01.feb.2011

Täna oleks Boriss Nikolajevitš Jeltsin (1 veebruar 1931 – 23 aprill 2007) saanud 80.

Ega ta polnud halb mees, aga Venemaa juhtimine osutus ka tema jaoks liiga raskeks. Ja tema kirjutas alla Eesti Vabariigi diplomaatilise tunnustamise paberile ja viis vene väed Baltikumist välja.

Ta oli ikkagi niipalju demokraat, et laskis Liidu ära laguneda, aga eks tema kasud olid ka sees, kas N-Liidu liinis oleks ta kohe tippu saanud, Venemaa liinis aga sai küll, niisiis toetas ta Baltikumi, need aga toetasid vastasuks Jeltsinit….

Kui pauk käis ja peale putši Baltikum eraldus, siis ei osanud vene kollektiivne ühiskondlik teadvus ilmselt lõpuni aru saada mis see tegelikult tähendas. Ja kolme slaaviriigi kokkulepe Belovezjes pani punkti N-Liidu laialiminekule. Iseseisvaks said ka need, kes polnud seda isegi unistanud ega tahtnudki.

Jeltsin ei olnud küll eriti nõus vene vägesid siit välja viima aga Clinton veenis ta ikka ümber. Õigemini avaldas survet.

Niisiis on paljude venelaste jaoks Jeltsini paturegister nii pikk, et ei andestada talle. Meie väikeasulas lasi vene eruohvitser raketisaluuti, nagu uusaasta oleks kätte tulnud, selle puhul, kui "vene rahva reetur, Boriss Jeltsin, lõpuks kõnges(vzdohnul)"

Nii on siis lood selle Jeltsiniga baltlaste ja venelaste arvates.

Ta oli seesama, lihtne vene hing, kuigi vaieldamatult jõuline ja otsustav vajadusel, nutikas polliitikas ja otsekohese ütlemisega kõnemees. Huumor paistab talle ka olulisem olema, kui igas olukorras kramplikult soliidseks jäämine.

Mälestame värvikat isiksust.