Julius Evola “Viienda seisuse võimuletõus”

Marksistliku historiograafia vaieldamatuid teeneid on katsemääratleda ajaloo kulgemise üldist suunda täpselt piiritletud faasidevaheldumisena. Sündmusi, millele teised ajaloolased on keskendanud omatähelepanu, nagu näiteks sõjad, riigipöörded ja muud sedalaadi muutusedning protsessid, ei käsitleta selles iseeneseslikult tähtsaina, vaidteisestena ja juhuslikena ülemaailmse edasiliikumise taustal.

Vastaspool, see tähendab parempoolsus, pole selles laadismillegi võrdväärsega toime tulnud. On iseenesestmõistetav, et “ajaloo mõtte”marksistlik tõlgendus, mille kohaselt majandusliku determinismitoimimine toob fataalse paratamatusega võimule töölisklassi, tulebtäielikult kõrvale jätta. Kuid seda tehes tuleb asuda metodoloogiliseltsamale tasandile ja möönda, et ajaloosündmusi tuleb vaadelda samalaadseüldistava skeemi taustal. See skeem peab aga lähtuma hoopis teist laadikäsitusest, mis on kõrgem ja millel pole midagi ühist labase japealiskaudse ajaloolise materialismiga.

Pietro Operti on visandanud üldistava käsituse, millele võikstugineda antimarksistlik historiograafia. Kui jätta märkimata meie enesesellealased kujutlused, siis samasuguse käsitluse on piiritlenudeelnenuga üpris ühemõtteliselt ja ka samal ajaluurijad-traditsionalistid, esmajoones muidugi Rene Guenon, siis V.Vezzani ja H. Berl, osaliselt ka O. Spengler ise, ehkki tematähelepanekud piirduvad vaid ainukordseina käsitatudtsivilisatsioonitsüklite evolutsiooniga.

Küsimus, mida me kavatseme käesolevas peatükis täpsemaltkäsitleda, on “viienda seisuse võimuletõusu” fenomen. Et seda arusaadavaks teha,peame eelnevalt andma lühikäsitluse taustprobleemist ja nimeltpoliitilise võimu või tsivilisatsioonitüübi, üldisemalt, kogutervikliku – ja me ei kõhkle ütlemast – “normaalse”, neljatasandilisthierarhilist väärtussüsteemi moodustava ühiskondliku organismijärkjärgulisest taandarengust ja allakäigust. Selle hierarhia tipus onvaimse ja sakraalse võimuga juhid, seejärel tuleb sõjaline ülikkond,kolmandana omanikest kodanlus ja kõik need, kelle huvid piirduvadmajanduse tasandiga (need on “kaupmehed”, hindu vaišjate kast).

Kuid on ka kohe selge, et ajaloos, mida meie tunneme, onniisugune püramiid kokku varisenud ja on aset leidnud langemine mainitud neljatasandi piirides kõrgemalt madalamale. Sakraalsusel põhinevatestühiskondadest, kus juht või valitsev klass teostab võimu vaimsel aluselrajaneva “jumaliku” õigusega, taandud ühiskondadesse, kus valitsebsõjaline aristokraatia. See oli arenguaste, mis lõppes Euroopa suurtedünastiate ajastuga. Prantsuse revolutsioonis võttis võimu demokraatia,liberalism ja industrialism, teisisõnu, kolmas seisus kui kapitalistlikja plutokraatlik kodanlus. Sellest ajast alates on maailma kõrgeimateksjuhtideks rahanduse peremehed, söe-, terase-ja õlikuningad.Sotsialistlikud ja töölisliikumised, mille loogiline lõppsiht onkommunism ja nõukogud, märgistavad viimase ühiskonnakihi, neljandaseisuse tõusu ning rünnakut kolmanda seisuse ühiskonna vastu (ainuüksiselles perspektiivis on käsitatav Lääne ja Ida, kommunistlike riikideja USA ning vastavalt mõlema satelliitide vastasseis) sihiga saavutadavõim maailma üle. See on neljanda seisuse võitlus selle vastu, mis veelon alles kolmanda seisuse maailmast.

Parempoolsest vaatekohast on ajaloo mõte käsitatav justniisugusena;sellise arengu tulemust silmas pidades peaks seda nimetama pigem ajaloomõtte hääbumiseks. Kuid kas taandareng jääb peatuma neljandal seisusel?Kahe sõja vahel ilmus Karlsruhes ainulaadne väike raamat, mille autorH. Berl oli teinud suure sammu edasi nimetatud vaatekoha arendamisel.Töö pealkiri oli “Die Heraufkunft des fünften Standes”.Lisaks teoreetilisele sisukusele ja ajaloo kui allakäigu põhjendamiseleoli mainitud teos täidetud jõulise emotsionaalse laenguga. Berl oli omaraamatu kirjutanud sanatooriumis, olles üleni uuritava probleemilummuses (autor on ise tunnistanud, et igal leheküljel on tundapalavikku).

Aga kui see seik ja mõned liialdused kõrvale jätta, siis onBerlikäsitus igati põnev sellele, kes tahab mõista, mis meie ajal toimub.

Kogu ajalugu läbiv taandareng ei jää peatuma neljanda seisusejuuresega lõpe kollektivistliku, marksistliku ja kommunistliku maailmaga;allakäigu jätkuks on viienda seisuse esiletõus. Mis on viies seisus?Siinkohal tuleb lähtuda käsitusest, et iga objektiivne moodustis onkahe algprintsiibi – ühelt poolt korra, teiselt poolt kaose jõudude -koostoime. Ta sünnib esimeste jõudude vormiloovast aktiivsusest, misaheldab ja suleb kindlatesse struktuuridesse teised jõud (struktuuridesees võib kaos kui dünaamiline alge leida väljenduse ka kui loovus).Kui arengutsükkel jõuab lõpule, siis see ürgne alge, umbisikuline ja,koos Goethega öeldes, “deemonlik” aluspõhi, mis traditsioonilistestsivilisatsioonides on kõrgema seaduse jõu ning ka vaimsete, heroilisteja aristokraatlike väärtuste ning neid väärtusi kandvate inimesteloomuliku prestiiži varal vaos hoitud, alla surutud ja kultiveeritud,püüab saada vabaks, toimida destruktiivselt ja pürgida võimule. See onpiir, millest alates võib võimule tõusta viies seisus.

Igasuguses “revolutsioonilisuses” kui sellises on alatiäratuntav sellevormitu aluspõhja mõju; arengu hilisemates faasides on see enam võivähem taltunud, kuid esimeses faasis on talle alati iseloomulik teatavmetsikus, hävitamis- ja õõnestamiskirg, mis leiab väljenduse indiviiditasalülitamisena kollektiivi ning üldise kollektivismideemonina.Leheküljed, mis Joseph de Maistre kirjutas Prantsuse revolutsiooni kohta,on selles seoses igavese väärtusega. Olgu veel öeldud, et viienda seisuse riikivõib üldisemalt vaadelda kui anti-riiki – kui riiki käsitada tapärimuslikus tähenduses kõrgema reaalsusena ning kõrgemavormiloovajõuja idee kehastusena. Sellest vaatekohast lähtudes uskusBerl, et tänapäeva organiseeritud ja endeemilisele kuritegevusele,mille esimene tüüpiline näide oli ameerika gangsterlus, võib omistadasümptomi tähenduse. Tänapäeva iseloomulikke jooni on “organiseeritus”.Võib isegi öelda, ehkki see kõlab paradoksina, et “kaos organiseerub”.Needsamad jõud on üpris sageli peidus ka neljanda seisuse, kommunismija marksismi loodud poliitilistes süsteemides, sest loomulikugravitatsiooniseaduse kohaselt ei ole kuidagi võimalik, et langeminelõpeb teatud tasandil ega vii enam edasi veel madalamal asuvaletasandile.

Sellega seoses tuleb jälgida mitte ainult ühiskonda japoliitikat puudutavat, vaid ka seda, mis toimub isiksusega. Ajaloos on alati olnudjulmusi ja metsikusi, kuid nüüdisajale diagnoosi panekul esiletulevtüüpiline alge on kurjakuulutava ratsionaalsusega väljaarendatudlaostamismeetodid, mille sihiks on taandada olendid, kelle kallal neidrakendatakse, tahtetuteks ja enestegi silmis põlastust väärivaiksnukkudeks (selles osas on mõningaid tähendusrikkaid, ehkkitendentslikult ühekülgseid seoseid esiletoovaid piiritlusi teinudkatoliiklik eksistentsialist Gabriel Marcel).

Piisab, kui mõelda sealpool raudeesriiet toimunudkohtuprotsessidetelgitagusele ning ümberkasvatamis- ja koonduslaagrite režiimile.Rünnaku sihiks on “vorm” tema olulisimas ilmingus, mida kehastabisiksus. Tasandid on enesestmõistetavalt erinevad, kuid üldinesuunitlus ja “käekiri” on hästi äratuntav.

Berli raamatu ilmumisele järgnenud ajal on olnud võimaliktäheldadanüüdismaailma teisteski valdkondades nähtusi, mida saab kas võiosaliselt seostada ülalpool mainitud “mõjude vallapääsemisega”. Võibnäiteks mainida mõningaid “mässupõlvkonnaga” kaasnenud nähtusi. Mässvõib olla legitiimne, kui see on suunatud ühiskonna vastu, millelpuudub – osaliselt või täiesti – kõrgema jõu autoriteet; mis on tühi jamõttetu, mehhaniseeritud ja standardiseeritud ning areneb kvantiteediamorfses maailmas üha umbisikulisemaks.

Aga kui on tegemist mässajatega, “kel pole lippu”, kui mäss oneesmärkiseeneses ja muu vaid ettekääne, kui ta toob kaasa ohjeldamatuse,primitivismi, alistumise sellele, mis on algne madalamas tähenduses(seks, neegri/azz, joomine, spontaanne ja sageli kriminaalne vägivald,labasuse j a anarhia ülistamine), siis on võimalik põhjendatult sidudaneid nähtusi teistega, mis omal tasandil annavad tunnistust alt üles,läbi kehtivas maailmakorras olevate ja üha nähtavamaks saavate lõhedetungivate kaosejõudude toimest. Teatavad, rohkem või vähem vaimseltvigased isikud, kel pole enam midagi kaotada, on sõna otseses mõttesnende jõudude meelevallas.

Võime järele anda kiusatusele ja osutada mõnele teiselegisarnaselenähtusele, mis annavad tunnistust, ehkki teise tahu poolt, isiksusevastu suunatud rünnakust. Eks ole ka niinimetatud psühhoanalüüs püüdlõhkuda vahesein, mis ettehoolduslikul viisil tõkestab pääsuinfrapersonaalsesse maa-alusesse, mille moodustavad pimeduse jõud, ningkatse pöörata kõik pahupidi, mille tulemusel seda maa-alustkäsitatakse kuiinimese esmast alget ja tema psüühikat tegelikult käivitavat jõudu.Selle nähtuse sarnasus pahempoolse ideoloogia poolt ühiskondlikuks jaajalooliseks progressiks peetavaga on silmanähtav: poliitilistestruktuuride pea peale pööramisele ja sellele lisanduvaleprogressikäsitusele vastab rünnak selle vastu, mida antiikajal nimetatihegemonikon’ iks – sisemiseks valitsejaks. Selle tulemus on inimesetaandamine pelgaks pealisehituseks.

Kuid siinkohal lühidalt esitatud ideedekogumi põhilinetagamõte onvahest see, mis osutab tõelise “ajaloo mõtte” ja sellest loogiliselttulenevate ettekuulutavate sümptomite ühiskondlikele jaeksistentsiaalsetele aspektidele. Tuleb olla ettevaatlik igasugusteäärmuste ja maailmalõpukuulutuste suhtes, ehkki paljud seigad peaksidmeie poolt visandatud taustal panema mõtlema ka need, kes viibivad veelprogressi ja demokraatia müütide uimas ning kes pole suutelised taipamailmselgeid põhjustelt tagajärgedeni viivaid seoseid, mida on olnudvõimalikjälgida juba sajandeid kestnud sündmuste jadas.Tsivilisatsiooni ja ühiskonnaorganisatsiooni neljaastmeline liigenduson üks realiteet; teine on madalama loomusega jõudude esiletõus, kunaollakse jõudnud seda võimalikuks tegeva piirini ja mõnes mõttes ei oldaenam tõeliselt inimlikus maailmas. Niipalju seekord asjust, millelevõib taustaks olla tees viienda seisuse võimuletõusust.

Tõlkinud Haljand Udam

Avaldatud ajakirjas Vikerkaar 1994, nr. 4

***

Nõukogude nomenklatuur ja sulide võim

– katkend Haljand Udam esseest “Ellujäämise valdkond”

Itaalia parempoolne filosoof Julius Evola on kirjutanud väikese essee „Viienda seisuse võimuletõus” („Vikerkaar” 1994, nr. 4), milles ta püüab piiritleda parempoolse ajaloofilosoofia põhimõtteid. Ajalugu on kindla suunaga protsess, selles osas oli progressiõpetustel ja marksismil õigus, kuid paraku mitte enamas. Inimkond, kui pidada silmas tema vaimsust (tavaliselt on selle väljenduseks religioossus), ei arene täiuslikkuse poole, vaid pigem taandareneb. Vaimsed eksisteerimisvormid minetavad järk—järgult tähenduse, esile tõuseb materiaalsete hüvede tootmine ja teooria (kontemplatiivne elu, kreeka bios theoretikos) muutub praktika ripatsiks. Rööpselt sellega taandarenevad ka enamiku inimeste vaimsed vajadused, arusaamisvõime, huvid ja ideaalid. XVIII-XIX sajandi revolutsioonides sürjutati võimult aadel; selle seisuse erilisi abstraktseid eluväärtusi ja rolli ühiskonnas ei küüni tänapäeva inimene enam taipama, religiooni mõistmisega on sama lugu, isegi tänapäeva kirikuvürstidel on sellega raskusi.

Sellest peale sai inimkonna põhialaks majandustegevus ja kauplemine ning iseäranis sahkerdamine, valitsema tõusis kolmas seisus ehk kodanlus. Koos sellega algas ka neljanda seisuse ehk proletariaadi tõus. Tema vaimsuse väljenduseks olid pseudoreligioossed ideoloogiad sotsialism ja kommunism; tema pürgimuste tipuks sai Vene revolutsioon, mis pidi üle kasvama maailmarevolutsiooniks. Evola küsib, kas neljanda seisuse võimuletõus ongi ajaloo lõpp, ja leiab vastuse, et paraku mitte… Neljandale järgneb viies seisus, mis kehastab allakäigu järgmist astet, seda jäägitult revolutsioonilist jõudu, millel pole enam mingit seost pärimuslike eluväärtustega ja mis kehastab vaid kaose jõudusid.

Mitmed sovetoloogid (sealhulgas näiteks A. Avtorhanov) on nentinud, et selle sajandi alguse vene sotsiaaldemokraatias juhtpositsiooni haaranud kriminaalne rühmitus oli jõud, mis, teostanud oktoobrirevolutsiooni, valitses NSV Liitu ja peaaegu kogu maailma (NSV Liidul oli ju kõikjal veendunud sõpru ja kaasatundjaid) vägivalla ja demagoogia varal 73 aastat ja 7 kuud, suutmata luua mingeid püsima jäävaid väärtusi. Kuid kaose jõud ei saa eksisteerida iseenesest (sellisena on nad vaid pelk olematus), nad peavad ühel või teisel määral siduma end korra algega ning parasiteerima reaalsel elul. Vene revolutsiooni esialgne äärmuslik nihilism pidi olude sunnil end tagasi tõmbama; bolševikud, saanud suure riigi peremeesteks, muutusid tahes-tahtmata „uueks klassiks” ehk nomenklatuuriks. Perestroika oli selle pideva arengu koostisosa ja ka loomulik lõpp. Ent on asjatu uskuda, et selle „uue klassi” moodustanud inimtüübi olemus muutus — ta jäi ikkagi kaose ja kriminaalse alge kehastuseks. Kummaline on, et rööpselt Venemaal toimuvaga avas ka Lääne ühiskond end demokraatia ja vabaduse edendamise sildi all üha rohkem kuritegelikule maailmale.

Evola mainib organiseeritud kuritegevuse ülemaailmset levikut olulisima meie aega iseloomustava märgina. Sugeneb küsimus, kas see ongi sotsialismi ja kapitalismi ühinemine ehk konvergents, millest kõneles omal ajal akadeemik A. Sahharov — viienda seisuse võim ei pea paratamatult avalduma bolševike partei ja tema „relvastatud osa” (nii nimetas V. Menžinski oma Tše-Ka-d, GPU-d, NKVD-d ja KGB-d) võimuna. On mõeldavad hoopis muud kurjuse ja kaose vormid.

Äärmuseni viidud individualismist, mille järgi ainus inimese eksisteerimise õigustus on edu, viib vaid üks saatuslik samm vargamoraali valdkonda. Vanatürgi luuletaja Yunus Emret käsitledes leidsin ühest allikast türgi ränd- ja röövhõimude elufilosoofiat sõnastava lause: meie oleme hundid, teie lambad, hunt murrab lamba alati… Hiljuti üllatusin, kui lugesin, et täpselt sama lause oli pandud ka Siioni tarkade suhu. Üllatuda tuli teinegi kord, kui lugesin, et sama väidab ka vene vargamaailma põhiseadus: maailm jaguneb sulideks ja mökudeks. Kolmandat pole — sina oled varas, tema möku. Temaga lävimine alandab sind. Sinu kaif on võtta temalt raha, auto, naine…

See on reaalsus, millega ollakse silmitsi ka Eestis, ja sellest lähtudes tuleks hinnata siin edasielamise võimalusi. Peame nentima, et nõukogude nomenklatuur ei kadunud laulva revolutsiooni passionaarses puhangus. Ta vahetas vaid vana punase maski uue vastu ja tunneb end selles võrratult mugavamalt kui enne. Selleks et edasi eksisteerida ja põlistada oma majanduslik võim, ohverdas „uus klass” marksistlik-leninliku ideoloogia, partei ja selle „relvastatud osa”, mis teda juba ammu käsist ja jalust sidus. Töörahva avangardina ja maailmarevolutsiooni hegemoonina pidi nomenklatuur tegema demagoogiat mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes — leib ja peavari pidi olema odav, kõigile tuli tagada töö ja palk. Nüüd seda propagandavõtet enam vaja ei ole, ühiskonna kogu rikkus on kanditud nomenklatuuri omandiks ja seda pole enam vaja kulutada demagoogia tegemiseks. Vanaga on kokku kasvamas noor, poliitika ja sahkerdamisega esile tõusnud nomenklatuur ning ka „sotsiaalselt lähedane element” (nõukogude newspeak’ls tähendas see kriminaalset maailma). Kui enne toimus võitlus parteiliste ametikohtade ja privileegide pärast, siis nüüd käib lihtinimese möku seisukohalt mitte vähem salapärane võitlus omandi ja raha ümber. Seda võitlust pidades liitub nomenklatuur juba täiesti loomulikult Lääne demokraatiaga, mille põhialuseks on sahkerdamine ja üha süvenev nihilism traditsiooniliste eluväärtuste suhtes.

Ei tuleks arvata, et kaos ja anarhia leiavad väljenduse üksnes ühiskonna madalama osa aktiviseerumises. Kaose jõudude nagu ka katku vastu pole ükski ühiskonnakiht piisavalt immuunne. Kaose jõud läbivad kogu ühiskonna, sealhulgas ka kultuuri ja vaimsuse. Viimased pole veel iseenesest mõistuse korda loova väe pärisalad. Ründav anarhism ja šarlataanlus ning pärimuslike kultuurivormide lammutamise filosoofia, mis üpris hõlpsasti leiab ühise keele sahkerdamise vaimuga, märgistab vägagi selgelt viienda seisuse võimuletõusu ka selles valdkonnas.

Minu meelest ei ole normaalse ühiskonna ja riigi mudeliks mitte turuplats, nagu turumajanduse prohvetid kinnitavad, jättes poliitikutele pelgalt turukupja rolli. Tegelikult olid turud ja koos nendega linnad, ühiskonda elustavad jõukeskused, tekkinud juba igiammusel ajal, enne igasugust kapitalismi. (Pigem peaks ütlema, et kapitalism on olnud kõikide ühiskondade paratamatu osa — ta kas toimib suuremate struktuuride sees või muutub, nagu tänapäeval, ainuvaldavaks.) Kuid turgude ja kauplemise energiat käsitati alati kui ohtlikku deemonlikku jõudu, mida tuli pidada rangetes eetilistes raamides. Koik usupärimused on keelanud laenuprotsendi, liigkasuvõtmisest rääkimata. Seetõttu ei ole enamik voorusi, mis „kapitalismi” ihaldusväärseks teevad, tema enese omad, vaid on pärit varasemast ajast, olles „feodaalsed igandid”. Samamoodi on suur osa Eesti aja võlust pärit tsaariaja ja balti hilisfeodaalsest miljööst (feodaalne polnud mitte üksnes mõis, vaid ka talu ja antvärkide linn). Turuideoloogia võimulepääsemiseni käsitati riiki kui maisuses kehastuvat vaimu, kui templit, õpetavat, korda ja õiglust loovat asutist. Vaim ja võim ei olnud siis veel vastandid, vaid ühe ja sama loova jõu kaks eri külge. Tegelikult on ka praegu riik sama, ilma niisuguse loomuliku „kapitalismieelse” ehk feodaal-kogukondliku korrata ei saa ühiskond päevagi eksisteerida. Ähmastunud on vaid inimeste arusaamine sellest. Viimastel sajanditel on sugenenud ideoloogia (see hõlmab valgustuse, ratsionalismi ja muid tüüpiliselt kolmanda seisuse tunnusesemeid), mis pärimusliku, inimeste loomulikust ja olemuslikust rollide jaotusest tekkiva ebavõrdsuse kurjuseks seletab. Sellist pärimuslikku ühiskonnakorda, mis inimesed seisustesse ja kastidesse jaotab, hakati käsitama kui ebausust ja eelarvamustest johtuvat eksitust, ning kõike, mis oli selle vastu (näiteks vabadust, võrdsust ja vendlust), kui headust. Esialgu näis see jõud üksnes korrigeerivat vana ühiskonna küündimatusi ja pahesid; ta oli nagu „Fausti” kurat, kes kurja tahtes teeb head. Inimese animaalse alge ilmingud nagu egoism, ahnus, rumalus, julmus, alatus, kadedus jne. on tekitanud kaost kõikidel aegadel. Aga kui neid parandada püüdev jõud, keda mainisime, kasvab üle teatava mõõdu, hakkab ta näitama oma tõelist nägu ning sünnitama anarhiat ja mandumist. Selle jõu teenistusse jäänud vaimsus ei vastanda end enam siis „elementide pimedale raevule” (Heiti Talvik), vaid muutub ise pimeduse ja raevu osaks, utoopiliste pettekujutluste, näilike väärtuste ja eksitavate illusioonide loojaks ning pealesundijaks.

„Õhtumaa allakäik” oli omal ajal vaid põnev müüt, kuid nüüd ei kahtle enam paljud, et kogu maailm alla käib ja kõrbestub nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Maailm, sealhulgas loodus, ühiskond ja inimenegi, pole enam nii puhas ja kvaliteetne nagu kunagi varem. Elu tuleb ära elada vähem täiuslikes oludes.

Ent me ei pea tegema sellest kõlbelist järeldust, et hea ja kurja leeri vaheline võitlus muutub üha ägedamaks. Pigem vastupidi: Õhtumaa allakäigu üheks ilminguks on hoopis vastuolude ähmastumine — head ja halba, sulisid ja võmme, kvaliteetset ja kehva, tarkust ja rumalust ei ole enam võimalik ühelgi elualal teineteisest selgelt eristada. Poliitikas ei osata enam vahet teha pahem- ja parempoolsuse vahel (nii tituleeritakse tüüpiliselt punast poliitilist huligaani Žirinovskit parempoolseks patrioodiks) ja seda mitte ainult meie provintsis, vaid paraku ka haritud Euroopas. Kunstiloomingu vallas ei tehta enam vahet andekuse ja šarlataanluse vahel, õiguses korra ja bürokraatliku sagimise vahel, aususe ja omakasu vahel. Juba romantismiaegses filosoofias oli teada, et kurjus ei ilmu alati uhke deemoni, vaid ka jama, blufi, nüriduse ja halli keskpärasuse kujul. Nii on nüüd ka meil — kuri deemon, mis äsja oli kõikvõimas KGB, maskeerib end praegu saamatuks poliitikuks, ninatargaks ametnikuks, ahneks ärikaks, agulisatanistiks ja suureks hulgaks sulipoisteks…

Haljand Udam “Ellujäämise valdkond”, Looming nr.8, 1994