Varro Vooglaid
2014 - Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks 
Kõik õigused on kaitstud. 

ISBN 978-9949-33-645-6 

Bukleti on koostanud Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni
Kaitseks, mis asutati 2012. aastal seismaks kristlikule õpetusele ja
loomuseadusele tuginedes perekonda, moraaliseadust, inimväärikust ja
eraomandit austava ühiskonnakorralduse ning traditsioonilise
elukorralduse kaitsmise eest kõigis ühiskonnaelu valdkondades.
Kui Teil on bukletiga seonduvalt küsimusi, võtke palun meiega
ühendust. Samuti võite meile helistada või kirjutada, et tellida
bukletist täiendavaid eksemplare. Bukleti teksti koos ajapikku
kogunevate täienduste, näidete ja vajadusel ka parandustega leiate
aadressilt www.saptk.ee/argumendid

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks 

Roosikrantsi 7-3a, 10119 Tallinn
6 801 290 / info@saptk.ee / www.saptk.ee

SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks mõistab hukka vaenu
õhutamise ja vägivalla homoseksuaalse kalduvusega või homosuhteid
praktiseerivate inimeste suhtes. Peame oluliseks suhtuda kõigisse
inimestesse lugupidamisega kui isikutesse. Samas mõistame hukka ka
igasuguse püüdluse kujutada sallimatuse või vaenu õhutamisena
homoseksuaalsusega seonduvalt või muudes küsimustes loomuseadusele
tuginevate tõekspidamiste viisakat ja rahumeelset väljendamist.
Sallivus ei tohi kasvada üle relativismi diktatuuriks.

SISUKORD

Eessõna......................................................................4
Mõistetest ja nende kasutamisest.............................................7
Homoliikumise valede paljastamine............................................15
1. osa: Homopartnerluse ja “homoabieluga” seonduvad küsimused................15
2. osa: Homosuhete moraalsusega seonduvad küsimused..........................36
3. osa: Muud homoseksuaalse käitumisega seonduvad küsimused..................47
Viited.......................................................................59
Info annetuste kohta.........................................................63

EESSÕNA

Homoliikumine ei ole omaette nähtus, vaid üks osa lääne
kultuuriruumis juba ligi sajand tagasi alanud ja üha laiemaks paisunud
seksuaalrevolutsioonist.

Seksuaalrevolutsioon, mis on järgemööda propageerinud
abieluväliseid seksuaalsuhteid, abielulahutust, kontratseptiivset
eluviisi ja ka aborti, seisneb peaasjalikult ideoloogiliste tagamaadega
püüdluses “vabastada” inimesed religioossetest, moraalsetest,
kultuurilistest ja õiguslikest tavadest ja normidest, mis seovad
seksuaalse käitumise kõlbelise ning ühiskondliku vastutusega.

Homoliikumine tõusis seksuaalrevolutsiooni järjekordse lainena
esile 1980ndatel ja 1990ndatel aastatel, esmalt USA-s ja seejärel ka
Euroopas. Tänaseks on see hästi organiseeritud ja ulatuslikult
rahastatud liikumine surunud oma ideoloogilised nõudmised läbi paljudes
lääneriikides ning püüab saavutada seda kõikjal maailmas.

Kuigi homoliikumine püüab jätta muljet, et ei püüdle midagi
enamat kui võrdseid õigusi homoseksuaalidele, on asi tegelikkuses väga
erinev. Homoliikumise näol on tegemist radikaalse organiseeritud
püüdlusega muuta tervete ühiskondade arusaamist hüvelisest käitumisest
– sh mehelikkusest, naiselikkusest ja soorollidest – ning ka ühiskonna
aluseks olevate abielu ja perekonna institutsioonide tähendust.

On erakordselt oluline, et inimesed mõistaksid, kuidas
homoliikumine kasutab oma püüdluste ühiskonnale pealesurumiseks
paljusid valesid, pooltõdesid ja manipulatsioone, rajades oma
argumendid enamasti kas faktivigadele, mõistete moonutamisele või
lihtsalt loogikavigadele.

Paljud inimesed mõistavad oma loomulikule kõlbelisele
tunnetusele tuginedes, et homosuhted on sügavalt ebamoraalsed ja
eemaletõukavad. Ent seistes silmitsi homoliikumise lõputult korrutatud valede ja manipulatsioonidega, ei osata oma veendumusi argumentidega kaitsta.
Just seepärast koostasime käesoleva trükise, et aidata inimestel
homoliikumise valesid läbi näha.

Loodan, et see buklett aitab inimestel leida enesekindlust, et
homoaktivistide manipulatiivsetele püüdlustele julgelt vastu astuda ja
nende valed otsustavalt tagasi tõrjuda. Allaheitlikkus ja sallivus ei
ole üks ja sama asi. Selles, kui jääme kindlaks loomulikele
kõlbelistele seisukohtadele ega kiida homoliikumise nõudmisi heaks, ei
ole mitte midagi sallimatut.
Suure vea teevad need, kes usuvad homoaktivistide väidet, et
homoliikumise püüdluste heakskiitmine puudutab vaid homoseksuaalse
kalduvusega inimesi ja mitte kedagi teist. Vastupidi, homoliikumine
kujutab endast revolutsioonilist rünnakut mitte ainult põhiliste
kodanikuõiguste (nagu usu- ja veendumustevabadus, südametunnistuse
vabadus ja sõnavabadus) vastu, vaid ka meie ühiskonna kõlbeliste
aluspõhimõtete ja inimeste loomuliku kõlbelise tunnetuse vastu.

Seepärast on oluline iga inimese panus homoliikumise püüdluste
tõrjumiseks. Me saame kaitsta oma ühiskonna kõlbelisi aluseid just tänu
sellele, et erinevalt homoaktivistidest on väga palju neid inimesi, kes
austavad loomulikke perekondlikke väärtusi. Kuid sellest on kasu üksnes
juhul, kui me ei häbene oma tõekspidamisi teatavaks teha.

Võib karta, et homoliikumise surve meie ühiskonnale aina
kasvab. Juba lähimad aastad võivad saada otsustavaks selle osas, kas
Eesti alistub homoliikumise nõudmistele või järgib Läti, Leedu, Poola,
Ungari, Horvaatia, Venemaa ja paljude teiste riikide eeskuju, kaitstes
perekonna ja abielu institutsioone homoliikumise rünnakute eest.

Meie rahva ees seisab tohutu suur ja samas kriitilise
tähtsusega ülesanne ületada kõlbeline kriis, mis ohustab meie
eksistentsi rohkem kui ükski väline oht. Seda kriisi ei saa ületada
mitte aastasadu meie kultuuri aluseks olnud väärtuste lammutamisega,
vaid tõstes need väärtused taas ausse.

Selle asemel, et lõhkuda homosuhete normaliseerimise ja
propageerimisega rahva tervet kõlbelist tunnetust, peame me taastama
austuse aulisuse, mehelikkuse, naiselikkuse, abielu, perekonna,
kõlbelise puhtuse, truuduse, alandlikkuse, teenimisvalmiduse,
ohvrimeelsuse ning muude väärtuste ja vooruste vastu, ilma milleta ei
ole hüveline ühiskond võimalik.

Seega kutsun kõiki inimesi sõltumata rahvuslikust või
ilmavaatelisest taustast üles perekonna, abielu ja nende aluseks
olevate kõlbeliste väärtuste kaitsele.
6

Loodan väga, et käesolevast bukletist on selleks abi ning et
see innustab inimesi seisma selle eest, mis on tõeliselt ilus, tõene ja
hea.

Me peame alati säilitama homoseksuaalse kalduvusega inimeste
vastu lugupidava suhtumise, kuid see ei tähenda, et peame loobuma tõe
rääkimisest homoseksuaalsuse ja homosuhete kohta. Hoolimist ja
armastust ei eksisteeri väljaspool tõde.

Varro Vooglaid, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks juhataja

Paljudes bukletis toodud selgitustes on tulnud tugineda
välisriikides kogutud andmetele, kuna Eestis kas ei ole asjakohaseid
uuringuid läbi viidud või ei ole nende tulemusi avalikustatud.
Homoseksuaalse käitumisega seonduvaid asjaolusid tuleks lähemalt uurida
ka Eestis, sest asjakohane teave on hädavajalik langetamaks
informeeritud ja mõistuslikke otsuseid nii isiklikul, poliitilisel kui
ka õiguslikul tasandil. Siiski ei ole olulist põhjust kahelda, et
homoseksuaalsele käitumisele iseloomulikud jooned on Eestis ja
lääneriikides, kus selle kohta on teavet kogutud, põhilises osas
kokkulangevad või vähemalt sarnased.

MÕISTETEST JA NENDE KASUTAMISEST

Homoliikumist viimastel aastakümnetel lääneriikides saatnud
edu rajaneb suures osas pettustel ja manipuleerimisel, mille üheks
peamiseks vormiks on mitte ainult faktiliselt väärade ja ebaloogiliste
väidete omakasupüüdlik kasutamine, vaid ka mõistete sihilik hägustamine
ja moonutamine. Selle tulemusel on sageli saavutatud olukord, kus
tavalised arukad inimesed kiidavad heaks või võtavad koguni omaks
argumendid, mis ei kannata tegelikult kriitikat.

Juba antiikajal tegutsenud ja veenmiskunstnikena tuntud
sofistid teadsid, et see, kes määratleb vaidluses kasutatavad mõisted,
võidab suure tõenäosusega kogu vaidluse. See kehtib ka ühiskondliku
arutelu kohta – kes kontrollib kasutatavate mõistete tähendust, sellel
on võrdlemisi lihtne võita avalik arvamus enda poolele. Just seetõttu
on homoliikumine, sageli väga nutikal moel, haaranud homoseksuaalsust
puudutavas ühiskondlikus arutelus mõistete määratlemise enda kätte,
moonutades ja hägustades varem selget tähendust omanud sõnade mõtet
ning mõeldes välja täiesti uusi, homoliikumise püüdlustele
kaasaaitavaid sõnu.

Võib julgelt öelda, et sofistika ehk manipulatiivse
veenmiskunsti praktiseerimisel on homoliikumine saavutanud suurt edu.
Sofistikale vastuseismiseks on aga vaja esmalt võimalikult selgelt
määratleda argumentides kasutatavad olulised mõisted ja
kontseptsioonid. Seda tehes ilmneb, et enamik homoliikumise
argumentidest toetub varjatult vääradel eeldustel ja sihilikult
häguseks aetud mõistetel ning selle pinnalt tekkival mõttelisel
segadusel.

Taolisi moonutatud tähendusega mõisteid on terve plejaad:
homoseksuaalsus, seksuaalne orientatsioon, heteroseksism, gei, lesbi,
mitmekesisus, multikultuursus, rikastav erinevus, pluralism,
diskrimineerimine, vihakuriteod, vaenu õhutamine, homofoobia,
sallivus/sallimatus, armastus, hoolivus jne.

Alljärgnevalt on antud võtmetähtsusega mõistete määratlused, et oleks
selge, millises tähenduses on neid siin bukletis kasutatud. Samuti on
selgitatud lühidalt, mil moel püüab homoliikumine nende mõistete
tähendust hägustada või moonutada.

***

Homoseksuaalsus. Homoliikumine püüab
ühiskonnale sisendada, et homoseksuaalsus on kaasasündinud, inimese
tahtest sõltumatu ja muutumatu isikuomadus, nagu rass, kehapikkus või
silmade värv. See võimaldab käsitleda homosuhteid, otsekui neis poleks
midagi moraalselt küsitavat – kui tegu ei ole inimese vaba tahte
väljendusega, siis ei saa selles olla ka midagi ebamoraalset.
Oluline eksitus seisneb selles, et homoliikumine ei erista ühelt poolt
homoseksuaalset kalduvust ja teiselt poolt homoseksuaalset käitumist
ehk eelnimetatud kalduvuse teostamist. Homoseksuaalne kalduvus, nagu ka
paljud teised kalduvused, võib olla tingitud inimese tahtest
sõltumatutest asjaoludest, kuid kindlasti ei saa seda öelda
homoseksuaalse käitumise kohta. Selles, kas, kellega, kuidas ja millal
astuda seksuaalsuhetesse, ei ole midagi paratamatut ja kindlaksmääratut
– see sõltub inimese valikutest.
Inimesed, kes ei suuda oma seksuaalkäitumist tahteliselt kontrollida,
tuleks oma ohtlikkuse tõttu ühiskonnast isoleerida, olgu nad mistahes
orientatsiooniga. Erinevalt homoseksuaalsest kalduvusest – mis
iseenesest ei ole taunitav –, on homoseksuaalne käitumine (täpsemalt
anaalsed ja oraalsed seksuaalaktid) see, mida traditsiooniliselt on
nimetatud sodoomiaks (ja kui tegemist on lastepilastamisega, siis
pederastiaks). Võttes kasutusele mõiste “homoseksuaalsus”, on püütud
vabaneda nendes mõistetes sisalduvast negatiivsest hinnangust sellisele
seksuaalkäitumisele.
Seetõttu on käesolevas bukletis kasutatud mõistet “homoseksuaalsus”
ennekõike viitena homoseksuaalsele kalduvusele ehk seksuaalsele
külgetõmbele samast soost isikute suhtes, mitte homoseksuaalsele
käitumisele. Viidates seksuaalsuhetele samast soost isikute vahel oleme
kasutanud mõisteid “homoseksuaal”, “homosuhted” või “homoseksuaalne
käitumine”.

Homoseksuaal. Lähtudes vildakast
homoseksuaalsuse määratlusest, jagavad homoliikumise ideoloogid
inimesed nende seksuaalsete suundumuste alusel erinevatesse
gruppidesse, nagu heteroseksuaalid, homoseksuaalid, biseksuaalid,

transseksuaalid jne. Seejuures ei olevat kuulumine ühte või teise
gruppi inimese enda valida – just nagu ei ole seda rass, kehapikkus või
silmade värv. Selline lähenemine on eksitav ja ka inimeste suhtes
alandav, asetades inimesed mingisse “kasti” ja eitades selles osas
inimlikku vabadust. Rangelt võttes ei ole mitte keegi ei
heteroseksuaal, homoseksuaal, biseksuaal ega transseksuaal. On olemas
lihtsalt inimesed, kes kogevad erinevaid kalduvusi ja kiusatusi ning
kes langetavad otsuseid selle kohta, mil moel oma elu elada. Väike osa
inimestest kogeb ka homoseksuaalseid kiusatusi ning veel oluliselt
väiksem osa otsustab nendele kiusatustele järgi anda ja astub
homoseksuaalsetesse suhetesse. Seetõttu on käesolevas tekstis kasutatud
mõistet “homoseksuaal” tinglikult, viitamaks mitte inimestele, kes
kogevad homoseksuaalseid kiusatusi või kalduvusi, vaid inimestele, kes
astuvad kas regulaarselt või aeg-ajalt homoseksuaalsetesse suhetesse.

Gei/lesbi. Enamasti tähistab homoliikumine
sõnadega “gei” ja “lesbi” inimesi, kes mitte üksnes ei praktiseeri
homoseksuaalseid suhteid, vaid räägivad sellest avalikult ja uhkelt
ning kelle identiteedis moodustab homoseksuaalne orientatsioon kas
keskse või väga olulise koha. Sellisena on tegemist ideoloogilise
enesemääratlusega, mis ei iseloomusta kaugeltki kõiki homoseksuaalse
kalduvusega või homosuhteid praktiseerivaid inimesi. See on ka peamine
põhjus, miks käesolevas bukletis on teadlikult välditud sõnade “gei” ja
“lesbi” kasutamist. Inimeste määratlemine nende ebamoraalse seksuaalse
käitumise alusel on alandav ja väär.

Seksuaalne orientatsioon. Tegemist on
ähmase ja vastuolulise mõistega, mis kätkeb endas mitmeid varjatud
eeldusi. Ühelt poolt väljendab orientatsioon inimese suunatust mingi
objekti poole. Seega kirjeldab mõiste “seksuaalne orientatsioon”
inimest läbi objekti, mille suhtes ta tunneb seksuaalset külgetõmmet.
Nii öeldakse ‘heteroseksuaal’ inimese kohta, kes tunneb seksuaalset
tõmmet vastassoost isikute suhtes, ‘homoseksuaal’ inimese kohta, kes
tunneb seksuaalset tõmmet endaga samast soost isikute suhtes ning
‘biseksuaal’ inimese kohta, kes tunneb seksuaalset tõmmet mõlemast
soost isikute suhtes.
Teisalt on oluline tähele panna, et homoliikumine püüab veenda
ühiskonda selles, et heteroseksuaalne, homoseksuaalne ja biseksuaalne
orientatsioon on kõik normaalsed inimseksuaalsuse variatsioonid ja mis
kõige olulisem – kõik põhimõtteliselt moraalselt võrdväärsed. Sellest
lähtuvalt nõutakse, et homo- ja biseksuaalseid inimesi ei tohi mingiski
aspektis kohelda teisiti kui heteroseksuaalse

orientatsiooniga inimesi. Sellelt lähtudes nõutakse omakorda, et
seksuaalne orientatsioon lisataks ühe alusena diskrimineerimist
keelavatesse seadustesse.
Kui kõik seksuaalsed orientatsioonid oleksid kõlbeliselt üheväärsed,
siis peaks tunnistama iseseisva orientatsioonina ka pedofiiliat, mis
iseloomustab inimesi, kes tunnevad seksuaalset tõmmet laste suhtes.
Siin aga avaldub homoliikumise kahepalgelisus. Tunnistades ühelt poolt
pedofiilia taunitavust, nõutakse teisalt homoseksuaalse orientatsiooni
heakskiitmist, viidates kõikide seksuaalsete orientatsioonide
moraalsele samaväärsusele.
Kuivõrd inimesed on loodud meesteks või naisteks ning kuivõrd just mees
ja naine on vastastikku teineteist täiendavad ja omavahel füüsiliselt
kokkusobivad, on tegelikult vaid üks tõeline, normaalne seksuaalne
orientatsioon – meeste orienteeritus naistele ja naiste orienteeritus
meestele. Seksuaalset tõmmet samast soost isikute suhtes on aga õigem
nimetada mitte seksuaalseks orientatsiooniks (suundumuseks), vaid
seksuaalseks disorientatsiooniks (suuna kaotamiseks). Inimesed, kes
tunnevad seksuaalset tõmmet kellegi muu kui vastassoost inimese vastu,
on seksuaalselt disorienteeritud.

Homoideoloogia. Maailmavaateliste
tõekspidamiste kogum, mille kohaselt homosuhted on igati normaalsed ja
moraalsed ning vajavad perekonna ja abielu vormis õiguslikku tunnustust
ning seeläbi ka laiemat ühiskondlikku heakskiitu. Ühelt poolt ei ole
homoideoloogiat omaks võtnud kaugeltki mitte kõik homoseksuaalse
kalduvusega või homosuhteid praktiseerivad inimesed; teiselt poolt on
homoideoloogia omaks võtnud ka paljud inimesed, kes ei määratle end
homoseksuaalina ega koge ka homoseksuaalset kalduvust.

Homoliikumine. Organiseeritud püüdlus
levitada ühiskonnas homoideoloogiat ja saavutada selle suhtes
ühiskondlik heakskiit. Nagu kõik homoseksuaalid või homoseksuaalse
kalduvusega isikud ei võta omaks homoideoloogiat, nii ei osale
kaugeltki nad kõik ka homoliikumises, samas kui teiselt poolt aitavad
sellele kaasa paljud inimesed, kes ei määratle end homoseksuaalsena.

Homoaktivist. Inimene, kes propageerib
aktiivselt homoliikumise eesmärke ja aitab oma tegevusega nende
teostamisele kaasa. Kaugeltki mitte kõik homoseksuaalse kalduvusega
inimesed ei ole homoaktivistid, samal ajal kui homoaktivistina tegutseb
ka inimesi, kes ei määratle end homoseksuaalsena.
1 1

Homopropaganda. Püüdlus kujundada
homoseksuaalse käitumise suhtes positiivset ühiskondlikku kuvandit
eesmärgiga saavutada homosuhete ja homoideoloogiliste püüdluste suhtes
ühiskonna heakskiit ja tunnustus.

Homofoobia. Psühholoogid ja psühhiaatrid on
palju kordi kinnitanud, et sellist psüühilist hälvet, nagu homofoobia
ehk haiglaslik hirm homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes, ei ole
olemas. Ometi kasutavad homoaktivistid süstemaatiliselt
homofoobia-süüdistust häbimärgistava relvana, millega tahetakse
sildistada inimesi, kes ei kiida homosuhteid moraalselt heaks ega
nõustu homoideoloogiliste nõudmistega ühiskonnale. Taoliselt rünnatakse
enamasti ratsionaalselt arutlevaid ja psüühiliselt terveid inimesi,
keda kujutatakse alusetult puuduliku mõistusega kitsarinnaliste
hälvikutena.

Homopartnerlus. Homoseksuaalsete suhete
institutsionaliseeritud vorm, millega antakse homoseksuaalsele
kooselule õiguslik tunnustus perekonnana ning omistatakse sellele
paljuski abielule sarnanev õiguslik staatus ja seeläbi ka ühiskondlik
heakskiit. Sageli püütakse homopartnerlust institutsionaliseerida läbi
kooseluseaduse nn tsiviilpartnerluse raames, mis hõlmab ka
vastassooliste mitteabielulist kooselu. Homoliikumise väitel vajavad ka
vastassoost paarid tsiviilpartnerluse seadustamist, olgugi, et
tegelikult nõuavad seda ühiskonnas vaid homoaktivistid ise. Nagu
paljude lääneriikide kogemus kinnitab, kasutab homoliikumine
homopartnerluse seadustamist vahesammuna selleks, et nõuda ka abielu
institutsiooni radikaalset õiguslikku ümberdefineerimist.

“Homoabielu”. Homoliikumise väljamõeldud
värdmõiste, mis eitab abielu olemuslikku põhinemist sugude
vastastikusel täiendavusel ja mida kasutatakse homosuhetele loomuliku
abieluga võrdse moraalse ja õigusliku staatuse taotlemiseks. Käesolevas
bukletis on kasutatud mõistet “homoabielu” üksnes tinglikult ja
jutumärkides, et osundada homoliikumise nõudmisele abielu määratlus
õiguslikult radikaalselt ümber defineerida. Oluline on rõhutada, et
“homoabielu” näol ei ole tegemist abieluga, vaid abielu mõiste
väärastamisega.

Abielu. Mehe ja naise püsival abieluleppel
põhinev fundamentaalne ühiskondlik institutsioon abikaasade
vastastikuseks toetamiseks ning järglaste saamiseks ja
üleskasvatamiseks. Abielu iseloomustab sugude komplementaarsus, suhte
1 2
eksklusiivsus ja püsivus. Esimene neist tagab abielu põhimõttelise
avatuse järglastele, teine välistab abikaasade intiimsetest suhetest
kolmandad isikud ja toetab seeläbi abikaasade vastastikust pühendumist
ning kolmas võimaldab abikaasadel kasvada omavahelises armastuses ja
kasvatada üles oma järglased. Erinevalt mitteabielulisest kooselust
konstitueerib abielu mehe ja naise ühine, vabatahtlik ja avalik
abielutõotus, milles nad väljendavad oma tahet abiellu astuda ja
abikaasadena elada, kandes üheskoos abielu ja perekonna rõõme ja
muresid, kuni surm neid lahutab. Samuti eristab kooselu abielust
ühiskonnapoolne tunnustus ja toetus abielule ning abielul põhinevale
perekonnale, kuna selle puhul on tegemist kõrgendatud avaliku huviga.

Perekond. Inimloomusest lähtuv, mehe ja
naise vabatahtlikul püsival ühendusel põhinev, lastele avatud ja
põlvkondade järjepidevust kindlustav fundamentaalne ühiskondlik
institutsioon ning inimliku armastuse esmane ja loomulik keskkond.
Abikaasadest ja nende lastest koosnev tuumikperekond toimib laiendatud
perekonna kontekstis, kuhu kuuluvad ka teised lähisugulased. See tagab
põlvkondade järjepidevuse ja esmase hoolitsuse laiendatud perekonna
liikmetele. Perekond eelneb kõikidele teistele inimkooslustele, mis
peavad seda austama, kaitsma ja abistama ning ei saa ega tohi seda
omatahtsi ümber kujundada. Kuivõrd perekond on rahva püsimise ja
kasvamise alus, inimliku armastuse loomulik kontekst ning kultuuri
loome ja edasiandmise esmane keskkond, vajab see ühiskonna poolt
erilist tunnustust, tuge ja kaitset.

Sugu, sooline identiteet. Terve mõistuse
kohaselt tähistab mõiste “sugu” inimese olemist kas mehena või naisena.
Sellisena on sugu esmaselt bioloogiline kategooria, mis ei sõltu
inimese enda tahtest ega valikust. Alates 1960ndatest aastatest on aga
lääne kultuuriruumis kerkinud esile tugevate neomarksistlike
mõjutustega nn gender-ideoloogia, mis lähtub veendumusest, et inimese
bioloogiline sugu (inglise keeles sex) ja tema sooline enesemääratlus
ehk identiteet (inglise keeles gender) on kaks iseasja. Seega võib
praegusel ajal ka lääne ülikoolides laialdaselt levinud
gender-ideoloogia kohaselt määratleda inimene nii oma soolise
identiteedi kui ka seksuaalse orientatsiooni, olenemata sellest,
milline on tema bioloogiline sugu. 

Sellisena käsitleb gender-ideoloogia inimese sooidentiteeti
voolavana ja muutustele avatuna – see, et keegi määratles end eile
mehena, ei tähenda, et homme ei võiks ta end määratleda naisena. Kui
varem oleks peetud sellist hoiakut sooidentiteedi
1 3
häireks, siis gender-ideoloogia kohaselt on see osa inimese õigusest
enesemääramisele. Ka homoliikumine lähtub oma püüdlustes sageli
gender-ideoloogiast ja toetub selle väidetele, mh selles osas, mis
puutub kriitikat traditsioonilise arusaamise suhtes mehelikkusest ja
naiselikkusest kui inimloomusel baseeruvatest loomulikest
kategooriatest. Gender-ideoloogiat on sageli kirjeldatud otsese ja
jõulise rünnakuna terve arusaamise vastu loomuseadusest ning püüdlusena
kehtestada radikaalselt uus nägemus sellest, mida tähendab olla
inimene.
Sallivus. Voorus, mis nõuab inimestelt ühiskondliku kooseksisteerimise
huvides, et nad taluksid kuni teatud piirini ka teiste inimeste
selliseid seisukohti, valikuid ja tegusid, mis ei ole nende hinnangul
õiged ja head. Sellisena on tolerantsus maailmavaateliselt mitmekesise
ühiskonna võimalikkuse eeldus – iseenesest ebahüvelisi ideid ja
käitumist tuleb teatud piirini taluda, et säiliks ühiskondlik
vabadus. 

Homoliikumine nõuab aga kõigilt inimestelt homoseksuaalse
käitumise tingimusteta heakskiitmist ning süüdistab neid, kes seda ei
tee – olgu nad kui tahes viisakad ja rahumeelsed –, sallimatuses või
koguni vihkajalikkuses. See, kui inimesed ei kiida heaks seisukohti,
valikuid ja tegusid, mille nad leiavad olevat väärad, ei ole
sallimatus. Samuti ei eelda sallivus, et inimesed peaksid pidama kõiki
seisukohti ning seaduslikke valikuid ja käitumisviise samavõrd
väärtuslikuks ja vastuvõetavaks. Kokkuvõtlikult: sallivus nõuab, et
suhtuksime inimestesse lugupidavalt kui isikutesse ka siis, kui me
nende valikuid heaks ei kiida.
Tuleb meeles pidada, et sallivus ei ole absoluutne voorus. On tegusid,
mida peab sallima, kuid on ka rohkelt tegusid, mida ei tohi sallida (nt
vägistamine, mõrvamine, intsest, avalik enesepaljastamine jne).

Diskrimineerimine. Tavatähenduses ei ole
diskrimineerimine midagi muud kui vahetegemine, eristamine. Nt on igati
normaalne, et inimeste töölevõtmisel diskrimineeritakse neid, kel on
vastava töö jaoks viletsam hariduslik või kogemuslik ettevalmistus.
Poliitilises ja õiguslikus kontekstis tähistatakse aga sõnaga
“diskrimineerimine” inimeste põhjendamatut erinevat kohtlemist.
Võtmetähtsusega mõisteks on siin “põhjendatus” (või mõistlikkus), mille
kaudu eristatakse lubatud ja lubamatut erinevat kohtlemist. Iseenesest
on diskrimineerimise ehk põhjendamatu erineva kohtlemise keelul
ühiskonnas oluline roll – on õige ja vajalik, et ühiskond ei
aktsepteeri nt teatud rassilisse või etnilisse gruppi kuuluvate
1 4
inimeste erinevat kohtlemist pelgalt nende rassilise või rahvusliku
tausta tõttu. Homoliikumine on aga saavutanud selle, et
diskrimineerimine on keelatud ka “seksuaalse orientatsiooni” põhjal.
See varjab fundamentaalse tähtsusega tõsiasja, et homoseksuaalne
käitumine pole rassi ega rahvusega võrreldav kategooria. Homoseksuaalne
käitumine on inimese tahte väljendus, mitte tahtest sõltumatu ja
muutumatu isikuomadus.

Mitmekesisus. Tavatähenduses väljendab see
ühiskondlik voorus eluvormide paljusust. Iseenesest on õige ja hea, kui
ühiskond ei püüa allutada inimesi rangelt ühetaolisele elamise vormile.
Homoliikumise mitmekesisuse-retoorika keskendub aga arusaamale, et kõik
käitumismallid on ühetaoliselt õiged ja head, eeldusel et nendega ei
põhjustata kellelegi vahetut kahju. Sageli muudetakse mitmekesisus või
erinevus eesmärgiks iseeneses, mis on ilmselgelt väär – ükskõik
millised erinevused ei rikasta ühiskonda, nagu isikut ei rikasta tema
erinemine teistest inimestest oma puude või haiguse tõttu. Tõeliselt
rikastavad on vaid sellised erinevused, mis toetavad inimese
täiustumist ja soosivad ühist hüve. Homoseksuaalne käitumine, mis
kahjustab inimeste vaimset ja füüsilist tervist, ei ole käsitletav ei
selles osalevaid isikuid ega ka ühiskonda rikastava mitmekesisuse
ilminguna.

Moraaliseadused ja moraalsus.
Moraaliseadused on inimese loomuse seadused – moraalne on selline
käitumine, mis on moraaliseadustega kooskõlas. Mõistusliku ja vaba
tahtega olendina on inimene võimeline esitama oma loomuse kohta
küsimusi ja otsustama, kas käituda oma loomusega kooskõlas olevalt või
mitte – see teebki inimesest moraalse olendi. Veenmaks ühiskonda
homosuhete moraalsuses, lähtub homoliikumine sageli relativistlikust
eeldusest, nagu oleks moraaliseadused pelgalt ühiskondliku kokkuleppe
tulemus ja sellisena poliitilis-õiguslikult muudetavad. Kui see vastaks
tõele, siis ei pruugiks iseeneses ja absoluutselt moraalselt vääraks
pidada ka nt vägistamist, lastepilastamist, tahtlikku tapmist ega ka
kannibalismi ja elundikaubandust, eriti, kui see toimub osapoolte vaba
tahte alusel. Pahatihti eitatakse moraaliseaduste olemasolu vaid
selleks, et kehtestada need oma vaatenurgast lähtuvalt
ümbertõlgendatuna. Sarnaselt lähtub homoliikumine selgelt püüdlusest
lammutada ühiskonna moraalsed tõekspidamised seksuaalmoraaliga
seonduvates küsimustes, et asendada need arusaamaga, et homosuhted on
igati moraalsed ja head.

HOMOLIIKUMISE VALEDE PALJASTAMINE 

1. OSA

HOMOPARTNERLUSE JA “HOMOABIELUGA” SEONDUVAD KÜSIMUSED

VALE 1: Tsiviilpartnerluse seadustamine on
oluline, et tagada homoseksuaalidele võrdsed õigused ja lõpetada nende
diskrimineerimine.
Väide lähtub väärast eeldusest, nagu kätkeks Eesti Vabariigi praegune
õiguskord homoseksuaalse kalduvusega inimeste ebaõiglast erinevat
kohtlemist ehk diskrimineerimist.
Tegelikult on Eesti õiguskorras võrdse kohtlemise põhimõte hästi
tagatud. Põhiseaduse § 12 ütleb, et kõik inimesed on seaduse ees
võrdsed ja et kedagi ei tohi diskrimineerida. Muu hulgas tähendab see,
et ka homoseksuaalse kalduvusega inimestele tuleb tagada põhiõiguste
kaitse sarnaselt kõigi teiste inimestega. Lisaks sellele keelavad
karistusseadustiku §-d 151 ja 152 vaenu õhutamise ja võrdõiguslikkuse
põhimõtte rikkumise. Veelgi enam: võrdse kohtlemise tagamiseks
ühiskondlikes suhetes on võtnud Riigikogu vastu koguni eraldi võrdse
kohtlemise seaduse.
Mitmed õiguseksperdid, sh justiitsministeeriumi endine kantsler ja
praegu notarina tegutsev Priidu Pärna on avalikult kinnitanud, et
homoseksuaalse kalduvusega isikute kõiki eraõiguslikke probleeme on
võimalik lahendada kehtiva
1 6
õiguse pinnalt või on võimalik kehtivat õigust paremate lahenduste
saamiseks kohendada, ilma et selleks oleks tarvis perekonna ja abielu
institutsioonide tähendust õiguslikult manipuleerida.1 

Justiitsministeeriumi põhjaliku analüüsi tulemusel
konstateeriti juba 2009. aastal järgnevat:
“Kui lähtuda eeldusest, et inimesed kasutavad olemasolevaid võimalusi
oma õiguste tagamiseks, siis ei ole otsest tungivat vajadust luua Eesti
õiguses mitteabielulise kooselu ulatuslik täiendav regulatsioon ja
võimalus partnerlus registreerida. Õigusaktid ja õiguslikud mehhanismid
võimaldavad lahendada tüüpilisi vaidlusküsimusi /.../. Olgugi et
lepingud hoiaksid ära hulga hilisemaid probleeme, kasutatakse Eestis
seda võimalust siiski harva. Sellel võib olla mitmeid põhjusi, millest
peamine on ilmselt inimeste puudulik õigusteadlikkus ning asjaolu, et
partnerid, kes ei soovi abielluda, kuigi selleks oleks olemas reaalne
võimalus, ei pruugi soovida ka tugevat õiguslikku seotust, vaid tahavad
säilitada oma otsustusvabadust.” 2
Samuti ei nähtu Eesti õiguspraktikast, nagu oleks võrdse kohtlemise
alased seadused ebapiisavad – puuduvad arvukad näited homoseksuaalse
kalduvusega inimeste ebaõiglasest kohtlemisest või sellest, et
seesugustele juhtumitele ei ole võimalik kehtiva õiguse pinnalt
adekvaatseid lahendusi leida.
Kuivõrd perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus,
siis toetab see ulatuslikult kogu ühiskonna ühist hüve – nagu praegune
demograafiline kriis ilmekalt kinnitab, sureb rahvas, kus perekonna
institutsioon käib alla ega suuda enam laste sünnitamise ja neist
vooruslike inimeste kasvatamise näol täita oma sotsiaalset funktsiooni,
lihtsalt välja. Seetõttu on üksnes loomulik, et riik peab pakkuma
perekonnale erilist tunnustust, tuge ja kaitset. 

Homosuhted, seevastu, ei paku ühiskonnale mitte mingit
võrreldavat hüve, vaid on, vastupidi, nii neis osalevatele isikutele
kui ka kogu ühiskonnale tervikuna kahjustavad. Sellest tulenevalt ei
ole ühiskonnal mingit põhjust eriliselt toetada ja tunnustada
homosuhteid, rääkimata nende upitamisest perekonna institutsiooniga
võrdsele tasandile. Olemuslikult erinevate inimkoosluste käsitlemine
ühetaolistena oleks ise suur ebavõrdsus, sest võrdsuse põhimõtte
kohaselt tuleb võrdseid asju ja olukordi kohelda omavahel võrdselt,
ebavõrdseid aga ebavõrdselt.
Kõigest sellest hoolimata korrutavad homoaktivistid järjekindlalt, et
perekonna ja abielu institutsioonide tähenduse radikaalne
ümberdefineerimine on
1 7
hädavajalik tagamaks neile võrdseid õigusi. Ennekõike väidavad nad, et
praeguses õiguskorras on nad jäetud ilma õigusest abielluda ja luua
perekond. 

Ometi on Eesti Vabariigis kõigil (täisealistel) inimestel – ka
homoseksuaalidel – ühetaoline õigus abielluda ja luua perekond, mis on
põhimõtteliselt võimeline saama (perekond ei sünnita literaalses
mõttes) ja üles kasvatama järeltulijaid. Kuid õigust nõuda ühiskonna
alusinstitutsioonide tähenduse radikaalset ümberdefineerimist, et leida
oma eluviisile ühiskondlikku tunnustust, ei ole tõepoolest mitte
kellelgi – ei neil, kes sooviks abielluda enesega samast soost isikuga,
ega ka nt neil, kes sooviks abielluda rohkem kui ühe inimesega (või
kellegi/millegi muu kui inimesega).
Kui perekonna ja abielu tähendust homoaktivistide nõudmisel
radikaalselt muudetaks, tähendaks see mitte ainult ühiskonna
alusinstitutsioonide, vaid ühiskonna enese senise tähenduse hülgamist.
Ühiselt kaitstav hüve – perekond – nimetatakse samaväärseks üksikute
inimeste soovidega. 

Kokkuvõtlikult nõuavad homoaktivistid võrdse kohtlemise ja
inimõiguste sildi all eeliskohtlemist ja seda, et riik tagaks neile
erilised “homoõigused”, mis asetaks nad võrreldes teiste inimestega
privilegeeritud positsiooni. Selleks puudub aga Eesti Vabariigil nii
õiguslik kohustus kui ka moraalne õigus.
Tuleb meeles pidada, et mitte igasugune erinev kohtlemine ei ole
diskrimineerimine, sest diskrimineerimine tähendab põhjendamatut või
ebaõiglast erinevat kohtlemist. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane
põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud. Nt ei ole
diskrimineerimine see, kui puudega inimestele tagatakse teatavad
eelisõigused (parkimisel, ühistranspordi kasutamisel, sotsiaalabi
saamisel jne). Seetõttu ei oleks iseenesest ka midagi diskrimineerivat
selles, kui õiguskord tagaks nt abielus inimestele teatud õigused, mida
teistel inimestel ei ole. Kuivõrd abielu aitab oluliselt kaasa ühisele
hüvele, siis on riigil põhjendatud huvi, et inimesed abielluksid ja
looksid terve ja tugeva perekonna.

VALE 2: Homopartnerluse ja “homoabielu”
seadustamine ei muuda ülejäänud ühiskonna jaoks mitte midagi – see
aitab vaid tagada homoseksuaalidele võrdseid õigusi. Miks peaks keegi
sellele vastu olema?
1 8
See on üks homoliikumise kõige levinumatest valedest, mida on pideva
korrutamise teel pandud uskuma paljud heausksed inimesed. Ehkki
homopartnerluse läbisurujad viitavad vajadusele allutada
inimestevahelised suhted täpsemale õiguslikule regulatsioonile, on
seaduse tegelik tähendus ja mõju oluliselt laiem.
Esiteks tähendaks homopartnerluse seadustamine samast soost isikute
kooselu õiguslikku tunnustamist perekonnana ja seeläbi perekonna kui
ühiskonna aluseks oleva institutsiooni tähenduse radikaalset ja
meelevaldset ümbermääratlemist, hõlmates sellesse ka loomuvastased
suhted.
Teiseks kinnitab mitmete lääneriikide kogemus ühemõtteliselt, et nn
homopartnerluse läbisurumise näol on tegu alles esimese suure sammuga
pikemas protsessis. Järgmiste sammudena võrdsustatakse homoseksuaalsed
suhted ja abielu ning piiratakse homopropagandasse kriitiliselt
suhtuvate kodanike sõna- ja tegutsemisvabadust. Homoliikumise
tegelikuks lõpp-eesmärgiks on meie ühiskonna moraalsete hoiakute ja
läbi aegade kestnud tõekspidamiste ümberkujundamine ning seeläbi (tahes
või tahtmata) ühiskonna kõlbelise ja kultuurilise alusstruktuuri
lammutamine.
Kui me traditsioonilise perekonna kaitseks otsustavaid samme ei astu,
hakkab homoideoloogia pealetung Eesti ühiskonda ümber kujundama viisil,
millest ei jää puutumata mitte keegi: 

• Meie lastele hakatakse rääkima homoseksuaalsest eluviisist
kui igati tervest ja moraalsest eneseteostuse võimalusest. Juba praegu
surutakse koolidesse ja lasteaedadesse nn sooneutraalset kasvatust,
mille kohaselt on mehelikkus ja naiselikkus väljamõeldised. Selline
seksuaalkasvatus muudetakse lastele kohustuslikuks. 
• Homoseksuaalse käitumise avalikku taunimist hakatakse tõlgendama
vihkamise õhutamisena, seega kriminaalkorras karistatava teona.
Homoaktivistide survel püütakse juba praegu saavutada vastavat
Karistusseadustiku muudatust. 
• Õpetajad, kasvatajad, kohtunikud, arstid, ametnikud jt, kes keelduvad
homoseksuaalset käitumist heaks kiitmast, võivad kaotada oma
töö. 
• Kodumajutuse pidajaile, kes ei nõustu üürima tuba homoseksuaalidele,
võidakse määrata rahalised karistused ning nad võivad kaotada
majutusteenuse osutamise õiguse. 
• Homopaaridele antakse lapsendamise õigus, mis mõjutab väga vahetult
paljusid lapsi.
1 9 

Kokkuvõtlikult võib öelda, et homoliikumine mitte ei taotle
homoseksuaalidele teistega võrdseid õigusi, mis on neil niigi, vaid
püüab luua olukorra, kus tavaliste inimeste kõige fundamentaalsemad
õigused, nagu õigus usuvabadusele, õigus mõttevabadusele, õigus
südametunnistuse vabadusele, õigus sõnavabadusele, õigus
ettevõtlusvabadusele ja õigus kasvatada oma lapsi vastavalt oma
kõlbelistele tõekspidamistele satuvad tõsisesse ohtu.
Konkreetseid näiteid, mis kinnitavad toodud punktide realiseerumist
lääneriikides, kus homoliikumine on suutnud oma eesmärgid läbi suruda,
võib lugeda SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kodulehelt aadressil
saptk.ee/naited.

VALE 3: Homopartnerluse või “homoabielu”
seadustamine aitaks Eesti ühiskonnal homofoobsetest kalduvustest ja
homovihast üle saada.
See on homoliikumise üks levinumatest taktikalistest relvadest –
esitada ühiskonnale homofoobia (foobia ehk haiglaslik hirm) ja homoviha
süüdistus ning pakkuda siis oma vaatepunktist otsekui lahendusi sellele
hirmsale probleemile.
Esiteks lähtub see argument väärast eeldusest, nagu valitseksid Eesti
ühiskonnas mingid “homofoobsed” kalduvused ja homoviha. Ühegi
objektiivse kriteeriumi kohaselt ei valitse Eesti ühiskonnas mitte
mingisugust “homofoobiat” ega homoviha, kuid homoliikumine tõlgendab
sellena iga seisukohta, mis tema vaateid ja püüdlusi heaks ei kiida. Nt
2013. aasta kevadel püüdsid homoaktivistid veenda politseid ja
prokuratuuri alustama SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks vastu
menetlust vihkamise õhutamise keelu paragrahvi alusel (KarS § 151),
sest neile oli vastumeelne sihtasutuse igati viisakas ja kultuurne
püüdlus koondada kümnete tuhandete inimeste toetust perekonna
institutsioonile. Et Eestis ei ole murettekitava ulatusega
homovihkamist, nähtub ka asjaolust, et puuduvad teated arvukatest
rünnakutest homoseksuaalide vastu.
Toodud argumendi nõrkust reedab juba sõnade “homofoobia” ja “homoviha”
meelevaldne kasutamine (vt ka brošüüri alguses olevate mõistete
selgitust). Paljud meditsiiniala asjatundjad on kinnitanud, et sellist
psüühilist hälvet nagu “homofoobia” ehk haiglaslik hirm
homoseksuaalselt käituvate inimeste suhtes ei eksisteeri.
2 0

VALE 4: Vastuseis homopartnerluse ja
“homoabielu” seadustamisele väljendab suurt sallimatust endast
erinevate inimeste suhtes.
Homoliikumise ideoloogiliste positsioonide ja püüdlustega
mittenõustujate süüdistamine sallimatuses on üks homoaktivistide
lemmikrelvi. Ometigi on sellised süüdistused enamasti alusetud ja
meelevaldsed ning annavad tunnistust homoaktivistide endi
sallimatusest.
Sõna “tolerantsus” ehk sallivus tuleneb ladinakeelsest sõnast
tolerantia, mis tähendab kannatlikkust, kannatlikku vastupidavust
vastumeelse suhtes. Seega eeldab sallivus, et taluksime teatud piirini
ka teiste inimeste sellised valikuid, mis ei ole meie meelest õiged ja
head. Nii on tolerantsuse mõistes keskne koht inimese ning tema
valikute ja käitumise eristamisel – isikutesse tuleb suhtuda
lugupidavalt ka siis, kui me nende valikuid heaks ei kiida.
Sallivus ei nõua, et peaksime teiste inimeste seisukohad, valikud ja
teod, mis ei ole meie arvates õiged, heaks kiitma ning käsitlema neid
samaväärsena sellega, mida peame hüveliseks. Sallivus ei tähenda ka
seda, et peaksime pidama võrdselt väärtuslikuks ja vastuvõetavaks kõiki
valikuid ja käitumisviise, mis pole seadusega keelatud. Vastupidine
seisukoht tähendaks vastandumist mõtte- ja südametunnistuse vabadusele,
mis kätkeb ka õigust oma mõtteid ja veendumusi avalikult
väljendada. 

Tuleb meeles pidada, et sallivus pole absoluutne voorus. On
tegusid, mida peab sallima, kuid on ka rohkelt tegusid, mida ei tohi
sallida – nt vägistamine, mõrvamine, intsest, avalik enesepaljastamine
jne. Sallivus nõuab, et kannataksime kuni teatud piirini välja inimeste
pahelise käitumise, ent kindlasti ei või sallivusega õigustada pahelise
käitumise propageerimist ühiskonnas, eriti noorte seas. See on ka
põhjus, miks mitmed riigid, sh Leedu ja Venemaa, on homosuhete
propageerimise noorte seas üldse ära keelanud.
Oluline on rõhutada, et sallivuse nõue kehtib ka homoaktivistide endi
suhtes – ka nemad peavad austama nendega mitte nõustuvate inimeste
õigust jääda oma seisukohtade juurde ega tohi neid alusetult
sallimatuses süüdistada. Tolerantsusest on mõttekas rääkida üksnes
eeldusel, et tunnistame inimeste õigust jääda eriarvamusele.
Ideoloogilistel kaalutlustel nn sobimatute seisukohtade mõistusliku ja
rahumeelse väljendamise allasurumine või koguni selle vaenu õhutamiseks
tembeldamine, nagu homoaktivistid seda sageli teevad, läheneb
totalitaarsetele ühiskondadele omasele sõna- ja südametunnistuse
vabaduse käsitlusele.
2 1

VALE 5: Need, kes on homopartnerluse või
“homoabielu” seadustamisele vastu, hoiavad kinni aegunud väärtustest ja
on seega ühiskondliku progressi vaenlased.
See argument rajaneb mõistete hägusel kasutamisel ja varjatud eeldusel,
nagu oleks homoideoloogia heakskiitmine ilmtingimata ühiskondliku
progressi märk.
Mitte igasugused muutused ei kujuta endast progressi ja kõik, mis on
uus, ei ole tingimata parem kui vana. Muutused võivad olla positiivsed
või negatiivsed, kusjuures hinnangu selle kohta, milline on konkreetse
muutuse iseloom – st kas tegu on progressi ehk arengu või regressi ehk
allakäiguga –, saab anda üksnes kõlbelise taustsüsteemi olemasolul.
See, mida homoliikumine esitleb progressina, pole tegelikult midagi
muud kui moraalne dekadents ja allakäik. Sellist “progressi” on nähtud
ennegi – nt Rooma impeeriumi lagunemise ja languse aegadel, mil
homosuhted ja ka muus vormis seksuaalne lodevus olid ühiskonna
kõrgemates klassides üpris laialt levinud.
Üldinimlikud väärtused ei sõltu ajast ja kohast ega aegu mitte kunagi –
olles juurdunud inimloomuses, on need ajatud. Sellele veendumusele
rajaneb kogu inimõiguste idee. Kuivõrd inimloomus ei ole oma
põhialustes muutunud – inimesed on endiselt mehed ja naised ning soo
jätkamine on ikka meeste ja naiste vastastikuse täiendavuse funktsioon
–, on absurdne väita, et abielu ja perekonna käsitlemine mehe ja naise
vahelise ühendusena on oma aja ära elanud ning et see kujutab endast
tagurlikkuse ilmingut.
See, et homoaktivistid tembeldavad tervemõistuslike tõekspidamistega
inimesed progressi vaenlasteks, on järjekordne näide homoliikumise
püüdlusest riputada nendega mittenõustujaile kaela negatiivse
tähendusväljaga silt ja neid seeläbi häbimärgistada.

VALE 6: Tsiviilpartnerluse seadustamist on
vaja mitte ainult homoseksuaalidele, vaid ka teistele paaridele, kes ei
soovi abielluda, ent kes soovivad oma kooselule selgemat õiguslikku
raamistikku.
Väitega, et tsiviilpartnerluse seadustamine on mitte ainult
homoliikumise huvides, vaid teenib ka erinevast soost inimestest
koosnevate paaride vajadusi, kujutab endast taktikalist sammu, mille
abil homoaktivistid püüavad võita oma püüdlustele
2 2
ühiskonna poolehoidu. Selle sammu abil püütakse jätta avalikkusele
ekslikku muljet, et tsiviilpartnerluse seadustamine ei olegi eriliselt
homoliikumise eesmärkidega seotud küsimus. Seepärast räägivad
homoaktivistid targu mitte “homopartnerlusest”, vaid kasutavad
väljendeid nagu “tsiviilpartnerlus”, “kooseluseadus” jms.
Tegemist on suitsukattega, millega maskeeritakse püüdlust suruda läbi
homopartnerluse seadustamine kui homoseksuaalide liitudele õigusliku
tunnustuse andmine perekonnana, mis omakorda kujutab endast
ettevalmistavat sammu homosuhete õiguslikuks tunnustamiseks abieluna.
Sellele püüdlusele on oluliselt lihtsam saada ühiskonna heakskiitu, kui
õnnestub näidata, et tegu on mitte homoseksuaalidele eriõiguste andmise
ja homoliikumise nõudmiste heakskiitmisega, vaid kogu ühiskonna huvides
tehtud seadusemuudatustega.
Eelöeldut kinnitab asjaolu, et praktiliselt mitte keegi peale
homoaktivistide ei väida endal olevat vajadust tsiviilpartnerluse
seadustamise järele. Kui tihti on kuulda, et erinevast soost isikutest
koosnevad paarid sellise võimaluse puudumise üle kaebleksid ja
kurdaksid raskuste pärast, mis tulenevad võimatusest oma kooselu
tsiviilpartnerlusena registreerida? Praktiliselt mitte kunagi, mis
näitab, et erinevast soost isikutest koosnevatel paaridel endil ei ole
“tungivat vajadust” tsiviilpartnerluse seadustamise järele ning nad
“vajavad” seda üksnes homoaktivistide väitel.
Ent ehk on veelgi olulisem teadvustada, et tegelikult ei ole
tsiviilpartnerluse seadustamist õiguslikult tarvis ka homoseksuaalidel.
Nagu juba leheküljel 15 selgitatud, on mitmed õiguseksperdid, teiste
hulgas notar ja varem Justiitsminiteeriumi kantslerina töötanud Priidu
Pärna on avalikult kinnitanud, et meie õiguskorras eksisteerivad kõik
võimalused korraldada oma varalisi suhteid oma soovide kohaselt,
kasutades selleks mitmesuguseid juriidilisi instrumente, nagu
seltsingulepingud, ühise omandi kasutamise kokkulepped, testamendid,
pärimislepingud jne.3 

Justiitsministeerium on kinnitanud põhjaliku analüüsi pinnalt
sama seisukohta:
“Kui lähtuda eeldusest, et inimesed kasutavad olemasolevaid võimalusi
oma õiguste tagamiseks, siis ei ole otsest tungivat vajadust luua Eesti
õiguses mitteabielulise kooselu ulatuslik täiendav regulatsioon ja
võimalus partnerlus registreerida.”4
Veelgi enam, mitmete riikide kogemus kinnitab, et homoseksuaalide
valdav enamik tegelikult ei soovigi abielluda. Näiteks esitatakse
Justiitsministeeriumi analüüsis
2 3
järgmised andmed: “Kui eeldada, et 5% elanikest on homoseksuaalsed,
siis peaks Rootsi 9 miljoni elaniku hulgas elama umbes 450 000
homoseksuaali, kuid 2004. aasta lõpus elas registreeritud partnerluses
kõigest 3440 inimest. Taanis on 5 miljonit elanikku ja 1990–1998 oli
partnerluse registreerinud vaid 4337 isikut.”5 Nendest andmetest
nähtub, et Rootsis oli 2004. aastaks oma partnerluse registreerinud
vaid 0,76% oletatavast homoseksuaalide hulgast, Taanis 8 aasta jooksul
1,73%.

VALE 7: Homoõigused on osa inimõigustest.
Rahvusvahelised inimõiguslepingud ja Euroopa Liidu õigus kohustavad
Eestit seadustama homopartnerlust ja “homoabielu”.
See väide ei vasta lihtsalt tõele. Esiteks ei ole mingeid “homoõigusi”
olemas – nagu ei ole olemas ka “heteroõigusi”. On olemas lihtsalt
inimõigused, mis ei taga ükskõik millise seksuaalse kalduvusega
inimestele mingeid eriõigusi.
Teiseks ei nõua mitte ükski rahvusvaheline inimõiguste alane leping,
mille osapooleks Eesti Vabariik on, homopartnerluse või “homoabielu”
seadustamist. Ei Euroopa inimõiguste konventsioonis (1950), kodaniku ja
poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis (1966) ega ka üheski muus
Eestile siduvas inimõigustealases rahvusvahelises lepingus ei ole
sätestatud kohustust kirjutada oma seadustega perekonna ja abielu
institutsioonide tähendus ümber viisil, et need hõlmaksid ka
homosuhteid.
Nt Euroopa inimõiguste konventsioon, mis on Eesti suhtes kõige mõjukam
inimõigustealane leping, sätestab artiklis 12 ühemõtteliselt, et õigus
abielluda ja luua perekond on abieluealisel mehel ja naisel vastavalt
selle õiguse kasutamist reguleerivatele siseriiklikele seadustele.
Selle kohta on ka õiguskantsler Allar Jõks kirjutanud oma ametlikus
arvamuses, et “Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole pidanud vajalikuks
abielu sõlmimise õiguse kaitset laiendada samasoolistele isikutele.
Selles osas on Kohus jätnud konventsiooni liikmesriikidele vaba
otsustusruumi.”6
Sarnane on olukord Euroopa Liidu õigusega. Olgugi, et Euroopa Liit
soosib homoliikumise püüdlusi ja avaldab riikidele homoliikumise
nõudmiste rahuldamiseks poliitilist survet, ei nõua euroõigus
liikmesriikidelt ei “homoabielu” ega ka homopartnerluse seadustamist.
Vastupidi, Euroopa Liidu põhiõiguste harta (2000) artikkel 9 (õigus
abielluda ja luua perekond) kohaselt tagatakse õigus abielluda ja õigus
luua perekond vastavalt Euroopa Liidu liikmesriikide siseriiklikele
õigusaktidele. Euroopa Liidul puudub igasugune pädevus nõuda
liikmesriikidelt
2 4
perekonna ja abielu institutsioonide õiguslikku ümberdefineerimist –
perekonnaõiguse osas on liikmesriigid vabad ise otsustama.
Kõike eelnevat on rõhutanud ka õiguskantsler Allar Jõks, vastates
kaebusele, millega homoaktivistid väitsid, et Eesti Vabariigil on
õiguslik kohustus anda samasooliste kooselule õiguslik tunnustus:
“Eesti põhiseadusest ega Eesti õiguskorra osaks olevatest
rahvusvahelistest ega Euroopa Liidu õigusnormidest [ei tulene]
homoseksuaalsete paaride õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte
reguleerimist.”7
Siiski apelleerib homoliikumine oma nõudmiste põhistamiseks
inimõigustele sel lihtsal põhjusel, et see võimaldab vältida küsimuse
allutamist demokraatlikule otsustamisele. Homoaktivistid teavad hästi,
et kui küsimuse üle otsustataks nt rahvahääletusel, ei leiaks nende
nõudmised kunagi toetust.

VALE 8: Õiguskantsler Indrek Teder on
öelnud, et Eesti Vabariigil on põhiseadusest tulenev kohustus
seadustada homopartnerlus.
Indrek Teder on tõepoolest väljendanud 2011. aastal sellist seisukohta,
tehes Justiitsministeeriumile ettepaneku astuda samme homopartnerluse
seadustamiseks.8 Ent tõsiasi on ka see, et hr Tederi seisukoht on
meelevaldne ja põhjendamata ning lähtub terve mõistusega vastuolus
olevast eeldusest, nagu kujutaks homosuhted endast perekonda ja nagu
peaks riik seega kaitsma homosuhteid justkui perekondlikke suhteid.
Selle eelduse meelevaldsus nähtub selgesti tõsiasjast, et hr Tederi
arvamus on otseselt vastuolus eelmise õiguskantsleri, Allar Jõksi
seisukohaga samas küsimuses. Nimelt ütles hr Jõks juba 2006. aastal oma
ametlikus arvamuses, et “põhiseaduse vastuvõtmise ajal 1992. aastal
mõisteti Eesti ühiskonnas perekonna all üldiselt klassikalist
perekonda, st mehe ja naise vahelist abielu ja nende lapsi.”9 Hr Jõks
lisas, et perekond on võetud riigi erilise kaitse alla eelkõige rahva
püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena kui üksus, mis koosneb
mehest ja naisest, kellel saavad olla ühised järeltulijad ja kes on
sellega ühiskonna kestvuse tagajateks. Eelnevast tulenevalt järeldas hr
Jõks, et Eesti põhiseadusest ei tulene homoseksuaalsete paaride
õigust nõuda samasoolise partnerlussuhte reguleerimist ega ka riigi
kohustust homosuhteid perekondlike suhetena käsitleda ja neid
õiguslikult tunnustada. Veelgi enam, hr Jõks selgitas, et samasooliste
partnerlussuhtele õigusliku staatuse andmine on riikide poliitilise
otsustuse küsimus, millesse õiguskantsler põhiseadusliku
institutsioonina sekkuda ei saa.
2 5
Niisiis nähtub, et õiguskantsler Indrek Tederi seisukoht antud
küsimuses tugineb pigem ideoloogilisele soovmõtlemisele kui
ratsionaalselt põhjendatud õiguslikule argumentatsioonile.
Kuivõrd põhiseaduse § 27 ütleb, et perekond rahva püsimise ja kasvamise
ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all, kohustab see riiki mitte
abielu ja perekonna institutsioone ideoloogilistel kaalutlustel ümber
defineerima, vaid otse vastupidi – kaitsma neid ühiskonna
alusinstitutsioone ideoloogiliste ümberdefineerimise püüdluste eest.

VALE 9: Abielu institutsiooni mõte on
toetada inimestevahelist armastust. Samast soost inimesed võivad
teineteist armastada nagu erinevast soost inimesedki. Seega peaks
abielu olema avatud ka samasoolistele paaridele.
Antud argumendi näol on tegemist suurepärase näitega sellest, kuidas
manipuleerida pooltõdedega, väites midagi, mis on iseenesest õige, aga
sidudes selle samal ajal lahti teistest olulistest aspektidest, mis
jäetakse targu mainimata.
Ühelt poolt on tõsi, et abielu üks olulistest funktsioonidest on
abikaasadevahelise armastuse toetamine – abielu on abikaasadevahelise
armastuse loomulik kasvukeskkond. Ent teisalt on tõsi ka see, et
abikaasadevahelise armastuse toetamine ei ole abielu institutsiooni
ainuke ega isegi peamine funktsioon.
Armastus iseenesest, nagu sõpruski, ei vaja institutsionaliseerimist ja
ühiskonnapoolset kaitset, ent mehe ja naise vaheline seksuaalne
armastus, kuivõrd sellel on loomuomane suunatus uue inimese elule
alguse panemisele, st järglaste saamisele, nõuab nende järglaste ehk
laste üleskasvatamiseks püsivust ja pikaajalist vastastikust
pühendumist, ning vajab sellega kaasnevate raskuste ületamiseks ka
riigipoolset kaitset ja tuge.
Armastust ei tohi taandada ei meelelistele naudingutele ega
emotsionaalsele kiindumusele, nagu homoliikumine seda sageli teeb.
Armastus küll tärkab ja lööb õitsele tunnetes, ent sügavuse ja püsivuse
annab sellele kindel tahe kanda üheskoos elu rõõme ja muresid, ka siis
kui tunded ei lõkenda ja kui kuhjuvad probleemid. Ka armastus üldiselt
on palju avaram mõiste, hõlmates nii intiimset armastust abikaasade
vahel, armastust lähedaste inimeste vastu, oma rahva ja kodumaa vastu
kui ka üldinimlikku ligimesearmastust ja armastust Jumala vastu.
2 6
Eelnevast johtuvalt on oluline mitte unustada, et kuigi armastust on
mitmesugust, ei ole mitte igat laadi armastuse kohaseks väljenduseks
seksuaalsuhted ja selle loomulikuks kontekstiks abielu. Armastada võib
nii oma ema ja isa, venda ja õde, ämma ja äia, ligimest või ka oma
lemmiklooma, ent see ei tähenda, et niisugusele armastusele oleks
kohane väljenduda seksuaalsuhetes või abielus.

VALE 10: Abielu ja perekonna institutsioon
on läbi ajaloo muutunud – miks mitte lubada ka seda muutust?
Ühelt poolt on tõsi, et abielu ja perekonna institutsioonid ei ole
püsinud läbi inimajaloo ühetaolistena ning et nende osas on toimunud
muutusi.
Ent muutused iseenesest ei ole head ega halvad, küll aga on muutusi
paremuse poole ja muutusi halvemuse poole. Nii võivad ka abielu ja
sellel põhineva perekonna muutused olla positiivsed, st nimetatud
institutsioone tugevdavad, või negatiivsed, st neid nõrgendavad ja
lagundavad. Positiivsed muutused on need, mis on aidanud kaasa abielu
püsivusele ja eksklusiivsusele, mis on nii järglaste saamise ja
kasvatamise kui ka abikaasadevahelise armastuse kinnitamise
teenistuses.
Seejuures on eriti oluline täheldada, et senised muutused abielu ja
perekonna institutsioonides ei ole kunagi üritanud lõhkuda arusaamist
mehe ja naise seksuaalsest komplementaarsusest ehk vastastikusest
täiendavusest, mis on abielule olemuslik selle suunatuse tõttu
järglaste saamisele.
Ettepanek “avada” abielu homoseksuaalsetele paaridele tähendab aga
rünnakut abielu olemuse vastu, sest see kaotab abielu ja perekonna
määratlusest olemusliku ja seega kriitilise tähtsusega põhimõtte, et
tegemist on just nimelt mehe ja naise vahelise ning seega järglaste
saamisele ja üleskasvatamisele suunatud ühendusega.

VALE 11: Ka kõigil abielupaaridel ei ole
lapsi, kuid keegi ei väida selle pärast, et nende abielu ei ole abielu
või et neil ei peakski olema õigust abielluda.
See argument rajaneb vääral eeldusel, et “avatus lastele” tähendab
tingimata laste olemasolu. On tõsi, et kõigil abielupaaridel ei ole
lapsi, nagu on tõsi ka see, et laste puudumisel ei ole abielu kehtetu.
Kuid antud argument eirab mitte vähem
2 7
olulist tõsiasja, et abielu eelduseks on abikaasade kui teineteist
sooliselt täiendavate partnerite põhimõtteline avatus järglastele, mis
ei pruugi mitmesugustel (mh tervislikel) põhjustel realiseeruda laste
saamises. Täiesti erinev on aga olukord samast soost partneritest
paaridega, kes ei ole põhimõtteliselt võimelised lapsi saama. Selline
kooselu on mitte sattumuslikult, vaid olemuslikult lastele suletud ehk
viljatu ega kanna seega abielu fundamentaalse tähtsusega funktsiooni,
mis määratleb seda olemuslikult.

VALE 12: Arvestades tõsiasjaga, et maailm
on niigi ülerahvastatud, on ebamõistlik rõhuda abielu määratluses laste
saamisele. Pealegi on abielu ja perekonna institutsioonid nii või
teisiti lagunenud.
Esiteks peab ütlema, et asjaolust, nagu oleks maailmas liiga palju
inimesi, ei saa iseenesest järeldada midagi selle kohta, mis abielu on
või ei ole. Nende punktide vahel lihtsalt ei ole loogilist seost.
Rääkides maailma ülerahvastatusest, võib aga öelda, et viimasel
paarisajal aastal (ja eriti just viimasel sajandil) on maailma
rahvastik tõepoolest enneolematult kasvanud. See on teoks saanud
üldiste hügieenitingimuste paranemise ning teiselt poolt
proportsionaalselt suurenenud tootmise tõttu, mis võimaldab suurenenud
rahvastikul ära elada.
Rahvastiku kiire kasvamise tingimustes tekkisid 19.-20. sajandil
ideoloogiad, milles nähti lasterohkust ohuna ja töötati välja meetmed
selle piiramiseks – eelkõige abielu, kui peamise järelkasvukeskkonna
nõrgendamiseks (rasestumisvastaste vahendite laialdane levitamine,
abielulahutuste kergendamine, hedonistliku seksuaalkultuuri
propageerimine jmt). 

Selle tulemusena on aga tegelikult jõutud olukorda, kus
rahvastiku vanuseline struktuur muudab nn arenenud tööstusriigid
majanduslikult jätkusuutmatuks. Rahvastiku kasv on asendunud rahvastiku
kahanemise ja vananemisega.
Ka Eesti rahva ja kultuuri seisukohast on äärmiselt tõsiseks
probleemiks mitte liigsuur, vaid liigväike sündivus – Eestis on võtnud
maad tõsine rahvastikukriis. Selle peamiseks põhjuseks on suuresti just
rahva ilmavaateline allakäik, kõlbeline lagunemine, seksuaalne lodevus,
abielu ja perekonna institutsioonide kriis ning sellest johtuv kaugelt
liiga madal sündivus.
Seetõttu on oluline rõhutada, et Eestis (ja tegelikult kogu lääne
kultuuriruumis)
2 8
peaksime mõtlema mitte sellele, kuidas abielu ja perekonna kriisi
süvendada, vaid kuidas need uuesti au sisse tõsta ja nende elujõud
taastada.
Homoliitude käsitlemine perekonna või abieluna saadaks ühiskonnale aga
sõnumi, et perekonna ja abielu keskseks teljeks ei olegi laste saamine
ja nende üleskasvatamine, vaid üksnes elunautimine ja osapoolte
emotsionaalsete soovide rahuldamine. See omakorda mõjutaks kindlasti
oluliselt ka teiste inimeste arusaamist sellest, milleks nad on abielus
ja perekonnas kutsutud.

VALE 13: Mõnedel homopaaridel on lapsed ja
nad vajavad võimalust oma kooselu registreerida, et pakkuda lastele
turvalisemat kasvukeskkonda.
Alustame sõnade täpsest kasutamisest: homopaaridel ei ole lapsi, see on
bioloogiliselt võimatu. Lastel on ema ja isa, mitte kaks (või rohkem)
ema või kaks (või rohkem) isa. Seega on korrektne rääkida mitte
“homopaaride lastest”, vaid lastest, kes kasvavad homopaaride juures.
Ühelt poolt on tõsi, et riik peaks püüdma seista selle eest, et laste
huvid oleksid kaitstud. Kindlasti peab seda püüdma ka siis, kui nad
kasvavad homopaaride juures, ent see ei tähenda, et ühiskonna
alusinstitutsioonide õiguslik tähendus tuleks ümber kirjutada.
Vastupidi, see ei arvestaks hüvede hierarhiaga ning viiks lastele
ebasoodsa kasvukeskkonna propageerimise teel kokkuvõttes laste jaoks
veelgi ebasoodsama tulemuseni.
Me ei tohi ära unustada, et lapsed vajavad nii ema kui ka isa ning et
ei ole sugugi vähetähtis, kas neid kasvatavad nende endi vanemad või
homopaarid. Just emalt ja isalt õpivad lapsed tundma soorolle ja seda,
mida tähendab mehelikkus ja naiselikkus ning kuidas need omavahel
teineteist täiendavad ja toetavad.
Paljud uuringud on kinnitanud, et laste jaoks on parim kasvukeskkond
just nende abielus olevast isast ja emast koosnev perekond (vt lk 55).
Seetõttu peab riik soosima just sellist laste kasvukeskkonda, mitte
saatma homopartnerluse seadustamise teel ühiskonnale väära signaali,
nagu oleks laste kasvatamine homopaaride poolt sama hea kui nende
kasvamine normaalses perekonnas.
2 9

VALE 14: Homoliikumine ei püüagi muuta
abielu määratlust – kõik, mida soovitakse, on võrdsed õigused nn
tsiviilpartnerluse seadustamise teel.
See väide on vale õige mitmel põhjusel. Esiteks on siin tegemist
sõnamänguga, sest homopartnerlus ja “homoabielu” on sisuliselt väga
sarnased nähtused – nende erinevus seisneb peamiselt selles, et neid
tähistatakse erinevate sõnadega. Homopartnerluse seadustamist nõuavad
homoaktivistid strateegilistel kaalutslustel, sest nad teavad, et
abielu mõiste on paljudele inimestele püha ja et nõudmine see
institutsioon radikaalselt ümberdefineerida mõjuks ühiskonnale nagu
punane rätik härjale.
Kuivõrd juriidiliselt ei ole registreeritud partnerlusel ja
tsiviilabielul aga kuigivõrd palju vahet – neile laienevad suuresti
samad õigused –, siis on ootuspärane, et õige pea pärast kooseluseaduse
vastuvõtmist ja seeläbi homopartnerlusele ühiskondliku tunnustuse
andmist hakkavad homoaktivistid nõudma, et ka homopartnerlust hakataks
käsitlema abieluna.
Teiseks, ja mis veelgi olulisem, tuleb meeles pidada, et nii
homopartnerluse kui ka “homoabielu” seadustamise püüdlus lähtub ühest
ja samast eesmärgist – saada homosuhetele õiguslik tunnustus ja seeläbi
ka ühiskondlik heakskiit. Ka Justiitsministeerium tunnistab, et
homopartnerluse vastuvõtmist on lääneriikides kasutatud mitte niivõrd
õiguslike probleemide lahendamiseks, kuivõrd ideoloogilistel ja
poliitilistel eesmärkidel aastasadu ühiskonna aluseks olnud hoiakute
ümberkujundamiseks ning homoseksuaalsele käitumisele täieliku
sotsiaalse tunnustuse andmiseks:
“Esimese riigina võeti kooseluseadus 1989. a. vastu Taanis, kus see
seadus teenis peamiselt poliitilist eesmärki: ainus viis pakkuda
samasoolistele isikutele täielikku sotsiaalset tunnustust, oli pakkuda
neile peaaegu samasugust õiguslikku raamistikku, nagu see oli ette
nähtud erinevast soost isikutele. Seega kasutati seadusandlust
instrumendina ühiskonna hoiakute muutmiseks. Seaduse eesmärgist
tulenevalt on Taanis kooselu registreerimine ette nähtud vaid
samasoolistele paaridele ning erisoolistel paaridel sellist võimalust
ei ole. Registreeritud kooselu õiguslikud mõjud sarnanevad Taanis
suuresti abielule.”10 

Samuti on kinnitanud endine justiitsminister Kristen Michal
oma kirjas
parteidele jt-le ühendustele, et Euroopa riikides on kooseluseaduse
vastuvõtmine kujutanud endast liikumist homoabielude seadustamise
poole, millest omakorda nähtub,
3 0
et homoliikumine pürib oma eesmärkide saavutamise poole
samm-sammult. 

Kuigi minister märgib oma kirja alguses, et “[kooseluseaduse]
kontseptsiooniga ei muudeta abielu põhimõtteid ega tehta ettepanekut
avada abielu samasoolistele paaridele”, annab ta samas mõista, et
kooseluseaduse vastuvõtmine on samm homoabielude seadustamise suunas:
“Võimalus registreerida kooselu vaid samasoolistel paaridel valiti
näiteks Taanis 1989. aastal, nüüdseks on see asendatud võimalusega
sõlmida sooneutraalne abielu. Rootsis tekkis samasoolistel võimalus
registreerida oma kooselu 1995. aastal ja nüüdseks on seal võimalik
sõlmida sooneutraalne abielu.”11 Samasugune muster, kus
homopartnerluse seadustamisele järgneb mõne aja
pärast abielu institutsiooni radikaalne õiguslik ümberdefineerimine
homoseksuaalseid suhteid hõlmaval viisil, nähtub veel paljude teiste
riikide praktikast.12 

Siin on mõned näited:

Et tendents homopartnerluselt abielu õigusliku määratluse
ümberdefineerimise suunas on üha tugevnev, nähtub ka sellest, et 2013.
aastal seadustati “homoabielu” rohkearvuliste rahvahulkade protestidest
hoolimata kahes suures võtmetähtsusega riigis – Prantsusmaal ja
Ühendkuningriigis (viimases jõustus vastav seadus 2014. aasta kevadel).
Seetõttu võib arvata, et surve “homoabielu” seadustamiseks hakkab ka
teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, mis on juba seadustanud
homopartnerluse, veelgi kasvama.
3 1

VALE 15: “Homoabielu” seadustamine ei ohustaks kuidagi mehe ja
naise vahelist abielu – need saavad eksisteerida kõrvuti.
See argument eirab tõsiasja, et “homoabielu” seadustamisega kirjutataks
abielu institutsiooni tähendus õiguslikult radikaalselt ümber,
eemaldades nende keskmest mehe ja naise loomuliku vastastikuse
täiendavuse, taandades loomuliku abielu lihtsalt üheks abielu liigiks
ning avades tee veel kes teab millistele “abieluvormidele” (nt “abielu”
rohkem kui kahe inimese vahel).
Tõeline abielu on elukestev püha side, mis ühendab meest ja naist, kes
soovivad luua perekonna ja üheskoos eluraskustele vastu astuda. Abielu
eeldab isetut pühendumist, eneseandmist, teenimisvalmidust, suure
vastutuse kandmist ja sügavat andumust. Abielu ja perekond on pühad
institutsioonid, mis teenivad nii üksikisikute hüve kui ka ühiskonna
ühist hüve ja heaolu.
“Homoabielu” seadustamine ja selle loomuliku abieluga samaväärseks
tunnistamine õõnestab viimast ja sisuliselt hävitab selle senise
tähenduse. Kui avalik võim ja ühiskond üldiselt eitavad loomuliku
abielu ainulisust ja asendamatut panust ühise hüve heaks – ennekõike
rahvastiku uuenemise allikana ja vooruslike inimeste kasvatajana –,
siis on tõeline abielu ja ühes sellega ka vastav ühiskond määratud
hääbumisele.
Lisaks oleks loomulikus abielus inimestele alandav ja solvav, kui riik
tunnistaks nende püha liidu, mis teenib loomuomalselt ühist hüve,
samaväärseks perverssete ehk loomuvastaste suhetega, millel puudub
võrreldav panus ühiskonna ühisesse hüvesse.

VALE 16: “Homoabielule” ollakse vastu samamoodi, nagu
viiskümmend aastat tagasi oldi USA-s vastu rassidevahelisele abielule.
See on puhas eelarvamus ja kitsarinnalisus!
See väide on väär, kuna püüab luua meelevaldseid paralleele kahe
olemuslikult erineva asja – geneetiliselt kindlaksmääratud kategooria
ja moraalse ehk vabadusesfääri kuuluva kategooria – vahel. Eri
rassidest mees ja naine ei ole võrreldavad kahe mehe või kahe naisega.
Mees ja naine, kes soovivad abielluda, võivad olla mitmesuguste
tunnuste poolest vägagi erinevad: üks võib olla tumedanahaline, teine
heledanahaline, üks võib
3 2
olla rikas, teine vaene, üks võib olla haritud, teine harimata, üks
võib olla pikk, teine lühike jne. Kuid ükski neist erinevustest ei ole
abielule ületamatuks takistuseks, sest igal juhul käib jutt mehest ja
naisest, mistõttu puudub vastuolu inimloomusega.
“Homoabielu” puhul on aga olukord põhimõtteliselt erinev, sest selline
liit oleks loomuvastane. Kaks samast soost isikut ei ole vaatamata
nahavärvile, tervisele, kasvule, haridusele või rahvusele ületamatute
bioloogiliste takistuste tõttu võimelised omavahel abielluma ega looma
perekonda kui liitu, mis oleks suuteline poolte ühinemise tulemusel
andma järglasi. Erinevatest rassidest mehe ja naise abielu ning kahe
samasoolise “abielu” vahel lihtsalt ei ole mõttekat analoogiat.

VALE 17: Homopartnerluse või “homoabielu” seadustamine on
oluline, et aidata homoseksuaalidel oma madalast enesehinnangust üle
saada ja leevendada nende psüühilisi probleeme.
Väide, et homopartnerluse või “homoabielu” seadustamine oleks
lahenduseks homoseksuaalide emotsionaalsetele probleemidele või
leevendaks neid märkimisväärselt, on pelk spekulatsioon, mille
paikapidavust ei saa lihtsalt eeldada. Pigem näib, et kõnealustel
sammudel ei oleks nii või teisiti homoseksuaalide vaimsele tervisele
erilist mõju, sest homoseksuaalide psüühilised probleemid on
üldpopulatsiooniga võrreldes laiemalt levinud ka homoseksuaalsesse
käitumisse suhteliselt soosivalt suhtuvates ühiskondades, nagu
Hollandis ja Uus-Meremaal.13
Kuid mis veelgi olulisem: isegi kui see väide vastaks tõele, siis ei
ole ühiskonna alusväärtuste ja -institutsioonide radikaalne
ümberdefineerimine kohane vahend selleks, et otsida leevendust väga
väikese osa ühiskonnaliikmete emotsionaalsetele vaegustele.
Homoseksuaalse eluviisiga kaasnevate psüühiliste probleemide allikaks
on ennekõike kõnealuse käitumise loomuvastasus. Ühiskond ei pea
loomuvastast käitumist heaks kiitma, et sellele andujad tunneksid end
paremini.

VALE 18: Homopartnerluse või “homoabielu” seadustamine ei
kujutaks endast astumist libedale teele ega avaks teed järgmistele
abielu tähenduse ümberdefineerimise püüdlustele.
Sel väitel puudub faktiline aluspind ja loogiline tõestus. Vastupidi,
kui ühiskond
3 3
ütleb lahti austusest tõsiasja vastu, et abielu ja perekonna keskmes on
ühe mehe ja ühe naise vaheline lastele avatud ühendus, siis millele
tuginedes saab seista vastu nõudmistele seadustada nt polügaamia ehk
abielu rohkem kui kahe inimese vahel? See küsimus on eriti aktuaalne
Euroopa praeguses kultuurilises kontekstis, kus omandab üha enam mõju
aina kasvav islami kogukond, mille raames peetakse mitmenaisepidamist
igati normaalseks ja ühiskondlikku tunnustust väärivaks tavaks.
Isegi mõjukad homoaktivistid on tunnistanud, et homopartnerluse ja
“homoabielu” seadustamine sillutab teed polügaamia ühiskondlikule
heakskiitmisele ning seeläbi perekonna ja abielu institutsioonide
tähenduse veelgi ulatuslikumale ümberdefineerimisele.
Näiteks Boris Dittrich, keda nimetatakse Hollandis “homoabielu”
seadustamise eest võidelnud poliitilise liikumise isaks, on öelnud
avameelselt välja, et lääne kultuuri aluseks oleva traditsioonilise
perekonna dekonstrueerimise järgmiseks ja paratamatuks sammuks on kolme
või enama inimese “grupiabielu” seadustamine.14
Prantsuse homoajakirjale Yagg antud videointervjuus selgitas endine
Hollandi parlamendiliige ja praegu (mh nn homoõiguste eest seisvas)
inimõigus-organisatsioonis Human Rights Watch töötav Dittrich, et
homoliikumine lähtus tema kodumaal hoolikalt läbimõeldud plaanist,
mille kohaselt nõuti ühiskonnalt esmalt nn tsiviilpartnerluse
seadustamist, mille kaudu jõuti omakorda abielu mõiste õigusliku
ümberdefineerimiseni.
Ei ole sugugi ebatõenäoline, et seksuaalrevolutsiooni püüdluste
edenedes kerkib esile küsimus ka sellest, miks ei võiks inimesed astuda
abiellu oma lähisugulaste või loomadega – ka intsesti ja zoofiilia
keelud on käsitletavad “kristliku kultuuri iganditena”.

VALE 19: Homopartnerlusele õigusliku staatuse ja seeläbi
riikliku tunnustuse andmine ei laienda homoseksuaalse käitumise levikut
ühiskonnas.
See väide on spekulatiivne, st kujutab endast ilma faktilise
aluspõhjata oletust. Pealegi räägib sellele väitele vastu ühiskondlik
kogemus.
On igati normaalne ja tavapärane, et ühiskonnas levivad just sellised
käitumismudelid, mille suhtes on vastavas sootsiumis kultuuriliselt
soosiv hoiak. Ja üheks peamiseks mehhanismiks, mille kaudu suunata
ühiskonna kõlbelisi hoiakuid, on
3 4
õigus – eriti just ilmalikus ühiskonnas, kus religioossete normide mõju
on jäänud tagasihoidlikuks. Tegusid, mis on õiguslikult ära keelatud,
peetakse ühiskonnas üldiselt ebamoraalseks ja lubamatuks; seevastu
käitumist, millele on antud õiguslik tunnustus, peetakse kõlbeliselt
õigeks ja heaks, ühiskondlikult vastuvõetavaks ja sobivaks.
Seetõttu on ootuspärane, et paljud homoaktivistid ja ka
Justiitsministeerium on tunnistanud, et homopartnerluse ja “homoabielu”
seadustamine on vajalik ennekõike ühiskonna hoiakute muutmiseks ning
homoseksuaalsele käitumisele täieliku sotsiaalse tunnustuse andmiseks.
Niisiis, kui homosuhted tunnistatakse õigusliku tunnustamise ja
institutsionaliseerimise teel perekonna ja abieluga võrdväärseks, siis
saadetakse sellega kogu ühiskonnale sõnum, et need kujutavad endast
perekondlike ja abieluliste suhetega kõlbelises plaanis samaväärselt
head eneseteostuse teed. Ka koolides hakatakse rääkima homosuhetest kui
moraalsest ja normaalsest nähtusest ning julgustama lapsi ja noorukeid
eksperimenteerima seksuaalsuhetega oma soost isikutega, suurendades
seeläbi tõenäosust, et kasvueas, väljakujunemata tõekspidamistega ja
sageli ka segaduses viibivad noored võtavad kultuurilistel mõjudel
homoseksuaalse käitumise omaks.
Seejuures on hästi teada, et homoseksuaalse kalduvuse väljakujunemises
ja selle homosuhetes realiseerumises mängivad olulist rolli
keskkondlikud tegurid, sh ühiskonna üldine suhtumine homoseksuaalsesse
käitumisse. Ühiskondades, kus homosuhteid peetakse üldiselt
loomuvastaseks ja seetõttu ebamoraalseks, on need oluliselt vähem
levinud kui ühiskondades, kus seesuguseid suhteid peetakse normaalseks
ja moraalseks.15
Seega võib kokkuvõtlikult öelda, et homopartnerluse ja “homoabielu”
seadustamine panustab päris kindlasti homosuhete levikusse ühiskonnas,
julgustades inimesi mitte homoseksuaalsetest kalduvustest ja
kiusatustest üle saama, vaid neile anduma.

VALE 20: Homoseksuaalid ei ole mingi väike ja marginaalne osa
ühiskonnast. Kuigi paljud inimesed ei julge oma homoseksuaalsust
avalikult tunnistada, on tegelikult ligi 10% meestest homoseksuaalid.
Uurides kümne protsendi müüdi päritolu, avaneb kurioosne pilt ning
selgub, et tegu on järjekordse propagandistliku valega. Väitega, et ca
10% meestest on
3 5
homoseksuaalse orientatsiooniga, tuli esmakordselt välja raskelt
hälbiva seksuaalkäitumise poolest tuntud kurikuulus zooloog ja
süstemaatika ekspert Alfred C. Kinsey 1948. aastal avaldatud
“uurimuses”, mis kandis pealkirja “Mehe seksuaalne käitumine” ja mida
tuntakse Kinsey raporti nime all.
Kinsey raport sai küll kiiresti palju tähelepanu, ent ei möödunud kuigi
palju aega, kui ilmnes, et see ei vastanud isegi kõige
elementaarsematele uurimismetoodika nõuetele ja oli seetõttu sügavalt
puudulik. Raporti 5300-st mehest koosnev valim sisaldas sadu
meesprostituute, rohkem kui tuhandet süüdimõistetud seksiteenuse
pakkujat, suurt arvu pedofiile ja ekshibitsioniste ning koguni veerandi
valimist moodustasid vangid, kellest suur osa olid teadaolevalt
homoseksuaalid.16
Edward O. Laumanni ja teiste uurimus paljastas, et Kinsey poolt
esitatud arvud olid rahvaloenduse andmetega võrreldes märkimisväärselt
suuremad. Laumann järeldas, et vaid 2,8 protsendil meestest ja 1,4
protsendil naistest on teatud kalduvus seksuaalsuhetele oma soost või
mõlemast soost partneritega.17
Samas märkis Laumann, et vaatamata sellistele tõenditele kasutab
homoseksuaalide liikumine oma propagandasõjas kümne protsendi müüti
väga agaralt. Tema väitel laskis Rahvusliku Geide ja Lesbide Töörühma
rajaja Bruce Voeller USA-s kümne protsendi müüdi lendu 1970. aastate
lõpu kampaanias, veenmaks poliitikuid ja avalikkust, et homoseksuaale
on kõikjal meie seas.
Juba eelmisel kümnendil loobus suur osa homoliikumisest kümne protsendi
müüdi kasutamisest, sest selle valelikkus oli liialt laialt tuntuks
saanud. Sellest hoolimata kasutavad osad homoaktivistid kümne protsendi
müüti siiani ka Eestis.

2. OSA

HOMOSUHETE MORAALSUSEGA SEONDUVAD KÜSIMUSED

VALE 21: Homoseksuaalsus ei ole ebamoraalne. Kui homosuhted
leiavad aset täisealiste isikute vahel nende vaba tahte alusel, siis ei
ole neis midagi ebamoraalset, kuna nendega ei põhjustata kellelegi
kahju.
Väitele vastamist tuleb alustada mõistete täpsest määratlemisest. Kui
homoseksuaalsuse all pidada silmas seksuaalset tõmmet samast soost
isikute suhtes, siis ei ole see iseenesest tõesti ebamoraalne – nagu ei
ole ebamoraalne ka ükski teine kiusatus, sest kiusatusi ei saa üldjuhul
valida (olgugi, et võib valida, kas panna end olukorda, kus teatavad
kiusatused võivad tekkida või mitte). Küll aga on ebamoraalne sellisele
kiusatusele järgi anda ehk astuda homoseksuaalsetesse suhetesse (just
nagu on ebamoraalne anda järgi kiusatusele rikkuda abielu).
Teiseks lähtub antud argument väärast eeldusest, et kõik teod, mis
pannakse toime täisealiste isikute osalusel ilma kõrvalistele isikutele
kahju tekitamata, on moraalsed. Kui see eeldus vastaks tõele, siis
peaksime lugema igati moraalseks ka vastastikusel kokkuleppel toimuva
elundikaubanduse, kannibalismi, sadismi, avaliku enesepaljastuse,
avalikus kohas suguakti sooritamise, seksuaalsuhted kolme ja enama
inimese vahel, seksuaalsuhted loomadega jne. Inimvabadus annab
inimesele võimaluse teha, mida ta tahab, kuid mitte tingimata moraalse
õiguse seda teha. Lisaks vabatahtlikkusele ja mittekahjustavusele
peavad inimeste teod olema ka kooskõlas terve mõistuse ja
loomuseadusega.
Kolmandaks tuleb tunnistada vääraks eeldus, et homosuhetega ei
põhjustata kellelegi kahju. Ühelt poolt põhjustavad homosuhted kahju
selles osalevatele inimestele endile – pidades silmas homosuhete
raskelt tervistkahjustavat toimet (vt
3 7
lähemalt lk 47), on selge, et niisugustes suhetes osalejad põhjustavad
vastastikku teineteisele kahju. Teiselt poolt on fakt ka see, et
homosuhetega põhjustatakse kahju kogu ühiskonnale – nii selle kaudu, et
ühiskonna kanda jäävad suured kulutused seonduvalt homosuhetest
lähtuvate tervisekahjustuste ja haiguste ravimisega, kui ka kõlvatu
eeskuju läbi, mida homoseksuaalse eluviisi propageerijad teistele
inimestele annavad.

VALE 22: Vale on nimetada homosuhteid loomuvastaseks, sest
need on levinud ka loomariigis paljude liikide seas.
Ühelt poolt on tõsi, et nii mõnegi loomaliigi seas esineb sugulise kihu
rahuldamist samast soost isendite vahel. Homoaktivistid kasutavad seda
argumenti sageli näitamaks, et homosuhetes ei ole midagi väärat. Ometi
rajaneb antud argument jämedalt vääral eeldusel, nagu oleks mingisuguse
käitumise esinemine loomade seas kinnituseks selle kohta, et see on
loomulik, normaalne ja sobilik ka inimühiskonnas.
Nii mõneski loomaliigis on levinud ka nõrgemate isendite mahamurdmine,
oma järglaste ärasöömine, paaritumine pidevalt vahetuvate partneritega
jne – see ei tähenda, et need oleks inimeste jaoks normaalsed ja
hüvelised teod. Ehk kokkuvõtlikult: asjaolust, et mingi käitumine on
levinud loomariigis, ei järeldu, et see peaks olema heaks kiidetud ka
inimühiskonnas.
Veelgi enam, uuringud samasooliste isendite suhete kohta loomariigis
kinnitavad, et pea mitte kunagi pole täheldatud loomade seas
eksklusiivselt samasoolise isendiga paaritumist püüdvaid isendeid. See
lubab omakorda arvata, et sellist asja, nagu rangelt samasooline
orientatsioon ehk midagi niisugust, mida homoaktivistid väidavad olevat
homoseksuaalse kalduvusega inimeste seisund, loomade seas praktiliselt
ei eksisteeri.

VALE 23: Homosuhteid ei ole õige nimetada ebanormaalseks,
ebaloomulikuks ega ebamoraalseks, kuna neis ei ole midagi uut – need on
esinenud läbi ajaloo. Homosuhted olid heaks kiidetud nii Antiik-Kreekas
ja Antiik-Roomas kui ka mitmetes indiaani hõimudes, mis elasid vägagi
looduslähedast elu. Miks peaks siis meie kultuuris homosuhteid taunima?
3 8
See argument rajaneb põhimõtteliselt samal loogikaveal kui eelminegi.
Ühelt poolt on tõsi, et homosuhetes ei ole midagi uut ja et neid on
esinenud läbi inimajaloo. Ent sellest ei järeldu, nagu oleks homosuhted
seetõttu normaalsed, loomulikud ja moraalsed. Läbi inimajaloo on
esinenud ka tahtlikku tapmist, piinamist, vägistamist, röövimist,
abielurikkumist, seksuaalsuhteid lastega jms, ent sellest hoolimata ei
arva me niisugust käitumist loomulikuks, normaalseks ja moraalseks.
Kuigi Antiik-Kreeka ja Antiik-Rooma olid mitmes mõttes kõrgelt arenenud
kultuurid, oli neil moraalses plaanis ka väga tõsiseid puudusi. Nt
lokkas seal orjapidamine ja orjakaubandus ning ei tunnistatud ei naiste
ega ka laste õigusi, milliseid me praegu peame elementaarseks.
Vähetähtis ei ole seegi, et Antiik-Kreekas leidsid homosuhted aset
enamasti pederastiana, võttes kõrgklassi meeste ja poiste vahelise
seksuaalse läbikäimise vormi. Seejuures ei käsitletud aga pederastiat
mitte kunagi millegi sellisena, mis pretendeeriks võrdväärsusele
perekonna ja abieluga. Meenutada tasub sedagi, et Rooma impeeriumi
lagunemisel ja langusel oli oluline roll just moraalsel dekadentsil ja
selle väljendusena ka homosuhetel.
Mis puutub homosuhete levikusse indiaani hõimude seas, siis nii mõneski
neist olid levinud ka muud loomuvastasused, nagu nt inimohverdused ja
kannibalism. Ilmselgelt ei ole see meie ühiskonnale sobilik eeskuju.
Üldinimlikud väärtused ei sõltu ajast ja kohast ega aegu mitte kunagi –
olles juurdunud inimloomuses, on need ajatud. Sellele veendumusele
rajaneb kogu inimõiguste idee. See, et üks või teine loomuvastasus on
mõnes kultuuris heaks kiidetud, ei tähenda et tegu oleks hüvelise
käitumisega.

VALE 24: Ei ole olemas sellist asja, nagu kindlalt fikseeritud
ja muutumatu inimloomus. Iga inimene on erinev ja see, mis on moraalne,
mis mitte, sõltub inimese enda tõekspidamistest.
See argument toetub moraalirelativismile ehk ideoloogiale, mille
kohaselt ei ole ükski tegu iseenesest kõlbeliselt õige ega vale.
Moraalirelativismi kohaselt sõltub iga teo moraalsus või ebamoraalsus
teo toimepanija enda tõekspidamistest, maitse-
eelistustest ja hinnangutest.
Pole ime, et homoliikumine apelleerib alatasa moraalirelativismile,
sest see võimaldab väita, et homosuhted on ebamoraalsed üksnes neile,
kes nii arvavad, mitte aga teistele.
3 9
Ometi on moraalirelativism eluvõõras ideoloogia, mis on vastuolus nii
terve mõistuse kui ka inimkonna ajaloolise kogemusega.
Esiteks mõistab iga vähegi terve moraalse tunnetusega inimene, et
paljud teod – nt vägistamine, väikeste laste või naiste peksmine, süütu
inimese piinamine, kellegi orjastamine, seksuaalsuhted laste või
loomadega jne – on moraalselt valed sõltumata sellest, kas neid tegusid
toime panev inimene ise või ühiskond, kus neid toime pannakse, peab
niisugust käitumist moraalseks või ebamoraalseks.
Teiseks on kõik suured tsivilisatsioonid olnud selle osas, milline
käitumine on moraalne ja milline mitte, põhiosas väga sarnastel, või
lausa kokkulangevatel seisukohtadel. Õiglust, ausust, siirust,
hoolivust, truudust, julgust, vaprust, puhtust, lahkust, mõõdukust,
tasakaalukust, arukust jms on ühiselt peetud voorusteks, samal ajal kui
ebaõiglust, valelikkust, valskust, hoolimatust, truudusetust, argust,
liiderlikkust, kadedust, ohjeldamatust, tormakust, rumalust jms on
peetud pahedeks. See näitab, et suured tsivilisatsioonid on ühtmoodi
tundnud ära loomuliku moraaliseaduse ja püüdnud ehitada oma
väärtussüsteemi ja ühiskondliku korralduse sellele vastavalt.
Pealegi on moraalirelativism iseendale vasturääkiv: ühelt poolt väidab
see, et üldkehtivaid moraaliseaduseid ei ole olemas, aga teiselt poolt
püüab kehtestada just nimelt üldkehtiva moraalse reeglina nõuet, et
homosuhted on moraalsed, kuna igaüks võib elada vastavalt oma
eelistustele ja et kellelgi ei ole õigust teiste tegusid ebamoraalsena
hukka mõista.
Püüdlus kehtestada ühiskonnas moraalirelativistlikku põhimõtet ja
lõhkuda sellest tulenevalt ära ühiskondlik korraldus, mis kaitseb
moraaliseaduse tervet tunnetust, on praegusel ajal üks kesksetest
kultuuridevahelise konflikti ilmingutest.
Kristlik tsivilisatsioon on ehitatud üles paljuski just veendumusele,
et inimesele annab erilise väärikuse tema võime tunnetada oma
mõistusliku loomuse läbi tema enese loomusesse kirjutatud
moraaliseadusi, samal ajal kui moraalirelativistlik ideoloogia väidab,
et need seadused on väljamõeldised. Siit nähtub ka see, miks
homoliikumisel on kultuurile destruktiivne mõju palju laiemalt kui vaid
seksuaalmoraali osas – see seab kahtluse alla paljud olulised
tõekspidamised, mida on siiani käsitatud enesestmõistetavana.
Erinevalt loomadest on inimene ratsionaalse hingega moraalne olend,
kellele on antud mõistus tundmaks ära, milline käitumine on moraalne ja
milline mitte, ning vaba tahe, allutamaks oma valikud ja teod
mõistuslikult äratuntud arusaamisele moraaliseadusest. Homoaktivistid
ei taha aga oma himusid allutada
4 0
mõistuslik-tahtelisele kontrollile ning oma ebamoraalse käitumise
õigustamiseks väidavad, et mitte miski pole iseenesest moraalne ega
ebamoraalne. Sellisel viisil püütakse inimene taandada looma tasandile,
kellel ei ole ei võimet ega seega ka kohustust käituda kooskõlas
moraaliseadusega.
Homoliikumine propageerib moraalirelativismi paljuski seetõttu, et tegu
on mugava maailmavaatega, mis on kergesti ühitatav nii moraalse
lodevuse kui ka intellektuaalse laiskusega. Mis oleks ebamoraalse
käitumise korral mugavam kui sisendada enesele, et moraaliseadused pole
muud kui üks kultuuriliselt konstrueeritud ja iganenud müüt? 

Vt lisaks:
Varro Vooglaid, “Moraaliseaduse kaitseks”, Postimees, 07.10.2010,
täismahus kättesaadav aadressil
vooglaid.wordpress.com/2010/10/07/moraaliseaduste-kaitseks-vastulause-linnar-priimagile/

VALE 25: Ühiskond ei või homoseksuaalidele ega kellelegi
teisele oma moraalseid tõekspidamisi peale suruda. Pluralistlikus
ühiskonnas on igaühel õigus elada vastavalt oma kõlbelistele vaadetele.
Moraal ei ole üldse valitsuse asi!
See argument sisaldab mitmeid vigu. Esiteks, homoseksuaalidel on Eesti
Vabariigis täielik võimalus elada vastavalt oma soovidele, eeldusel, et
sellega kellelegi vahetult kahju ei põhjustata. Homosuhted ei ole
karistatavad, nagu need olid Nõukogude Liidus. Seega ei ole õige väita,
nagu puuduks homoseksuaalidel võimalus elada vastavalt oma kõlbelistele
vaadetele. See, mida homoliikumine tegelikult soovib, on õiguslik
tunnustus homosuhetele ja seeläbi homoseksuaalse eluviisi ühiskondlik
heakskiitmine.
Teiseks, täielikku tegevusvabadust ei eksisteeri üheski ühiskonnas.
Igas sootsiumis, ükskõik kui pluralistlik see ka ei ole, valitsevad
teatud moraalsed põhimõtted, millele peavad alluma kõik inimesed, kes
soovivad antud ühiskonnas elada – vastasel juhul valitseks ühiskonnas
anarhia. Juba põhiseaduses on sätestatud, millistest põhimõtetest
lähtudes Eesti Vabariigis ühiskonnaelu korraldatakse ning kogu
karistusseadustik (ja õigussüsteem ka laiemas plaanis) kujutab endast
üht suur väärtuste jõustamise süsteemi, nähes ette, et teatud teod ei
ole ühiskondlikult aktsepteeritavad.
Kolmandaks, riigil on mitte üksi õigus, vaid ka kohustus toetada
avalikku
4 1
moraali. See ei tähenda, et riik peaks iga vooruse praktiseerimist
kõigile inimestele peale suruma ja keelama ära iga pahe, kuid avalik
võim peab moraali puudutavaid seadusi vastu võttes otsustama, millal
miski riivab otseselt ühist hüve ning kujundama õiguskorda nii, et see
soosiks voorust ja tõkestaks pahet. See on ka üks peamistest
põhjustest, miks riik võib küll homoseksuaalset käitumist (nagu ka nt
abielurikkumist, prostitutsiooni ja pornograafiat) sallida, ent ei tohi
seda õiguslikult tunnustada ja soodustada.

VALE 26: Homosuhted ei saa olla ebamoraalsed, sest
homoseksuaalsus on geneetiliselt kindlaksmääratud.
Olgugi, et tegu on ühega homoideoloogia alusväidetest, kätkeb see endas
mitut väärat eeldust ja ka elementaarset arutlusviga.
Esiteks on väär eeldus, et homoseksuaalsus on geneetiliselt
kindlaksmääratud isikuomadus. Ehkki homoaktivistid kasutavad seda
väidet sageli, puudub sel seisukohal teaduslik alus.
Kui palute homoaktivistidel tuua välja kasvõi ühe vähegi teaduslikku
kriitikat kannatava uuringu, millest nähtuks kindlalt, et
homoseksuaalsus on geneetiliselt kindlaksmääratud ja kaasasündinud
muutumatu isikuomadus, ei ole neil midagi mõttekat vastata. Ehk
teisisõnu: homoseksuaalsuse geneetiline kindlaksmääratus on mitte fakt,
vaid hüpotees – ja nagu teaduslikud uuringud näitavad, väär hüpotees.
Arvamust, nagu oleks homoseksuaalsus geneetiliselt kindlaksmääratud ja
muutumatu isikuomadus, hakkas homoliikumine innukalt levitama
1990-ndate aastate algul, kui avaldati kolm asjakohast uuringut, mida
iseloomustasid aga tõsised metoodilised nõrkused ja mille tulemused ei
ole teiste teadlaste poolt läbiviidud sarnaste uuringutega kinnitust
leidnud.
Peamine allikas, millele homoseksuaalsuse kaasasündivuse teooria
põhistamiseks viidatakse, on dr Simon Le Vay poolt läbiviidud uuring,
mille tulemused avaldati 1991. aastal. Dr Le Vay väitis oma uuringu
põhjal, et homoseksuaalide ja normaalsete inimeste aju struktuuris on
väikesed, kuid olulised erinevused. Ta võttis oma uuringu tulemused
kokku öeldes, et “See avastus … näitab, et seksuaalsel orientatsioonil
on bioloogilised alused.”18 Uuringu tulemuste avaldamisele järgnes aga
nii palju spekulatsioone, et dr Le Vay ise tundis kohustust
väärtõlgendusi taunida, kirjutades 1993. aastal, et tema uuringust ei
saa järeldada, nagu oleks
4 2
homoseksuaalid “nii sündinud”: “Tegin oma tähelepanekud ainult
täiskasvanute põhjal, kes on olnud märkimisväärse aja jooksul
seksuaalselt aktiivsed. Pelgalt minu vaatluste põhjal ei ole võimalik
öelda, kas need strukturaalsed erinevused olid olemas juba sünnihetkel
ning mõjutasid hiljem inimesi hakkama homoseksuaaliks või tekkisid need
täiskasvanuna, võib-olla inimese seksuaalse käitumise tagajärjel.”19
Veelgi selgemat kinnitust sellele, et homoseksuaalsus ei ole
geneetiliselt kindlaksmääratud, on andnud ühemunakaksikutega läbiviidud
uuringud. Kuivõrd ühemunakaksikutel on identne geneetiline kood, peaks
homoseksuaalsuse geneetilise determineerituse korral olema alati
homoseksuaalse kalduvusega kas mõlemad kaksikud või mitte kumbki.
Sellele hüpoteesile püüti leida kinnitust Bailey ja Pillardi uuringuga,
mille tulemused avaldati samuti 1991. aastal.20 Siiski ei leidnud
homoseksuaalsuse geneetilise kindlaksmääratuse hüpotees kinnitust.
Uuring lubas järeldada, et kui üks identsetest kaksikutest on
homoseksuaalne, siis on tõenäosus, et seda on ka teine, mõnevõrra
suurem kui mittekaksikutest vendade puhul, kuid siingi on vaja oluliste
faktoritena arvestada nii kaksikute vastastikuse mõju kui ka asjaoluga,
et enamasti kasvavad nad ühes ja samas või sarnases kultuurilises
keskkonnas.
Dr Dean Byrd on öelnud, et “ainuke oluline asi, mis Bailey ja Pillardi
uuringust järeldub, on see, et keskkonna mõjudel on homoseksuaalsuse
kujunemisel tähtis osa.”21 Hilisemad ja metoodiliselt rangemad uuringud
identsete kaksikutega on näidanud veelgi selgemalt, et homoseksuaalsuse
geneetilise kindlaksmääratuse teooria ei pea paika. 

Teiseks, isegi kui homoseksuaalsus oleks tingitud geneetilistest
iseärasustest või muudest kaasasündinud faktoritest, oleks seda siiski
vaid homoseksuaalne külgetõmme, mitte homoseksuaalsed suhted. Ehk
teisisõnu: kaasasündinud võib olla kalduvus homosuhtele, mitte aga
paratamatu homoseksuaalne käitumine ehk selle kalduvuse teostamine.
Mitte ükski inimene ei ole programmeeritud käituma teatud viisil –
inimene ei ole robot ega metsloom, vaid vaba tahtega olend ja saab ise
otsustada, millisel viisil käituda, millisel mitte. Muidugi võivad olla
teatud käitumise suhtes tugevad kiusatused, ent see ei tähenda, et
inimesele oleks põhimõtteliselt võimatu neist kiusatustest üle saada.
Tõsi, rasketest kiusatustest või koguni inimesele sissejuurdunud
pahelistest käitumisharjumustest ülesaamine võib nõuda väga suurt
pingutust ja ka lähedaste inimeste või koguni professionaalide abi, aga
tõde on kindlasti see, et keegi ei ole sunnitud ühelgi viisil käituma.
Ebaloogiline oleks järeldada ka seda, et kui kellelgi on mingi
kalduvus, siis
4 3
sellele järeleandmine või sellele andumine on tingimata moraalne.
Erinevatel inimestel võib olla erinevaid eelsoodumusi või kalduvusi –
nagu mõnel inimesel on homoseksuaalne kalduvus, nii on teistel kalduvus
seksuaalsuhetele laste või loomadega, kalduvus truudusetusele, kalduvus
vägivallale, kalduvus alkoholi liigtarbimisele, kalduvus laiskusele,
kalduvus narkootikumide kasutamisele jne. Erinevatel inimestel tuleb
võidelda erinevate kalduvuste ja kiusatustega. Homoseksuaalne kalduvus
ei ole selles osas mingi erand. 

Vt lisaks:
“Faktid, mitte meelitused samasooliste külgetõmbe kohta:
Homoseksuaalsuse ja Teadusuuringute Erakorralise Komitee avalik kiri”,
Elukultuuri Instituudi Häälekandja, 02.11.2007, kättesaadav aadressil
elukultuur.wordpress.com/2007/11/02/faktid-mitte-meelitused-samasooliste-atrakt-siooni-kohta/
David van Gend, “Tunnistagem, et homoseksuaalne käitumine on
ebatervislik”, De Civitate, 20.09.2012, kättesaadav aadressil
www.decivitate.ee/?news_id=1259

VALE 27: Homoseksuaalsus on muutumatu isikuomadus, nagu nt
mustanahalisus või vasakukäelisus.
Kahtlemata võib homoseksuaalsest kalduvusest ja kiusatusest ülesaamine
olla väga keeruline – selleks võib olla tarvis ka professionaalset abi.
Ent nagu paljude inimeste isiklik kogemus kinnitab, ei ole see
kindlasti mitte võimatu. Kuigi homoaktivistid varjavad seda, ei saa nad
eitada, et loendamatu hulk inimesi on jätnud homoseksuaalse eluviisi
selja taha, on selle üle õnnelikud ning elavad täisväärtuslikku
perekonnaelu. Nt dr Lawrence Hatterer on kinnitanud järgmist:
“Ma olen “terveks ravinud” palju homoseksuaale… Minu tööga võib tutvuda
iga uurija, sest see kõik on kümne aasta jooksul salvestatud
magnetofonilindile. Paljud neist tervenenud (eelistan kasutada sõna
“muutunud”) patsientidest on abiellunud, neil on perekonnad ja nad
elavad õnnelikult. ‘Kui kord juba homoseksuaal, siis igavesti
homoseksuaal’ on destruktiivne müüt.”22
Ka Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni kunagine esimees Nicholas
Cummings on ametlikult kinnitanud, et ta on psühhiaatrikarjääri jooksul
ravinud enam kui
4 4
kahte tuhandet homoseksuaali, kes soovivad homoseksuaalsest eluviisist
väljuda, ning et ta teab ka sadu homoseksuaale, kel on see
õnnestunud.23
Seejuures on homoliikumine väga vaenulik endiste homoseksuaalide ja
psühhiaatrite suhtes, kes väidavad, et homoseksuaalne kalduvus on
ületatav ja et homoseksuaalsest eluviisist saab vabaneda. Teatud mõttes
on see vaenulikkus ka mõistetav, sest inimesed, kes homoseksuaalse
kalduvuse ja eluviisi kohta tõtt räägivad, kujutavad endast
homoliikumise valelike püüdluste edukuse suhtes tõsist ohtu.

VALE 28: Homoseksuaalsus ei ole haigus ega hälve. Ameerika
Psühhiaatrite Assotsiatsioon kustutas homoseksuaalsuse juba 1973.
aastal psüühikahäirete nimekirjast.
Selle argumendi näol on tegemist tüüpilise pooltõega. Ühelt poolt on
tõsi, et Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon (APA) kustutas
homoseksuaalsuse 1973. aastal psüühikahäirete nimekirjast ja väidab, et
nii heteroseksuaalne kui homoseksuaalne käitumine on inimese
seksuaalsuse normaalsed aspektid. Kuid sellest ei järeldu automaatselt,
et homoseksuaalsus ei ole käsitletav psüühikahäire, psüühilise hälbe
või psüühilise kõrvalekaldena.
Nimelt on oluline uurida ka küsimust sellest, miks ja millistel
kaalutlustel homoseksuaalsus APA poolt psüühikahäirete nimekirjast
välja arvati. Homoliikumise eestvedajad mõistsid juba 1960-ndatel
aastatel, et oma eesmärkide poole püüdlemiseks on hädavajalik
saavutada, et homoseksuaalsust ei käsitletaks enam psüühilise hälbena.
Selleks avaldati APA-le kui psühhiaatrite erialaorganisatsioonile üha
kasvavat survet. Paljud teadlased on avalikult välja öelnud, et APA
asjakohane otsus langetatigi mitte teadusliku uurimistöö ja selle
tulemusel saavutatud põhjendatud avastuste tulemusel, vaid lihtsalt
homoliikumise jõulise lobitöö ja survestamise tõttu. Homoliikumise
agressiivsest survestamisest ja selle tulemusena saavutatud APA
kursimuutusest annab ülevaate R. Bayeri tasakaalustatud raamat
“Homoseksuaalsus ja Ameerika Psühhiaatria” (1987). Igal juhul oli APA
kõnealune otsus pigem ideoloogilis-poliitiliste kui teaduslike
tagamaadega.
On väga irooniline, et kuigi homoliikumine kasutab ühena oma
lipukirjadest loosungit, et igaühel peab olema õigus ja võimalus valida
endale meelepärane eluviis, ei taha homoaktivistid samal ajal mingil
juhul lubada seda õigust ja võimalust nendele inimestele, kes sooviksid
homoseksuaalsest eluviisist professionaalse
4 5
abiga välja tulla – ega ka psühhiaatritele, kes tahaksid selles osas
inimestele abiks olla. Kui see ei ole silmakirjalikkus, siis mis see
on?
Tartu Ülikooli professor Tõnu Lehtsaar on kirjutanud kommentaariks
homoliikumise survele psühhiaatrilistele positsioonidele, et ta ei tea
“pärast kommunismi kokkuvarisemist ühtegi ideoloogiat, mis oleks Lääne
ühiskonda ja selle allstruktuure sedavõrd lõhestanud kui eriarvamused
homoküsimuses” ja et “psühholoogia, psühhiaatria ja sotsiaaltöö
[täidavad üha enam] pahempoolset ideoloogilist tellimust”.

Vt lisaks: 
* “NARTH and the APA – A Brief History”, kättesaadav aadressil

www.narth.com/#!narth-and-the-apa---a-brief-history/c226l

* Gudrun Schultz,
“Noted U.S. Psychologists Condemn Gay Activist
Influence on APA”, LifeSiteNews.com, 20.12.2005, kättesaadav aadressil

www.lifesitenews.com/news/noted-us-psychologists-condemn-gay-activist-influence-on-apa/

* Matthew Cullinan Hoffman, “Psühholoogia ja homoseksuaalsus:
poolearulised hullumaja juhtimas?”, Elukultuuri Instituudi häälekandja,
14.09.2009, kättesaadav aadressil

elukultuur.wordpress.com/2009/09/14/psuhholoogia-ja-homoseksuaalsus-poolearulised-hullumaja-juhtimas/

* Tõnu Lehtsaar, “Homoideoloogiast parempoolselt”, Delfi, 03.06.2010,
kättesaadav aadressil

www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/tonu-lehtsaar-homoideoloogiast-parempoolselt.d?id=31442621

VALE 29: Homosuhted ei ole tingimata kristliku
moraaliõpetusega vastuolus, sest isegi osad kristlased määratlevad end
geikristlastena.
Kindlasti on tõsi, et ka kristlaste seas leidub inimesi, kes kannatavad
homoseksuaalse kiusatuse all – nagu paljud teised inimesed kannatavad
mitmesuguste muude kiusatuste all. Kindlasti on kristlaste seas ka
neid, kes ei suuda homoseksuaalsele kiusatusele vastu panna ja astuvad
sel viisil patu teele. Eeldusel, et inimesed kahetsevad sellist
käitumist, võivad nad olla kristlased.
Ent just niisama kindlasti ei saa kristlasteks pidada inimesi, kes
elavad homosuhetes ja ka õigustavad homoseksuaalset käitumist, olgugi,
et Kiriku õpetus on vastupidine. Piibel on homoseksuaalse käitumise
osas ühemõtteline, nimetades seda Vanas Testamendis muuhulgas
jäleduseks (3 Ms 18:22) ja Uues Testamendis
4 6
rüvedaks, rõvedaks, häbematuks, loomuvastaseks (Ro 1:24-27) ja
jumalateotuslikuks (Ju 7).
Ka Eesti Kirikute Nõukogu, mis ühendab kõiki suuremaid Eestis
tegutsevaid kristlikke usuühendusi, on homoseksuaalse käitumise oma
2008. aasta ühisavalduses ühemõtteliselt hukka mõistnud, toonitades, et
kuivõrd Piibli seisukohast tuleb pidada lubamatuks mistahes
seksuaalakti väljaspool mehe ja naise vahelist abielu, ei saa Kirik
aktsepteerida ka homoseksuaalset suhet ega käitumist ning et ühtviisi
taunitav on nii homopartnerluse kui ka “homoabielu” seadustamine ja
seeläbi homosuhetele ühiskondliku tunnustuse andmine: “EKN-i
liikmeskirikute ühine arusaam on, et pahesid ja patte ei peaks
ühiskondlikult tunnustama ega isikuvabadusega õigustama.”
EKN lisab oma avalduses, et olgugi, et Piibel õpetab pattu taunima,
kutsub see ka patusele armastust osutama. Ent tõeline armastus patuse
suhtes ei saa kunagi seisneda selles, et me loobume patu nimetamisest
patuks – armastus tähendab seda, et peame aitama patusel patust üle
saada.

Vt lisaks:
“Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht homoseksuaalsuse küsimuses”, EKN,
16.10.2008, kättesaadav aadressil www.ekn.ee/lakitus.php?id=1

“Eesti Kirikute Nõukogu seisukoht kooseluseaduse eelnõu kontseptsiooni
kohta”, EKN, 28.09.2012, kättesaadav aadressil
www.ekn.ee/lakitus.php?id=21 

3. OSA

MUUD HOMOSEKSUAALSE KÄITUMISEGA SEONDUVAD KÜSIMUSED

VALE 30: Homoseksuaalsed suhted ei ole sugugi
tervistkahjustavamad kui mehe ja naise vahelised seksuaalsuhted.
See väide on mitte lihtsalt väär, vaid ka ohtlik, sest võib eksitada
paljusid noori inimesi, kes panevad sellest lähtudes ja homosuhetesse
astudes oma tervise tõsisesse ohtu. Tõde on see, et homosuhted – eriti
meestevahelised seksuaalsuhted – on mitmes aspektis selgelt tervist
kahjustavad.
Homoseksuaalidest meeste seas on muu populatsiooniga võrreldes
oluliselt levinumad nii inimpapilloomviirus (mis on peamiseks
emakakaelavähi põhjustajaks naiste seas ja pärakuvähi põhjustajaks
meeste seas), hepatiit A, hepatiit B ja hepatiit C, tripper, süüfilis,
mitmesugused seedetraktiga seotud vaegused, pärakuvähk kui ka HIV/AIDS.
Naissoost homoseksuaalide seas on seevastu üldpopulatsiooniga võrreldes
oluliselt laiemalt levinud bakteriaalne vaginoos, hepatiit C, HIV/AIDS
ja vähkkasvajad.24
Homosuhete terviseohtlikkuse tõttu on need paljudes riikides siiani
üleüldse keelatud, nende ühiskondlikust propageerimisest rääkimata. 

Ühendkuningriigi Rahvusliku Tervise ja Heaolu Asutuse direktor ja
suguhaiguste ekspert dr Kevin Fenton hoiatas hiljuti Briti HIV
Assotsiatsiooni Ühingu konverentsil peetud ettekandes, et kogu maailmas
valitseb homoseksuaalidest meeste seas üha kasvav ja potentsiaalselt
katastroofiliste tagajärgedega HIV epideemia oht. Dr Fentoni sõnul on
HIV-ga nakatumine absoluutselt kõikjal maailmas homosuhteid
praktiseerivate meeste seas üldpopulatsiooniga võrreldes kordades
kõrgem, ulatudes kõrge elatustasemega riikides koguni 23-kordse
ülekaaluni.25
4 8
USA valitsusasutuse Center for Disease Control (CDC) andmetel on noored
homo- ja biseksuaalid ainuke ühiskonnagrupp, kus HIV nakatumiste tase
on jätkuvalt tõusuteel. Homosuhete tervisekahjulikkuse mastaapsusest
annab aimdust CDC järeldus, et kuigi meessoost homoseksuaale on
ühiskonnas kõigest ca 2%, langes nt 2009. aastal nende arvele 61%
uutest HIV-ga nakatumise juhtumitest. Nende andmete põhjal saab
järeldada, et USA-s oli 2009. aastal nakatumine HIV-sse meessoost
homoseksuaalide seas koguni 76 korda suurem kui ülejäänud
populatsioonis.26 Seetõttu tunnistab isegi homoliikumine, et vähemalt
USA-s on AIDS peamiselt just homoseksuaalsete meeste haigus.27 

Väga kõnekas on homoseksuaalse eluviisi terviseohtlikkusest rääkides ka
asjaolu, et homosuhteid praktiseerivatel meestel ei lubata pea mitte
kusagil maailmas doonorina verd loovutada. Ka Eestis on Verekeskuse
kodulehel selgelt kirjutatud, et vere loovutamine on keelatud
nakkushaiguste verega edasikandmise suhtes riskigruppi kuuluvatel
isikutel, kelleks on mehed, kellel on seksuaalsuhe teise mehega,
prostituudid, narkomaanid ning eelpool loetletud isikute
seksuaalpartnerid.28
Suguhaiguste oluliselt laiem levik homoseksuaalide seas tuleneb
ennekõike kahest põhjusest.

• Esimeseks põhjuseks on asjaolu, et kui mehe ja naise suguorganid on
omavahel ideaalselt kokkusobivad, siis homoseksuaalne vahekord (eriti
meeste vahel) on oma iseloomult anatoomiliselt sobimatu ja sellisena
kahjustavate tagajärgedega. See loob omakorda kordades soodsamad
tingimused bakteriaalsete ja viiruslike infektsioonide levikuks.

• Teiseks põhjuseks on tõsiasi, et homoseksuaalses eluviisis on truudus
partnerile väga harv nähtus – homoseksuaalidel on keskmiselt kordades
rohkem seksuaalpartnereid kui teistel inimestel. Nt ühe Hollandis läbi
viidud uuringu kohaselt oli isegi neil homoseksuaalidest meestel, kes
elasid nö stabiilses partnerluses, aasta jooksul keskmiselt 8
“juhuslikku” seksuaalpartnerit ning neil, kel nö stabiilset partnerit
ei olnud, oli aasta jooksul keskmiselt 22 “juhuslikku” partnerit. Sama
uuringuga leidis tuvastamist, et homoseksuaalide nö stabiilse
partnerluse keskmiseks kestuseks oli vähem kui 2 aastat.29 

Seda, et liiderlikkus on homoseksuaalse subkultuuri oluline osa, ei
eita sageli homoaktivistid isegi. Nt homoseksuaalist kirjanik Lars
Eighner on öelnud: “Ma 4 9 ei näe homoseksuaalide juhusuhetes midagi halba. Ma pean gei-elu üheks
kõige positiivsemaks küljeks seda, et erinevatest ringkondadest
inimesed saavad väga kiiresti lähedaseks.”30 1980. aastate alguses, kui
ilmnesid esimesed AIDS-i juhtumid, kinnitasid paljud HIV-ga nakatunud
homoseksuaalsed mehed, et neil on olnud elu jooksul rohkem kui tuhat
seksuaalpartnerit.31
Ehk kõige selgemini nähtub homosuhete ebatervislikkus asjaolust, et
homoseksuaalide (eriti meeste) eluiga on üldpopulatsiooniga võrreldes
oluliselt madalam.32

VALE 31: Homosuhetega ei kaasne rohkem psüühilisi probleeme
kui heteroseksuaalsete suhetega. Vastupidi, homoseksuaalne käitumine
teeb inimesed õnnelikuks.
See väide kõlab küll ilusalt, aga nagu paljude teiste homoliikumise
argumentidega, on sel üks lihtne puudus – see on faktiliselt väär. Tõde
seisneb täpselt vastupidises: homosuhted kahjustavad mitte ainult
füüsilist tervist, vaid kujutavad endast tõsist ohtu ka psüühilisele ja
vaimsele tervisele.
See tõsiasi on leidnud uuringutega nii ulatuslikku kinnitust, et sageli
ei vaidlusta seda homoaktivistid isegi. Nt Southern Poverty Law Center,
mis seisab nn homoõiguste eest, on tunnistanud oma materjalides: “On
tõsi, et homoseksuaalide seas esineb üldpopulatsiooniga võrreldes
rohkem ärevushäireid, depressiooni ning depressiooniga seotud haigusi
ja käitumismustreid, nagu alkoholi ja narkootikumide
kuritarvitamine.”33
Küll aga väidavad homoaktivistid, et homoseksuaalide psüühiliste hädade
põhjuseks on mitte homoseksuaalne eluviis ja selle ebamoraalsus,
ebatervislikkus, vägivaldsus jne, vaid ühiskonna mittetoetav suhtumine
sellesse. Ehk teisisõnu väidavad nad, et kui ühiskond suhtuks
homosuhetesse positiivselt ja kiidaks need täielikult heaks, siis kaoks
ka homoseksuaalide psüühilised vaegused.
Selline põhjendus ei ole vettpidav. Kui homoseksuaalide psüühiliste
hädade põhjuseks oleks ühiskonna mittesoosiv suhtumine homosuhetesse,
siis oleks mõistlik eeldada, et niisugustes linnades ja riikides, kus
homosuhted on kultuuriliselt võrdlemisi aktsepteeritud, peaks
homoseksuaalide psüühiline tervis olema märksa parem kui mujal. Ometi
ei ole see aga tõestust leidnud – pigem võib eeldada, et kohtades, kus
homosuhted on laiemalt levinud, on proportsionaalselt rohkem levinud ka
sellega kaasnevad tervislikud probleemid.34
5 0
Sellest tulenevalt on mõistlik pigem eeldada, et homoseksuaalide
psüühilised vaegused tulenevad ennekõike homosuhete ebaloomulikkusest,
ebamoraalsusest ja ebatervislikkusest, mitte ühiskonna taunivast
suhtumisest. See omakorda osundab, et mida enam ühiskond homosuhteid
soosiks ja neid soodustaks, seda enam homoseksuaalse käitumisega
seonduvad psüühilised probleemid ühiskonnas leviks.

VALE 32: Homosuhted ei ole vägivaldsemad kui heteroseksuaalsed
suhted.
Homoliikumine püüab luua ühiskonnas mulje, nagu oleks homoseksuaalid
suure ühiskondliku rõhumise ja tagakiusamise ohvrid ning nagu nad
vääriksid seetõttu meie kõigi suurt kaastunnet.
Üheks vahendiks selle eesmärgi poole liikumisel on väide, et
homoseksuaalid kannatavad üldpopulatsiooniga võrreldes palju enam
vägivalla all ja et nende suhtes pannakse toime palju vihakuritegusid.
Esiteks on tõsiasi, et sellised süüdistused on enamasti alusetud või
kunstlikult paisutatud. Ka Eestis räägivad homoaktivistid sageli, et
homoseksuaalid kannatavad vihakuritegude all – seetõttu püüavad nad
suruda läbi vaenu õhutamist keelava karistusseadustiku § 151
laiendamist, et oleks lihtsam süüdistada inimesi vihakuritegudes. Ometi
on kõnekas, et isegi politseil puudub info selle kohta, kui palju on
Eestis pandud toime vägivallategusid, mille motiiviks on viha rünnatava
isiku homoseksuaalsuse suhtes.35 Seega on homoaktivistide väited, nagu
eksisteeriks selliseid vihakuritegusid palju, puhtspekulatiivsed ning
suure tõenäosusega ka alusetud.
Homoaktivistid käsitlevad aga vaenu õhutamisena isegi seda, kui keegi
ütleb rahulikult ja viisakalt avalikult välja, et homosuhted on
ebamoraalsed, ebatervislikud ja ühiskonnale kahjulikud. Selle
kinnituseks püüdsid nad saavutada ka seda, et õiguskaitseorganid
algataksid vaenu õhutamise süüdistuse alusel menetluse SA Perekonna ja
Traditsiooni Kaitseks vastu, kui me viisime läbi kampaaniat “Kaitskem
üheskoos perekonda!”, et koguda allkirju loomuliku perekonna kaitseks
homoliikumise püüdluste eest suruda läbi perekonna institutsiooni
radikaalne õiguslik ümberdefineerimine.36 

Harvad ei ole ka sellised juhtumid, kus homoaktivistid süüdistavad
ühiskonda homovihkamises väljamõeldud etteheidete alusel.
Üks rohkelt tähelepanu saanud juhtum, mille kohta on meedia kaasabil
palju teavet
5 1
levitatud, puudutab 21-aastase homoseksuaalist tudengi Matthew Shepardi
brutaalset mõrva 1998. aastal. Homoliikumine on teinud Shepardi
juhtumist homovihkamise vastase võitluse sümboli ja ekspluateerinud
seda tohutu intensiivsusega, et kujundada ühiskonnas arusaamist, nagu
oleks igasugune moraalne vastuseis homosuhetele ja homoliikumise
püüdlustele potentsiaalselt traagiliste tagajärgedega vihkamine.
Matthew Shepardi vanemad on reisinud USA valitsuse toel homoliikumise
saadikutena paljudesse riikidesse, et rääkida oma poja traagilisest
saatusest ja kutsuda ühiskondi üles olema homoseksuaalide suhtes
kaastundlikum. 2012. aasta sügisel külastasid Judy ja Dennis Shepard
lisaks Ungarile, Poolale ja Lätile ka Eestit, kohtudes muuhulgas
president Toomas Hendrik Ilvesega ja tehes USA saatkonnast avaliku
videopöördumise eesti ühiskonna poole. Postimees kajastas seda
sündmust, edastades oma veebilehel Matthew Shepardi vanemate
videopöördumise ja selgitades seda järgmise kokkuvõttega:
“1998. aastal sattus Judy ja Dennis Shepardi poeg Matthew USAs oma
homoseksuaalsuse tõttu julma vihakuriteo ohvriks, mille tagajärjel ta
suri. Matthew vanemad on sellest ajast peale levitanud hoolimise
sõnumit, võideldes vihakuritegude vastu USAs ja kaugemalgi, saavutades
seadusemuudatusi ja olles muutunud olulisteks kõneisikuteks LGBT
teemadel. Näiteks 2009. aastal allkirjastas USA president Barack Obama
Matthew Shepardi ning ühe teise ohvri nime kandva vihakuritegude
ennetamise akt.”37 

Niisiis on maalitud Matthew Shepardist pilt kui kaunishingest, kes
mõrvati üksnes tema homoseksuaalse kalduvuse tõttu. Ühiskonna
reaktsioon Shepardi juhtumile on olnud tohutu ulatusega.
Tõsiasi, millest meedia aga ei räägi, on see, et homoliikumine on
teinud Matthew Shepardi loost ühe suure vale. Aja jooksul on ilmnenud
üha enam fakte, mis kinnitavad, et tegelikult toimus Shepardiga midagi
sootuks muud, kui homoaktivistid väidavad. Need faktid said lõpliku
kinnituse 2013. aasta sügisel, kui homoseksuaalist ajakirjanik Stephen
Jimenez avaldas raamatu, mis rajanes mh enam kui sajal intervjuul
juhtumiga ühel või teisel moel seotud inimestega, ning järeldas
ühemõtteliselt, et Matthew Shepard tapeti mitte tema homoseksuaalsuse
tõttu, vaid röövimise eesmärgil – ja mitte mingite homovihkajate poolt,
vaid tema enda homoseksuaalidest seksipartnerite poolt, kellega koos ta
pidutses ning tarvitas ja müüs narkootikume.38
5 2
Seega on selge, et Shepardi esitlemine vihakuritegude ohvriks langenud
homoliikumise ülla märtrina on mitte üksi valelik, vaid ka sügavalt
manipulatiivne. Ometi nähtub sellest loost väga selgesti, kuidas
homoliikumine tarvitab kõikvõimalikke alatuid võtteid, et oma vastaseid
vaigistada ja ühiskonnale oma püüdlusi peale suruda.
Matthew Shepardi juhtum on tegelikult aga oluline näide veelgi
tõsisemast probleemist, millest homoaktivistid ja meedia pea kunagi ei
räägi – nimelt näiteks sellest, et homoseksuaalide jaoks on kümneid
kordi suuremaks ohu allikaks omavaheline lähisuhtevägivald kui mingid
väidetavad homovihkajalikud teod. Uuringutega on leidnud korduvalt
kinnitust, et homoseksuaalide seas on lähisuhtevägivald oluliselt
levinum kui normaalsete paaride juures.39

VALE 33: Homoseksuaalselt käituvad inimesed ei seondu laste
seksuaalse kuritarvitamisega tihedamalt kui heteroseksuaalselt käituvad
inimesed.
Tegemist on homoliikumise poolt laialt levitatud väitega, mille
paikapidavus on parimal juhul kaheldav. Et tegemist on väga olulise
küsimusega, vajaks see kahtlemata põhjalikumat uurimist ka Eestis, mh
selle pärast, et anda hinnang homoseksuaalidest meeste sobivuse kohta
nt õpetajaks, lasteaiakasvatajaks või lapsehoidjaks.
Kindlasti ei ole kõik homoseksuaalid ega ka enamik homoseksuaalidest
lastepilastajad. Samuti oleks väär väita, et enamiku
lastepilastamistest panevad toime homoseksuaalid. Küll aga näivad
uuringud osundavat, et homoseksuaalide seas on lastepilastamise tase
oluliselt kõrgem kui üldpopulatsiooni lõikes.40
Esiteks on oluline teadvustada, et peaaegu kõik lastepilastamised
pannakse toime meeste poolt. Võtmetähtsusega asjaolu on aga see, et
selliste lastepilastamise juhtumite osakaal, kus meessoost isik astub
seksuaalsuhtesse poisi või noorukiga, on palju kõrgem kui
homoseksuaalsete meeste osakaal ühiskonnast. Ehk teisisõnu:
homoseksuaalse iseloomuga lastepilastamine on palju levinum
(protsentuaalselt, mitte absoluutarvuna) kui täiskasvanute vahelised
homoseksuaalsed suhted.
Selle fakti paikapidavust ei vaidlusta ei laste seksuaalset
kuritarvitamist ega ka homoseksuaalset käitumist uurivad teadlased.41
Nt teadusajakirjas Journal of Sex & Marital Therapy avaldatud
uuringuga, milles analüüsiti 457 meessoost lapsepilastaja käitumist,
leidis kinnitust, et “ligikaudu kolmandik neist seksuaalkurjategijaist
valis oma seksuaalse iha rahuldamise objektiks poisid.”42 Teise
5 3
uuringuga tuvastati, et kuigi homoseksuaalseid mehi on ühiskonnas
vähemalt 20 korda vähem kui ülejäänud mehi, pannakse ligikaudu
kolmandik kõigist laste vastu suunatud seksuaalkuritegudest toime
poiste suhtes.43 

Homoaktivistid väldivad aga eeltoodust lähtuvat järeldust, et
homoseksuaalsete meeste seas on lastepilastamine ülejäänud
populatsiooniga võrreldes oluliselt levinum, väites, et enamik mehi,
kes pilastavad poisse, ei ole “homoseksuaalsed” oma suhetes teiste
täiskasvanutega.
Sellist väidet ei saa aga niisama lihtsalt heaks kiita – seda peaks
toetama ka tõendusmaterjal. Tõendusmaterjal, mis selle väite
toetamiseks tavaliselt esitatakse, on kaheldava väärtusega, samal ajal
kui mitmed uuringud näivad kinnitavat, et homoseksuaalse käitumise ja
lastepilastamise vahel on tõesti seos. Nt tuvastati teadusajakirjas
Archives of Sexual Behaviour avaldatud uuringuga, milles analüüsiti 229
süüdimõistetud lapsepilastaja kaasuseid, et “86% laste vastu suunatud
seksuaalkuritegude toimepanijatest identifitseeris end homo- või
biseksuaalsena.”44
Need, kes eitavad väidet, et homoseksuaalsuse ja lastepilastamise vahel
eksisteerib seos, püüavad sageli toestada oma seisukohti
definitsioonide kitsendamise teel. Nt öeldakse, et poisse pilastanud
meest ei või käsitleda homoseksuaalina, kui tal on lisaks meestele
olnud seksuaalsuhteid ka naistega vms. Samuti püütakse mõni kord
asendada laiem mõiste “laste seksuaalne kuritarvitamine” või
“lastepilastamine” mõistega “pedofiilia” ja määratleda see siis üksnes
seksuaalsuhete omamisena väga noorte, eel-puberteediealiste lastega.
Selline kõnealuste kategooriate ahendamine võimaldab lihtsamini eitada
väidet “homoseksuaalid on tõenäolisemalt pedofiilid”, kuna tõepoolest
eelistavad alaealisi meessoost isikuid pilastavad mehed pigem
teismeealisi noorukeid kui eel-puberteediealisi poisse.45 Siiski ütleb
terve mõistus, et muret peaks tundma igasuguse seksuaalse läbikäimise
pärast, mis leiab aset ühelt poolt täisealiste isikute ja teiselt poolt
alla 16-aastaste isikute vahel.
Lisaks statistiliste andmete ja uuringutega kinnitust leidnud faktidele
on tõsiasi ka see, et homoseksuaalide seas olemas ka selge subkultuur,
mille raames lausa idealiseeritakse meeste seksuaalsuhteid alaealiste
poistega, olgu nad eelpuberteedi- või puberteedieas. 

Nt seondus 1980.
aastatel homoliikumisega tihedalt selline organisatsioon, nagu
Põhja-Ameerika Meeste/Poiste Armastuse Assotsiatsioon (North American
Man/Boy Love Association), mille eesmärgiks oli tühistada kõik lastega
seksuaalsuhteid keelavad seadused ja vabastada vangistusest kõik
inimesed, kes on mõistetud süüdi lastepilastamises, kui süüdimõistmise
aluseks olnud teod ei kätkenud vägivalda. Ka antiikmaailmas, millele
homoaktivistid sageli eeskujuna
5 4
viitavad, olid homoseksuaalsed suhted levinud peamiselt just vanemate
kõrgklassi meeste ja poiste vahel. Seejuures on ka homoaktivistid ise
kinnitanud, et homoseksuaalses subkultuuris on eriliselt hinnas
seksuaalsuhted noorte inimestega. 

Nt 2002. aastal kirjutas
homoseksuaalist kirjanik Paula Martinac:
“Mõned homomehed väidavad siiani, et täiskasvanu, kel on seksuaalsuhted
temaga samast soost alaealise isikuga, teeb niiviisi lapsele teene…
Täiskasvanute ja noorukite vahelisi seksuaalsuhteid käsitletakse
geikultuuri olulise aspektina… Selline romantiline nägemus
täiskasvanute ja noorukite vahelistest seksuaalsuhetest on olnud
oluline osa gei-kirjandusest ning see on imbunud ka gei-teemalistesse
filmidesse… Kuni me kõik ei loobu heakskiitvast suhtumisest
seksuaalsuhetesse alaealistega, ei suuda homokogukond eales
pedofiilia-stereotüübi vastases võitluses edu saavutada.”46
Ka Katoliku Kirikus aset leidnud preestrite poolseid laste seksuaalse
kuritarvitamise juhtumeid uurides on tuvastatud, et valdav osa
sellistest kaasustest seonduvad homoseksuaalidega. Nt on probleemi
põhjalikult uurinud Dariusz Oko kirjutanud, et “ülemaailmset Kirikut
raputanud seksuaalse vägivalla skandaalid olid peamiselt
homoseksuaalsete vaimulike töö.”47 See on ka peamine põhjus, miks
Katoliku Kirik on teinud pingutusi, vältimaks homoseksuaalse
kalduvusega meeste vastuvõtmist preestriseminari.
Asjaolu, et ebaproportsionaalselt suur osa lastepilastamisest seisneb
meeste seksuaalsuhetes poiste ja noorukitega, annab rohkelt põhjust
muretsemiseks. 

Selles lähtuvalt oleks tarvis palju põhjalikumalt uurida
kõnealuse probleemi tagamaid, sest teadaolevalt puudub Eestis
statistiline informatsioon selle kohta, kui palju laste vastu suunatud
seksuaalkuritegudest on pandud toime homoseksuaalide poolt. Kindlasti
ei ole lahenduseks see, kui ideoloogilistel kaalutlustel lihtsalt
postuleeritakse, et homoseksuaalide seas esineb lastepilastamist
täpselt sama palju kui üldpopulatsiooni lõikes – pealegi ei saa seda
ilma asjakohaste faktide tuvastamiseta üldse väita. See oleks mitte
üksi ebaveenev, vaid ka ebamõistlik ja vastutustundetu.
Vt lisaks:
“Homosexuality and Child Sexual Abuse”, Family Research Council,
kättesaadav aadressil www.frc.org/get.cfm?i=IS02E3
5 5

VALE 34: Pole tähtis, et lapsel oleks ema ja isa – tähtis on
see, et last kasvataks teda armastavad inimesed. Ühiskond peab
tunnustama homoseksuaalide õigust lapsendamisele.
Esiteks peab ütlema, et mitte kellelgi ei ole mingisugust loomulikku
õigust ühelegi lapsele, kes ei ole tema enda laps. Seevastu on lastel
loomulik õigus oma emale ja isale ning kasvamisele loomulikus ja
terviklikus perekonnas.
Paljude uuringutega on leidnud kinnitust tõsiasi, et laste kõige
paremaks keskkonnaks on perekond, mille moodustavad nende abielus isa
ja ema. Temaatilise uurimistööga tegelev ühing Child Trends on võtnud
asjakohased uuringud kokku järgmiselt:
“Teaduslikud uuringud kinnitavad selgelt, et perekonna struktuur
mõjutab laste heaolu ja et kõige enam toetab laste head käekäiku
perekond, mis moodustub laste endi abielus isast ja emast.”48 

Homoaktivistid väidavad aga, et pole oluline, kas lapsi kasvatavad
nende ema ja isa või mitte – oluline on see, et lapsi kasvataks neid
armastavad inimesed. Seda väidet ei toeta ei terve mõistus ega ka
usaldusväärsete sotsiaalteaduslike uuringute tulemused.
Tõsi on ka see, et suurt osa siiani läbiviidud uuringutest seonduvalt
laste kasvamisega homoseksuaalide juures iseloomustavad tõsised
metoodilised vead. Kõikide taoliste uuringute usaldusväärsuse jaoks on
võtmeküsimus, kuidas on moodustatud valim. Enamasti on see olnud pisike
vabatahtlike grupp, kelle huvides on abielu- ja lapsendusõiguse
laiendamine loomulikult perekonnalt ka homopaaridele.
Seevastu kõige ulatuslikum ja representatiivsem temaatiline uuring,
mille viis hiljuti läbi Texase Austini Ülikooli professor Mark
Regnerus, kinnitab, et tegelikult eksisteerivad märkimisväärsed
erinevused seonduvalt sellega, kas lapsed kasvavad loomulikus
perekonnas või homokooselus ning et viimane on lastele tunduvalt
ebasoodsam kasvukeskkond:

• homokooselus kasvanud on altimad abieluvälisele kooselule;

• homokooselud on kasvukeskkonnana majanduslikult vähem kindlustatud;

• homokooselus kasvanud vajavad oluliselt rohkem sotsiaaltoetust ning
nende töötuse protsent on kuni neli korda kõrgem;

• koguni 23 protsenti lesbiperekondades kasvanutest olid põdenud
suguhaigusi võrreldes näiteks ainult kahe protsendiga nendest, kes on
pärit loomulikust perekonnast;

• homokooseludes kasvanud lastel on oluliselt suurem oht sattuda
täiskasvanu seksuaalse ahistamise objektiks kuni selleni, et neid
sunnitakse seksuaalvahekorda (kolmandik lesbiperekondades kasvanutest);

• suguhaiguste põdemise tõenäosus on homokooseludest pärit lastel kolm
korda suurem;

• homokooselus kasvanud laps on kolmandiku võrra suurema tõenäosusega
samamoodi homoseksuaalse kalduvusega.49 

Lisaks toob Regneruse uurimistöö välja, et loomulikust perekonnast
pärit lapsed on täiskasvanuks saades edukamad, parema psüühilise
tervisega, majanduslikult kindlustatumad, tasakaalukamad ning
õnnelikumad oma inimsuhete üle. Homopaaride juures kasvanud lapsed on
seevastu täiskasvanuna altimad narkootikumidele ja suitsetamisele,
veedavad oluliselt rohkem aega televiisori ees, omavad suuremat
võimalust sattuda seadusega pahuksisse, on depressiivsemad ning neil on
inimsuhetes rohkem probleeme (vastavaid tabeleid saab vaadata Regneruse
uurimistööst).
Oma uurimistöö tulemusi ühe lausega kokku võttes ütleb professor
Regnerus, et traditsioonilises, mehe ja naise loodud perekonnas ning
homopaaride juures üles kasvanud laste vahel on märkimisväärne
erinevus. Seega väide, et tavaperekonnas ning “homoperekonnas” kasvanud
laste vahel ei ole olulisi erinevusi, on lihtsalt vale.
Niisiis näitavad professor Regneruse uuringu tulemused ühemõtteliselt,
et homoseksuaalidest koosnev keskkond ei ole lapse kasvamiseks sobiv.
Sotsiaalne saamatus, perverssustele kalduv seksuaalelu, probleemsed
inimsuhted, psühholoogilised ja majanduslikud probleemid, suguhaigused
ning seksuaalne ahistamine näitavad, et inimene, kelle lapsepõlv on
täielikult või osaliselt möödunud homoseksuaalsete kasvatajate hoole
all, kannatab elus suurema tõenäosusega homokeskkonnas sagedaste
probleemide all. Ehk teisisõnu võib uuringu tulemusi summeerides öelda,
et traditsiooniline perekond on lapse kasvamiseks ja inimese
kujunemiseks konkurentsitult kõige parem keskkond.
Nagu arvata võis, asusid homoaktivistid pärast kõnealuse uuringu
tulemuste avalikustamist professor Regnerust aktiivselt ründama,
süüdistades teda avalikkust eksitavate seisukohtade levitamises. Nende
süüdistuste tõttu moodustas
5 7
Texase Ülikool komisjoni ülikooliväliste teadlaste osavõtul, hindamaks
professor Regneruse töö teaduslikku kvaliteeti. Komisjoni otsus oli
ühene: professor Regneruse uurimistöö vastab akadeemilise teadustöö
nõuetele ning süüdistused on alusetud.50 Kõike eelnevat silmas pidades
oleks riigi poolt homoseksuaalidele lapsendamise õiguse andmine väga
halb mõte – see otsus teeniks küll homoliikumise ideoloogilisi huve,
kuid läheks vastuollu laste õiguste konventsiooniski sätestatud
loomuõigusliku põhimõttega, et poliitilised otsused tuleks langetada
lähtudes laste parimatest huvidest.

Vt lisaks: Sten Allik, “Homokooslusest kasvukeskkonna mõju lapsele”, De
Civitate, 24.10.2012, kättesaadav aadressil www.decivitate.ee/?news_id=1336

Illimar Toomet, “Homoseksusaalsusest. Emotsioonideta”, Delfi,
26.09.2012, kättesaadav aadressil
www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/illimar-toomet-homoseksuaalsusest-emotsioonideta.d?id=65018306

VALE 35: Homoseksuaalsed suhted on põhimõtteliselt sarnased
mehe ja naise vahelistele suhetele – selle erinevusega, et partnerid on
samast soost.
See on homoliikumise romantiline müüt, millel on tõega vähe pistmist.
Tegelikult on homosuhted mehe ja naiste vaheliste suhetega võrreldes
vägagi erinevad.
Esiteks, tõenäosus, et homoseksuaalid elavad mingisuguseski pühendunud
suhtes, on tavaliste inimestega võrreldes oluliselt madalam. California
Ülikoolis 2006. aastal läbiviidud uuringuga tuvastati järgmist:
“Leidsime, et naissoost homoseksuaalid ning veel enam meessoost
homoseksuaalid elavad palju vähem tõenäoliselt pühendunud suhtes kui
heteroseksuaalse orientatsiooniga naised ja mehed. Ehk kõige
silmapaistvam avastus on samaaegselt ka kõige lihtsam: enam kui pooled
homoseksuaalidest mehed (51%) ei ela püsisuhtes. Võrreldes
heteroseksuaalse orientatsiooniga naiste (21%) ja meestega (15%) on see
number üpris rabav.”51
Teiseks, isegi püsisuhtes elavad homoseksuaalid (eriti mehed) on oma
partnerile palju tõenäolisemalt truudusetud.
5 8 

• Ühe Hollandis läbiviidud uuringuga, mis avaldati AIDS-i uuringute
ajakirjas, tuvastati, et nö püsisuhtes olevatel homoseksuaalidest
meestel oli aasta jooksul keskmiselt ka kaheksa muud
seksuaalpartnerit.52 

• Ühe Kanadas läbiviidud uuringu kohaselt tunnistas vaid 25% rohkem kui
aasta väldanud püsisuhtes elanud homoseksuaalidest meestest, et nende
suhe on monogaamne. Uuringu autorid selgitasid seda, öeldes et
“geikultuur lubab meestel otsida erineva ... vormiga suhteid väljaspool
monogaamsust, mida heteroseksuaalse suundumusega inimesed peavad
normiks.”53
2005. aastal teadusajakirjas Sex Roles avaldatud uuringuga tuvastati,
et 40,3% homopartnerluses elavatest ja 49,3% väljaspool homopartnerlust
elavatest homoseksuaalidest olid leidnud, et teatud tingimustel on
püsisuhtevälised seksuaalsuhted sobilikud ja vastuvõetavad. Võrdluseks
leidis vaid 3,5% abielus meestest ja naistest, et seksuaalsuhted
väljaspool nende abielu on teatud tingimustel vastuvõetavad.54 

Kolmandaks näitavad uuringud, et homosuhted on lühemaajalised ja palju
vähem tõenäoliselt elukestvad kui mehe ja naise vahelised paarisuhted
(eriti abielud). Ühes 2005. aastal avaldatud artiklis on tsiteeritud
laiaulatuslikku ja pikema ajaperioodi vältel läbiviidud uuringut, mille
kohaselt on homopaaride lahkuminek konkreetse perioodi vältel meeste
puhul rohkem kui 3 korda ja naiste puhul rohkem kui 4 korda tõenäolisem
kui abielupaaride puhul.55
Neljandaks on tõsi ka see, et homosuhetes on oluliselt kõrgem lähisuhte
vägivalla määr kui meeste ja naiste vahelistes suhetes, kusjuures eriti
kõrge on vägivalla määr meessoost homoseksuaalide vahelistes suhtes.56
Lisades kõigele eelnevale ka homosuhete tervisekahjulikkuse, mida on
käsitletud juba eelmistes punktides, nähtub, et väide, nagu oleks
homosuhted oma iseloomult normaalsetele meeste ja naiste vahelistele
suhetele kvalitatiivselt väga sarnased, on tühipaljas müüt. Paljuski
just sellele väitele rajaneb homoaktivistide nõudmine, et ka
homosuhetele antaks õiguslik tunnustus perekonna ja abieluna. Aga nagu
juba öeldud, puudub nende väidetel faktiline aluspõhi.

VIITED 

INFO ANNETUSTE KOHTA

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ei saa
tegutsemiseks toetust ei Eesti Vabariigilt ega Euroopa Liidult ning
selle tegevus on võimalik üksnes tänu annetajate toetusele.
Kui soovite anda oma panuse perekonna ja selle aluseks olevate vää
rtuste kaitsmisse, siis palun toetage Sihtasutuse tegevust annetusega.
Annetuse tegemiseks tarvilikud andmed leiate sihtasutuse kodulehelt
aadressiga www.saptk.ee/kontakt

2013. aasta kevadel viis SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks läbi
kampaania “Kaitskem üheskoos perekonda!”, mille raames kogusime
perekonna ja abielu institutsiooni kaitseks ning homopartnerluse
seadustamise vastu rohkem kui 38 000 inimese allkirjad.
Petitsioon on endiselt avatud ning sellega saavad liituda kõik
inimesed, kes soovivad anda oma panuse selleks, et peatada
homoideoloogia pealetung meie maal.
Petitsiooniga saab liituda internetis aadressil www.perekond.ee või
helistades Sihtasutusse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning paludes
saata endale petitsiooni leht tavaposti teel.
Iga täiendav allkiri meie petitsioonil on väga oluline!

Kui sageli oleme me viimastel aastatel ikka ja jälle meedia
vahendusel lugenud ja kuulnud, et: 

• homoseksuaalsus on geneetiliselt
kindlaksmääratud ja muutumatu isikuomadus; 
• homosuhted on igati normlaalsed, moraalsed ja tervislikud; 
• homoliikumise eesmärgiks ei ole midagi muud kui lihtsalt võrdsed
õigused;
• homopartnerluse ja “homoabielu” seadustamine ei puuduta kedagi teist
kui homoseksuaale; 
• kõik, kes homoliikumise püüdlusi heaks ei kiida, on sallimatud ja
homofoobid jne.

Käesolevas bukletis on paljastatud nende ja paljude teiste
homoliikumise poolt kasutatavate väidete valelikkus, näidates samm
sammult ära, kuidas pea kõik homoaktivistide argumendid on puudulikud,
rajanedes kas faktivigadel, vääradel eeldustel või loogikavigadel. Me
loodame, et bukleti abil õpivad üha enamad inimesed homoliikumise
valesid läbi nägema ja astuvad neile otsustavalt vastu, et kaitsta
ühiskonna kõlbelisi aluseid homoideoloogia pealetungi eest.

Varro Vooglaid on õppinud õigusteadust Tartu Ülikoolis ja
Helisingi Ülikoolis. Ta on Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni
Kaitseks juhataja ja üks selle asutajatest. 
Varro Vooglaid on abielus
ja viie lapse isa. 

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks - Roosikrantsi 7-3a, 10119
Tallinn 
6 801 290 | info@saptk.ee | www.saptk.ee