Tauno Rahnu luulet

Retsidiiv

Kõndisin, jalgades vibratsioon
ja mure nööriga kaelas.
Sul´ tuksumas iga veresoon,
mis sumbumas südamevaevas.

Kõndisin - sina jooksid eest,
tahtsin siis peatada aja,
tänav sai märjaks silmaveest,
millel su sammude kaja.

Ah, jookse, sa rumal-rumal lind,
maal on ju kerajas kuju -
ükskord kui lõpuks märkad mind,
näis, on´s minul siis tuju....

***

Tol õhtul

Ma katsin laua sinule tol õhtul,
laudlinaks igatsuse kaame tekk,
mu ohked niisutasid kuivand õhku
ja vaasis pisarate mõrkjas mekk.

Ka lille murdsin hingevalust sulle,
mis must kui akna taga hiiliv öö
neist pilkudest - ning kamin mattus tulle
teetassis auras süda, mis ei löö.

Nii ootasin...kui vari laua taga,
et ühes sinuga saaks tekkida ma taas.
Ei tulnud Sind. On öö ja päike magab.
Nii pime. Varjegi ei maas.

***

Murtud südamed

Saatus me südamed lahku viiski,
mulle unenäod jäävad nüüd vaid,
kuid tänulik olen ma siiski,
et need hetked kinkida said.

Igat mälestust hoida ma luban
öösel üksinda südame peal,
vahel kui palsamit, vahel kui nuga,
ära ei võta ma iialgi sealt.

Su sõrmede soojust endas ma kannan,
kuni kõik tolmuks me ümber langeb,
neid tundeid ei tohiksi kirja panna,
see valu ajast endast on kangem.

Ju polnud siis nõnda seatud,
murtud südamed kokku ei saa,
kui vaid see aeg nüüd peatuks –
neis hetkeis vaid elaksin ma.

***

Rändaja

Sa käisid läbi
kõik mu hinge hämarad alleed
ja rändurina kõrbes otsisid
mu südamesse teed.

Külmadel kivist seintel
nägid haavu, mis löödud tulega,
Sa paitasid neid
suudluste siidja sulega.

Põlema süttis taevas
ja Sina
mu südame allikast jõid,
veel ühe tulise armi

siis sinna armutult lõid.
On´s Sinul ses süüd,
kivist seinu et nüüd
katab tina...

***

Üks samm

Kui kergelt me oleme valmis
kuumkirglikuks armuvandeks,
miks tulevad siis nii raskelt
üle huulte sõnad – anna andeks.

Tunneme armastuse tõelist hinda
alles siis, kui see on läinud
ja kaovad tõotused tuulde,
kui torm oleks üle käinud.

Ja algabki sõnade sõda,
kaob viimnegi mõistuseraas,
lõpuks kui saabub vaikus,
end üksi leiame taas.

Me tunnete vood on nii võimsad,
et puruneb kindlaimgi tamm,
on armastusest vihkamisse
vaid üksainuke samm.

***

Päike on peidus

Läbi vatina tiheda udu
kumab laisalt kollakas kuu,
öö jahedus salaja embab,
kuid minul on ikkagi kuum.

Mõtlen Sulle ja sellest piisab,
et kõrvetaks tuli mind seest,
see tunne on imelik segu
valust ja magusast meest.

On vaikne ja südamelöögid
on valjud kui kahurihääl,
on öö ja päike on peidus
mu enda südame pääl.

***

Meelepett

Naasklina sa ennast lõid mu hinge,
kui seisin koiduootuses,
mu hingekaevus tekitasid ringe,
kus sinu nägu peegeldumas vees.

Ja tera küljest langes alla
üks kirsivärvi veretilk,
sest läksid, juuksed kuule valla,
me vahele jäi igavik.

Pöördusin, et kinni püüda
see tuule tekitatud viiv,
pöördusid, et mulle hüüda -
mind tegelikult polnud siin...

***

Meie jäämegi siia

Piiritul sinisel taevamerel
hulpimas pilvedevaht,
hõbedased kastepärlid
embasid meid kaht.

Lebasime liikumatult
niitmata heina süles,
Sinu käsi minu käes
ja silmad suunatud üles.

Südamed seotud said kokku
ning lebada lihtsalt on hea,
Su huulte maitset tunda
ja lahkuma meie ei pea.

Kõik keerleb meie ümber
ja päevast saab varsti öö,
me lebame kõrges rohus
ja ülal tähtede vöö.

Meie vist jäämegi siia,
kuhugi siit me ei läheks,
kuni öö vajub kokku
üheks tõusvaks täheks.

***

Blond lind

Minu roostes hinge peale
lendas kaunis lembelind,
silmitses mind kavalsilmi...
ja siis nokaga lõi mind.

Tõstis noka...jälle vaatas,
silesäärne sulepall,
ripsmeplink ja siis algas
valusjõhker nokatrall.

Tagus neid kui hullumeelne,
lind vist oli täitsa õel,
kuni rinnakorvist järgi
oli järgi ainult sõel.

Viisakalt siis pühkis huuli,
naeratas ja oli läind,
mõned blondid suled padjal
vihjeks, et siin keegi käind.

Tiivarapsust tõusis pööris,
aukudest käis läbi tuul,
läppund õhk läks sinna järgi,
kuhu kadus naerusuu.

Lebasin, veel silmis valu
kuid nii võimsalt kerkis rind,
vahel tõesti läbi valu
kergemaks saab uinund hing.

***

Tauno Rahnu

https://matrixkirjastus.ee/e-pood/88-luuletust