud naised "uhkes üksikus vabaduses". Kaasaja kohta on võimatu leida pädevat statistikat antud küsimuses. Sõdurite nappuses vaevleval vihatud naabermaal avaldati andmed, et kaasajal on seal viljakas eas naistest kooselus 40% ja paljudes regioonides - veel vähem.
Ning, kui me räägime XV-XIX sajandist, siis võime üsna kindlalt pakkuda - näiteks linnade juures kiirelt kasvavates agulites oli püsisuhtes naiste hulk alla poole kõigi naiste koguarvust. Kohati veel vähem. Nagu kaasaja Aafrika agulites.
Sugukondlikus korras võivad olla ja ongi - see on ju elussüsteem - arvukuse pidevad kõikumised, kuid plahvatusi esineb vaid katastroofide järel. Ning peamine limiteeriv faktor ongi abielulisus. Mitte kellegiga mitte kuskil sa ei abiellu, kuna sul pole KOHTA KUS OLLA. Kas elad kodus, vanapoisi või vanapiigana - töötades oma vendade või õdede hüvanguks - või lähed võõrastele sulaseks-tüdrukuks, kui su isakodu sind toita ei suuda. Jah, juhtus, et mõni tüdruk sai käima peale ja sünnitas, aga see ei puhunud demograafilise plahvatuse jaoks pilli.
Kuid, miks meil 1990ndatel ja 00ndatel läks kõik teisiti? Miks massiline väljaränne ei toonud kaasa tühjaks jäänud majade asustamist, ei toonud kaasa eestlaste demograafilist plahvatust?
Kuna meie reformid, püüdes luua "arenenud inglisekeelse kapitalistliku riigi ühiskonda", hävitasid täiesti sugukondliku korra Eestis. Meie eliit nägi neis reformides isiklikku "piletit" paremasse ilma, Lääne suurtesse pealinnadesse. Meie reform toimus kuidas? Väljaveninud töörände käigus lagunesid needki pered, mis olid. Laialisaadetud kolhoosist läks mees Tallinna turule. Müüma seda, mida nad kasvatasid. Algul sõitis koju paarpäevaste vahedega, tõi raha. Siis ostis kokku rohkem, et vähem sõita ja jäi müüma juba nädalaks. Seda enam, et reede ja laupäev on turul parim aeg. Siis tekkis üüritud korter... Edasi mindi välismaale... Tühjaks jäänud kohtades aga puudus see kiire kogukondlik-sugukondlik süsteem, mis jaganuks vakantsed elukohad ringi, andes võimaluse neile, kes varem otsa peale ei saanud. Vastupidi, tekkis, nagu kaasaegses Euroopas, "kinni külmunud", st kasutu omand. Mis rändab "kaupade ja raha vaba liikumise" tingimustes muutumatult ühes suunas - suurte emissioonirahadega opereerivate juriidiliste isikute kätte.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - Mineviku raske vari
Prognoos: meie kallil Õhtumaal on avatud väljakuulutamiseta konkurss ühiskonnas sugukondliku korra taastamiseks. Kõik pakkumised on teretulnud! Oleks muidugi tore kui leitaks võimalus ilma paarisaja miljoni laibata.
Meie teadmised inimühiskonnast ja inimesest kui bioloogilisest liigist ja selle ajaloolisest arengust on tohutult laienenud. Meie sotsiaalia aga ukerdab ikka veel XIX sajandi arusaamades.
Toonane kujutelm inimese arengust ja liigi evolutsioonist oli väga kobav ja väga kunstlik. Inimese põlvnemine ahvidega ühistest eellastest - pigem julge hüpotees. Ning toonased arvamused - enamasti valed.
Esiteks, inimlaste ja primaatide areng oli palju-palju pikem. Veel XX sajandil vandenõuteooriaid toitnud kivistunud inimlase jalajälgede rida üle dinosauruste jälgede toonases pehmes kaldamudas on täiesti realistlik, juba. VÕISID olla püstikäivad imetajatest primaadid, kelle jalg sarnane meie omaga veel dinosauruste ajal. Igatahes on ahvide eraldumine viidud juba üle 80 miljoni aasta mineviku - kaugusse, mis XIX sajandi evolutsionistile tundunuks üsnagi uskumatu.
Teine suur XIX sajandi evolutsionistide suur eksiarvamus oli ettekujutus pikajalisest, ühtlases tempos evolutsioonist kui pisikeste muutuste summast, mis hargnes ühest edukast osutunud mutatsioonist. Taimed tulid merest maismaale ainult ühes kohas ja ainult ühe liigina, milline seejärel andis käik maismaataimed. Keelikloomad tekkisid kõik ühest ja ainult ühest edukast esivanemast... jne... Mõistus tekkis evolutsiooniliselt ühel ja ainult ühel liigil, jällegi ainult ühest edukalt muteerunud esivanemast jne... Praegu võib ja peab ütlema, et see ei ole nii!
Võtame näituseks imetajad: "ürg"imetajad - ainupilulised, kukkurloomad ja pärisimetajad. Kuigi "arenguloogika" sisalikust imetajaks ütleb just nagu, et esmalt munevad imetajad ja siis kukkurloomad ja siis... on tegelikult asjad nii, et kõik kolm imetajate haru põlvnevad eraldi esivanematest. Kuni esimeste maapealsete keelikloomadeni välja. Evolutsioonis on paralleelsed harud. Kui rääkida mõistusest, siis on suur üldine evolutsiooniline trend suure ajuga tegelaste ilmumisele. Mis lihtsalt hüppamise, kargamise ja muude 3-mõõtmelises maailmas tehtavate dünaamiliste operatsioonide juhtimise kõrval annavad ka keeruka sotsiaalse käitumise ning psühholoogia.
Inimlaste tekkimine oli pikk ja "segane" protsess, mis mitmesuguste meetodite järgi hinnates kestis algas kuskil 30 miljonit ja lõppes 5 miljonit aastat tagasi. Ütleme jällegi: XIX sajandi jaoks absoluutselt fantastilised numbrid. Kaasaegsete inimeste ja inimahvide liigitamine on omaette keerukus - neid on korduvalt ja korduvalt liigitatud ja ümber liigitatud. Üks huvitav detail - šimpansid, gorillad ja inimesed ja nende ühised eellased ja - rahvapärimused. Aafrika rahvastel olid legendid, mille kohaselt suured inimahvid olid mitte arengu vaid - inimese suhtes vaadates - taandarengu tulemus. Millele kaasaegsed geneetikud leidsid huvitava aluse - väidetavalt oli inimeste ja šimpanside ühine eellane tunduvalt sarnasem inimesele kui kaasaegsele inimahvile.
Üsna ebameeldiv üllatus lineaarsele progressile bioevolutsioonis oli erinevate, üksteise eellaasteks peetud liikide üsna pikk paralleelne elu. Ning isegi väidetavad segunemised. Mis veelgi lammutab pilti sellest, et kuidas uus, progressiivsem liik tuli ja hõivas vastava niši. Olid ja sealjuures samaaegselt, erinevad inimliigid. Suure ajuga, kätega ja püstikäivad.
Nagu öeldud eespool ka korduvalt, ei ole inimesel ehitustegevuse monopoli. "Pesa" ehitavad endale isegi molluskid, üleüldse, püüab elu ja elusolend teha vähemalt oma puhke- ja paljunemiskohta endale võimalikult mugavaks ja sobivaks.
Inimesel ei ole ja ei ole olnud monopoli tööriistadele.
Ühel või teisel kujul kasutavad loodusest leitud esemeid oma momendi ülesannete kasutamiseks paljud loomad. Töödeldes neid seejuures sobiva vormi andmiseks. Mul oli kunagi koer, kes armastas väga kaika viskamise ja toomise mängu. Jalutuskäigu ajal otsis ta aktiivselt tokki. Kui seda ei leidnud, murdis selle kättesaadavast, st hammastega haaratavast puuoksast. Kusjuures segavad harud rebis ning näris küljest. Tegevus oli kindla eesmärgi nimel ja sihipärane. Kaasaegsed inimahvid, ka looduses, loovad ja kasutavad tööriistu.
Kunagine väide, et inimese eraldumine loomariigist (milline termin!) algas tööriistade kasutamisega, on totaalne jama. Inimene tekkis püstikäivana, suure ajuga ja kasutas mingisuguseid tööriistu algusest peale. Kaasaegsed eksperimendid inimahvide õpetamisega näitavad, et nende ajumahust piisab täiesti teatud esemetega sihipäraseks ümberkäimiseks ja üsna keerukaks kommunikatsiooniks. Mille üle siin imestada? Meie klassikalised kaaslased: koerad, kassid ja hobused suudavad ära õppida sadade sõnade tähenduse ning teha käsusõna peale üsna keerukaid TÖÖoperatsioone. Hästi väljaõppinud tööhobune käib harkadra ja äkke ees täiesti erinevalt ning tegutseb sealjuures ühe ja sama komando peale erinevalt. St arvestab nii põldu kui tööriista iseloomu.
Veel üks asi - tule kasutamine. Kui veel minu aja kooliõpikust või lugeda kuidas külmunud ja hirmunud inimesed tule juurde pugesid, kuni üsna kahtlase väiteni, et loomad kardavad tuld jne... Episoodilisi tule kasutamisi on arheoloogide poolt leitud miljoni ja veel enama aja taha. Kaasajal on vaadeldud, et näiteks šimpansid ei karda otseselt tuld. Veel enam, nad võivad rahulikult liikuda põlengu järel. ning isegi lükata oksi ja toikaid tulle. Samuti on looduses väga tavaline, et rohtla või metsapõlengu käigus hukkunute korjustega lastakse endal hea maitsta.
Kuid, kõikidel inimliikidel, peale kaasaegse, oli tule kasutamine EPISOODILINE. Nad kasutasid seda ja mõnes peatuskohas isegi üsna sageli või isegi pidevalt. Samas ajasid sama liigi isendid kuskil mujal ilma tuleta läbi ja - leidude põhjal otsustades - elasid seal üsnagi kaua. Pärisinimesed aga kasutavad tuld. Kasutavad troopikas, kasutavad kõrbes, kasutavad polaaraladel. Kasutavad kõikjal. Ning, see on väga kõvasti muutnud meie väljanägemist. Me oleme SALEDAD JA SIHVAKAD - meil on _VÄIKE KÕHT_. Ja seda tänu termiliselt töödeldud toidu söömisele. Kuumtöödeldud liha on energiavajaduse katmiseks vaja 3-5 korda vähem kui toorest. Mis aga puutub taimtoitu, siis välja arvatud puuviljad ja marjad, on nendega asi veel hullem. Näiteks teraviljad ei ole meie jaoks töötlemata kujul üldse seeditavad. Igasugu juurikaid ja teri võib ju olla isegi mõnus krõmpsutada, aga parem on neid eelnevalt lasta mikroorganismidel lagundada ja siis kuumtöödelda. See tohutu energiapomm kõhus annab inimesele fantastilised omadused. Inimene on suuteline lühikest aega jooksma 45 km/h. Noh, siin teevad paljud meile ära. Kuid inimene on suuteline jooksma 1-2 tundi kiirusega üle 20 km/h ja see ei ole enam nali. Inimene on suuteline jooksma terve ööpäeva, tehes seejuures kuskil 12-15 km/h ja on suuteline jooksma mitu ööpäeva jutti. Sama käib kätega töötamise kohta. Näiteks IIMS ajal oli 3-tollise välisuurtüki meeskonnale normatiivne kaevata ühe ööga 3 tulepositsiooni, visates labidatega välja 50-70 kuupmeetrit mulda. See oli norm. Mõnikord visati ka rohkem.
Ning see ei jäta kivi kivi peale XIX sajandi SOTSIAALSETE KONSTRUKTSIOONIDE teooriast, milline vaatas ühiskonna evolutsiooni kitsalt omandivormide muutumise vaatevinklist. Pilt arengust: ürgkogukondlik kord (omand puudub), orjanduslik kord, pärisorjuslik kord, KAPITALISM ja kodanlik ühiskond paistis hea XIX sajandil. Praegu on selge selle kehtetus. KAUBA-RAHA suhetel põhinev kapitalism tekkis teadaolevas ajaloos korduvalt. Üleüldse, kui me vaatame meie kalli Õhtumaa ajalugu, siis käib selle ajaloo "2000-aastane ratas" hoopis teise võlli ümber.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik ja sotsiaalsed konstruktsioonid
Marx ja Engels teadsid vaid ühte 2000-aastase tsükli käiku. Seetõttu joonistus neil välja selge progress.
Kui me vaatame seda praeguse teadmise baasil, on pilt hoopis teine. Euroopa ajaratta pöörded on sugukondliku korra taastumise ja kadumise lood.
Nii Rooma kui kreeka kui ülejäänud olid oma tõusu ajal tugevate vabade kodanike kogukondade arengu lood. Nende ühiskondade allakäigud - tugevate suguvõsade kadumine maalt. Edasi tekkis pikem või lühem võitlus, mille käigus SOTSIAALNE SÜSTEEM püüdis ennast kuidagi püsti hoida.
Üks näide: roomlased, oma enamuses, ei läinud kristlusesse üle. Olukord oli selline, et III sajandil pKr oli toimunud poolsaarel rahvastiku vahetus. Roomlased olid asendunud Lähis-Ida päritolu tulnukatega.
Rooma (ja mitte ainult tema) lakkas olemast, kuna ei olnud roomlasi. Roomlasi ei olnud kuna neid ei sündinud. Roomalsi ei sündinud kuna kadus roomalaste sugukondlik kord. IV-V sajandil tegutsesid Lääne-Roomas rooma nimedega ja roomlasi imiteerivad barbarid. Alates imperaatoritest ja lõpetades orjadega. Peamine: kadusid tehnilised oskused ja vilumused kogu keerulise taristu ülalpidamiseks. Sedamööda kuidas asjad lagunesid, sedamööda jäeti maha linnad, kõik muutus lihtsamaks, vaesemaks, odavamaks... katkesid ühendused, algas kohalik naturaalmajandus ja parter-tehingud naabritega.
Ning see ei olnud esimene kord. 🙂
Iga sellise Õhtumaa arengutsükli lõpus TAASTUB SUGUKONDLIK KORD. Nii nagu kõlas hoiatussilt raudtee ülesõidukohas: "Rong läbib selle lõigu 1 minutiga. Sõltumata sellest, kas te seisate rööbastel või mitte!"
Taastub vaatamata sotsiaalsete konstruktsioonide vastuseisule ja eliitide katsetele leida ükskõik milliseid lahendusi.
Järeleandmise taga kristlusele ei olnud mitte ainult rahvastikuvahetus. Selle taga oli ka arusaamine, et ainult kristlus suudab luua ja organiseerida iseennast taastootvad kogukonnad, ILMA TOTAALSESSE METSIKUSSE LANGEMATA. Suudeti säilitada isegi kirjaoskus! Ning teatud teadmiste ülekanne.
Millest on kristlus? See on elust KOMPAKTSES ASUSTUSKESKUSES, ilma üksteist ära söömata. Islam on üldse õpetus elust LINNAS, ühiskonnas kus 90% rahvastikust elab linnades. Kui me vaatame kristluse algusaegadesse, siis näeme seal suurt hulka elavaid diskussioone sellest kuidas ehitada "üks kindel linn ja varjupaik" kui Taevase Jerusalemma maapealne peegeldus. Aga täpsemini: kuidas elada koos ühes linnas, ilma üksteisele MÕTTETULT HAIGET TEGEMATA.
Vaadake, inimlased elavad koos kompaktsete gruppidena. Karjal, kui soovite, on kombeks heita puhkama üheskoos. Nii on julgem. Inimesed elasid asulates, alates ühest suurperest kuni mõne tuhande elanikuni. Rohkem ei olnud võimalik. Edasi tekkisid linnad kõrgproduktiivsetes ühiskondades. Tekkisid koos kanalisatsiooni ja veevärgiga. Mis ei ole luksus vaid ELUVAJADUS. Sest vastasel korral teeb esimene epideemia linnale lõpu. Kuid ilma suurema linnata ei saa võtta keerukuse (mitte kirevuse) uusi tasemeid. Seal, kus loodus kõrgproduktiivsust ei võimaldanud, võis seda tõsta, pannes "elavad surnud" enda heaks orjama. Mis pani ühiskonna sõltuma sõjalisest edust. Sõjalisest edust endaga VÕRDVÄÄRSEL ARENGUTASEMEL vastase vastu. Kui te olete enda ümber hävitanud kõik võrdsel arengutasemel riigid, ei ole teil mitte kuskilt tuua orje-filosoofe, orje-kirjutajaid, orje-seppi, orje-meistreid. Need kes teil on, surevad ära. Surevad ära isegi siis kui te neid eriti ei nüpelda, kui toidate neid piisavalt, lasete puhata. Surevad ära kuna nii on juba kord seatud. Uusi aga pole võtta. Kui toote orjad erioskusteta, siis mis kasu neist on? Neid tuleb hakata harima, aga see võtab aega ja palju ressursi. Ning, kuidas neid motiveerida? Toimiks vabaduse andmine - ja seda korduvalt tehtigi - kuid kui ori on ta ju teie jaoks kadunud!
Tehniline lähteülesanne ühiskonna loomiseks, milline a) suudaks taastoota iseennast; b) ei sisaldaks orje, st lubaks kogukonna sees isiklikku elu ise korraldada; c) seaks õppimise au sisse; d) oleks kõrgelt eetiline, moraalne, tugineks vastastikusele abile ja toetusele.
Teie lahendused?
Ürgmarksism XIX sajandist sätestas, et võimalikud on kõik ühiskonnad mida vaid saab ette kujutada, tingimusel, et ei rikuta omandi kaudu määratud klassiprintsiipi.
Edasi läks areng kahes suunas - nagu ikka. Apostellik suund, e nõukogude zeroteistid ja evangelistlik suund e lääne kultuurimarksistid.
Eeldades, et suur hulk ühiskondlike põhiprotsesse, sh rahvastiku taastootmine, kultuuri taastootmine, teadmiste taastootmine jne toimivad iseenesest ja sealjuures laiendatult, tsükeldusid nad valitseva klassi kultuurimõjul ühiskonnale.
Selle protsessi taga oli kurb sotsioloogiline avastus, et "Omand mis määrab rikkuse ei määra kõike. Rikkus ei anna võimu!". Vastupidi, igapäevane elu kubises näidetest kuidas Võim omandist risti ja põiki üle sõitis. Nõnda mõtlesid nad välja DOMINANDINI. Edasi tuli järeldus, et kuna dominant annab kultuuriliste sümbolite kaudu oma kuvandid edasi massile, siis tuleb haarata kontroll kultuuri üle. 🙂
Kui Marx väitis, et rikkus annab võimu ja võim määrab kultuuri, siis kultuurimarksistid tegid järelduse, et määrates kultuuri (luues ja tühistades seda) suudavad nad juhtida nii tootmisuhteid, kui ka TOOTMISVIISI ja selle läbi ka VÕIMU ning tulemusena ka rikkuste jaotumist inimühiskonnas!
Sellelt pinnalt tekkis tohutu voog SOTSIAALSET FANTASTIKAT kui sotsiaalse inseneeria mõtete arendust. Tekkis ettekujutus, et IGA ÜHISKOND, MILLE VÕIB VÄLJA MÕELDA, ON KA REALISEERITAV NING ISEGI STABIILNE.
Marx ja Engels eksisid, kuna nad lihtalt ei teadnud, et elusjõuliste sugukondade pealt on enam kui kord tekkinud nii orjanduslikud kui feodaalsed kui kapitalistlikud ühiskonnad. Ning nad ei teadnud ega saanudki teada seda, et kõik teadaolevad kapitalistlikud ühiskonnad ei arenenud mitte kättesaamtutesse kõrgustesse vaid varisesid tagasi. Paremal juhul, nagu Põhja-Itaalias, kõrgfeodalismi. Aga võis juhtuda, et kontrolli alt väljunud kapaital (mitte kapitalistid, kui inimesed) põletas tühjaks kogu maa.
"KP Manifesti" "tuldlõõskavaid ridu kirjutades nad ei teadnud ega saanudki teada seda, et nende Suure XIX sajandi alguse kõrgelt arenenud Inglismaa alles hakkas jõudma materiaalsete hüvede tootmisel Vana Rooma parimate aegade tasemele ja jäi kaugele maha India või Hiina kõrgaegadest!
Ning loomulikult ei teadnud nad seda, et "igal liigil on talle omane elamise viis", milleks inimesel on sugukondlik kord. Kõikjal, kus nad ikkagi põrkusid minu poolt eespool kirjeldatud Euroopa kultuurikoodi duaalsusega, lõid nad oma pea ära ja kukkusid süüdistama - TAGURLUST.
Samuti ei teadnud nad ja nende järel kultuurimarksistid seda, et on sihukene kuri asi nagu ENERGEETILINE SAAGIS. Ehk siis kui palju ühiskonnas tehtud töö võimaldab teha UUT TÖÖD. Mitte kasum, vaid saagis. See kuri EROI.
Kui te ehitate ühiskonna, mis kollekteerib HAJUTATUD RESSURSSI, siis see ühiskond teeb selles üüratus ruumis mis on vajalik selle hajutatud => loe nõrga võimsusega - VOO AHELDAMISEKS palju tööd!
Kui EROI on väga madal, siis ei saa mitte mingit suuremat ühiskonda. Kuna inimese töö annab võimaluse pidada üleval ainult ennast ja oma järeltulijaid.
Kui teie ühiskonnas on energeetiline saagis madal nagu vana aja ühiskonnas, siis saate tohutu hulga alamrahvast. Kes tuulavad, sõeluvad jne RIKASTAVAD ülespoole minevat voogu, et tagada seal ERIVÕIMSUSED igasugu "kultuuri-multuuri" jaoks. Kui aluspõhi -haare - on piisavalt suur - saab selle peale upitada tillukese, kitsukese püramiidi tipukese. Professionaalseid administraatoreid, preestreid, kunstkäsitöömeistreid, filosoofe, kõrgeliiti, kes seda kõike tarbib.
Saja talupere kohta - üks lihtaadlik, üks preester, üks sepp... Kuna rohkem ei pea üleval.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - omandiküsimus
Inimkonna TEADAOLEVA ajaloo pikenemine aastatuhandetelt miljonite aastateni sunnib asju teisiti vaatama.
Üks oluline nüanss on siin liikumise suuna määratlemine. XIX sajandil oli asi lihtne: tekkis ÜKS (üks ja ainult üks) isend uute, progressiivsete tunnustega. See indiviid andis oma edumeelsed tunnused sugulisel teel edasi, tagades sellisena konkurentsieelise.
Tööriistu hakkas kasutama üks isend ja teised võtsid selle üle. Tuld hakkas kasutama üks isend ja teised võtsid selle üle jne.
Sama oli ühiskonna arenguga: esmalt oli meil üks "rohkem" inimene, kes oli "abielus" ahviga. Ja sealt läks laiali "poolahvide-ahvinimeste" tunnus populatsioonis laiali. Sedamööda arenes ka ühiskond: üksikud perekonnad liitusid suguharudeks. Suguharud said hõimudeks. Esmalt tekkis perekond, siis riik ja selle juurde eraomand.
Tõsi, omandi puhul käis asi vastupidi. Kui riigid sündisid väiksemate struktuuride ühinemisest üha suuremateks, siis omandiga oli asi vastupidi. Kunagi polnud omandit üleüldse, siis tekkis ÜHISOMAND, mis seepeale üksikisikute poolt prihvatiseeriti.
Kui arheoloogia ja konkreetne sptsialiseeritud ajalugu astusid selle pildi juurest järgneva kahe sajandi jooksul eemale, jäi see mudel praeguseni sotsiaaliasse kinni. Ning iseendasse armunud sotsioloogia ja kultuuriteoreetikud jätkavad populaarset ühe-inimese tegevust selle kuvandi juures.
Tööriistade kasutamine tekkis ruumiliselt ja ajaliselt paralleelselt, sh erinevatel inimliikidel ja mitte ainult neil. Täpselt nii nagu ka eluasemete ehitamine. See kasutamine oli episoodiline. Kui tööriistu enam vaja ei olnud, jäid need sinna kuhu need viimati jäid. Kui vajadus tekkis lähiajal, võidi need uuesti üles otsida. Kui olid unustatud, tehti uued. Kasutati ka leitud, sh teiste liikide loodud tööriistu.
See olukord muutus, kui tööriista tõhusus kasvas ja selle valmistamine nõudis rohkem erioskusi ja jõudu, spetsiifilisi materjale. Seni, kuni tööriista valmisatmine oli sobivast kivist kildude äralöömine ning toki kohaldamine käepärasemaks, ei tasunud neid kaasas kanda. Pigem, sessoonsetel rännetel, kasutati eelmine kord peatuskohta maha jäetuid, kui need veel kõlbasid.
Üleminek keskmisele kiviajale tähendas eelkõige muutust materjaliteaduses 🙂. Mitte kõik kivid ei ole võrdselt head konkreetsete ülesannete jaoks. Väärtuslik toore või POOLFABRIKAAT jõudis nüüd kas rände väi vahetusega sadade ja isegi tuhandete kilomeetrite taha. Tööriista SAAGIS kasvas sedavõrd, et TASUS ÄRA selle kaasaskandmine või ladustamine kohas, kust seda sai uuesti kasutusele võtta.
Materjalide, esemete ja juba nimetatud PRUUTIDE liikumine tuhandete kilomeetrite kaupa oma algsest asukohast paneb meid teisiti vaatama ühiskonna arengule. Esiteks, inimlased elavad koos karjana, äärmisel juhul suurperena. Need suurpered, nagu me teame kontaktidest vanema ja keskmise kiviaja taseme inimestega, SUHTLEVAD oma naabritega. Lahendavad nendega tekkivaid küsimusi.
Algoritm, mida ei teadnud Marx ja Engels, on ENERGEETILINE OPTIMEERIMINE. "Maksimaalse võimaliku laiskuse" printsiip.
Seda printsiipi ei tea ja ei tunnista humanitaarne sotsioloogia, sh kultuurimarksism.
Kui naabrit oli kasulik röövida, siis rööviti. Kui kasulikum oli vahetada asju, siis vahetati. Sama käib ju sellesama tööriistade valmistamine ja kasutamise kohta. Kui küünte, hammaste ja palja käega saab kiirelt ja mugavalt tulemuse, pole mingeid imeasju vaja. Kui tööriist annab suure saagise kulutatud jõu ja aja suhtes, seda kasutatakse. Koostöö teistega, nii omast perest kui omast liigist kui teiste liikidega ja üldse maailmaga enda ümber nõuab aktiivset kommunikatsiooni. Ning siin kujuneb välja samuti töö ja aja optimeerimine. Ühine kultuur annab kiirema arusaamise ja TÕHUSAMAD PROTSESSID. Ühised arusaamad annavad VAIKIMISI KOKKULEPPED. Sellisele tegevusele VÕI MÄRGILE (signaalile) on selline vastus, aga teistsugusele -mingi muu.
Ning sellisena on ALATI olnud üksikisiku, perekonna, suguvõsa ÜLESED ühendused, ühise kommunikatsiooni ja õigusruumiga. Ühiste ARUSAAMADEGA. Mis on õige ja mis on vale. Ning, mis veel olulisem, mehhanismidega mis karistavad nendest arusaamadest üleastumise eest. Samuti SÜÜ TUVASTAMISE algoritmid.
Ka selle taga on seesama OPTIMEERIMINE. "Üle nurga laskmine" - "väärtegu", ei tohi olla RISKIVABA JA KASULIK.
Need ühiste arusaamade ruumid on ja olid üsnagi suured - nagu nägime, sadade ja tuhandete kilomeetrite mõõdus. Te ei saa saata oma kallist tütart pruudina sadade ja tuhandete kilomeetrite taha, kui pole kindel, et teda lihtsalt ära ei sööda. No näiteks. Te ei saa vahetada tulekivi, mammutiluud, merekarpe ja muud ihaldusväärset oma raske töö viljade vastu, kui pole lahendatud OMANDIKÜSIMUS.
Alates õigusest OMA ISIKLIKU TÖÖ VILJADELE ja lõpetades ÕIGUSEGA kurikuulsatele TOOTMISVAHENDITELE, st RESSURSSIDELE. Kes marja leidis, see seda ka omab. Ning otsustab, kas sööb ise või annab kellelegi. Ja kas "niisama" või millegi eest. Ühiskatlasse valamine tähendab ka õigust sealt ühiskatlast ammutada.
Iga katse lahendada asju "ürg"liberaalsel moel: ära võttes ja teisi ära ajades lõppes ja lõpeb pere, suguharu, hõimu ja sealt edasi hukkumisega. Kuna tööjaotus, spetsialiseerumine ja ühistegevus on KASULIK, kuna annab osalistele väiksema pingutusega suurema saagise. Kahandades riske. Kaaslaste toetus nälja, õnnetuse või haiguse korral kahandas riske.
Ehk siis omand oli alati. Ja mitte ainult inimestel. Alates koerast, kes paneb käpa kondile peale ja uriseb ja lõpetades keerukate omandivormidega. Probleem on siin selles, et individuaalne eraomand EI TEKKINUD "suure ühisomandi" ärastamisest. Omandiõigus, juurdepääsuõigus, kasutusõigus libisevad alati (teatud inertsiga) järele jõu- ja aja optimaalsusele.
Oma võib olla mets, väli või meri (vesi). Aga need võivad olla "läbikäimiseks kõigile", samas kui loomakari, marjad, seened vms on "oma". Oma on tihtilugu mingi MÕTTELINE OSA "asjast" või isegi selle funktsioon. Kunagi olla Norras olnud nii, et jõgi oli "kõigile", aga kosk, juga või kärestik - eraomand, kellegi konkreetse isiku oma.
Marx ja Engels, kohates teisi omandivorme, pidasid neid progressiusulistena "iganditeks". Suunates XIX sajandi Euroopa eelarvamustega kogu järgneva sotsiaaliberaalia võpsikusse. Suutmata ette kujutada muud kui kitsalt XIX sajandi kapitalistliku LINNA eraomandit, sattus Lääne ühiskond sellel pinnal ühte hädasse teise järel.
Viimati toimus see Afgaanis, veel sellel sajandil. Oma sotsiaalteadlaste üüratus kenjaalsuses tormasime sinna reforme sisse viima. Üks esmane, kõigi reformide alus, on muidugi maa eraomandus, vaba ostu müügi ja vahetusega. Maaomand võib kuuluda osanikele, kuid nende osanike juriidiline keha peab toimima kui üksikisikust juriidiline subjekt. Afganistanis, sealsetes oludes, on nii, et seal on täiesti selge INDIVIDUAALNE ERAOMAND. See on maja ja "elamukompleks" - elamu kooskõrvalhoonete, õuemaa ja taraga selle ümber. Kõik ilus, eks?
Sellel on omanik, pärijad ja kõik muu. Tahate, tehke osaühing, tahate - ühistu. Kõik selge ja arusaadav. Arusaadav on ka põllulappidega ümber asula. Iga põllumaatükk on kellegi oma. Neid renditi, renditakse, antakse edasi, vahetatakse jms. Hullem lugu on aga veevarustusega - arõkiga. Maa on kellegi oma, arõkk - ühine. Oru Pearu, kes hakkaks Afgaanis "oma poolele" mätast viskama lõpetaks väga kurvalt. Kuna nii lihtsalt ei tehta. Sa sead füüsilise hävitamise ohtu oma naabrid. See toob tagajärjed. Arõkk võib läbida kellegi maad kuid arõkk on ühine ja sellele juurdepääsu ei tohi sulgeda.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - pühadus ja puutumatus
Armeenias, kui kõige euroopalikumas nõukogude vabariigis, tehti otsustav reform. Tulemuseks on ümberkukkunud betoonarõkid. Kõrbestumine. Praegu lahendavad rahvusvahelised finantsorgaisatsioonid probleemi reformidega. Lahendus on selge. Tuleb laostunud väikeomanikelt osta (võtta võlgade katteks) nende maa, tuua kuskilt kaugemalt tööjõud ja tõmmata süsteemid nagu vaja.
Aga, tagasi Afgaani. Lisaks ühisele niisutussüsteemile ja eravalduses maatükkidele on veel KARJAMAAD. Millised karjatamise perioodil on mingi kogukonna omad ja muul ajal Jumala Vaba maa. Ning vabad maad nende vahel.
Katsed moondada kari ja karjamaa koos karjastega mingiks osaühinguks EI TÖÖTANUD. Kuna loomad karjas on kellegi isiklik eraomand. Aga karjamaa on ühine MEIE jaoks. Aga nemad seal karjatada ei tohi. Maa karjamaani on ei-kellegi-maa, aga allikad ja kaevud seal on (karja puhul) kellegi omad. jne.
Me kulutasime 2 triljonit ja üle 20 aasta, märkimisväärse sõjalise ja politsejõu toetusel, sadade tuhandete maareformi ja õigusspetsialistide osalusel. Ning olime lõpetuseks õnnelikud, et saime elavalt tulema.
Me ei suutnud luua Afgaani looduses töötavat põllumajanduse mudelit Õhtumaa õigussüsteemi baasil. Kas kohaliku toidutootmise täielik likvideerimine ja kõigi 15-20 miljoni elaniku toitmine sisseveetuga või elanikkonna täielik evakueerimine.
See ei ole esimene kord. Kommunistide võit Hiinas ja Indo-Hiinas tulenes suuresti sellest, et püha ja puutumatu eraomand meie arusaamises ja kohaliku riisipõllu ülalpidamine läksid karjuvasse vastuollu.
Iga põllulapp on igal konkreetsel hetkel kellegi selge ja kindel eraomand. Veel enam, iga sellise põllutüki koritamisel ON REEGEL, et selleks palkab omanik tööjõu (mis viis nõukogude, st euroopalikud sotsid õudusse: kõik viimseni - kulakud! kõik viimseni - ekspluateerivad palgatööd!). Ning laseb ennast palgata kui naaber omi töid teeb. Kuna põllud ja saagid on igal konkreetsel juhul ERINEVAD. Ning VÕRDNE pingutus kõigi poolt ühiskatlasse oleks ebaratsionaalne ja ÜLEKOHTUNE. Õiglane on maksta konkreetse töö eest õiglast tasu.
Kus siin on "reha" maas?
Haa, põld ja riis on igaühe enda oma, kuid riisipõllud moodustavad ühise, tervikliku vesirajatise süsteemi. See on väga kõrgproduktiivne süsteem, kuid see eeldab, et see ei sisalda metsistuvaid, kasutamisest maha jäetud põllutükke. Veel enam - töid tuleb teha õigel ajal ja PÄRIVETT. Kui vastavat toimingut ei tehta sellel konkreetsel põllutükil õigel ajal, õige kiirusega ja üleüldse õigesti, hävitab see teiste töö ja saagi.
Lääneliku maaomandi juurutamine (tulevaseks maa kokkuostuks suurfirmade poolt) tähendas, et tekkisid puutumise keeluga (eraomand!) maatükid.
Milles on trikk?
Kuna süsteem peab töötama, siis ei tohi maaomand jääda rippuma. Kui maakasutajat või tema pärijaid kohapeal ei ole, antakse see kellelegi teisele.
Kuid see on põhilise inimõiguse rikkumine!
Saadame politsei, tankid, kopterid napalmiga... ja saame selle, mille me saime.
Seetõttu oleme me oma suures liberalismis ja multikultuuris pöördes umma suhtes. Kuna umma kohane LINN on samuti terviksüsteem. Kui majapidamine jäi tühjaks, läheb see tavaõigusliku otsusega kellelegi teisele. Robert A.H. kirjutas kunagi kaugetel 1940ndatel loo "roads must roll". Baassüsteemid millel seisab kogu ühiskond PEAVAD TOIMIMA.
Muide, nõnda toimisid ka Saali ja Rooma õigused oma kristliku ristikoguduse interpretatsioonis. Kasvõi "seitsmenda veena taaripaksu pealt" tuli vältida olukorda, kus "land parcell'il" puudus omanik (pärija). Ning see omanik pidi, omandiõiguse kaotamise ähvardusel, hakkama oma omandit sihipäraselt kasutama - üldiseks hüvanguks.
Praegu me seisame Õhtumaal vastamisi tõsise probleemiga. Demograafiline kriis toob kaasa elamiste tühjenemise, sh linnas. On majad kus kolmandik ja enam kortereid on tühjad. On eramurajoonid, kus sama olukord on majadega. Mis tähendab, et kehtivate kommunaalteenuste hindade juures, praeguse maksumäära ja koormiste ulatuse juures ei ole võimalik baastaristu amortisatsiooni korvamine. Kui tõsta hindu ja koormisi, hakkavad inimesed pagema. Ütlevad oma pühast ja võõrandamatust lahti. Vandenõuteooria: ostame kõik omandi kokku, JA SIIS... Siis - ei midagi. See on üle 80-aastaste noorusnostalgia peegeldus... Mitte keegi teil seal neis majades ja rajoonides mitte midagi ei üüri, kuna üürnike ei ole. Ahhaaaa... toome üürnike juurde!!!
Palun väga. Kes saab teid keelata. Silmad põlevad, sülg niriseb suunurgast, käed värisevad ahnusest...
Ainuke häda - neile sissetoodutele TULEB PEALE MAKSTA. Et nad sealt elaksid. Ning maksubaas on selleks seesama, need, kes niigi ei suuda ega taha maksta.
Tulemusena algab veelgi kiirem amortisatsioon ja üldine allakäik. Vedamata prügi vedeleb tänavatel (rõõmustades tuleviku arheolooge), kanalisatsioon ajab üle, veevärk ei tööta, elektrit ei ole, ühistransport ei toimi.
Probleem ei lahendu PRAEGUSE MAJANDUSPOLIITILISE SÜSTEEMI JUURES. Teil tuleb kas kehtestada umma seadused, et tulnukad kujundavad ise oma elu ja majanduse, täidavad lüngad ja leiavad lahendused... mille esimeseks sammuks on nende iginoorte ürgraukade, "surematute Kaštšeide" ja nende ülipüha era(fondi)omandi kõrvaldamine süsteemist. Või leppida selle süsteemi kokkuvarisemisega. Mis teeb sama välja. Viimase 150-200 aasta jooksul ei ole Õhtumaa parimad mõistused suutnud välja mõelda mitte ühtegi lahendust, mis tagaks sotsiaal-liberaalse süsteemi järepideva arengu.
Marksi kommunismi häda oli ühendamatu ühendamine. Absoluutselt igasugu individuaalsusest ja ISIKLIKUST OMANDIST (kuni hambaharjani) ILMA JÄETUD _STRUKTRUEERIMATA_ MASS ühelt poolt ja KOMMUUNI OMANIKUD - teiselt poolt. Sihuke 2in1 lahendus: lubame vana maailma mõisnikele mõisa kui eravalduse kestmist, nüüd juba kommuuni sildi all, mitte enam pärisorjusliku feodaalvaldusena vaid MÕISAMOONAKATE PLANTATSIOONIORJUSENA. Mida ülevalt dirigeerivad finantsstruktuurid. Omaniku jaoks TÖÖJÕUKULUDETA (iseennast taastootev ja isevarustav tööjõud) tööjõud tootmises, finantsistidele absoluutne kontroll poliitika üle - kuna riiki ei ole. Kogu selle süsteemi näruseim küsimus on küsimus TURUST. Isemajandav töökommuun-koloonia on "peaaegu null kuluga" tööjõu allikas kuid on sellisena ka nullmahuga turg. Kommunaarid ei osta suurtootmise produkte. Ning selisena tekkib nõutu küsimus: mida kuradit nad toovad, kuna "töö (mitte töö tulemus) on saanud nende esmaseks vajaduseks?" Kuhu see toodang pannakse? Neil on ju täielik naturaalmajandus! Nad kasvatavad endale ise toidu, teevad kehakatted, ehitavad elamised.
Võib aru saada, et arenenud kommunistliku maailma ümber on suur, XIX sajandi kapitalistlik perieeria, koloniaalmaailm. Milline neelab kõik toodangu, mida kommunaarid teha suudavad. Ning maksavad kõlisevas kullas finantsistidele. Viimased aga ei maksa tootmisse mitte midagi. Tootmine on tasuta, tööjõud on tasuta, ressursid on tasuta... kõik raha jääb endale. Ideaalne maastik sotsiaalse närviga humanitaarile. Maailm, kus ei saa tekkida ÜLETOOTMISE KRIISE ja kus etevõtluse kasumimarginaal stabiliseerub teatud madala, kuid eeldatavasti positiivse väärtuse juures. Capitalism forever.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - looduses peab valitsema tasakaal
Asi millest ei tahtnud teada XIX sajandi ökonomistid ja XX sajandi ökologistid on see, et ökoloogiline katastroof oli ära olnud. Malthus oma kõikevõitva ja ainuõige õpetusega oli üks tubli paarkümmend tuhat aastat hiljaks jäänud. Inimkond oli ammu muutunud toidupüramiidi tipus olevast ABSOLUUTSEST KISKJAST - ökosüsteemi formeerijast MAASTIKUSÜSTEEMI LOOJAKS. Absoluutne kiskja tapab oma toidukonkurente - teisi suuri kiskjaid ja sööb ära suurulukid, kui noid saab liiga paljuks taiestiku jaoks.
Kui teil keegi taimi ei söö, katab mingi vohama löönud liik või mõned sellised, kogu saadaoleva ala, lämmatavad kõik ülejäänud, ammendavad ressursi ja surevad välja.
See on looduse ja eluslooduse suur häda. Kuna nad eitavad võrdsuse põhimõtet. Looduse evolutsioonis, juba füüsilises ja mineraalses maailmas, tekkivad heterogeensused ja kontsentratsioonid. Toimub fraktsioneerumine, kihistumine kristalliseerumine ja mis iganes, lisame sinna juurde kõige erinevamad VOOD, mis muudavad meie ideaalse taakaalulise süsteemi AVATUKS. Lisaks tekkivad meil lokaalsed gradiendid, mis on igale keskkonnamnärviga olendile õudus kuubis. Kuna tekitavad lokaalsed dissipatiivsed struktuurid, üsnagi keerulise struktuuriga. Kuid struktuursus on seotud informatsiooniga, informatsioonile on aga omane iseorganiseerumise võime.
Taimed kui sellised on keemiakombinaadid, millised sünteesivad lihtsatest, põhiliselt mineraalse iseloomuga ainetest keerulisi aineid, mille sarnaseid pole looduses isegi olemas mitte. Selleks kasutavad nad mingit välist energiavoogu, kuna see süntees neelab energiat. See energiavoog võib olla elektromagneetiline, soojuslik, mingi keemiline potentsiaal, nagu nende ookeanipõhja "tossutorude" juures. Teoreetiliselt on põnev küsimus taimed, mis kasutavad radioaktiivse lagunemise energiat või näiteks gravitatsioonienergiat. Taimede elutegevuse tulemusena tekivad keemiliselt aktiivsed, st ülimürgsed saasteained. Näiteks keemiliselt üliaktiivne O2. Aga hapnikuküllastus vetikamattides tappis. Hapnikukontsentratsioon merevees tappis. Ning tekkis arenguvajadus nende järele, kes söövad taimi ja kasutavad sealjuures taimede elutegevuse mürgiseid produkte.
See on elust arusaamise põhipunkt.
Ühe eluvormi mürgine saaste on teise eluvormi eksisteerimise alus. Loomad on oma põhiosas "tagurpidi taimed". Nad ei sünteesi välise energiavoo arvelt. Nad tarvitavad taimede poolt loodud kõrge kontsentratsiooniga = loe suure energeetilise potentsiaaliga aineid, lagundades neid taimede poolt toodetud saasteainete abil.
Loomulikult pole looduses absoluutselt puhtaid asju. Me teame taimi, mis parasiteerivad teistel taimedel ja ei fotosünteesi. Me teame ka taimi, millised on suutelised liikuma ja isegi seda liikumist mingil määral suunama. Kuid siin on eelis vabalt ja aktiivselt liikuvatel organismidel. Sõid ühe taime ära, liikusid järgmisele. Loomad omakorda eritavad aineid, mis on loomadele endile mürgised. Kuid annavad eelise taimedele, kes on suutelised kasutama neid kõrge kontsentratsiooniga aineid oma sünteesiks. Tekkis elutust elusaks, st mineraalsest orgaaniliseks muutva voo kõrvale ja PEALE organilise aine ringe. Ning õige varsti selgus (geoloogilises mõttes varsti), et keerukamad organismid elavad ja arenevad ja konkureerivad just selle orgaanilise aine ringe peal. Evolutsioneerudes tunduvalt kiiremini kui avatud süsteemses voos elutu->elusaks.
Kuid, selles protsessis oli üks suur miinus. See oli ja on see, et keerulistes organiilistes ainetes seotud elemendid lähevad ringest välja. Näiteks ehitasid molluskid oma pehme ihu kaitseks karpe. Need olid vastupidavad. Neid peaaegu mitte keegi ei söönud. Ning tulemusena ladestusid need karbid meetritepaksute kihtidena merepõhja. Viies vees lahustamatul kujul välja hinnalise fosfori. Mis on aga piiratud ressurss. Kuna on väga hajutatult ja väga kõrge keemilise energia potentsiaali taga.
Sama lugu tekkis süsinikuga. Kuna meil puudusid toona organismid, millised lagundaksid taimevarsi, puiseid ja raskeid närida, siis ladestusid need taimed kohati sadade meetrite paksuste kihtidena. Ning mineraliseerusid täielikult, muututes kohati peaaegu 100% puhtaks süsinikuks. Jah, meil on kivisöemaardlate iseeneslikud põlengud. Kuid neid on liiga vähe selle süsiniku omastataval kujul ringlusse tagasi viimiseks.
Multifilmide ideaalmaastik taimetoitlastest heade loomadega, kus puuduvad pahad kiskjad, on ühe suure puudusega. Aktiivselt liikuvad ja üha paremate meeleelunditega loomad söövad platsi puhtaks. Kuni puhtalt mineraalse maani. Hakkavad tekkima väljasuremiste lained, teist sorti lained. Kui esimesed olid seotud sellega, et primaarsed sünteesijad ammendasid ressursi ja saastasid ruumiosa elukõlbmatuks, siis teist tüüpi väljasuremise lained olid seotud sellega,et loomad sõid platsi puhtaks ja surid ise välja. Mis pani piirid keeruliste ja suuremate organismide arengule. Vaja oli kedagi, kes elaks taimetoitlaste lainel ja ei laseks neil platsi puhtaks süüa. Tekkisid veel aktiivsemad, veel paremate meeleelunditega kiskjad, kohandunud taimetoitlaste küttimiseks. Kiskja-saaklooma tsükkel ei ole kinnine. Sinna kuuluvad taimed. Hea aeg taimedele viib nende vohamisele. Kuna taimi, st toitu on palju, edenevad taimetoitlased hästi. Kiskjate laine järgneb juba siis kui liiga suureks paisunud taimetoitlaste laine hakkab ökopüramiidi alust õõnestama. Kiskjate arv kasvab, nad söövad rohusööjad ära, taimed saavad kosuda, kiskjad surevad välja.
Trikk on siin selles, et nõnda väldib loodus järske ja täielike väljasuremise laineid. Taimed ei jõua oma vohamises iseennast lämmatada. Taimetoitlased ei jõua planeeti paljaks süüa. Kiskjad ei jõua kõike ära hävitada.
Tulemsena saame veel kiirema evolutsiooni.
Siin on üks oluline koht PALJUNEMISSEADUSEL. Elusolendid, kes töötavad avatud alustsüklil, st sünteesivad elutust ainest orgaanikat välise füüsilise või keemilise iseloomuga energiavoo baasil, paljunevad eksponentsiaalselt. Ehk siis nende arvukuse juurdekasvu kiirus on võrdeline nende arvukusega.
Elusaine ringel töötavad organismid paljunevad aga hüperboolse kasvu seaduse kohaselt, st nende arvukus kasvab võrdeliselt nende arvukuse ruuduga. Tüüpiline on siin paljunemise spetsialiseerumine. Ühed toodavad siin liikuvaid ja odavaid seemnerakke, teised aga toiteainerikkaid aga raskeid ja liikumatuid sugurakke. Tagades nii ühelt poolt hea geneetilise informatsiooni kiire leviku. Kuid olulisem on SUUR KIIRENDUS. Mõlemas mõttes. Kui olud paranevad, läheb arvukus kiiresti lakke - kuna juba kaetud pidulaud TULEB TÜHJAKS SÜÜA. Kui olud halvenevad, kukub arvukus väga kiiresti. Hüperbool ei naljata!
Parafraseerides Malthust - ELUSA ARENGUS peabki arvukus heal ajal kinni püüdma ja ette minema ressursside juurdekasvust ja kehval ajal langema oluliselt kiiremini kui on ressursside kahanemine.
Mis jumal teeb on hästi tehtud.
See ongi LOODUSE TASAKAAL. Arvukused peavad tõusma ja langema nii kiiresti, et meil ei teki elussüsteemi degradatsiooni massilise väljasuremise näol. Elu loogika - areng kiireneb selleks, et vältida suurt ja üleüldist väljasuremist.
Kuid see paneb elule ette olulise piirangu. Piisavalt suurte, keerulise infotalitusega organismide arvukuse ülapiir on ökosüsteemi toidupüramiidis julmalt paigas. Eriti käib see ökosüsteemi ülemise otsa arvukuse regulaatori - SUURKISKJA KOHTA. Türannosaurusi, lõvisid jne on alati väga vähe.
Inimesi, nagu rehkendatud, saab ökosüsteemilises tasakaalus elada Maa peal ainult 100 tuhat. Kõikumistega kuskil 200 tuhande pealt kuni 10 tuhandeni. Vastavalt headele ja halbadele aegadele.
Ning mitte mingit keerulist asja sellise koguse hajutatult asuvate absoluutsete kiskjate peale ei ehita. Ning sellisena jäävad lahendamata ELUSLOODUSE ARENGU uued sammud.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - võitlus tule pärast
Kuidas saab võtta ökosüsteemi "näljabarjääri"? Aga nälg on justnimelt see arvukuse regulaator. Tasakaal looduses taastub nälja läbi. Kuid, need tasakaalu tasemed on erinevad.
See on moment, millest igasugused tasakaalu apostlid lihtsalt aru ei saa. Looduses ei ole mitte mingit etteantud tasakaalu taset. Kuid see-eest on avatud osalusega konkursid. 🙂
Kuidas inimene hüppas välja sellest arvukuse lõksust?
Alustades palehigis TÖÖD maastikusüsteemide ülalpidamiseks. See oli ainuke tee välja ületarbimise ökokatastroofide tsüklitest.
XIX sajandi targad maalisid karjakasvatuse tekkimisest "püha Jenoveena" lugude stiilis pildi. Inimesed, oma õrnast hingest tulenevalt, jätsid üksikud tallekesed või haavatud loomad, keda polnud kohe vaja süüa, enda juurde, hoolitsesid, need kodunesid... Jama kuubis!
Karjakasvatus, nagu me veel praegugi näeme, on peaaegu metsikute loomade karjade kooshoidmine. Põhjapõdrad, jakid, lambad, kitsed jne tundras, kõrbes või rohtlas suudavad sealsetes loodusoludes täiesti üle elada igasuguse ilma ja leida endale toitu. Inimene on nende suhtes JUHTIVAL POSITSIOONIL.
Inimesed ajavad karja ühelt karjamaalt teisele, KUNA NAD TEAVAD PAREMINI. Inimesed peletavad või tapavad kiskjaid, kes kariloomi süüa tahavad. Inimesed võtavad karjast välja nõrgad ja haiged loomad, esmajoones. Laudad, puurid jms on juba tekkinud süsteemi edasiarendus.
Millega, muide, need inimesega sümbioosis elavad liigid saavutasid suure evolutsioonilise edukuse. Nende pealisus on kordades suurem kui see võinuks neil olla "vabalt, õnnelikult, looduses elades". Rääkimata sordilisest mitmekesisusest jms.
Kuid inimene hakkas pidama korda maastikusüsteemides üleüldse. Milline on võimas ja käepärane vahend inimesele sobivate maastikusüsteemide TAASTAMISEKS? Sest maastikusüstemid nõuavad pidevat tööd taastamiseks.
Kuidas suutsid muistsed inimesed mõistliku pingutusega seda nn "poollooduslike" alade hoidmisel, mida kaasaegsed ei suuda suurte rahade pealemaksmisel?
Metsa ja rohtlate elutsüklis, seal kus esinevad ülekaalukalt kuivad perioodid, on PÕLENGUD nende elussüsteemide arengu LOOMULIK KOOSTISOSA. Vana liigirikas mets, täis tuulemurdu ja risu, rohuväljad täis mitmeaastast kuiva rohtu, kuivale jäänud turvas jne PEAVAD PÕLEMA. Ilma inimese sekkumiseta on raske öelda, kas üks selline konkreetne tükk põleb just sellel või järgmisel aastal. Kuid näiteks kümne aasta perspektiivis põleb see arvestatava tõenäosusega. Veerand sajandi kestel on see võimalus üle poole ja sajandi kestel see juhtub. Seal peab juba ime olema, et ei juhtu. Ning mida suurem on see põlengupotentsiaal, elukeskkonna küllastumine "kuiva püssirohuga", aga kuivad lehed ja rohukõrred on juba peaaegu suitsuta püssirohi, seda suurem on põleng.
Ei saa vältida katastroofi, kuid saab juhtida selle mastaapi. Kui meil puuduksid majanduskartellid, saaksime väikeste ja kiirete pankrottide lained lühiajaliste majanduskriisidega. Kui meil puuduksid sõjalispoliitilised liidud ja ülejäänud riigid järgiksid neutraliteeti, nagu sõjaseadus ette näeb, saaksime aastatepikkuste laastavate maailmasõdade asemel kiirete välksõdade rea. Keegi võitis, keegi kaotas, elu läheb edasi. Kui nüüd mingil põhjusel kaitsta metsi ja rohtlaid, saame hiigelpõlengud. Nagu me Kalifornia või Austraalia jne uudistes ikka ja jälle näeme. Sada aastat edasi lükatud põleng tuleb ükskord ikkagi. Seda enam, et see surnud mets, nagu maaalune kivisöelade, ei suuda enam reguleerida oma veerežiimi ja on permanentse põua oludes.
Rohtla või metsatulekahju on hirmus. lihtne põgenemine selle eest ei ole tõhus strateegia. Mis on parim kaitse põlengu eest?
Ei põle see, mis on juba põlenud!
Hiljutise põlengu ala ei põle uuesti. Või kui isegi põleb, siis nõrgalt, kuna puudub põlevmaterjal. Me teame metsa- ja rohtlarahvaste oskust süüdata VASTUTULD. ja jääda ise juba põlenud riba taha ohutusse. Kuid veel parem on ENNETAV PÕLETAMINE.
Kulupõletamine on kevadine töö. Seda tehakse siis kui kõige tuleohtlikum osa: kuiv rohi ja peenikesed oksad ning lehed on juba kuivad. Mättad, rohukamar, samuti puutüved aga veel niisked ja külmad. Sellisena suudavad vastava oskuse olemasolul isegi paar inimest tuld edukalt kontrolli all hoida. Kulu põletati Eestis. Kulu põletasid austraalia põliselanikud, kulu põletasid Kalifornia asukad. Kõik need kohalikud metsad neis maades, oma puuhiiglastega, olid formeeritud aastatuhandete pikuste regulaarsete (loe iga-aastaste) põletamistestega. Eestis väldivad paar kulupõletajat poolloodusliku poollageala võsastumist tõhusamalt kui paar trimmerit ja traktorit niidumasinatega.
Siin on veel üks pluss: risune mets on ohtlik. Mitte ainult põlengu riskiga, vaid seal on ka paha liikuda. Seal võib lihtsalt jalaluu murda! Kodumetsade puhtana hoidmine - ka see on vajalik ülesanne. Koos üraskite jms arvukuse piiramisega.
Teooriad tule kasutamisele võtmise kohta (kaitse kiskjate eest, soojendamine, toidu valmistamine jms) ei kannata kriitikat! No ei näinud toonased inimesed sellist elulist vajadust. No ei ole tulel neid omadusi, vähemalt mitte esmasel kasutamisel. Kuid oma maastikusüsteemi taastootmiseks - jah. Kuna tuli on selliste süsteemid evolutsioonis olulisel kohal. Inimene lihtsalt asus JUHTIVALE POSITSIOONILE, tekitades ENNETAVAID PÕLENGUID ja suunates põlengute abil oma elukeskkonda sobivasse suunda. Just aktiivne tegevus maastikusüsteemide ülalpidamisel andis inimesele võimaluse koguda massi. Jõuda absoluutse keskpäevase kiskja ökoniši juurest maastikusüsteemi kujundavaks "peaaegu geoloogiliseks faktoriks". Mis tähendas, et inimese arvukus tõusis nende "100 tuhande" juurest stabiilse "sadade tuhandete" juurde. See tähendab, et mitmekordselt üle "loodusliku" "tasakaalu" mahu. See arvukuse kasv andis võimaluse tööjaotuse süvenemiseks. Mis omakorda viis nii kultuuri kui ühiskondliku arengu hoopis teistele, palju kõrgematele tasemetele!
4 nädalat
Vasta
Muudetud
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - palehigist leiva söömisel
Halvim uudis ajaloolistest ja paleogeneetilistest uuringutest oli nn "pudelikaelade" ülesleidmine. Miks halvim?
Kuna ütleb igasugu utopistidele: TE SAATE KONTROLLIDA SÜNDIVUST KUID TE EI SAA KONTROLLIDA SUREMUST.
Meil on minevikust teada mitmed katastroofilised rahvaarvu langused. Ajast, mil feminismi, seksvähemusi jms olemaski polnud ja isegi selliseid sõnu ei esinenud.
Need suured tagasilöögid olid seotud toidutootmise tehnoloogia arenemisega. Karjakasvatus tekkis kui vaba küttimine läks üle "oma" loomakarja hoidmisele.
Tekkis inimlaste ja sõraliste SÜMBIOOS. Inimesed söövad kariloomi, tarbivad nende piima, kuid see-eest kaitsevad neid muude kiskjate eest, loovad neile sobivaid elupaiku ja tagavad sellisena nende kui LIIGI EDUKUSE: veiste, sigade ja lammaste hulk ületab mitu suurusjärku nende "loodusliku" arvukuse.
Maaviljelusega oli asi hukutavalt keerulisem. Suurem osa kõrgemaid taimi kasvavad orgaanikaga küllastunud pinnasel. St nad ei moonda päikesevalguse abil suhkruks, rasvaks, valguks mitte elutuid mineraale vaid kord juba elavatest rakkudest läbi käinud materjali. Enam kui kord läbi käinud materjali. Rohusööjad TAASTOODAVAD kooslust, kuna nad söövad taimi ja pissivad ja kakavad samas sedasamust orgaanilist väetist. Tihendavad trampides pinnast, hingavad välja kurja CO2-te - kõike seda, mida taimed armastavad. Ka siin võib rääkida omanäolisest sümbioosist. Rohtaimed kasvavad alt. Kui teda pealt süüakse ja väetatakse siis ei tee see talle erilist kahju. Vastupidi - teistel on seal väga raske kasvada.
Teine lugu kui me võtame ja viime näiteks terad või muud viljad põllult ära ja s...me mujal. Käivitub elementaarne jäävusseadus. Muld kurnatakse välja. Iga järgneva aasta saak tuleb kehvem kui eelmine. Ehk sis meil tuleks iga viimane kui tilk hoolikalt ämbrisse koguda ja tagasi põllule viia. Aga see pole kõik. Kui midagi kasvab järjest ühel kohal, küllastub see koht kahjuritega. Seened ja umbrohud ja närilised ja bakterid ja viirused ja selgrootud ja kes ning mis iganes... Ning see see saagi langus toimub väga kiiresti.
See oli kaigas kodarasse igasugustele maaviljeluse/taimekasvatuse katsetele.
Üks lahendus on pikema kasvuajaga kultuurid, viljapuud. Me teame tsivilisatsioone ümber "elupuu": datlid, kookos, tammed, kastanid jms. Pideva väetamisega, mitmesuguste teiste taimedega koos kasvatamisega, mis vähemalt teatud kahjureid tõrjuvad jne õnnestus kuidagiviisi saagi taset hoida. Teatud piirides. Kuid olid head aastad, olid halvad aastad. Üleminek maaviljelusele tähendas ikalduste laineid ja koos sellega väljasuremisi.
Üheaastaste kultuuride puhul oli probleeme rohkem. Praegu kaldutakse arvamusele, et näiteks toiduteravilja tunti pikka aega ja seda lihtsalt korjati. Kes vaatavad hiina, india jt selliste rahvusköökide saateid, on näinud kuidas minnakse mägedesse, metsikult ja poolmetsikult kasvavaid taimi korjama. Nii toimus see ilmelt ka viljaka poolkuu aladel. Oder ja nisu, oma metsikutes vormides, kasvavad seal umbrohtudena tee ääres. Kuid iga katse viljeleda tera- ja kaunvilju lõppes muutumatult saagi langusega ja põllu muutumisega kõlbmatuks.
Seega sai intensiivpõllumajandus tekkida vaid seal kus olid ISETAASTUVAD PÕLLUD. St Niiluse, Mesopotaamia, India ja Hiina jõeorgudes. Aastaaegade muutusega kaasnevad regulaarsed üleujutused tõid kaasa muda, milline taastas põllu viljakuse. Kõik katsed liikuda teraviljadega üleujutatavast jõelammist eemale lõppesid katastroofiga. Pinnas sooldus ja muutus pärast lühiajalist viljakusperioodi kasutamiskõlbmatuks. Märgin, et need isetaastuvad põllud on looduslikult elamiskõlbmatus kohas: kuumas kliimas olevad soised orulammid on õudne koht! Haigused, kõikvõimalikud parasiidid, vereimejatest putukate pilved, kes ei lase isegi hingata. Peaaegu 100% rõskus 30-40 kraadise palavuse juures, lõikavas ja torkivas kõrkjatihnikus.
Väiksemas mahus sobisid põllumajanduseks mäestikuorud, alad mägede/küngaste jalamil. Seal kuhu loodus ise laseb voolata vett, kanda toiteaineid ja kus on piisavalt soe. Terrassimajandus mäenõlvadel jms. Üks viimaseid selliseid alasid, mis võeti kasutusele XX sajandil oli Kolhida.
Edasi olid pidevad tagasilöögid. Üks põllunduse liik oli ALEPÕLLUNDUS. Mis kasvas välja juba kirjeldatud kulupõletamise traditsioonist. Tuli hävitas nii kahjurid kui parasiidid, jättis maha pehme, kobeda pinna, küllastunud mitmesuguste ainetega. Sinna visatud peotäis teri andis suure saagi. Esimesel ja teisel aastal. Edasi tuli see põld maha jätta, lasta see võsastuda, pikalt taastuda.
Neoliitiline revolutsioon LÕPPES kahevälja süsteemi variatsioonide kujunemisega. Loomakasvatus ja taimekasvatus said ÜHTSEKS TOIDUTOOTMISE SÜSTEEMIKS.
Mida, üldiselt rääkides, tähendab viljakasvatus? See tähendab ROHTLA tüüpi maastiku ülalpidamist. Millel seisavad rohtlad? Suurimetajatel, sõralistel-kabjalistel. Kui te tahate kahandada HIGI hulka oma palgel põllumajandusmaastiku TAASTOOTMISEL, st teha vähem tööd, on ainuke võimalus toetada LOODUSLIKKE PROTSESSE. Tuua oma kohaliku, taretaguse stepi või savanni elussüsteemi suured loojused. Süsteem on lihtne: pool maad on söödis, pool maad on künnis. Söödil karjatame karielajaid, kes seal pissivad, kakavad, trambivad ja teevad kõike muud vajalikku, et taastada rohtla. Puhanud põld küntakse. SÜGAVKÜNTAKSE. St moodustunud kamar keeratakse alla ja alumine kiht üles.
Selles süsteemis saame me Õhtumaa põllumajanduse "volterra tsükli". Kui meid hakkab pitsitama nälg, lähevad loomad tapale ja künnimaa suurus kasvab. Muld kurnatakse välja, saagikus langeb. Nälg ja taud tapavad inimesed. Veel hiliskeskajal oli TAVALINE, et pooled vastsündinutest surid esimesel eluaastal. Kui nüüd keegi ütleb, et MADALA SÜNDIVUSE korral seda ei saa juhtuda, on ta lihtsalt loll. Kuna see on hoopis teine nähtus! Kuna inimestel puuduvad oskused ja vilumused laste eest hoolitsemisel, siis madala sündivusega populatsioonides ei sure mitte pooled, vaid 80-90% sündinutest.
See "põllumaa-karjamaa tsükkel" on meil jätnud sügava jälje eurooplase kultuurikoodi. Isegi kõige fanaatilisem vegan ei näe oma toiduvalikus mitte teed õnnele, pääsemisele, TULEVIKKU, vaid "jumala" ("planeedi") karistust kõlvatu käitumise eest. Oma RISTI, mida tuleb kanda oma VÄÄRAMATU HUKUNI!!! Pääsemist ei ole, Lunastaja on pappide väljamõeldis, ja see LIHAVAENULIK "dieet" on NUHTLUS, mille käes peab kannatama. See ei päästa ei ennast isiklikult ega inimkonda tervikuna, need PIINAD VABASTAVAD hinge, ptüi, kurat, PLANEEDI! See toit on väga kahjulik ihule kuid seda kasulikum hingele, st millegi abstraktse ja absurdse päästmisele.
Kui eurooplane tunneb, et tuleb kriis, siis ta tapab oma lehma ja püüab kogu ühiskonnast teha ühe suure kloostri. Kui eestlane st eesti kultuuriruumis sündinud ja kasvanud eestlane tunneb, et tuleb kriis, püüab ta oma lehmakonti-TOITJAKEST METSA ÄRA PEITA. Sest kui teil puudub võimalus töödelda rohemassi ilma väliste energiaallikateta ümber loomseks rasvaks ja valguks, siis te talve üle ei ela. Kevadet te ei näe. Euroopas, kus nälg on ALALINE kaaslane, ütleb kultuurikood, et ellujäämine on puhtalt statistiline. Te ei saa enda ja oma lähedaste päästmiseks mitte midagi teha. Olla vaga ja alandlik, KASIN kõiges.
Iter! Claudite fenestras et portas!
Nunc manus dei punientis pestilentiam etiam Agentem apportavit!
Domine, serve amimos nostros...
(Haggard)
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - läbi pudelikaela
Tehtud uuringud inimkonna ajaloo "pudelikaelte" kohta paneva ilmselt teist moodi vaatama üleüldse liigitekkele ja uue tekkimisele. Vähemalt minusuguseid võhikuid.
Vana hea XIX sajandi pilt sellest, et tekkis uus tunnus ja see levis populatsioonis, kuna andis mingeid eelised. Progressiivse tunnuse kandjad jäid rohkem ellu, jne.
Pudelikaelte teema, kui see pole nüüd geneetikute matmodelleerimise häda, aga näitab asja teisiti. Matmodelleerimise häda: matemaatilised mudelid, st teatud sõltuvuste süsteemid kas koonduvad või hajuvad. Koonduvate korral võivad meil infosüsteemi selektiivsuse ja generatiivsuse põhjal tekkida mingid järeldused, millised esmapilgul paistavad vaimustavad ja hiljem osutuvad ekslikuks.
Siiski, pilt mis käib liigitekke kohta pudelikaelte korral, tekkib loogiline. Pudelikaela korral kukub liigi populatsiooni arvukus hüperboolse kasvu/kahamise seaduse kohaselt ja see langus on kiire ja järsk. Viimane näide - seakatk Eestis, milline tegi metsigadele ülikiire kukumise. Ei mingit seksuaalselt erutavat die-offi. Ainult matmata korjused vedelevad laiali.
Ehk siis - välja surevad ja kaovad kõik, välja arvatud uue tunnuse kandjad. Milliseid on ülimalt vähe, teoreetiliselt võib olla isegi üks selline pesakond. Kuid, eri piirkondades, kuigi paralleelne evolutsioon on pol.ebakorrektne teema, võis toimuda sarnane evolutsioon. Informatsioonilist sidusust pole ju keegi ära muutnud.
Kusjuures, kui see "pudelikaela" olukord on pikemalt kestnud, st hästi väike arvukus, võib see kõige muu kõrval tähendada ka uute vormide teravat võitlus elu ja surma peale. On ka variant, et geneetiline eemaldumine toimus nii kiiresti, et kui paljunenud ja migreerunud isendid uuesti omavahel paljunema hakkasid, olid tulemuseks "muulad" - paljunemisvõimetud. Mis tähendas, et järgmises põlvkonnas kukkus arvukus uuesti. Ma väga ei usu siin igasugu "aeglasi" protsesse. Kõik, kurat, kaputt machen, sussid püsti. Uus maailm, uued kombed, uued reeglid, uus elu.
Kui võtta praegu teadaolev isolaatidest inimpopulatsioonide kohta - aga neid on viimase 300-400 aasta kestel kirjeldatud omajagu - siis käiva asjad umbes nii. Bioloogia seadusi mingi sotsiaalse progrommiga siiski ümber ei tee.
Esimene reegel - kui ei ole looduslikke vaenlasi, kui pikeneb eluiga, langeb sündivus, LÄHEB ELU ODAVAKS. Liigikaaslase tapmine saab üheks peamiseks surma põhjuseks. Kui võtame enam-vähem teadaoleva rahvastikustatistika, ka arenenud maade kohta, mitte ainult looduslikud isolaadid, siis näitab esmasünni keskmise vanuse, esmase abiellumise keskmise vanuse tõus ja üldine abiellumise langus alati muutumatult ühte: AGRESSIIVSUSE järsku kasvu. Nii kollektiivse kui individuaalse. Inimesed ühinevad kiiresti ühendustesse, et minna ja kedagi maha lüüa. Kusjuures need ühendused lagunevad samuti väga kiiresti. Ning äsjased liitlased notivad südamerahuga üksteist. Aga tahan sellest rahvastiku ennustustes rääkida. Ühesõnaga, ei ole nii, et esmasünni vanus kasvab, et sünnivahe kasvab, rahvaarv langeb ja kui on langenud, siis hakkab pisitasa kosuma, sündivus hakkab tõusma jne. Seda ei ole, ei tule, ärge unistage. Jäävad üksikud paarid, kes kuskil perifeerias, serva alal, suudavad endid kogu selles kammajaast eemal hoida. Ja nemad taastoodavad - sealjuures ülikiiresti - rahvastiku. Reproduktiivne käitumine on - süsteem. Kui süsteem laguneb, siis ei saa seda võtta ainult mahu kahanemisega. Vaadake, mis meil siin praegu sünnib. Ei ole nii, et reproduktiivne käitumine kui süsteem säilib, kuid kahaneb taastootmise mahus. Reproduktiivne käitumine laguneb kiiremini kui taastootmine. Kui suremuskõver sündivusest suurusjärguliselt ette kihutab, ei ole enam rahvastiku taastootmiseks suutelisi isendeid.
Meil siin, Eestis, nendes väljasuremislainetes, mis ajaloolisel ajal olnud, toimus asi samuti nii. Maa oli inimtühi. Suured puud kasvasid läbi kirikuakende põlismetsas. Siin-seal tekkisid inimasustuse kolded, neist ellujäänutest. Ja siis järgmiseks olid inimesed kõikjal. Viimane kord Katariina Suure ajal, kui too organiseeris siin rahvastikuplahvatuse missuguse. Lõuna-Eestis taastus Poola aegne rahvaarv juba XVIII teise poole keskel ja siis juba XIX sajandi alguses jõudis maaelanikkond Eestis 600-700 tuhandeni, st 5-7 korda enam kui meid siin Eestis enne seda üldse kunagi elanud. Ühekorraga.
Globaalsed pudelikaelad.
Hinnangu kohaselt olid 1,3-1,2 miljonit aastat tagasi meie esivanemad KADUV LIIK. Nende väidetav arvukus oli kuskil 15-20 tuhande kandis. Langusega vähemalt 5 korda.
Võib oletada, et see tingis inimese ülikiire evolutsiooni. Kuna ilmselt toimus elupaikade killustumine ja seal - elutingimuste järsud muutused.
Järgmine teadaolev pauk oli veidi enam kui 900 tuhat aastat tagasi kui suri välja 99% toonasest meie esivanemate populatsioonist. Hinnatakse, et arvukus võis langeda 1000 või isegi alla selle.
Seejärel (vaheapealses perioodis urgisetakse, võimalik, et neid on veel ja veel) 150 tuhat aastat tagasi, väidetavalt koos kliima järsu jahenemisega. Siis jäi meid väidetavalt võib-olla mõnisada (mõnede suurperede mõõt).
Kuskil 74 tuhat aastat tagasi, seoses Toba supervulkaani plahvatusega, jäi meid väidetavalt paari tuhande kanti. Kliimakataklüsm kestis vähem kui 10 aastat, raskemal kujul kuskil aastakest 5. Seega demograafiline kollaps oli väga järsk. Inimesed olid ja siis neid ei olnud.
Muutuste ulatus ja kiirus: 24st kromosoomipaaris sai ühe sellise muutuse ajal 23. Mis tähendab, et geneetiline eemaldumine kunagiste liigikaaslaste järeltulijatest oli väga kiire.
Seejärel meile ajas lähem laine, mis lõpetaski mesoliitikumi ja päädis neoliitilise revolutsiooniga. Sellest me teame rohkem. Toimus kompleksne kokkuvarisemine: domineeriva majandamise tüübi, tehnolaadi, demograafia ja kõige muu varing. Kuigi see protsess toimus eri piirkondades kõige järgi otsustades eri aegadel, toimus see kõikjal ülimalt järsult. Nii nagu pühakirjas: seitse rammusat aastat jutti ja siis 7 aastat nälga ja viletsust otsa. Muutused oli nii järsud, et inimesed ei olnud suutelised muutma majandamise laadi ja tehnoloogiat. Teades inimeste leidlikust hädaolukorras on selge, et muutus ei olnud sajandeid või isegi mitmeid kümnendeid pikk. Muutus toimus äärmisel juhul paari aastaga. Veel tunamullu oli kõik enam-vähem nagu peab. Ja nüüd ei ole enam mitte kui ei midagi! Kriis oli ruumis ulatuslik. Teades inimeste, eriti toonaste liikumiskiirust, nad jõudnuks aastaga tuhandete kilomeetrite kaugusele. Kui vaid oleks paistnud, kuhu minna. See kõik oli kuskil 12-9 tuhat aastat tagasi.
Edasi läks hästi. Kuskil 7 tuhat aastat tagasi oli meid juba kuskil 5 miljonit. Siis kahanes arvukus järsult paar korda. Väidetavalt langes sugulises paljunemises osalenud meeste hulk 15-20 korda võrreldes naiste arvuga. Mis oli selle tagajärg - kas korjasid tekkinud võimukandjad hinnalise ressursi naiste näol oma haaremisse ja tegid liigsete meestega "neandertaallast" või tapeti mehed sõjas maha me ei tea. Ilmselt mõlemalt, sest mingid lugulauluse sosinad hirmsatest taplustest on säilinud.
Mis oli siin põhjuseks: globaalne soojenemine? Golfi hoovuse ees olnud tõkke kadumine Atlandi ookeanis (tere, Atlantis) vms, me veel ei tea.
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - muutuste tuules
Meil puudub siiamaani selge pilt mesoliitikumist. Noh, vanemast kiviajast ka, aga sellest oli juba juttu.
Inimese areng oli pikem, vaiante ja variatsioone oli rohkem kui siiamaani massiteaduvust kujundavates arengumudelites.
Lühidalt on keskmise kiviaja olemus järgmine: kui selle laialivalguvas ja ebaselges alguses (ajaskaala mõttes) oli hulk inimliike ja väga suur variatsioon erinevaid inimorganisatsioone. Võtame näite sugulise paljunemisega. Väidetavalt on inimene suurimetaja, kellel ühes liigis esinevad ühekorraga polügaamia, polüandria, monogaamia... (Ah-ahh-haa 3x).
Vot see käitumine ühe liigi sees on teema, kuna viitab kas mahasurutud (?) liigitekkele või aktiveeruvale liigitekkele.
Mis aga puutub igasugu põnevatesse teemadesse rollimängudega, siis vahivad seda, silmad jõllis, inimesed, kes pole elu sees näinud mullikakarja kevadisel karjamaal. Lugupeetavad! Strateegiat ressurss (toit) seksi eest (või SEKSIST LOOBUMISE EEST) ei ole veel keegi ära muutnud.
Keskmise kiviaja lõpus aga oli - ja seda me teame juba raudkindlalt - pärisinimene. Vähemalt suuliste pärimustega, abstraktsel kujul talletatud teadmise edasiandmisega, väljakujunenud suurpere ja sugukonna organisatsiooniga, arenenud tööriistade tootmisega ja tule kasutamisega kõikjal. Ka kliimas kus seda kaitseks külma eest vaja ei ole.
Leiud näitavad selget esteetikat riiete valmistamisel, kujutavas kunstis, on kalendrid, märgid, taeva ja maakaardid. On märgisüsteemid, mis, kui need polnud veel otseselt kiri, teenisid vähemasti "taskuräti tehtud sõlme" ülesannet - pakkudes pidepunkti mälule.
Kogutud ja süstematiseeritav ajalooteadmine viib meid üha kaugemale sotsiaalia suurest müüdist: inimkond, tehnika ja tehnoloogia arenedes, muutes tootmisviise ja omandivorme koos ühiskonna pealisehitusega, eemaldus üha enam ja enam sugukondlikust korrast. Tekkis julmalt loogiline ahel: ürgkogukondlik kord -> orjanduslik kord -> feodaalkord -> kapitalism mille otsa upitati mudelit nimega "sotsialism" ja kommunism.
Skeem algas ürgkogukondliku korra lagunemisega Õhtumaa barbaritel Rooma orjandusliku korra mõju all. Edasi toimus suur feodalistlik revolutsioon (nagu nõukogude aegses anekdoodis: orjade ja koloonide meelevaldus loosungite all: "Elagu pärisorjus - kogu inimkonna õnnelik tulevik!"). Ning siis tuli kapitalism.
Marksistliku ühiskonnateooria needuseks sai juba XIX sajandil "aasia formatsiooni küsimus". Kuna Aasias ei ole mingit märgilist sündmust, mis tähistaks üleminekut orjanduslikult korralt feodaalkorrale! Dünastiad tõusid ja langesid, impeeriumid sündisid ja kadusid, kuid mida ei ole, seda ei ole. Katsed kujutada feodaalse revolutsioonina islami levikut ja araabia ekspansiooni - ei tööta. See kõik käiski nii kergesti, kuna suurt muutust ei toimunud.
Ja ka kapitalismiga läks s...sti. Teooria kohaselt ei saa feodaalne või orjanduslik formatsioon luua TEHNILISELT KÕRGELTARENENUD ÜHISKONDA. Häda vaid selles, et need ühiskonnad ei tea sellest ööd ega mütsi. "Venemaa needus" - võib naerda tagaajava arengu üle kui palju tahab, aga, AGA - igas sellise tagaajava arengu tsüklis kihutas põlatud Moskoovia järele ja ajas isegi kohati ette.
Jaapan tegi väga kiire tehnilise arengu. Samas nimetada Jaapani XX sajandi alguse ühiskonda arenenud kodanlikuks demokraatiaks ja kapitalismiks... veel omaette teema. Ja Keskimpeeriumid arendasid tehnoloogiat nii, et vähe ei ole ja kihutasid isegi mööda kapitalistliku arengu mustermaast. Meie kooliõpikud aga kirjutavad siiamaani, et ainult liberaalne ideoloogia ja kapitalism tagavad tehnilise üleoleku ja majandusliku võimsuse. Seda kirjutavad inimesed, kellel on seljas Hiinas tehtud riided, taskus hiinas tehtud mobiiltelefon ja kes just äsja lugesid Maailmapanga aruannet, mille kohaselt Hiina RV majanduse ja USA majanduse suhe on 1,45. Ehk siis Hiina majandus on USA omast Jaapan+Saksamaa võrra suurem. Koos ennustusega, et aastal 2030 on Hiina majandus 1,9 USA majandust, st sama suur kui USA ja EL kokku. Ainuke lohutus, aastaks 2030 saavad India ja USA majandused võrdseks, Maailmapanga ennustuse kohaselt. Kuna praegune Maailmapank ümardab kindlasti Lääne kasuks, siis me ilmselt tegelikku olukorda teada ei taha.
Ning, kui me ei taha tunda kõiki mahajäämuse tagajärgi, tuleb meil proovida sedasamust "tagaajavat arengut", sh sotsiaalsete tehnoloogiate ja ühiskondliku pealisehituse juurutamist.
Seetõttu tulen tagasi marksismi sünni juurde. Pärast Napoleoni sõdu kujunes välja Pax Britannia. Üüratu Briti koloniaalimpeerium, mille kohal Päike ei looju. Selle Impeeriumi külge võis joonistada tohutu Ladina-Ameerika neokoloniaalse maailma. Hästi kukkus välja: Napoleon purustas Hispaania ja Portugali, aga nonde tähtsaimad kolooniad läksid millegipärast Londoni mõjusfääri. Toimus Esimene Oopiumisõda, mis avas raha tagasivoolu Hiinast -narkootikumine eest. Mitte ainult Uus Maailm vaid ka KÕRGPRODUKTIIVSED India ja Hiina majandused pumpasid Londonile. On kokku loetud, et London pumpas Briti Indiast välja 45 triljonit, kaasaaegses vääringus ja Hiinast - vähemalt teist nii palju. Pumpas välja KÕLISEVAS. Kuld liikus Londonisse, sealt aga PABER vastu.
Miks just Briti koloniaalimpeerium oli edukam kui Hispaania ja Portugali omad? Sellepärast, et see ei tunnistanud ENDA JAOKS vabaturulist liiakasuvõtmise protsendimajandust. Hispaania süsteemis oli kaks majandust: maade jagamine kolooniates mõisateks, st euroopa feodalism ja kauba-raha spekulatiivne majandus. Spekulatiivne hinnakujundus UHTIS raha Hispaania süsteemist välja. Mida rohkem toodi väärismetalle Uuest Maailmast Hispaaniasse, seda vaesemaks jäi Hispaania, kuna raha voog kandis ka kohaliku raha Püreneedelt minema.
London MÄÄRAS HINNAD.
Ta sai seda teha kuna oli ainukene TÖÖSTUSRIIK. Meenub jällegi nõukogude anekdoot: Kui pudel viina maksab 5 rubla, kas sa jood?
- jah!
- aga kui pudel viina maksab 10 rbl?
- ikka joon!
- aga kui pudel viina maksab 100 rbl!?
- vaata, seda nublakat näed? Selle nublaka hind on - pool liitrit!
Juhtpositsioonil olev Inglismaa määras hinnad oma tööstuskaupadele. Ning vahet ei olnud kui palju mingi muu kaup maksis. Hind seati selline, et Briti kaubad tõid alati ROHKEM _PÄRIS_KAUPU sisse kui välja viisid.
Hüva, mis on Inglismaa suurim nõrkus?
Inglismaa suurim nõrkus on - EUROOPA.
Londoni liitlane on alati riik nr 2 Euroopas kuna riik nr 1 on alati Londoni vaenlane. Mitte midagi isiklikku! Londoni košmaar Rooma leegionide lahkumise ajast - Gallia ja Germaania liit. Viimane tuleb likvideerida ükskõik mis hinnaga, isegi kui selleks hinnaks on panslavism, panturkism või panislamism.
1830ndatest hakkas Londonit tõsiselt vaevama õudus tööstusrevolutsiooni ees Euroopas. Hispaanias taastati Napoleoni konstitutsioon, Prantsusmaal langes reataureeritud monarhia, Saksa küsimus teravnes üha - selleks, et hoida Sasamaad killustatuna tuleb omadatugevat Prantsusmaad ja tugevat Venemaad. Venemaal aga olid asjad pahasti, nagu alati. Nikolai I ja von Kankrin taastasid finantssüsteemi. Ehitasid tehaseid ja planeerisid esimest raudteed. Kõikjal euroopas hakkasid suitsema tehasekorstnad, krigsema sadamakraanad ja kerkis päevakorda raudtee rajamine. Inglise eliit omas väga head ajaloolist kogemust, mille võib kokku võtta nii: kui te ei suuda muutusi vältida, asuge neid juhtima.
Oli selge, et Briti saarte FÜÜSILISEST mahust ei piisa kogu maailma rahuldamiseks. Põhja-Ameerikast oli kurb kogemus, sellest, mis juhtub kui koloonial ei luba ise toota ja samas ei suuda sisseveoga katta kasvavat vajadust.
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - Maailma(raudtee)revolutsioon anno 1848
Siit tuligi idee "Maailma(raudtee)revolutsioonist Euroopas". Mis oli selle eesmärk? Tugevate, tsentraliseeritud Monarhiate asendamine pisikeste, iseseisvate kommuunidega. Millised, juba kujunenud üle-euroopaliste finantsstruktuuride kontrolli all, ehitavad vajalikud raudteed ja tehased.
Kuna Impeerium oli juba põrkunud mitmete majanduskriiside ja pankrotilainetega, mis tõi välja reegli: ettevõtte kasumimarginaal elik kapitali tootlikus langeb pikema perioodi jooksul muutumatult.
Millest kujunes järeldus: põrandalt ei saa maha kukkuda. Tuleb luua tootmissüsteem kus tööjõukulud on null.
Isemajandavad töökommuunid. St isemajandavad: töölised töötavad oa aega põllumajandusliku tööarmeena kommuuni põllul, toodavad endale ise toidu, valmistavad riided. Raha neil ei ole, et ei tekiks mingit akumulatsiooni võimalust. Kooliharidust neil ei ole, et ei tekiks sotsiaalset lifti. Lapsed õpetatakse välja vahetult tööprotsessis. TÖÖ SAAB ESMASEKS VAJADUSEKS.
Iga revolutsiooni planeerimisel tuleb arvestada LOOMULIKE JÕUDUSID, mis seda protsessi toetavad. Vastasel korral saate protsessi mille saagis on väiksem kui sissepandud vahendid. 🙂
Millised olid need jõud?
Esiteks, Uute Monarhiate->1648. aasta Vestaafi põhimõtte ->Suure Prantsuse Revolutsiooni tõmbetuules tekkinud NATSIONALISM. St ettekujutus, et IGA ETNILIS-KONFESSIONAALSE RÜHMITUSE _ELIIDI_ ALLA _SAAB_ VORMIDA OMA "STATE" - iseseisva riigi.
Kuna ajalooliselt kujunenud Euroopa riikide ja impeeriumite piirid jooksid risti-põiki üle etniliste ja usuliste gruppide, oli siin suur mängumaa. Juba 1820-30 toimunud eksperimendid näitasid, et natsionalism on erakordselt PAINDLIK MATERJAL. Nii võis nagu mustkunstnik kübarast tõmmata välja BELGIA NATSIOONI, liites katoliku šovinismi pinnal kokku hollandlased ja prantslased (kes eelneva poole aastatuhande kestel, kui mitte kauem olid innukalt tegelenud üksteise nottimisega). Nüüd olete - üks rahvus. Enjoy it!
Ja vastupidi, aastasadu kui mitte tuhandeid püsinud ususalliva rahvuslik-kultuurilise terviku võib lühikese ajaga muuta veriseks hakklihamassiks luues rahvusluse mööda konfessioonide eraldusjoont.
Teiseks, ilma vähimalgi määral laskmata ennast häirida näilisest loogilisest vastuolust, toetada KOMMUUNE (aga mis on Euroopale veel loomulikum) nende aastatuhande pikkuses võitluses SENJÖÖRIDE ja noid asendanud RIIGI vastu. Vähem riiki - vähem makse. Pole riiki - pole makse!
Kommuun, erinevalt "rahvusest", omab organisatsioone, ta on juhitav ja tal on subjektsus - st oma huvide tunnetus ja egoism.
Kolmandaks - Euroopa VANAD ELIIDID. Hirmutada nood kõhust lahti õduslugudega sellest, et progressi _VÄÄRAMATU_ SUUND on aristokraatia muutmine tavalisteks buržuideks! Aristokraatia võimu aluseks on kontroll maa ja kõige selle üle, mis seal maa sees on. Või mis sinna maa peale rajatakse. Otsene poliitiline ja sõjaline kontroll!
Toonaseid Euroopa riike juhtisid AADLIKUD, kes kontrollisid adminaparaati ja otseselt JÕUSTRUKTUURE. Ning keda tegi väga murelikuks nende MÕISATE KÜSIMUS.
Ning kes, eriti Saksamaal, hakkasid konstrueerima SOTSIALISMI ("saksa e. TÕELIST sotsialismi", "kristlikku sotsialismi" jms). Mis teatud määral, kuid tugeva kohaliku aktsendiga, püüdis korrata Briti teed. Mitte võidelda muutuste vastu vaid neid juhtida.
Vabastada talupojad - ISE. Moderniseerida tootmine - ISE. Nn. Preisi tee majanduse arengus. Nüüd pakuti neile seda teistel tingimustel. Riigi saadame laiali, aga mõisa kommuuni kujul anname tasuta ja igaveseks kasutamiseks. Aristokraatia, sõjaline seisus, moodustab üleeuroopalise finantstruktuuri alla SÕJALISE KORPORATSIOONI, turvafirma eraõiguslikul alusel.
Tuldkandvate Loojate kilbi ja mõõga.
Ning isegi Kirikule oli siin roll. Sõjaline korporatsioon on PAREM moodustada tsölibaati pidava orduna. Allutades selle otsese "maksame palka, ei maksa palka" kõrval ka vaimsele kontrollile. Loomulikult tuli kirik ja üleüldse igasugune usk ja aatelisus viia välja kommunaaride maailmast. Õpeta tõprale, et tal on surematu hing, mis võib olla hea Kõigevägevama ees, ja järgmiseks hakkab ta SINULT nõudma Jumala tahtele allumist!
Nõnda saame Hea Uue Ilma, mis koosneb arenenud kapitalismist, süsteemsest antikapitalismist kommunistliku Euroopa näol ja Perifeeriast (sh plantatsiooniorjusega). Täisring: Ressursid, tootmine, raha.
Ei saa ehitada KAHEPOOLSET vahetussüsteemi. Vahetussüsteem peab alati olema KOLMNURK (Isegi komisjoni nimetatakse "kolmepoolseks" ja keegi ei saa aru).
Kaubanduskolmnurk: laadime Euroopas klaashelmed ja tulivee laevale. Seilame Aafrikasse, VAHETAME need seal orjade vastu. Orjad viime Ameerikasse. Seal ostame koloniaalkaupu: tubakat, puuvilla, suhkrut ja veame Euroopasse. Ühe ringi KASUM 300-1000% (1-2 aasta pikkuse operatisooniga!).
See oli eelkapitalism.
Uus kolmnurk: Trükime saartel paberraha. Finantseerime sellega tootmist. Viime kauba kolooniasse. Toome kolooniast kõliseva tagasi.
Mida meil ei ole, st mida on vähe, on KAPITALI VÄLJAVEO KOHT. Briti saared on füüsiliselt piiratud. Kui viia kapital kolooniasse, siis saab kohe kaela Informatsiooni-transpordi teoreemi. Koloonias tekkib egoism, selle pinnal kohalik natsionalism - kuna nad on osa süsteemist, siis koloonia eliit VALDAB METROPOLI SOTSIAALSEID TEHNOLOOGIAID. Tuleb kokku järjekordne Kontinetaalkongress ja hakkab Tea Party't pidama.
Seetõttu on meil vajalik Süsteemne Antikapitalism, kui vabade kapitalide mahuti, kus raharinglus käib vastassuunas. Mis ei ole Perifeeria ja mis ei ole Kapitalistlik Tuumik.
Marksism ja "KP Manifesto" oli esimene katse see selline süsteemne antikapitaism Euroopas konstrueerida.
Umbes nagu hiljem, 1970ndatel aastatel Hiinas.
Paraku kukkus 1848. aasta ilus plaan läbi. Esiteks - Euroopa aristrokraatiad olid targad ja haritud ja käsutasid ikkagi arvestatavat ressurssi. Ning suutsid kus piitsa, kus präänikuga liikumise Helgesse Tulevikku - blokeerida.
Teiseks, nagu hiljem, 1968. aastal, sekkus tagurlik Moskoovia. Nikolai I
viis väed Euroopasse ja lämmatas tärkava kommunismi eod.
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - sood ja sootus toidu eest
Ajal, mil kogu maailmavõrk on täidetud ρ0rƞ0grąąfîƖîşε kontendiga, kadus täielikult teadmine sellest, kuidas inimesed paljunevad.
Inimene on ainuke imetajate liik kus ühes liigis, ühel ajal, esinevad monogaamia, polügaamia ja poluandria (ühes liigis: Ah-ahhh-haaa, 3x). Ehk siis meil peaks käima intensiivne liigiteke.
Kuid, inimesed ei elanud XIX visiooni kohaselt: esmalt elasid üksikud inimesed, siis tekkisid paarid, siis tekkisid suurpered, siis sugukonnad, siis hõimud, siis hõimuliidud, siis riigid jne... Inimesed elasid kogu aeg paarikümne kuni paarisaja liikmeliste karjadena, kuna ainult see andis piisava kaitse ja mis veel olulisem - vältis väljasuremist mandumise läbi. Mis on verepilastuse loomulik tagajärg. Just sel põhjusel rändas või elas selle ühe karja ümbruses veel paar sellist karja, kellega kontakteeruti, sh pruutide ja peigmeeste vahetamiseks. Kus oli rohkem süüa ja soodsam koht, moodustusid püsivamad asulad, hilisemast jast näiteks Tamula ääres, kus elas hinnanguliselt paar tuhat inimest.
St inimasustus oli KOLDELINE. Puudus ühtlane jaotus.
Inimestel, nagu ikka sotsiaalse eluviisiga ja arenenud ajuga loomadel, omas ja omab väga suurt tähtsust LUGUPEETUS teiste poolt. Sotsiaalne staatus. Mitte see, kes ma olen ja kelleks ma end pean vaid see kuidas ja kellena TEISED mind vastu võtavad.
Teiselt poolt on meil veel üks probleem. Neljajalgsetel, kelle kõht vabalt ripub, käib tiinus ja sünnitamine üsna lihtsalt. Näiteks veistel. Vastsündinu tokerdab peaaegu kohe üles ja läheb imema. Paari tunni pärast liigub juba ema kannul. Mõne päeva pärast aga suudab liikuda koos karjaga, kui see just paaniliselt ei torma. Inimene käib püsti ja ei suuda sünnitada nii arenenud last nagu vasikas. Vastsündinu on suurte silmadega ja suure peaga, käed ajalad aga nii vähe arenenud, et suudab käima hakata kuskil aastasena või hiljem. Suguküpsuseni läheb üle 10 aasta, sotsiaalse küpsuseni vähemalt aastakest 15.
Raseduse ajal ja vähemalt lapse 3 eluaastani on naine ja laps väga haavatavad. Raseduse probleemid, eriti pärast 3-4 raseduskuud, kukkumine, obadus vastu kõhtu jne mitte ainult ei vii raseduse katkemisele või vigase sündimisele vaid on otsene oht naise elule. Ehk siit tuleb küsimus: kes peab naist raseduse ajal toitma ja katma. Vastus: kogu ühiskond, on sügavalt vale. Sest üldiselt on see aeg pikk, sotsiaalse küpsuseni 15 aastat. Ning, arvestades vajadust rahvastikku taas toota, ei saa naist lapse kasvatamise ajaks ühiskonnast välja visata. Ning siit tuleb järeldus: esmajoones peab selle kõigega tegelema "süüdlane". See, kes viljastas, see ka peab kasvatama ja toitma.
Aga kuidas teda ligi hoida? Tuleb tekitada tugev emotsionaalne side. Kuidas me tekitame tugevaid emotsionaalseid sidemeid? Õige, biokeemiaga. Organismis tekkivate ainetega, mis kutsuvad esile mõnu, naudingu tunde. Edasi läheb nii, et pärast kaifi lõdvestuvad isikud suhtlevad omavahel, teevad koos igasugu muid asju ja nende vahele tekib ühtukuuluvuse ja kõige muu sellise tunne. Ning siit tuleb väga lihtne strateegia: SEKS TOIDU (RESSURSI) EEST.
Isased inimesed on RESSURSS, mis on looduse poolt antud emastele inimestele nonde IGAPÄEVASE ELU VAJADUSTE RAHULDAMISEKS.
Inimesed on loomad, kellel üsna selgelt väljendunud soolise diformismi kõrval on INVERSNE SOOLINE DOMINEERIMINE. Lähisuhtes keeravad rollid tagurpidi: emane domineerib isase üle. Emased seavad ülesandeid, isased lahendavad neid. Vastuseks saavad isased pidevalt suguühtida ja mingi 60-70% kindluse, et toidetav ja kasvatav laps on tema otsene bioloogiline järeltulija.
No nii, tore on. Selline ilus 1-parameetriline mudel, nagu globaalne keskkütteradiaatori mudel kurikuulsa CO2-ga. Keerame balloonil kraani rohkem lahti - läheb soojemaks. Keerame kraani kinni - läheb jahedamaks.
Paraku, me elame ühiskonnas. Ning ühiskonnas on meil oluline ka see sotsiaalne staatus. Mida teeb alfaisane suurema osa ajast? Sugutab ettesattuvaid emaseid?
Haaaa! Suurema osa oma ärkveloleku ajast on alfaisane TUGEVAS STRESSIS, kuna kardab oma staatuse pärast! Pullil-karjajuhil on lihtne: peksab kõik suguküpseks saavad isased karjast minema. Edasi aga ristab sarved paaritumisperioodi ajal. Vahepeal aga on nagu on.
Kuid inimeste maailmas ei tule välja. Peksta poisid ühiskonnast välja ju võib, AGA: kui hukkub juhtisane, hukkub ka kogu kari. Lisaks ei jõua ta neid oma lapsi ja naisi toita. Sultani heaks tema sadade liignaistega töötab terve arenenud riik. Aga ürgkarjas?
Esimene võimalus - tugineda oma lastele. Pojad toetavad isa ja pärast isa surma võtab üks poegadest ROLLI üle. Paraku, juht saab olla ainult üks, lapsi võib aga olla mitu. Tähendab, tavaliselt võtab isa rolli üle vanim poeg. Kes, lisaks muule, on ka kõige kogenum ja tugevam (eeldatavasti) vendade hulgas. Marx ja Engels väitsid, et võimu ja omandi aluseks on vägivald, st liigikaaslaste vere valamine. Tegelikkuses toimus pärivusjärgluse tava kujunemine just verevalamise vähendamiseks. Formaliseeritud, institutsioneeritud staatus ja selle üleandmise reeglid andis võimaluse VÄLTIDA KARJAKAASLASTE TAPMIST. Mis tugevdas vastastikust usaldust ja muutis karja tugevamaks
Sotsiaalse staatuse formaliseerimine muutis ka "arusaamade põhiseks" teed selle staatuse eest võitlemisel. Tekkis tavaõigusele aluseks olev RITUAAL. Anda karjajuhile lihtsalt kaigast seal kus keegi ei näe, on küll ahvatlev aga probleemidega. Sest üldiselt ka väga tugev isane ei saa 2-3-4 teise isase vastu kui need talle vastu hakkavad. Kahevõitlus on väga rituaalne ja peab reeglina toimuma tunnistajate ees.
Nõnda tekkib olukord, kus meil STAATUS (õigus kasutada teatud ressurssi) ja reproduktiivne käitumine on segi-läbi põimitud. Sest, ideaalseid süsteeme ei ole. Iga süsteemi suurim tugevus on alati ka selle süsteemi suurim puudus.
Esimene probleem on selles, et ilus = terve ja tark naine omab kõrget sotsiaalset staatust. Saada endale kõrge staatusega mees ja juhtida selle kaudu ühiskonda. Klassikalises ühiskonnas on mees pult, mille kaudu naine juhib ühiskonda. Palju on targutatud naisgeeniuste üle mõlemas aspektis. Esimene on hädaldamine: "tema mees või mehed VARASTASID tema ideed"... Üldiselt ei varastanud. Alluv, kellele ülemus annab oma mõtte edasi arendada ei ole varas vaid VASTUTAV TÄITJA. Teine on naiskarjeristid juhtimises ja teaduses, kes ratsutavad positsioonile madala staatuse kuid kitsas spetsialiteedis võimekate meeste turjal. Mõlemad on traditsioonilised soorollid.
Kuid siin on teatud riskid. Kõrge staatusega emane ei salli neid noori lehtsabasid, kes TEMA võimustruktuuri isaseid ära hullutavad. Võib ju allutatud isane VASTU HAKATA ja EBALOJAALSEKS OSUTUDA _AINULT_ ÜHEL JUHUL. Siis kui talle ilmub oma personaalne naisterahvas. Seetõttu hakkavad vananevad (ja mitte ainult) emased hävitama ja eemaldama süsteemist kõiki noori ja terveid naisi. Kui konkurente. Ning võivad tantsida mis iganes ideoloogiast lähtuvalt, tulemuseks on ikka üks. Noored naised ja tüdrukud kõige raskemale ja räpasemale tööle, kõige madalamasse staatusesse. Aga veel parem, muuta nad reproduktiivselt mittefunktsionaalseks. Ning sinna ei tee midagi. Nad võivad rääkida ja mõelda mida nad iganes tahavad. Kuid välja kukub alati nii.
Teine probleem on see, et vananev alfaisane ümbritseb end võimukate emastega. Emased, oma pöörddomineerimisega, hoiavad temast eemal noored agressiivsed isased. Ka see on ajaloos muutumatu eduga proovitud skeem. Naised juhivad ja võitlevad omavahel õiguses juhtida seda isast, too aga tagab neile juhtimisressursi.
Ja nüüd, kuna staatus määrab juurdepääsu ressursile ja isikliku enesetunde. Kõige aluseks on BIOENESESÄILITUSE TUNNE. Kapital on staatuse, reitinguga seotud materiaalse või sotsiaalse mõjukuse TUNNETUS.
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - nälg ja kapital
Raha muutub inimaju läbides kapitaliks.
Miks me soovime suurendada oma kapitali?
Kuna seda piitsutab tagant BIOLOOGILISE ja _SOTSIAALSE_ ENESESÄILITUSE KOMPLEKS.
KA sotsiaalne staatus on kapital. Madalam staatus = suurem ohustatus.
Kuna meil on mehhanism "seks toidu (ressursi) eest ja see on tihedalt seotud oma staatuse tunnetamisega. Just nimelt TUNNETAMISEGA. Eile vaatas inimene graafikuid arvutiekraanil ja tundis eufooriat. Täna heitis ta neile pilgu ja astus pilvelõhkuja aknast välja... Otseselt, füüsiliselt ei ähvardanud teda ju mitte miski! Isegi selle katastroofi järel oleks jäänud tema elatustase kõrgemaks kui enamusel planeedi asukatest.
Aga ta TUNNETAS OMA OLUKORDA _OHUSTATUNA_.
Ning seetõttu, kui meil on mehhanism, et seksi eest saab ja meil on isikud, kelle isiklikust tatelisest otsusest sõltub KES saab ja KES ei saa, siis loomulikult tekib meil koheselt "orientatsiooni devitatsioon".
Kui on kõrge staatusega isased, kelle otsusest sõltub staatuse omistamine, siis tekivad paratamatult "MUNADEGA NAISED", kes pakuvad neile kõrge staatusega isasetele "midagi paremat" - seksi ja isiklikku lojaalsust ILMA INVERSE DOMINATSIOONITA. Tal ju ei ole vaja juhtida toda isast, et too raseduse ja lapse kasvatamise ajal teda hellalt hoiaks ja toetaks ja püüaks lugeda soove tema silmadest. See on võitlus ressursi ja staatuse pärast, siin ei tee midagi.
Samuti, kui meil on domineerivad emased, "mehised naised", siis ilmuvad koheselt mõistvad südamed "vulvaga poiste" näol. Hiljuti võis lugeda ühest governorist, kes nimetas peaprokuröriks oma elukaaslase. Mõlemad menstrueerivad kehad, nagu öeldakse. JA ettevaatlikele küsimustele vastasid: "meie, esindamata vähemused, peamegi omavahel kokku hoidma. Tänu meie lähedusele tean ja tunnen ma teda palju paremini kui teisi kandidaate!"
Rolli muudavad ka näiteks alfad. Alaline stress, see pole naljaasi. Hiljuti oli uudis ühest MMA võitlejast, kes oma robustse alfaisase keha lasi kirurgidel ja hormoonidel ümber kujundada "naisesarnaseks biofarmaatsiatooteks". Miks nii?
MMA ringis võib iga matš jääda viimaseks. Tuleb sinust tugevam ja kaotad oma staatuse ja reitingu. Ilusal naisel (vt üles) on aga ju sotsiaalne staatus just nagu niisama, ilma konkurentsita. Seda just nagu ei saa ära võtta.
Siit tulebki kolmas teema: staatuse võib anda ka SOOTUS. Soost loobumine.
Tüüpnäited - võimueunuhhid Idamaistes ühiskondades. Kuna nad ei saanud luua dünastiat - siis olid nad OHUTUD. Võim, oma jõuga, andis neile staatuse kohisemata meeste ja naiste üle. Haaremi valitsejad - kuna neid loeti kaitstuks emaste pöördvaldamise eest. Vastupidi, sellised "ümberlõigatud" on teadaolevalt väga suurelised ja isegi ülbed naiste vastu. Ning on sellisena oluline element "kanakarjas" korra roidmiseks.
Eunuhhid ja alfaemased ümber trooni - sellest tunneme ära raugastunud võimukandja. Alati on sellise süsteemi keskel raugastunud isased-liidrid, kes polsterdavad end sellise jõu vastu.
Ning loomulikult on sellised võimuemased rõhutatult laste ja meesteta, kuna teenimine nõuab pühendumust. Pere on selle maailma võitlustes nõrkus.
Soost loobumine käib ka koos VAIMSE VALITSEJA STAATUSEGA. Seksist loobumine (funktsioneeriva hormoonsüsteemi ja sugunäärmete olemasolul) kutsub esile tugeva stressi, neuroosi, psühhoosi, mida saab konverteerida suureks emotsionaalseks aktiivsuseks. Targad, nõiad, manajad on karskuse ja kasinuse jõudu vanast ajast ära kasutanud emotsionaalsete pursete jõu saavutamiseks. Liha/kala ja magusa toidu vältimine - teatud füsioloogilise nälja esilekutsumine, koos reproduktiivse funktsiooni mahasurumisega. Kasinus ja tsölibaat viivad organismi olukorda, kus see hakkab ajule hädavajalike siseminis mõnuaineid tootma muude ärritajate peale. Mehhanism nende tootmiseks on ju organismis olemas. Kui vastav tsükkel ei lähe käima hea toit, hea seks, välisohust pääsemine, edu jahil, võit lahingus peale, leiab organism MUUD TEED. Nende tekkib energia liigikaslasi psühholoogiliselt pressida. Ning saada sellest seksist ja heast toidust tugevamat rahuldust. Taolise psühholoogilise eneseergastuse käigus võib saada näiteks dopamiini tasemed, mis on võrreldavad heroiini tarbimisel tekkivatega.
Ning siit saamegi kätte vajaliku seose meie ronkmusta ratsaniku - NÄLJAGA.
Juhtimise mehhanismide muutusega muutuvad ka juhtimise eesmärgid.
Maailmas, kus emased juhivad pöördvõimukuse kaudu isaseid, laiendavad need isased ühiskonna ressursibaasi. Kuna see on AINUKE VÕIMALUS TÄITA OMA NAISTE SOOVE ja TAHTMISI _ILMA_ _ÜKSTEIST_ ÄRA_ _TAPMATA_. Mehed on siin ka polsterkiht, milline väldib seda, et iga pisikene olmekonflikt kahe naise vahel ei muutuks üleüldiseks hävitussõjaks.
Maailmas kus on rollipõhine seks, võimueunuhhid ja võimuemased ümber raugastunud ja ainult oma positsiooni kaitsva ja surma pelgava alfaisase ümber, käib võitlus RESSURSI ÜMBERJAOTAMISE NIMEL. Oluline ja tõhus strateegia on siin "rott õunakastis". Kahandada ühiskonna ressursibaasi. Loogika on lihtne: kui MEIL on kontroll mingi ressursi üle (või tundub olevat), siis tuleb konkurentidel "hapnik kinni panna". Jätta nad nälga. Ühiskonna sisese ümberjaotamise teel.
Ressursibaasi ei laiendata, vastupidi, seda tõmmatakse maskimaalselt kokku. Kehtestades KÕRGEMATE EESMÄRKIDE NIMEL kiiresti kasvava hulga TABUSID. Sinna ära mine, seda ära söö, seal ära ela, seda ära tee...
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - nälg ja ühiskonna elutsükkel
Mis on ühiskondliku juhtimise, ühiskonna eliidi kaks põhifunktsiooni:
1. ühiskonna protsesside energeetiline optimeerimine. Toidu ja tööriistade tootmine, sõdimine ja KA paljunemine - kõik need peavad toimuma minimaalse pingutusega. Võimalikult laisalt.
2. Hoidma oma gruppi, oma ühiskonda TEISTELE ÜHISKONDADELE _TOIDUKS_ MUUTMISE EEST.
Rohkem ülesandeid eliidi ees ei ole. Tahad, tegele vabade kunstidega, tahad - pulka kedagi kunstipäraselt, võistle spordis... Kõik muud funktsioonid on ILLUSOORSED. Asetegevused.
Vaatame nüüd, kuidas toimub ühiskonna kultuurikoodi sügava jälje jätnud arengutsükkel.
Väidetavalt on inimühiskonnad keskmisest kiviajast pihta omanud 200-300 aastast ressursitsüklit.
Selle tsükli alguses me näeme ELLUJÄÄNUTE perekonda uutes oludes. Maailm, pärast SEGADUSTEAEGA, saab uuesti arusaadavaks ja etteennustatavaks.
Mis peamine, see edukas pere omab kogemuse ja tehnoloogia kompleksi, mis tagab antud maastikutüübil OPTIMAALSE pingutusega ressursihaarde.
Siin tuleb jällegi meeles pidada ühte: erinevalt feministlikust õuduskirjandusest ei olnud KÕIK täiskasvanud naised "tanu all" ja KÕIK naised _EI_ sünnitanud 7 või enam last. Reaalselt olid igas suuremas kogukonnas vanapoisid ja tüdrukud - onud ja tädid, kes antud konkreetsel ajal EI olnud osalised suguelus ja sugulises paljunemises. No ei ole nii! Kes on loomi pidanud, see teab, kui kuradi raske on neid tõbrikuid paaritama panna. Vot ei taha ja kõik. Viid lehma pulli juurde... Too aga nuusutab lehma.... vaatab altkulmu, keerab selja ja läheb hakkab rohtu sööma.... Tee või ise!
Ja isegi kui teevad, ei ole igast korrast tulemusi. Inimeste puhul, kui on kaks tervet noort inimest, on pihtasaamise võimalus 1/12. Ideaalsetes tingimustes.
Teatud mõttes võib öelda, et need vanapoistest vanapiigadest onud-tädid on omamoodi demograafiline reserv. Kesisemal ajal nad aitavad ja toetavad peret oma tööga. Meie talus oli aastal 1939 elamas 11 inimest. Neist ainult üks oli abielupaar. Ning puudusid alaealised lapsed.
Teenijatüdruk ja karjapoiss magasid külmemal ajal ühes voodis. Ärge nüüd erootilisi fantaasiaid ellu laske. Toona oli sügistalvisel ajal magades rohkem riideid seljas kui praegusel ajal kontoris istudes. Lisaks magas samas toas veel sulasepoiss, paar vanemat vaest sugulast. Üks neist naistest teenis õmblemisega lisa, teine abistas niisama talutöödes.
Kui aga ressursimure lahendatud, aitavad nad hoolega kaasa demografilise sitatsooni parandamisele. Sündivus kasvab eelkõige nende pealt. Ruumi laialt, süüa küll, üleüldine optimism ja isikliku vabaduse ja VÄÄRIKUSE tunne. Miks mitte sugu teha?
Nõnda toimub kiire rahvastiku juurdekasv ja uute elukohtade hõivamine. Nooremad pojad, teised lugupeetud pereliikmed saavad loa ja võimaluse LAHKU LÜÜA ja oma elamine sisse seada.
Meil siin, Eestis, oli selline aeg pärast Põhjasõda. Kui rahvas hakkas uuesti maad asustama. Protsess oli nii selge ja ilmne, et baltisakslased väidavad siiamaani, et eestlased on Peeter Esimese tatarlased, kes siis toodi ja siin hullupööra sigima hakkasid.
Kuskil 200-300 aasta pärast tuleb kriis. See on nagu metsapõleng. Inimesi saab palju ja UHKUS ning UPSAKUS st võitlus sotsiaalse staatuse eest ajab asjad veriseks.
Mäletan, et kunagi vihastas keegi bioloog tolkinistide foorumis ausa publiku välja. Ta nimelt arutas liigi omaduste põhiselt: kuidas peavad end üleval suurimetajad kui neil ON PIKK ELUIGA JA VÄHE LAPSI?
JRRT fantaasia tutvustas meile valareid, maiareid, haldjaid ja inimesi (ning nende erinevaid variante). Ideekohaselt surematud ja paljunematud valarid pöörasid kapitaalselt tülli ja lagas meeletu rivaalitsemine.
Haldjad, tapetavad kuid muidu surematud, osutusid kirjeldamatult agressiivseteks. JRRT originaaltekstid näitavad neid kui ülimalt reetlike, erakordselt auahneid, ülisolvuvad tegelasi, kes on alati valmis üksteist tapma. Vägivaldne surm on neil ju surma põhjus nr 1. Omavaheline koostöö on neil väga vilets. See-eest umbusaldus ja intriigitsemine peamine käitumismall. Mäekollid, haldjatega võrreldes, paistavad silma hoopis teiste omadustega. Nende organiseeritus ja koostöövalmidus on kordades suuremad. Nad suudavad luua Keskmaa ainukese tehnoloogiliselt arenenud (mittemaagilise) ühiskonna ja sisuliselt algatavad tööstusrevolutsiooni. Ilma laabuvate ühiskondlike protsessideta, teadmiste ülekande ja vastastkuse abivalmiduseta seda ei tee.
Sama juhtub meil päris inimühiskonnas. Kui meil tekib suur hulk pikaealisi inimesi, kellel on vähe lapsi (või ei ole neid üldse), algab suur "kõrkusepatu" ajastu. Ambitsioon põrkub ambitsiooniga, kõrkus kõrkusega. Esialgu, kui meil on laienemine väljapoole, maandatakse agressioon sinna. Tekkivad kokkupõrked, sõjad. Kiviaja sõjad on väga verised. Otsesed vaatlused sellistes suguharude kokkupõrgetest ütlevad, et vähem kui tunnises kokkupõrkes hukkub 30-50 kaotaja poole meestest sõjaväljal. Edasi järgneb tagaajamine ja nottimine.
Edasi tuleb järgmine samm olelusvõitluses: konkurents juhtimistehnoloogiatele, mis lubavad võtta järgmise keerukuse piiri. Ühelt poolt oskus säilitada kõrge dünaamika, kõrge agressiivsus, koos sisemise ühtsusega. Mitte nottida üksteist. Teiselt poolt oskus jätta piisavalt vastaseid ellu ja nad sellistena allutada. Mitte tappa ja ära süüa vaid TEHA NAD ENDAKS, TEHA NAD OMADEKS.
Eilne vaenlane on täna sinu äi ja ämm ja homme - osa sinust.
Sotsiaalse vägivalla doseerimise tehnoloogiad ja vilumused. Oskus arendada suhteid oskus veenda, oskus kokku leppida.
Nii sünnivad suured suguharud ja hõimud, hõimuliidud.
See käib läbi mitmete kriiside, läbi mitmete konfliktide. Selle juures toimub TÖÖJAOTUSE ARENEMINE. Energeetiline optimeerimine viib üha kitsamale spetsialiseerumisele. Meie peame jahti ja meie liha on parim! Meie püüame kala ja meie kala on parim. Meie tarnime soola, meie tarnime merekarpe, meie aga teeme kivist tööriistade toorikuid, meie aga käiame savipotte...
Päädib see kõik ÜLEILMASTUMISEGA. See on suur süsteem, kus lokaalses oikumeenis paar kolm tegijat, aga mõnikord ainult üks katavad oma kitsas valdkonnas 60-90% vastava ressursi tarnetest.
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - ruum ja aeg
Ikka ja jälle lendavad kuskil kuuldused, et "selle maailma vägevad", enda päästmise nimel hädade eest tulevikus ostavad endale maavaldusi... Uus-Meremaal... Jehuuuu!!!!
Midagi enamat meie vapustava eliidi vaimse taseme kohta ei olegi vaja teada. Kõik muu võib ära unustada.
Uus-Meremaa see on 2000 km lähimast arvestatavast maalapist. Ning ei maavarade ei loodusressursside ei rahvastiku ega majanduse poolest ei suuda Uus-Meremaa pidada üleval kaasaegset tehnoloogilist täistsüklit. Kui maailmaga midagi juhtub, näiteks teostub idiootide mõttetu unistus rahvaarvu langemisest "ohutu tasemeni" 1 miljard või 500 miljonit, langeb Uus-Meremaa steam-punki imelisse maailma. Paarisaja tuhande elanikuga. Mis tähendab, et Suurimasse sadamasse tšuhkatab paremal juhul üks reisiaurik nädalas. See on parim variant. Kui maailmas katkevad ühendusteed, siis saab kohalikel teadmistel ja sisseveetud raual põhinev hardcore steam punk pikajalise võitluse järel "kuldaegseks vaheetapiks" teel neoliitlise ühiskonna poole. Uus-Meremaal ja temaga ühendust pidavatel Polüneesia saartel oli kolonisaatorite saabumisel kinni külmunu dnoorem kiviaeg. Üsnagi arenenud meresõiduga, põllumajandusega, omanäolise kirja ja märkide süsteemiga. Ja kõik. Need saarte ühiskonnad olid tulnukate saabumisel eespoolkirjeldatud arengutsükli väga erinevates faasides. Ühed, täistätoveeritud silmalaugudest kuni eesnaha ja häbememokkadeni, ninadest, põskedest ja kõrvadest-huultest läbi pistetud kontide ja puutükkidega, istusid individuaalsesse ähvarduspoosi tardunutena roojahunnikute vahel, tolmus ja poris ning vaatasid osavõtmatult pealt kõike mis nende maa ja rahvaga tehti. Suur vene meresõitja baltisaksa juurtega, von Kotzebue ja tema ekspeditsioonikaaslased on jätnud väga põnevad kirjeldused. Noh, nende rikkalikult kaunistatud nahku vedeleb praeguseni Euroopa muuseumides ja erakogudes. Seega ei saa öelda, et nad "ei jätnud mingit jälge". Teised, teises arengufaasis, jäädes võitluses alla, ei võtnud sellele vaatamata omaks tulnukaid ja vedasid siiamaani välja oma elustiili ja elu.
Uus-Meremaal ja igasugu Fidžidel ja Tongadel läks hästi. Seal säilis ja püsis ja taastootis end neoliitiline kõrgkultuur.
Aga seal kõrval on terve manner - Austraalia. Ning sealsed pärismaalased libisesid neoliitikumist tagasi. Isegi mitte keskmisse kiviaega vaid kohati isegi vanemasse kiviaega. Ajud jätke rahule - need pole neil kehvemad kui meil siin. Aga kubatuuri poolest on osadel sealsetel rahvastel isegi meie omast üle. Denissovlastelt (?) päranduseks saadud nägemine aga nõuab näiteks liikuva pildi tajumiseks tunduvalt suuremat sagedust, 50 või enam kaadrit sekundis, kui muudel inimestel.
Ning kultuur seal oli. Ajal, mil eksisteeris maismaasild üle praeguse Indoneesia saavutasid sealsed asukad väga kõrge taseme ja ei jäänud kindlasti maha Viljaka Poolkuu või India asunikest. Miks Austraaliaga nii läks?
Austraalias puuduvad laevatavad jõed. Puuduvad ka jõed, mis oleks nagu Niilus, Eufrat ja Tigris, Indus jt suutelised hoidma üleval looduslikult väetatavat põllundustsüklit.
Austraalia rannikul puuduvad Euroopa vahemerede või Kariibi mere taolised head looduslikud sadamad. Tähendab, midagi seal leida võib, kuid puudub võimalus navigatsiooniks - otsese nähtavuse kaugusel rannikust, ühe laevapäeva kaugusel üksteisest. Lainevallid mis rõõmustavad surfajaid on surmavad väikestele laevadele. Lisaks veel vallrahu ja korallid. Iga torm loob uue põhja!
Iga viikingilaeva või vahemere laeva moodi alusega üritaja kannab kas ookeani või peksab puruks.
Tegelikult oli ju Austraalia täiesti "haardeulatuses" - tema ümbruses on väiksemad kuid asustatud saared, kus põllumajandus st neoliitilise revolutsiooni tulemused täiesti säilisid ja mille elanikud harrastasid vahel üsna pikki meresõite. Võime julgelt oletada, et eelnenud aastatuhandete kestel sattus enam kui üks alus Austraalia randa. Ning, ilmselt oli ka neid, kes seal ellu jäid ja isegi tagasi pöörduda suutsid. Kuid mingit koloniseerimist see esile ei kutsunud. Ka hiljem - hollandlased ei leidnud Austraaliale suuremat rakendust, smauti portugallased, kuigi nad mandriga oma seiklustes India Saarestikus kokku puutusid. Ka inglismaa ei mõistnud sellega suuremat pihta hakata. Alles XVIII sajandi lõpus, XIX sajandil valisid parimad inglise kohtunikud välja esimesed uued austraallased. Isemajandav sunnitöökoloonia paistis pikka aega ainuke rakendus. Alles raudlaevade - suured parklaevad 4-5 mastiga avasid Austraalia viljale tee maailma ja külmutuslaevad tõid lambaliha Euroopa turule. Jätame selle fakti meelde, kui unistame kolimisest Austraaliasse. Austraaliast üksi, praeguse taristu juures, piisaks ilmselt igaveseks steampunki ajastuks. Rongide ja aurulaevaliinide käigushoidmiseks, telegaafiks ka. Kuid vaevalt enamaks.
Uus-Guineal ja saarestikel pikki Austraalia kirderannikut põllumajandus säilis. Kuigi maastik on kõike muud kui kergestiläbitav. Kohalikud mäed küünivad pilvedesse, seal on peaaegu kogu aeg udu ja vihm. Esinevad tormid ja valingud. Kivimid on pudedad, seetõttu on orud järsud, sügavad. Kohati loob iga suurem vihm uue reljeefi. Kuid, tänu niiskuse ja mineraalide kandele mägedest on põllumajandus täiesti võimalik ja see esineb peaaegu kõikjal. Peetakse sigu. Liikumine mööda maismaad on väga keeruline. Teise ilmasõja ajal seisid ameerika ja jaapani üksused kuid ja isegi aastaid üksteisest 5-10 km kaugusel, kuid veelahkmest üleronimine - relvade ja laskemoonaga - oli üle jõu. Kuid meresõit on võimalik. 🙂 Kergema läbitavusega suundade olemasolul peetakse omavahel sõdu. Need sõjad on väga verised. Sageli lõpevad kogu küla ärahävitamisega.
Ameerika tsivilisatsioonidel on pikk ja keeruline ajalugu. Üldiselt tekkis põllumajandus ja põllumajanduslikud asulad seal üsna ammu - üle 10 tuhande aasta tagasi. Kuid, nad jäidki teatud aega pidama. Üks huvitav moment - Amasoonase tasandikul on vihmametsad, mis kasvavad kobestatud mullahorisondil. Miks nii?
Häda on selles, et maailma veerikkaim jõgi voolab väga vales suunas - pikki laiuskraadi ja jääb seejuures kogu aeg madalikule. Üleujutused on vihmaperioodil kui vett on tõesti palju. Väga palju. Seetõttu isetaastuv põllumajandus kõne alla ei tule. Tähendab, põldu hariti seal, kus peaaegu ei uputa, tavaliselt ei uputa. Pärast põldude väljakurnamist jäeti need maha ja need metsastusid ajapikku uuesti. Ameerikate Kolumbuse-eelne põllundus on vesimajandus (nagu ka mujal). Ning, koondub MÄGEDESSE, terrassidele, sh kunstlikult loodud astangutele. Miks nii?
Vesi on põllunduseks vajalik kuid veel vajalikum on VEE JUHTIMINE. Kuid energia mõttes on parem kui majandus toetab vee loomulikku liikumist.
Ameerika kultuurid saavutasid märkimisväärse kultuurilise arengu jõudes välja metallide kasutamiseni, keeruliste hüdrotehniliste rajatisteni, teede ehitamiseni, vägevate kivist rajatisteni ja tsentraliseeritud juhtimiseni.
Kuid kordasid seda tsüklit korduvalt.
Ka siin tuleb ilmselt möönda, et kättesaadavas ruumiosas on see piir omal jõul arengule. Kuigi inkade saavutused on märkimisväärsed.
Sahaara tagune Aafrika paikneb vanal kontinetaalplaadil. Vanal, kristalsel, mineraaliderikkal ja kõval. Mis tähendab, et rannik tõuseb ookeanist järsult. 200, 500, kohati 1000 ja enama meetrini. Mis omakorda tähendab, et kõigil olulistel jõgedel on kärestikud. pikad, vastikud ja läbimatud. Mistõttu Ekvatoriaal-Aafrika jäi kuni XX sajandi alguseni väga vähetuntud maaks. Lisaks voolavad ka need jõed väga vales suunas. Tulemusena kultuurid tekkisid, nagu näiteks muistne Zimbabve, kui suurt ekspansiooni ja arengut nad ei saanud.
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - kabjaplaginal ja rataste kriuksudes
Siit tulebki siseveeteede ja soodsate rannikumerede kõrvale mängu võimekus paigutada ringi suuri koormaid seal, kuhu paadiga ei saa. Ehk siis veo-, kande- ja ratsaloomade olemasolu.
Ning siin on Vanale Maailmale raske midagi vastu seada. Australneesia on üldse ilma. Ameerikas olid teatud saavutused inkadel, kuid! Mis neil iganes olid, olid need kõlbmatud raske töö jaoks!
Üleminek kõplalt adrale oli võimalik ainult tänu härjale. Kuid see üleminek "põhumootorile" tähendas tööviljakuse 50-kordset tõusu. Ning mitte ainult pindalas. Sügavam kobestamine tähendas paremat mulla struktuuri taastamist, toiteainete ülessegamist ja umbrohtude ning kahjurite hävitamist - näiteks hiire ja rotiurgude lõhkumist. Tekkis võimalus laiendada maaharimisele kättesaadavaid alasid.
Hobune ja kaamel aga lubasid edasi viia suuri kaubakoguseid. Laiendades järsult kõrgkultuuride areaale.
Põhjapõdrad ja koerad aitasid hõivata Põhjala lumiseid avarusi.
Pärast taoste ja looga väljamõtlemist sai võimalikuks HÕLMADRAGA künda raskeid muldasid mis laiendas maaviljeluse sinna, kus seda mitte kunagi varem ei olnud.
Just suurte veoloomade rakendamine aitas Euraasia kultuurid välja neoliitikumi alguse potentsiaaliaugust ja viis meid uuele tasemele. Varasema "plinkimise" asemel.
Ka siit edasi (ja tagasi) on ju asjade käik teada. Hiina ja väiksemal määral India maailmade kaudu. Paisumine impeeriumini ja kõrgkultuurini. Seejärel uuesti kokkuvajumine, killustumine, kõikide sõda kõikidega.
Ajalooratta pöörded.
Kui teile meeldib globaalne maailm, üleilmastumine, siis tuleb leppida sellega, et taastub (mõneks ajaks) maailm, kus Hiina ja India ongi maailma suurimad majandused. Kõrgproduktiivsed ühiskonnad. Arenenud kommunikatsioonitehnoloogiate ja MAISMAATRANSPORDI puhul jääb Ameerika paratamatult tagaplaanile. Kuna Ameerika domineerimine, see on ODAVA ENERGIA DOMINEERIMINE. Energia hind tõuseb, tonnkilomeetri hind tõuseb, keskkonnamaksud sinna otsa - Ameerika vajub.
Ameerika, see on auto, lennuki ja TV tsivilisatsioon. Ilma autota on see sama võimalik kui Egiptuse püramiidid ilma Niiluseta.
Me teame mitmesuguseid elu rütme. On 10-15 aastaste kõikumiste kogumik.
On 4-inimpõlve tsükkel maailmas mis koosneb kõrbeavarusest ja kus 90% või enam protsenti elanikkonnast elab linnades.
See on siis 100-120 aastat.
Euroopas ja Põhja-Ameerikas on mingi 60-80 aastane sagedus. Kui ma kirjutan "on", siis ma mõtlen seda, et see tsükkel on vaadeldav ja jälgitav kuigi selle põhjus on sageli vaieldav.
On 200-300 aastased ressursitsüklid: baastehnoloogia-baasressurss tsüklid.
Mille alguses või lõpus - kuidas soovite - on üsna ulatusliku väljasuremise tsüklid.
Edasi on vähemalt Vahemere ruumis, Ida-Vahemere ruumis, 600-800 aastane pulss.
Ning 2-4 sellist pulsilööki annavadki meile Õhtumaa ajalooratta täispöörde.
Nüüd, selle 4-põlvelise "beduiini-tsükli" puhul on tulnukad eranditult samast etnosest, üldiselt samast usust ja samakeelsed.
Euroopa uuendustsükli 600-800 aastat puhul on nad samast KEELKONNAST. Nende mõtlemise struktuur on sama ja nad suudavad üle võtta eelmised saavutused.
2000-aastase tsükli puhul leiab aset ka täielik resett. Tulnukad on nii võõra mõtlemisega, et kõik varasem läheb allavoolu.
Võib oletada, et arengusähvatused on RESONANTSID. Nende erinevate ajaloovõnkumiste vastastikused võimendused. On ju lisaks sotsiaalsele maailmale meie ümber füüsiline maailm. Ning elukeskkonnas on omad tsüklid, tõusud, liikumised. Kliima JAHENEMINE võib üsna kindlalt tappa kultuuri. Nagu see palju kordi juhtunud on. Pool kraadi aasta keskmisest maha ja maaviljeluse aeg lüheneb 10-15 päeva. St Kirde-Euroopas tähendab see peaaegu poolte põldude nihkumist "riskantse maaviljeluse piirkonda". Kui võtta 1,5 kraadi jahenemist, siis kukkuvad Kirde-Euroopa alad viljakasvatusest välja.
Soojenemisega on teised hädad. Me teame, et Maa kliima on olnud isegi 15 kraadi praegusest aastakeskmisest soojem. 🙂
Kuid soojenemisel ja CO2 lisandumisel on üks nüanss: kõrbed ja teravalt kontinetaalsed alad kaovad. Kui selle hirmsa CO2 hulk tõsiselt kasvab - muidugi mitte 100%ni, 🙂 siis esimene märk sellest on kõrbestumise peatumine ja kadumine. Kõrb ja kõrbestumine, see on hea. See näitab, et hirmsate kasvuhoonegaaside hulk langeb ja planeet on päästetud. Vastasel korral roomavad metsad sinna kus olid rohtlad ja tundrad. Kõrbed aga rohtlastuvad. muutuvad stepiks. Mis tähendab eelkõige seda, et rändevood tormavad hõivama uusi, vabasid maid. Ning Euroopa jääb nõutult jõllitama kirurgiliselt transgendereeritud klassitäisi õpilasi ning hakkab vaikselt hääbuma. See on see, miks kliima soojenemine on Euroopale ohtlik. Kliima soojeneb migrante ei tule, jäävad pensionärid ja taevast kõrgemale kerkinud võlad ja kohustused.
Lõpetuseks paar sõna teemal, miks Eestis ei tekkinud riiklust ja miks siin ei juurdunud kristlus. Miks Eesti ühiskond oli kinni külmunud kõrgpaganlikku hõimuliitu(desse). Tõsiselt - miks olukorras, kus omati vähemalt 600-700 aastat mingeid kontakte kristlusega, kus sajandeid oli kokkupuude tekkivate kuningriikidega, ei toimunud initsieeritud riikluse teket?
Me teame, et olid igasugused kontaktid. Kindlasti olid kohalikku päritolu palgasõdurid ja orjad, kes pöördusid tagasi kaugetest maadest. Olid pikka aega, sajandeid. Miks keegi võimukas, auahne, ettevõtlik (sajandite kestel) ei võtnud ette muudatust?
Toimus ju Ida-Euroopa tasandikul XIX sajandil initsieeritud riigi loomine: Skandinaavia päritolu sõdalaste korporatsioonid lõid sinna riigi. Pudeda, milline kogu aeg varises üksteisega sõdivateks vürstiriikideks (linnadeks), kuid ikkagi. Leedu lõi riigi paganlikuna (NB!) aga siin - ei midagi?
Vastus on seesama kuri informatsiooni-transporditeoreem.
Märgime, et isegi Ordu ei suutnud siin midagi kindlat luua. Me asusime kohe feodaalsesse killustatusse. Kuigi see kõlab ebameeldivalt, tuleb tunnistada, et maa ühendamine ja majanduse loomine mis annab võimaluse riikluseks, said siin paikka alles Katariina Suure valitsemisajal.
Me läbime praegu toona alanud (XVIII sajand) 200-300 aastast ressursitsüklit selle lõpus (või uue alguses). Seetõttu on nälg kui arengufaktor meie kaardil.
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - tööst ja viljadest
Keskmisel kiviajal töötas keskmine inimene kuskil 3-5 tundi ööpäevas. "IStus banaanipuu all ja ootas kuni banaan suhu kukub".
See on TARK KÄITUMINE, kuna energeetiline optimeerimine on üks sotsiaalse süsteemi põhiprotsess.
Kui vanemal kiviajal pidas jahti ilmselt kogu kari - selle täiskasvanud liikmed vähemalt - nagu näiteks hundid jt karjas elavad kiskjad - siis keskmisel kiviajal tekkis spetsialiseerumine, kuna tööriistad saavutasid suure tõhususe.
Mida tähendab "tõhusus" ja kuidas see käib?
Rahval keelati seapidamine. Ning, NB! kohe redutseerus meil väga ÜRGNE majandusviis. Seakatku kõikumiste juures on sead ja metskitsed olemas ja neid on sitaks palju. Ning kõige erinevamates Eesti nurkades olen näinud järgmist majandust - nõukogude aegne ja turistidele mõeldud massiüritus: jaht - suure kisa ja käraga joomapidu värskes õhus taandub selleks, mis ta kunagi oli. Mees läheb metsa, võtab püssi kaasa. On lihtsalt toigastest või lauajuppidest kokku löödud jahitorn - võib ka lihtsalt redeliga puu otsa ronida. See kõrvaline plats torni juures ON SISSE SÖÖDETUD. Praegu läheb selleks lihtsalt vili, aga kõlbavad ka loomade rappimise jäätmed, toidujäätmed jne - sead on kõigesööjad.
Seakari elab üsna kindlate seaduste järgi. On teada, millal nad tulevad.
Eks me kõik ole maal metsas kõndides kuulnud üksikuid jahipüssi paugatusi. Seakari viskub laiali. Saagil tõmmatakse noaga kõri maha - et veri välja lasta. Edasi vintsiga kas džiibile või ATV-le peale ja kuhugi mugavamasse kohta puhastama. Liha ühele perele kuuks või kaheks olemas.
Ma olen üsna kindel, et selliselt, "pool oma karjadega" toimus küttimine vanal hallil ajal.
Aga seakari? Aga seakarjaga ei juhtu mitte midagi halba. Teadja inimene ei tappa neid, keda pole vaja. Vastupidi - teatud liikmete väljalangemine annab head võimalused uutele pealekasvuks. Kitsedega sama lugu. Vaeste loomade hirmsad üleelamised!? Teate, saada söödud on rohusööja saatus. Tema roll elusaine ringkäigus. Mingeid erilisi üleelamisi karjal ei ole. Laialipaiskunud seakari naaseb oma vilja või kartuleid sööma 15-20 min pärast džiibi lahkumist. Täpselt nii nagu filmides savannist vaatavad veised ja antiloobid uniste silmadega pealt kuidas lõvi oma saaki sööb.
Minu taat. Minu taat oli palju muu kõrval - õngemees. Tema püügiriist oli tavaline sarapuuvits. Tõsi, ta kasutas uuema aja märgina tamiili, tina ja teraskonkse. Kuigi õngenööri ta oli lapsepõlves ise keerutanud ja õngekorgid tegi sulest või pajukoorest alati ise. Vot... tema, kadunukene, võttis kevadisest ojast ühe õngega kuskil 3-kilomeetrisel lõigul 3-6 parajat forelli. Ühe sellise pannitäie. Paras oma perele. Hilisemal ajal varustas ta kalaga kohalikke. Ning näitas, et teadja inimene kahe sellise lihtsa õngega, teeb elektripüügile ära. Julmalt.
Kui ta hommikul kella 4-5 paiku alustas (olenevalt valgest ajast) võis ta keskpäevaks kaks plekist pesuvanni täit kala välja püüda. Minu lapsepõlve mälestused - tulla koolist, võtta pussnuga pihku ja hakata neid kalu rookima. Rookima, soolama, suitsetama.
Ehk üks oskaja mees ilma igasuguste 3000 € fiiberlattideta, inertsitusrullideta (800 € tükk) jne võis üsna kindlalt toita oma peret paari õngega. Kui veel püünised, võrgud, kalatõkked jms appi võtta.
Hüva, jaht. Linnalastele mõeldud õpikutes on suurte loomade tapmine kirjeldatud kui mingi issanda imetegu. See on toidu tootmine ja peab ENAMASTI õnnestuma. Ning suure looma puhul on peamine mure teda tappa mitte liiga kaugel sööjatest. Ehk siis teada rändeteid, igapäevaseid marsruute jms. Meelitada sissesöötmisega õigesse kohta (vt üles).
Keskmise kiviaja odad, nuiad, vasarad jms olid juba väga tõhusad asjad. Olen suuri loomi ära võtnud alates oma 16 eluaastast, sigu aga juba 10 eluaastast. Selleks kõigeks piisab tavalisest pussnoast (pikema teraga), kirvest, kaikast või kuvaldast, nööridest ja lihtsatest puust tehtud abivahenditest - kuna raskeim osa on looma pööramine ja liigutamine. Lõpupoole oli ainsaks abiliseks minu ema. Viimase pulli võtsime siis kui ema oli 79 aastat vana. Pull oli umbes 700 kilo. Raskeim osa oli tema sinkide aita tassimine.
Ehk siis omades riistu ja vilumust ei ole suure looma äravõtmine 2-3 mehega mitte mingi kunst. Suurem mure on liha äratassimine. 🙂
Teeme bilansi: tõepoolest, kui meil on suguvõsas 3-5 korraliku jahimeest, paar kalurit, lisaks veel inimesed kes teavad kust ja milliseid seeni, vilju jms korjata, siis on küttidel-korilastel enam vähem alati midagi süüa. Jääb veel hea hulga aega, et mängida mänge, laulda laule, teha igasugu nikerdusi ja käsitööd, MÕELDA JA LUUA.
Igasugune üleminek, suur muutus, see on alati häda ja viletsus ja tööviljakuse langus. Tuli kuri aeg, kui mehed ei tarinud enam mastodoni lonti koju. Tuli selga sirutamata 12-18 tundi ööpäevas rügada, et end kuidagi ära toita. Naised, lapsed, kõik! 7 päeva nädalas.
Suurem osa sellest tööst ei ole suunatud külvamisele, lõikamisele ja saagi säilitamisele. Suurem osa tööst on suunatud "ussikeste" ja "seenekeste" ja "batsillikeste" asendamisele - MULLA VILJAKUSE TAASTAMISELE. See on raske töö ja suur vaev. Kuna me teeme tööd VASTU iseeneslike protsesside suunda. Toitained lähevad välja, muld mineraliseerub, paakub, jääb kõvaks kuivav savi, liiv või - jääaja maastikel, 70% tolmu, mis kuivades lihtsalt ära lendab. ja ei tule mitte kunagi tagasi.
Naised kõblastega asendasid mehed, 4-5-6 tursket jõmmi, kes vedasid ühte SUURT KÕBLAST. See kobestas sügavamalt, häris rohkem parasiite ja kahjureid, tõi toitained pinnale ja üks selline algeline ader vabastas 10-15 naist. Julmast koduorjusest. 🙂 Huvitav, et meil on massimeedias igasugu sõjaprintsessid jne, aga pole ühtegi kuvandit superW-st, kes üksinda ja kõplaga paari sellise adra töö ära teeks.
See mitmemeheader määraski viljelusmajanduse piirid kõikjal väljaspool Euraasiat ja Vahemere ruumi. Kui pinnatükk ei suutnud neid mehi (ja nende peresid) ära toita, suri seal elu välja.
Paar härgi ja ader tõstsid tööviljakust keskmiselt 50 korda. See tähendab,et kas sama palju inimesi suudab harida 50 suuremat pinda sama ajaga või jääb neil aega üle. Tekkis võimalus pidudeks ja puhkepäevadeks: "Pühitse pühapäeva!" Sealjuures sööb härg seda, mida inimene ei söö.
See on see oluline vahe, et miks Vanas Maailmas olid Impeeriumid juba miljonite elanikega tavaline asi, mujal aga oli ainule impeerium Inkade oma - Andide fantastilistes oludes.
Kuid härjad ei suuda vedada hõlmatra. Mäletseja energeetika ei suuda võistelda endise kiskja forsseeritud mootoriga. Selleks, et hõivata Kesk-ja Ida- ja Põhja-Euroopa rasked mullad, oli vajalik hobustega veetav hõlmader. Ja mitte ainult.
Vajalikud oli MÖRT ja tellised. Mille abil väheste jõududega võis ehitada väga võimsaid kaitserajatisi. Mida võis kaitsta väga väheste meestega. Kuid lisaks sellele olid vajalikud MEHHANISMID sh vesi- ja tuuleveskid, saeveskid, veejõul töötavad vasarad.
Igapäevase leiva tootmise kõrval näidati juba sellist võimsust, et seda pole varem olnud. Gooti kirikute ehitamise ajal pandi Euroopas paika rohkem ehituskive kui on kõigis Egiptuse püramiidides. Aga seal on need lihtsalt blokid... Võrrelge gooti katedraalide KIVIVAHUGA, KIVILILLEDEGA, kivisse raiutud poeemiga! Kivikonstruktsioonid, mis jätavad õhulise mulje... nagu pitsid.
Aga see veejõul käitatav vasar muutis rauakänkra õhukeseks, ühtlase paksusega, erineva kõverusega detailisest koosnevaks TERASTURVISEKS. Raudrüü - see on tõeline maailmaime. Mitte keegi ei jõudnud selleni. See on juba peaaegu -skafander.
Miks see oli võimalik? Kuna palju kehvematel muldadel ja kehvama kliima oludes saavutati oluliselt kõrgem tööviljakus.
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - Talv tuleb!
See on hea illustratsioon muutuste kiiruse kohta.
Aastal 1800 oli Põhja-Ameerikas umbes 60 miljonit piisonit. Aastaks 1840 oli neid saanud kuskil 35 miljonit. Pärast Põhja-Lõuna sõda, 1870, oli neid alles 5 ja pool miljonit ning 1889 alla 600. Aastaks 1900 oli jäänud kuskil 300 piisonit, peamiselt loomaaedades ja loomaparkides. Ehk siis ühe inimpõlvega 1870-1900 täieliku hävimiseni.
Napi 50-60 aastaga muutus piisonite ja indiaanlaste rohtla lehmakarjuste rohtlaks ja veel 50-60 aastaga sai rohtlast inimasustuse jäänustega kõrb.
See oli suur, kontinentaalne muutus.
Nii kiiresti kaovad ja tekivad nende asemele uued liigid. Me teame varasemast sealtsamast Ameerikast megafauna kadumise lugusid. Sama teame Austraaliast.
Teisipidi - tulevikust. allpool kaks juttu samal teemal. Euroopas, eriti just selle põhjapoolses osas, on oodata 10 aastaga keskmise õhutemperatuuri langust 1-3 kraadi. Kolm kraadi, see on palju. See tähendab, et liustikud roomavad laiali Põhja-Skandinaavia mägedest. Ning Soome ja Kesk-ning Põhja-Rootsi lakkavad olema põllumajandusmaad.
https://www.uu.nl/.../potential-collapse-of-the-atlantic...
ja
https://www.science.org/doi/10.1126/sciadv.adk1189
Kui see hoovuse nõrgenemise trend sõidab üle 1-parameetrilise mudeli ENNUSTUSLIKUST 0,1-0,2 aastakeskmise kasvust 10 aasta kohta. Kui teil kukub 1-3 kraadi, põhja euroopas aga 5 või enam kraadi, siis see 0,1-0,2 tõusu samal ajal on nagu surnule soe särk.
Puhtempiiriliselt: tegin viimaste jõulude ajal statistika oma kodukandi "valgete jõulude" kohta sellel sajandil ja sama 23 aastaste perioodi kohta XX sajandil. tugevalt selle sajandi kasuks.
Samuti on selge tendents: kevadine viimane öökülm nihkub suve suunas ja sügisene esimene öökülm astub talle vastu. Keskmise tõus aasta üldistatud näitajana tuli peamiselt väljaveninud 0...+5 kraadi arvel.
Kui võtta aga statistika ööpäevade kohta mil temperatuur ei langenud alla +15 ja kus temperatuur ei langenud alla +5 kraadi siis on see üsna vastupidine keskmise komakohtade tõusule. Neid päevi on vähem, ja märgatavalt. Kliimasoojenemisest loodetud (aga seda ennustas kasvuhoone mudel otseselt) öö ja päevatemperatuuride ühtlustumine, jäi ära. Ööpäevane kõikumine on üsna suur. 25-35 kraadisele pärastlõunale järgneb +5 kraadine päikesetõus.
Praegu siis hakkab meil läbi murdma üsnagi järsu muutuse teema. Järgnes ju üsna karmidele 1980ndate talvedele perestroika suur sulaaeg. Oma peaaegu olematute talvedega. Mis lõi ilusa mulje "hokikepist" üldistatud keskmise õhutemperatuuri graafiku otsas.
Need head ja soojad aastad on igasugu keskmiste jaoks väärtuslikud, väga. Seepärast me arvutame näiteks kliimanormid nii:
1911-40, siis 1941-70, siis 1971-2000, siis 1981-2010, siis 1991-2020... ja saame väikese õõtsumisega selge keskmiste tõusu. Probleem on siin selles, et isegi libisev keskmine 2001-2030 enam midagi head ei näita.
Kui aga läheme üle kümnenditele, tuleb pilt juba päris kurb. Seetõttu meil ongi press peal, et kõik muutused tuleb ära teha aastaks 2030. Kuna sinna lähenemisel saab selgeks, et kuhu iganes kliima muutub, globaalse soojemeise poole see ei liigu.
Artiklites toodud mudelite põhjal lähevad Atlandi vihmad rohkem lõunas, Vahemere ruumis ja Põhja-Aafrikas. Kõrbed löövad rohetama. Aga selelst ma eespool kirjutasin.
Potential collapse of the Atlantic Ocean Circulation strongly affects European climate
UU.NL
Potential collapse of the Atlantic Ocean Circulation strongly affects European climate
Potential collapse of the Atlantic Ocean Circulation strongly affects European climate
1 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Ronkmust ratsanik - püha kolmainsus
Igasugu süsteemide ja keskkondade oleku ja arengu määrab püha kolmainsus:
- aine
- energia
- informatsioon.
Evolutsiooni käigus kujunesid geosüsteemid (või kui soovite - planetaarsed süsteemid) ja suur hulk keskkondasid. Süsteemi ja keskkonna erisus on selles, et süsteemi looduses ei eksisteeri. Süsteem on meie TEADVUSES loodud seoste kogum võrreldaval keerukustasemel käsitletavate esemete, asjade, objektide, nähtuste ja nendevaheliste seostega. Seoseid on kahte sorti: evolutsiooniseosed, mis ütlevad meile mingi valitud parameetri muutumise ajas ja ruumis ning olekuseosed, mis ütlevad meile valitud parameetri teiste parameetrite etteantud komplekti juures.
Keskkond on midagi, millel on omadused, mida mitte mingi ja mitte ükski selle koostisosa ei oma. Näiteks aatomitel ja molekulidel pole värvi, lõhna, kõvadust jms, neist moodustatud keskkonnal on. Elusas maailmas - inimene kui sotsioliberaalne produkt näiteks ei paljune. Kloonimine ei ole pooldumine. Sotsiaalliberaalses mõistes on inimkond - süsteem. Kus osutatakse (monetariseeritud) teenuseid. Samas on inimkond - keskkond. Millel on tohutu hulk omadusi, mida pole mitte ühelgi üksikindiviidil.
Lääne teadus töötab süsteemidega ja kuigi kasutab keskkonna ja sfääri mõisteid kuid tundub, et jääb siin filoloogilisse lõksu. Inglise keel ei sobi eriti hästi mittesüsteemsete asjade kirjeldamiseks. Igatahes lõppesid kõik katsed võtta see uus tase tunnetuses lõppesid inglisekeelse teaduse jaoks tagasivarisemisega. Või, kui täpsem olla: inglise keel ongi Science keel, kuid science on absoluutselt süsteemsele käsitlusele orienteeritud aparaat. Üks toetab teist.
Siin on umbes sama lugu nagu ladina keelega.
Kes oleks Õhtumaal uskunud, et ladina keel kaotab oma rolli kõrgkultuuris? Iga tark ja haritud inimene oleks selle üle kaua ja südamest naernud. Uusladina keel oli ju ülihea, ülimalt välja lihvitud aparaat, mis ühendas endas nii Jumalasõda kui inimese seaduste kui skolastika, andes ja kandes nende mõisteteruumi ning struktuuri.
Kuid, see oli Kiriku keel, aga mitte keel milles suhelda "personal Jesus", st protestantismi liikasuvõtjate ja orjakauplejate Jumalaga.
Science keel oli suure ja võimsa, kogu maailma täitva skolastika ladina keelse maailma kõrval NÄHTAMATU - nagu ilmse irooniaga ka toonased natuurfilosoofid oma kogusid nimetasid - INVISIBLE COLLEGE. Siis ühendati need nähtamatud ühingud täiesti nähtavaks Kuninglikuks Ühinguks. Inglise keel saigi sellepärast Science keeleks, et esimesena lasi lahti ladina keelest ja keskendus Inglimaa ees seisvatele ülesannetele.
Skolastikuid ei veendud ümber, nad lihtsalt surid välja. Kuningliku Ühingu järgijad aga võtsid ülikoolid üle.
Praegune inglise keel teaduses meenutab eunuhhi troonil. Ta on kõikjal, ta on valitsev, kuid ta ei suuda kasvada uutesse valdkondadesse.
Seetõttu käib inglise keeles mõtlevale ja tundvale maailma eliidile üle jõu selline lihtne asi nagu demograafia. Ükskõik kuidas püütakse, kuid kogu akrobaatiline breake-dance ei suuda mitte kuidagi eemalduda Malthusest, kuna see on ingliskeelse mõtteruumi piir. Kuna inimkond ei ole süsteem vaid on keskkond. Sellisena on demograafial LAINETE iseloom. Põhimõtteliselt te võite hakata kirjutama välja võrrandisüsteemi, mis üksikute veemolekulide tõugete ja põrgete kaudu püüab välja tuua lainete liikumist ja TEKKIMIST tiigiveel. Kuid selgub, et iga üksikut molekuli kirjeldav süsteem on rakendamatu, kuna igale üksikule molekulile tuleb hakata omistama VABA PARAMEETRINA tema jaoks mittevaadeldavaid ja mittemõõdetavaid omadusi.
Tekkib kaasaegsete süsteemsete füüsikaliste, keemiliste, biloogiliste, geoloogiliste ja sotsiaalsete mudelite lõks: lõpptulemus hakkab sõltuma vaatlejast ja sellest kuidas see vaatleja vaatleb, st OMISTATUD VABADE PARAMEETRITE KOMPLEKTIST.
Ma ei tea, kas Indiast ja Afroameeriakst startinud inglise keele reformid suudavad murda selle struktuuri ja teha sama, mida tegi omal ajal William sellesamuse Shakespeare taga olnud ajutrust, mis muutis täielikult ära toonase inglise keele grammatika, struktuuri, keeleloogika ja SÕNAVARA. Kui teid huvitab, mis on "päris" inglise keel, siis need on 2-4 tähelised sõnad, ebareeglipärased, st morfoloogia reeglite alusel käänduvad ja pöörduvad sõnad. Kõik muu on XVI-XVII sajandi kunstkopp ja võõrlaenud.
Aga tagasi algusse. Kosmoloogiline ja geoloogiline areng lõi teatud kontsentratsioonidega kogumid keskkondades ja nende keskkondade osades. Sealjuures tekkisid üsna arvestatavad gradiendid nende keskkondade piirkihtides. Piirkihid tähendasid vookatkestusi. Sellisel keskkonnapiiride hüppel tekkisid uued nähtused. Milliste üldiseks omaduseks sai aine keemiline muundamine, kasutades kas keemiliste potentsiaalide vahe energiat või võttes seda energiat muust allikast.
Kes neid muundamisprotsesse tõhusamalt tegi, see aheldas suurema voo ja tõrjus teised muundajad välja.
Siin tekkis neile dissipatiivsetele struktuuridele, millised ühelt poolt kandsid mälu ja suutsid seda edasi anda, teiselt poolt kohanedes keskkonna muutustega. Ehk siis primaarse informatsiooni (suvalise objekti struktuursuse peegeldus) kõrvale ilmus sekundaarse informatsiooni töötlemine.
Eelis oli nendel, kes suutsid kiiremini ja adekvaatsemalt reageerida keskkonna muutustele, sh muuta oma käitumist.
Edasi läks jäme ots ikka enam ja enam nende kätte, kes suudavad oma käitumist muuta ennetavalt, st reageerida muutustele, mida veel ei ole.
Saagis ja tõhusus on siin suur aga ka eksituse hind on karm. Vale tulevikuprognoos kriipsutab lihtsalt ajaloost välja.
Nüüd tagasi XIX sajandi evolutsiooniteooria ja selle sotsiaalse rakenduse juurde. Maailmavaateliselt seoti sotsiaalne progress ja bioevolutsioon kokku. Järk-järgult, pisikeste mutatsioonisammukestega, astus inimkond eemale ahvist ja üha lähemale Jumalale maa peal. Üleminekuks ja "lõplikuks eraldumiseks loomariigist" oli ÜRGKOGUKONDLIKU KORRA LAGUNEMINE.
Mis XX sajandil jõudis oma loogilise lõpuni: sugukondlik kord lagunes suurpereks (patriaraalseks!) Suurpere lagunes nukleaarpereks, nukleaarpere lagunes üksikust täiskasvanust ja alaelaistest koosnevaks leibkonnaks ja siis too täiesti atomaarseks üksiikindiviidiks. Õnnelikuks, absoluutselt vabaks ja - kuna ta on lõplikult eraldunud loomariigist, siis (peaaaegu) - JUMALAKS. Kelle kohta ei kehti loodusseadused. Vastupidi, kelle tahtelisest otsusest sõltub loodusnähtuse kulg! Ning kes, kuna on loobunud paljunemisest, saab kindlasti surematuks.
Kogu see õilis konstruktsioon laguneb kui me vaatame hulki erinevaid arengutsükleid. Sest seaduspärasus kujuneb hoopis teine: ühiskondliku arengu tsüklid lõpevad sugukondliku korra hävimisega.
Kristlus ja muhameedlus tulid ja kerkisid kuna nad lahendasid ühte küsimust - kuidas hoida sedasamust sugukondlikku kogukonda TIHEASUSTUSES, LINNARUUMIS. Kus meil on väga arenenud tööjaotus. Ning kuidas selle läbi tõsta sotsiaalsete protsesside energiatõhusust.
Kristlus oli sellisena a priori raskemas olukorras kui muhameedlus. Kuna Roomas formeerunud etnilise antisüsteemi oludes formeerunud õpetus oli äärmiselt eluvaenulik. Kui võtta puhas kristlus, selle baaskonstruktsioonis ja püüda selle järgi elada, siis saabub häving ühe inimpõlvega.
Teiselt poolt lahendas kristlus tohutu hulga probleeme ja kõrvaldas tõkked mehaanilise ühiskonna teelt. Lahendus oli DIALEKTILINE, lahendus oli üle vana-kreeka mõttetarkade poolt läbimängitud PARADOKSIDE.
Lahendus oli KAHEUSULISUS.
Andke Jumalale, mis Jumala ja Keisrile - mis Keisri jagu.
Andke Surmale - igavik ja Elule - kestev moment.
See kaheusulisus on kristliku maailma baasnähtus, mis suuremal või vähemal määral esineb kõikides kristlikes sotsiumides.
Kui Eurooplane ELAB, siis ta elab kui PAGAN. Kui eurooplane SUREB, on ta KRISTLANE.