Suur poliitika, august 2023
August, nagu kombeks, tõi hulga maailmapoliitika tähtsündmusi.
MM Finaal "Kes hakkavad võitlema ülemvõimu eest Maailmas" lõppes kolmanda koha selgumisega.
Meil on esinumber tiitlipretendendina - Hiina RV ja tiitlikaitsja - USA.
India astus kindlalt kolmandale positsioonile, joonides seda alla eduka maandumisega Kuu pooluse lähedal.

Kuu-25 liiga järsk pidurdus nullis selleks korraks Venemaa katse pretendeerida iseseisva suurvõimu rollile uues maailmas (tormilised kiiduavaldused, hüüded: jesss!!!)
Tähtsündmuseks oli kindlasti BRICSi konverents ja BRICS laienemine. Lääne suur poliitiline lüüasaamine - VVP puudumine konverentsil. Suur lüüasaamine, kuna puudus kohtumise polariseerumine Ukraina sõja küsimuses. BRICS tegeles hoopis muude küsimustega ja - liikus koos laienemisega - otsustavalt ja edukalt edasi. Luues uusi institutsioone ja organiseerides protseduure. Lääne probleem ei ole mitte Venemaa osalus või puudumine BRICSis. Probleem on selles, et kõigi vastuolude juures, millele me väga loodame, Hiina ja India ei läinud ei suundadesse, uksi paugutades.

Lähikümnendi Maailmapoliitika teljeks saab USA ja Hiina võitlus India positsiooni pärast. Koos Indiaga on ülekaal maailmas, ilma Indiata või vaenuliku India puhul - allajäämine.
Paljudele tundus India positsioon endastmõistetav - "seal pole isegi teha midagi": maailma suurim demokraatia, maailma suurim inglisekeelne riik... Kas saab olla küsimusi?
Saab. India kõrvaldas oma lippudelt viimased mälestused "Pühast Georgest". See on midagi umbes nii, et EV Kaitsejõud oleksid mereväe lipult koristanud NSVL laevastiku lipu - arusaamiseks. Ning esitas inglise keeles mõtlevatele inimestele arve koloniaalaja eest: midagi 45 või enam TRILJONIT naela. Lugemata ligi sadat miljonit inimohvrit... India hind on välja kuulutatud ja selge: LIIDRIPOSITSIOON Rahvasteühenduses ja sealtkaudu ka inglisekeelses maailmas. Just India teostab keelereformi - kirjakeele viimine häälduspõhisele kirjaviisile (nagu me kirjutame eesti keeles), arusaamatute artiklite ja eessõnade väljaviskamine, mida ilma pähetuupimiseta keegi ära õppida ei suuda. Tuhandete ebardreeglipärasuste asendamine lihtsate ja selgete morfoloogiliste reeglitega. See on elu vajadus - õpetada rahvustevahelise suhtlemise keelt enam kui miljardile inimesele, kelle emakeeleks ei ole inglise keel ja kellel ei ole kümmet aastat kepidistsipliiniga pähetuupimiseks.

BRICS laienemine on eelkõige India tugevnemine, kuna isegi Brasiilia ja Argentiina kuulusid Briti Impeeriumi mõjusfääri. Nagu ka Iraan ja Abessiinia (Etioopia). Rääkimata Saudi Araabiast, Emiraatidest, Egiptusest, Lõuna-Aafrikast. Jutt pole kaugest minevikust, vaid konkreetsetest majanduslikest ja kultuurisuhetest XIX-XX sajandil.
See tähendab, et AUKUS on omadega augus. Meredroonide kõmuline edu selle aasta suvel ütleb, et tohutute veteväljadega eraldatud globaalne impeerium on globaalne nõrkus. Mis on BRICSi ja AUKUS vahe?

AUKUS on - ülemere Impeerium. Selle provintsid UK, Austraalia, Uus-Meremaa on kriitiliselt sõltuvad ülemere ühendustest. Loomulik reaktsioon ühendada kultuurilise ja RAHVUSLIKU ühtsuse pinnal "inglise keelt rääkivad rahvad" põhines Dollari ja Aatomilennukikandjate koondiste absoluutsel domineerimisel Maailmaruumis. BRICS on majandus(poliitiline) blokk. Kelle liikmed on harjunud ISE HAKKAMA saama. Ning kellele BRICS on vajalik kasvuks.

Esialgu on BRICS ideoloogiliselt väga amorfne. Kuid on selge trendiga absoluutsele läänevaenulikkusele ja kõige Lääneliku eitusele. Siin on lõhe BRICSis "apostelliku" st organisatsioonilise-institutsioonilise järjepidevuse ja "evangeelse" vahel. Lähis- ja Kesk-Ida riigid ning India pretendeerivad maailmakultuuris ajaloolisele institutsioonilisele järjepidevusele kuna paiknevad "kultuurihälli" kohal. Hiina RV aga kui üle marksismi üle võetud Lääne MÕTTETRADITSIOONI kandja. Just Hiina hakkab pretendeerima ILMALIKU LÄÄNE KULTUURITRADITSIOONI järjepidevusele. Kreeka ja Rooma pärandi loomingulisele lõimimisele ja arendamisele. Kristlike väärtuste kaitsele.
Antikolonialism, ratsionaalsus, inimliik.

Olukorras, kus Mehhiko ja sellest lõunas olevad Kesk-Ameerika maad ning Kariibi basseini riigid üha enam vaatavad Hiina ja India poole, kipuvad igasugu sir Winstoni unelmad suurte ingliskeelsete demokraatiate ühendusest jääma unistusteks.
Ärgem unustagem - WASP'id ei ole ka ühtsed. Nad on jagunenud dixie'deks ja jänkideks ning praegu me näeme selle lõhe süvenemist. Mustad ingliskeelsed näevad valgete ingliskeelikute globaalset rahvusliku ühtsust põrgus põlemas. Ning üsna suur osa dixietest valib igapäevases elus latinod, kui elulistes valikutes ja KULTUURIS LÄHEDASEMAD. Kellega on Texase või Florida konservatiivne kristlane lähedasem: Uus-Inglismaa või kalifornia kohikukega fantastilises kostüümis, kes ulub: "ui ool dai, dai uihv mii!" või latinoga, kes ütleb:
"Pater noster, qui es in cœlis;
sanctificetur nomen tuum!"?

Seda enam, et keeruline kirjandus, keerulised tunded ja keerulised mõtted on lahkunud inglise keelest ja siirdunud Lope de Vega keelde. Lõuna elus võib märgata, et kohalikud elitaarid, sattunud tuppikusse jutuajamises "in the only human language", lähevad üle Cervantese keelele. Klaarinud teema paari lausega, seletavad seda siis ülejäänutele pooletunnise jutuga inglišis.
Siit võib teha paar prognoosi selles stsenaariumis. Sekeldamine Londoni, NYC, Washingtoni ja Los Angelese vahel, endiste Briti dominioonide ja India ning Jaapani, Lõuna-Korea ja Taiwani vahel jätkub. Umbes nagu Briti Impeeriumi sajanditagused preferentsid. Toimub ridamisi ajaloolise tähtusega kohtumisi. Igal järgneval võetakse vastu üha uusi ja uusi ühtsust ja vankumatut kindlust deklaratsioone fundamentaalsete väärtuste osas. Ning tekkib üha suurem kaos institutsioonide arengus. Iga algatus loob uued institutsionaalsed struktuurid, mis ei arene kuhugi kuna pole selge nende suhe olemasolevatega. Uhked deklaratsioonid varjavad süvenevat nõutust eliidi kõige lojaalsemate rühmituste hulgas. mis kasvavas ressursinappuses läheb üle peataolekuks.

Lähikümnendisse võib oodata midagi sellist nagu juhtus 1931. aasta septembris kui 1-2 nädalaga naelsterling lakkas olemast maailmaraha. Vaikselt ja ilma müdinata. Ning hulk maailma maid, sh meie jumalast kaitstud kodumaa, läksid arveldustes üle dollarile. Täpselt samuti viiakse kaasajal arveldused üle "millelegi muule". Dollari lahtipõkkamine maailmamajandusest on möödapääsmatult vajalik, et teha Põhja-Ameerika reindustrialiseerimine raskuskeskmega Kariibi mere basseinis. Aastete 2016-2023 kogemus ütleb, et reindustrialiseerimine ameerika SISETURU baasil, hoides dollari kurssi Jamaika süsteemis, EI TÖÖTA. Ameerika eksperdid vaatavad kadedusega Kagu-Aasia 1996. ja Vene 1998. aasta default kogemusi. Vajalik on elavdada eksporti, ekspordiks on vajalik nõrk dollar.

Maailmapoliitika 4-5 koha pärast ei toimu isegi võitlust. 🙂 Euroliit lahendab äärmiselt raskeid eksistentsiaalseid küsimusi: kes me oleme? milleks me oleme? kas me üldse oleme? Kas me oleme mingi iseseisvusele pretendeeriv mängija maailmaareenil? või me oleme Briti Impeeriumi India analoog 1920-30ndatest Ameerika maailmasüsteemis? Teadaolevalt lõhenev ja laiali vajuv niipea kui kaob siduv raam? Vana Euroopa on kaotanud igasuguse pildi tulevikust. Ta ei tea kuhu ta läheb ja kas ta üldse läheb. Üldiselt tahaks ta surra. Võtke meie maad, võtke meie varad - aga jätke meie eliit antigravitatsioonilise maailmaimena poliitilisse kõrgvaakumisse rippuma! Euroopa juhtriik, kultuurilises ja ideoloogilises mõttes on - Poola. Kuid Poolat on liiga vähe, et vedada kogu seda pudedat moodustist enda kannul. Euroeliit suudab siiamaani vältida Lääne-slaavi riikide ja baltikumi ühendamist Poolaga. Peamiselt küll inertsist.

Mati Tee
Autor
Suur poliitika, B-liiga A-alagrupi mängud
Esikolmmiku, täpsemini - kolmpooliku, kuna EL puhul on esialgu veel võimalikud variandid, puhul on asi selge. Nad ei ole praeguse konfiguratsiooni juures suureks löömaks valmis. On veel vaja palju ära teha ja seda vähem kui 15 aastaga ära ei tee.
USA püüab oma poliitikas (ärge ajage segi etnilisega!) minna tagasi juurte juurde. Ameerika asjad läksid Kolmandas Külmas Maailmasõjas halvasti. Meil on edulugu, kus teised kaklesid ja Ameerika võitis. Ning pikk ja kurb lugulaul suurest vastasseisust mille ameerika võitis kuid kaotas seejuures maailma. Lööming Hiinaga, kus Bharat on kaalukeel ja pealtvaataja... See meenutab nii väga klassikat, et tekitab kiire soovi sealt välja saada. Seetõttu täidavad lähiaja, 15 aastat, regionaalsed madinad, kus tooni annavad "tahan-ka" B-liiga mängijad.
Vaatame nüüd Maailmapoliitika B-liiga A-alagrupi mängijaid. Need on endised tiitlikandjad või pretendendid. Nälg ja ikaldus pressivad neid tagant, ahnus veab eest ning nad kõik elavad mõttega: midagi tuleb teha ja KOHE! Nende peamine motivatsioon on parandada oma positsiooni ENNE kui tuleb OTSUSTAV mats. "Muidu meiega mitte keegi ei räägi" ja "meist saab mitte subjekt vaid OBJEKT".

B-liiga A-alagrupi mängijad: London City, XIX sajandi maailma juhtiv suurvõim. Moskva, Kreml - XIX sajandi "Suure Mängu" igavene teine; XX sajandi põhipretendent. Tokio, kaugel, kuid alati pildil, Berliin-karukoobas keset Euroopat. Pariis, lähedane, kuid mitte kunagi mõistetud ja Rooma, barbariseerunud ja mitte enam võimas, kuid Igavene.
Kirjutasin selle alagrupi lahti just linnade põhiselt, kuna need on määravad. Maad nende ümber on praegu väga amorfses seisus ja me ei tea, mis sellest välja tuleb.
Meil on siin 3 Maailmalinna: London, Moskva ja Pariis. Meil on üks Igavene Linn - Rooma. Ning Berliin ja Tokyo, mis pole ei see ega teine. Aga tahaksid väga olla.
Mis on kaasaja globaalne regionaaltrend?
Mida me tegelikult loeme päevauudistest?

Lagunevad ja manduvad juurtega keskmises kiviajas seisvad inimühendused. Õhtumaal ei laota enam müüri. Kellu pole enam au sees.
Lagunevad Euroopa globaalsed struktuurid. Laguneb Akadeemia - üle kloostrite ja korporatiivsete ühenduste meieni elanud tervitus kristluse-eelsest Antiikmaailmast. Sild Vahemere idaosa kultuuripärandisse. Struktuur, mis käesoleva ajani TÕLGENDAS JA PAKENDAS meile TEADMISI vastavalt valitseva eliidi kontseptsioonidele. Baconi paradigma kadumine teadusest on Õhtumaa kadumine teadusest.

Kehvad ajad on Rooma keisririigi suurimal jäänukil: RISTIKOGUDUSEL. Rooma kirik ja Püha Tool elavad üle raskeid aegu. Esimest korda viimase 2 aastatuhande kestel on nende jaoks küsimus hamletlik: olla või mitte olla.
Ning muidugi lagunevad ja kaovad Euroopa Impeeriumite jäänukid. Hävitatakse nende kultuurikoode ja keeli, purustatakse poliitilisi jäänukstruktuure majanduses. Küntakse segamini etniline pilt ja etnilised suhted.
Järgnevalt, kui aega ja jõudu on, vaatamegi neid mängijaid ja nende võimalike ettevõtmisi.

Mati Tee
Autor
London, esimene teiste seas.
Miks ma kirjutan keskustest, aga mitte maadest või riikidest?
Aga sellepärast, et on absoluutne udu ja määramatus sellega, mis ümbritseb ja saab ümbritsema neid keskusi. Näiteks Ühendkuningriik. Võib-olla eraldub Šotimaa, kukub ära Põhja-Iirimaa... Aga võib-olla - mitte!

Kuid selge on, et just pealinn tüürib kõiki neid protsesse, sh uut KOKKUSEADET. Ei ole võimalik taastada Briti Impeeriumi, Vene Impeeriumi, Nõukogude Liitu või mida iganes. Uues maailmas tuleb Keskust ümbritsev ja sellele allutatud süsteem panna kokku täiesti uuesti. Üle kõikide seniste majanduslike, poliitiliste, rahvuslike ja usuliste piiride.

London oli 1,5-2 sajandit Maailma Pealinn. Ühtlasi ka maailma suurim linn. Ning on siiamaani inglisekeelses maailmas NYC kõrval suurim majandus- ja kultuurikeskus.
London oli esimene Õhtumaa keskustest, milline tegi läbi täieliku rahvusliku muutuse. Kui aastal 1961 oli Suur-London üherahvuseline inglise linn, Briti Impeeriumi ja Rahvasteühenduse keskus, siis järgnevalt algas intensiivne sisseränne. Praeguseks on Londonist saanud enamus-vähemuste linn. Ametlikud valged britid moodustavad veidi üle kolmandiku ja valgete sisserändajate arvelt venitatakse valged linnas enamuseks. 🙂 Ei mingit maagiat, ainult käteosavus ja tabelarvutuse valdamine. Kui võtame elanikkonna vanuses 20-60, siis on aktiivses vanuses inimestest julgelt 2/3 väljaspoolt Briti saari juurtega. AMETLIKEL andmetel. Kuigi on päevselge, et just Londonis on suurim hulk illegaale.

Miks see on oluline? Aga sellepärast, et just pealinn määrab poliitika. Võib ju olla ametlikus statistikas 80% priviligeeritud enamust. Kuid, need kolgaste vahel hajutatud enamused ei oma mingi väljundit poliitikas. Mida me ka näeme. Hindust valitusjuht riigi eesotsas ja pakistani linnavalitsus. Mis on loomulik ja arusaadav kuna just Hindustani juurtega isikud on kõige paremini organiseeritud, kõige aktiivsemad ja just nemad oma sidemetega määravad poliitika näo.
Mitte mingi taga-kolka küla ei Eestis ei Inglismaal ei tee poliitikat. Poliitikat teeb pealinn. Ning natsioonide süsteemi kriisi esimene märk on see, et provintsi mõju Keskuse poliitikale langes radikaalselt. Kuidas kujunesid natsioonid?

Kuningas absolutistlikus tsentraliseeritud riigis allutas endale feodaalid (maa) ja LINNAD, sh pealinna. Järgnevates revolutsioonides võitles linn oma privileegide ja vabaduste eest. Ning rahvusliku erisuse tekkimine ja selle erisuse rõhutamine linna ja maa vahel ainult kasvab. "Me valitseme teid, kuna meie enamus linnas on TEIE maa vähemus."
Lõpeks, just briti saartel on selline kihiline pirukas vägagi süsteemne. Piktid tõrjuti perifeeriasse keltide poolt. Jättes pärandiks mitmeid põnevaid ebareeglipäraseid verbe ning muid sõnu. Samuti kombe tuntud asjadest rääkides määratleda neid "see" ja "too" mis elab siiamaani artiklis "the". Kelte pressisid keskustest välja roomlased, kellele tulid kraesse anglid ja saksid. Siis olid seal "Taani seaduse" piirkonnad ja skandinaavia viikingite valdused, kuni tulid põhjamaa meeste järeltulijad Normandiast.

Erisused normannide ja anglide ning sakside vahel püsisid eliidis Rooside sõjani. Siis tapeti selline hulk ülikuid maha, et tuli neid gentlest massiliselt juurde värvata.
Etniline pööre pealinnas oli kindlasti teadlik. See oli katse midagi päästa kolonialismilt neokolonialismile üleminekul. Avades pealinna endise impeeriumi inimvoogudele loodeti nõnda säilitada sidemeid ja mõju.

Järgnevalt, nähes inglise ühiskonna allakäiku, ning mõistes selle PÖÖRDUMATUT iseloomu, nähti ainult etnilises transformatsioonis võimalust tuua ühiskond allakäigust välja. Etnilise dominandi vahetus annab võimaluse vahetada välja teised käitumismallid, sh ka näiteks seksuaalsed. Ja perekondlikud.
Kuid, see rahvuslik vahe muu riigi ja suurlinnade vahel, eriti just pealinnaga hakkab kõvasti mõjutama riigi kui terviku poliitikat. Kuidas, näeme allpool.

Kui me vaatame kaasaja Suure Poliitika poole, siis on meie harju keskmisele analüütikule raudpoldina selge, et London ja Ühendkuningriik (aga neile on see üks ja seesama) läheb kindlasti "Suurte inglise keeles rääkivate demokraatiate" teed ja on õige varsti omadega AUKUS.
See kõik oleks kena kui siin ei oleks nüansse.
XX sajandi alguses lõhestasid Briti Impeeriumi eliiti kaks poliitilist suundumust. Huvitav on seejuures fakt, et need suundumused ei olnud parteilised, mis oleks loogiline klassikalises kaheparteisüsteemis vaid üleparteilised. Need suundumused olid briti natsionalism ja angloameerika šovinism. Natsionalistid-Imperialistid, kellest tuntuim on Neville Chamberlein, nägid peamise eesmärgina iseseisvat Londonit, iseseisva Impeeriumi eesotsas. Ning otsisid võimalust selle säilitamiseks. Laiendades dominioonide õigusi, kaasates neid rohkem impeeriumi asumaade hõivamisse, mida iganes.

Teised, kellest üks tuntuim on sir Winnie, seisid positsioonil: Impeeriumist tuleb loobuda. Täielikult ja tingimusteta. Kuna Ühendriigid on printsipiaalsed Euroopa koloniaalimpeeriumite küsimuses. Need on asjad, mida lihtsalt ei pea olema. Vastuseks lootsid nad noorema partneri rolli riigina nende alade neokoloniaalses ekspluateerimises ning konkreetselt Londonile jätkuvalt maailma juhtiva finantskeskuse rolli.

Teises Maailmasõjas kaotas Suurbritannia Singapuri kuid suutis ära kaitsta India ja Suezi. Mis muutis Impeeriumi lagunemise pikemaks ja verisemaks kui loodeti.
Revolutsioon Egiptuses 1952 ja partisanisõda Malaisias rikkusid kõvasti Londoni ja Washingtoni suhteid. Valged kolonistid Aafrikas, saanud omavalituse staatuse, organiseerusid kiiresti ja ei kavatsenudki lahkuda. Puhkesid verised lahingud Mau-Mau ülestõusu käigus Keenias. Briti Ida-Aafrikas ning Rhodesia ja Njässamaa föderatsioonis arutasid inglise sisserändajad "ennetava iseseisvuse" väljakuulutamist. Idee oli lihtne: euroopa päritolu sisserändajad võtavad koos asiaatidega ning segaverelistega võimu enda kätte. Kaasavad sinna kohalikud "edasijõudnud" - linnalise eluviisiga ja lääneliku haridusega kohalikud. Kohalikele hõimudele ja rahvastele antakse ulatuslik autonoomia nende asualal.

Probleem oli siin selles, et "talenti maha ei joo". Suurbritannia suutis Malaias, erinevalt Vietnamist hiljem, väga kiiresti lokaliseerida kommunistidest mässulised. Taandada need hiina rahvusvähemusele ja võtta territooriumi kontrolli alla. Kohalik politsei ja kaitsesalgad, toetatuna patrullidest soomusautodel ja vajadusel langevarjuritest reindžeritega õhust, lõhkus vastupanu kolleteks. Sama juhtus Keenias. Vaatamata Ameerika poliitilisele toetusele, abile raha ja relvadega, sai 1950ndate keskpaigaks selgeks, et Briti (ja Prantsuse) koloniaalimpeeriumid ei lagune nii kiiresti kui vaja. Selles olukorras mängiti välja 1956. aasta "Suessi kriis". London ja Pariis, ühendanud jõud, andsid löögi Egiptusele.

Sundimaks viimast nõustuma eritingimustega Suessi kanali tsoonis. Kõnealusel ajal oli seal 70 tuhat briti sõdurit. Operatsioon kulges üsna edukalt sõjaliselt kuid oli katastroof poliitiliselt. USA ja NSVL toetasid üheskoos "kolonialismi retsitatiivi" hukka mõistvat resolutsiooni ÜRO julgeolekunõukogus. "Liitlus liitluseks, kuid põhimõtted on meile kallimad." Järgnes kurb ja vaevaline "evakueerimine ida poolt Suessi", mis lõppes Araabia protektoraatide iseseisvumisega 1971. Suurbritannia poliitiline reiting Läänemaailmas langes allapoole põrandaliistu. De Gaulle Prantsusmaa ja taastunud Lääne-Saksamaa tõusid esiplaanile. See kurss, nagu me teame, viis Saareriigi Euroliidu ülemere provintsiks.
Tervikuna sai "amerikanistide" ja inglise šovinistide kurss kõvasti diskrimineeritud.
Tehniliste suurprojektide ühistegevuse kogemus oli nagu Suure-Peetri ja Väikese-Peetri muinasjutus: "kõigepealt sööme sinu leivakoti tühjaks ja siis igaüks enda oma."

Mati Tee
Autor
Ühistegevuse võlu ja valu
Esimene suurkogemus oli "torujad sulamid" - Briti tuumapropjekt. Teise Ilmasõja oludes otsustati see viia üle ookeani. Kui 1939-40 oli Inglismaa siin selgelt liider, siis nüüd toimus ühisprojekti vaikne tühjaksjooksmine inimestest ja rahast. "Manhattani projekt" läks eelisarenduses, ühisprojekt jäi unarule. Sedavõrd unarule, et London pidi kasutama eriteenistuste meetodeid saamaks ülevaadet asjade seisust. Lükates selleks ette Cambridge gruppi jt kommunistlike veendumustega tegelaste ühendusi.

Kui vahele jäädakse, siis "ega's meie ei midagi, need olid punased!"
Üldiselt läksid sama teed radaritehnika, elektroonika, lennundus, sh mootoriehitus, raketiehitus jne... Anekdoodid "briti teadlastest" lasi lendu nende endised kolleegid sealpool Suurt Vett. Joonides alla oma üleolekut kodumaale jäänud hädavarestest.
Esimese Maailmasõja lõpus suurima laevastikuga maast ja Teise Maailmasõja lõpus enam-vähem Ühendriikidega samaväärsete õhujõududega maast sai Külma sõja ajal MAISMAA jõud Euroopa sõjatandril ja siis kadus ka see.

Briti eliit oli valmis loobuma Impeeriumist MAAILMA NIMEL. Üleilmastumine terendas ees ja Ameerika deklareeris väga selgelt, et koloniaalimpeeriume Ameerika Globaliseerumisse ei võeta. Impeeriumi lagunemisele vastas kultuuri ja hariduse ekspansioon 1960ndatest pihta. Briti biitmuusika, inglise kirjandus intellektuaalidele, punk ja heavy metal, ning muigi briti ülikoolid kui maailma eliidi sepikoda.
Selle kõige taga - FINANTSID.

Tänu kultuurimõjule ja finantsidele suutis London säilitada ja isegi laiendada sellist asja nagu salateenistused. Ning, teeme selle koha pealt selge pildi. Ilmselt 90% salateenistustest ei ole mitte need, kes murravad vastase seife lahti ja pildistavad sealt võetud dokumente. Ei, uuemaaegsed salateenistused on INFOTÖÖSTUSE teljeks, ja nende peamiseks tegevuseks on PROPAGANDA ja AGITATSIOON. INTELLIGENCE, selle sõna kogu semantilise spektri ulatuses.

Ning see tagas lagunevale Impeeriumile suurema mõju Maailmas kui seda võiks oodata. Sellel baasil alustas London, isegi täpsemini - City - 1970ndate algusest finantsimpeeriumi loomist Lõuna-Hiinas ja ümbruses.
Tuletan veelkord meelde: võim on mitteformaalsed inimsuhted. Ning Londonist lähtuvad võrgustikud arendasid ja hoidsid neid suhteid hoolikalt.

Ja jällegi - ei tasu ette kujutada lihtlabast reeturit, kes puistab määrdeõlisse liiva ja varastab kindlustuste plaane. Pigem, nagu Lõuna-Hiina näite varal, tähendas see niigi edukate inimeste aitamist. Vabamajandustsoon vabamajandustsooniks, kuid üks tegelane sai finantseeringu, tehnoloogiad ja kokkulepped, keegi teine aga - mitte. Üks liikus karjääriredelil üles, teine aga kõdus kuskil maakonna tasandil. Kujuures arved maksti korralikult, lepingud olid ehtsad, tüssamist ei olnud. Tõsiste inimeste tõsine töö.

Ning siin ongi esimene ja suurim AUKUS probleem. Astumine AUKU tähendab, et Londoni finantsimpeeriumist Lõunameredel TULEB LOOBUDA _KOHE_. See tuleb anda ära praegu ja ilma tingimusteta. Ära anda tuleb PRAEGU, aga võimalikud boonused, kui need tulevad, on KUNAGI HOMME. Või ülehomme. Või üle-ülehomme.
Ning nüüd, vaadake üles seda ühisprojektide jada. London sai finants- ja intelligentsimpeeriumi vastutasuks oma Impeeriumi eest. NB! Suurima Impeeriumi eest teadaolevas Maailma ajaloos. Ning on üsna palju neid, kes näevad asjas ookeanitaguste katset teha enne lahkumist "puhas vuuk". Sest eespoolkirjeldatud arengud Põhja-Ameerika kontinendil on väga hästi näha.
Teine probleem AUKUSega on selles, et antinatsionalist Churchill kirjutas "inglise keelt rääkivate rahvaste ajaloo". Mis kirjeldas toonast pilti: Ameerka, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa PÕLVNESID "Vanast heast Inglismaast". Aastal 1961 elas Suur-Londonis 7,5 miljonit inglast (98% elanikkonnast), kellest kõigil elasid onud, tädid ja muud sugulased väljarännumaades. Kelle jaoks nende riikide sugulus ja ühtekuuluvus ei tekitanud isegi mitte küsimust.
PRAEGUSE Londoni elanikkonnast 3/4 on sinna asunud ÜHE INIMPÕLVE KESTEL. Te lihtsalt tunnetage nähtuse mastaape. Ühe inimpõlvega kahanes inglaste, šotlaste ja Waleslaste hulk Suur-Londonis absoluutarvudes üle poole (3,2 miljonini) ja muutus absoluutseks vähemuseks. Te kujutate ette, et sellistes tingimustes säilub mingi ajalooline, kultuuriline vms järjepidevus?
Praegune London on need, kelle esivanemad SÕDISID Richard Lõvisüdamega Ristisõjas. Kelle esivanemaid lasti suurtükitoru külge seotult tükkideks (et nende hinge tappa), kelle surnud sugulased vedelesid teede ääres, kuna inglise kudumisvabrikud jätsid India käsitöölised ilma elatiseta. Praegune London saabus sinna Indiast, Pakistanist, rändas agasi Lääne-Indiast, Araabiast, tuli Poolast ja Baltikumist. Nende jaoks on kõik need USAd, Kanadad, Austraaliad ja Uus-Meremaad VÕÕRAD. Võõrad maad, mille suhtes ei ole vähimatki ühtsustunnet.
On raske ette näha diplomaatilise härjakauplemise keerdkäike. Sellevõrra on ka raske ennustada, mis staadiumid läbib AUKUS... Kuid nende kahe faktori põhjal ei jäta see konstruktsioon praeguses konfiguratsioonis muljet endast kui püsivast. Pigem on see mänguväljak, kus kaks mängurit väga ettevaatlikult lehti avavad.

Mati Tee
Autor
Aga palju sel Cityl diviise on?
Peamine limiteeriv faktor Londoni välispoliitikas on DIVIISIDE PUUDUMINE.
Londonil on kaheldamatult arvestatav laevastik, kuid see pole XIX-XX sajandi alguse laevastik. ÜKSI suudab see laevastik jõudu projitseerida ainult seal, kus see pole segatud mõne teise laevastiku poolt. Maismaal on asi veel tõsisem.
Londoni diplomaatia on tänu haridus- ja teabesüsteemile (intelligence) jätkuvalt võimas. Kuid selle edukaid läbimurdeid pärsib ikka ja jälle maabuvate diviiside puudumine. Ning kui väga ka usuvad kohalikud eliidid Londonis omandatud väärtustesse, jõuab neile elu julma argipäevana kohale õudne tõde: inglise vägesid ei tule. Ekspeditsiooniarmeed ei tule, isegi korpust ei tule, ja isegi diviisi sadamas maha ei laadita.
See on praegu väga kriitiline faktor. Maailmas on tugev turbulentsus ja diviisid lihtsalt hädavajalikud. Ilma selleta ei jää mitte ükski diplomaatia ja pehme jõu projitseerimine edukaks.
Mõni mure, ütlete. Ühendkuningriigil on kümned miljonid elanikud vanuses 16-65 aastat. Mobiliseerida siit miljon püssi alla on tühiasi.
Siin on üks närune nüanss, ja see on see rahvuslik erisus Londoni ja teiste suurlinnade ning maapiirkondade vahel. Kui me läheme üldmobilisatsioonilaadsetele meetmetele, siis saame me sõjaväes vastikult lähedase jaotuse rahvuslikule koosseisule. Ehk siis riiklikul tasandil 80% valgeid: inglasi, šotlasi, ueilslasi. Ning see on juba väga vastik asi. Kui me saadame valged sõdurid sõtta mustade kindralite komando all, siis kerkivad varsti küsimused. Ning need küsimused, kui need kõlavad relvakandjate poolt, on väga ohtlikud. "Miks MEIE peame NENDE eest surema?"
Võtame ja mobiliseerime eelistatult linlasi, vähemuste eelisesindatuse baasil?
Teate, Ukraina sõda ilmselt juba tuulutas peadest välja: "võõral maal, väikese verega..." illusioonid. Süsteem rahvuslikult lõhenenud suurlinnadest ja maast seisab koos ainult seni, kuni pole vaja suuremaid pingutusi.
Kui me teeme totaalse mobiliatsiooni, saame ikkagi veel inglise armee. Ning see armee vaatab sõltumata sõja tulemustest üle praegu rahvuspoliitika ning sisserände poliitika tulemused.
Sama on vastupidine. Panna sissesõitnud araablased hindude alluvusse või vastupidi, teate, pole tervislik. Kui me teeme segi-läbi suure segamise... teate, üldmopi tasemel - ei tasu! Valus hakkab.
Mida siis teha?
Mida aga mäletavad nii vanad kui uued londonlased on: "Kõigis sõdades India vallutamise eest sõdisid meie eest hindud.". Muudest territooriumitest rääkimata.
Jääda vabatahtliku, lepingulise, katgooriapõhise värbamise juurde ning katta niimoodi just tsentraalse juhtimise ja logistika kohad. Aga isikkoosseisu täidame "viimaste mohikaanlastega". Nendega, kellel pole enam ei perekonda, ega rahvast ega riiki, kellel kõik see on juba hukkunud.
Seega on meil suure sõjaväe loomiseks vajalik teatud "rikastuskaskaad" nagu tuumatehnoloogiates. London on alati kaotanud kõik lahingud peale viimase - kuna need kaotused suurendavad tema jõudu. Lihtsalt kujutage ette, et kohas X, meie instruktorite (komandöride õigustes) ja staabi komando all kaotakse mingi väike lokaalne sõda. Mitte väga tundlikus piirkonnas. Kuna me oleme head, siis loomulikult me evakueerime meie poolel võidelnud.
Mida nendega teha?
Pärast evakuatsiooni organiseerime nad teatud natsionaalseteks jõududeks meie väejuhatuse all. Nad on kõrgelt motiveeritud, kaasaegse sõja kogemusega ja minna ei ole neil mitte kuhugi. Nõnda me saame üsnagi tõhusad väed, mida saab juba kasutada mitmel pool. Näiteks Teises ilmasõjas võitles Poola armee eksiilis (Sikorski armee) õige mitmel pool: okupeeris briti tsooni Iraanis. Võitles Egiptuses ja Itaalias... Võidukas naasmine Poola jäi ära... vähemalt 45 aastaks. Aga mis teha... elu selline.
Kogemus, mis omandati Suures Sõjas: HALVIM, mida võib teha, on homelandi üldmobilisatsioon ja järgnev hakklihamasinast läbi tõmbamine. Parem saata tulle Poola, Vaba Prantsusmaa, igasugu Hollandi ja Belgia, India, Austraalia, Kanada ja Lõuna-Aafrika ning muude Uus-meremaade omi.
Impeeriumi taastamine eeldab Impeeriumi armeed. Raha on olemas. Ideed on olemas, tuleb selle kõige peale korjata liha.
On aeg käivitada rikastuskaskaadid, mis annavad 10-15 aasta perspektiivis paljumiljonilise armee, MIDA EI PEAGI pärast sõda Saartele tagasi laskma. Aastal 1919 päästis revolutsioonist ainult üks - tegu oli saartega. Sõdurid andis ära relvad ja saadeti koju segatuna mitte oma väeosa sõduritega.
Mobiilse ja võimeka armee, mida saab kasutada väga erinevates piirkondades. Ning milline Viimases Lahingus vajutab kaalukeeled Londoni kasuks.
On selge ka see, et planeerimine peab olema aja kui sündmustega täidetud ruumi põhine, mitte aga kitsalt kalendripõhine. Te võite kõik mobilisatsioonis ja sõjalises tootmises õigesti ette näha... kuid teie parimad jõud segatakse Somme ja Ypresi mudaga... aastal 1916! Sõda aga lõpeb alles 1918... kui te olete kaotanud kogu oma eliidi järgmise põlvkonna. Ma ei tea, kas tuleb Kergeratsaväe brigaadi ja Somme'i järel kolmas katse...
https://www.youtube.com/watch?v=o1irQkSjiCU
....The horse, he sweats with fear, we break to run
The mighty roar of the Russian guns
And as we race towards the human wall
The screams of pain as my comrades fall
We hurdle bodies that lay on the ground
And the Russians fire another round
We get so near, yet so far away
We won't live to fight another day...
(Iron Maiden, The Trooper)
The Trooper Iron Maiden / The Last Charge of the Light Brigade
YOUTUBE.COM
The Trooper Iron Maiden / The Last Charge of the Light Brigade
The Trooper Iron Maiden / The Last Charge of the Light Brigade
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Eliidi sepikodadest
Maailma praegustest juhtivülikoolidest mõeldes meenub mulle Gustav Suitsu luuletus "Krupp":
"Ah, sülitust seda peaks nägema
sula teras kuis miilab ja lõõmab
Maa, taevaski leegitseb Essenis,
Nii lõõskavad Kruppi ahjud!..."
Nõnda nagu kunagise saksa suurtükikuninga tehased vorpisid suurtükke, nõnda, kui mitte veel võimsamas tempos, sepistab Briti ülikoolisüsteem maailma juhtivkaadrit.
Ükskõik kuidas ka pannakse kokku maailma juhtivate ülikoolide reitingut, on kindel üks: Oxford ja Cambridge on esikümnikus, kui mitte esikolmikus. Ning esikümnikus seltsivad veel nendega tihtilugu Imperial College ja UCL.
Mis torkab silma Briti kõrgkoolide puhul on 40-60% välisõppurite osakaal. USA ülikoolides on see tavaliselt 10-30% juures. Sealjuures - vt üles - ka n.ö. kohalikest enamus on esimest või teist põlve sisserändajate lapsed.
Ning just Ühendkuningriigi ülikoolisüsteem tõi välja huvitava nähtuse. Selleks on kohaliku kõrgharidusega noorsoo VÄLJAUHTMINE õppirände poolt. Kui me vaatame lõpetajaid, siis viivad rahvusvahelised tudengid endaga kaasa rohkem kohalike diplomeeritud spetsialiste kui neid sissetulnud lõpetajate hulgast maha jääb.
Ning just selle kaudu sirutuvad teabe- ja infovõrgustikud Londonist maailma kaugemaisse nurkadesse.
Kuid, kõik see ilu kaob koos Ameerika üleilmastumisega.
Ida-Euroopas vallandakse Moskva jt Nõukogude liidu kõrgkoolides hariduse saanud spetsialiste. Ei, neil ei ole süüdistust luuramises. Neil on vale haridus ja neil on valed sidemed. Kui toimub maailma lõhestumine makromajandustsoonideks, tabab sama saatus Maailma juhtivate kõrgkoolide kõrgelt hinnatud ja kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste.
Kuna see on endastmõistetav, tuleb neid ekspluateerida "rikastuskaskaadi" käivitamisel halastamatult. Homme nad kas jooksevad üle või kõrvaldatakse võimult. Makromajandusstsoonide üks juba selgelt väljajoonistuv tunnus on see, et sotsiaalsed sertifikaadid ei kehti üle nende piiride.
Alates doktorikraadi diplomist ja mootorsõiduki juhtimisõiguseni välja. Pensonifondist ja tervisekindlustusest ma targu vaikin.
Seda esiteks.
Kuid on veel üks pisikene nüanss. Sa oled see, mida sa sööd.
Nagu öeldud on London BRICS kontsentreeritud kogum keset äärmiselt läänemeelset maad. Enamus Londoni praegusest elanikkonnast on BRICS kultuurist pärit. Ja nende osakaal nende juhtivate ülikoolide õppejõudude ja mis veel olulisem, finantseerijate hulgas kasvab üha! Tudengitest me ei räägigi.
Ning see hakkab üha enam ja enam mõjutama Londoni poliitikat. Kuid London juhib ja suunab Ühendkuningriiki.
On väga võimalik kultuuripööre neis maailma juhtivates kõrgkoolides. Mis suunas, seda näitab aeg.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Oo sport, sa oled sõda!
Sellel sajandil juhtus üks huvitav nähtus. UK medalireiting ülemaailmsetel spordivõistlustel, nagu näiteks Olümpiamängud, kasvas järsult.
Huvitav on see, et vaadates 00ndate aastate Olümpiamängude tulemusi tegid mitmed targad inimesed kindla järelduse: London lahkub EL-st ja TÕENÄOLISELT püüab, vähemalt mõneks ajaks, taastada oma impeeriumi. Võimalik, et täiesi iseseisva üksusena.
Millest selline järeldus?
Mida tähendab edukas esinemine olümpiamängudel? See tähendab, et tuleb pikema aja jooksul panna kokku ERIETTEVALMISTUSEGA inimestest üksus, kusjuures jälgida seda, et need inimesed oleksid tippvormis.
See eeldab väga head organisatsiooni, informatsioonilist tagamist ja paljut muud. Suurt hulka omavahel kooskõlas ühise eesmärgi nimel tegutsevaid inimesi.
Tänapäeval mängiti väga imeliku nurga alt välja sõdade katkestamine vanas Kreekas olümpiamängude ajaks. Kui mingi erakordse rahuarmastuse sümbol. Tegelikult oli asi lihtne: Olümpiamängude ajal ei peetud muud sõda, kuna KÕIK TEGIJAD OLID AREENIL. Võit Olümpiamängudel oli sama mis võidetud lahing. Kes heidab kõige paremini ketast, kes laseb kõige täpsemini vibu, kes on parim rusikavõitleja jne... See tähendab, mõõdeti just sõjalist tublidust.
Kaasaegne Olümpia on muidugi teise mekiga. See on pigem gladiaatorite võitlus. Ning peamine on siin massimeedia kaudu müüdav reklaam. Seetõttu püüavad organisaatorid puhastada põhivõistluste areeni võõrastest klubidest. Kuna publikud huvitavad omad lemmikud.
Amatöörsportlaste Olümpiamängud olid just need, eliidi parimate esindajate sõjalise tubliduse mõõduvõtmise kohad. Tärkava üleilmastumise süsteemis.
XIX sajandi lõpus oli jäänud alles käputäis suuri impeeriume ja nende mõjusfäärid: Briti Impeerium, Ameerika Ühendriigid, Saksa Impeerium, Vene Impeerium, Prantsuse Impeerium, Austria-Ungari Impeerium, Jaapani Impeerium, Itaalia oma valdustega ja Holland, Belgia ning Portugal. Viimased juba üsnagi sõltuvad.
Lihtne loogika ütles, et eelseisvas võitluses selgub neist üks ja peamine, mis järel maailm ühendatakse nende egiidi all. Tuleb esimene globaalne üleilmastumine.
Teises Maailmasõjas võitlesid omavahel kaks ühendavat loogikat. Üks, FDR oma, mis on tänini valatud ÜRO arhitektuuri: 5 suurt, oma mõjusfääris veto-õigusega impeeriumi ja sõltumatud riigid Atlandi Harta raames. Juurdepääsuga Maailmakaubandusele. Ja teine, mis võitis 1940-50ndatel: Maailmas on vaid üks jõukeskus, globaalne Ameerika. Ameerika raha on maailmaraha jne.
Kujunes süsteem kapitalistlikust keskusest (esimene maailm), süsteemsest antikapitalismist (teine maailm, sotslaager) ja perifeeriast - endised kolooniad ja poolkolooniad.
Üleilmsete struktuuride: igasugu rahvusvahelised humanitaarorganisatsioonid, assotsiatsioonid, Rahvusvaheline Olümpiakomitee jne algas juba ette.
Nüüd, kus selgus, et see üleilmastumine on Ameerika oma ja see hakkab lõppema, toimub loomulikult puhastumine süsteemivälistest osalejatest. Ning ROK ja Olümpia ei ole siin erand. Pigem on nad teenäitajad.
Praegu on selge, et uus üleilmastumine ei saa tulla enne kui eelmine on kadunud. Kuskil võib ju istuda veel pikka aega mingi ÜRO, stampida mingeid resolutsioone jne... Kuskil võivad ilmuda ROKi sanktsiooninimekirjad... Mis omandavad õige varsti traditsioonilise hõngu. Nagu kimonod Judo-maadlejate seljas. Enne mänge loetakse ette pikk-pikk nimekiri neist, keda platsile ei lasta. Kuna nii on kombeks. Kuigi - keegi isegi enam ei mäleta, millal need viimati osalesid. Oli see 30, 50 või 100 aastat tagasi.
Ühe-keskuseline üleilmastumine ei olnud hea variant. Ning finantsiline, kuigi piirideta, üleilmastumine - samuti. Tekkis tugev soov kasutada raha ja võimu samaväärsetena, aga see pole mitte hea.
Tulevane üleilmastumine saab olema makroregioonide üleilmastumine. Kuid see tähendab, et oma makrorgioon tuleb luua. Selleks on aga vajalikud ühiseks pingutuseks valmis inimkollektiivid.
Sport on siin hea indikaator.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Mis olnud, see läinud
Uue mõjutsooni/Impeeriumi kokkuseadmiseks on vajalik ETNOKONFESSIONAALNE TUUMIK.
Ning te ei saa seda teha EELMISE, juba ÄRA OLNUD TUUMIKUGA. Rooma riik lõppes koos roomlastega. Ning mis iganes ambitsioonid ka olid, uuesti roomlaste ümber Rooma Impeeriumi kokku ei pane. Ei pane samades piirides, ei pane samadest tükkidest, ei pane samadel teedel...
Mis oli Briti Impeerium?
See oli Maailmariik kus 100 tuhat džentelmeni, organiseerides 40 miljonit inglast, valitsesid 400 miljoni inimese üle veerandil kogu planeedi kuival maal. Teadaoleva ajaloo suurim impeerium.
Etnokonfessionaalne tuumik olid anglikaani protestantidest inglased. Eesotsas kirikupeast absolutistliku monarhiga, milline kontrollib üle feodaalsuhete MAAOMANDIT ja üle RAHAEMISSIOONI Seisuste Koja kaudu loodud Valitsuse poliitikat. Kapitalism oli inglise maaomandi süsteemi TULEMUS, üsnagi omapärane tulemus. Ning, mida iganes seal ka rääkis Marx, inglise maaomanikud EI muutunud kapitalistideks. Vastupidi, tänu Rooside sõjas sündinud süsteemile, mis avas ettevõtlikele trügijatele tee nobiliteedi hulka, said mõned uusrikastest tõusikmatsid gentle ridadesse.
Nagu olen eespool korduvalt kirjutanud, moodustab "inglise rahvuse" just nimelt see "gentle" kihistus. Jättes keskklassi esindajad, proledest rääkimata, ilma igasugustest RAHVUSLIKUSEST (ja rahvalikusest) XIX-XX sajandi eestlase arusaamises! Nagu ütlevad venelased: "tõ nikto i zvat tebja - nikak!"
See on põhjus, mis me räägime praegu just Londonist kui Maailmalinnast.
London on olemas.
Inglased... Mida teavad need "priviligeeritud enamuse" 80% Impeeriumi haldamisest? Kõik koos ja igaüks eraldi?
Paremal juhul seda, et kunagi OLI Briti Impeerim ja praegu on mingi "Commonwealth" ja "Realm". Edasi on nad hakkavad asja seletama nagu joodik kirjeldab napsiklaasi: suudab vaid sõrmedega näidata: "no selline! no selline! Kuidas sa siis aru ei saa!"
"Tõ vcera bõl hožjain Imperii, a teper - širota!" (DDT)
Teadmine Imperiaalsest poliitikast, selle meetoditest ja vahenditest, "know-how" "kuidas seda tehakse" elab edasi provintsis. Elab seal kauem kui keskuses. Seetõttu TEAVAD Indopakistaanlased, aafriklased ja muud araablased tunduvalt rohkem ja tunduvalt paremini mis on Impeerium ja kuidas seda valitsetakse. Mitte ainult teavad. Kui võrrelda endiste koloniaalrahvaste ja saareriigi pärismaalaste diskussioonide taset Impeeriumi küsimustes, siis on siin mäekõrgune vahe. Ühel poolel on arusaamine "mis ja milleks" teisel pool - pohmell ja kassiahastus, andeks palumine või tühi kraaklemine.
Barbarite kuningad Rooma aladel hakkasid valitsema. Kes paremini, kes halvemini... roomlased aga ei suutnud midagi. Frankide kuningas kroonis end Roomas keisriks, aga see oli pool aastatuhandet hiljem ja hoopis teine lugu.
Seetõttu, London veel alles HAKKAB formeerima seda etnokonfessionaalset tuumikut, mille ümber KOGUTAKSE KOKKU _UUS_ SÜSTEEM. Ning kindlasti ei ole see inglise süsteem, briti süsteem ega isegi mitte inglisekeelne süsteem. Inglise keel ilmselt säilib, kultusekeelena Sciences ja Universityte süsteemis, samuti IT "rituaalkeelena". Maagilise mediaatorina. Täpselt nii nagu paljud usuvad siiamaani, et Vanajumal saab kõige paremini aru ladina keelest, nõnda võib usk sellesse, et arvutid oskavad kõige paremini inglise keelt jääda pikalt püsima.
Rahvasteühendus ja valdused säilisid, kuna need olid osa Ameerika Üleilmastumise suurest süsteemist. Läheb Jamaika "vabalt ujuvate valuutakursside" maailm, läheb ka "Hiilgav mull" mis jäi Briti Impeeriumist.
Pigem võib rääkida kunagise Impeeriumi "järve" - India ookeani - maade ühendamisest New Delhi egiidi alla kui asumaade ja dominioonide ühendamisest Londoni taktikepi järgi.
Süsteem, alates juhtimisest, aga eelkõige just KOOSTESÜSTEEM tuleb luua absoluutselt uuesti, tuleb luua täiesti uus. ABSOLUUTSELT UUS.
Sealjuures, võimusüsteemid lapitakse kokku KÄTTESATTUVATEST tükidest, SELLEST MIS ON. Siis kui muutub möödapääsmatuks. Kui teisiti ei saa. Seetõttu on mõnevõrra juhuslik see, mis praegusest süsteemist läheb käiku ja mis mitte. Inglise kuningakoda võib mängida rolli ja võib täiesti kaduda. Cityga seotud globaalne finantsvõrgustik võib minna sisse ja võib mitte minna. Uus süsteem võib suuremas osas koosneda endiste Briti Impeeriumi maadest, aga võib mitte koosneda.
Kindel on üks - Londoni etniline dominant ei saa olema inglased ja konfessioon ei saa olema kristlus. Selle süsteemi ideoloogiline paradigma saab olema KAASAEGSE POSTMEODERNISTLIKU LÄÄNE eitamine. Kusjuures poliitilise võitluse piruettide tulemusena võib ta end samas kuulutada selle (ainu)pärijaks. Mis ei muuda sisu.
Ja kuigi rahvuslikult on London baasväärtustelt BRICSi tasutaga, võib poliitilise võitluse komponent anda terava võitluse. Nagu kunagi Albaania, Jugoslaavia, Hiina ja nõukogude kommunistid omavahel grillisid.
Kas inglastel saab uues süsteemis olema mingi roll?
Inglastega praegu asustatud aladel - küll. Läbi nende käivad olulised Londoni kommunikatsioonid. Need on määravad otsesele julgeolekule. Seetõttu võib oodata lähiajal sisemise rajajoone liigutamist. Püüet "tagada vähemuste võrdne esindatus" kõigis strateegiliselt esmatähtsates piirkondades Londoni lähiümbruses, sisserände abil. Selle ümber jääb mõneks ajaks vikerkaare-eelistsoon. Sotsiaalsete strukuuride kaose tsoon. See on vajalik kõigi seniste seoste hävitamiseks. Rajamaa tsoon toimib väga hästi. Need, kes seda omaks ei võta, pagevad eest kaugemale. Ning need, kes selle üle elavad, võtavad IGA KORRA rõõmuga vastu.
Seega saavad inglased, vähemalt esimeses faasis, mängima sama rolli, mis šotlased ja iirlased XVIII-XIX sajandi Impeeriumis.
Rõhutud süsteemsed rahvusvähemused Impeeriumis on kolonialismi peamine löögijõud. Pagedes Keskuse surve eest, loovad nad oma inimvoogudega uue, laieneva suhete võrgustiku. Just nemad toovad kohale Impeeriumi.
Just oma vabaduse jaoks asupaika otsivad šoti aktivistid rajasid tohutu hulga faktooriaid ja asundusi Impeeriumi asumaades. Lõid esimesed vaiad maasse uuel kaldal. Ning just nälja ning kiusamise eest pagevad iirlased täitsid need asundused inimestega. Ning just nende kontidel seisavad Impeeriumi linnad.
Ilmselt saab kahvanäolistel inglastel Uues Londoni-keskses süsteemis olema sama roll.
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Üks pisikene tehniline probleem...
Ligi 950 aastat pole vaenuväed astunud Kuningriigi põhiterritooriumi pinnale.
See on müügilause.
Väga oluline müügilause.
Suure Kapitali jaoks teeb mingi koha ahvatlevaks mitte avatus vaid ligipääsmatus.
Kes kurat hakkab keerulisi, tundlike ja süvenemist ning aega nõudvaid finantsküsimusi lahendama kohas, mis iga hetk võidakse lihtsalt paljaks röövida?
Kaganaatide kogemus ütles tärkavale Õhtumaale selgelt: kuld on magnet mis tõmbab ligi vaenulisi. Tõde, mida teati juba ammu enne. Kes paleed valvab, see selle ka paljaks röövib. Ajaloo seadus, mis eriti ei tunne erandeid.
London oli alates XVII sajandi lõpust kena ja vaikne koht Inglise Kanali TAGA.
Sinna ei saanud Kontinendilt kohe sisse tungida. Alates Trafalgarist valitses Maailmamerd Tema Majesteedi Laevastik. Mida ehitati põhimõttel: kaks kiilu ühe vastu. Inglise laevastik PIDI olema lati võimsam kui kaks SUVALIST muud laevastiku kokku. Ning ei ole vahet, kas need on liitlased või vaenlased. Tänasest liitlasest saab homne vaenlane, see on peamine mõte, mille omandame inglise kirjandusest.
Londoni kui maailma finantskeskuse edukus seisnes selles, et ratsavägi ei saanud sinna üllatusrünnakuga tungida. Enne tuli see laevale laadida. Laevad aga uputati teel Saartele. Seda nähtust nimetatakse TARISTU KATKESTUSEKS.
Maismaateed lõpevad sadamas, sadama taga on meri.
Keegi kuri ja kindlasti Londonit südamest vihkav inimene mõtles välja Väina aluse TUNNELI. Noh, siin on võimalus see rikkuda, muuta kriisi korral kasutamiskõlbmatuks. Hullem lugu oli krahv von Zeppeliniga. Tema juhitavad õhulaevad jõudsid Londoni kohale ja pillutasid sinna pomme.
Siis tegi Hugo Junkers moosiriiulist täismetallist ründelennuki. Ning Kindralstaap määratles La Manche kui "SUURE JÕE" (klassikalises õhtumaa ajastus on üks ja ainult üks Laevastik ja üks ja ainult üks Kindralstaap).
Paanikas Kapital pages üle Suure Vee - siia nad ometigi järele ei tule! Kuhugi pärapõrgusse nimega NYC. Mis on kõigest kaugel. Tuhanded kilomeetrid vetevälja. Ning ehitas sinna veteväljale multistandardi laevastiku. Mitte enam kaks vaid kümme põhiklassi kiilu ühe vastu.
Ning siis tuli Sergei Pavlovitš Koroljov ja tegi Suurest Lombist - kraavi. Finantsid reageerisid - ootuspäraselt. Algas kapitali äravool USAst. Ameerika on KAUGEL. Kõigest kaugel. Igale poole tuleb lennata või enam tuhat kilomeetrit. Asjal oli mõte 1917-57, kui see tagas mingi ohutuse. Kuid kui termotuumalöögi võimalus on olemas, on PAREM olla tootmisele ja tarbimisele ligemal.
Hüva, Maailmas on umbes tosin tehniliselt arenenud riiki, millised kas omavad või on suutelised lühikese ajaga omandama kontinentidevahelisi ballistilisi rakette.
Me siin jälgisime suure juubeldamisega "punkti" panemist ühekorraga kolmele alusele Berdjanski sadamas, ristleja "Moskva" otsa, lööke Sevastoopoli sadamale, Krimmi sillale... Kui paljud mõtlesid seejuures sellest, et see on Londoni kui Maailma juhtiva finantskeskuse lõpp?
Milles on probleem? Probleem on selles, et kui ballistilised raketid on jõukohased nagu öeldud tosinale maale, siis pisikesed odavad, vastikud droonid - ka igasugu organisatsioonidele. Tänu jõudsale migratsioonile ei kontrolli tänapäeval enamus riike oma territooriumi.
Ei kontrolli, kuna kontroll territooriumi üle tähendab kontrolli elanikkonna üle. Aga me isegi ei tea, kes siin elavad. Rääkimata sellest, et teada, millega nad tegelevad. Panna kokku paras posu droone löögivõimekusega kümnete ja sadade kilomeetrite kaugusele on jõukohane väikesele grupile. Sh täiesti eraalgatuslikele. Ning võimudele jääb vaid kiviste nägudega käsi laiutada: "Meie ei tea midagi, meie kindlasti ei osalenud, kõik see on laim ja väljamõeldis!"
London on Euroopa kontinendile vastikult lähedal julgeoleku mõttes ja vastikult kaugel majanduslikus mõttes. Asjaajamiseks tuleb sõita. Löögi andmiseks pole sõita vaja.
Seetõttu tunduvad perspektiivid Londoni kui Finantskeksuse ning üle-mere dominioonide ja territooriumite keskuse jaoks üsnagi kesistena.
Teoreetiliselt võiks London olla India või Nigeeria "maaletooja" Euroopas, KUID... logistiliselt on see jabur.
Briti saarte eelis oli meie planeedi tuuleringe eelis. Seilad saartelt edelasse, korjad Aafrikast "eebenipuu" peale. Müüd Ameerikas maha. Laadid tubaka, suhkru või rummi koos muu puuvillaga peale ja tuled joonelt Saartele tagasi. Kui te ei kasuta meresõidul tuuli ja hoovusi, siis Briti saartel Atlandi navigatsioonis eeliseid ei ole.
Globaalne rahvastiku ja majanduse nihe 20 laiuskraadi lõunasse teeb Saartest üldse vastiku kliimaga kõleda ääremaa.
Kui globaalne finantskeskus ei tööta, siis, nii kurb kui see ka pole, ei tööta globaalne kaadrite sepikoda - ülikoolid. Intelligence kolm vaala: finantsid, nende suuniste kohaselt ette valmistatud kaader ja massimeedia lakkavad toimivast. Neid lihtsalt ei ole vaja.
Mida on vaja?
Konkreetselt saab Londoni arteriks transpordihubide paar: Piiter-Mokva. Pöördega viimase juurest Siberisse ja "hõbevalge veeteele" Kesk-Aasiasse. Kuna see toidab KAUBATEED üle Läänemere, mis suubub Londonisse. Vana reegel: kui Briti lõvi ei tea, millise viguriga globaalses malepartiis käia, käib ta alati vene karuga.
Ning, julgeoleku huvides, kasvõi löögi mujale tõmbamiseks, saab Londoni põhiliseks huvisfääriks olema kontroll Skandinaavia ja Jüüti poolsaare üle, Hamburg, Madalmaad ja Põhja-Prantsusmaa.
Põhimõtteliselt, kui Cityl oleks piisavalt diviise, võiks ta mängida Europealinna kahele funktsioonile ning võtta Ameerika huvi mujalepöördumise järel üle "kaalukeele" roll. Palju selleks vaja ei ole. Piisaks (hetke olukorras) kuskil 10 vabast diviisist. Tõsi, hetkel pole mitte ühtegi.
Seega tuleb lasta käima rikastuskaskaad kuskil Kaspia ja Musta mere ruumis. Võit sealsetel tandritel on kuskil pool miljonit eksiilarmee sõdurit, tugevalt motiveeritut ja personaalselt ustavat.
3 nädalat
Vasta
Muudetud
Mati Tee
Autor
Kaubandusimpeerium
Londoni poliitika dualism tulebki lõhestumisest momendi huvide finantskomponendist ja tuleviku huvide kaubandusimpeeriumi vahel.
Finantsid on muidugi magusad, see on praeguse tarbimispüramiidi tipp.
Kuid siin on üks nüanss. Praegused finantsid ei ole kuld. Kuld muidugi ka kuid enamasti ei ole see kuld.
Eelmise Briti impeeriumi aluseks oli maaomand. Kuid maaomandil on üks paha omadus. See on väga KINNISASI.
Ülimalt väga.
Ning, kui puudub sõjaline jõud, needsamused diviisid, siis väljaspool meie etnokonfessiooni piire meie maaomand üldiselt ei kehti. Sama kehtib kõige muu kohta. Sest mis on finantskapitalid?
Need on võlad ja krediidid. Ning iga poliitilise keerukuse puhul on just meie kõige lojaalsemad partnerid, meie kõige suuremad võlglased need, kes meile kõige esimesena "kirvest" annavad.
Siin on selge huvide konflikt.
Kaubanduses, mitte liiakasuvõtmises, on asi teistpidine. Siin hoiab huvi sidemeid.
Edasi tulebki vaadata milline on kaubatee mis pakub esmast huvi Londonile. Ning siin pole valikuid, see on kaubatee Ülepõhjamere Läänemerele ja siit Euraasia avarustele. Kattegatti on Londonist lihtsam kontrollida kui Malaka väina. Seda esiteks.
Teiseks tuleb võimalikult sulgeda teed üle Lõuna-Vahemere. Igasugu Kesk-Aasia - Kaukaasia transpordikoridorid on ohtlikud konkurendid. Kesk-Ida ja Orient samuti. Maailmamajanduse nihe lõunasse on kompenseeritav ainult Kesk-Aasia kaubateede surumisega Põhja, aga mitte liiga kaugele põhja.
See on Geograafia halastamatu kohtuotsus.
Muidugi ei tohi sellest kõigest aru saada nii, et kõik muu ja ülejäänu andtakse rõõmuga ära. Ei, kõik muu on kas "rikastskaskaad" - formaalsete lüüasaamiste jada, mis edukate evakuatsioonidega suurendab vabade jõudude hulka. Kas rikastuskaskaad või siis kauplemisobjekt. Müüa tuleb võimalikult kallilt.
Kuid, millele tuleb tähelepanu pöörata, saab olema Skandinaavia suund. Eriti tasuks märgata perekondlike seoseid Londoni ja Skandinaavia uusasukate oluliste perekondade vahel. Samuti tegeliku ettevõtlust ja arendustöid. Sama kehtib Beneluksi suunal. Nonde maade eksisteerimine on kogu aja olnud Londoni poliitika tulemus. Ülalviidatud põhjustel peavad need olema vähemalt sõbralikult neutraalsed Londoni suhtes.
Paratamatult kerkib üles Helgolandi, Normandia ja Põhja-Prantsusmaa küsimus, ning on oodata Baskimaa teema aktiviseerumist.
Oluline joon Euroopas on sisserändajate teise keele küsimus. Inglisekeelsete sisserändajate, prantsuse keelsete sisserändajate ning türgikeelsete sisserändajate tsoonid Euroopas. Tulevane lõhe saab jooksma mööda neid piire.
Tuletan siin veelkord meelde seda, et sisserändaja toimib kohapeal hoopis teises tähenduses ja teises funktsioonis kui oma kunagisel asukohamaal või mujal. Ning kannab hoopis muid mõjusid.
Ida-Läänemere sadamate ja Kesk-Aasia ühendusteed peavad olema ühes poliitilises süsteemis. Peab olema tagatud lastide liikumine ilma täiendavate juriidiliste keerukuste ja tollide ning lõivudeta. Seetõttu võib oodata poliitika variante, mis ei soosi Läänemere muutumist kellegi sisejärveks vaid toetavad selle rahvusvahelise staatuse püsimist.
Kõik muud variandid on vähem tõenäolised, kuna neid ei soosi arengutrendid, geograafia ja mis peamine - need riivavad kõvasti kellegi huve.
"Impeeriumid sünnivad taevases säras
järades konte ja süljates verd..."
(Poeem impeeriumitest, mille seadis mõttes kokku üks poiss suvel pikki peedivagusid kõblates)
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Miks siis ikkagi kaubandus? Miks ikkagi - impeerium!?
Kuna finantsid on majandusliku toidupüramiidi tipp. Finantside ülekülluse ajad toovad kaasa nende ja nendega seotud teenuste ja teeninduse kasvu. Kuid see on tammist läbi murdva veevoolu kasv. Järele jääb voolusängidest lõhestatud maa.
London oli kaubandusimpeeriumi, hinnastajate ja hindajate impeerium. Rahandus õitses landlordide valvsa pilgu all.
Süsteem oli ju tegelikult ülimalt lihtne!
Seni teadmata osalustega erapank laenas (või ei laenanud) Tema Majesteedi valitsusele raha. Mille alusel valitsus kas sai või ei saanud eelarvelised vahendid poliitika elluviimiseks. Tema Majesteedi opositsiooni varivalitsus jälgis kiivalt poliitikat. Kui võimuloleval valitusel tekkisid püsivad probleemid rahastusega, siis valitsus kukkus ja moodustati uus Tema Majesteedi valitsus.
Siseriigis ringles ainult paberraha ja Impeeriumi võis viia ainult paberraha. Kuid kõik tagasiarveldused impeeriumist, sh raha mida võis naastes kaasa tuua, pidi olema kullas.
Impeeriumi kaubandus töötas jagatud preferentside, piirangute ja spetsialiseerumise kaudu. Põhimõte oli defitsiitide loomine ühes kohas ja liia loomine teises kohas. Ning selle baasil - hinna regulatsioon.
Siit 1990ndate vabamajanduse ideoloogias kasvanutele oluline meenutus: HINNAD KAUPADELE IMPEERIUMIS _MÄÄRATI_.
Turg?
Vabaturg?
Strange... Me ei ole kuulnud sellisest! Jah, põrunud Maggie ajas mingit udu... ja 1980ndate tõusikud korrutasid talle järgi... aga kus on nüüd Maggie ja kus on tõusikud?
Seetõttu, rääkides Londonist hinnastamise võtmes, ja kaubandusimpeeriumi võtmes, ei tasu endale ette kujutada, et nüüd hakatakse seal püsti panema mingeid hiigeltootmisi ja nende toodanguga püütakse maailma üle ujutada.
Siin on radikaalne erisus Londoni ja Brüsseli vahel kliimapoliitikas. Brüssell soovib lihtsalt võtta renti elukeskkonna kasutamise eest. London aga loodab kliimapoliitika kaudu jõuda välja hindade määramise ja kontrollimiseni. Londoni kaubandusimpeerium ei saa olema tootmisimpeerium vaid hinnastusimpeerium. Me keelame näiteks Iirimaal kartuli kasvatamise. Kuna see on väga ohtlik kliimale. Ning lubame sisse tuua ja süüa ainult Polesjija piirkonnas kasvatatud kartulit, mille hind koos kõigi maksudega on... Või vastupidi - me taastame ida-Euroopas loodusmaad, kahandame põllumajandusliku maakasutust 50% ja lubame siin süüa ainult Iirimaa kartulit. Fikshinnaga.
Aga miks üleüldse Impeerium?
Aga kõik hakkavad ju HEAKS! Aga kõik annavad anastatud alad ära. Kahetsevad pattu. Maksavad kinni okupatsiooni kahjud. jne Ja üleüldse oli kogu ekspansionism ja imperialism valgete heteroseksuaalsete kristlike isaste ja muude venelaste agressiooni väljendus... ... multi-kulti-pulti-vulti...
Vaadake, sellepärast me räägimegi LONDONIST, mitte inglismaast. "Maa" ja "rahvus" jms ei ole poliitika subjektid, need on poliitika objektid. Pole selliseid poliitilisi suurusi nagu "venelased", "eestlased", "inglased", "sakslased" jne... Need on NÄHTUSED. Neil on hoopis teine funktsioon.
Kuid LINN on hoopis teine funktsionaal. Kuna linnal on eksisteerimise jaoks vajalikud ja töötavad erinevad institutsioonid, organisatsioonid, struktuurid... millised teostavad linnajuhtimist. Ning "kõik see mis on kokku linn" annab meile hoopi teise funktsionaali, teise olemuse. Rahvad, etnosed on kadunud, see on teatud lühiajaline nähtus. Võrreldes linnadega. On linnalised asulad, kus on katkematult elatud kümme tuhat aastat. On linnad mis on püsinud aastatuhandeid, palju aastatuhandeid, ja oma olemasolus vahetanud ja korduvalt vahetanud oma etnokonfessionaalset sisu.
London on siin hea näide. 1960ndate alguses elas siin ligi 7 miljonit INGLAST, kes olid üle 98% elanikkonnast. Mõelge selle üle.
London oli inglise linn ja inglismaa pealinn kuid ühtlasi oli ta IMPEERIUMI KESKUS JA MAAILMALINN.
Kui nüüd INGLISE ELIIT otsustas, et ta müüb Impeeriumi maha muretu pensionipõlve eest Ameerika Üleilmastumises, otsustasid London (kui linn!!!) ja teised Saarte Linnad TEISITI. Kuna inglased kaotasid oma suuruse ja mehisuse, siis OLGU NII.
Teile antakse seda, mida te PALUSITE - genderneutraalne hääbumine provintsides.
Allkiri kättesaamise kohta - palun loetavalt.
Igasugu lollakad räägivad meile jätkuvalt, et "sisserände põhjuseks on kohalike madal sündivus ja TÖÖJÕU NAPPUS... blää-blääää-bläääää-bljat!!!" Vabadus ja liikumine ja midagi muud sama jaburat sinna otsa.
Ei, ei ja veelkord: ei!
Kui Londonis oleks teema TÖÖJÕU NAPPUSES, oleks toimunud ka ümbritsevate inglastega (siiamaani) asustatu alade kohal demograafiline tolmuimeja. Mis oleks puhastanud muu inglismaa. Kuid Londonis elavate INGLASTE arv langes üle kahe korra. Ning kui vanuseliselt vaadata, siis on selge, et see langeb kiiresti ja veel.
Kuna London KUI MAAILMALINN ei võta inglasi omaks ja ei tunnista neid oma tüüpilisteks elanikeks. Linna kodulehtede teatel:
https://www.dailymail.co.uk/.../Sadiq-Khan-plunged-race...
"Valge heteroseksuaalne inglaste perekond EI ESINDA _TÕELISI_ LONDONLASI."
Siin on teile rahvuse ja linna vahe. Rahvus hääbub ja sureb välja, kui kaovad tingimused tema eksisteerimiseks. Linnad võitlevad ellujäämise nimel. Eriti maailmalinnad. Ning EI ANDESTA REETMIST.
Londonit on INGLISMAA jaoks LIIGA PALJU. See on maailma keskus. Ühendkuningriigi jaoks oleks PEALINNA suurus kuskil 2-3 miljonit elanikku. Ning seetõttu vahetab London täiesti TEADLIKU ja SIHIKINDLA poliitika läbi välja need, kes ei taha Londonile alluvat Impeeriumi, nende vastu "... kelle silmis on näljane leek..."
"Tüüpilistel londonlastel" ja Londonil ei ole valikut. Nad kas suudavad luua süsteemi, mis tagab 15-20 miljonilise keskuse eksisteerimise või... neil läheb pehmelt öeldes s...sti.
Nagu laulis kunagi "Pära Trust":
"...need kes taganend keelust ja loast
kestev igatsus nuudliteks lõikab!!!"
Mayor's website says white family photo doesn't 'represent Londoners'
DAILYMAIL.CO.UK
Mayor's website says white family photo doesn't 'represent Londoners'
Mayor's website says white family photo doesn't 'represent Londoners'
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
"Hiilgav mull" - miks see säilis
On kombeks rääkida "rahvusvahelisest õigusest". Umbes nigu Issanda õnnistusest. Tõstes vagalt silmad taeva poole ja väristades häält. Eriti kui asi puudutab mingeid vallutamisi, hõivamisi, okupeerimisi...
Teate, seaduse keerdkäigud on keerulised. Olemus on aga lihtne. Trobikond paadipõgenike, saabudes Ise-ka-ei-tea kuhu, ronis kaldale. Ning levitades kopitusehaisu pehkinud riietest kuulutasid: "Need ja kõik ümberkaudsed maad, koos kõigega mis siin leida on, kuuluvad nüüdsest Tema Majesteet XYZ-ile!" Venitades skorbuudist väljalangenud hammastega suud momendikohasele naeratusele.
Ja see ongi kogu rahvusvaheline õigus. Ning teist rahvusvahelist õigust mitte kuskilt võtta ei ole. Kuna sellist ei eksisteeri põhimõtteliselt.
Rahvusvahelises õiguses on veel priisiõigus ja kaaperõigus ja ristlemine ja repressaalid jms toredad asjad. Soovitan välja otsida ja lugeda paralleelselt, kuulates kuidas keegi räägib ilusat juttu kuidas rahvusvahelise õiguse järgi on ja kuidas ei pea olema.
Niisama lihtsalt see kõik käiski. Asumaad kuulutati Tema Majesteedi omandiks... Omand aga on püha ja puutumatu!
Ning ei maksa oma vene võimust ja nõukogude korrast rikutud arusaamadega välja tulla ja hakkata midagi pobisema "riigist" ja "riigimaadest" ja... Riik on riik ja Tema Majesteedi valdus - hoopis midagi muud. Inglise keeles ei ole isegi "riigi" mõistet. On Kingdom, on Country, on State, on government... on palju segadust ja illusioone tekitav "nation", kuid juba isegi nende ühe üldnimetaja alla viimise katse paneb ingliskeelses maailmas ühed itsitama ja teised vanduma.
Kui mingi valitsus tahab Tema Majesteedi valdusi oma alla saada, isegi kui see on Tema Majesteedi valitsus, siis peab ta need kas ostma või mingil muul moel üle võtma. Nagu see juhtus ühe maailma suurima ERAvaldusega - Belgia Kongoga, praeguse Zairiga. Mis oli Belgia kuninga eravaldus ("Kongo sõltumatu/vaba riik" État indépendant du Congo), kuni see valitsuse poolt oma haldusse võeti. Paraja skandaaliga - kuna tsiviliseerimise käigus suri 50% kohalike 20 aastaga maha. Kurikuulsad äralõigatud käed tootmisnormide eirajatele nuhtluseks jne.
Võib minna ka vastupidi - nagu näiteks Kompaniide, millest tuntuim Ida-India Kompanii valdustega, millised Krooni poolt üle võeti.
Ameerika auks peab ütlema seda, et nad olid vankumatult ja kindlalt euroopa koloniaalrežiimide vastu. Mitte just ilma omakasuta, kuid - vaadates seda, mis seal meretagustes valdustes sündis võib öelda vaid ühte: jumalad ja esivanemad on Eestit halvimast päästnud. Ning siiamaani on ajalugu meid siidikinnastes kohelnud.
Hüva, kui siis Ilmasõja järel algas poolkolooniate ja asumaade süsteemi demontaaž, tuli Ameerikale valus ja neile üsnagi arusaamatu tagasilöök. Ameerika tegi panuse natsionalistidele, kes XX sajandi kontekstis olid lääneliku moderniseerimise pooldajad kohalikus ühiskonnas.
Ning neid tabas üks lüüasaamine teise järel. Hiina, Indo-Hiina, Kuuba... lõpetades hiljutise Afganistaaniga. Mis tekitas segadust. Nad ju õppisid vigadest ning pärast Dawesi plaani tagasilööke tegid tõelise eduloo - Marshalli plaani. Ning aru ei saa, miks ühes kohas see kõik töötab ja teises kohas ei tööta. Katastroofiliselt.
Natsionalistid, kes paistsid mõistlikud, adekvaatsed ja muidu toredad, kaotasid. Kommunistid võtsid üle. Miks?
Nälg? Jah, nälg. Kuid XX sajandi Ameerika jaoks ei ole see probleem. Abi juba laaditakse sadamas maha! Jah, algul, momendi oludets lähtuvalt, see tasitakse pumba juures olijate poolt laiali. Peidetakse ära. Aga selle vastu aitab see, et tuleb veel üks laevatäis ja siis veel üks laevatäis...
Leivast rääkisime. Tööd?
Palun väga!
Toome investorid, PANEME RAHA SISSE... Kapitali väljavedu ja kaupade sissevedu... Tehased, kaevandused, töökohad, politsei, seadus... ja läbikukkumine.
Üks Ameerika põhinõudmine oli MAA MUUTMINE "TAVALISEKS KAUBAKS", milline on vabalt ostetav, müüdav, renditav, panditav jne... sealhulgas välismaalaste poolt ja sealhulgas juriidiliste isikute poolt.
Just MAAKÜSIMUS oli Ameerika luhtumiste põhjus Hiinast Afganistanini. Ameerikaga seotud modernisaatorid-natsionalistid pooldasid (kuhu neil minna?) liberaalset maaseadust. Kommunistid asusid vankumatul positsioonil - MAA ON SELLEL ELAVA RAHVA IGAVENE JA VÕÕRANDAMATU OMAND. Isegi mitte "omand". Maa ja rahvas käivad kokku. Ning tee mis tahad, ikka ja jälle mängis asi ühte ja samasse väravasse.
Ning nüüd vaatame üles, koloniaalsüsteemi poole. Kommud kuulutasid, et maa on kõigi nende kuningate jms poolt ÜLEKOHTUSELT ÄRA VÕETUD. Ning, tuleb tasuta ja ilma igasugu formaalsusteta anda tagasi neile, kes sellel elavad.
Ning sa selgeks, et kui MAAKÜSIMUST ei lahenda "ülevalt poolt" tulevad kommunistid ja lahendavad selle altpoolt.
Kui me tahame jääda läänelikku õigusruumi, siis me ei saa minna omandi rikkumisele (jutt XX sajandi teise poole algusest). Omand, aga Tema Majesteedi omand on vankumatult seaduslik. Ning see omand on kogu asumaa, iga viimase ruuttollini. Kui soovime säilitada OMANDI JÄRJEPIDEVUSE, siis saab seda teha vaid ühel viisil. Anda kehtivas õigussüsteemis maa kasutamisõiguse ja siis ka omandiõiguse allapoole. Mis aga omalt poolt tähendab, et Tema Majesteet PEAB jääma riigipeaks. Vähemalt mõneks ajaks. Kui OMANDI JÄRJEPIDEVUSE GARANT. Kuni õiguseni saata laiali valitsus, milline hakkab midagi vastuvõtmatut tegema.
Seda ühelt poolt. Teiselt poolt me ju ei ole peast gorbatšovid ja jakovlevid, eks ole? Me ju saame aru, et asumaades tehti nii mõndagi. Veeti 200-400 miljonit inimest orjusse, pooled surid teel. Teostati etnilised puhastused kontinentide mastaabis. Veel kenal XX sajandi puhasti tänavaid mässajatest soomusautode kuulipildujatega ja juhiti sõnakuulmatuid šeike õhust pommitades. Kenas Fidži saarestikus keset vaikset ookeani on ligi pool rahvast India päritolu. Toodi sinna tööle ja unustati koju tagasi viia. Kui me lubame asjadel minna "isevoolu teed", on selge, et kõik need, kes meid koloniaaladministratsioonis toetasid, lüüakse lihtsalt maha. Seega me anname võimu üle just koloniaalvõimu haldusaparaadile ja jällegi on "hiilgav mull" nende isikute füüsilise eluspüsimise garantii. Oli tagasilööke ja eksesse. Esimene uus ausammas kapral Aadule püstitati Ugandas... Seda võib võtta nii või naa... kuid India Rahvuskongress vaatas 1938-42 suure huviga Berliini ja Tokio poole. Kuna just Berliin tõstis üles loosungi võitlusest "maailmapiraat Inglismaaga" ja Tokio kuulutas, et "aasia peab olema asiaatide jaoks". Riskida pärast sõda "ajaloo ümbermõtestamisega" - ei saanud. Koloniaalvägede veteranid pidid jääma ausse, nende aurahad - uhkuse asjaks. (Püha George sümboolika võeti äsja India laevastiku lipult maha).
See kõik kokku andiski resultaadiks "Hiilgava mulli" Rahvasteühenduse ja Dominioonide ja valduste" näol. Sel põhjusel sai see pärast 1956. aastat Ameerika Üleilmasüsteemi osaks.
Riike juhtis vana administratsioon. Isegi Tema Majesteedi pildid jäid seinale. Õigussüsteem põkati hästi vaikselt ja sujuvalt lahti. Maa krunditi ära ja anti - väga erinevate formuleeringutega - millekski "real estate" taoliseks. Mis lubas pisitasa alates 1970ndatest (aafrikas) ja 1960ndatest (Aasias) käivitada maaga turul kauplemise.
Kohalik maaomand anti (ühel või teisel viisil), ANTI, Kuningliku Suverääni suure lahkuse väljendusena. Kujunenud FAKTILINE olukord võis jätkata kolonialismi-eelset asustust ja maakasutust ning võis seda eirata. Kuid kohalikud eliidid, kandes ÕIGUSLIKKU JÄRJEPIDEVUST just koloniaaladministratsioonist, ei saa ilma suurte sotsiaalsete vapustuste ohuta, seada vaidluse alla "Hiilgava mulli" kaudu teostatud dekolonialiseerimist. Loomulikult läheb see pisitasa möödaniku. Üles on kasvanud juba teine inimpõlv, kelle jaoks koloniaalaeg on enneminevik.
2 nädalat
Vasta
Muudetud
Mati Tee
Autor
Käepärasest materjalist
Briti trooni ja krooni peamine jõud ei ole mitte Kuningliku Suverääni kui riigipea roll kümnetes riikides või suur hulk mitmesugust kinnisvara. See on tähtis, kuid ainult tähtis. Oluline on LEGITIIMSUSE ÄRARIPUMINE Inglise kuningakojast. Maailmas on poolteist isikut, kelle puhul nii rikkus kui võim on ühendatud ja see on üldises arusaamises - legaalne. Need on Briti monarh ja Rooma paavst.
Ülejäänutel on kas legaalne rikkus ja illegaalne võim või legaalne võim ja illegaalne rikkus.
See ressurss ei ole igikestev ja absoluutne. Kuid olenevalt sündmuste arengu kiirusest võib sellel 10-20 aasta jooksul olla tähtsus.
Tähtsus selle ajani kuni kasvab üles põlvkond, kelle jaoks kriis on olnu kogu aeg, jätkusuutlik areng ja üleilmastumine - enneminevik. Praegune eliidi generatsioon vaatab kriisi AJUTISE hälbena "õigest maailmakorrast". Ohtliku kuid VÕIMALUSTEROHKE ajana. Ning seetõttu on mures oma positsiooni legaliseerimise pärast "siis kui kriis otsa saab". Noh, aasta-kahe-kolme-noh-kümne pärast...
Ning ei mõista, et legalisaator on ainult üks - AEG. "Ma valdan/käsutan seda-ja-toda SEADUSLIKULT alusel, kuna pärisin selle oma juriidilise päritlusliini legaalselt eellaselt!"
- Aga tema?
- Aga tema päris selle oma eellaselt!
- Ja too?
- Oma eellaselt!
- ja too omakorda?
- vallutas selle võiduka sõja ja eduka poliitika läbi!
Niisama lihtne ongi õiguslik järjepidevus!
Kuid kõik ülejäänud on viimasel paaril sajandil käinud läbi korduvad revolutsioonid - loe: järjepidevuse katkestused. Ainult Briti kroon ja Püha Tool on just nagu puutumata jäänud.
Kuid, veelkord - eelseisvas ülimalt teravas poliitilises võitluses algab eliidi kiire vahetumine. Ning need, kes käsitlevad 1990-2000ndaid IGAVESE JA MUUTUMATU, AINUÕIGE MAAILMAKORRANA, kaovad areenilt.
Nende asemele tulevad tegelased, kes teavad täpselt: sa valdad midagi sellepärast, et sa suudad seda hoida. Kui ei suuda - kaputt machen. Need kes ellu jäävad, kirjutavadki uue õiguse. Sh. rahvusvahelise (vt üles).
Praegu käib suur kombinatoorika teemal - kuidas London EL ühest provintsikeskusest viia juhtpositsioonile Brüsseli suhtes. Sest edukas ärastamine saab toimuda ainult sellelt positsioonilt. Mida London SAAB pakkuda Euroopale?
Ainult ühte - varustamist Lennarti "hõbevalge tee" transpordikoridori kaudu veetavate tavaaridega. Olukorras kus EL Idakaubandus on religioossetel põhjustel ja maismaa transporditaristu hävingu järel nullis. Lõunasuuna aga blokeerivad eeee.... poliitilised ekstsessid. Läänesuuna üle on Saartel niigi valitsev positsioon.
Ainult nii saab EL panna kauplema territooriumitega julgeoleku ja kaupade eest. Energia, toit (väetised) ja ravimid + muu strateegiline ja oluline. Tehnika ja seadmed.
London ei saa meil lubada mida? (ma ei räägi, et see õnnestub, ma räägin sellest millega ta ilma enesehävituseta leppida ei saa)
1. Euroopa majanduse nihkumisega 20 laiuskraadi Lõunasse - Vahemere ruumi. See muudab Londoni kolkaks, provintsiks, mingiks maailmajanduse pommiauguks. => kõik lõunapoolsed transpordikoridorid tuleb kinni toppida. Ükskõik kui lojaalsed ka poleks kohalikud eliidid. Mida lojaalsem - seda ohtlikum. Euroopa majanduskese peab jääma Põhjamere piirkonda. Ja kõik kes on sellele potentsiaalseks ohuks...
2. TranspordiHUBide süsteem, vana hea Oldenburgide kiirtee, PEAB olema poliitiliselt ühtne. Ühtse rahandusega, ühtse maksu- ja tollisüsteemiga, ühtse sõjalise kontrolliga. Ilma igasuguse "viimase miilita" enne sadamaid või "esimese miilita" enne pealelaadimise kohti. Kui praegused etnokonfessionaalsed rühmitused ei saa hakkama, siis vahetame need välja. Kiiresti ja jõuliselt. Põletades seejuures intensiivselt Londoni haridusega kohalikku eliiti. Mida lojaalsem, seda paremini põleb.
3. See hõbevalge tee valdaja peab olema sõjaliselt piisavalt võimas, et... London toetas, toetab ja saab Kontinendil toetama TEIST jõudu ESIMESE vastu. Iga poliitiline või sõjaline liit ESIMESE jõuga teise vastu on Londonile surmav viga. Kui see on tekkinud, tuleb see kohe parandada! Meenutame poliitilist evolutsiooni 1919-25 kui toetus Pariisile asendus toetusega Roomale ja 1935-39 kui toetus Beriinile asendus toetusega Moskvale. See on "location intelligence" - ehk, nagu ütles Napoleon: "Geograafia, see on kohtuotsus".
4. Väljapääs Läänemerest ja Põhjamere Skandinaavia rannik peavad olema otsese, liiase ja vääramatu kontrolli all. Pole tähtsust milline jõud ja milline etnokonfessionaalne rühmitus seda teostab.
5. Beneluksil saab olla üks ja ainult üks staatus - Londoni kontroll. Kas seda nimetatakse neutraalsuseks, liitluseks, või euroliiduks - ei olegi oluline.
6. Prantsumaa, Elbe suudme ja Hispaania rannikud - "vastavalt võimalustele". Siin on võimalikud väga erinevad vormid.
Üldine loogika on üks: usulistel põhjustel illegaalsed kaubad euroopas läbivad puhastustule Londonis. Milline saab olema peamine varustushub ja julgeolekukeskus. Londonis ja kontrollialuses saarestikus on - tsivilisatsioon. Seal põlevad elektrituled, seal liigub transport, sh kohalik, seal on oma tõlgendus keskkonnanormidest. Seal saab süüa. Seal saab kanda uhkeid riideid. Seal müüakse tarbekaupu "peaaegu nagu vanasti". Selle vähendatud peegeldus on mahalaadimise kohtades kontinendil ja transpordikoridoride ääres. Edasi on laiem või kitsam piiriala - frontiir, limes - igasugu põneva publikuga sellel ning VÄGA vaheldusrikka eluga. Tolle taga aga - metsik maa. Tundmatus. Koht kus "on nähtud tiigreid" (kiri vanaaegselt kaardilt.
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Valikukriteerium Suures Mängus
Te võite lahkuda Impeeriumist kuid Impeerium ei pruugi lahkuda teist.
Kes saabuvad pärast Impeeriumi surma Impeeriumi keskusesse?
Need, kes ei ole otseselt imperalismi vastu. Ja-jaa, võib tõendada, et need on koristajad ja muu odav tööjõud ja need on majanduspagulased ja... mida iganes! Jah, miljonitest sisserändajatest enamus oli ja on "odav tööjõud" gastarbaiteritena. Kuid saabusid ka sunakid, khanid, yousafid ja teised valitsevad perekonnad. Kõiki neid iseloomustas üks - pärast asumaade iseseisvumist EELISTASID nende pered sealt lahkuda. Ning kindlasti ei ole nad "inglisemeelsed" kes elavad ja näevad und, et muutuda inglasteks.
Ühesõnaga, meil voolab Impeeriumi keskusse inimkategooria, kes ühelt poolt on väga skeptiline ja kriitiliselt meelestatud SENISE IMPEERIUMI ELIIDI suhtes. Veel kriitilisem Impeeriumi poliitika vastu, milline viis kokkuvarisemiseni. Nad näevad tehtud vigu väga kontrastselt. Ning, UUES SÜSTEEMIS, soovivad ülesandeid TEISITI lahendada.
Teiselt poolt, kelle ambitsioonid pole piiratud. Nad otsivad kohta kuhu laieneda.
Kui nüüd vaadata tausta, siis on üks kukalt sügama panev moment. Kogu ametlik PR lükkab meil esiplaanile isikuid, kelle kohta "N-sõna" kasutada ei tohi. Kuid kui vatame liidripositsioone, näeme seal millegipärast absoluutses ja domineerivas enamuses ÜRGAARIALASI Indopakistanist.
Milles on asi?
Asi on KEELESTRUKUURIS. Kuigi Lääs ja inglise keel pretendeerivad universaalsusele, globaalsusele ja kõikehõlmavusele, siis tegelikult nad ei ole seda. Inimesel, kes mõtleb teises mõistetesüsteemis ei ole lihtne neist aru saada. Need mõisted on üsnagi ülekandmatud. Seetõttu näiteks läänestunud eestlased vihkavad eesti keelt. Kuna nende inglise keeles supertargad mõtted kõlavad maakeeles arusaamatute, eluvõõrastena ja lihtsalt tobedatena. Vajalik on süvatasemel mõlema keele valdamine, et sama asi rääkida lahti teises keeles. Kuid see on absoluutselt TEINE jutt. Kui soovite säilitada mõtet, tuleb rääkida eri juttu. Tahate säilitada juttu - tuleb täielikult moonutada mõtet. Sisu ja vormi vahekord.
Sel põhjusel näiteks katoliku kirik oli pikka aega Pühakirja tõlgete ja omakeelsete jumalateenistuste vastane. Kuna kartis, ja põhjusega, et igas keeles tekkib oma jumal ning oma lunastus.
Indogermaani e. aaria keeltes rääkijatel ja mõtlejatel on selge eelis Euroopa germaani ja romaani keelte kultuuriruumi ja sotsiaalsete tehnikate ülevõtmisel. See ei toimu 100% vaid kuskil 50-60%, aga toimub.
Vaadake, kui me võtame linnade juba kirjeldatud kombe vahetada paarisaja aastase sammuga domineerivat etnokonfessionaalset tuumikut, siis SIIAMAANI olid "barbarid" sama keeleperekonna liikmed kuskilt mõnesaja km raadiusest. Kellest osad, saanud linnas hariduse, olid suutelised lugema kirja ning teadsid ning tundsid linnaga seotud süsteemide tööd. Üleilmse rände ajastul tekkib siin lõhe. Mille tagajärgi me ka teame - kui tulijad ja VALLUTAJAD olid TÄIESTI VÕÕRAD, siis linn jäigi varemetesse.
Iseenesest, Loode-India esindajad, kus esimene teadaolev Euroopa kultuuriinvasioon oli vähemalt Iskender Suure ajal, ja kelle esimene invasioon Läände oli aastatuhanded enne seda, hakkasid juba XIX sajandil tegema karjääri Briti Impeeriumis. Ning, XIX sajandi keskel seisis üliteravalt küsimus vormelis, mis lubaks Impeeriumi kristlikud ja muhameedlikud perekonnad ühendada ühtseks eliidiks. Toona päädis see Sipoide ülestõusuga, kuid teema, nagu me näeme praegu Saartel, ei kadunud mitte kuhugi.
Muide, "valge mehe koorma" laulik Kipling arendas oma teoses innukalt mõtet Kesk-Ida impeeriumlastest ja nende rollist "Suures Mängus".
Just see kihistus on veendunud, et just nemad on parimad impeeriumlased. Ning arvavad, et just valgete lordide kõrkus ja soovimatus võtta Impeeriumi juhtkonda värsket verd Idast hävitas selle. Nemad on "uus rass", milline OMAB ÕIGUST KUI _PÄRIJA_.
Kõik lõpeb, kõik jätkub, kõik algab...
"When everyone is dead the Great Game is finished. Not before. Listen to me till the end". R.Kipling
Mäng jätkub, järelikult on keegi veel elus...
Lõppu mõned lingid olukorrast Londonis ja endises Impeeriumis.
https://www.pbs.org/.../india-orders-canada-to-remove...
https://www.dailymail.co.uk/.../How-one-three-Londoners...
https://www.reddit.com/.../ethnic_map_of_london_with.../
https://www.researchgate.net/.../Ethnic-diversity-map-of...
https://trustforlondon.org.uk/.../census-2021-deep-dive.../
India orders Canada to remove most of its diplomats from country, official says
PBS.ORG
India orders Canada to remove most of its diplomats from country, official says
India orders Canada to remove most of its diplomats from country, official says
2 nädalat
Vasta
Muudetud
Mati Tee
Autor
M1 - Mustvee, Igavene tagaajaja
Enne kui rääkida Moskvast, tuleb öelda paar sõna Venemaast.
Esiteks kordan ma seda, mida olen muutumatult rääkinud juunist 1990: Venemaa EI LAHENDA MITTE ÜHTEGI TEIE PROBLEEMI.
Mitte üheski mõttes.
Ning, ei oma mingit tähtsust, kas Venemaa on maailmamajandustes 10-l või 110l kohal, kas Venemaa SKP on 0,001%, 0,1, 1%, 2% või 3% Maailmamajandusest.
Kuna seda ON VÄHE!
Probleem ongi selles, et 110-160 miljoni elanikuga Venemaa ON VÄIKE.
Venemaa ei ole Vene Impeerium. Venemaa ei ole 1980ndate Teine Maailm, Sotsialismi Maailmasüsteem. Too oli 1/3 maailmast. Seal OLI MIDA VÕTTA. Tolle süsteemi lagunemissoojus toitis "Clintoni häid aegu", mil isegi avaliku sektori tulud olid nii suured, et vähenes USA riigivõlg. Reaalselt saab 1-3% maailmamajandusest kiire pealtriisumisega likviidsust kuskil 0,1-0,3% Maailma SKP-st. See on raamatupidamuslik ümardustäpsus. St MÄRKAMATU.
Vallutati ja jagati Venemaa, ei vallutatud ja ei jagatud Venemaad - odin XYN. Üleilmsele majandusele möödub see MÄRKAMATULT.
Ma räägin siin "kokkuvarisemisest" ja ülevõtmisest ilma oluliste kaotusteta Läänes.
Jah, Venemaa saab teha ühte - ta võib teatud asjaoludel anda tuumalöögi lääne keskuste pihta. KUID, jällegi, kuna me tuumatalve enam ei usu, kuna tuumapotentsiaale on oluliselt kahandatud... on terve trobikond majanduseliidi tegelasi, kellele see ei paistagi nii vastuvõtmatu. Kole - jah. Aga - seda tegid NEMAD, mitte meie... Meie aga vabaneme paari päevaga kõikidest halbadest aktiivadest. Globaalne katastroof võiks olla optimaalne lahendus. Viirusega ei tulnud välja. Võib-olla venemaaga õnnestub?
Teiseks, milles on Venemaa funktsioon? Milleks teda üldse vaja on?
Venemaa on "Venede maa", "vee maa", Ida-Euroopa siseveeteede maa. "Venelased" - "need kes tulevad venedega". Täpselt nagu viikingid ja normannid - üldnimetaja, sealjuures omadussõna, mitte nimisõna. Sotsiaalse funktsiooni kirjeldus.
Venemaa tekkis, siis kui Põhjamere ruumi jäänud keskused käivitasid "võidujooksu Itta". Lääne-Rooma langes. Ja mida iganes jahuvad kaasaegsed multi-kulti posthistorikjan, tõi see kaasa ühe nähtuse, mida varem EI OLNUD. Antiikühiskonnas puudus ja puudus täielikult RÜÜTLILOSS.
Olid kindlused, olid kindlustatud linnad, kuid kindlustatud feodaalmõis kui selline puudus. Selle aluseks oli radikaalne revolutsioon tehnoloogias: MÖRT! Käepärane ja kohapeal toodetav mört, mille abil võis maakivid, paekivi, igasugu muud kivid ja nende puudumisel - põletatud tellised - muuta ILMASTIKUKINDLAKS KESTUSEHITUSEKS. Isegi ilma hoolduseta, mahajäetuna, seisavad need müürid tuhat aastat ja rohkemgi. Ning need müürid on - kõikjal.
Rüütliloss tagas piirkonnale LIIASE KAITSE. Jah, pikajalise piiramisega ja raske piiramistehnikaga sai muidugi lossist jagu. Iseasi - kas tasus? See nõudis suurt väge, palju varusid, organiseeritud jõudu => väga tõsist põhjust.
Igapäevases elus, naabri või mingi ringihulkuja väesalgale (kuni paarsada meest) oli loss täiesti ülejõu asi.
Lossi ümber oli ristikogudusena üles ehitatud INTENSIIVMAJANDUSE ÜKSUS, täiesti autonoomne, isevarustav, sh DEMOGRAAFILISELT. Kristlik kogukond taastootis end loomuliku iibe läbi ise. Puudus vajadus orjade (tööjõu) pärast kaugeid sõjakäike pidada.
Kuid, selle süsteemi üks konkreetne tagajärg oli - lisateenistus möödakäijate RÖÖVIMISEST. Ütleme viisakamalt - maksutamisest. Sa tahad minna läbi minu maa? Tahad ületada minu sildu? Kergenda kukrut!
Tulemusena kasvas transporditakistus Põhjamere keskuste ja Vahemere vahel järsult. Seda enam, et seesamune Vahemeri kubises igasugu hõlptulu nöörijatest nagu koer kirpudest.
Nõnda kujuneski olukord, kus ikka veel võimas ja paljusid TSIVILISATSIOONI produkte pakkuv Konstantinoopol tõmbas kaubateed Musta mere ruumi. Kuna segadust oli palju, siis saabus ühel kenal päeval üle Vana-Laadoga, Uusilinna, Isborska Kõivulinna Rjuriku ja tema kompanjonide turvafirma - kaasaja mõistes. Mille ülesandeks oli eelkõige Õhtumaa kaupmeeste ja nende varade julgeoleku tagamine. Kelle pärijad võtsid pisitasa asjaajamise üle.
Bütsantsi allakäk ühelt poolt ja Põhjamere-Läänemere kaubalinnade tõus teiselt poolt hakkas alates XI-XII sajandist nihutama kaubavoogu uuesti Lennarti "Hõbevalge teele". Üheks sündmuseks, millele toona ei pööranud keegi suuremat tähelepanu, oli linnuse rajamine merjalaste Mustvee jõe äärde. Mida nii kutsutaksegi: Mo(a)s(t)kva.
Moskva tõusu ajalugu on Hansa Liidu tõusu ajalugu.
Ning see on asjaolu, mille me peame endale pähe raiuma. Selleks, et hävitada Moskva, tuleb hävitada keskused Läänemere ja Põhjamere ruumis. Lükata majandus otsustavalt 20 laiuskraadi lõunasse.
Edasi läks kõik ilma igasuguste imedeta. 🙂 Novgorodi/Uusilinna KUTSUTUD sõjapealik (vürst), Aleksander pärandas Moskva osastisvürstiriigina oma nooremale pojale Daniilale. Ei hakka kogu seda pikka lugu ümber jututsama. Oluline on siin hoopis muu. Moskva põletati korduvalt maha ja rüüstati. Kuid taastati ja väga kiiresti. See tähendab, et asukoht ei olnud juhuslik. Kui tulid Mongolid-tatarlased siis läks Kuldne Jarlõk - õigus Kuldhordi nimel koguda makse kõigilt vene maadelt Moskva vürstidele.
Ning siin selgus üsnagi huvitav asi: jarlõkki püüti, ja korduvalt, Moskva vürstidelt ära võtta ja kellelegi kuskil mujal anda. Selgus huvitaff nüants. Lihtsam oli vahetada ringi vürsti isikut Moskvas kui maksukogumise keskust Moskvast. Kuna Moskva istus Ida-Euroopa lauskmaa veeteede keskel. Ning pisitasa, algul VÄLISE VÕIMURESSURSI - Kuldhordi - toel, korjas Moskva enda kätte võimu ümbruskonna maade üle.
Järgmine punkt on: miks Õhtumaa ei toetanud demokraatliku, läänelikku Venemaad Novgorodi vabariigi näol? Olid seal ju Hansa kontorid ja nõuandjad, ja Püha Tooli esindajad ja valmistati ette kiriku uniooni, ja olid Lääne sõjaväed ja... Miks see kõik krempel, kurat teda võtaks, moskoviitidele anti!?
"Nad olid lollid" - khm... kas tõesti?
Õues oli meil XV sajand. Läänes oli see postfeodalismi aeg. Saja-aastane sõda oli peetud. Rooside sõda oli peetud. Must Surm oli selja taga. Kõikjal astusid edasi Uued Monarhiad - absolutistlikud riigid, millised, ja see on superoluline moment, esmakordselt antiikajast pihta, allutasid Kuningale ka kõik linnad. Linnad säilitasid omavalitused - kuid Tema Majesteedi võimu all. Ning kaubanduse ja käsitöö keskustena algas nende kiire kasv. Kasv, mis toimus just Põhjamere ja Läänemere ruumis. Kaubavahetus intensiivistus. Kõik otsisid oma kaupadele turge ja soodsamat juurdepääsu huvipakkuvale kaubale. Novgorodi vabariik jäi sellele protsessile jalgu. Nagu ütleb rahvatarkus - valatakse vastu vahtimist, mitte vastu passipilti. Kui on vajadus, ei huvita mitte kedagi teie ideoloogiline lojaalsus. Moskooviasse ja sealt Kesk-Aasiasse viivatel kaubateedel lösutas Novgrod. Taristut ei arendanud. Ammu olnuks juba aeg rajada kaubalinn Nõva jõele. Ammu juba olnuks aeg ehitada kanaleid. Aga Novgrod klaaris suhteid Moskooviaga ja rikkus põhjalikult suhted Tatari riikidega Volgal. Alaline rahanälg ja nõrk kord viisid XIV-XV sajandil JÕEPIRAATIDE, uškuinikute, õitsengule. Need jõugud laskusid mööda Volga-Kaama süsteemi jõgesid alla, ja rüüstasid mis ette sattus. Sealsed linnad läksid muidugi Kuldhordi kaebama. Seetõttu vaatas Sarai üsna osavõtmatult pealt, kui Moskva Novgorodiga razbiraitas.
XV sajandi Novgord, kogu oma eeskujuliku-näidis läänemeelsuse juures, KUJUTAS ENDAST ÜHT SUURT TRANSPORDITAKISTUST. Novgorodi hõivamine ja täielik integreerimine Lääne poolt EI LAHENDANUD probleemi. Kuna oleks vaid tõuganud Moskoovia ja Kuldhordi tihedamasse embusse. Novgorodi andmine Moskooviale aga tähendas, et Moskva hakkab razbiraitama Ida ja Kagu suuna teemadel. Mis muide, ka juhtus. Ligi SAJANDI tegeles Moskva Volga-Kaama veeteega.
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
M2 - Venemaa mõttest
Seega silmade pööritamine ja ahastamine on khmmm... 🙂 Määrata poliitika sajandiks ja nimetada seda "lolluseks"... no ma ei tea.
Ning siit jõuamegi Venemaa mõtteni.
Venemaa on transporditsivilisatsioon. Venemaa olemasolu mõtteks on Kesk-Aasia ja Põhja-Euroopa transiidikoridori teenindamine.
Te võite vahetada venemaa etnokonfessionaalset sisu, see on lihtne. Puhastada välja praegused ja asendada näiteks aafriklastega. No problemo. Delo tehniki. Kuid, seni kuni Põhjamere ja Läänemere lääneosa ruumis on mingid suuremad arenenud keskused, taastub Venemaa kui loode-edala suunaline transpordisüsteem ikka ja jälle. Vana tark Bismark rääkiski seepärast "ühinevatest elavhõbedatilkadest", kuna mõistis isikliku vaatluse põhjal süsteemi olemust.
Ning kõik need naljahambad, kes värvivad mingeid jagatud venemaa kaarte on kas lõunapoolsete uute majanduskeskuste ... hm... ülalpidamisel või võhikud.
Lõunapoolsed keskused on teises transpordisüsteemis. Nad ei hakka Põhjamere basseini arendama. Põhjamere bassein on neile RESSURSIALLIKAS.
Transpordikoridorid läbi Kaukaasia ja Väike-Aasia lähevad Läänemerest MÖÖDA. Need lähevad Balkanile, need lähevad Põhja-Itaaliasse, need lähevad tõusvasse Põhja-Aafrikasse. Ning need rebivad Euroliidu pikuti pooleks.
Ning, kui võtame praeguse kogemuse rahvuslike ääremaadega - see transpordisüsteem PEAB olema väljaspool Euroopat. Kui poliitilist süsteemi. Kuna selle ülalpidamine on kallis. Sellel transpordisüsteemil ei tohi olla "viimast miili" enne ümberlaadimist Euroopa sisevete klassi alustele sisemere sadamates.
See transpordisüsteem peab olema ühtses maksu- ja seadusruumis.
Ning, lõpetuseks, Venemaa kui transpordisüsteem, on ja jääbki ALATI tagaajava arengu ruumiks. Kuna tema areng on dirigeeritud Põhjamere ruumi keskuste arenguga. Venemaa ei saa ENNETADA sealsete keskuste arengut. Kuna ta peab sinna toimetama seda, mida seal vajatakse, mitte seda mida tema tahab.
Veel juubeldustele... Peeter I muutis Venemaa peamiseks laevapuidu, malmi, kanepiköite ja purjelõuendi tarnijaks, tökat ja tõrv sinna juurde, Maailma kõige võimsamale laevastikule.
Maailma edumeelse osa tormiliste juubelduste saatel kriipsutas tööstusrevolutsioon selle vajaduse läbi. Raudlaevad aurumootoriga Venemaad EI vajanud.
Kuid nad vajasid põlevat maaõli. Ning, pool sajandit pärast võidukat Idasõda, kursseerisid maailma suurimad naftalaevad Volgal. Toona tunduvalt suuremad kui Maailmameredel...
Vene Keisrid, kes ei mõistnud ja ei tahtnud mõista arenguloogikat transpordiruumis, hakkasid ehitama igasugu asju... nagu näiteks Bakuu-Batuumi naftajuhe. Ekspordivõimalusega Marseille... Ning said kaela kaks revolutsiooni ning kuulid kerre Ipatjevi majas.
Kuna on asjad, mida ei tohi.
Enamlased, realiseerunud 1945ks aastaks slavofiilide unelma slaavi rahvaste ühendusest ühtsesse süsteemi, hakkasid seda kasutama selleks, et ehitada välja nafta ja gaasijuhmete süsteem. Üüratu maismaatransporditaristu... Tõsi, neid vedas hukatusse soojade merede ahvatlus... Odessa sai suurimaks nõukogude sadamaks... Novorossiiski kerkis naftaterminaal... mis kõik kisub asja kiiva Vahemere suunas. Praegu me jälgime taristu, sh transporditaristu kõrgtehnoloogilist destruktsiooni selles ruumis.
Kujutada ette, nagu XIX sajandi narodnikud, et pärast viljaekspordi ja purjelõuendi vajaduse kadumist on Venemaa ekspordiga lõpp, ei tasu. vt. üles.
Halb vilja eksport moldaaviast ja ukrainast Lõuna-Euroopasse lõppes. Viljahinnad Danzigi elevaatortites aga lõid rekordeid.
Purjeriidele aga tulid asendajad.
Selles võtmes vaatame nüüd Moskva võimalike arenguid.
2 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
M3 Suurest külast Maailmalinnaks
Legendaarse Gaza sektori sündmused joonivad alla eelkirjutatut: kõik unelmad transpordikoridoridest läbi Kaukaasia, Väike-Aasia ja Lähis-Ida haihtuvad nagu suits.
Selleks, et keerata arenguvektor Vahemere ruumi, tuleb Vahemere kontrollijal võtta oma kontrolli alla nii kaukaasia, kui väike-aasia kui Orient ja jõgedevaheline maa. Mida on mõnevõrra keeruline teha.
Hüva, tuleme tagasi Moskvasse.
Veebruaris 1918 põgenes rahvakomissaaride valitsus eesotsas Leniniga Petrogradist Moskvasse. See paljude vaates ajutine samm tõi kaasa mitmed olulised muutused, sealhulgas ootamatud.
Stalin ja Kaganovitš oma arendusmeeskonnaga tegid Moskvaga sama mida tegi sajand enne neid parun Haussmann Pariisiga. Nad võtsid ja tegid Suurest Külast - LINNA.
Moskva oli tolle ajani "ajalooline pealinn - pervoprestolnõi grad". Moskva oli oluline transpordisõlm oma sorteerimisjaamade ning muu taristuga. Moskva oli üsnagi opositsiooniline "vene protestantide" - vanausuliste - ärikeskus. Kuid tervikuna oli see üks tüüpiline XIX sajandi kiiresti paisunud tootmiste ja transpordisõlmede magala. Kui formaalsest poolest rääkida, siis meenub, et pea miljoni elanikuga Ivanovo oli hulk aega "mitte-linn" - "linna tüüpi asula". Ilma linnaõigusteta, st eri staatuses töölisasulate kogum.
Enamlased Moskvas tõid füüsilise linnaehituse kõrval kaasa Moskva tõusu Maailmalinnaks. Moskva - see oli linn kus elas ja töötas Lenin. Moskva - see oli Kommunistliku Internatsionaali linn. Kogu maailma proletariaadi pealinn. Teise Maailma pealinn.
Selles linnas on pühamu, mille tähtsus on samaväärne pühamutega Jeerusalemmas või Kaabas - Lenini Mausoleum.
Moskva on idaeurooplastele ja on seda jätkuvalt - sakraalne. See on Püha linn. Kultusekeskus.
See, kallid lugejad, et ülalkirjutatud teksti peale hakkasite vanduma, sülitama, tatistama, rusikaga vehkima - see käib asja juurde. Pühadus ei tähenda ilmtingimata usulist härdust. 🙂
Pühadus on alati mitmesuunaline. Need edumeelsed, kes joonistavad Neitsi Maarjale altarimaalil ühe fallose jalge vahele ja teise - hambusse - tunnistavad ju ka Püha Jumalaema sakraalsust. Tõsi, nad panevad sellesse teise tähenduse.
Moskva on midagi enamat kui linn kus asub VVP valitsus.
Kui oli perestroika, siis Moskva eliit ei teadnud sellest mitte kui ei midagi. Nende ideoloogiline pagas oli lihtne (nagu ikka): kirikud tuleb maha lõhkuda, Lenin tuleb maha matta, mausoleum - mõnele kollektsionäärile maha ärida. Tavaline "doloi-kraatia". Nõukogude periood oli hälve "maailma õigest arengust".
Üldiselt tahtis kogu see punt "Londonit teha" - vahetada Impeeriumi koha vastu Üleilmastunud eliidi hulgas. Odav imperialistlk poliitika neokolonialismi näol. Kõik halduskulud ja tagasilöögid kandime kohalike kanda, ise aga riisume koore pealt.
Impeeriumid langevad kui nende valitsev eliit kaotab keeruliste mõtete mõtlemise võime.
Vaatame "kuldset triot": duetti Gorbatšov-Jakovlev ning Jeltšinit.
Alustame Jakovlevist. Jakovlev oli esimene professionaalne ideoloog (ja sisuliselt - viimane) NLKP KK ideoloogiasekretäri rollis. Kuid juriste ei tohi lubada seadusi looma ja ideolooge - ideoloogiat tegema.
Jakovlevi suhtumist ideoloogiasse võib kõige paremini seletada, parafraseerides Leninit: "Marxi õpetus on kõikvõimas, kuna see on õige!" Jakovlevi interpretatsioonis kõlas see nii: "Partei ideoloogia on õige, kuna ideoloogiasekretär on kõikvõimas!" Ta pidas Suslovi "halliks kardinaliks" ja teda vaimustas see, et stagnaaegsed vargusele ning amoraalsusele aldis KK keskastme funktsionäärid Suslovit paaniliselt kartsid.
Jakovlev ei näinud ideoloogias teatud poliitika ÕIGUSTUST vaid poliitika PÕHJUST. Üleüldse, oma stažeerimiselt Columbia Ülikoolis USAs tõi ta kaasa ettekujutuse "social construct'idest" mida saab luua või lammutada ideoloogiat ja ideoloogia abil juhtides. Jakovlev oli vankumatult veendunud, et NSVL ajas või ei ajanud teatud liini, kuna Suslov "niimoodi otsustas". Tegelikult sidus Suslov ennast lehviga sõlmeks kokku, et kuidagiviisi seletada ja õigustada 1960-70ndate reaalsust Nõukogude riigis ja selle ümber.
Gorbatšov ja Jeltšin, põhimõttelageda karjeristid, omandasid kogu nõukogude diskursusest teesi: "Kaader otsustab kõik!"
Mis nende arusaamises tähendas - "mina kivi kuningas, sina - s...labidas!"
Kui ma vaid saaks oma suva järgi vahetada ringi suvalisi tegelasi eri ametipostidel, uh! kuidas ma siis rjuuliks!!!
Gorbatšovi jaoks oli absoluutselt ükskõik millist kuradi poliitikat ja mis kuradi iganes suunas ajada. See pole üldse oluline! Oluline on oma joped õigesse kohta istutada. Gorbatšov ja Jeltšin ei suutnud mitte kuidagi väljuda "katafalkide võiduajamise" perioodist. Pidevalt tekkisid uued ja uued vakantsid, kuna pikaajaline kohatäija lahkus parematele jahimaadele. Seetõttu taandus manduv poliitika ligi kümnendiks kaadripoliitika võimumängudeks.
Kogu "kiirendamise ideoloogia" mis hõigati aprillis 1985 välja, oli vana hea Brežnevi-Suslovi arenguparadigma. Kes suudab leida NLKP XXVI Kongressi otsused - see on maakeeles olemas - võib leida sealt 100% Aprillipleenumi "otsustega" kattuva teksti. Kuid "avalikustamine" (glaznost) ja demokratiseerumine, mille eesmärgiks oli KAADRI ROTATSIOON (isegi lubadus anda keeld töötada enam kui 10 aastat ühel ametikohal) teenis üte huvi. Anda kinga kõigile, keda MSG isiklikult ei ole ametisse nimetanud. Eirates sealjuures igasuguseid piire ja reegleid.
Gorbatšovi arusaamist rotatsioonist nägime 1986. aasta jaanuaris Alma-Atas, kui voolas perestroika esimene veri. Kasahh Kunajev võeti ilma mingite kommentaarideta maha ja asendati umbvenelasest Kolbiniga. Kes polnud isegi Kasahstanis elanud. Noored tulid tänavale. Ülestõus suruti maha. Olid inimohvrid.
Nõnda jätkas Gorbatšov oma lõpuni välja. Iga vastuvaidlemist võttis ta isikliku solvanguna. Iga tema kaadrivahetus tõi üles üha nõrgemad ja nõrgemad tegelased. Kes polnud suutelised ei koostööks ega millegi tegelikult uue loomiseks. "Arimani nool" nõukogude eliidi hulgas näitas ainult ühes kindlas suunas.
1 nädalat
Vasta
Muudetud
Mati Tee
Autor
M4 - Odava imperialismi kiusatus
Sissejuhtatuseks üks vana lugu, mis hästi seletab üleilmastumise krahhi.
Ühe etnokonfessionaalse rühmituse kohaliku grupi liikmed hakkasid arutama, et miks ülejäänud elanikud neid ei armasta. Ning tegid järelduse: "Nood kõik joovad üheskoos viina. Meie aga kodus või mõne tuttavaga. Vaja teistega koos napsi võtta - äkki saavad suhted paremad?" Otsustasid: algatuseks proovime omavahel ühe ühisjoomingu teha. Kohalik religioosne autoriteet ütles: "Järgmine kord võtab igaüks kaasa pudeli viina. Valame viina suurde potti kokku ja hakkame jooma!"
Noh, valmistuvad siis osalised kodus peoks. Mõtleb üks: "Meid on palju - keegi ei märkagi kui ma viin viina asemel pudeli vett!" Mõeldud - tehtud.
Tulevad kokku, igaüks valab oma viina katlasse. Nende eestseisja astub katla juurde, ammutab seal kulbiga... proovib... vaatab mõtliku pilguga kokkutulnuid ja ütleb: "Teate, SELLEPÄRAST NAD MEID EI ARMASTAGI!"
Globalismi loogika oli ülilihtne: osalise kulud tugisüsteemidele langevad kiiremini kui tulud SENISE süsteemi opereerimisest. Konkreetselt Teise Ilmasõja järgses kontekstis: Euroopa koloniaalimpeeriumid andsid asumaadele iseseisvuse. Säilitades "hiilgava mulli" näol tollisoodustused, kaupade, raha ja inimeste soodustatud liikumise. Vabanedes sealjuures igasugu vastutusest nende maade käekäigu eest, haldus- ja julgeolekukuludest. Suurbritannia pidi oma Impeeriumi hoidmiseks pidama üleval maailma suurimat laevastikku. Ning jäi sellega hätta. Scapa Flow soomuslaevade eskaadri kõrvale lubati Impeeriumi kaitseks "soomusristlejaid, koguses 120 vimplit, koos paarikümne "jaamaga" üle kogu impeeriumi". Tegelikkuses, kuna soomuslaevu ei jätkunud, läksid ehitatud ristlejad sinnasamma, Šotimaa saarte kaljustesse lahtedesse. Teises ilmasõjas ei jätkunud enam isegi miinilaevu. Ning tuli 50 üle 20-aastase lammutamist oodanud romu eest kaubelda Impeeriumi territooriumiga. Esmakordselt loovutades maid mitte midagi vastu saamata.
Täpselt sama sündis prantsuse "frangi tsooniga" jms...
Paari nominaalset lennukikandjat omav Suurbritannia säilitas "Commonwealthi ja Realmi", Prantsusmaa "Aafrika liidu" jne.
"Sina, Ameerika, oled suur, tugev ja rikas, sinu asi on kaitsta maailmakorda!" Noh, aga meie siin, väikesed kuid lojaalsed, meie hääletame innukalt poolt organisatsioonides. Ja kui midagi on, siis toetame oma lippkondadega kuskil tandril. Kuna taristut meil ei ole, ja ka väge ning jõudu ei ole.
Kokkuvõttes: Ameerika üleilmastumine sai Läänes vaimustunud ja totaalse toetuse, kuna pakkus üliodavat imperialistlikku poliitikat suures Ameerika süsteemis. Tagajärgedest olen ma siin korduvalt kirjutanud. USA SKP langes üle 50% maailma omast pealt kuskil 15% peale maailma SKP-st. Tekkis paradoksaalne ja jabur olukord: Üha rohkem tegelasi lombi taga leiab, et sellised sõbrad on vaenlastest hullemad - meie maksame arved ja nemad pidutsevad! Samas veel suurem trobikond igasugu solvatuid on kiiresti radikaliseeruvad ameerikavastased, kes süüdistavad kõiges "ameerika imperialismi."
Moskvast ei läinud odava imperialistliku poliitika kiusatus mööda. Kaugete 1980ndate moskoviit leidis, et maksab üle. Tema elab hästi: kommunaalkorteris iga pere oma toakeses. Toitu hangib tutvuste kaudu, kuna letid on tühjad. Tänavad on auklikud, lund ja prügi ei koristata. Autoostu järjekord on pikk... Samas kohtadel, aga kohtadel need kaalikad... Tallinnas antakse KOHE selline korter kus nemad elavad kolme perega ühele. Riias on liha poes vabalt müügil. Sõbrad päikeselisest Kaukaasiast ostavad ainult musti või valgeid "Volgasid" ja vahetavad neid kui "tuhatoos täis saab". Kesk-Aasias aga ei tee keegi üldse mitte midagi - istuvad tagaõues, praevad šašlõkki või keedavad pilaffi. Nõukogude ühiskonna ISELOOMULIK tunnus oli see, et kõik, KÕIK OLID VEENDUNUD, et nemad maksavad peale.
"AITAB _NENDE_ TOITMISEST!!!" Maksku grusiinid ise kinni paradiisilindude ja talvaaiaga allmaarestoran "Rustaveli" alguses, inglise XIX sajandi stiilis valumalmist nikerdustega pingid allee ääres (fantastiliselt ilus sügisel - jõudsite näha?) Aga muistses Jerivanis ehitati üldse idamaa muinasjutt erivärvilisest vulkaanilisest tuffist. Kesk-Aasiast me ei räägigi: kolhoosiesimehe või partorgi haarem Isa Jossi mälestusamba ümber lesimas... vot nii. Lähibaltlased aga trükisid entsüklopeedia igasse kodusse, tegid maakoolid, raamatukogud ja haiglad "15 minuti jalakäigu kaugusele elukohast" ning kihutasid ööpäevas 20-30 liini inimtühje Lvivi tehase autobussi läbi väljasureva maaasula. Kusjuures, seal kohtadel, oli igaüks veendunud, et need kuradi moskoviidid ei lase elada. Lihtsalt ei lase.
Kõige selle kupatuse kaitseks tuli hoida üüratut armeed, maailma suurimat ja võimsaima relvastusega.
Kenade 1980ndate lõpuks oli Punaarmees nominaalselt RIVIS peaaegu 250 diviisi, millel oli kuskil 60-65 tuhat tanki ja veel kuskil 20-30 tuhat "säilitamisel". Peamiselt T-34, aga ka IS-2, T-44, IS-3, IS-4, IS-5/8 e T-10 ja T-54 varasemad modifikatsioonid. Väga raskelt on määratletav liikursuurtükide hulk. Kuna siin näiteks seniitseadmed ja haubitsad, samuti tankihävitajad ning õhudessandi masinad on kuidagi väga eraldi katekooriates. Neid võis olla kuskil paarkümmend tuhat kokku. Ning teist niipalju "säilitamisel". Sh MSII aegsed 122 millimeetrised ja 152 millimeetrised süsteemid. Samuti 3-tollised ja 57-millimeetrised torud.
Lisaks kuskil 75 tuhat erinevat masti soomusmasinat (ja suur kogus ladudes), kuskil 100 tuhat masinat eritehnikat. Kümned tuhanded suurtükid, miinipildujad ja raketilaskjad...
Õhust toetasid seda hordi kuskil 7000 lahingulennukit ja teist niipalju koperdajat.
Strateegilised raketid ja tuumaallveelaevad... Lisame juurde eriteenistused, majandusabi ja kulud "intelligence'le" ja infotööstusele... Kosmose...
Kõigi nende hirmuäratavate numbrite juures oli kohtadel olukord nutune. Tehnika ootas remonti, kuna puudusid jupid. Väeosad olid "kadreeritud" kuna ei jätkunud inimesi... Diplomaatiast, luurest, seirest ja infotööstusest ma parem ei räägigi. See oli nutune. Kulud tohutud, mitte midagi ei jätku... Nõnda murdis teed mõte "teha Londonit".
Aga mis võib juhtuda?
Noh, tulevad ameeriklased OMA baasidega... ja mis siis? Mis selles halba on? Mingid jõustruktuurid, mingi kaitse peab ju olema! Mingi kord... Meie aga hoiame tohutult raha kokku. Tulevad, hakkavad ekspluateerima - noh, las hakkavad. Teevad kapitaimahutused, kannavad kulusid... Praegu me pumpame läbi selle üüratu nafta-gaasi-elektri taristu süsteemi "sinna" võileivahinna eest energiaressursse, tooret... Ostame Kuubalt suhkrut hinnaga 50 centi kilo eest, aga müüme seda maailmaturul hinnaga 15 centi kilo eest... Makstes hinnavahe kinni süsivesikute ekspordiga. Käigu nad kõik kuradile! Saagu ise hakkama!
Meie saame maailmasüsteemi ja leiame oma konkurentsiniši, nemad aga, seal ääremaadel, kandku ise oma kulud ja leidku endale tulud!
AITAB TOITMISEST!
Elagu odav imperialistlik poliitika üleilmastunud maailmas!
1 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
M5 - Kasvu piirid e. elitaarsest hullumeelsusest
Inimese arengus on keerukas periood teismeiga - siis kui juba täiskasvanud keha üle kamandab üsna lapsik mõistus. Olukorra päästab siin lapsikus. Enamasti taandub asi sellele, et astuda kellegiga vahekorda, kakelda, tõmmata nosu täis ja vanematele vastu haukuda.
Hullem lugu on piiratud kuid täiskasvanud mõistusega, mis ei küüni.
Ehk siis, formuleerime küsimuse nii: mis juhtub valitseva eliidiga kui süsteem laieneb muutub keerulisemaks kiiremini kui kasvab juhtide mõtlemise keerukus?
Veel teaduslikumalt, mis juhtub ühiskonnas kui juhtimise SUBJEKT ja juhitav OBJEKT üksteisele ei vasta?
See juhtub meil ikka ja jälle kiire kasvu perioodidel. Nagu kõlab Peteri printsiip: igaüks jõuab karjäärikasvus oma ebakompetentsuse tasandile. Edasi ta enam ei saa, kuid ka tagasi ei kuku mitte niipea. Juht ei kasva järgi süsteemile, mida ta juhib.
Moskvast on meil hästi dokumenteeritud kollektiivse elitaarse hulluse perioodid.
Esimene oli 1930ndatel aastatel ja kulmineerus kurikuulsate 1937-38 aastatega.
See oli nõukogude ühiskonna ja Moskva väga kiire kasvu, laienemise ja KEERUKUSE kasv. Asjad muutusid väga komplitseerituks, kuid äsjased radikaalsed intelligendid olid needsamad. Alles nad "parandasid maailma", vehkides paberossiga täissuitsetatud kööktoas jahtunud teekruuside kohal. Nüüd aga otsustasid elu ja surma üle. Otsustasid abstraktselt, vähimagi arusaamiseta ja emotsionaalselt tajumata. Toonane stenogramm on meile säilitanud: "Seltsimehed! Jutt on surmanuhtlusest, mitte rangest noomitusest arvestuskaardile kandmisega..." Paraku otsustasid vastutavad tegelased ikkagi nii nagu kellelegi näpuga näidates ja "häbi-häbi!" lausudes.
See kollektiivse ELITAARSE HULLUMEELSUSE tunnetus on kirjas paljudel tolle aja inimestel. Takkajärgi keeras üks asjaosaline, Nikita Hruštšov, asja "stalini paranoiale".
Kuna me teame võimu mitteformaalset iseloomu, siis me saame aru, et mitte keegi ühele paranoikule poleks lihtsalt allunud.
On iseloomulik, et võimule jäid pikaks ajaks need, kes selle kollektiivse hulluse loomuliku valiku üle elasid. Süsteem oli sama, partei oli sama, doktriin oli sama - ning võimuvõitlus ei kadunud mitte kuhugi... kuid seesama Molotov, Hruštšov, Podgornõi jne võeti ametist maha ja saadeti erru - tolle aja mõistes küllusliku elu peale luksuslikus suvilas... ilma mahalaskmiste ja vanglata.
Meil on uutmisajast kombeks rääkida harimatust Brežnevist versus "kahe kõrgharidusega" Gorbatšov... Mis ei vasta tõele. Pärast klassikalist gümnaasiumi - aga tollase programmi järgi tähendas see muu hulgas mitut võõrkeelt, sh ladina keel. Pärast seda LIB lõpetas 4-aastase tehnikumi maamõõdu erialal, mis tänases mõistes on rakendusbakalaureus rakenduskõrgkoolist. Töötas töölisena tehases ja maamõõtjana - muide, just kollektiviseerimise aegses külas. Lõpetas 5-aastase instituudi inseneridiplomiga, mis on praeguse aja tähenduses rakendusmagister. Töötas paralleelselt õppimisega tehases lukksepana. Mis tähendab, et nii kollektiviseerimist kui industrialiseerimist koos kultuurirevolutsiooniga jälgis ja ÕPPIS ta "rohujuure tasandil". Mis tähendab, et poolteist aastakümmet isiksuse kujunemise ajast 15-30 eluaastani töötas ta õige mitmel erialal, elas õige mitmes kohas, ja mis peamine - tegeles tööga paralleelselt eneseharimisega. LIHTINIMESENA. Revolutsiooni, sõjakommunismi, kollektiviseerimise, kultuurirevolutsiooni, industrialiseerimise ajal, st kiire laienemise ajal, ta õppis ja ei juhtinud. Brežnevi tõus algas siis kui nõukogude liit oli valmis. See on ka põhjus, miks ma seda siin rõhutan. Seda maailmas, kus paljud olid 30-aastaselt JUBA kamandanud armeesid, oblasteid või isegi rahvakomisariaate. Mida me jälgime?
Me jälgime ajastule iseloomulike isiklike trajektoore.
LIB alustas karjääri haritud, küpse inimesena. Ning tegi karjääri juhi, organisaatori, spetsialistina, mitte "sm Mausri" ja poliitiliste süüdistustega.
Teenis aasta Punaarmees. Siin on üks nüanss. Nõukogude Liidus algas sõjaline ettevalmistus lasteaiast. Gümnaasiumi/keskkooli programmi kuulus sõjaline algõpe koos sõjaväelaagriga. Kõrgkoolis käidi samuti läbi sõjaline õpe. Misjärel pärast poolteisekuulist tagantkihutamist õppeväeosas anti ohvitseriaukraad. Kes polnud läbinud ajateenistust, said võimaluse teenida 1 aasta ohvitserina. LIB valis Taga-Baikali sõjaväeringkonna päris karukolkas ja tankiväed. Mis kindlasti lisas elukogemust.
Mis on see elukogemus? Konkreetselt on see TEADMINE ja arusaamine, KUIDAS _TEGELIKULT_ töötab kolhoos, tehas ja tavaline riviväeosa kuskil kaugel piiril. ROHUJUURE TASANDIL.
Euroopa klassikalise kultuuri ajal kihutasid äriperekonnad oma pärijaid juba lapseeast käskjalgadena, laotöölistena, letiteenindajatena, et siis haridust omandades saada müügiagendi, ametniku jne rollid. Kiirendatult, kuid käia läbi kõik teenistusastmed. Milleks sihuke jube KIUSAMINE?
Selleks, et see noor jahupea ülikooli lõpetamise ajaks TEAKS, mis juhtub laos, kontoris, tehases jne kui sinna ülevalt tuleb korraldus.
Samamoodi kihutati troonipärijad läbi kõigi auastmete. Selleks, et ta saaks aru, mis juhtub TÄITEVMEHHANISMIS siis kui tuleb korraldus ülevalt.
Ma kirjutan pikalt ja põhjalikult just selleks, et näidata erinevust hea haridusega, laia eruditsiooniga ja väga mitmesuguse kogemusega LIB ning temale eelnenud tegelaste vahel, kes said paari kuuga kodutust ja töötust maailmaparandajast - TIPPJUHIKS. Ning jätkasid tippjuhina endisel viisil.
LIB ja temasarnased tõusid kohalikule keskastmele pärast seda kui eelmised olid üksteist vastastikku ära hävitanud. Ka see oli kogemus. Kui kiiresti võib alles äsja vankumatuna paistnud rühmitus iseennast ära hävitada.
Vaatame edasi: LIB "edulood" on suured tehnoloogilised projektid, samas kui tema tõusud ja kukkumised "puhtasse poliitikasse" on pigem tagasilöögid. Võib öelda, et pärast Beria areteerimist ja mahalaskmist läksid just tema kätte üle Nõukogude kõrgtehnoloogiliste projektide kureerimine. St raketiehitus, tuumatehnoloogiad ja raadioelektroonika. Siin aitas kaasa tema praktiline teadmine kaasaegsest sõjast - ta osales keskastme ülemusena sõjas 1941-45. Vahetult rindel.
Ning nüüd summeerime. Need inimesed alustasid puutelgedega vankritel. Nägid lendamas "moosiriiuleid". Nende ajal jõuti aatomienergiani, kosmoselendudeni ja arvutiteni. Kui nõukogude liit ei lennanud laiali sellel kasvuperioodil 1930-70 siis on see just nende teene. Nad suutsid seda keerukust oma peas hoida ja kuidagiviisi ära majandada.
Kuid nende järel tuli nõukogude "jätkusuutliku arengu" põlvkond. Inimesed headest nõukogude perekondadest. Need, kes proletariaadi riigis sündisid ikkagi "hõbelusikaga suus". Hoopis teise karjäärimudeliga. Absoluutselt teise karjäärimudeliga. Radikaalselt teise karjäärimudeliga. Siidikäte põlvkond. Need, kes ei olnud mõõtnud maad omaenese jalgadega, vettinud saabastega lirtsuvas sügisporis. Need, kelle jaoks ainsaks ja õudseks kontaktiks reaalsusega, päris eluga, oli sügisene kohustuslik kolhoosi saatmine. Nende maailmas unistasid nad kohusetruult "kuuest lapsest" "töökas perekonnas" - seni kuni uskusid, et lapsed sünnivad läbi nabaaugu. Omandanud veidi teised kogemused said nad paremal juhul hakkama ühega, kuid see-eest vahetasid hulga partnereid ja harrastasid paralleelsuhteid.
Ning sedamööda kuidas see põlvkond kerkis võimule tundsime me alates 1970ndate keskpaigast kuidas meie eliit läheb jällegi hulluks. Siinkohas peame märkima VIL ja JVS geniaalset ettenägelikkust, kes kujundasid süsteemi nii, et taolise kriisi tekkimisel lagunes kupatus väikesteks tükkideks laiali. Ning selles segaduses ei suutnud need tükid koguda kriitilist massi "1917-21" ja "1928-33" loominguliseks kordamiseks kõrgemal tehnilisel tasemel.
1 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
M6 - revolutsioonide limiidist
"Kalli Leonid Iljitsi" kohta on arvatud paljudki. Teda on nimetatud küündimatuks, stangnandiks, räägitud "pidulikust paigalmarsist", on sõimatud lihtsalt lolliks. Kuid, mida ei ole on Brežnevi nimetamine "hulluks". Ükskõik mida, aga hull ta ei olnud.
Tegelikult, kui summeerida, oli ta tüüpiline XX sajandi kõrgkultuuri aja TIPPJUHT. Ning, teises ühiskonnas sündinuna, võinuks olla mõne suurkorporatsiooni pikaajaline CEO, nagu praegu öeldakse. Praktiline, pragmaatiline ja väga tervemõistuslik. Omas valdkonnas kompetentne, kindlasti kaval, ettenägemisvõimega teatud ulatuses, üsna laia eruditsiooniga ning üsna kindlate veendumustega. "Kiiksusega", nagu alluvad ütlevad. Hävitas ja ruineeris konkurente - kuid, kui asi sõltu temast, surnuks ei peksnud. Lahkus ametist "omal soovil", "tervislikel põhjustel", "seoses üleminekuga teisele tööle"... Kes oli piisavalt vana sai "personaalpensioni". Sitta loobiti kinniste uste taga. Ning kõigis oma ambitsioonides ta teadis oma KASVU PIIRE.
Nimelt teadis "kallis LI", et "VÕIMU EI VÕETA, VÕIM _ANTAKSE_." Insener Brežnev ei leiutanud "hüperboloidi" mis ta 30-aastasest tavalisest spetsialistist 20 aastaga ühe maailma juhtiva suurriigi etteotsa tõstis. Insener Brežnevile anti võim. Kuna ta oli 30-aastasena kogenud, haritud, väljakujunenud isiksus, kes SUUTIS LAHENDADA PROBLEEME. Mitte ainult Brežnev - mitmetel 30 +/- vanuses isikutel läks karjäär veel järsemalt üles: 29-aastasest vedurijuhist ministriks vähem kui 10 aastaga. See oli terve generatsioon isikuid, kes kandsid Nõukogude Liidu 1930ndatest 1970ndatesse.
Ma kirjeldasin Brežnevi elulugu nii põhjalikult, et tuua välja nähtus mis on laiem kui NSVL.
Nimelt, 1930ndate keskel lõppes suur ajalooline protsess, mille alguses oli Vene Impeerium ja mille lõpus oli NSV Liit. Selline protsess kestab inimpõlve. Ning, mis on oluline, selle süsteemi esimene "pikk põlvkond" on inimesed, kes sündisid selle protsessi alguses. Ning kes tulevad, juba kogenutena, haritutena, ja täielikult uue süsteemi inimestena juba sellesse uude ühiskonda. Insener Brežnev tegi karjääri NÕUKOGUDE TOOTMISSÜSTEEMIS. Ta teadis isiklikult, kuidas toimuvad hanked, varustamine, kooperatsioon jne "rohujuure" tasandil. Ning erines selles osas talle eelnenud juhtidest, kes PAREMAL JUHUL teadsid kuidas see toimus tsaariajal aga ei omanud kaasajast mingit ettekujutust. (võrduseks: vaadake kui palju on meie kaasajal siinses konnatiigis tegelasi, kes 30 aastat hiljem võitlevad nõukogude oludega. Ning kelle iga sõnavõtt kinnitab, et nad ei tea mitte midagi sellest, kuidas "päris elu" Euroliidus ja EV-s käib. Mistõttu ka nende juhtimisotsused on... imelikud.)
Brežnevile anti võim, kuna oli vaja organiseerida tehaste koostöö. Ta sai hakkama. Samas tema tõusud puhtasse poliitikasse lõppesid - vaatamata sellele, et pidid olema rühmitused, kes teda toetasid - üsna kiire töötuks jäämisega. Beria mahavõtmise järel sai ta endale nõukogude kõrgtehnoloogia superprojektide kureerimise ning just "raketi seljas" lendas "kallis LI" avalikku poliitikasse.
Eisenhower oma lahkumiskõnes formuleeris avalikuse jaoks mõiste Sõjalis-tööstuslikust kompleksist". Järgnev "Sputniku-kriis", "Gagarini lend" ja "Kariibi kriis" tirisid tuumaraketide ja muu sõjatehnilise temaatika maailmapoliitika tippu. Selles olukorras oli selge, et avalik võim antakse "puhtalt parteilise" "Mikita Kukuruza" käest nõukogude STK juhi Brežnevi kätte.
Brežnev ei võtnud võimu, see anti talle. Lahendamaks probleeme süsteemi ees. Jah, ta oli jätkuvalt poliitiliselt nõrk, ning partei ideoloogias - null. Kuid selle teema kupeeris ideoloogiasekretär Suslov. Partei nomenklatuuri liigutamise aga võttis enda kanda Parteikontroll. Mida märgiti toonastes memodes lääneriikides, näiteks kohtumiste ettevalmistamisel, oli Brežnevi kompetentsus sõjalis-tehnilistes küsimustes. Ta tundis mõlema poole rakette, laengud, juhtimissüsteeme, baseerumise ning avastamise jms nüansse.
Ning siit jõuame järgmise olulise teemani. "Tricky Dick" - president Nixon, oli viimane tugev administraator USA eesotsas. Tema valitsemine oli erakordselt rasketes oludes. Tal oli vaja lõpetada hoogukoguv kodusõda Ühendriikides. "Mõrvade kümnend" mil tipp-poliitikute tapmised olid avaliku poliitika kurb, kuid lahutamatu osa ja paisuvad siserahutused. Millele andis hoogu väline sõda ning tohutult vahendeid neelavad relvastuse võidujooksud ja kosmose ning muu tehnoloogia võiduajamised.
Ameerika võitis võidujooksu Kuule... Nii läks kirja punktitabelisse, mida iganes sellest ei arvata. Huvitavam on Brežnevi vastus. Väheperspektiivika võidu jooksu asemel Marsile demonstreeris NSV Liit pikajalisi automaatjaamu Kuul - näiteks kahte Kuukulgurit. Kuid, sellelsamal 1969 aastal andis NSV Liit vastuse USAle: kahe mehitatud orbitaalgrupeeringu loomisega. Esimeses oli kaks laeva ja toimus esimene mehitatud laevade põkkumine. Teises osales 3 laeva 7 kosmonaudiga. Kuigi põkkumine jäi ära, tegid need keerulisi manöövreid. Sõnum oli selge: teie lendasite Kuule, kuid meie võtame kontrolli Maa-lähedase ruumi üle. Odav ja valus vastus.
Skylab päästis avalikuse ees USA lipu, kuid tehniliselt olukorda ei muutnud. Kuni 1981 aasta kevadeni oli ülekaal maalähedases ruumis NSV Liidu käes. Ning see pärssis oluliselt USA sõjatehnilisi võimalusi.
Kokkuvõte: USA jooksis rahast tühjaks. Vaja oli stabiliseerida rahandus, vaja oli stabiliseerida välispoliitika - lahkuda vietnamist, pidurdada võidurelvastumist, rahustada sisepoliitika...
On palju spekuleeritud teemal: mis oleks võinud juhtuda, kui Kreml oleks 1968-72 "pannud pressi peale". Kui USA ei oleks Vietnamist välja lastud, kui ei oleks sõlmitud raketitõrjesüsteemide (siin oli nõukogude liidripositsioon selge), tavarelvastuse ja strateegilise ründerelvastuse, merepõhja, kosmose (vt üles) jne piiramise lepinguid? Kui mässulised USAs oleks saanud tuge raha, instruktorite ja mis peamine - äraostetud või kontrolli alla võetud ametnike näol administratsioonis? Ma ei julge väita, et USA oleks kindlasti langenud... kuid meie maailm oleks hoopis teistsugune.
Ning siin tuleb kindlalt märkida Brežnevi ja tema n.ö. "valijate" positsiooni. Revolutsioon oli nende lapsepõlves. Kodusõda - teismeeas. Nad mäletasid. Nad mäletasid neid revolutsioonilisi intelligente... ning nad ei tahtnud mõeldagi sellest, et 1917-20 korduks nüüd ühes Maailma juhtivas tuuma- ja sõjandusriigis. Nad astusid kindlalt välja revolutsiooni laiendamise vastu arenenud maadesse. Nende poliitikaks said "Helsingi lepped" - katse kehtivat maailmakorda, kehtivaid piire seadustada ja külmutada. Brežnevi suuvoodrid tõmbasid selgeid paralleele "Helsingi 1975" ja "Podstami 1945" vahele. Brežnev sai "Võidu ordeni" - selle üle naerdi, muidugi. Sest paljud ei saanud aru, et ee orden oli NSVL läänepiiri rahvusvahelise lepinguga kinnitamise eest. Sellisena oli orden Brežnevile põhjendatud, kuna Kreml nägi "Helsingi lepetes" asendajat sõlmimata jäänud Teise Maailmasõja rahulepingule Euroopas.
Brežnevi aegses massimeedias aga toimus selge vastandamine "õigete revolutsionääride" - st XX sajandi alguse enamlaste ning "vasakpoolitsevate intelligentde vahel". Kuni otsese alternatiivajaloolise ulmeni, kus toimub (kinos) diskussioon VSDTP II Kongressi (1903) delegaatide ja 1960ndate mässulise täissöönud noorsoo esindajate vahel. Ilma välja ütlemata toimus selge positsiooni vahetus. Need enamlastest delegaadid rääkisid mitte enam kui revolutsioonilised demokraadid ja ultraliberaalid vaid kui "parempoolse mässu KORRA NIMEL" esindajad! Muide, hiljem kasutasid seda edukalt ära nõukogudevastased jõud - kes veensid meid, et enamlased OLIDKI "parempoolsed, rahvuse, isamaa ja perekonna eest võitlejad", KÕIGE HEA VASTU. Ning müüsid meile edukalt maha enamluse.
6 p
Vasta
Mati Tee
Autor
M6 - eliidi hullumeelsus
Kui vaatame ajalugu, näeme, et eliidi hullumeelsus on TAVALINE nähtus. Nii kurb kui see ka ei ole. Mis üleüldse on "hullumeelsus"?
Hullumeelsus on kognitiivne dissonants. See on olukord, kus "sõna": mõiste, vaade, üldistus, abstraktsioon; st märk ning selle tähendus mõistuses ja nähtus, st reaalse maailma objekt on teadvuses üksteisest lahutatud. Kuna on kollektiivne teadvus, siis võib see toimuda ka grupi tasandil!
Mida see tähendab? See tähendab, et teadvustatud tasandil EI SUUDETA ära tunda ja aru saada sellest, kes on sõber ja kes on vaenlane. Mis on kasulik ja mis on kahjulik. Ei suudeta ära tunda ja leida toitu, partnerit soojätkamiseks, samuti muid ressursse. Kollektiivselt me leiame selle nähtuse suures tungis ENESEHÄVITUSELE JA ENESEPURUSTUSELE.
Kes on näinud päriselt vaimuhaiget inimest, see saab aru, et tegu ei ole "arvamuste paljususega" või "eneseidentiteediga". Mingi naljatamise või "mängimisega".
Meenutame eelnenut, tõsi küll Piiteri, eliidi hullumeelsust. Jutt on 1898-1938 aasta pöördest. Ning, uurides teisi, ravime ennast. Kui protsessist väljunud osalised määratlesid ise selle perioodi nii, siis ärme püüa neist hullemad olla.
Riigiõiguse doktorid ja professorid, kes lugesid kursusi ja võtsid vastu eksameid "Vene Impeeriumi "Põhiseaduste kogust"" väitsid, et "Venemaal puudub ... konstitutsioon!" Konstitutsiooniga põhiseaduse vastu või kui soovite - vastupidi!
Selle nähtuse üks kuulsaim esindaja on prof. Miljukov. Ajaloolane, kes luges end kohaseks ajalugu tegema. Tema omapära oli nulli-lähedane KUULAMISVÕIME. Ajutise Valitsuse VÄLISMINISTRINA jätkas ta loengute pidamist. Iga nõupidamine oli loeng, iga kohtumine välisriikide esindajatega oli loeng. Iga alluv, kes tollases kriitilises olukorras tuli tema juurde ettekandega ning küsimusega: "Mida teha?" lahkus pärast lühemat või pikemat loengut... täielikus arusaamatuses: mida siis ikkagi konkreetses olukorras teha! See, mis Kadettide partei liidrina Riigiduumas jättis mulje "aatelisest vankumatusest", "häirimatusest" - tulla pulti ja karjuda maha oma joru, küsimata millestki ja kellestki, oli nüüd katastroof.
Monarhist Puriskevitš, sattus mingil imelisel moel, koos juhtivate liberaalidega Dno jaama ning ähvardades võimulolevat monarhi ja troonipärijat kohese füüsilise arveteõiendusega, NÕUDIS VÕIMU ÜLEANDMIST "parlamendile ja Vastutavale Valitsusele!" Absoluutse monarhia printsiipide päästmiseks!
Kerenski aga kuulutas: "Olen hukatusele määratud inimene..." (Ja- obretšennõi tšelovek...!" ning hiljem, juba ameerikas, vastas küsimusele: kas oktoobripööre olnuks välditav?
- Jah, selleks tulnuks maha lasta üks inimene!
- Lenin?
- Ei, Kerenski!
Ning kogu seda Veebruarlaste punti läbis punase niidina luul, et on mingi igavene ja muutumatu Venemaa - mitte kui territoorium või seal elavate hõimude kogum - vaid kui mingi organisatoorne üksus, ning tarvitseb vaid kukutada "tsaar" kui saabki asuda seda juhtima. Ning see häda saatis Vene valgeid kogu nende võitluse kestel, algusest lõpuni.
Kõik nad läksid lahingusse kindla veendumusega, et nad võitlevad oma koha eest "venemaa" eesotsas. Ning ikka ja jälle osutus, et seal kuhu nad panid jala oli - kuristik. Venemaad ei olnud, juhtida polnud mitte kui ei midagi!
Lenini põhiliseks trumbiks oli see, et ta - oma pikkade ajalooliste uuringute käigus - taipas peamist: kui toimub revolutsioon, siis mitte mingit "venemaad", "vene natsiooni", "vene riiki" jms - EI OLE. Ei saa hakata juhtima seda, mida ei ole. Revolutsiooni korral variseb kokku kõik! Selles on revolutsiooni ja paleepöörde vahe. Üks asi on anda keisrile tubakatoosiga vastu pead ning siidisalliga ära kägistada, lükates ette uue võimukandja. Absolutistlik kuninglik võim, nagu me teame ajaloost, on piiratud kuningatapmisega. Hoopis teine asi: Kukutada monarh, uut mitte nimetada. Vabastada ametitest kõik kubernerid ja kaotada kuberneride ametikohad. Allutada sõjaväeülemate otsused sõduritest moodustatud komiteede kontrollile. Hävitada politsei- ja sandarmeeria arhiivid, saata laiali sandarmeeria ja salapolitsei... Anda riigikirikule iseseisvus koos piiramatu finantseerimise kohustusega eelarvest... ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi... Muide, kõik see toimus 1-2 nädalaga...
Kui VIL aprilli alguses jõudis Petrogradi, ei olnud mingit "Vene riiki" enam olemas. Oli lihtsalt suure süsteemi inerts - mingid tükid seisid veel samas kohas. Kuid nende murenemine oli silmnähtav.
See veebruarlaste punt pobises midagi "Asutavast Kogust" - kuid ei suutnud mitte midagi öelda selle kohta, kes TAGAB ja GARANTEERIB selle, et selle Asutava Kogu OTSUSED ka ellu viiakse! Millised need iganes ka ei oleks... Kord juba kokku tulnuna selgus, et AK võim ei kehti isegi saalis... AK-d turvama kutsutud neutraalsed (sic!) anarhistid (meil poh...i, on AK või mitte), kelle liidriks oli legendaarne madrus Železnjak, lõpetasid istungi ajalooliste sõnadega: "Aitab, hakkame lõpetama! VALVE ON VÄSINUD!"
See olukirjeldus juhatab meid sisse järgmisse nähtusesse: eliidi kollektiivne hullumeelsus LÕPETAB SENISE SÜSTEEMI. Ning küsimus ei ole selles, kuidas seda süsteemi "päästa". Päästa ei saa, päästa ei ole mitte kui ei midagi. St, saab päästa inimesed (osa neist), saab päästa territooriumi (osa neist), saab päästa mingi osa materiaalsetest varadest... kuid, hulluks läinud juhtimine (subjekt) purustab ja hävitab juhitava süsteemi (objekt).
Järgnevas võitluses võidab see, kes suudab süsteemi uuesti kokku panna. Oluline ei ole see mis oli. Oluline on see, kes ja kuidas KOOSTAB UUE süsteemi. Oluline on KOOSTEPUNKT.
Nüüd mõistame, miks VIL puhastas ja puhastas Parteid. Miks ta ei soovinud formaalselt massilist Parteid (küsimus partei liikmest). Suur vahe: "toetab allorganisatsiooni tööd" või "osaleb allorganisatsiooni töös"? Ühe nüansiga: viimasel juhul peab osaleja ka ALLUMA juhtkonnale ja DISTSIPLIINILE. VIL tegutseb siin täiesti Vana Testamendi vaimus. Parem väike, kuid monoliitne ja distsiplineeritud partei kui mingi pude mass. Põrandaaluse Partei puhul, eriti siis kui see EITAB võimu haaramist salanõu läbi, ei ole ju tegelikult arvukus oluline. Oluline on tuumik, mille ümber revolutsioonijärgses kaoses hakkab kristalliseeruma massipartei. Nii ka juhtus. Kauge 1917. aasta kevadel ja suvel paisus enamlaste partei mõnelt tuhandelt sadade tuhandeteni.
Teiseks võttis VIL ette nõukogud. Nood loodi Maa- ja linna KOV liidu ja Sõjalis-tööstuslike komiteede organisatsiooni baasil kui "rahvarevolutsiooni imitatsioon". Veebruarlased lõid ja püüdsid nõukogusid kasutada kui trepiastet Asutavasse Kogusse, rahvarevolutsooni farsi ettendamiseks. VIL võttis need 1917. aasta suvel Partei kontrolli alla ning tegi neist Nõukogude riigi KOOSTEPUNKTI.
VIL ja enamlased võitsid Kodusõja kuna nad KOOSTASID ümber Parteiga konsolideeritud nõukogude võimu UUE RIIGI, UUE SÜSTEEMI.
Seame küsimuse nii: KES ANDSID VÕIMU LENINILE?
Populaarne vastus: "keiser Wilhelm" ei kõlba kuhugi. Kui Saksamaa saanuks 1917 anda ja võtta võimu Venemaal, ei oleks mitte mingit Leninit olnud.
Vastus: Leninile ANDSID VÕIMU NÕUKOGUD. Ehk konkreetselt - kohalikud, ülikohalikud eliidid. Konkreetsed kohalikud AUTORITEEDID. Mis oli toonane "külanõukogu"? Paar aktiivset talumeest, mõni juba varem populaarne seltsi- või kooperatsioonitegelane, külakoolmeister, mõni kohalik rahvavalgustaja, mõni segaste aegade tõusik, sõpruskond rindelt deserteerunud soldatitest. Linnas, tehases -sama lugu. Lisaks veel puhtbandiitlikud kohalikud ATAMANID. Kes avastasid äkki ja ootamatult, et vabadus on muidugi tore, KUID: rongid ei käi, post ja telegraaf ei tööta. Ning, mis peamine - isegi toonase üsna kesise elustandardi hoidmiseks vajalike kaupade tootmine ja vedu ei toimi. Leib ei jõua linna. Sool, raud ja tekstiil - maale.
5 p
Vasta
Mati Tee
Autor
M8 - Kooste
Kirjeldasime üksikilmingut et tuua välja - nähtus.
Sel põhjusel ma räägin siin "londonist", "moskvast", "pariisist" jne - kuna need linnad, need keskused on olemas. Kuid on absoluutselt segane, teadmata ja lahtine, kas ja milline suurem süsteem nende ümber KOOSTATAKSE.
Vabanege mõlema poole propaganda poolt ajudesse triigitud "igavese venemaa" jms kultusest. Venemaa ei ole igavesem kui Eesti Vabariik. Mõlemad sündisid 1918. aastal... Täpselt nii nagu Puškin ja Kristjan Jaak Peterson olid kaasaegsed. Kui keelest ja kultuurist rääkida.
Praegu on uuesti päevakorda tõusnud teema: Lenin ja enamlased HAARASID võimu Venemaal ja jagasid suure, püha ja ühtse venemaa mingiteks õudseteks rahvusvabariikideks... Issand, sa näed ja a ei mürista! Tšus sobatšii!
Võimu ei võeta ega haarata, võim antakse.
Enamlaste nõukogude valitsus sai võimu kellelt? Aastatest 1917-22 on ENDISE Vene Impeeriumi territooriumil üle 300 (Kolmesaja) moodustise, mis olid piisavalt stabiilsed, organiseeritud ja pikaealised, et välja lasta OMA PABERRAHA. St nii palju on neid rahatähti kollektsionääride kataloogides. On veel sadakond raha väljaannet, mis on olemas, kuid mida peetakse veidi hilisemateks võltsinguteks... ja võimalik, et kümned, mis pole kollektsionääride kätte ja kataloogidesse sattunud. Kes kujutab ette raha trükkimise protsessi, see mõistab, et nädal aega kestvad moodustised seda ei suuda. Ilmselt jääb ka kuust ajast napiks... Lisaks olid üsnagi arvestavad jõud, kes raha välja ei andnud, kuid kes olid. Näiteks rohelised, nagu neid toona nimetati. Kellest mõned omasid püssi all kuni 10-20 tuhat tääki ja saablit. Vot, need mingit maa-ala kontrollivad rohkem või vähem kriminaalsed, absoluutselt ebaseaduslikud, rühmitised, sh ETNILISED RÜHMITUSED. Ning need rühmitused "valisidki" Lenini ja enamlased.
Lenin koostas neist nõukogude vabariigid, mitte ei lõhkunud "ühtset ja jagamatut" tükkideks. Puhtast sadismist, nagu väidetakse.
Ning vastupidi. Vene valged alustasid ikka ja jälle rahvuslikul ääremal, tuginedes mingi etnokonfessionaalse rühmituse ressurssidele. Tuntumad on neist kasakad. Edasi läks kõik, sõltumata sellest kas meil oli Koltšak, Denikin, Judenitš, von Wrangel, von Miller, või keegi kolmas, ikka ühe ja sama mustri järgi. Valged, löönud sõjaliselt enamlasi, kihutasid nad minema ja hõivasid (suure hulga) uusi maid. Neil uutel maadel hakkasid nad juurutama "ühtset ja jagamatut". Loe: tegid seda, mida 1917 veebruaris-märtsis: saatsid laiali nimetatud võimustruktuurid ("nõukogud") ja seejärel püüdsid hakata juhtima absoluutset võimuvaakumit. Seejärel varises nende oma rinne kokku... Nende tagala aga PÖÖRDUS nende vastu. Kasakad röövisid ja läksid Denikini ja von Wrangeli peale sülitades koju tagasi... Meie siin võtsime Ilmasõja kangelaselt Judenitšilt relvad käest... Lenin ei saanud, no kohe kuidagi ei saanud minna rahvusvabariikide vastu, kuna ta oligi rahvusvabariikide võim.
Lenin LÕI Vene Föderatsiooni, kui vene natsiooni. Mitte mingit Vene Föderatsiooni ei olnud enne Leninit mitte kuskil olemas.
Ning, kui me nüüd vaatame laiemalt, siis me näeme neid KOOSTEID õudustäratava järjekindlusega kordumas.
Oli segadusteaeg ja Romanovite dünastia kerkimine. Kui kogu moskoovia läks allavett ning jõudis ära proovida nii maailma esimese konstitutsioonilise korra kui välismaise rahuvalve oma territooriumil. Muide Romanovid olid segadusteaja "vlassovid", kui soovite. Vene Impeeriumi ver 1.0 koostas Peeter Suur.
Ning varasemast - Ioann Julma ja Ioann Suure tegevused olid samuti koosted.
Praegused sündmused lõpetavad perestroika ja lõpetavad SRÜ. Ning küsimus on selles, milline saab olema uus kooste. Kindlasti ei ole tulemuseks ei Vene Impeerium ega ka mitte Nõukogude Liit.
5 p
Vasta
Mati Tee
Autor
M9 - uus kokkuseadmine
Moskva eliit ver 1980ndad läks hulluks. TTR2 ajastu oli liiga keeruline. Nüüd aga terendas ees veel inforevolutsioon.
Selles suures keerulises maailmas kasvas - selle eelmise "pika põlvkonna" all - trobikond ülikitsalt spetsialiseeritud tegelasi. Inimesi ilma maailmavaateta.
Kuid rõhutatud apoliitiline inimene on alati ekstremist.
Nagu öeldud, tuli neil tahtmine "ka londonit teha" - vahetada impeerium koha vastu globaalses süsteemis koos "hiilgava mulliga".
Üks suur probleem siin, mis tekitab praegu palju verd - sõna otseses mõttes: Moskva põrunud eliit ver 1980 ei lugenud end Külmas sõjas kaotajaks. Nad kujutasid ette - et ka Lääs mõistab ja tunnistab, et a) ei suuda Teist maailma võita; b) et 1968-74 Moskva praktiliselt juba võitis. Ning see on juba tõeliselt skisofreeniline moment. Moskvas kujutati ette, et nad on partnerid - kuigi nooremad. Läänes kujutati ette, et need on võidetud, kelle kogu olemasolu sõltub ainult võitja armust.
"Pühadel 1990ndatel" toimus omandi ja võimu ümberjagamine. Jeltšin võitis loosungiga "Võtke kõik suveräänsust nii palju kui suudate!" mis leidis tulise heakskiidu Moskva eliidi hulgas. Lootuses, et üleilmastumine võtab kanda kõik halduskulud ja julgeoleku vaatasid nad igasugu kulutusi kohapeal ja jõustruktuuridele kui ilmajätmist varastamiskõlbulikust rahast! "Aitab XYZ toitmisest!"
Kitsaltspetsialiseeritud apoliitilised sportlased said "dress-inimesteks", kes pakkusid katust ja kogusid andamit. Vähem kuumadel erialadel kitsaltspetsialiseeritud aga omandasid uued erialad: hangeldamise kahtlase päritoluga kraamiga otse tänava ääres. Veel rohkem spetsialiseeritud: "geoloogi" ameti - kaevamise prügikastides.
Muide, huvitav märkus: kõik need prükkarid jäid veendumustelt vankumatult liberaalseteks. Nende ebaedus on süüdi totalitaarne minevik ja "verine gebnja", mis ei lase... ja on isiklikult vandenõus just tema vastu! Kahe- või kolmekordse kõrgharidusega kitsaltspetsialiseeritud tippspetsialisti vastu, keda igas tõeliselt demokraatlikus ja vabas ühiskonnas kätel kantaks...
Konkreetselt võitis Jeltšin ühel lihtsal põhjusel. Nagu ka kõik presidendid rahvusvabariikides. Palavalt armastatud Gorby oli totaalne võhik. Eriline võhik oli ta Nõukogude Liidu teemal. Ta ei kujutanud ette kuidas on üles ehitatud nõukogude liit, ei kujutanud ette millest see koosneb ja kuidas see töötab. Ta kujutas ette, et kui tal on paber, mis ütleb, et ta on "president", siis ta seda ka on. Ning võib APARAADI jalgsimatkale erootilistesse kohtadesse saata. Gorby tõeliselt arvas, et ta saadab NLKP KK aparaadi kus kurat ja hakkab presidendina rjuulima.... emmm - mida? Ta avastas, et mitte keegi ei täida presidendi käske. Ning oli tõeliselt hullumeelne. Ahjaa, enne seda jõudis ta ka veel rerfomida NLKP-d...
Jeltšin võitis, kuna teda toetas Moskvasse koondunud partei- ja nõukogude riigiaparaat. Ning siin on punkt arusaamiseks. Vene Föderatsiooni president on isegi NSV liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimehega võrreldes absoluutselt impotentne kuju. Põhiseaduse ja seaduse kohaselt ei tohi ta mitte kui ei midagi. Formaalne koosolekute juhataja, ei enamat. Tema võim on mitteformaalne ja selle aluseks on - PRESIDENDI ADMINISTRATSIOON. See administratiivaparaat on suur, ulatuslik, ja mis peamine - selle käsutuses on palju väga erinevaid varasid. Alates maast ja lõpetades lennukite ning sidesüsteemidega. See "administratsioon" on ei midagi muud kui endine NLKP aparaat koos partei varadega. Venemaa eripäraks on uus juhtimistasand - föderaalringkond, mille määratlus põhiseaduses on üsnagi puuduv ja segane. President juhib riiki administratsiooni ja föderaalringkondade kaudu. Riigiduuma ja valitsus - föderatsiooni subjektide kaudu. See annab presidendile teatud võimuhoovad.
See, mitte "verine gebnja" on Vene föderatsiooni kooshoidev asi. Nõukogude juhtimiskeskuste jäämine Venemaale, Moskvase, tagas juhtimisotsuste kõrgema kvaliteedi. Mis tõi Venemaa 1990ndate lõpus ja 00ndatel kriisi ja lagunemise trajektoorilt välja.
Mis on halb, on Moskva eliidi pettumine üleilmastumises. Lääs, lugedes Moskvat kaotajaks, ignoreeris tolle pretensioone "hiilgavale mullile". Tekkis paisuv probleem mis oli seotud ÜHISE TRANSPORDITARISTU KULUDE _JAGAMISEGA_. Kui meenutada, siis SRÜ kui selline loodigi selle probleemi lahendmaiseks. Nüüd aga hakkasid tekkima vastastikused pretensioonid. Torudest (ja raudteest) läbitud riigid, 1990ndate üsna kurvas majandusolukorras, hakkasid nõudma renti oma territooriumil oleva taristu eest. Kuna nad Lääne lõppkasuja jaoks hindu tõsta ei saanud ja said Moskvast kindla "ei": teie maa, teie torud, teie kulud, siis hakkasid transiidimaad võtma transiidist matti. Moskva nimetas seda "varguseks" ja nõudis vahe kinnimaksmist. Lääs võttis positsiooni, et tüli tuleb lahendada omavahel, KUID - toetab vene surve nõrgestamiseks endisi sotsmaid. "Vältimaks nende sõltuvust Moskvast". Tüli paisus. "Sõbraliku lahutuse" "Belovežjes kokkulepped" unustati. Tuletati kõik ajaloolised solvangud ja ülekohus vanemast kiviajast pihta. Transiidimaad maksid nii palju kui õigeks pidasid või ei maksnud üldse, nõudes seejuures erihindu. "Oma tarbeks erihinnaga" saadu müüdi muidugi kohe maailmaturuhinnaga edasi. 🙂
Vastuolu läks igavavõitu raamatupidamiste väitluse juurest eksitentsiaalseks konfliktiks. Ida- ja vahe- euroopa maad, tundes Lääne (=kogu maailma toetust) saatsid Kremli igas punktis kukele ning nõudsid ainsa lahendusena tingimusteta kapitulatsiooni. Toetades seda arvega režiimi kuritegude eest, kogusummas mis mitmekordselt ületab kogu maailma SKP paarikümne aasta kestel.
Ning, 00ndate aastate teisel poolel, jõudis Moskva eliit arusaamisele, et mitte mingit "hiilgavat mulli" neile ei lubata. Vastuseks Adžaariast ja sealsest mereväebaasist loobumisele (2004) saadi Kaukaasia kriisi uus pööre. Nõukogudeaja kurb pärand tunnustamata vabariikide näol, mis tundus olevat peaaegu lahendatud, andis Adžaaria kogemuse põhjal 080808 retsidatiivi. Järgnes uus eskalatsiooni tuur, mis lõpetas Moskva osaluse G8 raames. St viskas Moskva eliidi formaalselt välja Üleilmastunud eliidi hulgast. Ning kui valus ja solvav see ka polnud, selge mõistaandmine, et Moskva eliiti enam mitte kunagi, ka kõigi Lääne nõudmiste täitmise järel, isegi mitte formaalselt ülemaailmse eliidi hulka ei lasta. Mitte kunagi, mitte mingitel tingimustel, lõi läänemeelsetel Moskvas jalad alt.
Miks me peaksime teiega ÜLDSE, ÜLEÜLDSE rääkima? Kas teil on selja taga mingi jõud? Kas teil on mingi majandus, mingi sõjaline jõud, midagi, mida me lihtalt niisama võtta ei saa?
Ning, 2010ndate lõpus pidi Moskva eliit tegema bilansi. SRÜ, Euraasia Liit ja kõik muud integratsioonikatsetused endises Nõukogude ruumis on ümmargune null. Kõik katsed organiseerida mingit süsteemi ja koostoimet endiste nõukogude vabariikide vahel kukkusid läbi. Kõik katsed lahendada küsimusi: "Meie ja teie oleme postnõukogude eliit, leppime omavahel kokku!" andis vastuseks vaid pilked ja mõnitused. Kõik pagevad igasugu kahtlustuse eest Moskvaga läbi rääkida nagu vanakurja eest. 🙂
Kohta globaalses eliidis ei ole, "hiilgavat mulli" ei ole. Mingit arvestatavat ja vääramatut jõudu, millele tuginedes saab sundida endaga arvestama - samuti mitte. Moskvat peetakse rumalaks, nõrgaks, saamatuks, selleks kellega ei ole vaja arvestada. Kellest võib ilma mingite tagajärgedeta enda jaoks lihtsalt üle sõita.
Ning Moskva eliidil kerkis valus küsimus uue süsteemi kokkuseadmisest. Hinnas ei ole enam küsimus. Küsimus on selles kas olla olemas või mitte. Kas Moskva kui linn jääb alles või hävib.
Nõnda hakkas Moskva eliit otsima 2010ndatest pihta teid makromajandustsooni e valuutatsooni kokkuseadmiseks. TÄIESTI UUE TSOONI, mis ei ole ei NSVL ega Vene Impeerium ega ka mitte praegune Venemaa.
5 p
Vasta
Mati Tee
Autor
M10 - valestart?
Miks Moskva startis esimesena?
Kuna ta oli kõige nõrgem ja kõige asüsteemsem.
Üleilmastumise plussid läksid temast kaugelt mööda kuna teda ei võetud mängu, ning kõik absoluutse perifeeria miinused tabasid ülivalusasti.
Veelkord: mida tahtis moskva eliit perestroikat alustades? Kohta maailma eliidi ladvikus. Oma kapitali, varade legaliseerimist. Tõusu süsteemse kapitalismi tuumiku hulka. Nemad ju arvasid, et võitsid Külma sõja. Et nad tõestasid Läänele sõjalise lahenduse puudumist ning seetõttu minnakse nendega kokkuleppele: "Keegi ei taha sõda, eriti globaalset tuumasõda..."
Kuid, globaalne kapitalism ei saa eksiteerida ilma süsteemse antikapitaismita! No ei ole lihtsalt võimalik.
Meenutatud Leonid Iljitši kätt surusid Läänemaade liidrid vähimagi vastikuseta: ta oli SÜSTEEMNE ANTIKAPITALIST. Tal oli maailmasüsteemis oma roll, ta teadis seda ja ta sai sellega enam-vähem hakkama. Rõhk on sõnal "süsteemne". Sellepärast tal kätt surutigi ja temaga kohtumisi otsitigi. Antikapitalist - noh, iga tark inimene saab aru, et assenisaator on tähtis ja vajalik amet, ilma milleta EI SAA.
VVP, kogu oma soome-ugriliku põikpäisusega, on kogu oma karjääri maadelnud saatusega ning leiab end oma suureks masenduseks ANTISÜSTEEMSE KAPITALISTI rollis! Ometigi selgitati talle 00ndatel pikalt ja põhjalikult: võta ja korja kokku Kesk-Aasia. Korja kokku enne, kui selle korjavad ära islamistid või Hiina RV. Ei mingit neokolonialismi mängimist. See ei ole sulle. Otsene ja varjamatu imperialism.
Loomulikult, me hakkame õõnestama. Loomulikult, me hakkame saatma agente. Aga see on su enese huvides - vältimaks kohalike eliitide rasvumist.
Me sõimame, kuid kuna "mõju kasv on silmnähtav, läheme kokkulepetele."
Jätkame Suurt Mängu, jätkame Külma sõda. Või, kurat võtaks, sa tahad tõesti tuumalõhkepäid loopida!?
Kui sa SEDA EI TAHA, tuleb antikapitalismi rolli - näiteks KALIFAAT. Või keegi kolmas. Kuna globaalne antikapitalism PEAB olema. "Rong läbib selle ülesõidukoha 1 minutiga, sõltumata sellest kas te seisate rööbastel või mitte!"
Ära mängi endast idioot Gorbyt, kes kujutas ette, et globaalse süsteemse antiapitalismi hävitamisega teeb kellelegi heateo!
Kapitalismi stabiliseerimine ei ole võimalik ilma süsteemse antikapitalismita! Alternatiiviks on - PERIFEERIA.
VVP sõnastas oma "suveräänse demokraatia" kontseptsiooni, mis on liberaalse trotskismi ideoloogia. Trotskism jõudis välja selleni, et nõukogude vabariigid saavad tegutseda SRÜ mudelis. 🙂 Suveräänne demoraatia tähendab kapitalistliku maailma lammutamist makromajandustsoonideks, umbes nagu XX sajandi alguses. No ei saa olla mitte mingit riikliku suveräänsust globaalses kapitalistlikus süsteemis. 🙂 Kui on riik, ei ole monopolide omavoli. On transnatside omavoli - ei ole mitte mingit riiki, rääkimata suveräänsusest. Kahte head ei saa.
Praeguse Moskva eliidi üks liider, Surkov, avaldas hiljuti jälle arvamust, et Venemaa kui osa "globaalsest Põhjast" ühineb selle raames Läänega "Globaalse Lõuna" vastu.
Ei midagi uut - puhtakujuline gorbatšovism koos jakovlevlusega.
Globaalne Põhi VAJAB globaalset süsteemset antikapitalismi. Kui Moskva seda rolli ei täida, siis kes võtab selle rolli? Globaalselt ära (rohe)pööranud Brüssell? Rohkem kandidaate nagu ei ole võtta!
Kergelt seda kõike siiski võtta ei tasu. Peksasaanud õpivad paremini - mida tõestab kasvõi moodsa koolihariduse allakäik. Moskvas on nalja-ja napsumeeste kõrval ka tõsiselt võetavaid mõtlejaid. Ning, ajalooliste analoogiate põhjal, tegid nad järelduse, et selline üleilmastumine ei kesta kaua. "Jätkusuutlik areng", mida Leonid Iljitš nimetas "arenenud sotsialismi pikaajaliseks perioodiks" ja tema järeltulijad "stagnatsiooniks", päädib, nagu me teame, eliidi hullumeelsusega. Loomulike vaenlaste ("metsa sanitaride") puudumisel muutub see lühikese ajaga kõikehõlmavaks. Need "alternatiivselt andekad" lammutavad oma süsteemi ise, ilma igasuguse välise abita lühikese ajaga laiali.
Kuna Läänes juhib meid Teise Ilmasõja võitjate "pika põlvkonna" järeltulijatest Külma sõja võitjate generatsioon, siis on neil seksuaalne fiksatsioon "vene küsimusele". Moskva - olgu kui võimas või kui võimetu - on neile MÄRGILINE, TRIGER.
Küsimus: milline sündmus lülitab Läänes välja KÕIK PIDURID?
Vastus: "Suure ja igavese Venemaa" kui autokraatia sümboli hävitav lüüasaamine. Või sündmus, mida sellena võetakse.
MIDA SELLISENA VÕETAKSE.
Meie läänelikus hirmumütoloogias valitses tühja tünni kõmistamine "Venemaast, mis kõike kontrollib", valitsejate ja valimisteni välja. Ning, milline purustanud Ukraina 3 päevaga, hõivab Baltikumi 24 tunniga, 96 tunniga Poola ja siis on juba Berliinis ja nii edasi ja tõesti... Lissabonini välja. Kogu Euroopa vallutamine kuu ajaga... Tik-tak-tuur, geinduse väljajuurimine, kohustuslik lihasöömine, naturaalse suhkruga tee, pesemine sooja veega ja muud õudused...
Kui siis oodatud tankilaviini ei tulnudki (kus kohast see tulema pidigi???) ning "võitmatu" Vene armee Kiievi alt ning siis ka Harkivi alt ja Dnipri paremkaldalt taandus, oligi OODATUD SÜNDMUS JUHTUNUD!
"Venemaa" kui Nõukogude Liit, kui Vene Impeerium oli lõplikult ja hävitavalt lüüa saanud. TRIGGER TOIMIS!
Lääne globaalne võit sai absoluutseks! Nüüdsest on vaid LAHENDATAVAD PROBLEEMID. _VAENLASI_ _VÄLJASPOOL_ _ENAM_ _EI_ _OLE_!!!
Kadusid viimased vitsad ja pidurid: "Üles, kauem me ahelaid kanda ei taha!" NÜÜD on oluline vaid üks - sülitades kõigele, absoluutselt kõigele, lõigata igaüks kes kasvõi paistab konkurendina, igasugusest ressursist ära.
Vihakõne, räägite teie?
Kogu see muidusööjate genderkond lausa hõõgub vihkamisest! Sihitust vihast, mis ainult otsib objekti, et välja pääseda! Kõik reeglid, kõik tavad, kõik arusaamad, kõik seadused - KÄIGU KUS KURAT!
Venemaa lüüasaamine 2022. aastal pani "Kuutõbiste tantsule" Läänes täisgaasi peale.
Ladies and gentlemen
Boys and ghouls!
Step right up
Behind this curtain lies a ghastly concoction of
Delight, Horror, Fantasy and terror
Your every wish is our command!
Your every whimsical desire brought to life
But I'm warning you
There's always a price
Welcome to the greatest show unearthed... !
Meenutame Perestroika Hümni: UT ja "Kuutõbiste tants"!
https://www.youtube.com/watch?v=0dvq4c4OkOU
Ultima Thule Kuutõbiste tants
YOUTUBE.COM
Ultima Thule Kuutõbiste tants
Ultima Thule Kuutõbiste tants
4 p
Vasta
Mati Tee
Autor
M11 - kuidas vallutada?
Uute alade vallutamine on tänase massimeedia andmetel imelihtne. 24 tundi 48 tundi, 96 tundi, üks nädal ja - valmis.
Teiseks, vahet pole kas Ukraina või Eesti - tegelikult ei oodata mitte midagi VÄGA halba. Noh, et kordub "NSV aeg", umbes nagu 1960-70ndatel... või nagu Vene Impeerium - Nikolai II valgustatud valitsusajal. Kuna meie ametilk PR maalib neid aegu "kui kõige hirmsamaid, mis üldse olla saavad". Sõbrad, pean need illusioonid hajutama. Seda ei tule kindlasti mitte.
Kohe selgitame, miks.
Vene Impeeriumi vallutused läksid nii kergesti, kuna KOHALIK FEODAALNE ELIIT, kohalik aristokraatia, vandus truudust Romanovitele.
Vene Impeeriumis oli kõige rohkem paruneid baltisaksa päritolu, Kapituleerudes 1709-11 (üle kümne aasta enne Uusikauppunki rahu) Peetri ees, säilitasid kohalikud dünastiad oma maa ja privileegid ja said neid veel juurde.
Vene Impeeriumis oli enamus krahve Poola päritolu - vastavalt poola jagamiste tingimustele ja kõige rohkem vürste - Kaukaasia päritolu. Meenutame kasvõi Bagrationide dünastiat.
Nõukogude liit võttis Ida-Euroopa (olemuselt) parlamentaarsed vabariigid üle, kuna parlamentaarne süsteem eeldab "monarhi" olemasolu. Vahet ei ole kas kollektiivse või ainuisikulise näol. Kompartei, asudes kollektiivse monarhi rolli, võttis need üsna hõlpsalt üle. Muide, lagunemine käis sama hõlpalt. Kaotanud (kollektiivse)personaaluniooni siduva lüli, Kompartei, lagunesid kõik need parlamentarismid laiali. Igaüks ise suunda.
Praegu see ei tööta!
Ei ole võimalik kuulutada VF presidenti riigipeaks, ei ole võimalik ühendada kohalike esinduskogusid "Ühtse Venemaa" (Edinaja Rossija) alla.
Ei ole võimalik.
SRÜ mudel, kus kogu koostöö, kogu koordineerimine toimub üle presindetide omavaheliste kokkulepete, ka ei tööta.
Moskva kaotas täielikult ja selle kaotuse põhjuseks oli nende lojaalsus kohalikule eliidile. Nad püüdsid sellega kokku leppida. Erinevalt Läänest, milline, võtnud "rohujuure tasandil" kontrolli ja integratsiooni, puhastas halastamatult välja kõik kohaliku eliidi rühmitused, kes kasvõi potentsiaalselt võinuks ajada mingit natsionalistlikku poliitikat.
Ning lihtsalt niisama "okupeerida" - proovida võib, aga kalliks läheb.
Seda enam, et nood riigid ja riigikesed on juba igasugu MTÜ-de ja riiklike organite kooperatsiooni tasandil lõimitud EL struktuuridega. Kui te püüate sinna laua juurde trügida, saate paremal juhul - kodusõja. Ning mitte sellisel leebel kujul kui pärast IIMS, kui needsamused läänega lõimitud struktuurid pidasid aastakümneid relvavõitlust - mis enam vähem lõppes alles 1970ndatel aastatel. Praegu tuleks see kordades hullem!
Parim, mida võiks saavutada, oleks formaalselt neutraalne valitsus. Mida ennast kõik need Läänega lõimitud ametlikud, poolametlikud ja mitte eriti ametlikud struktuurid kotiksid kuidas suudaksid. Veebruaris 2022 näitas elu ise, et see variant on absoluutselt välistatud.
Ning seetõttu, võite kõik (hirmu)unelmad "suurte terviktükkidena vallutamisest" maha matta. Mitte keegi seda tegema ei hakka, kuna see ei ole kasulik ning pole arusaadav milleks seda vaja on.
VVP kurss "suveräänsele liberaalsele demokraatiale" hajub olematusse. Üleüldse, meie unistus putinismi lüüasaamisest on täitunud. Putinism - unelm kodanlik-demokraatlikust (klassi)diktatuuri kapitalistlikust Venemaast, kui kapitalistliku Maailmaüsteemi eliidi osast, on surnud. See on võidetud ja ära hävitatud. Ning Moskva eliit otsib praegu meeleheitlikult uusi lahendusi.
On selge, et vanades struktuurides, vanades süsteemides seda enam ei tee. Just seetõttu lähebki Moskva, kui konflikti kõige nõrgem osapool, otsustavalt süsteemi murdmisele. Siin toetab teda Lääne poliitika. Lääs, omaenese demagoogia ohvrina, püüdis ehitada ideoloogilist konstruktsiooni "okupatsioonist" mis oleks nimeliselt teine ja sisuliselt sama mis lääne koloniaalsüsteem. Ning sellisena toetas aktiivselt endiste N-vabariikide võitlust SRÜ vastu. Kuid, SRÜ, NSV Liidu pärijana, teenis sama huvi: "keep russians down". Mõte oli ju lihtne, üks kuid võrdõiguslik venemaa versus 14, siis 10, siis 8 endist vabariiki. Mis ütleb, et lihthääleenamusega tuleksid kõik otsused Moskva kahjuks. Sellisena toetas Moskva aktiivselt Lääne poliitikat SRÜs.
Üleminek omavahelises arvelduses Lääne valuutale, esmalt eurole (00ndad) ja siis dollarile. Üleminek maailmaturu hindadele. Keeld oma riikide sisepasside alusel Venemaal elada ja töötada. Maksud rahaülekannetelt. Kõike seda tegi Moskva. Kuigi "läbipaistvad piirid" ja inimeste, kaupade ja raha vaba ning tõketeta liikumine oli üks SRÜ alustalasid. Sh õigus elada teises riigis oma riigi sisedokumentidega.
Alates 00ndate aastate teisest poolest võttis Moskva üha aktiivsemalt kursi endise NSVL ruumi ümberformaatimisele. Kusjuures selge väljumisega sellest ruumist.
See, et asi on põhiliselt fokuseerunud VF piirialadele on lihtsalt geograafiline fakt.
On selge, et kõik Vene, Türgi ja Austria-Ungari impeeriumites kujunenud rahvad ning nende ümber Lenini ja Stalini poolt veetud piirid - aga pole Ida- ja Vahe-Euroopas mitte ühtegi piiri, mis ei pärineks neilt, lähevad täielikule ümberformaatimisele. Kusjuures see toimub mõlemas suunas. Nii Moskva poolt kui Lääne poolt.
Kuna need piirid ja süsteemid ei vasta enam etnilisele, majanduslikule jne reaalsusele.
Mõlemalt poolt saab toimuma kõigi nende konstruktsioonide mahalammutamine ja UUS KOOSTE. Täiesti uute põhimõtete alusel. Ma siin meenutasin Leninit ja enamlasi, kes sajand tagasi võtsid rohujuure tasandi tükid - tuhanded, kümned tuhanded kohalikud üksused ja seadsid neist kokku nõukogude vabariikide süsteemi.
See, et see nõukogude vabariikide ja rahvademokraatiate kiht ilma suuremate piirimuutusteta siiamaani on püsinud on ainult inerts ja kõigi osaliste äärmine nõrkus, äärmine kurnatus Külmast sõjast. Inimesed ei taha lihtsalt elada! Mitte millegi nimel. Andke meile eutanaasia ilma mitte mingi põhjenduseta, inimesed ai taha teha lapsi, inimesed ei taha kaitsta neid süsteeme... Üleüldine loidus, apaatia oma tuleviku suhtes, labiilsed, nõrgad reaktsioonid... sihitu hüsteeria, psüühikaprobleemid 20-50% täiskasvanud elanikkonnast.
Kuid praegu, seoses pinevuse kasvuga, läheb see kõik muutmisele. Sh nõukogudeaegse ja selle pärijatest koosneva eliidi ärakaotamisele.
Moskva võib konkreetses situatsioonis kasutada ja ära kasutada kedagi nõukogude aegsest eliidist või nende järeltulijatest. Kuid Moskva ei pea seda nõukogude kohaliku eliiti oma, isegi mitte potentsiaalseks, liitlaseks. Ning see äratundmine on vastastikune. Just "endised" on kõige raevukamad russofoobid. Ning Moskva ei näe mingit mõtet nendega kokku leppida. Kuna on võtnud teadmiseks, et mitte ükski kokkulepe nendega "ei pea". Ning likvideerib selle eliidi "kui klassi" esimesel võimalusel. Ida- ja Vahe euroopa eliiti võib võrrelda nahkhiirtega rottide ja lindude vahel. Aga see on üsna optimistlik võrdlus.
Selleks, et omandada subjektsus, selleks, et keegi, kasvõi selline paaria nagu Moskva, sinuga üldse räägiks, kasvõi TINGIMUSTETA KAPITULATSIOONI allakirjutamiseks, tuleb kohalikel eliitidel VÕIDELDA.
Kuid nad ei taha.
Endise Teise Maailma ja ka "päris" Euroopa eliit on kaotanud igasuguse subjektsuse. Neil puudub KOLLEKTIIVSE ELLUJÄÄMISE SOOV. Vahet pole, kas me vaatame meie konnatiiki või Prisseli või kuhu iganes. Nad pole "šestjorkad", nad pole isegi mitte "fraierid", nad on "fitiilid", hingevaakujad, "kuked". Nad isegi ei püüdle sellele, et "sure sina täna, mina suren homme."
"Me kõik sureme, ja mis siis?"
"Jumalat ei ole, me kõik läheme põrgu, ja mis siis?"
"Miks üleüldse peaks midagi säilima või alles jääma?"
Vaadates kohalike ülekandeid, vaadates esinduskogude ülekandeid mujalt, näeme kõikjal ühte: PLANKTONIT. Kontoriplanktonit
2 p
Vasta
Mati Tee
Autor
M12 - Kogemused kui sellised
Aastal 2014 jättis kaks kogemust. Ühe Krimmiga, teise - Donbassiga.
Krimmi kogemus - ärge nüüd maanduge Kremli ametliku PRi võ selle eitamisse - ei olnud positiivne. Hoopis teises mõttes.
Krimm oli kunagi Ukraina kõige radikaalsem osa. Ajal mil Ukraina oli viimane nõukogude vabariik - NSV konstitutsioon paari kosmeetilise parandusega: visati välja kuuluvus NSV Liitu ja Kompartei juhtiv ja suunav roll - kehtis aastani 1996 tekkis Krimmis mingi "Krimmi vabariik". Täpselt määratlemata staatusega asi. Ning kohalikud eliidid ehitasid seal üles mingi oma süsteemi. Süsteemi, mis põhines ressursside pumpamisel. Tekkis terav konflikt Krimmi ja Kiievi vahel. Kiiev väitis, et kohapeal raisatakse raha, lokkab korruptsioon ja saboteeritakse keskvõimu otsuseid. Krimm esines vastu süüdistustega, et Kiiev ei anna neile raha, et Kiievi tegelased panevad adminressursiga käpa peale omandile ja suruvad igati maha kohalikku ettevõtlust.
Kui võrrelda Krimmi 1992, 1998 ja 2014 konstitutsioone, siis saab selgeks situatsiooni olemus. Seda võib võrrelda mõisate reduktsiooni poliitikaga Rootsi riigis XVII sajandil ja selle tulemustega Idamere provintsides. Perestroika käigus tekkinud kohalik neoeliit: kunagise partei, haldusaparaadi, ärieliidi ja allilma kogum suhtus väga vaenulikult keskvõimu kontrolli katsetesse. Ning otsis variante Kõivulinnast mööda minna. Perioodil 1992-98 töötas Krimmi eliit väga aktiivselt Lääne suunas. Positsoneerides ennast kui antikommunistliku revolutsiooni-eelse "demokraatia" jätku. Vastu postsovjetlikku korruptsiooni. Kuni sõjaväebaaside pakkumiseni jne.
Edasi orienteerus see süsteem Venemaale, ning kasutades ära segadust 2013-14 aastal, taastas oma privileegid. Üle riikliku suveräänsuse väljakuulutamise.
On oluline vahe suveräänsel üksusel, milline omal vabal tahtel astub kuhugi ja provintsil, millele teatud küsimustes on antud keskvõimu poolt kontrollitav autonoomia. Sellisena, jättes täiesti pildilt välja paljujahutud referendumite teema, märgime, et Krimmi haldusaparaat, st riiklikud organid, toetasid võimuvahetust ilma mingite kupüürideta. Vähemalt ei töötanud sellele mingil kujul vastu.
Kogemus oli Moskvale üsna ebameeldiv. Miks läheb kohalik eliit sellistele sammudele? Muutustele selleks, et mitte midagi ei muutuks. Välise staatuse muutus selleks, et sisestaatus ei muutuks.
Miks läks EL laienemine toimus nii kiiresti, valutult ja rõõmuhõisetega? Vaatame ühte Idamere provintsi. Kus vanal halval ajal (1985) oli 18 tuhat riigiametniku, kes juhtisid täielikult riigistatud majandust ja kõike muud. Ja kus praegu on neid ametnike sadades tuhandetes, st suurujärguline kasv. Mille arvelt?
Euroraha, igasugu fondide rahad!
Kõik need riigid ja riigikesed läksid suure rõõmuga Euroopasse, kuna KOHALIK RESSURSIBAAS poleks lubanud sihukese massi kogumist! Ning need esinduskogude saalides peatäit välja norskavad elitaarid on fanaatiliselt ustavad Euroopale. Seni kuni see tagab neile LIIASE INVESTEERIMISE ja LIIASE KAITSE. Ning nende lojaalsus ei maksa punast pennigi, niipea kui tekkib kahtlus selles rahavoo ja julgeolekus.
Sama lugu on Krimmiga. Suveräänne Krimm on Moskvale lojaalne, kuni on LIIANE RAHASTAMINE ja LIIANE KAITSE. Ning suhtub ülima vaenulikkusega igasse Moskva katsesse midagi keskusest kohapeal juhtida ja suunata.
Kogemus oli sedavõrd negatiivne, et seda ei ole rohkem korratud. Veel enam. Abhaasia ja Osseetia juhtkonna katsed organiseerida referendumid ja pääseda ligi Kremli rahakotile ja otsesele kaitsekohustusele kukutati Kremli poolt vähimagi kahetsuseta läbi. See toimus pärast Krimmi kevadet.
Samal põhjusel ei toimunud 2022 aasta veebruaris-märtsis "rahvavabariikide lainet". Ärgem ehitagem mingeid utoopilisi teooriaid. Meil on, sealjuures vägagi leebe, Esimese Ilmasõja aja statistika, mis ütleb, et 3-5% kohalikust elanikkonnast läheb kohe ja aktiivsele koostööle okupatsioonivõimudega. Kusjuures, neid isikuid ei saa formaalsete parameetrite põhjal eelnevalt määrata. Seda on piisavalt väljakuulutamiseks. Veel kuskil 5-10% nõustub osalema nende struktuuride töös, ilma erilise peksu ja surveta. Ehk siis, poliitilise tahte olemasolul võinuks 2022 veebruaris-märtsis luua õige mitmeid RV-sid juurde.
Kuid, kordan, kogemus oli nii negatiivne, et seda isegi ei proovitud. Kuna see oleks tähendanud mingite lubaduste ja garantiide andmisi kohalikele eliitidele. Ning pikka maadlemist kohaliku korraga.
Teine olukord kujunes Donbassis. Donetsk oli teravas opositsioonis Kiieviga. Kuid, erinevalt Krimmist, ei olnud siin mitte provints-keskus vastasseis vaid kahe linna vastasseis. Krimmi-Ukraina konflikt oli lihtne: andke meile palju-raha ja kaitske meid, aga ärge uurige kuhu me raha paneme. Donetski ja Kiievi vahel oli arengusuuna konflikt. See oli suure tööstuskeskuse ja halduskeskuse (pealinna) konflikt. Krimmi ja Ukraina kui terviku vahel polnud arengusuuna erinevuse konflikti. Ukraina kordas Krimmi politiikat suuremas mastaabis ja vastupidi: Krimm kordas ukraina poliitikat väiksemas mastaabis: Leida rahastaja, leida kaitse ja hoida end eemal kontrollist. Donetsk oli aga doonor. Veerand sisemistest laekumisest eelarvesse ja mitte mingit sõnaõigust poliitikas. Samas, donbassi venelased ei olnud erilised suurvenelased. Ning saada "lihtsalt venemaaks" nad 1988-1998 eriti ei tahtnud. Pigem, toonases olukorras, oli üsna suur soov ennast Vene föderatsioonist eemale hoida. Need venelased olid suurvenelased niivõrd kuivõrd 1990nda aasta järel käivitunud "ukraina rahvast", "eesti rahvast", "läti rahvast", "valgevene rahvast" jne loobumise poliitika surus neid muulaste rolli. Peab märkima, et mida rohkem ausambaid kangelastele, seda kaugemal on Ukraina "integraalse natsionalismi" poliitikast. Paraku!
Seetõttu, aasta 2013-14. maidanile läksid kõik kuid väga erinevate loosungite nimel. Ning toimus lõhenemine erinevate maidanide vahel. Üldiselt kukutati kõikjal üle Ukraina kohalikud administratsioonid. Kuna senisest režiimist oli kõikjal kõrini. Moskvas valitses Donbassi küsimuses üsna suur segadus. Üldiselt käsitleti kõike toimuvat "ukraina pendli" kõikumisena. Noh, läheb praegu Läände... noh, ja siis. Tuli 1996-98 aasta järel tagasi... Läks 2004 "Oranži revoltsiooni" järel ja tuli tagasi kõigi kokkulepete uuendamisega ja Janukovitši valitsusega. Viimane oli paras peavalu. Nimelt, Vene eraäri, püüdes viia kapitali kremli näppudest kaugemale, olid 2000-2013 u 250 miljardit eurot paigutanud Ukrainasse (toonases vääringus). Janukovitši tegelased, järgides pealikut, jätkasid ehtsa perestroika vaimus "ülevõtmistega". Tõstes ka vene oligarhe välja nende omandist. Mistõttu tema ja regionaalide kukkumist võeti pigem positiivsena.
Ning siin astusid üles kohalikud aktivistid, kes avastanud, et "krimmi variant" ei tööta ja, et neil on kasvavad probleemid suhetes uue võimuga Kiievis, hakkasid organiseeruma põhimõttel "ANARHIA ON KORRA EMA". Üldiselt oli neid käputäis ja iga vähetegi tõsisem ja stabiilsem riik oleks nad aprillis-mais 2014 hajutanud suurema pingutuseta. Kaos Donetskis ja Luganskis oli kujuteldamatu! Kõikjal tuiskasid ringi mingid rohkem või vähem bandiitlikud moodustised (enamasti rohkem), kes konfiskeerisid, rekvireerisid, eksproprieerisid... Toimus suur separatsioon, nagu koorelahutajas. Ühed, kuni veel sai, krabanud kaasa mis õnnestus, põrutasid Ukrainasse ja kellel veel rohkem õnne - kohe Läände. Teised - nähes Ukraina vägede lähenemist ja kohalike olusid - kihutasid ära Venemaale (paljud sealtkaudu Ukrainasse ja sealt Läände). Kohalikud võimustruktuurid, erinevalt Krimmist, lakkasid olemast. Kohalik eliit puhastus suuresti välja. Isepuhastuse läbi. Ühiskond, nagu ta oli olnud, lakkas olemast. Mitte midagi ei olnud. Mitte midagi ei töötanud...
18 h tagasi
Vasta
Mati Tee
Autor
M13 - Rohujuure tasandil
Mooses lasi juutidel Siinai kõrbes 40 aastat ringi rännata. Selleks, et neist sünteesuks uus tervik. Uus-Inglismaa asutas väga monoliitne punt, mis kujunes eksirännakutel Inglismaal ja Hollandis.
Ida-Ukrainas toimus 2014. aasta suvel Vene vabatahtlike ja kohalike aktivistide gruppides süntees. Konkreetsetes oludes käis see kiiresti, kuna hukkunuid oli palju. Kreml ei osanud mingit selget positsiooni võtta. Ühelt poolt oldi rõõmsad, et saadi lahti üsna paljudest rahututest hingedest. Kellega oli mitmeid probleeme. Teiselt poolt tekkitasid need tegelased segadust ja trügisid poliitikat mõjutama. Üldiseks üllatuseks suutsid need tegelased stabiliseerida rinde ja midagi organiseerida. Samas halvenes üldine olukord Kremli jaoks kiiresti. Seni kuni Kreml mõtles, et kas jätta Krimm Abhaasia tasemele või kuidas üleüldse, Krimm juba hääletas. Ei öelda ei olnud kuidagi võimalik ja tuli nad vastu võtta. Veelkord: segadus oli suur. Nii suur, et Krimmi suunduvaid laevu keerati mitu korda merel tagasi, kuni sadamas väljalaadimise käsuni ja siis saadeti uuesti.
Nüüd tundus, et nende "Donbassi hullude" arvel saab Kiieviga kaupa teha. Mässulised said abi ja suutsid selle arvel lüüa tagasi järgmise, juba oluliselt paremini organiseeritud rünnaku. Käivitati "Minski lepete" protsess. Mille mõte oli lühidalt lihtne. Ukraina saab Donetski ja Luganski tagasi, kuid üsna pika ja Ukrainale alandava protsessi kaudu, mille üheks tulemuseks saab ka Krimmi tunnustamine.
Protsess kukkus läbi kuna ei Kiiev ega ka Donbass ei tahtnud selles osaleda. Tekkinud rahvavabariigid vaatasid väga valvsalt Kremli poliitikat ning läksid üsna tihti otsustavalt teravdamisele, kui nende arust tekkis risk mingiks läbimurdeks Moskva-Kiievi suhetes. Sama kehtis vastupidi. Tulemusena tekkis KA Donbassis täiesti uus ühiskond. Selles on Krimmi ja Donbassi erinevus. Krimm on vana, nõukogude ajast järjepidevusega eliidi projekt. Donbass on aga uus. See, mida varem ei olnud.
Praegusel Venemaal on Donetsk Moskva järel tähtsuselt teine linn. Ma ei räägi majandusest, ma ei räägi elanikkonnast, ma räägin LINNAST. Donetsk oli 8 aastat PEALINN. Riik oli küll tunnustamata, kuid see asja ei muuda. Meie närusel sajandil saab tunnustamata riike ja pealinnu varsti palju rohkem kui tunnustatuid. Oluline on see, et see tõstis Donetski suurest tööstuslinnast pealinnade kategooriasse.
Ning veel olulisem on uus inimühendus, uus rahvas mis seal sündis. Need ei ole enam, EI OLE ENAM, "Lõuna-Vene" tööstuskeskuste elanikud, kes, saanud nõukogude kodanikeks rääkisid: "Meil siin ja seal, venemaal". Siit julgen teha järelduse. Krimmi eliit ei anna ulatusliku pealiskasvu Moskva eliiti, kui uue süsteemi eliiti. On üksikud karjeristid, kes ei tee ilma ja mis peamine - EI TOO UUT. Samas Ida-Ukraina kohta seda öelda ei saa. Seal süteesitakse uus kooslus ja selle üsna tulise keskkonna esindajad võivad saada Moskvas väga olulisteks tegijateks. Olid ju just Kiievi usuakadeemia vilistlased need, kes Romanovite riigile sisu ja mõtte andsid. Täpelt samuti toob just see kirjeldatud seltskond uued mõtted praeguse Moskva üsna mõttelagedasse eliiti.
Toetab seda Süüria kogemus. Assad-juunior ei taibanud päris täpselt mida ta presidendina tegema peab. Üsnagi opositsiooniline oma isale, püüdis ta end poliitikast ja Süüriast võimalikult kaugele hoida. Pärast oma venna surma pidi ta võtma tolle rolli. Kõik võinuks ju hästi minna - ta usaldas üsnagi oma isa administratiivpärandit ja arvas isiklikult, et tuleb minna suuremale liberaalsusele ja vabadusele. Üldiselt ei käinud ta süsteemist üle. Asi halvenes kiiresti. Kindralid ja haldusjuhid valetasid talle näkku. Kriis süvenes, olukord läks hullemaks. Algasid rahutused, tekkisid ohvrid. Üldiselt oli ta valmis käega lööma ja ära Läände lendama, kui mitte poleks selgunud, et minna ei ole kuhugi. Ta oli kuulutatud süüdlaseks. Ning selgus, et tagasi astuda ei ole kuhugi. Kas anda end kohapeal kellegi kätte - mis hoogukoguvas kodusõjas on võib-olla mitte väga tervislik... Välismaale putkamisel - selgus, et mitte keegi ei võtaks teda vastu... Süürias tekkis, nagu öeldakse - humanitaarkatastroof.
Ühiskond varises kokku. Riiki ühtäkki enam ei olnud. Oli territoorium. Ning mingisugune presidendi võim pealinnas (selle teatud osas) ja paaris teises keskuses püsis veel ainult sellepärast, et kõik need muud jõud olid kõvasti ametis omavaheliste piiride vedamisega... Alla anda polnud kellelegi, pageda mitte kuhugi. Parim, mis võis oodata Läänes oli sõjatribunaal. Kodus aga hävitamine, koos perekonnaga. Idamaa vanasõna ütleb: kui oled uppumas, haarad isegi mürkmaost! Mingi ajaloolise aruaamatuse tõttu oli Tartusis Vene mereväebaas. Vene poolelt oli see likvideerimata puhtalt bürokraatliku viivituse pärast ja Süüria poolelt, kuna kellelgi polnud selleks mahti ja vajadust, Kuid, kogu oma viletsuse juures, suutis see pakkuda Assadile teatud toetust õhust ja seejärel ka maismaal. Ning nüüd hakkas Assad, kelle saatus tuletab mõneti meelde Michael Corleone oma kinolinalt, pisitasa ehitama üles uut süsteemi.
Poliitikas, nagu olen korduvalt rõhutanud, ehitatakse uut sellest, mis parajasti käe alla sattub. Kui see kuidagi peab, algab selle lappimine ja täiendamine.
Selles võitluses hakkas kujunema UUS Süüria rahvas. Mis seda mõjutab?
Esiteks, väidetavalt 22-24 miljoni elanikuga riigis tapeti või suri vaenutegevuse tagajärjel umbes miljon inimest. Üle 7 miljoni põgenes maalt, veel 14 miljonit sunniti alalisest elukohast ümber asuma. Seega, võib-olla mingi 1-2 miljonit jäi oma elukohta ja ka nendest tapeti, vangistati või sai muul viisl pihta enamus.
See oli arusaamiseks sotsiaalse katastroofi mastaapidest.
See kõlab nüüd vastikult, kuid - kõige hirmsam oli häving ja kaos. Kohalike sõjapealikute ja rühmituste võim. Kusjuures, need rühmitused ei olnud traditsionalistid, isegi kui nad seda ise väitsid. Nad sundisid inimesi uut moodi käituma. Üle poole elanikkonnast jõudis läbi käia mitmete rühmituste alt. Sealhulgas - islamiriik.
Kui nüüd see elanikkond, väikeste tükkidena, lõimus uuesti Assadi uue võimu alla... siis oli see hoopis midagi muud kui see oli enne. Esiteks, need inimesed ei taha enam tagasi sinna kus nad olid. Siin ei ole suurt vahet: Süüria, või ukraina või midagi muud.... Sotsiaalne katastroof toimub oludes kus kõigil on kõigist pohhui. Kes iganes on seal eesotsas - see peab minema! Mitte mingit toetust suurele süsteemile, riigile või millele iganes. Mina olen see kordumatu lumehelbeke ja ma ei taha nendega mingit "sõltuvust"! Isegi mitte järglate tegemiseks.
Kirjeldatud sotsiaalne katastroof tekib, kui meil kogu ühiskonnas ülevalt alla on ühtne, fraktaalne seos. Kindralid, provintsipealikud, üikoolide rektorid, kiriupead, parteijuhid, KOV liidrid jne vaatavad juhtkonda ja mõtlevad: miks mina, nii ilus ja kordumatu, peaks neile mudamölakatele alluma? Kes on nemad ja kes olen mina? Ma teen ainult seda, mis mulle vajalik ja kasulik. Mul ON ÕIGUSED ja "MINA EI PEA MITTE MIDAGI KUI MINA EI TAHA". Tahan, identifitseerin end täna nii, aga homme - naa. Kuid nende alluvad mõtlevad ja tegutsevad täpselt samuti. Kuni hea ja toreda tavalise inimeseni välja. Seetõttu toimubki organiseeritud ühiskonna kokkuvarisemine nii kiiresti!
Igaüks püüab kaitsta ja haarata oma lähiümbrust. Ning saame trobikonna üksik isikuid, kes ei suuda endale tagada mitte midagi. Vot, kui seal on eutanaafiafännid jms lõbus publik järjekestva arengu pooldajate hulgast hävinenud või eemaldunud, siis ülejäänud, selleks, et lihtalt täna saada mitte tapetud ja heal juhul isegi midagi süüa ja juua, haaravad kinni igast kristallatsioonituumast. Olgu see kasvõi diktaator Assad. Kujuneb UUS RAHVAS, milline saab uueks rahvuseks. Neile, kes jäävad, tekkib ühine minevik.