Laiakas – rahvahaal.delfi.ee
12. juuli 2011

Mart Laar vastas hiljuti lugejate küsimustele Delfis ja päev hiljem ilmus ka artikkel, et Eesti loodab oma soomusvõimekuse arendamisega tegelema hakata.

Teatavasti loobub Holland kulude vähendamise eesmärgil oma tankipargist. Leopard 2A6-d müüakse maha. Suurfavoriit on siin muidugi Kanada. Nad on ka varem Hollandiga tankiäri ajanud, aga ka meil on käpp sees. Meie Pasid on sealt pärit. Mina loodan küll, et Mart Laar ei ajanud tühja juttu, kui väitis lugejatele, et "ühe riigiga" soomusvõimekuse tõstmise teemal asju aetakse. Suure tõenäosusega ongi see praeguse tähtede seisu järgi Holland.

Ma ei saa aga aru osade lugejate tigedatest reaktsioonidest. Võib üsna kriitiline ja kuri olla erakonna peale, kes sulle ei meeldi, aga kuidas saab vihata oma kodumaad? Üritatakse sisendada, et Eesti ei peaks invasioonile üldse vastu. Meie tankid hävitataks juba siis, kui vaenlane suvatseks nende hävitamisest vaid mõelda. Kuidas üks eestimaalane üldse niimoodi häälestuda saab? Millisel põhjusel me siis igal aastal Võidupüha peame? Kas meie esivanemad ei pannud vaenlase Tartu Rahule alla kirjutama? Kuidas neid siis sekundiga ei hävitatud?

On seltskond, kes raiub kui rauda: raha peab minema pensioniteks ja lastele ja koertele ja kassidele ja teedele ja kommunaalmaksudeks ja jumal teab, millele veel. NATO liikmesriigina on meie kaitse-eelarve määratud 2 protsenti SKT-st ja siin pole eeltoodud nimekirjaga midagi pistmist. Kui ei ostetaks tanke, ei saaks kassid ja pensionärid seda raha ikka. Siis läheks see lihtsalt millegi muu peale kaitseotstarbeliselt.

Asjalikumat arutelu ajavad need kodanikud, kes vaidlevad selle üle, kas on vaja muretseda Leod või soomukid või keskmaaõhutõrje või veel midagi muud. Mina pole mingi militaarspets ja loen neid väitlusi huviga. Soovitan eneseharimise mõttes ka teistele.

Kodanikuna tunneks ma ennast palju kindlamalt, kui teaksin, et kui pealinna poole veerevad T-72-d nagu Gruusias, siis ei tunne ennast tolle aparaadi juhtkangide taga istuv tegelane ennast turistina Eestimaa loodust nautlemas, vaid piiluks kartlikult ringi oodates Leo surmasuudlust.

Meie armee on noor ja meil pole sellist rahalist võimekust nagu Iisraelil või Saksamaal, kes enda relvajõud tuhast mõne aastaga üles ehitasid. Kui me midagi ei tee, siis ei juhtugi seda kunagi. Teeme vähehaaval ja saame kümnete aastatega kõik, mis vaja. Saame õhutõrje, rannakaitse, hävitajad. Me ei saa seda kõike korraga, aga lõpuks ikka saame. Mina usun sellesse. Ja ma usun ka ühte head ütelust: rahvas, kes ei toida oma sõjaväge, hakkab toitma võõrast.