Kas sa vaatasid ENSV-d, vaatasid? Ma lausa elasin seal sees !

14. aastaselt taheti teha komsomuliklassi, et 100% siis kõik komsumolkused. Väike maakool, 8-klassis oli 11 õpilast, mina ja pinginaaber Peeter ei astunud. Siis hakati veenma, moosima, lõpuks mõjutama. Peeter ütles viimaks JAH.

Jäi veel üks suur probleem – MINA, kes ikka EI ütles. No ei saa 100% komsomuliklassi teha.

Siis hakkas töötlemine. Mind jäeti paar korda nädalas peale tunde ja piuneerijuht "vestles" minuga tunnike. Ei jäetud rahule. See kestis mingi poolteist kuud peaaegu, küsisin isa käest, "mis ma teen siis?"

Isa arvas, et "kui nad sind ikka rahule ei jäta, eks sa siis astu." No astusin. Kästi komsomulimärki ka kanda. Peitsin krae alla, vajadusel sai näidata, kraed teistpidi keerates, et KANNAN märki, kästi kanda nii et näha oleks. Kandsin. Koju minnes panin märgi jälle kuuekrae alumisele poolele. Õpetaja ei märganud. Kui märkas, käskis õigele poolele panna, panin, pärast panin jälle tagasi, valele poolele. Nii iga päev, peaaegu… õpetaja tüdines, mina ei tüdine, olen selline, kui on tarvis saagida (ka teiste närve ) siis saen, kuni teine näust roheliseks ja hulluks läheb, tore vaadata …

Keskkoolis olin komsumol, olin mõnel koosolekul. Ei mäleta mis räägiti. Taheti anda komsomuli-ülesanne. Mina ei tahtnud. Siis pandi, olin "sanitaarpost" Midagi ei tea, mis see sanitaarpost tegema pidi, mina ei teinud midagi.

TPI-s olin muudki komsomul edasi. Ei mäleta midagi. Ei meenu, et koosolekutel oleks olnud ? Mina ei olnud, ei tea kas teised käisid ? Kord kuus oli maks, vist 30 kop ? ei mäleta palju oli, midagi maksin iga kuu.

Tööle läksin, olin ikka veel komsumol. Ülemus küsis: "kas oled komsumol?", mina ütlesin: "ei ole". Nii jäigi. Komsumoli maksu ei maksnud.

Mind otsiti taga, üks komsumol ää kadund neil? Saadeti Pärnusse paberid, Pärnu komsumolid saatsid isakoju kirja, et üks komsumol kadund, ega ei tea kus poeg on?

Isa küsis minu käest: "mis ma teen?" Ma ütlesin, et "ära tee välja." Isa jälle: "aga kui siia koju tulevad, mis ma neile ütlen?" Ma ütlesin, et need Pärnu linna suur-komsumolid ei viitsi oma tagumikku kergitada, et kohale tulla. Nii jäigi.

Tuli Eesti Vabariik, mina olin ikka veel komsumol. Keegi enam ei küsinud ka, mis või kus. Avaldust ka ei kirjutand, et komsumolist välja astuda. Pold enam ühtegi komsumoli kuskilt võtta ka, kellele avaldust kirjutada.

Nüüd tunnistan üles, olin komsumol, viimases lõpus veel põranda all, varjus suur-komsumolide eest. Osa maksu jäi kah neil saamata, seepärast komsumol ära kaduski, et mina ei maksnud. Jäid vaeseks, pankrott … täitsa pael.

Vaat niisugune õnneliku lõpuga lugu ENSV-st …