Arvamus
Autor: Jüri Pino, kirjamees
Esmaspäev, 11. august 2014 | www.meiemaa.ee

Hea mitu aastat tagasi tuli pähe, et kui homoteema üles võetakse, avalikkuse ette paisatakse, siis on see mingi plaanitava seatembu äramatmiseks. Rahvas läheb leili, omavahel sõimlema, ega märkagi, kuidas tõstetakse järjekordne maks, minnakse järjekordsesse sõtta, keelatakse järjekordselt midagi või sahkerdatakse järjekordselt midagi maha.

Siiani on oldud liiga laisk, et jälitusluulule mingit paikapidavust taha otsida, kokkulangevust järele vaadata. Ehk ükspäev. Sest miks mitte? Divide et impera. Siis, kui üleskeerutatud sõnatolm on katnud asjaolu, et taas on kõigile müts üle kõrvade tõmmatud, olgu maksude või käskudena, võib maha võtta. Sahtlisse tagasi, feminismi ja muude õigusluste kõrvale – hea haarata, kui tarvis läheb, vastavalt meeleolule.

Tuhanded allkirjad

Nii on lausa põnev, et viimane homoteema kestab juba julgelt üle pooleteise aasta. Kuigi sellest vist palju ei teata, seega ärgu pandagu pahaks pisikest ümberjutustust.Niisiis.

Eelmise aasta alguses alustas seltskond nimega Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) allkirjade kogumist plaanitava kooseluseaduse – mis lubaks ka siin maal homoabielu – vastu. Kel viitsimist ja lähemat huvi, vaadaku www.saptk.ee ja www.decivitate.ee, kus kodanikud ise lähemalt seletavad ja muidu möllavad.

Vaat, mis huvitav kodanikualgatus, mõtles minamees uimaselt, kui postkasti potsas vastav otsepost väga viisaka ettepanekuga allkiri anda. Mis mõtet? Kui partei ja valitsus on otsustanud niinimetatud Euroopa sabas sörkida, siis on niikuiniijuhtum. Et niikuinii võetakse vastu ja meie käest ei küsita. Hakkab meelestki minema, mis kunagi tavaliseks peetut on tänaseks keelatud. Kombed, sõnad, nii edasi.

Umbes nädal või paar hiljem heitsin ikkagi omadki nimemärgid SAPTK petitsioonile. Suuresti seepärast, mis vahepeal juhtunud. Nimelt olid leili läinud homoseaduse eestvõitlejad, kes kutsusid keskmassiteabevahendites üles SAPTK-d kohe sulgema, ninamehi vangitorni heitma või siis vähemalt töölt lahti tegema, loomulikult sobis ka mingite pornokaubanduses saadaolevate rõveduste saatmine neile makstud vastuse ümbriku sees, mis otsepostiga kaasas oli.

Sõnaga – parim bolševistlik stiil, ei ole vaja vaielda, vaid vastaline ära hävitada, ärgu mulisegu! Mispeale mõnes mehes ärkas väljaõpetatud vastaline ja nii see läkski.

Edasi – paari kuuga koguti 38 000 allkirja. Paberil, mitte needuses. Anti need riigikogu eesistnik Ene Ergmale üle ja siis läks asi eriti huvitavaks. Nimelt ei mainitud seda keskmassiteabevahendites rohkem kui poole sõnaga ja mokaotsast, kui üldse. Küll aga läks sõim kõvemini lahti, seekord presidendi (!) enda nätsu vahelt, kes pidas ühes kõnes tarvilikuks märkida, kui häbi tal nende 38 000 inimese pärast on. Et XXI sajandil Euroopas, sallimatus, blablabla.

Mis su, sitika, häbi maksab…

Teema on jätkunud. Eelkõige raevukate vastulöökidega progressiivse intelligentsi helgemate peade kiljatustega keskmassiteabevahendites, mis korrutavad samu argumente – Euroopa, sallimatus, blablabla. Samas, jälle parimas bolševike stiilis, ega ei ole vaja teist kuulata, vaid ta vaikima karjuda, soovitavalt ära hävitada. Ehk siis SAPTK-le sõna pole antud.

Küll igasugu tundmatutele sotsiaalteadlastele, majanduspõgenikest kirjanikele, muule tüütult sama edumeelset laulu heietavale kambale, kes muudkui mõistab hukka ja kutsub üles. Komm kirsi peal oli vankumatult võimutruus Eesti Päevalehes ilmutatud süüdistus, et kes seisab homoabielu vastu, on Vene agent! Ei pane viidet, sest pole huvitatud nõretavalt võimutruu lehe populariseerimisest!

Ümberjutustuse lõpp, palun vabandust, et pikale läks. Nüüd hämar arutlus.

Haiglaselt erapoolik ja vildakas riik

Õieti on homoabielu seaduse teema ükskõik. Vist 12. septembriks on partei ja valitsus otsustanud selle vastu võtta ja võtab ka. Tõeline punkt on, mille märkis ära lugupeetud Priit Pullerits – keda mul on au oma õppejõuks nimetada – oma blogis (vaata suusk.blogspot.com, 6. juuni sissekanne), et sel teemal on ajakirjandus olnud erapoolik ja kallutatud.

Tõsi. Aga kolm punkti on, et terve Eesti riik on haiglaselt erapoolik ja vildakas. Vähemalt kodanikualgatuse küsimuses, millest president ja tema ümber tiirlejad on nii suure suuga lärmata võtnud. Et kui tore see on ja kuis rohkem peaks. Ja kuis riik peaks toetama.Jajah. Kui see on nii-öelda õige kodanikualgatus. Võid asutada seltsi, sihtasutuse, mis seisab Euroopa lõimumise, vähemuste õiguste, blablabla eest – ja sa oled õige kodanikualgatus. Oskad asja osavalt ajada, saad riigilt oma ühendusele rahagi ja mitte vähe. Võibolla kutsutakse vastuvõtule, antakse märk rinda, EPL teeb intervjuu, välismaalt tulevad lisarahad, elu on vikerkaar.

Aga roni sa välja mõtetega, mis ohjuritele vastukarva, oled tõbras valmis. Tagurlane. Sallimatu. Kristlane, raisk.

Millest võib järeldada, et vaid teatud kodanikualgatus on siin maal riiklikult soositud. Nagu nõukaaeg. Oli ju organisatsioon ALMAVÜ – Armee, Lennu- ja Mereväe Abistamise Vabatahtlik Ühing siis olemas. Vabatahtlik – järelikult kodanikualgatus. Või mis?

Või peaks hakkama õigetele kodanikualgatustele andma riiklikku märki lühendiga RKKA – Riiklikult Kinnitatud (Kinnimakstud?) Kodanikualgatus? Et sotid oleks selged, ustav riigiinimene teaks, kuhupoole hoida.

Vanem rahvas peaks teadma, et RKKA ka Rabotshe-Krestjanskaja Krasjana Armijat tähendas… Eks ajalugu kordu.

Ma jääks siiski Vabatahtliku Armee poolele.

Allikas: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=60273