29.dec. 2017 - Donald Trump tunnustas Jeruusalemma Iisraeli pealinnana.

Facebooki kommentaar: Lembit T. “Ma soovitaksin teil tõepoolest ajalugu tõsiselt uurida… Kas pole see nimi ‘Palastiina’ kuidagi tuttavam kui teised nimed?

Mina:
EI OLE TUTTAVAM. Tuttavam on hoopis Kaanan, Kaananimaa. samuti Juuda ja Israel. On olemas Kaanani keeled – “Canaanite languages”

The Canaanite languages

They were spoken by the ancient Semitic people of the Canaan and Levant regions, an area encompassing what are today Israel, Jordan, Sinai, Lebanon, Syria.

The Canaanites are broadly defined to include the Israelites (including Judeans and Samaritans), Phoenicians (including Carthaginians), Amorites, Ammonites, Moabites, Edomites, Suteans, Ekronites, and Amalekites.

The Canaanite languages had ceased to be everyday spoken languages by the 1st millennium AD, but Hebrew remained in continuous use by many Jews since that period into medieval times as a liturgical language, as a literary language, and for commerce, until it was revived as an everyday spoken language in the late 19th and early 20th centuries, and became the main language of the Jews of Palestine and later the State of Israel.

Hebrew is the only living Canaanite language today.

Niisiis – mingit “palestiina keelt” pole, seda ei suudeta kindlaks teha, mis keeles täpselt rääkisid need Lähis-idasse sissetunginud PHILISTIINID; arheoloogiliste leidude järgi olid nad indoeurooplased, Vahemere kultuuridest (Minose ja Mükeene, ka vb Lüüdia, Früügia)

Philistiinide (ja Palestiina) mõiste tekkiski alles pärast mererahvaste “vilistite” sissetungi, enne oli selle paiga nimi KAANAN. Neil Ramses III aegsetel (ja Taaveti-Saalomoni aegsetel) “philistiinidel” polnud midagi ühist praeguste “palestiinlastega” – kes on hoopis araablased.

Heebrea-israeliitide hõimud elasid Kaananimaal juba varem, enne suurt 13-saj BC rahvasterändamist – seega juba vaaraode Thutmosise ja Thutanhamoni aegadel, (Egiptuse uue riigi ajal, aga enne suurt RAMSEST)

Veel varasema rahvasterändamise käigus (hüksoslased) sattusid ka osad israeliitide hõimud Egiptusesse.

Piibli legendide järgi olevat JOOSEP olnud tol ajal hüksoslasest vaarao juures pea-varahoidja, umbes nagu rahandusminister või majandusminister.
Kui hüksoslaste võim nõrgenes ja egiptuse omad vaaraod võtsid võimu uuesti oma kätte – siis sattusid nii hüksoslased kui ka israeliidid, (kes mõlemad olid Egiptuses võõrad tulnukad) – ebasoosingusse ja israeliitide suguharu pidi põgenema.Seda äraminemist juhtiski MOOSES, kes sündis Niiluse deltas ja leiti kõrkjatest paadis. Kasvatati üles vaarao õukonnas.

MOOSES ei rännanud mitte 40 aastat kõrbes, vaid arvatavalt kestis see 100 – 150 aastat.
Mooses oli juba surnud, kui hõimujuhiks ja väepealikuks oli JOOSUA, kes vallutas Jeeriko linna ja sisenes Kaananimaale ida poolt, ammoniitide maalt. (“Amman” on praegu Jordaania pealinn)
Sealt algab juutide uus periood – jälle tagasi Kaananis.

See periood lõppes Sauli kuningaks saamisega, seejärel sai kuningaks Taavet, kes võitis Koljati (Koljat oli vilistite sõjamees) ja seejärel Taaveti poeg SAALOMON, kelle ajal iisrael oli suur ja võimas riik.

Saalomoni kuningriigi pealinn oli JERUSALEM.

pilt: Saalomon ja Sheeba kuninganna
king Salomon:
Born c. 990 BCE Jerusalem
Died c. 931 BCE (aged 58–59) Jerusalem

Kõik ümber iisraeli olevad riigid on ARAABIA riigid – Egiptuse Araabia Vabariik, Süüria Araabia Vabariik, samuti on Jordaania, Saudi-Araabia ja ka Liibanon araabia riigid.

Juutidel võiks siiski üks maalapp olla, kus nad saavad segamatult olla. Iisraeli agressiivsus on ka tegelikult tingitud sellest, et araabia riigid on püüdnud teda korduvalt ära hävitada.

20. sajandi alguses oli see maalapp suht tühi – kui juudi asunikud saabuma hakkasid, siis hakkasid sisse valguma ka nn “palestiinlased”, nagu varblased või tuvid kohe kohal kui midagi saada on.

Huvitav asjaolu, nende Ramses III aegsete ja Taaveti aegsete “vilistite” ehk “philistiinide” üheks tähtsaks tugipunktiks oli ka GAZA. Philistiinidel oli seakandis ranniku piirkonnas vähemalt VIIS tähtsamat linna – Gaza, Ashdod, Ashkelon, Ekron ja Gath.

Veel üks asjaolu – VILISTID – need tulnukad valdasid rauasulatamise ja töötlemise kunsti, heebrealased aga veel mitte, nood elasid veel pronksiajas.

Vilistid ehk “mererahvad” olid saanud selle “know-how” Väike-Aasiast, kus nad HÄVITASID terve suure hetiitide impeeriumi. Aga hetiitide rauasulatuskunst oli tuntud juba 17 saj BC Tol ajal oli Egiptuse vaaraodele raud veel tundmatu kunst.

Hetiitidel olid RAUAST telgedega ja kodaratega SÕJAVANKRID, millega nad sõdisid nii Assüüria kui ka Egiptuse vastu. Piiblis “IRON CHARIOTS”

Suurim vanaaja sõjavankritega lahing oli 1274 BC Kadeshis, see on praeguse Süüria Homsi linna kandis, Liibanoni piiri lähedal. Sõdisid vaarao Ramses II ja hetiidi imperaator Muwatalli.

Ramsese armee oli suurem, kuid hetiitidel olid paremad, kergemad ja tugevamad rauast sõjavankrid. Sõda jäi viiki, sõlmiti rahu ja tehti mõjusfääride piiritlemine.

Niisiis RAUD – vilistitel see oli, heebrealastel mitte. Koljatil oli raudrelvad, Taavetil aga pronksrelvad, legendi järgi oli lingukivi ainult ?

Arhetüüpsete kangelaste heitlus
– heebrea TAAVET vilisti KOLJATI vastu oli samasugune nagu odade-vibudega ameerika indiaanlased eurooplaste püsside ja kahurite vastu – LOOTUSETU.
Kuid näe, ometi Taavet võitis Koljatit – see on lausa sümboolse tähendusega ja sügavalt süübinud iisraeli rahva ajaloolisse mälusse.

Tegelikult kestsid probleemid ‘philistiinide’ domineerimisega üsna pika perioodi jooksul, tegelikult ei saanud israeliidid sugugi kohe ega lõplikult philistiinidest jagu.
Oli periood, kus heebrealastel oli KEELATUD ise rauda töödelda ja rauda sepistada, kõikide rauast tööriistade (ja ka relvade) ostmiseks või parandamiseks pidi pöörduma VILISTITE SEPA juurde, seal sepikojas sai siis kõik tööd tehtud, vilistitel oli “monopol ja litsents” raua peale. Arvatavalt oli see aeg enne seda Taaveti-Koljati võitlust, kus heebrealased pidid alluma ja olema kuulekad vilistitele.

Teine heebrea vägimees SIMSON võitles ka vilistite vastu.

pilt: Hetiidi, Assüüria ja Egiptuse impeeriumid, umbes vaarao Ramses II ajal aastal 1250 BC, veel enne mererahvaste-philistiinide saabumist.

Ajastu pisut enne Moosese sündimist. Klassikalise Kreeka ajastuni ja olümpiamängudeni jäi veel ligi 600 aastat…

ROOMA imperaator Hadrianus nimetas JUDEA => Palestiinaks, aastal 135 A.D. et hävitada igasugune mälestus juutide kuningriigist. Rooma Impeeriumi idaaladel oli Judea ainuke mis ei allunud Impeeriumi võimule kuigi hästi, olid rahvarahutused, mässud ja vastupanu Roomale. Mässud suruti maha ja “osariigile” pandi uus nimi.
Nimi pandigi juutide ajalooliste vaenlaste “PHILISTIINIDE” (“vilistite”) järgi, nagu mõnitamiseks.

Here’s just one telling quote from Volume II, Book V, of The Works Of Tacitus…

“Vespasian succeeded to the throne…it infuriated his resentment that the Jews were the only nation who had not yet submitted.”

These oppressive conditions led to open revolts and guerilla warfare to rid the land of its mighty pagan conqueror–wars which would eventually lead the Roman emperor, Hadrian, to rename the land from Judaea to Syria Palaestina in 135 C.E. in an attempt to stamp out any remaining hopes for Jewish independence. Judaea was thus renamed after the Jews’ historic enemies, the Philistines, a non-Semitic (let alone non-Arab) Sea People from the Greek islands near Crete to drive home the point.

http://ekurd.net/rivers-babylon-trump-jerusalem-2018-01-07