18.Sep.2014

Toivo Tänavsuu, Eesti Ekspress, 06. detsember 2012

Taasiseseisvunud Eesti piirivalve üles ehitanud viitseadmiral Tarmo Kõuts (pildil) peab politsei, piirivalve ja kodakondsus-migratsiooniameti ühendamist totaalseks poliitiliseks “ämbriks”, mis maksab meile praegu valusalt kätte.

Miks valutate piirivalve pärast südant nüüd, kolm aastat pärast selle liitmist politsei ning kodakondsus- ja migratsiooniametiga (KMA)?

Piirivalvurid on minu poole pöördunud ja nad on mures. Ühendameti loomine oli poliitiline aktsioon fanfaaride taustal. See pidi olema kasulik ja hea, kõik pidi minema paremaks, aga ei läinud.

Kui viie aasta eest protsessi erakonnas (Kõuts kuulus IRLi – T. T.) ja koalitsioonis kahtluse alla seadsin, ütles Mart Laar, et raske on seda seisukohta kaitsta, sest kõik väidavad, et takistame progressi.

Siseministeeriumi juurde moodustatud töögrupis, kes liitumist ette valmistas, polnud üheselt selget nägemust protsessi kulgemisest ega tulemust. Politsei oli huvitatud piirivalvurite kaasamisest politseitöösse ja väliste efektide saavutamisest: auastmed, ohvitserkonda kuulumine.

Mis liideti?

Selge sõjaväelise struktuuriga piirivalve ja tsiviilorganisatsioon politsei, millel kohati veel miilitsa mentaliteeti.

Need on erineva kultuuri, käitumisreeglistiku, juhtimise ja identiteediga, Eesti mõistes küllaltki küpsed asutused.

Politseiga käis ja käib alati kaasas karistamise varjund, vahel lausa vajadus. Piirivalve seostus inimestele pigem sõbraliku näoga piiripunktis, merepäästevõimekuse ja intelligentsete ohvitseridega. KMA oli kui töömesilaste pere, kus tooni andsid peamiselt naisametnikud. Kõigil kolmel asutusel oli oma kindel nägu, kultuur ja sisekliima. See kõik lõhuti liitumisel ära.

Ühendameti uue sisemise sideme ja organisatsioonikultuuri loomisel on tunda jõuga survestamist: kes maksvusele pääseb. Siin toimib juba füüsikaseadus: politseil on rohkem massi, tema jääb peale.

Mis olid iseseisva piirivalve tugevad küljed?

Tugev identiteet ja väga selge juhtimisahel. Reapiirivalvurist ohvitserini kõik aktsepteerisid süsteemi, olid isamaalise ettevalmistuse ja hoiakuga.

Piirivalve alustas omal ajal täiesti nullist. Polnud ühtegi väljaõpetatud piirivalvurit. Soomlaste abiga õpetasime 2000. aastaks piirivalves välja 3000 inimest. Politseil oli mõneti kergem, paljud nõukogude miilitsad atesteeriti ümber Eesti politseisse.

Piirivalves täideti korraldusi täpselt, eksimusi oli vähe. Kordonid, piiripunktid toimisid hästi. Näitasime Euroopas eeskuju, kui kiiresti võib üks väike riik oma piirid pidama saada. Eesmärk ja Euroopa Liidu ootus oli, et Eesti piir peab nagu Hiina müür.

Piirivalve väljaõppekeskus Narva-Jõesuus pakkus oma mitmekülgse ettevalmistusega huvi isegi Ameerika eriteenistustele.

2000. aastaks oli kaitseliiduga sõlmitud koostööleping, et sulgeda piir, kui peaks juhtuma midagi ootamatut. Ehitasime üles moodsa idapiiri koos radarite, sensorite ja automaatse piiritoimimisega. Reageeriti igale piiririkkumisele.

Seevastu politseid on saatnud üks skandaal teise otsa?

See võrdlus pole määrav. Politsei on üles ehitatud kui tsiviilorganisatsioon, piirivalve aga sõjaliselt korraldatud. Ohvitserid käituvad alati kui ohvitserid. Kui kõrgemalt poolt tuleb käsk, siis on see täitmiseks. Kui ei täideta, siis jääb ohvitserikarjäär liiva kinni.

Ametkondade liitmiseks koostatud analüüs negatiivseid külgi ei leidnudki.

Poliitilisel tasandil oli kõik väga hästi põhjendatud ja liikus libedalt. Töögrupi koosseisus olid kõikide ametite esindajad, kuid kõlama jäi politsei hääl. Töögrupi juhtiv pool oli siseministeerium.

Ministeeriumi tippametnikud lähtusid pigem erasektori organisatsiooni juhtimise loogikast, mille keskmes on kasumiga majandamine. Aga riigi sisejulgeolek ei ole valdkond, mida saab majandada kasumlikult. Selle “kasum” on elanike turvatunne ja põhiväärtuste kaitse.

Mis viltu läks?

Lähtealus oli see, et raha on tarvis kokku hoida. Liitumise järel võeti politseilt ära üle 200 miljoni krooni. See oli hea ajend öelda: tõmmake eelarve koomale! Sellega kaotasid kõik, sest Raivo Küüdi juhtida jäänud ühendorganisatsioon oli pärast seda suurtes rahalistes raskustes.

Mille üle piirivalvurid kurdavad?

Piirivalvepiirkonnad on antud prefektuuri alluvusse ja koosseisu. Sellega on tekkinud kentsakas olukord: piirivalve peaks Schengeni kriteeriumide järgi olema selge ülalt alla käsuliiniga: peadirektorist piirkonnaülemani. Aga praegu lõikab selle liini läbi prefekt, kes kegelikult piirkonnaülemat kamandab.

Politsei sai hulga tääke juurde. Aga nii mõnedki ebamugavad ja ebameeldivad ülesanded jäeti piirivalvuritele.

Lisaks hävineb piirivalve identiteet, mis algab mundrist ja igapäevastest toimingutest. Seda lammutatakse praegu täiega. Mundrid tehakse vägisi siniseks.

Kui rääkida algsest ideest – tugiteenuste liitmine –, siis see on mõistlik. Pole vaja nii palju ametnikke ja tellimusi võib teha koos. Samas moodustab politsei, piirivalve ja KMA konglomeraadi väga erinevate tegevustega.

Ühendameti loomise läbirääkimistel kuulsime politseilt piirivalve osas vaid kiidusõnu: kõik tahtsid sellist head organisatsiooni nagu piirivalve. Kui palju täna sellest järele on jäänud?

Piirivalvuritest said miilitsad?

Ma ei taha politseid halvustada. Politsei teeb oma igapäevast ränka tööd. Aga selline ühendamine on teinud kolmest tugevast meeskonnast ühe nõrgestatud ja juhitamatu meeskonna, millel puudub ühine identiteet ja kus valitsevad sisepinged. Kolmest tehti vägisi üks.Üks käitumiskultuur, üks munder, üks psühholoogiline lähenemine. Põõsast radariga püüdmisest ma parem ei räägigi.

Kunagi saadi politseis preemiat selle eest, kui palju trahve suudeti vormistada. Piirivalves pole sellist asja kunagi olnud, see oli lausa keelatud.

On tunne, et meil ongi ainult politsei ja tegeleme ainult politseiasjadega. Nõupidamised on politseis, politseinikud kamandavad ja juhivad kõike.

On see ebaõiglus või rumalus?

Jüri Pihl ja tema alluvad väitsid korduvalt, et ametid ühendatakse pariteetsetel alustel ja ühendasutust hakkavad juhtima kõigi kolme esindajad. Mitu piirivalvurit juhib täna ühendametit?

Inimesed tunnevad, et neid on petetud ja nad on lolliks tehtud. Toimub piirivalve suurepärase ühtse pere ja organisatsiooni hävitamine.

Samasugustel “pariteetsetel alustel” liideti igasuguse usalduse kaotanud Res Publica vana stiilse, tugeva kultuuri ja poliitilise kestaga Isamaaga. Isamaa inimesed tõrjuti vaikselt juhtimisest kõrvale.

Mina seda mängu mängida ei tahtnud, sattusin autsaideriks ja astusin erakonnast välja.

Kui paljud on piirivalvest lahkunud?

Aastatel 2005–2009 ehk perioodil, mil liitmise protsess oli siseministeeriumis vindumas, lahkus piirivalvest umbes 1000 inimest. Meeletu hulk, terve kolmandik!

Lahkujatest oli ohvitsere üle 230. See moodustab ohvitseridest, keda oli 350 ringis, tublisti üle poole. Osa neist suure rahaga väljaõpetatud meestest läks kaitseväkke ja aitas seal üle elada raske perioodi, osa läks erru, osa erasektorisse. Üks lahkuja oli näiteks kolonel Uno Kaskpeit. Andekas ja sirge seljaga ohvitser, kes ehitas üles Lõuna piiri, kuid läks parimas eas erru.

Miks nad lahkusid?

Sest kaitseväelise taustaga piirivalveohvitserid ei tahtnud saada politseiohvitserideks.

Aastatel 2010–2012 on piirivalvest lahkunud 105 inimest. Kõik on juba läinud, enam pole kellelgi minna. Praegu tehakse kiireid mõnenädalasi piirivalveohvitseride ad hoc kursusi. Sellega oleme jõudnud sisuliselt samale tasemele, kus piirivalve oli aastal 1992, kui Remniku väljaõppekeskuses kiirkorras ohvitseriks sai. Nii ruttu pole võimalik piirivalveohvitseriks õppida!

Mis osas me veel nüüd nõrgemad oleme?

Piirivalvet on veel äratuntavalt alles jäänud ida- ja lõunapiirile. Merepiiri kaitsmise võimekuses oleme läinud 20 aastat tagasi. See ei vasta HELCOMi (Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon – T. T.) nõuetele, mida tõestavad viimase suve päästeoperatsioonid.

Piirivalvelaevade üksikdivisjon on laiali saadetud. See võimas üksus komandeeris laevad piki merepiiri. Olime suutelised poole tunniga ükskõik kus Eesti ümbruses inimese veest välja õngitsema. Aga praegu kuuleme, et hulbitakse vees tunde, enne kui abi saabub.

Igal mereäärsel kordonil oli oma kaater, mõnel isegi kaks. Kaatrid olid nii mobiilsed, et olid vajadusel 5-7 minutiga teel. Täna ei käi kõik laevad enam merelgi, sest raha pole.

Kas piir Venemaaga on auklik?

Piiri valvamine pole politsei jaoks prioriteet. Politsei prioriteedid on mujal. ELi välispiir on aga teatavasti viimased 10–15 aastat olnud tugeva immigratsioonisurve all.

Kui mina omal ajal piirivalves olin, imbus Sloveenia kaudu Itaaliasse ja mujale 12 000 piiririkkujat aastas. Sloveenias oli politsei ja piirivalve ühendamet! Sama ajaga suutis Eesti piiri illegaalselt ületada kümmekond inimest.

Muidugi on meie piirile pinge väiksem, kuid kurdid on siitkaudu püüdnud rännata Soome ja Rootsi. Neid oleme pidanud kõvasti takistama, pluss organiseeritud kuritegevus: narkoteed, salasigaretid ja piirituseveokid. Surve on suur ja iga nädal peetakse midagi piiril kinni.

EL peab Venemaaga viisavabaduse kõnelusi. Viisavabadus tähendaks, et piirile tulevate inimeste arv võib suureneda kordades. Mismoodi sellega toime tullakse? Organiseeritud kurjategijad ja eriteenistused kasutavad olukorda kindlasti ära.

Mida tuleks praeguses olukorras teha?

Taastada piirivalves ühtne ja toimiv käsuliin. Üle vaadata pariteetsuse küsimus. Säilitada iga organisatsiooni identiteet ja kultuur, millega säilib ka motivatsioon ja töövõimekus.

Selle juurde kuulub ka vormirõivastus. Omal ajal õnnestus meil piirivalvuritele luua selline mundrikomplekt – paraadmundrist tanksaabasteni –, mis oli Euroopas väga kõrgelt hinnatud. Ma ei ütle, et politseil on vilets munder, aga see on politseimunder.

Küsimus ei saa ju ometi olla mundris?

Munder on ohvitseri identiteedi alus. Eesti ohvitser ei pane endale selga vene mundrit. Nii ei pane ka piirivalvurid selga politsei mundrit.

Kui palju tunnistatakse, et asjad untsu läksid?

Piirivalves on see üldteada asjade seis. Tippametnikud poetavad omavahelistes vestluses lausa pisaraid ja kurdavad, mida ei julge avalikult välja öelda.

Kas näete seoseid viimase aja politsei skandaalide ja ühendameti sünnivalude vahel?

Viljandi peksujuhtum näitas, et politsei maakondlik võimekus pole piisav.

Olen pikemat aega kriitiline olnud, kuidas Eesti riik toimib. Kui ma 2000. aastal piirivalvest kaitseväkke läksin, töötas siseministeeriumis umbes 110 inimest ja kaitseministeeriumis umbes 120 inimest. Ühes oli püssi all 16 000 meest, teises mõni tuhat. Kaitseminister Jüri Luik ütles mulle, et tal on osakonnas 60 inimest, et viia Eesti NATOsse.

Täna töötab kaitseministeeriumis ja siseministeeriumis mõlemas umbes 300 inimest. Kas meie ülesanded on ELi ja NATO liikmena kolmekordistunud?

Ei ole. Meil on toimunud nii poliitilise kultuuri kui ka ametnikkonna mugandumine, mahakäimine ja korporatiivseks muutumine. Kõik püüavad oma olemasolekut igati kindlustada.

Suurem osa võimekustest on toodud Tallinna ministeeriumidesse, maakonnad on tühjaks tõmmatud. Eesti linnriigistumise protsess on ammu murettekitav. Julgeoleku mõttes oleme aina pehmem ja rasvasem saak.

Poliitika ja šõubisnis käivad käsikäes. Poliitikud on hakanud laulma, tantsima ja etlema. Poliitilised otsused on muutunud pealiskaudsemaks, lähtudes välistest efektidest, nagu kolme ameti ühendaminegi.

Väliselt oli kõik ilus. Saime jälle ühe reformi, millega Euroopa ees hoobelda.

Kas nüüd jõuame ühenduse Vaba Isamaaline Kodanik (mille liige on Kõuts – T. T.) tulevase valimisplatvormi juurde?

Ei ole mõtet turule tuua veel üht seltskonda inimesi, kel on oht moraalselt alla käia, lagastuda ja pätistuda.

Appikarje: 168 euro eest riideid nii soojas autos istuvale kui ka õues külmetavale “politseinikule”?
Valikulisi noppeid Ekspressi palvel piirivalvurite koostatud kirjast, mis räägib ebakõladest 2010. aastal tööd alustanud politsei- ja piirivalveametis (PPA). Kirja autor on toimetusele teada.

Tekkisid objektiivsed ja subjektiivsed hindamiskriteeriumid ehk siis – pole tulemust (trahvi), pole ka tulemustasu.

Alguses taheti isegi piiril patrullivale ametnikule panna selga sinine vorm, kuid siis võitis selge mõistus ja nemad jäävad ikka rohelisse vormi. Kas piirivalvuri sinisesse vormi riietamine teeb tast veendunud ühendasutuse mehe?

Kõigile välitööd tegevatele ametnikele on ette nähtud vormivarustust aastas 168 euro eest. Nii politseinikule, kes sõidab Škoda Superbiga ja tuleb soojast autost välja vastavalt vajadusele, kui ka piirivalvurile, kes jalutab iga päev ja iga ilmaga metsas 10–15 kilomeetrit. Selleks vajab piirivalvur kummikuid kevadeks, talvekummikuid külmemaks perioodiks, nöörsaapaid suviseks ajaks ja, kui läheb piiripunkti, siis ka kingi.

Lisaks vajab ta kindaid ja muud vormi, olenevalt kas patrull on ATV, lumesaani, paadi või hõljukiga. Näiteks idapiiril on kõik need patrullid olemas ja lumesaaniga sõitmine on tore ainult televiisoris, muidu on külm.

Kolme aasta jooksul ei ole ühendametis palgad saanud ühetaoliseks. Kaotajateks on just piirivalvurid. Samas on piirivalvuritele tööd juurde tulnud. Kuna politseid paljudes kohtades pole, siis peab piirivalvur lahendama ka probleeme alates kodutülidest kuni kohalikele trahvi tegemiseni ehk siis tegema politsei tööd. Ja seda pärast viiepäevast täiendusõpet politsei alal. Kui vanasti patrull nägi, et külapoe juures tuigub Karla oma auto najal, siis patrull võttis Karlalt autovõtmed või viis ta koju. Nüüd tuleb trahvi teha. Kuid kas see Karla tulevikus teatab, et küla vahel on liikumas võõrast rassist rahvast, arvatavad ebaseaduslikud piiriületajad?

Lennujaama piiripunkti ülema värbamistingimustes on kirjas , et piiripunkti juhtimiseks tuleb kasuks piirivalvevaldkonna tundmine! Samuti vähemalt kolmeaastane juhtimiskogemus (mille alla loetakse ka mitteformaalsete struktuuride – projektide, töögruppide jms juhtimine). Seega vormivarustuse töögrupi juht (selline töögrupp kunagi ametis oli) sobib ideaalselt Eesti Vabariigi ühe tähtsama piiripunkti juhiks!

Kõige paremini ütlesid oma arvamuse Eesti ühendameti kohta välja Leedu piirivalvurid. Leedukad olid ka politseiga ühendatud ligi kümme aastat ja siis läksid sõbralikult lahku. Eesti piirivalve oli nende jaoks suur eeskuju. Kui nad tahtsid, et nende ülemused millelegi tähelepanu pööraksid, siis tasus vaid lausuda, et eestlased mõtlevad ka samamoodi ja tähelepanu oli saavutatud. Aga kui oli tarvis midagi kiiresti saada/otsustada, siis tuli öelda: “Aga eestlased on juba teinud.” Nüüd aga ütlevad leedukad: “Meie olime politseiga koos kümme aastat, enne kui aru saime, et see ei tööta, kuid teie, eestlased, olete ju tark rahvas ja me usume, et teie saate juba viie aastaga aru, et ühendasutus ei toimi.”

Rahvas ei mõista, miks piirivalvurid maanteedel kiirust mõõdavad, miks kaaluvad nad veoautosid, miks pole nad piiril ja ei valva seda, eriti arvestades näiteks salasigarettide hulka Eestis.

Riigieelarvesse on sisse kirjutatud trahvid ja seda on vaja täita. Paar aastat tagasi oli probleem, et Tartu mnt liikluskaamerad toovad vähem raha sisse, kui loodeti. Kui politseipatrull läheb teenistusse, saab ta patrull-lehe, kus 1/3 on ülesande kirjeldus ja 2/3 üles loetud eri paragrahvid seadustest. Nende ees on kastikesed, kuhu saad siis sisse kirjutada, mitu trahvi tegid selle paragrahvi alusel. Viid ühe korra nn tühja lehe tagasi, viid teise korra, kolmandal korral leiad ikka midagi, sest enam ei taha minna juhi küsiva pilgu ette.

Töötaja ei tunneta organisatsiooni, on ainult juhendid, seadused jne. Räägitakse, et on välja antud isegi juhend kokkupandava redeli kasutamiseks – kas see ei ole mitte liig?

Allikas: http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/tarmo-kouts-eesti-piirivalve-havitati-nuud-on-idapiir-ohus?id=65365086