Postimees 17. september 2015

Vanad eestlased rääkisid lugusid vahetatud lastest: kui ei passinud piisavalt peale, tuli Kurat või tema Vanaema, võttis päris lapse ja pani oma lapse asemele. Vanahalva laps muudkui nuttis hirmsa häälega, sõi kuis jaksas, aga kaalus juurde ei võtnud, vaid jäi aina kõhnemaks.

Võis juhtuda, et viimaks kurnas libalaps vaese ema sootuks ära. Sestap levis mitmeid õpetusi, kuidas Kurjast lahti saada: võis teist verele peksta või kõrvetada koldes, igatahes tuli nii kõvasti liiga teha, et Vanahalb kohale tuli ja lapsed taas õigeks vahetas.

Ma ei taha uskuda, et meie armsad esivanemad erilised sadistid olid ja oma liigrahutuid järeltulijaid süstemaatiliselt surnuks nüpeldasid, aga kusagilt taustalt terendab terve metsarahvamõistus: kurjal ei tohi elu liiga mugavaks teha, muidu seab ennast sisse, kasvab suuremaks ja siis on tast hoopis raskem vallale saada. Teistmoodi vorm võib võtta üle su kodu, su olemisruumi, aga ta ei pruugi üle võtta su maailmavaadet, ning kui oled olnud piisavalt rumal, toitmaks teda, nõuab ta seda juurde ja juurde, vaevumata huvi tundma, kuidas söök tema apla suuni jõuab. Bioloogias nimetatakse sarnaseid vorme parasiitideks.

Tuletame eesti mütoloogiast meelde veel ühe huvitava parasiiteluka: Ahjualuse. Väike mees, suure kulbiga, kes tuli ja paja ühe sõõmuga tühjaks ampsas, et peret nälg ähvardas. Euroopa lõunapiir on neid täis, nad tungivad aina edasi ja pole enam ühtki võimu, kes nad ahju alla tagasi nüpeldaks. Ahjualused ei mõista karta isegi Põhja-Soome tundruid, mis temperatuuri poolest erinevad leelõukast mitmete kümnete kraadide võrra.

Kas see, et ma neid nn pagulasi Ahjualusteks pean, teeb minust vihakõneleja? Aga miks ma ei suuda neis täies elujõus meestes, kes on brändimalt riides kui enamik minu tuttavaid, näha õnnetuid sõjapõgenikke? Miks ma näen nende peos olevate vingete nutikute asemel Ahjualuse kulpe? Miks nad tulevad teise (hüve-)riiki ja esimese asjana hakkavad esitama nõudmisi söögi, joogi, peavarju ja kohtlemise kohta? Miks ma pean Eesti lõunapiiril sõites keset ööd tõestama, et meie masinas pole ühtki illegaali? Tegelikult plusspunkt Eesti piirivalvele.

Sajand tagasi, kui seto läks oma pottidega närdsuringile, pani ta endale selga kulunud-katkenud rõivad, rakendas vankri ette oma kõige vanema ja kronuma hobuse. Sealt tuli muide, nimi setukas. Ärge arvake, et setol polnud paremaid riideid või uhkemat hobust, aga kõige taga oli äri. «Vaene» räbalais mehekene tekitas taluemandate südames vajalikku empaatiat, vana kronu oli rahulik ega kippunud kallist potikoormat lõhkuma. Lisaks kuulus mõjutusvahendite hulka teeseldud rumalus ja asjakohane alandlikkus. See oli puhas äri, mitte sildi tekitamine, mis setodele aastakümneteks külge jäi.

Ahjualused ei vaevu isegi oma tõelist palet varjama. Nad tunnevad end kahtlaselt ülbelt, et teha lihtlabastki näitemängu, vahetada kostüüme. Näib, nagu jookseksid kõik Eldoraado poole, lootes, et kulda jagub seal kõigile. Miks tulevad nad hordidena Euroopasse, kui Araabia Ühendemiraadid on rikkam riik kui terve EL kokku ning kultuuri ja asendi poolest lähemal?

Ma kardan. Ma ei ole nats, ma vaatan oma varvastest kaugemale, aga ma näen Ahjualuste horde oma leelõukas ja ma ei suuda neid armastada. Antagu mulle andeks!

Allikas: http://arvamus.postimees.ee/3330165/merle-jaager-ahjualused-euroopa-sudames