Mati Tee Mis siis sünnib?
Kunagistel metsikutel ja hõredalt asustatud ääremaadel, kuhu levis
(1900-70) kaasaegne maaviljelus, meditsiin, ravimid, transpordi ja
sidevahendid, mille tulemusena toidu hulk ja kvaliteet järsult tõusis.
Kuna hea kõhutäie kõrvale pakuti ka vitamiine ja antibiootikume,
sünnitusabi, siis tekkis tulemusena tuntav rahvastikuliig.
"Plahvatusest" pole muidugi juttugi - see on tehniliselt võimatu.
Tekkis linnaline asustus.

Kuid sealsetes linnades pole midagi teha. Kõik need kunagised
"metslased" - metsaelanikud (pole solvang!), nüüdsed esimesest põlve
linlased, tunnevad oma linnades KITSIKUST. Nad ei taha TAGASI metsa,
nad tahavad sinna kust tuli tsivilisatsioon, mis nad ellu äratas ja -
seejärel hülgas kui tarbetud. Nad pürgivad oma kunagise emamaa
territooriumile.
Nondel territooriumitel on aga sügav vaimne kriis. Homoseksualism ja
narkomaania on massiline, noorte naiste tapmine ja sandistamine saab
levinud kultuurikoodiks. Lokkab suitsiidi-kastratsioonikultus.
Põlisrahvaste sünduvus langeb järsult. Saab normiks laste puudumine
põlisrahvaste naistel.
Linnad, tohutud metropolid, ei suuda tulla toime oma kunagiste
ülesannetega - inimeste elupaiga, eluaseme pakkumisega. Linnasüdamtest
pihta algab inimtekkelise kõrbe levik. Kujuvad linnamaastikud, kus
ELAVAD ainult kõrbenomaadid - elavad, muide - korilastena. 

Seoses transpordiprobleemidega muutub üha raskemaks sattuda
linna SÜDAMESSE. Teed, põhilised kommunikatsiooniarterid, ehitatakse
linnadest MÖÖDA - mitte enam läbi.
Linnad, need vilkuvate tuledega demograafilised magnetid, ei suuda enam
täita ülesannetega, mida neilt oodatakse. Üksteise järel, laine lainelt
toimuvad valglinnastuse lained linnasüdametest välja. Esmalt
põlisrahvad, siis kõik "valged" (valgete lendumine), siis
tsiviliseeritud värvilised, iga uus laine üha karmim, üha toorem, üha
vähem kultuursem...
Suurte kommunikatsiooni arterite vahel elab üha rohkem naturaal- ja
vahetusmajandusel eksisteerivaid kogukondi. 

Mati Tee
Linn on - tarbimiskeskus.
Linnad tekkisid kui varjupaigad, esmalt jumalatele, siis - inimestele.
Linnad olid KÕRVAL (kuigi lähedal). Meenutame kasvõi meie soo- ja
maalinnu.

Kaitse funktsioon tõi kaasa vajaduse võimalikult tihedalt
"pakkida" kokku linnamüüriga ümbritsetud ala inimesed. Mida rohkem
inimesi linnavalli jooksva meetri kohta, seda tugevam kaitse.
Suur inimeste kontsentratsioon tähendas võimalust hoida linnas alalist
malevat.

Peame seejuures meeles, et kuni XIX I poole keskpaigani elas
ka arenenud riikides KÜLA ilma igasuguse linnata. Linn ainult võttis.
Sealjuures vägisi.

Küla (talupojad, karjased) ja maa (kütid-kalurid) TOOTSID.
Linn - tarbis: toitu, nahku, puid, ... INIMESI.
Linn on alati olnud demograafiline must auk. Seetõttu oli linn koht,
kuhu SUUBUSID teed. Sinnamaale ja - mitte kaugemale!

Polised, feodaalne killustatus jne... kuni Marxi jt
kommunistide unelmate kommuunideni välja. Hruštšovi agrolinnad, kasvõi.

Olukord muutus tööstusrevolutsiooniga kui linnades algas
tootmine. Kujunes linnaline elulaad mittetöötavate naistega, kelle
ülesandeks sai demograafiline taastootmine: kiiresti paisuv
tööstusmaailm vajas inimesi, inimesi aga polnud kuskilt võtta!
Meenutame: arenenud riikides saavutas maarahvastik oma suurima arvukuse
XVIII-XIX sajandi alguses (Eestis, muide, kah).

Lahenduseks oli linnade võrgustiku ühendamine suure
läbilaskevõimega teedega. Esmalt veeteedega (jõgede-kanalite võrk),
siis raudteedega ja maanteedega. Linnad said lõpp-punktidest
TRANSPORDISÕLMEDEKS. Linna elu, heaolu, kasv olenes võimest haarata
endase võimalikult suur transpordivoog.

Kõik see kena elu kestis kuni 1960ndate lõpuni, ütleme - 1968.
aastani, arenenud riikides. Siis lõppes linnasüdamete infrastruktuuri
arendamine, algas voogude linnast välja suunamine. Linnasüdamed
lakkasid olemast tootmiskeskused, inimesed lahkusid sealt elamast.
Jäid kontorid - juhtimisfunktsioon ja igasugu kultuslikud toimingud.
Näiteks LGBT-paraadid.

Muutus elukorralduses - loobumine tootmisest - tõi kohe kaasa
muutuse elukorralduses. Naised, nii nagu ennevanasti, külaühiskonnas,
aeti varavalges kodust välja - TÖÖLE. Mittetootvale tööle, muide.
Kontoriplantoniks. Nõusid pesema, toitu ette kandma - kuid mitte oma
perele vaid võõrastele.

Need muutused tõid kohe kaasa rahvastikukriisi. Linnad ei
suutnud enam enda elanikkonda taastoota. Imeti lõplikult tühjaks küla.
Imeti tühjaks tootmiskeskused - "linnalised maa asulad",
"kaevandusasulad". Pole tähtis, mis ETTEKÄÄNE kõlama jäi: majanduslik
mõttetus "asulat loovale ettevõttele" - igasu vaivarad, viivikonnad ja
igasugu muud puhjad, keskkonnakaitse või mis iganes (vt. USA sisemaa
kaevanduslinnad) - elanikkond võeti sealt ära, veeti suurematesse
keskustesse. Süsteem on NÄLJAS. Süsteem vajab uut portsu inimesi oma
lõugade vahele.
Ja ikka ei piisa!
Nüüd hakkab demograafiline tolmuimeja rebima endase inimesi, kust neid
iganes kätte saab. Vaadake, kui palju on Lääs viimasel 20 aastal
pidanud sõdu, mille ainuke käegakatsutav tulemus on - inimesed on
sunnitud PAGEMA oma kodust, ja... TÄITMA tühjenevaid Lääne suurlinnu.

Huvitav on seejuures see, et linnade transporditakistus,
"viimase miili probleem" kasvab kogu nikastavale erinevusele vaatamata
üha!

Ning kerkib julm küsimus: kui linnad midagi ei tooda, ning
kaotavad võime MAKSUJÕULISELT tarbida - esmalt said säästud otsa. Siis
krediitkaart. Siis tarbimislaen. Siis... Mis siis saab!?
Mis saab TRANSPORDIMAGISTRAALIDEST?

Linnadest lähevad nad mööda. Linna ei sisene. Teha pole seal
midagi - ostjaid pole. Kohalikud on vaenulikud, röövivad, lõhuvad...
Kaovad vahendid kogu selle süsteemi püstihoidmiseks...

Detroidi keskraudteejaam. Laudadega kinnipekstud akendega
vaksalid kogu Euroopa linnades ja alevites. Kummituslennujaamad.

Interstate magistraalidel aga on üha rohkem löökauke... ning
mitte keegi ei paranda!  · Eemalda lemmikutest · 2

Mati Tee
Vastupidi - inimesi hakatakse KARISTAMA selle eest, et nad teid
kasutavad. Tasulised teed. Kriisisituatsioonis tähendab see, et kui on
tasuline, siis ei kasuta. finito.

Või, võtame informatsioonilise komponendi, kommunikatsiooni.

Saavutades selle, et keelatatakse teatud teabekanalite
kättesaadavus, on Lääne vaenlased, olgu VVP olgu kes iganes, JUBA
VÕITNUD.

On võitnud, kuna kommunikatsiooniühiskond oli ainukene
enam-vähem artikuleeritud alternatiiv, mille Lääs suutis sõnastada
pärast tööstusühiskonna krahhi. "Jah, aga... " - EI LOE! Kuna igasugu
"lasteporno", "totalitaarsed sümbolid" jms on moraali ja eetika
küsimus. Kui inimesed on väärakad, siis ei päästa mitte ühegi IP
blokeerimine. RAHVAS ei lähe mitte kunagi putinitega. Elanikkond, jah -
palun. Suur vahe, kellele vastuvaidlematult alluda?

Ja kõige lõpuks - intellektuaalne omad! Süsteem, mis blokeerib
uue ja uuenduste juurutamise ja kasutamise! Üüratu takistuse loomine...
Mis kasu on investeerimisest innovatsioonidesse, kui iga antud euro
kohta tuleks tarbijal välja käia kümme? Sealjuures mitte KASUTMISE
EEST, vaid õiguse eest saada ligi võimalusele luua kasutamise
võimalus... 

17 tundi · Eemalda lemmikutest · 2

Mati Tee
Romantiline vahepala. Kas Eesti on Euroopa?

Linnaehituse seisukohast - ei ole. Püha Augustinuse "Taevasest
linnast" tulenes oluline järeldus: Õhtumaises kristlikus linnas -
Taevase linna peegelduses - peab linna keskmeks olema pühakoda -
Katedraal.

Katedraal pole ju mitte lihtsalt palvetamise või riituse
läbiviimise asutus, vaid KOGUKONNA kooskäimise koht.

Sellega erineb kristlik linn otsustavalt paganlikust linnast,
mille keskmeks on - TURUPLATS.

Näiteks Riia on selgelt nähtavalt kristlik linn - vanalinna
teed viivad sind loogiliselt Toomkiriku ette.

Eesti linnad on aga selgelt paganlikud. 

Mati Tee
Linnad tekkisid teeristidel, täpsemini - linnad kujunevad alati seal,
kus on mingi üleminek.

Võtame näituseks meie maailma - selle ajaloolise "rossi/russi"
nagu ütlevad indogermaanlased, võis siis veemaa ja marjamaa ja karjamaa
- lihtsalt "Maa". Selle maatüki mille raamivad Idas Uraali mäed, lõunas
- Kaukasus-Must meri-Karpaadid ja muidu mäeahelikud, kuni Elbe (Laba)
jõe suudmeni (Hamburgi kanti) välja. Loodeseina moodustab sellele
kolmnurgale Skandinaavia mäeahelik.

Kus me siin leiame Linnad?

Linnad on seal kus jõigi langeb merre. Kuid mitte ainult. Jõed
on siin laias laastus põhja-lõuna sihilised. Ühed voolavad
Läänemere-Põhjamere-Valge mere suunas, teised Kaspia, Musta mere
suunas.

See tähendab, laias laastus risti loodusvöönditega. Seega me
leiame tähtsamad linnad sealt, kus saavad kokku mets ja rohtla või kus
laialehine/segamets läheb üle okaspuiseks taigaks.

Lisaks on veel linnad seal, kus on ülevedamise teed kahe eri
suunas kulgeva vee tee vahel. Oma osa annab kaasa ka rejeef.

Seetõttu pole linna tekkimine kuhugi sugugi mitte tahtelise
otsuse või pimeda juhuse küsimus.

Peame meeles ühe lihtsa reegli: kui meil on OHTLIKUD ajad,
siis on meil pelgulinnad, varjatud linnad, mis pressivad ennast teedest
eemale. Peidavad end. Mitte väga kaugele, kuid ikkagi. Sohu, jõekääru
järskude kallastega, sälkorgude vahelisele saarekesele,
järsunõlvalisele künkale, tihke põlismetsa sisse... kaljukoobastesse...
Kui teed ei läbi enam linna, vaid viivad neist mööda - see on alati
olnud esimene märk: MIDAGI ON TULEMAS. Süsteemi koste.

Kasvu ja edenemise ajal tekkivad linnad teeristidele, mida
rohkem ülalkirjeldatud faktoreid kokku sobib - seda jõudsamalt kasvab
linn. 

Mati Tee
Vaatame meie kallist kodumaad: Pärnu - jõe ja mere kohtumine. Viljandi
- üleveeretamise koht kahe veelahkme vahel. Tartu - jõe ja kindla maa
kohtumine: Emajõe kaldad on soised. Tartu on ainumas koht, kus ilma
soos sumamata saab mõlemalt poolt Emajõele piisavalt lähedale, et
sellest üle minna.

Narva - kose sünnitatud: siiamaani saavad merest laevad, siin
on pikki klidiserva kuiv ja kindel liikuda.

Vaatame nüüd paari Tallinn ja Helsingi - Soome lahte
sissesõidul pole häid sadamaid. Peeter Suure asutatud Paldiski oli
isegi sõjasadamana hädine ja kiratsev. Sama Soomes- head samakohta enne
Helsingit pole. Nii Tallinn kui Helsini paiknevad kojas kus on kõlblik
(mitte hea!) sadam ja kuhu sisemaalt on võimalik tuua kokku teed - st
kuhu saab kohale tulla.

Samasugune paar on Viiburi ja Narva.

Piiter tekkis väga hilja, kuna sinna ei viinud MAISMAATEID.
Soine delta, regulaarsete üleujutustega, oli tõsine tõke teel. Seetõttu
püüti Nõva suutmest võimalikult kiirelt läbi sõita ja esimene
ajalooline arvestatav keskus sündis alles Uusiliinan (Novgorod). Muud
(Pähklilinn, Vana-Laadoga jt) olid vaid kindlustused. 

Mati Tee
Ühesõnaga - kaasaegne Linn on ja peab olema teedesõlm.

Nüüd sõnastame järgmise reegli: Milleks meile linn? Mida teeb
linn magistraalide sõlmpunktis? Õige, ta võtab ja "sööb" seda, mis
liigub mööda teid. Kes linn on hädavajadus? Kindlasti mitte! Me teame
nii lähemast kui kaugemast ajaloost üsna pikki ajavahemikke kui
inimesed elasid taludes, kogukondades, külakestes. Isegi pelgulinnu
polnud.

Teede areng tõi kaasa OHU - tulevad võõrad ja võtavad ära.
Selle ohu eest kaitseks oli vaja luua linnad. Täpsemini - linnused,
nagu neid praegu nimetatakse.

Hoopis teine lugu on transpordivoogudel kasvanud linnadega.
Kui linn võtab sellest voost - mida ta ei tooda ise - midagi ära, miks
siis teid kohe linnast mööda ei suunatud?

Ärge naerge... Taani kuningas korjas maksu laevadelt mis
Läänemere ja Põhjamere vahel käisid. Seetõttu veeti kord vähem, kord
rohkem kaupa üle Jüütimaa poolsaare kitsa lõunaosa. Raske küll, kuid
raha jäi alles.

Kaupmeeste julgeolek jms - unustagem ära. Nagu ütles Hodža
Nasreddin Buhhaara väravas pärast kõigi maksude ja lõivude tasumist:
"Kaitsku Kõigevägevam mind parem praegu, röövlitega saan ma ise
kuidagiviisi hakkama!" Kaupmehe julgeolek tähendab kulude miinimumi.

Linnade tugevus seisnes selles, linnade vajalikkus seisnes
selels, et linnad organiseerisid voogu läbi enda. Linnad SUURENDASID
voo võimsust, tõstsid transpordivõrgu läbilaskevõimet. Sellel ja ainult
sellel põhjusel koondusid transpordivood linnadesse.

Linna PARASITEERIMISEGA võõral tööl ja vaeval lepiti kuna see
muutis saadetavate kaupade kogused suuremaks, edasisaatmise -
kiiremaks. Ideaalis sümboliseerivad seda sihuksed transpordi "hub'id"
nagu Moskva ja Chickago - oma vee ja maismateede rägu ja
SORTEERIMISJAAMADE küllusega. Asjad kogutakse, sorteeritakse,
rühmitatakse, komplekteeritakse ja saadetakse edasi (laiali).

Nii töötasid linnad 1960ndate lõpuni. Praeguseks on see üha
enam ja enam - möödanik.

Selles ongi kriisi võti ja olemus. 

Veel üks
illustratsioon: tolle ajani käis asi nii, et isegi kui lennujaam või
raudteesõlm ehitati linnast välja, roomas linnasasustus sinna kohe
järele. Võtame või Tartu raudteejaama. Suurematest riikidest rääkimata.

Mati Tee
Tallinna ja Helsingi probleem.

Tallinn ja Helsingi on Piiteri EELKINDLUSED. See on nende
põhifunktsioon.

Meenutame: - I Ilmasõda ja Helsingi kui Vene Impeeriumi Balti
laevastiku Peabaas. - II Ilmasõda ja Tallinn kui Nõukogude Punalipulise
Balti laevastiku Peabaas.

Peeter Suure merekindlus, keskmine ja eesmine miinipositsioon,
Patareid ja helgiheitjad, maismaal baseeruvad torpeedoaparaadid...

Soome laht on sisuliselt Nõva jõe delta jätk, riimveeline
lehtersuue. Tallinn ja Helsingi on selle jõe suudmelinnad (nagu Riia ja
Pärnu). Geograafia, selle halastamatu kohtuniku otsusel, on nad seal
kus nad on. Meenutame, et Peeter Suure algataud Paldiskist ei saanudki
"head nahka": nii sadama kui mereväebaasina oli see ja on see alati
isegi mitte teise vaid suisa kolmandajärguline. Sama käib Hanko kohta.
Kui soome 1944. alla andis, siis Hanko NSV Liitu enam ei huvitanud -
1941 näitas selgelt selle "just nagu strateegilise positsiooni"
mõttetust. Selle asemel, et edendada edasi "Läänemere Gibraltari" toodi
baas ida poole - Porkkala-Uddi piirkonda. Ahvenamaa demilitariseeritust
aga isegi pole proovitud tõsiselt vaidlustada - see on kohalik vaidlus,
Soome ja Rootsi omavaheline küsimus. Strateegiline tühjus. ainult Tema
Majesteedi laevastik püüdis 1930ndatel sinna luua allveelaevade baasi.

Sama, muide, tuleb öelda Ojamaa kohta - milline pole üldsegi
mitte "Läänemere Malta". Kogu moodsa ajaloo kestel pole keegi suurvõim
isegi üritanud sinna kanda kinnitada. Mitte heast südamest vaid selle
looduskauni saare sõjalis-strateegilise mõttetuse tõttu.

Hoopis iseküsimus on Tallinn ja Helsinki. Kahekesi koos need
tagavad liiase kontrolli Piiteri veetee üle. Isegi ühest piisab.
Näiteks Põhjasõja ajal seilas Inglise laevastik korduvalt Läänemerel.
"Näitas lippu" kuid isegi ei üritanud minna Piiterit maha põletama -
kui seda Rootsile isegi lubati.

Katariina I ajal võisime taas näha Tema Majesteedi laevu
Tallinna reidil - millega ka asi piirdus. Seitsmeaastases sõjas läks
Baltilaevastik üle juba kaugblokaadile - tõkestades Briti laevastikule
tee Läänemerre. Idasõjas (Krimmi sõjas) selgus jällegi, et aurikud või
mitte aurikud - ilma kontrollita eelkindluste üle pole mõeldagi reidist
Piiterisse. Ja, 1919, me näeme Briti laevastikku hävitamas soomuslaevu
ja ristlejaid vahetult Kroonlinna ja Piiteri reididel.

Jõemeresadamatel ja jõesadamatel on reeglina eelkindlused -
võtame või Narva, Narva-Jõesuu ja Vasknarva või siis Tartu, Kärkna ja
Kastre - viimase juures, nagu mäletate, on peetud maha tõeline
merelahing.

Ühesõnaga: kontroll kasvõi ühe üle paarislinnadest
Tallinn/Helsingi tagab või jätab ilma võimalusest pääseda välja
Piiterist. ehk teisisõnu - "Hõbevalgelt veeteelt" (Lennart Meri).

Piiter on peamiseks sadamaks Volga-Kaspia veeteele. Moskva -
sisemaine transpordisõlm, mille peamiseks väljuniks maailma on Piiter.

http://www.typ-moscow.com/map/seas.html?res=640

Port of the Five Seas, Moscow, Russia
Street maps, airport plans and shopping center plans for Moscow, Russia
TYP-MOSCOW.COM 

Mati Tee
Tallinn kui "poole miljoni" linn ja Helsingi kui "miljonilinn" on
loomulikult LIIASED omamaiseks vajaduseks.

Miks nad tekkisid?

Need on ainsad enam-vähem mugavad sadamad VEEteel Euraasia
sisemaale. Läänemere poolt tulles on jube saarterägu, lahed on
viletsad, kivised, ainult kohalike nõul ja abil võib seal peatuspaiga
leida - ja sedagi mitte iga tuulega ja veeseisuga.

Huvtav on see, et Revalis/Rebalas/Kalevas/Kolõvanis ei elatud.
Olid kohad, kus kaupmehed peatusid, ööbisid, elasid üle tormi, ja
lahkusid. Kus peeti laatu. Kuid kus ei elatud. Alles hiljem tekkis
kants ja kantsi juurde - asula. Enne Uudenlinna (Vastelinna) Olaval
(Volhov) ju midagi vastu ei tulnud. Tallinnasse (ja helsingisse) jäädi
pidama kui laevad tormist räsitud või kui JÄÄ sissepääsu Nõva suudmesse
sulges.

Tallinn/Helsinki vabanevad jääst enne lahepera ja jäätuvad
pärast lahepera. Mis andis võimaluse vedada Idast mööda TALITEID siia
kaupa ja see edasi saata.

Sisemaa jaoks, omamaiseks tarbeks, on Tallinn liiga nõrk. Veel
XX sajandi lõpul küündis tema majanduslik tagamaa 100-150 km kaugusele
linnapiirist. Pärnu-Viljandi-Tartu liin ja ala sellest lõunas lähevad
nii või teisiti Riia sleppi (milline on Piiteri odav varuavariant,
milline hakkab idasuuna blokeerimisel tööle kui "tolmuimeja"
lähiümbruses.

Tallinna kasv viletsast provintsilinnast peaaegu-suurlinnaks
oli seotud Tallinn-Narva-Piiteri ja Tallinn-Tartu-Pihkva-Moskva
raudteedega. Otseseks ekspordiks vilets, kuid töötleva tööstuse
paigutamiseks - enam vähem. "Balti Manufaktuur" jt.

Kuid peamine oli laevastikku, transporti ja masinaehitust ja
seotud valdkondi toetav tööstus: "Dvigatel", "Ilmarine", "Volta",
"Becker" jt ja teised... Kõik see kergitas napi 50 aastaga linna
elanikkonna ligi 6-kordseks. Tallinn sai oma ligi 100 tuhande
eestlasega 1917. aasta alguses suurimaks eestlaste linnaks kogu
Maailmas, edestases Piiterit, Tartut ja Riiat (arvukuse kahanemise
järjekorras).

XX sajandi alguses kaotas Tallinn koheselt umbes 1/3
elanikkonnast, XX sajandi lõpus 1/5.

Praegu näeme kuidas linnad, enda säilitamiseks, peavad
aktiivset võitlust õiguse eest tuua rahvast kuskilt mujalt juurde.
Tallinn pretendeerib selgelt ELi "migratsioonipumba" rollile: kasutades
ära säilinud hariduslikku infrastruktuuri, alustada siin massiliselt
kolmanda maailma migrantide ettevalmistamist euroliidule: õpetada
selgeks inglise keel, oskus kasutada EL sotsiaalset infrastruktuuri.
Ajuloputus teemal: vähemustel on alati õigus!

See on süsteemi INERTS.

Oma majanduslikult tagamaalt, pärast Piiteri blokeerimist,
kahaneb Tallinn ettenähtavas tulevikus 200 tuhandeni ja trendi jätkudes
(ilma sõdade, revolutsioonide jms-ta) jõuab selle sajandi lõpuks umbes
100 tuhandeni, võimalik, et jääb allapoole Tartut.

Seetõttu on meile täiesti arusaadav Tallinna eliidi hirm ja
mure alamate kadumise eest. Selge on see, et 100 elanikuga Tallinn ei
suuda sellist hulka eliiti toita ega neile EL-is positsiooni tagada.

Seetõttu on Tallinna eliidil ainuke võimalus oma olemasolu
pikendada ja õigustada - organiseerida massiline sisserärrne ja
rahvastiku ning ideoloogia vahetus.

Mida ka intesniisvselt tehakse. 

Mati Tee
Aga Helsingi?

Mis - Helsingi?

Soome eliit, tehes demonstratiivselt solvunud näo ("Appi!
appi... hurrraaa - vägistatakse!") klaaris HEA MEELEGA ära "lõhe"
juurdepääsuteedel Itta. Helsingi, XX sajandi alguses sama suur kui
Tallinn, tegi samuti pärast II Ilmasõda läbi kiire kasvu. Veerand
sajandiga kerkis Suur-Helsingi väga lähedale miljonilinnale.

Pärmiks, mis seda kergitas oli tihe suhe idanaabriga. Põlgus
põlguseks, kuid - raha ei haise. Laevad, paber, allveeaparaadid,
elektroonika, riided, toit... kõik kuni 1991. ja "lama".

Sisemaa... seisavad 1970ndate majad - "Soome unistus" -
esilagu veel korras, lihtsalt - seisavad. Lastetoas mänguasjad,
raamatud riiulitel, riided kappides, pesu - voodis.

Seisavad, inimesed on läinud. Ära.

Migratsioon, see lubab lükata edasi küsimuse "MIS EDASI?"
Tekitab rahvuslike kakluste, igasugu programmide ja kõige muu näol
ILLUSIOONI tegevusest ning elust.

Ei saa öelda, et soome eliit on loll. Vaadates seda, kuidas
nad punnivad vastu Piiteri lõplikule blokeerimisele - ja toetavad
innukalt blokaadi Soome lahe lõunarannikul - et aheldada endasse iga
voo, mis kulgeb Ida-Lääne sihis, saavad nad väga hästi aru, et kui
realiseerub Hitleri program Piiteri "kasvamisest Nõva delta
kõrkjasoosse", siis saab Helsingist mõneks ajaks Hell Sing ja siis
vaene kaluriküla kivisel ja kõledal rannikul.

Aga Reil Bältik?

Reil Bältik on sõjaraudtee, rokaad. Ta ei suuda - ilma
dotatsioonideta - mitte iialgi konkureerida Tallinna, Riia ja Helsingi
sadamatega. Ainuke, mida ta teha saab, on anda inimestele veel üks
võimalus lahkuda Baltikumist ja siirduda Õhtumaa südamesse -
Madalmaadesse, Rheini-Westfaali piirkonda.

Aga kui seda raudteed doteerida, siis uputab ta sadamad veel
kiiremini.

See on võti mõistmaks Helsingi eliidi poliitikat. 

Mati Tee
Kas Õhtumaa on kristlik?

Muidugi on.

Hüper-kristlik, ma ütleksin. "Pole vahet ei juudi ega
helleeni, mehe ega naise vahel... " Iga ideoloogiline süsteem, enne
hingusele minekut, jõuab algusse tagasi.

Kristlus nagu see sündis omal ajal oli... prrrrr! Jube asi.
Läks tubli kolmsada aastat enne kui see muutus võimeliseks stabiilselt
eksisteerima. Ning veel tubli kuussada aastat, et kujuneks loogiliselt
terviklik ja kaunis süsteem.

See kristlus eitas enamust tollest kristlusest. elu hävitamise
vahendist sai elu korraldamise vahend. Moraali, eetika ja mõtlemise
alustala.

Mis hävitas kõrgkristluse?
Eks ikka surmapatud!

Ahnus - kirg kõliseva vastu, mis nagu rooste sõi läbi
vaimuliku seisuse.

Kõrkus ja võimuiha - Kirik jättis unarule oma kohustused,
toimides nagu ilmalik valitseja.

Nende kahe pahe varjus lõid lokkama lollus, laiskus ja
valelikkus.

Edasi liikus pendel vastandseisu: kui 1000 aastat tagasi
püüdis Kirik teostada ilmalikku võimu, siis nüüd tahab ilmalik võim
ajada kultuseasju ning heitab üles mingit üsna ohtlikku värki. 

Mati Tee
Vaatame nüüd tagasi õndsasse XX sajandisse.

Ameerika suurprojekt oli asendada koloniaalimpeeriumite maailm
neokoloniaalse Ühinenud Rahvaste süsteemiga, Ühendriikidega selle
eesotsas.

Ameerika vastav kogemus Ladina-Ameerikaga paistis kõigiti
positiivne. Ja euroopalstel ka kasud mängus - pole vaja kanda
kolooniate valitsemise halduskulusid.
Hiinast löödi võõrmaised vallutajad kommunistide poolt jalahoobiga
teatud kohta välja. India sai rängas võitluses iseseisvaks, Egiptuses
tulid võimule Nasseri ohvitserid ja Prantsusmaa sai Indo-Hiinas tala.
Londoni ja Pariisi vastupuiklemise murdis 1956. aasta katastroof Sussei
kanalil.

Viie aastaga, 1956-61 demonteeriti enamus koloniaalsüsteemist
Aafrikas ja Kagu-Aasias, 1961-75 Araabias ja Lõuna-Aafrikas.

Õiglus võidutseb?

Lootke aga... Kaebame edasi!

Koloniaalsüsteemi demonteerimine tõi nimelt kaasa meie jaoks
sihuekse väga olulise teema nagu KREDIITIDE RIKKUMISE.

Riik, nagu me teame, on suurim valerahategija läbi ajaloo.
Mitmed valitsejad on läinud ajalukku "vasknina" nime all, kuna
hõbedakiht just-nagu-hõberahal muutus nii õhukeseks, et kulus nina
pealt kohe maha. Lisaks muutusid mündid, muutumatult, sama nominaali
juures, ikka kergemaks ja kergemaks.

Inflatsioon.

See tõi kaasa tuntud seaduse käivitumise: vilets raha tõrjub
hea raha välja. Igaküks, kes sai kätte täiskaalulise mündi, selle ka
voodrivahele peitis. Mattis maha - arheolooge rõõmustavad peitaarded
müntidega sellest ja sellest perioodist...
Mis on arheoloogile rõõm on finantsistile - ÕUDUS.

Ähh, ütlete, metallraha... Meil on krediidi süsteem,
virtuaalraha, arveldused ilma sularahata... Palun väga, ja ongi
krediitide rikkumine.

Head krediidid konverteeritakse momentaalselt kehvadeks! Iga
pank, kes vaid saab haisu ninna heast krediidist, krabab seda kokku -
julgelt ja võlgu - kuna suudab selle hea krediidi pealt toota nii palju
derivaate, et võib maksta peaaegu suvalist hinda!

Nn. ARENGUMAADE krahh on teemaga otseselt seotud. Need uued ja
uut elu rajavad riigid "Kolmandas maailmas" said 1960-70ndate alguses
massiliselt laenu ning krediiti. Nad isegi ei küsinud seda, neile ANTI.
Mõnikord suisa sundkorras. Otsese sõjalise jõuga ähvardades.

Riskivaba äri - isegi siis, kui konkreetne PROJEKT untsu
läheb, on projekti grantiiks see ISESEISEV RIIK ning tollase veendumuse
kohaselt ei saanud riik pankrotti minna. Jah, makseraskused - maksavad
trahvi ja rohkem protsenti ja kõik on very very bueno.

Arenguriigid - kuna neis uutes riikides algatati üüratu
mastaabiga ARENDUSPROJEKTE: irrigatsioon, uued linnad, teedevõrk,
meditsiin, side, tervishoid, haridus, kaevandused, energeetika,
tehased... Kui kui tore, oi kui mõnus, oi kui lahe, oi kui... Sama
mõnus kui külmal talvepööl püksi pissida.
Soe, mõnus... ja siis hakkas väga-väga paha...

Kõigi nende uute neokoloniaalsete "riikide" valitsused
juhtisid riiki nagu ahv lennukit. Mitte sellepärast, et said aru OMA
VAJADUSEST vaid sellepärast, et nii neile öeldi. Tee nii või tee naa.

Neokolonialismi võlu ju ongi selles, et formaalselt on meil
iseseisev ja sõltumatu riik. Sellisena kannab kohalik valitsus kogu
vastutust igasuguse poliitika tulemuste eest. Samas on meil täielik
voli ja võimalus dikteerida neile, mida nad tegema peavad! Ilma
vähimagi vastutuseta tagajärgede eest.

Meie lüpsilehmad, rahamasinad...

Juhtus see, mis alati... arendusprojekt, millel puudus siht,
tulemust ei andnud. Sest nii õudselt kui see ka ei kõla - majanduse
eesmärgiks on inimene, mitte KASUM. Kasum tuleneb inimese vajadusest.
Praktikas sõi see ära... KASUMI.

Kui kasum on söödud, siis lagab õheneva piruka ümberjagamine.
Ning siin on tegevuse tõhuse kriteeriumiks "pumba juures olek".

Pettes hoiustajate usaldust (jah, jumal paraku!), hakati
derivaatidesse ringi kantima hoiustajate raha...

Kuidas nii!? Ei tohi ju! Kui ei tohi, aga väga tahab, siis
tähendab, et võib.

Aastasse 1968. võime tõmmata kriipsu: süsteemi olek muutus.
Keskmise hoiuse suurus alustas muutumatut veeremist allapoole. Võimalus
teenida "riskivabalt 3 senti dollarilt" kadus tavahoiustajale
igaveseks.

1972. kuulutati valuutakursid "vabalt ujuvaiks", ning 1973.
aasta "naftakriis" peitis inflatsiooni järsu kiirenemise. Täpsemini -
õigustas seda.

Stagnatsiooniliste 1970ndate keskpaigaks selgus, et
Arenguriigid ei suuda mitte kunagi oma võlga tagasi maksta. 1980ndate
alguseks sai selgeks, et nad ei suuda tagasi maksta ka võlgade
protsente. Veel veidikene hiljem sai selgeks, et isegi protsentide
protsendid pole tasutavad.

Hüpermegaprojekt nimetusega "arengumaad" vajus kokku.

Summeerides enam kui poole sajandi pikkuse kogemuse, võime
öelda, et karmi riiklikku reguleerimist rakendanud, vana aluskultuuriga
riigid, nn "sotsialistliku" orientatsiooniga maad, muud pahad,
saavutasid rohkem kui head ja sõnakuulelikud.

Viimased tehti ausalt öeldes tsistaks. 

Mati Tee
See kehvade krediitide probleem ongi juurprobleem.

Industriaalühiskond elas krediidist, krediidist ettevõtlusele.
Idee oli lihtne: ettevõte kasvab kiiremini kui laenuprotsent.
KIIREMINI.

Seetõttu pole tagasimaksmisega probleemi, vajalikud kulud saab
aga teha kohe. Laena, ehita üles, hakka tootma, müü ja maksa.

Kehvad krediidid on need, mille puhul derivaatide mullil on
kapitali kasvutempo suurem kui vastava valdkonna ettevõtete tootlikkus.
Võlg kasvab kiiremini kui kasvab majandus. Tagasi maksta pole isegi
teoreetiliselt võimalik.

Veel enam - ettevõtetel kaob huvi laenamise vastu, sest
leiduvad muud teed. Selels olukorras algas, nagu me mäletame, algas
krediitkaartide jagamine.

Veelkord: majandus käib alla, palgad ei tõsuse, inflatsioon
sööb säästud, ÜHE töötaja asemel hakkab peres rügama KAKS - perekonna
sissetulek aga ei kasva (praktliselt).

Ja nüüd jagatakse massiliselt krediitkaarte. Ei, ei mitte siis
kui majandus kiirelt tõusis ja palgad ning tulud ühe inimese kohta
kiiresti kasvasid - kiiremini kui inflatsioon ja elukallidus - mis
olnuks loogiline!

Järgmiseks tulid tarbimislaenud - mis on juba piisavalt hull
mõte.

Kuid nüüd kerib järgmine ring: osta, ka võlgu, enam ei taheta.
Noored, alla 35 eluaasta, ei osta ei maju ega autosid. Eelmise kriisi
järelkajana on pankadel neid liisitud asju palju. Nüüd renditakse. See
tähendab, et pole isegi teoreetilist võimalust, et see objekt kunagi
saab füüsilise inimese OMANDIKS.

Kuigi üüri maksta tuleb rentijal sama palju kui laenajal.

Kuid ka seda on vähe, sest... sest kogu sistaim ei vea.
Maksukoormus, nagu me juba Sumerite ja Rooma ajast teame, on tõhusaim
rasestumisvastane vahend ja perekonna kui sellise ÄRA planeerimise
võimas stiimul.

Needsinased tulnukad kolmandast maailmast, kes pole ei tööjõud
- ametliku tööpuuduse juures 10%, noorsoo tööpuuduse juurres kuni 50%
on see haige jutt. Tööjõudu poel vaja. Kõigil on seda endalgi üle.

Kuid, need sisserändajad on võimalus toota nende peale RAHA!

Kui laenata enam ei saa ja üüride tagasimakse ei lenda, on
jäänud viimane: TOOTA RAHA, et see paisata ringlusse, tasudes
sisserändajate ülalpidamise kulusid.

Viletsat, mitte räpast, vaid derivatiivset raha, seitsmendat
vett taaripaksu pealt.

Ning nõndaviisi pikendada finantssüsteemi agooniat veel
veidikene. 

Mati Tee
Kuldajastu - keskmine kiviaeg - lõppes, kui absoluutne (kespäevane)
kiskja - Inimene - SÕI ÄRA ökosüsteemid.

Inimesest sai kõikides toitumispüramiidides püramiidi tipp.

Looduslikke ökosüsteeme pärast seda enam ei jäänud, kõik
inimtekkeline, vähemalt maismaal. Jäid maastikud. Ja demograafiline
pudelikael. On avaldatud arvamust, et inimpopulatsioon kogu planeedil
kukkus kuhugi 2000 isendi kanti.

Järgnes agraarajastu, milline utiliseeris maastike. Kuival
maal ei jäänud alasid, mida pole puudutanud inimese majandustegevus.
Ürgsed troopilised vihmametsad kasvavad küntud mullahorisontidel.
Iniemsest sai globaalne geoloogiline (mitte enam ökoloogiline) faktor.
Kaevandused uuristasid nagu laevaoherdid läbi terved mäemassiivid,
sulatusšlakk kattab stepirohu all tuhandeid ruutkilomeetreid. Kanalid
muutsid pöördumatult niiskusrežiimi sadadel tuhandetel
ruutkilomeetritel jne.

Agraarajastu põrkus sellele, et ei jäänud enam vabu,
põllunduseks või karjakasvatuseks või jahimajanduseks sobilike
maastike.

Algas tööstusajastu, milline tõi (vt üles) kaks suurt
revolutsiooni: ta hakkas utiliseerima infrastruktuuri, kogu planeet
kattus kaablite, kraavide, torude, kanalite, tunnelite, šahtide,
muldiste, raudteede, teede, platside, tornide, mastide jms võrguga.
Nende vahel aga hooned, hooned, hooned...

Praeguseks on sellega jokk - minna pole enam kuhugi... Nii
Ameerika Ühinenud Rahvaste arenduse kui Nõukogude kosmose vallutamise
projektid jooksid umbe.
Maha jäi infrastruktuurile kasvanud DEMOGRAAFIA.

Loogika ütleb meile, et uus tekkiv süsteem, mitte-tööstuslik,
võtab ja UTILISEERIB INIMESED. 

Muide, juba tööstusühiskonnaga algas maaelanikkonna arvukuse kiire
kahanemine.

Meie jumalatest valvatud kodumaal (kuna keegi teine ei paista
meist hoolivat) on viimase 200 aastaga TALURAHVAS kahanenud ligi 10
korda. Väljaspool ametlikke linnalisi asulaid elavate inimeste hulk -
üle 2 korra (NB! siin on sees kolhoosikeskuste tiheasulad oma
linna(korter)majadega!).

Mati Tee
Ok, võtame nüüd madalalt ja hästi aeglaselt: kui raha ei ole
aardekogumise vahend - st ei ole võimalik akumuleerida kapitali, kuna
säästud kaotavad väärtuse aja jooksul; ja raha ei ole universaalne kaup
- maksevahend, siis mis ta on?

Industriaalses maailmas me saime raha eest kaupa, kaupa
vajasid inimesed.

Postindustriaalses Läänemaailmas saab raha eest inimesi.

Seetõttu saab turg ja turult väljatõrjumine hoopis uue
tähenduse. Varem olid meil vabad subjektid ning vabadus, majanduslik
vabadus, oli süsteemi mantra. Kogu kodanliku demokraatlise ühiskonna
mõte oli anda neile subjektidele võimalus vabalt oma universaalset
kaupa mingi konkreetse kauba või teenuse vastu vahetada.

Riigil oli siin oluline roll, kuna ainult tema tohtis seda
universaalset kaupa toota - ja tagama võrdsed võimalused selle kauba
vahetamiseks.
Väärismetallid raha alusena või mitte - see polegi oluline. Oluline oli
see, et seda kaupa ei saanud vabalt ("tagatiseta") juurde toota.
Füüsiline maksevahend a'la väärismetall oli hea, kuna selle varu oli
piiratud. See optimeeris süsteemi.

Turuosa ja kõik muu... Keda huvitab praegu turuosa?

Minu turuosa määrab mis?
Mitte emiteerimisvõime - see on arvutiajastul praktiliselt piiramatu -
vaid hoopis see kui palju neid iseseisvaid subjekte on minu poolt
hõivatud.

Veelkord ülimadalalt ja üliaeglaselt: tööstusühiskonnas ma
ostan kauba kui olen HINNAS KOKKU LEPPINUD. Vabatahtlik vahetus: minult
raha, temalt kaup. Või vastupidi. Minult kaup ja temalt raha.
Süsteemi aluseks on vahetuskokkulepe. Nagu seletas minuaeg kooliõpik:
"kui kauplus on avatud, ja kaup on vitriinis, siis tähendab see, et
omanik on valmis seda müüma".

Praegu on aga situatsioon teine. Koguseid (kaup ja raha)
puudutav vahetuskokkulepe pole enam huvitav. Igaüks, kes omab võimet
luua krediiti, saab mind kõrvupidi minu turuosast välja tõsta.
Krediidivõimeline subjekt suudab võtta üle, küsimata palju see hetkel
maksab, kuna see universaalne kaup pole tema jaoks MÕÕT. Palju vaja,
nii palju mõõdamegi.

Sellisena pole oluline enam see kui palju miski maksab, vaid
see KUI PALJUD MAKSAVAD.

Turuosa tähendab, et ma aheldan neilt kunagi sõltumatutelt
subjektidelt pärineva RAHAVOO endasse. Eesmärk on, et neile ei jääks
üle VABA RAHA. Sest kui neil on vaba raha, siis võtab selle neilt ära
keegi teine, mitte mina.

Ühesõnaga - kõik need kunagi vabad subjektid peavad olema
SIDUVA LEPINGUGA, mis kohustab neid maksma ainult mulle ja mitttte
kellegile teisele.

Minu majandusvõimsuse määrab see, kui palju on neid, kes mulle
maksavad - st on minust sõltuvad. Loomulikult peab neil puuduma
igasugune võimalus MIDAGI KOGUDA ja ENNAST seeläbi VABAKS OSTA.

Võlg peab kasvama kiiremini kui maksevõime. Laenu tagasimaksed
ja liisimised peavad sujuvalt üle minema kasutusrendi tasumiseks.

Mida me, muide, kõikides arenud riikides ka näeme. 

Mati Tee
Algas viljelusmajandus. Ökosüsteemid olid HÄVINUD.
Väljaspool maailmamerd ja kõrgmägesid sulgusid kõik keskkonnad ühes
punktis - inimesel. Seega on "rohelised" üks tubli 50, kui mitte 100
või 150 tuhat aastat hiljaks jäänud.

Nüüd tuli leida võimalus sellel maastikul ellu jääda. Selline
lihtne sõna: "elu". Aga te katsuge elus püsida. Vot, näete ise...

Esiteks - vältida maastiku muutumist sellisest, kus te suudate
elada, selliseks kus te ei suuda elada. Kuidas? Kui ei ole
mammutikarja, kes läheks ja trambiks mullakamara kinni ja rebiks noored
mahlased põõsavõrsed omale toiduks, mida siis teha?
Õige. PÕLEMA PANNA.
Ajal mil mul maapind kuiva rohu all on veel niiske ja jahe, kuid
kevadine päike on kulu pealt ära kuivatanud - paneme põlema.
Liigirikkuse säilitamiseks.
Ja mida teie siis mõtlesite?

Austraalia pärismaalased põletasid kevaditi metsaaluseid -
siis kui puud on niisked ega põle. Süütasid kogu selle peenikese ja
purukuiva kraami. See läks nagu kuiv püssirohi - vuhh, ja valmis. Ilma
kahjuta. Jäid ülevalt tihedad ja alt hõredad metsad, kogu oma
kirjeldamatu liigirikkuse, kõigi nende putukate ja mutukate ja
linnukestega ja... kes kõik on unikaalsed ja ainult siin. Tulid head
võõrad, hakkasid kaitsma - tulemuks oli kuiva prügi täis mets, kus kõik
need uunikumid ei suutnud elada, keskkonnanärviga tegelinskid tagusid
häirekella ajakirjade klantsitud esikaantel... siis tuli suvine põud ja
kvantiteedi üleminek kvaliteediks. Tulekahju, põleng. Järele jäi tuhane
väli, milline kõrbestub.
Ja jällegi mõõdavad tuleviku pärast mures tegelased satelliidipiltidelt
piksleid ja taovad häirekella.

Muide, meil siin oli ju sama. Aastatuhandeid põletati kulu ja
kõik need mutukad ja linnukesed ja ussikesed ja elasid ja olid selle
hetkeni, kuni nad ära klassifitseeriti, kokku loeti ja piiritusepurki
pisteti. Ja järgmiseks mis sai? Liigirikkus kasvab? kasvab!
Sosnovski karuputk vohab kogu oma ilus ja rikkuses, kuni pajuvõsa selle
kinni katab.

JAH; võideldi sosnovski karuputkega, võideldi - käidi ja
lõiguti. Umbes nagu hiina hungveipingid, kes esmalt tapsid varblasi,
kuna need söövad riisi ära... siis aga trampisid riisipõllud maha kuna
riisi peale ilmusid ussikesed, kes riisi ära sõid. Ussikesed korjati
kokku, saaki aga ikka ei saadud.
Huvitav, et nende karuputke lõikujate hulgas näigin ka inimesi, kes
olid valjul häälel naernud lollide hiina maoistide üle.

Nagu ütles mulle ühe ettevõtte juht, rääkides oma keerulisest
suhtest keskkonnakaitsjate ja maastiku kasutajatega:
"Kõige parem taim on võsa, kuna seal ei ole liike!"

See jutt käis maastikude kohta. Pole võimalik "loodus"maastike
säilitada ilma inimtegevuseta, kuna kõik need maastikud on inimtegevuse
tulemus ja inimlooming. 

Mati Tee
Uuema kiviaja pööre tähendas üleminekut põlluharimisele ja
karjakasvatamisele. Põlluharimise all me mõistame eelkõige KÕRRELISTE
kodustamist. Vili, teravili.

Oi, lihtne ega kerge see ei olnud! Ei olnud.
Sest inimene oma seedesüsteemi ehituse tõttu ei suuda seedida neid
teri. Koorimata kujul süües tekitavad need vaid seedehäireid ja tulevad
veidike pundunud kujul tagant välja. Eks loodus need terakesed ju
selleks vormiski, et nad tuleks. Kugistab loom nad koos varrega alla ja
kakab välja. Koos väetisega. Kasvab uus võimas puhmas, mida loom
järgimen aasta jälle sööb ja... Aga inimene ei seedi neid varsi ammugi
mitte.

Hiina kommunistid, oma Suurel Retkel, sõid toorest riisi,
koorimata kujul. korjasid kokku selle, mis välja tuli, pesid terad
välja, sõid uuesti. Viiendal või kuuendal korral midagi seedus.

Luua teravilja söömise tehnoloogia: oskus koorida teri, neid
ivakesi jahvatada ja mis peamine - KÄÄRITADA, hapendada, laagerdada,
muundada pärmiseenekeste tegevuse läbi magusaks, kergesti omandatavaks
- vot see on kõrgtehnoloogia. Muide, mitte iga seeneke ei kõlba -
selles võib veenduda igaüks, kes on uurinud "elu isetärkamist"
hooletusse jäetud toiduainetel. Enamasti on sellise asja tulemuseks
MÜRK. Hea kui kõhust lahti lööb ja oksendama paneb, võib ka vaevast ära
võtta.

Tuua välja need seenekesed ja need töötlusrežiimid, mille
juures saadakse midagi söödavat - anda see kogemus edasi, see nõudis
geeniuste tööd.

Tulemused olid võimsad: inimese ökoloogiline jalajälg kahanes
järsult. Ruutkilomeetritelt hektariteni. Viljakal, üleujutustest
niisutatavatel lammimuldadel võis saada garanteeritult 20-30 tsentnerit
vilja aidakaalus ühelt hektarilt. Mõnedes kohtades ja mõnel juhul isegi
50-70 ts/ha.

Mida see tähendab?
ÜKS rasket füüsilist tööd tegev inimene sööb päevas umbes 1,5 kilo
vilja. Tähendab, keskeltläbi suudab 1 hektar toita 3-6 inimest. Hektar,
see on 100x100 meetrit ruut. Ruutkilomeetritest said hektari osad.

Põllumajandusmaastiku ülevalhoidmine nõudis rohkem tööd ja
vaeva kui üks pere seda välja panna suutis. Põldude juurde tekkisid
tihedalt kokkupakitud külad, millised kerkisid väheväärtuslikule maale:
künkale, kivisele tükile, või üldse vaiadele roostikus.

Kui keskmisel kiviajal oli asustustatud maastiku
PIIRasustustihedus << 1 in/ruutkm, siis põlluharijate maailmas sai asustatud aladel piirtiheduseks kuni 100-200 inimest ruutkilomeetrile. Rohkem ei toida ära, aga vähem ka ei saa kuna ei jätku inimesi MAASTIKU SÄILITAMISEKS.

Kanalite puhastamine, kraavide kaevamine, tammide ja paisude
korrashoidmine... see kõik nõudis palju tööd, organiseeritud inimtööd.
Tööd 10-20 tundi ööpäevas. Talupoeg töötab valgest valgeni. Sööb
raskesti seeditavat taimtoitu, kus on vähe rasva ja suhkrut. Talupoeg
on meil lühikest kasvu, taipamatu ja haiseb. Raske taimtoit tekitab
seedimisel palju "biogaase", mis väljuvad eest röhatustena ja tagant
peeretustena. Talupojal on viletsad hambad. Vähe rasva ja vähe suhkrut
- ajutegevus käib kiiga-kaaga.

Paremad inimesed, kõrgklass, LIHASÖÖJAD, on talupoegadest
keskmiselt 20 cm pikemad, heas füüsilises vormis, heade hammastega,
taibukad ja lisaks kõigele muule elavad keskmiselt reeglina 20-30
aastat kauem.
Ühed hoiavad üleval maastikku, teised KAITSEVAD territooriumi,
organiseerivad tööd.

Etnos, see on ühel kindlal maastikutüübil elav ühist päritolu
inimkooslus, millel on ühine minevik ja tulevik. 

Mati Tee Selline oli
inimese lugu. Alates ökosüsteemi toidupüramiidi tipus olevast
absoluutsest kiskjast, kes sealt püramiidist omatahtsi magusamaid
palasid rebis kuni TÖÖORJANI, kes pimedast pimedani rügab, et hoida oma
planeedi maastikud elamiskõlblikul kujul.

Maastike korrashoiuks oli vaja instrumente, oli vaja igasugu
kavalaid süsteeme: hüdrorajatisi: kraavide-kanalite-paisude-tiikide
võrgustike. Oli vaja vedada igasugu rasket koli, kõige parem on seda
teha mööda vett. See tähendab, et kanalitele ja paisudele ilmusid
lüüsid. Muide, esimesed eritasandilised ristmikud ilmusid veeteedele.

Teed, sillad, muud rajatised. Kaevandused ja sulatustöökojad.

Cornwall: tinakaevanduste aheraine:
http://en.wikipedia.org/wiki/Mining_in_Cornwall_and_Devon

Inimesest sai geoloogiline faktor, Las Médulas:
https://4yoursensesonly.wordpress.com/2013/03/23/la-medulas-ruina-montium-modeled-landscape/

http://es.wikipedia.org/wiki/Las_Médulas/

Ning täpselt nii nagu kunagine absoluutne kiskja, saavutas ka
see väsimatu inimsipelgas, kes hoidis planeedi nägu, oma võimalustes
piirid (vt. joonis 6):
http://www.wsl.ch/staff/niklaus.zimmermann/papers/QuatSciRev_Kaplan_2009.pdf

Mining in Cornwall and Devon in the south west of...
EN.WIKIPEDIA.ORG
27. mai kell 8:29 

Mati Tee Inimene
hõivas ja kasutas ära kõik kättesaadavad maastikud.

See oli ruumilise paisumise piir, kuid, täpselt samuti, tuli
ette "kõrgusse kasvamise" piir. Inimühiskond eksisteeris
"inimestel-produtsentidel" elik talupoegadel.

Orjad ja orjatöö, polnud kunagi domineeriv. Küll oli orjatöö,
kui kergelt ümberadresseeritav ressurss, domineeriva klassi tugi.

Põhiline "maa sool" oli talurahvas, milline kandis ühiskonna
koormat. Orjad, võõrsilt krabatud ressurss, võisid olla, kuid ei
pidanud olema.

Vaadates küla ja linna suhet, näeme, et linn parasiteeris küla
arvel. Linn (linnakäsitöölised) tootsid linnale ja teistele linnadele,
talupoeg nii isendale kui linnale. Nii oli see mitte ainult vanal ajal
või hallil keskajal vaid veel XIX sajandi keskel.

See on oluline moment arusaamiseks, mida kujutas endast
TÖÖSTUSLIK pööre.

Tööstuslik pööre tähendas inimühiskonna tarbimispüramiidis uut
kvaliteeti. Talupoegade-mullasonkijate-toitjate kõrvale ilmusid need,
keda keelati näiteks omnibussiga sõita, või ühiskondlikesse hoonetesse
siseneda, kuna nad haisesid ja määrisid - TÖÖLISED. Kuid kes võtsid
ümbritsevast keskkonnast midagi ja muundasid selle inimestele
tarbitavaks.

Tööstuslik pööre oma esimeses etapis, KAPITALI AKUMULATSIOONI
ajal, tähendas INTIENSIIVISTAMIST - st. KURNAMIST.

Mitte kunagi varem teadaolevas ajaloos ei elatud nii pikka
aega, nii suurel territooriumil NII KEHVASTI kui Euroopas XVII-XIX
sajandi I pool.

Isegi "tumedatel sajanditel", tänu infrastruktuuri nõrkusele,
olid hädad lokaalsed. Siin rööviti, seal põletati, kuid lühiajaliste
hädade vahel olid aastakümned, kus "jumal kõrgel, keiser kaugel" -
meenutan, talupoeg tootis kõik vajaliku endale ise. Toidu, riide,
jalanõud. Mööbli ja eluaseme, majakraami. Võib-olla ainult tükike rauda
ja soola, kuid ka soola sai (eriti euroopas) asendada, ning raud võis
olla kuid ei pidanud olema. Veel XVIII sajandil praktiseerisid Rootsi
talupojad rauavaba elustiili.

XVII-XIX sajandil oli olemas VÄLJAPIGISTAMISE taristu, mis
lubas talupoegade aitades ka salvepõhjad üle pühkida.

Intensiivistamine tähendas seda, et võeti rohkem ja VÄIKSEMALT
ARVULT inimestelt. Linnad hakkasid kasvama, kust rahvas võeti?
Õige! Küla "põhjatust" varamust.
Kolooniatesse oli vaja inimesi - kust need võeti?
Ikka sealtsamast! Nälgiv Iiri küla - Briti koloniaalõitsengu alus!

Aga kui inimesed ära võeti, mis siis sai?
Mitte midagi ei saanud - mahajäetud alad jäidki mahajäetuteks.

Olen korduvalt meenutanud meie kodumaist kogemust: Eesti
talurahva arvukus, saavutanud ajaloo suurima numbri XIX sajandi
alguses, hakkas kahanema alevike-alevite-linnade kasvades ja tööstuse
arenedes.

Meenutan, et maaharimise tehnoloogia ei muutunud, ei muutunud
ka mulla viljakus ega tööviljakus. See tähendas, et järelejäänud
külarahvas tõmbas vöö tihedamalt kokku.

Asjaga kaasnes veel üks effekt. Viljakamat maad otsides
kuivendati liigniiskeid alasid. Tulemuseks oli sisevete muutumine
kõlbmatuks laevandusele. Eestis läks hingusele Pärnu-Pihkva veetee.
Paadiga kaupade vedamisest Võrru jäi vaid mälestus vanarahva
juttudesse. Sama oli mujal Euroopas ja Venes. XIX sajandi alguseks
tekkis tõsine TRANSPORDIKRIIS.
27. mai kell 8:29 

Mati Tee Vaatame veel
ühte komponenti: KLASSIKALISES ÜHISKONNAS eksiteeris meil selline kena
tetraeeder mille aluseks oli:
1) ilmalik võim - ainuvalitsejana. alates mõisnikust ja lõpetades
kuninga ja keisriga. Milline ühendas endas nii seaduseandja kui
täidesaatja väe.
2) "asjapulgad": paremad inimesed. Külas need kolm, kelle abikaasat
nimetati "emand" (kes suudab peast üles lugeda, noh?); Ühiskonnas
kõrgemal tasemel muud "paremad inimesed" - aadel ja muud suurnikud,
kodanikud ja kaupmehed ja röövlipealikud ja... Igas ühiskonnas on alati
4 seisust, millest 2 on võimus ja aus, üks on tõrjutud ja neljas on
taunitud, keelu ja põlu all.
3) "talupojad, meie ustav rahvas" - et need ei muutuks asotsiaalseks
MASSIKS, pidi neis olema tugev struktuur. See ühiskonna selgroog nõudis
muidugi endaga arvestamist.

Need kolm komponenti suudavad luua stabiilse ühiskonna
(isestabiliseeruva) kui nad on kõik riputatud ühe kinnituspunkti külge,
milleks on VAIMULIK VÕIM. Maag, preester, õpetaja. Täidesaatvat võimu
ei oma, seadusi ei anna, kannab kommunikaatori rolli ühiskonnas. Ja mis
peamine - suhtleb ilma vahelülideta nii rahva kui valitseja kui
paremate inimestega. Manitseb, õppetab, suunab ja annab nõu. Kuid ei
anna seadusi.

Mis juhtub, kui me nüüd ühendame monarhi rolli ülempreestri
omaga? Mis juhtub, mis juhtub... katapuldi saame! Mis lennutab "Führeri
ja riigikantsleri ühes isikus" kuhugi hästi kaugele. Sinna kus selg ja
jalad kokku saavad. Või siis sinna, kus ootab üks ametimees paku ja
kirvega... heaküll, olgu ootamas üks masin, giljotiiniks kutsutakse.

Massiks muutunud rahvas, muutub nii raskeks, et jõuab
demo(n)kraatiasse - endistest suurnikest oligarhia hävitab riikliku
võimu. Kuidas see käib, võisime üsna hiljuti mitmel pool näha ja näeme
lähiajal veel ja veel. (Kujutage puhtvisuaalselt ette, et võtsite
kolmnurga, mis oli kolmest nurgast üles ripitatud, lõikasite 2 nööri
läbi ja jätsite alles vaid selle, mis seob valitsejat tipuga. Näete,
kuidas see side muutub koheseks poomisnööriks valitseja kaelas. Edasi
paiskavad paremad inimesed "massi" rahvale juurde - mis läbi too kukkub
ALLA ja oligarhistunud aristokraatia lööb jõuga ainuvalitsejat)

Tulemusena läheb oligarhia - ja see on otseteema meie omasse -
ERASTRUKTUURIDE kontrolli alla. Iga oligarh on nii võimas kui tal on
LUBATUD olla. Kuid loa annab talle RAHA. Raha, nagu me nägime, on
KREDIIT. Ühesõnaga - võimuvõitluse demo(n)kraatias võidab see
oligarhide klann, keda usaldavad need kes annaavd krediiti.

Krediit käes, KUJUNDAB oligarhide klann, MASSITEADVUSES
AVALIKU ARVAMUSE. Arvamuse, millest järeldub, et just see klann on
kõige väärilisem kandma avalikku poliitilist võimu. Loe: väärtusi ümber
jagama.

Ei mingeid fakte (sündinud tõsiasju) - need on Kiriku (kuna on
Jumalast) või "Kiriku armastatud tütre" (Teaduse) pärusmaa.

Ainult ARVAMUSED. 

Lühidalt ja
maakeeli: riigikirikute ilmumine andis valitsejatele võimaluse teha,
mis neile pähe tuli. Ja minna seejärel rivikorras vangitorni ja
tapalavale, kuna osutusid kaitsetuks oligrahide ees, kelle selja taga
seisis tegelane nimega Paljuraha.
27. mai kell 8:32

Mati Tee Mida
tähendas industriaalühiskond inimeste kokkupakkimise jaoks?

Eluruum kahanes veelgi, "ökoloogiline jalajälg" muutus
sihukeseks kanavarba jäljendiks kuival liival. Küti ja korilase 25
ruutkilomeetrilt põlluharija hektariteni ja sealt tööstusajastu linlase
paarikümne RUUTMEETRINI.

Või teisipidi: elussüsteemidele üliväärtuslik ürgmets ei maksa
suurt midagi, kuna pole väga produktiivne. Palgimets, tarbemets,
energiavõsa on tunduvalt tootlikum ja väärtuslikum.
Veel väärtuslikum on karjamaa- ja põllumaa.

Kuid kui me selle kõlviku peale ehitame kaevanduse,
puurtornid, teed, sadama, elurajooni, tehase, siis selle maatüki
väärtus kasvab hüppeliselt. Kasvab sellise piirini, et KASULIKUM on
seda mitte kasutada ("brüsseliseerumine").

Tööstusühiskond võib panna 10 TUHAT inimest ühele
ruutkilomeetrile elama ja töötama. Ilma et nad üksteisel varbaid katki
trambiks ja kogu aeg tõukleks. Võib rohkemgi.

Ürgajal inimesed mingeid superrajatisi ei püstitanud. Vähemalt
pole neid leitud. Vanal ajal olid suurimad ehitised pühakojad ja
hauakambrid. Tööstusühiskonnas olid selleks kosmoselaevade montaaži-ja
katsetuskorpused ja verfid. Postindustriaalses-neofeodaalses ühisonnas
on selleks JUHTIMISMANUFAKTUURID.

Olen näinud muljetavaldavaid pilte IT-ajastu galeeriorjadest,
kes hiire külge aheldatuna toimetavad päevad läbi seal kus algoritmil
pole teha midagi. 70 tuhat klaviatuuriklõbistajat ühes kontoris.
Maapinna projektsioonis tunduvalt väiksemal pindalal kui 1
ruutkilomeeter.
Inimese ökoloogiline jalajälg "Maakera pinna pial on kahanemas 1
ruutmeetrini.

vot niimoodi toimibki ahel

ökosüsteem->maastik->taristu->demograafia. 

Mati Tee "Aga raha,
porutšik!?" karjus Nataša läbi akna Rževsile järele.
- "Madam, mis te nüüd," vastas porutšik, "husaarid raha ei võta!"

Vaatame võla ja laenu muutus ajaloos.

Ürgajal, kaugel kaunil keskmisel kiviajal kasutas inimene
peaaegu valmis asju. Kombinatsioon: "Hüva, laenan sulle mammuti, aga
tood mulle järgmine kuu 2 tk tagasi" oli rumal ja mõttetu.
Kasvõi juba sel lihtsal põhjusel, et tõenäoliselt ületavad need 2
mammutit saaja tarbimisvõime. Riknevad ära, lähevad raisku.
Ei suurene ka selle mammuti saaja võime küttida rohkem mammuteid.
Seetõttu on ürgaja investeering - kui oli hea päev, lasta kõigil
sellest osa saada - inimestest jumalate, vaimude ja saatvate loomadeni
välja, et mõni teine kord ka sind meeles peetaks.

Ürgajaga sai klaariks, võtame nüüd vanaja - klassikalise aja.

Mis muutus?
Toimus oluline pööre: kui põdrakints on lihtsalt põdrakints, mille kas
sööd või lased hukka minna, siis põlduril on täiendavad valikud. Mul on
kevadel kott vilja (või korv kartuleid). Ma külvan selle maha ja
sügisel on mul aidas 3, 4, 5, heal maal ka 10 kotti vilja, selle ühe
koti seemnevilja asemel.

Kui ma nüüd hädalisele annan ära vilja, mis oleks võinud mulle
5 seemet tagasi tuua, siis ma ju jään 5-1=4 kotist viljast ilma. Või
annan naabrile mullika, kellest kasvab lehm. Lehmast saab piima ja uusi
mullikaid. Ühesõnaga - kui naaber annab mulle pärast mullika tagasi,
siis on tema midagi võitnud ja mina olen miinuses. Hüva, nullis.

Ma olen küll hea inimene, aga... Ja seega on ju ÕIGLANE, et ma
annan vilja välja KASVU PEALE. Mina annan 1 koti välja, tood mulle 2
või 3 kotti tagasi. Sulle jääb sügisel kõik ülejäänu.
Aus?
Aus.

Näeme, et mängu tuleb suurus, mida ürgajal polnud - kasv, mida
laenatud asi võinuks tuua.

Igas õigluses on ülekohtu iva, kui asi läheb üle võlli.

Protsendid ja iga aastane juurdekasv on ühed kuradima kavalad
asjad. Kasvava jada summa wink emoticon

Paneme esimesele malealaua ruudule 1 tera, teisele paneme 2
tera, kolmandale paneme 4 tera, viiendale paneme 8 tera, kuuendale 16
tera... Palju me paneme teri viimasele ruudule? smile emoticon

Või lesknaise talent, mida too maha ei matnud vaid kasvu peale
välja andis ja mis... 2000 aasta pärast põhjustanuks finantskatastroofi
kogu maailmas!

Võlgade probleem kukkus imekiiresti galopeerima, kuna
ühiskonna üldine kasv, ka majanduses, jäi kavalatest võlaprotsentidest
maha. Pärast kurja kogemust kuuma piimaga hakati hoolikalt külma vee
peale puhuma: kõik vana aja religioonid - aga sellised on kõik
maailmausundid keelavad üheselt ja selgelt LIIAKASUVÕTMISE. Või
vähemalt keelavad selle omade (samausuliste) hulgas.

Kuna võlad ikkagi tekkisid, siis mõeldi välja täiendavad
mehhanismid nende nullimiseks: valitseja, tulles troonile, tühistas
kõik võlad ja lasi võlgnikud vabaks. Ei midagi isikliku, lihtsalt
ühiskonna stabiilsuse tagamine.

Võlgu kingiti sõjaliste võitude, suurprojektide lõppemise
(näiteks kanalid või kindlustused), troonipärija sünni või pulmade ja
muude oluliste asjade puhul.

Tööstusühiskonnast me siin oleme korduvalt rääkinud -
tööstusühiskond oli orienteeritud kasvule, kasvule ja veelkord -
kasvule.

Kapitalism ja progress. Kapitalistlik progress.

Kapitalism ei saa olla ilma krediidita, kuna selleks, et
teenida HOMME on vaja kulutada TÄNA.

Loogika on siin selline, et krediit on odavam kui ettevõtte
(enterprise) kasv. Makstes tagasi krediidid ja võlad, igasugu muud
kohustused jääb ettevõte ikkagi plussi.

Loomulikult kipub siingi optimism käima üle pessimismi,
loomulikult on siingi kehvi ideid, läbikukkumisi jne. Ühesõnaga, meil
tekkib üks oluline teema: ballasti äraheide. Et "lesknaise talent"
saaks maha maetud, ega muutuks vampiiriks, mis meid kummitab ja verest
tühjaks imeb.

Selleks sai majanduskriis. Klassikaliste majanduskriiside
perioodilisus käib tunduvalt paremini kui päikeseplekkidega kokku
periodi pikkusega, mille kestel protsent raha hulga kahekordistab.

"Õhk" kirjutatakse korstanasse, kehvade ettevõtete maised
säilmed rikastavad pinnast, kust võrsuvad uued, edukad tõusmed. 

Mati Tee Vaatame
kaasaegset linna: hinnaline keskklinn jäetakse maha, mis, muide on ka
absoluutselt loogiline.

Kusjuures, enne mahajätmist, asustakse (asustub) see
ülihinnaline paik odavate sisserändajatega. Kuna kalleid kohalikke seal
pidada on liiga kallis.
Üle jõu.

Mati Tee Veel üks
tagasipilk hetkele kui tööstusrevolutsioon oli JUBA alanud kuid KÜLLA
polnud see veel jõudnud. Tööjõunappuses lämbuva küla armetut olukorda
tuli kuidagi seletada.
Tuli seletada ka tööstustöölise (kellest oli ka SUUR PUUDUS) armetut
elu. Riigikiriku papp Malthus käis välja lihtsa mõtte: inimesed elavad
kehvasti, kuna neid on saanud LIIGA PALJU.

Kroonilise inimdefitsiidi ajal, kui Iirimaal tuli
organiseerida näljahäda, et saada inglisekeelseid valgeid
sisserändajaid sisserännukolooniatesse. Prantsumaa, näiteks, Korsika
näljahäda edendamisel edasi ei jõudnud, ning Alžeeriast ei saanud
Põhja-Aafrika Austraaliat.

Tunnetage ajaloo ABSURDI: 10 miljoni elanikuga Britannia oli
ÜLEasustaud ja pidi massiliselt eksportima rahvastikku, 60+ miljonit
Ühendkuningriik on ALAasustatud ja peab katkematult importima
rahvastikku!

Ja leidub inimesi, kes siiralt usuvad, et "aga Malthusel oli
ju ikkagi õigus." 

Mati Tee Meil on
vajalikud ideoloogilised "seletused".

Ajal mil halastamatult röövitav küla piinles viletsuses,
seletas kaval papp Malthus, et häda on selles, et rahvast on palju.

Praegu seletavad sama kavala muigega tegelinskid, et probleem
on selles, et: a) inimesi on liiga palju (kuidas seda määratakse, ei
oska keegi seletada); b) loodusvarad on läbi - millised ja kus... c) ja
nüüd tuleb pärl: kui inimene on VAENE ja ei jõua osta, siis tuleb talle
anda mitte võimalust rohkem teenida vaid võlgu võtta.

Vaat võla tagasimaksmise kõrvalt ta kohe ostab ja hästi palju. 

Mati Tee Teooria, et
majandust saab elavdada võlgade läbi... Majanduse elavadamine on sama,
mis enese soojendamine püksipissimise teel.

Korraks on soe, aga pärast - väga paha.

Majandus on süsteem. Süsteem, mis töötab isi. Omatahtsi.

Seetähendab, et tundes majandust, tundes kehtivaid seadusi ja
seaduspärasusi saab seda enda kasuks pöörata. Kuni ja ainult. 

Mati Tee
Tööstusajastul vajas ARENEV majandus krediiti.

Aga mitte vastapidi - krediidi genereerimisega me majandust ei
tee.

Pole tulusaid ettevõtteid. Pole, kuhu kapitali paigutada.
Selles osas majanduses, mis toodab süüa, selga, tagumiku alla, ümber,
ette - "mullikesi" võib puhuda kus iganes. 

Mati Tee Vaatame ajas
tagasi... Olid kuldsed kuuekümnendad (tõesti kuldsed, nagu me nüüd
teame).
Oli üliterava poliitilise võitluse ajastu. Kosmosevõidujooks, sõda,
võidurelvastumine... ja siis lõppes võhm.
Tuli kuri aasta 1968...

Kriis oli ilmne, kasutades massimeeleavaldusi, kasutades
paljutki, üritati uuesti teha "1848. aastat". Siis, 1848, õnnestus
kõrvaldada tõkked raudteede, arulaevaliinide ja elekterside eest.
Aastal 1968 lämmatasid Nixon, Brežnev ja nendega liitunud de Gaulle
revolutsioonileegi.
Palju nad selleks pingutama ei pidanud, kuna lämmatajad ise uskusid, et
nad leiavad, leiavad teised teed ja lahendused.

Teed, mis avavad juurdepääsu tuumaenergiale, kosmosele, uutele
juhtimistehnoloogiatele Telecom ja IT baasil... Lisaks mäletasid
otsustajad ning laiad rahvahulgad Teist Ilmasõda ning - lihtsalt ja
puhtinimlikult - ei tahtnud tagasi hakklihamasinasse.

Kuid majandust ei peta, majandust - ei vea alt. Aasta 1968.
oli viimane, kui kasvasid inimeste säästud. Edasi, selleks, et elada
NII NAGU SENI, tuli hakata neid sääste sööma. Tegema pikemaid tööpäevi.
Panna teine pereliige (ja mõnikord ka kolmas-neljas) tööle. Mitte
selleks, et saada OMA energiatsentraal asteroidide vööndis, mitte
selleks, et osta välja oma farm Marsil, selleks et jääda sinna kus sa
juba OLED.

Kuid säästud said otsa ja ikkagi ei tekkinud võimalust ROHKEM
TEENIDA.

See on oluline moment - teenida, mitte enda jaoks laenata.
Tulid krediitkaardid ja krediidibuum.

Kes oli see lollakas, kes tõemeeli hakaks uskuma seda, et kui
inimesed, KES EI SUUDA teenida nii palju et neil säästmiseks ÜLE jääks,
võtavad ja hakkavad - te ainult kuulake, kuulake! suudavad osta ja
tarbida ROHKEM kui neil on kaelas - VÕLG.

Pole võimalik. "Ujuv" ja "kokkuleppeline" kurss ainult
maskeerib seda.

Kui nüüd meie majandus lämbub, lämbub, kuna esimese asjana
jõuti ostujõu piirini. Mitte loodusvarade, vaid ostujõu piirini.
Algas juhtivkaadri tohutu laienemine. Juhtimiskriis aga aina süvenes.
Majandus - stagneerus üha.

1972-73 aasta kriis murdis süsteemi selgroo. Algas agoonia -
sis me seda ei uskunud. Raskused - need on alati ajutised. Kitsaskohad
- kohalikud. Praegu, pool sajandit hiljem, aga avaneb kogu perspektiiv
ja protsesside mõte saab ilmseks.

Kuust ja kaug-kosmosest pole juttugi. Kui rääkida, kustub
esile itsitamise.

Võidurelvastumine... Issand jummal, kõik
"ultra-hüper-super-puper" tehnika on 1960/70ndate oma. Kogu
strateegilise triaadi ümberrelvastamisest - pole juttugi.

Ja peamine: JUHTIMISMANUFAKTUURID. Superkontorid, kus tihedas
"küünarnukitundes" juhtivtöötajad, põrgumüras (80-100 dB), püüavad meid
suunata uutele võitudele.

Kahe täistööajaga töötajaga "majandusüksus" elab praegu
KEHVEMINI kui 1960ndate keskpaiga ühe töötajaga perekond, 3-5 lapsega!

Mis sis nüüd edasi? 

Mati Tee Hüva, mis
meil siis on.

Postidega industriaalühiskond, ühiskond PÄRAST tööstust -
milline see siis on?

Kuradima imelik on, kui otse öelda!

Ürgühiskonna majandusüsteem ei lahkunud meie juurest mitte
kuhugi. Jahimajandus, metsamajandus, kalamajandus, marjade ja seente
korjamine jms - kahtlasena kõlab isegi väide, et sellest majandusest
elavaid inimesi on vähem kui neid oli ürgajal.

Agraarsektor ei kadunud mitte kuhugi kui saabustööstusaajstu.
Vastupidi, see toodab meile asju sortimendis, millest varem unistadagi
ei saanud.

Lääne tarkade hinnangul aga on kiireim tee postmortaalsesse,
ptui! postindustriaalsesse ühiskonda - deindustrialiseerumine!
Tööstuse offshoristamine... ja see on juba absurdihuumor.

Väidetavas uues ühiskonnas on kõik need eelmised sees,
suuremad ja võimsamad kui kunagi varem. Me kasvatame metsa, kust saab
häid puravikke, me kasvatame lõhet fjordides ja võiksime vaalu
karjatada, kui tahaksime... elevante savannides... Savannid säilivad ja
elevandid ei sure välja. Saage aru: selleks, et levandid stabiilselt
elus püsiksid, on neid vaja PALJU, nii palju, et nad ei mahu
praegustesse savannidesse ära. Tahad hoida keni savanne, säilita keni
elevante: mis tähendab, et neid tuleb küttida, ümber töödelda jne. Mis
selles halba on? Elevant on kindlasti parem ja Aafrikale sobivam
kariloom kui veised või lambad! Nagu ma kuskil eespool kirjutasin, on
kogu "loodussüsteemide elurikkus" inimese majandustegevuse TULEMUS.
Viljelegem seda siis edasi.

Veelkord: iga tööstusriigi põllumajandus on tootlikum kui oli
iial eelneval agraarperioodil - hea näide on kaasaegne Hiina. Iga
tööstusjärgse ühiskonna tööstuse ja energeetika võimsus PEAB olema
suurusjärk võimsam kui oli "puhtas" industriaalühiskonnas.

Järelikult => esimene vasikas on aia taga ja vanades
tööstusühiskondades, esimestes tööstusühiskondades, toimub midagi muud.
Mitte edasi, vaid tagasi.

Tagasi kuhu?

Varaindustriaalse killustatuse mõtte formuleerisin ma kuskil
1987-89. Varaindustriaalsed impeeriumid, suutmata lahendada oma sise ja
välisprobleeme, libisevad tagasi "pimedatesse sajanditesse".

Mis on selle eeldusteks?

Esiteks: majandus, teiseks - majandus, kolmandaks.... mmm....
ikka majandus! 

Mati Tee Me siin
rääkisime, et tööstusühiskonna tulemiks oli DEMOGRAAFIA.
Rahvastik, inimesed.

Mitmest küljest vaadatud finants ja rahaküsimuses aga kerkib
üles mis?

Kui rahanummerid ei loe enam, kui need galopeerivad kas ühes
vai teises suunas kaugele ära, kui raha pole mõtet koguda ja
tööstusettevõtlus teadaolevalt EI LAENA, kuna "ei tasu", siis mis
määrab?

Määrab süsteemi seotud inimeste hulk.

Kuidas tekkis PÄRISORJUS?

Vabad kodanikud ei jõudnud maksta makse. Vabad kodanikud
lakkasid olemast sõjaline ja poliitiline jõud. Vabade kodanike hulga
laiendamine ei toonud kaasa loodetud maksutulu (sic!) kasvu.

Inimesed kogunesid kellegi hõlma alla, kes suutis
bürokraatiaga asju ajada, kes võttis nende maksud ja koormised ning -
kelle heaks tuli töötada, töötada ja töötada.

Kes võttis ja tagas selle töö eest mingisuguse õiguse
eksistentsile.

Aga mis ootab tänaseid võlglasi?

Poole sajandi kogemus on piisavalt pikk, et öelda: lootus
sellele, et "Aga ükskord algab aega, kui kõik... " on alusetu.
Kui meie kallid kaaskodanikud-võlglased maksavad võlga, on nad mõttetud
tarbijad, kuna nad pole suutelised ostma. Selleks, et nad ostaks, tuleb
neile anda VEEL võlga. Kusjuures on selge, et nad ei suuda seda tagasi
maksta. Ei täna, ei homme, ega 100 aasta pärast mais.
Mitte kunagi.

Mitte võlga pole vaja tõsta, vad palka, sissetulekut.
Aga kuidas?
"Miinimum 1000, 2000, 100 tuhat, miljon... kuus" on...
Reaalset sissetulekut ma saame tõsta ainult TÖÖVILJAKUSE arvelt.

Kuid see kuradi tööviljakus, keevita või kangid külge, noo ei
tõuse, raisk. Mida on tööviljakuse tagamiseks vaja?

Noh, näiteks suurendada energiatarbimise võimalust ühe inimese
kohta suurusjärgu võrra.
Jah, aga... vot, jus nimelt... aga.
Ja tetä põle äi suurt midagist.

Ja kui seda kasvu ja tõusu pole, on ainuke võimalus säilitada
oma sotsiaalne positsioon ühiskonnas - siduda oma alluvusse võimalikult
suur hulk inimesi, nii, et meile jääb õigus kontrollida nii nende tööd
kui nende tarbimist.

Ongi kõik. Ning kõik viimase aja reformid Läänemaailmas saavad
selge ning arusaadava sisu. Siduda atomiseeritud inimene majandusliku
sõltuvuse süsteemi.

Pole oluline, palju mul on pangas raha. Oluline on, kui
paljudel inimestel IGAST palgast mulle maha arvestatakse.

Pole jõudu maksta laenu tagasimakset? Aga kui palju suudad?
Noh, rehkendamegi nii, et 1/10 läheb massimeediale, 1/3 "pearaha" ja
edasi elad meie elamispinnal, sööd meie pakutut toitu, ja üleüldse -
kui meil pole KASVUMAJANDUST, siis milleks sulle majanduslike valikute
vabadus?

NEOFEODALISM 
Elagu
neofeodalism, Läänemaailma helge tulevik!

Tagasi pärisorjusse.

Sest - pärisorjus, erinevalt orjusest, tekkis just nimelt
hiljutiste vabade kodanike majanduslikust suutmatusest.
See
uusfeodalism on oma alustuses kindlasti fašismi tunnustega, kuid mida
aeg edasi, seda rohkem feodalismi kui ratsionaalset ja
ressurssesäästvat.

Mati Tee