Suur poliitika, august 2023
August, nagu kombeks, tõi hulga maailmapoliitika tähtsündmusi.
MM Finaal "Kes hakkavad võitlema ülemvõimu eest Maailmas" lõppes kolmanda koha selgumisega.
Meil on esinumber tiitlipretendendina - Hiina RV ja tiitlikaitsja - USA.
India astus kindlalt kolmandale positsioonile, joonides seda alla eduka maandumisega Kuu pooluse lähedal.
Kuu-25 liiga järsk pidurdus nullis selleks korraks Venemaa katse pretendeerida iseseisva suurvõimu rollile uues maailmas (tormilised kiiduavaldused, hüüded: jesss!!!)
Tähtsündmuseks oli kindlasti BRICSi konverents ja BRICS laienemine. Lääne suur poliitiline lüüasaamine - VVP puudumine konverentsil. Suur lüüasaamine, kuna puudus kohtumise polariseerumine Ukraina sõja küsimuses. BRICS tegeles hoopis muude küsimustega ja - liikus koos laienemisega - otsustavalt ja edukalt edasi. Luues uusi institutsioone ja organiseerides protseduure. Lääne probleem ei ole mitte Venemaa osalus või puudumine BRICSis. Probleem on selles, et kõigi vastuolude juures, millele me väga loodame, Hiina ja India ei läinud ei suundadesse, uksi paugutades.
Lähikümnendi Maailmapoliitika teljeks saab USA ja Hiina võitlus India positsiooni pärast. Koos Indiaga on ülekaal maailmas, ilma Indiata või vaenuliku India puhul - allajäämine.
Paljudele tundus India positsioon endastmõistetav - "seal pole isegi teha midagi": maailma suurim demokraatia, maailma suurim inglisekeelne riik... Kas saab olla küsimusi?
Saab. India kõrvaldas oma lippudelt viimased mälestused "Pühast Georgest". See on midagi umbes nii, et EV Kaitsejõud oleksid mereväe lipult koristanud NSVL laevastiku lipu - arusaamiseks. Ning esitas inglise keeles mõtlevatele inimestele arve koloniaalaja eest: midagi 45 või enam TRILJONIT naela. Lugemata ligi sadat miljonit inimohvrit... India hind on välja kuulutatud ja selge: LIIDRIPOSITSIOON Rahvasteühenduses ja sealtkaudu ka inglisekeelses maailmas. Just India teostab keelereformi - kirjakeele viimine häälduspõhisele kirjaviisile (nagu me kirjutame eesti keeles), arusaamatute artiklite ja eessõnade väljaviskamine, mida ilma pähetuupimiseta keegi ära õppida ei suuda. Tuhandete ebardreeglipärasuste asendamine lihtsate ja selgete morfoloogiliste reeglitega. See on elu vajadus - õpetada rahvustevahelise suhtlemise keelt enam kui miljardile inimesele, kelle emakeeleks ei ole inglise keel ja kellel ei ole kümmet aastat kepidistsipliiniga pähetuupimiseks.
BRICS laienemine on eelkõige India tugevnemine, kuna isegi Brasiilia ja Argentiina kuulusid Briti Impeeriumi mõjusfääri. Nagu ka Iraan ja Abessiinia (Etioopia). Rääkimata Saudi Araabiast, Emiraatidest, Egiptusest, Lõuna-Aafrikast. Jutt pole kaugest minevikust, vaid konkreetsetest majanduslikest ja kultuurisuhetest XIX-XX sajandil.
See tähendab, et AUKUS on omadega augus. Meredroonide kõmuline edu selle aasta suvel ütleb, et tohutute veteväljadega eraldatud globaalne impeerium on globaalne nõrkus. Mis on BRICSi ja AUKUS vahe?
AUKUS on - ülemere Impeerium. Selle provintsid UK, Austraalia, Uus-Meremaa on kriitiliselt sõltuvad ülemere ühendustest. Loomulik reaktsioon ühendada kultuurilise ja RAHVUSLIKU ühtsuse pinnal "inglise keelt rääkivad rahvad" põhines Dollari ja Aatomilennukikandjate koondiste absoluutsel domineerimisel Maailmaruumis. BRICS on majandus(poliitiline) blokk. Kelle liikmed on harjunud ISE HAKKAMA saama. Ning kellele BRICS on vajalik kasvuks.
Esialgu on BRICS ideoloogiliselt väga amorfne. Kuid on selge trendiga absoluutsele läänevaenulikkusele ja kõige Lääneliku eitusele. Siin on lõhe BRICSis "apostelliku" st organisatsioonilise-institutsioonilise järjepidevuse ja "evangeelse" vahel. Lähis- ja Kesk-Ida riigid ning India pretendeerivad maailmakultuuris ajaloolisele institutsioonilisele järjepidevusele kuna paiknevad "kultuurihälli" kohal. Hiina RV aga kui üle marksismi üle võetud Lääne MÕTTETRADITSIOONI kandja. Just Hiina hakkab pretendeerima ILMALIKU LÄÄNE KULTUURITRADITSIOONI järjepidevusele. Kreeka ja Rooma pärandi loomingulisele lõimimisele ja arendamisele. Kristlike väärtuste kaitsele.
Antikolonialism, ratsionaalsus, inimliik.
Olukorras, kus Mehhiko ja sellest lõunas olevad Kesk-Ameerika maad ning Kariibi basseini riigid üha enam vaatavad Hiina ja India poole, kipuvad igasugu sir Winstoni unelmad suurte ingliskeelsete demokraatiate ühendusest jääma unistusteks.
Ärgem unustagem - WASP'id ei ole ka ühtsed. Nad on jagunenud dixie'deks ja jänkideks ning praegu me näeme selle lõhe süvenemist. Mustad ingliskeelsed näevad valgete ingliskeelikute globaalset rahvusliku ühtsust põrgus põlemas. Ning üsna suur osa dixietest valib igapäevases elus latinod, kui elulistes valikutes ja KULTUURIS LÄHEDASEMAD. Kellega on Texase või Florida konservatiivne kristlane lähedasem: Uus-Inglismaa või kalifornia kohikukega fantastilises kostüümis, kes ulub: "ui ool dai, dai uihv mii!" või latinoga, kes ütleb:
"Pater noster, qui es in cœlis;
sanctificetur nomen tuum!"?
Seda enam, et keeruline kirjandus, keerulised tunded ja keerulised mõtted on lahkunud inglise keelest ja siirdunud Lope de Vega keelde. Lõuna elus võib märgata, et kohalikud elitaarid, sattunud tuppikusse jutuajamises "in the only human language", lähevad üle Cervantese keelele. Klaarinud teema paari lausega, seletavad seda siis ülejäänutele pooletunnise jutuga inglišis.
Siit võib teha paar prognoosi selles stsenaariumis. Sekeldamine Londoni, NYC, Washingtoni ja Los Angelese vahel, endiste Briti dominioonide ja India ning Jaapani, Lõuna-Korea ja Taiwani vahel jätkub. Umbes nagu Briti Impeeriumi sajanditagused preferentsid. Toimub ridamisi ajaloolise tähtusega kohtumisi. Igal järgneval võetakse vastu üha uusi ja uusi ühtsust ja vankumatut kindlust deklaratsioone fundamentaalsete väärtuste osas. Ning tekkib üha suurem kaos institutsioonide arengus. Iga algatus loob uued institutsionaalsed struktuurid, mis ei arene kuhugi kuna pole selge nende suhe olemasolevatega. Uhked deklaratsioonid varjavad süvenevat nõutust eliidi kõige lojaalsemate rühmituste hulgas. mis kasvavas ressursinappuses läheb üle peataolekuks.
Lähikümnendisse võib oodata midagi sellist nagu juhtus 1931. aasta septembris kui 1-2 nädalaga naelsterling lakkas olemast maailmaraha. Vaikselt ja ilma müdinata. Ning hulk maailma maid, sh meie jumalast kaitstud kodumaa, läksid arveldustes üle dollarile. Täpselt samuti viiakse kaasajal arveldused üle "millelegi muule". Dollari lahtipõkkamine maailmamajandusest on möödapääsmatult vajalik, et teha Põhja-Ameerika reindustrialiseerimine raskuskeskmega Kariibi mere basseinis. Aastete 2016-2023 kogemus ütleb, et reindustrialiseerimine ameerika SISETURU baasil, hoides dollari kurssi Jamaika süsteemis, EI TÖÖTA. Ameerika eksperdid vaatavad kadedusega Kagu-Aasia 1996. ja Vene 1998. aasta default kogemusi. Vajalik on elavdada eksporti, ekspordiks on vajalik nõrk dollar.
Maailmapoliitika 4-5 koha pärast ei toimu isegi võitlust. ? Euroliit lahendab äärmiselt raskeid eksistentsiaalseid küsimusi: kes me oleme? milleks me oleme? kas me üldse oleme? Kas me oleme mingi iseseisvusele pretendeeriv mängija maailmaareenil? või me oleme Briti Impeeriumi India analoog 1920-30ndatest Ameerika maailmasüsteemis? Teadaolevalt lõhenev ja laiali vajuv niipea kui kaob siduv raam? Vana Euroopa on kaotanud igasuguse pildi tulevikust. Ta ei tea kuhu ta läheb ja kas ta üldse läheb. Üldiselt tahaks ta surra. Võtke meie maad, võtke meie varad - aga jätke meie eliit antigravitatsioonilise maailmaimena poliitilisse kõrgvaakumisse rippuma! Euroopa juhtriik, kultuurilises ja ideoloogilises mõttes on - Poola. Kuid Poolat on liiga vähe, et vedada kogu seda pudedat moodustist enda kannul. Euroeliit suudab siiamaani vältida Lääne-slaavi riikide ja baltikumi ühendamist Poolaga. Peamiselt küll inertsist.
Mati Tee
Autor
Suur poliitika, B-liiga A-alagrupi mängud
Esikolmmiku, täpsemini - kolmpooliku, kuna EL puhul on esialgu veel võimalikud variandid, puhul on asi selge. Nad ei ole praeguse konfiguratsiooni juures suureks löömaks valmis. On veel vaja palju ära teha ja seda vähem kui 15 aastaga ära ei tee.
USA püüab oma poliitikas (ärge ajage segi etnilisega!) minna tagasi juurte juurde. Ameerika asjad läksid Kolmandas Külmas Maailmasõjas halvasti. Meil on edulugu, kus teised kaklesid ja Ameerika võitis. Ning pikk ja kurb lugulaul suurest vastasseisust mille ameerika võitis kuid kaotas seejuures maailma. Lööming Hiinaga, kus Bharat on kaalukeel ja pealtvaataja... See meenutab nii väga klassikat, et tekitab kiire soovi sealt välja saada. Seetõttu täidavad lähiaja, 15 aastat, regionaalsed madinad, kus tooni annavad "tahan-ka" B-liiga mängijad.
Vaatame nüüd Maailmapoliitika B-liiga A-alagrupi mängijaid. Need on endised tiitlikandjad või pretendendid. Nälg ja ikaldus pressivad neid tagant, ahnus veab eest ning nad kõik elavad mõttega: midagi tuleb teha ja KOHE! Nende peamine motivatsioon on parandada oma positsiooni ENNE kui tuleb OTSUSTAV mats. "Muidu meiega mitte keegi ei räägi" ja "meist saab mitte subjekt vaid OBJEKT".
B-liiga A-alagrupi mängijad: London City, XIX sajandi maailma juhtiv suurvõim. Moskva, Kreml - XIX sajandi "Suure Mängu" igavene teine; XX sajandi põhipretendent. Tokio, kaugel, kuid alati pildil, Berliin-karukoobas keset Euroopat. Pariis, lähedane, kuid mitte kunagi mõistetud ja Rooma, barbariseerunud ja mitte enam võimas, kuid Igavene.
Kirjutasin selle alagrupi lahti just linnade põhiselt, kuna need on määravad. Maad nende ümber on praegu väga amorfses seisus ja me ei tea, mis sellest välja tuleb.
Meil on siin 3 Maailmalinna: London, Moskva ja Pariis. Meil on üks Igavene Linn - Rooma. Ning Berliin ja Tokyo, mis pole ei see ega teine. Aga tahaksid väga olla.
Mis on kaasaja globaalne regionaaltrend?
Mida me tegelikult loeme päevauudistest?
Lagunevad ja manduvad juurtega keskmises kiviajas seisvad inimühendused. Õhtumaal ei laota enam müüri. Kellu pole enam au sees.
Lagunevad Euroopa globaalsed struktuurid. Laguneb Akadeemia - üle kloostrite ja korporatiivsete ühenduste meieni elanud tervitus kristluse-eelsest Antiikmaailmast. Sild Vahemere idaosa kultuuripärandisse. Struktuur, mis käesoleva ajani TÕLGENDAS JA PAKENDAS meile TEADMISI vastavalt valitseva eliidi kontseptsioonidele. Baconi paradigma kadumine teadusest on Õhtumaa kadumine teadusest.
Kehvad ajad on Rooma keisririigi suurimal jäänukil: RISTIKOGUDUSEL. Rooma kirik ja Püha Tool elavad üle raskeid aegu. Esimest korda viimase 2 aastatuhande kestel on nende jaoks küsimus hamletlik: olla või mitte olla.
Ning muidugi lagunevad ja kaovad Euroopa Impeeriumite jäänukid. Hävitatakse nende kultuurikoode ja keeli, purustatakse poliitilisi jäänukstruktuure majanduses. Küntakse segamini etniline pilt ja etnilised suhted.
Järgnevalt, kui aega ja jõudu on, vaatamegi neid mängijaid ja nende võimalike ettevõtmisi.
Mati Tee
Autor
London, esimene teiste seas.
Miks ma kirjutan keskustest, aga mitte maadest või riikidest?
Aga sellepärast, et on absoluutne udu ja määramatus sellega, mis ümbritseb ja saab ümbritsema neid keskusi. Näiteks Ühendkuningriik. Võib-olla eraldub Šotimaa, kukub ära Põhja-Iirimaa... Aga võib-olla - mitte!
Kuid selge on, et just pealinn tüürib kõiki neid protsesse, sh uut KOKKUSEADET. Ei ole võimalik taastada Briti Impeeriumi, Vene Impeeriumi, Nõukogude Liitu või mida iganes. Uues maailmas tuleb Keskust ümbritsev ja sellele allutatud süsteem panna kokku täiesti uuesti. Üle kõikide seniste majanduslike, poliitiliste, rahvuslike ja usuliste piiride.
London oli 1,5-2 sajandit Maailma Pealinn. Ühtlasi ka maailma suurim linn. Ning on siiamaani inglisekeelses maailmas NYC kõrval suurim majandus- ja kultuurikeskus.
London oli esimene Õhtumaa keskustest, milline tegi läbi täieliku rahvusliku muutuse. Kui aastal 1961 oli Suur-London üherahvuseline inglise linn, Briti Impeeriumi ja Rahvasteühenduse keskus, siis järgnevalt algas intensiivne sisseränne. Praeguseks on Londonist saanud enamus-vähemuste linn. Ametlikud valged britid moodustavad veidi üle kolmandiku ja valgete sisserändajate arvelt venitatakse valged linnas enamuseks. ? Ei mingit maagiat, ainult käteosavus ja tabelarvutuse valdamine. Kui võtame elanikkonna vanuses 20-60, siis on aktiivses vanuses inimestest julgelt 2/3 väljaspoolt Briti saari juurtega. AMETLIKEL andmetel. Kuigi on päevselge, et just Londonis on suurim hulk illegaale.
Miks see on oluline? Aga sellepärast, et just pealinn määrab poliitika. Võib ju olla ametlikus statistikas 80% priviligeeritud enamust. Kuid, need kolgaste vahel hajutatud enamused ei oma mingi väljundit poliitikas. Mida me ka näeme. Hindust valitusjuht riigi eesotsas ja pakistani linnavalitsus. Mis on loomulik ja arusaadav kuna just Hindustani juurtega isikud on kõige paremini organiseeritud, kõige aktiivsemad ja just nemad oma sidemetega määravad poliitika näo.
Mitte mingi taga-kolka küla ei Eestis ei Inglismaal ei tee poliitikat. Poliitikat teeb pealinn. Ning natsioonide süsteemi kriisi esimene märk on see, et provintsi mõju Keskuse poliitikale langes radikaalselt. Kuidas kujunesid natsioonid?
Kuningas absolutistlikus tsentraliseeritud riigis allutas endale feodaalid (maa) ja LINNAD, sh pealinna. Järgnevates revolutsioonides võitles linn oma privileegide ja vabaduste eest. Ning rahvusliku erisuse tekkimine ja selle erisuse rõhutamine linna ja maa vahel ainult kasvab. "Me valitseme teid, kuna meie enamus linnas on TEIE maa vähemus."
Lõpeks, just briti saartel on selline kihiline pirukas vägagi süsteemne. Piktid tõrjuti perifeeriasse keltide poolt. Jättes pärandiks mitmeid põnevaid ebareeglipäraseid verbe ning muid sõnu. Samuti kombe tuntud asjadest rääkides määratleda neid "see" ja "too" mis elab siiamaani artiklis "the". Kelte pressisid keskustest välja roomlased, kellele tulid kraesse anglid ja saksid. Siis olid seal "Taani seaduse" piirkonnad ja skandinaavia viikingite valdused, kuni tulid põhjamaa meeste järeltulijad Normandiast.
Erisused normannide ja anglide ning sakside vahel püsisid eliidis Rooside sõjani. Siis tapeti selline hulk ülikuid maha, et tuli neid gentlest massiliselt juurde värvata.
Etniline pööre pealinnas oli kindlasti teadlik. See oli katse midagi päästa kolonialismilt neokolonialismile üleminekul. Avades pealinna endise impeeriumi inimvoogudele loodeti nõnda säilitada sidemeid ja mõju.
Järgnevalt, nähes inglise ühiskonna allakäiku, ning mõistes selle PÖÖRDUMATUT iseloomu, nähti ainult etnilises transformatsioonis võimalust tuua ühiskond allakäigust välja. Etnilise dominandi vahetus annab võimaluse vahetada välja teised käitumismallid, sh ka näiteks seksuaalsed. Ja perekondlikud.
Kuid, see rahvuslik vahe muu riigi ja suurlinnade vahel, eriti just pealinnaga hakkab kõvasti mõjutama riigi kui terviku poliitikat. Kuidas, näeme allpool.
Kui me vaatame kaasaja Suure Poliitika poole, siis on meie harju keskmisele analüütikule raudpoldina selge, et London ja Ühendkuningriik (aga neile on see üks ja seesama) läheb kindlasti "Suurte inglise keeles rääkivate demokraatiate" teed ja on õige varsti omadega AUKUS.
See kõik oleks kena kui siin ei oleks nüansse.
XX sajandi alguses lõhestasid Briti Impeeriumi eliiti kaks poliitilist suundumust. Huvitav on seejuures fakt, et need suundumused ei olnud parteilised, mis oleks loogiline klassikalises kaheparteisüsteemis vaid üleparteilised. Need suundumused olid briti natsionalism ja angloameerika šovinism. Natsionalistid-Imperialistid, kellest tuntuim on Neville Chamberlein, nägid peamise eesmärgina iseseisvat Londonit, iseseisva Impeeriumi eesotsas. Ning otsisid võimalust selle säilitamiseks. Laiendades dominioonide õigusi, kaasates neid rohkem impeeriumi asumaade hõivamisse, mida iganes.
Teised, kellest üks tuntuim on sir Winnie, seisid positsioonil: Impeeriumist tuleb loobuda. Täielikult ja tingimusteta. Kuna Ühendriigid on printsipiaalsed Euroopa koloniaalimpeeriumite küsimuses. Need on asjad, mida lihtsalt ei pea olema. Vastuseks lootsid nad noorema partneri rolli riigina nende alade neokoloniaalses ekspluateerimises ning konkreetselt Londonile jätkuvalt maailma juhtiva finantskeskuse rolli.
Teises Maailmasõjas kaotas Suurbritannia Singapuri kuid suutis ära kaitsta India ja Suezi. Mis muutis Impeeriumi lagunemise pikemaks ja verisemaks kui loodeti.
Revolutsioon Egiptuses 1952 ja partisanisõda Malaisias rikkusid kõvasti Londoni ja Washingtoni suhteid. Valged kolonistid Aafrikas, saanud omavalituse staatuse, organiseerusid kiiresti ja ei kavatsenudki lahkuda. Puhkesid verised lahingud Mau-Mau ülestõusu käigus Keenias. Briti Ida-Aafrikas ning Rhodesia ja Njässamaa föderatsioonis arutasid inglise sisserändajad "ennetava iseseisvuse" väljakuulutamist. Idee oli lihtne: euroopa päritolu sisserändajad võtavad koos asiaatidega ning segaverelistega võimu enda kätte. Kaasavad sinna kohalikud "edasijõudnud" - linnalise eluviisiga ja lääneliku haridusega kohalikud. Kohalikele hõimudele ja rahvastele antakse ulatuslik autonoomia nende asualal.
Probleem oli siin selles, et "talenti maha ei joo". Suurbritannia suutis Malaias, erinevalt Vietnamist hiljem, väga kiiresti lokaliseerida kommunistidest mässulised. Taandada need hiina rahvusvähemusele ja võtta territooriumi kontrolli alla. Kohalik politsei ja kaitsesalgad, toetatuna patrullidest soomusautodel ja vajadusel langevarjuritest reindžeritega õhust, lõhkus vastupanu kolleteks. Sama juhtus Keenias. Vaatamata Ameerika poliitilisele toetusele, abile raha ja relvadega, sai 1950ndate keskpaigaks selgeks, et Briti (ja Prantsuse) koloniaalimpeeriumid ei lagune nii kiiresti kui vaja. Selles olukorras mängiti välja 1956. aasta "Suessi kriis". London ja Pariis, ühendanud jõud, andsid löögi Egiptusele.
Sundimaks viimast nõustuma eritingimustega Suessi kanali tsoonis. Kõnealusel ajal oli seal 70 tuhat briti sõdurit. Operatsioon kulges üsna edukalt sõjaliselt kuid oli katastroof poliitiliselt. USA ja NSVL toetasid üheskoos "kolonialismi retsitatiivi" hukka mõistvat resolutsiooni ÜRO julgeolekunõukogus. "Liitlus liitluseks, kuid põhimõtted on meile kallimad." Järgnes kurb ja vaevaline "evakueerimine ida poolt Suessi", mis lõppes Araabia protektoraatide iseseisvumisega 1971. Suurbritannia poliitiline reiting Läänemaailmas langes allapoole põrandaliistu. De Gaulle Prantsusmaa ja taastunud Lääne-Saksamaa tõusid esiplaanile. See kurss, nagu me teame, viis Saareriigi Euroliidu ülemere provintsiks.
Tervikuna sai "amerikanistide" ja inglise šovinistide kurss kõvasti diskrimineeritud.
Tehniliste suurprojektide ühistegevuse kogemus oli nagu Suure-Peetri ja Väikese-Peetri muinasjutus: "kõigepealt sööme sinu leivakoti tühjaks ja siis igaüks enda oma."
Mati Tee
Autor
Ühistegevuse võlu ja valu
Esimene suurkogemus oli "torujad sulamid" - Briti tuumapropjekt. Teise Ilmasõja oludes otsustati see viia üle ookeani. Kui 1939-40 oli Inglismaa siin selgelt liider, siis nüüd toimus ühisprojekti vaikne tühjaksjooksmine inimestest ja rahast. "Manhattani projekt" läks eelisarenduses, ühisprojekt jäi unarule. Sedavõrd unarule, et London pidi kasutama eriteenistuste meetodeid saamaks ülevaadet asjade seisust. Lükates selleks ette Cambridge gruppi jt kommunistlike veendumustega tegelaste ühendusi.
Kui vahele jäädakse, siis "ega's meie ei midagi, need olid punased!"
Üldiselt läksid sama teed radaritehnika, elektroonika, lennundus, sh mootoriehitus, raketiehitus jne... Anekdoodid "briti teadlastest" lasi lendu nende endised kolleegid sealpool Suurt Vett. Joonides alla oma üleolekut kodumaale jäänud hädavarestest.
Esimese Maailmasõja lõpus suurima laevastikuga maast ja Teise Maailmasõja lõpus enam-vähem Ühendriikidega samaväärsete õhujõududega maast sai Külma sõja ajal MAISMAA jõud Euroopa sõjatandril ja siis kadus ka see.
Briti eliit oli valmis loobuma Impeeriumist MAAILMA NIMEL. Üleilmastumine terendas ees ja Ameerika deklareeris väga selgelt, et koloniaalimpeeriume Ameerika Globaliseerumisse ei võeta. Impeeriumi lagunemisele vastas kultuuri ja hariduse ekspansioon 1960ndatest pihta. Briti biitmuusika, inglise kirjandus intellektuaalidele, punk ja heavy metal, ning muigi briti ülikoolid kui maailma eliidi sepikoda.
Selle kõige taga - FINANTSID.
Tänu kultuurimõjule ja finantsidele suutis London säilitada ja isegi laiendada sellist asja nagu salateenistused. Ning, teeme selle koha pealt selge pildi. Ilmselt 90% salateenistustest ei ole mitte need, kes murravad vastase seife lahti ja pildistavad sealt võetud dokumente. Ei, uuemaaegsed salateenistused on INFOTÖÖSTUSE teljeks, ja nende peamiseks tegevuseks on PROPAGANDA ja AGITATSIOON. INTELLIGENCE, selle sõna kogu semantilise spektri ulatuses.
Ning see tagas lagunevale Impeeriumile suurema mõju Maailmas kui seda võiks oodata. Sellel baasil alustas London, isegi täpsemini - City - 1970ndate algusest finantsimpeeriumi loomist Lõuna-Hiinas ja ümbruses.
Tuletan veelkord meelde: võim on mitteformaalsed inimsuhted. Ning Londonist lähtuvad võrgustikud arendasid ja hoidsid neid suhteid hoolikalt.
Ja jällegi - ei tasu ette kujutada lihtlabast reeturit, kes puistab määrdeõlisse liiva ja varastab kindlustuste plaane. Pigem, nagu Lõuna-Hiina näite varal, tähendas see niigi edukate inimeste aitamist. Vabamajandustsoon vabamajandustsooniks, kuid üks tegelane sai finantseeringu, tehnoloogiad ja kokkulepped, keegi teine aga - mitte. Üks liikus karjääriredelil üles, teine aga kõdus kuskil maakonna tasandil. Kujuures arved maksti korralikult, lepingud olid ehtsad, tüssamist ei olnud. Tõsiste inimeste tõsine töö.
Ning siin ongi esimene ja suurim AUKUS probleem. Astumine AUKU tähendab, et Londoni finantsimpeeriumist Lõunameredel TULEB LOOBUDA _KOHE_. See tuleb anda ära praegu ja ilma tingimusteta. Ära anda tuleb PRAEGU, aga võimalikud boonused, kui need tulevad, on KUNAGI HOMME. Või ülehomme. Või üle-ülehomme.
Ning nüüd, vaadake üles seda ühisprojektide jada. London sai finants- ja intelligentsimpeeriumi vastutasuks oma Impeeriumi eest. NB! Suurima Impeeriumi eest teadaolevas Maailma ajaloos. Ning on üsna palju neid, kes näevad asjas ookeanitaguste katset teha enne lahkumist "puhas vuuk". Sest eespoolkirjeldatud arengud Põhja-Ameerika kontinendil on väga hästi näha.
Teine probleem AUKUSega on selles, et antinatsionalist Churchill kirjutas "inglise keelt rääkivate rahvaste ajaloo". Mis kirjeldas toonast pilti: Ameerka, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa PÕLVNESID "Vanast heast Inglismaast". Aastal 1961 elas Suur-Londonis 7,5 miljonit inglast (98% elanikkonnast), kellest kõigil elasid onud, tädid ja muud sugulased väljarännumaades. Kelle jaoks nende riikide sugulus ja ühtekuuluvus ei tekitanud isegi mitte küsimust.
PRAEGUSE Londoni elanikkonnast 3/4 on sinna asunud ÜHE INIMPÕLVE KESTEL. Te lihtsalt tunnetage nähtuse mastaape. Ühe inimpõlvega kahanes inglaste, šotlaste ja Waleslaste hulk Suur-Londonis absoluutarvudes üle poole (3,2 miljonini) ja muutus absoluutseks vähemuseks. Te kujutate ette, et sellistes tingimustes säilub mingi ajalooline, kultuuriline vms järjepidevus?
Praegune London on need, kelle esivanemad SÕDISID Richard Lõvisüdamega Ristisõjas. Kelle esivanemaid lasti suurtükitoru külge seotult tükkideks (et nende hinge tappa), kelle surnud sugulased vedelesid teede ääres, kuna inglise kudumisvabrikud jätsid India käsitöölised ilma elatiseta. Praegune London saabus sinna Indiast, Pakistanist, rändas agasi Lääne-Indiast, Araabiast, tuli Poolast ja Baltikumist. Nende jaoks on kõik need USAd, Kanadad, Austraaliad ja Uus-Meremaad VÕÕRAD. Võõrad maad, mille suhtes ei ole vähimatki ühtsustunnet.
On raske ette näha diplomaatilise härjakauplemise keerdkäike. Sellevõrra on ka raske ennustada, mis staadiumid läbib AUKUS... Kuid nende kahe faktori põhjal ei jäta see konstruktsioon praeguses konfiguratsioonis muljet endast kui püsivast. Pigem on see mänguväljak, kus kaks mängurit väga ettevaatlikult lehti avavad.
Mati Tee
Autor
Aga palju sel Cityl diviise on?
Peamine limiteeriv faktor Londoni välispoliitikas on DIVIISIDE PUUDUMINE.
Londonil on kaheldamatult arvestatav laevastik, kuid see pole XIX-XX sajandi alguse laevastik. ÜKSI suudab see laevastik jõudu projitseerida ainult seal, kus see pole segatud mõne teise laevastiku poolt. Maismaal on asi veel tõsisem.
Londoni diplomaatia on tänu haridus- ja teabesüsteemile (intelligence) jätkuvalt võimas. Kuid selle edukaid läbimurdeid pärsib ikka ja jälle maabuvate diviiside puudumine. Ning kui väga ka usuvad kohalikud eliidid Londonis omandatud väärtustesse, jõuab neile elu julma argipäevana kohale õudne tõde: inglise vägesid ei tule. Ekspeditsiooniarmeed ei tule, isegi korpust ei tule, ja isegi diviisi sadamas maha ei laadita.
See on praegu väga kriitiline faktor. Maailmas on tugev turbulentsus ja diviisid lihtsalt hädavajalikud. Ilma selleta ei jää mitte ükski diplomaatia ja pehme jõu projitseerimine edukaks.
Mõni mure, ütlete. Ühendkuningriigil on kümned miljonid elanikud vanuses 16-65 aastat. Mobiliseerida siit miljon püssi alla on tühiasi.
Siin on üks närune nüanss, ja see on see rahvuslik erisus Londoni ja teiste suurlinnade ning maapiirkondade vahel. Kui me läheme üldmobilisatsioonilaadsetele meetmetele, siis saame me sõjaväes vastikult lähedase jaotuse rahvuslikule koosseisule. Ehk siis riiklikul tasandil 80% valgeid: inglasi, šotlasi, ueilslasi. Ning see on juba väga vastik asi. Kui me saadame valged sõdurid sõtta mustade kindralite komando all, siis kerkivad varsti küsimused. Ning need küsimused, kui need kõlavad relvakandjate poolt, on väga ohtlikud. "Miks MEIE peame NENDE eest surema?"
Võtame ja mobiliseerime eelistatult linlasi, vähemuste eelisesindatuse baasil?
Teate, Ukraina sõda ilmselt juba tuulutas peadest välja: "võõral maal, väikese verega..." illusioonid. Süsteem rahvuslikult lõhenenud suurlinnadest ja maast seisab koos ainult seni, kuni pole vaja suuremaid pingutusi.
Kui me teeme totaalse mobiliatsiooni, saame ikkagi veel inglise armee. Ning see armee vaatab sõltumata sõja tulemustest üle praegu rahvuspoliitika ning sisserände poliitika tulemused.
Sama on vastupidine. Panna sissesõitnud araablased hindude alluvusse või vastupidi, teate, pole tervislik. Kui me teeme segi-läbi suure segamise... teate, üldmopi tasemel - ei tasu! Valus hakkab.
Mida siis teha?
Mida aga mäletavad nii vanad kui uued londonlased on: "Kõigis sõdades India vallutamise eest sõdisid meie eest hindud.". Muudest territooriumitest rääkimata.
Jääda vabatahtliku, lepingulise, katgooriapõhise värbamise juurde ning katta niimoodi just tsentraalse juhtimise ja logistika kohad. Aga isikkoosseisu täidame "viimaste mohikaanlastega". Nendega, kellel pole enam ei perekonda, ega rahvast ega riiki, kellel kõik see on juba hukkunud.
Seega on meil suure sõjaväe loomiseks vajalik teatud "rikastuskaskaad" nagu tuumatehnoloogiates. London on alati kaotanud kõik lahingud peale viimase - kuna need kaotused suurendavad tema jõudu. Lihtsalt kujutage ette, et kohas X, meie instruktorite (komandöride õigustes) ja staabi komando all kaotakse mingi väike lokaalne sõda. Mitte väga tundlikus piirkonnas. Kuna me oleme head, siis loomulikult me evakueerime meie poolel võidelnud.
Mida nendega teha?
Pärast evakuatsiooni organiseerime nad teatud natsionaalseteks jõududeks meie väejuhatuse all. Nad on kõrgelt motiveeritud, kaasaegse sõja kogemusega ja minna ei ole neil mitte kuhugi. Nõnda me saame üsnagi tõhusad väed, mida saab juba kasutada mitmel pool. Näiteks Teises ilmasõjas võitles Poola armee eksiilis (Sikorski armee) õige mitmel pool: okupeeris briti tsooni Iraanis. Võitles Egiptuses ja Itaalias... Võidukas naasmine Poola jäi ära... vähemalt 45 aastaks. Aga mis teha... elu selline.
Kogemus, mis omandati Suures Sõjas: HALVIM, mida võib teha, on homelandi üldmobilisatsioon ja järgnev hakklihamasinast läbi tõmbamine. Parem saata tulle Poola, Vaba Prantsusmaa, igasugu Hollandi ja Belgia, India, Austraalia, Kanada ja Lõuna-Aafrika ning muude Uus-meremaade omi.
Impeeriumi taastamine eeldab Impeeriumi armeed. Raha on olemas. Ideed on olemas, tuleb selle kõige peale korjata liha.
On aeg käivitada rikastuskaskaadid, mis annavad 10-15 aasta perspektiivis paljumiljonilise armee, MIDA EI PEAGI pärast sõda Saartele tagasi laskma. Aastal 1919 päästis revolutsioonist ainult üks - tegu oli saartega. Sõdurid andis ära relvad ja saadeti koju segatuna mitte oma väeosa sõduritega.
Mobiilse ja võimeka armee, mida saab kasutada väga erinevates piirkondades. Ning milline Viimases Lahingus vajutab kaalukeeled Londoni kasuks.
On selge ka see, et planeerimine peab olema aja kui sündmustega täidetud ruumi põhine, mitte aga kitsalt kalendripõhine. Te võite kõik mobilisatsioonis ja sõjalises tootmises õigesti ette näha... kuid teie parimad jõud segatakse Somme ja Ypresi mudaga... aastal 1916! Sõda aga lõpeb alles 1918... kui te olete kaotanud kogu oma eliidi järgmise põlvkonna. Ma ei tea, kas tuleb Kergeratsaväe brigaadi ja Somme'i järel kolmas katse...
https://www.youtube.com/watch?v=o1irQkSjiCU
....The horse, he sweats with fear, we break to run
The mighty roar of the Russian guns
And as we race towards the human wall
The screams of pain as my comrades fall
We hurdle bodies that lay on the ground
And the Russians fire another round
We get so near, yet so far away
We won't live to fight another day...
(Iron Maiden, The Trooper)
The Trooper Iron Maiden / The Last Charge of the Light Brigade
YOUTUBE.COM
The Trooper Iron Maiden / The Last Charge of the Light Brigade
The Trooper Iron Maiden / The Last Charge of the Light Brigade
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Eliidi sepikodadest
Maailma praegustest juhtivülikoolidest mõeldes meenub mulle Gustav Suitsu luuletus "Krupp":
"Ah, sülitust seda peaks nägema
sula teras kuis miilab ja lõõmab
Maa, taevaski leegitseb Essenis,
Nii lõõskavad Kruppi ahjud!..."
Nõnda nagu kunagise saksa suurtükikuninga tehased vorpisid suurtükke, nõnda, kui mitte veel võimsamas tempos, sepistab Briti ülikoolisüsteem maailma juhtivkaadrit.
Ükskõik kuidas ka pannakse kokku maailma juhtivate ülikoolide reitingut, on kindel üks: Oxford ja Cambridge on esikümnikus, kui mitte esikolmikus. Ning esikümnikus seltsivad veel nendega tihtilugu Imperial College ja UCL.
Mis torkab silma Briti kõrgkoolide puhul on 40-60% välisõppurite osakaal. USA ülikoolides on see tavaliselt 10-30% juures. Sealjuures - vt üles - ka n.ö. kohalikest enamus on esimest või teist põlve sisserändajate lapsed.
Ning just Ühendkuningriigi ülikoolisüsteem tõi välja huvitava nähtuse. Selleks on kohaliku kõrgharidusega noorsoo VÄLJAUHTMINE õppirände poolt. Kui me vaatame lõpetajaid, siis viivad rahvusvahelised tudengid endaga kaasa rohkem kohalike diplomeeritud spetsialiste kui neid sissetulnud lõpetajate hulgast maha jääb.
Ning just selle kaudu sirutuvad teabe- ja infovõrgustikud Londonist maailma kaugemaisse nurkadesse.
Kuid, kõik see ilu kaob koos Ameerika üleilmastumisega.
Ida-Euroopas vallandakse Moskva jt Nõukogude liidu kõrgkoolides hariduse saanud spetsialiste. Ei, neil ei ole süüdistust luuramises. Neil on vale haridus ja neil on valed sidemed. Kui toimub maailma lõhestumine makromajandustsoonideks, tabab sama saatus Maailma juhtivate kõrgkoolide kõrgelt hinnatud ja kõrgelt kvalifitseeritud spetsialiste.
Kuna see on endastmõistetav, tuleb neid ekspluateerida "rikastuskaskaadi" käivitamisel halastamatult. Homme nad kas jooksevad üle või kõrvaldatakse võimult. Makromajandusstsoonide üks juba selgelt väljajoonistuv tunnus on see, et sotsiaalsed sertifikaadid ei kehti üle nende piiride.
Alates doktorikraadi diplomist ja mootorsõiduki juhtimisõiguseni välja. Pensonifondist ja tervisekindlustusest ma targu vaikin.
Seda esiteks.
Kuid on veel üks pisikene nüanss. Sa oled see, mida sa sööd.
Nagu öeldud on London BRICS kontsentreeritud kogum keset äärmiselt läänemeelset maad. Enamus Londoni praegusest elanikkonnast on BRICS kultuurist pärit. Ja nende osakaal nende juhtivate ülikoolide õppejõudude ja mis veel olulisem, finantseerijate hulgas kasvab üha! Tudengitest me ei räägigi.
Ning see hakkab üha enam ja enam mõjutama Londoni poliitikat. Kuid London juhib ja suunab Ühendkuningriiki.
On väga võimalik kultuuripööre neis maailma juhtivates kõrgkoolides. Mis suunas, seda näitab aeg.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Oo sport, sa oled sõda!
Sellel sajandil juhtus üks huvitav nähtus. UK medalireiting ülemaailmsetel spordivõistlustel, nagu näiteks Olümpiamängud, kasvas järsult.
Huvitav on see, et vaadates 00ndate aastate Olümpiamängude tulemusi tegid mitmed targad inimesed kindla järelduse: London lahkub EL-st ja TÕENÄOLISELT püüab, vähemalt mõneks ajaks, taastada oma impeeriumi. Võimalik, et täiesi iseseisva üksusena.
Millest selline järeldus?
Mida tähendab edukas esinemine olümpiamängudel? See tähendab, et tuleb pikema aja jooksul panna kokku ERIETTEVALMISTUSEGA inimestest üksus, kusjuures jälgida seda, et need inimesed oleksid tippvormis.
See eeldab väga head organisatsiooni, informatsioonilist tagamist ja paljut muud. Suurt hulka omavahel kooskõlas ühise eesmärgi nimel tegutsevaid inimesi.
Tänapäeval mängiti väga imeliku nurga alt välja sõdade katkestamine vanas Kreekas olümpiamängude ajaks. Kui mingi erakordse rahuarmastuse sümbol. Tegelikult oli asi lihtne: Olümpiamängude ajal ei peetud muud sõda, kuna KÕIK TEGIJAD OLID AREENIL. Võit Olümpiamängudel oli sama mis võidetud lahing. Kes heidab kõige paremini ketast, kes laseb kõige täpsemini vibu, kes on parim rusikavõitleja jne... See tähendab, mõõdeti just sõjalist tublidust.
Kaasaegne Olümpia on muidugi teise mekiga. See on pigem gladiaatorite võitlus. Ning peamine on siin massimeedia kaudu müüdav reklaam. Seetõttu püüavad organisaatorid puhastada põhivõistluste areeni võõrastest klubidest. Kuna publikud huvitavad omad lemmikud.
Amatöörsportlaste Olümpiamängud olid just need, eliidi parimate esindajate sõjalise tubliduse mõõduvõtmise kohad. Tärkava üleilmastumise süsteemis.
XIX sajandi lõpus oli jäänud alles käputäis suuri impeeriume ja nende mõjusfäärid: Briti Impeerium, Ameerika Ühendriigid, Saksa Impeerium, Vene Impeerium, Prantsuse Impeerium, Austria-Ungari Impeerium, Jaapani Impeerium, Itaalia oma valdustega ja Holland, Belgia ning Portugal. Viimased juba üsnagi sõltuvad.
Lihtne loogika ütles, et eelseisvas võitluses selgub neist üks ja peamine, mis järel maailm ühendatakse nende egiidi all. Tuleb esimene globaalne üleilmastumine.
Teises Maailmasõjas võitlesid omavahel kaks ühendavat loogikat. Üks, FDR oma, mis on tänini valatud ÜRO arhitektuuri: 5 suurt, oma mõjusfääris veto-õigusega impeeriumi ja sõltumatud riigid Atlandi Harta raames. Juurdepääsuga Maailmakaubandusele. Ja teine, mis võitis 1940-50ndatel: Maailmas on vaid üks jõukeskus, globaalne Ameerika. Ameerika raha on maailmaraha jne.
Kujunes süsteem kapitalistlikust keskusest (esimene maailm), süsteemsest antikapitalismist (teine maailm, sotslaager) ja perifeeriast - endised kolooniad ja poolkolooniad.
Üleilmsete struktuuride: igasugu rahvusvahelised humanitaarorganisatsioonid, assotsiatsioonid, Rahvusvaheline Olümpiakomitee jne algas juba ette.
Nüüd, kus selgus, et see üleilmastumine on Ameerika oma ja see hakkab lõppema, toimub loomulikult puhastumine süsteemivälistest osalejatest. Ning ROK ja Olümpia ei ole siin erand. Pigem on nad teenäitajad.
Praegu on selge, et uus üleilmastumine ei saa tulla enne kui eelmine on kadunud. Kuskil võib ju istuda veel pikka aega mingi ÜRO, stampida mingeid resolutsioone jne... Kuskil võivad ilmuda ROKi sanktsiooninimekirjad... Mis omandavad õige varsti traditsioonilise hõngu. Nagu kimonod Judo-maadlejate seljas. Enne mänge loetakse ette pikk-pikk nimekiri neist, keda platsile ei lasta. Kuna nii on kombeks. Kuigi - keegi isegi enam ei mäleta, millal need viimati osalesid. Oli see 30, 50 või 100 aastat tagasi.
Ühe-keskuseline üleilmastumine ei olnud hea variant. Ning finantsiline, kuigi piirideta, üleilmastumine - samuti. Tekkis tugev soov kasutada raha ja võimu samaväärsetena, aga see pole mitte hea.
Tulevane üleilmastumine saab olema makroregioonide üleilmastumine. Kuid see tähendab, et oma makrorgioon tuleb luua. Selleks on aga vajalikud ühiseks pingutuseks valmis inimkollektiivid.
Sport on siin hea indikaator.
4 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Mis olnud, see läinud
Uue mõjutsooni/Impeeriumi kokkuseadmiseks on vajalik ETNOKONFESSIONAALNE TUUMIK.
Ning te ei saa seda teha EELMISE, juba ÄRA OLNUD TUUMIKUGA. Rooma riik lõppes koos roomlastega. Ning mis iganes ambitsioonid ka olid, uuesti roomlaste ümber Rooma Impeeriumi kokku ei pane. Ei pane samades piirides, ei pane samadest tükkidest, ei pane samadel teedel...
Mis oli Briti Impeerium?
See oli Maailmariik kus 100 tuhat džentelmeni, organiseerides 40 miljonit inglast, valitsesid 400 miljoni inimese üle veerandil kogu planeedi kuival maal. Teadaoleva ajaloo suurim impeerium.
Etnokonfessionaalne tuumik olid anglikaani protestantidest inglased. Eesotsas kirikupeast absolutistliku monarhiga, milline kontrollib üle feodaalsuhete MAAOMANDIT ja üle RAHAEMISSIOONI Seisuste Koja kaudu loodud Valitsuse poliitikat. Kapitalism oli inglise maaomandi süsteemi TULEMUS, üsnagi omapärane tulemus. Ning, mida iganes seal ka rääkis Marx, inglise maaomanikud EI muutunud kapitalistideks. Vastupidi, tänu Rooside sõjas sündinud süsteemile, mis avas ettevõtlikele trügijatele tee nobiliteedi hulka, said mõned uusrikastest tõusikmatsid gentle ridadesse.
Nagu olen eespool korduvalt kirjutanud, moodustab "inglise rahvuse" just nimelt see "gentle" kihistus. Jättes keskklassi esindajad, proledest rääkimata, ilma igasugustest RAHVUSLIKUSEST (ja rahvalikusest) XIX-XX sajandi eestlase arusaamises! Nagu ütlevad venelased: "tõ nikto i zvat tebja - nikak!"
See on põhjus, mis me räägime praegu just Londonist kui Maailmalinnast.
London on olemas.
Inglased... Mida teavad need "priviligeeritud enamuse" 80% Impeeriumi haldamisest? Kõik koos ja igaüks eraldi?
Paremal juhul seda, et kunagi OLI Briti Impeerim ja praegu on mingi "Commonwealth" ja "Realm". Edasi on nad hakkavad asja seletama nagu joodik kirjeldab napsiklaasi: suudab vaid sõrmedega näidata: "no selline! no selline! Kuidas sa siis aru ei saa!"
"Tõ vcera bõl hožjain Imperii, a teper - širota!" (DDT)
Teadmine Imperiaalsest poliitikast, selle meetoditest ja vahenditest, "know-how" "kuidas seda tehakse" elab edasi provintsis. Elab seal kauem kui keskuses. Seetõttu TEAVAD Indopakistaanlased, aafriklased ja muud araablased tunduvalt rohkem ja tunduvalt paremini mis on Impeerium ja kuidas seda valitsetakse. Mitte ainult teavad. Kui võrrelda endiste koloniaalrahvaste ja saareriigi pärismaalaste diskussioonide taset Impeeriumi küsimustes, siis on siin mäekõrgune vahe. Ühel poolel on arusaamine "mis ja milleks" teisel pool - pohmell ja kassiahastus, andeks palumine või tühi kraaklemine.
Barbarite kuningad Rooma aladel hakkasid valitsema. Kes paremini, kes halvemini... roomlased aga ei suutnud midagi. Frankide kuningas kroonis end Roomas keisriks, aga see oli pool aastatuhandet hiljem ja hoopis teine lugu.
Seetõttu, London veel alles HAKKAB formeerima seda etnokonfessionaalset tuumikut, mille ümber KOGUTAKSE KOKKU _UUS_ SÜSTEEM. Ning kindlasti ei ole see inglise süsteem, briti süsteem ega isegi mitte inglisekeelne süsteem. Inglise keel ilmselt säilib, kultusekeelena Sciences ja Universityte süsteemis, samuti IT "rituaalkeelena". Maagilise mediaatorina. Täpselt nii nagu paljud usuvad siiamaani, et Vanajumal saab kõige paremini aru ladina keelest, nõnda võib usk sellesse, et arvutid oskavad kõige paremini inglise keelt jääda pikalt püsima.
Rahvasteühendus ja valdused säilisid, kuna need olid osa Ameerika Üleilmastumise suurest süsteemist. Läheb Jamaika "vabalt ujuvate valuutakursside" maailm, läheb ka "Hiilgav mull" mis jäi Briti Impeeriumist.
Pigem võib rääkida kunagise Impeeriumi "järve" - India ookeani - maade ühendamisest New Delhi egiidi alla kui asumaade ja dominioonide ühendamisest Londoni taktikepi järgi.
Süsteem, alates juhtimisest, aga eelkõige just KOOSTESÜSTEEM tuleb luua absoluutselt uuesti, tuleb luua täiesti uus. ABSOLUUTSELT UUS.
Sealjuures, võimusüsteemid lapitakse kokku KÄTTESATTUVATEST tükidest, SELLEST MIS ON. Siis kui muutub möödapääsmatuks. Kui teisiti ei saa. Seetõttu on mõnevõrra juhuslik see, mis praegusest süsteemist läheb käiku ja mis mitte. Inglise kuningakoda võib mängida rolli ja võib täiesti kaduda. Cityga seotud globaalne finantsvõrgustik võib minna sisse ja võib mitte minna. Uus süsteem võib suuremas osas koosneda endiste Briti Impeeriumi maadest, aga võib mitte koosneda.
Kindel on üks - Londoni etniline dominant ei saa olema inglased ja konfessioon ei saa olema kristlus. Selle süsteemi ideoloogiline paradigma saab olema KAASAEGSE POSTMEODERNISTLIKU LÄÄNE eitamine. Kusjuures poliitilise võitluse piruettide tulemusena võib ta end samas kuulutada selle (ainu)pärijaks. Mis ei muuda sisu.
Ja kuigi rahvuslikult on London baasväärtustelt BRICSi tasutaga, võib poliitilise võitluse komponent anda terava võitluse. Nagu kunagi Albaania, Jugoslaavia, Hiina ja nõukogude kommunistid omavahel grillisid.
Kas inglastel saab uues süsteemis olema mingi roll?
Inglastega praegu asustatud aladel - küll. Läbi nende käivad olulised Londoni kommunikatsioonid. Need on määravad otsesele julgeolekule. Seetõttu võib oodata lähiajal sisemise rajajoone liigutamist. Püüet "tagada vähemuste võrdne esindatus" kõigis strateegiliselt esmatähtsates piirkondades Londoni lähiümbruses, sisserände abil. Selle ümber jääb mõneks ajaks vikerkaare-eelistsoon. Sotsiaalsete strukuuride kaose tsoon. See on vajalik kõigi seniste seoste hävitamiseks. Rajamaa tsoon toimib väga hästi. Need, kes seda omaks ei võta, pagevad eest kaugemale. Ning need, kes selle üle elavad, võtavad IGA KORRA rõõmuga vastu.
Seega saavad inglased, vähemalt esimeses faasis, mängima sama rolli, mis šotlased ja iirlased XVIII-XIX sajandi Impeeriumis.
Rõhutud süsteemsed rahvusvähemused Impeeriumis on kolonialismi peamine löögijõud. Pagedes Keskuse surve eest, loovad nad oma inimvoogudega uue, laieneva suhete võrgustiku. Just nemad toovad kohale Impeeriumi.
Just oma vabaduse jaoks asupaika otsivad šoti aktivistid rajasid tohutu hulga faktooriaid ja asundusi Impeeriumi asumaades. Lõid esimesed vaiad maasse uuel kaldal. Ning just nälja ning kiusamise eest pagevad iirlased täitsid need asundused inimestega. Ning just nende kontidel seisavad Impeeriumi linnad.
Ilmselt saab kahvanäolistel inglastel Uues Londoni-keskses süsteemis olema sama roll.
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Üks pisikene tehniline probleem...
Ligi 950 aastat pole vaenuväed astunud Kuningriigi põhiterritooriumi pinnale.
See on müügilause.
Väga oluline müügilause.
Suure Kapitali jaoks teeb mingi koha ahvatlevaks mitte avatus vaid ligipääsmatus.
Kes kurat hakkab keerulisi, tundlike ja süvenemist ning aega nõudvaid finantsküsimusi lahendama kohas, mis iga hetk võidakse lihtsalt paljaks röövida?
Kaganaatide kogemus ütles tärkavale Õhtumaale selgelt: kuld on magnet mis tõmbab ligi vaenulisi. Tõde, mida teati juba ammu enne. Kes paleed valvab, see selle ka paljaks röövib. Ajaloo seadus, mis eriti ei tunne erandeid.
London oli alates XVII sajandi lõpust kena ja vaikne koht Inglise Kanali TAGA.
Sinna ei saanud Kontinendilt kohe sisse tungida. Alates Trafalgarist valitses Maailmamerd Tema Majesteedi Laevastik. Mida ehitati põhimõttel: kaks kiilu ühe vastu. Inglise laevastik PIDI olema lati võimsam kui kaks SUVALIST muud laevastiku kokku. Ning ei ole vahet, kas need on liitlased või vaenlased. Tänasest liitlasest saab homne vaenlane, see on peamine mõte, mille omandame inglise kirjandusest.
Londoni kui maailma finantskeskuse edukus seisnes selles, et ratsavägi ei saanud sinna üllatusrünnakuga tungida. Enne tuli see laevale laadida. Laevad aga uputati teel Saartele. Seda nähtust nimetatakse TARISTU KATKESTUSEKS.
Maismaateed lõpevad sadamas, sadama taga on meri.
Keegi kuri ja kindlasti Londonit südamest vihkav inimene mõtles välja Väina aluse TUNNELI. Noh, siin on võimalus see rikkuda, muuta kriisi korral kasutamiskõlbmatuks. Hullem lugu oli krahv von Zeppeliniga. Tema juhitavad õhulaevad jõudsid Londoni kohale ja pillutasid sinna pomme.
Siis tegi Hugo Junkers moosiriiulist täismetallist ründelennuki. Ning Kindralstaap määratles La Manche kui "SUURE JÕE" (klassikalises õhtumaa ajastus on üks ja ainult üks Laevastik ja üks ja ainult üks Kindralstaap).
Paanikas Kapital pages üle Suure Vee - siia nad ometigi järele ei tule! Kuhugi pärapõrgusse nimega NYC. Mis on kõigest kaugel. Tuhanded kilomeetrid vetevälja. Ning ehitas sinna veteväljale multistandardi laevastiku. Mitte enam kaks vaid kümme põhiklassi kiilu ühe vastu.
Ning siis tuli Sergei Pavlovitš Koroljov ja tegi Suurest Lombist - kraavi. Finantsid reageerisid - ootuspäraselt. Algas kapitali äravool USAst. Ameerika on KAUGEL. Kõigest kaugel. Igale poole tuleb lennata või enam tuhat kilomeetrit. Asjal oli mõte 1917-57, kui see tagas mingi ohutuse. Kuid kui termotuumalöögi võimalus on olemas, on PAREM olla tootmisele ja tarbimisele ligemal.
Hüva, Maailmas on umbes tosin tehniliselt arenenud riiki, millised kas omavad või on suutelised lühikese ajaga omandama kontinentidevahelisi ballistilisi rakette.
Me siin jälgisime suure juubeldamisega "punkti" panemist ühekorraga kolmele alusele Berdjanski sadamas, ristleja "Moskva" otsa, lööke Sevastoopoli sadamale, Krimmi sillale... Kui paljud mõtlesid seejuures sellest, et see on Londoni kui Maailma juhtiva finantskeskuse lõpp?
Milles on probleem? Probleem on selles, et kui ballistilised raketid on jõukohased nagu öeldud tosinale maale, siis pisikesed odavad, vastikud droonid - ka igasugu organisatsioonidele. Tänu jõudsale migratsioonile ei kontrolli tänapäeval enamus riike oma territooriumi.
Ei kontrolli, kuna kontroll territooriumi üle tähendab kontrolli elanikkonna üle. Aga me isegi ei tea, kes siin elavad. Rääkimata sellest, et teada, millega nad tegelevad. Panna kokku paras posu droone löögivõimekusega kümnete ja sadade kilomeetrite kaugusele on jõukohane väikesele grupile. Sh täiesti eraalgatuslikele. Ning võimudele jääb vaid kiviste nägudega käsi laiutada: "Meie ei tea midagi, meie kindlasti ei osalenud, kõik see on laim ja väljamõeldis!"
London on Euroopa kontinendile vastikult lähedal julgeoleku mõttes ja vastikult kaugel majanduslikus mõttes. Asjaajamiseks tuleb sõita. Löögi andmiseks pole sõita vaja.
Seetõttu tunduvad perspektiivid Londoni kui Finantskeksuse ning üle-mere dominioonide ja territooriumite keskuse jaoks üsnagi kesistena.
Teoreetiliselt võiks London olla India või Nigeeria "maaletooja" Euroopas, KUID... logistiliselt on see jabur.
Briti saarte eelis oli meie planeedi tuuleringe eelis. Seilad saartelt edelasse, korjad Aafrikast "eebenipuu" peale. Müüd Ameerikas maha. Laadid tubaka, suhkru või rummi koos muu puuvillaga peale ja tuled joonelt Saartele tagasi. Kui te ei kasuta meresõidul tuuli ja hoovusi, siis Briti saartel Atlandi navigatsioonis eeliseid ei ole.
Globaalne rahvastiku ja majanduse nihe 20 laiuskraadi lõunasse teeb Saartest üldse vastiku kliimaga kõleda ääremaa.
Kui globaalne finantskeskus ei tööta, siis, nii kurb kui see ka pole, ei tööta globaalne kaadrite sepikoda - ülikoolid. Intelligence kolm vaala: finantsid, nende suuniste kohaselt ette valmistatud kaader ja massimeedia lakkavad toimivast. Neid lihtsalt ei ole vaja.
Mida on vaja?
Konkreetselt saab Londoni arteriks transpordihubide paar: Piiter-Mokva. Pöördega viimase juurest Siberisse ja "hõbevalge veeteele" Kesk-Aasiasse. Kuna see toidab KAUBATEED üle Läänemere, mis suubub Londonisse. Vana reegel: kui Briti lõvi ei tea, millise viguriga globaalses malepartiis käia, käib ta alati vene karuga.
Ning, julgeoleku huvides, kasvõi löögi mujale tõmbamiseks, saab Londoni põhiliseks huvisfääriks olema kontroll Skandinaavia ja Jüüti poolsaare üle, Hamburg, Madalmaad ja Põhja-Prantsusmaa.
Põhimõtteliselt, kui Cityl oleks piisavalt diviise, võiks ta mängida Europealinna kahele funktsioonile ning võtta Ameerika huvi mujalepöördumise järel üle "kaalukeele" roll. Palju selleks vaja ei ole. Piisaks (hetke olukorras) kuskil 10 vabast diviisist. Tõsi, hetkel pole mitte ühtegi.
Seega tuleb lasta käima rikastuskaskaad kuskil Kaspia ja Musta mere ruumis. Võit sealsetel tandritel on kuskil pool miljonit eksiilarmee sõdurit, tugevalt motiveeritut ja personaalselt ustavat.
3 nädalat
Vasta
Muudetud
Mati Tee
Autor
Kaubandusimpeerium
Londoni poliitika dualism tulebki lõhestumisest momendi huvide finantskomponendist ja tuleviku huvide kaubandusimpeeriumi vahel.
Finantsid on muidugi magusad, see on praeguse tarbimispüramiidi tipp.
Kuid siin on üks nüanss. Praegused finantsid ei ole kuld. Kuld muidugi ka kuid enamasti ei ole see kuld.
Eelmise Briti impeeriumi aluseks oli maaomand. Kuid maaomandil on üks paha omadus. See on väga KINNISASI.
Ülimalt väga.
Ning, kui puudub sõjaline jõud, needsamused diviisid, siis väljaspool meie etnokonfessiooni piire meie maaomand üldiselt ei kehti. Sama kehtib kõige muu kohta. Sest mis on finantskapitalid?
Need on võlad ja krediidid. Ning iga poliitilise keerukuse puhul on just meie kõige lojaalsemad partnerid, meie kõige suuremad võlglased need, kes meile kõige esimesena "kirvest" annavad.
Siin on selge huvide konflikt.
Kaubanduses, mitte liiakasuvõtmises, on asi teistpidine. Siin hoiab huvi sidemeid.
Edasi tulebki vaadata milline on kaubatee mis pakub esmast huvi Londonile. Ning siin pole valikuid, see on kaubatee Ülepõhjamere Läänemerele ja siit Euraasia avarustele. Kattegatti on Londonist lihtsam kontrollida kui Malaka väina. Seda esiteks.
Teiseks tuleb võimalikult sulgeda teed üle Lõuna-Vahemere. Igasugu Kesk-Aasia - Kaukaasia transpordikoridorid on ohtlikud konkurendid. Kesk-Ida ja Orient samuti. Maailmamajanduse nihe lõunasse on kompenseeritav ainult Kesk-Aasia kaubateede surumisega Põhja, aga mitte liiga kaugele põhja.
See on Geograafia halastamatu kohtuotsus.
Muidugi ei tohi sellest kõigest aru saada nii, et kõik muu ja ülejäänu andtakse rõõmuga ära. Ei, kõik muu on kas "rikastskaskaad" - formaalsete lüüasaamiste jada, mis edukate evakuatsioonidega suurendab vabade jõudude hulka. Kas rikastuskaskaad või siis kauplemisobjekt. Müüa tuleb võimalikult kallilt.
Kuid, millele tuleb tähelepanu pöörata, saab olema Skandinaavia suund. Eriti tasuks märgata perekondlike seoseid Londoni ja Skandinaavia uusasukate oluliste perekondade vahel. Samuti tegeliku ettevõtlust ja arendustöid. Sama kehtib Beneluksi suunal. Nonde maade eksisteerimine on kogu aja olnud Londoni poliitika tulemus. Ülalviidatud põhjustel peavad need olema vähemalt sõbralikult neutraalsed Londoni suhtes.
Paratamatult kerkib üles Helgolandi, Normandia ja Põhja-Prantsusmaa küsimus, ning on oodata Baskimaa teema aktiviseerumist.
Oluline joon Euroopas on sisserändajate teise keele küsimus. Inglisekeelsete sisserändajate, prantsuse keelsete sisserändajate ning türgikeelsete sisserändajate tsoonid Euroopas. Tulevane lõhe saab jooksma mööda neid piire.
Tuletan siin veelkord meelde seda, et sisserändaja toimib kohapeal hoopis teises tähenduses ja teises funktsioonis kui oma kunagisel asukohamaal või mujal. Ning kannab hoopis muid mõjusid.
Ida-Läänemere sadamate ja Kesk-Aasia ühendusteed peavad olema ühes poliitilises süsteemis. Peab olema tagatud lastide liikumine ilma täiendavate juriidiliste keerukuste ja tollide ning lõivudeta. Seetõttu võib oodata poliitika variante, mis ei soosi Läänemere muutumist kellegi sisejärveks vaid toetavad selle rahvusvahelise staatuse püsimist.
Kõik muud variandid on vähem tõenäolised, kuna neid ei soosi arengutrendid, geograafia ja mis peamine - need riivavad kõvasti kellegi huve.
"Impeeriumid sünnivad taevases säras
järades konte ja süljates verd..."
(Poeem impeeriumitest, mille seadis mõttes kokku üks poiss suvel pikki peedivagusid kõblates)
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
Miks siis ikkagi kaubandus? Miks ikkagi - impeerium!?
Kuna finantsid on majandusliku toidupüramiidi tipp. Finantside ülekülluse ajad toovad kaasa nende ja nendega seotud teenuste ja teeninduse kasvu. Kuid see on tammist läbi murdva veevoolu kasv. Järele jääb voolusängidest lõhestatud maa.
London oli kaubandusimpeeriumi, hinnastajate ja hindajate impeerium. Rahandus õitses landlordide valvsa pilgu all.
Süsteem oli ju tegelikult ülimalt lihtne!
Seni teadmata osalustega erapank laenas (või ei laenanud) Tema Majesteedi valitsusele raha. Mille alusel valitsus kas sai või ei saanud eelarvelised vahendid poliitika elluviimiseks. Tema Majesteedi opositsiooni varivalitsus jälgis kiivalt poliitikat. Kui võimuloleval valitusel tekkisid püsivad probleemid rahastusega, siis valitsus kukkus ja moodustati uus Tema Majesteedi valitsus.
Siseriigis ringles ainult paberraha ja Impeeriumi võis viia ainult paberraha. Kuid kõik tagasiarveldused impeeriumist, sh raha mida võis naastes kaasa tuua, pidi olema kullas.
Impeeriumi kaubandus töötas jagatud preferentside, piirangute ja spetsialiseerumise kaudu. Põhimõte oli defitsiitide loomine ühes kohas ja liia loomine teises kohas. Ning selle baasil - hinna regulatsioon.
Siit 1990ndate vabamajanduse ideoloogias kasvanutele oluline meenutus: HINNAD KAUPADELE IMPEERIUMIS _MÄÄRATI_.
Turg?
Vabaturg?
Strange... Me ei ole kuulnud sellisest! Jah, põrunud Maggie ajas mingit udu... ja 1980ndate tõusikud korrutasid talle järgi... aga kus on nüüd Maggie ja kus on tõusikud?
Seetõttu, rääkides Londonist hinnastamise võtmes, ja kaubandusimpeeriumi võtmes, ei tasu endale ette kujutada, et nüüd hakatakse seal püsti panema mingeid hiigeltootmisi ja nende toodanguga püütakse maailma üle ujutada.
Siin on radikaalne erisus Londoni ja Brüsseli vahel kliimapoliitikas. Brüssell soovib lihtsalt võtta renti elukeskkonna kasutamise eest. London aga loodab kliimapoliitika kaudu jõuda välja hindade määramise ja kontrollimiseni. Londoni kaubandusimpeerium ei saa olema tootmisimpeerium vaid hinnastusimpeerium. Me keelame näiteks Iirimaal kartuli kasvatamise. Kuna see on väga ohtlik kliimale. Ning lubame sisse tuua ja süüa ainult Polesjija piirkonnas kasvatatud kartulit, mille hind koos kõigi maksudega on... Või vastupidi - me taastame ida-Euroopas loodusmaad, kahandame põllumajandusliku maakasutust 50% ja lubame siin süüa ainult Iirimaa kartulit. Fikshinnaga.
Aga miks üleüldse Impeerium?
Aga kõik hakkavad ju HEAKS! Aga kõik annavad anastatud alad ära. Kahetsevad pattu. Maksavad kinni okupatsiooni kahjud. jne Ja üleüldse oli kogu ekspansionism ja imperialism valgete heteroseksuaalsete kristlike isaste ja muude venelaste agressiooni väljendus... ... multi-kulti-pulti-vulti...
Vaadake, sellepärast me räägimegi LONDONIST, mitte inglismaast. "Maa" ja "rahvus" jms ei ole poliitika subjektid, need on poliitika objektid. Pole selliseid poliitilisi suurusi nagu "venelased", "eestlased", "inglased", "sakslased" jne... Need on NÄHTUSED. Neil on hoopis teine funktsioon.
Kuid LINN on hoopis teine funktsionaal. Kuna linnal on eksisteerimise jaoks vajalikud ja töötavad erinevad institutsioonid, organisatsioonid, struktuurid... millised teostavad linnajuhtimist. Ning "kõik see mis on kokku linn" annab meile hoopi teise funktsionaali, teise olemuse. Rahvad, etnosed on kadunud, see on teatud lühiajaline nähtus. Võrreldes linnadega. On linnalised asulad, kus on katkematult elatud kümme tuhat aastat. On linnad mis on püsinud aastatuhandeid, palju aastatuhandeid, ja oma olemasolus vahetanud ja korduvalt vahetanud oma etnokonfessionaalset sisu.
London on siin hea näide. 1960ndate alguses elas siin ligi 7 miljonit INGLAST, kes olid üle 98% elanikkonnast. Mõelge selle üle.
London oli inglise linn ja inglismaa pealinn kuid ühtlasi oli ta IMPEERIUMI KESKUS JA MAAILMALINN.
Kui nüüd INGLISE ELIIT otsustas, et ta müüb Impeeriumi maha muretu pensionipõlve eest Ameerika Üleilmastumises, otsustasid London (kui linn!!!) ja teised Saarte Linnad TEISITI. Kuna inglased kaotasid oma suuruse ja mehisuse, siis OLGU NII.
Teile antakse seda, mida te PALUSITE - genderneutraalne hääbumine provintsides.
Allkiri kättesaamise kohta - palun loetavalt.
Igasugu lollakad räägivad meile jätkuvalt, et "sisserände põhjuseks on kohalike madal sündivus ja TÖÖJÕU NAPPUS... blää-blääää-bläääää-bljat!!!" Vabadus ja liikumine ja midagi muud sama jaburat sinna otsa.
Ei, ei ja veelkord: ei!
Kui Londonis oleks teema TÖÖJÕU NAPPUSES, oleks toimunud ka ümbritsevate inglastega (siiamaani) asustatu alade kohal demograafiline tolmuimeja. Mis oleks puhastanud muu inglismaa. Kuid Londonis elavate INGLASTE arv langes üle kahe korra. Ning kui vanuseliselt vaadata, siis on selge, et see langeb kiiresti ja veel.
Kuna London KUI MAAILMALINN ei võta inglasi omaks ja ei tunnista neid oma tüüpilisteks elanikeks. Linna kodulehtede teatel:
https://www.dailymail.co.uk/.../Sadiq-Khan-plunged-race...
"Valge heteroseksuaalne inglaste perekond EI ESINDA _TÕELISI_ LONDONLASI."
Siin on teile rahvuse ja linna vahe. Rahvus hääbub ja sureb välja, kui kaovad tingimused tema eksisteerimiseks. Linnad võitlevad ellujäämise nimel. Eriti maailmalinnad. Ning EI ANDESTA REETMIST.
Londonit on INGLISMAA jaoks LIIGA PALJU. See on maailma keskus. Ühendkuningriigi jaoks oleks PEALINNA suurus kuskil 2-3 miljonit elanikku. Ning seetõttu vahetab London täiesti TEADLIKU ja SIHIKINDLA poliitika läbi välja need, kes ei taha Londonile alluvat Impeeriumi, nende vastu "... kelle silmis on näljane leek..."
"Tüüpilistel londonlastel" ja Londonil ei ole valikut. Nad kas suudavad luua süsteemi, mis tagab 15-20 miljonilise keskuse eksisteerimise või... neil läheb pehmelt öeldes s...sti.
Nagu laulis kunagi "Pära Trust":
"...need kes taganend keelust ja loast
kestev igatsus nuudliteks lõikab!!!"
Mayor's website says white family photo doesn't 'represent Londoners'
DAILYMAIL.CO.UK
Mayor's website says white family photo doesn't 'represent Londoners'
Mayor's website says white family photo doesn't 'represent Londoners'
3 nädalat
Vasta
Mati Tee
Autor
"Hiilgav mull" - miks see säilis
On kombeks rääkida "rahvusvahelisest õigusest". Umbes nigu Issanda õnnistusest. Tõstes vagalt silmad taeva poole ja väristades häält. Eriti kui asi puudutab mingeid vallutamisi, hõivamisi, okupeerimisi...
Teate, seaduse keerdkäigud on keerulised. Olemus on aga lihtne. Trobikond paadipõgenike, saabudes Ise-ka-ei-tea kuhu, ronis kaldale. Ning levitades kopitusehaisu pehkinud riietest kuulutasid: "Need ja kõik ümberkaudsed maad, koos kõigega mis siin leida on, kuuluvad nüüdsest Tema Majesteet XYZ-ile!" Venitades skorbuudist väljalangenud hammastega suud momendikohasele naeratusele.
Ja see ongi kogu rahvusvaheline õigus. Ning teist rahvusvahelist õigust mitte kuskilt võtta ei ole. Kuna sellist ei eksisteeri põhimõtteliselt.
Rahvusvahelises õiguses on veel priisiõigus ja kaaperõigus ja ristlemine ja repressaalid jms toredad asjad. Soovitan välja otsida ja lugeda paralleelselt, kuulates kuidas keegi räägib ilusat juttu kuidas rahvusvahelise õiguse järgi on ja kuidas ei pea olema.
Niisama lihtsalt see kõik käiski. Asumaad kuulutati Tema Majesteedi omandiks... Omand aga on püha ja puutumatu!
Ning ei maksa oma vene võimust ja nõukogude korrast rikutud arusaamadega välja tulla ja hakkata midagi pobisema "riigist" ja "riigimaadest" ja... Riik on riik ja Tema Majesteedi valdus - hoopis midagi muud. Inglise keeles ei ole isegi "riigi" mõistet. On Kingdom, on Country, on State, on government... on palju segadust ja illusioone tekitav "nation", kuid juba isegi nende ühe üldnimetaja alla viimise katse paneb ingliskeelses maailmas ühed itsitama ja teised vanduma.
Kui mingi valitsus tahab Tema Majesteedi valdusi oma alla saada, isegi kui see on Tema Majesteedi valitsus, siis peab ta need kas ostma või mingil muul moel üle võtma. Nagu see juhtus ühe maailma suurima ERAvaldusega - Belgia Kongoga, praeguse Zairiga. Mis oli Belgia kuninga eravaldus ("Kongo sõltumatu/vaba riik" État indépendant du Congo), kuni see valitsuse poolt oma haldusse võeti. Paraja skandaaliga - kuna tsiviliseerimise käigus suri 50% kohalike 20 aastaga maha. Kurikuulsad äralõigatud käed tootmisnormide eirajatele nuhtluseks jne.
Võib minna ka vastupidi - nagu näiteks Kompaniide, millest tuntuim Ida-India Kompanii valdustega, millised Krooni poolt üle võeti.
Ameerika auks peab ütlema seda, et nad olid vankumatult ja kindlalt euroopa koloniaalrežiimide vastu. Mitte just ilma omakasuta, kuid - vaadates seda, mis seal meretagustes valdustes sündis võib öelda vaid ühte: jumalad ja esivanemad on Eestit halvimast päästnud. Ning siiamaani on ajalugu meid siidikinnastes kohelnud.
Hüva, kui siis Ilmasõja järel algas poolkolooniate ja asumaade süsteemi demontaaž, tuli Ameerikale valus ja neile üsnagi arusaamatu tagasilöök. Ameerika tegi panuse natsionalistidele, kes XX sajandi kontekstis olid lääneliku moderniseerimise pooldajad kohalikus ühiskonnas.
Ning neid tabas üks lüüasaamine teise järel. Hiina, Indo-Hiina, Kuuba... lõpetades hiljutise Afganistaaniga. Mis tekitas segadust. Nad ju õppisid vigadest ning pärast Dawesi plaani tagasilööke tegid tõelise eduloo - Marshalli plaani. Ning aru ei saa, miks ühes kohas see kõik töötab ja teises kohas ei tööta. Katastroofiliselt.
Natsionalistid, kes paistsid mõistlikud, adekvaatsed ja muidu toredad, kaotasid. Kommunistid võtsid üle. Miks?
Nälg? Jah, nälg. Kuid XX sajandi Ameerika jaoks ei ole see probleem. Abi juba laaditakse sadamas maha! Jah, algul, momendi oludets lähtuvalt, see tasitakse pumba juures olijate poolt laiali. Peidetakse ära. Aga selle vastu aitab see, et tuleb veel üks laevatäis ja siis veel üks laevatäis...
Leivast rääkisime. Tööd?
Palun väga!
Toome investorid, PANEME RAHA SISSE... Kapitali väljavedu ja kaupade sissevedu... Tehased, kaevandused, töökohad, politsei, seadus... ja läbikukkumine.
Üks Ameerika põhinõudmine oli MAA MUUTMINE "TAVALISEKS KAUBAKS", milline on vabalt ostetav, müüdav, renditav, panditav jne... sealhulgas välismaalaste poolt ja sealhulgas juriidiliste isikute poolt.
Just MAAKÜSIMUS oli Ameerika luhtumiste põhjus Hiinast Afganistanini. Ameerikaga seotud modernisaatorid-natsionalistid pooldasid (kuhu neil minna?) liberaalset maaseadust. Kommunistid asusid vankumatul positsioonil - MAA ON SELLEL ELAVA RAHVA IGAVENE JA VÕÕRANDAMATU OMAND. Isegi mitte "omand". Maa ja rahvas käivad kokku. Ning tee mis tahad, ikka ja jälle mängis asi ühte ja samasse väravasse.
Ning nüüd vaatame üles, koloniaalsüsteemi poole. Kommud kuulutasid, et maa on kõigi nende kuningate jms poolt ÜLEKOHTUSELT ÄRA VÕETUD. Ning, tuleb tasuta ja ilma igasugu formaalsusteta anda tagasi neile, kes sellel elavad.
Ning sa selgeks, et kui MAAKÜSIMUST ei lahenda "ülevalt poolt" tulevad kommunistid ja lahendavad selle altpoolt.
Kui me tahame jääda läänelikku õigusruumi, siis me ei saa minna omandi rikkumisele (jutt XX sajandi teise poole algusest). Omand, aga Tema Majesteedi omand on vankumatult seaduslik. Ning see omand on kogu asumaa, iga viimase ruuttollini. Kui soovime säilitada OMANDI JÄRJEPIDEVUSE, siis saab seda teha vaid ühel viisil. Anda kehtivas õigussüsteemis maa kasutamisõiguse ja siis ka omandiõiguse allapoole. Mis aga omalt poolt tähendab, et Tema Majesteet PEAB jääma riigipeaks. Vähemalt mõneks ajaks. Kui OMANDI JÄRJEPIDEVUSE GARANT. Kuni õiguseni saata laiali valitsus, milline hakkab midagi vastuvõtmatut tegema.
Seda ühelt poolt. Teiselt poolt me ju ei ole peast gorbatšovid ja jakovlevid, eks ole? Me ju saame aru, et asumaades tehti nii mõndagi. Veeti 200-400 miljonit inimest orjusse, pooled surid teel. Teostati etnilised puhastused kontinentide mastaabis. Veel kenal XX sajandi puhasti tänavaid mässajatest soomusautode kuulipildujatega ja juhiti sõnakuulmatuid šeike õhust pommitades. Kenas Fidži saarestikus keset vaikset ookeani on ligi pool rahvast India päritolu. Toodi sinna tööle ja unustati
