Facebookist: H.P.  17. mai 2014 kell 10:36

"Tänases Pärnu Postimehes on artikkel Arnold Rüütlist. Lausa kahel lehel. Panen siia kah, sest e-lehes on ta lukus."

President Arnold Rüütel: suveräänsusdeklaratsiooni eest ähvardati mind 10–15 aastaga range režiimiga sunnitöölaagris ja asumisele saatmisega

Pärnu Postimees kohtumas Ingrid ja Arnold Rüütliga
presidendi Rohelise aasa büroos Kadriorus. Kui rulood üles tõsta, siis
avaneb maja verandalt lummav vaade Luigetiigile ning õrnas
kevadroheluses pargile.
Foto: Ardi Truija 

Eriti vanema põlvkonna lugejad on
aeg-ajalt küsinud, kuidas läheb president Arnold Rüütlil. Pärnu
Postimees küsis ennast Tallinnas Roheline aas 1 asuvasse presidendi
büroosse külla.
Lahkumisel tuli president Arnold Rüütel lehemehi väravale saatma ja
siis vahetasime veel mõne sõna. Saime teada, et presidendipaari kõigil
kuuel lapselapsel läheb hästi, ehkki keegi neist ei astu otse
vanaisa-vanaema jälgedes. Juulis-augustis lubas Arnold Rüütel olla
pikemat aega Saaremaal. 

Härra president, juba möödunud detsembriks lubati teie elulooraamatut, aga õues on mai ja ei miskit. Kas see ikka ilmub? 

Raamat
on ikkagi plaanis, kuid mul pole olnud aega, et ise rääkida, Maalehe
peatoimetaja asetäitja Peeter Ernits on teinud intervjuusid ja õige
mitmelt sooviks veelgi, aga Ernitski on olnud väga hõivatud. Loodame,
et sellel aastal saab raamat teoks. 

Lugejaid huvitab, kuidas kulgeb pensionil oleva presidendi igapäevaelu? 

Mõtestatult.
Olen püüdnud vältida pikalt ette planeeritavaid asju, välja arvatud
suured rahvusvahelised üritused. Selliseid on igal aastal kaks: Bakuu
humanitaarfoorum ja Marmara grupi fondi korraldatav Euraasia
majandusfoorum Istanbulis. Olen seal alati esinenud ettekannetega.
Hiljuti andsin nõusoleku osaleda Berliini kultuuridiplomaatia
instituudi nõunike kogu töös.
Eestis püüan kaasa lüüa nende organisatsioonide tegevuses, kus mul on
olnud au olla nende tegevuse käivitajate hulgas või hiljem täita
auesimehe või lihtliikme kohustusi. Sellised on Eesti looduskaitse
selts, Forseliuse selts, Eesti Roheline Rist, Hoia Eesti Merd, Eesti
Rooma klubi, Eesti Klubi jm.
Oleme abikaasaga Tartu kristliku noortekodu patroonid ja osalenud nende
üritustel. Oleme kohtunud vanemliku hooleta jäänud lastega, aidanud
korraldada korjandusi nende laste toetamiseks.
Eestis olen üldiselt püüdnud vältida sekkumist jooksvasse
päevapoliitikasse, et anda noortele inimestele võimalus ellu viia oma
visioone ja tunnetada sellega kaasnevat vastutust.
Füüsilise koormuse saan kätte tööga suvekodus Saaremaal ja oma kodus
Tartus. Tallinnas püüan harrastada kepikõndi ja olen olnud selle
propageerija. Minu teada ”importis“ selle ala Eestisse Mart Siimann.
Oma tervist lasen aeg-ajalt kontrollida ja siiani on loodus mind
suurematest hädadest säästnud. Rahvatarkus aga ütleb, et koos elatud
aastatega lähevad hädad nooremaks. Seda peab silmas pidama. 

Millal
sai teile selgeks, et Eesti enam ei piirdu isemajandamisega, vaid selge
suund on iseseisvuse taastamisele, võtku see aega, palju võtab? 

Kogu
nõukogude aja olime püüdnud säilitada oma keelt ja kultuuri, mida
kinnitab kas või laulupidude meeleolu. Gorbatshovi perestroika andis
võimaluse esimest korda oma arvamusi avaldada nii, et sellele ei
järgnenud karistust.
IME päevakorda tulek oli üks positiivseid samme ja toetasin seda igati.
Kuigi juba siis võis aimata, et kaugemalt terendab ikkagi nõue taastada
Eesti iseseisvus. Võtsin IME-t kui üht sammu, sest lõppeesmärgi –
iseseisvuse taastamine – saavutamine oli võimalik vaid sammhaaval. Ühe
otsusega ja kohe ei tulnud see kõne alla, sest NSV Liidu puhul oli
tegemist erakordse reziimiga totalitaarriigiga, kus iga teistsugune
mõte ja ettepanek oli käsitletav riigivastase tegevusena.
See on nüüd küll küsija subjektiivsus, kuid pean Eesti
suveräänsusdeklaratsiooni meie taasiseseisvumisprotsessi üheks
olulisemaks verstapostiks. 

Teie sattusite selle deklaratsiooni vastuvõtmise järel Kremli enneolematu surve alla. Kuidas see oli? 

Suveräänsusdeklaratsiooniga
seonduv on tõsine ja laiaulatuslik teema. Kremlisse vaibale kutsuti
mind korduvalt. Deklaratsiooni võeti vastu 16. novembril 1988, aga KGB
liinis juba teati, mis meil on plaanis. Ülemnõukogu presiidiumis olime
eelnõu juba läbi vaadanud ja otsus oli, et deklaratsiooni eelnõu
esitatakse ülemnõukogule.
Moskvas nähti selles nõukogudevastast tegevust ja mind kutsuti 15.
novembril Moskvasse. Enne seda, 11.–13. novembrini viibisid Balti
vabariikides Moskva kõrged esindajad. Eestisse saadeti Viktor
Tshebrikov, kes sel ajal oli NLKP keskkomitee sekretär, kuid tuntud ka
kui endine KGB esimees. Mina temaga kokku ei puutunud, teda saatis
Vaino Väljas, ja Moskva seltskond käis venekeelsetes
töökollektiivides. 

Eestist
lahkudes ütles Tshebrikov Väljasele minuni jõudnud informatsiooni
kohaselt, et kui Eestis jätkub nõukogudevastane tegevus, siis
kehtestatakse Eesti NSVs presidendi võim, mis sisuliselt tähendanuks,
et vabariigi juhtimine oleks üle läinud sõjakomissariaatidele.
Moskvas kohtusin kõigepealt ülemnõukogu esimehe asetäitja Anatoli
Lukjanoviga. Ta nõudis, et võtaksin presiidiumi otsuse tagasi ja
suveräänsusdeklaratsiooni eelnõud ülemnõukogule ei esitaks. Jutuajamine
kestis ligi poolteist tundi, mina allkirja tagasi- võtmisega ei
nõustunud.
Lukjanov tuletas mulle meelde kriminaalkoodeksi paragrahvi 62 ja ütles,
et nõukogude konstitutsiooni teadliku rikkumise eest on ette nähtud
10–15 aastat range režiimiga sunnitöölaagrit koos sellele järgneva
asumisele saatmisega.
Selle paragrahvi järgi oli äärmuslikult ette nähtud ka mahalaskmine,
kuid sellest mulle ei räägitud. 

Jäin
endale kindlaks.
Siis saadeti mind Kremlis keskkomitee ideoloogiasekretäri juurde. Mikk
Titma oli parasjagu seal ooteruumis ootamas, sest Väljas kutsus teda
EKP KK ideoloogiasekretäriks ja ta pidi käima Moskvas vestlusel. Minuga
algas jutt sama moodi, et pean allkirja tagasi võtma. Kordasin, et ei
tee seda.
Siis helises telefon ja öeldi, et Gorbatshov kutsub. Minuga vestles sel
ajal keskkomitee Balti vabariikide kuraator, kes hoiatas, et sellisel
meiepoolsel otsusel on tõsised tagajärjed. 

Gorbatshovi
juures toimus nõupidamine, kuhu olid kutsutud Balti riikides käinud
emissarid, kes rääkisid oma muljetest. Peale selle olid tema juures KGB
esimees, NSVLi sise- ja välisminister. Gorbatshov kiirustas
välisvisiidile Indiasse. Sain hiljem teada, et kõne all oli võimalus
arreteerida mind Moskvas ja mitte lasta enam tagasi Tallinna. Sellest
asjast pole ma varem rääkinud, aga nii see oli.

Viimase lennukiga sain siiski Tallinna tagasi. Moskva rasketest
jutuajamistest ma teistele sõnakestki ei poetanud. Hommikul kell 9
algas ülemnõukogu vanematekogu istung. Palusin kogu esimehel Väljasel
võtta vene- ja eestikeelsed saadikud kokku eraldi. Väljasele rääkisin,
et jutuajamised olid tõsised, kuid alustagem siiski tööd.
Kell 10 algas istung. Valisime istungit juhatama üksmeelselt Väljase,
kes tegi ettepaneku suveräänsusdeklaratsioon vastu võtta ja tõstis ka
ise käe. Saime häälteenamuse.
Otsus
jõudis ruttu Moskvasse ja mind kutsuti 26. novembriks NSV Liidu
ülemnõukogu presiidiumi istungile.
Peab ütlema, et Moskva ei suutnud kõiki juriidilisi nüansse läbi
töötada, seda enam, et NSVLi konstitutsioonis oli suveräänsuse põhimõte
sees, aga loomulikult ei usutud, et keegi sellele välja läheb.
Presiidiumi istung kestis üle nelja tunni. Peale liiduvabariikide
presiidiumide esimeeste ja teiste valitute oli kohale kutsutud mitu
poliitbüroo ja valitsuse liiget. Peamine oli Eesti küsimus. Tegin
ettekande, millele järgnes arutelu ja paljud esitasid mulle küsimusi.
Leedu ja Läti esindajad sõna ei võtnud. Tagasihoidlik oli Nursultan
Nazarbajev Kasahstanist. 

Meie
ülemnõukogu otsus tühistati, minult nõuti oma allkirja tagasivõtmist,
mida ma ei teinud.
Tehti ettepanek, et ma esineksin 29. novembril NSV Liidu rahvasaadikute
kongressil ja võtaksin seal allkirja tagasi. Kõnelesin kongressil
kolmandana ja jäin endale kindlaks.
Selline pinda käimine Moskvas lisas Eestile kangekaelsust ja pani
veelgi hoogu juurde, kas polnud?

Viimasteks ülemnõukogu valimisteks tegime seaduse, et sõjaväelased
ei saa valimistel osaleda. Et selline otsus üldse läbi läheks, tegime
erikorra, et ülemnõukokku pääseb neljast Eestis esindatud väeliigist
igast üks esindaja.
Selle otsuse eest olin taas Moskvas Lukjanovi ees, kuhu olid kokku
kutsutud kõigi liiduvabariikide, autonoomsete vabariikide ülemnõukogude
esimehed ja oblastite ning kraide juhid. Umbes 200 inimest oli koos,
Lukjanov kritiseeris meid NSV Liidu konstitutsiooni rikkumise eest, et
85 000 Nõukogude armee sõdurit ja ohvitseri ei saa valimistel osaleda.
Lukjanovi kriitika jõudis intervjuuna Eesti televisioonigi.
Nõuti taas, et ma tühistaksin oma allkirja ja teeksin seda nõupidamise
ees. Jäin taas endale kindlaks. 

Siis
tehti pooletunnine vaheaeg, Lukjanov kutsus mind enda juurde ja
tuletastaas meelde ähvardavat karistust.
Koosolek jätkus, aga kuna ma meelt ei muutnud, siis lubati kõigil,
kellel oli küsimusi, neid mulle esitada. Kõik kritiseerisid peale Läti
ja Leedu esimeeste.
Eestis võtsime aga vastu veel teisigi olulisi seadusi, näiteks
represseeritute kohta, et nende varad tuleb tagastada ja ebaõiglus
heastada. Nõudsime kompensatsiooniks raha Moskvast, sealt muidugi ei
saanud, siis maksime vabariigi eelarvest.
Tallinnas jätkasime aga seadusandlikku tegevust. Stalinism sai hukka
mõistetud ja fashismiga ühele tasemele seatud. Teostasime
omavalitsusreformi, lähtudes eestiaegsetest põhimõtetest ja Euroopa
omavalitsuste hartast ning korraldasime omavalitsuste valimised. Kahe
nädalaga ennetasime üleliidulist referendumit, kus küsisime, kas Eesti
rahvas tahab olla senises liidus või mitte jne jne. Üle 77 protsendi
rahvast toetas iseolemist.
Alates 1988. aastast ja viimase ülemnõukogu ajal võtsime vastu sadu
seadusi, luues sellega uue õigusruumi, kus lähtuti eelkõige Euroopa
Liidu seadustest.
Seetõttu
oli hiljem Eesti seadusandluse harmoniseerimine Euroopa Liidu omaga
kiirem kui Lätis või Leedus ja teistes Ida-Euroopa riikides.
Lõpuks loobusin NSV Liidu ülemnõukogu ja presiidiumi istungitel
osalemisest, lihtsalt ei sõitnud enam Moskvasse.
Kui Eesti taasiseseisvumine oli toimunud, siis Vaino Väljas taandus
üpris ruttu suurest poliitikast. 

Kas teil ei tekkinud tunnet, et töö on tehtud, las teised jätkavad? 

Sellist
mõtet ei tekkinud. Kui võtsime vastu suveräänsusdeklaratsiooni, siis
helistasin tollastele Läti, Leedu, Ukraina ja Gruusia riigipeadele ning
kutsusin neid üles meie eeskuju järgima, kuid nad vastasid, et neil
pole see veel võimalik. Jäime üksinda ja käisime selle kadalipu Moskvas
läbi.
Leedu ja Läti niisamasugused otsused järgnesid alles 1989. aastal.
Balti riike saab käsitleda NSV Liidu lammutajatena, Eestit kohe
kindlasti mingi kahtluseta, meid
on mainitud Gorbatshovi nõuniku, endiste kõrgete KGB-laste
mälestusteraamatutes, et Eesti 16. novembri otsus pani aluse NSV Liidu
lagunemisele.
Hiljem järele tulnud Kesk-Aasia ja Taga-Kaukaasia liiduvabariigid
kasutasid alusena Eesti otsuseid lausa sõna-sõnalt, kusjuures mõnel
juhul unustati, näiteks Kesk-Aasias, vastavasse dokumenti isegi oma
riigi nimi sisse kirjutamast.
Nii et pärast taasiseseisvumist ei tekkinud mul tunnet, et töö on
tehtud, see pigem alles algas.
1992. aastal valisime esimest korda Eesti Vabariigi presidenti.
Valimiskorra järgi tuleb esimeses voorus valituks osutumiseks koguda
üle poole häältest ja kui ühelgi kandidaadil see ei õnnestu, siis
otsustab teine voor, kus kahest enim hääli saanud kandidaadist võidab
kõige suurema toetajate arvuga kandidaat. Meil saadeti
presidendivalimised hoopis riigikokku. 

Miks teie valimist Eesti presidendiks nii väga kardeti? 

Vastuse
saate ilma minu abita esimese Saksa suursaadiku Eestis Henning von
Wistinghauseni mälestusteraamatust ”Vabas Eestis“.
Esimene Vene suursaadik Eestis ütles Wistinghausenile, et Moskva ei
poolda Rüütlit Eesti presidendina, sest ta on liiga radikaalne, ja
nemad pooldavad Lennart Merit. Tean neid üksikasju päris hästi, aga
sellest me ei räägi.
Henning von Wistinghausen: ”Nii Taagepera kui ka Pareki kandidatuuri
ülesseadmisel oli vähemalt üheks oluliseks kaalutluseks tahtmine siduda
nende valijate hääli, kes ei hääletaks tingimata Meri poolt, ja
niimoodi takistada Rüütli presidendiks saamist valimiste esimeses
voorus, milles hääletab rahvas.“ (Lk 301.) 
Meenutame,
et Arnold Rüütel sai esimeses voorus 42,7 protsenti ja Lennart Meri
28,8 protsenti häältest, aga riigikogus sai Meri 59 protsenti ja Rüütel
31 protsentihäältest.
Ainus asi, mis üldmuljet rikkus, oli Arnold Rüütlile osaks saanud
kohtlemine. Temale polnud uued peremehed võimuvahetuse talitustes kohta
ette näinud. Rüütlile ja tema vaieldamatutele teenetele Eesti ees ei
pööratud 5. ja 6. oktoobril vähimatki tähelepanu ning ta ei ilmunud
üleüldse mingilgi moel avalikkuse vaatevälja. Suur osa rahvast oli
selle üle tõsiselt nördinud.“ (Lk 309.) 

Olete tänase intervjuu jooksul mitu korda öelnud, et ”sellest me ei räägi või pole õige aeg rääkida“. Millal tuleb selleks aeg? 

Koostamisel
olevasse mälestusteraamatusse paljud asjad ei jõua. Näiteks
presidendivalimiste üksikasjadestsaab rääkida siis, kui Venemaa
demokratiseerub, avanevad arhiivid – see on võib olla aastakümnete
pärast –, siis saavad paljud asjad selgeks, miks kõik on just nii
olnud.
Venemaa esimene president Boriss Jeltsin oli väga vastuoluline
isiksus. 

Kuidas oli teie läbisaamine temaga? 

Meie
suhted olid alati konstruktiivsed ja küllaltki avameelsed. Oma
olemuselt kaldun probleeme selgitama sügavuti ja see nõuab
vastaspoolelt oskust teine pool ära kuulata ja sõnastada oma suhtumine.
Boriss Jeltsin oli hea näide sellisest vestluskaaslasest.
Meie tutvus ulatus 80. aastate lõppu. Meelde on jäänud 1988. aasta
kevad, kui Jeltsin NLKP keskkomitee poliitbüroost välja arvati.
Kohtasin teda seejärel koridoris, ta oli väga löödud ilmega. Olin vist
ainuke, kes julges tal kätt suruda ja öelda: ”Ne padai duhhom!“ (”Ärge
laske tujul langeda“!). Ta võttis seda toetusena ja küsis, kuidas saab
mind aidata. Ütlesin, et kui võtame vastu otsuse taastada oma riiklik
iseseisvus, siis toetagu ta meid Venemaa nimel. Sealt algaski meie
tihedam koostöö.
Mäletatavasti algasid 12. jaanuaril 1991 verised sündmused Leedus. 

Ööl
vastu 13. jaanuari helistas mulle Vytautas Landsbergise abikaasa ja
teatas, et Nõukogude üksused on hõivanud Vilniuse teletorni ja rea
ametiasutusi. Landsbergis ise helistada ei saanud ja oli palunud, et
ehk Rüütel saab aidata.
Otsustamiseks oli väga vähe aega. Meenus jutuajamine Jeltsiniga. Kella
kuue paiku sain valitsusside telefonil ühendust Jeltsini abiga.
Rääkisin olukorrast Leedus, väljendasin muret, et jõu kasutamine võib
kohe kanduda Lätti ja Eestisse ning palusin edastada Jeltsinile palve
tulla Eestisse, et pöörduda otse sõjaväe poole ja kutsuda neid mitte
alluma kindralite käskudele, mis võivad viia verevalamiseni.
Umbes tund hiljem helistati ja anti teada, et Jeltsin on nõus tulema
Tallinna. Sama päeva õhtul oligi ta kohal.
Kutsusin Tallinna ka Läti ja Leedu riigipead. Hilisõhtul kogunesime
koos Gorbunovsi ja Leedu suursaadikuga (Landsbergis ei saanud
Vilniusest lahkuda) ning meie ülemnõukogu saadikutega Toompeale
valitsuse istungite saali.
Kirjutasime alla lepingule Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa vahel, kus
tunnustasime vastastikku üksteise riiklikku suveräänsust, kutsusime
üles austama seaduslikult valitud võimuorganeid ja mitte lubama
relvajõu kasutamist.
Saatsime ühisläkituse ÜRO peasekretärile, informeerisime teda ja tema
kaudu maailma üldsust tekkinud olukorrast Balti riikides. Tegime
ettepaneku kutsuda kokku rahvusvaheline konverents Baltikumis tekkinud
plahvatusohtliku olukorra lahendamiseks. 

Balti
riigijuhtide palvel tegi Jeltsin otsepöördumise Balti riikides
paiknevate relvajõudude ja venekeelse elanikkonna poole, hoiatas, et ei
tohi alluda korraldustele, kui tahetakse sõjaväge saata Balti riikide
seaduslikult valitud võimuorganite ja tsiviilelanike vastu. Ta viitas
1990. aasta detsembris vastu võetud VNFSV põhiseadusele, kus selline
tegevus oli kuulutatud seadusevastaseks.
Arvan, et Jeltsini kohalolek distsiplineeris relvajõude, aga ka
Interrinde aktiviste sedavõrd, et verevalamist ei toimunud. Muidugi,
trükikirjandusest võib leida Jeltsini Tallinna külastamise kohta
teistsuguseidki kirjeldusi.
Lisaksin veel ühe väga olulise episoodi. 20. augustil 1991 kuulutasime
välja iseseisva ja suveräänse Eesti Vabariigi. Paari päeva pärast
sõitsin Moskvasse, et kohtuda KGB esimehega ja nõuda KGB
likvideerimist, relvade, luureseadmete ja toimikute üleandmist.
Ta
oli kõigega nõus, kuid ei nõustunud toimikute üleandmisega. Minu
protesti peale ütles ta, et olete väikerahvas ja see teadmine lõhestab
teie rahva. Eestis oli üle 10 000 agendi, hiljem juulilepetega lisandus
veel üle 10 000 sõjaväepensionäri, umbes paar tuhat KGB ohvitseri ja
teadmata arv GRU (Vene sõjaväeluure – K. V.) töötajaid.
Sõjaväepensionäridega seonduvat olime arutanud ka Jeltsiniga.
Tegin
ettepaneku, et räägin välismaa liidritega rahalise toetuse hankimiseks
selleks, et rajada Venemaale eluasemed erusõjaväelastele ja nende
pereliikmetele. Jeltsin oli sellega päri ja välisabi hakkaski tulema.
Küsimus oli ju ka kaadriohvitseride tagasijõudmise kindlustamine
Venemaale.
Nende läbirääkimiste sisu andsin edasi meie järgmistele juhtidele.
Kahjuks need lepped ei realiseerunud.
Soovisin kohtuda Jeltsiniga, et saada toetust meie iseseisvumisele.
Kuna Jeltsin oli kolme putshi käigus hukkunud noormehe matustel, võttis
mind vastu Ruslan Hasbulatov (VNFSV ülemnõukogu esimees 1991–1993 – K.
V.). Palusin tal teatada minu palvest Jeltsinile. Too tuligi
matuserongkäigust ära ja võttis meie delegatsiooni vastu.
Algselt oli meie ette valmistatud dokument kahepunktiline: tunnustada
EV iseseisvust ja teha ülesandeks Vene välisministeeriumile ette
valmistada leping diplomaatiliste suhete sisseseadmiseks Eesti
Vabariigiga.

Minu palvel ja Jeltsini nõusolekul lisati veel kaks punkti:
kutsuda Gorbatshovi üles tunnustama Eesti iseseisvust NSV Liidu poolt
ja reguleerida kahe riigi suhted läbirääkimistega ning kutsuda maailma
riike üles tunnustama EV riiklikku iseseisvust.
Jeltsini kui VNFSV presidendi vastav seadlus allkirjastati 24. augustil
1991. 

Meie
esinduse auto vedas samal päeval poole ööni selle dokumendi koopiaid
laiali enam kui saja riigi saatkonda ja esindusse.
Mina külastasin koos meie delegatsiooniga kahel järgneval päeval
eelkõige suurriikide saatkondi ja suursaadikuid, edastades palve
tunnustada meie iseseisvust.
Hiljem arutasime Jeltsiniga Eesti-Vene piiri kulgemist, et seda oleks
kergem mõlemalt poolt valvata. Mul õnnestus kokku leppida Prantsuse
presidendi Francois Mitterrandiga, et prantslased varustavad meie
piirivalve kaasaegsete elektrooniliste jälgimisseadmetega. Vajalikuks
eelduseks oleks olnud piiri vastav kahepoolne korrigeerimine.
Arutasime sedagi, et juhul kui emmale-kummale poole piiri jäävad
inimeste kodud ja muu vara, tuleb see kompenseerida kuni uue kodu
rajamiseni ja seda mõlema riigi poolt. Need asjad nii ei
teostunud. 

Mulle on jäänud mulje, et olete praegu riigikogu menetluses oleva Eesti-Vene piirileppe suhtes üsna kriitiline. Miks? 

Anname
endale aru, et Eesti idapiir on Euroopa Liidu välispiiriks ja kindlalt
maha märgitud piiri olemasolu on kahtlemata meie kõigi huvides. Lepingu
menetlemine sattus väga plahvatusohtlikku aega – Krimmi okupeerimine on
rahvusvahelise õiguse väga räige rikkumine. Kui üks kontinent lubatakse
katta radioaktiivse tolmuga, siis tekib kahtlus, kas maailm on ikka XXI
sajandis (tegemist oli Vene TV saatejuhi Dmitri Kisseljoviga, kelle
sõnul on Venemaa ainus riik maailmas, kes on suuteline muutma USA
radioaktiivse tolmu hunnikuks – K. V.). 

Ma ei ole
veendunud, et suudaksime taastada Tartu rahu järgse riigipiiri.
Venemaale tehti mööndusi juba 1996. aastal Petroskoi läbirääkimistel.
Kui jälgida, millist poliitikat ajab Venemaa, võiksime hoopis imestada,
miks Venemaa ei ole soovinud Tartu rahu järgseid alasid koos
elanikkonnaga meile tagasi pakkuda, mis muudaks tugevasti meie
valijaskonda ja võiks kujuneda tõeliseks Trooja hobuseks, kui siinkohal
ajalugu meenutada.
Riigikogu menetluses olev seaduseelnõu vajab ajaloolise tõe huvides
veel lahtirääkimist ja -kirjutamist. 

Minu
arvates oleme siin käitunud arusaamatult ja väga heldekäeliselt. Kuid,
nagu eespool mainisin – noorus tegutseb ja võtab vastutuse.
Territoriaalsed asjad on väga raskesti tagasipööratavad. Jutt ei ole
siin ainult lepingujärgsest lahtiütlemisest Narva veehoidla olulisest
osast, mis tagab ka meie Narva elektrijaamade häireteta töö, ja
ulatuslikust Narva lahe veealast. Näiteks merepiir Keri saare juures,
miks tehti just selline muudatus?
Rahvusvahelise õiguse järgi võib iga riik oma rannajoonest 12 meremiili
kaugusele määrata oma mereakvatooriumi, meie läksime ühes lõigus 2,5
miili peale. See, et Venemaale oli vaja teha Soome lahte vaba veeriba
ja Soomega kokku leppida, et Venemaa saaks vabas vees Peterburist
väljuda – see oli arusaadav soov, aga saanuks ka sõita läbi meie vete,
kui sõlmida vastav kokkulepe. Me ei jäänud 9–10 miili peale, mis oleks
andnud Venemaale Soome lahes niigi piisava vaba mere. Meie merepiiri on
veelgi vähendatud. Sellega loobume kalastamisõigusest, merealustest
maavaradest, mis mõne aastakümne pärast muutuvad väga oluliseks.
Ründelaevale Mistral on väga soodus, kui saab tulla võimalikult ranna
lähedale ja olla ikkagi vabas vees. 

Pole
nii, et meil pole merega midagi teha või me ei suuda oma merd valvata,
nii et siingi on tegemist väga tõsise julgeolekualase küsimusega.
Praeguse piirileppega on rida küsimusi, mis on lahendamata, kuid pole
praegu räägitavad. Tahaksin loota, et meie riigi huve esindanud
delegatsioon need küsimused tõstatas, kuid millised olid selgitused,
pole teada. 

Teie tund Eesti presidendina saabus pea kümme aastat hiljem. 

Eesmärk
oli olnud Eesti iseseisvus taastada, see õnnestus, aga siis ilmnes
palju ebakohaseid asjugi, mida hetk tagasi puudutasime. Meenutagem, et
olid jõud, kes nõudsid kõigile Eesti kodakondsuse andmist – ad libitum.
Nõuti näiteks Eesti elektrijaamade kohest müüki panemist (üldse oli
hüüdlause ”kõik müügiks“), mis võinuks tähendada energeetika minemist
Venemaa kätte. Ameeriklased ju panidki jaamad müüki ja presidendina
kutsusin juba ametisoleku teisel päeval enda juurde peaminister Mart
Laari, et lõpetada elektrijaamade kokkulepe, kuigi see tähendas Eestile
trahvi maksmist. Ütlesin, et võtame laenu ja maksame trahvid, kuid
mitte mingil juhul ei tohi riigi põhivara tundmatule kapitalile
loovutada. Sel ajal oli juba teada, et ameeriklased on pankrotis ja
võivad elektrijaamad müüa ei tea kellele.
Loetelu asjust, millega ei saanud nõustuda, on pikk. Presidendina sain
sekkuda. 

Kui vaba on oma otsustes Eesti president? 

Ehkki
Eesti on parlamentaarne vabariik ja põhiseaduse järgi president otse
käskida ei saa, on tal õigus konsultatsioonideks kokku kutsuda keda
tahes. Mul oli igal nädalal peaministriga lõuna, mille jooksul
arutasime riigiasju.
Kohtusin kõigi fraktsioonide esimeeste ja erakondade juhtidega,
kusjuures kuulasin ära riigikoguväliste parteide seisukohadki.
Presidendi juures tegutses omavalitsusjuhtide kogu, samuti presidendi
akadeemiline nõukogu, kuhu kuulusid teaduste akadeemia president, kuue
avalik-õigusliku ülikooli rektorid ja põhiliste eluvaldkondade kõige
tunnustatumad teadlased. Akadeemilise nõukogu istungite materjalid on
välja antud raamatuna. Need olid minu võimalused mõjutada protsesse
õiges suunas ja vältida arenguid, mis olnuks Eestile kahjulikud. Praegu
oleme jõudnud olukorda, kus Eesti areng ei pruugi olla
jätkusuutlik. 

Kas olukord on teie arvates nii tõsine? 

Läinud
aastal oli jätkuvalt madal sündimus ja suremus ületab sündimuse
oluliselt. See tähendab, et rahvana pole me jätkusuutlikud. Presidendi
ülesanne ongi jälgida, analüüsida ühiskonna arengut mitte ainult oma
ametiperioodil, vaid ka kaugemale ette näha. Paraku paljud poliitikud
sellega ei tegele, nad piirduvad oma parasjagu käsiloleva ametiajaga.
Pärast taasiseseisvumist püüdsime kiiresti rikkaks saada. Oli, mida
jagada, ja agaramad said suhteliselt hea stardipositsiooni. Kõik see
pani aluse meie ühiskonna väga tuntavale kihistumisele, unustasime
inimese. Tuhanded töörändurid on pühkinud isamaa tolmu jalgelt ja
püüavad leivakõrvast teenida kusagil laias maailmas. Lähevad parimas
sünnitamiseas naised ja meie rahvuskeha kuivab kokku meie endi silmade
all. 

Riigijuhtide ja nende abikaasade puhul on oluline omavaheline keemia, mis võimaldab tekkida lähemal suhtel. Kas teie olete midagi sellist kogenud? 

Kõige
usalduslikumalt ajasin juttu Prantsuse presidendi Francois
Mitterrandiga, meil oli täielik teineteise toetus. Saksa välisminister
Hans-Dietrich Genscheriga ajasin neljasilmajuttu, usalduslikult ja
täiesti siiralt, kui kuskil kokku saime, läksime kõrvale ja vestlesime
enamasti Balti teemadel.
George Bushiga olid otsesed jutuajamised. Me polnud veel iseseisvad ja
mitmes asjas ei saanud me Gorbatshoviga kokkuleppele, siis helistasin
Mitterrandile või Bushile ja nemad helistasid Gorbatshovile ja seejärel
mulle, et kokkulepe on olemas. Nad reageerisid minu palvele paari
päevaga ja asjad said aetud.
Rootsi kuningaga on olnud meeldiv kontakt. Käisin Rootsis juba enne
Eesti iseseisvumist ja kohtusin kuningaga. Jutt oli, et ta tuleks
Eestisse, kuid ainult Saaremaale. See aga ei teostunud (Ingrid Rüütel: Arnold rääkis kuningale, kuidas saunaahju ehitada). 

Kõik
minu välisreisid olid üle Helsingi ja meil oli kokkulepe, et iga kord
kas või pooleks tunniks astun Soome presidendi juurest läbi. Helmut
Kohliga olid eraldi kohtumised, näiteks Rio de Janeiros, kus koos olid
riigipead üle maailma ja soovisid Bushiga kohtuda, siis mitte kõigile
ei saanud kohtumist osaks, mulle küll.
Jaapanis on kombeks nii, et keiser võtab teise riigipea vastu oma
kabinetis ja keisrinna mõnes teises ruumis. Meie puhul tuli keisripaar
trepile välja meile vastu ja nad saatsid meid samamoodi ära.
Ingrid Rüütel: Kihnu kultuuriruum oli just võetud UNESCO
pärimuskultuuri nimestikku ja Jaapani keskrinna küsis, mida Kihnu
kultuur endast kujutab, ja mul oli hea meel talle rääkida. Kahju, et
olime ainult linnades ja maale ei jõudnud.
Need kokkupuuted teiste riigipeade abikaasadega olid väga põgusad, et
lähem suhe võiks tekkida, aga mõned momendid siiski. Norra kuninganna
ja Malta presidendiproua on suured kunstiarmastajad. Norras viis
kuninganna mind kujude väljakule ja tutvustas neid väga huvitavalt ning
saatis oma raamatu, kus oli juttu tema kunstikogust.
Malta presidendiproual olid residentsi seinad pilte täis, ta oli
kogunud Malta kunstnike töid.
Mitu korda olen puutunud kokku Rootsi kuningannaga, kuigi me pole seal
riigivisiidil käinud. Esimest korda oli ta Eestis koos kuningaga, kui
me olime alles iseseisvunud, ja ta küsis minult, kas kavatseme
avalikustada oma KGB agendid. See oli omavaheline jutuajamine bussis ja
arvasin, et vähemalt poliitikute suhtes peaks seda tegema. Ta soovitas
üldiselt mitte avalikustada, kuna Saksamaal põhjustas see tohutu
kollapsi ja stressi nii perekondade kui ühiskonna tasemel. Paljud
perekonnad said haiget.
Teine mälestus on Tartust, kui ta Gustav II Adolfi kuju avamisel pidas
ülikooli aulaskõne. Istusin aulas kolmandas-neljandas reas, kuninganna
nägi, peatus, naeratas ja lehvitas, täiesti protokolliväline käitumine.
Naeratasin ja viipasin vastu.
Välisvisiitidel on presidendi abikaasal omaette programm. 

Mis on teile neist käikudest meelde jäänud? 

Kõigepealt
meeldib mulle väga Põhjamaade loodus, näiteks Island ja Norra. Norra
fjordid ja karge põhjamaine loodus on mulle tohutu elamus. Island on
nagu maailma lõpp – puud ei kasva, kidur taimestik, palju
emotsionaalset.
Väikesed lõunamaariigid, nagu Malta ja Küpros, neid iseloomustab
selline lõunamaa soojus, avatus, vanad, iidsed ehitised, kus tunned, et
saad elujõudu juurde.
Miskipärast tegi meie välisministeerium minust etnograafi ja programmi
pandi etnograafiamuuseumeid, kuid need olid väga toredad ja käisin seal
meelsasti –
eriti Poola ja Ungari vabaõhumuuseumid. Väga harva õnnestus mul kuulata
kohalikku rahvamuusikat. Mulle olid välisvisiidid selline läbi
tormamine, millessegi ei saanud süveneda, järgmisse kohta tuli jõuda
kellapealt.
Folkloristina oleksin tahtnud pikemalt viibida mõnes täiesti
traditsioonilises kogukonnas, näiteks indiaanlaste reservaadis, elada
seal pool aastat, aga selleks pole võimalust avanenud. 

Millest olete pidanud Arnold Rüütli kõrval olles loobuma? 

Tema
varasemate ametite tõttu mitte millestki, sest elasin Tartus ja tegin
oma tööd. Pärast õnnestus Tallinnas eesti keele instituudi juurde luua
rahvamuusika osakond, siis perega olin ikkagi Tartus ja sõitsin tööd
tehes edasi-tagasi.
Kui abikaasa valiti presidendiks, pidin loobuma kõigist oma eriala
rahvusvahelistest organisatsioonidest. Ma ei saanud käia nende
üritustel ja nüüd pole enam huvi kontakti taastada. 

Härra
president, oleme harjunud kuulma kiitust Eesti arengule, aga mis on
läinud viltu, millele peale demograafilise olukorra peaks tähelepanu
pöörama? 

Ma kiidan ka Eestit. Meie areng on olnud palju
läbimõeldum. Kui vaadata kõiki nn üleminekuühiskondi, siis on seal
tehtud vigu lausa ridamisi. Eesti on õigel teel. Üks suuremaid
positiivseid asju on tasakaalustatud eelarve. Rahvas on selle tõttu
kannatanud, laenu võttes oleks rasketest olukordadest võib-olla
pehmemalt välja tulnud. Ühtpidi olnuks see pluss, kuid teistpidi
pidanuks järgmised põlvkonnad need laenud kinni maksma. Me ei ole
jätnud järeltulijatele rasket laenukoormat.
Esimesena Balti riikidest saime euro, mis nõudis ranget
rahandusdistsipliini. Oma edu on Eesti auga ära teeninud.
Meile on oluline rahva, keele ja kultuuri säilimine ja siin pole
küllalt tööd tehtud. Palju enam tuleks mõelda, kuidas tugevdada Eesti
peret, aidata kaasa tema murede lahendamisele. Juba varem pidanuks
toetama Eesti väike- ja keskmist ettevõtlust, et rahvuslik kapital
oleks saanud areneda, kasutada ühistulisi põhimõtteid, mille kohta saab
tuua näiteks Kanadat, Saksamaad, Hollandit, Soomet, Rootsit, kus
selline ettevõtlus on ulatuslik. 

Meie
ühisettevõtete varad oleksid võinud kooperatiivsetel-ühistulistel
alustel säilitada, lisades juurde riigi abi, ja siis saanuks need edasi
areneda.
See oleks võimaldanud inimestele tööd, samal ajal nad olnuks
kaasomanikud. Nooremal põlvkonnal polnud elukogemusi ja välisnõunikud
nägid maailma sageli pelgalt kapitali huvi aspektist.
Mis aga puudutab Euroopat, siis on kuidagi arusaamatu see suur soov
ehitada üles föderaalne Euroopa. Kas meil on piisavalt argumente
tõestamaks, et konföderatiivne riikide kooseksisteerimise vorm on
halvem? Ma ei tahaks seda uskuda. Võidakse hakata ette kirjutama asju,
mis ohustavad väikeste rahvuste olemasolu.
Kindlasti on vajalik ühine kaitsepoliitika, sest olukord pole maailmas
külma sõja aegadest peale olnud nii ärev kui praegu. 

Andke
andeks, aga ma ei kujuta teid päris hästi ette Eesti Konservatiivse
Rahvaerakonna liikmena, aga te olete koguni EKRE auesimees. 

Vastab
tõele, et olen valitud EKRE auesimeheks. Võimete kohaselt olen osa
võtnud erakonna juhatuse ja volikogu tööst. Olen jäänud selle tõdemuse
juurde, et Eesti lähiajalugu analüüsides oleme osutunud sisuliselt
ainsaks erakonnaks, kes valutab südant Eesti rahva püsimajäämise pärast
meie esiisade-emade valitud maal.
Ühelt poolt oli valik hea: meil on kõige rohkem haritavat maad inimese
kohta Euroopa Liidus.
Meil on neli aastaaega, metsamassiive, järvi, saari, piisavalt
kalavarusid, maapõuevarasid jne. Looduse poolest oleme ühed rikkamad
Euroopas.
Teiselt poolt langes see maalapi valik suurte ida-lääne- ja
põhja-lõunasuunaliste kaubateede ristumiskohale. Siit ajalooline
suurriikide huvi meid oma alluvusse saada. Seda on tehtud tule ja
mõõgaga ning on olnud aegu, mil eestlasi oli järel ainult 150 000 ja
tervel Eestimaal polnud kuulda kukelaulu. 

EKRE
programm on Eesti-keskne. Loodan, et valijad annavad hääle erakonna
kasuks, kes suutis seista selle eest, et meie elektrijaamad jäid Eesti
riigile, suutsime tagasi saada kord juba maha müüdud raudtee ja
ohjeldada riigi põhivarade müümist. Omaette probleem on Eesti
panganduse minek väliskapitali kontrolli alla.
EKRE kaitseb pereväärtusi, eestlust ja seisab vastu
massimigratsioonile. 

Kas te vahel unistate millestki? 
Selleks jääb küll vähe aega. 

Küsin siis nii: milline võiks Eesti välja näha lähima viie-kümne aasta perspektiivis? 

Jah…,
praegu on viimane aeg unustusse jäänud asjad õigeks ajada. Rohkem
hoolitseda inimese eest, et väljaränne ei suureneks, vaid võõrsil
omandatud kogemusega inimesed tagasi tuleksid. Soodustada tuleb kodu
loomist ja ettevõtlust.
Siis tekiksid eeldused, et suudame rahvana jääda jätkusuutlikuks ja
suudame majanduslikult edasi areneda. See on minu unistus.