Mart Helme, suursaadik
- 27.aprill.2012 www.DELFI.ee

Pronksiöödest on möödunud viis aastat. Aga see ei ole juubel. Pole lihtsalt, mida juubeldada. Sest pronksiööd olid Eesti riigi võit, mis hiljem on järjekindlalt pööratud kaotuseks. Kuidas nii? Tervelt pool aastakümmet pole ju uusi taolisi väljaastumisi aset leidnud. Isegi gümnaasiumiõppe üleviimine eesti keelele pole meil Lätiga võrreldavat vastupanu venekeelsete hulgas põhjustanud. Eesti keele oskus noorema põlvkonna venelaste hulgas kasvab jõudsalt, seistakse lausa järjekorras, et lapsi venekeelsete asemel eestikeelsetesse lasteaedadesse ja koolidesse panna. Me ei kuule enam uudiseid Notšnoi Dozorist, veelgi enam – näib koguni, et venelastel pole viis aastat hiljem enam ühtegi üldtunnustatud liidrit või lippu kandvat organisatsiooni, mille all põlatud sobatšii jazõki vastu lahingusse minna.

Juubeldagem siis! Nad, venelased, elavad siin meie hulgas küll endiselt edasi, aga see on paratamatus, mille osas järgmised viis või kakskümmend viis aastat loodetavasti omad positiivsed korrektiivid teeb.

Tegelikult on olukord hoopis keerulisem. Kohe-kohe tuleb taas 9. mai ja nii Tallinn kui ka Ida-Virumaa linnad täituvad Georgi lintide ja vähemal määral Vene lippudega. Ja mis siis, ütleb keskmine, Stockholmi sündroomi põdema harjutatud eestlane. Neil on ju oma ajalugu ja õigus oma langenuid mälestada.

9. mai – vastupanuliikumise päev

Muidugi on, aga Eestis teeb seda – mälestab teises maailmasõjas langenuid - vaid suhteliselt väike osa Georgi lintide kandjatest. Enamikule, eriti noorema põlvkonna venelastele, on 9. mai mitte niivõrd võidupüha, kui vastupanuliikumise päev. Ja Georgi lint rinnas või auto küljes pole mitte leina- või vanavanemate poolt saavutatud võidu tähis, vaid märk sellest, et Eesti riigi olemasolu ja pragmaatilistel kaalutlustel ka vajaliku eesti keelega ei ole südames lepitud.

Ehk siis, ei ole lepitud impeeriumi peremeesrahva seisundist väikeriigi vähemusrahva seisundisse sattumisega. Samuti tähendavad Georgi lint ja vene lipp märguannet Moskvale: me loodame ikka veel emakese Venemaa peale, me ootame, et te tulete ja meid fašistide etnokraatliku režiimi surve alt vabastate.

Iseenesest võis kõiki siinkirjeldatud reaktsioone ka viis aastat tagasi ette näha. Venelased on suurrahvas ja Venemaa, mille peale nad loodavad, asub siinsamas, nende kõrval. Neil on sellega elav side ja nad saavad ja tahavad Eesti riigi info-, keele- ja kultuurivälja asemel elada vene omas. Neid on Eestis ka piisavalt palju ja nad asuvad kohati sedavõrd kompaktselt, et võivad rahumeeli elada omas paralleelmaailmas, eestlasi ja Eesti riiki maksimaalselt võimalikul määral ignoreerides.

Hästi, ütleb nüüd lugeja, aga milles siis õieti küsimus? Küsimus on milleski põhimõttelises. Nimelt selles, et pronksiööde otseseks tulemuseks oli tagurpidi integratsiooni massiivne käivitamine kõrgeimal riiklikul tasandil. Algas see kohe pärast märuli vaibumist, kui tollane kaitseminister Jaak Aaviksoo ja tollane rahvastikuminister Urve Palo Siselinna kalmistule ümber kolitud pronksmeest venelaste võidupüha puhul pärjaga õnnistama tõttasid. Ja jätkus linnalõhkujatele kohtus sümboolsete karistuste määramisega, mille krooniks kujunes riigipoolne valuraha maksmine mäsu kohalikele ninameestele.

Stalinistliku impeeriumi triumfihetk

Nii olemegi olukorras, kus 9. mai kui stalinistliku impeeriumi triumfihetke tähistamine on igati mõistetav, Sinimägedes, Narva ja Emajõe all ning 1941. aasta suvesõjas ja metsavendluse võitlustes eesti meeste poolt üles näidatud vaprus on aga midagi, mida salongikõlblik inimene ametlikult jutuks ei võta. Kui see pole enesesalgamine, siis mis see on? Kui see pole pahupidine integratsioonimudel, siis mis see on?

Pole siis vaja imestada, et kakskümmend aastat pärast Eesti iseseisvuse taastamist saab Eestis, kus riigikeeleks on eesti keel, igal pool endiselt hakkama vene keelega, mitte aga eesti keelega. Ja kuigi seda ametlikult keegi muidugi ei tunnista, on riik tegelikult praeguseks hiilivalt üle läinud kakskeelsusele. Piisab, kui jalutada kaubanduskeskustes või külastada mõnda pangakontorit.

Paralleelselt on meie oportunistlikud valitsused järjekindlalt leevendanud kodakondsuse saamise tingimusi ning järgmist valitsust kokku panna ihaldavad sotsid räägivadki juba avalikult ja ametlikult Eestist kui kodakondsuspõhisest, mitte rahvusriigist.

Kõigile neile imelistele integratsioonisaavutustele on agaralt teed sillutanud ka meie punaprofessorid, kelle trumbiks viis aastat tagasi oligi justnagu see, et Eesti riigi senine poliitika (integratsioonipoliitika) venelaste suhtes pole vilja kandnud. Ehk siis: surve asemel tuleb teha omapoolseid järeleandmisi ja meelitada teine pool sel moel mingile kompromissile.

Venelased ja Venemaa taanduvad vaid surve ees

Vaid venelasi ja Venemaad mitte tundvad või lihtsalt arad ja rumalad inimesed võisid midagi niisugust loota. Venelased (ja Venemaa) taanduvad vaid surve ees. Ja vastupidi, teiste taandumist võtavad nad nõrkusena ja kasutavad selle maksimaalselt ära.

Järeldused eelöeldust on praegu ilmselged. Kuigi tagantjärele tarkus on täppisteadus, julgen ma siiski väita, et nii Eesti riigi kui ka eestlaste järjekindel viga viimase kahekümne aasta jooksul on olnud abitu enesekehtestamine. Eriti käib see 1990. aastate kohta, kui Venemaa oli sedavõrd nõrk ja siseprobleemidest (ka Tšetšeenia sõda) hõivatud, et ta Eesti riigi jõulise tegutsemise puhul oleks suutnud vaid sülge pritsida.

Paraku jäädi meil Euroopa Liidu ja NATO miraaže imetledes ülemäära tähelepanelikult Venemaal suuri huve omavate lääne sõprade nõuandeid kuulama - ja lasti ajalooline šanss käest. Selle asemel alustati integratsiooni nime kandvate asendustegevustega, mille üheks resultaadiks oligi uuesti jõudu kogunud Venemaa mahitusel korraldatud pronksiööd.

Mingit kvalitatiivset muutust venelaste lojaalsuse, eestimeelsuse- ja keelsuse osas pole toonud ka viimase viie aasta kapitulatsioonipoliitika. Venelane räägib Eestis ikka vene keeles ja eestlane läheb – isegi kui ta vene keelt halvemini oskab kui venelane eesti keelt – venelasega suheldes vene keelele üle.

Vene noored pole lojaalsed

Venelaste noorema põlvkonna kriitiline mass pole aga põrmugi Eesti riigile lojaalsem kui vanem põlvkond. Pigem isegi vastupidi, rääkigu meie poliitilist tellimust täitvad sotsioloogid mida tahes. Või küsigu nad siis endalt (kasvõi pimedas ja teki all), miks venelased Eestis massiliselt hiljutiste valimiste ajal Vladimir Putinit toetasid. Ma võin seda neile ilma igasuguste küsitlustetagi öelda. Sest südame põhjas mõtleb ja loodab enamik neist täiesti ühemõtteliselt: Putin vam ještšo pokažet!

Uusi pronksiöid pole hetkel karta vaid seetõttu, et Moskva keskendub Baltikumis praegu järjekordselt Lätile kui Eestist veelgi nõrgemale riigile, kavatsedes keelereferendumi tuules organiseerida Läti venelaste hulgas laialdase mitteallumiskampaania, mille kulminatsiooniks peab kujunema Riias ja Latgales paralleelsete venekeelsete võimuorganite loomine. Siit vältimatult välja kasvav konflikt annaks Moskvale ettekäände oma kodanike kaitseks Läti vastu vajadusel kas või jõudu kasutades välja astuda.

Läti eksperimendi õnnestumise korral kasutaks Moskva sama mudelit Eesti vastu. Praegu tegelevad ettevalmistava tööga selles vallas need persoonid ja poliitilised jõud, kes võitlevad Eestis gümnaasiumite eestistamise vastu.

Seega siis: taas võidab keegi teine, antud juhul Läti, meile aega. Seda aega on vaja kasutada enesekehtestamiseks nii riigi kui rahvusena.

Allikas:
http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/mart-helme-pronksioo-on-voit-mis-poorati-kaotuseks.d?id=64317537

Mart Helme