Imelikud eestlased

Postimees, 18.12.2004 (Kristel Kossar, Valner Valme, toimetajad)

Eestis ei lähe kunagi valgeks; sealsed kodanikud istuvad merejääl ja õngitsevad külmast kangete näppudega jääaugust angerjaid, kamp metsikuid jääkarusid ümber hulkumas. Neil on lehmad, halb leib ja ilusad naised. Nad on vaiksed ja reserveeritud nagu kiht jääd, millest naljalt läbi ei murra. Niimoodi arvavad meist välismaalased, kes viimasel kümnel aastal Eestisse sattunud.

Aune Valk, kes hulga sotsiaalteadlaste abiga poolesaja lühemat või pikemat aega Eestis peatunud välismaalase Eesti-peegeldused raamatusse «Eesti ja eestlased teiste rahvuste peeglis» kokku kogus, rõhutab, et juttudes, mida välismaalased eestlaste kohta räägivad, tuleb olulisel määral nähtavale ka nende endi taust. «See on sissevaade peegelpilti – kuidas me neile sealt paistame,» selgitab Valk. Ja peeglike, va kiusupunn, kipub välismaalastele ennekuulmatult veidraid asju näitama.

Kommunikatsioonipuue? «Rääkimine hõbe, vaikimine kuld – see on eestlasi kõige paremini iseloomustav vanasõna,» leiab raamatus Robbie, kes USAst Tartu Ülikooli õppima tuli. Mehe meelest on koguni tüdruksõbraga kohtama minek siin justkui arutelu professoriga – kõike võetakse nii paganama tõsiselt. «Eks eestlased ole tagasihoidlikud, kardavad võõras keeles suhelda,» arvab Valk. «Kui midagi räägitakse, siis tõsiselt – small talk’i siin ei kohta.»

Soomes saksa perekonnas sündinud Rasmus, kes elu jooksul mitmes riigis peatunud, toob raamatus ära ühe tema meelest eestlasele tüüpilise dialoogi.

Rasmus: Mida nädalavahetusel tegid?
Eestlane: Suusatamas käisin.
Rasmus: Oo, vahva, kas pere oli kah kaasas?
Eestlane: Jah.
Rasmus: Oli mõnus lumi?
Eestlane: Normaalne.
Rasmus (tunneb ennast juba päris idioodina): Kas olid valgustatud rajad?
Eestlane: Vist jah.

Rasmuse meelest hakkadki sellise vestluse käigus idiootseid küsimusi esitama ja tunned ennast kohutavalt rumalana. Talle tundub, et peredeski ei suhelda omavahel ega räägita asju lõpuni, ning tulemuseks ongi lahutused ja enesetapud.

Jää, millest läbi ei murra? Kuigi välismaalased kipuvad oma raamatu-lugudes eestlasi üsna üksmeelselt külmade, kurbade ja kurjade isenditena kujutama, on suure osa neist Eestisse toonud armastus. «Raamatusse kogutud lugudest moodustavad armumisega seotud umbes poole,» räägib Aune Valk.

Näiteks Bosnias sündinud 25-aastane neiu K räägib raamatus heleda leegiga lahvanud armastusest Eesti rahuvalvaja vastu, mis ta Maarjamaale tõi.

«Ta oli niiiiiiii ilus, niiiiii vapper ja temaga oli tore. Ja ma olin niiiiii armunud,» jutustab K oma loo. Kuigi sõbrad olid neiut hoiatanud, et ära sinna küll sõida – seal on pime ja külm, jääkarud hulguvad ringi ning näljapajukil eestlased on sunnitud üksteist järama –, otsustas too siiski koos armastatuga Eestisse tulla.

Argipäev osutus aga pärast roosade prillide kaotamist kaunis karmiks – sõprade ennustused klimaatilistest iseärasustest ei osutunud küll tõeks, kuid abikaasade omavaheliste tundmuste jahtumist ei tulnud paraku kaua oodata.

«Enamik eestlasi on vist jah sellised, et ei võta kohe omaks ja tahavad teisi hirmsasti ära kasutada. Neil pole esimeseks mõtteks, kuidas teineteisega hästi läbi saada, vaid kuidas teine saaks talle kasulik olla. Siirust ja soojust ei ole kahjuks eriti palju näinud,» räägib K raamatus.

Nii et rehepapid? Aune Valk soovitab kasuahnusel ja materialistlikel kaalutlustel siiski olulist vahet teha – rahakogumine ja soov haljale oksale jõuda on tema sõnul praeguses Eestis mõistetav.

Maailmakodanik Rasmus nimetab oma raamatuloos eestlasi pragmaatilisteks – kõigest peab millegi jaoks kasu olema, niisama naljaviluks midagi ette ei võeta. Saksa tudeng Thorsten, kes sai Eestisse jõudes muu hulgas teada, et siin ei sõidetagi ainult Ladade ja Moskvitšidega, kinnitab oma raamatuloos samuti, et tema meelest võtavad eestlased tööd väga tõsiselt, keskendudes rohkem ellujäämisele kui meelelahutusele.

Ja soov kätt rikka Läänest tulnu taskusse pista on välismaalaste meelest täitsa olemas. Soomlanna Henna kirjeldab oma loos end pidevalt tundvat rahateenijate ohvrina – müüjad ja korteriomanikud püüavad soomlannat kogu aeg tüssata. «Seetõttu peab raha väljaandmisel olema väga ettevaatlik, muidu tõmmatakse nahk üle kõrvade,» leiab ta.

Korilus ja konserveerimine? Kuigi mõni välismaalane meie austusväärset musta leiba sulaselgeks söögi nöökimiseks peab, hämmastab võõrast rahvast eestlaste soov oma käega metsast ja aiast nopitut purkidesse toppida.

«Suhkruga keedetud mustsõstramoos oli nii uskumatult hea, et ma muudkui sõin ja sõin ja sõin,» meenutab Baskimaalt pärit Elisa raamatus oma esimest eestimaise kodumoosi söömist. Sakslane Paul tunnistab, et ei tea ühtki saksa ega rumeenia perenaist, kes oskaks purki panna nii palju eri hoidiseid kui mõni keskealine või vanem eestlanna.

Eesti maine kujundusrühma kunagine juht Evelin Int-Lambot, kel tuli mõne aasta eest kaitsta slogan’it «Eesti – paremaks muutumise maa», räägib, et paljud välismaalaste lugudest koorunud märksõnad on üleminekuühiskonnale iseloomulikud. «Hoolimatus ja materiaalsus, üksteisest ülesõitmine,» loetleb ta.

Oleme me siis vahepealsete aastatega välismaalastele tõestanud, et suudame paremaks muutuda? «Vaadates meie kuvandit ja otsuseid, mida riik teeb, ei usu ma, et oleksime paremaks muutunud,» nendib Int-Lambot.

«Otse vastupidi! Kukume kõigis edetabelites, kihistumine aina süveneb, visioone ega ideid pole. IT edusammude pealt, millega hulk aega esirinnas olime, kukkusime viimaste sekka. Paremaks muutumise potentsiaal on inimestes küll olemas, aga praegu on Eestis otsuseid tehtud ainult väikese eliidi kasuks. Lõhe süveneb, ja see ei lase Eestil paremaks muutuda,» leiab Int-Lambot.

Slawomira lugu

Kui Slawomira Borowska-Peterson viie aasta eest Eestisse jõudis, kõrgus esimese muljena ta ees müstiline ja läbipääsmatu, ent mitte ähvardav, pigem sõbralik muinasjutumets. Metsa taga peitis ennast meri, pisikeselt põhjamaiselt maalapilt avastas Poola teatrifestivalile etendust valima sõitnud teadlaseneiu ka kuninga – abikaasa Marius Petersoni, kellega koos nüüdseks kaht pisikest põnni kasvatatakse. Oma esimestel sõprusaastatel kandis Slawomira enda tuletatud tiitlit «küningsanna» – mitmeid selliseid uudissõnu andsid esimesed kokkupuuted eesti keelega.

Üdini sõbraliku Slawomira meelest võtab Eestis rohkem aega tõeliste sõprade leidmine – selliste sõprade, kes midagi ilma palumata teiste heaks teeks. «Kõigil on nii kiire ning kui hakkad oma murest rääkima, lõpetatakse jutt kiirustades – kuule, OK, ole tubli,» jutustab ta Arterile. Tihti tundub, et inimesed nagu häbeneksid midagi, kardaksid olla siirad. Südamest südamesse peetud vestlustest, mis on Poolas väga olulised, tunneb ta siin puudust, kuigi aastatega on kogunenud hulk häid sõpru, kelle olemasolu on Slawomirat Eestiga tugevasti sidunud.

Mario lugu

Oli aasta 93. Eesti tuhises komeedina maailma või vähemalt tahtis seda teha. Maailmast tuli siia teiste vahetusüliõpilaste seas Mario, tollal 19. Uruguailane USAst. Matemaatikatudeng, kes oli õppinud ka vene keelt.

Tuli üheks semestriks, pole tänini lahkunud ja tundub, et ei lahkugi. Tal on eesti naine Marili ja temaga imeilus pooleteiseaastane tütar Leena Isabel.

Tal on kõrts Zavood Tartus Laial tänaval. Kui te pole juhuslikult seal käinud, siis see on kõigi boheem-, andergraund-, suva-, punk-, reggae-, metal-, klubi-, sego-, kunsti-, luule-, joomainimeste kultuskõrts juba kümme aastat.

Aga miks ta jäi?

«No kuule,» naerab Mario. «Kui sa oled üheksateist. Tuled Ameerikast, kus maksad ainuüksi ühetoalise mõttetu korteri eest viissada dollarit kuus. Ja satud maale, kus õlu maksab 20 USA senti, kus on sõbralikud inimesed, vähe materialismi ja ilusad tibid, kas sa ei jääks siis hoopis sellele maale? Paradiis, eksootiline ja võimalusterohke!»

Mõtleb natuke ja palub ilusad tibid maha võtta. «Ilusaid tibisid on igal pool ja see on liiga levinud arvamus, et tulevad lõunamaa mehed ja rabavad siinsed tüdrukud ära.»

«Ülikoolis olid hästi toredad inimesed, näiteks professor Olev Must, korraldati ekskursioone Tartus ja Saaremaale ja igale poole,» meenutab Mario. «Tartu oli olnud suletud linn ja kõik tahtsid näidata, mis linn see on, mis maa see on. Peale selle ma elasin Annelinnas algul peres ja tutvusin kohalike tavadega. Õppisin ülikoolis ja hiljem elu (elas eestlannaga muidugi – VV) käigus eesti keelt, kõik see aitas mul koduneda.»

1994 leiutas Mario «kiire ja lõbusa» viisi rikastumiseks. Avada baar! «Küll ma olin loll ja naiivne,» muigab Mario. «Lõbus oli küll, aga mitte kiire ja lihtne.» Varem oli selles kohas EPA söökla, nüüd ehitas Mario noortepärase baari.

Mariot võlus siin see, mida nimetaks ehk pohhuismiks. «Elasin enne USAs, eks,» räägib ta. «Inimestel on kõik olemas, käe-jala juures, nad on mugavad. Tulen Tartusse. Tudeng elab kuskil Supika üürikas, toob talvel paarikümnekraadise pakasega õuest kaevust jäätund vett ja ta on õnnelikum kui mugav ja materialiseerunud ameeriklane. Noortel pole sentigi raha, elavad ei tea millest, saavad kuskilt viisteist krooni ja panevad hullu peo püsti. Inimestel pole sooja vett, aga neil on väärtused, mis kapitalistlikus ühiskonnas unustatakse: kunst, filosoofia, kirjandus, esteetika, inimlikkus. Muidugi ma sattusin Tartusse, kus intellektuaalsete inimeste protsent on kõrge.»

Mario toob eestlaste ühe eripärana välja veel selle, et oleme siin uimasemad kui mujal ollakse.

«Samas aga, inimesed on rohkem võitlejatüüpi kui kapitalistlikus ühiskonnas,» räägib Mario, «sest nõukogude ühiskond andis hea elukooli. Nüüd on muidugi seda mentaliteeti Eestisse rohkem imbunud, et kõva mobla, šeff auto, maja Viimsis ja tibiga korter Kalamajas. Aga noh, aeg on ka teine, enam pole elukutset «15 aastat üliõpilane».»

Akiko lugu

Habrasõrn tumedapäine jaapanlanna Akiko Masaki otsustas rohkem kui neli aastat tagasi sõita tuhandete kilomeetrite taha Eestisse jaapani keelt õpetama. Mis siis, et sihtkoha kohta oli täpselt null informatsiooni, tunnistab neiu naeratades.

Nelja aastaga on Akiko leidnud endale eestlastest sõbrad, samuti eesti boyfriend’i. «Üldiselt hoiavad eestlased rohkem omaette,» leiab Akiko. «Tihtipeale ollakse seisukohal, et las igaüks lahendab oma probleemid ise.» Jaapanlaste moodi small talk’i eestlased Akiko hinnangul ei harrasta. Kui aga tülinorijatest jõnglased talle tänaval mõnikord «kuradi hiinlased!» hüüavad, vastab südikas Akiko neile sulaselges eesti keeles: «Ma pole hiinlane.»

Clintoni lugu

Clinton Hailey, blond energiline kutt, kel naljasoon õige koha peal, tuli tänavu AIESEC-i vahetustudengina ühte Eesti firmasse praktikale. Elas alguses eestlaste peres, kus toideti pidevalt hea-paremaga. Soe juuli lubas ameeriklasel varbad ka Pärnu rannaliiva puurida. «Ma poleks uskunud, et selline koht Eestis üldse olemas on!» õhkab noormees. «Nagu ma aru olen saanud, armastavad eestlased väljas olemist, kogu seda seenelkäigu ja suvilas toimetamise värki.»

Clinti meelest kulub eestlastel hea tükk aega, kuni nad üles soojenevad. «Aga kui midagi ütlevad, siis on asjal tõsi taga ja see tuleb südamest,» lisab noormees, kes on eemalt piidlemise testperioodi edukalt läbinud. «Inimesed, kellega ma iga päev lävin, on mulle kahtlemata praegu lähedasemad kui kolme kuu eest,» tõdeb ta.