Peeter Saari, füüsika-matemaatikadoktor.

SISSEJUHATUS

See oli 29-ndal juulil 1865; Nephtali Andre´ oli lõpetanud oma
ülikooliõpingud ja oli merereisul. Prantsusmaa ja Alzhiiri vahel
lagedal merel kuuleb ta korraga selgesti hüütavat oma nime
“Nephtali”; ta pöördub ümber, ei näe aga kedagi. Kuna ta arvas
ära tundvat oma haige isa hääle ja oli kuulnud telepaatilistest
nähtustest, siis oli tal kohe tunne, et see hüüe seisab ühenduses
tema isa seisukorraga. Ta vaatas kella, et määrata kindlaks see
hetk.

Kui laev jõudis sadamasse, leidis ta sealt ees teate oma isa surmast,
kes oli surnud sel silmapilgul, kui ta arvas olevat kuulnud
hüüet “Nephtali”.

Selline on üks näitena esitatud lugudest saksa professori August
Messeri rohkem kui kolmveerand sajandit tagasi ilmunud ja eestikeelsele
lugejale “Elava Teaduse” sarjas vahendatud raamatust
Okultism ja teadus (Messer 1927).

Sestsaadik on teadused — nii “kõvad” kui “pehmed” —
tohutult edasi arenenud ning tollane auru- ja elektrisajand on
vähehaaval üle kasvanud aatomi- ning bio-, info- ja nanotehnoloogiasajandiks.

Ometi ei ole arenenud maadeski taandunud inimeste
ja isegi riiklike institutsioonide usk end teaduse pähe ilmutavasse
pseudoteadusesse ehk nagu eesti keeles saab täpsemalt
öelda — libateadusesse. Ühe positiivselt transformeeruva ja
teadmuspõhiseks pürgiva riigi keskkonnaministeerium on rahastanud
poltergeisti uurimist. Päris hiljuti tuli välja, et sama riigi
päästeamet kasutab pommide otsimiseks moodsa disainiga ja vastavalt
ülikõrge hinnaga nõiavitsu, mis on USAs ametlikult petukaubaks
tunnistatud. . .

Näiteid meilt ja mujalt, kuidas kriitikavaba suhtumisega libateaduse
pakutusse liimile on mindud ja kokkuvõttes kõrget hinda,
meditsiini vallas ka tervise ja eluga makstud, võiks tuua lõputult.
Ilmselgelt pole probleem, mis on libateadus ja kuidas teda eristada
nn päris- ehk bona fide-teadusest, pelgalt akadeemilisfilosoofiline,
vaid ühtlasi väga praktiline ja kaugelt laiem ning
tõsisem kui küsimus, kas uskuda või mitte meelelahutusmeedia
horoskoope.

Ajakirjas Akadeemia käsitleti teaduse ja pseudoteaduse vahelise
demarkatsioonijoone probleemi 17 aastat tagasi — veel enne
iseseisvuse taastamist, kui eesti lugejani toodi Ungari päritolu teadusfilosoofi
Imre Lakatosi raadioloeng-artikkel (Lakatos 1978).
Nii see tekst kui ka Rein Vihalemma samas avaldatud kaasartikkel
(Vihalemm 1991) käsitlevad eelkõige möödunud sajandil
probleemi mõne tahu ümber arendatud filosoofilist väitlust.

Käesolev artikkel ei sea eesmärgiks epistemoloogilist sügavust
ega ülevaate andmist vastavatest teadusfilosoofia vallas väljatöötatud
paradigmadest. Pigem on tegu täppisteaduste esindaja aimekäsitlusega,
mida on võimalust mööda püütud loetavamaks teha
selgituste ja näidetega Eesti kultuuriruumist ning varustada viidetega
edasiseks lugemiseks. Lõpus on esitatud autori parima
teadmise kohaselt algupärane spekulatsioon võimalusest, kuidas
igati päristeaduslik hüpotees võib tõeks osutumise korral teha teaduspõhise
ühiskonna jätkusuutlikkusele sellise karuteene, milleks
mingi libateadus iialgi võimeline poleks.

LIBATEADUSE LIIGID

Libateaduseks tuleb pidada igasugust uskumuste, tarkuste, teooriate,
tehnikate, vahendite jms kogumit, mis

• väidetavalt on tõsiteaduslik ja dekoreeritud erialaterminoloogiaga
jt teaduse tunnustega, kuid ei toetu teaduslikule meetodile;¹

• ei ole leidnud (statistiliselt) usaldusväärset katselist kinnitust;

• ei kanna mingil muul põhjusel välja tunnustatud teaduse staatust.

¹“Teaduslikku meetodit” defineerimata lõhnaks siin muidugi tautoloogia
järele. Teadusliku meetodi sisu ja piire käsitleb igakülgselt teaduse
metodoloogia kui filosoofiaharu (vt nt Vihalemm 1979). Siinkohal
piisab, kui meenutada, et teaduslik meetod tähendab eelkõige kindlate
ning loogiliselt ja võimaluse korral ka matemaatiliselt rangete protseduuride
rakendamist vaatlustele, hüpoteesidele, teooriatele, katsetele ja
nende seostamisele ning tulemuste kontrollimisele. Vt ka vastavat artiklit
eestikeelses Vikipeedias.

Siinkohal tuleb kohe rõhutada, et demarkatsioonijoon teaduse
ja libateaduse vahel ei pruugi olla terav — mõned filosoofid eitavad
selle olemasolu üldse (vt Vihalemm 1991 ja sealsed viited)
— ning võib ajas muutuda. Nii saab liigitada eelteaduseks
ehk prototeaduseks ajaloos hiljem koos teadusliku meetodi rakendamisega
väljaarenenud uurimisvaldkondi — näiteks keemia
eelkäijana alkeemiat, aga ka möödunud sajandi alguses sündinud
mandrite triivi teooriat, millele alles sajandi teiseks pooleks kogunes
küllaldane tõendusmaterjal, nii et teooria muutus geoloogias
ametlikult tunnustatuks.

Libateaduse kõige mahukam liik on rämpsteadus (junk science).
Nagu uuema aja nuhtlusega — rämpspostiga assotsieeruv
nimetuski ütleb, liigitub siia eelkõige selline teadus koos oma
produktiga, mida on tehtud materiaalse, poliitilise, ideoloogilise
vm kasu, mitte aga tõe teenimiseks. Rämpsteadust võivad viljelda
ka professionaalsed teadlased, kes on teadusliku meetodi mõnd
protseduuri sihilikult moonutanud või selle “unustanud” ning oma
teadlase-eetika välja lülitanud, jõudmaks “vajaliku” tulemuseni.
Rämpsteaduse lipukirja on ilmekalt sõnastanud Johannes Hint—
kahtlemata andekas leiutaja ja ettevõtja, kes 1960.–1970. aastail
arendas nõukogude süsteemi võimalusi oskuslikult ära kasutades
mastaapset tegevust, kuid langes lõpuks sama süsteemi repressioonide
ohvriks. Ühes TÜ aulas peetud kõnes ütles ta, et meil (s.t
tema firmal) pole vaja teadust üldse, vaid ainult selliseid teadusuuringuid,
mis kinnitavad meie toote AU igakülgset kasulikkust.²

²AU oli Hindi konstrueerimis- ja tehnoloogiabüroos Desintegraator
leiutatud pruunikas jäätmehaisuga vedelik, mis saavutas üle kogu
N. Liidu imerohu kuulsuse ja mille hankimiseks seisid inimesed öö otsa
järjekordades.

Rämpsteaduse kahtlane lõhn on juures näiteks kõigil neil telereklaamidel,
milles väidetakse, et mingi kreem vms on nii-janii
mitu protsenti tõhusam kui... Mis mõtet on iseloomustada
protsendipunkti täpsusega toote tõhusust, mille mõju on kvalitatiivne
ja pealegi indiviiditi varieeruv? Kas komakohtadega tahetakse
tootele teadusliku autoriteetsuse aurat luua? Või jagasid
mõõtemääramatustes jt andmetöötluse aabitsatõdedes ignorantsed
“uurijad” lihtsalt läbi mingid inimeste arvud katse- ja kontrollrühmas
— arvude jagatis kipubki tavaliselt komakohtadega tulema... ?

Rämpsteaduse alaliigina saab eristada patoloogilist teadust —
niisuguse termini tõi käibele Nobeli preemia laureaadist keemik
Irving Langmuir ühes oma kollokviumiettekandes (Langmuir
1953). Patoloogiline teadus märgib sellist professionaalse teadlase
tegevust, kus soovmõtlemine, kirg teha avastust vms subjektiivne
tegur sunnib teda uurimistulemusi võltsima. Kuulsateks
näideteks on nn külma tuumasünteesi (cold fusion) “avastamine”
Inglise-Ameerika teadlaste poolt 1989. a ja edusammud inimese
tüvirakkude kloonimise alal Korea teadlaste poolt 2005. a.

Amatöörteadus oma ühes tähenduses libateaduseks kindlasti
ei liigitu. Suur hulk asjaarmastajaid teeb tänuväärset tööd teaduse
hüvanguks, eriti sellistes teadusharudes nagu botaanika, meteoroloogia,
astronoomia jt, kus laiaulatuslikel ja süsteemsetel vaatlustel
on tähtis roll. Teises tähenduses kuuluvad aga siia alla
kõik nn tunnustamata geeniuste tööd, mida meil Eestiski uurimisinstituudid
vahetevahel oma postkastist leiavad—n-ö ekspertiisi
tegemiseks ja seisukohavõtuks. Tuleb rõhutada, et selline
õnnetu ja mõnikord ka agressiivne amatöörteadus sünnib harilikult
siirast ja omakasupüüdmatust huvist teaduse vastu, ning kui
tegemist on noorte inimestega, võib kujuneda astmelauaks professionaalsesse
teadusesse.

Libateadusliku amatöörteaduse iseloomulikuks tunnuseks on selle tõsiasja eiramine, et teadused on
tänapäevaks sedavõrd kaugele arenenud, et niisama näpust imedes ja põlve otsas midagi tehes
pole võimalik neid vähimalgi määral edendada, rääkimata juba revolutsiooniliste avastuste tegemisest.
Püsiteemaks füüsika alal on näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika “ümberlükkamine”,
uute kõikeseletavate maailma ehituse teooriate väljapakkumine jms. Parimal juhul komistavad need
“ümberlükkamised” tuntud ja juba aastakümneid tagasi lahendatud peenetele paradoksidele.
Enamikul juhtudel on aga tegemist puudulikult haritud huvilise abitu jõukatsumisega teooriate
kallal, mille taga on pikki aastaid süvaõppimist nõudev matemaatiline
aparaat ning tohutu hulk katseandmeid.

Eristada võib veel ääreteadust (fringe science). Selline eestikeelne
tõlkevaste annab hästi edasi selle liigi iseloomu: siia klassifitseerub
kõik see, mis asub eelmisi libateaduse liike piiritlevatel
äärealadel ja miks mitte ka libateaduse ja päris teaduse vahelisel
äärealal. Ääreteadus püüdleb erinevalt rämpsteadusest ausalt
tõe poole nagu amatöörteaduski, kuid viimasest eristab teda kõrge
professionaalsuse tase. Enamasti seisab ääreteaduslik teooria või
hüpoteesidekogum vastava teadusharu põhivoolust ehk ortodokssest
suunast eemal, on laiemalt tunnustamata ja erinevalt prototeadusest
tõenäoliselt tunnustamata jääbki. Heaks näiteks on siin paljude
paralleelmaailmade teooria, mida mõned füüsikud on arendanud
kvantmehaanika ortodoksse, kuid inimmõistusele paradoksaalseks
jääva tõlgenduse alternatiivina. Ääreteadusest rääkides
kasutatakse ka terminit alternatiivteadus, kuid “alternatiivmeditsiinil”
tundub olevat juba mõneti teine tähendus.

Muidugi ei tasu libateaduste liigitust ühese ja rangena võtta.
Esiteks, nagu juba rõhutatud, on eraldusjooned juba olemuslikult
laialivalguvad või ähmased, v.a liigi puhul, millega selle peatüki
kohe lõpetame. Teiseks on eri autorite poolt ja erinevates kultuuriruumides
neile nimetustele omistatav sisu varieeruv ning internetist
võib jääda ka mulje, et toodud liiginimed on lihtsalt üksteise
ja kõige tuntuma termini “pseudoteadus” sünonüümid. Seega
võib siin arendatud taksonoomiat võtta ka kui autori ettekujutust
süsteemist seal, kus seda ei pruugigi olla.

Lõpetuseks veel üks eriliik: pilke-libateadus (parody pseudoscience).
Nimetus räägib iseenda eest. Näiteks loodi “intelligentse langemise” õpetus ironiseerimaks
“intelligentse disaini”
kui neokreatsionismi üle, kuna viimane on muutunud USA koolides
lausa konkureerivaks evolutsiooniõpetusega.³ Uus õpetus
(originaalis intelligent falling) seletab õuna kukkumist gravitatsiooni
asemel “intelligentse toimija” käe mõjuga ning autorid
nõuavad — kreatsionismi apologeete parodeerides —, et
seda tuleb õpetada koolides koos Newtoni gravitatsiooniteooriaga,
et õpilased saaksid “informeeritud otsustusi tehes” valida
emma-kumma. Pilke-libateaduseks tuleb liigitada ka teadusajakirjade
eelretsenseerimissüsteemi ja kraadikaitsmisnõukogude
testimiseks ning mõnitamiseks väljamõeldud teaduslooming (vt
näiteid Järv 2003).
Libateaduse alla ei kuulu aga lihtsalt vigane teadus. Tõeline
teadus arenebki katse-eksituse meetodil ja vigu tehes, kuid neid
ükshaaval välistades.

LIBATEADUSE ÄRATUNDMISEST

Libahunte eristavat tavalistest huntidest valge märk kaelal. Kust
otsida libateaduse valget märki? Kõigepealt peaks aga küsima:
milleks üldse neid teadusi vastandada ja sildistada?
Tänapäevase postmodernistliku maailmavaate kohaselt on ju
kõik reaalsuse peegeldused võrdväärsed.⁴
Või nagu postmodernistliku teadusrevolutsiooni olemuse resümeerib teoloogiaprofessor
Stanley Grenz (tsiteerides korüfeed Jean Lotard’i):
Küsimus ei ole enam: “Kas see on tõde?”, vaid pigem “Mis
sellest kasu on?”. Küsimus kasulikkusest tähendab ka küsimust:
“On see müüdav?” (Grenz 1996).

³Lühiülevaate intelligentsest disainist kui teaduserüüsse pandud
kreatsionismist leiab Eesti Ekspressist (19.04.2000) Erast Parmasto,
Richard Villemsi, Toomas Jürgensteini ja Vello Salo sulest. vt ka
Konsa 2005 ning MTÜ Eesti Skeptik kodulehti www.hot.ee/skeptikkk ja
www.skeptik.ee. Intrigeeriv on märkida, et ka ajakiri Akadeemia (2005, nr 1)
on avaldanud intelligentset disaini propageeriva Stephen Meyeri artikli.

⁴Autor ei saa üle kiusatusest rämedalt küsida: kas pole postmodernistide
käsitlus teadusest äkki lihtsalt kõrgeks filosoofiaks sublimeerunud
alaväärsuskompleks kooliajast, mil pea ei võtnud reaalteadusi ja teistele
poistele jäädi alla oskuses masinatega hakkama saada? Selmet urmasotilikult
otsekoheselt hüüda: “Mina ei taipa tehnikast tuhkagi ega tahagi
taibata!”, hakati looma uut “-ismi” kui lohutusfilosoofiat.

Tore, piirdumegi kasulikkuse kriteeriumiga ja mõtleme järele,
missugusele teadusele tugineb kogu tänapäevane inimkonda tegelikult
teeniv tehnoloogia. Või küsime retooriliselt, kas on kasulik
või mitte eristada libaravimit, libakaupmeest, libamaaklerit, libapolitseinikku
jne jne tõelistest? Libateaduse “sireenilaul ei meelita
meid pelgalt kultuurilisele ummikteele, vaid suisa ohtlikku pimedusse,
mis ähvardab hävitada meie põhivabadused”—need sõnad
on USA astronoomi Carl Sagani New York Times’i bestselleriks
saanud raamatu eestikeelse tõlke tagakaanel (Sagan 2006)

Niisiis, mis kriteeriumide järgi otsida demarkatsioonijoont?
Falsifitseeritavus on Carl Popperi järgi üks selge kriteerium:
hüpotees, väide, teooria jms liigitub teaduslikuks ainult siis, kui ta
on põhimõtteliselt ümberlükatav, näiteks experimentum crucis’e
abil. Väide “Jumal lõi maailma” ei ole ilmselgelt falsifitseeritav,
mistõttu religioon ei kuulu teaduse alla (küll aga saab olla teadusliku
uurimise objektiks). Ehkki mitmed autorid on näidanud, et
falsifitseeritavuskriteerium on filosoofilises plaanis puudulik (vt
Lakatos 1978 ja sealsed viited), ei muuda see olematuks tema rakenduslikku
väärtust. Libateaduses ei ole kombeks näidata, kuidas
mingit väidet falsifitseerida, veelgi enam, seal lokkab veendumus,
et mis pole ümberlükatav või ümber lükatud, see on (“järelikult”!)
tõene. Näiteks vaimude maailm, bioenergiaväli jne “on olemas,
sest pole tõestatud nende puudumist”!

(Tõendus)katsete reprodutseeritavus ja statistiline usaldusväärsus
on teaduse alussambad. Raadiolaineist sai teaduslik
avastus sellepärast, et katsed nendega “tulid välja” nii Hertzil kui
ka paljudel teistel uurijatel, sh raadio leiutajatel Marconil, Popovil
ja teistel. Uute ravimite tõhusust määratakse isegi topeltpimetestidega,
kus ei katsealustest patsiendid ega ka neid vahetult
uurivad arstid ei tea, kes sai rohutableti, kes platseebo. Katseandmete
hulk on piisavalt suur, et matemaatilise statistika universaalsete
ja rangete kriteeriumide järgi saaks teha piisava tõenäosusega
usaldusväärseid järeldusi, ja loomulikult lähevad arvesse ka negatiivsed
tulemused. Libateadusele on seevastu iseloomulik tuginemine
vähestele väljavalitud juhtudele. Juudi vanasõnagi ütleb:
“Näiteks”... ei tõesta midagi!”

Kui paljud pojad pole erinevalt Andre´ Nephtalist kuulnud mingit hüüet oma isa surmahetkel,
ehkki pole viibinud sel ajal mitte kaugel merel, vaid samas linnas!
Meediumide puhul, kes on väidetavalt võimelised vaime
välja kutsuma, telekineesi abil esemeid liigutama jne, tekib teatavasti
tavaliselt see probleem, et katsete korraldamine kontrollitud
tingimustes ja objektiivsete uurijate juuresolek kipub meediumi
võimetele halvavalt mõjuma...

Selgelt näidatud kehtivuspiirid ja kooskõla fundamentaalsete
loodusseadustega on teadusliku teooria tunnuseks, nii nagu
realiseerimistähtaeg ja vastavus toiduseadusele on korraliku toidukauba
tunnuseks. Libateaduslik toodang oma kõlblikkusele
piiranguid ei sea. Fundamentaalseid loodusseadusi eiravate ja
olemasolevat teaduslikku maailmapilti pea peale pööravate “avastuste”
autorid viitavad enda õigustuseks teaduse enda arenguloole
— et näiteks Einstein ju lükkas ümber Newtoni mehaanika!

Tõepoolest, teaduse ajaloos — ja eriti kaugemas — on
olnud küllalt juhtumeid, kus isegi mingis valdkonnas võhiklik
või amatöörlik inimene on teinud revolutsioonilise avastuse, mida
autoriteedid on algul ilmvõimatuks, mõni aeg hiljemaga juba enesestmõistetavaks
pidanud. Nagu eespool mainitud, on teaduse ja
ääreteaduse piir liikuv ja nende eraldamine võib olla võimatu ülesanne.
Siiski tuleb tähele panna, et relatiivsusteooria ei muutnud
Newtoni mehaanikat kehtetuks — see on endiselt õige, kui vaid
kiirused on palju väiksemad valguse kiirusest vaakumis. Teadus
areneb enamikus oma valdkondades teadmishulga suurenemise,
teooriate täpsustumise ja seletuste sügavuti mineku suunas pideva
ja halastamatu enesekriitika ja -kontrolli saatel. Libateaduses
ollakse aga kinni algsetes dogmades ja uskumustes, uurimistöö
ei laiene, vaid tegeleb eelkõige oma “olemasolu tõestamisega”.

Näiteks on astroloogia põhikontseptsioonid ja -skeemid püsinud
enam-vähem muutumatuna antiikajast saadik, kusjuures sõltuvalt
päritolust—Euroopa ja Egiptuse, Hiina või India—on need erinevad.
Põhimõtteliselt ei ole hüpotees taevakehade vastastikuse
asendi mõjust inimeste saatusele lootusetult vastuolus fundamentaalsete
füüsikaseadustega, nagu seda on näiteks ajas edasi-tagasi
rändamine või hinge taassündimine mõne teise olendi sees. Siiski
saab see mõju olla vaid kaduvväike ning jääb lootusetult teiste,
“maiste” tegurite varju. Mingit mehhanismi sellele mõjule pole
leitud ning paljud katselised kontrolluuringud pole astroloogiliste
ennustuste täitumist avastanud (üle juhuslike kokkulangevuste nivoo).

Seetõttu tegid 1975. a 186 tippteadlast, nende hulgas 18
Nobeli preemia laureaati ühisavalduse (Objections. . . 1975), milles
astroloogia liigitati libateaduseks (vt ka Sagan 2006).
Sedasama võib öelda artikli alguses toodud telepaatianäite
kohta. Isegi kui oletada, et aju elektrilised signaalid ja nende genereeritud
elektromagnetväli on võimelised edastama mõtestatud
teateid, pole niisugune telekommunikatsioon juba energeetiliselt
võimalik.⁵

Üldse, kui fundamentaalsed füüsikaseadused on sisult keeluseadused,
mille kvintessents kõlab üldinimliku tarkusena “tasuta lõunaid pole olemas”,
siis libateadus lubab lahkelt kaduvväikesi
või olematuid mõjutusi tasuta “üles võimendada”.

Võtame näiteks nõiavitsad, olgu vee, varanduse, pommide vm
otsimiseks. Põhimõtteliselt ei saa muidugi välistada veesoonte
mõju Maa magnetväljale, pinnasele jms — ehk siis kuldmündid
ja lõhkeaine kahtlemata “lõhnavad”, s.t eritavad mingil määral
molekule atmosfääri. Ent kuidas nad panevad vitsa inimese käes
liikuma, jääb ilma igasuguse mõistliku seletuseta. Õnneks saab
sellistele seletamatu tööpõhimõttega riistapuudele alati teste korraldada.
Näiteks korraldati USAs lausa riiklikud katsetused ülemaailmselt
turustatud populaarsele pommiotsimisvitsale Sniffex,⁶
mille meiegi päästeamet on ostnud, nagu võis lugeda suvelõpu
lehtedest.

Tulemus — kallis riistapuu on petukaup ja sama tõhus kui kulli-kirja viskamine (Vällik 2008).
Tähelepanu väärib tõsiasi, et seade näeb küll välja nagu nüüdisaegne kõrgtehnoloogiline vidin,
kuid sees pole tal isegi vooluallikat, milleta mingi detektori toitmine ja selle signaalide
töötlemine pole võimalik.

⁵Elektromagnetlained ja igasugune radiatsioon peaksid nõrgenema
võrdeliselt kauguse ruuduga. Mingi “uut tüüpi senitundmatute omadustega”
välja appivõtt telepaatia seletamiseks oleks aga täiesti ad hoc spekulatsioon.
Isegi kui füüsika kunagi avastab uut tüüpi välja, puudub
igasugune alus oletada, et seda võiks tekitada bioloogiline kude, mis
ammu tõestatult funktsioneerib ainuüksi elektromagnetilise vastasmõju
baasil (makroskoopiliselt alludes muidugi ka gravitatsioonile).

⁶Google leiab otsisõnaga “sniffex” 22 300 veebilehte.

Siit saamegi jätkata libateaduse väliste tunnusmärkide loeteluga.
Erialaterminite ja - zhargooni resp. tehniliste detailide tarvitamine
(enamasti küll väärtarvitamine), et jätta muljet asja teaduslikkusest.
Püüdlik-siiras, kuid konteksti arvestades kohatu keeruliste
terminite tarvitamine on amatöörteaduse põhitunnuseid.
Samas võib seda laadi tunnuseid esineda ka igati tõsises ja
väärtuslikus interdistsiplinaarses uurimistöös, mille autor(id) ei
ole päris kodus teise eriala zhargooniga.

Rasketele probleemidele kergete lahenduste pakkumine,
mis töötavat lausa imeväel. Siin on heaks näiteks kõikvõimalikud
raskete haiguste ravimised imerohtude ja posimisprotseduuridega.
Samas tuleb tunnistada, et geniaalsetel väljamurretel kriisi
jõudnud paradigmast päris teaduses või suurtel leiutistel ummikusse
jõudnud tehnoloogias on samad tunnused — vähemalt
pealtnäha.

Autoriteetidele viitamine objektiivse tõendusmaterjali esitamise
asemel. Oma esimesel ülikooli lõpetamise järgsel teaduskonverentsil,
mis toimus Baikali kaldal, sain sellekohase õpetliku kogemuse.
Keegi turist kuulutas välja konverentsivälise loengu Newtoni
kolmandat seadust ümberlükkavatest uuringutest. Läksin
koos mitme kolleegiga kohale, lootuses nautida intellektuaalset
lahingut ja paradokside lahendumist teaduslikus dispuudis. Kuid
lektor, selmet esitada mingeidki arutlusi või tõestuskatseid, muudkui
korrutas: “Nagu ütles teaduste kandidaat Ivan Petrovitsh... ”
Tegelikult patustab eelviidatud astroloogiavastane ühisavaldus
oma rõhutatult imposantse allakirjutanute nimekirjaga sama reegli
vastu. Võibmuidugi leida õigustuse, et Peltsebuli tulebki Peltsebuliga
välja ajada. . . Igatahes see, kes usub astroloogiat, saab oma
usule tuge tõsiasjast, et astroloogiat õpetatakse Sorbonne’i ülikoolis
Pariisis, Kepleri kolledzis Lynnwoodi linnas Washingtoni
osariigis ning ka India ülikoolides.

Siinne libateaduse märkide loetelu pole ammendav. Internetist
võib leida isegi teste, mille humoorikas-iroonilistele küsimustele
vastates saab kokku lugeda punktid otsustamaks, kas uurimistöö
on libateaduslik või mitte. Üks neist sisaldab näiteks järgmisi ridu:

10 punkti iga väite eest, et üldtunnustatud teooria on fundamentaalselt
vale;

30 punkti iga vihje eest, et autor on langenud teadusringkondade
vandenõu ohvriks;

40 punkti iga teadaande eest, et autoril on salajast informatsiooni
(Fitzpatrick-Matthews 2006).

Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et ehkki praktilisel tasandil on libateadust
võrdlemisi lihtne suure usaldusväärsusega tuvastada, nugib
ta jõudsalt inimkonnas edasi, sest ei toitu mitte ainult harimatusest,
vaid ka inimloomuses peidus olevatest süvainstinktidest.
Rangel filosoofilisel tasandil ei võta aga tänapäeval keegi vastutust
pakkuda sellist hõbekuuli, mis kindla peale libateaduse rajalt
maha võtaks, kuid päristeaduse puutumata jätaks.

ÜHEST ERILISEST HÜPOTEESIST

Kas maaväliste tsivilisatsioonide olemasolu hüpotees on teaduslik?
Kahtlemata on, sest miks peaks elu olema tekkinud ainult
Maal, mis tiirleb ümber üsna tüüpilise tähe. Selliseid tähti on
mustmiljon juba ainuüksi meie galaktikas (või kui sellest ei piisa,
siis meile lähimas teises galaktikas — Andromeeda udukogus).
Veelgi enam, antropotsentristlik arusaam, et meie oleme ainsad
põhimõtteliselt, ei sobi kuidagi tänapäeva teaduslikku maailmapilti.
Seepärast on alates 1960. aastatest soliidsed uurimisinstitutsioonid
käivitanud mitmesuguseid uurimisprogramme koondnimetusega
SETI (Search for Extra-Terrestrial Intelligence—Maavälise
mõistuse otsingud).⁷

⁷Californias on olemas koguni SETI-uuringute keskinstituut (vt
www.seti.org); ühe suurema SETI-uurimisprogrammiga on seotud ka
Eesti (vt http://setiestonia.org/setiathome.php).

Oletame nüüd, et ühel ilusal päeval
saame kindla kinnituse, et meist palju arenenumad “nemad” on
olemas. Muidugi ei saa me paugupealt kätte kogu nende tsivilisatsiooni
tarkust, tehnoloogiast rääkimata, sest selleks on kaugused
liiga suured ja “nemad” ei pruugi meile koolmeistriks hakkamisest
üldse huvitatudki olla. Üleüldse, kui maailmaruumis just ei avastata
otsekäike läbi kõrgemate dimensioonide—“ussiauke”,
mille võimalikkus on tänapäeva arusaamade kohaselt pigem ääreteaduslik
hüpotees —, siis kulub isegi sõnumisignaalide vahetamise
ühele seansile sadu aastaid, rääkimata teineteisele küllasõitmisest.
Mis juhtub Maal nende sadade, aga võib-olla tuhandete aastate
jooksul?

Seni seletuseta ja uute avastatavate nähtuste puhul kaugel kosmoses
tekib võimalus minna pingutava astrofüüsikalise uurimise
asemel kergema vastupanu teed, tembeldades need nähtused “vanema
venna” kätetööks—aga miks mitte ka maised mõistatused
paleontoloogias, arheoloogias jt valdkondades, mille saab nüüd
kuulutada tunnismärkideks ammustel aegadel Maad külastanud
tulnukatest `a la Erich von Dänikeni teooriad.⁸

⁸ Dänikeni 26 laineid löönud raamatut paleokontaktidest kõrgema
tsivilisatsiooni esindajatega on tõlgitud rohkemkui 20 keelde jamüüdud
üle 60 miljoni eksemplari. Muu hulgas antakse neis seletus ka liikide
tekkele kui tulnukate insenergeneetilisele loomingule. Kõik see kokku
on kõige suurejoonelisem näide libateadusest ja selle köitvusest.

Edasi, milleks arendada teadust ja tehnoloogiat kõigil rinnetel, kui varsti saame
kõik valmis kujul kätte? Tuleb vaid arendada “vanema vennaga”
suhtlemiseks vajaminevat tehnoloogiat. Niisiis, kui vanasti kulutati
ohtralt ressursse kõikjale pühakodade rajamiseks, siis “vanema
venna” olemasolust vaimustunud inimkond asub kirikutornide
asemel ehitama taeva poole suunatud antenne, raadio- jm telekoope
ning võib-olla ka footonrakette. Enamik teadusi jääb aga
varjusurma nii motivatsiooni kui ka ressursside kadumise tõttu.
Kokkuvõttes oleme jälle seisus, mis ei erine religiooni ainuvalitsemisest
maailma tunnetamisel ning kus teaduse eesmärgiks on
pühakirja uurimine ja seletamine.
Loomulikult on siin maalitud tulevikupilt liialdatud, kuid see
viitab paradoksaalsele võimalusele, kuidas täiesti tõsiteaduslik
uurimisprogramm võib edukuse korral viia teaduse arengu kahjustumiseni
sellisel määral, mis ületab igasuguse libateaduse tekitatava
kahju.

LIBATEADUSE ELUJÕU ALLIKAIST

Ehkki endiste aegadega võrreldes on libateadus oma positsioone
loovutanud, ei ole tema taandumine kuidagi proportsioonis hariduse
üldise edenemisega. Üks põhjusi seisneb selles, et teaduslikku
maailmapilti omandatakse eelkõige reaal- ja loodusteaduste
õppimise teel, mis aga teatavasti teeb vähikäiku kõikjal peale
Aasia suurriikide. Kuid olulisemad libateaduste elujõu põhjused
peituvad inimeste emotsionaalses sfääris. “Pseudoteadus vastab
jõulistele emotsionaalsetele vajadustele, mis jäävad teaduse poolt
sageli täitmata,” on tabavalt märkinud Carl Sagan ja lisanud, et
skeptitsism ei müü hästi (Sagan 2006).
Mõistetav on raskelt haigete inimeste või selliste laste vanemate
pöördumine libameditsiini poole, kui tavameditsiin on
jõuetuks osutunud. See on isegi aktsepteeritav, juhul kui sellega ei
kaasne lisakahju tervisele, otsese kelmuse ohvriks langemist ega
ülemääraseid materiaalseid kaotusi.
Vanasti hakkas inimene, tunnetades oma jõuetust loodusnähtuste
meelevallas, üleloomulikesse jõududesse uskuma ja neid
kummardama. Tänapäeva inimest ümbritseb üha keerukam teaduse
ja tehnoloogia sünnitatud tehismaailm, mille toimimist on
ilma erihariduseta üha raskem mõista. See häirib ja hirmutab,
kuid tänapäeva inimene on vaba inimene: aukartuse asemel ärkab
temas pigem protest ning ta valib selle, mis on kergem. Ja siis
ongi platsis libateadus, mis libedasti alla neelatav. . .
Nagu küüniliselt ütles akadeemik Gustav Naan: “Inimesed ei
vaja mitte tõde, vaid lohutust!”

KOKKUVÕTE

Isegi kui lähtuda ainult kasulikkuse kriteeriumist, on libateaduse
tungimine haridusse, tervishoidu, tootmisse, poliitikasse⁹ jne ilmselgelt
kahjulik ja probleemiks on vaid see, kuidas libateadust
teadusest eristada ja tema vastu võidelda.

⁹Mida muud kui libateadusest lähtuvad eksperimendid on katsed luua
kommunistlikku ühiskonda — alates usufanaatikute kommuunidest ja
lõpetades 70 aastat kestnud N. Liiduga?

Kui aga peaks osutuma, et libateadus tõepoolest rahuldab mingeid
selliseid inimlikke vajadusi, mida miski muu, sh teadus,
põhimõtteliselt rahuldada ei suuda, siis muutub hinnang ambivalentseks.
Siiski saab võtta orientiiriks ka teisi kriteeriume, kas või eetika
vallast. Ameerika loodusuurija Edwin Teale on öelnud:
Moraalselt on ühtviisi halb mitte hoolida nii sellest, kas miski, mille
tõttu sa end hästi tunned, on tõene või väär, kui sellest, millisel viisil
sa oma raha oled hankinud (tsit. Sagan 2006 järgi).
Selle tsitaadiga ongi sobiv lõpetada ja soovitada huvilistele allpool loetletud kirjandust.