(:)kivisildnik, Äärekosmos, 18. september 2015

Grupp sotsialiste-utopiste ning liberaale-fekaale on aastakümneid kimeda häälega multikultuuri imet jutlustanud, aga nüüd on kõik läbi. Lillaroosa udu on hajunud. Ungari piiridel käib sõda, Horvaatia saatis samuti sõjaväe illegaalide rünnakut tagasi lööma, isegi multikultuuri Vatikan ja tolerastia Meka Saksamaa pani piiri „ajutiselt” kinni. Ei üllata, Saksamaa on siiani kõik maailmasõjad kaotanud. Multikultuuri ja rahvaste suure sõpruse tulemuseks on prügimäed, märatsev pööbel, terror, aga ka meedia ja valitsuse valede iseeneslik paljastumine.

Selgrootu valitsus

Pole halba ilma heata – euroliidu idiootlik süsteem on kokku jooksnud. Kes oleks veel poole aasta eest julgenud unistada, et mitmed euroliidu vasallid saadavad sõjaväe keskvõimu poliitika vastu võitlema ning annavad sealjuures vande kaitsta tsivilisatsiooni, nii nagu teevad Ungari piirivalvurid täna. Ma ei tahaks olla praegu okupantide, inimkaubanduse jääkide, kvislingite ja laiemalt tuntud propagandamadude nahas – jube piinlik oleks.

Sotsialistlik luulusüsteem Saksamaal haihtus nagu paha hais. Multikultuuri tarka juttu oli väga tore rääkida ja rassistide nina all rusikatega vehkida, südames oli kohe selline hea tunne, eks ole. Kimeda häälega huilates kutsuti kogu maailma sulelised ja karvased kokku, esimesed võeti lillede ja vikerkaarelippudega vehkides vastu, aga paar nädalat pärast hordide saabumist pandi piir kinni. Näen ilmset vastuolu sõnade ja tegude vahel.

Kas saksa eidekesed on idioodid, juba natuke liiga silmakirjalikud või paadunud kurjategijad, peab välja selgitama kohus ning psühhiaatriline ekspertiis. Igal juhul minusugune Eesti vabariigi põhiseadusele lojaalne kodanik saab jälle natuke vabamalt hingata. Enesestki mõista ei ole meid okupeeriv ja inimkaubanduse jääkidega koloniseerida üritav ebainimlik süsteem oma tegevust lõpetanud. Illegaalide ümberjagamise kvoodihala ei ole kuskile kadunud – oi kuidas uluvad!

Pensionimaksjate mantrat korratakse hardalt nagu mõnes budistlikus sektis, aga Eestisse küüditatavate vaba aja veetmise spetsialistide arv kasvab iga päevaga. Saja viiekümnest või kahesajast pole enam juttugi ja see räägib selget keelt sellest, mis on meie valitsuse selgroo kvaliteet, mis maksab mehe sõna ning keda järgmisel korral Toompeale valida ja keda mitte.

Inimkaubanduse mahitamise teemaga haakuvalt on selgunud ka, millist kodumaist õlut juua, millise mobiilioperaatori teenust kasutada ja millisest poest mitte kunagi mitte midagi osta. Elu on läinud lihtsamaks, pilt selgemaks. Kultuurielu on samuti polariseerumas. Sel ajal, kui nimetu lastekirjanik kogub allkirju valitsuse poliitika toetuseks, kirjutab Merca ahjualustest Euroopa südames – müts maha, milline oivaline kujund, milline esteetiline tulejõud.

Aitab jamast

On muutuste aeg, eurotiblad visklevad oma luulude püünises, Eesti orjameelne provints häbistab ennast nii nagu võib – praegu tahaks olla pigem Läti või Poola alam – ja isegi hääbuvas kultuurielus võib tuvastada ilminguid.

Huvitav on jälgida lillaroosa intelligentsi tõmblusi, Vene meediast tuttavad antifašistlikud raevuhood vahelduvad hirmuvärinatega: mis siis saab, kui natsism jälle võidab? Kas natsid ikka on head? Kas nad hakkavad toitma vaeseid ja ravima haigeid?

Samas näitab vähemalt rahva vaimne tervis paranemise märke, globalismi psühhoos on möödunud, kaheksakümmend protsenti inimjõust on põhiseaduslikel positsioonidel ja seda polegi nii vähe. Lihtsatest asjadest on ka lihtsam aru saada, illegaalide hord ei ole mõistmisvõimet ületav asi nagu Lissaboni leping, ESM, GMO või mõni räpane vabakaubandusleping.

Lihtne inimene tahab lihtsaid asju, ta tahab tänaval käia, aga nii, et eesti keele rääkimise eest peksa ei saa; ta tahab töö käia, aga ei salli seda, et keegi saab õiguse eluasemele ja tasuta hambaravi, mida tema päevad läbi rügades endale lubada ei saa, nii nagu ta endale lapsi ega raugastunud vanemaid lubada ei saa – no ei vea välja.

Lihtne inimene tahab elada nii, nagu ta ikka on elanud, ilma kõrvulukustava palvekisata, ilma et ta seapekki süües ja koduõlu peale juues kedagi nii rängalt solvaks, et pea otsast ära lõigatakse. Ja kui keegi need lihtsad asjad otsustab ära muuta, siis lihtne inimene teda enam ei armasta. Keegi ei taha jama, võõraste luulude pärast kannatada ja kisendavat ebaõiglust.

Mulle on jäänud mulje, et paljud kultuuriinimesed, ajakirjanikud ja poliittöllid on nõus maailma päästmise nimel virelema, aga neil ei ole õigust kellelegi oma armastust vägisi peale suruda. Paastu ise, kui tahad, pea ramadaani – Allah sinuga –, aga mind jäta rahule. Kuid iga kirjanik räägib eelkõige ja alati iseendast, nii ka mina.

Ma ei taha siia illegaale

Mina ei taha siia barbarite umbkeelseid horde. Mul ei ole neid vaja, mul ei ole mingit orjapalka maksvat ettevõtet, kus inimesi alandada ja ekspluateerida.

Samas ma olen veendunud, et illegaalidest ei saa head töölooma, kunagi elasin mõnda aega Itaalias, seal tegid tööd ainult rumeenlased ja poolakad, ei tea, mis neil viga oli, muud töllerdasid niisama ringi ja tundsid elust rõõmu. Ja ei ole ma kuskilt lugenud statistikat, mis minu isikliku kogemuse ümber lükkaks.

Ma näen massilises immigratsioonis eelkõige kriminaalset tegevust. Demokraatliku riigi enamus ei taha siia karvaseid ega sulelisi ning kui nad jõuga siia tuuakse, on see kuritegu: kõrgema võimu kandja on rahvas (lugege põhiseadust). Mitte sina, halisev rott, vaid rahvas – ühemõtteliselt selge.

Mina tahan, et eesti rahvas elaks hästi ja tal oleks kindlus homse päeva ees, et kogu aeg ei oleks mingit haiget kammi ja hammaste kiristamist. Ma olen oma rahva, oma riigi, oma kultuuri ja oma keele poolt. Ma tean, paljud on minu ja minusuguste vastu – nii ajakirjanduses, Eesti riigis kui Euroopas. Mis nende mõistuses ja südames toimub? Lahkamine selgitab.

Ja vihkamist ärge mulle kaela määrige, tõenäoliselt olen ma aidanud Aafrika ja Ameerika kirjaoskamatuid rohkem kui Sõõrumaa, Ossinovskite suguvõsa ja Okk kokku. Olen esteetilisi naudinguid ostes toetanud kümneid – kui mitte sadu – lugemis- ja raamatukoguprojekte kolmandas maailmas ja ma olen seda teinud paarikümne aasta jooksul.

Soovitan kõigil vähem möliseda, vähem luuludes elada, rohkem raamatuid lugeda ja osta raamatud www.betterworldbooks.com vahendusel, seal on kaheksa miljonit raamatut saadaval, midagi ikka leiad. Mina leidsin ja tegin seda ilma igasuguse kampaania või suunava jalahoobita.

Multikultuur lendas kuradile, elagu kultuur!

Allikas: http://www.ohtuleht.ee/694907/-kivisildnik-sotsialistliku-pagulasutopismi-krahh