Varro Vooglaid
2014 - Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks
Kõik õigused on kaitstud.
ISBN 978-9949-33-645-6
Bukleti on koostanud Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni
Kaitseks, mis asutati 2012. aastal seismaks kristlikule õpetusele ja
loomuseadusele tuginedes perekonda, moraaliseadust, inimväärikust ja
eraomandit austava ühiskonnakorralduse ning traditsioonilise
elukorralduse kaitsmise eest kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
Kui Teil on bukletiga seonduvalt küsimusi, võtke palun meiega
ühendust. Samuti võite meile helistada või kirjutada, et tellida
bukletist täiendavaid eksemplare. Bukleti teksti koos ajapikku
kogunevate täienduste, näidete ja vajadusel ka parandustega leiate
aadressilt www.saptk.ee/argumendid
Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks
Roosikrantsi 7-3a, 10119 Tallinn
6 801 290 / info@saptk.ee / www.saptk.ee
SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks mõistab hukka vaenu
õhutamise ja vägivalla homoseksuaalse kalduvusega või homosuhteid
praktiseerivate inimeste suhtes. Peame oluliseks suhtuda kõigisse
inimestesse lugupidamisega kui isikutesse. Samas mõistame hukka ka
igasuguse püüdluse kujutada sallimatuse või vaenu õhutamisena
homoseksuaalsusega seonduvalt või muudes küsimustes loomuseadusele
tuginevate tõekspidamiste viisakat ja rahumeelset väljendamist.
Sallivus ei tohi kasvada üle relativismi diktatuuriks.
SISUKORD
Eessõna......................................................................4 Mõistetest ja nende kasutamisest.............................................7 Homoliikumise valede paljastamine............................................15 1. osa: Homopartnerluse ja “homoabieluga” seonduvad küsimused................15 2. osa: Homosuhete moraalsusega seonduvad küsimused..........................36 3. osa: Muud homoseksuaalse käitumisega seonduvad küsimused..................47 Viited.......................................................................59 Info annetuste kohta.........................................................63
EESSÕNA
Homoliikumine ei ole omaette nähtus, vaid üks osa lääne
kultuuriruumis juba ligi sajand tagasi alanud ja üha laiemaks paisunud
seksuaalrevolutsioonist.
Seksuaalrevolutsioon, mis on järgemööda propageerinud
abieluväliseid seksuaalsuhteid, abielulahutust, kontratseptiivset
eluviisi ja ka aborti, seisneb peaasjalikult ideoloogiliste tagamaadega
püüdluses “vabastada” inimesed religioossetest, moraalsetest,
kultuurilistest ja õiguslikest tavadest ja normidest, mis seovad
seksuaalse käitumise kõlbelise ning ühiskondliku vastutusega.
Homoliikumine tõusis seksuaalrevolutsiooni järjekordse lainena
esile 1980ndatel ja 1990ndatel aastatel, esmalt USA-s ja seejärel ka
Euroopas. Tänaseks on see hästi organiseeritud ja ulatuslikult
rahastatud liikumine surunud oma ideoloogilised nõudmised läbi paljudes
lääneriikides ning püüab saavutada seda kõikjal maailmas.
Kuigi homoliikumine püüab jätta muljet, et ei püüdle midagi
enamat kui võrdseid õigusi homoseksuaalidele, on asi tegelikkuses väga
erinev. Homoliikumise näol on tegemist radikaalse organiseeritud
püüdlusega muuta tervete ühiskondade arusaamist hüvelisest käitumisest
– sh mehelikkusest, naiselikkusest ja soorollidest – ning ka ühiskonna
aluseks olevate abielu ja perekonna institutsioonide tähendust.
On erakordselt oluline, et inimesed mõistaksid, kuidas
homoliikumine kasutab oma püüdluste ühiskonnale pealesurumiseks
paljusid valesid, pooltõdesid ja manipulatsioone, rajades oma
argumendid enamasti kas faktivigadele, mõistete moonutamisele või
lihtsalt loogikavigadele.
Paljud inimesed mõistavad oma loomulikule kõlbelisele
tunnetusele tuginedes, et homosuhted on sügavalt ebamoraalsed ja
eemaletõukavad. Ent seistes silmitsi homoliikumise lõputult korrutatud valede ja manipulatsioonidega, ei osata oma veendumusi argumentidega kaitsta.
Just seepärast koostasime käesoleva trükise, et aidata inimestel
homoliikumise valesid läbi näha.
Loodan, et see buklett aitab inimestel leida enesekindlust, et
homoaktivistide manipulatiivsetele püüdlustele julgelt vastu astuda ja
nende valed otsustavalt tagasi tõrjuda. Allaheitlikkus ja sallivus ei
ole üks ja sama asi. Selles, kui jääme kindlaks loomulikele
kõlbelistele seisukohtadele ega kiida homoliikumise nõudmisi heaks, ei
ole mitte midagi sallimatut.
Suure vea teevad need, kes usuvad homoaktivistide väidet, et
homoliikumise püüdluste heakskiitmine puudutab vaid homoseksuaalse
kalduvusega inimesi ja mitte kedagi teist. Vastupidi, homoliikumine
kujutab endast revolutsioonilist rünnakut mitte ainult põhiliste
kodanikuõiguste (nagu usu- ja veendumustevabadus, südametunnistuse
vabadus ja sõnavabadus) vastu, vaid ka meie ühiskonna kõlbeliste
aluspõhimõtete ja inimeste loomuliku kõlbelise tunnetuse vastu.
Seepärast on oluline iga inimese panus homoliikumise püüdluste
tõrjumiseks. Me saame kaitsta oma ühiskonna kõlbelisi aluseid just tänu
sellele, et erinevalt homoaktivistidest on väga palju neid inimesi, kes
austavad loomulikke perekondlikke väärtusi. Kuid sellest on kasu üksnes
juhul, kui me ei häbene oma tõekspidamisi teatavaks teha.
Võib karta, et homoliikumise surve meie ühiskonnale aina
kasvab. Juba lähimad aastad võivad saada otsustavaks selle osas, kas
Eesti alistub homoliikumise nõudmistele või järgib Läti, Leedu, Poola,
Ungari, Horvaatia, Venemaa ja paljude teiste riikide eeskuju, kaitstes
perekonna ja abielu institutsioone homoliikumise rünnakute eest.
Meie rahva ees seisab tohutu suur ja samas kriitilise
tähtsusega ülesanne ületada kõlbeline kriis, mis ohustab meie
eksistentsi rohkem kui ükski väline oht. Seda kriisi ei saa ületada
mitte aastasadu meie kultuuri aluseks olnud väärtuste lammutamisega,
vaid tõstes need väärtused taas ausse.
Selle asemel, et lõhkuda homosuhete normaliseerimise ja
propageerimisega rahva tervet kõlbelist tunnetust, peame me taastama
austuse aulisuse, mehelikkuse, naiselikkuse, abielu, perekonna,
kõlbelise puhtuse, truuduse, alandlikkuse, teenimisvalmiduse,
ohvrimeelsuse ning muude väärtuste ja vooruste vastu, ilma milleta ei
ole hüveline ühiskond võimalik.
Seega kutsun kõiki inimesi sõltumata rahvuslikust või
ilmavaatelisest taustast üles perekonna, abielu ja nende aluseks
olevate kõlbeliste väärtuste kaitsele.
6
Loodan väga, et käesolevast bukletist on selleks abi ning et
see innustab inimesi seisma selle eest, mis on tõeliselt ilus, tõene ja
hea.
Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste
vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe
rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja
armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.
Varro Vooglaid, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja
Paljudes bukletis toodud selgitustes on tulnud tugineda
välisriikides kogutud andmetele, kuna Eestis kas ei ole asjakohaseid
uuringuid läbi viidud või ei ole nende tulemusi avalikustatud.
Homoseksuaalse käitumisega seonduvaid asjaolusid tuleks lähemalt uurida
ka Eestis, sest asjakohane teave on hädavajalik langetamaks
informeeritud ja mõistuslikke otsuseid nii isiklikul, poliitilisel kui
ka õiguslikul tasandil. Siiski ei ole olulist põhjust kahelda, et
homoseksuaalsele käitumisele iseloomulikud jooned on Eestis ja
lääneriikides, kus selle kohta on teavet kogutud, põhilises osas
kokkulangevad või vähemalt sarnased.
MÕISTETEST JA NENDE KASUTAMISEST
Homoliikumist viimastel aastakümnetel lääneriikides saatnud
edu rajaneb suures osas pettustel ja manipuleerimisel, mille üheks
peamiseks vormiks on mitte ainult faktiliselt väärade ja ebaloogiliste
väidete omakasupüüdlik kasutamine, vaid ka mõistete sihilik hägustamine
ja moonutamine. Selle tulemusel on sageli saavutatud olukord, kus
tavalised arukad inimesed kiidavad heaks või võtavad koguni omaks
argumendid, mis ei kannata tegelikult kriitikat.
Juba antiikajal tegutsenud ja veenmiskunstnikena tuntud
sofistid teadsid, et see, kes määratleb vaidluses kasutatavad mõisted,
võidab suure tõenäosusega kogu vaidluse. See kehtib ka ühiskondliku
arutelu kohta – kes kontrollib kasutatavate mõistete tähendust, sellel
on võrdlemisi lihtne võita avalik arvamus enda poolele. Just seetõttu
on homoliikumine, sageli väga nutikal moel, haaranud homoseksuaalsust
puudutavas ühiskondlikus arutelus mõistete määratlemise enda kätte,
moonutades ja hägustades varem selget tähendust omanud sõnade mõtet
ning mõeldes välja täiesti uusi, homoliikumise püüdlustele
kaasaaitavaid sõnu.
Võib julgelt öelda, et sofistika ehk manipulatiivse
veenmiskunsti praktiseerimisel on homoliikumine saavutanud suurt edu.
Sofistikale vastuseismiseks on aga vaja esmalt võimalikult selgelt
määratleda argumentides kasutatavad olulised mõisted ja
kontseptsioonid. Seda tehes ilmneb, et enamik homoliikumise
argumentidest toetub varjatult vääradel eeldustel ja sihilikult
häguseks aetud mõistetel ning selle pinnalt tekkival mõttelisel
segadusel.
Taolisi moonutatud tähendusega mõisteid on terve plejaad:
homoseksuaalsus, seksuaalne orientatsioon, heteroseksism, gei, lesbi,
mitmekesisus, multikultuursus, rikastav erinevus, pluralism,
diskrimineerimine, vihakuriteod, vaenu õhutamine, homofoobia,
sallivus/sallimatus, armastus, hoolivus jne.
Alljärgnevalt on antud võtmetähtsusega mõistete määratlused, et oleks
selge, millises tähenduses on neid siin bukletis kasutatud. Samuti on
selgitatud lühidalt, mil moel püüab homoliikumine nende mõistete
tähendust hägustada või moonutada.
***
Homoseksuaalsus. Homoliikumine püüab
ühiskonnale sisendada, et homoseksuaalsus on kaasasündinud, inimese
tahtest sõltumatu ja muutumatu isikuomadus, nagu rass, kehapikkus või
silmade värv. See võimaldab käsitleda homosuhteid, otsekui neis poleks
midagi moraalselt küsitavat – kui tegu ei ole inimese vaba tahte
väljendusega, siis ei saa selles olla ka midagi ebamoraalset.
Oluline eksitus seisneb selles, et homoliikumine ei erista ühelt poolt
homoseksuaalset kalduvust ja teiselt poolt homoseksuaalset käitumist
ehk eelnimetatud kalduvuse teostamist. Homoseksuaalne kalduvus, nagu ka
paljud teised kalduvused, võib olla tingitud inimese tahtest
sõltumatutest asjaoludest, kuid kindlasti ei saa seda öelda
homoseksuaalse käitumise kohta. Selles, kas, kellega, kuidas ja millal
astuda seksuaalsuhetesse, ei ole midagi paratamatut ja kindlaksmääratut
– see sõltub inimese valikutest.
Inimesed, kes ei suuda oma seksuaalkäitumist tahteliselt kontrollida,
tuleks oma ohtlikkuse tõttu ühiskonnast isoleerida, olgu nad mistahes
orientatsiooniga. Erinevalt homoseksuaalsest kalduvusest – mis
iseenesest ei ole taunitav –, on homoseksuaalne käitumine (täpsemalt
anaalsed ja oraalsed seksuaalaktid) see, mida traditsiooniliselt on
nimetatud sodoomiaks (ja kui tegemist on lastepilastamisega, siis
pederastiaks). Võttes kasutusele mõiste “homoseksuaalsus”, on püütud
vabaneda nendes mõistetes sisalduvast negatiivsest hinnangust sellisele
seksuaalkäitumisele.
Seetõttu on käesolevas bukletis kasutatud mõistet “homoseksuaalsus”
ennekõike viitena homoseksuaalsele kalduvusele ehk seksuaalsele
külgetõmbele samast soost isikute suhtes, mitte homoseksuaalsele
käitumisele. Viidates seksuaalsuhetele samast soost isikute vahel oleme
kasutanud mõisteid “homoseksuaal”, “homosuhted” või “homoseksuaalne
käitumine”.
Homoseksuaal. Lähtudes vildakast
homoseksuaalsuse määratlusest, jagavad homoliikumise ideoloogid
inimesed nende seksuaalsete suundumuste alusel erinevatesse
gruppidesse, nagu heteroseksuaalid, homoseksuaalid, biseksuaalid,
transseksuaalid jne. Seejuures ei olevat kuulumine ühte või teise
gruppi inimese enda valida – just nagu ei ole seda rass, kehapikkus või
silmade värv. Selline lähenemine on eksitav ja ka inimeste suhtes
alandav, asetades inimesed mingisse “kasti” ja eitades selles osas
inimlikku vabadust. Rangelt võttes ei ole mitte keegi ei
heteroseksuaal, homoseksuaal, biseksuaal ega transseksuaal. On olemas
lihtsalt inimesed, kes kogevad erinevaid kalduvusi ja kiusatusi ning
kes langetavad otsuseid selle kohta, mil moel oma elu elada. Väike osa
inimestest kogeb ka homoseksuaalseid kiusatusi ning veel oluliselt
väiksem osa otsustab nendele kiusatustele järgi anda ja astub
homoseksuaalsetesse suhetesse. Seetõttu on käesolevas tekstis kasutatud
mõistet “homoseksuaal” tinglikult, viitamaks mitte inimestele, kes
kogevad homoseksuaalseid kiusatusi või kalduvusi, vaid inimestele, kes
astuvad kas regulaarselt või aeg-ajalt homoseksuaalsetesse suhetesse.
Gei/lesbi. Enamasti tähistab homoliikumine
sõnadega “gei” ja “lesbi” inimesi, kes mitte üksnes ei praktiseeri
homoseksuaalseid suhteid, vaid räägivad sellest avalikult ja uhkelt
ning kelle identiteedis moodustab homoseksuaalne orientatsioon kas
keskse või väga olulise koha. Sellisena on tegemist ideoloogilise
enesemääratlusega, mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki homoseksuaalse
kalduvusega või homosuhteid praktiseerivaid inimesi. See on ka peamine
põhjus, miks käesolevas bukletis on teadlikult välditud sõnade “gei” ja
“lesbi” kasutamist. Inimeste määratlemine nende ebamoraalse seksuaalse
käitumise alusel on alandav ja väär.
Seksuaalne orientatsioon. Tegemist on
ähmase ja vastuolulise mõistega, mis kätkeb endas mitmeid varjatud
eeldusi. Ühelt poolt väljendab orientatsioon inimese suunatust mingi
objekti poole. Seega kirjeldab mõiste “seksuaalne orientatsioon”
inimest läbi objekti, mille suhtes ta tunneb seksuaalset külgetõmmet.
Nii öeldakse ‘heteroseksuaal’ inimese kohta, kes tunneb seksuaalset
tõmmet vastassoost isikute suhtes, ‘homoseksuaal’ inimese kohta, kes
tunneb seksuaalset tõmmet endaga samast soost isikute suhtes ning
‘biseksuaal’ inimese kohta, kes tunneb seksuaalset tõmmet mõlemast
soost isikute suhtes.
Teisalt on oluline tähele panna, et homoliikumine püüab veenda
ühiskonda selles, et heteroseksuaalne, homoseksuaalne ja biseksuaalne
orientatsioon on kõik normaalsed inimseksuaalsuse variatsioonid ja mis
kõige olulisem – kõik põhimõtteliselt moraalselt võrdväärsed. Sellest
lähtuvalt nõutakse, et homo- ja biseksuaalseid inimesi ei tohi mingiski
aspektis kohelda teisiti kui heteroseksuaalse
orientatsiooniga inimesi. Sellelt lähtudes nõutakse omakorda, et
seksuaalne orientatsioon lisataks ühe alusena diskrimineerimist
keelavatesse seadustesse.
Kui kõik seksuaalsed orientatsioonid oleksid kõlbeliselt üheväärsed,
siis peaks tunnistama iseseisva orientatsioonina ka pedofiiliat, mis
iseloomustab inimesi, kes tunnevad seksuaalset tõmmet laste suhtes.
Siin aga avaldub homoliikumise kahepalgelisus. Tunnistades ühelt poolt
pedofiilia taunitavust, nõutakse teisalt homoseksuaalse orientatsiooni
heakskiitmist, viidates kõikide seksuaalsete orientatsioonide
moraalsele samaväärsusele.
Kuivõrd inimesed on loodud meesteks või naisteks ning kuivõrd just mees
ja naine on vastastikku teineteist täiendavad ja omavahel füüsiliselt
kokkusobivad, on tegelikult vaid üks tõeline, normaalne seksuaalne
orientatsioon – meeste orienteeritus naistele ja naiste orienteeritus
meestele. Seksuaalset tõmmet samast soost isikute suhtes on aga õigem
nimetada mitte seksuaalseks orientatsiooniks (suundumuseks), vaid
seksuaalseks disorientatsiooniks (suuna kaotamiseks). Inimesed, kes
tunnevad seksuaalset tõmmet kellegi muu kui vastassoost inimese vastu,
on seksuaalselt disorienteeritud.
Homoideoloogia. Maailmavaateliste
tõekspidamiste kogum, mille kohaselt homosuhted on igati normaalsed ja
moraalsed ning vajavad perekonna ja abielu vormis õiguslikku tunnustust
ning seeläbi ka laiemat ühiskondlikku heakskiitu. Ühelt poolt ei ole
homoideoloogiat omaks võtnud kaugeltki mitte kõik homoseksuaalse
kalduvusega või homosuhteid praktiseerivad inimesed; teiselt poolt on
homoideoloogia omaks võtnud ka paljud inimesed, kes ei määratle end
homoseksuaalina ega koge ka homoseksuaalset kalduvust.
Homoliikumine. Organiseeritud püüdlus
levitada ühiskonnas homoideoloogiat ja saavutada selle suhtes
ühiskondlik heakskiit. Nagu kõik homoseksuaalid või homoseksuaalse
kalduvusega isikud ei võta omaks homoideoloogiat, nii ei osale
kaugeltki nad kõik ka homoliikumises, samas kui teiselt poolt aitavad
sellele kaasa paljud inimesed, kes ei määratle end homoseksuaalsena.
Homoaktivist. Inimene, kes propageerib
aktiivselt homoliikumise eesmärke ja aitab oma tegevusega nende
teostamisele kaasa. Kaugeltki mitte kõik homoseksuaalse kalduvusega
inimesed ei ole homoaktivistid, samal ajal kui homoaktivistina tegutseb
ka inimesi, kes ei määratle end homoseksuaalsena.
1 1
Homopropaganda. Püüdlus kujundada
homoseksuaalse käitumise suhtes positiivset ühiskondlikku kuvandit
eesmärgiga saavutada homosuhete ja homoideoloogiliste püüdluste suhtes
ühiskonna heakskiit ja tunnustus.
Homofoobia. Psühholoogid ja psühhiaatrid on
palju kordi kinnitanud, et sellist psüühilist hälvet, nagu homofoobia
ehk haiglaslik hirm homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes, ei ole
olemas. Ometi kasutavad homoaktivistid süstemaatiliselt
homofoobia-süüdistust häbimärgistava relvana, millega tahetakse
sildistada inimesi, kes ei kiida homosuhteid moraalselt heaks ega
nõustu homoideoloogiliste nõudmistega ühiskonnale. Taoliselt rünnatakse
enamasti ratsionaalselt arutlevaid ja psüühiliselt terveid inimesi,
keda kujutatakse alusetult puuduliku mõistusega kitsarinnaliste
hälvikutena.
Homopartnerlus. Homoseksuaalsete suhete
institutsionaliseeritud vorm, millega antakse homoseksuaalsele
kooselule õiguslik tunnustus perekonnana ning omistatakse sellele
paljuski abielule sarnanev õiguslik staatus ja seeläbi ka ühiskondlik
heakskiit. Sageli püütakse homopartnerlust institutsionaliseerida läbi
kooseluseaduse nn tsiviilpartnerluse raames, mis hõlmab ka
vastassooliste mitteabielulist kooselu. Homoliikumise väitel vajavad ka
vastassoost paarid tsiviilpartnerluse seadustamist, olgugi, et
tegelikult nõuavad seda ühiskonnas vaid homoaktivistid ise. Nagu
paljude lääneriikide kogemus kinnitab, kasutab homoliikumine
homopartnerluse seadustamist vahesammuna selleks, et nõuda ka abielu
institutsiooni radikaalset õiguslikku ümberdefineerimist.
“Homoabielu”. Homoliikumise väljamõeldud
värdmõiste, mis eitab abielu olemuslikku põhinemist sugude
vastastikusel täiendavusel ja mida kasutatakse homosuhetele loomuliku
abieluga võrdse moraalse ja õigusliku staatuse taotlemiseks. Käesolevas
bukletis on kasutatud mõistet “homoabielu” üksnes tinglikult ja
jutumärkides, et osundada homoliikumise nõudmisele abielu määratlus
õiguslikult radikaalselt ümber defineerida. Oluline on rõhutada, et
“homoabielu” näol ei ole tegemist abieluga, vaid abielu mõiste
väärastamisega.
Abielu. Mehe ja naise püsival abieluleppel
põhinev fundamentaalne ühiskondlik institutsioon abikaasade
vastastikuseks toetamiseks ning järglaste saamiseks ja
üleskasvatamiseks. Abielu iseloomustab sugude komplementaarsus, suhte
1 2
eksklusiivsus ja püsivus. Esimene neist tagab abielu põhimõttelise
avatuse järglastele, teine välistab abikaasade intiimsetest suhetest
kolmandad isikud ja toetab seeläbi abikaasade vastastikust pühendumist
ning kolmas võimaldab abikaasadel kasvada omavahelises armastuses ja
kasvatada üles oma järglased. Erinevalt mitteabielulisest kooselust
konstitueerib abielu mehe ja naise ühine, vabatahtlik ja avalik
abielutõotus, milles nad väljendavad oma tahet abiellu astuda ja
abikaasadena elada, kandes üheskoos abielu ja perekonna rõõme ja
muresid, kuni surm neid lahutab. Samuti eristab kooselu abielust
ühiskonnapoolne tunnustus ja toetus abielule ning abielul põhinevale
perekonnale, kuna selle puhul on tegemist kõrgendatud avaliku huviga.
Perekond. Inimloomusest lähtuv, mehe ja
naise vabatahtlikul püsival ühendusel põhinev, lastele avatud ja
põlvkondade järjepidevust kindlustav fundamentaalne ühiskondlik
institutsioon ning inimliku armastuse esmane ja loomulik keskkond.
Abikaasadest ja nende lastest koosnev tuumikperekond toimib laiendatud
perekonna kontekstis, kuhu kuuluvad ka teised lähisugulased. See tagab
põlvkondade järjepidevuse ja esmase hoolitsuse laiendatud perekonna
liikmetele. Perekond eelneb kõikidele teistele inimkooslustele, mis
peavad seda austama, kaitsma ja abistama ning ei saa ega tohi seda
omatahtsi ümber kujundada. Kuivõrd perekond on rahva püsimise ja
kasvamise alus, inimliku armastuse loomulik kontekst ning kultuuri
loome ja edasiandmise esmane keskkond, vajab see ühiskonna poolt
erilist tunnustust, tuge ja kaitset.
Sugu, sooline identiteet. Terve mõistuse
kohaselt tähistab mõiste “sugu” inimese olemist kas mehena või naisena.
Sellisena on sugu esmaselt bioloogiline kategooria, mis ei sõltu
inimese enda tahtest ega valikust. Alates 1960ndatest aastatest on aga
lääne kultuuriruumis kerkinud esile tugevate neomarksistlike
mõjutustega nn gender-ideoloogia, mis lähtub veendumusest, et inimese
bioloogiline sugu (inglise keeles sex) ja tema sooline enesemääratlus
ehk identiteet (inglise keeles gender) on kaks iseasja. Seega võib
praegusel ajal ka lääne ülikoolides laialdaselt levinud
gender-ideoloogia kohaselt määratleda inimene nii oma soolise
identiteedi kui ka seksuaalse orientatsiooni, olenemata sellest,
milline on tema bioloogiline sugu.
Sellisena käsitleb gender-ideoloogia inimese sooidentiteeti
voolavana ja muutustele avatuna – see, et keegi määratles end eile
mehena, ei tähenda, et homme ei võiks ta end määratleda naisena. Kui
varem oleks peetud sellist hoiakut sooidentiteedi
1 3
häireks, siis gender-ideoloogia kohaselt on see osa inimese õigusest
enesemääramisele. Ka homoliikumine lähtub oma püüdlustes sageli
gender-ideoloogiast ja toetub selle väidetele, mh selles osas, mis
puutub kriitikat traditsioonilise arusaamise suhtes mehelikkusest ja
naiselikkusest kui inimloomusel baseeruvatest loomulikest
kategooriatest. Gender-ideoloogiat on sageli kirjeldatud otsese ja
jõulise rünnakuna terve arusaamise vastu loomuseadusest ning püüdlusena
kehtestada radikaalselt uus nägemus sellest, mida tähendab olla
inimene.
Sallivus. Voorus, mis nõuab inimestelt ühiskondliku kooseksisteerimise
huvides, et nad taluksid kuni teatud piirini ka teiste inimeste
selliseid seisukohti, valikuid ja tegusid, mis ei ole nende hinnangul
õiged ja head. Sellisena on tolerantsus maailmavaateliselt mitmekesise
ühiskonna võimalikkuse eeldus – iseenesest ebahüvelisi ideid ja
käitumist tuleb teatud piirini taluda, et säiliks ühiskondlik
vabadus.
Homoliikumine nõuab aga kõigilt inimestelt homoseksuaalse
käitumise tingimusteta heakskiitmist ning süüdistab neid, kes seda ei
tee – olgu nad kui tahes viisakad ja rahumeelsed –, sallimatuses või
koguni vihkajalikkuses. See, kui inimesed ei kiida heaks seisukohti,
valikuid ja tegusid, mille nad leiavad olevat väärad, ei ole
sallimatus. Samuti ei eelda sallivus, et inimesed peaksid pidama kõiki
seisukohti ning seaduslikke valikuid ja käitumisviise samavõrd
väärtuslikuks ja vastuvõetavaks. Kokkuvõtlikult: sallivus nõuab, et
suhtuksime inimestesse lugupidavalt kui isikutesse ka siis, kui me
nende valikuid heaks ei kiida.
Tuleb meeles pidada, et sallivus ei ole absoluutne voorus. On tegusid,
mida peab sallima, kuid on ka rohkelt tegusid, mida ei tohi sallida (nt
vägistamine, mõrvamine, intsest, avalik enesepaljastamine jne).
Diskrimineerimine. Tavatähenduses ei ole
diskrimineerimine midagi muud kui vahetegemine, eristamine. Nt on igati
normaalne, et inimeste töölevõtmisel diskrimineeritakse neid, kel on
vastava töö jaoks viletsam hariduslik või kogemuslik ettevalmistus.
Poliitilises ja õiguslikus kontekstis tähistatakse aga sõnaga
“diskrimineerimine” inimeste põhjendamatut erinevat kohtlemist.
Võtmetähtsusega mõisteks on siin “põhjendatus” (või mõistlikkus), mille
kaudu eristatakse lubatud ja lubamatut erinevat kohtlemist. Iseenesest
on diskrimineerimise ehk põhjendamatu erineva kohtlemise keelul
ühiskonnas oluline roll – on õige ja vajalik, et ühiskond ei
aktsepteeri nt teatud rassilisse või etnilisse gruppi kuuluvate
1 4
inimeste erinevat kohtlemist pelgalt nende rassilise või rahvusliku
tausta tõttu. Homoliikumine on aga saavutanud selle, et
diskrimineerimine on keelatud ka “seksuaalse orientatsiooni” põhjal.
See varjab fundamentaalse tähtsusega tõsiasja, et homoseksuaalne
käitumine pole rassi ega rahvusega võrreldav kategooria. Homoseksuaalne
käitumine on inimese tahte väljendus, mitte tahtest sõltumatu ja
muutumatu isikuomadus.
Mitmekesisus. Tavatähenduses väljendab see
ühiskondlik voorus eluvormide paljusust. Iseenesest on õige ja hea, kui
ühiskond ei püüa allutada inimesi rangelt ühetaolisele elamise vormile.
Homoliikumise mitmekesisuse-retoorika keskendub aga arusaamale, et kõik
käitumismallid on ühetaoliselt õiged ja head, eeldusel et nendega ei
põhjustata kellelegi vahetut kahju. Sageli muudetakse mitmekesisus või
erinevus eesmärgiks iseeneses, mis on ilmselgelt väär – ükskõik
millised erinevused ei rikasta ühiskonda, nagu isikut ei rikasta tema
erinemine teistest inimestest oma puude või haiguse tõttu. Tõeliselt
rikastavad on vaid sellised erinevused, mis toetavad inimese
täiustumist ja soosivad ühist hüve. Homoseksuaalne käitumine, mis
kahjustab inimeste vaimset ja füüsilist tervist, ei ole käsitletav ei
selles osalevaid isikuid ega ka ühiskonda rikastava mitmekesisuse
ilminguna.
Moraaliseadused ja moraalsus.
Moraaliseadused on inimese loomuse seadused – moraalne on selline
käitumine, mis on moraaliseadustega kooskõlas. Mõistusliku ja vaba
tahtega olendina on inimene võimeline esitama oma loomuse kohta
küsimusi ja otsustama, kas käituda oma loomusega kooskõlas olevalt või
mitte – see teebki inimesest moraalse olendi. Veenmaks ühiskonda
homosuhete moraalsuses, lähtub homoliikumine sageli relativistlikust
eeldusest, nagu oleks moraaliseadused pelgalt ühiskondliku kokkuleppe
tulemus ja sellisena poliitilis-õiguslikult muudetavad. Kui see vastaks
tõele, siis ei pruugiks iseeneses ja absoluutselt moraalselt vääraks
pidada ka nt vägistamist, lastepilastamist, tahtlikku tapmist ega ka
kannibalismi ja elundikaubandust, eriti, kui see toimub osapoolte vaba
tahte alusel. Pahatihti eitatakse moraaliseaduste olemasolu vaid
selleks, et kehtestada need oma vaatenurgast lähtuvalt
ümbertõlgendatuna. Sarnaselt lähtub homoliikumine selgelt püüdlusest
lammutada ühiskonna moraalsed tõekspidamised seksuaalmoraaliga
seonduvates küsimustes, et asendada need arusaamaga, et homosuhted on
igati moraalsed ja head.
HOMOLIIKUMISE VALEDE PALJASTAMINE
1. OSA
HOMOPARTNERLUSE JA “HOMOABIELUGA” SEONDUVAD KÜSIMUSED
VALE 1: Tsiviilpartnerluse seadustamine on
oluline, et tagada homoseksuaalidele võrdsed õigused ja lõpetada nende
diskrimineerimine.
Väide lähtub väärast eeldusest, nagu kätkeks Eesti Vabariigi praegune
õiguskord homoseksuaalse kalduvusega inimeste ebaõiglast erinevat
kohtlemist ehk diskrimineerimist.
Tegelikult on Eesti õiguskorras võrdse kohtlemise põhimõte hästi
tagatud. Põhiseaduse § 12 ütleb, et kõik inimesed on seaduse ees
võrdsed ja et kedagi ei tohi diskrimineerida. Muu hulgas tähendab see,
et ka homoseksuaalse kalduvusega inimestele tuleb tagada põhiõiguste
kaitse sarnaselt kõigi teiste inimestega. Lisaks sellele keelavad
karistusseadustiku §-d 151 ja 152 vaenu õhutamise ja võrdõiguslikkuse
põhimõtte rikkumise. Veelgi enam: võrdse kohtlemise tagamiseks
ühiskondlikes suhetes on võtnud Riigikogu vastu koguni eraldi võrdse
kohtlemise seaduse.
Mitmed õiguseksperdid, sh justiitsministeeriumi endine kantsler ja
praegu notarina tegutsev Priidu Pärna on avalikult kinnitanud, et
homoseksuaalse kalduvusega isikute kõiki eraõiguslikke probleeme on
võimalik lahendada kehtiva
1 6
õiguse pinnalt või on võimalik kehtivat õigust paremate lahenduste
saamiseks kohendada, ilma et selleks oleks tarvis perekonna ja abielu
institutsioonide tähendust õiguslikult manipuleerida.1
Justiitsministeeriumi põhjaliku analüüsi tulemusel
konstateeriti juba 2009. aastal järgnevat:
“Kui lähtuda eeldusest, et inimesed kasutavad olemasolevaid võimalusi
oma õiguste tagamiseks, siis ei ole otsest tungivat vajadust luua Eesti
õiguses mitteabielulise kooselu ulatuslik täiendav regulatsioon ja
võimalus partnerlus registreerida. Õigusaktid ja õiguslikud mehhanismid
võimaldavad lahendada tüüpilisi vaidlusküsimusi /.../. Olgugi et
lepingud hoiaksid ära hulga hilisemaid probleeme, kasutatakse Eestis
seda võimalust siiski harva. Sellel võib olla mitmeid põhjusi, millest
peamine on ilmselt inimeste puudulik õigusteadlikkus ning asjaolu, et
partnerid, kes ei soovi abielluda, kuigi selleks oleks olemas reaalne
võimalus, ei pruugi soovida ka tugevat õiguslikku seotust, vaid tahavad
säilitada oma otsustusvabadust.” 2
Samuti ei nähtu Eesti õiguspraktikast, nagu oleks võrdse kohtlemise
alased seadused ebapiisavad – puuduvad arvukad näited homoseksuaalse
kalduvusega inimeste ebaõiglasest kohtlemisest või sellest, et
seesugustele juhtumitele ei ole võimalik kehtiva õiguse pinnalt
adekvaatseid lahendusi leida.
Kuivõrd perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus,
siis toetab see ulatuslikult kogu ühiskonna ühist hüve – nagu praegune
demograafiline kriis ilmekalt kinnitab, sureb rahvas, kus perekonna
institutsioon käib alla ega suuda enam laste sünnitamise ja neist
vooruslike inimeste kasvatamise näol täita oma sotsiaalset funktsiooni,
lihtsalt välja. Seetõttu on üksnes loomulik, et riik peab pakkuma
perekonnale erilist tunnustust, tuge ja kaitset.
Homosuhted, seevastu, ei paku ühiskonnale mitte mingit
võrreldavat hüve, vaid on, vastupidi, nii neis osalevatele isikutele
kui ka kogu ühiskonnale tervikuna kahjustavad. Sellest tulenevalt ei
ole ühiskonnal mingit põhjust eriliselt toetada ja tunnustada
homosuhteid, rääkimata nende upitamisest perekonna institutsiooniga
võrdsele tasandile. Olemuslikult erinevate inimkoosluste käsitlemine
ühetaolistena oleks ise suur ebavõrdsus, sest võrdsuse põhimõtte
kohaselt tuleb võrdseid asju ja olukordi kohelda omavahel võrdselt,
ebavõrdseid aga ebavõrdselt.
Kõigest sellest hoolimata korrutavad homoaktivistid järjekindlalt, et
perekonna ja abielu institutsioonide tähenduse radikaalne
ümberdefineerimine on
1 7
hädavajalik tagamaks neile võrdseid õigusi. Ennekõike väidavad nad, et
praeguses õiguskorras on nad jäetud ilma õigusest abielluda ja luua
perekond.
Ometi on Eesti Vabariigis kõigil (täisealistel) inimestel – ka
homoseksuaalidel – ühetaoline õigus abielluda ja luua perekond, mis on
põhimõtteliselt võimeline saama (perekond ei sünnita literaalses
mõttes) ja üles kasvatama järeltulijaid. Kuid õigust nõuda ühiskonna
alusinstitutsioonide tähenduse radikaalset ümberdefineerimist, et leida
oma eluviisile ühiskondlikku tunnustust, ei ole tõepoolest mitte
kellelgi – ei neil, kes sooviks abielluda enesega samast soost isikuga,
ega ka nt neil, kes sooviks abielluda rohkem kui ühe inimesega (või
kellegi/millegi muu kui inimesega).
Kui perekonna ja abielu tähendust homoaktivistide nõudmisel
radikaalselt muudetaks, tähendaks see mitte ainult ühiskonna
alusinstitutsioonide, vaid ühiskonna enese senise tähenduse hülgamist.
Ühiselt kaitstav hüve – perekond – nimetatakse samaväärseks üksikute
inimeste soovidega.
Kokkuvõtlikult nõuavad homoaktivistid võrdse kohtlemise ja
inimõiguste sildi all eeliskohtlemist ja seda, et riik tagaks neile
erilised “homoõigused”, mis asetaks nad võrreldes teiste inimestega
privilegeeritud positsiooni. Selleks puudub aga Eesti Vabariigil nii
õiguslik kohustus kui ka moraalne õigus.
Tuleb meeles pidada, et mitte igasugune erinev kohtlemine ei ole
diskrimineerimine, sest diskrimineerimine tähendab põhjendamatut või
ebaõiglast erinevat kohtlemist. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane
põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Nt ei ole
diskrimineerimine see, kui puudega inimestele tagatakse teatavad
eelisõigused (parkimisel, ühistranspordi kasutamisel, sotsiaalabi
saamisel jne). Seetõttu ei oleks iseenesest ka midagi diskrimineerivat
selles, kui õiguskord tagaks nt abielus inimestele teatud õigused, mida
teistel inimestel ei ole. Kuivõrd abielu aitab oluliselt kaasa ühisele
hüvele, siis on riigil põhjendatud huvi, et inimesed abielluksid ja
looksid terve ja tugeva perekonna.
VALE 2: Homopartnerluse ja “homoabielu”
seadustamine ei muuda ülejäänud ühiskonna jaoks mitte midagi – see
aitab vaid tagada homoseksuaalidele võrdseid õigusi. Miks peaks keegi
sellele vastu olema?
1 8
See on üks homoliikumise kõige levinumatest valedest, mida on pideva
korrutamise teel pandud uskuma paljud heausksed inimesed. Ehkki
homopartnerluse läbisurujad viitavad vajadusele allutada
inimestevahelised suhted täpsemale õiguslikule regulatsioonile, on
seaduse tegelik tähendus ja mõju oluliselt laiem.
Esiteks tähendaks homopartnerluse seadustamine samast soost isikute
kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana ja seeläbi perekonna kui
ühiskonna aluseks oleva institutsiooni tähenduse radikaalset ja
meelevaldset ümbermääratlemist, hõlmates sellesse ka loomuvastased
suhted.
Teiseks kinnitab mitmete lääneriikide kogemus ühemõtteliselt, et nn
homopartnerluse läbisurumise näol on tegu alles esimese suure sammuga
pikemas protsessis. Järgmiste sammudena võrdsustatakse homoseksuaalsed
suhted ja abielu ning piiratakse homopropagandasse kriitiliselt
suhtuvate kodanike sõna- ja tegutsemisvabadust. Homoliikumise
tegelikuks lõpp-eesmärgiks on meie ühiskonna moraalsete hoiakute ja
läbi aegade kestnud tõekspidamiste ümberkujundamine ning seeläbi (tahes
või tahtmata) ühiskonna kõlbelise ja kultuurilise alusstruktuuri
lammutamine.
Kui me traditsioonilise perekonna kaitseks otsustavaid samme ei astu,
hakkab homoideoloogia pealetung Eesti ühiskonda ümber kujundama viisil,
millest ei jää puutumata mitte keegi:
• Meie lastele hakatakse rääkima homoseksuaalsest eluviisist
kui igati tervest ja moraalsest eneseteostuse võimalusest. Juba praegu
surutakse koolidesse ja lasteaedadesse nn sooneutraalset kasvatust,
mille kohaselt on mehelikkus ja naiselikkus väljamõeldised. Selline
seksuaalkasvatus muudetakse lastele kohustuslikuks.
• Homoseksuaalse käitumise avalikku taunimist hakatakse tõlgendama
vihkamise õhutamisena, seega kriminaalkorras karistatava teona.
Homoaktivistide survel püütakse juba praegu saavutada vastavat
Karistusseadustiku muudatust.
• Õpetajad, kasvatajad, kohtunikud, arstid, ametnikud jt, kes keelduvad
homoseksuaalset käitumist heaks kiitmast, võivad kaotada oma
töö.
• Kodumajutuse pidajaile, kes ei nõustu üürima tuba homoseksuaalidele,
võidakse määrata rahalised karistused ning nad võivad kaotada
majutusteenuse osutamise õiguse.
• Homopaaridele antakse lapsendamise õigus, mis mõjutab väga vahetult
paljusid lapsi.
1 9
Kokkuvõtlikult võib öelda, et homoliikumine mitte ei taotle
homoseksuaalidele teistega võrdseid õigusi, mis on neil niigi, vaid
püüab luua olukorra, kus tavaliste inimeste kõige fundamentaalsemad
õigused, nagu õigus usuvabadusele, õigus mõttevabadusele, õigus
südametunnistuse vabadusele, õigus sõnavabadusele, õigus
ettevõtlusvabadusele ja õigus kasvatada oma lapsi vastavalt oma
kõlbelistele tõekspidamistele satuvad tõsisesse ohtu.
Konkreetseid näiteid, mis kinnitavad toodud punktide realiseerumist
lääneriikides, kus homoliikumine on suutnud oma eesmärgid läbi suruda,
võib lugeda SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kodulehelt aadressil
saptk.ee/naited.
VALE 3: Homopartnerluse või “homoabielu”
seadustamine aitaks Eesti ühiskonnal homofoobsetest kalduvustest ja
homovihast üle saada.
See on homoliikumise üks levinumatest taktikalistest relvadest –
esitada ühiskonnale homofoobia (foobia ehk haiglaslik hirm) ja homoviha
süüdistus ning pakkuda siis oma vaatepunktist otsekui lahendusi sellele
hirmsale probleemile.
Esiteks lähtub see argument väärast eeldusest, nagu valitseksid Eesti
ühiskonnas mingid “homofoobsed” kalduvused ja homoviha. Ühegi
objektiivse kriteeriumi kohaselt ei valitse Eesti ühiskonnas mitte
mingisugust “homofoobiat” ega homoviha, kuid homoliikumine tõlgendab
sellena iga seisukohta, mis tema vaateid ja püüdlusi heaks ei kiida. Nt
2013. aasta kevadel püüdsid homoaktivistid veenda politseid ja
prokuratuuri alustama SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks vastu
menetlust vihkamise õhutamise keelu paragrahvi alusel (KarS § 151),
sest neile oli vastumeelne sihtasutuse igati viisakas ja kultuurne
püüdlus koondada kümnete tuhandete inimeste toetust perekonna
institutsioonile. Et Eestis ei ole murettekitava ulatusega
homovihkamist, nähtub ka asjaolust, et puuduvad teated arvukatest
rünnakutest homoseksuaalide vastu.
Toodud argumendi nõrkust reedab juba sõnade “homofoobia” ja “homoviha”
meelevaldne kasutamine (vt ka brošüüri alguses olevate mõistete
selgitust). Paljud meditsiiniala asjatundjad on kinnitanud, et sellist
psüühilist hälvet nagu “homofoobia” ehk haiglaslik hirm
homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes ei eksisteeri.
2 0
VALE 4: Vastuseis homopartnerluse ja
“homoabielu” seadustamisele väljendab suurt sallimatust endast
erinevate inimeste suhtes.
Homoliikumise ideoloogiliste positsioonide ja püüdlustega
mittenõustujate süüdistamine sallimatuses on üks homoaktivistide
lemmikrelvi. Ometigi on sellised süüdistused enamasti alusetud ja
meelevaldsed ning annavad tunnistust homoaktivistide endi
sallimatusest.
Sõna “tolerantsus” ehk sallivus tuleneb ladinakeelsest sõnast
tolerantia, mis tähendab kannatlikkust, kannatlikku vastupidavust
vastumeelse suhtes. Seega eeldab sallivus, et taluksime teatud piirini
ka teiste inimeste sellised valikuid, mis ei ole meie meelest õiged ja
head. Nii on tolerantsuse mõistes keskne koht inimese ning tema
valikute ja käitumise eristamisel – isikutesse tuleb suhtuda
lugupidavalt ka siis, kui me nende valikuid heaks ei kiida.
Sallivus ei nõua, et peaksime teiste inimeste seisukohad, valikud ja
teod, mis ei ole meie arvates õiged, heaks kiitma ning käsitlema neid
samaväärsena sellega, mida peame hüveliseks. Sallivus ei tähenda ka
seda, et peaksime pidama võrdselt väärtuslikuks ja vastuvõetavaks kõiki
valikuid ja käitumisviise, mis pole seadusega keelatud. Vastupidine
seisukoht tähendaks vastandumist mõtte- ja südametunnistuse vabadusele,
mis kätkeb ka õigust oma mõtteid ja veendumusi avalikult
väljendada.
Tuleb meeles pidada, et sallivus pole absoluutne voorus. On
tegusid, mida peab sallima, kuid on ka rohkelt tegusid, mida ei tohi
sallida – nt vägistamine, mõrvamine, intsest, avalik enesepaljastamine
jne. Sallivus nõuab, et kannataksime kuni teatud piirini välja inimeste
pahelise käitumise, ent kindlasti ei või sallivusega õigustada pahelise
käitumise propageerimist ühiskonnas, eriti noorte seas. See on ka
põhjus, miks mitmed riigid, sh Leedu ja Venemaa, on homosuhete
propageerimise noorte seas üldse ära keelanud.
Oluline on rõhutada, et sallivuse nõue kehtib ka homoaktivistide endi
suhtes – ka nemad peavad austama nendega mitte nõustuvate inimeste
õigust jääda oma seisukohtade juurde ega tohi neid alusetult
sallimatuses süüdistada. Tolerantsusest on mõttekas rääkida üksnes
eeldusel, et tunnistame inimeste õigust jääda eriarvamusele.
Ideoloogilistel kaalutlustel nn sobimatute seisukohtade mõistusliku ja
rahumeelse väljendamise allasurumine või koguni selle vaenu õhutamiseks
tembeldamine, nagu homoaktivistid seda sageli teevad, läheneb
totalitaarsetele ühiskondadele omasele sõna- ja südametunnistuse
vabaduse käsitlusele.
2 1
VALE 5: Need, kes on homopartnerluse või
“homoabielu” seadustamisele vastu, hoiavad kinni aegunud väärtustest ja
on seega ühiskondliku progressi vaenlased.
See argument rajaneb mõistete hägusel kasutamisel ja varjatud eeldusel,
nagu oleks homoideoloogia heakskiitmine ilmtingimata ühiskondliku
progressi märk.
Mitte igasugused muutused ei kujuta endast progressi ja kõik, mis on
uus, ei ole tingimata parem kui vana. Muutused võivad olla positiivsed
või negatiivsed, kusjuures hinnangu selle kohta, milline on konkreetse
muutuse iseloom – st kas tegu on progressi ehk arengu või regressi ehk
allakäiguga –, saab anda üksnes kõlbelise taustsüsteemi olemasolul.
See, mida homoliikumine esitleb progressina, pole tegelikult midagi
muud kui moraalne dekadents ja allakäik. Sellist “progressi” on nähtud
ennegi – nt Rooma impeeriumi lagunemise ja languse aegadel, mil
homosuhted ja ka muus vormis seksuaalne lodevus olid ühiskonna
kõrgemates klassides üpris laialt levinud.
Üldinimlikud väärtused ei sõltu ajast ja kohast ega aegu mitte kunagi –
olles juurdunud inimloomuses, on need ajatud. Sellele veendumusele
rajaneb kogu inimõiguste idee. Kuivõrd inimloomus ei ole oma
põhialustes muutunud – inimesed on endiselt mehed ja naised ning soo
jätkamine on ikka meeste ja naiste vastastikuse täiendavuse funktsioon
–, on absurdne väita, et abielu ja perekonna käsitlemine mehe ja naise
vahelise ühendusena on oma aja ära elanud ning et see kujutab endast
tagurlikkuse ilmingut.
See, et homoaktivistid tembeldavad tervemõistuslike tõekspidamistega
inimesed progressi vaenlasteks, on järjekordne näide homoliikumise
püüdlusest riputada nendega mittenõustujaile kaela negatiivse
tähendusväljaga silt ja neid seeläbi häbimärgistada.
VALE 6: Tsiviilpartnerluse seadustamist on
vaja mitte ainult homoseksuaalidele, vaid ka teistele paaridele, kes ei
soovi abielluda, ent kes soovivad oma kooselule selgemat õiguslikku
raamistikku.
Väitega, et tsiviilpartnerluse seadustamine on mitte ainult
homoliikumise huvides, vaid teenib ka erinevast soost inimestest
koosnevate paaride vajadusi, kujutab endast taktikalist sammu, mille
abil homoaktivistid püüavad võita oma püüdlustele
2 2
ühiskonna poolehoidu. Selle sammu abil püütakse jätta avalikkusele
ekslikku muljet, et tsiviilpartnerluse seadustamine ei olegi eriliselt
homoliikumise eesmärkidega seotud küsimus. Seepärast räägivad
homoaktivistid targu mitte “homopartnerlusest”, vaid kasutavad
väljendeid nagu “tsiviilpartnerlus”, “kooseluseadus” jms.
Tegemist on suitsukattega, millega maskeeritakse püüdlust suruda läbi
homopartnerluse seadustamine kui homoseksuaalide liitudele õigusliku
tunnustuse andmine perekonnana, mis omakorda kujutab endast
ettevalmistavat sammu homosuhete õiguslikuks tunnustamiseks abieluna.
Sellele püüdlusele on oluliselt lihtsam saada ühiskonna heakskiitu, kui
õnnestub näidata, et tegu on mitte homoseksuaalidele eriõiguste andmise
ja homoliikumise nõudmiste heakskiitmisega, vaid kogu ühiskonna huvides
tehtud seadusemuudatustega.
Eelöeldut kinnitab asjaolu, et praktiliselt mitte keegi peale
homoaktivistide ei väida endal olevat vajadust tsiviilpartnerluse
seadustamise järele. Kui tihti on kuulda, et erinevast soost isikutest
koosnevad paarid sellise võimaluse puudumise üle kaebleksid ja
kurdaksid raskuste pärast, mis tulenevad võimatusest oma kooselu
tsiviilpartnerlusena registreerida? Praktiliselt mitte kunagi, mis
näitab, et erinevast soost isikutest koosnevatel paaridel endil ei ole
“tungivat vajadust” tsiviilpartnerluse seadustamise järele ning nad
“vajavad” seda üksnes homoaktivistide väitel.
Ent ehk on veelgi olulisem teadvustada, et tegelikult ei ole
tsiviilpartnerluse seadustamist õiguslikult tarvis ka homoseksuaalidel.
Nagu juba leheküljel 15 selgitatud, on mitmed õiguseksperdid, teiste
hulgas notar ja varem Justiitsminiteeriumi kantslerina töötanud Priidu
Pärna on avalikult kinnitanud, et meie õiguskorras eksisteerivad kõik
võimalused korraldada oma varalisi suhteid oma soovide kohaselt,
kasutades selleks mitmesuguseid juriidilisi instrumente, nagu
seltsingulepingud, ühise omandi kasutamise kokkulepped, testamendid,
pärimislepingud jne.3
Justiitsministeerium on kinnitanud põhjaliku analüüsi pinnalt
sama seisukohta:
“Kui lähtuda eeldusest, et inimesed kasutavad olemasolevaid võimalusi
oma õiguste tagamiseks, siis ei ole otsest tungivat vajadust luua Eesti
õiguses mitteabielulise kooselu ulatuslik täiendav regulatsioon ja
võimalus partnerlus registreerida.”4
Veelgi enam, mitmete riikide kogemus kinnitab, et homoseksuaalide
valdav enamik tegelikult ei soovigi abielluda. Näiteks esitatakse
Justiitsministeeriumi analüüsis
2 3
järgmised andmed: “Kui eeldada, et 5% elanikest on homoseksuaalsed,
siis peaks Rootsi 9 miljoni elaniku hulgas elama umbes 450 000
homoseksuaali, kuid 2004. aasta lõpus elas registreeritud partnerluses
kõigest 3440 inimest. Taanis on 5 miljonit elanikku ja 1990–1998 oli
partnerluse registreerinud vaid 4337 isikut.”5 Nendest andmetest
nähtub, et Rootsis oli 2004. aastaks oma partnerluse registreerinud
vaid 0,76% oletatavast homoseksuaalide hulgast, Taanis 8 aasta jooksul
1,73%.
VALE 7: Homoõigused on osa inimõigustest.
Rahvusvahelised inimõiguslepingud ja Euroopa Liidu õigus kohustavad
Eestit seadustama homopartnerlust ja “homoabielu”.
See väide ei vasta lihtsalt tõele. Esiteks ei ole mingeid “homoõigusi”
olemas – nagu ei ole olemas ka “heteroõigusi”. On olemas lihtsalt
inimõigused, mis ei taga ükskõik millise seksuaalse kalduvusega
inimestele mingeid eriõigusi.
Teiseks ei nõua mitte ükski rahvusvaheline inimõiguste alane leping,
mille osapooleks Eesti Vabariik on, homopartnerluse või “homoabielu”
seadustamist. Ei Euroopa inimõiguste konventsioonis (1950), kodaniku ja
poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (1966) ega ka üheski muus
Eestile siduvas inimõigustealases rahvusvahelises lepingus ei ole
sätestatud kohustust kirjutada oma seadustega perekonna ja abielu
institutsioonide tähendus ümber viisil, et need hõlmaksid ka
homosuhteid.
Nt Euroopa inimõiguste konventsioon, mis on Eesti suhtes kõige mõjukam
inimõigustealane leping, sätestab artiklis 12 ühemõtteliselt, et õigus
abielluda ja luua perekond on abieluealisel mehel ja naisel vastavalt
selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.
Selle kohta on ka õiguskantsler Allar Jõks kirjutanud oma ametlikus
arvamuses, et “Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud vajalikuks
abielu sõlmimise õiguse kaitset laiendada samasoolistele isikutele.
Selles osas on Kohus jätnud konventsiooni liikmesriikidele vaba
otsustusruumi.”6
Sarnane on olukord Euroopa Liidu õigusega. Olgugi, et Euroopa Liit
soosib homoliikumise püüdlusi ja avaldab riikidele homoliikumise
nõudmiste rahuldamiseks poliitilist survet, ei nõua euroõigus
liikmesriikidelt ei “homoabielu” ega ka homopartnerluse seadustamist.
Vastupidi, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2000) artikkel 9 (õigus
abielluda ja luua perekond) kohaselt tagatakse õigus abielluda ja õigus
luua perekond vastavalt Euroopa Liidu liikmesriikide siseriiklikele
õigusaktidele. Euroopa Liidul puudub igasugune pädevus nõuda
liikmesriikidelt
2 4
perekonna ja abielu institutsioonide õiguslikku ümberdefineerimist –
perekonnaõiguse osas on liikmesriigid vabad ise otsustama.
Kõike eelnevat on rõhutanud ka õiguskantsler Allar Jõks, vastates
kaebusele, millega homoaktivistid väitsid, et Eesti Vabariigil on
õiguslik kohustus anda samasooliste kooselule õiguslik tunnustus:
“Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest
rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest [ei tulene]
homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte
reguleerimist.”7
Siiski apelleerib homoliikumine oma nõudmiste põhistamiseks
inimõigustele sel lihtsal põhjusel, et see võimaldab vältida küsimuse
allutamist demokraatlikule otsustamisele. Homoaktivistid teavad hästi,
et kui küsimuse üle otsustataks nt rahvahääletusel, ei leiaks nende
nõudmised kunagi toetust.
VALE 8: Õiguskantsler Indrek Teder on
öelnud, et Eesti Vabariigil on põhiseadusest tulenev kohustus
seadustada homopartnerlus.
Indrek Teder on tõepoolest väljendanud 2011. aastal sellist seisukohta,
tehes Justiitsministeeriumile ettepaneku astuda samme homopartnerluse
seadustamiseks.8 Ent tõsiasi on ka see, et hr Tederi seisukoht on
meelevaldne ja põhjendamata ning lähtub terve mõistusega vastuolus
olevast eeldusest, nagu kujutaks homosuhted endast perekonda ja nagu
peaks riik seega kaitsma homosuhteid justkui perekondlikke suhteid.
Selle eelduse meelevaldsus nähtub selgesti tõsiasjast, et hr Tederi
arvamus on otseselt vastuolus eelmise õiguskantsleri, Allar Jõksi
seisukohaga samas küsimuses. Nimelt ütles hr Jõks juba 2006. aastal oma
ametlikus arvamuses, et “põhiseaduse vastuvõtmise ajal 1992. aastal
mõisteti Eesti ühiskonnas perekonna all üldiselt klassikalist
perekonda, st mehe ja naise vahelist abielu ja nende lapsi.”9 Hr Jõks
lisas, et perekond on võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva
püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena kui üksus, mis koosneb
mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad ja kes on
sellega ühiskonna kestvuse tagajateks. Eelnevast tulenevalt järeldas hr
Jõks, et Eesti põhiseadusest ei tulene homoseksuaalsete paaride
õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist ega ka riigi
kohustust homosuhteid perekondlike suhetena käsitleda ja neid
õiguslikult tunnustada. Veelgi enam, hr Jõks selgitas, et samasooliste
partnerlussuhtele õigusliku staatuse andmine on riikide poliitilise
otsustuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku
institutsioonina sekkuda ei saa.
2 5
Niisiis nähtub, et õiguskantsler Indrek Tederi seisukoht antud
küsimuses tugineb pigem ideoloogilisele soovmõtlemisele kui
ratsionaalselt põhjendatud õiguslikule argumentatsioonile.
Kuivõrd põhiseaduse § 27 ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise
ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, kohustab see riiki mitte
abielu ja perekonna institutsioone ideoloogilistel kaalutlustel ümber
defineerima, vaid otse vastupidi – kaitsma neid ühiskonna
alusinstitutsioone ideoloogiliste ümberdefineerimise püüdluste eest.
VALE 9: Abielu institutsiooni mõte on
toetada inimestevahelist armastust. Samast soost inimesed võivad
teineteist armastada nagu erinevast soost inimesedki. Seega peaks
abielu olema avatud ka samasoolistele paaridele.
Antud argumendi näol on tegemist suurepärase näitega sellest, kuidas
manipuleerida pooltõdedega, väites midagi, mis on iseenesest õige, aga
sidudes selle samal ajal lahti teistest olulistest aspektidest, mis
jäetakse targu mainimata.
Ühelt poolt on tõsi, et abielu üks olulistest funktsioonidest on
abikaasadevahelise armastuse toetamine – abielu on abikaasadevahelise
armastuse loomulik kasvukeskkond. Ent teisalt on tõsi ka see, et
abikaasadevahelise armastuse toetamine ei ole abielu institutsiooni
ainuke ega isegi peamine funktsioon.
Armastus iseenesest, nagu sõpruski, ei vaja institutsionaliseerimist ja
ühiskonnapoolset kaitset, ent mehe ja naise vaheline seksuaalne
armastus, kuivõrd sellel on loomuomane suunatus uue inimese elule
alguse panemisele, st järglaste saamisele, nõuab nende järglaste ehk
laste üleskasvatamiseks püsivust ja pikaajalist vastastikust
pühendumist, ning vajab sellega kaasnevate raskuste ületamiseks ka
riigipoolset kaitset ja tuge.
Armastust ei tohi taandada ei meelelistele naudingutele ega
emotsionaalsele kiindumusele, nagu homoliikumine seda sageli teeb.
Armastus küll tärkab ja lööb õitsele tunnetes, ent sügavuse ja püsivuse
annab sellele kindel tahe kanda üheskoos elu rõõme ja muresid, ka siis
kui tunded ei lõkenda ja kui kuhjuvad probleemid. Ka armastus üldiselt
on palju avaram mõiste, hõlmates nii intiimset armastust abikaasade
vahel, armastust lähedaste inimeste vastu, oma rahva ja kodumaa vastu
kui ka üldinimlikku ligimesearmastust ja armastust Jumala vastu.
2 6
Eelnevast johtuvalt on oluline mitte unustada, et kuigi armastust on
mitmesugust, ei ole mitte igat laadi armastuse kohaseks väljenduseks
seksuaalsuhted ja selle loomulikuks kontekstiks abielu. Armastada võib
nii oma ema ja isa, venda ja õde, ämma ja äia, ligimest või ka oma
lemmiklooma, ent see ei tähenda, et niisugusele armastusele oleks
kohane väljenduda seksuaalsuhetes või abielus.
VALE 10: Abielu ja perekonna institutsioon
on läbi ajaloo muutunud – miks mitte lubada ka seda muutust?
Ühelt poolt on tõsi, et abielu ja perekonna institutsioonid ei ole
püsinud läbi inimajaloo ühetaolistena ning et nende osas on toimunud
muutusi.
Ent muutused iseenesest ei ole head ega halvad, küll aga on muutusi
paremuse poole ja muutusi halvemuse poole. Nii võivad ka abielu ja
sellel põhineva perekonna muutused olla positiivsed, st nimetatud
institutsioone tugevdavad, või negatiivsed, st neid nõrgendavad ja
lagundavad. Positiivsed muutused on need, mis on aidanud kaasa abielu
püsivusele ja eksklusiivsusele, mis on nii järglaste saamise ja
kasvatamise kui ka abikaasadevahelise armastuse kinnitamise
teenistuses.
Seejuures on eriti oluline täheldada, et senised muutused abielu ja
perekonna institutsioonides ei ole kunagi üritanud lõhkuda arusaamist
mehe ja naise seksuaalsest komplementaarsusest ehk vastastikusest
täiendavusest, mis on abielule olemuslik selle suunatuse tõttu
järglaste saamisele.
Ettepanek “avada” abielu homoseksuaalsetele paaridele tähendab aga
rünnakut abielu olemuse vastu, sest see kaotab abielu ja perekonna
määratlusest olemusliku ja seega kriitilise tähtsusega põhimõtte, et
tegemist on just nimelt mehe ja naise vahelise ning seega järglaste
saamisele ja üleskasvatamisele suunatud ühendusega.
VALE 11: Ka kõigil abielupaaridel ei ole
lapsi, kuid keegi ei väida selle pärast, et nende abielu ei ole abielu
või et neil ei peakski olema õigust abielluda.
See argument rajaneb vääral eeldusel, et “avatus lastele” tähendab
tingimata laste olemasolu. On tõsi, et kõigil abielupaaridel ei ole
lapsi, nagu on tõsi ka see, et laste puudumisel ei ole abielu kehtetu.
Kuid antud argument eirab mitte vähem
2 7
olulist tõsiasja, et abielu eelduseks on abikaasade kui teineteist
sooliselt täiendavate partnerite põhimõtteline avatus järglastele, mis
ei pruugi mitmesugustel (mh tervislikel) põhjustel realiseeruda laste
saamises. Täiesti erinev on aga olukord samast soost partneritest
paaridega, kes ei ole põhimõtteliselt võimelised lapsi saama. Selline
kooselu on mitte sattumuslikult, vaid olemuslikult lastele suletud ehk
viljatu ega kanna seega abielu fundamentaalse tähtsusega funktsiooni,
mis määratleb seda olemuslikult.
VALE 12: Arvestades tõsiasjaga, et maailm
on niigi ülerahvastatud, on ebamõistlik rõhuda abielu määratluses laste
saamisele. Pealegi on abielu ja perekonna institutsioonid nii või
teisiti lagunenud.
Esiteks peab ütlema, et asjaolust, nagu oleks maailmas liiga palju
inimesi, ei saa iseenesest järeldada midagi selle kohta, mis abielu on
või ei ole. Nende punktide vahel lihtsalt ei ole loogilist seost.
Rääkides maailma ülerahvastatusest, võib aga öelda, et viimasel
paarisajal aastal (ja eriti just viimasel sajandil) on maailma
rahvastik tõepoolest enneolematult kasvanud. See on teoks saanud
üldiste hügieenitingimuste paranemise ning teiselt poolt
proportsionaalselt suurenenud tootmise tõttu, mis võimaldab suurenenud
rahvastikul ära elada.
Rahvastiku kiire kasvamise tingimustes tekkisid 19.-20. sajandil
ideoloogiad, milles nähti lasterohkust ohuna ja töötati välja meetmed
selle piiramiseks – eelkõige abielu, kui peamise järelkasvukeskkonna
nõrgendamiseks (rasestumisvastaste vahendite laialdane levitamine,
abielulahutuste kergendamine, hedonistliku seksuaalkultuuri
propageerimine jmt).
Selle tulemusena on aga tegelikult jõutud olukorda, kus
rahvastiku vanuseline struktuur muudab nn arenenud tööstusriigid
majanduslikult jätkusuutmatuks. Rahvastiku kasv on asendunud rahvastiku
kahanemise ja vananemisega.
Ka Eesti rahva ja kultuuri seisukohast on äärmiselt tõsiseks
probleemiks mitte liigsuur, vaid liigväike sündivus – Eestis on võtnud
maad tõsine rahvastikukriis. Selle peamiseks põhjuseks on suuresti just
rahva ilmavaateline allakäik, kõlbeline lagunemine, seksuaalne lodevus,
abielu ja perekonna institutsioonide kriis ning sellest johtuv kaugelt
liiga madal sündivus.
Seetõttu on oluline rõhutada, et Eestis (ja tegelikult kogu lääne
kultuuriruumis)
2 8
peaksime mõtlema mitte sellele, kuidas abielu ja perekonna kriisi
süvendada, vaid kuidas need uuesti au sisse tõsta ja nende elujõud
taastada.
Homoliitude käsitlemine perekonna või abieluna saadaks ühiskonnale aga
sõnumi, et perekonna ja abielu keskseks teljeks ei olegi laste saamine
ja nende üleskasvatamine, vaid üksnes elunautimine ja osapoolte
emotsionaalsete soovide rahuldamine. See omakorda mõjutaks kindlasti
oluliselt ka teiste inimeste arusaamist sellest, milleks nad on abielus
ja perekonnas kutsutud.
VALE 13: Mõnedel homopaaridel on lapsed ja
nad vajavad võimalust oma kooselu registreerida, et pakkuda lastele
turvalisemat kasvukeskkonda.
Alustame sõnade täpsest kasutamisest: homopaaridel ei ole lapsi, see on
bioloogiliselt võimatu. Lastel on ema ja isa, mitte kaks (või rohkem)
ema või kaks (või rohkem) isa. Seega on korrektne rääkida mitte
“homopaaride lastest”, vaid lastest, kes kasvavad homopaaride juures.
Ühelt poolt on tõsi, et riik peaks püüdma seista selle eest, et laste
huvid oleksid kaitstud. Kindlasti peab seda püüdma ka siis, kui nad
kasvavad homopaaride juures, ent see ei tähenda, et ühiskonna
alusinstitutsioonide õiguslik tähendus tuleks ümber kirjutada.
Vastupidi, see ei arvestaks hüvede hierarhiaga ning viiks lastele
ebasoodsa kasvukeskkonna propageerimise teel kokkuvõttes laste jaoks
veelgi ebasoodsama tulemuseni.
Me ei tohi ära unustada, et lapsed vajavad nii ema kui ka isa ning et
ei ole sugugi vähetähtis, kas neid kasvatavad nende endi vanemad või
homopaarid. Just emalt ja isalt õpivad lapsed tundma soorolle ja seda,
mida tähendab mehelikkus ja naiselikkus ning kuidas need omavahel
teineteist täiendavad ja toetavad.
Paljud uuringud on kinnitanud, et laste jaoks on parim kasvukeskkond
just nende abielus olevast isast ja emast koosnev perekond (vt lk 55).
Seetõttu peab riik soosima just sellist laste kasvukeskkonda, mitte
saatma homopartnerluse seadustamise teel ühiskonnale väära signaali,
nagu oleks laste kasvatamine homopaaride poolt sama hea kui nende
kasvamine normaalses perekonnas.
2 9
VALE 14: Homoliikumine ei püüagi muuta
abielu määratlust – kõik, mida soovitakse, on võrdsed õigused nn
tsiviilpartnerluse seadustamise teel.
See väide on vale õige mitmel põhjusel. Esiteks on siin tegemist
sõnamänguga, sest homopartnerlus ja “homoabielu” on sisuliselt väga
sarnased nähtused – nende erinevus seisneb peamiselt selles, et neid
tähistatakse erinevate sõnadega. Homopartnerluse seadustamist nõuavad
homoaktivistid strateegilistel kaalutslustel, sest nad teavad, et
abielu mõiste on paljudele inimestele püha ja et nõudmine see
institutsioon radikaalselt ümberdefineerida mõjuks ühiskonnale nagu
punane rätik härjale.
Kuivõrd juriidiliselt ei ole registreeritud partnerlusel ja
tsiviilabielul aga kuigivõrd palju vahet – neile laienevad suuresti
samad õigused –, siis on ootuspärane, et õige pea pärast kooseluseaduse
vastuvõtmist ja seeläbi homopartnerlusele ühiskondliku tunnustuse
andmist hakkavad homoaktivistid nõudma, et ka homopartnerlust hakataks
käsitlema abieluna.
Teiseks, ja mis veelgi olulisem, tuleb meeles pidada, et nii
homopartnerluse kui ka “homoabielu” seadustamise püüdlus lähtub ühest
ja samast eesmärgist – saada homosuhetele õiguslik tunnustus ja seeläbi
ka ühiskondlik heakskiit. Ka Justiitsministeerium tunnistab, et
homopartnerluse vastuvõtmist on lääneriikides kasutatud mitte niivõrd
õiguslike probleemide lahendamiseks, kuivõrd ideoloogilistel ja
poliitilistel eesmärkidel aastasadu ühiskonna aluseks olnud hoiakute
ümberkujundamiseks ning homoseksuaalsele käitumisele täieliku
sotsiaalse tunnustuse andmiseks:
“Esimese riigina võeti kooseluseadus 1989. a. vastu Taanis, kus see
seadus teenis peamiselt poliitilist eesmärki: ainus viis pakkuda
samasoolistele isikutele täielikku sotsiaalset tunnustust, oli pakkuda
neile peaaegu samasugust õiguslikku raamistikku, nagu see oli ette
nähtud erinevast soost isikutele. Seega kasutati seadusandlust
instrumendina ühiskonna hoiakute muutmiseks. Seaduse eesmärgist
tulenevalt on Taanis kooselu registreerimine ette nähtud vaid
samasoolistele paaridele ning erisoolistel paaridel sellist võimalust
ei ole. Registreeritud kooselu õiguslikud mõjud sarnanevad Taanis
suuresti abielule.”10
Samuti on kinnitanud endine justiitsminister Kristen Michal
oma kirjas
parteidele jt-le ühendustele, et Euroopa riikides on kooseluseaduse
vastuvõtmine kujutanud endast liikumist homoabielude seadustamise
poole, millest omakorda nähtub,
3 0
et homoliikumine pürib oma eesmärkide saavutamise poole
samm-sammult.
Kuigi minister märgib oma kirja alguses, et “[kooseluseaduse]
kontseptsiooniga ei muudeta abielu põhimõtteid ega tehta ettepanekut
avada abielu samasoolistele paaridele”, annab ta samas mõista, et
kooseluseaduse vastuvõtmine on samm homoabielude seadustamise suunas:
“Võimalus registreerida kooselu vaid samasoolistel paaridel valiti
näiteks Taanis 1989. aastal, nüüdseks on see asendatud võimalusega
sõlmida sooneutraalne abielu. Rootsis tekkis samasoolistel võimalus
registreerida oma kooselu 1995. aastal ja nüüdseks on seal võimalik
sõlmida sooneutraalne abielu.”11 Samasugune muster, kus
homopartnerluse seadustamisele järgneb mõne aja
pärast abielu institutsiooni radikaalne õiguslik ümberdefineerimine
homoseksuaalseid suhteid hõlmaval viisil, nähtub veel paljude teiste
riikide praktikast.12
Siin on mõned näited: