28.Jan.2017

Tõnis Mägi: käes on selline aeg, et tahaks ennast kusagilt pigistada – äkki on tegemist unenäoga…

« On tekkinud uued arusaamised riiklusest, kodanikkonnast, riigipiiridest, rahvast kui niisugusest. Kõik on pea peale pööratud.» (Aldo Luud)

Juba eluajal legendiks saanud muusik Tõnis Mägi pole enda sõnul mingi intrevjuude-mees. Õhtulehele polegi ta vist kunagi pikemat usutlust andnud. Ka nüüd ütles rahva ja kolleegide seas Mäksiks kutsutav laulja meie palvele esmalt ei. Aga kui kuulis, et Õhtuleht ei taha temaga rääkida ei loomingust ega eralust, muutis ta meelt. Meie vestlus toimus Elva külje all lumeidüllilisel Peedul, kus muusik ilmakära eest justkui varju tõmbununa hubases majas elab. Seda rohkem on tal olnud aega mõtiskleda elu ja aegade muutumise üle. Ja köögilaua­tagused vestlused, mida häiris vaid vigureid täis lumivalge kass Marmor ja paar telefonikõnet, ongi need kõige siiramad ja vahetumad.

Rohelise rahnuga poekott on juba olemas? Mis te üldse sellisest märgi otsimisest arvate?

Ei kavatse sellist asja osta. Aga… Mingi sümbol peab riigil ju olema. Kui on lipp ja vapp olemas ja sa paned selle, ma isegi ei oska öelda, mille, nende kõrvale, siis… paneb õlgu kehitama. Kriitikat on kõik kohad täis ja aina vaimukamaks läheb. Näiteks kuulus Priit Pärna karikatuur “Sitta kah!”, kus põllule visatakse seesama märk. Ma ei saa aru. Ma ei saa tõsiselt aru, mis mõttes… Keegi ütles, et rukkilillepuruse rahvusromantikaga on vaja lõpp teha, vaat see on karm teema. Kuidas see siis nüüd juhtunud on? Kuidas me nii kaugele oleme jõudnud? Et rahvusriik, see kõlab halvasti. Et rahvus on natsioon, sealt edasi tuleb juba sõna natsid…

Minu arvates püütakse praegu ilmselgelt rahvuslikkust vähendada ja segada kokku uut narratiivi. On tekkinud uued arusaamised riiklusest, kodanikkonnast, riigipiiridest, rahvast kui niisugusest. Kõik on pea peale pööratud. Seda on valus kuulata ja vaadata. See ei saa nii lihtsalt olla, aga kummalisel kombel on. Üks teatud seltskond on võtnud endale selle elutööks. Aga see ei tohi olla vaid mõne inimese või seltskonna poolt väljamõeldud asi, see peab olema ikkagi kusagilt suunatud, mingid direktiivid on mujalt tulnud. Kusagilt antakse korraldus, võtame vastu sellised ja sellised seadused. Aga “kusagilt” — see on nii abstraktne nii absurdne… ei tea, ei tea… (ohkab, vangutab pead).

Aga olukord ongi väga segane. Kui nüüd Ameerikas uus president ametisse astub ja hakkab teistsugust poliitikat ajama, nagu ta on lubanud, siis mis juttu Eestis mõne kuu pärast hakatakse rääkima?

See, mismoodi meie, eestlased, seda maad tunnetame, seda väikest maad, mis meile kuulub ja mis ongi juba otsast ära lõigatud, meil pole enam kusagile minna, meil on meri ees. See, et me 10 000 aastat selle maalapi peal oleme elanud, on meid selle maaga üheks teinud.

Kui laulupidudel lauldakse “Mu isamaa on minu arm”, siis mõeldaksegi reaalselt seda mulda, millest on südamevaluga kirjutanud Juhan Liiv ja Tammsaare. See on väga sarnane Ameerika põlisrahvaste tajuga maast kui elavast olendist. See, mis Põhja­Dakotas toimub, kus plaanitakse kaevata naftajuhe Missouri jõe alt läbi. Jõest, mille tervisest ei sõltu ainult sealsete hõimude elu, vaid tegelikult terve Põhja-Ameerika inimeste elu ja laiemas plaanis meie kõigi. Kus noored ja vanad seisid mõned kuud tagasi jäises vees, võtsid kätest kinni ja ütlesid, et me ei lähe siit kusagile. Kohalikud siuud on öelnud, see maa on meie hõimudele antud kõrgemalt poolt, me peame tema eest hoolitsema, tapke meid või maha, aga meie ei lähe siit kusagile. 150 aastat pole Ameerikas sellist asja olnud. Toona käis indiaanlaste hävitamine täie hooga. Üheks põhjuseks oli raudtee rajamine idarannikult läänerannikule. On selline kummaline paralleel. Võeti samamoodi joonlaud kätte ja tõmmati kriips läbi indiaanlaste maade. Analoogiline olukord on ju nüüd Eestis. Rail Baltic. Selle meeletu raha eest saaks kõik Eesti raudteed korda teha ja Euroopasse saaks sõita olemasolevat Tallinna-Valga trassi pidi. Tuleks miljoneid kordi odavam, ei songitaks poolt Eestit üles, ei lõhutaks inimeste kodusid ja loomade radasid. Rail Balticu joonlauatrassiga seoses on palju vassimist ja valet. Praeguses Eestis on selline mõtlemine, et rahvas, teie olge vait… Et meie teame, kuidas. Ja asju tehakse millegipärast kiirustades.

Samamoodi hävitame oma metsa. Sedasama metsa, kuhu häda ja ohu korral on mindud varju ja kuhu vaenlane ei julge järele tulla. Meie, eestlased, ise hävitame end. See on ahnus, tohutu ahnus ja võimu näitamine, arrogants. Me oleme demokraatlik vabariik, see peaks ju tähendama, et rahvas ütleb, kuidas asjad käivad.

Aga paljud poliitikud ja arvamusliidrid-rahvavalgustajad ju toonitavadki, et ega poliitik ei pea rahva tahet arvestama, vaid ise rahvast suunama ja rahvas peab siis järgnema ettenäidatud teed mööda.

Just. Koolideski on juba nii, et öeldakse, et vanemad kasvatavad valesti, et ei tea midagi. Lapsele öeldakse, et su vanemad on sulle esitanud valeandmeid pagulaste ja rahutuste kohta, mis praegu juba tegelikult Euroopas toimub. Mina nimetan seda sõjaks. Veri on ju taga. Sellist sõda pole varem olnud. Islamiseerimine toimub… Ja siis öeldakse lapsele, et ütle oma vanematele, et nad tajuvad maailmas toimuvat valesti. Mis see on? Vanemad on ju lapsele esimeseks õpetajaks ja eeskujuks. Kooli ülesanne on anda haridus. Kõik on läinud tagurpidi. Ja suhteliselt kiiresti.

Me oleme juba 10 000 aastat siin maalapil pusinud. See on kujuteldamatult pikk aeg, kui mõelda, mis ajaloos selle aja jooksul on kõik toimunud. Äkki me olemegi rahvana lihtsalt ära väsinud?

See juhtub siis, kui meil pole enam selle maaga mingit seost. Kui mitte midagi pole enam püha. Väidetavalt me oleme Euroopa kõige ateistlikum riik, mina seda ei usu. Ma arvan, et paljud ei julge öelda, et nad usuvad. Tegelikult käiakse kalmistutel ja käiakse kirikutes. lima usuta pole võimalik elada. Laulupeol tullakse kokku, seistakse püsti, silmad kalkvel. Siis minnakse laiali ja kõik läheb meelest. Aga korraks on justkui puhastus toimunud. Mu välismaalastest tuttavad on öelnud, et laulupidu on selgelt religioosse tseremoonia moodi. On olnud jah igasuguseid aegu sellel maalapil, aga kummalisel kombel on ta püsima jäänud. Ja siiamaani püsib. Samal ajal on terved impeeriumid tõusnud ja vajunud, riigid koos oma keelega kadunud, aga eestlane tegutseb tasahilju edasi. Pärast Liivi sõda oli meid alles vaid mõnikümmend tuhat kusagil Alutaguse metsades, surm oli silme ees ja taga, aga vähem kui saja aastaga olime tagasi. Võib olla on ka praegu selline aeg? See ajalugu, mis siin on olnud, tundub kõik nii aloogiline, pole olnud võimalik, et eestlane alles jääb, aga ikka ta tuksub ja tuksub. Meil on oma ülikool, halloo, me oleme alla miljoni rahvas (naerab). Selles mõttes on meil ikka väga hästi läinud.

Indiaanlased ärkasid 150aastasest unest. Kas eestlastes on ka veel samasugust sisu minna jäisesse vette oma õiguste eest surema?

Indiaanlased, põlisameeriklased pole unes olnudki. Aeg ajalt lahvatab kusagil leek. Mitmeid kordi 60ndatel ja ka hiljem. Mis eestlastesse puutub, siis arvan, et kui see hetk tuleb, siis ehk on ka inimesed valmis? Käisin ülemöödunud aasta suvel Põhja­Ameerikas. Oli võimalus pealt näha ja kogeda üht põlisrahva rituaali. Ühel hetkel hakkasid kõik korraga, sünkroonis laulma ja suurt trummi lööma, nagu see laud siin (viitab oma suurele köögilauale). Trummi ümber istus kümme erinevas vanuses meest, kes lõid sünkroonis, suurte nuiadega trummi, samal ajal täiest kõrist lauldes. Läksin lähedale vaatama, mu püksisääred võbisesid laulu ja trummi võimsa energia käes. See oli selline vägi, mida kogesin esimest korda. Ja siis ma mõtlesin, et kui ühel rahvakillul on olemas selline muusikaline jõud, on neil veel lootust ellu jääda.

Mis oli selleks pöördepunktiks, et me äkki ei julgenud enam eesti keelest ja meelest avalikult rääkida ja rukkilillest sai mingi ajast-arust sümbol?

Mul on tunne, et üks põhjus on Obama. Mu sealsed tuttavad tänavad jumalat, et see mees lõpuks ametist lahkus. Tema oli see, kes võttis vastu seadusi, mis selgelt lõhuvad perekonna alusväärtusi. Mina ei usu, et siingi neid asju omapäi tehti. Meilgi hakati äkki kooseluseadusega tegelema ja seda täpselt samal ajal kui ookeani taga. Paljud, väga paljud ütlesid, et stopp-stopp, mida te teete, peaksime nagu asja arutama. Ei, rahvast mindi rahulikult mööda, väideti, et kõik on selle poolt ja et vastu on käputäis mingeid napakaid, kes karjuvad ja kirjutavad roppusi seintele.

Miks enamik laseb endale häälekal vähemusel pähe istuda?

Ei tea. Aeg on nii teine. 1987-1988 oli vaenlane teada. Inimesi hakkas üha enam ja enam koonduma ja kui juba 100 000 oli koos, siis oldi valmis ka tankide vastu minema. Inimeste silmadest oli näha, et nad olid nõus. Lätis ja Leedus mindigi. Toona oli kõik hästi selge. Nüüd on inimesed endale soetanud autod ja elamised ja suvilad. On, mida kaotada. Toona polnud midagi kaotada. Nüüd vaadatakse, palju miski raha sisse toob. 90aastate alguses olin ma Rootsis, siis nägin, kuidas 25aastased kuldkäekellade ja – sõrmustega väga heas vormis “pagulased” sinna tulid. Ja ainult mehed. Toona polnud ju veel mingit Süüriat. Ja kohe said nad elamisloa, kuigi tavaliselt võttis see aega aasta või isegi rohkem. Kui ma ütlesin väliseestlastele, et kas te ei näe, mis toimub, et siin ostetakse otseses mõttes kulla eest endale elamislube, siis vastati, et (teeb isalik-noomivat häält) Tõnis, kulla mees, meil, Rootsis, sellist asja küll ei ole. Et teil, Nõukogude Eestis võivad niimoodi asjad käia. Nüüd vaata, mis seisus Rootsi on. Juba siis, kui mina olin Rootsis, oli Malmö väga kahtlane kant, olid piirkonnad, kuhu soovitati mitte minna. Nüüd ei julge inimesed tänavalgi käia. Seetõttu on väga hea, et me pole rikas Lääne riik.

Millal me Rootsist poliitkorrektsuse osas mööda läheme? Välismaa on ju suur eeskuju, me tahame teha kõiki asju neist veel paremini, ka lollusi.

(Naerab) Millal sealne rahvas unest üles ärkab? 300 aastat pole seal keegi püssi käes hoidnud. Inimesed on heast elust lolliks läinud. Kui see pagulasprobleem seal algas, see tulek — siis, jumala pärast — see on selge, et naised ja lapsed võetakse vastu. Aga tulevad noored mehed ja siis mõned üksikud pered. Viies kolonn on see, mis tuleb. Nad marsivad sisse, siis hakatakse ehitama moeesid. Juba tahetakse ka Eestis mcAeed püsti panna, tahaks näha, kas rahvalt ka selle kohta midagi küsitakse.

Ameerika sotsioloog Joseph Overton on kirjeldanud mehhanismi, kuidas muudetakse ühiskonna suhtumist kunagi täielikuks tabuteemaks olnud küsimustesse ja kuidas tabud muutuvad seejärel normideks. Overtoni aken. Eesti mosheega on sama lugu — kui kunagi ilmselgelt utoopia valda kuulunud mõte on nüüdseks muutunud avaliku arutelu teemaks, on moshee rajamine sisuliselt juba otsustatud.

Just. Viis aastat tagasi oli see idee veel täiesti mõeldamatu.

“Koitu” ikka julgete veel laulda?

Mina julgen kõike teha! Misasja! Ma olen vana mees juba, elu elanud. Julgen ja laulan niikuinii.

Äkki on taas käes aeg uue “Koidu” jaoks?

Käes on aeg taas selg sirgu lüüa, see on tõsi. Aga mingi sellise laulu võiks nüüd noorem põlvkond luua.

Noorem põlvkond lõi ju meeldejääva pala “Ei ole üksi ükski maa” ainetel.

(Ohkab). Vaesed poisid, kes nad seal kõik olid. Et nad päris hästi ikka ei adu, mis värk toimub. Ei saa ju nii olla, et nad ei taipa. Ja ma ei saa aru, miks inimesed nii loiult passivad seda kõike kõrvalt.

Mugavus. Hea elu.

Jah, paradoksaalsel kombel on Eestis veel ikkagi väga hea elada. Eesti inimene pole kunagi nii hästi elanud kui praegu. Ka sellel õndsal Kungla ehk Rootsi ajal.

Trump kritiseeris vahetult enne ametisseastumist taaskord eurooplaste immigratsioonipoliitikat. Varsti järelikult tulevad Washingtonist uued käsulauad, kuidas immigrantidesse suhtuda ja rahvuslus on meilgi taas au sees. Lööme aga kulpi ja saame taas natsionalistid olla!

Nüüd on tekkinud uus väljend — tõejärgne aeg. Kust võetakse selline uskumatu väljend? Ja libauudised. Lepime kokku, et libauudiseid teeb Debelakk. Teised on lihtsalt valeuudised. Aga enam ei saa aru, mis on õige või vale. Postimehes oli mõni päev tagasi suur uudis, kuidas Eesti luure on paljastanud mingi Trumpi skandaali. Tohutu jutt oli lehes, aga järgmisel päeval polnud mitte ühtegi sõna. Mitte ridagi, mitte mingit vabandamist, et uudis oli osutunud valeks. Tüübid lähevad lihtsalt kahvlisse ja kõik.

Te olete suure osa oma elust elanud nõukogude korra viljastavates tingimustes. Mida meil idapiiri tagant oodata on?

See on karm. Väga karm. Tshetsheenia sündmused juba näitasid, et NSV Liidu lagunemine niisama ei lõpe. Aga kui võeti tagasi vana hümn, siis oli selge pilt, et see, mis tulema hakkab, saab olema karm. Me istume püssirohutünni otsas. Halvad stsenaariumid on nii halvad, et neist ei taha üldse rääkidagi (sügav ohe). Üldse on käes selline aeg, et tahaks ennast kusagilt näpistada — äkki on tegemist unenäoga.

Nii mõnigi on öelnud, et kui kahest halvast peab valima vähem halvema, siis valida elu Venemaa võimu all, mis on ikkagi kristlik riik ja kultuuriliselt sarnane.

Ma olen ka selle üle mõelnud. See on üks kuramuse saatanlik värk. Kui on valida, kas islam või venelased, siis loomulikult venelased. See mäng on täpselt nii. Õudne mõelda, aga midagi ei ole teha. Venelastel on üks fantastiline võimalus. Tänavu möödub 100 aastat oktoobrirevolutsioonist. Viimastel aastatel pole aga oktoobrirevolutsiooni aastapäeva Venemaal praktiliselt üldse tähistatud. Tähistatakse ainult 9. maid. Mida see näitab? Kas mitte kavatsust kehtestada uuesti tsaaririik? Kahe peaga kotkas on olemas, Georgi lint on olemas, kommunismile on pööratud selg. Leiavad kuskilt veel mõne Romanovi ja siis on — aidaa, Soome, Poola ja Baltimaad. Rebivad Lenini sõlmitud rahulepingu puruks, ütlevad, et Tsaari Venemaal pole sellega mingit pistmist, et see oli kohutav segaduste aeg. Ja viskavad Lenini veel mausoleumistki välja. See on selline õudusunenägu.

Kas ängistav aeg on loojale hea aeg, inspireeriv?

Ei ole üldse hea aeg. Aga saalid on täis. See on kummaline. See on hea.See ongi see, et inimesed tahavad kuulata. Midagi tõelist, midagi, mis annab pidepunkti selles maailmas. Kedagi, kes ütleb lavalt asju, mis korda lähevad. Mitte järjekordse rannarvassiljevi või kallepallingu tühja mulli.Kedagi ei usugi enam. Kui sa teleka lahti teed ja nad hakkavad seal juttu veeretama, siis see on kohutav. Nüüd on tulnud peale uus punt, kes pole õppinud isegi seda, kuidas oma kehakeelt valitseda. Kui sa oled poliitik, pead sa teadma, mismoodi olla.

Mida uuest valitsusest arvate?

Mitte midagi ei arva. Mitte m i d a g i. Ma ei usu, et nad midagi suudavad korda saata. See peab olema midagi täiesti teistmoodi. Kui ma vaatan ja kuulan neid poliitikuid, ka neid, kelle sõnal on seni minu jaoks kaalu olnud, siis midagi ei ole teha — kõige täpsemalt ja otsemalt räägivad mõned mehed EKREst. Ja kui mõelda sellele, kui palju on neid maha tehtud ja kui palju on neile sõna otseses mõttes pähe s*****d, siis on nad väärikalt edasi läinud. Ja s**aloopijaile on see justkui kummiga tagasi tulnud. Minu põlvkonnaga pole muret, nemad saavad asjadest aru. Aga noorem põlvkond, kolmekümnesed, nendega on juba keeruline rääkida. Nad ei ole ise kogenud seda seisu, mis nõukaajal oli, nad ei oska tunda hirmu oma rahva ja keele kadumise pärast.Aga sisehääl ütleb mulle, et on juba olemas mingi noor punt, kes, siis, kui on käes õige aeg, tulevad ja hakkavad õiget asja ajama. Loodus tühja kohta ei salli.

Näiteks Jaan Poska Gümnaasiumi vilistlastekogu kuulutab välja esseekonkursi “Eesti loost ja lootusest”. Nad ütlevad — Eesti riik on imeline privileeg.

Seitse aastat tagasi ütlesite, et trikoloorist on justnagu saanud kolm erinevat lippu — valge neile, kes on alla andnud, must lootusetutele ja sinine neile, kes pole lootust kaotanud. Millal saab lipp taas üheks?

Lootus jääb, see sureb viimasena. See sinimustvalge on meie sees nagu triipkood.

Tõnis Mägi - sündinud 18. novembril 1948 Tallinnaslaulja, helilooja ja näitlejaon laulnud ka ansamblites Laine, Muusik Seif, 777 ja Ultima Thule.laulu "Koit" valis rahvas "Eesti otsib lemmiklaulu" finaalis 24. mail 2009 võitjaksabielus laulja Kärt Johansoniga1999 pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi2005 aastal sai elutöö auhinna2010 pälvis Riigivapi III klassi teenetemärgi (Allikas: vikipeedia)

—————————————————

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/784371/tonis-magi-kaes-on-selline-aeg-et-tahaks-ennast-kusagilt-pigistada-akki-on-tegemist-unenaoga
Tõnis Mägi: käes on selline aeg, et tahaks ennast kusagilt pigistada — äkki on tegemist unenäoga…