Autor: Jüri Pino, kirjamees
Esmaspäev, 09. juuni 2014.

2. juunil teatas ERR: “Lastekaitsjad soovitavad samasooliste kooselu selgitustööga alustada juba lasteaias.” Et siis: “MTÜ Lastekaitse Liit hinnangul on riigikogu menetluses olev samasooliste kooselu seadustamine tervitatav samm ühiskonna avatuse ja võrdõiguslikkuse poole.”

Et see protsess valutumalt kulgeks, tegi liit omalt poolt soovituse, et koolides ja lasteaedades suurendataks selgitustööd samasooliste ja nende kooselu kohta.“Selleks vajalikud ressursid peab leidma riik. Lapse heaolu tagab muu hulgas kaaslaste teadlik ja neutraalne suhtumine samasoopaaridesse,” kirjutas liit riigikogu õiguskomisjonile.

Laste töötlemine

Vist on nii vanaks elatud, et enam ei imesta. Isegi ei viitsi pahurdada. Pisike ah käib läbi, millest saab kohe ahah – ja ei enamat. Kõigega harjub. Kõik on võimalik siin… jah… ei viitsi isegi Euroopa Liitu ega muidu õhtumaa allakäiku mängu tuua. Las nad olla omaette.

Ainult uiud käivad läbi. Meenutused, pigem.
Kõigepealt mõne aasta tagune “Tujurikkuja” sketš, kus suurepärane Ott Sepp esitab lasteaeda tööle pürgivat lapsepilastajat. Kust tuli pähe, et, inimesed, ärge visake kergemeelselt nalja. Naljadel on loll omadus mingi hetk tõeks minna, kuigi seekord ehk mitte nii räigel kujul. Aga, nagu nenditud, kõik on võimalik, millegi üle ei tasu imestada.

Siis aeg nii 20 aastat tagasi, kui keegi kaevas üles nõukogude lasteaia metoodilise juhendi. Pole praegu kindel, aga see võis olla Pikker. Huumoriajakiri, kui keegi ei mäleta. Tüübid olid leidnud koha, kus õpetati, kuidas harjutada lapsukesi isake Leninit… või oli nii vana juhend, et lausa onu Stalinit? Igal juhul kummardama, uskuma ja austama.

Mis oli omaette naljakas. Lapsukestelt nõuti kõigepealt, et nad nõuaksid jõuluvanalt kommi. Komme ei tulnud. Siis näidati Lenini pilti, küsiti, kes see onu on. Kes teadis, sai kohe kommi, vist. Teised pidid onu Leninilt kommi paluma ja, kae, nõukogude teadvuse jõul kommid ilmusidki. Umbes nii.

Suisa lust kujutleda, kuidas samade vahenditega hakatakse nüüd lapsi töötlema. Näiteks näidatakse pilti: issi-emme-laps(ed) ja küsitakse kurjalt: mis on siin pildil valesti? Kes vastab, et võib olla ka kaks issit või kaks emmet, saab kommi. Segaseks jääb, mis teha lastega, kel on ainult emme. Nagu seda ikka juhtuma kipub. Eks sel teemal saab omaette koolitusi korraldama hakata.

Mis toob kolmanda uiuni. Nimelt oli endal tosinkond aastat tagasi lastekaitse liiduga õiendamist. Kutsusid mingile konverentsile, mille segast teemat ausalt ei mäleta. Midagi lastest, ilmselt. Seetõttu tuli nende kontorist läbi käia, mis andis kõva obaduse. Ise nii-öelda töötati mitte just viimases reklaamikioskis, millised teadupärast üksteist edevusega üle trumbata püüavad, et kes suudab endale šikima-veidrama kontori kujundada.

Tolle kontori kõrval olid paljud teised justkui keldripoed, seejuures kahtlased, räpased ja lehkavad. Disainerite ja teiste hudode masinavärgid – ja need tüübid nõuavad endale arvuteid, mis ka kooki küpsetavad ning õlut teha oskavad – sealsete kõrval mingid hädised arvelauad. Raha lõhn hõljus ja see tundus ülla nimega ettevõtmise kohta natuke imelik. Samas – ikka võib lahke südamega onusid ja muud rahvusvahelist abi süüdistada.

Konverents oli igav, seetõttu jäi veel enam aega mõtiskleda ja arvutada. Et mis võiks olla Viru hotelli konverentsikeskuse päevaüür, sest seal asi peeti? Mis maksab kamba toitlustamine, ka sellele oli mõeldud? Ning mis tolk sellest tõuseb lastele? Kuidas see neid kaitseb, mille eest kaitseb, kui onud-tädid päev otsa pläägutavad ja kohvitavad?

Kuid mis mina tean, eks. Võib-olla ei näe lihtsalt niinimetatud suurt pilti.Eks tuleb siis jääda oma väikluse juurde ja otsida väiklasi seletusi, miks niinimetatud lastekaitsjad astusid homopropaganda vankrile. Ei viitsi enam ümbernurga öelda.

Raha.

Ega muud seletust ole. Vaatamata sellele, et lastekaitse liit nimetab end mittetulundusühinguks, õnnestus sel näiteks möödunud aastal 77 000 neorublaga kasumis olla. Kaege ise nende 2013. majandusaasta aruannet (www.lastekaitseliit.ee). Raha käis selles mittetulundusest läbi 824 000. Liikmemaksud, muide, olid sellest tugev 546 eurot. Ei, ma ei unustanud nulle tagant – kordan: viissada nelikümmend kuus eurot ja null null senti. 546.00, et päris selge oleks.

Ülejäänu kust? Noh, haridus-teadusministeerium ängas 206 000 ringis. Tea, kas seda saabuvat homopropagandat lasteaedades käsitatakse ka haridus-teadustegevusena? Sotsiaalministeerium lõi letti 94 000.
Avatud Eesti Fond – kas ükski totrus ilma selle toetuseta saab? – oli tagasihoidlik 30 000 andja. Kodanikuühiskonna sihtkapital – kah tuntud veidruste kinnimaksja – koonerdas 7000 euroga, koid norrakad.

Lastekaitsjal hea palk

Nii ta koguneb. Ime siis, et palgakulud olid 320 000 ja töötajaid 16. Mis teeb keskmiseks pihkujõudvaks rahaks lastekaitsjale nii 975 euri kuus. Üle keskmise, igal juhul üle mediaanpalga väga korralikult. Ega progressiivsele intelligentsile tohigi vähe maksta, miks nad muidu teab-mis-uuringute magistrit tegid.

Ehk siis vaatamata ilusale nimele näib olevat tegu järjekordse vabakondliku asutusega, mille eesmärk on kõikjalt raha pumbata ning see usinasti ära kulutada projektidele, konverentsidele, muidu soojale õhule. Võib-olla teile jääb teine mulje, minu oma on selline. Pole siis ime, kui haisteti, et kohe-kohe vastuvõetav kooselu-, rahvasuus homoabieluseadus hakkab nõudma kõvasti kulukat selgitustööd.

Juba maast-madalast, lapsest peale mõistuse ja kommete krussikeeramist. Mille eest on hästi nõus maksma Eesti riik, rahvusvaheline üldsus, Euroopa jne, jne, jne. Patt oleks pihku mitte alla panna, eks?

Mis järgmiseks – eks näe. Võib-olla jaksab veel kunagi imestada.

Allikas: Saare maakonna päevaleht “Meie Maa” https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=59277

(Võimalik, et seda artiklit seal ükskord ühel hetkel enam pole, kui vastavad “homofoobia” vastu võitlemise seadused kehtestatakse. Nii et tuleb valmistuda tsensuuriks, salvestada, paljundada ja levitada, nagu nõukogude ajal SAMIZDATi levitati. Levitamise eest võidakse karistama ka hakata. )
Edit: 16.juuli.2014 Praegu on see artikkel juba TASULINE, niisama enam lugeda ei saa.

“Vihakõnede” kriminaliseerimisest loe siit: Ohtlik seaduseparandus – KarSMSE2012
Anto Veldre: Ood blasfeemiaseaduse saabumisele | Eesti Ekspress 31. oktoober 2012 article.php?id=15

Loe ka Jüri Pino järgmist artiklit: homoteema-ja-rkka

kommentaar blogist:

Kristi
16.Jun.2014 at 11:24
Hea Jüri,

Püüa hetkeks mõelda suuremalt. Näiteks sellele, et samasooliste vanematega peresid on alati olnud, neid on ka praegu, hetkel, eestis rohkem kui sa ehk arvata oskad. Nad lihtsalt ei jää sinu trajektooridele võibolla ette, niiet sulle jääb mulje et neid ei olegi. Aga nad on! Ja nendes peredes kasvavad sageli ka lapsed. Ühiskonna suhtmine niisugustesse peredesse saab ikka alguse lastest ja nende vanematest. Kahjuks on vanemate arvamus sageli negatiivne, kuid see ei peaks nii olema. Seda, et maailm on eripalgeline, on oluline selgitada lastele juba varases vanuses. Inimene ei saa seksuaalset sättumust ise valida ega seda muuta, see on looduse poolt kaasa antud. On tähtis, et kui teismeeas laps avastab, et ta on teistsugune, siis teda ei tõugataks ühiskonna ja kaaslaste poolt eemale, et teda võetaks ikka kui sõpra ja inimest.