29.Aug.2017

Intervjuu TÄISTEKST:
Eve Pärnaste: nii intensiivselt kui praegu pole veel kunagi üritatud inimeste mõtteviisi muuta
[ ilmus ainult paberlehes ]
Õhtuleht, laupäev 19. august 2017
Andres Põld – andres.pold@ohtuleht.ee

Tänavu augustis möödub 30 aastat päevast, kui toona ullikesteks ja Gorbatšovi paadikõigutajateks peetud seltskond korraldas Tallinnas Toompea jalamil Hirvepargis miitingu, kus sisuliselt nõuti avalikult Eesti Vabariigi taastamist. Kujutage ette, aastal 1987, kui tänaval võis saada peksa eesti keeles rääkimise eest ja Balti jaama tossutasid rongid idast saabuvate migrantidega! Hirvepargi miitingu üks vapraid oli Eve Pärnaste.

Umbes aasta tagasi ütlesite, et ei tee suurt midagi, istute kodus ja kuulate oma abikaasa, ajaloolase Jüri Kotšinevi tarka juttu. Kas olukord on praegu sama?

Selles osas pole tõesti midagi muutunud. Istun kodus, tegelen oma asjadega ja kuulan Jüri tarka juttu.

Seiklusrikkaid ERSP ja MRP-AEG aegu taga ei ihka?

Oh ei, ma ei ihka mingeid aegu tagasi. Mis oli, see oli.

Ja vaatategi rahulikult pealt, kuidas elu mööda tuhiseb, ühiskond rabeleb ja rapsib?

Ütleme niimoodi, et toona oli selline olukord, et tuli midagi teha, sai midagi teha ja ma väga tahtsin seda teha. Sellesse aega andsin ma nii palju oma energiat ära, et mul ei ole seda enam ammu järel. Ja kui see aeg lõppes, lahkusin poliitikast 1995. aastal. Selleks ajaks olingi kõik oma jõuvarud ära kulutanud. Tahtsin olla ainult rahus ja vaikuses.

Aga kui jõudu veel oleks? Kas praeguses Eestis oleks tahtmist, vajadust ja võimalust midagi muuta?

Loomulikult teeks midagi. Mind häirib praeguses Eestis kõik. Kust nüüd alustada… Kõigepealt häirib suhtumine. Kui mina Hirvepargi aegadel poliitikasse tulin, oli õhkkond teistsugune. Inimesed tajusid, et on muutuste aeg ja saab midagi muuta. Mitte ainult Eestis vaid kogu Nõukogude Liidus. Inimesed mobiliseerusid, ühinesid. Nad ei mõelnud enda ega oma karjääri peale. Pigem vastupidi, riskeeriti oma töökohaga. Sellises olukorras tulid välja inimeste ja terve rahvuse parimad iseloomujooned. Ja see kestis ikka õige mitu aastat.Nüüdseks on see olukord ammu muutunud. Inimesed, kes lähevad poliitikasse, mõtlevad esmajärjekorras oma isikliku karjääri peale, kusjuures enamikul selget nägemust ja oma seisukohta polegi. Ja sellest tulevad väga paljud ülejäänud hädad. Võimu võõrandumine. Poliitikute juttu ei usuta, sest nad ei räägi, mida mõtlevad, vaid seda, mida peab.Ja ega see pole ka eile tekkinud. Omal ajal taheti saada trammijuhiks, ehitajaks või kelleks tahes, praegu aga tahetakse saada kellekski, kes on kõva tegija. Pole tähtis, mis alal, vaid tähtis on olla kellestki parem, kellestki üle. Ja see määrab üldise suhtumise. Sest kui sa saad selleks, kes on kellestki üle, siis sa hakkad teiste peale vaatama ülevalt alla. Hakkad takistama teisi, kes tahavad sinu tasandile jõuda. Lööb välja kupja mentaliteet. Ma tajusin seda mentaliteeti juba vähemalt 15 aastat tagasi ja see pole mitte kusagile kadunud.

Seda ma pidasingi silmas, kui küsisin, et kas üldse ongi tänapäeva Eestis võimalik midagi teha ja muuta, kui kõikjal on sellised tegelased ees?

On, aga üksi kindlasti mitte. Sul peab olema kõrval vähemalt kaks või kolm inimest. Muidu tehakse nägu, et ma sind ei kuula, sind pole olemas. Siis hakatakse sind ründama igasuguste väljamõeldistega. Ega Toompealgi ka üksi midagi tee, rahva surve peab taga olema. Aga praegu käib ajupesu hoopis teistmoodi kui varem. Ja nii intensiivselt pole veel kunagi üritatud inimeste mõtteviisi muuta.

Kes seda teeb, kes selle taga on?

Seda teevad kõik need, kes propageerivad jätkuvalt seda multikultit, mingit täiesti arulagedat monstrumit nimega avatud rahvuslus. Kes halvustavad rahvuslust, lausa ründavad seda. Neidki on piisavalt. Ainuke selgitus sellele on see, et kui nad pole mingit nakkust, ajuviirust saanud, siis nad leiavad, et see on nendele kasulik. Aga kuidas, ma ei tea. Ma pole aru saanud, kuidas üldse saab niimoodi mõelda. See on haige ja enesehävituslik mõtlemine.

Aasta tagasi olite väga pessimistlik Euroopa tuleviku suhtes, väitsite, et toimub massiline islamiseerimine. Kas nüüd näete asju helgemates värvides, sest suhtumine on ka Lääne Euroopas hakanud muutuma?

Asi on aastaga läinud veelgi õudsemaks. Üksikute poliitikute silmad on küll avanenud. Pärast neid Kölni sündmusi on ajakirjanikud hakanud neil teemadel nii siin kui ka seal rohkem kirjutama. Neid loomulikult materdatakse ja nende hääl ei pääse nii kõlama, aga seda on hakatud tegema.Ka nende poliitikute hääl, kes nii ei arva, on hakanud natukene kõvemini kõlama, aga sellele pole järgnenud mingeid praktilisi samme. Täpselt sama mehhanism käib edasi. Belgia kuningas käis mingis moslemiperekonnas ramadaani lõppu tähistamas. Tema kohta tuleks öelda reetur! No kuidas on võimalik niisugust asja mõista? Kui ta arvas, et niimoodi on ta nendele meelepärane ja teenib plusspunkte, siis vastupidi – see on ilmne alistumise märk, mille eest nad põlgavad teda veel rohkem kui seni. Ja see annabki neile jõudu juurde. Ja see annabki neile jõudu juurde.

Millega see kõik lõpeb?

Ma kardan, et väga halvasti. See kuritegevus, inimeste ahistamine tänavail, kergete karistustega või üldse karistusest pääsemine. Mul on tuttavaid Saksamaal ja Hollandis, kes kirjutavad mulle neist asjadest, mis seal toimub. Naised ei julge seal tänavailgi enam käia. Ahistatakse, vägistatakse, röövitakse, mõnitatakse. Ükskord peab kohalikel selline olukord üle viskama. Ja naeratustega ei saa see olukord laheneda.

Kristlus näebki ju ette teise põse ette keeramist.

Seda ei saa mõista nii, et kui mind pekstakse, siis ma keeran teise põse ette, et peksa edasi. Sellel lausel on hoopis teine tähendus, aga meile tambitakse just seda suhtumist, et kui pekstakse, siis lase aga peksta. Praegu on nii, et kui ongi vastumiitingud islamiseerimisele, siis selle eest karistatakse ju eelkõige omasid.

Nüüd saab neil teemadel vähemalt rääkida – enne olid kohe nats, kui sellest mõeldagi julgesid.

Jah, nüüd saab vähemalt rääkida. Hea seegi. Aga eurooplased on nii hiilivalt madalamaks kui muru tambitud kõigesallimise ja mille kõige propageerimisega, et oma mugavustsoonis, mis jääb neil järjest ahtamaks, üritavad nad endiselt silmi kinni pigistada.

Kas Eestiga läheb samamoodi?

Ei, ei lähe. Siin tuleb kasuks eestlase jonn, visadus ja oma säilitamise tahtmine. Ja meil on kõva karastus taga. Eriti neil, kes on okupatsiooni oma silmaga näinud, aga ma loodan, et see kandub ka geenidega edasi. Viimase poole aasta jooksul on need suured multikultile ja sallivusele kutsuvaid hääled vaiksemaks jäänud. Aga neid oli ka vaid ükskuid. Nii et siin pole olukord veel nii hull ja tuleb vaid poliitikutele survet avaldada, et nad ei läheks nagu lambad tapale, kus jääb üle vaid küsida, kas nuga tuleb ka endal kaasa võtta. Kuid ükskõik, mida ma ka ei teeks, ikka on mul foonil pilt Euroopa suurlinnadest ja nendest väljakutsuvatest demonstratsioonidest, palvetamistest keset sõiduteed. See pole ju jumala poole pöördumine, vaid oma võimu näitamine!

Selle foonil ei saa ma küsimata jätta – kas te sellist Eestit tahtsitegi? On teil kahju oma jäädavalt raisatud energiast?

Muidugi ei tahtnud ma sellist Eestit ega tahtnud ka sellist Euroopat. Ma ei osanud sellist Euroopat uneski näha! Mis puutub Eestisse, siis seni olin ma kogu aeg öelnud, et on, nagu on, paremat pole meil kusagilt võtta. Rahulolematuseks leiab ju põhjuse alati. Aga kui praegu kõiki tendentse arvesse võtta, siis saan küll öelda, et ei tahtnud. Sest ma ei osanud karta sellist Eestit. Aga et kahju… oli, mis oli, ma tegin seda, mida pidin tegema ja tahtsin teha. Ja kui ma oleksin ette teadnud, mis tuleb, ma poleks seda lihtsalt uskunud. Ja ikka teinud, mida tegin.

Kas me oleksime nii väga tahtnud Euroopasse, kui me oleks teadnud, mida Euroopa endast tegelikult kujutab?

Mina olin ka alguses vastu. Et ühest liidust kohe teise. Aga siis mõtlesin järele, et ei ole mõtet võrrelda üht impeeriumi teisega. Aga nagu selgub – vägagi ikka on. Eriti vaimses mõttes. Praegu ei tule sind keegi küüditama, tapma ega vangi panema, aga vaimne surve on veel tugevam. Ja seega ohtlikum. Vene ajal teadsid kõik, et see jutt, mis Moskvast tuleb, on vaenlase jutt, aga see surve, mis Euroopast tuleb, tundub justkui õige, sest me ju tahame ise nii väga olla eurooplased.

Kuulute endiselt Reformierakonda?

Ei. Astusin välja eelmise aasta 3. oktoobril pärast seda kui [Kersti] Kaljulaid oli kinnitatud presidendiks.

Kas teile ei meeldi Kaljulaid või viis, kuidas ta ametisse sai või miks oli just see sündmus erakonnast lahkumise põhjuseks?

Esiteks ei meeldinud mulle see, kuidas toimus valimine. Reformierakond paistis tegevat kõik selleks, et Siim Kallas ei saaks presidendiks. Ei saanudki. Kas nad nüüd on õnnelikud selle üle? Ei tea. Ühesõnaga, mulle ei meeldinud kogu see mäng. Lõppes see nagu lõppes, ja Ma ei tahtnud enam sinna erakonda kuuluda.

Aga Kaljulaidi saamisega presidendiks olete rahul?

Esiteks, ta pole mingi president ja ammugi mitte minu president. Inimene, kes on nõus hakkama presidendiks ilma konkurentsita, ei vääri minu silmis mitte mingisugust lugupidamist. Kõik. Ja tema edaspidised mõtted – ma ei ole sealt midagi positiivset leidnud. See, et ta uisutab ja jookseb – no tore on. Aga ma pole spordi ega rahvaspordi fänn.

Mis IRList saab? Oma kunagise kodupartei ERSPga olete otsapidi ju sellega ka seotud, kuigi sinna kuulunud pole.

Mul oli seal nii palju tuttavaid inimesi, et kui nad midagi valesti tegid, siis elasin seda ikka nii üle, et omad tegid! Aga praeguseks on IRL muutunud selliseks sooks, et mul on väga raske ette kujutada, et nad suudavad endale mingi näo ette tekitada. Kui nad suudavad oma selgroo üles leida, siis nad ei kao. Aga EKRE on neilt väga palju positsioone ära võtnud, mis on ka loomulik. Sest EKRE sõnum on väga selge, seal pole mingit keerutamist. Poliitik peabki rääkima nii, nagu ta mõtleb. Ja kui tema jutt muutub kõneks, siis see pole enam usutav. EKRE poliitikud räägivad, mida mõtlevad. Seda on näha ka teledebattides, et nad reageerivad küsimustele, nad ei kasuta valmismõeldud lauseid. Teine aga võtaks nagu taskust mingi paberi ja loeb selle ette, sõltumata sellest, kas see üldse haakub mingi teemaga või mitte.

Siin on ongi see erinevus, millest me enne rääkisime – kes mis eesmärgil poliitikasse läheb. Ühed lähevad aadete pärast (antud juhul pole oluline, millised need on), teised aga selleks, et kõva mees olla ja teistele ära panna.

Siit tulebki see usutavuse teema. Muidugi on kahju, kui IRL kaob, aga sellisena nagu praegu ei ole neil ka mõtet.

Kas te olete kunagi kartnud ka oma arvamust välja öelda?

Ei ole vist. On olnud muidugi olukordi, kus ma pole oma arvamust välja öelnud, sest sel poleks lihtsalt mõtet olnud. Kui ma näen, et see sõnum ei jõuaks kohale. Pole hakanud oma energiat raiskama.

Miks teiesuguseid nii vähe on?

Ma ei tea! (naerab)

Rahvas ju ootab, et neile olulised inimesed nendega räägiks asjadest arusaadavalt ja arusaadavas keeles.

Kui inimesel pole oma arvamust või ta tahab meeldida endast kõrgemal seisjatele, on see lihtsalt pugemine. Omakorda tähendab see seda, et inimene ei pea endast lugu. Puudub eneseväärikus. Aga miks see nii on – asi peab olema ilmselt selles, et tal pole seda eneseväärikust kunagi olnudki. Sest kui neid inimesi vaadata, siis ma ei näe ka neid kohti, kuhu nad oleksid oma eneseväärikuse hirmsa võitluse käigus saanud kaotada. Ta on ise mugandunud, täna teeb siin ühte nägu, homme seal teist. Teeme näo, et oleme kõikidega sõbrad, vaatamata sellele, mida sa kunagi teinud või öelnud oled.Ma olen hariduselt psühholoog. Ja ma läksin seda õppima just seepärast, et mind huvitas, miks inimesed on lihtsalt öeldes sellised lambad. Et nad ei avalda arvamust ja lasevad endaga manipuleerida.

Olete te põhjuse nüüdseks teada saanud?

Ülikoolist ma ei saanud selle kohta suurt midagi teada. Aga terve elu olen ma juurde õppinud, ka elust enesest. Siiamaani ma analüüsin, ma lihtsalt ei saa teisiti. Aga mul puudub analüüsi materjal. Ma ei saa seda teha ajalehtedes ilmuva põhjal, sest ma ei tea, mida inimene arvab näiteks nelja silma all. Nii et väga raske on endiselt vastata, miks inimesed on sellised lambad.
Väga palju sõltub sellest, millised on kodused eeskujud. Kui mina olin väike, siis räägiti kodus kuradi kommunistidest. Oli selge, et kommunistid on pahad. Polnud vaja midagi selgitada. Aga siis tuli see põlvkond, kes sirgus siis, kui olud juba vabamaks läksid, tuli hakata endale elus teed rajama ja kasutusele võeti igasugused vahendid, et kusagile jõuda. Et ühes kohas räägiti üht juttu, teisel teist, seda Vene ajal nii palju ei olnud – kaasalaulmise asemel üritati vait olla, kui vähegi võimalik. Piirid olid väga selged. Õpiti kindel amet, elati oma elu, ehitati majugi, trügida ei olnud eriti kusagile. Aga vabaduses tekkisid igasugused haid ja meie varakapitalismi ajal olid kõik vahendid käibel. Ja liiga tihti enam ei arutletud, mis ja millise piirini on lubatud.Vanemad ei järginud enam vanu reegleid, võtsid omaks uued ja nende lapsed nägid seda pealt, võtsid samuti need omaks. Sageli polnud vanematel üldse laste jaoks aega. Aga kodust ja tulevad ju põhihoiakud. Ja nüüdne hoiak on see, et hea on see, kes on edukas. Ja kõik vahendid on selleks sobilikud. Kuigi loomulikult pole kõik pered sellised.

Kodusest suhtumisest rääkides: mis teile kodus öeldi, kui te komsomoli astusite?

Isa ütles, et kuradi kommunist! Aga ta ütles seda mulle juba siis, kui ma pioneeriks astusin. Aasta oli siis vist 65, kui ma komsomoli astusin. Olin siis Räpina keskkooli 8. klassis. Ma olin selline aktiivne tegelane ja astusin komsomoli selleks, et oma ja kooli elu kuidagimoodi korraldada. Et huvitav oleks. Mingit ideoloogiat sel taga polnud.

Olete te endistele dissidentide vaenajatele andestanud?

Muidugi mitte! Mina pole mingi andestaja. Nii nagu ei sallinud ma neid toona, ei salli ma ka neid nüüd.

Te olete olnud ka Põhiseaduse Assamblee liige. Põhiseadus algab sõnadega: „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki /…/, mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade.“ Kas Eesti riik ise on käitunud selle printsiibi järgi?

Üldiselt on siiani käitunud. Aga hakkab nagu ära libisema. Ja see on selline hiiliv libisemine. Näiteks – kuidas saab igaüks, kes tahab, olla eestlane? Tasapisi kistakse sellelt põhimõttelt kilde ära ja sõnastatakse asju ümber. Et teeme graniitposti sisse augu, siis mördime selle kinni ja ütleme, et see on sama post? Ei ole ju. Nii on ka põhiseaduse mõtte muutmise kavadega.

Eve Pärnaste - Sündinud 19. veebruaril 1951* Ühiskonnategelane, poliitik ja vabadusvõitleja* Lõpetanud 1974. aastal Tartu Riikliku Ülikooli sotsiaalpsühholoogia erialal* Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) algatajaid* MRP-AEG (Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) liige* Üks Hirvepargi miitingute korraldajaid* Eesti Kongressi saadik* Eesti Komitee juhatuse liige.* Põhiseaduse Assamblee liige* Riigikogu asendusliige 1994 –1995* 2001. aastal pälvis Riigivapi V klassi teenetemärgi ja 2006. aastal Riigivapi III klassi teenetemärgi* Abielus sõjaajaloolase Jüri Kotšineviga

Allikas: Vikipeedia, Eve Pärnaste

23.08.2017 Tallinna TV saates Meedia Keskpunkt räägiti sellest intervjuust.Vaata algusest ja 11:54–14:36 https://www.tallinnatv.eu/saated-sarjad/arutelu/meedia-keskpunkt/14421-2017-08-23-meedia-keskpunkt